Filmivõtted

 

Nagu muinasjutus

Kuna mu tore väimeespoeg töötab rahvusvahelises filmikompaniis ja tegeleb välismaa filmide dubleerimisega eesti keelde, on meie peregi tema tööst osa saanud. Vähe sellest, Helis, Loviisa ja Lisann on nii mõnelegi filmitegelasele oma eestikeelse hääle andnud. Kohe-kohe on kinodes esilinastumas noortefilm, kus Loviisal, õigemini tema häälel on lausa peaosa!

Et seesinane on noortele mõnus viis lisaraha teenimiseks, ei pea vist mainimagi. Aga eelkõige annab see hea ülevaate filminduse telgitagustest. Ja hiigla vahva on filmide tegelasi oma laste häältega kõnelemas kuulda!  

Aga see pole veel kõik! Nüüd sain ka mina “käe valgeks”! Harju-Madisel filmiti ühe tulevase Eesti-Rootsi filmi mõningaid episoode ja sinna vajati ka organisti. Mis mul selle vastu! Vaja oli orelil saata ühe väikese poisi laulu. Ja milline kokkusattumus, see laul oli Rootsi lauluraamatu nr 189 Bli kvar hos mig, mis vastab Eesti KLPR 410-le Oh, Issand jää, mis on teatavasti koraal, mille eestikeelsete sõnade autor on Toomas Paul ja mis kõlas viimati mu esituses tema ärasaatmisel. Aga sel korral esitas too poiss selle laulu rootsi keeles, kuna filmi originaalkeel on rootsi keel.

Küll seal filmivõtetel oli vahva! Massistseenis osalejad ehk kirikulised olid ajastutruudes rõivastes. Kirikuaias valitses selline põnev ja muinasjutuline hõng. Pidin esmalt päris pikalt ootama, sest eelmistele stseenidele tehti mitmeid duubleid. Aga mul oli põnev. Ja minu osa läks kiirelt. Mulle paigaldati ühte kõrva väike kõrvaklapp, mille kaudu kuulsin selgelt altari ees laulvat poisikest ja püsisime kenasti koos. Kolm duublit - ja oligi valmis! Olen kohe põnevil, sest ega ma ei teagi, milline film sellest täpselt tuleb! Aga igatahes saame Jaaniga filmi eesti esilinastusele kutse. On, mida oodata!

Teenekad ja teenetud

 EELK annab jälle auhindu välja. Loen ja naeratan. Kõik on hästi tublid, targad ja toredad, lausa lust lugeda.

Natuke imelik on ka. Mina pole elusees mingeid teenetemärke saanud. Ei ühe, teise ega seitsmenda järgu oma. Kahtlustan, et teenete osutamiseks on vaja midagi säärast, kuhu minu oskused ja mõistus üldse ei küündigi. Või siis tuleb olla lihtsalt teistsugune, kui mina. Sestap vaatan ja loen aukartusega teiste omi. Vahepeal piidlen peeglisse, et äkki sealt paistab mu erisus kätte. Aga ei saa aru, et midagi ekstra imelikku oleks.

Ütleme siis nii, et mina olen üks nendest, kes on kirikus lihtsalt palju tööd teinud. No seda ei saa vast keegi eitada. Mul on oreli interpretatsioonis magistrikraad ja eriilmelisi etteasteid on aegade jooksul olnud küllaldaselt. Lausa imepäraselt palju.

Rootsi-Mihkli kirikus töötan alates aastast 1995, lepinguga aastast 1997, seega olen selle majaga organistina seotud üle 30 aasta. Kolmkümmend aastat on, mõelda vaid, pea kolmandik sajandit! Kunagi juhatasin ka koguduse lastekoori ja andsin lastele ning täiskasvanuile rootsi keele tunde. Olen kirjutanud hulgaliselt muusikat, muuhulgas ülestõusmispühade müsteeriumi, mis sai samuti rootsi keelde tõlgitud ja mida me lastega mitmel korral edukalt ette kandsime. Ning hulgaliselt laule. 

Olen mänginud orelit nii Rootsi kuningale kui kroonprintsessile, Rootsi piiskoppidele ja muudele tähtsatele ametimeestele. Tavateenistused ja meie oma kirikutädid-onud pole muidugi sugugi tähtsusetumad. 

Millalgi kujundasime koguduse sekretäriga koos kirikuaia ja istutasime taimed. Aastate jooksul on koguduse, lastekoori või muusikutega toimunud lugematul arvul väljasõite ja reise nii Eestis kui välismaal. Varem mängisin regulaarselt ka saartel, mida rootsi kogudus teenib, aga viimasel ajal ei vea sellega enam ajaliselt hästi välja. Olen üksipulgi läbi töötanud rootsi lauluraamatu ja liturgia. Olen alati olnud koguduses kohal ja minuga on saanud arvestada.  

Peaaegu kogu aja olen kuulunud ka koguduse nõukokku. Mu liikmeannetused on alati küllaldaselt tasutud. Aga teened on ilmselt midagi hoopis muud.

Jaani kirikus olen olnud organist alates aastast 1999. Märtsis täitub 28 aastat. Selles koguduses ei piisa pelgalt kantori oskustest. Tegu on suure kirikuga, kus tuleb vähemalt kaks-kolm korda nädalas näidata ka oma interpreedi oskusi. Selle 28 aasta jooksul on olnud hulgaliselt vastutusrikkaid etteasteid tähtsatel Jumalateenistustel ja muudel ametitalitustel, tele- ja raadio ülekannetes, instrumentalistide, lauljate ja kooride saatmisel suurtel kontsertidel. Mul on hea esinemisnärv ja ettekantavate lugude sobivuse osas hea tunnetus. Teen oma tööd pühendunult. Tõsi, Jaani kogudus on mind pidanud oma koguduse teenete risti vääriliseks.

Kolmandat aastat teenin oma mänguga ka kolmandat, Paldiski kogudust ja sama sageli löön kaasa ka Harju-Madise tegemistes. Küllap olen selle kolmekümne aasta jooksul mänginud kordades enam, kui keskmine Eesti organist. See ei tee mind kellestki paremaks, vaid on lihtsalt kuiv fakt.

Lisaks olen olnud algusest peale peatselt valmiva Uue Lauluraamatu komisjoni liige. Minu juhtida on olnud laenkoraalide toimkond. Oli periood, mil panustasime oma toimkonnaga öö ja päevad ja saime seeläbi uude raamatusse valitud kõige kaunimad laenkoraalid. Praeguseks on laenkoraalide toimkonna töö lõppenud. Nüüd tegelen põhiliselt redigeeritud laulude akordimärkidega ja see töö pole enam õnneks nii pingeline, kui kõik eelnev. Peab ometi arvestama, et mul on nüüdseks 3-4 kogudust ja kõike lihtsalt ei jõua. Aga selleski valdkonnas pole tegemist mingite teenete, vaid, olgu õigesti sõnastatud, lihtsalt vabatahtliku tööga. Pealegi, seda teeb suur hulk inimesi üheskoos, mõni vähem, mõni rohkem, tublid kõik.

Aga siin ma siis istun. Teeneteta, märkidest rääkimata. Loen teiste omi ja naeratan. Päris tõsiselt, mul on nende üle hea meel. Sest ega siis teisi ei saa allapoole kiskuda, kui mind ennast mu tööpõldudel teenete vääriliseks ei arvata. Ei, kadedust ma ei tunne. Mõtlen, et las siis olla nii, nagu on. Teen oma tööd ikka sama hästi edasi. Ilma mingite järeleandmisteta. Töötan oma kauaaegsete ja uute koguduste ja lauluraamatukomisjoni heaks. Hoian inimeste hingesid. Komponeerin sahtlisse - kuniks leian mahti oma lugusid ise avaldada. Kirjutan. Praegu rohkem proosat.

Mõtlen siin isekeskis, mis värk inimesel selle tunnustamisega üldse on. Pereterapeudina olen näinud kümneid ja kümneid paare, kes igatsevad teineteise tunnustuse järele. Veel kümneid ja kümneid meenub neid, kes kurvastavad, et pole piisavalt saanud tunnustust oma vanematelt. Ja muidugi pole vähe ka neid, kes vastuvõtul kurdavad, et neid nende töökohal ei märgata. Palju valu ja kibedust. 

Kirikus on asi veelgi komplitseeritum. Tegelikult aiman, et ei tohiks ausa kristlasena neid mõtteid siia üldse kirjutada. Peab olema alandlik. Iseenese esiletõstmine, kui keegi teine seda ei tee, tundub kiriku kontekstis iseäranis häbiväärne. “Sellel on mingi haiglane tunnustusvajadus …”, olete kindlasti kellegi kohta kuulnud öeldavat. Sellise sildi võib külge saada nii teenitult kui teenimatult. Sest tegelikult rõõmustame ju kõik märkamise üle. Eriti, kui aastakümned tegemisi seljataga. 

Psühholoogid ütlevad lausa, et sealt, kus sind ei hinnata ega tunnustata, tuleb lahkuda. Mitte hakata midagi vägisi välja pressima, sest sel juhul on asjal niikuinii s…a maik juures. Küllap see nii on. 

Mina ei taha kuhugi minna, sest mulle meeldib kirikutöö väga. Ometi ei tahtnud ma oma mõtteid ka enesesse jätta, sest see, mida taas sisimas tundsin, on nii huvitav…

 Loodan, et olen oma tegemistega Loojale meelepärane. Tema on mulle kõik annid andnud. Auhinnad ja märgid tulevad inimestelt. Või siis ei tule. Loojale kiituseks mängin ikka. 

Toomas ja Veskimöldre 2

 Neil mõlemal halvenes tervis üheaegselt. Ühel füüsiliselt, teisel muul viisil. Kui inimesed on kahekesi, saavad nad teineteist armastaval viisil toetada ning tulevad üheskoos teatud ajanu ilusti toime. Aga inimvõimete piirist siin maailmas paraku üle ei hüppa. 

Mõtlesin kaua, kas sellest üldse kirjutada. Kirjutamata jättes jääks kõige valusam meenutamata. Valu kõrval jääks aga tähelepanuta ka ilu, mis neis keerukais piltides eriliselt nähtavaks muutus ja mille tunnistajaks päris mitme aasta vältel juhtusin olema.

 Toomase ja Thea abielu kõrvalt nähes, eriti Thea elu lõpuaastatel, aga ka hiljem mõtlesin korduvalt, et jah see, just see on armastus. 

Toomas hoolitses Thea eest kogu südamest. Ühtäkki oli see tõepoolest niipidi. Thea üha süvenev segadus andis Toomale kahekordse koormuse, aga ta enda tervis ei olnud samuti kiita ning tihti tuli viibida haiglas. Sel ajal usaldaski ta mulle oma koduvõtmed, et käiksin aeg-ajalt kontrollimas, kas kõik on hästi. Ma ei saa öelda, et oli. 

Ilmselt ei kujuta meist keegi päris täpselt ette, mis tunne võib olla, kui pead oma armsaima teiste hoole alla viima, et tema eest ööpäeva ringselt hoolitsetaks, sest muud varianti lõpuks enam pole. Nägin kõrvalt, kui kurb see oli. Meie, kõrvalseisjad, võime oma maise loogikaga märkida, et ei ole ju mingit vahet, kuskohas progresseeruvalt kehvas seisundis inimene õigupoolest elab - temal on sellest ükskõik - aga armastuses on asjad teisiti. Toomase jaoks jäi ta abikaasa ka haiguse ajal samaks inimeseks, kellega ta kord abiellus ja üheskoos läbi elu rändas. See, millise austuse ja väärikusega ta Theaga ka siis suhtles, kui see suhtlus enam võrdväärne polnud, toob praegugi pisara silma. 

Väike kõrvalepõige. Üks mulle armas inimene oli mõni aeg tagasi pikka aega koomas. Keegi ei osanud prognoosida, kas ta tuleb sellest välja. Küsisin ta pojalt, kas ta on ema vaatamas käinud, poeg vastas et ei ole. “Ta ju ei tea, et ma käisin”, ütles ta põhjenduseks. “Aga sina ju tead, keda vaatama lähed”, vastasin talle. 

Jah, need on need meie suhted. Hea oleks, kui nende peale võiks lõpuni kindel olla, ka siis, kui ise ei peaks enam teadma, kui palju sinust tegelikult hoolitakse. Mitte sellepärast, mis seisus sa viimaks oled, vaid seetõttu, et sina oled ikka sina… 

Aeg, mil Thea oli juba hooldajate hoole all, aga Toomas veel kodus, oli kõige keerukam. Toomas alustas tihti oma kõnet mulle nii : “sinu poole ma julgen pöörduda”, “ma võtsin hoogu, aga nüüd oleks mul küll veidi abi vaja”, “näe, siin ma nüüd jälle helistan” - ja ma tundsin, kui vähe saan tema heaks tegelikult teha. Poes ja apteegis käimine, lillede kastmine või ajalehtede postkastist äratoomine, need on kõik möödaminnes tehtavad toimetused, ei tasu isegi mainimist. Suure pere emana olen multitaskinguga harjunud, asi siis mõnda vajalikku toimetust Toomaselegi pakkuda! Paraku teadsin hästi, mida ta hing tegelikult igatseb - aega, mil kõik oli veel hästi. Aimasin ka tema muret, kuidas edasi. Oli selge, et kauaks see elukorraldus jääda ei saa. 

