Kuvatud on postitused sildiga Kirikulood. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Kirikulood. Kuva kõik postitused

neljapäev, 28. detsember 2023

Kirikukontsert

 Ma ei taha olla kriitiline. Lihtsalt võrdlen. Ja olen veidi mõtlik. 

Kaks kirikut. Esimesse sattusime linnas jalutades täiesti juhuslikult. Lihtsalt möödusime ning palusin, et astuksime sisse. Parasjagu käis kuuene teenistus. Preestrid või papid või isakesed või kuidas neid iganes nimetatakse laulsid kooriga vaheldumisi Jumalale kiitust ja palusid armu. Õhus hõljus viiruki lõhna. Seisime seal veidi ning tajusime, kuidas südant täitis rahu. 

Teise kirikusse läksime kontserdile. Seega ei sattunud juhuslikult. Teadsime mõlemad hästi, et kontsert pole teenistus. Kontserdile tullakse tavaliselt otsima elamust. Kirikukontserdilt loodetakse küllap lisaks ka hingerahu. Või mõned ootavad ehk perfektset sooritust. Meie tulime kodust välja nii öelda olude sunnil - et kolmikud saaksid sõpradega sünnipäeva tähistada.

Siinkohal tekibki mul sisemine konflikt. Jah, sooritus oli perfektne. Tajuda võis inimeste andekust, pühendumist ja ettevalmistust. Aga… see kõik oli nii tühine! Asjal puudus sisu. Sünnipäevalaps, peategelane, Jeesus Kristus, oli lihtsalt ära unustatud.

Altari ees käis üks dissonantne trall. Olid päkapikud, piparkoogid, jõuluvana, lumi ja isegi lastesaadete tegelased. Aga ma ei taha kirikusse hanepoegasid ega kelgusõitu! Hapukapsaidki mitte. Isegi kui tegemist on veatu moodsa džässiga. See kontsert muutis mind närviliseks ja lahkusime vaikselt enne lõppu. 

Ometi oli kindlasti inimesi, keda selline melu seal altari ees kõnetas, sest kirik oli ju rahvast täis. Piletite eest maksti küllap heldelt. 

Sellesse esimesse kirikusse ei lubata kunagi ühtegi kontserti. Muusika on rangelt kiriklik ja ainult jumalateenistuste sees. Ma ei arva, et igal pool peaks nii range olema. Kuid ka teises kirikus oleks ju saanud esitada kasvõi osaliselt vaimuliku sisuga jõulu-repertuaari, kasvõi sellessamas dissonantsidest tulvil moodsa džässi-võtmes, maitse asi. Kuid et äsjasündinud Kristus altari ees lihtsalt kõrvale lükata ja lugude vahel niisama tühja loba jahuda… Milleks? Kelle südant ja millega selline kokkusaamine pidi täitma? 

Rõhutan veelkord, et tegu on andekate muusikutega. Ja laste- ning talvelaulud on ju üldiselt ilusad ja nunnud. Aga miks kirikus? Kuna rent on odav? Või et kirik on jõulude ajal üks ütlemata kena koht? 

Tegelikult, et mitte olla liiga ülekohtune, üks vaimulik laul ikkagi kõlas. Ja äkki tuli lõpupoole, kui me ära olime läinud, mõni veel. See paraku ei aidanud.

Võibolla oleksin oma tunnetuses leebem, kui poleks selle esimese kiriku rahukogemust ning igavikulisuse sügavat taju, olgugi et viibisime seal vaid loetud minutid. Võibolla on asi pelgalt minu maitses, sest mängin ju ka ise vahel muusikat, mis mind kõnetab, kuid mida liigitatakse ilmalikuks.

Kes teab, mis nüansid meid ühel või teisel ajal ja moel mõjutavad. Selles olen küll kindel, et kirikust tahaksin eelkõige Jumalat, Tema Poega ja vaimsust. See on vundament, millele saab ehitada hoone, mis püsib läbi ajastute ning kingib rahu ja kindluse. Vaimsus võiks olla valdav. 

 Kuulasin hilisõhtul ühte sarnast vokaalgruppi hoopis Instagrammist. Nemad ei esinenud kirikus. Aga laulud olid Jõululapsest. Paarist piisas, et kummaline tunne hingest kaoks.

Siiski, kirjutama pidin ka. 

pühapäev, 29. oktoober 2023

Eilne saade

 Kuulasin eile koos oma tulevase abikaasaga tema poolt juhutavat Vaimuelu saadet, kus saatekülaliseks oli sel korral Andres Mustonen. Oli vaimustav, kui lihtsalt, aga samas sügavalt suutsid need kaks andekat meest kõneleda päris asjadest. Peale kuulamist tahtnuks ka ise koheselt pealiskaudsuse ja hooletu minnalaskmise, millisse me end oma rööprähklemistega tihtilugu asetame, enese pealt heita ja ainult tõelisele keskenduda. Süvenedes, pingutades ja samas end südamepõhjani läbi katsudes.

Mulle meeldis, kuidas nende tublide meeste hoogne vestlus nagu ping-pong pall ühe käest teise kätte liikus, kusjuures saatejuht püsis kindlalt rollis, milles suutis domineerimata ja otsekui mängleva kergusega külalise juttu omapoolsete asjakohaste näidetega illustreerida, millele külaline omakorda selget mõistmist ning toetust väljendas. Saatest sai kui omaette kunstiteos, millesse kaks meistrit tõmbasid erinevaid värve, mis lõuendil ilusaks maaliks segunesid. Ja see Alliksaare luuletus seal lõpupalves… Kuidas ta küll leiab!

Kui too igati kiiduväärt podcast lõppes, lipsas mu huulte vahelt kurblik ohe: “ja sellise mehe lasevad nad kirikust minna…” Mõtlesin ja mõtlen seda tõemeeli ja mul on raske aru saada, miks kõik seda näha ei suuda. Selliste ilmselgelt tasemel etteastete puhul tuleb see ju nii võimsalt esile!

Minu kaaslane viipas aga arvutil helendava lõppenud podcasti lingile, mille alapealkiri võttis saate ühe tähtsama tõdemuspunki ilusasti kokku, vastates ühtlasi minu ohkele nii: “Keskpärasus püüab kõike teha endanäoliseks.” 

Ühes kommentaariumis, kus arutati taaskord mu kallima karistuse õigsuse ja ranguse üle, võis näha sama tendentsi - inimese loomupärase andekuse ja fakti, et mõni ongi vähem, mõni rohkem andekas, eitamist. Selline madaldamine on ausalt öeldes lausa õõvastav. Mitmel ta ametivennal on õigustus keskpärasusele Jumala seljataha peitupugemise kaudu, mis on eriti hirmutav, kuna sel viisil oleks nende enese vajakajäämised justkui õigustatud. Sõna “andekus” aga nende jaoks ei eksisteerigi - pole üldse oluline, missugune Jumalasõna kuulutaja ise on, tema vahendab lihtsalt Jumalat ja rahvas ärgu virisegu. Tule taevas appi! Selle asemel, et olla andekate osas märkav ja heatahtlik, mis on selles ametis lausa möödapääsmatu… 

Jutt ei ole ju sellest, et keegi oma andekuse või mitte-andekusega parem või kehvem oleks. Jutt on headusest, armust, halastusest. Tegu või kirjutis, mis kedagi ta eksimuse pärast allapoole tirib, unustades või salates ta senised head ja andekad küljed täielikult, ei saa sündida siiral ja õiglasel kaalutlusel. Tegu on ilmselge kadedusega, pahega, mida palju raskem märgata ja esile tuua, kui mingit “käegakatsutavamat” eksimust.

Seda, kuidas saaks säilitada iskupära, rakendada oma tõelisi andeid ja potsentsiaali ja säilitada seejuures heatahtlikkus ja armastus nii enese kui teiste vastu, tuleks vast õppida kõikidelt geniaalsetelt (kes ei ole seda kindlasti igast omadusest või küljest) meie kõrval või kaugemal. Ei saa küll teha olematuks seda, et kasutades ülalmainitud tühistamistaktikat, lastigi sellisel mehel kirikust ja kogu ta elutööst minna, küll aga saab olla tänulik, et on võimalik kõikides ta muudes vaimuandides temaga ühist rada kõndida. Ühtlasi ta märkimisväärsete külaliste ja sõpradega. 

See on privileeg.

laupäev, 23. september 2023

Selline seis

 Ja nii nad hävitavadki selle kiriku. 

Veel pool aastat tagasi külastas kolmapäeva pärastlõunaseid hardushetki keskmiselt umbes kakssada inimest. Jumalateenistustel oli kirik täis. Kiriku majanduselu juhiti kindla käega. See pühakoda oli tõeliselt kaunis rahupaik, mille erilisust tunnistasid ka arvukad külalised. Siia taheti tulla.

Ühtaegu ei loe aga miski. Koguduse õpetaja isiklik elu saab nii määravaks, et otsustajad, inimesed, kes peaksid olema psühholoogiliselt võimekad, mis sisaldab endas ka paindlikkust, oskust hinnata iga olukorda ja inimesele Jumala poolt kingitud andekust eraldi, lükkavad kogu hea ja ilusa ilma igasuguse kahjutundeta, pigem vastupidi, ajakirjanduses takka kiites, hooletute jalahoopidega lihtsalt uppi.

Hullem veel. Hääbuv luteri kirik lubab endale andeka inimese alandamist ketikoeraks, kelle iga liigutust kontrollitakse, kes üritatakse suruda keskpärasusse, muuta inimeste jaoks olematuks, ülemuste suunas abituks niutsujaks, kellele üleolevalt “ei” või “fuu” käratada. See on kuritegu. 

Lahutus ei ole. Lahutus on inimõigus. 

Mina olengi selle kiriku uppilöömise põhjus. Need “pühad” jalahoobid tulevad minu armastamise eest. Need on ülekantud tähenduses niisiis ühtlasi mulle. See on ühtaegu kohutav, teisest küljest aga üsna põnev tõdemus. Neid, kes AD 2023 üha alandavamaid karistusi produtseerivad, ei juhi küllap muu, kui inimlik kättemaksu soov teistsugune olemise eest. Julguse eest valida armastus. Huvitav ainult, miks eelmisel korral nii ei tehtud? Miks oli sama inimene samas situatsioonis toona hoopis parim kandidaat praostiks? 

Kohus on kõnealuse abielu lahutanud. Lahutusest saadud armid paranevad aastatega. See on kahe inimese lugu, millesse teistel pole mingit voli puutuda. Kui, siis vaid toetavalt, hingehoidlikult.

Inimese elutöö tahtliku hävitamise korral, liiatigi et see puudutab kirikut, armu ja halastuse paika, on aga asi märksa tõsisem. Inimesed lähevad ära. Nad ei tule enam tagasi. Nad lõpetavad liikmeannetuste tasumise. Kõigest ilusast ja toimuvast jääb haigutav, verevermeis tühimik. Tänaseks on see nii. 

Tean, et naiste pärast on algatatud ka sõdu. Need pole aga kindlasti pärit orelirõdult. Kogudus armastas nii teda kui mind. Minu meelest oli meil väga tore töötegijate seltskond ja usun, et nii oleks see ka jäänud. Miks ometi peaks kellelegi miski muu korda minema, kui meie tööalased oskused? Kuidas tohikski, ehkki just suured ülemused on vägisi püüdnud avalikkuse ees me tekki sikutada? Hoopis see tekitas segadust. Lihtsalt piinlik. 

Viimasel hardushetkel oli umbes kakskümmend kuulajat. Kunagise kahesaja asemel. Jutlustas see, kes arvas, et las minnakse pealegi minema, kogudusetöö läheb sellegipoolest rõõmsasti edasi. Küllap nägi ta isegi, et tal polnud õigus, et ametivenna eemalelükkamine ei too soovitud tulemust. Selles koguduses on siiani kõikidel olnud oma koht ja tugevus. Aga praegu? Kuhu edasi? Kümne, seitsme või viie inimeseni. Miks keegi ei karju, et see on katastroof?

Mina võiksin vabalt oma kohalt taanduda, see ei muudaks ilmselt midagi. Aga tema peaks kindlasti jääma. Lihtsalt vaimulikuna. Erilisi inimesi tuleb väga hoida. Kuidas seda ikka veel ei teata? 

Millegipärast meenub mulle viimasel ajal ses pooltühjas pühakojas istudes Titanicu filmi lõpp. Laev, mis lebab abitult merepõhjas. Ja kus korraga elustub vaatajale kõik möödunu - inimesed, muusika, kaetud lauad, ilu, rõõm… Reaalsus on aga uppunud laev. Lõikavalt kurb!

Oleks vaid üks võimalus. Inimlikkus. Aga sellesse ma enam väga ei usu. 

Selle kiriku hävitamise töö on olnud armutu. Ja mõelda vaid, üksnes minu armastamise eest…

laupäev, 2. september 2023

Mina, naine

Tere. Mina olen naine. Mul ei ole väga palju aru peas. Mul pole ka oma tahet ega arvamust. Mehed võivad minuga teha, mida tahavad.

Näiteks pean ma varsti abielluma. Mul ei ole abiellumise osas mingit oma ideed. Ma ei oska mõelda, kas ma ka ise abielluda tahan. Jah, just mina, mitte minu mees (edaspidi: kasutaja). Sellise tähtsa asja üle otsustavad nimelt ainult mehed. Minu puhul mu oletatav kasutaja ja tema ülemused. Mina olen pelgalt auguga asi ja minu kasutuskorra eest tuleb hoolt kanda kõrgete eetikanormide kohaselt ja minu arunatukesele vastavalt.

Kui peaksin abiellumisest keelduma, tuleks minu oletatav kasutaja oma ülesandega kehvasti toime ja minu kasutuskorra eest hakkasid vastutama tema ülemused. Kindlasti ei tohiks mind kasutada väga suure avalikkuse ees ja liiga sagedasti. Pigem harva. Märkamatult. Et ma tunneksin, et mu protestil on tagajärjed. Vajadusel saadetakse minu ja mu oletatava kasutaja oletatava elukoha juurde valvama kõlblusspetsialistid, kes fikseeriksid mu kasutuskorras kõik eksimused ning halvimal juhul katkestaksid me tegevuse.

