teisipäev, 31. detsember 2019

Tagasivaade

Ma ei oska aastat 2019 üldse hinnata! Ei tea, kas saan seda nimetada heaks aastaks- samas polnud ta ka halb. Ma ei julge seda nimetada ei elumuutvaks ega isegi põnevaks, kuigi ta sisaldas nii üht kui teist. Lihtsalt kõik muutused oli alguse saanud juba kunagi varem ja lõpetamised ei pruugi mahtuda sellesse aastanumbrisse. Kahjuks või õnneks polnud see aasta ka eriliselt kirglik, kuigi erutavaid sündmusi jagus piisavalt. Küllap oli see lihtsalt rahunemise aasta või asjade loomuliku käigu äraootamise aasta.

Olen jälle natuke muutunud.
Ühest küljest olen muutunud palju paindlikumaks, teisest aga mitte enam nii lihtsalt sobituda üritavaks. Need esmapilgul vastandlikud omadused täiendavad teineteist. Paindlikkuse koha pealt- mul on kadunud igasugune huvi kõigest midagi arvata. Tahan jätta teemad, mida täiuslikult ei valda, kus seda ja teist. Nimelt tihtilugu, vaadeldes asju ja olukordi ühest ja teisest vaatenurgast, leian end (veidi) mõistmast mõlemat suunda või seisukohta- juhul, kui need on lahti räägitud arukate inimeste poolt. Muidugi võin ennast ikkagi liigitada rohkem ühe või teise idee toetajaks, sest ma ju tean täpselt, kus asub mu vundament ja kese, kuid minus on kadunud ärritus ja tahe teisi inimesi ümber veenda. Tänapäeva elus on mitmeid dilemmasid. Medalitel pole tihtilugu ainult kaks, vaid ka kolm ja enam külge. Parem jalutan veidi metsas...
 Ja nüüd see sobitumise teema. Kui ma oleksin juba 20-aastaselt teadnud, et ei pea ilmtingimata püüdma sobituda ja seda, et inimesed üldjuhul minu sobitumisest hoolimata ei muutu, oleksin ehk rohkem julgenud mõelda sellele, kes või mis hoopis minule sobib. Nüüd saan aru, et seesama oligi minu osa ka mu abielu ebaõnnestumises. Püüdsin paaniliselt sobituda mulle mittesobivaga. Lausa mõeldamatuga. No ei saa konnast printsi, suudle palju tahad! Ja keda siis ikka süüdistada, kui konn konna kombel kraavi kalpsab? Eks printsessil tule ikka päris prints üles otsida- juhul kui muinasjutus on nii ette nähtud...
Hästi põnev on vahel ujuda päris vastuvoolu. Aga ka julgus öelda selge ei (või jaa), mitte olles nii arulagedalt viisakas ja korrektne, nagu olen harjunud, annab elule uue värvi. Inimesed reeglina austavad seda, kes tunneb oma piire ja ei luba neist üle sõita. Olen seda sel aastal iseäranis selgelt tajunud.

Inimeste maailm.
Ah, kuidas mulle meeldib inimesi imetleda! Selle oskuse on mulle küll andnud terapeuditöö. Kui palju on mu ees järsku avanenud ägedaid naisi ja mehi! Eriliselt olen hakanud südames tunnustama neid, kel avaldunud mingi Jumala poolt kingitud anne. Näiteks meeldib mulle tohutult kui inimese sulg lippab ja ta mõtted on omanäolised, kaunisti kirja pandud, või sellised, mida näiteks mina ei olegi osanud ära sõnastada, mistõttu tunnen lugedes suurt rõõmu ja poolehoidu. Samuti meeldivad mulle sügava sõnumiga laulud, mis panevad kaasa mõtlema ja heldima. Meeldivad hingeminevad muusikapalad, hästi läbikomponeeritud teosed, küps omanäolisus. Samuti meeldivad mulle sisukad ja mõtlemapanevad jutlused, millest saan üles kirjutada mind kõnetanud fraase. Kaasa haaravad intervjuud väga tarkade inimestega, kes suudavad oma sõnumit edastada nii, et ka kuulaja ei tunne ennast rumalana. Või siis kunstnikud, kes maalivad mu hinge rõõmsaks, valides just mind kõnetavaid olustikke ja värve. Kui palju see kõik mulle annab!

Asjade maailm.
Mulle meeldib enda käest küsida, kas ja miks on üks või teine asi vajalik. Olen sel aastal päris jõudsalt liikunud tarbetutest asjadest vabanemise teed ja püüan astuda ka selle suunas, et infomüra mingi vidina vajalikkusest ei minu ega mu laste meelerahuni ei ulatuks. Vahel on see üsna raske. Näiteks praegu on lahti läinud lastele nutikellade ostmise buum. "Kõigil ju on!", hüüab trio kooris ja vaatab vesiste silmadega minu poole. Huvitav, kas mõnel vanemal tekib ka küsimus, milleks on lapsele vajalik nutikell? Minul tekkis ja küsisin. Sammude lugemiseks? Kalorite loendamiseks? Pulsi kontrolliks? Une aktiivsuse jälgimiseks? Et panengi oma lapsele veel ühe mõttetu kiirgava vidina ihu külge, ainult seetõttu, et see on hetkel popp ja saan ehk üldsusele näidata, et mu majanduslik seis seda võimaldab?
Minu lühike "ei" võtab täieliku vastutuse laste pettumuse eest, mida see otsus tekitab. Tean, et pikas perspektiivis täidavad moevooludega kaasajooksikud vaid arukate äriinimeste taskuid. Ja kindlat "ei'd" ju tegelikult austatakse.

Minu Aasta Teole...
... kandideerivad kolm eri kategooria sündmust: 1) Pereteraapia kooli lõpetamine 2) Muhu vannitoa valmimine 3) Helisele 25. sünnipäevaks raamatu kirjutamine
Mulle meeldiks, kui tunneksin kooli lõpetamisest rohkem uhkust ja rõõmu. Et aga töötan sellel alal juba aastaid, juhtus see nagu möödaminnes, olles siiski väga-väga olulise etapi lõpp.
Vannituba ei ehitanud ju tegelikult mina, ses mõttes võtaksin nagu au oma tublilt töömehelt. Samas- suur õunaaeda avanev aken, jalgadega vann paekivist seina ääres, lühtrid ja kindlad värvitoonid, olid just minu kõigutamatu valik. Olen endal üle uhke.
 Raamatu peale mõtlesin juba ammu. Kirjutasin seda pikalt ja pühendunult, ausalt ja läbitunnetatult. Raamatus on Helise lugu esimese eluaasta lõpuni. Usun, et sellele raamatule tuleb veel järg!

Minu Aasta Inimene...
... on muidugi meie pere noorim liige, mu armas lapselaps Ruben, kes nägi ilmavalgust kuuendal novembril. Kohtusin temaga tänagi. Ta vaatas mind targal pilgul, naeratas mitmel korral ja sättis suud midagi ütlema. Küll ma varsti teada saan!

Aasta reis...
... oli kaks nädalat Lanzarottel ja Fuerteventural maailma parimate reisikaaslaste Loviisa, Lisanni ja Karl Johanniga. Lastega on mul tõesti imeliselt vedanud! Ja see reis oli ülivõimas!

Aasta sündmus...
...peaks olema muidugi laulupidu. See oli võimas ja meeldejääv.
Aga minu aasta sündmus oli hoopis üks augustikuine kesköö Muhu saarel, teel koduküla randa. Kogu taevalaotus oli täis miljoneid tähti. Linnutee kiirgas imelist valgust. Kõik oli nii vaikne, ebamaine. Meri peegeldas kogu laotust. Inimeseks olemine sai sel ööl juurde veel ühe nähtamatu mõõtme...
Ah, ma armastan ilusse põimitud vaikust!

Aasta pidu...
... oli isa 70. Valmistasime seda väga põhjalikult ja kogu südamest ette. Slaidiseanss isa elusündmuste ja teda kõnetavate lauludega, mida meie, lapsed ja lapselapsed esitasime, läks kõigile väga hinge. Aga isa on seda kuhjaga väärt!

Aasta sõna...
... on Mannela! Loe eelmist blogipostitust, siis mõistad.

Aasta keskkonnategu...
... on Loviisa ja Lisanni ning nende sõbra prügikorjamise projekt, millega nad pälvisid Saue valla Noore Tegija 2019 tunnustuse, mille pidulik üleandmine toimus novembris Riisiperes. See, kuidas nende tegevus järsku üldsuse vaatevälja sattus, on lihtsalt nii eriline, et ma ei saanud seda siit nimekirjast välja jätta!

Mul on uskumatult vedanud. Millised lapsed, milline pere, millised sõbrad ja sõpruskonnad, kui palju ühiseid imelisi hetki! Matk ümber Viljandi järve, uisutamine Viljandi järvel, mägimatk Põhja-Hispaanias, reis noortekoori klaverisaatjana Londonisse, laulupeotule saabumine Naissaarele, laulupidu, esinemine orelifestivalil, rattamatk Jõgevamaale, nostalgiamatk Valka, venna 40.sünnipäev, kultuuri- ja sõbranna sünnipäevareis Helsingisse... kindlasti unustasin midagi...

Imelik aasta. Samas imeline aasta. Nojah, ja tegelikult ma ju tean ka seda, millest puudust tunnen...



reede, 13. detsember 2019

Mannela

Tere!
Mina olen Maris, neljakordne ema ja kahekordne vanaema. Mulle oma teise staatuse algul asetsev eesliide "vana" väga ei meeldi ja vanem mu (tohutult väikestest) lapselastest, Otto, hüüab mind lihtsalt Mannakeseks. Mann ja Manna olid ka lapsepõlves vahel mu hüüdnimed, neist esimest ei sallinud ma samuti silmaotsaski, Manna aga kõlas kuidagi inimlikumalt. Niisiis- Mannakene.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. Tahtsin hoopis teada anda, et minu kodu, seesama tore kodukene Laagri külje all, kuhu mu pere ja sõbrad on alati oodatud, kannab nüüdsest samuti uut, Otto pandud nime. See nimi hõlmab ilusasti minu seotust antud paigaga ja ütleme, et kõlab lausa sama elegantselt, kui nimi Mannakene. Minu kodu on nimelt nüüdsest Mannela!
Kas teie kodule on kunagi ligilähedaseltki nii tore nimi pandud? Mõelda vaid, jäävad ära igasugused "vanaema juurde" minekud. Öedakse Mannela ja mõeldakse mind ja triot ja vanni ja legosid ja põrra-põrrasid ja tuu-tuusid. Kõik on teada ja turvaline ilma suuri sõnu tegemata. Lihtsalt minnakse Mannelasse!
Ja sellega ongi kõik öeldud.

reede, 22. november 2019

Helsingi

 Helsingi tundus mulle olevat linn, kus kõik on küll käinud, kuid ainult mingite asjaajamiste pärast ja kus tegelikult midagi huvitavat teha pole. Üks päev lähiminevikust lükkas selle arvamuse uppi.
Külastasime põhjanaabrite pealinna kahe sõbraga ja kõndisime päeva jooksul maha kakskümmend viis kilomeetrit, et sel viisil tutvuda Helskingi eri tahkude- ajaloo ja arhitektuuriga.
Esiteksviis me teekond Kaivopuisto linnaossa, mereäärsesse piirkonda, kus asuvad imakaunid ajaloolised villad, suursaatkonnad ning mis on ääristatud mere ja kaljudega, kust avaneb ilus vaade Suomenlinnale ja teistele lähedalasuvatele saartele. Sain põhjaliku loengu historitsistliku, juugend, neoklassitsistliku ning art deco stiili kohta ning tegin hiljem ka proovieksami antud stiilide määramises erinevate ehitiste juures, sest peale meeleolukat piknikku ühel toredal sillaga varustatud saarekesel jätkus me teekond Eira linnaosas.
 Jätkasime kõndimist, kaelad pikad, pilgud pööratud ülespoole, et mitte magada maha arhitektuuripärleid nüüd juba suuremate, peamiselt kortermajade seas. Ka see linnaosa piirneb merega ja tundub juba seetõttu luksuslik ja suursugune. Taas olid esindatud kõik ülalmainitud arhitektuuristiilid. Siiski on Eiras majad tihedamalt koos ja aiadki väikesed- kui neid üldse on.
Kaivopuisto ja Eira linnaosades oli liikvel peaaegu null inimest, kui meid ja teeparandajaid välja arvata.
Järgnev pikem jalutuskäik viis meid aga hoopis Hietaniemi kalmistule. See on jagatud erinevateks sektsioonideks. Meie alustasime õigeusu alaga, kus leidus hulganiselt nii puust, kui metallist vanu, pealt katusega õigeusu riste ning nii vene, soome, kui rootsi päritolu nimesid, kirjutatuna nii kirillitsas, kui ladina tähtedega. Väga ilus ja huvitav ala, kõrval muide moslemiusuliste matmispaik, kuhu me ei jõudnud.
Väljudes õigeusu piirkonnast ning jätkates teekonda Mannerheimi haua poole kalmistu teises otsas panime tähele huvitavat tendentsi. Kalmistu äärsete kiviaedade kivid olid palistatud imepisikeste nimesiltide ja eludaatumitega. See tekitas veidi segadust. Ilmselt on olnud tegu tuhastamismatustega ning tuhk on lastud lendu kusagil mujal, kalmistule aga jäetud paigake, kuhu panna mälestusküünal. Nii ma arvan. Ometigi mõjusid need pisikesed sildid kuidagi kurvalt. Vanasti rajati suured perekonna rahulad, misläbi inimese elule vajutati peale surma otsekui väärikas pitser. Nüüd aga... tuhanded pisikesed nimed tuhandete võõraste inimeste keskel. Kuis siis nii, tahtnuks küsida.
Mannerheimi haud oli muidugi igati väärikas, kui jätta kõrvale lahte ületava Länsiväylä kiirtee lakkamatu müra. Tegelikult asub kogu Hietaniemi tolle kiirtee ääres. Olen sealt kordi ja kordi isegi üle sõitnud, märkamata kordagi kalmistut. Aga jah, Mannerheim saab rahus puhata, ümbritsetuna sadadest Talvesõjas ja Jätkusõjas langenute monotoonsetest hauatahvlitest, mis moodustavad ümbritsevaga ilusa, kuid tõsise ansambli.
Aga meie teekond jätkus. Kaljusse raiutud Temppeliaukio kirik sai sel korral kiirpilgul üle vaadatud, kuna seal olime kõik juba käinud. Samuti tegime kiirpeatuse Sibeliuse akadeemias. Ja nüüd oli me sihtpunkt Oodi raamatukogu, üliägeda arhitektuuriga uus hoone, valminud Soome 101.aastapäevaks. Oodi eriliseks pilgupüüdjaks on ülakorruse otsekui udune või lumine klaas ja lainevoogude sarnane lagi. Ülakorrust nimetatakse Oodi raamatutaevaks ja see on kui avatud elutuba, suur ja võimas. Vaid 1/3 Oodi raamatukogust kuulub füüsiliste raamatute hoiustamisele, kuid tänu online teenustele ja raamatuid sorteerivaile robotitele on inimestel ligipääs 3,4 miljonile raamatule. Oodis oli palju rahvast. Kolmandal korrusel oli lausa titekärude parkla ja suur lasteala. Niisiis, mitte mingit vaikust. Teine korrus oli tervenisti arvutite ja muude seadmete, samuti mängu-ja konverentsiruumide päralt. See oli muidugi teismelistest tulvil. Muidugi, olgu pigem raamatukogus, kui... See on samuti märk uuest ajastust, mil enam pole kohta akadeemilisele, vaiksele raamatukogule. Kui soovid, et inimesed, eriti noored tuleksid, siis ilmselt teisiti ei saa.
Oodi aknast paistab nii Finlandia-talo, mida, kui kuulsa arhitekti Aalto loomingut eraldi imetlemas käisime, kui Musiikitalo. Mõlemad mulle südamelähedased hooned. Aga päevake veeres ja väsimus võttis tasapisi võimust.
Viimastel Helsingis veedetud tundidel me siiski ka shoppasime veidi. Kuna hommikul olime turuhoonest ostnud imehäid kaheksajalgu, tekkis sportlik hasart neid ka õhtuks kusagilt ampsuks leida. Aga polnud! Mina avasin seepeale jõuluhooaja ja sõin oma selle aasta esimese verivorsti, Stockmannist ja täitsa maitsva, teised pidid kanaga leppima.
Viimaks, et mitte murda traditsiooni, jõime Senati väljakul ühed väikesed õlled. Ilm oli jahe. Tänu kesklinna kaunile valgustusele ei pääsenud novembrikuu pimedus liialt võimutsema, kuid ega see meid päris ära ei petnud. Tõsi, kergendust tõi siiski.
Kõige toredam on ikkagi see, et saime sest päevast suure elamuse. Ilusa pildi mälestuste mustrisse.

