teisipäev, 2. jaanuar 2024
Aastavahetus
neljapäev, 9. veebruar 2023
Kuulesõit
Kuu paistis mustavas talveöös eriti salapäraselt. Ta rippus ümmarguse hiigelpallina sirge autotee lõpus silmapiiri kohal ja kollakas valguskuma, mis kiirgas temast väljapoole, kattes tumeda taeva otsekui läbipaistva, tuules heljuva tüllkardinaga, muutis kogu teekonna nõiduslikuks. Sõitsin vaikuses, tundes oma eksistentsi erilisust. Olin otsekui väljavalitu, kel kuu peale kihutamise eesõigus. See taevakeha tõmbas mind magnetina.
Ma ei olnud end ammu sedaviisi tunnetanud. Apenninuse mäeaheliku selgelt esilekerkivate kontuuridega armistatud üüratu kuunägu valgustas mu lihtsalt läbi, kuid mitte füüsiliste, vaid vaimsete kihtide kaupa. Ta eristas kõik need tajud, mille olemasolu olin varem suutnud aimata vaid peegelneuronite kaudu. Nüüd kisti kõik esile ausalt ja ilustamata.
Tee tundus kui hiiglaslik mõõdulint, mis lookles lahtirullununa lumevalgete põldude vahel. Mu punane auto tundus pigem seivat, kui liikuvat. Mootori tasasest urinast hoolimata mõjus vaikus kõrvulukustavana. Kas kihutamine saab olla ühtlasi seisak? Kas siis, kui mõõdad teekonda millegi poole, võib seda nimetada ka üheks osaks päralejõudmisest – eriti juhul, kui määrav on hoopis miski muu?
Olin seda teed ka varem kohanud. Raudteena. Kui olin laps, tundus too silmapiiri taha sulav üherööpmeline raudtee ühest küljest sama ahvatlev, kui too kuu poole suunduv. Teisest küljest tuleks silmas pidada, et sealne liikumine oli vastupidine. Tühjusest tekkis miski. Mis hetkel lähenev rong täpselt nähtavale ilmus, polnud kunagi võimalik kindlaks määrata. Ühtäkki oli ta silmapiiri ääre alt väljas ja vormus järk-järgult täiesti rongikujuliseks. Tema peatusele lähenev teekond oli samuti taandatav üheks pärisosaks, sisaldades eneses ühtaegu liikumist ja seisakut, minekut ja tulekut, tühjalt laulvaid liipreid ja päralejõudnud hiiglaslikku lärmakat raudkeret.
Aga kumbki teelolek sisaldas veel midagi. Lõputust ühtaegu lõplikkusega, seda niikuinii.
Meenutan siinkohal ühte hiljutist unenägu. Sõitsin autoga sedasama raudteed mööda. Ma ei olnud ise roolis. Mind sõidutas keegi, kelle varemeis maja oli sealsamas liiprite kõrval. Läksime vist talle külla. Ta lagunenud majja sai säärast keerdteed mööda, nagu mõnesse kaubanduskeskusse. Vahe oli vaid selles, et rada muutus ühe järsemaks ja lõpuks rallisime üles püstloodis seina mööda, millele järgnes pea alaspidi surmasõlm. Röögatasin ja ärkasin.
Meie minevik, olevik ja tulevik moodustavad otsekui kirju kihilise sibula. Needsamad püstloodis ülessõidud ja surmasõlmed, aga ka palju muud, näiteks seesama teekondki, needsamad hetked läbivalgustatud iseenesega, see kõik moodustas ühe korrapärase virrvarri, olles tol valgustushetkel ometi ääretult selge. Selgus ei tähenda niisiis vaid nappe vahendeid.
Vanad ja pigem üksikud mõtlejad mehed esitlevad meile kõigile eeskujuks nn seisundimuusikat. Nad rõhutavad vajadust peatuda, vaadelda ja mõtiskleda. Palvetada, mediteerida, viibida hetkes – kuidas keegi. Vahel sooviksin ma neid vaikselt varrukast sikutada. Aega on meil tõepoolest ühepalju, aga kas pole nii, et mõnel tuleb sellesse tõmmata hoopis enam eluosakesi, kui teisel? Minul pole nende tarkadega sarnast vaatlemisaega ja üksindusvõimalust, järelikult ei oleks minu teekond nende jälgedes tõene. Kukuksin oma ameerika raudteel seisma jäädes lihtsalt alla!
Minu rahueisund kätkeb niisiis ka liikumist, isegi päris kiiret liikumist. Sajaga hiigelkuu poole kihutamine on seisak. Nagu ka läheneva rongi kõhu alt õõnsakstegev päralejõudmine. Tunne, et oled ses määramatuses nii väike ja habras, teisalt julgus elada iseendana, saagu mis saab. Küllap on mu silmavaatamised lühemad, emotsioonid teravamad ning armastuse teekond üksildasem, kõrval vaid hüpoteetiline Keegi. Ometi sisaldab see viini valsi graatsilisi keerutusi ja muidki keerukaid elemente, mis sihivad otse südamesse.
Minevik ei tohiks jääda vaid kokkukägerdatud ajamütakaks. Kaasahaaratus moodustab olevikus tähendusrikka ja mitmetasandilise pildi. Sel viisil saavad ühes elustuda too üherööpmeline raudtee, unenägu, kuulesõit ja muud eri eluhetkedest pärit äravahetamiseni sarnased tajud ja tunded.
Niisiis, rahuseisund tundub olevat täiesti käeulatuses. See va kuu kadus aga õige pea silmapiiri taha...
laupäev, 24. detsember 2022
Jõulujutlus
Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan
teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand
Kristus. Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.”
Haudade peal oli rahu ja vaikus. Paljud olid käinud päev varem nagu minagi ja süüdanud valguse, mis nüüd, hämaruse saabudes, üha enam esile pääses. Õige pea säras kogu surnuaed kauneis küünlatuledes. Valgus on märk, et äraläinute peale mõeldakse. Puu juured on ju ikka maa all, nõnda on ka sugupuuga. Juured, kust pärineme, on seemnetena maamullas, et võrad saaksid laieneda ja ladvul oleks hingejõudu taeva poole tõusta.
Samas viisil tõusis üks Roosikegi õrna juure seest ja ajas oma võrsed üle kogu maailma. Armastuse võrsed, mis kannavad otse taevasse.
Kes teab, ehk on nemad, äralennanudki juba seal kõrgustes ees. Juurtena mullas, hingedena taevas. Küllap me liigumegi teineteise kaudu, põlv põlve järel, ühest küljest ja inimhoomatava mälu mõttes aegade hämarusse, teisest küljest ja hingamise mõttes sinna, kus rohkem õhku ja valgust. Pääsemistee poole.
