Mai ja muu

Merelinn Helsingi

 Ma pole hiigla ammu kirjutanud! Muidugi on olnud ka vahepeal mitmeid mõtteid ja teemasid, mille üle oleksin tahtnud juurelda või mida jagada, aga ikka juhtus nii, et üks või teine tegevus tuli vahele ja sinnapaika see jäi. 

Meie pere elab praegu kolmikute 9.klassi lõpetamise rütmis. Kõik eksamid on tänaseks tehtud ja kui ma asja lühidalt kokku võtan, võin seda teha vaid ühe sõnaga - ülivinge! Kõige tipp oli Loviisa mataeksam, mille tulemus oli lausa 100%! Valdav enamus kõikide tulemustest oli üle 90%. Mitte et hinded kõige olulisemad oleksid, aga kui neid tulemusi ja noorte elurõõmu omavahel kõrvutada, on õnnis tõdeda, et ju on ka minul nende kasvatamises ja läheduse ning usalduse tekitamises midagi õigesti läinud. 

Maikuu on olnud ilus, aga kohutavalt külm. Õde andis mulle “mõned” tomatitaimed, millest nüüdseks on suureks ja elujõuliseks kasvanud lausa paarkümmend! Õues valitseva jaheduse tõttu on nad me elutoast hõivanud päris arvestava osa. Õnneks lubatakse vahelduseks ka soojemat ilma ning otsin praegu varianti, kuidas neid tomateid mingi sellise süsteemiga edasi kasvatada, et nad oleksid hoitud, aga ei vajaks minusuguse siia-sinna liikuva inimese ülemäärast hoolt. Mul on mitmeid tuttavaid “tomativahte”, eesotsas mu enda vanematega, kes ei saa suvel paariks päevakski oma hoolealuste juurest kuhugi liikuda, kuna need viskaksid seepeale sirakile. Mina küll nii paikne olla ei suudaks, mul peab olema vabadus. Ühesõnaga, oleks neil mingi kastmissüsteem ja kaitsev majake ümber, võiks neist palju rõõmu olla. Aga küll ma lahenduse välja mõtlen!

Eelmisel nädalavahetusel käisime Rootsis ja Soomes. See oli imeline reisike! Lendasime reede hommikul Stockholmi, kus õhtupoolikul toimus kontsert-mõtisklus Urmas Sisaski mälestuseks ja Jaanil oli palutud ette kanda tema viimasele suurteosele Gloria Patri II kirjutatud tekste. Teiseks esitajaks oli rootsi-eesti pianist (ja psühholoog, nagu hilisemast jutuajamisest selgus - niisiis on meil mõndagi ühist) Iren Koop-Lind. Üritus toimus Eesti majas, kus ma polnud varem käinudki. Kontsert-mõtisklus võeti vastu ülisoojalt ning saal oli rahvast täis. 

Aga me ei jäänud Stockholmi kauaks. Juba kell 8 õhtul läksime laevale, et sõita Soome, Turu linna. Õhtu oli vaikne ja päikseline (aga külm!). Olime tellinud buffee-õhtusöögi ja seda serveeriti ilusas suurte akendega söögisaalis. Päike oli loojumas, laev liugles läbi rootsi saarestiku (see kestab muide enne ulgumerele jõudmist umbes 5 tundi), meie ees olid hõrgutavad road ja joogid. Oli aega, rahu… Oi, kuidas mulle sellised hetked meeldivad!

Laupäeva hommikuks olime Turus. Ilm oli keeranud vihmale ning oli endiselt jahe, aga sellest polnud lugu. Läksime külla Jaani sõbrale, kunagisele Ahvenamaa praostile Mårten Andessonile. Nad polnud kaua kohtunud ja juttu jätkus kauemaks. Vahva, kui inimestel on eluaegsed toredad sõbrad! Vahepeal tegime Jaaniga ka väikese linnatuuri. Huvitav, et mul oli Turust hoopis teine mälestus! Arvasin selle olevat nunnu väikese linna, mille keskel kirik ja ümber loksumas meri. Aga ei, küllap oli see vaid mu kujutlus - või siis ajan selle segi Naantaliga, kus käisime Muumimaal, ajal, mil Helis oli väike! 