esmaspäev, 18. november 2019

Väike vanusevahe

Minul on ühe lapse kasvatamise kogemus. Ja siis veel kolmikute kasvatamise kogemus.
Kogemus, mis mul aga täielikult puudub, on väikese vanusevahega laste kasvatamine. Seetõttu on mul peaaegu võimatu olla heaks nõuandjaks Helisele, kelle laste vanusevahe on 1 aasta ja 8 kuud. Põhimõtteliselt on Helisel praegusel ajajärgul kaks titte, kuid selle vahega, et vanem neist teadvustab väga hästi, kellele kuulub emme- loomulikult talle! See tuleb eriti teravalt ilmsiks just öösiti. Päeval võib vennakest musitada-kallistada küll. Öösel võetagu aga Otto kaissu ja magatagu!
Probleem tekib aga tõsisjast, et vastsündinud vajavad ka öist söömist. Ning mähkmevahetust. Seda poleks aga Otto meelest küll vaja. Kuna Otto uni on praegu uue olukorra tõttu väga pinnapealne, valvab ta kiivalt, et öösel poleks mingeid salajasi toimetusi. Kui vaja, annab ta oma arvamusest ka häälekalt märku. 
Selge on see, et Ottol oleks rahulikum magada oma toakeses, oma voodikeses. Aga paraku pole kedagi, kes seda talle rahulikult selgeks suudaks teha. Issi, kellega muidu on ilusti lepitud, ei suuda kuidagi Ottot teises toas lohutada, kui Otto öösel emme juurde soovib. Muidugi saab issi olla ka minibeebiga, kuid ainult seni, kuni too häälekalt süüa nõudma hakkab. Ja siis on Otto ikkagi plaksti üleval! 
Nii nad seal siis mässavad. Ja mina, pereterapeudi kutsega inimene, laiutan käsi. Asi on selles, et see hardapilguline väikemees on ka mind täiesti ära tinistanud! Käin vahel päeval abiks. Tunnen, et meeldin Ottole. Miks ta muidu vahel minu ära minnes nutma hakkab või kaasa soovib tulla ("Taan Manna põrra-põrra", ütleb ta armsalt. See tähendab muidugi, et ta tahab minu autoga sõitma.) Noh, eks tal ole päevade viisi paiksena väheke igav ja ta teab, mida kõike põnevat meie majas leidub! 
Ja kui mina, Mannakene, seda last nutmas näen, soovin otsemaid kõik oma plaanid tühistada ja ta põrra-põrra peale kaasa võtta! Ta lihtsalt murrab mu südame! Seetõttu annangi Helisele pigem rumalavõitu nõu- äkki annate talle ikka aega harjuda ja lubate tal kaisus magada. Et ta mõistaks, et emme ei kao öösel kuhugi ja ta võib rahumeeli ka oma voodikeses magada. Samas- ma pole üldse kindel ajaühikus, mis selline "harjumine" võtab.  Kolmikud magasid sünnist saati oma voodites ja üsna algusest peale ka lausa omaette magamistoas, seetõttu meil puudusid sellised probleemid täielikult. 
Muide, ega Helis ei kurda! Tal on harukordne võime pingelistes olukordades täiesti rahulikuks jääda. Need probleemid pole igavesed, nendib ta stoilise rahuga. Ainult mina lappan internetist perekooli foorumitest ja muudest portaalidest lahenduse järele... Ja mõtlen üle, nagu ikka :)

reede, 15. november 2019

Telefonidest ja muust

Palun vahel triot, et nad näitaksid mulle ette oma telefonide sisu- äpid, mida nad kasutavad ning sõbrad, kellega vestlevad. Arvan, et nende suhtlusmaailmaga kursis olemine tuleb meile kõigile kasuks. Kuigi ühelgi lapsel polnud keelatud äppe ja nende snapchattide ja instagrammide kõiki kontakte ma tunnen, tekkis meil arutelu interneti ja ka tavaelu ohtude üle. Jagasin neile täna loetud uudist, kuidas üks noormees kogus tüdrukute alastipilte. Arutasime, kuidas laps selleni jõuab, et ta midagi nii privaatset ja intiimset endast internetti saadab- ja et temalt sellist asja üldse küsida saab. Kordasin veelkord üle kõik turvalise interneti kasutamise reeglid.
Seejärel rääkisime sellest, millised ohud olid siis, kui mina nendevanune olin. Olen siin juba vähemalt korra jaganud meenutusi oma kõhedavõitu kooliteest. Seepärast kordan vaid lühidalt, et toona oli vanemate põhihirmuks see, et laps tõmmatakse kellegi poolt kuhugi kaasa ja ... ma ei teagi. Minu emas oli ja on veidi selgeltnägijat ja veidi nõiamoori- seda viimast kasutab ta igasugu imerohtude valmistamiseks. Selgeltnägemine aga päästis vähemalt ühel korral võibolla lausa mu elu. Pidin nimelt pimeda peale jäädes alati Estonia peatusest helistama, et mu vanemad mulle bussijaama vastu saaksid tulla. Sel õhtul tundsin end aga nii suure ja targana, et jätsin helistamata ja hakkasin südamerahus mööda Filtri teed ise kodu poole vantsima. Ega seal õhtuti suurt kedagi liikunud, sest peale meie piirkonna majade polnud seda teed mööda kuhugi minna- muu elu, vene sõdurite ja veepuhastusjaama tööliste oma, käis töö ajal, kuni kella viie-kuueni. Kõige üksildasem koht selle tee peal oli üks suur mahajäetud ehitusplats, kuhu, nagu räägiti, olevat millalgi üks meie hoovi tüdruk tõmmatud. Mis temaga tehti, jäi selgusetuks. Igal juhul jäi ta õnneks ellu ja sünnitas 14-aastaselt lapsegi, aga sel pole praeguse looga midagi pistmist.
Ja mina läksin vapralt. Jõudsin vaevu veerandi tee peale, kui kohtusin... oma vanematega. Ema oli väga närvis ja küsis väriseval häälel, miks ma ometi ei helistanud. Tema olevat järsku tundnud, et nüüd tuleb kohe hakata mulle vastu tulema, muidu juhtub midagi väga halba. Mis sest, et telefonikõnet polnud. Käskis isal mantli selga panna ja otsemaid liikuma hakata. Ja kujutage ette, seal ehitusplatsi juures olevatki ta siis seisnud. Üks kohutav mees. "Sellist nägu pole ma enne näinud," kinnitas ema, "sealt poleks olnud mingit pääsu". Isa noogutas nõusolevalt ja riidles ka igaks juhuks veidi ema jutule peale. Ma olin muidu teismeeas suhteliselt trotslik, aga siis langes küll süda saapasäärde. Sellise ülikohutava mehega poleks ma tõesti soovinud silmitsi seista (olen hiljem püüdnud ette kujutada, milline oleks õigupoolest kõige hirmsam mees, keda üldse silme ette manada. Tuleb midagi kummituse-taolist.) Igatahes juba mõte mingist hullust varitsevast tüübist ajas külmavärinad peale. Loomulikult hakkasin edaspidi Estonia juurest korralikult helistama.
Ema aga imetlen siiani- kuidas ta ometi tundis? Mina passisin ka kunagi Helise teismeeas 18-bussi lõpp-peatuses, et "muidu juhtub midagi jubedat"- tema aga ajas lihtsalt sõbranna ema autos tundide viisi juttu...
Ülaltoodud lugu avaldas triole muljet. Nad arvasid, et küllap oli minu lapsepõlv nende omast ohtlikum. Aga ehk ka põnevam. No mine sa tea! Tõsi, telefonidega on ikka poole kindlam. Eriti, kui nende sisu on vanematele teada.
Aga ema väristab siiani hirmunult õlgu, kui vahel harva jutt selle õhtu peale läheb, kui ma ei helistanud...

neljapäev, 14. november 2019

Leppimine

Leppimine on imelik sõna. Kui ma millegagi lepin, siis ma otsekui alistun või siis hakkan märkama selle asja positiivseid külgi, millele ma ehk eelnevalt vastu olin. Kui ma kellegagi lepin, siis olen tema olemasoluga enda läheduses või teadvuses päri.
Milleski kokku leppimine võib tähendada, et me mõlemad teeme midagi kindlaksmääratut, ka kindlaksmääratud viisil või kellaajal. Vahel sisaldab kokku leppimine ka mõlema kokkuleppepoole mõningast järeleandmist ja konsensusele jõudmist.
Kellegagi ära leppimine tähendab aga hoopis muud ja eeldab eelnevat tüli või arusaamatust. Ära leppimine võib tekitada küsimuse, et "kuhu ära?" me siis lepime, aga see mõte on vaid keeleline. Usun, et enamus inimesi lepib heameelega ära.
Minu tänane päev möödus samuti leppimise tähe all.
Üsna päeva algul leppisin kokku, keskpäeva paiku leppisin ära, õhtupoolikul tundsin, et lepin millegagi, millest eelnevalt ei tahtunud mõeldagi ja nüüd, vastu õhtut olen veendunud, et lepin ka paari inimesega, kes kunagi närvidele on käinud. Tunnen end kohe kuidagi väga leplikuna!
Muidugi leidub asju, millega ma eales ei lepi ja võibolla ka mõni isik, kellega ei õnnestu ära leppida. Aga sellega tuleb ilmselt leppida...

kolmapäev, 13. november 2019

2x vanaema

Täpselt nädal aega tagasi sain teist korda vanaemaks. Sündis imearmas poiss, tilluke Ruben, kes avastab nüüd oma sügavate vastusündinu silmadega tasapisi maailma- kui ta just ei maga, (mida ta enamiku ajast siiski teeb). Ottost sai korraga suur vend. Helis ja Nils peavad harjuma ning hakkama saama uue elukorraldusega. 
Olin esimesed kaks ööd  Ottoga. Olen eelnevaltki märganud, et meil on selle pisikese mehehakatisega mingi eriline side. Tunnen uhkust privileegist, et mind ei võõrastata ja minuga võib rõõmust kilgates kaasa tulla- kuhu ma teda iganes viin. Muidugi on mul ka endal privileeg omada varem kolmikuile kuulunud kümneid Lego Duplo autosid ja muud põnevat, mida Otto saab minu juures viibides avastada.
Nagu olen ka varem maininud, teeb vanaemaks olemine kuidagi lahkeks ja rõõmsaks. Küllap annab selle olemise teadmine, et saad olla abiks, aga ei ole selleks kohustatud 24/7. See aeg, mil lapselaps on sinuga, peaks olema puhas kvaliteetaeg, millest tekivad ühised mälestused. 
Täna käisime Ottoga Rootsi kiriku mängutoas. Esimest korda käis Otto seal Rubeni sündimise päeva õhtul, kui tähistasime kirikus Gustav Adolfi päeva. Otto tähistas, teadmata veel vennakese olemasolust, ühe põneva koha avastamist ja mängis suure innuga kogu õhtu. Täna läksime hommikupoole ja saime seda imetuba taaskord ühiselt kogeda.
Järgnevad vahva vanaema plaanid Ottoga on rongisõit ja nukuteatri külastus. 
Kui viimati Helise perele külla läksin, kuulsin juba ukse tagant kõrgeid kilkeid: "Manna! Manna! Manna!" Manna (pehme n-iga) on mu hüüdnimi- vanaema kõlab mu kõrvale liiga vanana, midagi pole parata. 
Need toast kostvad hõiked tegid aga südame teate kui soojaks!

teisipäev, 12. november 2019

Teistmoodi päev

Nii hea on vahel linnast ära sõita. Kas või üheks päevaks- nagu täna. Mul oli Tartus üks koosolek ja otsustasin, et sõidan sinna rongiga.
Õigupoolest sõitsin suvel rongiga päris mitmel korral, kuid siis polnud ma kunagi üksi, kaasas olid ka lapsed, sõbrad ja rattad. Need sõidud olid hoopis teistmoodi, sellised hoogsad ja seltskondlikud. 
Täna oli teisiti.Valisin 1.klassi avara aknaaluse koha. Kohe, kui rong linnast välja vuras, võttis mind enda lummusesse raagus puude, pruunikstõmbunud pinnase ja tardumuses peegelduvate veesilmade taustal tõusev külm, kuid kaunis novembripäike. Kõik tundus nii vaikne, elutu. Majad, mis mu pilgu eest mööda libisesid, paistsid raagus looduse rüpes kenasti välja, eriti need, mis juba värvi poolest eristusid. Nad tundusid soojad ja kodused, kuigi nende ümber ei paistnud ainumastki hinge.
Mulle meeldib alati mõelda, kuidas oleks ühes või teises paigas elada. Kuidas oleks seal ärgata, hommikusi toimetusi teha, võibolla ahju kütta. Kuidas oleks, kui töökoht oleks mitmekümne kilomeetri kaugusel ja kool ehk teist samapalju. Või polekski tööd ning tuleks elada ülilihtsalt looduse rüpes. Kuidas ma vastu peaksin?
Tartu Tundus sama rõske, kui pealinn. Tartu Vaim lahmas mulle siiski täiega vastu. Ilmselt imbus see tasapisi kohale juba rongis, ühes nende arstide ja tudengitega, kelle poolhääli peetud vestluskatkeid tahes tahtmata pealt juhtusin kuulma. Pudenesime kõik rongi oranzist kerest linna peale laiali- kes kuhu, Tartu Vaim lehvides järel. Kange kiusatus oli kiirele tagasisõidule vilistada, peale asjatoimetusi sammud hoopis Emajõe kallastele sättida ning siis, kui põsed novembri kõledaist puhanguist juba õhetama oleksid hakanud, end Verneris mõnusa magusaga hellitada lasta. 
Aga ei! Pealelõunal sundisin end siiski uuesti rongi, et parasjagu õhtuseks ummikuajaks päälinna jõuda. Kuna tagasisõit kulges enamaltjaolt pimedas, lugesin praktiliselt kaanest kaanani läbi dr. Ellamaa mälestusteraamatu "Arstile jääb valu", mille taustal tundsin taaskord Tartu Vaimu kutsuvat tõmmet.
Tahtsin lapsena väga arstiks saada. Minu nukkude tagumikud olid sirkliotsaga sõelapõhjaks süstitud ja kõhud-seljad täis noatsaga veetud opiarme. Mäletan oma varajasest lapsepõlvest peres kasutatavat terminit "Tartu arstid", kellest kõnelemine sisaldas erilist austust ja respekti. Läbi udu meenub, et üks Eesti toonastest parimatest meedikutest oli edukalt hakkama saanud vanaema veenilaienditega. Seevastu nõukaaegne polikliiniku jaoskonnaarst ei pälvinud mingitki usaldust. Mu õde, kes oli väikelapsena tihtilugu raskelt haige, transporditi õige diagnoosi ja parima ravi saamiseks iga kord pikema jututa Hiiu lastehaiglasse, meie "ihuarsti" turvalise hoole alla. See usaldamatus polnud asjata. Kunagi jäi kahepoolne mädane kopsupõletik rajooniarsti poolt märkamata ja haiglasse jõudes oli laps eluohtlikus seisus. 
Kui õppisin Tartus hingehoidu, möödusid praktikapäevad Tartu Ülikooli Kliinikumis. Mööda koridore vooris hordide kaupa noori arstitudengeid. Nendega kaasnes mingi eriline aura. Võibolla omistasin selle neile ise. Aga kindlasti oli mängus ka midagi muud. Mäletan eredalt, kuidas grupp noori arste sisenes kliinikumi sööklasse. Üks nende seast istus järsku oma valges kitlis sealse pianiino taha ja mängis meile kõigile Schubertit. Sõin ja kuulasin. Olin täiesti lummatud. Klaverimäng pole oskus, mida üleöö omandad. Ka arstiks õppimise töötunnid on tohutud. Usun, et huvi maailma vastu, loomingulisus, lai silmaring ning kõigele lisanduv tohutu töövõime- see ongi see miski, mis teeb noorest arstist tulevikus Arsti. Mõni särab kohe erilise tähena. 
Ja oligi sõit läbi. Linnamajadel olid aknad valged. Raudtee lähistel asuvatest korteritest võis näha töölt koju jõudnud inimesi. Ühtede akende all toimus aeroobikatrenn. Teisalt paistsid suured pajad- see oli üks köök, lähistel ilmselt kohvik või restoran. Autotulede lõputud valgusvihud. Ummikud, pikad ja anonüümsed.
Jah, vahel on hea saada ära. Ja siis kuulata, kuidas siinmail päev läks. Mida kõike tehti kooli isadepäevahommikul. Kuidas trennis komistati ja kukuti. Lubada endale demonstreerida tantsutrennist saadud rahvariideid. Anda nõu rooma numbristes arvutamise asjus. 
Täna lihtsalt on jaksu. See teistmoodi päev, küllap see andiski...