Puude ladvus oli sadu ja sadu linde. Aeg-ajalt maandus kogu parv hämarduva laotuse taustal mustavate puulatvade peale, et sealt peagi jälle kisaga lendu tõusta. Nad olid otsekui maise ja taevase vahendajateks, häälekateks saadikuteks, tekitades pisukest ärevust, et mitte öelda hirmu.
Jõuluajal tahaks hoida ilu, püüda tasaselt langevaid lumehelbeid, sättida meeleolu puhkava looduse rütmi. Seal kirikuaias sadas aga lausvihma, jalgteed olid klaasjalt libedad, sulalumi teeäärtes hakkas segunema liiva ja kõduga. Ja need lärmakad linnud... Hardast jõulutundest kinnihoidmise võimalus jäi üha hõredamaks. Külm kippus ligi.
Kirik oli avatud. Ta oli hämar ja täiesti inimtühi. Ainsad valgusallikad olid küünlasäras jõulupuu ja Petlemma täht, mis valgustas jõulusõime, äsjasündinud lapsukest ja tema kohale kummarduvaid inimsuuruseid kujusid, Maarjat ja Joosepit. Korraga selgines kõik.
Meile pole vaja mitte midagi. Kõik need kuused ja karrad ja ehted ja kaunistused ja jõululaulud ja kingitused ja lookas lauad, poest poodi ja külast külla tormamine, isegi kõigest väest teineteise seltsis viibimine, tühjast-tähjast vestlemine, kuuluvustunde igahinnaline tagaajamine ning palju muud energiakulukat on küllap vaid närvide näiliseks rahustamiseks, mis tegelikkuses kannab aga hoopis vastupidiseid, ärevakstegevaid noote, kuna selles pole aega sisekaemuseks ja asjade selgeks mõtlemiseks.
Seal inimtühjas kirikus oli nende loetud minutite jooksul piisavalt aega.
Vanad, hallitanud ja kopitanud kirikuseinad hakkasid järsku keerlema ja hägustuma. Mu ette kerkis tõeline Petlemma tall, koopasse ehitatud, nagu sealmail kombeks. Ma ei tea, kui palju oli selle ümbruses kisa ja lärmi, kui paljud inimesed olid sunnitud ööbima sealsamas laudas, kui palju oli muid segavaid faktoreid. Kõik see info, mida kuuleme jõuluevangeeliumis enne lauset "Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähmetesse, sest nende jaoks ei olnud majas kohta" võib, aga ei pruugi olla täielik tõde, kuna kipub jõulusõnumi fookuse mujale suunama. Esile kerkib see sigin-sagin, milles elame jõulude ning paraku ka muul ajal oma igapäevast sisutukskippuvat elu.
Minu "Püha öö" kõlas sel aastal vaikselt ja á capella. Saateta. Õigete sõnadega. Tegelikult ei peagi seda tingimata suures rahvamassis, pilgeni täis kirikus laulma. Jah, loomulikult teen seda ka seal, lausa mitmeid kordi, aga siis juba hoopis teisiti, teiste jaoks, teisi teenides. Teiste sõnadega. Nagu tihti selles elus.
Kõige kummalisem aga, mida kogesin, oli see, et ka siin, näilises inimtühjuses, keset surnuaeda seisvas valges kirikus ei olnud ma kaugeltki üksi. Minuga helises kaasa mingite muude dimensioonide kuma, maailm ei seisnud korraga enam ajatelgedel, vaid hingas ühes ajaliku ja igavesega, korraga nii esimesi, kui viimseid hingetõmbeid, ja viimne ei tähendanud sugugi lõppu.
Öelge, miks seda üksindust nii hirmsasti kardetakse? Miks arvatakse, et kõik üksikud inimesed on kangesti kurvad ja ahastuses? Üksi me ju tulime, üksi ka läheme. Kas pole asi pigem selles, et me lihtsalt ei oska üksi olla? Kardame iseennast! Aga kas see, kes kardab iseennast, saab olla iseendana koos teistega?
Kui praegu on kõik kallid ja kallimad minuga, ei saa ma ometi eeldada, et see nii jääb. Lapsed lendavad pesast ja ei pruugi igal korral tulla. Vanem generatsioon võib millagi kaduda. Armastatu võib armastuse lõppedes mind lihtsalt hüljata. Sõpruski teiseneb ning mõnikord kaob.
Jah, vorstilaua taga on ju tõepoolest meeldiv, kui keegi pohlamoosi ulatab. Aga inimestel me kõrval on ju tegelikult hoopis teine sisu ja tähendus. Kus on meie kesktalvised õrnad juured? Kuhu ajame oma võrseid, pungasid ja õisi?
Puudutasin vargsi Maarjat, seda äsjasünnitanud vägevat naist. Tean hästi, mida tähendab lapse sünnitamine, aga meie, naised, ei näita ju selle protsessi teist, vaevalist külge kunagi välja. Seal laudas võis just temal olla kõige keerukam.
Mul on hea meel, et oma hinges selle jõulusõime jaoks kasvõi korrakski koha leidsin. Mul on hea meel, et oma selle aasta Püha öö seal vaikselt ära sain laulda. Mis sest, et päev varem ja mis sest, et vaid ühe salmi.
Linnudki taevalaotuses tundusid nüüd kandvat hoopis teist sõnumit. Surma hõnguta.
reede, 16. september 2022
Mõeldes vanaemale
Vanaema suri täna, kaksteist aastat tagasi.
Oli, nagu praegugi, tiigri aasta. Olin kolmkümmend kuus, Helis kuusteist, trio kümnekuused. Sel aastal, nagu praeguselgi, olid pihlakad marjakobaraid täis. Ilm oli aga märksa ilusam. Täna kallab kui oavarrest, sel päeval paistis aga päike. Minu meelest oli ka soojem.
Käisime emaga diakooniahaiglas ja jätsime temaga hüvasti. See oli ilus hüvastijätt. Seejärel hakkasime ajama matuseasju.
Matusepäev oli üheksateistkümnes. Toomas Paul tuli mu palve peale matma. Seegi oli rahulik ja väärikas päev. Ämm jäi triot hoidma.
Meie leinapärjal oli valdavaks tooniks oranž - nagu pihlamarjadki. Vanaema pärg ei saanud olla tavapärane. See oli eriliselt ilus.
Mängisime Helisega Kadrina kiriku orelil ja flöödil ühe Bachi loo. Suutsime küll. Muu osa talitusest mängis kohalik organist. Laulud olin valinud mina. Mu erisoov oli Mozarti Lacrimosa. See sai täidetud.
Vanaema maeti vanaisa kõrvale, Kadrina surnuaia kõige jämedama puu lähistele. Juba kaugelt hea leida. Vanaema kirst jäi kummalisel kombel hauda veidi viltu, mistõttu kevadist matmispaiga vajumist, nagu see ikka aasta või paar peale matuseid kipub olema, ei toimunudki. Aga mis vahet seal on...