Oi, praegu tuli mulle meelde üks naljakas lugu nimetatud Muumimaa reisist. Õigemini video. Küsin selles Heliselt peale reisi, et mis talle kõige rohkem Muumimaal meeldis. Helis seletab rõõmsalt, et selleks oli üks väike sinine kaarjas sild üle sealse jõekese. Tõepoolest, ta jooksis kordi ja kordi üle selle! Seejärel küsin, kas on midagi, mis üldse ei meeldinud. Tüdruk niheleb veidi ja vastab siis ebalevalt: “Muumid…” 

Aga tulen nüüd tagasi tänasesse Turu linna, mille kohta mu mälu vimkasid viskas. Oeh… selgus, et see linn on üsna suur ja ilmetu. Aga eks tal ole olnud ka keerukas ajalugu…

Pealelõunal istusime Jaaniga rongi ja alustasime sõitu Helsingi suunas. Just siis hakkasid tulema teated Soomes allakukkunud eesti helikopteritest. Algul tundus see uudis täiesti absurdne ja ebareaalne. Asjaolud aga muudkui selgusid ning tänaseks on teada, et meie laste noor klassijuhataja kaotas selles õnnetuses oma mõlemad vanemad. See on lihtsalt niivõrd kurb, et pole sõnu…

Meie aga jätkasime Helsingis. See on linn, mis on “andnud ennast väga aeglaselt kätte”. Õigupoolest hakkasin teda hindama alles mõni aasta tagasi, kui liikusime rattaseltskonnaga veidi “peatrajektoorist” kõrvale. Olen sellest kirjutanud ka ühes oma varasematest postitustest: https://maris74.blogspot.com/search?q=Helsingi Ka augustis Helisega kontserdil käies oli seal imetore. Nüüd, koos Jaaniga rännates tajusin aga eriliselt, milline väärtus on, kui su partner on koos sinuga ja kogu aeg on nii lihtne ja tore olla! Ja nii palju saab naerda! Ma pole ikka veel täiesti ära harjunud, et selline asi on võimalik!

Meie hotell asus otse kesklinnas, ühel väikesel vaiksel põiktänaval mere lähistel. Sealt sai hõlpsasti absoluutselt igale poole.

Pühapäeval oli kirikupäev. Jaan teenis sel korral Helsingi eesti kogudust ning mina olin organistiks. Rahvast oli üllatavalt palju ja selgus, et sealne eesti kogukond on tugev ja kokkuhoidev. Saime mõlemad ohtralt kiidu- ja tänusõnu, mis tegid palju rõõmu.

Pealelõunal laenutasime aga jalgrattad, millega väntasime mööda Helsingi kaunimaid paiku lausa kolm tundi. Teate, kui mugav see rattalaenutus sealmail on! Ja kui mõnus see sõit oli! Oleme küll tohutud kõndijad, kuid need vahemaad olnuks meile jalgsi siiski liiast.

Ja esmaspäev oli samuti põnev. Siis sõitsime külla Paldiski sõpruskogudusele Kirkonummis, mis on Helisingist umbes tunnine teekond. Sinna sõitsime metroo ja bussiga, tagasi rongiga. Meil oli sealse kiriku juhtidega kena kohtumine ja lõunasöök, vaatasime üle ka mõningate vitraažakendega kaunistatud Kirkonummi kiriku. 