Kuniks ma pole oma isiklikku elu kahetsedes ja reeglitele alludes korda seadnud, peaks mu kasutuskorra kohta ilmuma igakuine korrektne avalik graafik. Selle koostaks piirkonna kõrgeim vaimulik ülemus ja esitaks selle kogu maa kõrgeimale vaimulikule ülemusele. Kogu maa kõrgeim vaimulik ülemus ja tema õukond võiksid seejärel seada sellele täiendavaid piiranguid. Küllap oleks neidki vaja. Minusuguse naise kõlbeline tühisus tuleks jõuga murda. Mind ei tohiks säärasena üldsusele näidata. Peaksin mõistma, kes õigupoolest olen ja oma algelisest mõtlemistaolisest tegevusest loobuma. Ilusti abielluma. Armastusega poleks seal mingit pistmist. 

Loomulikult luban olla kuulekas. Ei tea, kust mulle üldse säärased hullud mõtted pähe tulid, et suudan ise midagi arvata! Küllap on hingevaenlane taas kusagil varitsemas. Naised on selle eest iseäranis kaitsetud. 

Abielu on teatavasti otsus. Niisiis mingu kõik nii, nagu päris inimesed, mehed otsustavad. Aamen.

kolmapäev, 26. juuli 2023

Külalise järgselt

 Meil oli viis päeva külas mu ammune peretuttav Saksamaalt. Võtsin ta kaasa, kui käisin Valgamaal kontserti andmas, samuti näitasime talle Muhu- ja Saaremaad. Meil oli palju sisukaid vestlusi ja arutelusid nii maailma asjadest üldse, kui Eestis ja lõpuks ka meie eludes toimuvast.

Meie külaline on õppinud teoloogiat kolmes ülikoolis Saksamaal ja Rootsis ning teab hästi, millised dilemmad on kirikul seoses ülikiirete arengutega inimsuhete vallas, kui fokusseeruda ühest küljest Ukraina sõjale ja üldisele põgenike liikumisele Euroopas ning teisest küljest palju kirgi kütnud samasooliste abielule ja sugude ümbermõtestamisele üldiselt. Seda ebameeldivamalt üllatus ta kuuldes, et kõige selle virrvarri keskel, kus inimesi kirikus niigi üha vähem ja kus omad peaksid eriliselt kokku hoidma, on toimumas ühe seni hästi toiminud koguduse lammutamine ja seda vedanud inimese elutöö läbi häbimärgistamise hävitamine, kuna ta lahutab oma abielu. Jah, tõepoolest, ta ei lahuta esimest korda, aga kuna tegu on kahe võrdväärselt toimiva täiskasvanu lahkuminekuga, ei puuduta see sündmus inimeste töövõimet ega töö kvaliteeti rohkem, kui mis iganes muu kriis, mis inimese elus ikka ette võib tulla. 

Meil oli imelik sellist asja oma külalisele rääkidagi. Karistuse rangust ja väljamõistetud paragrahvi hinnates tundub tegu võrdsustuvat vähemalt lapsepilastusega. 

Olen kuulnud ühte või teist nõudvat aru, mida temaga nüüd tehakse. Minu jaoks on see tänapäeva kontekstis täiesti absurdne küsimus ja ma ei mõista, mis ajastul ja millises imelikus inforuumis seesuguse mõtlemisega inimesed üldse elavad. No mis siis nüüd temaga ikka teha? Ühtegi jutlust pole jäänud pidamata, ühtegi matust, laulatuse ega ristimist läbi viimata - kuniks see oli lubatud. Kirik on imeliselt korras, valgusküllane ja soe. Tänu kellele? Ehk oleks võinud veidi uurida, miks tuli järjekordne lahutus, aga sinna pidanuks asi jäämagi. 

Kordan veel, et paarisuhte probleemid ei alga üleöö, seega kui lugu on tervikuna teadmata - mis on ju ka loogiline, sest inimeste eraelu teatavasti lehtedes avalikustamisele ei kuulu - ei tohiks ükski asjasse pühendamatu jagada ühtegi kommentaari, liiatigi veel ultimaatumit. Teise ajastusse kuuluv arusaam abielust, truudusest, lahutusest ning täiskasvanud, adekvaatsete inimeste karistamisest näitab kristlikku maailmapilti läbi korraliku kõverpeegli. Kaldun üha enam arvama, et too lahutusteema on mingi suurema asja kattevarjuks.

Paralleele võib loomulikult tuua ka piltidega kaugest minevikust, kujutledes juurde rahvahulga hüüded: lööge risti!, samas tunnistades, et risti löömine on juba ilusasti toimunud. Siiski ei tahaks ma pikemalt ohvrirolli omaks võtta. Nii ootamatus kontekstis, nagu tõsiste usumeeste mängumaal mõjub toimuv mõistetamatuna ja libiseksin sellest emotsionaalses mõttes võimalikult kaugele.

Kui üks ametivend kuulutab teisele, et too on ühe jalaga põrgus, kui ta kohemaid oma naist tagasi ei kutsu, tahaks temalt esmalt küsida, kas ta ka ise seda näitemängu usub, millesse ta enesele jumala rolli on valinud või on see lihtsalt meeltesegaduse tragikoomiline vorm. Olgu kumb tahes, kiriku tõsiseltvõetavus kahaneb seesuguste kirikuhärrade tõttu kordades enam, kui kellegi eraelulise lahutuskeissi korral. Ta ajab ju seesugust jama ka lihtinimestele! Kust võtab inimene voli?

Huvitav, milline naine tuleks tagasi kutsuda, et toimimatut abielu vägisi jätkata? Meie heast sõbrast vana tark vaimulik avaldas arvamust, et kui tõesti piiblist näpuga järge ajada, oleks õigus vaid esimesel. Sel juhul aga peaksid päris paljud papid oma esimesed abikaasad üles otsima ning põrgu eeskotta moodustuks lausa järjekord! Või arvab mõni isehakanud jumalatest teadvat, mitmendast lahutusest selline kord kehtima hakkab? 

Nali naljaks. Tegelikult oli meil juba ammu juttu, et ta lüüakse lahutamise korral kohemaid risti, aga mina ei uskunud. Küsisin hoopis provokatiivselt, kas kiriku jaoks oleks salasuhte pidamine ja valedes elamine vastuvõetavam, kui aus lahutus ja uude paarisuhtesse astumine. Ta arvas, et küllap see nii on. Nüüd näen, et tal oli tuline õigus. Näiline korrektsus sobib “patuta” inimestele rohkem. Et aga tõelisi tundeid ei saa isegi “pühakud” kellegi suunal tundma sundida, oleks ta pidanud lihtsalt näitlema, öelgu süda, mis tahes. Kõike seda 21.sajandil, pelgalt ristirahva rõõmuks! Mina ei olnud paraku nõus. 

Kirik võimaldab tänapäeval laulatustseremooniat ka juhul, kui sõlmitav abielu pole partnerite või neist ühe elus esimene. Sarimonogaamiast on kujunemas tänapäeva maailma uus normaalsus ja see tähendab ühe asemel kahte või enamat teineteisele järgnevat paarisuhet elu jooksul. Selle tendentsi esmane põhjus on kindlasti tänapäeva inimese pikemas elueas ja neist tervena elatud aastates. Käisime Saaremaa muuseumis näitusel “Vana-aja saarlane” ning üks seal esile toodud luustiku-leidudest kinnitas kellegi käsitöölisepy surma “keskealisena”, mis oli toona umbes 35 aastat. Nüüd olen aga mitmel korral kuulnud pool-naljaga uueks keskeaks nimetatavat 60+ eluaastaid. 

Veel üks sarimonogaamia leviku põhjusi on küllap tänapäeva naiste üha suurem edukus ja toimetulekuvõime ning suutlikkus oma ootustele ja vajadustele adekvaatselt otsa vaadata. Kuid mitte ainult. Kvaliteetset paarisuhet otsivad mehedki. Kui üks pool ei soovi enam suhet jätkata, võime ju kõrvalt hinnanguid anda, kas meie meelest pingutati piisavalt - aga mida see muudab? Kuna pluss ja miinus annavad kokku miinuse, ei saa ka paariterapeut seesugust otsust muuta. Oma õnne eest vastutab ikka inimene ise. 

Iga kord muidugi nii hästi ei lähe. Meediale ja osale kiriku ringkonnast meeldis ka minust hoopis teistsugune pilt, kui see, mida ise peeglist näen ja mida mu pere ja sõbrad teavad. Kõige enam häirib see, et info, mis avalikkuse ette paisati, tuli ilmselgelt inimestelt, kellega olen kandnud oma arvates ühesuguseid väärtusi. Muidugi müüb “abielurikkumiselt tabamine” suurepärase pealkirjana ka lausvalena, kuid too “tabaja” pidi olema piisavalt usaldusväärse olemisega ning lisaks minu voodiveerel valvanud, kuna vastasel juhul poleks ju saanud teise osapoole suhtes neid kohutavaid paragrahve rakendada. Ainult et mäng pidi käima ikka kõrgelt üle meie peade ja isegi teadvuse. :)

Eks osa rahvast ole ikka soovinud verd ja pisaraid, vaevumata isegi mõtlema, mis on õigupoolest inimese süü. Igaüks võib produtseerida omaenda jutustuse, mille lõpul saab kurjategija õiglase karistuse. Praegu tunduvad konkureerivat sisutühja vallatlemise ja vahelejäämise naiivne muinasjutt ning vaeste naiste ärakasutamise kole, Sinihabeme stiilis lugu.

Ja see pole enam naljakas. Siinkohal kuluks ära meeldetuletus, et teatud teemade, nagu näiteks inimese rahaasjade, laste saamise, tervisliku seisundi, poliitiliste vaadete ja loomulikult ka oletatava intiimelu lahkamine on ääretult inetu ja tegelikult täiesti lubamatu. 

Mulle ei meeldi, et minu eluga räpaste kätega ümber käiakse. Mul on sarnaselt kõikide inimestega õigus oma elu rõõmude ja nukrusega ainulaadsele, tähendusrikkale jutustusele ja tean end seejuures olevat enese ja oma lähikondlastega vägagi vastutustundlikult käitunud. Hoopiski ei talu ma kellegi kõrki üleolekut, avalikku pahatahtlikkust ega varjatud lollikstegemist. Kõik interpretatsioonid lihtsalt ei ole andekad. Huvitav, kas nende produtseerijad magavad öösiti tõesti rahulikult, igasuguste süümepiinadeta? Eks me näe…

See lugu, millesse olen nüüdseks päriselt kohale jõudnud, on olnud otsekui sädelev ämblikuvõrk kastemärgade kadakate vahel. Tormi ja vihmaga on see mitmel korral rebenenud ja katkenud. Alati on aga katkised niidiotsad taas ühendunud. Kui päike paistab ja tuuleõhk paitab, muutub kaunis loodu üha tugevamaks ja kandvamaks. Tulipunase loojangu kuma toob aga õige nurga alt vaadatuna nähtavale kaks tuules värelevat, ühtepõimunud südant…

Vaat, milline sulnis muinasjutt pimeneva laotuse ja tumehallide vihmapilvede taustal! Pea alati on võimalik elu ilusaks luua, kas pole? Ainult et osad vist ei tahagi… 

esmaspäev, 24. juuli 2023

Kontserdielust

 Olen sel suvel päris mitmel korral maakirikutes üles astunud. On olnud imelisi kohtumisi kohalike elanikega, kes on tulnud linnast toodavat kultuuri nautima ja võin täie kindlusega öelda, et vanade hoolitsevate naiste najal paljud kogudused püsivadki. See, millise südamlikkusega meid vastu on võetud, vääriks eraldi lugu. Eilse kontserdi järgne külaskäik oli säärane meistriklass, millest jään veel küllap kauaks lummatuks. Kui palju headust ja külalislahkust mōnes inimeses ikka leidub! Aga mitte sellest ei mõelnud ma praegu kirjutada. 

Kohtumised maakirikute orelitega kannavad endas sama erilist hõngu. Nad sisaldavad endas mõningast ootusärevust, kuid samavõrra ka tavalist ärevust. Juba ammu ei oota ma midagi imetabast sõnast “renoveeritud”. Arvan, et see on orelite maailmas lihtsalt üks meelevaldselt käibele lastud udupeen sõna ja peaks mulle tekitama samu tundeid nagu tavainimesele sõnad “pneumaatiline traktuur” või “sperventil” - ühesõnaga, mitte midagi. 

Kohtuda võib niisiis millega iganes, hoolimata sellest, milliseid toredaid sõnu selle “millegi” iseloomustamiseks eelnevalt on laiali pillutatud. Tähele tasub panna ka seda, et instrumendi “omapära” või iseloom, kui soovite, võib ilmneda juba esimesel “käpaandmisel”, näiteks võib ta hakata koheselt haledasti nutma, et mitte öelda üürgama, aga samahästi võib ta ka oodata ja hoopis hiljem, noh, näiteks kontserdi ajal ja kõige ebamugavamas kohas mõne või lausa hulgi vimkasid visata, vigurvänt selline!

Ühesõnaga, sõna “renoveeritud” ei pruugi tähendada maakirikute orelite puhul mitte midagi. Või tähendab ta midagi taolist, nagu “võtab hääle sisse küll” või “kohati isegi töötab”. 

Sellest tulenevalt kannab maakiriku kontsert hoopis teistsugust hõngu kui nn tava-kontsert. Minu poolt vaadatuna ei seisne asi sugugi mitte musitseerimises, vaid hoopiski selles, kuidas kohalik rahvas osavalt ära petta, et nende “renoveeritud” pill tõepoolest lausa mängib. Ja see, kinnitan, on juba omaette kunsttükk, sest orelid, sindrinahad, on kole kavalad!

Veelgi piltlikumalt seletades on tegu otsekui katsega säravalt naeratada, kui pooled esihambad puudu, aga ilmnenud tungiv ja kohene vajadus klantspildi järele. Kuidas seda teha nii, et kõik osapooled noogutaksid, veatut hambarida kiidaksisd ning hambutu isegi rahule jääks? Sest arvestatagu sellega, et olen siiski professionaal!