pühapäev, 3. november 2019

Hingelind

Hingelinnul pole inimhinges jäävat aset,
väga habras ta ja palju vajab armastust.
Oma hingelinnu sa kui hinges vabaks lased
Veelgi enam kiindub ta ja hoiab kinni sust.

Hingelinnule on inimhing maapealseks koduks,
armastad end sa, siis tunneb hoituna ka lind,
tunned ennast nukrana või ähvardatud ohust
on just tema see, kes võtab enda kanda sind.
     
Iga hingelinnu sees on Püha Vaimu ase
jumalikku hingust kannab kummaline aim.
Hingelind ei maisest kehast enne lahti lase
kutset taevalist kui pole edastanud Vaim.

Miljonite hingelindude maapealsed tuksed,
miljoneisse südameisse kulgev Linnutee,
lõpuks paotab tasakesi igaviku uksed
sillaks siitpoolt sinna ühel hetkel muutub see.

Hoia oma hingelindu. Täna küünal süüta
neile kes ju lendlemas on igaviku teil.
Palu, et seal kõrgustes neil maise keha rüüta
helgus oleks lõputa.
Ja mälestused meil...

(Laulusõnad '19)











kolmapäev, 30. oktoober 2019

Minu kirikud

Et minu elu osaks on juba üsna varajasest noorusest olnud kirikud, tunduvad nad vahel mulle nagu inimesed, kehakujuks ahitektuur ja iseloomuks nendes valitsev hingus.
Kadrina kirik on näiteks igaviku nägu. Seal sai mind kunagi ristitud ja seal olen matnud oma vanavanemad. Kui küsite, kas Kadrina kirik on rohkem rõõmus või kurb, vastan, et praegu tunnetan teda tõsisena. Aastaaegadest on ta sügise- ja talvehõnguline. Mälupildis sobivad temaga ideaalselt kuldse sügise pidurüüs puud, aga veelgi enam tekitavad nostalgiat, mis käib paratamatult kaugete mälestustega kokku, nutva novembri tilkuvad oksad kirikuaias. Ka lumevaese külma talve tuuleiilid sobivad hästi undama ümber ta sihvaka torni, kusagil lapsepõlve-mälus sekundeerimas matusel mängiva puhkpillikvinteti kaeblev-karune viis. Armsad inimesed, soe tuba ja maitsvad road olid kunagi ammu seda pilti pehmendamas. Nüüd ma enam inimesi ei näe. Aga Jumal valitseb seda koda alati. Sellest kaugele Viitna teele paistvast kirikutornist võiks saada lausa igaviku kirju kanga esimene motiiv- ühenduslüli olnu ja tulevase vahel. Ja ilu võrdkuju.
Jaani kirik Tallinnas esindab minu maailmas palve- ja tahtejõudu. Tema torni suunduvad rohmakad trepid on julguse ja otsustuskindluse nägu. Temas on nooruse ja kevade hõngu. Õitemeres õunapuu ja pulmakellade lõbusad löögid on mu teadvuses ta visiitkaart. Selles pühakojas võtab Jumal mu arvates lausa küünarnukist kinni, näidates puust ja punasest ette, kuhu suunas liikuda. Siin on palju otsijaid. Jään ise häämeelega veidike tahaplaanile. Nõjatun orelirõdule ja vaatlen vaikselt. Igaviku kirjusse kangasse vajutab Jaani kirik jõulised värvid. Tahtsin Jaanis orelit mängida, kui seda pilli veel ei õppinudki. Näiliselt tühja koha pealt saadetud palveteks vormimata mõtted võeti kuulda. See rada on olnud selgelt juhitud.
Rootsi-Mihkli kirik Tallinnas on nagu abielu võõramaalasega. Ei, mitte erineva, vaid välimuselt küllaltki sarnasega, ainult traditsioonid ja kombed on veidi teised, mistõttu tuli neid perre sisenedes õppima hakata. Rootsi- Mihklil on ajatu kulgemise nägu. Aastaaegadest jääb ta suve piiresse, kandes endaga küpse augusti hõngu. Eks ole meilgi üheskoos küpsemist juba pea veerandsajandi jagu. Tean, et kui järg tahab kaduda, tuleb aja kulgu seostada laste üleskasvamisega. Rootsi-Mihklis olen olnud korraga nii lähedal, kui kaugel. Ta on ainus, kes on tulnud mulle koju kätte. Inimeste ja suhete näol. Ta on ainus, kes on viinud mind kodust kaugele. Rännu- ja kogemissoovi ajel. Igaviku kangasse koon Rootsi-Mihkli kohale pastelsed toonid. Taustavärv moodustab üldplaanis siduva terviku, mida lähedalt vaadates ei pruugi märgatagi. Nagu tänavapildiski- kes ütleb, et see üldse kirik on, kui ei tea...
Naissaare Maarja kabeliga on imelik lugu. Võtsin ta oma südamesse alles õige hiljuti ja kogen teda igal korral isemoodi. Ma otsekui küsiksin temalt igas vormis ja lõputuis versioonides küsimust: "mis meid seob?" Naljakas, tegu on ju iidvana ehitisega, aga mina näen teda noore, vaat et lapsena. Ühtpidi võib mõelda, et Maarja juurde ju kuulubki Laps. Kui siia veel Naissaare sümbol, priskete punaste marjadega kibuvitsapõõsas juurde kujutleda, on Okaskrooni, Ristitee ja Lunastuseni vaid mõni samm hästitempereeritud kujutlust. Aga teisest küljest, oh häda, ei ole ma üldse kindel, et tegu on poeglapsega. Kardan, et mu mõtteid võivad samahästi vormida mu enese mahasalatud osad, mis pärinevad otsapidi lapsepõlvest. Mismoodi need Naissaarele on kaaperdatud, ei tea. Maarja, naise ja emaduse sümbol tundub igatahes olevat arvestatav juhtlõng.
Aga Sutlepa kabel Vabaõhumuuseumis on otsekui ilus kortsuline vanainimene. Elukogenud, hoolitsetud, lõpmata lihtne, kuid lõpuni väärikas. Ma ei oska Sutlepa olemust asetada ühtegi aastaaega, aga millegipärast kõnetab teise jõulupüha hämarduv kirik, lühtrites värelevad päris küünlad, veidi häälest ära harmooniumil saadetud Püha öö ja külje külje kõrval istuvate inimeste aurav hingeõhk mind enim. Sutlepale kuuluvad tumedad toonid. Aga Petlemma täht peaks kiirgama just nende tahumata palkide vahelt, väikesest altaritagusest otsaaknast. Kuldne kuma paitaks läbi selle kogu kangast, kogu elu, kogu seniseid valikuid, kogu lootusrikast tulevikku.
Mul on hea meel, et mul on nii ilus töö. Ja et kirikud oskavad kõneleda!




kolmapäev, 23. oktoober 2019

Õunad

Käisin täna Muhus. Arvasin, et lähen lihtsalt järelnoppele, et küllap õunapuud, mille kallal napp kuu tagasi käisime, on nüüdseks kõik õunad maha raputanud ja kompostiks muutnud ning täna saan saaki vaid sellelt ainumalt, mille õunad tookord veel toores-hapukad tundusid. Täna selgus aga mu suureks jahmatuseks, et jah, tõepoolest on puud nüüdseks enamiku õuntest maha raputanud, ka too puu, mille hapukad õunad endiselt hapukad maitsesid- see nimelt on lihtsalt seesugune sort, kuid kompostist oli asi kaugel. Puualused lihtsalt punasid ja kõik õunasordid olid nii tohutult maitsvad, et ma lihtsalt ahhetasin. Seejärel hakkasin korjama. Mul oli kaasas vaid kolm niruvõitu kasti. See-eest lebas auto pagasnikus kogu mu tugevate poekottide varu ning majas leidus suur hunnik prügikotte. Korjasin praktiliselt terve päeva!
Pool mu põllumaast on renditud ühele kohalikule suurtalunikule, kes oli parasjagu heaks arvanud sinna lehmad peale ajada. Nojah, miks mitte, sügis on soe, maitsvaid rohututte veel küllaga. Lehmad tulid aia äärde mu agoonilist õunakorjamist uudistama. Seisid seal rivis, jalad pool-harkis, lõuad aeglase mäletsemise taktis ringitamas. Aeg-ajalt tõid kuuldavale lühidaid nõudlikke muu-sid. Hakkasin mõtlesima, et äkki soovivad nemadki saada osa mu sügisesest õunapeost. Iga puu all oli hulk ubinaid kukkudes pleki saanud, mõned maapealse külje pealt pruunikski muutunud. Korjasin korvitäie ja valasin üle aia, otse sarvekandjate ette. Ohhoo, mis nüüd lahti läks! Tuli välja, et lehmadele meeldivad vägagi õunad! Nad läksid õunte pärast vaat et kaklema!
Õige pea panin tähele, et lehmade seas valitseb omamoodi hierarhia. Selles karjas oli "kuningannaks" teistest umbes kolm korda suurema isend, jõuline ja tugev pudulojus. Too kargas kohe platsi, kui uued õunad üle aia valasin, ja peletas kõik lehmad, kes samuti maiust ampsama küünitasid, oma suurte sarvedega eemale. Kui mõnel kavalpeal õnnestus paar õuna pihta panna, läks hästi. Näe, mõtlesin isekeskis, meie siin inimeste maailmas liigume iga hinna eest võrdsuse ja kiusamisvaba keskkonna poole, aga loomariigis, siinsamas mu silme all, sellele lihtsalt vilistatakse! Üks dikteerib kõike!
Muide, ka see ei toiminud, kui osa õuntest kaugemal seisvate lehmade poole viskasin. Nad jäid tardunud pilgul hoopis "ülemuse" reaktsiooni ootama, julgemata iseseivalt ainsatki ampsu võtta. Ainult ühel noorel isendil oli nuppu. Tema jälgis mind hoopis teisest kohast- mitte külje- vaid otsaaia juurest. Viskasin talle salaja terve korvitäie plekilisi õunu. Suur lehm ei pannud seda kohutavat üleastumist tähele. Tähtsusetu karjaliige järas õunu, nii et vahtu pritsis. Ei tea, kas sai suurest kugistamisest kõhulahtisuse?
Minu auto on nüüd samuti õuntest pungil. Mis ma teen nendega? Eelmise korra õuntest on juba pudru- ja pannkoogimoosid ootel. Ilmselt tuleb need mul kiiresti laiali jagada. Olen kindel, et nii heade õunade peale tekib lausa järjekord! Aga kui ei teki? Siis otsin linnalehmad üles!

pühapäev, 13. oktoober 2019

Maratoonarid

Käisime täna pojaga jooksmas. Mõtlesime, et võibolla läheme järgmisel sügisel koos Tallinna Maratonile. Kümmet kilomeetrit suudan ma küll joosta. Vabalt! Lastedistantsid on veel lühemad. Aga harjutama peab siiski.
Ma pole kunagi Karl Johanniga koos jooksnud. Trenni mõttes. Ütlesin omaarust targalt, et võtame mõõduka tempo. Karl Johann oli esialgu nõus.
Siis aga hakkas ta nihelema. Just, joostes niheles! Lõpuks puistas, mis südamel:"Sul on selline üliaeglane sörk. Ma põhimõtteliselt nagu kõnnin niisuguses tempos." Illustratsiooniks kõndiski ta mu kõrval kümmekond keskmisest kiiremat sammu. "Kui ma trennis nii aeglaselt jookseksin, ma vist jookseksin algusringe kogu trenni!"
Taevake, mõtlesin endamisi, säh sulle trennikaaslast! Ilmselt ülehindasin end tublisti- 10-aastane võitlustel käiv kergejõustikutrenni poiss on siiski hoopis teisest puust.
"Milline siis sinu sörk on?", küsisin. Uhh, see oli ikka päris kiire... Aga Karl Johann on džentelmen, ta lubas mind ilusti tagasi aeglasemaks jääda ning lausus mõistvalt: "Sellise tempoga pead sa jälle hullult kaua vastu."
Jaa, ma arvan, et võingi ükskõik kui kaua joosta, ma lihtsalt ei viitsi enam ühel hetkel...
Nüüd juurdlen, mida siis teha, et mugavustsoonist välja saada ja veidi kiirust arendada. Ega need seal kümne kilomeetri finišis kah kogu päeva viitsi passida...
Siiski- tegime sörgi vahele ka kolm kiiret lõiku- nii 60-meetrist "täiest torust andmist". Pool maad pidasin Karl Johanniga täiesti sammu! Nii et päris lootusetu ma igatahes pole.