Sel ajal rääkisime palju raamatutest. Toomas luges tohutult. Tal oli raamatute viimasel lehel hariliku pliiatsiga täpselt kirjas, millal raamat on loetud, millal teist korda loetud jne. Palusin mind huvitavaid ja mitte liiga keerukaid teoseid laenuks või pildistasin ning võtsin raamatukogust. Toomas oskas tegelikult peaaegu iga raamatu huvitavaks jutustada. Minu mõistus lihtsalt kõikideni ei küündinud.

Siis tuli koroona-aeg. Kõik haiglad ja hooldekodud pandi koheselt karantiini. Toomasel aga vedas - tema tohtis salaja ikkagi Thead vaatamas käia. Muidugi ei pääsenud kumbki koroonast, isegi mitmekordselt, aga võimalus oma kalli lähedasega kohtuda on kordades olulisem. Neid uksi ei oleks tohtinud kellelegi sulgeda. 

Sel ajal mõtles mu äärmiselt hoolitsev sõbranna Janika välja, mismoodi Toomas saaks hoolimata kõikidest käskudest-keeldudest täisväärtuslikku toitu. Käisime igapäevaselt kõndimas ja otsustasime pakkida omavalmistatud toidu Toomase jaoks karpidesse ning pista need karbikesed Tooma esimese korruse rõdu ääre alt sisse. Oi, see oli talle alles rõõmus üllatus! Talle jäi ju vaid ülessoojendamise vaev! Mõte, et muidu sööb ta vaid purgisuppi, ei mahtunud meile lihtsalt pähe. 

“Purgisupp toidab ilusti ära”, tavatses ta vahel kinnitada. See oli kurb lause, sest mäletasin ju hästi Thea imelisi roogasid, tema retseptide kladesid ja seda, et vajadusel tegi ta Toomasele isegi öösel süüa. 

See, et Toomas sai viimaks Thea juurde, esmalt järjekordsest haigusest kosuma, siis aga juba jäädavalt, oli parim asi, mis võis juhtuda. Eks igaüks tea, et vanadus koos kaasuvate haigustega on pöördumatu protsess. Aeg, mil nad olid taas kahekesi, nüüd aga juba hooldajate valvsa pilgu all, korrapäraselt toidetuna ja puhtas keskkonnas, rahustas ja on seetõttu ka hästi meeles.

Nad olid koos. Muu ei omanud mingit tähtsust. Kordan veel, Toomas võttis Theaga toimuvat kui paratamatust, aga ta ei keskendunud valule ja vaevale, vaid nägi temas lihtsalt armastatud inimest. Ta oli oma kalli naisega alati soe, hooliv ja kannatlik. Kui mina neid vaatama tulin, ütles Toomas alati:”Näe, Maris tuli. Kas sa mäletad Marist?” Ja Thea rõõmustas:”Mäletan küll Marist! Tere-tere!” 

 Thea ei tajunud küll igapäeva ja aja kronoloogilist kulgu, oli aga ometi alati ääretult rõõmus ja tänulik. Mäletan heldimusega, kuidas ta meile “Ma olen väike karjane” laulis. Tal olid kõik salmid meeles, ka see neljas, mida praeguses lauluraamatus polegi! Kaugmälu niite aeg nii lihtsalt ei purusta…

Thea hääbus järk-järgult, aga Toomas sai olla tema kõrval kuni lõpuni. See polnud kindlasti kerge, aga tähtis on see, et nad said olla koos, kuni surm nad lahutas. Harva mängib kellegi elu Piibli sõnumi nii sõna-sõnalt ette.

Arvan, et nüüd olen ka mina piisavalt kirjutanud. Lugeja otsustada jääb, kas suutsin Toomasele pakkuda sõprust, mis teda raskel ajal pisutki aitas ja rõõmustas. Ise loodan, et sain, kuigi tol ajal ei pannud ma oma tegutsemist õieti tähelegi. Mu enese eluski olid pöördelised ajad ja sellistel tegutseb inimene nagu autopiloodil. Seda panin aga hästi tähele, et küll juba rõõmuaegadel inimesi jagub. Aga rasketel…

Mul on hea meel, et Toomas kuulus nii pikka aega minu ja ka Jaani ellu. Oli suur au, et ta oli mulle (ja ehk ka mina veidi talle) nii haavatavalt lähedal. Õnneks saab peaaegu iga valu muutuda iluks - mis on selles loos eriliselt nähtav - kui sinna lisada üksainus komponent. Armastus.  

Toomas ja Veskimöldre 1

Kui Toomas pensionile jäi, kolisid nad Theaga Magdaleena tänava korterist välja ja ostsid korteri Veskimöldresse. Meie majast nende majani oli vaevu kilomeeter. Sellest ajast alates hakkasime Toomaga lähemalt suhtlema. Tihtilugu sõitsime ka Sutleppa ühe autoga, sest milleks kahega sama teed sõita! 

Nemad Theaga kutsusid meid esimesena õhtusöögile. Helis oli siis veel päris väike ja mäletan, kuidas teda õpetasin, et Toomas Paul on väga tark ja tähtis mees, tema juures peab üliviisakalt käituma. Muidugi Helis oligi igati tubli ja viisakas laps, aga ju ma olin ise ebakindel. Pealegi lubati tal kohe peale sööki lahkelt ka teistesse tubadesse kondama minna. 

Mäletan, et jäime esimesele õhtusöögile viis minutit hiljaks, mis oli äärmiselt piinlik lugu, aga mäletan, kui stiilselt Thea selle ära märkis. “Ma olin nii mures, sest üks kiirabi sõitis just teie poole ja kartsin, et midagi on juhtunud!” Muidugi jäi see viimaseks hilinemiseks. (Oma senidiagnoosimata ath-st ma kunagi veel kirjutan!)

Theal oli selline retseptide klade, kuhu ta igal nädalal uusi retsepte tellis. Seal mapis olid nad ilusti liigitatud: sealiharoad, kanaliharoad, supid jne. Theast õhkus üldse tohutut hoolitsust. “Toomas tõusis kell kolm üles”, jutustas ta näiteks, “ja hakkas kirjutama. Ma siis tõusin ka, tegin talle võileibu ja keetsin kohvi…” 

Need üheskoos söömised olid väga meeleolukad, sest just siis, ja kindlasti Thea juuresolekul tuli Toomasest kõige toredamini välja see vallatu, vimkasid viskav poiss, kes ajas meid kõiki naerma. Muide, tal oli mitmeid toredaid lugusid ka oma kirikuõpetajana teenimisest. Kahju, et mulle praegu päris täpselt ei meenu, võin natuke fantaseerida, aga üks eriti lõbus lugu oli seotud ühe legendaarse Kadrina õpetaja ja tema poiste (poegade?) nimedega, mis juhtusid vist olema samad, mis Paulide koertel ja Thea olla öelnud kogemata peale õhtusööki, à la et “kondid viskame pärast Jürile ja Jussile”…

Kui meie kord oli külla kutsuda, siis ainus, millega pidin arvestama, oli see, et Toomas ei söönud kala. Eriliselt kohutav oli tema jaoks heeringas. Kõige muu osas olid nad mõlemad leplikud. Vähemalt ühel korral mäletan meid einestamas õues, meie mõnusal terrassil, see oli eriliselt soe õhtu ning istusime ja jutustasime lausa pimedani välja. 

Sellest, et olen tõesti Toomase lähiringi arvestatud ja sõna “sõprus” tähendabki päriselt sõprust, sain tõeliselt aru siis, kui Toomas sai 70. Sünnipäevapidu toimus ühes Nõmme restoranis ning peale lähisugulaste olid seal veel kohal vaid Tiit Pädam abikaasaga ja meie V-ga. Ma tõeti ei tea, millega olin selle au ära teeninud!

Toomas istus aukülaliste lauas ka minu suurel 40.sünnipäeval Saku mõisas. 

Ütlen väikese kõrvalpõikena, et mu elus on tegelikult (olnud) kolm väga koloriitset, aga tunduvalt eakamat sõpra: Toomas Paul, mu armas klaveriõpetaja Erna Saar (kes lahkus 98 aasta vanuselt 2022.aastal) ning proua Renate, ühe väga vana Saksamaa kristliku kooli endine direktriss, kes on praeguseks 85 ja kellega oleme samuti teineteist külastanud mitmeid kordi ja kes vääriks eraldi lugu. Nad kõik olid nimetatud sünnipäeval kohal. Ehk leian sellest ka mõne foto…

Toomas mattis ka mu vanaema, ühe olulisema inimese mu elus. 

Olen neil päevil palju mõelnud sügava sõpruse tähenduse üle. Need aastad, mil teineteisel külas käisime ja üheskoos Sutlepat teenisime, olid muidugi väga tähendusrikkad. Aga tänaseks on elu mulle õpetanud, et tõelist sõpra tunned ikkagi siis, kui ei ole eriti roosilised ajad. Olen juba kirjutanud, et Toomas ei hüljanud me sõprust ka siis, kui mõni teine seda tegi. Mina olin tema jaoks ikka mina, olgugi ekslik ja ebatäiuslik. Olen talle selle eest kogu südamest tänulik.  

Kas ka mina suutsin talle sama hea ja turvalise sõprusega vastata, sellele otsin vastust järgmises postituses…

Toomas ja Sutlepa

 Sutlepa kabel kuulus vist Jaani kiriku alla juba ammu enne  “minu ajaarvamist”. Viis korda aastas tuli seada sammud sinna, Vabaõhumuuseumisse. Jõulud, Ülestõusmispühad, Nelipühad, Jaanipäev ja Mihklipäev. Mõned aastad proovisime ka Rukkimaarjapäeva, 15.augusti, aga see ei saanud rahva seas kuigi populaarseks.

Sutlepa on olnud kogu aeg Toomase “oma”. Peale pensionile jäämist sai temast aga mitteametliku Sutlepa koguduse täieõiguslik õpetaja, mis tähendas, et Sutlepa oligi päriselt Toomase kirik. 

Ja see toimis - teatud inimesed (ja neid oli palju!) olid alati Sutlepas kohal. Pluss arvukalt juhuslikke käijaid. Haruharva olid Sutlepa teenistused rahvavaesed. Pigem meenuvad need, kus paljud inimesed seisid kogu teenistuse vahekäigus ja ukseavas püsti. Ahjaa, mingil ajal tuli end Vabaõhumuuseumi väravas “koguduse liikmeks” registreerida, siis sai teenistuse ajaks tasuta sisse. Asi oli vist selles, et mõnele inimesele käis muuseumi pileti ostmine päriselt üle jõu. Eriti, kui hinnad mingil ajal hüppeliselt tõusid. 

Mäletan neid toredaid kabeli poole minekuid. Toomas tuli alati koos Theaga ja vahel sattusime üheskoos kõndima. Autod parkisime sel ajal ikka ilusti väravasse. Kui oli mõni püha, näiteks jaanipäev, kostis siit-sealt pillimängu, näha oli esinema tõttavaid rahvatantsijaid, arvukalt lastega peresid ja muidugi turiste. Kolu kõrtsu juures oli ikka rõõmus askeldamine. Meiegi saime kirikusse minnes ja sealt tulles melust osa. 

Jõulu ajal pakuti lastele ja peredele saanisõitu, hobused kappasid aisakellade helinal, nii et lumi taga. Kabel ehiti päris küünaldega, kuuselgi särasid ehtsad küünlad. Ukse peal tuli jalad suurte kuuseokste külge lumest puhtaks pühkida. 

Minu ülesanne oli alati tuua kohale laululehed. Vahel oli kirik minu jõudes juba rahvast tulvil, siis pidin ise laululehed kirikulistele laiali jagama. Umbes viis minutit enne teenistuse algust hakkas Igor, hiljem Astra kirikukellasid helistama. See kellade helistamine on omaette vaatamisväärsus - toredaks helinaks tuleb ukse kõrval asuvatest nööre õige rütmi ja tugevusega tõmmata. Ülalt kostev kellamäng lisas ootusärevust ja pidulikkust ja oli imetore kuulata! 

Toomas hakkas kõrvalmajast tulema paar minutit enne õiget aega. Kui ta jalgrada mööda kabeli poole sammus, hakkasin harmooniumil mängima. Inimesed andsid talle teed, et jumalateenistus saaks kaunilt alata. Muidugi ootasid kõik Toomase jutlust ja kui see viimaks algas, jäi kogu kabel hiirvaikseks. Toomas kõneles peast ja kõik tema väljaöeldu vormus täiuslikuks, viimistletud lausete ja selgete mõtetega, vahel ootamatuid radu käivaks jutluseks. Mõnikord mõtlesin kuuldu üle isekeskis, vahel jätkasime samal teemal kohvilauas. Ükskõikseks ei jätnud Toomase jutlus kunagi. 

Sutlepa kabelis ei ole orelit, on harmoonium. See on väike, aga armas pill. Klaviatuuri all olevate paisukappide avamisega saab ta tooni küll valjemaks, kuid kaua ei jõua niiviisi sõtkuda, et põlved paisukappe avali hoiavad. Pikas laulus tuli mõned salmid ka pianos võtta, et veidi puhata. 