Ega palju võimalusi polegi. Ütleme, et orelimäng on nagunii tohutut koordinatsiooni nõudev ettevõtmine. Selliste kontsetide puhul on siis lihtsalt tegu koordinatsiooniharjutusega kuubis, muusikaga väga mitte, andku mu võrratud solistid mulle sndeks. Kui näiteks kogu kontserdi vältel tuleb meeles pidada, et pedaalis kesksel kohal ja peaaegu kõikides lugudes vajaminev do-noot tuleb alati ja järjekindlalt üle viia manuaali, st seda nooti alati mängida sõrme, mitte jalaga, et kuulaja ei kogeks selle koha peal mingeid imelikke auke, aga kui ma seda kontserdi vältel ikka ja jälle ära unustama kipun, meenub vägisi mu vanaema kunagine ütlus “ära sa selle suupoolega küll naerata”, mul polnud nimelt varases nooruses hambad nii perfektses reas, kui praegu. Ühesõnaga, lihtsam oleks üldse mitte naeratada, muusika keelde tõlgituna, lihtsam oleks pooled lood lihtsalt ära jätta. Aga ma pole allaandja tüüp! 

Ühesõnaga, I did it again, ühesõnaga, rahvast oli palju ja aplaus vägev, ühesõnaga vastuvõtt oli fantastiline, kuigi orel oli tavapäraselt “renoveeritud” ja vahepeal sekundeeris mingi sisemine ventilatsioon otsekui gaasilvalu möirates kaasa, ühesõnaga, ma lugudest suurt ei mäleta, ühesõnaga, petsin nad osavalt ära ja pärast ütlesin mokaotsast vaid seda, et “kui hea, et pill oli eelnevalt häälestatud”, sest millegi peale olid nad ju ometigi koguduse niigi vähest raha kulutanud ja milleks inimestele meelehärmi, ühesõnaga, oli imetore väljasõit. 

Tegelikult ka. Sest tõelise väärtuse annavad ikkagi need vapustavalt südamlikud inimesed. Meie kõikide imetabane kooslus ja oskus võtta asju nii, nagu need parasjagu on. Rõõmuga. Luban, et muutun ka ise selles veelgi paremaks. Sama heaks, kui orelite käsitlemisel - kuid ilma pettuseta! 

kolmapäev, 19. juuli 2023

Väsimusest

 Tihti tuleb peale kohutav väsimus. See on niivõrd valdav, et niidab lausa jalust. Ta voolab üle keha nagu õhtune udu, tekitab külmatunde ja kananaha käsivartele ning muudab ka mõtte ja meele häguseks ja töntsiks. Rahulikud põllud tunduvad peale päikeseloojangut heal meelel udu jaheda teki all puhkavat, minu aga muudab see tunne ärevaks. Mis painav väsimus… Hea, kui leidub võimalus mõnekümneks minutiks une rüppe pugeda. See aitab. Muidu aga tuleb see tunne lihtsalt üle elada. 

Nojah, ma mõtlen nii palju. Mõtlen peaaegu kogu aeg. Keerutan ja keerutan seda ühteainsat teemat, teen ma siis parasjagu süüa või kraabin aknaraame vanast värvist puhtaks. Ikka needsamad mõtted, ikka seesama uskumatus ja imestus. Ikka pearaputus, et midagi säärast on üldse võimalik. Et sellisel situatsioonil lubati tekkida. Et see nii kohutavalt viltu väänati. Ja kui ebaõiglane see kõik on.

Paar päeva tagasi osundas meile külla tulnud siinse talu kunagine peremees kohvilauas ühele Juhan Smuuli raamatus kõlanud lausele: kust ma tean, mida ma mõtlen, kui ma oma mõtteid välja ei ütle. Kas pole geniaalne tõdemus! Mida keerukam eluperiood, seda enam kipub me peakestes võimutsema vaid sõnasajune virrvarr, vahel õrna pisaraseguse uduvihmana tilkudes, vahel raevukate vägisõnade tornaadona takka andes. Arukas mõtete rittaseadmine ei ole niisiis pelgalt vaimne, vaid ka füüsiline kergendus. 

Minu puhul peaks mõtete välja ütlemise asemel pigem kasutama kirjutamise sõna. Kui näen oma mõtteid väljakirjutatuna, näen ühtlasi seda, millises punktis oma elus ja arengus parasjagu asetsen. Näen ka seda, kas mu enese ja lähedaste elu saab minu valikute kaudu paremaks ja kergemaks muutuda või peaksin milleski ümberarvestusi tegema. 

Samas olen praegu oma mõtete väljendamises üsna kammitsetud. Usun, et see väsitab samavõrd, kui tohutu mõtetetulv. Mõtete ära blokeerimine või välja ütlemata jätmine on otsekui õhuaugud lennukis - sadu meeterid hingematvat vabalangemist ilma igasuguse võimaluseta ise tuult tiiva alla püüda, ise oma lennukõrgust ja trajektoori määrata. 

Arvestama peab aga paljuga ja ma ei ole sellega harjunud. Olen olnud üsna iseteadlik, arvamusega naine. Mulle ei meeldi sugugi kalkuleerida, mis suunal üks või teine mu lause kontekstist välja kiskuda võidakse ja mis siis saab. Samas olen liiga lähedalt näinud, kuidas üheainsa kontekstist väljarebitud lausejupiga võidakse inimesest teha heal juhul monstrum, halval hakkliha. Kõige hullem on see, et too kikivarvul kõndimine toimub valdava vähemuse huvides ja need huvid ei ole sugugi üheselt määratletavad. Uus hoop võib tulla kust iganes. Ma kardan. Hirm väsitab samuti.

Enamus inimesi on loomult head ja arusaajad. Seda teadmist ei tohi silmist lasta. Tänu sellele oleme ellu jäänudki. Võibolla aimab mõni ka päriselt, millises olukorras oleme viimased poolteist kuud tegelikult elanud. Need sajad toetavad kirjad ja sõnumid eesti tuntud ja vähemtuntud kirjandus-, kunsti-, muusika- ja poliitikategelastelt ning vaimulikelt ja mõtlejatelt panevad vahel pisaraid neelama. Selle najal saab kõigest hoolimata püsida. Aga ka nemad ei saa olnut maha pühkida.

Nagu tõrvatilga puhul meepotis, mis inetu plärakana välja paistab ja maiuse osaliselt söödamatuks muudab, on ka selles olukorras, millest täna kirjutan, korvamatu kahju tehtud selle hääleka vähemuse poolt, kes ei soovi või ei suuda näha, mida on üks inimene päriselt teha suutnud. Järades enese poolt ellu äratatud “patu” kontseptsiooni kuivanud konti, närivad nad läbi ka tuiksoone, mida mööda voolab meile Jumala poolt antu, meie oskused, tugevused, elu mõte. Kust võetakse enesele õigus midagi sellist teha? 

Mu vanemad käisid möödunud pühapäeval ühe Eesti väikelinna kirikus ja ema oli jahmunud, et kirikus oli vaid kaheksa inimest. See on Eesti reaalsus. Me peaksime kasvama. Aga kuidas? Kas mitte läbi halastuse ja armastuse?

Kas aimate, mis toimub praegu koguduses, kus pühapäevast pühapäeva istus vähemalt viissada inimest? Selles pühakojas, kus on nii palju ära tehtud, kaunimaks muudetud, korda seatud, tänagi avatud kaks uut imekaunist vitraaži, kus Jumal on teinud imesid, muutnud võimatu võimalikuks, teinud osad inimesed heldeteks annetajateks, teised ustavateks koguduseliikmeteks, vankumatuteks kohalolijaiks ja vaikseteks abilisteks. Kõik selle ühe “patuse” kindlal juhtimisel. Miks sellest ei kirjutata ajalehtedes suurt lugu? Me peaksime kasvama! Inimestena.

Ma imestan, et ta ikka veel usub. Ja ei luba ka minul pöörduda. Mitte kirik ei valmista sulle pettumust, ütles ta mulle, vaid seda teevad mõned inimesed. Samuti ei valmista sulle pettumust ajakirjandus, vaid mõned ajakirjanikud, kes ehk ei peaks seda tööd tegema. Kuigi Eesti riigis leidub pätte ja kaabakaid, ei loobu sa ju seetõttu kodakondsusest, rõhutas ta.

Tal on õigus. Jumal ei valmista kunagi pettumust. Ja väsimuse puhul peaksin küllap lihtsalt magama. 




esmaspäev, 10. juuli 2023

Juulikuine

Tallinnas sajab. Mu magamistoa akna all kasvava tamme tugevad, nahkjad lehed on läikivad ja külmad. Soojakraanid on keeratud tublisti alla kahekümne, hea kui viisteistki välja veab. Sellise niiske jahedusega tunduvad voodi ning soe tekk igati õigustatud lahendusena. Vaatan aknast, kui osavalt mu sammaldunud tamme viissada kühmulist sõrme oma naabri, sihvaka männi laitmatu tüve ümber klammerduvad ja mõistan, et see vaikelu pakub mulle, nukrale ja rampväsinule, veidikenegi hingekosutust. Pisutki rahu. 

Ah et miks need puud mu tähelepanu köidavad? Vast seetõttu, et üks on loodud ühte-, teine teistmoodi, kummalgi selgelt tajutav temperament, aga kummaski ka Looja loominguks olemise sügav õigus ja rahu. Kui tuul neid räsida võtab, soleerib üks neist otsekui muusik lehtede rütmilisel klõbinal, teine aga raputab rokitaktis oma taevasse kõrguvat peanuppu, millest miljonikaupa okkaid, otsekui juuksetutte muruvaibale langeb. Paar missugune!

Inimeste maailmas pole mõnikord imestamiseks ruumi. Kurjuse ja pimeda viha ees jaksab vaevu hingatagi. Mõne hagija lõugade läheduses tarduks pigem olematusse, kuna raevunu hammustus rebiks kardetavasti liialt haigutava haava, mis võib suvel palavaga kergesti ka põletikuliseks minna. Nii lähedalt ja nii valusalt pole ma säärast ohtu oma elu jooksul veel kogenud. 

Vahel kurdetakse mulle kabinetis oma kaaslase või lähedase kohta, et “mõtle, ta ütles minu kohta lits, petis, väärakas” või teab mida veel. Küsin seepeale alati, “kas sa ise usud seda?” ning vastuseks tuleb tavaliselt kindel ei. “Ma ei ole kindlasti hoor või kaabakas” või midagi veel hullemat, võdistavad nood head ja korralikud abiotsijad pisarsilmi õlgu. Neil on õigus, nad on täiesti tavalised erilised inimesed. Ja ma ei tegelegi edasise tööna öeldu tõsiseltvõetavuse teemaga, vaid sean küsimuse alla solvatu isiklikud piirid - teda säärasel alatul viisil sildistades sõidetakse neist nimelt julmalt üle. Need vestlused toimuvad muidugi täiesti konfidentsiaalses keskkonnas, turvaliselt ja austavalt.

Kuid kas keegi suudab ligilähedaseltki aimata, kui kohutav võib olla sarneste süüdistusega täiesti avalikus ruumis silmitsi seista? Ja kui aastatepikkune kolleeg, vaimulik ja kaaskristlane need võikad solvangud lausa südamega allkirjastab, lugedes need seega ühegi lisaküsimuseta õigeks, kas näete selles kübetki armu? Mina tunnen küll pelgalt hirmu. Nii ju tegelikult ei tohiks, vasardab kusagil mu südamesopis. Aga näe, ikkagi võib. Karistuseta.

Pange tähele, et kohut mõistetakse inimese üle, kes otsustas lahutada oma abielu. See ei ole kirikus keelatud ja kuulub sügavalt isikliku elu valdkonda. Lahutaval paaril ei olnud ühiseid lapsi, kumbki omab isiklikku kinnisvara. Paraku nende suhe lihtsalt enam ei toiminud. Seda võib ikka juhtuda. Küllap teavad päris paljud meist, ma ise kaasa arvatud, mida tähendab lahutusjärgne kurbus ja lein. Lahutajatest on alati kahju, kuid tean, et nii mõnelgi juhul oleks veelgi hullem jääda õnnetusse ja mittetoimivasse suhtesse. 

Pange tähele veel seda, et lahutuse kasuks otsustanud inimese töö on olnud vägagi silmapaistev, mis peaks üldsusele olema esmajoones lugev. Ta on üliandekas, aga samas tohutult põhjalik jutluste ja kõnede ettevalmistaja, pidev juurdeõppija, raamatute lugeja, lugude  jutustaja, intuitiivne tunnetaja, trööstija ja lohutaja. Eluline inimene. Armastatud õpetaja.

Huvitav, et kohut ei mõisteta pimeda viha üle. Vale üle. Avaliku laimamise üle. Kaasinimese emotsionaalse hukkamise üle. Nii lihtsalt see ühe “õige kristlase” lehel käibki, “kristlike” sõprade innukal kaasabil. Ei tea, kas kadeduse ajel või ärahävitamise segase sooviga. Igatahes ilgelt. Loetud sekundid verist etteastet kujutletaval püünel. Hooletu kivirahe, kummardused ja mõnede verejanuliste jagatud südamed ja laigid. Kõik jumala nimel. Huvitav, millise?

Küllap tunnistab enamus meist seejuures omaenese ainsa elu unikaalseks ning nõustuvad, et hing on habras kui kristall. Ometi imbub teatud tüüpi inimestest kas massipsühhoosi või isikliku küündimatuse ajel välja mingi iseäralik julmus teiste suunal. Ega polegi suurt vahet, kas see raevust haisev väljapaisatu karjub au ja väärikuse räige solvamise tõttu kohese kohtukeissi järele - nimelt näitab filtriteta vihapurse solvaja psüühilise seisundi otsest mõjutatust tegelikest “niiditõmbajatest”, ta lihtsalt ei oska teisiti, kui isiklikuks minnes - või on tegu peenekoelise, piiblitsitaatidest tulvil ja vajadusel mitmetimõistetavust võimaldava mõnitamisega. Need viimased tuleks tegelikult esimesena reeturite ja kurjuse kandjatena vastutama panna. Aga eks neilegi tuleb kunagi kohtumõistmise päev. 