Peielaud oli sealsamas, leerimajas. Meie suguvõsas ei ole erilisi kõnelejaid. Pidasin ise kõne. Laulsime ka Riinu kitarri saatel ühe laulu - Helis, Riin ja mina. Rauno oli ainult selleks päevaks tulnud Inglismaalt, kus nad parasjagu perega elasid, koju. See oli temast imeline.
See oli ka kelmikas päev. Särav päikesepaiste muudkui vaheldus tujukate vihmasagaratega. Enam rohkem vanaema moodi ei saanuks ilmgi olla.
Ma ei käi väga tihti Kadrinas. See paik, mis oli mu elus kunagi üks tähtsamaid, elab nüüd põhiliselt mälestustes. Nii vist peabki olema. Meid ümbritsevad inimesed on neis paigus, mis meile armsaks saavad, kõige määravamad. Kui inimesed kaovad, kaotavad paigad senise olulisuse. Nii läks ka Kadrinaga. Mul ei ole seal enam midagi teha.
Vanaema surmapäevaga lõppes üks pikk ajajärk minu elus. Neile mälestustele ei tule enam lisa. Aastad muudkui lähevad, aga vanaema ei unune mitte iialgi.
kolmapäev, 13. juuli 2022
Vaata, lollid lähevad!
teisipäev, 28. juuni 2022
Jaksamisest
Kui Helis poisid neljaks päevaks minu juurde Muhusse jättis, oli mul rind kummis- see pole üldse keerukas, vastupidi, lausa käkitegu, mina, kogenud ema, sätin päevaplaani otseks, söödan jõnglastel kõhu tervislikku toitu täis, pakun põnevat meelelahutust ja me elu läeb nagu lepase reega!
Täna, kolmanda päeva õdangul, on mul lihtsalt piinlik. Olin ülekohtune, kui mõtlesin, et Helis laseb kodu korrashoiu osas liiga lihtsalt minna, mina hoian kõik lausa perfektselt joones. Olin ülekohtune, kui mõtlesin, et korrektne päevaplaan on asja võti, minul magavad nad lõunaund nagu miilenkid. Olin ülekohtune, kui mõtlesin, kui ebatervislikult nad ometi toituvad, mina küll latti juurviljadest allapoole ei lase. Olin ülekohtune, kui mõtlesin, miks Helis õhtul lastega magama ei lähe, kui mina hoian oma ööune kindlalt 8-tunnisena, püsin rõõsa ja roosa ning ei virise.
Ma ju mäletan küll, mis tunne oli, kui mu laste isa, olnud mõne tunni kolmikutega, rind kummis kuulutas, “huvitav, mina suudan küll nende kõrvalt kõike teha, kuidas see küll sinul ei õnnestu, küllap on selle asja nimi lihtsalt laiskus ja lohakus!” Praegugi, seda kõike kirjutades, kihvatab mul sees. Ma ei mäleta, kas ma ikka mõistsin vastu öelda, et me kõik suudame mõne tunni jagu kõike. Suudame ka päeva jagu. Heal juhul peame perfektsetena paar päevagi hambad ristis vastu. Aga ei enam. Inimeseks olemine ei võimalda muutuda masinaks. Me väsime.
Nii olen minagi, piinlik öelda, rampväsinud. Aga ma ei maga. Istun oma väepaigas koduküla rannal. Kell on tiksunud veerand tunni jagu üle kesköö, kuid löön unele käega. Mul on seda aega vaja! Mul on vaja näha seda imelist tulipunast loojangutaevast, kuulda öös kriiskavaid linde, näha mere taustale tardunud kadakate tumedaid siluette. Mul on vaja kuulda oma mõtteid.
Täna, kolmandal päeval, ei pidanud ma kinni lapsukeste unerütmist, sest mul oli sõbranna juures tore ja ma ei soovinud, nui neljaks, kell kaks lahkuda. Muinasjutt, mille tõin kuuldavale enne lapsukeste ööund, jäi samuti lühikeseks, igavaks ja lahjaks. Samuti ei saanud nad täna juurviljapoegagi, süües nende asemel kooki, pannkooki, ampsu arbuusi, tüki pizzat ja veelkord kooki, sest olin õhtul liiga väsinud. Samuti ei tõmmanud ma mitte kordagi tube tolmuimejaga üle, tõin kuuldavale vaid paar jõuetut hüüatust kolmikute suunal- ja sinnapaika see asi jäigi.
Mul on piinlik, sest see on alles kolmas päev. Aga Helis toimib koos oma pisikeste poisipõnnidega päevast päeva, tehes selle kõige selle kõrvalt veel tööd! Ta toimib tõepoolest suurepäraselt, mõtlen nüüd.
Muidugi võin end sellega lohutada, et mina olen selle elurütmi juba korra üle elanud ja ei peagi praeguse elukaarepunkti juures nii palju jaksama. Ometi tahaksin aidata ja seejuures asjad toimima saada ja mitte väsida. Aga pean oma ebatäiuslikkusega leppima. Kōige suurem avastus ja õpetus on mulle hoopis see, et Helis vajab kiitust ning suurt tunnustust- eriti nende kohtade peal, kus mina rinna kummi ajasin, et teen paremini. Tühjagi. Ühe päeva tegin. Teise vedasin ka kuidagiviisi õhtale. Aga kolmandal on toss väljas. Homme katsun lihtsalt ellu jääda, ilma liigsete lubadusteta.
Aga poisid, teate, on imevahvad! Ühed marudad kahe- ja nelja-aastased vennikesed! Tegelikult täiesti lihtsad lapsed. Lihtsalt- lapsed.
esmaspäev, 4. aprill 2022
Puujalg
Kes teist inimest jalaga lööb, sellel kasvab jalg hauast välja, oli vanaema mulle ikka öelnud. Minus tekitas see ütelus päris korralikku hirmu. Mismoodi see jalg end küll kirstust maa peale ajab, olin isekeskis mõelnud. Ja huvitav, kas ta tuleb ühe ropsuga liiva alt nähtavale või ilmub järk-järgult nagu seemnest idanema läinud puu? Viimane variant tundus kuidagi kentsakas. Esimene oli aga liiga õudne, et isegi edasi mõelda. Kindlasti öösel, täiskuu ajal, võdistasin õlgu.
Kadrina kalmistul oli ühest hauast päris korralik jalg välja kasvanud. Kui vanaema vanaisa haual väikese rehaga ilutriipe vedades küürutas, tegin ikka asja tolle jalaga haua juurde. Hauaplaadi järgi puhkas seal keegi Sulevi-nimeline ja too oli elanud päris pika elu. Küllap jõudis teisi ikka korralikult jalaga taguda.