Ja oligi aeg tagasi Eestisse tulla. Mõtlesime, et kõnnime sadamasse mööda sedasama kaunist mereäärt, kus eelmisel päeval olime ratastega seigelnud. Kujutlesin, kuidas peatume mereäärsetes kohvikutes, lonksame päikeseloojangu taustal teed ja ampsame midagi head. Tegelikkus oli aga muu. Kohvri ja kompsudega polnud too teekond üldsegi meeldiv. Pealegi osutus see pikemaks, kui oskasin eales arvata! Mingist kohvikust ei olnud juttugi. Ega loojangust. Seda, et Jaanil on nii kohutavalt pikad ja kiired jalad, tajusin ka esmakordselt - ta jooksis laevale nagu noor sälg! Minu reielihas sai vist sellest tormamisest lausa rebestuse - eile ei saanud trepistki üles! Noh, täna on siiski parem…

Vaat selline reis. Aga kodus on ka hea olla! Ikka koos.

Taaskord paarisuhte teemal

 1Ms 2:18 Ja Issand Jumal ütles: "Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on."

Mõtlesin täna selle kirjakoha peale. Paariterapeudina. Olen viimasel ajal päris palju sattunud lugema erinevaid abielukäsitlusi, enamikku taas kristlikus võtmes ja see kõik on olnud väga põnev. Ometi olen neis kõigis täheldanud ühe nüansi puudumist. Neis kirjatükkides eeldatakse nimelt, et kõik inimesed on ühe mütsiga löödud. Eraldi arutlust ei ole ei elukogemusteta noorte, hariduslikult või majanduslikult ebavõrdsete paaride ega ka erineva taustsüsteemiga inimeste suhete toimimise kohta. Rääkimata sõltuvusainete või vägivallaga suhetest. Neid aspekte isegi mitte ei mainita. Räägitakse mingist “normaalsest” või “tavapärasest” abielust. Jahutakse pikalt teemal, et “abielus tuleks teha nii ja naa”. Millises?

Mis kõige hullem, sellega vaikitakse täiesti maha ülioluline detail, mille see lühike Jumala poolt öeldud lause ilusti esile toob: “ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on.”

Olen üha enam hakanud mõtlema, kui palju inimesed üldse juurdlevad selle üle, kas nad on valinud enesele kohase kaaslase. Kes on mõelnud ja kelle vastus on jah, selle jaoks on need arutelud, mida ma viimasel ajal raamatutest lugenud olen, igati huvitavad ja õigustatud. 

Aga kui inimesed lihtsalt ei olegi teineteise jaoks kohased? Tuleb meelde üks padu-loomeinimesest mees, kes näitas küll oma tõelist olemust algusest peale, aga keda ta naine ikkagi ontlikuks pereisaks püüdis “kasvatada”. Muidugi lõppes asi raginal lahkuminekuga. Too mees olnuks kohane vaid sama boheemlaslikule naisele. Või teine näide: haritud naine, kes sidus end vaimse alaarenguga mehega. Kui too “tembutama” hakkas, oli ju selge, et seda asja ei andnud “parandada”. Tulemuseks taas katastroof. 

Aga sellest ei ole justnagu sünnis rääkida. Tuleb näidata, et pingutatakse, ka siis, kui asjal pole mingit mõtet. “Elage eraldi, aga ärge lahutage,” nagu üks “paduvaga” vaimulik kusagil soovitas. Kamoon!

Ärgu nüüd arvatagu, et neid, kes pole teineteisele kohased, on valdav enamus. Sugugi mitte, enamus paarisuhetest on teineteisele igati kohaste inimeste vahel, kel vahel pole lihtsalt enam tahet teineteisega jätkata. Aga see on hoopis teine teema. 

Minu arvates tuleks alati alustada ülalmainitud küsimusest  - kas inimesed on teineteisele kohased? Olen üha enam kindel selles, et kui ei ole, ei aita ükski ussi- ega püssirohi, nad lihtsalt ei saa teineteisega hakkama. Ega hakkagi saama. Aga äkki kellegi teisega saaksid?