Huvitav, et antud loos pole siiani midagi konkreetset “paljastatud” ning seda polegi võimalik kuidagi üldsusele “paljastada”. Käsikäes õilmitsevad vaid oletused, eeldused, isiklik vaen ja pime viha. Üsna kindel, et asi jääb lõpuks “kuriteo koosseisu puudumise tõttu” soiku, kuna tegu on paraku üsna tavapärase abielulahutuse juhtumiga. Inimese elu ning tema au ja väärikus on aga pöördumatult rikutud. 

Nagu teame, aeguvad isegi mõrvakahtlused kümne aastaga, kui tegu pole leidnud ametlikku kinnitust. Või kas endise alkohooliku puhul peaks talle eluaeg nina peale hõõruma, et näe, kus ikka jõi? Miks siis selle loo puhul tõmmatakse vesi peale kogu inimese elutööle? Julmalt ja empaatiavõimetult. 

Siinkohal meenuvad maailmakirjanduse tippteosed, milles juttu valesüüdistustest, ebaõiglastest karistustest, vaenajate aastatepikkusest pimedast vihast. Mõne puhul ka lunastusest. Neid lugedes valdab küllap kõiki jõuetus ja ebaõigluse tunne. Ka heade lõppude korral jäävad need looritatuks kurbuse ja kahjutundega. Nagu näha, pole praeguses maailmas midagi muutunud.

Minu jaoks on olukord juba liialt õõvastav. Mu tütar aga lubas kirikust sootuks välja astuda, kuna ühe vihast pimestunud kommentaatori postituses riivati tugevalt minugi väärikust ning toosama kõnealune vihakõnesid tolereeriv isik vajutas tollelegi hullunud postitusele tunnustava südame. “Ema, see ei ole normaalne, et keegi ei sekku,” ütles mu teoloogi haridusega laps, “tegemist on ju vaimulikuga, kuidas on säärane avalik sõim tema lehel üldse võimalik?” 

Tema sekkus. Sekkus mu esmasest vastuseisust hoolimata. Jõuliselt ja konkreetselt. Armastusega.

Minagi sekkusin, kui toda lõunasuunal kasvavat tammepuud, mis tänase vihma ajal mu pilgule peatuspaika pakkus, kunagi maha raiuda soovitati. Seda puud, mis suvisel ajal oma kahara võraga elutoa maast laeni akende ette otsekui hiiglasliku telgi moodustab ja sellega kogu majas meeldivat jahedust hoida aitab, võib muide igal sügisel süüdistada paksude, kõdunematute lehtede pikaaegses maharaputamises. Muudkui riisu ja riisu! Aga teate, tegelikult ei ole ka männid igihaljad. Kaks korda aastas on tihe murupealne okasvaip garanteeritud. Kõik on niisiis vaatenurga küsimus ja lageraie poleks siinkohal mingigi lahendus. 

Kui päike on loojunud ja tuul vaibunud, tardub kummagi puu tume siluett mu viimaseks une-eelseks vaatepildiks, andes selge tunnistuse sest lihtsast ja loogilisest ja ometigi nii eripärasest, inimelulegi omasest juurte, tüvede, võrade, latvade ning värisevate lehtede maailmast. Meid teineteisega siduvast austuse ja armastuse võrgustikust. 

(Märkasin, et kas selle postituse ajel või muul põhjusel on kõnealuse loo alt eemaldatud üheksa kõige häirivamat ja agressivselt ründavamat kommentaari, kaasa arvatud minu väärikust puudutavad. Hea seegi.)




laupäev, 1. juuli 2023

Hiiumaal, sel kummalisel saarel

 See on Hiiumaa, saar, millel viibides on mul alati pisut segased tunded. Saar, kuhu harva saab, saar, läbi mille kerkivad esile erinevad tunded ja aistingud, mis kuuluvad tegelikult kusagile mujale, mine tea, kuhu täpselt, mõni minevikku, mõni ehk hoopiski unenägude maailma. Hiiumaa ei jäta mind ükskõikseks. Siin on paar kohta, kust saab ammutada jõudu ja väge. Aga täna panen seda vaevu tähele. 

Täna ma nutan. Näen, kuidas minu kõrval olev mees lihtsalt tükkideks rebitakse ja mitte keegi ei saa seda pidurdada. Mitte keegi. Ajalehega saab tappa nii kärbse kui inimese. Inimest tuleb lihtsalt rohkem taguda. Küllap lõpuks murdub temagi. Ja muidugi ta murdus, peale tänast ei saanukski teistmoodi olla. Palju oleks olnud vastu öelda, ümber lükata, laimamiseks nimetada. Aga rahva ees… Milleks? Jah, täna ma juba kardan tema pärast. 

Mul ei ole mõtet midagi öelda ega teha. Tunnen küll teda võõrastest rohkem, aga see ei loe. Selles maailmas, kuhu meid praegu on paisatud, ei loe mitte miski. Kõik teised tunduvad paremini teadvat, otsekui oleksid viibinud tema nahas, tema elus, tema valikutes. Väärikas mees, kes on oma inimlikkuse ja empaatiavõimega mõjutanud tuhandeid, on loetud päevadega muudetud narriks, tambitud mutta, nullini ära tühistatud. 

Viibin oma toas otsekui laeval. Meri on majale nii lähedal, et aknaalune kaldariba ei paistagi. Isegi kõikumist oleks justkui veidike tunda. Või on see vaid praeguste päevade pinge? Üksikud vahututid laineharjadel lasevad end lõunatuulel üles-alla hüpitada. Eluski käivad tõus ja langus käsikäes. Tihtilugu paraku mitte nii vallatult, kui lainetel. Andekamate tõusud puudutavad vahel päikest ning heidavad meilegi sära. Nende mõõnad võivad seevastu olla eluohtlikult sügavad. Täna ulatasin küll käe, kuid tundub, et üksi ei jaksa…

Oh, need vaesed “ärakasutatud naised”! Nii armsad, abitud, nunnud ja rumalad, suhte osas vastutusvõimetud, iseenda vigade osas pimedad, iseseisva mõtlemisoskuseta kaasalohisejad, aksessuaarid ja lemmikloomakesed. Võtke nüüd korraga ja kordamööda sõna! Teie, kes pole ise suutnud midagi ligilähedastki- inimesi elule tagasi aidanud, tuhandeid leinajaid mõistnud ja lohutanud, tuhandeid lugejaid ja kuulajaid elulisuse ja inimlikkusega puudutanud. Võtke kätte ja purustage, kuis jaksate! Las rahvas õhkab teile, et hoopis teie olete kangelased. Et teie võisite olla ükskõik missugused, süüdi on ikkagi see, kes julges elada ja oma elus muutusi teha. 

Täiskasvanud inimesed teavad, et suhtes on alati kaks poolt. Täiskasvanud inimesed teavad ka seda, et inimene on arenemisvõimeline olend, mistõttu pole kunagi mõtet üles kraapida tema nooruaegseid möödapanekuid. Mitte keegi pole kahekümneselt nii tark, kui kolmekümneselt ning viiekümneselt võime vabalt naerda neljakümnese iseenese arusaamade üle. Täiskasvanud inimene on ehk midagi kuulnud ka suhtemustritest, mis meid üsna jäigalt saadavad. Olete ehk märganud, kuidas mõnes suguvõsas muudkui lahutatakse, kui samas teised, hambad murdumiseni ristis, jonnakalt oma jubedas abielus püsivad. Et täiskasvanud inimeste lahutuslood tihtilugu kõrvasuhte baasilt alguse saavad, pole vist samuti kellelegi üllatus. 

Merekivide siledad seljad vilksatavad lõbusate peeglikestena veevoogude vahelt. Vaata endasse, näivad nad ütlevat, kattes samas end üha ja uuesti ülelaksuvate lainete alla, otsekui narritades. Enda eksimuste osas oleme tihtilugu pimedad, teiste suunal aga mängime jumalaid, näib olevat nende selge sõnum. 

Kui viimati Muhus kiviaeda lappisin, oli kogu “torm” just alanud. Nätaki ja nätaki lendasid kivilahmakad mu käte vahelt vajalikus suunas, kuhu täpselt, seda ei teadnud ma isegi. Tõdesin vaid seda, et ilusaks seda aeda heitmistehnikaga küll ei saa! Loopimine leevendas kõigest viha ja abitust. Inimese pihta loopides võiks arvestada, et suured kivid võivad vigase viske korral tappa. 

Ka mina olen “nende naistega” sarnases olukorras olnud, keda kollane ajakirjandus, hüsteerilised “psühholoogid ja hingehoidjad” ning muu kahtlane kõigevihkajast rahvas teise inimese nime igaveseks äramäärimise hinnaga “päästma” on sööstnud. Ometi ei kujutaks ma ette, et oma ekskaasast midagi säärast üllitaksin. Vastupidi. Ta elab meile praegugi väga kaasa. Kõneleme iga päev. Mahume kenasti ühe laua taha laste sünnipäevadel ja muudel üritustel, istume kõrvuti aktustel ja lastevanemate koosolekutel. Soovin, et tal läheks elus hästi, mis sest, et meie abielu lõppes lahutusega. Oleme me siis seetõttu läbi kukkunud? Meil on ju imetoredad lapsed. Juba see on vastus. 

Miks tiritakse avalikkuse ette lausvaletajast hävitaja, hetkekuulsuse janus vihakõneleja, ammu lõpetatud suhte kibestunud osapool, kes pole kunagi kuulnud andeksandmise ja oma eluga edasimineku vajalikkusest ja miks esitletakse tema käitumist kui normaalsust, kiskudes ehk kunstlikult haletsustki välja? Miks? Vägisi ei sundinud neid ju keegi kokku. Ka siis, kui koosellu mõrad tekkisid, oli mõlemal võrdne võimalus endale sobivat lahendust otsida. Ja leida. Näiteks lahkumineku ja edasiste normaalsete suhete näol. Naine ei ole nukk, kellel meelevaldselt saab jalad küljest või pea otsast rebida. Ma ei räägi siinkohal räigest koduvägivallast, mille tulemusel inimese minapilt aastatega hävineb. Räägin võrdväärsetest partneritest. Võimuvõitlusest. Sellest loost oli märgata, et seda tehti pelgalt kättemaksuks. Kurb ja väiklane.

Loojangud on eriti ilusad. Ka selliste päevade loojangud, kus teiste inimeste julmuse pärast pisaraid valatud. Kujutlen, et mu pisarad on osake sest lõputust silmapiiri taha kaduvast merest, kuhu end päikegi õige pea heidab. Ja ma tean, et seal ootab ees midagi palju paremat, siiramat ja õiglasemat. Küllap homne päike meile vihjeidki saadab…

Mitte keegi, isegi mitte tema ei pea olema sunniviisiliselt abielus ja õnnetu. Mitte kellelgi pole talle õigust öelda, et “sina pead!”. Need on inimeste poolt loodud reeglid. Jumalaga pole siin midagi pistmist. Küll aga on Jumala kingitus oskus kõneleda, lohutada, juures olla, puudutada, meelde jääda. Ärge tehke enam nii, tahaksin praegu sosistada. Mu huuled liiguvadki tasa. Aga kuulda on vaid lainete sügavat müha…


pühapäev, 25. juuni 2023

Armastuse aeg

 Ütlen ausalt, et on olnud keerukas aeg. Tõsi, ühest küljest olen kogenud tohutult armastust ja hoolimist, teisalt ei suuda ma aga mõista, miks peavad just minu suhted ja valikud tooma kaasa nii palju tormi, hullumeelsust, valu või lausa traagikat. Jah, muidugi on armastusel tohutu jõud ning ajaloos on ta vallandanud ka sõdu, kuid oma elus ja paarisuhtes oleksin siiski valinud rahulikuma teekonna – kui see olnuks võimalik. Aga ei olnud. Siis olgu nii.  

Mul on kahju, et minu vaatenurk armastuse käsust on kardinaalselt teistsugune kui konservatiivsemal osal eesti kirikust. Psühhoteraapia õpingud, oma kabineti avamine ning sedakaudu päris elu tundma ja armastama õppimine on mind tublisti muutnud. Et kedagi aidata, tuleb teda esmalt aktsepteerida, seejärel empaatiliselt mõista ja kolmandaks tingimusteta armastada. Ilma nende kolme komponendita ei oleks mu tööl mõtet ega tulemust. Võin ausalt öelda, et kuigi hoian vahel esmakohtumistel mõttes pead käte vahel, kui keerukaks võib mõni inimene oma elu elada, avanevad need lood juba teisel või kolmandal kohtumisel sedavõrd, et saan vaid mõistvalt noogutada – jah, igati loogiline, et ta tegi just sellised valikud. 

Mitte ükski inimene ei ole halvem kui teine. Me oleme lihtsalt erinevad. Sündides ja kasvades areneb järk-järgult välja me toimetuleku pagas, avalduvad võimed ja anded. Meid lükatakse teele, kus kõnnime kas kindlal või konarlikul pinnal, kas suhteliselt eksimatult või vahel ka komistades ja kukkudes. Enamus inimesi liigitub kusagile vahepeale. 

Nii karjääris kui inimsuhetes mängivad rolli kolm olulist faktorit: esiteks kassasündinud isikuomadused koos kasvamisel omandatud perekondlike käitumismustritega, teiseks meie loomupärane andekus ühes töövõimega ja kolmandaks x-faktor, nimetagem seda siis kas saatuse sõrmeks, Jumala juhtimiseks või kasvõi pimedaks juhuseks. Need kolm määravad meie saatuse, juhatades meid edukamalt või keerukamalt läbi elu mitmetasandiliste ristteede, teravate löökaukude ning ohtlike pimekurvide. 