Minu tütar Helis käis Sutlepa “kõrgajal” Rocca al Mare koolis. Kuna Sutlepa teenistused algasid kell kolm, tuli ka tema tihtilugu otse koolist teenistusele. Et ta õppis ka flööti, mängis ta alati koraale kaasa. Nii oli kohe poole kergem laulda, viis oli ilusti kuulda. Teine, kes aeg-ajalt abiks käis, oli Henno Soode. Ja mitte viiuliga, mis on ta põhipill, vaid mandoliiniga. Ka see oli vahva kooslus ja tekitas alati rõõmsa elevuse. 

Aga põhilisteks abistavateks jõududeks olid absoluutselt igal korral head Vabaõhumuuseumi inimesed. Oi, kuidas mäletan neid kaugeid aegu, kui Igor Tõnurist koos armsate Astra ja Ailega vaimulikke rahvalaule esitasid! Need olid vahvad pikad lugulaulud, kus päevakohane piiblitekst ja Jumala kiitus alati rõõmsalt sees. 

Alles täna mõistan, milline väärtus neil jumalateenistustel oli. Oh, et mul polnud oidu neid kordki lindistada! Mitte kusagil ei ole sellist jõuluõhtu teenistust, kui olid Sutlepa omad, kus Toomas jutlustas ja rahvamassid hardunult kuulasid. Mitte kusagil pole sellist Püha ööd, mida saadab vaikne, pisut krigisev harmoonium, aga mida lauldakse kogu hingest, silmad kinni, värinad üle selja. Usun, et sellistel hetkedel moodustub vastsündinud Jeesuslapsele pühim palve. 

Erilised oli ka Mihklipäevad, kui akna taguste puude lehed kaunilt kolletasid. Ja õitemeres Nelipühad. Muide, mingil ajal elas Vanaõhumuuseumi territooriumil isegi põder! Väiksematest metsloomadest rääkimata…

Jah, nii veeresid aastaringid selles lihtsas väikses kabelis, mis kunagi Sutlepa külast Noarootsist, ühes seal palvetanud inimeste lugudega muuseumi oli toodud, koos Toomasega pikka aega… 

Peale teenistust ei läinud me sugugi kohe koju. Oh ei, meid ootas alati kõrvalasuvas villas rikkalikult kaetud laud! Aile, Astra ja Ülle olid hoolitsenud hea-parema eest. Meil Toomasega oli alati oma koht, ja minu omale oli alati asetatud teetass, sest kohvi ma siis ei joonud. Söögilauas leidsid aset pikad ja huvitavad vestlused. Saime seal osa teineteise eludest, kuulsime ja jutustasime lugusid. Meist moodustus otsekui ühine Sutlepa perekond. Mäletan, et Igor tõi alati Ülestõusmispühadeks erilise tehnikaga tehtud imeilusaid mune, mida ta meile kinkis. Ja alati leidis aset ka munade-koks, kus selgitati võitja. Jäime kohvilauda alati kauaks istuma. 

Mõelda vaid, et üle poole sellest imelisest seltskonnast on juba Jumala juures. Igor kutsuti varakult, seejärel läks Thea ja nüüd, kevadel Aile, keda Toomas käis Sutlepa kabelis matmas ja mis jäigi viimaseks tema poolt läbiviidud matuseks… 

Võib vist öelda, et olin Sutlepas Toomase parem käsi. Mingid aastad käisime seal alati koos. Algul oli ka Thea meiega, aga kui tema väsis ja enam tulla ei saanud, sai ta ikka tervitused ja kotitäie head-paremat muuseumirahva poolt kaasa. Meiegi ei läinud kunagi koju tühjade kätega, vaid ikka kingituste ja kallistustega. 

Jah, aitasin Toomast, kuis sain. Näiteks palus ta mul teha kõik Sutlepa laululehed, see tähendab, valida sinna laulud. Mäletan, et olin ikka väga ähmis. Mul on jäänud mulje, et kirikuõpetajatel on selles “kunstis” mingid omad saladused, mistõttu vähestes kogudustes usaldatakse laulude valimine organistile. Aga Toomas usaldas! Ja ta ei vahetanud mitte ühtegi laulu välja! Kui olin kõhklev, sest mina vaatan ju valides väga täpselt ka viisi - viis peab ilus olema - vastas ta alati, et “sobib küll”. Hoolitsesin ka selle eest, et laululehti jätkuks ning vajadusel palusin neid juurde teha. 

Kahju, et paaril viimasel aastal ei saanud ma enam kuigi palju Sutlepas käia. Jaan palus mind Paldiskisse appi ja ajad paraku kattusid. Siiski tean, et mu maailma parim kolleeg Tiia käis heal meelel ja asjad olid samamoodi, nagu minulgi pikki aastaid. Siiski saatis Jumal mulle võimaluse olla Sutlepas Toomase viimasel teenistusel, Nelipühil. Tema jutlus oli võimas hüvastijätt -  vaevu liikuv vana tark mees, aga millised pikkade lausetega selged, säravad mõtted. Nüüd on see kõik ajalugu. 

Oeh. Kindlasti ei kirjutanud ma praegu kõigest Toomase ja Sutlepaga seonduvast. Tegu on ju kahekümne seitme aastaga! Eks ma pisut täiendan, kui midagi meenub. Aga teate, mul oli seda lugu kirjutades mitmel korral klomp kurgus. Need ilusad ajad olid kulla hinnaga. Alles nüüd taipan tõeliselt…

Toomas ja Jaani kirik

Alustasin Jaani kirikus tööd 1999.aastal. Esialgu läksin sinna oma praeguse pikaaegse kolleegi Tiia Tenno asendajaks tema lapsehoolduspuhkuse ajal. Minu paariliseks oli toona Helen Tammeste, kes asendas omakorda Kersti Petermanni, kes õppis parasjagu Saksamaal. 

Toona oli meil mingi imelik punktisüsteem, millega oma mängimisgraafikut arvestasime. Ristimine andis 2 punkti, matus 3, hardushetk 4, teenistus 5. Pidi olema tähelepanelik ja hoolsalt kantselei kladet jälgima, et mõnda matust maha ei magaks. Mõlemal oli pidev vastutus. 

Oreli mängupult oli praegusega võrreldes teistpidi ja asus “kapis”, kuhu organist pidi mängimiseks ronima. Väljavaated seal kapis olid ahtakesed, palju käis nii-öelda tunnetuse pealt. Selleks, et aru saada, kas õpetaja on näiteks end altaris rahva poole keeranud või viiuldaja auftaktiks valmis, tuli end pingi najale poolpüsti ajada ja püüda end noodipuldi tagusest aknast välja küünitada. Sellega aga oli alati see oht, et jalg võis kitsa ääre pealt pedaalile vajuda ja vales kohas “böö” teha. Aga küllap Toomas arvestas nende nüanssidega, sest meiega oli ta minu arvates vägagi leplik ja leebe. Olin kirikumuusikuna alustades üsna koba. Oskasin orelil küll keerukaid lugusid, aga teenistuse mängimine on ju hoopis midagi muud! 

Neil esimestel tööaastatel suhtlesin Toomasega peamiselt tulevaste talituste asjus ja kadusin seejärel üles oreli juurde. Tasapisi sain tuttavaks ka Arne, Aili, koorijuhtide ja toonase raamatupidaja Anu Ratasega, aga ka see oli vaid vajaduspõhine suhtlus. Mul polnud aimugi, millised nad inimestena on. 

Kui Tiia lapsepuhkuselt tagasi tuli, läks Helen panka tööle (ta õppis lisaks orelile ka majandust). Mina jäin, teades endiselt, et töötan Jaanis ajutiselt ja kohe-kohe tuleb Kersti tagasi. 

Ühel päeval tuli aga Toomas minu juurde ja teatas, et Kersti otsustas veel üheks aastaks Saksamaale jääda. Mäletan täpselt, kus see vestlus toimus - eeskojas kirikuteenijate toa juures. Ta vaatas mulle ootusärevalt otsa. 

Ütlesin, et Jaani kirikus on küll väga tore töötada, aga kahjuks pean ma endale nüüd midagi püsivamat vaatama ja lihtsalt ei saa end veel üheks aastaks ajutisega kinni panna. “Tere tulemast!”, ütles Toomas seepeale ja kallistas mind. Olin võetud päriselt tööle. 

Sellest hetkest läkski täide see, mille olin kunagi 17-aastaselt Jaani kiriku vespril päevikusse kirjutanud: “Minust peab saama organist”. Ma ei teadnud toona ei kiriku-värgist ega orelist midagi. Õppisin klaverit ja orel tundus lihtsalt kütkestav, tume ja müstiline, nagu ta seal hämaras kirikuruumis paistis. Jumal võttis mu õhkamise sõna-sõnalt kuulda. 

Sõpruseni Toomasega läks siiski veel aega. Jaani koguduses ei käidud sel ajal minu mäletamist mööda üldse tööväliselt läbi. Kohtudes suruti ametlikult kätt, tunda oli distantsi. Too kallistamise komme tuli millalgi hiljem, aga siiski enne Jaani tulekut. Täitsa võimalik, et aitasin sellele ka ise kuidagi kaasa, kui end juba pisut vabamalt hakkasin tundma, aga ega ma seda ikka üksi poleks saanud teha ja õnneks keegi mind seepeale ka ei vallandanud, pigem vastupidi - nii Toomasele kui Theale, Arnele ja ka teistele paistis kohtudes kallistamine meeldivat. Õhkkond muutus üha vabamaks. 

Siiski mäletan sellest ajast ainult ühte kollektiivset koosviibimist. See oli mingi jõululõuna või õhtusöök, mis leidis aset raamatupidaja Anu Ratase hiiglaslikus korteris- samas, kus hiljem elas Jaan Tammsalu. Kohal oli palju rahvast, kellest enamikku ma ei tundnud. Ma ei teadnud, kes on juhatuses, kes nõukogus, kes mingi muu asjapulk. Ja mis on nende nimed. 

Nii töötasingi mitu aastat natuke nagu distantsil olles. Mul oli kotis kaks hiiglaslikku võtit, üks, millega sai suure kirikuukse lahti (käisimegi toona suurest uksest!) ja teine, millega pääses orelirõdule, meie rahulikku paika. Need võtmed on mul siiani sahtlinurgas alles. 

Vahel, kui kellegi oli sünnipäev, kogunesime kokku ja laulsime sünnipäevalapsele “Aasta aasta peale”. Kes seal kõik olid, Veera ja Veera mees Volli, kes oli toona mu mäletamist mööda vähemalt saja aastane, aga kohtudes raputas pikalt kätt ja naeris rǒõmsalt, Hilda, Hille, kes mulle siiani jõulukaarte saadab, Elsa… kas keegi ununes? Oi, kuidas mulle see laul ei meeldinud! Palusin oma sünnipäeval mulle hoopis “Väikest karjast” laulda. Toomasel polnud minu isepäisuse vastu midagi. 

Kui vaja, oli Toomas vägagi konkreetne ja seda vaid temale iseomasel moel. Näiteks läks meil kord hardushetkel “lappama”. Mängisime vioola solistiga mingit barokkmuusika šedöövrit, seal on aga peaaegu igas osas võimalus kordusteks. Ma unustasin öelda, et midagi pole vaja korrata ning oma “kuudist” ei saanud ma seda talle ka karjuda, nii me siis kordasimegi rõõmsasti kõiki osi. Hardushetke esimene pool kestis kümne minuti asemel kakskümmend, mis tähendab, et hõlmas ka õpetaja kõneks mõeldud aja. Ja mida tegi Toomas - läks kantslisse, luges piiblist päeva salmi, ütles “aamen” ja läks tagasi kohale. Peale hardushetke lausus: “mul oleks ka võib-olla midagi öelda olnud!” - ja mina tundsin, et vajun läbi kiriku põranda otse katakombidesse. 

Olen sellest ka kusagil kirjutanud, aga mul on meeles üks ja ainus tüli mu armsa kolleegi Tiiaga, see oli siis, kui tema arvas, et oreli ümbert tuleks see tobe putka maha võtta, aga mina sõdisin vastu, et siis me külmume ju surnuks. Asi päädis sellega, et me mõlemad nutsime, noored plikad nagu me olime ja Toomas seisis abitult meie vahel ja ei osanud midagi kosta. :)

(Asi lahenes sellega, et putka võeti küll maha, aga varsti tuli Jaan Tammsalu ja algas kiriku remont ja kirik sai soojaks.)

Mul on Toomase ametitalitustest päris palju meeles. Need olid väga hästi struktureeritud, südamlikud, aga konkreetsed. Laulatuskõnes ütles ta muuhulgas: armastus ilma austuseta on nagu ühel jalal seismine, kaua ei suuda, väsib ära...

Ja matusetalitust alustas ta alati ühtmoodi (kirjutan peast): Issand, sina oled olnud eluasemeks põlvest põlve; enne kui mäed sündisid ja ma ja ilmamaa olid tuhudes, oled Sina Issand… ; tulge tagasi inimlapsed, sest tuhat aastat on nagu üks päev, nagu rohi mis hommikul hällib, õhtuks see närtsib ja kuivab… ; Issand õpeta meid oma päevi arvestama, et saaksime targa südame…

Praegu, kui seda kirjutan, kargas mulle pähe sõna “pühadus”. Vaat see käis temaga kõikjal kaasas. Tema elu ja olek olid pühadusega põimunud. 