See oli säärane jäme puujalg, looduse meelevallas praguliseks tõmmanud, halli karva. Püüdsin sirelipõõsa tagant piiludes tabada jala vähimatki liigutust, aga see seisis tardunult nagu mingi tavaline jändrik. Korraks mõtlesin isegi julget mängida ja jalga jalaga tonksata, et näha, mida too seepeale teeb, aga hirm sai võitu. Selliseid asju ei puuduta. Nagu surnutki, ei kujuta ettegi, kuidas oleks katsuda.
Tol ajal oli veel mõnel elusalgi vanamehel puujalg. Sellest oli kohe aru saada- too istus püksisääres hoopis teisiti, sirge ja elutuna. Mu meelest oli kummaline, et puujalga üldse kaasa veeti. See oleks ju nagu pikka halgu järele lohistada, arvasin. Mismoodi see jalaköndi otsa kinnitub ja kas ta valu ei tee, sellelegi küsimusele ei leidnud ma vastust. Ilmselt mõjus puujalg teistele inimestele siiski ohutumalt, kui lihtsalt tühi püksisäär, mis muutis inimese kuidagi abituks, aga samas äraarvamatuks.
Kui juba elusast peast on puujalg, ega see vist küll hauast välja tule, juurdlesin vahel. Peab see vanaema kõik huvitavad küsimused poolikuks jätma! Ikka ja jälle käisime koos kalmistul, ikka ja jälle piidlesin hauast turritavat hallikarva jalajurakat, lööja ilmselget karistust.
Ühel ööl puujala-Sulev tuli. Olin nagu ikka, sirelipõõsa taga tema jalga passimas, kui korraga seisis Sulev “hopsti!”mu ees, nägu veidi pundunud ja mullasegune, aga muidu täies pikkuses, täis mängulusti ja elusa inimesega kokkupuutumise soovi. See soov polnud muidugi minuga vastastikune.
Tuli sellest alles tagaajamine! Mu jalad, mis muidu lippasid vägagi väledalt, olid otsekui kinni kiilunud, sain nendega teha ainult imelikke hüppeid, olles pidevas näolikukkumisohus. Takerduv liikumine siiski toimus, puujala-Sulev väga otsustavalt kannul, eks ikka selleks, et oma puujalaga selles ilmas veel üks korralik tou ära panna! Möödusime ristidest ja hauaplaatidest, vahemaa me vahel kahanes jõudsalt. Õige pea hakkas mu kuklas kostma vanamehe rasket hingeldamist. Puujalg tegi maapinda puudutades rütmiliselt tonks ja tonks. Hakkasin väsima, mu edasiliikumine muutus üha vaevalisemaks, kuni viimaks komistasin ja kukkusin. Vanamees komberdas vaevata mu vasakule küljele, kummardus oma poolkõdunenud kehaga üle tema, manas naharibadega kaetud koljusele näole võika irve, võttis puujalaga hoogu ja …
Ärkamine oli vastik. Külm higi laubal, pekslev süda. Mis imelik unenägu, mis totrad mõtted. Värisesin hirmust. Või oli see külmast, sest tekk oli voodilt libisenud. Tekki üles võtma kummardudes läbis mu külge valujutt. Puusa piirkond tundus lausa kuumavat. Käsikaudu kobades leidsin öölambi lüliti.
Tardusin õudusest. Küljel, kus puujala-Sulev oli viimati ta üle kummardunud ning löögiks hoogu võtnud, laiutas nüüd tohutu veresegune sinikas. Maja oli täiesti vaikne.
Vanaema suri mõne aja pärast. Käisin vahel ta hauale lilli viimas. Puujalga aga naabruskonna haual enam ei olnud. Peale unenägu oli see lihtsalt kadunud, oli siis keegi tolle kännujuurika maha raiunud või kes teab. Ka linnapildist kadusid tasapisi puujalgadega inimesed. Maailm arenes ja kunstjäsemetest said vigastatud inimeste targad abimehed.
Ainult vahel harva meenub see lugu taas. Nüüd aga hoopis teisiti, ohutus ajakauguses ja mälestuste looriga palistatult. Nagu õrn märk küljelgi- kui hoolega vaadata, näeb küll…
esmaspäev, 28. veebruar 2022
Relv
Kardan paaniliselt relvi. See hirm on mul juba lapsest saati. Minu suunas ei või ka mängult sihtida ühegi relvataolise esemega, lähen lausa paanikasse. Ma pole ammu sellele mõelnud, kuid alanud Ukraina sõda tõi need mõtted taas teadvusse.
Muidugi olen juurelnud, mis lugu mul selle paanilise relvahirmuga ikkagi täpsemalt on ja tegelikult leidnud ka osalise vastuse. Enne hilist teismeiga polnud mul ühegi püssi ega muu tulirelvaga mingitki kokkupuudet. Olin kuulnud ühte lugu sõjaajal püssitoru ees seisnud vanaisast ja teist lugu minuealisest Muhu poisist, kes end isa jahipüssist kogemata maha lasi. Muidugi tekitasid need kõhedust. Siis aga juhtus ka mu endaga üks tõsisem intsident…
Meile sõbrannaga meeldis sel ajajärgul väga pidudel käia. Küllap oli see vanuses, mil olin peaaegu täisealine, äkki seitseteist? Varasemas vanuses pidin kodust väljasaamiseks ja hiliseks tagasijõudmiseks vanematelt eriloa kauplema ning sageli mind lihtsalt ei lubatud. Märgin siinkohal ära, et purjuspäi kojuminek tähendanuks eriti suurt jama, seetõttu me oma pidudel alkoholi eriti ei tarbinud. Veidi ikka. Aga usun, et järgneva loo varjus kahvatunuks ka üks üleliigne veiniklaas.
Olime mu vanaema juures Kadrinas. Oli suvine aeg. Päevade kaupa kodusolemine ja vanainimesega jutuvestmine olnuks küllap meieealistele tüütu, kuigi tegime seda ka- mu vanaema oli väga trenditeadlik ja ajaga kaasaskäiv inimene. Aga kaua sa seda ikka jaksad! Seetõttu olime läbi jalutanud kogu aleviku ja lähiümbruse ning hakkasime kangesti kaugemale kibelema. Mõtlesimegi välja geniaalse plaani.
Mõni suvi enne seda olime sama sõbrannaga olnud mingis laagris, kus tutvusime ühe tüdrukuga, kes elas Rakveres. See oleks täiesti ebaoluline info, kuna igasugune suhtlus oli temaga ammuilma soiku jäänud- kui too tüdruk poleks muutunud eneselegi teadmata me salasepitsuste tähtsaimaks osaks, sest ega's vanaema seda teadnud, kuidas lood tegelikult on! Ütlesime talle pidulikult, et meid on kutsutud selle tüdruku sünnipäevale. Vanaema jäi kohe uskuma. Ta pakkis meile kingituseks kaasa kena puuvillase öösärgi (sääraseid nimetati vist "rasestumisvastasteks") ning läinud me olimegi! Mitte küll Rakverre, vaid otse Viitna kõrtsi.