21.sajand on ühest küljest kaasa toonud mõningase languse nn keskmise või tavalise inimese akadeemilises võimekuses, tõusujoones on aga tundekasvatusega seonduv. Tänapäeva noored istuvad küll rohkem arvutis, kuid oskavad vajadusel esitada ka miks – küsimusi. Meie elu peaks nende arvates alluma kindlale loogikale, miks midagi tehakse, kas selle tegemine on hädavajalik või elumuutev ja mis juhtub siis, kui see tegemata jätta. Tänu kallistamise-kultuuri taaselustumisele mõned aastakümned tagasi ja kasvukeskkonna suuremale tunnetekesksusele, on märgatav tõusutrend ka empaatia osas. Üha vähem nähakse meie eripärades probleemi, üha enam kerkib esile mõistmise ja armastuse väärtus. Kalkus ja paindumatus on tänaseks saavutanud hoopis teise, tõsisema varjundi, seondudes üha enam vägivalla, mitte kehtestatud reeglite vaistuvaidelmatu täitmisega. Eriti, kui need reeglid on kehtestajatele enestelegi tänapäeva kontekstis vastuolulised, segased ja läbimõtlemata. 

Kirik on nende arengutega seoses sattunud suhteliselt keerukasse positsiooni. Ühest küljest säilitada range, ajalooliselt "õige" kuvand, teisalt pakkuda üha enam armastust ja halastust, on balansi hoidmise mõttes päris korralik väljakutse. Tõsi, mitmetuhande aastast institutsiooni kiirelt ei muudagi, võibolla ka kümnete aastatega mitte, samas on paljude nüansside osas muutused juba toimunud või toimumas, sest teisiti lihtsalt enam ei saa. Vaimulikel on siikohal iseäranis suur vastutus. 

Aga vaimulikkond on kirju.

Kuna kirjapandu puudutab hetkel väga konkreetselt minu elu, pean tunnistama, et olen suures mures. Minu kirikust on saanud võitlustander. Võideldakse riigi, meedia ja erinevate huvigruppidega, mis aga kõige kurvem – suurim ja ebameeldivaim võitlus käib kiriku enese sees. Tõsi, eri institutsioonid ja grupieeringud on kindlasti riigi ja ühiskonnas parasjagu toimuva väiksemad peeglid, miks peaks see kiriku puhulgi teisiti olema, aga samas on kirikul tugev eelis olla armuline, vastu võttev, hooliv, lohutav. Miks ta siis seda ei ole? Miks ei võiks helgemad mõtlejad koonduda ühise laua taha ja tekkinud sõlmkohad kiriku põhisõnumi kohaselt lihtsalt selgeks rääkida? Mingil juhul ei tohiks seda üritada jõu- ja võimupositsioonilt, nagu näen praegu tehtavat, hävitades head ja toimivat, madaldades võimekaid, korraldades näidishukkamisi, lõhkudes sõgedalt inimeste hingesid ja emotsionaalset keskkonda. Küsimata kordagi, "miks". 

Olen hakanud paljusid kristlasi ja vaimulikke kartma. Vahel tundub, et viibin otsekui kiskjakarjas. Tegelikult on olukord veelgi hullem, sest kiskjate puhul oskab eeldatavat puruksrebimist vähemalt karta. Inimeste maailmas aga ei pruugi osade “õigete” kurjust ja silmakirjalikkust aimatagi. 

Enne, kui järgmises postituses “ asjast” rääkima hakkan, kirjutan endast. Olen hiljaaegu kahes eri seltskonnas elanud üle klassikalise koolikiusu valdkonda puutuva olukorra. Ikka seoses mu isiklikus elus toimuvaga. Tegu oli muidugi täiskasvanutega, kes arvasid ekslikult, et neil on õigus minu elu ja valikud suhtluse blokeerimisega tühistada. Vagaduse ja “õige kristluse” egiidi all. Avalikult ei saanud nad seda teha, kuna mul on piisavalt palju sõpru ja toetajaid. Seega tuli tegutseda varjatult. Oi, see oli ebameeldiv! Aga samas ka huvitav. 

Ma ei tea, kas teised samades seltskondades olijad märkasid, et tühistamine toimus naeratades ja muu melu varjus. Ma olin - ja samas mind lihtsalt ei olnud. Mind üritati muuta nähtamatuks, aga ma ei läinud omalt poolt selle mänguga päris hästi kaasa. Olin olematuna ikkagi olemas. Üsna jõuliselt. See polnud lihtne. Väsitas. 

Ma ei arutanud antud olukorda mitte kellegagi, kuna võimalik, et teised sealolijad oleksid öelnud, et näen tonti seal, kus seda pole. Aga olles sarnast olukorda tunnistanud, tegeledes tööalaselt koolikiusu juhtumitega, kus kiusatava kaasõpilased väidavad, et mingit kiusu ei ole, ei lähe ma selles osas õnge. On küll! Seda saab teha nii peenelt, et ainult kiusatav märkab enese ignoreerimist, teised mitte. Kiriku kontekstis kipub muidugi säärane käitumine jalust rabama, sest kus mujal peaksin ma inimesi rohkem usaldama, kui kristlikus keskkonnas, aga paraku ei muuda see tõdemus midagi.

Olen enda arvates päris tubli naine. Tõsi, häid mõtteid on mul kordades enam, kui tegelikke ärategemisi, aga ka viimaste osas ei saa väga kurta. Olen oma elus piisavalt õppinud, pingutanud ja praktiseerinud. Toimin nii emotsionaalselt kui majanduslikult. Oskan nii mõneski asjas kaasa rääkida. Tean üsna hästi enda tugevusi ja nõrkusi. Seda kõike arvesse võttes on minu küündimatuks, madalaks ja rumalaks tegemine lihtsalt lubamatu. Ja ometi olen seda praegusel ajal korduvalt kogenud. Kahjuks just selles institutsioonis, kus peaks inimesi märkama, mõistma ja armastama. Äkki ka tunnustama? Mina küll erilist ligimesearmastust ei tunne, kui mõned õiged ja õilsad isegi ei räägi minuga. Nojaa, tagarääkimine on muidugi vägagi tajutav. 

Ja veel. On ka neid kirikuga seotud inimesi, kes on end eelnevalt minu sõpradeks nimetanud, aga on nüüd “minu pärast väga mures”, väljendades seda “mure” läbi ignoreerimise - kuna toimin teisiti, kui nemad oleksid eeldanud. Kuna olen loomult inimeste ühendaja, korraldades aeg-ajalt toredaid pidusid ja koosviibimisi, siis läbi selle tunnetuse, keda tahan edaspidi külla kutsuda, kellega soovin edaspidi oma elu jagada, tajun ka sõpruse sügavust või pinnapealsust. Mulle meeldib ütlus, et tõeline sõber tuleb sõbra juurde isegi paadi alla, ja kui ka paati pole, tuleb koos paadiga. Kes mind päriselt ja igal ajal ei väärtusta, ega sellega peagi suhtlema. 

Õnneks on ka kirikus palju südamlikke inimesi. Need, kellega olen eelnevalt sügavat sõprust tajunud, on sõbrad ka praegu. Nad lubavad mulle mu oma elu. Kujutage pilti, et see võib ka tänapäeval probleemiks osutuda!

Helis ütles mulle kuldsed sõnad. Ema, mille pärast sa õigupoolselt muretsed, küsis ta. Sinu elus on nii palju armastust ja headust. Sul on mees, kes sind armastab. Sul on pere, kes sind armastab. Su lähedased on terved. Sul on kodu ja maakodu. Sul on sõbrad, kes sind ealeski ei jäta. Sul on töö. Milleks mõelda nendele ebaolulistele, taipamatutele ja kurjadele? Vilista neile, kes püüavad haiget teha! Luba endale oma õnne - ka nende nähes. Näita, et oled üle! Armastus võidab alati. 

Kas mul pole armas laps?

Tegelikult on olukord siiski tõsine. Teine inimene on kaotanud minu armastamise tõttu töö. Me ei tea, kas ta saab selle tagasi. Ja me ei saa praegu mitte midagi muud teha, kui oodata. See “näidishukkamine” on pisut liig. Ei, mitte pisut. See on tänapäeva kontekstis mõistusevastane.

Kirjutan sellest õige pea.




esmaspäev, 27. märts 2023

Inimlik vaimulik

 See TP, keda esimest korda kohtasin oma õpingute ajal Muusikaakadeemias, erineb suuresti sellest TP-st, keda tunnen täna. Tõsi, tema nimega käis juba ammu enne minu ajaarvamist kaasas tohutu tarkuse ja erudeerituse oreool, seesama, mis siiani hardunud kuulajaid kirikusaali meelitab, aga minu puhul mängib rolli üks ja ainus oluline argument – ma ei karda teda enam. 

Jaa, aukartuse segune hirm on esimene märksõna, mis mu minevikus TP-ga seondub. Täna mõtlen, et kuidas saingi kahekümneselt eedada, et mu maailmataju ja elukogemus võiksid ligilähedaseltki tema vanuse, lugemuse, kaasahaaratuse ja intelligentsini ulatuda. See on ju loomulik, et ma ei küüni! Mis ma tast ometi kartsin...

Ajal, mil olin nii kuus-seitseteist, tundus kõik kirikuga seonduv nii range ja nii püha. Iseäranis selle kirikuga, kus õpetajaks TP. Kantselei, millest tuli kirikusse sisenemisel läbi minna, oli täis tuubitud tumedat rohmakat mööblit, mille ümber tundus õhk lausa seisvat. Ka pühakoda ise oli tume ja vaevaline – aga ometi aukartust äratav. Minu pühaduse tunne, mõtlen praegu, oli ikka väga tugevalt seotud teadmatuse ja hirmuga. Ja sellega, et kui oled kuidagi vale, saad karistada. Meie, noored plikad, kes tegime aeg-ajalt koolist poppi ja laulsime vahel vanalinna kangialustes ropu alatooniga laule, meie, kes me olime justsama saanud sõõrmeisse armastuse mõrkjasmagusa hõngu, otsisime kirikust pidet, seda, mis meid aeg-ajalt peataks ja paneks oma otsaesisest kõrgemale vaatama. Aga tegelikult ei julgenud me seal õieti ringigi vaadata. 

Muusikaakadeemia ajal asjad veidi muutusid. Olin siis varastes kahekümnendates. TP andis mulle selliseid valikaineid, nagu liturgika ja piiblitundmine. Et see oli vägagi turvaline valik, selgus hiljem. Klass, kus loengud toimusid, oli imetilluke. Ega me grupp ka eriti suur polnud, ehk kümmekond tudengit. TP, kes oli minu jaoks nagu pühaku kehastus, ei passinud kuidagi sinna Suvorovi puiestee tillukesse solfiklassi. Ometi oli ta seal. Ja oli meiega ääretult leebe. Ilselt mõistis ta isegi, et rangusega ei saavuta ta muusikute hulgas midagi. Muide, meil ei tulnud arvestuse saamiseks mitte midagi teha! TP jättis selle, kas me midagi üldse õppisime või mitte, täielikult meie südametunnistusele. Ma ei mäleta, kas mina õppisin midagi. Kui, siis midagi hoopis suuremat. 

Järgmine kohtumine oli kahekümne viieselt. Siis taaskord selles pimedas kirikus. Mind kutsuti asendama, kuna organist oli lapseootel. Enne, kui TP-ga vestlusele läksin, hoiatati mind, et “see kirik on üks väga tõsine paik, seal nalja ei tehta”. Võite kaks korda arvata, kas see lause julgustas või mitte. Otsustasin jääda iseendaks. 

Jah, ta oli tõsine. Jah, ta oli kohati range. Jah, ta oli hiigla-tark ja kui ta mulle vahel midagi seletas või jutustas, siis ega ma ei julgenud ei küsida ega täpsustada. Pelgalt noogutasin, kui sedagi. 

See, et oma tõelise loomuse koheselt avada otsustasin, oli väga õige valik. Tuli välja, et pole see kirik midagi nii tõsine ja rusuv. TP osutus parajaks naljahambaks. Vahel ei saanud ma arugi, kas ta räägib minuga tõsiselt või teeb nalja. Siis hakkas ta lihtsalt ise poole jutu pealt muigama. Muide, kui algul tervitasime teineteist (ja ka teisi töötegijaid) rangelt käteldes, siis õige pea hakkasime kohtumisel kallistama. Kirikusse hakkas paistma päike. 

Muidugi oli ka juhuseid, kus TP oli vihane. Üks säärane kord leidis näiteks aset ühel hardushetkel, kus minul ja solistil oli kokku leppimata, kas ja milliseid lõike kordame barokksonaadi erinevates osades. Solist otsustas korrata kõike ja seeläbi venis meie muusikaline etteaste esimese poole kümnelt lubatud minutilt kahekümnele. TP, kelle kõne arvelt olime nood kümme lisaminutit varastanud, läks seepeale üles kantslisse, ütles päeva piiblisalmi ja põrutas otsejoones kirikupinki tagasi. “Ehk oleks minulgi midagi öelda olnud”, kommenteeris ta mulle hiljem ja oleksin seepeale läbi põranda vajunud. 

Meie koostöö aga jätkus ja mina tundsin end oma töökohas üha vabamalt ja rõõmsamalt. See vist meeldis talle. Veidi enne seda, kui ta siirdus emerituuri, kolis ta välja koguduse ruumidest ning asus elama meie kodu lähedale. Sealt alates võib lugeda meie sõprust. Olen mitmeid kordi mõelnud, miks valis ta just minu, ujeda ning ebakindla, oma lähikondseks. Ega ma õiget vastust teagi. 

Olime V ja Helisega nii mõnelgi korral kutsutud tema koju lõunasöögile. Selle valmistas muidugi ta hiljuti lahkunud abikaasa. Meie kutsusime omakorda neid grillipidudele. See paistis neile samuti meeldivat. V teda küll ei kartnud. Nad leidsid ühiseid arutlusteemasid ja paistsid omavahel hästi haakuvat. 

TP seitsmekümnendal juubelil olime meie V-ga ja üks teine paar ainsad, keda oli kutsutud väljaspool pereringi. See oli suur au ja privileeg. 