teisipäev, 8. oktoober 2019

Kamina tagasitulek

Meie kamin on jälle korras!
On imeline tunne vaadelda, kuidas klaasi taga praksuvail halgudel mänglevad oranžikaspunased leegid ning tunda, kuidas silmad puhkavad ja üle kogu keha hoovab mõnus rahu, samal ajal kui ahju kohmakas kere peopesade paituste all üha soojemaks, külgedelt lausa kuumaks muutub.
Eelmisel aastal ei olnud mul mingit tahtmist selle va kaminaga tegeleda. Siiber oli mingil müstilisel kombel täiesti kinni kiilunud ja see tekitas ausalt öeldes viha. No kuidas sa kütad, kui siibrit avada ei saa?
Pikad talveõhtud tekitasid aga elava tule ja naturaalse soojuse igatsuse. Nii tellisin sel sügisel esmalt appi korstnapühkija, kes korstna pühkimisele lisaks küttekollete asjus mõningaid ettekirjutusi tegi, kuna euronõuded on vahepeal karmimaks muutunud, kuid kes kinnikiilunud siibri peale vaid kukalt mõistis kratsida- kui oli kõikvõimalikud vahendid selle avamiseks järele proovinud.
Järgnevalt pöördusin tema soovitusel pottsepa poole.
Pottsepp-meeski polnud säherdust asja nagu kinnikiilunud siiber varem kohanud. Õnneks ei jooksnud aga tema sugugi pead raputades minema, nagu endamisi kartsin, vaid lohutas mind esmalt (ma vajasin seda!), et "korda saame selle kamina niikuinii!", seejärel kääris käised üles, lammutas veidike korstnajalga, sulatas sooja veega aegade jooksul kivistunud pigi lahti, tegi korstnajala korda tagasi ja- voilaaa!- kamin töötas jälle! Töötab siiani! Ja ka edaspidi, sest loksutan nüüd seda va siibrit edasi-tagasi iga päev- ka siis, kui ei küta.
Ma lihtsalt pidin seda lugu siin jagama, sest väikesed asjad teevad vahel nii õnnelikuks!

pühapäev, 6. oktoober 2019

Must Reebok

Karl Johanni vaieldamatu lemmik on must kapuutsiga dressipluus firmalt Reebok. Sellest, pluus just Reeboki õmblustöökodadest pärineb, annab kinnitust sellenimeline valge tikand, mis, juhul kui ese on selga pandud, lookleb suurelt üle kandja rinna.
Must Reeboki dressikas sai kunagi tellitud hoopis Helisele, kes aga eseme vastupandamatust eriti ei hoomanud ja selle hoopis hooletult hülgas. Nii  pidi vaene riie aastaid kapis konutama, enne, kui Karl Johann selle avastas, omastas ja talle oma jäägitu armastuse kinkis. 
Avastamise hetkel oli dressipluus Karl Johannile ilmselgelt liiga suur. Tõe huvides mainin ära, et ka praegu räägib paar-kolm numbrit poisi kahjuks, aga mitte enam niivõrd drastiliselt, et seda peitma peaksin. Karl Johann peidab end hoopis ise oma musta Reebokisse.
Selles vanuses poiss pole vist väga kerge olla. Peab pidevalt valvel olema ja end teistega võrdlema. Ebakindlus on kerge tulema. Ja kui tuleb, on nii hea ja turvaline kuhugi peitu pugeda. Näiteks suurde dressipluusi. Tõmbad kapuutsi sügavale pähe, varrukad üle käelabade ja oledki peaaegu et olematu! Karl Johannile meeldib aeg-ajalt Reebokisse kadumist praktiseerida. Näiteks siis, kui tal on kavas veidi IPadiga mängida, kuigi arvutiaeg on selleks päevaks ümber saanud. Või siis, kui närv must.
Koolis ei tohi ebakindlust välja näidata. Kool on akadeemiline asutus ja seal tuleb end kokku võtta. Kapuutsiga Reebok ei tule koolis kõne allagi! Kui Karl Johann selle ükskord minu eest salaja siiski üll tõmbas, helistas kohe õpetaja ja palus edaspidi poisi riietuse suhtes tähelepanelikum olla. Koolivorm on siiski kandmiseks, rõhutas ta.
Olen nõus. Koolivorm on tõesti ilus akadeemiline riietus. Aga mõistan väga hästi ka neid kohmakaid eelteismelisi, neid kõhetuid väljaveninud käte-jalgadega mehehakatisi, kelle jaoks on nii mõnus peituda mustade Reebokite kaitsvate kapuutside alla, sinna, kust pole välja paista ainsatki tunnet ega emotsiooni- sest mine tea, mis need täiskasvanud muidu jälle välja mõtlevad...

kolmapäev, 2. oktoober 2019

Kollaste kaskede aegu

Kollaste kaskede aegu
lõputa linnakära
väsitas mind. Aga praegu
paljugi kannatan ära.

Kirjude vahtrate varjus
kannatan näiteks ma vihma.
Tormilapsena harjund,
pingule tõmbama rihma,

et suudaks tuult väljal püüda
laintele näidata rammu,
karjuda, hõisata, hüüda
rajuga pidada sammu.

Mõõta ehk vahemaid õhtust
homsesse hommikusse.
Kodulõhna ja põhku
unetult liipavaid susse

kuulda. Mis saaksin veel loota?
Meeles mis püsivalt kallis?
Loobujaid keegi ei oota
laotuses vihmases, hallis...

Kollaste kaskede aegu
vihm taob ballaadile trummi,
linna pool vaikus on praegu.
Aegade mere karsummi

kõik peaksid kuulma, kui hüppan,
kõik peaksid naerma, kui ujun,
eesriide ette kui lükkan,
kohmetust tundma. Kui tuju

viisakat vormi ei talu
vihmapiisku laob ritta,
ehk peaksin paljajalu
pilgu pöörama itta

päikesetõusude poole.
Kirjude vahtrate vilus
Jumala loomingu hooleks
jätta kõik oleks nii ilus!







pühapäev, 29. september 2019

25 aasta tagune meenutus

Sel päeval oli kohutav torm. Vanad paplid õue peal lausa kägisesid tuuleiilide käes. Ilm oli ühtlaselt hall, aeg-ajalt peksis aknaruutudele teravat vihma.
Mulle tegelikult meeldib tormine ilm. Eriti toast vaadates...
Helis oli siis 3-kuune. Mäletan, et neil tormiseil päevil magas ta oma vankrikeses tagumise toa rõdul ülipikki, nii 5-tunniseid päevaunesid. Mäletan tema rohelist vankrit tuule käes hullumoodi kõikumas. See oli isegi natuke hirmus. Tahtsin, et ta ometi rutem ärkaks. Käisin kontrollimas, kas ikka hingab. Aga talle näis see trall meeldivat. No äratama ma ka ei hakanud...
Selle kohutava tormipäeva hommikul, millest oma mäletusi elustan, umbes poole kümne paiku, kui mässasin eimidagi mõeldes Helisega, tormas isa järsku uksest sisse. Ta tundus olevat täiesti närvis, kõndides kingadega otse teleka ette ning vajutades selle kiire klõpsuga käima.
"Estonia laev läks põhja".
Mulle ei jõudnud see lause üldse kohale.
"Mis mõttes, põhja..."
"Ma ei tea".
Telekas sai pildi ette. Sealt jooksis mustal taustal nimed.
Nimed, nimed...
Mu ema ja vend olid samuti sel ööl Läänemerel. Käisid muusikakooliga sõpradel külas, kusagil Lõuna-Rootsi ja Taani piirimail.
"Oh ei, nemad ei olnud selles laevas, kindlalt polnud!" Raputasime mõlemad isaga ägedalt pead.
Mõelda vaid, kui olnuks... Aga nad läksid Soome kaudu.
Vahepeal olid erakorralised uudised. Näidati inimesi, kes ootasid sadamates. See oli südantlõhestav. Olime ka raadio lahti keeranud. Kuku raadios arutleti, et kui laev nüüd kiiresti üles tõsta, peaks olema võimalus, et alumiste tekkide inimesed, kes olid võibolla veekindlate uste taha kinni jäänud, saaksid päästetud, kuna neil ju jätkub mingiks ajaks õhku... Mina küll lootsin endamisi, et äkki tõstavadki laeva kiiresti üles!
Lugesin tardunult nimekirju. Kõik olid ju šokis, nii ka mina.
Täna, kakskümmend viis aastat hiljem, lugedes ja kuulates  taaskord pääsenute lugusid, on endiselt tunne, otsekui saaks läbi selle  miskit muutuda. Otsekui millegi kardinaalselt tähtsa ilmsikstulek tühistaks kõik eelneva. See sündmus tundub mulle endiselt täiesti uskumatu!
Pääsenutel oli kõvasti jõudu, tohutult õnne ja nad olid laeval ilma väga lähedaste inimesteta, omades privileegi võidelda vaid iseenda eest. Mitte ükski ei pääsenud jäisesse vette hüppamata ja läbimärjana tundide viisi abi ootamata. Seal polnud enam võitusestki kasu...
Mäletan, et vanaema käis ühe kaugelt sugulase matusel, kes oli samuti laeval. Tema sai samuti välja, , kuid oli peavigastuse tõttu uppunud. Mäletan, et rääkisime sellest põhjalikult, otsekui saanuks sedakaudu midagi muuta. Täna tean, et lõputu rääkimine ja jagamine on leinatöö oluline osa.  Kuulsin ka, et kadunu ema oli olnud nii sügavas šokis, et tema ei rääkinud kellegagi sõnagi. Loodan väga, et keegi lihtsalt istus tema kõrval, kuniks ta jälle jaksas.
Meiegi olime täna, 25 aastat hiljem, jälle isaga. Ja trioga. Sõitsime muuhulgas laevaga- Virtsust Kuivastusse ja tagasi. Meenutasime veidi juhtunut. Täna oli see vast kõigil taaskord hinges.
Pool päeva oli päikeseline. Siis hakkas kergelt tibutama. Korjasime kuus kasti õunu. Tõime ka veidi küttepuid meie sauna tarvis.
Meri oli imeilus, peaaegu peegelsile. Õhtuks tekkis kerge lainetus...

esmaspäev, 23. september 2019

Kepikõnd

Ma käin ühes hästi erilises kepikõnnitrennis. See toimub kaks korda nädalas siinsamas mu kodumetsas, seega on boonus juba see, et pole vaja kuhugi kaugele sõita.
Eriliseks teeb selle trenni see, et seal on kasutusel sellised imelikud raskustega, vetruvad kõnnikepid, mis treenivad intensiivselt nii käsi, selga, rinda kui õlgu. Jalad saavad sel pea kahetunnisel kohati mägisel maastikul trenni niikuinii. Ülesmäge tuleb alati joosta!
Treeningut viib läbi tore ja kogenud treener, kelle juhatusel tehakse keset liikumist aeg-ajalt veel ekstra ülakeha lihastele mõjuvaid harjutusi. Et asi veelgi tõhusam oleks!
Kaks korda kaks tundi nädalas sügiseses metsas on mulle imeliselt mõjunud. Ega asjata öelda, et värskes õhus liikumine paneb aju tootma õnnehormoone. Mu suu läheb juba trenni algul naerule. Lõpus kallistaks juba kogu maailma- kui ma rohkem nagu sissepoole inimene ei oleks...

kolmapäev, 18. september 2019

Vene keel

Kui esimesed kolm aastat toetasin oma kolmikuid eelkõige inglise keele kodutöödega, siis tundub, et järgnevad kolm tuleb mul takka lükata vene keelega. Ja see on juba kõrgem pilotaaž!
Vene keel algas neil õigupoolest juba teises klassis, aga et kohe ei antud kodust õppimist, ei muretsenud ma liialt. Alles siis, kui Karl Johannil tuli teise õppeaasta lõpus toimunud tasemetöö kirjalik osa uuesti teha, selgus pisiasi, et poisi keeleline areng oli igati okei, aga ta ei tundnud absoluutselt vene keele tähti ja ei saanud seetõttu ka ülesannetest aru. Ega plikadelgi asi roosiline olnud, kuid nemad oskasid end sellest takistusest kuidagi üle nihverdada. Igal juhul päädis asi sellega, et kleepisin kogu me maja ю-sid, я-sid, ж-sid ja ц-sid täis ning käskisin triol neid toast tuppa liikudes häälida. Oi, see tekitas pahameelt- aga selgeks sai! Karl Johanni ümbertehtud kirjalik osa pälvis lausa üle 90% õigeid vastuseid. Aga ega ma ei lasknud end ka sellest eksitada! Tõmbasin kõigile telefoni Duolingo äpi ja Muhus suvitades oli reegel õppida kohe peale ärkamist kümme minutit vene keelt.
Kolmas klass tundus seetõttu olevat üsna "ladna".  Kuna inglise keele õpingud olid valdavad, ei jagunud mul ka siis vene keelele erilist tähelepanu. Tasemetööst ei selgunud samuti midagi katastroofilist. Üritasin küll suvel taaskord Duolingot sisse juurutada, et neljandas klassis hakkaks juba midagi konkreetsemat külge, kuid sel korral ei läinud see sugugi nii libedalt, kuna käisin ise suhteliselt palju maalt ära.
Ja nüüd on siis neljas. Eile oli e-kooli pandud koduseks ülesandeks lugeda tekst aastaaegade kohta ja moodustada allpool etteantud sõnadest lauseid. Kui mu esimene kolmik seda teksti luges, olin seesmiselt lihtsalt naerukrampides. Tänapäeva lastel pole vene keel üldse kõrvus, seetõttu üritavad nad selle kõla imiteerida, väänates suvaliselt sõnu, venitades valede rõhkudega ja tehes igasugu muud fantaasiaküllast tsirkust- peaasi, et ma asja kordaläinuks loeksin ja nad minema laseksin. Vaesekesed, neil on tõesti raske!
Teise kolmiku lugedes ütlesin mõned kohad lihtsalt ette ja palusin järele korrata. Tegelikult eksivad nad vahel ikka veel tähtedega! Näiteks loevad nad ь rahumeeli ы-täheks (erinevus ju vaid väikeses kriipsus)- aga mis sõnad sedaviisi tekivad, võite vaid naerma pursates kujutleda!!
Kolmanda lapsega jõudis mulle kohale, et seesugused talveõhtud ongi mind ootamas. Pikad, tuimad ja jubedad. Tjop-lja-lja, venitab laps. Eieiei, ütle тёплая- kuula, tjop-laja. "Top-ljalja". Tjop-la-ja! Uhh! Ja siis veel käänded. oсень, eieieiei ole восемь, see on ju kaheksa, niisiis осень- осенью. Aga весна-весной. Noh, kordame. Eieieiei ole восемь, on oсень. Uhhh! Lähme edasi: лето-летом, зима..., eieieiei mitte ziima, vaid зима-зимой. Mis боже мой? Еieiei, see on почему- miks?
Боже мой....
 Nüüd laused- зимой идёт снег- no mõtle sõnale "idioot", jajaa, see pole hea sõna, aga aitab meelde jätta! Осенью идёт дождь... noh kordame veel. Mitte midagi pole meeles? Uhhh!
Ja nii kõigi kolmega!
Teate, ma ei loobu. Keeleoskus on oluline. Just oskus, mitte niisama läbisaamine. Seetõttu istusingi nendega kogu õhtu. Samamoodi nagu eelnevatel aastatel inglise keelega. Ega nemad pole süüdi, et nad kolmikud on ja mina kõike kolmekordselt pean tegema!
Kõik on ajutine, kordasin endale mitmeid kordi. Nad ei saa veel sellega üksi hakkama, nad vajavad minu abi, ma pean aitama! Aga varsti juba saavad!
Niisiis- olen olemas. Осенью, зимой ja весной. Äkki летом siis seekord puhkame?