Viitnal oli suurem seltskond igat masti jõmisejaid juba ees. Meidki, noorukesi kutsuti kampa ja kostitati hea ja paremaga. Või tegelikult ma ei mäletagi, kuidas me just sellesse seltskonda sattusime. Selge oli see, et kui oma pisukese taskuraha kulutamisest pääses, võis juba rahul olla. Ühesõnaga, pidu kogus üha hoogu, täiskasvanute maailm oli ahvatlevalt valla. Olime tegijad. Paraku oli kõrtsi sulgemisajaks melu tippfiiling kaugeltki saavutamata. Nii arvas enamus. Meiegi passisime ninapidi juures, et mis siis nüüd edasi saab. Vanaema teadis ju, et jääme sünnilapse juurde ööbima.
Tuli välja, et üks tüüp on tulnud autoga- Žiguliga. Ja et kusagil Rakvere taga olla mingi tuulik, mis olla kindlalt hommikuni avatud. Tuleb sinna sõita! Me ei mõelnud hetkekski, et ka too autoga tüüp polnud pidutsemise ajal pitsipõhja sülitanud. Õigupoolest oli ta päris purjus. Me ei mõelnud ilmselt mitte kui midagi. (Teismelise ajust on muide paar aastat tagasi kirjutatud paks raamat.)
Seltskond koosnes meist tunduvalt vanematest inimestest. Auto tuubiti neid paksult täis. Nii mehi, kui naisi. Pluss meid, kellegi sülle. Tee oli pikk, kuid see-eest ohtlik. Purjus juhiga on alati ohtlik sõita!
Ja siis see juhtus. Üks nokastanud tüüp muutus esiistmel ülemeelikuks. Või läks lolliks. Või äkki hoopis vihastas millegi peale. Vaat seda ma ei mäleta, sest jõllitasin üksisilmi seda, mida ta oma hulluses tegema hakkas. Ta koukis kusagilt püskitaskust või kotist või tont teab kust, välja revolvri. Esmalt keerutas ta seda hooletult ümber näpu, seejärel hakkas meid, tagaistujaid, ükshaaval sihtima.
Roolijoodik üritas seda tegevust jõuliselt takistada, auto vänderdas teel, naised kiljusid, mehed jõmisesid. Mina olin lihtsalt kangestunud. Sõbranna samuti. Me ei julgenud piiksatadagi- et ta ometi ei tulistaks... Nende hetkede jooksul sõitis mõistus rallikäigul koju tagasi. Liiga hilja, sest me ise sõitsime kodust üha kaugemale...
Ei, ta ei mänginud selle relvaga kaua. See aeg lihtsalt tundus igavikuna. Olin šokis. Millalgi jõudsime tolle igatsetud veski juurde. Pidutuju oli asendunud kabuhirmuga. Tahtsime vaid ära, koju.
See, kuidas põgenesime, kuidas üks tüüp meid taga ajas, kuidas pimeda metsa vahelt täiesti juhuslikult ühe takso leidsime (uskuge, Jumal saatis selle meile!), kuidas meil peaaegu üldse raha polnud, aga kuidas see taksojuht meid ikkagi Kadrinasse sõidutas, ise lakkamatult sõimates, olles oma õigustatud meelepahast hoolimata maailma kõige armsam taksojuht, jah, sellest kõigest peaksin kirjutama eraldi loo.
Minu lugu oli täna relvast. Nagu mainisin, alanud sõja pärast. Tahtsin kirjutada hoopis muud, aga meenus see.
Muidugi ei kanna mu meenutus praegu toimuvaga mingit võrdlust. Relva ees silmitsi seismise õudne tunne on aga küllap situatsioonist hoolimata sama. Taas tunnen, et ei suuda sellega toime tulla. Ei mõtetes ega päriselus. Õnneks praegu ei peagi.
Annaks Jumal, et too sõda lõpeks ja et Jumal saadaks rahu.
Nagu meile selle takso...
NB! Selle pean küll ära märkima, et kandsin vanaema poolt sünnipäevakingiks kaasapakitud "rasestumisvastast" öösärki päris mitmeid aastaid. Helis oli juba ammu sündinud, kui ikka kandsin :)
kolmapäev, 9. juuni 2021
Vanavanemad 1. Emapoolne vanaisa.
reede, 9. oktoober 2020
Kadrinas
Loobu jõkke on Kadrina kohal tekitatud pais, et sealne rahvas saaks seal ujumas käia. Paisust on moodustunud väike järveke just sellesse paika, kus ma endale umbes kolmkümmend viis aastat tagasi jõemuda sees pudelipõhja jalga astusin.
Nad otsisid mulle paaniliselt sõpru, et ma pisutki kauem Kadrinas oma suvepäevi suudaksin veeta. Vanaema majas elas küll üks H.-nimeline tüdruk, kellega ma vahel mängisin, aga tema sõber oli omakorda üks K., kes liiga sageli ei tahtnud mind kampa võtta, kuna olin ikkagi kaks aastat noorem. Valetasin küll maad ja ilmad kokku, et end huvitavamaks teha, aga erilist sõprust see siiski kaasa ei toonud. Mäletan, et K. elas vanaema majast kaks maja edasi. Käisime vahel tema ukse taga koputamas ja mulle on meelde jäänud, et korteris, kus ta elas, olid akende ees ülipaksud kardinad, mistõttu kogu elamine oli kottpime ja tekitas seetõttu mõningast õõva.
H. juurde tuppa ma vist ei sattunudki. Mäletan vaid ühte kummalist rattasõitu ta vanaema juurde Lantesse, mõni kilomeeter Kadrinast eemal. Kolmekesi ühel rattal. H. väntas püsti, mina olin sadulal, jalad rippus ja K. istus pakiraamil. K. käes lohises veel üks pikkade koibadega ahv.
Ahjaa, vahepeal oli mu sõber ka keegi A. vanaema kõrvalmajast. Mäletan, et mul oli rangelt keelatud minna Hulja metsa, aga A.-ga võtsin ma selle teekonna otsejoones ette. Tegelikult ei ole mul siiani aimu, kus see Hulja mets õigupoolest täpsemalt asub, küll aga mäletan tohutut põnevust ja pisukest hirmu, mis keelatud tegevusega kaasas käis. Kas me sinna metsa üldse jõudsime, seda ei mäleta. A.-ga sõbrustamise peale ei vaadanud vanaema väga hea pilguga. Olevat kahtlasest perekonnast. Maailma kõige õudsemad inimeseloomad olid vanaema arvates joodikud.