Meie sõprus Toomasega hakkas aga idanema hoopis mujal - esmalt käies üheskoos teenimas Sutlepa kabelis ja eriliselt siis, kui Toomas kolis elama Veskimöldresse, minust vaevu kilomeetri kaugusele. Sellest aga kirjutan juba järgmistes postitustes.

Minu blogi

 Nii huvitav, ma olen oma blogi pidanud juba kuusteist aastat, kõik oma lugude teemad ainuisikuliselt välja mõelnud, kirja pannud ja üles riputanud. Vaid kolm aastat tagasi, meie ülikeerukal ajal oli paar korda, kui ma arvestasin Jaani palvega üldse mitte postitada - mida ma ausalt öeldes täna kahetsen, sest need olid ju minu mõtted ja tunded, ei muud - aga ülejäänud olen ikka oma äranägemist mööda tervikuks vorminud ja siia, oma turvalisse nurgakesse huvilistele lugemiseks sättinud. 

Minu kirjatükid ei pretendeeri mingile absoluutsele tõele, vaid tuginevad sellele infole, mis mul ühest või teisest asjast parasjagu on või mida olen kõrvalt kuulnud-näinud ja mille üle kas rõõmustan või valutan sũdant. Mul on olnud juba lapsest saati kombeks silmapaistvad või keerukad olukorrad endast lihtsalt välja kirjutada, et need ei hakkaks mind liialt vaevama - see on suurepärane teraapia, soovitan proovida. Ma ei oota kelleltki vastukaja ega lahendust, küll aga olen alati avatud diskusioonile kirjutatu üle, kui keegi peaks seda soovima. Kirjatükis saab alati teha korrektuure, kui ilmnevad uued nüansid.

Olgugi “kõigest” organist (kohati tundub siiani, et kirikus peetakse ainult õpetajaid mõtlevaiks olevusteks) ja pereterapeut, oman minagi asjade kohta isiklikku arvamust. Eriti kui mõni asi mind lausa otseselt puudutab, olgu siis isiklikus elus või muus rollis. Lihtsas keeles öelduna tunnen aeg-ajalt rõõmu või kurbust, mida tahan siin blogis jagada. Inimsuhted on mu vaieldamatu lemmikvaldkond.

Mul on selline eripära, et olen kirjutamises kordades võimekam, kui kõnelemises. Olen küll julge esineja, aga rääkides jooksen “kinni” ja unustan pooled asjad, millele tahtsin viidata. Seetõttu olen näiteks kehva koosolekutel argumenteerija ja tihtilugu õnnetu, er üks või teine asi jäi välja ütlemata. Kirjutada on minu jaoks poole lihtsam!  

Küll aga julgustan teisi inimesi rääkima või oma muresid muus sobivamas vormis jagama. Úkski probleem ei saa lahendust ilma, et selle esmalt nähtavaks teeksid. Mida keerukam on olukord, seda suurem peaks olema üldsuse teadmine ja haaratus. Tihtilugu on salatsemised seotud süü või häbiga, aga nendest mitte rääkimine teeb olukorra veelgi komplitseeritumaks ja vajutab kannatava inimese üha sügavamasse auku. 

Meenub üks hea näide. Möödunud nädala ilutses Eesti Ekspressi esikaanel lugu eesti organistist, kellega keegi õnnetu kirikuhärra kuidagi hakkama ei saanud. Esiteks olla too naisterahvas teda näost patsutamud,  teiseks tahtnud laenata pikendusjuhet. Seda viimast sai kirikhärra sõnul juba ulatusliku jälitamise alla liigitada. Loomulikult ei olnud vaesel papil muud võimalust, kui organist vallandada - ta oli ju abielus ja abielumehe jaoks on isegi juhtmetest mõtlemine täielik patt! 

Mina olin aga juba ammu enne seda artiklit kasutanud vana head meetodit “räägi inimesega”. Aimasin, et kui mitmeid aastaid orelimängijana töötanud inimene päevapealt ametist priiks saab, ei saa tema enesetunne eriti oivaline olla. Aimasin ka seda, et meie kirikus pole väga palju neid, kes teise inimese õnnetuse korral tema poole isiklikult pöörduvad. 

Seda viimast teadsin tänu ühele teisele, juba aastatetagusele tuntud organisti töölt vabastamise loole. Olin toona ainuke, kes sellele inimesele helistas ja küsis, mis juhtus ja kuidas sa hakkama saad. Ta kinnitas seda mulle mitmeid kordi. Saime kokku ja rääkisime pikalt-pikalt ning ta tuletas oma rasket aega ja minu toetust tänulikult veel aastaid meelde. 

Aga Ekspressi loo juurde tagasi tulles - tegelikult ma ei tundnudki seda organisti. Ainult nimepidi. Aga temagi oli mu küsimusest väga liigutatud (olin vist taas ainus, kes küsis) ja rääkis järk-järgult kogu loo. Viimaks lisas ta, et julgeb selles alandavas olukorras käia ainult mööda kuuritagust jalgrada ega suuda enam oma armsa kiriku poole vaadatagi. Ütlesin talle, et ega kogu eluks saa mööda kuuritaguseid käima jääda, seega - kui ta tunneb, et talle on suurt ülekohut tehtud, tuleb lugu avalikuks teha. Keegi teine seda teha ei saa. Näiteks minul  puudub teise poole versioon täielikult. See soovitus tundus talle vist mõistlik.

Sellest, kuidas lugu ajalehte jõudis, ma ei tea. Lugesin ja imestasin - oligi ainult põsepatsutus ja pikendusjuhe! Ja õpetaja kommentaar, et ta on ikkagi abielus ja ei suutnud enam koostööd jätkata. Ühtegi muud “süüd” polnud lisatud. Mina arvasin küll, et nüüd tuleb midagi paikapanevat… Ja inimene on tööst ilma nigu niuhti! Ahh?!

Minu Jaani patsutatakse ja nätsutatakse tädide ja onude ja noorema kirikurahva poolt nii palju, et kui tahaksin möllu teha, oleks juba mitu kogudusetäit rahvast suure kisa ja tagaajamisega laiali saadetud. Aga küllap jääb kõnealune lugu ikkagi soiku ja inimene on tööst ilma ja teised teenivad ausa näoga edasi. Organistide enamus on kuuldavasti küll õnnetu häbistatu poolel, aga ega see fakt midagi muuda. Hea, kui kuuri tagantki välja aitas. 

Vaat nii me siis elame ja inimestesse suhtume ja neid üle parda heidame. Ja loodame, et ehk hoiavad suu ilusti kinni. 

Loo algusesse tagasi tulles lisan veel, et me ei analüüsi mu siinsete postituste sisu enne avaldamist kunagi oma abikaasaga. Ta ütleb nende kohta alati oma arvamuse, kui neid loeb, aga ei survesta mind kunagi midagi muutma. Tema on arvamusliider ja tema kirjutised sotsiaalmeedias on minu siinsetest täiesti erinevad. 

Aga sellele nurgakesele on mul vast ikkagi õigus? Oma vaatenurgakestele ehk samuti…  

Kurbus

Ärakeelatu, süles Toomas Pauli talaar

Kohutavalt keerukas päev. 

Ühest küljest tahtsin olla vaiksuses ja head, kallist Toomast südamest leinata, teisest küljest oli seda äärmiselt valuline teha, sest “keegi” Tooma matuse korralduskomiteest oli rangelt öelnud, et “Tammsalu olgu kirikus absoluutselt välistatud ja olgu seda ka linnapea Raudsepp.” Nii teatas meile telefoni teel üks korraldajatest, kes ise arvas, et Jaan siiski ei ole selles kontekstis pelgalt “tühi koht”. See karm väljaütlemine lajatas hoobilt ristseliti, nii tema kui minu. Ei ole vast raske taibata, miks. 

Linnapea Raudsepalt oli eelnevalt tellitud kõne, mille seesama “keegi” otsustavalt ära keelas. Talle öeldi mõni päev hiljem otse, et ärgu ta ikka kõnet pidagu. 

Jaan ei mõelnud kordagi mingile kõnele, aga oli salamisi lootnud, et ehk tohib ta oma eelkäija Toomase kirstu Toomase enda talaari kandes kirikust välja aidata kanda, ei muud. Aga ei, ka selle olevat see “keegi” jõuliselt ära keelanud. Surnuaial võid kanda (!), ütles seesama helistaja. 

Sellised käsud ei tule enam ammu kusagilt kõrgemalt, teatas sõnumitooja. Järelikult on need tühistamised võrdselt positsioonilt, mis on eriti kurb ja arusaamatu. Miks ometi? 

Jah, muidugi sai sellega haiget teha. Jah, muidugi tehtigi. Kohutavalt. Oma abikaasat säärases situatsioonis näha, kus ta istub orelirõdul, Toomase talaar põlvedel - ma ei olnud selleks valmis. Ausalt. 

Mõnikord oleks parem teatud asju mitte teada, sest närvisüsteem ei pea vastu. Eile oli just selline päev.

Mina omalt poolt andsin endast kõik, et hea Toomase ärasaatmine oleks muusikaliselt kaunis. Tegime teiste muusikutega kõik, et see heliseks kõikide kõrvus veel kaua. Oli imeilus ja väärikas ärasaatmine. Ilus kõne Tiit Pädamilt, Rein Veidemannilt - kõik.

Aga ikkagi on mu mõttes üksainus küsimus. Miks? Miks ikka veel? Kas kellegi elu muutus tänase päevaga täiuslikumaks? Kas keegi tõusis Toomase järeltulija ja sõbra “eikellekski muutmise” võrra kõrgemale? Kas Toomas oleks ka nii tahtnud? 

Nii jäigi mul päriselt jumalaga jätmata. Tegelesin pidevalt enese kokkuvõtmisega. Mul ei ole nii tugev närvisüsteem, kui pealtnäha tundub. Aga küllap “väärisin” siis minagi lisakurbust, sest see, mida tehakse Jaanile, tehakse ka mulle. Meie abielu ei olnud vaid tema tegu. 

Õnneks mu armsad lohutavad mind. Helis, mu kallis laps rääkis minuga pikalt-pikalt. See on kõige olulisem

See on puhtalt minu mõtete ja tunnetega postitus. Jaangi sai selle olemasolust teada mitu päeva hiljem. 

Toomas Pauli mälestuseks

 “Sina oled ju minu laps.”

Nii ütles mu armas sõber, vana tark mees Toomas Paul, kui temaga vahetult enne jaanipäeva viimast korda kohtusime. Kogu see kohtumine möödus nii, et hoidsime tugevasti-tugevasti käest kinni. Rääkisime ja palvetasime. Nii tema, kui meie Jaaniga teadsime, et see kohtumine jääb viimaseks. 

See oli üldse kummaline päev. Olime juba mõtetega puhkuse lainel, palju oli teha, läbi mõelda, kaasa pakkida. Aega nappis. Tundus, et kõike on üle pea. Korraga hakkas mul peas ketrama mõte, et me peame Toomase juurde minema. Me lihtsalt peame minema. Kohe ja praegu, sest muidu sõidame maale ja enam ei saa. Tundsin selle mõtte intensiivsust lausa füüsiliselt. 

Kui läksin selle mõttega Jaani juurde, oli ta koheselt nõus. Ometi oli ka tema tohutus ajahädas. Mis siis ikka, ütles ta ja helistas Toomasele, kes ütles, et aeg on igati sobiv, tulgu me ainult. 

Kohale jõudes ehmusime, sest Toomas ei olnud enam oma toas. Ta oli viidud korrus allapoole hospiitsi. Minu tungiv mõte külaskäigu vajalikkusest sai sealsesse tuppa astudes kindla seletuse. Meid võttis vastu väga, väga, väga väsinud mees. Tema kõne oli vaevaline ja mõtted vajusid aeg-ajalt une rüppe. Ometi said kõik jutud räägitud. Ja kui Toomas palus Jaani palvetada, sai sellest palve Jumalale, et ta selle hea ja targa ja väsinud mehe oma käekõrvale võtaks ja koju viiks. Meil ei olnud sel õhtul enam kuhugi kiiret. Istusime kaua-kaua. Toomase viimane käeviibe meie minnes jääb mulle alatiseks silme ette.

Olen tõesti Toomase laps. Meil on olnud aastakümnete pikkune sõprus. Kui ma ligi kolmkümmend aastat tagasi Jaani kirikusse organistina tööle tulin, oli just tema see, kes mind, verinoort plikaohtu tudengit selle suure oreli taha kutsus ja sellele kaunile tööle usaldas. Olin muusikaakadeemias õppinud tema juures piiblitundmist ja liturgikat, teadsin, kui hoomamatult tark ta on. 

Olen seda ennegi kirjutanud, et Jaani kirikusse tööle minnes kuulsin eelnevalt, et see on üks väga tõsine koht. Olin ausalt öeldes päris hirmul, naerusuine kahekümne viiene, nagu ma toona olin. Õige pea aga selgus, et too ülitark ja range olemisega Toomas on ka üks ütlemata vahva vimkavend. Me sobisime hästi, kuigi palju aastaid ei julgenud ma tema kuuldes midagi paikapanevat arvata või välja öelda. See oli aukartus. Lõbus olla ja nalja teha ma küll ei peljanud. Tema juba mõistis ja naljatas vastu.

