Seisan jälle sel kivil. Mina, naine. Mereniiskusest raskeks muutunud tugevast kangast maani kleit laperdab üht- ja teistpidi vastu mu jalgu, üle õlgade heidetud päikesetriibune villane pleed vajutab end aga soojalt ümber ülakeha.
Tuul tuuseldab tavapärases äraarvamatuses, kord raevuhoogudena roostiku kallal, kord valju vinguhäälega kadakaladvus, siis aga hoopiski rannikuvetes, lajatades pisikesi vihaseid laineharjasid üle vees kükitavate kivirahnude. Ta väsimatus tundub mõneti imekspandav. Ometi võib sääraseid ammendamatuid jõuvarusid täheldada ka keerukais oludes viibivate inimlaste heitlusis. Iseasi, kas nemadki nendega midagi targemat peale mõistavad hakata, kui too tuuseldav tuul. Kuid rapsigu pealegi tühja, pelgalt liikuminegi hoiab ju elus. Tean omast käest…
Elu! Mis sa muu oled, kui armastus, Jumala and! Kuidas ma sind kohe ei märganud valida! Kohates oma teel tuhandeid tuulenäolisi tervitajaid, takerdusin üha ja üha paksude puhmaste valusalt torkivatesse salaokastesse, komistasin tormi poolt väljakistud mastimändide hiiglaslikele juurejurakaile, tallasin tee läbi võpsiku verele kriipivate oksaraagude. Uskusin, et tormlemine toob lahenduse, kasvõi enese lõhkumise hinnaga. Tõelisus oli aga ammu mu südames, miks ma lihtsalt ei oodanud?
Naerukajakas kukutab terve heliredelitäie kõõksatusi ülalt laotusest otse merre. Paljud meist ikka uskuda söendavad, kui käega katsuda ei saa, näib ta parastav kisa osundavat inimloomuse nõrkusele. Mis viga lõkerdada, kui tuul tiibade all ja jäägitu usaldus kindlast õhuspüsimisest rinnus!
Tegelikult on ka inimsüdame hääl piisavalt jõuline. Paraku osutub ümbritsev elu tihtilugu kordades häälekamaks, pakkudes tõe pähe hulgaliselt valeviiteid ning tupikteid, milles suunataju kerge kaduma. Kui paljud teadsid minulegi kõrvalt öelda, kui parasjagu kõige hoogsamalt tuult tallasin, et armastusest vähemaga pole mõtet leppida?
Õnneks ma ei leppinud. Tajusin selgelt, et nii nagu on kõige pimedam ja jahedam vahetult enne uue päikeseküllase päeva koidikut, võib ühes ja samas loos kogeda ühtaegu nii lõppu kui algust. Sulgesin raamatukaane ja jäin ootele. Rändasin mõtteis üle päikesekullas kümblevate tulbiväljade, jalutasin läbi tumeroheliste niiskete tammikute, seisatasin lõbusalt hüplevate kärestikujõgede kõrgetel kallastel ning viimaks jõudsin lõputu liivaribaga tuulevaiksele rannikule. Ja ennäe - jäljed liival ei kuulunudki enam vaid mulle. Nende kõrval võttis ühtäkki mõõtu teinegi jalapaar. Sina.
Sellest sai alguse uus lugu. Ühe armastuse lugu. Kas eelnevaga põimunu või lihtsalt järg, pole oluline. See on väekas lugu, milles viiulite õhkõrnad flažoletid meid hommikukasteste ämblikuvõrkudena hellalt ning hapralt teineteise embusse mässivad. Lugu, mille sumedad tšellosoolod lisavad suudlustele sametist fooni. Lugu, kus flöödi ja klarneti ojavulina ning linnulaulu särav duett tõstab lendlema enneolematusse kõrgusse, kuhu selgehäälsed trompetid tõusevad Jumalat kiites väge lisama. Lugu, mis jääb me ühtepõimunud südameisse alati kestma - ka siis, kui sõber tuuleke vahel ta helid igasse ilmakaarde laiali pillutab…