 Tõsi, on neid, kes alistuvad. Aga õnneks on ja jääb olema ka neid, kes (lõpuks) loobuvad ja lahutavad. Inimestena januneme ikka elusama elu poole. Kui vagad ja pühad arvavad, et seda ei tohiks teha, siis mõelgu järele, miks on kirikus üha enam seda “halli ala”, kus lihtsalt enam ei abiellutagi. Elatakse vaikselt koos ja kui vaja, minnakse vaikselt lahku. Püha silmakirjalikkus, kas pole!

Küsin mõnelt paarilt üsna otse, miks nad üldse koos on. Teinekord tuleb seda küsida lausa mitu korda ja mitmel viisil, enne kui nad selle peale mõtlema hakkavad. (NB! Terapeudid ei jaga kunagi soovitusi, aga sellele miks-küsimusele mõtlemine on hea edasiminek.) 

Mõnikord ongi valitud täiesti ebasobiv kaalsane ja seda on juba mõne küsimuse kauguselt paista. On rida põhjusi, miks me selles teemas silmaklappe kipume kandma. Aga kas arvate tõesti, et ka kõik mitte kohased partnerid on Jumala poolt saadetud?

Siit edasi küsiksin, kas tõesti arvatakse, et kõik inimesed suudavad esimesel korral ja pooljuhuslikult (nii me ju tihtilugu noorena tutvume) leida enesele kohane kaaslane, kellega elu lõpuni koos olla? Et selles teemas mingit eksimisvõimalust ei olegi? Ei mingit võimalust, et oled ehk verinoorena valinud vale suhte või on su abielust kujunenud ajapikku kooslus, millest oleks elutervem eemalduda? Kas tõesti saab ka tänapäeval mõelda nii, et kui kord lubaduse andsid, siis täida, nui neljaks! Aga kui ma varem ei osanud?  Huvitav, kelle ees me seda näitemängu siis etendame? Silmakirjalikult «pühade» kirikuisade ees, kes lubavad lahutajad põrgusse saata? Või “vagade” vanatädikeste ees, kelle jaoks on arhailised reeglid otsekui rauda raiutud? Tuldagu ometi tänapäeva maailma!

Jumal lubab meil kohtuda igasuguste inimestega. Nii võime me armuda ka neisse, kes meile absoluutselt ei sobi. Omal vastutusel. Muidugi peaksime tegelikult valima enesele kohase. Ainult et - kas inimeselt, ühes kõikide tema isikuomaduste ja taustainfoga, saab kindlalt eeldada sellega hakkamasaamist?

 Muidugi on paare, kes ongi algusest lõpuni koos, olles teineteisele igati kohased. See on suur väärtus ja vedamine. Osalt võib muidugi õnnestumise taga olla ka teadlik valik, suurelt jaolt mängib aga rolli pime juhus. Seda eriti nooremate hulgas, kel veel elukogemust ja analüüsivõimet napib. 

Ja kui mõistus ütleb,  et “partii” on hea, aga tunded sellele ei järgne, mida siis teha? Ilmselt teavad kõik, et kõikidesse inimestesse pole me võimelisedki armuma. 

Minagi olen valinud enesele mitte-kohaseid partnereid. Olen neisse ka armunud. Olin emotsionaalses plaanis üsna hilise arenguga, mistõttu jõudsin ka sellise toreda omaduse nagu eneseväärtustamiseni suhteliselt hilja. Arvasin naiivselt, et minu armastus saab teist inimest muuta, tuleb vaid kannatlik olla. Võimaldasin end kohelda äärmuslikult halvasti. Arvate, et Jumal tahtis, et ma oleksin seda tegema jäänudki? 

 Olin armudes väga noor ja minu teele ei sattunud kahjuks meest, kes oleks mind lubanud oma turvalise kaitse all “küpseda”. Praegu tundub naljakas, aga eks minagi soovinuks nende ülinappide vahenditega, mida toonases koosluses sobivuseks võis nimetada, (kõige selle sobimatu kõrval, millele läbi sõrmede vaatasin,) saavutada elukestev suhe. Õnneks seda ei juhtunud! Aga ometi ei osanud ma koheselt niipidi mõelda, et tegu polnud mulle kohase kaaslasega. Sellega, kelle Jumal saatis. 