teisipäev, 17. september 2019

Tulpidest ja tüdimusest

Kas ma peaksin hakkama uuesti tulpe istutama või pigem mitte?
Tegelikult ma ju lausa põlen armastusest nende kargete ja elujõuliste lillede vastu, aga et aastad lähiminevikust pole olnud elu lihtsaimaid, langes prioriteet tulpidega mässata vahepeal üsnagi tahaplaanile, mis on omakorda jätnud enamikust sortidest tänaseks järele vaid riismed. 
Ega päris kõike ei saa muidugi keeruka eluperioodi süüks ka panna. Ka mu isikuomadused ei pruugi väga pikaajalist ühele või teisele hobile pühendumist toetada- kipun pikapeale tüdima ja soovin otsida või õppida jälle midagi uut.
Sel suvel ei jõudnud ma näiteks ära imestada, kuidas suutsin paar aastat tagasi ära renoveerida nii tohutu hulga Muhu aknaid! Võtsin nimelt ette vaid ühe suhteliselt tillukese akna ja küll mul oli temaga vaeva- no mitte ei viitsinud enam mässata! Muidugi tegin ta ikkagi valmis ja töö jäi ka ilus, aga tundsin teravalt, kuidas kunagine ind on täiesti otsa saanud. Mõte renoveerija lisaerialast, mida vahepeal tõsiselt kaalusin, langes niisiis ära.
Praegu kisub intensiivse sisemise põlemisega hoopis loomingu poole. Nii olen järk-järgult hakanud ellu äratama ja redigeerima oma vahepeal unustuse hõlma vajunud laule ja orelipalu, pühkinud tolmu luuletustelt ja päevikuilt. Veidi olen loonud ka uut. Lisaks olen hakanud lugema, kuulama ja üles tähendama põnevate inimeste mõtteid, otsides eelkõige  ilu ja harmooniat. Värve. Elu on mind kuidagi endasse haaranud ja tema kaisutus on äraütlemata südantsoojendav. Seepärast jagubki ehk rohkem pilku ümbritseva märkamiseks.
Seepärast ehk taaskord see tulbipeenargi...

esmaspäev, 16. september 2019

Teispoolsusest

Õde või hooldaja või kes ta iganes oli, väljus palatiuksest, silmitses pealaest jalatallani koridori peal seisvat mind ja teatas siis kiiresti:"Nonii, siin on midagi teie jaoks," lükates mind nende sõnadega palatiuksest sisse. 
Palatis lamas silma järgi umbes keskealine mees. "Tema sureb meil nüüd ära," teatas õde või hooldaja või kes ta iganes oli ja lahkus kiirustades.
Mu süda langes kolinal saapasäärde. Jeerum! Mis mõttes sureb? Millal sureb? Mida mina pean tegema? 
Silmitsesin tardunult voodislamajat. Ta silmad olid poolavatud ja hingamine korisev. Minutid möödusid. Algul hingas ta rütmiliselt, siis jäi hingetõmbeid järjest vähemaks, siis kostus vaid mõni, kuni viimaks... kõik. Surigi ära. 
Mu huuled hakkasid iseenesest lugema Meie Isa Palvet. Olin äärmises segaduses. Ei, see ei olnud enam hirm, oli tunda pühadust ja ülevustki (või kujutasin endale ette, et see nii peaks olema). Igatahes ei olnud ma selliseks kogemuseks absoluutselt ette valmistatud. Küsimus on muidugi selles, kas selliseks kogemuseks ongi võimalik ette valmistuda... Too õde või hooldaja või kes ta iganes oli, pidanuks kindlasti arvestama ka võimalusega, et minu asemel oleks ukse taga seisnud tunduvalt nõrganärvilisem persoon.
Lugesin mõttes Reekviemi, Ave Mariat, kõike, mis pähe kargas. Olukord tundus lihtsalt niivõrd uskumatu...
Õde või hooldaja või kes ta iganes oli, sisenes uuesti palatisse. "No näed, oledki ilusasti läinud," lausus ta, mind tähelegi panemata, vajutas lahkunul silmad kinni ja asus tema kätelt tilguti voolikuid eemaldama. Lahkusin sealt ruumist tasahilju, üks külg ees... 

See oli üks minu hingehoiu praktika lugu, mis leidis aset Diakooniahaiglas, kusjuures seda, millise hetke tunnistajaks ma tegelikult olin ja miks see hetk just minu ellu juhtus, hakkasin mõistma alles tükk aega hiljem. Suurima hingelise segaduse tekitajaks oli just tõik, et ühe inimese unikaalse eluraamatu kaas sulgus mu silme all, ilma, et oleksin sellest eelnevalt lugenud ainumastki peatükki!
Eile, vaadates Nõval filmi "Matusepäevikud", meenus see lugu mulle üle pika aja.
Enne, kui räägin mõne sõna vastnähtud filmist ja kirikuõpetajatest, kes puutuvad selles filmis surmaga kokku tihemini, kui ehk "normaalne" oleks, jutustan veel veidi oma mõtetest.
Mu vanaema suri täna 9 aastat tagasi sealsamas Diakooniahaiglas. Usun, et tema eest hoolitseti ta viimastel elupäevadel hästi. Imetlen siiani oma mõttes inimesi, kes sellist emotsionaalselt ja füüsiliselt rasket tööd suudavad teha, pakkudes lisaboonusena lootust ja lohutust ka patsientide lähedastele.Vaid suurde ja vaprasse südamesse saavad mahtuda kõik need inimesed, kellest paljude elust lahkumist ei ole võimalik lugeda nii rahulikuks ega esteetiliseks, kui mulle näha anti. Ka vanaema viimne ots oli vaev ja häda, piinarikas nii talle ega meile. Mäletan, et soovisin olla ta juures, kui viimne hetk näikse lähenevat. Aga nad helistasid alles siis, kui kõik oli juba möödas...
Sain selle hetke siis aastaid hiljem. Ilmselt mulle talutavama, mõistan nüüd.
Diakooniahaigla ei ole mugavuselt algajale hingehoidjale just number üks praktikapaik. Mul läks seal küll igati hästi ning vestlesin enamaltjaolt siiski elavatega, aga juba sealviibimine oli kohutavalt raske, kuna surma hõng on lihtsalt niivõrd tajutav. Kummalisel kombel ei tundnud ma seda sugugi siis, kui käisin oma armsat lähedast vaatamas. Kuid praktikapäevil mõistsin, et ei saa sellega hästi hakkama. Ma pole seda julgenud siiani kellelegi tunnistada.
Kui mu juhendaja Annika Laats, imetlusväärne inimene, kes töötab juba mitmeid aastaid hingehoidjana nii Diakooniahaiglas, kui laste onkoloogias, mu praktika lõppedes "Eks ole ilus töö!" õhkas, suutsin kuuldavale tuua vaid "Jah, päris huvitav," ise teades, et valetan.
Seejärel valisin pereteraapia. Töö elavate inimeste (eksistentsiaalses mõttes) väikeste probleemidega on mulle jõukohasem. Kõik lihtsalt ei suuda...
Iga kord ja igal eluhetkel ei suuda ka vaimulikud, nagu võis näha filmist "Matusepäevikud". Eriti siis, kui kõik su ümber hääbub. Kogukond, kirik, üksikisikud, emakeel. Sestap peaks meist igaüks küsima- kes on minu ressurss? Filmis oli hästi tabatud üksinduse laastav mõju psüühikale ja üldisele toimetulekule. Inimlikkus avanes seniavastamata nurga alt. Taevas ja põrgu olid edasi antud ülilihtsate vahenditega. Vaheldumisi. Läbi kirikuõpetajate elude, läbi nende peetud lugematute matuste, läbi väljaöeldud lausefragmentide, läbi loa seda kõike kajastada. Sama habras, kui on sünd ja elu, on ka surm. Asjatundmatul ei ole lihtne teispoolsuse lävepakuga suhestuda. Ja kes saabki olla sel alal asjatundja? Saab ainult uskuda ja loota...

Mul on ikka hullupööra vedanud. Meie pere messengeri tšätis panid kõik mu armsad täna üles pildi oma kodus põleva küünlaga. See oli nii ilus! Küllap on vanaemal palju uudistamist, peaaegu igasse Tallinna ja lähikonna nurka. Muidugi on ta endiselt olemas, lihtsalt teisel viisil ja tunneb siirast rõõmu, et meie, tema kõige-kõige kallimad, hoiame kokku.
See on ilus ühendus. Minu ressurss.


laupäev, 14. september 2019

Otsa-koolist

Sel aastal tähistab oma 100. sünnipäeva G.Otsa nimeline Tallinna Muusikakool, mille vilistlaste hulka olen minagi 1993.aasta klaveri eriala lõpetajana arvatud. Et möödun Otsa-kooli majast töö tõttu peaaegu igapäevaselt, lähevad vahel ikka mõtted õpingute aegsele elu-olule. Just mõni päev tagasi avastasin õudusega, et mu lõpetamisest on möödunud juba 26 aastat!
Otsa kool oli hoopis teistsugune, kui Muusikakeskkool, kus enne Otsa 5 aastat õppisin. Ja enne Muusikakeskkooli õppisin veel 5 aastat praeguses Reaalkoolis, toonases Tallinna 2.keskkoolis, mis oli neist mõlemast väga totaalselt erinev, ikka selline reaalne suurte klassidega kool.
Aga jah, Otsa-koolis õpitud kahte aastat (läksin otse III kursusele) meenutan suhteliselt helgelt, (seda hoolimata oma keerukate suhetega teismeeast, kus esines eneseleidmise valu ja vaeva keskmisest hulga enam.) Otsa-kool oli eriline eelkõige selle poolest, et see oli tohutult chill. Mitte kedagi ei huvitanud, kas käisid loengutes või mitte, kas harjutasid või mitte, kas su kooliväline aeg möödus soliidselt või mitte. Kui eelmise lause vastused olid eitavad, siis sa lihtsalt ei lõpetanud seda. Eks neid muidumehi, igavesi õppureid, kes päevade viisi kooli ukse ees suitsetasid ja ööde viisi kõrtsus istusid, oli omajagu. Vastutustundlikumad, nagu mina, üritasid ikka ree peal püsida. See ei tähenda muidugi, et ma kõiki loenguid oleksin alatasa külastanud. Oh ei, olin mõõdukalt laisk! Aga harjutasin küll. Suvorkas (ehk Muusikaakadeemia Kaarli ehk endise Suvorovi puiestee õppehoones).
Minu mäletamist oli Otsa-koolis võimatu harjutusklassi saada. Tean üksikuid klaverimängijaid, kes saabusid kooli varavalges, kui mina alles kodus õiglaseund magasin ja harjutasid, kuni vähegi said. Minul õnnestus seal majas harjutada vaid mõned üksikud korrad. Ah, mulle meenub praegu üks hea nali- nimelt avastasin alles teisel õppeaastal, et olin kahte erinevat garderoobitädi (kellelt ühtlasi harjutusklasside võtmeid sai) pidanud üheks ja samaks! Kui nad kord kahekesi minu ees seisid, pidin sõna otseses mõttes kreepsu saama. Kusjuures nad polnud üldse sarnased! Mõtlesin, et vahel on ta lihtsalt virilamas tujus...
Otsa-kooli suureks plussiks oli see, et õpetajad suhtusid õpilastesse, kui täiskasvanuisse- lugupidamisega. Nad ei andnud, vastupidiselt Muusikakeskkooli omadele, isiklikke hinnanguid, ei solvanud, ei tänitanud, ei võtnud ühe või teise suhtes hoiakuid, olid kannatlikud ja mõistvad. Ei ütleks, et oleksin Otsa-kooli ajal olnud õpilase musternäidis, kuid ma ei mäleta sealt ühtegi õpetajat, kes oleks mind isiklikult vihanud. Pigem vastupidi, kõik püüdsid innustada, märgates ja tunnustades mu parimaid külgi. Küll mäletan viha ja tagakiusamist keska-ajast (ehk siis Muusikakeskkoolist).
Naljakas, aga Otsa-koolis oli mul palju küll tuttavaid, kuid päris sõbraks ei saanud neist keegi. (A., kellega koos Otsa tulime, oli mu sõbranna juba Muusikakeskooli päevilt, nii et tema ei lähe arvesse.) Klaveriosakonnas olid sõprussuhted minu tulles juba välja kujunenud. Pooled õppureist olid venekeelsed, nendega oli lisaks keelebarjäär. Teiste erialadega puutusime vähem kokku. Ma ei mäleta, et see mind oleks morjendanud.
Olin Otsa-kooli ajal küll endiselt ebakindel, aga see kool suurendas siiski tunduvalt mu eneseusku, mis eelnevalt oli päris maha tambitud. Tulin- ja mind võeti mõnusasti vastu. Muud pole vajagi, et meenutada seda kooli rõõmu ja tänutundega  ning soovida talle pikka iga.

teisipäev, 10. september 2019

Sügisesed uudised

Tänavu on juba palju lihtsam, sest ma ei pea nii palju taksot sõitma! See lause tähendab seda, et kolmikud on hakanud kojusõiduks senisest märksa enam bussi kasutama. Üks põhjus on see, et nad on juba suuremad, teine aga, et bussiliini, mis otsapidi meie valda siseneb, hakkas teenindama Tallinna linn, kes muutis ühe esimese asjana sõiduajad normaalseks! Nüüd saavad lapsed bussiga koju nii otse koolist, kui peale trenne. Ja mulle jääb vabamalt hingamise aeg!
Päevad on neil pikad. Üheksast kolmeni tõsist tööd. Pluss trennid. Nüüd, mil ma ei pea enam nii palju oma energiat autosõidule kulutama, saan neile õhtupoolikuti rõõmuga kodust toetust pakkuda. Nad vajavad seda väga!
Kirjutan veidi ka trio käesoleva õppeaasta trennivalikutest.
Karl Johann pöördus tagasi kergejõustikku. Teadsin kohe, et see ala sobib talle, aga lubasin eelnevail aastail ka muid trenne katsetada. Sel aastal sattus talle tohutult hea treener ja poiss läheb trenni suure rahuloluga. Veel katsetab ta programmeerimisega. Olen vist eelnevaltki maininud, et Jossi tõmbavad arvutid ning nutisõltuvuski on kerge tekkima. Eelkõige väljendub see närvilises olekut peale arvutikasutamist ja väheses keskendumisvõimes. Samas on selge, et päris ära ei saa ma talt arvutit võtta. Võhikuna tundub mulle, et arvutimaailm on Jossi jaoks valdkond, kus ta arvab end olevat tõeliselt hea. Ja kuna sellises vanuses poisse peab oma tugevuste leidmisel ja arendamisel väga toetama, pöörasin asja tema kasuks, pakkudes programmeerimiskursuse näol kvaliteetset arvutis toimetamise aega. Ta on väga vaimustunud!
Lisann on samuti oma maailmas pakutavast vaimustunud. Tantsupeo-järgne otsus valida trenniks rahvatants on saanud kindlalt teoks ning vähemalt mõttes käivad juba väikesed ettevalmistused 2022. aasta koolinoorte tantsupeoks. Pluss lihtsalt tore olemine toreda õpetaja ja vahvate laste seltsis. Mis sa hing veel ihkad! Ka kunstiringi ootab Lisann suure huviga.
Loviisa läheb koos õega kunstiringi. Trennidega on aga temal veel väike segadus- ta tahaks väga hip-hopi trenni, aga sobiva rühma leidmine pole sugugi nii lihtne, kui võinuks arvata. Peame veidike ka oma kodu asukohaga arvestama, seega pidin päris teises linna servas pakutavad variandid kahjuks välistama. Pühapäeval läheb ta siiski ühte Nõmme trenni kaema. Loodan väga, et ka tema leiab lõpuks enesele meelepärase ja jõukohase ala.
Ma ise? Tahaks tantsida! Tahaks mingit väga ägedat tantsutrenni. Võib olla kohe päris raske. Ma lihtsalt nii hirmsasti armastan tantsida.
Jooksmas, kõndimas ja rattasõidul võiksin muidugi lisaks käia... Homme vist lähengi.