Aga millalgi saabus K.-periood. See on mu Kadrina suvede meeldejäävaim. K. oli mu ema lapsepõlve naabritüdruku tütar. Ükskord kutsuti K. koos emaga meile ja öeldi, et me hakaku nüüd omavahel mängima. Mind võlus K. kohe. Esiteks- kui ta hambad kokku pani, läks ta alumine hambarida ülemisest ettepoole! Ma proovisin päris tükk aega salamisi suud samamoodi sättida, aga viimaks tunnistasin siiski ebaõnnestumist, kuna minu hambumus oli teistsugune ja üldsegi mitte nii lahe.
Teine üliäge asi K. juures oli tema operatsiooniarmid. Üle kõhu. Vist mitu pikka. K. kodukaevu juures oli nimelt väetisekoorem ümber läinud ja K. olla seda vett joonud, mistõttu ta sai nii suuri tervisekahjustusi, et veetis vist kogu ühe kooliaasta Moskva arstide hoole all, kus talle tehti mitmeid operatsioone. Kuna mina soovisin lapsepõlves raudselt arstiks saada, avaldas K. haiglalugu tohutut muljet. Nülgisin peale nende vägevate opiarmide nägemist oma nukud päris vaeseomaks. Üks nukk, Triinu on siiani alles. Tema kehalt on raske leida armita paika. Nuku tagumik on sääraseks sõelapõhjaks süstitud (sirkliga!), et kui ta veidiks vette asetada, tekib noist aukudest kastekannu efekt. Vaat millist mõju võib lapsepõlves avaldada teine laps oma looga!
K. elas jõe lähedal. Õigemini teisel pool jõge. Tema juures kodus käisin ma üliharva, kuna ta isa oli "must junn". Jah, just nõndamoodi oli K. ema minu emale oma meest iseloomustanud. "Ah, üks must junn on," rehmas ta hooletult käega... Minu meelest oli selline iseloomustus pisut ohtlik. Mäletan end kord K. toas istumas ja ettevaatlikult ringi vaatamas, millal "must junn" nähtavale ilmub. Aga õnneks ta sel päeval ei tulnud. K.-l oli hoopis jube äge voodi- selline madala põhja, ent tohutult kõrge peatsi ja jalutsiga.
Näh, jälle läks jutt lappama! Ühesõnaga seal jõe ääres, kus nüüd paisutatud on, käisime me K.-ga mängimas. Just sealt läks üle jõe ilus jalakäijate sild. Ühel pool silda oli jõe põhi mudane, teisel kivine. Veidi eemal oli ka üks sügavam koht, kus sai end kuuma ilmaga sisse kasta. Silla juures oli selleks liiga madal.
Sel päeval mängisime mingeid uurijaid või asjadeotsijaid. Sumpasime aeglaselt mööda jõe mudast põhja. Vahepeal oli mudakiht sügavam, vahepeal mitte niiväga. Ülalkihtides oli muda pruun, allpool päris must. Ja seal ma siis ühtäkki tundsingi, kuidas talla all, suure varba juures oli korraga mingi rebimise tunne. Tõstsin jala üles ja koos mudaga tilkus vette tumepunast verd. Mul tulevad siiani külmavärinad seljale, kui sellele mõtlen. Keegi segane oli pudeli jõkke puruks pildunud ja minu jalg leidis selle sakilise põhja üles.
Jõekaldal sõi lehmakari. Neid karjatas üks vanem tüdruk, noh, peaaegu neiu. Millegagi me tema tähelepanu köitsime, võibolla ma näiteks nutsin valju häälega, igatahes mingil hetkel tõttas ta appi. Ta talutas mind K. maja juurde ja pani mu jala sealsamas õues külma veega täidetud kaussi. (K. ema ja "musta junni" polnud ilmselt kodus). Mäletan, et kausis ujusid vereklombid. Siis sidus neiu mu jala kinni ja käskis ilmtingimata koju minna ja seda vanaemale näidata. Kui veidike rahunesin, tegin nagu muuseas juttu ka tema lehmakarjast ja ta vastas mulle pisut kaastundliku naeratusega: "Sina oled vist küll linnatüdruk." Selgus, et need olid hoopis pullikesed.
Vanaemale ma oma jalga ei näidanud. Ei samal ega ka järgmisel päeval. Kartsin niiväga, et sellega olnuks K. juures jõe ääres mängimisel kriips peal ja minu suvi jälle igavalt hall, tubane ja sunniviisiliselt raamatutega. Võtsin hoopis salaja ta sahtlist streptotsiidpulbrit (vene ajal oli selline imevärki asi), raputasin iga päev oma haavale ja toppisin plaastririba peale. Olin noor, tugev laps. Haav kasvas ilusti kinni, hoolimata jätkuvatest jõemängudest.
See lugu meenus mulle eile, kui ootamatul põhjusel pikemaks Kadrinasse peatuma jäime, kui esialgu planeeritud ja sealsamas jõe ääres aega parajaks tegime.
Emotsionaalselt olin lapsepõlves Kadrinaga palju tihedamini seotud, kui Muhuga, kus palju meelsamini pikemat aega suvitasin. Kadrinat mäletan läbi kõikide aastaaegade, läbi erinevate elusündmuste, pidude, sünnipäevade, matuste. Kadrinas olid inimesed, kes mind armastasid. Võibolla see paik ise polnudki niivõrd oluline. Muhus oli aga vastupidi. Koht oli ligitõmbav ja eriline, inimesed mitte niivõrd.
Tohutult oluline on sellistele asjadele vahel mõelda.
teisipäev, 29. september 2020
Onupojad ja muud
Mõelda vaid, kui olin laps, olid kõik mu sugulased vanuses pluss-miinus viis aastat, puha poisid. Mul oli ja on kolm onupoega, kellest kaks on minust umbes kolm aastat nooremad. Üks neist isapoolne, teine emapoolne. Ühe onupojaga pidin hakkama saama Kadrinas, teisega Muhus. Kolmas on minust nii palju noorem, et temaga ei pidanud üldse hakkama saama. Ma ei mäleta, mida me Kadrina onupojaga koos tegime. Ilmselgelt ei mänginud me temaga lauamänge ega lugenud raamatuid. Ta oli täielik spordipoiss, mul olid jällegi rohkem vaimsed huvid. Vahel jõlkusime vist niisama Kadrina peal ringi. Mäletan, et kui ta sõbrad platsi ilmusid, tahtsin ruttu jalga lasta, sest muidu tundusin endale titekarja hoidjana.