Jah, olin elukogemuseta ja naiivne. Aga kas peaksin siinkohal arvama, et Jumalal oleks olnud hirmsasti vaja minu piinasid vales suhtes, ainult seetõttu, et olin kunagi pisut läbimõtlematult andnud lubaduse, mis polnud eriti mõistlik? Pigem arvan, et säärased lubadused on olulised kellelegi, kes ei ole suhetes eriti tugev, küll aga demagoogias. Kes arvab, et kõik on ühe mütsiga löödud. Äkki oleks aeg sellised loosungid seinalt korjata ja hakata väärtustama seda, mis on tõeline? Ka ebaõnnestumised kuuluvad tõe otsimise ja leidmise juurde…

Ühe laulatuse koraali kohta, mis algab “Nüüd Issand oled sidunud kaks kätt, kaks südant ühte”, ütles üks vana tark vaimulik, et tema pole küll kindel, et Jumal isegi altari ees kõikide käsi ja südameid seob. Osad sidumised on küllap inimlikud eksitused, mis teha. 

Minu arvates on aeg igati küps kirikliku lahutuse seadustatud sisseviimiseks. Kui kaua me ikka keskaja kombel seda teemat käsitleme! Olen kahe käega abielu ja truuduse poolt - aga ikka sellega, kes kohane.

Raiheina lugu

 Mõni nädal tagasi jutlustas Jaan raiheina loo järgi. Teate küll, see on see lugu, kus peremees külvas põllule nisu ja saatan külvas sinna raiheina vahele ja sulased küsisid, kas nad katkuvad raiheina välja, aga peremees vastas, et ei, mitte mingil juhul, sest raihein on nisuga niivõrd sarnane, et seda polegi võimalik enne vilja valmimist eristada. Kui hakata teda välja katkuma, tallutakse nisu ära või kahjustatakse raiheinaga läbipõimunud nisu juuri nii, et see rikub kogu saagi. 

Seda teksti tänapäeva maailma tuues võib öelda, et meie, inimesed, külvame oma elus nii nisu kui raiheina. Tihtilugu ei suuda meiegi üht teisest eristada. Ometi ei peaks me teineteise “põldudel raiheina katkuma”, see tähendab, teineteise üle kohut mõistma, sest sellega võime tühistada ka temas peituva hea. Nii nagu raihena saab nisust eristada alles viljapeade valmides, nii oldagu ka teineteisele armulised ja jäetagu kohtumõistmine Jumala hooleks. Umbes nii kõlas see lugu väga kokkuvõtvalt.

Millegipärast meenus mulle selle loo peale üks oma elus asetleidnud lugu, kus nähtus väga võimsalt, mismoodi armulikkus saab olla hoopis edasiviivam jõud kui karistamine. 

See juhtus umbes kümme aastat tagasi. Olin siis äsja ostnud Muhu maja ja tahtsin seal sageli kõpitsemas käia. Lapsed olid siis koolieelikud või esimese klassi põnnid ja käisid minuga kaasas. 

Oli sügis, oli vihmane ja pime. Sõitsime taaskord Muhu poole. Kihutasin, et jõuda praamile. Sõitsn kohe väga kiiresti. Ma siia ei hakka mitte kirjutamagi, kui kiiresti. Möödusin eessõitvatest autodest nagu postidest. Mul tuli puuduolevad minutid tasa teha ja igal juhul praami peale jõuda. 

Minu taga sõitis üks teine auto. Ka see kihutas. Nagu mina. Ikka viuh ja viuh teistest autodest mööda. Ühtäkki pani ta aga vilkurid tööle. Otse minu taga. Sinised ja punased. Politsei. 

Jäin seisma. Sel hetkel oli minu praamist mahajäämine otsustatud, sest seismajäämist mu graafik ei võimaldanud. Kõige hullem oli aga muidugi fakt, et olin sõitnud politsei nina all üleheli kiirusel ja ma ei teadnud, mis nüüd saab. 