esmaspäev, 9. september 2019

Filtri tee

Kui käisin algklassides, kulges mu koolitee üle (valgusfoorita) Järvevana tee ja edasi mööda Filtri teed bussijaamani, kust sõitsin juba bussiga kesklinna või Nõmmele muusikakooli.
Filtri teel, seal, kus praegu asub staabi- ja sidepataljon, asus toona nõukogude armee sõjaväeosa. See tuli jalgsi läbida.
Bussijaama lähedal oli neil mingi masinapark. Sealtpoolt poolt tulles algas ärevusttekitavam kodutee osa ühe pika valge madala majaga, mille tänavapoolselt küljelt möödudes loendasin alati kaheksateist väikest akent, mille määrdunud ruutudest kumasid sõjamasinate kontuurid. Mööda Filtri teed üles Järvevana poole kõmpides jäi vasakule sõjaväehaigla, paremale aga sigala. Jah, loete õigesti- seal, kus praegu asub Filtri teed Järvevana teega ühendav hiiglaslik liiklussõlm, kasvatasid vene sõdurid sigu! Käisime neid vahel aiaplangu vahelt piilumas. Kui sigu veristati, kostis hele kisa meie majani.
Sõjaväehaiglast möödudes pidin pea maas hoidma. Haigetel sõduritel olid sinised pidžaamad seljas ja millegipärast kõlkusid nad alatasa plangul, mis haigla territooriumi teest eraldas. Seal nad siis suitsetasid ja karjusid minusugustele "devuška, idi sjuda" ning veel midagi, millest ma aru ei saanud. Mõni üksik neist oli liputaja. See tegutses muidugi üksi.
Kui sõjaväeosast vahejuhtumiteta mööda sai, lõpes sõidutee tavasõidukeile tõkkepuuga ja edasi, üle raudtee Järvevana teele sai ainult jala. Tõsi, enne tõkkepuud, seaaia juurest paremale keerates võis sõita kesklinna kalmistu tagumise väravani, aga seal pidi ikkagi ümber pöörama. Teisele poole tõkkepuud, paralleelselt raudteega sõitsid edasi ainult palgiveokid, mis vedasid puitu tselluloosi- ja paberikombinaadi tarvis. Palgiveokid olid suured ja rasked. Et Filtri tee tõuseb üsna järsult mäkke, kippusid need talvel kinni jääma ja tagasi libisema. Ilmselgelt ei liivatatud sel ajal teid nii korralikult, kui praegu. Mind oli karmilt hoiatatud neid autosid kartma. Esialgu polnud Filtri teel kõnniteidki, võisin ju karta, kuid autode vahel pidin ukerdama ikkagi.
Tõkkepuu juures oli üks vahva pisike majake, mille sees istus valvur. Tema tõstis auto tulles puu üles ja andis autojuhile mingi allkirja (või oli see vastupidi?). Oi, see tundus vahva amet! Tahtsin suureks saades tingimata sellises väikeses majakeses valvur olla!
Minul tuli aga järgnevalt ületada raudtee. See asetses kahes järgus- esimest, madalamat rööpapaari mööda sõelusid tslluloosi-ja paberikombinaadi kaubavagunid. Kõrgemal asusid aga reisi-ja kaugele sõitvate kaubarongide rööpad. Kui alumised rongid sõitsid üliaeglaselt, siis ülemiste suhtes pidi olema väga ettevaatlik- rongid võisid vabalt tulla mõlemalt poolt ja kihutada ülisuurel kiirusel. Minu lapsepõlve jooksul ei jätnud sinna elu mitte ükski inimene, kuigi raudteeületuskohal polnud ainsatki tähelepanu juhtivat silti ega takistust. Õigupoolest oli palju ohtlikum alumine rong, mis vahel lihtsalt tee peal ees seisis ja millest tuli tee jätkamiseks üle ronida. Vagunite ühenduskohast. Kartsin hullult, et rong hakkab just siis liikuma, kui ma seal parasjagu ronin.
Mul on siiani rongide suhtes hirm ja aukartus. Näen neid vahel unes.
Kui nüüd uuesti kujutlustes Filtri mäest alla bussijaama poole minna, oli peale sõjaväehaiglat ja enne masinaparki plankude taga kaks imelikku tiiki. Ühele neist oli mugavam läheneda- seal oli vist isegi aiaauk.
Mäletan, et ükskord sattusin oma naabri, Paedi-poisiga, üheskoos koju minema. Ta on sama vana, kui mina. Oli tunnistuste saamise päev. Minu tunnistus oli viks ja viisakas, tema omal ilutsesid aga puha kahed-kolmed. Selgus, et ta ei tahaks sellega hästi koju minna. Panin ette tunnistus tiiki visata. Viskaski. Aga siis jõudis talle kohale, et see pole mingi lahendus. Vaat et hakkab nutma! Olin taaskord hea nõuga abiks ja koukisime tunnistuse üheskoos jälle tiigist välja. Siis oli sellest muidugi järgi vaid tilkuv ja rebenenud paberilipakas...
Sellesama tiigi vastas oli tore mägi, kus kasvasid suured paplid. Vene poisid olid endale sinna hullult ägeda kiige teinud- hüppad mäe pealt kaksiratsi kiigepulgale ja vuhised teiselt poolt kõrgele-kõrgele. Meie saime ainult salaja kiikuda, siis kui neid parasjagu näha ei olnud. Nad lubasid meile ühtlugu tappa anda. Üks poiss, Aljoša, oli eriti tige.
Tänapäeva vanemad ei lubaks lapsel mööda toonast Filtri teed mitte sammugi üksi astuda. Mina pidin ka tegelikult Estonia juurest telefoniputkast helistama, kui pimeda peale jäin. Vanemad tulid mulle siis bussijaama vastu. Valges tuli mul aga üksi hakkama saada.
Kõige hirmsama osa tavaliselt jooksin.

pühapäev, 8. september 2019

Ümberhäälestumine

Sajab.
Istun kodusel verandal ja vaatan männiokastega kaetud muruvaipa. Märg.
Tegelikult peaksin olema hoopis Naissaarel. Täna on Neitsi Maarja sündimise püha ja just sel päeval on mul traditsioon matkates suvega hüvasti jätta. Alati Naissaarel, mere ääres.
Sel aastal läks teisiti. Ma jäin SEB sügisjooksu tõttu laevalt maha!
Laev väljus Lennusadamast. Uurisin pikalt jooksu trajektoori ja otsustasin, et kõige valutum on Lennusadamale läheneda Sõle tänava kaudu. Sel juhul jäi teele vaid üks jooksuraja ületus. Varusin piisavalt aega, olles täiesti kindel, järk-järgult lubatakse ikka autosid üle. Nunne tänava otsas Balti jaama juures lubatakse alati, olen seda teed aastaid SEB jooksupäeval kirikusse sõites kasutanud. Aga Sõles, näe ei lubatud!
Imelik tunne on, kui plaanid korraga sinust olenemata kardinaalselt muutuvad. Seetõttu on mul täna kummaline ennast ka Ussimaarjapäevaga seostada. Vajan selleks üle mere kilukarbivaadet, punavaid  kibuvitsapõõsaid, loksuvaid laineid ja üksindust.
Sel korral tuli suvi vaid riivamisi. Ma ei kasvanud temaga kokku, ei käinud käsikäes mööda heinamaid ega kihutanud sumedas ööpimeduses krabisevat kruusateed mööda kuud peegeldava mere poole. Meie sõrmed puutusid vaevu kokku. 
Mõnel üksikul päeval tundsime siiski suvega suuremat lähedust. Aga see oli vaid hetkeks. Ei, võibolla siiski tunniks-paariks? Igatahes sõprust sellest ei kasvanud. Seetõttu oli ka kerge lahti lasta. Ta libises mu käest ja kadus lihtsalt öhe. Sõnagi lausumata. 
Võibolla sellepärast ma ei jõudnudki Naissaarele, et mul ei olnud suvele midagi öelda. Ega tal mulle. See suvi oli nagu mõni hea tuttav, kellest väga lugu pead ja kellega vahel toredale jutusoonele satud ning lahkudes viipad, et näeme-räägime jälle, ise teades, et see ei juhtu kunagi. Mulle meenub küll sääraseid sümpaatseid inimesi, kellega suhtlemisest mingil imelikul põhjusel sõprust ei kasva.
Sajab. Ei tea, kas Naissaarel ka? See liivarand seal... on kindlasti udune. Kilukarbivaadet pole paista. Liiv on märg, istuda ei kannata. Tasapisi poeb külm kontide vahele.
Lähen tuppa. Tunnen korraks, et tegelikult saab kõik toimuda ka siin. Neitsi sünd ja suve lõpp. Aga juba libiseb ka see tunne mul käest, jättes veel hetkeks maha õhkõrna aimduse niiskest ja soolasest meretuulest... kuni kaob seegi...

8.09.2019, traditsioonilisel suvega hüvastijätmise päeval, sel korral olude sunnil teisel pool vett.


laupäev, 7. september 2019

Tasakaalustatud toitumine 3

Esimesed kaks osa sellest rubriigist kirjutasin detsembris 2018. Järgnes peaaegu kolmveerand-aastane paus. Nüüd tunnen, et mul on antud loo kohta veel üht-teist öelda.
Jaanuaris ei juhtunud veel midagi. Feilisin täiega, kui kõnekasutuses kolmikuid jäljendada. Et asi arusaadavam oleks, lisan, et tol hetkel kandsin endaga kaasas umbes kuut lisakilo, millest soovisin kogu hingest vabaneda. Täielik valmisolek kaalukaotuse nimel tegutsema hakata tekkis paastuaja algul, 6.märtsil.
Nüüdseks tean kui raske on vabaneda igast me turjal olevast lisakilost ja kui vähe aitab siin pelgalt unistamine ja plaanide seadmine. Päriselt aitab vaid karm ja konkreetne tegutsemine.
Teadsin juba varasemast ajast, et mulle sobib Fitlap'i poolt pakutav toitumiskava. Seda lihtsal põhjusel- kõht ei jää kunagi tühjaks. Talun näljatunnet ülikehvasti, kuna mu veresuhkur kipub tühja kõhu korral ülimadalale kukkuma, tekitades pearingluse, minestustunde ja keskendumisraskused. Et aga regulaarse, korraliku toitumisega maha võtta, peab teadma mõningaid nippe, mida see toitumiskava hoolikalt arvestab. Kuna need nipid on mul ilusti peas, st.teoorias olen tugev, siis sel korral ma endale uut plaani ei tellinudki. Mul on kunagisest ajast välja prinditud kümme lehekülge lemmikretsepte, mida nüüdki kasutasin või millele vähemalt toetusin. Sellest piisas.
Minu kuus ülekilo kadusid umbes kahe kuuga. Aeglasemalt, kui arvasin, kuid siiski järjekindlalt. Kehal on vaja uue numbriga harjuda, seetõttu tekivadki vahepeal seisakud. Samuti tuli endale andestada mõningaid patustamisi ja kõigest hoolimata edasi rühkida.
Maikuus olin seatud eesmärgi saavutanud.
Kõrvalseisjad pidavat kehakaalu muutust märkama alates viiest kilost. Mina täheldasin juba varasemat märkamist. Huvitav, et mehed ütlesid pigem, et "sa oled nii väikseks jäänud", naised kasutasid rohkem "mahavõtmise" sõna. Enamus mu sõpradest tundis mu üle rõõmu ja väljendas tunnustust (see oli raske, seetõttu läks tunnustus igati asja ette). Mõni üksik üritas mind torte ja kooke sööma meelitada ja üks inimene arvas mul olevat toitumishäire.
Et soovitud kaalus püsida, peab tasakaalustatud toitumine olema elustiil. Suve jooksul tuli mul ette mitmeid vääratusi. Eelkõige leian probleemi peituvat liiga suurtes toidukogustes, mida kokku ostetakse, eriti, kui on oodata külalisi. Mina isiklikult ei talu oma koduses külmkapis mingeid peojärgseid toidu ülejääke! Lookas lauad kuuluvad pigem nõuka-aega, kui kallitele külalistele sooviti näidata, et "meil jagub". Praegu jagub ju kõigil, aga peab siis seda kõike ühel toidukorral tarbima, eriti õhtul? Või järgnevail päevadel, kui tahaks juba uusi maitseid...
Tunnen end ülekilodeta paremini- kohe palju noorema ja kaunimana. Mulle meeldib see inimene, kes peeglist vastu vaatab. Aga kuna teema on tundlik, rõhutan igaks juhuks veelkord- see jutt käib ainult minu mõtetest ja tunnetest, ma ei võrdle ennast kellegagi ega eelda, et kõik peaksid minu moodi mõtlema või tundma.
Mulle oli see saavutus väga-väga oluline. Seega- olen tubli.

reede, 6. september 2019

Taasavastatud tugitool

Seoses uue, Elisaga sõlmitud internetipaketiga, kadus me maja teisel korrusel igasugune internetiühendus. Et olin harjunud paljusid oma arvutitöid tegema enne magamaminekut ja otse voodist, olin esialgu ülimalt häiritud, et mitte öelda vihane. Tasapisi sai aga ratsionaalne ajupoolkera jälle ohjad enese kätte.
Lülitame alati telefonid, IPadid ja muud vidinad ööseks välja. Kontrollin seda igapäevaselt. Laste nutiseadmete koht on ühes toredas nurgas esimesel korrusel. Või kabinetis minu lukuga kapis. Mitte mingil juhul magamistoas, liiatigi veel öökapil pea lähedal! (Ääremärkusena lisan, et kahetsusväärselt paljud trio meil ööbivatest sõpradest asetavad telefoni ööseks justnimelt padja kõrvale, kuid kõik on siiani allunud mu selgitusele meie kodukorra kohta ja lülitanud oma seadme vähemalt uneajaks välja.)
Ma ise tahtsin aga ikkagi arvutiga magamistuppa ronida! Tegin seal vahel mitu tundi tööd või surfasin niisama netis. Ja pärast magasin sealsamas- jah, seadmed olid muidugi välja lülitatud, kuid tihtilugu otse mu kõrval laadimas. Mitte eriti tervislik, arvan praegu.
Elisa võttis jõuga kogu minu mõnu. Õnneks taipasin õige pea, et see oli ainus viis muutuse sisseviimiseks ja tobeda harjumuse põrmustamiseks. Ma ei olnud varem tähelegi pannud, kui mugav tugitool mu elutoas lihtsalt asju kogub. Ja kui ilus vaade sellel tugitoolil istudes üle toalillede mu aeda avaneb, kui see seljaga teleka poole keerata (mida nagunii meie perest keegi ei vaata). Ma poleks eales osanud ette kujutada, millist mõnu võib tunda, kui asetada õlgadele villane pleed, võtta kätte raamat (noh, vahel siiski ka arvuti, nagu näiteks praegu), kuulata õues keerutavat tuult ja aknaruudule trummeldavat vihmasabiat ning rüübata suurest kruusist lonkshaaval kuuma teed.
Nii tore, et Elisa enam teisele korrusele ei levi!