Suurim privileeg oli aga muidugi kuulata tema jutlusi. Siin lisanduvad kaunid mälestused Sutlepa kabelist, mida teenisime kindla tandemina üle kahekümne aasta. Sutlepas said õige hõngu nii jõulud kui jaanipäev, kuulsime neil aastail ülestõusmisest mitmekümne eri nurga alt, tunnetasime läbi tema sõnaseadmise Püha Vaimu võimu. Oh, olid need alles ilusad ajad! Olen õnnelik, et sain ka sel nelipühal, tema viimasel Sutlepa teenistusel ja üldse viimasel teenistusel olla organistina kohal ja autoga sõidutajana abiks. Mäletan hästi, millest me vestlesime. Et ega teda just väga paljud enam vaatamas käi… 

Üks tähendusrikastest lausetest, mis mulle paljude seas praegu meenub, on see, mille ta ütles, kui olin alles Jaani kirikusse tööle läinud ja pidin õhtul minema kirikusse harjutama. Siis aga selgus, et peauste vahele oli üheks ööks sätitud kirst lahkunuga, kelle sooviks oli veeta oma maise keha viimane öö just kirikus. “Ei ealeski”, karjatasin pead raputades, kui Toomas seda mulle teada andis. Noh, nii igaks juhuks. Toomas naeratas ja ütles: “Mina küll kardan rohkem elavaid...”

See oli tark lause, elavaid tulebki rohkem karta. Olen sellest hiljem palju kordi aru saanud. Aga Toomast ei pidanud kartma. Käisime aastaid perekonniti läbi, nemad Theaga meie juures, meie nende juures õhtusöökidel. Meie sõprus aina kinnistus ja süvenes. Kui Thea haigestus, katsusin ka neile nii palju kui võimalik omalt poolt abiks olla. Ega kolmikute kõrvalt ülemäära jõudnud…

Ometi ei julgenud ma pikka aega Toomasele öelda, et lahutasin oma abielu. Kartsin, et äkki ta pettub minus ja ütleb meie sõpruse üles. Teadsin, et kirikus on selle “abielundusega” mingid omad lood. Kui seda aga viimaks rääkisin, kallistas ta mind pikalt. “Miks sa ometi ei öelnud…” See tark mees mõistis. Ja mitte kohut. Meie sõprus jätkus samal viisil.

Edaspidi julgesin Toomasele kõigest rääkida. Ka mõne aasta taguse “tühistamisaktsiooni” ajal läksin esimesena just tema juurde pisarais nõu ja abi küsima. Ta teadis meie lugu ammu enne selle avalikkuse hambusse jõudmist. Tema ees olen julgenud nutta, tema on mind lohutanud ja kinnitanud, tema on meie eest palju palveid teinud. 

Meie viimasel kohtumisel ütles ta vaikselt: “Minust ei olnud ju teie kaitsjat.” Aga tegelikult oli. Oh, kuidas oli! Toomas tegi täpselt seda, mida teevad tõelised sõbrad. Ta oli ja jäi.

Hea Toomas, tänu Sulle kõikide nende pikkade ühiste aastate eest, tänu koostöö ja ühiste rõõmuaegade eest, tänu sügavate vestluste eest, tänu helduse, halastuse ja armastuse eest. Olen uhkusega Sinu laps, sest sellist vaimset isa ei ole just paljudel. Olgu Su teekond Taevase Isa juurde turvaline ja päikest täis kui tänane päev. “Isegi mina kardan,” ütlesid Sa kord ühel autosõidul, kui kõnelesime surmast. Aga viimasel sõidul Sutlepast tagasi ütlesid, et “ma olin vahepeal üksinda, aga nüüd on Thea jälle minuga.”

Leinan Sind väga. Aga tean, et Sul on nüüd hea, Jumala mõõtmatus süles koos oma kalliga. 

Kirik, püha paik

 

Kas te teate, kuidas käituvad skisofreenikud? Tihtilugu pöördvõrdelises seoses sellega, mis toimub nende sees. Mida suuremaks paisub nende sisemine segadus, seda enam hakkavad nad korda looma enese ümber.  Olen kunagi varajases nooruses takistanud ühel skisofreenikul mööblit aknast alla loopimast, kuna “segadust oli palju ja õhku vähe”. 

Umbes samasugune pilt avaneb mulle, kui vaatlen vana head luteri kirikut, mille sisemuses on asjad juba ammu täiesti käest läinud, aknast pillutakse aga alla täiesti kasutuskõlblikku mööblit, et tuba korda seada, kui piltlikult väljenduda. Silutakse vormi, mille sisu hõõgub plahvatuse eel. 

Lubatud on kõik ja mitte midagi. Ühed hõiguvad lahutamatutest abieludest, teised jalutavad performance korras alasti altari ees. Ühed keelavad vastassoost inimesel end isegi riivata, rääkimata kallistamisest, teised võtavad osa pride'ist, kus avalikult esitletakse pea kõiki seksuaalsuse vorme. Ühed keelavad naisõpetajaid sisenemast oma kiriku altarisse, teised korraldavad pühakojas punkkontserti, kus on “fuck'i, metal'it ja pulli”

Selles tohuvabohus peab olema väga tugev, et aru saada, millist “vagaduslaadi” keegi esindab ja kus on sinu isiklikud piirid. Ma ütlen ausalt, et kui mul ei oleks Jaani, kellega neid asju aeg-ajalt arutada, oleksin ka ise suures segaduses. Vestlused abikaasaga teevad pildi pisut selgemaks ja võtavad muret maha.

Ilmselgelt on ka kiriku eesotsas olevad inimesed keerukas olukorras. Asjad ei toimi enam nii nagu varem. Paraku ei saa neid ka jõuga uuesti “nii nagu varem” toimima suruda, sest nii nagu asjad on “tasapinnaliselt” segi ja laiali, mõtlen siinkohal üha hullemini haigutavat lõhet liberaalide ja konservatiivide vahel meie tänases päevas, on nad segi ja laiali ka vertikaalselt ehk hierarhilises plaanis ehk ülalt alla valitsemise tasandil, sest jõumeetoditele enam ei alluta. On hoopis teine aeg. Tasapinnaliselt silmast silma kõnelemise oma. Tunnete tasandil.

Vanasti ütles kõige tähtsam, kuidas asjad on ja inimestel polnud kuraasi (ega tihtilugu ka arukust) öeldut kahtluse alla seada. Tänasel päeval on haritud, mõtlevaid ja arvamusega inimesi kordades rohkem ning nendele pole enam mõtet jõupositsioonilt läheneda. Nad lihtsalt ei allu. Muidu on nagu Linnateatri Uskuja etenduses, kus preestri sõnade peale “kellele ei meeldi, mingu minema”, läkski peaaegu kogu kirik tühjaks. Seetõttu ma isegi mõistan kirku valitsejate “suu vett täis” olekut ja mitte midagi ütlemist. Eks ollakse plindris, sest rahvas on ikka igas suunas möllama hakanud. Ühed ühele, teised teisele poole. Piirid on täiesti kadunud. 

Tollele palju kõneainet pakkuvale Tartu Jaani kiriku moeüritusele pakuti mulle tööampsu ehk muusikute keeles keikat. Sooviti orelil midagi moodsat, kreatiivset, nagu luupimine ja muu sinna juurde kuuluv. Ega ma eriti juurelnud, kas säärane üritus üldse kirikusse sobib. Luba selle korraldamiseks oli ju antud. Õnneks ma ei saanud minna - ajaliselt ei sobinud. Piltidelt polnud näha, kas kasutusel oli ka orel või sai luupimine DJ-ga ära tehtud. 

See üritus oleks olnud kõvasti üle minu piiride. Muide, ma olen eluaeg oma lastele õpetanud, et kui me kellegagi koos elame, koos mängime, koos tegutseme, peame alati jälgima, kas kõikidel on turvaline ja hea ja ega me kellelegi haiget ei tee. Kui on oht, et miski võib riivata kellegi tundeid, pole sealtmaalt hea edasi minna. Kiriku ja koguduste eludes võiks olla samuti - nende juhtide näol peaks olema tegu täiskasvanud ja vastutusvõimeliste inimestega, kes peaksid vahendama tulijaile ja olijaile hingerahu. Antud üritus aga lajatas paljudele inimestele lahtise käega otse silmnäkku, olles meelega provokatiivne ja väljakutsuv. Haigettegev.

Teine “lajatamine” pidi Nissi kirikus ilmselt ilma suurema tähelepanuta ära toimuma, aga nagu ikka -kus tegijaid, seal nägijaid. Selle ürituse planeerimine kirikusse on veelgi arusaamatum. Punk ja kirik on minu jaoks ikka vägagi erinevad mõisted. Vaadake vaid kontserte kirjeldavaid plakateid! Ma ei tea… minu jaoks õõvastav! Miks kirikus?

Screenshotid FB-st, ei hakka paremaks lõikamagi

Mu vaated on muutunud tänu pereteraapia õpingutele ja šokeerivaile sündmustele isiklikus elus märksa liberaalsemaks, kui nad olid kunagi varem. Mõistan inimesi paremini ja ükski erinevus mind naljalt ei häiri. Vastupidi, olen oma südame avanud mõistmisele, halastusele, armule.Minu jaoks ei ole õigustust vihakõnele, sõimule, koha kätte näitamisele, sildistamisele ega lihtlabasele kurjusele. 

Oma usuelus püüan aga kesksel kohal hoida pühaduse mõistet. Kirik ehk pühakoda peaks olema selle mõiste materiaalne kehastus. Inimesed, kes tulevad pühakotta otsima olemise tõelist mõõdet ja saama kinnitust igavesest elust, olgu nad kuitahes eksinud ja patused, ei rüveta pühakoda. Küll aga saavad seda teha sündmused, mida me pühakotta lubame. Usule peaks jõidma ikka läbi kiriku poolt pakutavate vahendite, mitte tooma enda omi kaasa. Ka luterlik kirik saaks olla eksklusiisem, kui pisutki pingutada. Nõustun, et tuimust ja tuimalt ära tegemist kohtab siin-seal, kuhu olen vahel sattunud, omajagu. 

Kui arvatakse, et eelnimetatud üritused toovad rohkem noori kirikusse, siis eksitakse. Tänapäeva noortel on liiga palju lärmi ja ärevust ka ilma kirikuta. Pühadust kogetakse liiga vähe, sest pühaduse vastus on rahu. 

Mina olen oma lapsed väga otsustavalt pühakotta viinud. Meie peres kasvades lihtsalt peab teadma, kuidas kõlavad Bachi kantaadid ja milline sügavus on Mozarti Reekviemil. Poppi ja noortepärast leiavad nad mujaltki, aga mitte seda, kustkaudu avaneb uks igavikku. Pühaduse otsimine peaks saama vajaduseks. 

Mida mina teeksin, et asjad veidikenegi paremad oleksid? Jätaksin “välise vormi silumise” kus see ja teine. Näiteks inimesed, kes liturgiat Agenda järgi teevad, ei kahjusta kirikut kuidagi. Nad on ustavad ja head kristlased, las nad olla rahus. Mina keskenduksin sisemisele segadusele

Esiteks need avalikult räuskajad, solvajad, sildistajad… teiseks need performansi-tüübid, pungi ja pullimehed… Nende ühine nimetaja on lõhkumine, haiget tegemine. Ma alustaksin sellest.

Ilmselt päris ühtseks seda kirikut enam ei saagi. Jäävadki erimeelsused, liberaalsemad ja konservatiivsemad inimesed ja vaated. Jääbki arvamuste paljusus, on ju minugi oma üks paljude seast. 

Säärased fopaad võiksid aga tulevikus siiski olemata olla…

Muusikast kirikus

Kirikus oodatakse enamasti esitajatelt vaimulikku muusikat. Vaimulik muusika on muusikaliik, mis on loodud Jumala ülistuseks või palveteks Jumala poole. Koraalid, mida kogudus pühapäevast pühapäeva laulab, on kindlalt Jumalat ülistav või Tema poole palvetav muusika. 

Sisse- ja väljamängud on seevastu enamasti pidulikud marsilaadsed lood, mis konkreetselt Jumala ülistuseks kirjutatud ei ole, kui tegu pole just mõne suurejoonelise koraali eemänguga. Või järelmänguga. Eel- ja järelmängude ajal peaks õpetajal olema hea ja kindel kirikusse siseneda ja sealt väljuda. Kui tegu on instrumentaalmuusikaga, on tavakuulajal keerukas aru saada, kas see on loodud vaimulikus võtmes või on tegu pelgalt “Kevade marsi” või “Armastuse passiooniga” (suvalised pealkirjad). 

Ehk võiks öelda nii, et kui tegu on vägeva ja kauni teosega, on Jumal andnud selle loomiseks oma heakskiidu ja vahet pole, mis on loo pealkiri. Aga millegipärast päris kõigega päris nii ikkagi pole. 