Muide, kui me V-ga lahutasime, ei julgenud ma seda TP-le mitmeid aastaid mainida. Ma ei tea, kas ta aimas midagi, igatahes ei küsinud ta kordagi. Sel ajal olid muidugi sündinud ka kolmikud ning TP naise tervis halvenenud. Külaskäigud olid säärases vormis lõppenud. 

Uuel tasandil sõprus tekkis meil TP-ga siis, kui talle oma lahutusjärgses elus toimuvast rääkima hakkasin. Ma ei tea, kui suur šokk võis mu südamepuistamine sellele vanale mehele esialgu olla ja kui palju ta mind õigupoolest mõistis, igatahes muutis mu haavatav olek me sõprussuhte veelgi tugevamaks ja usalduslikumaks. Me pole palju kohtunud, aga need laused ja elutõed, mis neist üksikutest vestlustest välja on koorunud, on mind väga palju aidanud. Kuna TP räägib heal meelel ka oma elust, kui mahti, on ehk minugi tagasihoidlikus isikus midagi, mis teda kuidagi aitab või leevendab. 

TP jutlustes võib viimasel ajal tihti kuulda sõnumit “miks see nii on, seda mina ei tea” või “see seletus käib üle minu mõistuse”. Tean, et mõni inimene arvab, et vaimulik ei tohiks nii väljenduda. Mulle on see aga suureks kergenduseks. Kui juba TP ei tea, siis on see ka minule otsekui luba olla ebatäiuslik ja enesele andestada. Me ei pea kartma karistavat Isa, vaid jätma oma lootuse Tema armule ja halastusele. 

Olen väga rõõmus, et mu elu viis mind kokku nii tähendusrikka inimsuhtega, kui seda on sõprus TP-ga.

laupäev, 24. detsember 2022

Jõulujutlus

Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan 
teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale,
 et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand 
Kristus.
 Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.”

Haudade peal oli rahu ja vaikus. Paljud olid käinud päev varem nagu minagi  ja süüdanud valguse, mis nüüd, hämaruse saabudes, üha enam esile pääses. Õige pea säras kogu surnuaed kauneis küünlatuledes. Valgus on märk, et äraläinute peale mõeldakse. Puu juured on ju ikka maa all, nõnda on ka sugupuuga. Juured, kust pärineme, on seemnetena maamullas, et võrad saaksid laieneda ja ladvul oleks hingejõudu taeva poole tõusta. 

Samas viisil tõusis üks Roosikegi õrna juure seest ja ajas oma võrsed üle kogu maailma. Armastuse võrsed, mis kannavad otse taevasse.

Kes teab, ehk on nemad, äralennanudki juba seal kõrgustes ees. Juurtena mullas, hingedena taevas. Küllap me liigumegi teineteise kaudu, põlv põlve järel, ühest küljest ja inimhoomatava mälu mõttes aegade hämarusse, teisest küljest ja hingamise mõttes sinna, kus rohkem õhku ja valgust. Pääsemistee poole.

Puude ladvus oli sadu ja sadu linde. Aeg-ajalt maandus kogu parv hämarduva laotuse taustal mustavate puulatvade peale, et sealt peagi jälle kisaga lendu tõusta. Nad olid otsekui maise ja taevase vahendajateks, häälekateks saadikuteks, tekitades pisukest ärevust, et mitte öelda hirmu. 

Jõuluajal tahaks hoida ilu, püüda tasaselt langevaid lumehelbeid, sättida meeleolu puhkava looduse rütmi. Seal kirikuaias sadas aga lausvihma, jalgteed olid klaasjalt libedad, sulalumi teeäärtes hakkas segunema liiva ja kõduga. Ja need lärmakad linnud... Hardast jõulutundest kinnihoidmise võimalus jäi üha hõredamaks. Külm kippus ligi.

Kirik oli avatud. Ta oli hämar ja täiesti inimtühi. Ainsad valgusallikad olid küünlasäras jõulupuu ja Petlemma täht, mis valgustas jõulusõime, äsjasündinud lapsukest ja tema kohale kummarduvaid inimsuuruseid kujusid, Maarjat ja Joosepit. Korraga selgines kõik.

Meile pole vaja mitte midagi. Kõik need kuused ja karrad ja ehted ja kaunistused ja jõululaulud ja kingitused ja lookas lauad, poest poodi ja külast külla tormamine, isegi kõigest väest teineteise seltsis viibimine, tühjast-tähjast vestlemine, kuuluvustunde igahinnaline tagaajamine ning palju muud energiakulukat on küllap vaid närvide näiliseks rahustamiseks, mis tegelikkuses kannab aga hoopis vastupidiseid, ärevakstegevaid noote, kuna selles pole aega sisekaemuseks ja asjade selgeks mõtlemiseks. 

Seal inimtühjas kirikus oli nende loetud minutite jooksul piisavalt aega.

Vanad, hallitanud ja kopitanud kirikuseinad hakkasid järsku keerlema ja hägustuma. Mu ette kerkis tõeline Petlemma tall, koopasse ehitatud, nagu sealmail kombeks. Ma ei tea, kui palju oli selle ümbruses kisa ja lärmi, kui paljud inimesed olid sunnitud ööbima sealsamas laudas, kui palju oli muid segavaid faktoreid. Kõik see info, mida kuuleme jõuluevangeeliumis enne lauset "Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähmetesse, sest nende jaoks ei olnud majas kohta" võib, aga ei pruugi olla täielik tõde, kuna kipub jõulusõnumi fookuse mujale suunama. Esile kerkib see sigin-sagin, milles elame jõulude ning paraku ka muul ajal oma igapäevast sisutukskippuvat elu. 

Minu "Püha öö" kõlas sel aastal vaikselt ja á capella. Saateta. Õigete sõnadega. Tegelikult ei peagi seda tingimata suures rahvamassis, pilgeni täis kirikus laulma. Jah, loomulikult teen seda ka seal, lausa mitmeid kordi, aga siis juba hoopis teisiti, teiste jaoks, teisi teenides. Teiste sõnadega. Nagu tihti selles elus.

Kõige kummalisem aga, mida kogesin, oli see, et ka siin, näilises inimtühjuses, keset surnuaeda seisvas valges kirikus ei olnud ma kaugeltki üksi. Minuga helises kaasa mingite muude dimensioonide kuma, maailm ei seisnud korraga enam ajatelgedel, vaid hingas ühes ajaliku ja igavesega, korraga nii esimesi, kui viimseid hingetõmbeid, ja viimne ei tähendanud sugugi lõppu. 

Öelge, miks seda üksindust nii hirmsasti kardetakse? Miks arvatakse, et kõik üksikud inimesed on kangesti kurvad ja ahastuses? Üksi me ju tulime, üksi ka läheme. Kas pole asi pigem selles, et me lihtsalt ei oska üksi olla? Kardame iseennast! Aga kas see, kes kardab iseennast, saab olla iseendana koos teistega? 

Kui praegu on kõik kallid ja kallimad minuga, ei saa ma ometi eeldada, et see nii jääb. Lapsed lendavad pesast ja ei pruugi igal korral tulla. Vanem generatsioon võib millagi kaduda. Armastatu võib armastuse lõppedes mind lihtsalt hüljata. Sõpruski teiseneb ning mõnikord kaob.

 Jah, vorstilaua taga on ju tõepoolest meeldiv, kui keegi pohlamoosi ulatab. Aga inimestel me kõrval on ju tegelikult hoopis teine sisu ja tähendus. Kus on meie kesktalvised õrnad juured? Kuhu ajame oma võrseid, pungasid ja õisi?

Puudutasin vargsi Maarjat, seda äsjasünnitanud vägevat naist. Tean hästi, mida tähendab lapse sünnitamine, aga meie, naised, ei näita ju selle protsessi teist, vaevalist külge kunagi välja. Seal laudas võis just temal olla kõige keerukam. 

Mul on hea meel, et oma hinges selle jõulusõime jaoks kasvõi korrakski koha leidsin. Mul on hea meel, et oma selle aasta Püha öö seal vaikselt ära sain laulda. Mis sest, et päev varem ja mis sest, et vaid ühe salmi.  

Linnudki taevalaotuses tundusid nüüd kandvat hoopis teist sõnumit. Surma hõnguta.



neljapäev, 15. detsember 2022

Koormakandja

Eelmisel laupäeval tundsin, et jään vist haigeks. Lapsed olid selleks ajaks juba pea nädala köhinud ja palavikutanud. Et pühapäeval pidi Jaani kirikus toimuma pidulik renoveeritud klaveri õnnistamine peapiiskopi poolt, misjärel tuli minul esitada kirikutäie rahva ees Chopini nokturn, ei kõlvanud haigeksjäämise ajastus kohe mitte kuhugi. Panin soojad riided selga ja tegin asja ära. Aga see ei olnud veel kõik. 

Samal päeval oli mul rootsi kirikus jumalateenistus ja Luciapäeva proov lastega. Mitte kedagi ei huvitanud, kas olen haige või terve või poolhaige või simulant. Siinkohal ei olnud järsku asendatavaid inimesi. Ärajätmine poleks tulnud kõne allagi. Ainult teatud tüüpi mehed või vaimust viletsad võivad end sandisti tundes minema kõndida. Naised rabagu ka palavikuga. Niisiis tegin ka selle ära. Aga see polnud veel kõik. 

Kell kuus oli mul samas kirikus veel üks kontsert, kus pidin meeskoori saatma. Ka seal ei olnud ma asendatav. Kell kolm oli mul nii paha ja haige olla, et üks rootsi mees valas mu alkoholivaba glögi sisse sortsu viina, et mul parem hakkaks. Korraks hakkaski. Ühesõnaga, tegin ka selle kontserdi ära. Koju jõudsin kell kaheksa. Teele olin asunud hommikul poole kümne aegu.

Esmaspäeval tegin pool-pidusena kolm nõustamist. Kui küsite, kas oleksin saanud need ära jätta, siis jah ja ei. Päeva algul oli mul tohutu vappekülm, aga ma ei tulnud selle pealegi, et ennast kraadida. Võtsin ühe paracetamoli ja elu läks edasi. Hiljem sõidutasin veel lapselapsed lasteaiast lauluproovi ja miskit tegin nagu veel... Haige olla polnud igatahes aega.

Teisipäevast kujunes ekstra hull päev. Peale neljatunnist nõustamistööd kihutasin koju, et võtta tüdrukud peale ja kimada rootsi kirikusse. Luciapäev, noh. Seal pole mind võimalik asendada. Ka siis pole, kui proovide läbiviimisega kaasa aidatakse. Keegi teine ei oska neid seadeid mängida. Huvitaval kombel pole seda kakskümmend aastat märgatud. Ma lihtsalt ei oska asju ülejala teha! 
Niisiis, hilinenult kohale jõudes tegin kiire proovi ära. Esinemise tegime ka ära, kiita said teised, mina, pool-pidune, plaksutasin lihtsalt kaasa. Et see minuta poleks toiminud, küllap lihtsalt ei taibatud. Ei, ma ei kirjuta, mida tundsin. Jõudsin kella poole üheksa paiku rampväsinuna ja köhides koju tagasi. 

Kolmapäev oli pisut lihtsam. Hommik oli imeline, päeval sõitsin linna, et taaskord kuulata vastrenoveeritud klaverit. Oli südantsoojendav hardushetk. Aga õhtupoole muutus kõik. Helisel leidis kinnitust A-gripi kahtlus, ta oli pooloimetuna ja kõrge palavikuga kodus, lapsed halastamatult seljas. Tegin koheselt kiirotsuse võtta lapsed üheks ööks enda juurde. Oleks ma seda teadnud, et nemadki minu juures haigeks jäävad! Noh, ega ma siiski poleks midagi teisiti teinud… Nii igatahes juhtus ja öö vastu tänast ei maganud ma vist silmatäitki, vaesed poisid muudkui köhisid ja palavikutasid, eriti Ottokene. Minu tervisele see muidugi head ei teinud, aga see polnud üldsegi määrav. Inimestena peaksime olema nii tundlikud, et märkame, millal tuleb tegutseda ja millal saab öelda ei. 

Täna aga. Pool päeva jahmerdasin Helise haigete lastega. Nende kõrvalt rookisin tund aega lund. Siis sõitsime apteeki, et osta uus laste palaviku alandaja ja midagi kõõksuva köha vastu. Et nüüd oli juba teada, et me laiemas pereringis möllab A-gripp, mida ilmselt minagi olin juba neli päeva püstijalu põdenud (aga võib olla ka mitte), hakkasin viimaks väsima. 

Viisin poisid poole ühe paiku Helise juurde, kel oli tsipake parem. Aitasin tal veidi kodu koristada (kuigi ta selle rangelt ära keelas). Kihutasin tagasi koju, toppisin tüdrukute rotikese kingakarpi ja viisin arsti juurde. Tüdrukud olid nimed roti ühe esikäpakese juurest avastanud mingi liikuva sõlme. Arsti juures selgus, et teda tuleb opereerida. See saab teoks vahetult enne jõule. Oeh. 
Koju jõudes püüdsin vahelejäänud ööd lõunauinakuga kompenseerida, aga kus sa sellega! Joss teatas koolist tulles, et homme on kõikidel vaja kaasa võtta loosipaki kingitused. Kimasime siis poodi. Selgus, et ka Loviisa kingimure on lahendamata. Hea, et see poes selgus. Kingid käes, viisin Jossi koju. Kohe helistasid aga tüdrukud, et toodagu nad rõõmsasti jaamast ära, rong jõudvat veerand tunni pärast. Hea küll. Ema jõuab kõike. 

Jaamas olin juba rampväsinud. Ja siis teatas Loviisa, et tegelikult tahab klassivend, kellele tema kingituse teeb, hoopis teist asja, kui termostass. See oli sel korral viimne piisk. Jah, saan aru küll, et probleemi pole ollagi, aga minu mõõt sai järsku täis. Käis mingi kummaline krõks ja oligi kõik. Viisin lapsed koju ja sõitsin autoga minema. Adekvaatne? Jah ja ei. Muidugi andsin teada, et ma pole hull ega ohtlik. Aga põhiolemuselt on selline ärasõit ikkagi appikarje. Ainult et … kellele?