Imelised inimesed

Maailm on täis imelisi inimesi!
Põhjus, miks ma nii paikapanevat lauset täna nii südamest hõikan, on see, et olin mitmeil rindel suures hädas. Einoh, kas just kõikide meelest "suures", on muidugi iseasi, aga minu jaoks varises ikka maailm osaliselt lausa kokku.
Asi algas üleeile õhtul, kui valmistusin võtma oma tavapärast magamamineku-eelset dušši, aga selgus, et sooja vett polegi. Hommikul polnud olukord muutunud. Süda aimas halba.
Ma üldiselt väldin me katlaruumis asetsevate paakide üksipulgi uurimist. Need on hirmuäratavalt targad masinad, mis toimetavad omasoodu. Nüüd aga lihtsalt pidin nendega tutvust tegema ja üks neist hüppas mulle oma julge tervitusega eriti silma- ta laubal ilutses säravpunane hüüumärk ja vilkus mingi imelik tähtede kombinatsioon. Nii tark ma ikka olen, et adun punase tule korral ohtu, riket ja vajadust kohese sekkumise järele. Aga kuna mul polnud aimugi, mis paagiga sellesinase näol parasjagu tegu, lõi põlvist nõrgaks kahtlus võimalikust gaasilekkest, juhul, kui see on gaasikatel- tean nimelt majas olevat gaasikütte ja olen isiklikult sõlminud lepingu ka firmaga Eesti Gaas.
See oli gaasikatel. Aga ei olnud gaasileke.
Niisiis, esimene imeline inimene, kes minuga vestles, vesteldes rahulikuks jäi ja ka minusse rahu ja lootuse sisendas, oli armas vene aktsendiga vanem mees. Valisin värisevi käsi algul vale, siis aga juhatamise peale õige telefoninumbri (sest tean nüüd une pealt, et ega kõik firmad ei tegele seesuguste kateldega!), see tore mees kuulas mu kenasti ära, tuli kohale, tegi kindlaks, et üks jupp, mille nimi mul kahjuks praegu meeles pole ja mis ilmselt ka enamikule teist midagi ei ütle, on läbi ning pani ette see välja vahetada. Või siis uus katel osta, mis polevat ka paha mõte. Katel on lihtsalt tuhatkond eurot kallim, kui jupp, mis on niigi mitusada. Mina, kes ma kujutlesin juba vaimusilmas karmi talve trioga ühes toas elektriradika kõrval külitades ja tänasin mõttes Jumalat, et ma vähemalt Muhus ei lasknud pliiti välja lõhkuda- juhuks, kui peame pagulusse minema- tundsin ülevoolavat tänutunnet, et tema teeb ja tema vastutab. Kui selgus, et lausa lähipäevil, oli mure murtud. Üksi pole, üksi pole keeegi... laulsin mõttes laulupeost kummitama jäänud viisijuppi.
Lisan, et seesugused läbiminevad jupid ja kaadervärgid on minu meelest üksikule naisele kõige suuremaks katsumuseks. Lugesin just Margus Punabi artiklit, milles ta möönab, et tänapäeva mehe muutumine intellektuaalseks pehmoks on pöördumatu protsess, millest pole pääsu. Ometi usun, et küllap oleks isegi tollesama intellektuaalse pehmoga veidi enam turvatunnet- kaks pead on ikka kaks pead! :)

Aga see pole veel kõik. minu kohtumine teise imelise inimesega leidis aset täna hommikul. Selgus, et mulle oli üle kandmata ühe ammuse kontserdi tasu. Veel selgus, et arvet selle kontserdi eest (ja üldse kõiki tulevasi arveid) saab esitada vaid läbi arved.ee keskkonna. Misjärel selgus, et too arvete keskkond ei tunnista minu ID kaarti. Misjärel ma üritasin ise tuvastada viga, mille tulemusel mu arvuti enam mind ennast ei tunnistanud, mille tulemusel pidi uuendama kõike, alates Apple id-st ja lõpetades maiteamillega, mille tulemusel mulle lõpuks lihtsalt nutt peale tuli. Helistasin värisevi käsi Id toe telefoninumbril ja mulle vastas tema- maailma kõige rahulikum ja osavõtlikum mees. Mees, kes kuulas turtsatamata mu mure ära, mees, kes juhendas mind rahulikult ning veenvalt kopeerima tekste ja numbrikombinatsioone mingitesse toredatesse terminalidesse, avama erinevaid aknaid ja brausereid ja lehitsejaid. Mul oli täiesti ükskõik, mida teen- peamine oli, et ta toru ära ei paneks! Ja kui lõpuks jäi vaid restart, ütles ta, et "kui te ikka sisse ei saa, helistage tagasi, me ei lõpeta enne, kui probleem on lahendatud": Kuidas on võimalik nii lahke olla? (Muide, ma helistasingi tagasi- süsteem tahtis mingit PIN-i, tuli välja, et tegu on ID kaardi PIN1-ga). Ühesõnaga, see mees oli ime!

Aga see pole veel kõik. Kogu selle aja oli mulle toeks sellesama suure kontsertorganisatsiooni raamatupidaja, kellele pidin tollesama ülalmainitud arve tollesama ülalmainitud keskkonna kaudu esitama ja keda nimetan rõõmuga kolmandaks imeliseks inimeseks. Ka tema peaks olema ametilt hoopis psühholoog! Toetavad laused nagu "ma saan väga hästi aru" või "jaa, ka mina olen sellises olukorras olnud" või "mida me võiksime veel proovida?" või "alustame nüüd rahulikult otsast peale" annavad elujõudu ning taandavad enesesüüdistused tavapärasest märksa madalamale. Tema kõne "nüüd on te arve mul lõpuks käes!" oli tekitas kiitusega õpingute lõpetamise tunde. Olin vahepeal juba mõelnud sellest rahast loobumisele...

Neljas imeline inimene  on Helis, kes helistas täpselt õigel ajal, minu hulluse tipul. Ta kuulas mind ära ja ütles "need kõik on ju lahendatavad probleemid, pane see arvuti nüüd nii tunniks ajaks ära ja oota, kuni Nils helistab." Seda lauset korrutas ta mitu korda, sest mina jõllitasin oma kokkujooksnud ekraani jonnakalt edasi, otsekui saaks seal pilgu teravusega miskit muuta. Mul läheb alati aega, et letargiast välja tulla.
Kui viies imeline inimene , Helise kihlatu Nils, mulle helistas, olid enamus mu probleemidest juba tänu esimesele, teisele, kolmandale ja neljandale imelisele ińimesele lahenenud. Ometi aitas ka tema lause "see on jah tüütu, kui sellised asjad juhtuvad" veelkord kaasa tõdemusele, et me ei pea olema täiuslikud. Me ei pea kõike oskama. Me võime olla abitud. Meil on õigus küsida abi. Meid ei peeta lolliks. Meid aidatakse. Meiega käitutakse hästi.
Teate, kõige selle vastu on minevikus minuga käitumisel eksitud! Sellepärast olengi mõningais teemades siiani säärane...

kolmapäev, 4. september 2019

Tema

Ma nägin teda täna öösel unes. Ta oli tumepruunide juustega ja mõnepäevasesse habemesse kasvanud, mistõttu mõjus veidi karuselt. Seljas oli tal tumedat tooni jakk, mille all umbes sama värvi polosärk. Ta astus mulle pisut liiga lähedale. Olen harjunud olema ettevaatlik ja kahtlustav, seega põrkasin instinktiivselt veidike tagasi. Aga ta silmad naersid. Naersid nii, et silmanurkadesse tekkisid imepeenikesed naerukurrud. Halval inimesel ei saa olla nii naeratavaid silmi, ega ju? Ütlesin, et ta oli väheke karvane. Jaa, habe tahtnuks tõesti pügada. Aga ta hambad- need olid säravvalged!
Jeerum, mõtlesin algul, kangestunult nagu pulk.
Noh???, tärkas seejärel uudishimu. Kaua me siis sedaviisi seisame, mul süda kurku tagumas...
Siis vaatasin juba ise pisut provotseerival pilgul otse ta sädemeid pilduvaisse silmadesse.
Ja ta tuli... (ah, ärge küsige siinkohal miks, loomulikult tahtis ta mind suudelda, see oli kohutavalt romantiline hetk) ... ja minu äratuskell hakkas plärinal helisema.
Nagu ikka. Kell 7.17.
Vähemalt olen teda nüüd näinud.
Tunnen ära küll...

esmaspäev, 2. september 2019

Mõned tarkusepäeva-järgsed mõtted

Taaskord on alanud kool. Minugi trio läks täna, gladioolid käes, aktusele. Neljas aasta.
Päevas oli ilu ja meeleliigutust. Nagu ikka sellesse kooli tulles ja sellest minnes. Kuum ilm pöördus pärastlõunal ohjeldamatuks paduvihmaks. Seegi oli nagu etendus.
Sel sügisel olen kuidagi rahulikum. Hüplikust suvest hoolimata tunnen end puhanuna ja suutlikuna võtma selle kamba eest täit vastutust. Jalge all tundub olevat kindel pind. Kas vaid näiline, näitab aeg.
Ma ise sel aastal suurt ei õpi. Tõsi, ühel päeval kuus hakkan käima supervisioonis, et saada veelgi paremaks ja usaldusväärsemaks terapeudiks, kuid võrreldes möödunud kolme aasta õpingutega on see lihtsalt köömes!
Seda enam kavatsen olemas olla trio jaoks. Neile hakkab vaikselt ligi hiilima eelteisme-iga. Tujud vahelduvad, üha enam on vaja iseseisvust, kuid paradoksaalsel kombel samavõrra ka lähedust ja toetust. Kinnitust.
Muidugi vaidleme ja võitleme endiselt praktiliselt iga päev nutiseadmete kasutusaja üle, mis on nende meelest liiga lühike, minu arvates aga ülemäära pikk. Üldjoontes jäävad loomulikult minu selgitused peale. Teisalt pean aga tunnistama ka arvukaid enese ülekavaldamisi, misjärel olen olnud solvunud ja vihane ning rakendanud ekraanikeelde. Ei ole lihtne end rahulikult ja väärikalt maksma panna!
Tihtilugu mõtlen, kas ehk olen liiga range ema. Mu tuttavate seas on mitmeid, kes absoluutselt ei muretse eelmainitud nutisõltuvuse või teise minu meelest sama hullu asja, suhkrusõltuvuse või laiemalt määratledes ühekülgse toitumise üle. Jah, ka minu lapsed sööksid silmagi pilgutamata ainult valget jahu (loe: saia ja makaroni) ja ohtralt maiustusi, kui neile seda vaid võimaldaksin. Aga mina ei osta paljusid sääraseid asju üldse kojugi! Olen hullu moodi "võimelnud", tehes söödavaks salateid ja juurvilju. Jah, muidugi ebaõnnestun vahel, kuuldes tuttavat "mulle ei maitse see"- lauset. Ja kuna toiduvalmistamine pole kaugeltki mu hobi number üks, oleks siinkohal väga lihtne loobuda. Aga ma ei tee seda , sest tean, et laon praegu vundamenti, mille tugevus võib avalduda alles mõnekümne aasta pärast. Laste tervises siis...
Pean lihtsalt arvestama, et kõik ei mõtle nagu mina. Võibolla lõbus "las minna" polegi ebatervislikum? Ühistel olemistel tundun mina kindlasti tüütum, kui need "las minna"- tüübid :) Aga teen siiski oma südame järgi.
Paljudel mu sõpradel-tuttavatel on ehk raske mõista, miks pean üha vajalikumaks iseenesega olemise aega, lülitades aeg-ajalt koguni telefoni hääletule režiimile, et keegi mind ei eksitaks. Ma ei osanudki siiani päris täpselt vastata, miks see õigupoolest vajalik on, (peale selle, et olen tihtilugu peale päevatoimetusi lihtsalt tohutult väsinud). Vastus tuli tänasel kooliaktusel. "Eelkõige peame õppima kahte asja- tundma iseennast ja Jumalat." Kumbagi ei saa teha lärmi ja jutuvada sees. Et aga laste juttu pole kuidagi võimalik summutada, tuleb seda teha muu arvelt. Kannatajaiks ongi siinkohal sõbrad-tuttavad. Kõige lähedasemate jaoks neist leian siiski alati aega.
Siinkohal peatun jälle ühe oma "kasvukoha" juures. Olen nimelt oma ruumi suhtes väga tundlik. Püüan ikka ja jälle ühest ja teisest küljest analüüsida, miks see nii on, miks õigupoolest üldse saab mu isiklikku ruumi "sisse sõita" ning miks seda nii valulikult tajun, kui see juhtub. (Ja seda juhtub ikka ja jälle!). Juured on ilmselt, nagu kõige muugagi, sügaval lapsepõlves, kuid kindlasti ka pikas perioodis, mil võimaldasin oma vajadustest ja ootustest "üle sõita" lähedasel inimesel. Olen hilise küpsemisega ja ka piire seadma õppisin üsna hiljuti.
Kuid nagu üks mu (piiriteadlik) sõbranna mainis, et suhtlus on siiski kahepoolne ning ärgu ma unustagu, et mõne jaoks peabki oma piire korduvalt kehtestama, kui ei taha suhtlemist katkestada. Nad lihtsalt ei tajugi teiste piire! Vaat seda korduvat kehtestamist, ilma närvimineku ja pildilt kadumiseta, ma veel hästi ei oska.
Järgnevalt kavatsen kirjutada oma teistestki "kasvukohtadest"...



laupäev, 17. august 2019

Kõikehõlmav armastus

"...ja siis sattusin kristallikotta," rääkis ta. "Olin energiast täiesti tühi ja ta täitis mind hetkega."
Istusime vastakuti mu kabinetis ja kuulasin huviga. Tegemist oli õigupoolest üsna keeruka paarisuhte looga, mis vajanuks kiiret ja oskuslikku sekkumist. Kriis. Võimalik lahkuminek. Ühesõnaga, raske aeg.
"Selgus, et olin elanud oma mehe energias. Nüüd aga kogesin kõikehõlmavat armastust, täitusin ja saatsin seda ka talle," toimus südamlik viide oma armsamale.
Nihelesin, kuid ei öelnud ikka veel midagi.
"Ma pean oskama viibida selle armastuse seisundis ja  kõik saab korda," kinnitas ta.
"Ja-jah," noogutasin kaasa, lastes silme eest läbi paari suhteajaloo pikantsemad seigad, mis lausa nõudvat ühepoolse kõikehõlmava armastuse väärikat ravi, "ja kuidas saaksin mina aidata?"
Ta lõi oma kaunid silmad maha. Need täitused pisaratega.
"See kõik oli eile. Täna hommikul... oli jälle nii krdi s... olla," lausus ta vaikselt.


Üks aastatetagune meenutus

Sättisime end kirikuõpetajaga peielauda. Olime sündsalt süsimustas. Enamus olid. Kadunukese tühi koht oli otse meie vastas. Söögipalve möödus sügavas vaikuses. Siis hakkasid kahvlid tasapisi kõlksuma.
Valati välja esimene pits viina.
Tuli esimene kõne. Pikk elu on seljataga, mälestus elab aga südameis edasi. Jajah, tõsi ta on...
Teinegi kõne ei lasknud end kaua oodata. Endine näitleja. Ilusti räägib! Pikalt, aga mis seal´s ikka...
Valati välja teine pits viina.
Sõna võttis kadunukese poeg. Ema oli eriline. Emakesed on ikka erilised. Ilus kõne!
Endine näitleja tõusis taas. Meenutusi jagus ohtrasti. Kõne võttis kord tõusva, kord vaibuva joone. Lõpuks sai ikka otsa. Aitäh, aitäh...
Valati välja kolmas pits viina.
Sõna sai kaugem sugulane. Tutvustas ennast. Rääkis oma mälestusi. Jälle huvitav- hoopis teise kandi pealt.
Endine näitleja võttis samuti sõnasabast kinni. Seekord tuli luuletus. Sonett? Raamat? Hääles oli märgata pinevuse kasvu. Diktsioon sellest kasu ei lõiganud. Lapselapsed lauanurgas sosistasid ning itsitasid vaikselt.
Valati välja neljas pits viina.
Tähtis mees tõusis. Keerutas juttu siit ja sealt. Ei unustanud lahkunut. Kõne oli rõhutatult soliidne.
Siis oli jutujärg taaskord endise näitleja käes. See võib olla tore tunne, kui lava sinu päralt- peale neid pikki aastaid. Keel oli küll väheke pudiseks jäänud, kuid ega see meenutusi seganud! Hääle kõla kaigus uhkelt üle terve saali.
Valati välja viies pits viina.
Ning siis tõusis, oh imet, endine näitleja. Esitusele tuli veel üks luuletus, Vallatu ja vimkasid täis. Näitleja lõkendas heameelest ja viinast, vaat et viskab tantsusammugi riimi vahele!
Kõige lõpuks arvas õige aja olevat titehäälne tädi, kes ka kadunukest ühe korra näinud oli. Tema kõne oli südamlik ja pikk, puudutades vähem küll lahkunu, kuid seda enam tädi enda elu erinevaid etappe, riivates vihjamisi ka keerukaid üleelamisi.Kadunukese poeg üritas samal ajal uut viina avada. See oli mingi imeliku korgiga pudel. Üks sugulane tõttas appi. Titehäälse tädi jutt sumbus pudeli avamise arutelusse. Lahkunu tütar müksas venda küünarnukiga ja tegi näo, et titehäälse tädi kõne teda väga huvitab. Endine näitleja oli loometuhinas tukkuma jäänud.
Mulle tuli kangesti naer peale.
Ongi hea, et peielauas liiga kurvaks ei kisu. Inimeste karakter avaldub sellistes situatsioonides samuti erakordse värvikusega.