Klassikalist muusikat peetakse üldiselt kirikusse sobivaks. Paljud ei tea aga seda, et ka klassika liigitub üsna selgepiiriliselt vaimulikuks ja ilmalikuks. Osad palad või suurvormid komponeeriti rikaste õukondade poolt tellituna salongides või ballisaalides esitamiseks. Hiljem kontsertsaalide tarvis. Enamus neist on vaikimisi tunnistatud sobilikuks ka kirikusse ja kõlavad seal vägagi sagedasti, kuigi tegu ei ole Jumalat ülistava muusikaga, vaid võib olla hoopis tantsumuusika või trubaduuri südantlõhestav armastuslaul. Aga kuna muusika on lihtsalt ilus ja kuna me ei mõista, millest see räägib, on kõik “juriidiliselt korrektne”.

Osaliselt peetakse kirikusse sobivaks ka vokaalteoseid, mida saab lähemal tutvumisel ja tundmaõppimisel nimetada pelgalt looduslüürikaks või teatud tunnetust või seisundit kirjeldavaks muusikapaladeks. Oma tuntuse, ilu ja kirikliku meelelaadiga näilise sobivuse tõttu pigistatakse neid kirikutes esitada lubades silm kinni, kuigi neis pole juttu ei Jumalast ega Jeesusest ega Pühast Vaimust. Tegu on täiesti ilmaliku muusikaga. 

Selleks, et ülalmainitud vanade teoste kohta päriselt aru saada, kas tegu on vaimuliku või ilmaliku muusikaga, peaks igal kirikuõpetajal olema isiklik muusikanõunik, kes orienteeriks kindlalt ja vankumatult muusika kujunemisloos ja suudaks selle kõrvutada kiriku ajaloo ja arengutega ning ütleks, et seda teost tohib ette kanda, aga toda mitte. Oleks see vast amet - muusika väljarookija!

Palju kergem tundub olevat meie oma eestikeelse repertuaariga. Sealt kuuleb kohe ära, kas teosed sisaldavad vajalikke sõnu või mitte. Mõni ülistab hoopis isamaad või kaunist loodust või aastaaega. Või lausa armsamat või ema või isa. Või laulab lapsele hällilaulu. See kõik võib olla tohutult kaunis, aga muidugi ei saa me sedagi nimetada vaimulikuks repertuaariks. Ometigi, kui see muusika on “klassika” või kirjutatud autori poolt, keda võib nimetada klassikaliseks heliloojaks, oleks ta justkui rohkem kirikusse lubatud kui mitte-klassika. 

Nüüd jõuangi siia, kuhu tahtsin seda kirjatükki alustades jõuda. Eesti muusika ajaloost ja ka tänapäevast võib nimetada mitmeid laule ja lugusid, mis ei ole “klassika” ja see tähendab, et nad on kuulsaks lauldud teatud ansamblite või koosseisude poolt, kelle loomingut nimetatakse popmuusikaks. Muidugi pole ka see muusika hoopiski loodud Jumala ülistuseks, olles aga väga sügavalt kinnistunud rahva südamesse ja kandes endaga nii eesti rahva keerukat ajalugu, kui lootust ja armastust. Ka sellesse valdkonda kuuluvad kaunid laulud või meloodiad, mis pärinevad näiteks mõnest teada-tuntud filmist ja on väga ilusad. 

Siinkohal tõmmataksegi tihti piir (küll mitte minu pühakodades, aga mõnedes kuuldavasti siiski) - kirikusse sobimatu. Miks?

Teeme Jaaniga üheskoos kontsertmõtisklusi. Teeme neid erinevatel teemadel igal pool, kuhu meid esinema kutsutakse. Kirikutes, kultuuriüritustel, raamatukogudes. Neis mõtisklustes põimuvad muusika ja sõna ühtseks tervikuks. Selleks, et sõna jõuaks kuulaja südamesse, peab muusika seda kindlalt toetama. Oleme mõistnud, et tihtilugu jõuab südametesse just seesama laul või meloodia, mida ei saa liigitada ei vaimulikuks muusikaks ega ka klassikaks, mis aga ometi aitab moodustada mõtisklusel kõlavate juttude ja lugudega ühtse terviku, sest sel muusikapalal on imeline omadus haakuda ka iga kuulaja isikliku looga. Vähe sellest, et nad teavad paljude seesuguste laulude sõnu ja sõnumit peast, on veel mitmeid eri dimensioone. 

Esiteks rahvuslik. Nii on näiteks mitmed Ruja laulud kandnud endas vaikse vastuhaku ja vaba Eesti igatsuse sõnumit, mis haakub meist peaaegu igaühe sõnulseletamatu kogemuse ja mälestustega ja tekitab ühes Jumala sõnaga kaduvusest ja kadumatusest hea koosluse ja magusvalusa äratundmise. 

Teiseks põlvkondade ülene. Podelski “Mõtiskluses” kõlavad sõnad “igas hetkes leidub head ja halba, sealt, kus lõpeb, seal ka algab tee…” või Ernst Enno sõnad “nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees, mis oli, see on läinud, mis tuleb, alles ees…” viivad mõtted esivanemate eludele ja pärandile, rikkusele, mida kanname endas ja pärandame omakorda oma lastele.

Kolmandaks oma isiklik põlvnemine. “Viire takka”, kaunis Muhu hällilaul, üldsegi mitte vaimulik, aga siiski nii kodune ja soe, viib mind oma lapsepõlvemaale, mere ja põldude rüppe. Kas see pole Jumala looming?

“Kuhugi on kadunud usk ja unustus…” või “ei tea, kuis Jumalaga on mul asjalood…” on teemad, millele peame kõik aeg-ajalt mõtlema. “Kuula, mis räägib silmapiir, kuula, kui kaugele ta viib…” on jällegi täiesti eluline ja samas Jumala sõnaga igati haakuv. Või “kurjus on must ja sõda on needus, julmuste aeg on suletud ring, piire ei sea vaid armastus teele neile, kel sees on lapse hing…”(laulust Lind ja laps). Kust otsast ja miks peaksid need laulud olema kirikusse sobimatud?

Kui ma mingit rahvale üldtuntud laulu orelil või klaveril esitan, ei tee ma seda kunagi nii, et “ketran loo läbi” nii nagu ta loodud on. Ei, sest kui mängin üksi, pole ju kedagi mind sõnadega toetamas. Sellisel juhul keskendun hoopis enam muusikale. Sõnad või fraasid las kumisevad vaikselt kuulajate südametes. Minu seaded sisaldavad lisaks mängitavale teemale improvisatsioone, modulatsioone, rütmimuutusi ja muud loomingulist, mis ühest küljest laseb kuulajal nautida endale tuttavat muusikateost, teisalt on ühe või teise laulu instrumentaalpalaks ümbersünni tunnistajaks. Kas need lood muutuvad seeläbi “klassikaks”, sest mina ju pole popmuusik? Kas need on ka sel kujul kirikusse sobimatud, kuigi olen ise kirikumuusik ja tajun kirikusse sobivat sõnumit oma arvates päris hästi?

Miks sellised küsimused? Sest mõni muusika sobivuse üle otsustaja ei pruugi siiski asja pointi tajuda, asetades mõne teose ühele pulgale teisega, mille esitusvajaduse kirikus võib ehk tõepoolest kahtluse alla seada. Näiteks arvas üks õpetaja, et Ekspresso machiato oleks ka orelil huvitav... 

Kokkuvõtvalt on erineva kirikumuusika teema põnev ja intrigeeriv. Jaan räägib ikka vahel Martin Lutherist, kes tõi saksa kõrtsilaulude viisid kirikusse ja kirjutas neile vaimulikud tekstid. Kui vagad mehed teda sõitlema hakkasid, et ta nii teeb, olla Luther öelnud, et head asjad tuleb ikka saatanalt ära võtta. 

Minu meelest ka. Eriti need, mille puhul isegi sõnu ei pea muutma! 

Uudne Nelipüha

 

Vana tark mees

Hästi palju segadust. Hästi palju ärevust. Hästi palju muret, pahameelt, solvumist. Tekib tahtmine eemale tõmbuda, vaikselt palvetada. Teisalt tahaks appi tõtata ja kõigele korraks pidurit tõmmata. Jätta kõik korraks seisma ja küsida: kus me oleme, miks me oleme, kuhu läheme?

Kunagi, kui mu lapsed väikesed olid, uurisin palju erinevate koolide kohta. Koolid on ju kodu kõrval tähtsuselt järgmised väikeste inimeste kujundajad, kuni nende suureks saamiseni. Nn eliitkoole pidasin liiga ahistavateks, sügavamat huvi tekitasid hoopis nn alternatiivsemad õppeasutused. Aga kas teate, mis oli neist mõnegi viga? See nende vaimsus tundus olevat üks suur tohuvabohu! Kui kuskil on midagi kristlusest ja midagi feng shuist ja tont teab, millest kõik veel, ei saa tulemus olla suurepärane. Vali siis ometi oma tee ja juhindu sellest, tahtnuks öelda. Aga ei öelnud, panin lihtsalt lapsed kristlikku kooli, sest kristlus oli selge ja arusaadav.

Enam ei ole. Vähemalt vana hea kindla luterluse vaatenurgast mitte. Neil nelipühil kogesin Pühale Vaimule keskendumise kõrval midagi täiesti uut, täiesti jahmatavat. Toomas Paul keerati peale tänase Sutlepa kabeli Nelipühi Jumalateenistuse viimast kirikulaulu ratastoolis seljaga koguduse poole ning ilma erilise selgitusteta kogudusele ega ka talle endale, riputati talle järjestikku kaks suurt ikooni näo ette ja Eerik Jõksi omaloomingulised pikad pühalaulud, esmalt Jeesusest, siis Neitsi Maarjast saatsid suure vaimuga mehe “energia” või siis “vaimu” neisse ikoonidesse, mis pidavat seejärel “laetuna” rändama kuhugi Inglismaale. Nii mulle hiljem selgitati. Asi pidavat väga sügav olema. Kas ma sellest üldse kirjutada tohingi… Mainin siiski, et Toomas Paul ise ei teadnud säärasest läbi tema korraldatud tseremooniast midagi. See olevat olnud kellegi karismaatilise proua soov, kellele polevat võimalik vastu hakata. Toomas pandi nö tanki. 

Ütlen ausalt, et tundsin end selles olukorras suhteliselt abitult. Tunnen siiani. Võibolla olen lihtsalt tobuke, kes “suuri asju” ei jaga. Äkki see oligi osa mingist ägedast rituaalist, mille üle peaksin hoopis rõõmustama? Aga et neid “suuri asju” tuleb viimasel ajal nii äkiliselt ja robinal, tunnen, et ei tule nendega enam väga hästi toime. Ausalt öeldes jättis eelkirjeldatud sündmuse jälgimine Nelipüha kogemuse peaaegu et varju- sest ma ei teadnud korraga, mis toimub. Kus ma üldse olen? Ja see kestis nii pikalt!

Olen luterlikus kirikus töötanud 30 aastat. Läksin ka täna oma arust ilma armulauata Nelipühi teenistust mängima, nagu olen seda Sutlepas aastakümneid (!) teinud. Need on olnud unustamatud ajad.

Muide, Toomas Paul on jätkuvalt imeline! Sellest peaks väga valjult ilmarahvale kuulutama! Millised erksad, pikkade põimlausetega mõtted, kõik peast! Jutluse sissejuhatus, erinevad nüansid, keskendumised ühele ja teisele teekonnale tänases teemas, südamlik lõpetus. Milline Õpetaja, milline tarkus ja hingetarkus! 

Aga jah … Kas äkki võiks midagi ka endiseks jääda? Kas ülalkirjeldatud tseremooniad ei peaks toimuma muul ajal ja kas neil osalemiseks võiks jääda inimestele ka vaba tahe? Või olen ma taas millestki ääretult valesti aru saanud ja võiksin lihtsalt moodsa ajaga kaasas käia? Aga kas moodsal ajal ongi kõik uuendused lubatud - mis aga kellelgi pähe kargab? Kas jumalateenistuse rahu ja korrastatuse võibki nii ära võtta? Kas see pole mitte vägivald? Ma pole mitte ainus, kes sattus suurde segadusse, mingisse imelikku abituse seisundisse. See kõik oli nii võõras, üle vindi, pealesunnitud. Kogudus seisis ja maigutas suud… 

“Mängi nüüd ruttu midagi luterlikku lõppu!” sosistas Margit A-K peale toda “püha üritust”. Aga mina miskit suurt ei suutnudki. Lõpetasin õige pea. 

“Sellest ajast alates, kui kirikusse toodi orel, toimus tegelikult laulmise surm”, nentis Eerik Jõks hiljem rahulolevalt kohvilauas. Veel sain teada, et iseseisev viisipidamatu jorisemine olevat palju rohkem Pühast Vaimust kantud, kui kirikulaul oreli saatel. Ühesõnaga, kohtusin teadmamehega, kelle kõrval on kõik liturgiamuutjad täielik kökimöki. 

Prognoosin, et tulemas on huvitavad ajad. Kui viirukist, kellukestest ja ikoonidest ära tüdinetakse, võidakse üle võtta teab mida. Peaasi, et poleks “Nõnda kui alguses oli…”

Torm kiriku ümber

 

Õudne, et meie oma luterlik kirik on täiesti lõhki. 