Tegelikult olin just vahetult enne poe- ja jaamatiire ka V-t palunud, et ta mind kõige selle tiirutamise ja ostlemise juures aitaks. Ikkagi ühised lapsed. Sain eitava vastuse. Küllap osaliselt tundsin ka seetõttu, et jõuvarudes pole enam mitte ühtegi piiska. Mitte ainumastki! 

Mul pole siiani häält. Olen siiani puruväsinud. Mul on siiani külm. Kõike ülalmainitut on ilmselgelt liiga palju. Aga teadmine, et mitte keegi ei vähenda mu koormat ka siis, kui palun, muudab olukorra eriti haledaks. Jaa, tean küll, et pean ise suutma enesele “pai” teha. Teoorias olen vägagi tugev. Päriselus aga, siinsamas, kus hanged ja hirmud ja haigused… olen korraga seesama kahe hõreda patsiga väike tüdruk, kes ootab kiitust, et nii tubli on. Märkamist, käe ulatamiat. Ja kui seda ei tule, katsub veelgi paremini, veelgi rohkem, veelgi ilusamini. Ja kui seda ikka ei tule, katsub veel. Ja veel. Kuni tänase krõksuni välja.

Varesele valu, väike vapper tüdruk! 

esmaspäev, 12. detsember 2022

Salaarmastus

Teate, mul on salaarmastus. 
Sellega on lugu nii. Kõik ju teavad, et minu legaalne partner on orel. Orelit peetakse minu juurde kuuluvaks, seda mängin avalikult ja keegi ei kergita kulmugi, kui mängin, pigem väga soositakse seda tegevust. Aga valge klaver on see, kelle juures magamistoas käin salaja. Mängin teda õhtuti peale duši all käimist valges pitsilises hommikumantlis, mille all ei ole mitte midagi ja valge klaver vastab mu puudutustele kirglikult. Valge klaver on väga tundlik, kordades tundlikum, kui vana orel, ja kui väga vaja, ja neid olukordi tuleb samuti aeg-ajalt ette, saan tema häälitsusi keskmise pedaaliga reguleerida, nii et ta püsib meie salakohtumiste ajal õrnvaikne. Kõigil pole vaja teada…

Salasuhe algas järk-järgult. Kust mina teadsin, et just see tundlikkuse külg on asi, mis mu muidu toimivast suhtest seni puudu on. Ja kust teadsin, kuiväga ma seda tegelikult vajan. Vana oreli kõrge turja kõrval oli olnud pikki aastaid väga väärikas ja turvaline, ta tundus olevat just see, keda olin oma ellu tõeliselt igatsenud – alati nähtav ja minuga, seda juba oma mõõtmete poolest, aga ka asukoha ja kõlapildi osas. Korrektsust ja süsteemsust kandus temast minulegi, näiteks mu riietumisstiili, mis koosnes enamalt jaolt soojast ja villasest ning ka mu hillitsetud olekusse, kui püsisin truult ta kõrval. Inimesed olid rahul. Kui see polnud armastus, siis mis asi see armastus üldse on!

Ja ometi sigines minusse ajapikku mingi kummaline rahulolematus. Ei, mul ei olnud vanale orelile mitte midagi ette heita. Teadsin täpselt, kuidas ta käitub, tõsi, temalgi oli nõrkusi, kuid need olid vägagi äraaimatavad ja ma teadsin täpselt, kuidas nendega toime tulla. Kuid kas just seesama äraaimatavus ei saanudki meie suhtele saatuslikuks, lausa nii karmilt, et meie vahele sai tekkida keegi kolmas...

Vaadake, kui ma vana oreli flöödiregistritega hüüdma panen, siis sealt need ka kõlavad. Kui lisan principalid, on samuti kõik loogiline. Heli muutub valjemaks, kuid mitte minu puudutusest, vaid seetõttu, et ta lihtalt on sellise ehitusega, et registrite lisandudes hakkab rohkem vilesid kaasa hüüdma. Mixturide lisandudes noogutavad kuulajad all rahulolevalt ja mõtlevad, et selle suhtega tundub küll kõik kõige paremas korras olevat, nii ilus koostöö, puhtast armastusest kantud ühislaul. Oleks eneselgi säärane...

Mina aga ronin öö hakul salaja ja napis riietuses valge klaveri manu. Esmalt tõmban õrnalt käeseljaga üle ta valgete, seejärel üle mustade klahvide. Seejärel sirutun kehaga sensuaalselt klaviatuuri poole ja toon vasaku käe viienda sõrmega kuuldavale esimese heli, madala ja mahlase kontraoktavi si. Si-le sekundeerib sillerdades teise oktavi re diees ja nende kahe noodi kooskõlas tuleks otsekui päike välja. Meloodiad, mis algul kõlavad aeglaselt ja unistavalt, on kui esmased, piire kompavad puudutused, mis järgevate nootide lisandudes võtavad juba täidlasemaid ja intensiivsemaid vorme ja joonistuvad viimaks pikaks suudluseks kaunite impressionistlike passaažide vahel. Järk-järgult muutun julgemaks, valge klaver tuleb ka uudsete puudutustega paidlikult kaasa, kompan piire klassitsismi ja romantismi piirimail, edasi on vaid ühtlane creszendo, tõus, kirglik lend, accelerando, torm ja tung ning lõpuks pompoosne kulminatsioon. Seda kõike siin kirjeldada oleks lihtsalt liig... 

See kordus veel ja veel. Langesin täielikult valge klaveri lummusesse. Ent mu salaarmastus oli ääretult edev ja toretsev ja õige pea tuli kõik välja. Miks küll arvasin, et ta püsib vaikse ja teisejärgulisena? Säärased kiglikud ei tee seda eales. Säherdusi ei saa hoida sordiini all, reguleerida keskmise pedaaliga. Tema soovis samuti püünele. Mul polnud jaksu teda taltsutada. Ja juba esimeste tundlike nootidega, mis mööda kirikuvõlve ülespoole voogasid, oli kõik selge. Liig toretsevalt riivas ta vana oreli puhast hinge ja karsket meelelaadi. Liig järsult ilmus ta minu kõrval rambivalgusse, valge selg kiiskamas uhkelt vastu, rüht oli sirge ja sale. Vana oreli jaoks oli mu kõrvalehüpe täielik šokk. 

Vaikselt alustas vana orel koraali number 460, mis algab sõnadega "miks on neid, kes teistelt võtnud...", kuid väga kaugele ta sellega ei jõudnud. Üks tema registritest jäi haledalt hüüdma ja kaikus üle kiriku otsekui vedurivile. Muidugi jätsin valge klaveri ühes tema kirglikkusega kus see ja teine ning tormasin oma truud ja legaalset partnerit päästma. Pidin sellega enne valmis saama, kui keegi märkab, millega ma, truudusetu tegelen. Mul läks vana oreli maha rahustamisega päris kaua aega. Viimaks ta siiski vaikis. Õnneks soovis ta uskuda, et see oli esimene ja viimane kord. 

Loomulikult ei kavatse ma oma vana orelit maha jätta, ei, ma ei teeks seda eales! Inimesed lihtsalt ei saaks sellest aru ja keeraksid mulle selja. Vaat kus lehtsaba, või tema läheb noorema ja ilusama manu, mõtleksid nad. See oleks mulle talumatu. Mu aastatepikkune töö vana oreli taga variseks põrmu. Nad ei vajaks enam mu muusikat. Nad ei usuks enam sellesse. Tegelikult olen ka ise mugav, mulle meeldib varjuda kõrgele orelirõdule vana oreli rüppe, kus mind keegi ei näe, nautida tema aeglust ja selgeid toone, oskust olla nähtamatuks toeks.

Minust ei oleks niikuinii valgele klaverile väärilist partnerit. Ma ei suudaks talle anda seda, mida kõike ta vajab ja väärib. Suudan vaid veidi. Minust jäävad mängimata Liszti La Campanella ja Tšaikovski Klaverikontsert. Teosed, mis oleksid tema tasemel. Teosed, millega kannaksin teda kätel. Kindlasti ei soovi ta oma ellu neid riismeid, mis peale minu läbikukkumist maha jääksid. 

Avalikel esinemistel olen niisiis ikka ja alati oreli taga. Pildistada tohib mind ainult temaga. Minu avalikud sõnavõtud kommenteerigu ainult temaga seonduvat. Osad muidugi juba teavad mu salasuhtest, kuid ehk arvavad nad siis, et sellega on lõpp.

Valgele klaverile lähenen endiselt ööhämaruses. Hommikumantlis, mille all pole mitte midagi...

neljapäev, 8. detsember 2022

Tagasivaade 2022. 2.osa Suhted

Ei tea, kui Jumalaga on mul asjalood, kuid vahel tundub, keegi nagu aitab… 
Tsiteerides seda tuntud laulu, möönan, et Kõigeväeline Jumal on nii suur ja hoomamatu ja mina Ta kõrval nii väike ja piiratud, et ma täpselt ei teagi, kas tohin Temast kirjutada. Ometi vajan seda väga, sest kõik need muutused, mis on toimunud minu sees, on leidnud aset Jumala abil ja juhtimisel ning on ühtlasi asetanud mu suhte Temaga täiesti uuele tasandile. Ma ei tea, kas see vajab ka edasist korrigeerimist või tohib nii jäädagi, aga küllap on vastus juba olemas, isegi kui mina seda veel ei hooma. Alati, kui äratundmine Jumala lõputust armust eriti võimsa lainena üle mu teadveloleku rullub, muudab ta minu, mässaja ja õiglusenõudja, alandlikuks ja relvituks. 

Imelik, aga Jumal on hakanud mind kõnetamise asemel embama. Vahel nii möödaminnes, pelgalt riivamisi, vahel pikemalt. Võin seda taevalikku embust tajuda, kus iganes. Mõnikord kiriku kõrgete võlvide all, mõnikord kodus õhtu- või hommikuvaikuses, mõnikord autos tasase muusika saatel. Ta ei nõua minult midagi ja mu süda on neil hetkil lõhkemas. Puudutus on otsekui vastus mu täiesti muutunud palveelule, kinnitus, et mul ei tule karta. Ah, kui palju olen elus tundma hirmu ja ebakindlust...

Kirikus leiab aset ka veidi teistsugune suhtlus Temaga. Leian Ta kuuerevääri kaunistusi kõiges inimlikus, mis püüab Teda mulle eksponeerida, arusaadavaks teha. Kuid mida sügavam on inimlik vaimsus, seda suuremat igatsust oskan seeläbi tunda päris Tema pärispuudutuse järele. Vaimsus on mõtte ergastumine, edasiminek, lendutõus, püüdlus taevaste sfääride sügava mõistmise poole. Ta sisaldab enamalt jaolt mõtleja eeldusi ja järeldusi. Tarkust.

Suure vaimuga inimesed on otsekui taevase kingituse siinseteks vahendajateks. Ilma nendeta ei küüniks me ühegi elu valemini, eriti selles, mis puudutab mõistmise mitmekihilisust. Aga see, mis kannab läbi aegade ja ajastute, läbi me juurte ja latvade, läbi taeva ja maa, elusa ja elutu, see, mis hõljub kõikjal ja millel polegi õieti nimetust, aga mis sellest hoolimata sügavalt puudutab ja kõnetab, sellel ei pruugigi olla inimlikku vahendajat. See on Jumal, kellega meil kõikidel on otsene side. 

Minu suhe Jumalaga kätkeb niisiis ühest küljest sügaval isiklikul pinnal läbitunnetatut, teisest aga inimeste, ajastute ja looduse kaudu hoomatavat. Ma kardan Teda, aga see sõna ei sisalda hirmu ning asetseb inimlikest näpuvibutustest ja manitsustest kaugel eemal. Ma ei oska oma usku tõestada ega jagada. Seisan Ta ees alati üksi. Samas hõlmab mu suhe Temaga läbi erinevate tunnetuste ja kogemuste erinevaid vaimsuse kihte, ja vaat selle kõige kogemiseks on vaja kaasteelisi. Neid, kes mõistaksid, neid, kes rikastaksid. Minu elus, tänu Jumalale, neid ikka leidub.

(järgneb)

laupäev, 19. november 2022

Lumi

No mitte midagi pole parata, mulle ei meeldi talv! Kohe üldse mitte! Mul on piinlik seda mõtet jagadagi, sest inimesed kalduvad üldiselt arvama, et lume olemasolu selles lõputus halluses muudab nagu midagi valgemaks või helgemaks või talutavamaks. Aga minu jaoks teeb lumi kõik veelgi hullemaks. Lumi katab hilissügisese kõdu, mille olemasolu on vähemalt julmalt aus. Valge lumekiht laotatuna kõige selle üle, mis järk-järgult üha sügavamalt kinni külmub ja pea kõikide elumärkide lakkamine ei muuda mind sugugi rahulikuks. Vastupidi, see kõlab nagu surma sünonüüm. 

Tunnen üha selgemini, et peaksin siit talviti ära saama. Jah, muidugi adun samas ka seda, et kuni lapsed pole pesast välja lennanud, on see mõte suhteliselt utoopiline. Pealegi hakkaksin võõrsil õige pea koduigatsust tundma. Aga samas muutub igatsus sooja järele aasta aastalt üha enam väljakannatamatuks. 

Inimsuhtedki võivad jaheneda, seda muidugi aastaajast sõltumata. Seda tajudes hakkab endalgi jahe. Olen nii tundnud ühe oma pikaajalise ja vankumatu sõprussuhte osas, kus tunnen üht teemat rippuvat meie vahel õhus, aga ei oska seda sealt eemaldada. Kui see va jahedus voogab ligi, on nii kahju, nii tohutult kahju.