Reisikirju suveradadelt 3

Muhu maakodu areneb. Sel suvel saime esmakordselt kasutada oma täiesti uut vannituba! Erakordselt mõnus!
Olen palju mõelnud, kas kuulun pigem sada protsenti linnatüdrukute hulka või voolab minus ka (vastavalt oma vanemate päritolule) talutüdruku verd. Olen ju kogu elu elanud pealinnas ning maakohad on minu jaoks olnud vaid suviste peatumise paigad. Mul on mitmeid sõpru-tuttavaid, kes ei talu maaelu peaaegu üldse ning imestavad siiralt mu praeguse Muhu-igatsuse üle. Rohkem on siiski mõistjaid.
Mina sobitun maale väga hästi. Ma ei oota nimelt oma suviselt elamiselt võimatut, näiteks täieliku korrasoleku osas. Veidi ligadi-logadi segasumma suvila tundub täiesti omal kohal. Pisuke kopituslõhn kevadeti, mis talveakende eemaldamisega lille- ja heinalõhna varju taandub, on samuti üleelatav. Määrav on visioon, mille poole liikuda. Teeloleku võlu.
 Kehvade pesemisvõimalustega ei saanud ma siiski väga hästi hakkama. Soojavee kraan ja veega tualett olid meil küll talu ostmisest saadik, sest ma ei soovinud mingil juhul solgi- ja puhta vee ämbreid õuest tuppa ja toast õue vedida. Elame ju siiski 21.sajandil.  Kuid köögikraanist voolav soe vesi ei lahendanud hoobilt kõiki probleeme. Söögiruumi põrandale asetatud pesukausis poriste jalgade küürimine või peapesu kraanikausis, maha nirisev pesuvesi ning lõputu laga ja kraamimine pesutegevuste ees ja järel olid ikkagi parajalt tüütud. Nii ei tekkinud küsimustki, mis ruumi esimesena põhjalikult remontida. Loomulikult vannituba!
 Ma ei soovinud tavapärast, duššinurgaga lahendust. Ka sauna ei igatsenud ma sugugi. Käime ju Muhus peaaegu ainult suvel ja kes siis soojaga sauna tahab! Mõtlesin põhjalikult läbi ja otsustasin vanni kasuks. Selle mõtte oli üks me peretuttav nagu muuseas välja käinud- jalgadega vann tunduvat olemasoleva paekiviseina taustal hiigla-efektne. Kui esialgu võib mõte maakodust ja vannist tunduda mõttetu poosetamisena, siis juba see suvi näitas, et tegemist polnud kaugeltki mitte vaid efekti-kaubaga. Vannipõhja lastud soojas vees saab puhtaks kõige kriimulisemadki jalad ja käed. Mu kalli lapselapse, 1-aastase Otto jaoks, kes veel mähkmetes, oli aga vann lausa asendamatu!
 Ma ei unustanud ka ennast. Kui eelnevalt, remontimata vannitoal (mida kasutasime vaid tualetina) oli üks imetilluke "piiluauk", siis minu kujutlustes vannist avanev vaade me avarale õunaaiale nõudis kogu otsaseina suurust, kahele poole avanevat akent. Hingematva ilu ja õndsa tunde eest- olla vannis kui osake aiast- ei olnud see asjatu kulutus.
 Tume puitimitatsiooniga plaatidest põrand ja sama tooni peitsitud lagi on kombineeritud valge mööbliga. Lihtsuse maitsekateks aktsentideks leidsin sobivad lae-ja seinalühtrid. Kõik see jätab puhta ja sooja mulje. Selles ruumis on hea olla!

 Kui ma meie maakodu ostsin, arvasin, et hea, kui saan sinna viia oma üleliigse mööbli, nipsasjakesed  ja riided. Nüüd arvan kardinaalselt teisiti. Muhu pole mingi kolikamber! Kõik üleliigne on tagasi tassitud või ära antud.
Mu visioon on laienenud kööki. Tekkinud on ideed põranda, lae, antiikse puhvetkapi, pliidi ja kodumasinate suhtes. Olen otsustanud, et pigem lükkan remonti edasi, kui et teen (loe: lasen teha) ülejala, mööndustega. Vannituba tuli hästi välja, miks siis köök ei peaks tulema?

pühapäev, 11. august 2019

Reisikirju suveradadelt 2

Muidugi olen ma "Tuljakut" mitmeid, et mitte öelda mitmekümneid kordi kuulnud! See laul on olnud mingil viisil nagu laulupidude kõrgpunkt, mis eelneb isamaalistele pisarakiskujatele. Kuna suure koori esituses on Tuljakust häälerühmade vaheliste naljakate dialoogide ja rütmikontrastide tõttu aru saada vaid mõned üksikud sõnad, jäi mulle selle point pikalt tabamata. Küll aga kasvas järk-järgult välja uudishimu ja tahe kasvõi korra elus ka ise seda lõbusat pulmalugu laulukaare all laulda. Muide, suuresti see oligi tegelik põhjus, miks läksin sügisel koori. Nüüd, napp kuu tagasi, sai siis see väike unistus teoks!
 See pidu ei unune vist niipea! Kandsin seljas spetsiaalselt mulle pärandatud Muhu rahvariideid, mille eriti hinnaliseks koostisosaks on üle saja aasta vana tanu. Meie pereringist olid veel lauljatena esindatud Loviisa ja Lisann mudilaskooride ja mu vennake Rauno meeskooride koosseisus. Karl Johanni võtsin samuti rongkäiku kaasa, et ka tema peomelust osa saaks.
 Kui aga juurelda, kas suurema laulupeo-elamuse saab, seistes ise lauljana laulukaare all, trügides ühena sajast tuhandest platsi üldalal, lunastades aegsasti korraliku istekoha vastavas tsoonis või istudes hoopis kodus mugaval diivanil teleri ees, siis sellele ei oskagi ühest vastust anda. Mäletan viimast noorte laulupidu. Ma ei läinud kohale. Olin hoopis Muhus ja vaatasin rongkäiku oma väikeselt telefoniekraanilt. Tundsin magus-valusat igatsust olla selle rõõmsa melu keskel, aga samas- ülevaade toimuvast oli nii hea, et äkki läks hoopis see südamesse? Ise marssides nii üllast tunnet nagu polnudki...
 Sama mõte tuli mul, seistes laulupeo lõpuplokis ühendkooride ridades. Olime kokku pressitud, kui silgud pütis. Minu jaoks läksid pisut liiga paljud laulud kordamisele, see ajas veidi närvi ning harras tunne, mis pidanuks kulmineeruma laulu Mu isamaa on minu arm ajal, läks hoopis rändama. Näiteks minu ees seisva noorele neiu peale, kes kippus pidevalt minestama. Või mu naabri peale, kel oli ilus ooperilaulja sopran, kuid kelle kõrged noodid liiga intensiivselt mu paremasse kõrvakilesse auku tahtsid mulgustada.
 Noorte peo ajal, Muhu saarel mobiilekraani ees, pühkisin Mesipuu ajal vaikselt pisaraid. Tänavu olin Mesipuu ajaks täiesti kutu. Ma armastan laulupidu, aga saaksin seda pühitseda ka vaikselt, omaette, näiteks maal, vaadeldes küll kõrvalt, kuid olles südames siiski teistega...

 Peale laulupidu põgenesin Muhusse. Oi, mul oli seal hea! Muidugi pidin õige pea, Orelifestivali eel, linna tagasi pöörduma, mis tegi meele mõruks. Hästi oli aga see, et lapsed said jääda maale.
 Ka Orelifestivali suhtes on mul kahetised tunded. Muidugi olen kõrvust tõstetud, et mind taaskord mängima kutsuti. Rahulolust oma esitusega tekkis topeltrõõm ja ind esinemiseks mujalgi. Samas tean, millist aega nõuab ühe korraliku kontsertkava ettevalmistamine, milline pühendumine ja närvipinge on selle taga. Ja ma ei sugugi kindel, kas kannan selle välja. Aeg näitab.

Kohe peale oma esinemist sõitsin Muhusse tagasi. Korraldan seal igal aastal oma ja naabrilastele maastikumängu. Sel aastal tuli see veidike raskem, nii küsimuste, kui maa-ala poolest, mida mäng hõlmas. Oligi põnevam. Eks sellise asja korraldamine nõuab ka eneselt päris suurt pingutust. Aga teate, kuidas nad seda ootavad!
 Olen siia juba mitmel korral kirjutanud, aga tuletan igaks juhuks siiski meelde, et meie trio suvenaabrid on samuti kolmikud- neil on kaks poissi ja üks tüdruk, muidu meiega sama aastakäigu omad, kuid et on sündinud aasta algul, siis klass eespool. Sel aastal oli pikalt maal ka naabri-kolmikute täditütar, samuti kümnene. Ja ülenaabritel on samuti samaealised lapsed- kaks poissi.
 "Te ei kujuta ette, kuidas teil vedanud on," ütlen oma lastele sageli. Millised põnevad suved, kui palju rõõmu koosolemisest! Naabrite kolmikpoisid tulid meile igal hommikul kella üheksa ja poole kümne vahel. Mängud lõppesid pealt kümmet õhtul. Need lapsepõlve-suved jäävad kindlalt kõigile meelde! No kuidas ma siis jätan maastikumängu tegemata?
(järgneb)

pühapäev, 4. august 2019

Reisikirju suveradadelt 1

Sel suvel olen saanud Muhus veeta vaid üksikuid sutsakaid.
Kõigepealt napi nädala jaanipäeva aegu. Ööd olid siis valged, pääsupojad aida all titeeas. Suur suvi terendas suuremalt jaolt alles ees, pakkudes fantaasiale lennukaid "kus nüüd teen ja olen"-ideid, mida kõike tundsin tõsimeeli jõudvat. Ühesõnaga, oli ilus aeg.
Muhu jaanituli süttis vastu südaööd, peale kohalike rahvatantsugruppide paaritunnist etteastet, mille jooksul tantsiti ilmselt läbi kogu eelseisva tantsupeo repertuaar. Kuulsin alles hiljem, et tantsupeale ei pääsenud tiheda sõela tõttu mitte ainumaski meite saare kollektiivi ja selle teadmise taustal tundub programmi pikkus täiesti loogiline. Inimesed olid ju kogu talve tööd teinud ja vaeva näinud! Huvitav, kas siis tõesti olid Tallinna omad nii palju paremad? (Tallinnast pärit esinejate rivi laulupeo rongkäigus olevat olnud võrreldes teiste maakondade omaga nagu lõputa madu.) Igatahes sai ka muhulaste jaaniöine eeskava ükskord otsa ja Tuljaku saatel süttinud jaanilõke ähvardas karistuseks krõbekuivasid murututte õgides laieneda üle kogu küla spordiväljaku. Aga siis tulid tublid pritsumehed ja lapsed said tasuta veel ühe, vaat et põnevamagi etteaste.
Laulupeo eelsed poolteist nädalat veetsin suises päälinnas. Midagi polnud parata- olin ajavahemikus märtsist juuni keskpaigani käinud suisa kolmel reisil, esiteks lastega kahel Kanaari saarel, teiseks sõpradega Põhja- Hispaania mägedes, kolmandaks neidudekoori klaverisaatjana Londonis ning lisaks veetnud ühe mailõpu nädala õppepuhkusel, kirjutades hullunult lõputööd. Nüüd oli aeg tööd rabades lõivu maksta. Õnneks ma armastan oma töid-tegemisi. Lihtsalt suvist Muhu saart armastan ka, aga sellele pidanuks juba lennupileteid broneerides mõtlema, mida ma ei teinud. Nojah, eks tegin siis tööd.
Üks tore väljasõit oli ka. Laulupeo tule tulemine Naissaarele. Laulsin nimelt sügisest suveni spetsiaalselt laulupeoks loodud projekt-segakooris. See koor oli ühtlasi kellegi entusiasti poolt Naisaare tule tervitamiseks sobivana üles seatud, kuna arvestav osa kooriliikmeid on üht- või teistpidi seotud rootluse, eriti rannarootslusega. Põtkisin sellele üritusele esmalt üsna jõuliselt vastu. Karl Johann tahtis nimelt kindlasti veel enne pidu mõned päevad Muhus veeta- kavatsus, mis oli küll juba eos määratud läbi kukkuma, aga mille siiski puhtast haledusest kaalumisele võtsin. Plaani ebaotstabekaks kuulutamise ja relvadeta loobumise vastutasuks saigi pakutud elamust Naissaarel kogu me perele. Trio ei ilmutanud küll vasikavaimustust, kuid otseselt vastu kah ei olnud. Nad on Naissaarel käinud mitmeid kordi, saare peal ka omapäi seigelnud, rääkimata mõnusaist tundidest liivarannal ja meres. Küllap on Naissaar neil juba mõneti südames.
Kuna meid on palju, tervenisti neli, sõitsime koorist erineva laevaga ning jõudsime varem kohale. Tänu sellele nägime ka päriselt tule tulemist. Tuli tuli nimelt rongiga. Mõte, et see on teinud tiiru üle kogu Eestimaa, tekitas püha tunde. Kui rannas lõkke ümber ka "Üksi pole keegi" laulma hakati, tekitas meeleolu lausa külmavärinad.
Mu vanaema käis juubelilaulupeol 1969.aastal. Tema laulik ja teatmik, isegi toidutalong ja majutuse tšekk on alles. Muidugi me pole üksi! Meie juured on alati meiega.
Hiljem, kui trioga Omari küünis VHK noorteorkestri esituse läbi laulupeo tuntumaid ja armatatumaid laule nautisime ja end nende ajalooga kurssi viies harisime (kuna iga loo ees oli selle põhjalik tutvustus), jõudis saarele ka meie koor. Esinesime kabelis, kuhu toodi samuti tükike tuld. Proovis olevat tekkinud terav diskussioon "Mesipuu"-laulu esitamise üle eesti versus rootsi keeles. Jaa, see on tõlgitud! Maakeel sel korral siiski võitis... 
Olen ka enne kogenud, et saartel on minu jaoks ülioluline kasvõi lühike üksiolemise aeg. Maalapid, mille ümber laiub meri, on lihtsalt niivõrd unikaalsed, niivõrd igavikulised ja niivõrd kõnekad, et seda aega, mil oma taldadega nende pinda puudutad, ei tohiks pelgalt lobisemisele kulutada. Trio polnud küll veel säärasele tõdemusele jõudnud, kuid sel korral tuli meil kõigil iseendasse süübimise aeg koduteel, laevalael. Vahused laineharjad kündsid hallikasrohelist vett, küljelt puhuv tuul vedas laevukese merepinnale viltu. Päike aga naeratas rõõmsal punapõsksel ilmel tontlike rünkpilvede alt, vajudes aeglaselt üha madalamale ja madalamale, kuni meri ta viimaks neelas. Kuma jäi aga veel kauaks saatma.
Vaatasime vaikides. Ja mõtlesime kõik omi mõtteid.
(jätkub)