Teise onupojaga oli tegevusi rohkem. Muhus oli muidugi suviti hoopis rohkem ka muid poiss-sugulasi. Tihtilugu näiteks kolm vanatädi tütrepoega või vähemalt kaks, üks minust pool aastat vanem, teine aasta noorem. Käisime õhtuti oma küla spordiväljakul. Seal mängiti minu õnnetuseks jalgpalli. Vahele kimuti suitsu. Aga mul lihtsalt ei jäänud muud üle, kui ikkagi nendega kokku hoida. Mis ma muidu suved läbi teinud oleksin! Kogu külas olid minu meelest ainult poisid- oma paarkümmend tükki. Nende vanus ulatus tõesti pluss-miinus viis aastat minu omast, aga kummalisel kombel polnud vanima ja noorima vahel mingit vanusevahet märgata. Vanemad poisid olid ühest küljest noorematega sõbralikud, teisest küljest vaimselt nendega umbes samal tasemel. Mingil ajal hakati pruukima alkoholi. Ka meie vedasime teismeeas salaja vanaisa koduõlut välja- ja jäime muidugi ka vahele.
Kurval kombel aga hakkas nii mõnelegi mehehakatisele alkohol õige pea liiga palju meeldima. Sel ajal lõin mina juba sellest kambast lahku. Hiljem kuulsin, et üks või teine oli end purjuspäi surnuks sõitnud või ära uppunud. Praegu on vist nii, et enamus, kes saavad eluga hakkama, on mandrile kolinud. Need, kes jäid, on aga alkohoolikud. Ja minu onupoeg on ainumas, kes elab saarel ja ei joo. Mu isapoolses suguvõsas pole ühtegi alkohoolikut.
Hoolimata sellest, et olin suguvõsa ainus tüdruk, ei tundnud ma end eriti hoituna. Vastupidi, pidin end pidevalt tõestama nagu poiss. Rallisin kambakesi mööda metsaaluseid, kukkusin alatasa põlvi ja küünarvarsi puruks. Tagusin ennastunustavalt jalgpalli. Käisin kolm-neli korda päevas meres- vahet polnud, mis ilmaga. (Minu meelest ei osanud meist keegi ujuda.) Minu kuuldes ropendati räigelt. Kui sain teisme-ealiseks, pidin kuidagi leidma võimaluse salajaseks riiete-vahetuseks. Palju oli häbitunnet ja mitte-olla-oskamist. Praegu paneb see mind heatahtlikult muigama, toona oli otsekui eluküsimus.
Nii Kadrinas, kui Muhus oli vahel nii hea sukelduda vaiksesse tuppa, kus olid suured raamaturiiulid. Ja lihtsalt lugeda. Seda tegevust ei mõistnud kumbki mu onupoeg. Teised mees-sugulased ka mitte. Vaat selline mälestus täna...
pühapäev, 13. september 2020
Janu
Täna kümme aastat tagasi oli mu vanaemal veel kolm päeva elada. Ta veetis elulõpu diakooniahaiglas, mida külastasime peaaegu igapäevaselt.
Sel päeval oli vanaemal tohutu janu. Ta palus, et ulataksin talle vett. Tegin nagu palutud. Joonud kruusi tühjaks, palus ta veel vett. Palatisse sisenenud õde või hooldaja muutus meie tegevust nähes rahutuks ja ütles, et ma ei tohiks talle enam vett juurde anda. See ei lähe tal enam kuhugi, toonitas ta, ta oksendab selle nagunii varsti välja ja see teeb meile lihtsalt tööd juurde.
Ma ei tohi sulle enam vett anda, ütlesin vanaemale. Aga mul on nii tohutu janu, palus tema. Jäin hetkeks mõttesse.
Mina ei saa tema heaks praegu muud teha, mõtlesin, kui anda talle vett, kuna tal on janu. Ja seejärel saan ma palvetada, et ta jõuaks eluvee allikale, kus janu ei ole enam, ei ole ka valu ega kannatust. Kui kasvõi paariks sekundiks muutub ta olemine paremaks, on see parim, mida praegu teha saan.
Andsin talle sel päeval veel mitu korda vett. Ma ei tea, mis juhtus "pärast". Ega me keegi, elavad, ei tea, mis juhtub "pärast". Saame vaid loota ja palvetada.
Armastuses tehtud teod ei pruugi vahel olla väga otstarbekad. Aga kui need on armastusest kantud, on see igal juhul parem, kui keeldumine teha oma armsale seda, mille järele ta parajasti januneb ja milles meie teda aidata saame. Keeldumine, sest "nii on talle parem", ei pruugi armastuse kontekstis üldse oma eesmärki täita.
Jeesus kostis naisele:"Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle, aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi." Jh 4:13,14
kolmapäev, 30. oktoober 2019
Minu kirikud
Kadrina kirik on näiteks igaviku nägu. Seal sai mind kunagi ristitud ja seal olen matnud oma vanavanemad. Kui küsite, kas Kadrina kirik on rohkem rõõmus või kurb, vastan, et praegu tunnetan teda tõsisena. Aastaaegadest on ta sügise- ja talvehõnguline. Mälupildis sobivad temaga ideaalselt kuldse sügise pidurüüs puud, aga veelgi enam tekitavad nostalgiat, mis käib paratamatult kaugete mälestustega kokku, nutva novembri tilkuvad oksad kirikuaias. Ka lumevaese külma talve tuuleiilid sobivad hästi undama ümber ta sihvaka torni, kusagil lapsepõlve-mälus sekundeerimas matusel mängiva puhkpillikvinteti kaeblev-karune viis. Armsad inimesed, soe tuba ja maitsvad road olid kunagi ammu seda pilti pehmendamas. Nüüd ma enam inimesi ei näe. Aga Jumal valitseb seda koda alati. Sellest kaugele Viitna teele paistvast kirikutornist võiks saada lausa igaviku kirju kanga esimene motiiv- ühenduslüli olnu ja tulevase vahel. Ja ilu võrdkuju.
Jaani kirik Tallinnas esindab minu maailmas palve- ja tahtejõudu. Tema torni suunduvad rohmakad trepid on julguse ja otsustuskindluse nägu. Temas on nooruse ja kevade hõngu. Õitemeres õunapuu ja pulmakellade lõbusad löögid on mu teadvuses ta visiitkaart. Selles pühakojas võtab Jumal mu arvates lausa küünarnukist kinni, näidates puust ja punasest ette, kuhu suunas liikuda. Siin on palju otsijaid. Jään ise häämeelega veidike tahaplaanile. Nõjatun orelirõdule ja vaatlen vaikselt. Igaviku kirjusse kangasse vajutab Jaani kirik jõulised värvid. Tahtsin Jaanis orelit mängida, kui seda pilli veel ei õppinudki. Näiliselt tühja koha pealt saadetud palveteks vormimata mõtted võeti kuulda. See rada on olnud selgelt juhitud.