Jah, mulle ei meeldi talv. Aga on lõpmata palju asju, mis meeldivad. On lõpmata palju rõõmu ja õnne. Toredaid hetki. Tähendusrikkust. Elu külluslikku ehedust. Nii lähedale iseendale pole ma vist varem jõudnudki. Siit tuleks astuda ainult edasi. See pind ei vea alt, see on soe ja päikeseline!




reede, 1. juuli 2022

Lisaks harakas Haraldi loole

 Ei saa öelda, et interpreedid just liiga sageli oma kontserte katkestaksid, nii nagu harakas Harald seda minu kohatute ovatsioonide peale tegi. Küll aga meenus mulle üks oma kunagine kolleeg, suurepärane orelisolist, paraku väga väheldase huviga kiriku ja kristliku maailmapildi osas, nagu kiriku organisti amet päriselt nõuab. Jumalateenistus tundus teda lausa häirivat, mistõttu tahtis ta sellega alati kiirelt ühele poole saada. Nii mängis ta koraale poole kiirema tempoga ja tegi muid vimkasid, mis kirikurahva hingekosutuse taganõudmist tublisti häirisid. Selle mu kollegi arvates pidanuks keskenduma vaid oreli lõpuloole. 

Vanainimeste arvates olid aga asjalood teisiti. Kui oled juba tubli tunni jagu kõval kirikupingil istunud, kõik oma patud üles tunnistanud ja armulaualeivast-veinist usule kinnitust leidnud, hakkavad mõtted tahes tahtmata ka maisemate asjade poole veerema. Üheks oli näiteks kosutav kirikukohv ja üllatusmoment sinna juurde kuuluva näol. On see pirukas või küpsis? Vahest lausa koogitükike? 

Seega ei maksa vanainimestele pahaks panna, et nad oreli lõpuloosse sama aupaklikult ei suhtunud, kui too mu endine kolleeg, tunnustatud interpreet. Et lõpulugu, tihtilugu prantsuse stiilis, kestis keskeltläbi viisteist-kakskümmend minutit, on täiesti loomulik, et vanainimestel selleks ajaks juba kere heledaks läks ja nad üha rahutumalt kohvilauda taga hakkasid nõudma.

Kord küttis too tunnustatud interpreet taas oreli lõpuloona Vierne’i või Widori lõputuna tunduvat sümfoonilist šedöövrit, ja vanainimeste kõht oli jälle koledamal kombel tühi. Siis see juhtuski. 

Vanainimeste kõrvad on teatavasti töntsid, seega, kui nad omavahel kirikupingis arutama hakkasid, ütleme, et sellesama kohvikõrvase üle, kostis see kaugemale, kui nad eeldasid. Õige oleks öelda, et nende jutuvada kostis üle kiriku. Organist oli prantsuse tämbrite lummuses. See andis jutule julgust ja häälele kõla. 

Järsku aga orel vaikis. Nagu noaga lõigatult. Paar valjuhäälset sõnapoega lipsas veel inertsist üle vanainimeste kuivade huulte, siis aga vakatasid nemadki. 

Organist oli end välgukiirusel ümber pööranud. Ta silmad läikisid vihaselt. "Sigade ette ma pärleid ei loobi”, ütles ta selgelt ja kõlavalt. Ning läks. 

Lugu jäi pooleli, nagu harakas Haraldi tänahommikusel aiakontserdilgi. Ainus vahe oli see, et interpreet ei lennanud. Ta sammus, küll väga vihaselt, kuid lendamine see polnud. Jooksmine, kui soovite. Ähvardav kõnd. 

Mu vaene interpreedist kolleeg ei pälvinud pika katkestatud prantsuse loo eest aplausigi. Vanainimesed olid selleks liiga ehmunud. Ja nende peakestes kummitas üks oht veel- mine tea, äkki arvab interpreedihärra, et plaksutamisega nõutakse lisapala. Nemad tahtsivad aga viimaks hoopis kohvile minna! Ei tea, mis kõrvale antasse? 


reede, 15. aprill 2022

Suurel Reedel eksimustest

 Ma ei anna endale asju andeks. 
Kes teab, mida see lause tähendab, teab ka seda, millist piina see endas kätkeb! 
Kui olen enda silmis läbi kukkunud, tunnen end otsekui halvatuna. Minus mässavad mäekõrgused tundevarjundid: häbi, viha, raev, ahastus, kurbus, põgenemissoov, eneseõigustus, mäss, abitus, paljastatus, reedetus, enesepõlgus, kõige sinnapaika jätmise soov. Võite vaid aimata, kui kohutavalt end sellistel hetkedel tunnen. 

Tegelikult vajan sellistel hetkedel, et keegi tuleks ja hoiaks mind. Mu läbikukkumised pole tavaliselt märkimisväärsed, kuid mul oleks vaja seda kinnitust mujalt, väljaspoolt. 

Ma tean, et selle tunde juured on ammuste aegade taga, lapsepõlves. Tean, et olles tubli tüdruk, sain tunnustavat tagasisidet liiga harva, küll aga leidsid äramärkimist ja esiletoomist mu eksimused ja ebaõnnestumised, mida ei olnud ju samuti palju, kuid mille kaudu hakkasin end identifitseerima. Ma ei tohtinud läbi kukkuda, sest tehes asju edukalt, veatult, tuleb võibolla viimaks ka tunnustus. Kui ei tule, pean pingutama veelgi rohkem. 

Et pingutus kätkeb ka ebaõnnestumisi, seda ma tollal ei mõelnud. Ei mõtle praegugi. Minu ebaõnnestumised kerkivad esile nagu hiiglaslik elevant väikeste sipelgate hulgas, omandades niisiis absoluutselt ebaproportsionaalsed mõõtmed ning tühistades täielikult kõik kõrvalasuvad õnnestumised. 

Kui ma teen vea, olen süüdi. Mind peab karistama. Ma ise pean ennast karistama. Mul peab olema enda pärast häbi. Ma pean aru saama.

Tegelikult vajan siiani, et keegi kallistaks mind ja ütleks, et ma võin eksida. Ja et mitte see eksimus ei paista minust välja, vaid eelkõige hea, mis minus on. Et läbikukkumine pole mingi hiiglaslik porine lärakas, mis nullib kõik, määrides mu olemuse ja senised saavutused, vaid et see on üks tühine kärbses.tt, mida ei pane tähelegi. Vaat sellist kindlat kätt oleks mind toetama vaja. 

Muidu ma ikkagi ei usu. 

teisipäev, 22. veebruar 2022

Vabakava

 Kisa muutus väljakannatamatuks. Lapsed, need kaunid elu õiekesed, mängisid altari ees kulli. Ennastunustavalt. Kui laps mängib ennastunustavalt kulli, siis unustab ta kõik ümbritseva. Mängurõõm paiskub iseenesest lapsest välja- kilgete, jooksumüdina, tagaajamise, kättesaamise, tõukamiste, põnevushüüatuste ja üldiste naerupahvakute kaudu. Kiriku akustika võimendab laste loomingulised hüüded kõrvulukustava lärmini. 

Tunnen end kurja tädina. Õnneks on minusugune kooripealsel kinni. Urisen vaikselt lõua alla koledaid mõtteid viisaka lastetoa vajalikkusest, tige pilk ainiti monitoril. Olen siin juba kakskümmend minutit sedaviisi istunud, tohtimata liikuda. Kiskjalikus poosis, nagu urin ehk lubas ette kujutada, oleks ju asjal välist jumetki! Aga ei, mu asend on märksa proosalisem. Kui tigedast sisust ei teaks, näeksin välja nagu organist. 

Need seal all ei kavatsegi oma jõnglasi vaigistada. Kui ma oleksin laps, siis mina ka ei vaikiks. Asi on nimelt üle mõistuse palju üle aja läinud! Nüüd kukkus üks kõhuli ja pistis röökima, see oli igati ootuspärane, ülemeelik mäng lõpeb alati ühtviisi- ja pruuditoas, oh imet, ärkas kah keegi ellu. Unustasin vist öelda, et just pruuditoa uks oligi see, mida monitorist ainiti passisin. 

Mulle selline ebamäärane aja surnukslöömine ei istu, ja kellele see meeldikski, kui su elu minut minuti haaval mõttetusse jookseks. Need seal all muidugi mu jõllitusminuteid mõttetuks arvestada ei suvatsenud. Ärkasid korraks ellu, tuuseldasid uksest sisse-välja, tegid ebamääraseid liigutusi, seisatasid ukselävel, võtsid külalisi vastu, saatsid mõne minema. Aga üritus ei alanud ega alanud. 

Kuna ma praegu neid ridu kirjutan, võite aimata, et lõpuks see siiski algas. Lapsed olid küllap juba kirikupinkide vahekäikudesse magama jäänud, üleväsinud laps uinub kus iganes. (Mäletan üht seika oma elustki- mu kolleeg oli mulle magistritöö kirjutamisel abiks, me kumbki ei pannud tema paariaastase lapse unerütmi tähele ja too jäi lõpuks magama otse me silme all, elutoa klaasist laual.) 

Oh seda elu! Enamus sammuvad altari ette kirikuõpetaja järel. Mõned kasutavad teisi taktikaid. Tänased sooritasid aga vabakava- esimese minu mängimiste ajaloos. Nimelt tekkis mul sellal, kui mängisin kolm korda järjest kokkulepitud pala, Wagneri pulmamarssi alapealkirjaga Here comes the bride- olgu siia vahele öeldud, et tavaliselt jõutakse püha altariesise ette ühe mängukorraga- kolm küsimust. Muide, veel üks vahemärkus- mängu ajal pähekargavad küsimused on ebaotstarbekad, sest võivad endast kujutada suurt ohtu komistamiseks, koperdamiseks ja teiste tähtsa päeva muul viisil ärarikkumiseks, samas neid väga vältida ei anna. Aga see selleks.

Esimene küsimus oli- kus on peigmees? Teine küsimus- kuhu kadus kirikuõpetaja? Kolmas- mis juhtus pruudiga? Sellele kolmandale ma vastust ei saanudki.

Tseremoonia oli täis õndsust ja rõõmu. Hästi kergendav oli kuulda, kui palju on maailmas armastust. Minu kiskjalik loomus ülal oreli juures püüdis selles armastuse hulgas pisukese umbusuga kaasa lainetada. Üritasin end üles kütta, transsi viia, unustada kõik halb ja keskenduda heale. Tunnetada kõikehõlmavat ühtekuuluvust. Mõelda põõsakesele väljal ja lumetutikesele korstnakese otsas. Vaid silmad reetsid mu mujalviibimist, piiludes aeg-ajalt kella. Kõht oli jube tühi ja kolmikutel hakkas kool läbi saama... 

Üritus lõppes sama kaua, kui algaski. Kõik oli ebaselge ja inimliikumiste trajektoor kulges kiriku kuninglike võlvide all siksakis kõikvõimalikke ilmakaari mööda. Kuidas nad väljusid, ei tea. Mendelssohni Pulmamarss läbis lugematul arvul korduskatseid. Tulemus oli unikaalne- lõpus tuututas vaid üks kinnijäänud vile hädist mayday signaali.

Kuni kustus temagi...

    

pühapäev, 16. jaanuar 2022

Suur tädi

 Täiskuu aeg läheneb taas. Ega see kiriku kontekstis midagi muud erilist tähenda, kui et nad on lihtsalt veidike aktiivsemad. 

Suur tädi on kirikus käinud ennegi. Ta teab täpselt, millal tulla- veidi enne jumalateenistuse lõppu. Suur tädi teab hästi, et kirikusse räpasena ei tulda. Seetõttu käib ta tavaliselt enne sisenemist ka pesus ära. See, et meie kiriku WC kraanikauss on imetilluke, suurt tädi ei heiduta. Ta muudab kogu tualettruumi duširuumiks. Inimesel peab ju ometi fantaasiat ka olema! See, et teised wc külastajad peavad hiljem nagu basseini hüppama, pole üldse mainimist väärt. 

Seejärel siseneb suur tädi uhkelt kirikusaali. Selleks ajaks on jumalateenistus jõudnud armulaua osani. Suurele tädile meeldib armulaud väga. Armulaud on suure tädi jaoks nagu pääse hilisemale koguduse koosviibimisele, kus saab rohkelt süüa. Suur tädi teeb püha näo ette ja jääb ootele. 

Mitte keegi ei tea, mis keeles suur tädi räägib. Või kas ta üldse räägib. Suur tädi ei räägi nimelt kunagi kellegagi. Ta võib vabalt olla tumm. Või kurt. Või mõlemat. Küll aga ei kannata suur tädi näljahäda käes. Samuti ei saa öelda, et tema läheduses oleks tunda vaesust, räpasust või pesematust. Kui mitte teisiti, siis kirikute kraanikaussides saab igal juhul suurepäraselt puhtust hoida. Suur tädi ei ole ka kurb, vastupidi! Tema olekust peegeldub rõõm ja rahulolu.

Kui armulaud algab, manitseb kirikuõpetaja tavaliselt inimesi põlvitama vaid kohtadel, mille märgiks on altarivõrele asetatud valged rätikud. Siis saavad kõik hoida turvalist distantsi. Suure tädi kohta see manitsus ei käi. Suur tädi ei saa mitte ühestki keelest aru. Või on tal kirikus viibides lihtsalt sisemine dialoog käsil. Või äkki on tõesti kurt.

Kuna täna on päev, mil kuu on võtnud peaaegu täiskuu mõõtmed, oli ka suur tädi iseäranis otsekohene. Ta tormas armulauale esimeste hulgas ja loomulikult prantsatas maha kahe pitsilise rätiku vahele. Ei, ärge saage valesti aru, valele kohale prantsatab ta absoluutselt alati, täna oli vahe lihtsalt liikumise kiiruses ja väljapoole peegelduvas enesekindluses. Seal ta siis kõrgus, suusamüts uhke majakana pealael ja tundus olevat õnnelik. 

Kirikus lihtsalt ei saa inimestelt nende õnne ära võtta. Seetõttu vaatasid kõik teised kusagile mujale. Suur tädi oli nagu jõehobu elutoas, kellest kõik seinaääripidi mööduvad. 

Ma arvan, et suur tädi võib ka tegelikult olla päris õnnelik. Iseäranis täiskuu ajal. Aga miks mitte ka tavalisel, rutiinsel perioodil. Nii chilli eluviisi ei suuda viljeleda kaugeltki mitte kõik. Tehke järele!