Õudne, et piiskopid kirjutasid sellise karjasekirja, mis nõuab kiriku “rumalatelt ja tagurlikelt” vaimulikelt ja veel “rumalamatelt” lihtliikmetelt vaikimist ja vastuvaidlematut kuuletumist, mõistmata, et enam ei ole see aeg, kus sellised asjad sel viisil toimivad. Autoriteeti ei saavuta jõuga. 

Õudne, et korraga on meie vanemate ja vanavanemate ja vanavanaavanemate liturgia ehk jumalateenistuse kord tähtsate onude muutmis- ja kuulsusjanu tõttu korraga valeks nimetatud. Õudne ja piinlik, et sellist küsimust ei suudeta lahendada muul viisil kui jõupositsioonilt.

Õudne, et konservatiivid ja liberaalid saavad üha enam lõhestatud, kuna vahet ei tehta konstruktiivsel dialoogil ja sõimul. Kuna viimast millegipärast ei sotsiaalmeedias ega ka mujal ei takistata, pole mingidki arengud antud valdkonnas võimalikud. Eriliselt häirivad on “konservatiividest” ropud lõugajad, kes teatud inimesi valimatute sõnadega solvavad. Arvamusi võib olla seinast seina, aga need, kes löövad sõnade või rusikatega, oleks tark oma ridadest kustutada. Küündimatute kisa on liialt esile kerkinud ja see võtab arukamatel tahtmise üldse midagi öelda. Lahendused taanduvad mülkasse.

Õudne, et mõned, kes kirikus liiga kõrgele ametipositsioonile paigutatud, ei oma elementaarseidki psühholoogiaalaseid oskusi, vaid kasutab oma võimu viisil, mida nimetatakse vägivallaks. Kardan, et asi läheb järjest hullemaks. 

Õudne, et kiriku liikmeskond muudkui kahaneb. Õudne, et selle eest vastutajad elavad otsekui mingis muus maailmas, seal, kus on palju raha ja palju võimu.  

Õudselt kahju, et olukord on nii hull. Hea, et siiani saab pelgupaika oma rahulikes kogudustes. 

Kiriku ümber 

puhus täna see vägev soe tuul,

kõik kohises lakkamatult,

kõik viis lendu, tooli, padja, raamatu,

teetopsi, küpsisepaki...

Imelik oli vaadata, et küünlal keset kirikut

leek isegi ei võbelenud.

Kõik see möll

oli ainult väljas.

(T.Õnnepalu)

 

Viiruk

 

Üks maailmaimedest, Meteora kloostritest. Matkasime seal mõni aasta tagasi.

Appikene, viiruk! Kui hea!

Jumalaema sündimise väikesest kirikust tuli täna see imeline lõhn, kui sellest tööle minnes möödusin ja ma ei teadnud, et see mind niivõrd raputab! Äratavalt, hingeavavalt!

Hetkega lendlesin Jeruusalemma, Rooma, Lõuna-Kreeka kloostreisse ja kuhu kõik veel, olin korraga ja igal pool, mind valdas tohutu rahu, tajusin ühtaegu igavikku ja rännukihku. Tundsin ürgset tungi siseneda sellesse tillukesse pühakotta ja langeda sealsamas pikka palvesse, aga mul ei olnud aega, pidin end lausa jõuga eemale kiskuma. Jooksin edasi, viirukilõhn sõõrmetes, armastus ja igatsus südames. Olin otsekui uuesti ärganud, virgunud oma tundlikku olemusse, südames tohutu tänulikkus, hinges tuline teadlikkus, et olen hoitud ja armastatud. See sõnum kajas ühtaegu nii olevikust, minevikust kui tulevikust. Mõistsin, et see vist ongi see taevaliste koor, mille õiget tähendust ma polnud siiani taibanud ja mis, oh üllatust, saab kaikuda ka siinsamas Liivalaia tänaval, viies täiesti eemale kesklinna tipptunni saginast, inimeste tormamisest, pidurikriginast, pinnapealsusest. Ühe jutiga tõelisusse. 

Andke ainult viirukit! 

Titehäälne tädi ja täiskuu kuma

Titehäälega tädil oli tänasel täiskuu tunnil pea pulki täis. Väiksemad segajad ilmnevad ta ajusagarates ka muudel aegadel, tegelikult lausa enamikul ta ärkveloleku tundidest, aga täiskuu, see taevane arm, muudab eidekese puha pööraseks. 

Esteks pidas ta kirikuköögis saiajahti. Titehäälega tädi on nimelt saiade kuninganna. Ta peab need kirikurahva jaoks taldrikule asetama, et inimesed saaksid peale rammusa vaimutoidu manustamist ka ihulist kosutust. Saiade asetamine on tähtis töö, aga hirmus keeruline. Magusad saiad tuleb asetada ühele, soolased teisele alusele. Võibolla lõigata ka eelnevalt pooleks. Ja säilitada seejuures juhtpositsioon. 

Teate, titehäälne tädi on küll väle, aga saiad va kurinahad, on kordaedes väledamad. Nad hüplevad titehäälse tädi silmade ees küll üles alla, küll kätest kinni ringis, ja kõige jubedam on see, et nad sosistavad talle seejuures igasugu rumalusi. Oma kuningannale ja korraldajale! Titehäälne tädi vehib kätega mis hirmus, aga saiakesed vaid itsitavad ta üle ja lasevad oma lugulaulu edasi. 

Juhuslikule kööki astujale võib jääda mulje, et titehäälne tädi lihtsalt loobib saiakesi ühelt taldrikult teisele. Loobib nagu lutsukive, ise kord nuuksudes, kord turtsatades. Võttes aga ühelt ja virutades teisele taldrikule. Alustades taas ja taas uuesti. 

Aga too vaatepilt on vaid näiline! Just sel hetkel nõuab titehäälne tädi saiakestele kõrgeimat võimalikku karistust. Sel hetkel lendab juba vähemalt miljon saiakest sihitult titehäälse tädi silmade ees häbematus korratuses. Kirikuköögist on saanud saiade galaktika. Näe, see lihapirukas on saiakeste Jupiter. Ja too hõljuk seal nõudekapi ees moonisaiade Veenus. Titehäälne tädi on väga hädas. 

Õnneks algab selsamal sekundil, mil juustupalmik, saiakeste galaktika kaval Madu, end peaaegu ümber titehäälse tädi kõrisõlme heidab, püha kiriklik talitus - mis täpselt, pole titehäǎlse tädi vaatenurgast üldse oluline- aga sealt võib leida päästet! Teekonnal köögist kirikusaali on titehäälset tädi vallutamas uus sisemine sund.

Titehäälne tädi on nimelt nii mõneski kuulsas või kuulsusetus kooris olnud juhtsopran. Vähemalt oma kujutluses, mis on täiskuu ajal erakordselt vägev. Et kirikus vahel ka lauldakse ja et neid laule kutsutakse koraalideks, on titehäälse tädi jaoks sügavalt teisejärguline. Sest niikui orel oma registrid valla päästab, on titehäälne tädi korraga taevastes kõrgustes. Teie näete teda küll rahutult oma kohal nihelemas, aga küllap te juba teate, et visuaalne info pole ka sedapuhku tõene. Titehäälne tädi on kõrgustes ja tema ebamaist olekut reedab vaid tema ennekuulmatu hääl. Sel ajal kui teised tavapärasel kombel koraaliviisi jorisevad, teeb taevastes avarustes ekslev titehäälne tädi oma titehäälega lausa imet. Ta nimelt kiljub. Mida kõrgemale lauluviis läheb, seda verdtarretavamaks need kiljatused muutuvad. Neis kaikub ahastust ja õudu. Neis ühendub linnuriik ja džungel, pudulojuste pulmalaul ja vedurivile. Sõnu neil lauludel pole. Või noh, teiste jaoks vast oleks, kuid titehäälse tädiga ei suuda keegi võidu laulda. 

Järgmine etteaste tuleb armulaua eel. Täiskuu ajal eriliselt atraktiivne. Siis kehastub titehäälne tädi karjakoeraks, kel tuleb kõik lähedalasuvad lambukesed altarivõre äärde valvelseisakusse ajada. Kirikus võib olla vaid kuus-seitse inimest, aga titehäälne tädi jookseb end sellegipoolest oimetuks. Ta lidub läbi kõik pingiread, et kontrollida, ega mõni oinake või uteke pole ometi pingi alla kõhuli visanud. Tavaliselt pole. 

Titehäälne tädi maandub ise altari ette alles siis, kui armulaud on peaaegu lõppenud. Ta litsub end kõige kitsamalt kõrvu seivate inimeste vahele ja lõõtsutab häälekalt, et nood tajuksid sooritatud ülesande üüratut raskust. Titehäälse tädi panus peab olema üldsusele nähtav. 

Vahel soovib titehäälne tädi pidada ka lauakõne. Seda siis peale kiriklikku talitust. Siis kui saiagalaktika on oimetuks loobitud ja lapikutena lauale kantud. Lauakõne võib alata täiesti suvalisel hetkel. 

Täna näiteks lõikas titehäälne tädi kahe professori omavahelisse vestlusesse, rebides kotist suvalise klade ning karjatades, et vaid tema teab täit tõde. Tajusin õudusega, et titehäälne tädi üritab järgnevalt oma tõe ka teistele teatavaks teha. Lauakõnena. Ei, pigem lauakarjena. Ta tõusiski püsti ja tõmbas kopsud õhku täis. Kuna aga nii professorid, kui muu rahvas näisid piisavalt ehmunud, sikutasin ta varrukat pidi robinaga maa peale ja sisistasin kaks ranget võlusõna: jää vait! Mõjus.

Ega lõputult ja igas valdkonnas saa ka seda va täiskuud kummardada. Nuusutaks vahelduseks ka tavaelu meenutavat olemist. 

Titehäälsest tädist sügava ohkena väljavoolav õhk tundus olevat kõikidele kergendus. 

Mai ja muu

Merelinn Helsingi

 Ma pole hiigla ammu kirjutanud! Muidugi on olnud ka vahepeal mitmeid mõtteid ja teemasid, mille üle oleksin tahtnud juurelda või mida jagada, aga ikka juhtus nii, et üks või teine tegevus tuli vahele ja sinnapaika see jäi. 

Meie pere elab praegu kolmikute 9.klassi lõpetamise rütmis. Kõik eksamid on tänaseks tehtud ja kui ma asja lühidalt kokku võtan, võin seda teha vaid ühe sõnaga - ülivinge! Kõige tipp oli Loviisa mataeksam, mille tulemus oli lausa 100%! Valdav enamus kõikide tulemustest oli üle 90%. Mitte et hinded kõige olulisemad oleksid, aga kui neid tulemusi ja noorte elurõõmu omavahel kõrvutada, on õnnis tõdeda, et ju on ka minul nende kasvatamises ja läheduse ning usalduse tekitamises midagi õigesti läinud. 

Maikuu on olnud ilus, aga kohutavalt külm. Õde andis mulle “mõned” tomatitaimed, millest nüüdseks on suureks ja elujõuliseks kasvanud lausa paarkümmend! Õues valitseva jaheduse tõttu on nad me elutoast hõivanud päris arvestava osa. Õnneks lubatakse vahelduseks ka soojemat ilma ning otsin praegu varianti, kuidas neid tomateid mingi sellise süsteemiga edasi kasvatada, et nad oleksid hoitud, aga ei vajaks minusuguse siia-sinna liikuva inimese ülemäärast hoolt. Mul on mitmeid tuttavaid “tomativahte”, eesotsas mu enda vanematega, kes ei saa suvel paariks päevakski oma hoolealuste juurest kuhugi liikuda, kuna need viskaksid seepeale sirakile. Mina küll nii paikne olla ei suudaks, mul peab olema vabadus. Ühesõnaga, oleks neil mingi kastmissüsteem ja kaitsev majake ümber, võiks neist palju rõõmu olla. Aga küll ma lahenduse välja mõtlen!

Eelmisel nädalavahetusel käisime Rootsis ja Soomes. See oli imeline reisike! Lendasime reede hommikul Stockholmi, kus õhtupoolikul toimus kontsert-mõtisklus Urmas Sisaski mälestuseks ja Jaanil oli palutud ette kanda tema viimasele suurteosele Gloria Patri II kirjutatud tekste. Teiseks esitajaks oli rootsi-eesti pianist (ja psühholoog, nagu hilisemast jutuajamisest selgus - niisiis on meil mõndagi ühist) Iren Koop-Lind. Üritus toimus Eesti majas, kus ma polnud varem käinudki. Kontsert-mõtisklus võeti vastu ülisoojalt ning saal oli rahvast täis. 

Aga me ei jäänud Stockholmi kauaks. Juba kell 8 õhtul läksime laevale, et sõita Soome, Turu linna. Õhtu oli vaikne ja päikseline (aga külm!). Olime tellinud buffee-õhtusöögi ja seda serveeriti ilusas suurte akendega söögisaalis. Päike oli loojumas, laev liugles läbi rootsi saarestiku (see kestab muide enne ulgumerele jõudmist umbes 5 tundi), meie ees olid hõrgutavad road ja joogid. Oli aega, rahu… Oi, kuidas mulle sellised hetked meeldivad!