Rootsi-Mihkli kirik Tallinnas on nagu abielu võõramaalasega. Ei, mitte erineva, vaid välimuselt küllaltki sarnasega, ainult traditsioonid ja kombed on veidi teised, mistõttu tuli neid perre sisenedes õppima hakata. Rootsi- Mihklil on ajatu kulgemise nägu. Aastaaegadest jääb ta suve piiresse, kandes endaga küpse augusti hõngu. Eks ole meilgi üheskoos küpsemist juba pea veerandsajandi jagu. Tean, et kui järg tahab kaduda, tuleb aja kulgu seostada laste üleskasvamisega. Rootsi-Mihklis olen olnud korraga nii lähedal, kui kaugel. Ta on ainus, kes on tulnud mulle koju kätte. Inimeste ja suhete näol. Ta on ainus, kes on viinud mind kodust kaugele. Rännu- ja kogemissoovi ajel. Igaviku kangasse koon Rootsi-Mihkli kohale pastelsed toonid. Taustavärv moodustab üldplaanis siduva terviku, mida lähedalt vaadates ei pruugi märgatagi. Nagu tänavapildiski- kes ütleb, et see üldse kirik on, kui ei tea...
Naissaare Maarja kabeliga on imelik lugu. Võtsin ta oma südamesse alles õige hiljuti ja kogen teda igal korral isemoodi. Ma otsekui küsiksin temalt igas vormis ja lõputuis versioonides küsimust: "mis meid seob?" Naljakas, tegu on ju iidvana ehitisega, aga mina näen teda noore, vaat et lapsena. Ühtpidi võib mõelda, et Maarja juurde ju kuulubki Laps. Kui siia veel Naissaare sümbol, priskete punaste marjadega kibuvitsapõõsas juurde kujutleda, on Okaskrooni, Ristitee ja Lunastuseni vaid mõni samm hästitempereeritud kujutlust. Aga teisest küljest, oh häda, ei ole ma üldse kindel, et tegu on poeglapsega. Kardan, et mu mõtteid võivad samahästi vormida mu enese mahasalatud osad, mis pärinevad otsapidi lapsepõlvest. Mismoodi need Naissaarele on kaaperdatud, ei tea. Maarja, naise ja emaduse sümbol tundub igatahes olevat arvestatav juhtlõng.
Aga Sutlepa kabel Vabaõhumuuseumis on otsekui ilus kortsuline vanainimene. Elukogenud, hoolitsetud, lõpmata lihtne, kuid lõpuni väärikas. Ma ei oska Sutlepa olemust asetada ühtegi aastaaega, aga millegipärast kõnetab teise jõulupüha hämarduv kirik, lühtrites värelevad päris küünlad, veidi häälest ära harmooniumil saadetud Püha öö ja külje külje kõrval istuvate inimeste aurav hingeõhk mind enim. Sutlepale kuuluvad tumedad toonid. Aga Petlemma täht peaks kiirgama just nende tahumata palkide vahelt, väikesest altaritagusest otsaaknast. Kuldne kuma paitaks läbi selle kogu kangast, kogu elu, kogu seniseid valikuid, kogu lootusrikast tulevikku.
Mul on hea meel, et mul on nii ilus töö. Ja et kirikud oskavad kõneleda!
esmaspäev, 18. juuni 2018
Aiad
Ütlen linnakodu aed, mõtlen tamme, seda kaunist kaharat puud, mis kunagi majaehituse käigus vaat et maha oleks võetud. Täna ei kujuta ettegi, mida teeksime ilma tema laiaharulise võrata, mis pakub kaitset nii palava päikese, kui möödujate uudishimulike pilkude eest. Kuna ta alumised oksad ulatuvad vaat et maani, avaneb suviti elutoa suurest aknast vaade otsekui veel ühte rohelisse tuppa, mis on teraapia iseenesest! Talvel on tamm raagus ja niigi vähest päevavalgust kinni ei pea.
Leonardo künkal (künkal, kus see tore loom armastas kuningliku seisakuga oma valdusi üle vaadata) laiutab nüüd roosist kibuvitsaks muundunud eluterve põõsas, moodustades kõrvalasuva iileksi läikivate lehtedega samuti varjupakkuva ansambli. Aknaääri palistavad sõnajalad ei hooli aga mingist koostööst, vaid sõidavad kukerpuule mõnuga sisse, vajades piiride seadmiseks veidi karmimat minupoolset kätt.
Naljakas, aga meie aial on kaks esikülge. Nimelt oli mu sooviks rajada autode sissesõit ja ühtlasi peauks päikesevaesesse põhjasuunda, mitte loojangu-läände, nagu üldine ehitusplaan ette nägi. Nurgakrundi puhul oli selline muutus võimalik. Suurem õueala jäi, nagu naaberaedadegi puhul, maja suhtes itta.
Olen oma privaatsustaotlusega tüüpiline eestlane. Ma ei tea, mida täna teeksin, kui me poleks kuusteist aastat tagasi oma õuetagust aiaäärt hõbekuuskedega palistanud! Mäletan, kuidas nende seitsme iluduse istutamise ajal peatus me kõrval üks auto ning keegi teadja-naine manitses puid mitte nii tiheda vahega asetama. Kaevasimegi, keeled vestil, augud ümber ja nagu hiljem selgus, oli naisel tuline õigus! Tänaseks suureks kasvanud puud varjavad, kaotamata oma ilu ka üksikute isenditena, kenasti hoovis toimuva.
Täpselt me krundi kirdenurgas on tagasihoidliku, kuid väärika koha saanud valge sirel. Aeg, mil too õitseb, on minu jaoks eriline. Kevad on üldse eriline, märkides ühest küljest taassündi, oodi elule, rõõmu ja jaatust, teisalt aga ka igavikulisust. Võtame või mu kalli vanaema pojengid, mis sireli läheduses aasta aasta järel õide puhkevad, taaselustades mälestusi ühest teisest aiast, mida enam aastaid olemaski ei ole, millel on aga ometi tohutu tähendus minu lapsepõlve vaatevinklist. Luuleliselt võib öelda, et olen “lillesidemega ühte köitnud aiad, kodud ja mälestused...”
Ütlen Muhu aed, mõtlen õunapuudega palistatud tohutut muruplatsi. Mõtlen laste jooksusammude müdinat, mõtlen kaja, mis tekib mu üle-platsi hüüdest. Mõtlen pikaliasendile murul ja lennukite tekitatud valgetele risti-põiki triipudele sinises taevas. Mõtlen soolakale mereõhule, millele tuulepuhang lisab tsipake põllult tulevat sõnnikulehka. Kõik on parajalt kaugel. Midagi pole üleliia. Mul on õhku ja iseseisvust. Ja maasikaid...
Ütlen Kõnnu aed, mõtlen kuuske, seda varemete vahel kasvavat väekat puud. Mõtlen jalgvärava kõrval kasvavaid “murtud südameid”, mis olevat sealsamas olnud “juba siis”. Ajaloost on kergem kinni hakata just Kõnnu kaudu. Kui veel kõiki neid legende kuuleksite...