Laupäeva hommikuks olime Turus. Ilm oli keeranud vihmale ning oli endiselt jahe, aga sellest polnud lugu. Läksime külla Jaani sõbrale, kunagisele Ahvenamaa praostile Mårten Andessonile. Nad polnud kaua kohtunud ja juttu jätkus kauemaks. Vahva, kui inimestel on eluaegsed toredad sõbrad! Vahepeal tegime Jaaniga ka väikese linnatuuri. Huvitav, et mul oli Turust hoopis teine mälestus! Arvasin selle olevat nunnu väikese linna, mille keskel kirik ja ümber loksumas meri. Aga ei, küllap oli see vaid mu kujutlus - või siis ajan selle segi Naantaliga, kus käisime Muumimaal, ajal, mil Helis oli väike! 

Oi, praegu tuli mulle meelde üks naljakas lugu nimetatud Muumimaa reisist. Õigemini video. Küsin selles Heliselt peale reisi, et mis talle kõige rohkem Muumimaal meeldis. Helis seletab rõõmsalt, et selleks oli üks väike sinine kaarjas sild üle sealse jõekese. Tõepoolest, ta jooksis kordi ja kordi üle selle! Seejärel küsin, kas on midagi, mis üldse ei meeldinud. Tüdruk niheleb veidi ja vastab siis ebalevalt: “Muumid…” 

Aga tulen nüüd tagasi tänasesse Turu linna, mille kohta mu mälu vimkasid viskas. Oeh… selgus, et see linn on üsna suur ja ilmetu. Aga eks tal ole olnud ka keerukas ajalugu…

Pealelõunal istusime Jaaniga rongi ja alustasime sõitu Helsingi suunas. Just siis hakkasid tulema teated Soomes allakukkunud eesti helikopteritest. Algul tundus see uudis täiesti absurdne ja ebareaalne. Asjaolud aga muudkui selgusid ning tänaseks on teada, et meie laste noor klassijuhataja kaotas selles õnnetuses oma mõlemad vanemad. See on lihtsalt niivõrd kurb, et pole sõnu…

Meie aga jätkasime Helsingis. See on linn, mis on “andnud ennast väga aeglaselt kätte”. Õigupoolest hakkasin teda hindama alles mõni aasta tagasi, kui liikusime rattaseltskonnaga veidi “peatrajektoorist” kõrvale. Olen sellest kirjutanud ka ühes oma varasematest postitustest: https://maris74.blogspot.com/search?q=Helsingi Ka augustis Helisega kontserdil käies oli seal imetore. Nüüd, koos Jaaniga rännates tajusin aga eriliselt, milline väärtus on, kui su partner on koos sinuga ja kogu aeg on nii lihtne ja tore olla! Ja nii palju saab naerda! Ma pole ikka veel täiesti ära harjunud, et selline asi on võimalik!

Meie hotell asus otse kesklinnas, ühel väikesel vaiksel põiktänaval mere lähistel. Sealt sai hõlpsasti absoluutselt igale poole.

Pühapäeval oli kirikupäev. Jaan teenis sel korral Helsingi eesti kogudust ning mina olin organistiks. Rahvast oli üllatavalt palju ja selgus, et sealne eesti kogukond on tugev ja kokkuhoidev. Saime mõlemad ohtralt kiidu- ja tänusõnu, mis tegid palju rõõmu.

Pealelõunal laenutasime aga jalgrattad, millega väntasime mööda Helsingi kaunimaid paiku lausa kolm tundi. Teate, kui mugav see rattalaenutus sealmail on! Ja kui mõnus see sõit oli! Oleme küll tohutud kõndijad, kuid need vahemaad olnuks meile jalgsi siiski liiast.

Ja esmaspäev oli samuti põnev. Siis sõitsime külla Paldiski sõpruskogudusele Kirkonummis, mis on Helisingist umbes tunnine teekond. Sinna sõitsime metroo ja bussiga, tagasi rongiga. Meil oli sealse kiriku juhtidega kena kohtumine ja lõunasöök, vaatasime üle ka mõningate vitraažakendega kaunistatud Kirkonummi kiriku. 

Ja oligi aeg tagasi Eestisse tulla. Mõtlesime, et kõnnime sadamasse mööda sedasama kaunist mereäärt, kus eelmisel päeval olime ratastega seigelnud. Kujutlesin, kuidas peatume mereäärsetes kohvikutes, lonksame päikeseloojangu taustal teed ja ampsame midagi head. Tegelikkus oli aga muu. Kohvri ja kompsudega polnud too teekond üldsegi meeldiv. Pealegi osutus see pikemaks, kui oskasin eales arvata! Mingist kohvikust ei olnud juttugi. Ega loojangust. Seda, et Jaanil on nii kohutavalt pikad ja kiired jalad, tajusin ka esmakordselt - ta jooksis laevale nagu noor sälg! Minu reielihas sai vist sellest tormamisest lausa rebestuse - eile ei saanud trepistki üles! Noh, täna on siiski parem…

Vaat selline reis. Aga kodus on ka hea olla! Ikka koos.

Taaskord paarisuhte teemal

 1Ms 2:18 Ja Issand Jumal ütles: "Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on."

Mõtlesin täna selle kirjakoha peale. Paariterapeudina. Olen viimasel ajal päris palju sattunud lugema erinevaid abielukäsitlusi, enamikku taas kristlikus võtmes ja see kõik on olnud väga põnev. Ometi olen neis kõigis täheldanud ühe nüansi puudumist. Neis kirjatükkides eeldatakse nimelt, et kõik inimesed on ühe mütsiga löödud. Eraldi arutlust ei ole ei elukogemusteta noorte, hariduslikult või majanduslikult ebavõrdsete paaride ega ka erineva taustsüsteemiga inimeste suhete toimimise kohta. Rääkimata sõltuvusainete või vägivallaga suhetest. Neid aspekte isegi mitte ei mainita. Räägitakse mingist “normaalsest” või “tavapärasest” abielust. Jahutakse pikalt teemal, et “abielus tuleks teha nii ja naa”. Millises?

Mis kõige hullem, sellega vaikitakse täiesti maha ülioluline detail, mille see lühike Jumala poolt öeldud lause ilusti esile toob: “ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on.”

Olen üha enam hakanud mõtlema, kui palju inimesed üldse juurdlevad selle üle, kas nad on valinud enesele kohase kaaslase. Kes on mõelnud ja kelle vastus on jah, selle jaoks on need arutelud, mida ma viimasel ajal raamatutest lugenud olen, igati huvitavad ja õigustatud. 

Aga kui inimesed lihtsalt ei olegi teineteise jaoks kohased? Tuleb meelde üks padu-loomeinimesest mees, kes näitas küll oma tõelist olemust algusest peale, aga keda ta naine ikkagi ontlikuks pereisaks püüdis “kasvatada”. Muidugi lõppes asi raginal lahkuminekuga. Too mees olnuks kohane vaid sama boheemlaslikule naisele. Või teine näide: haritud naine, kes sidus end vaimse alaarenguga mehega. Kui too “tembutama” hakkas, oli ju selge, et seda asja ei andnud “parandada”. Tulemuseks taas katastroof. 

Aga sellest ei ole justnagu sünnis rääkida. Tuleb näidata, et pingutatakse, ka siis, kui asjal pole mingit mõtet. “Elage eraldi, aga ärge lahutage,” nagu üks “paduvaga” vaimulik kusagil soovitas. Kamoon!

Ärgu nüüd arvatagu, et neid, kes pole teineteisele kohased, on valdav enamus. Sugugi mitte, enamus paarisuhetest on teineteisele igati kohaste inimeste vahel, kel vahel pole lihtsalt enam tahet teineteisega jätkata. Aga see on hoopis teine teema. 

Minu arvates tuleks alati alustada ülalmainitud küsimusest  - kas inimesed on teineteisele kohased? Olen üha enam kindel selles, et kui ei ole, ei aita ükski ussi- ega püssirohi, nad lihtsalt ei saa teineteisega hakkama. Ega hakkagi saama. Aga äkki kellegi teisega saaksid?

 Tõsi, on neid, kes alistuvad. Aga õnneks on ja jääb olema ka neid, kes (lõpuks) loobuvad ja lahutavad. Inimestena januneme ikka elusama elu poole. Kui vagad ja pühad arvavad, et seda ei tohiks teha, siis mõelgu järele, miks on kirikus üha enam seda “halli ala”, kus lihtsalt enam ei abiellutagi. Elatakse vaikselt koos ja kui vaja, minnakse vaikselt lahku. Püha silmakirjalikkus, kas pole!

Küsin mõnelt paarilt üsna otse, miks nad üldse koos on. Teinekord tuleb seda küsida lausa mitu korda ja mitmel viisil, enne kui nad selle peale mõtlema hakkavad. (NB! Terapeudid ei jaga kunagi soovitusi, aga sellele miks-küsimusele mõtlemine on hea edasiminek.) 

Mõnikord ongi valitud täiesti ebasobiv kaalsane ja seda on juba mõne küsimuse kauguselt paista. On rida põhjusi, miks me selles teemas silmaklappe kipume kandma. Aga kas arvate tõesti, et ka kõik mitte kohased partnerid on Jumala poolt saadetud?

Siit edasi küsiksin, kas tõesti arvatakse, et kõik inimesed suudavad esimesel korral ja pooljuhuslikult (nii me ju tihtilugu noorena tutvume) leida enesele kohane kaaslane, kellega elu lõpuni koos olla? Et selles teemas mingit eksimisvõimalust ei olegi? Ei mingit võimalust, et oled ehk verinoorena valinud vale suhte või on su abielust kujunenud ajapikku kooslus, millest oleks elutervem eemalduda? Kas tõesti saab ka tänapäeval mõelda nii, et kui kord lubaduse andsid, siis täida, nui neljaks! Aga kui ma varem ei osanud?  Huvitav, kelle ees me seda näitemängu siis etendame? Silmakirjalikult «pühade» kirikuisade ees, kes lubavad lahutajad põrgusse saata? Või “vagade” vanatädikeste ees, kelle jaoks on arhailised reeglid otsekui rauda raiutud? Tuldagu ometi tänapäeva maailma!

Jumal lubab meil kohtuda igasuguste inimestega. Nii võime me armuda ka neisse, kes meile absoluutselt ei sobi. Omal vastutusel. Muidugi peaksime tegelikult valima enesele kohase. Ainult et - kas inimeselt, ühes kõikide tema isikuomaduste ja taustainfoga, saab kindlalt eeldada sellega hakkamasaamist?

 Muidugi on paare, kes ongi algusest lõpuni koos, olles teineteisele igati kohased. See on suur väärtus ja vedamine. Osalt võib muidugi õnnestumise taga olla ka teadlik valik, suurelt jaolt mängib aga rolli pime juhus. Seda eriti nooremate hulgas, kel veel elukogemust ja analüüsivõimet napib. 

Ja kui mõistus ütleb,  et “partii” on hea, aga tunded sellele ei järgne, mida siis teha? Ilmselt teavad kõik, et kõikidesse inimestesse pole me võimelisedki armuma. 

Minagi olen valinud enesele mitte-kohaseid partnereid. Olen neisse ka armunud. Olin emotsionaalses plaanis üsna hilise arenguga, mistõttu jõudsin ka sellise toreda omaduse nagu eneseväärtustamiseni suhteliselt hilja. Arvasin naiivselt, et minu armastus saab teist inimest muuta, tuleb vaid kannatlik olla. Võimaldasin end kohelda äärmuslikult halvasti. Arvate, et Jumal tahtis, et ma oleksin seda tegema jäänudki? 

 Olin armudes väga noor ja minu teele ei sattunud kahjuks meest, kes oleks mind lubanud oma turvalise kaitse all “küpseda”. Praegu tundub naljakas, aga eks minagi soovinuks nende ülinappide vahenditega, mida toonases koosluses sobivuseks võis nimetada, (kõige selle sobimatu kõrval, millele läbi sõrmede vaatasin,) saavutada elukestev suhe. Õnneks seda ei juhtunud! Aga ometi ei osanud ma koheselt niipidi mõelda, et tegu polnud mulle kohase kaaslasega. Sellega, kelle Jumal saatis. 

Jah, olin elukogemuseta ja naiivne. Aga kas peaksin siinkohal arvama, et Jumalal oleks olnud hirmsasti vaja minu piinasid vales suhtes, ainult seetõttu, et olin kunagi pisut läbimõtlematult andnud lubaduse, mis polnud eriti mõistlik? Pigem arvan, et säärased lubadused on olulised kellelegi, kes ei ole suhetes eriti tugev, küll aga demagoogias. Kes arvab, et kõik on ühe mütsiga löödud. Äkki oleks aeg sellised loosungid seinalt korjata ja hakata väärtustama seda, mis on tõeline? Ka ebaõnnestumised kuuluvad tõe otsimise ja leidmise juurde…

Ühe laulatuse koraali kohta, mis algab “Nüüd Issand oled sidunud kaks kätt, kaks südant ühte”, ütles üks vana tark vaimulik, et tema pole küll kindel, et Jumal isegi altari ees kõikide käsi ja südameid seob. Osad sidumised on küllap inimlikud eksitused, mis teha. 

Minu arvates on aeg igati küps kirikliku lahutuse seadustatud sisseviimiseks. Kui kaua me ikka keskaja kombel seda teemat käsitleme! Olen kahe käega abielu ja truuduse poolt - aga ikka sellega, kes kohane.