Mind paluti autost väljuda. Jäime politseinikuga vestluseks seisma minu auto esiosa juurde. 

“Te kihutasite,” ütles ta.

“Tõsi, vabandust,” vastasin mina. 

“Sõitsime teil pikalt kannul. Teil polnud selle aja jooksul mitte ühtegi põhjendatud möödasõitu.”

“Mul on väga kahju…”

“Kuhu te kiirustasite?” 

“Praami peale.”

“Ja mis oleks saanud, kui te sellest maha oleksite jäänud?”

“Oleksin läinud järgmisega.” Lihtne, kas pole! Mind valdas piinlikkus.

Aga politseinik ei jätnud. 

“Kas teie näete oma autos sama mis mina?”  küsis ta nüüd. Kohmetusin. Huvitav, mis ta seal näeb? 

“Eee…”

“Mina näen seal istumas vähemalt ühte last.”

Ahjaa, muidugi… neid on muide kolm, ütlesin mõttes vastu. Aga mu mõttel polnud väge, sest ta jätkas:

“Kui teie lapsed näevad igapäevaselt sellist sõidustiili, matkivad nad seda ka ise, kui kunagi juhiload saavad. Ainult, et teil on aastatepikkune kogemus, neil aga… Mõelge oma lapsi sõitmas samamoodi.”

Mu ees seisis korraga Võimas Inimene. Ta jätkas: “Ma ei tee teile trahvi. Usun, et te mõtlete mu sõnade peale. Ärge õpetage oma lapsi nii sõitma! Algaja ei sõida sellisel viisil mujale kui kraavi. Ja sellist karistust te neile küllap ei soovi.”

See on mu elu üks mõjusamaid karistusi. Jääda karistuseta, aga soovides muutuda läbi endale osaks saanud armastuse ja halastuse paremaks. 

Ma ei ole enam kunagi niiviisi kihutanud. Kui hakkame praamile sõitma, vaatan alles peale Ristit, millisele väljumisele võiksime jõuda. Muidugi oleks mind ära ehmatanud ka jõhker rahatrahv, mida ma oma teo eest väärinuks, kuid selline lähenemine jõudis koheselt südamesse ning tekitas püsiva muutuse. 

Muidugi mõistan ka seda, et säärane karistusviis on mõjus vaid ühekordsena, aga küllap on elus ka teisi valesid valikuid, mille puhul saaks vastata millegi säärasega, nagu too politseinik. Tema teguviis külvas puhast nisu nii tema kui minu ellu. 

Konklaav

 

Sai jälle kinos käidud. Huvitav, et enne Jaaniga abiellumist käisin kinos üli-üliharva, nüüd aga võtame ühtlugu selle tee ette. Trio käib ka kinos, aga neil on hoopis teistsugune maitse, kui mul - mingid ulme- või animafilmid või muu taoline, Jossil ka märulid. Aga Jaan “tajub biiti”.

Eile vaatasime “Konklaavi”. Konklaav tähendab kardinalide koosolekut, kus nad välismaailmast eraldatuna valivad paavsti. Usun, et see ei kõla just kõige põnevama valikuna, kuna maailma ühe suurima usuorganisatsiooni ülalotsas ei saa ju teadupärast olla mingit erilist kirge, draamat ja muud inimsuhetes huvipakkuvat, mis ühe filmi vaatamis- ja kaasaelamise vääriliseks muudaks. Vastupidi, kõnealused elavad tsölibaadis ja tegelevad vaid vaimselt ning usuliselt kõrgemate küsimustega. Vaatama asudes pole oodata ei nuttu ega südamevärinat. Surnud paavsti asemel uue valimine - no mida seal ikka põnevat saab olla!

Aga minu arvates oli see väga hästi tehtud film! Professionaalsuses viimasel ajal vaadatutest ikka peajagu üle. Looming, kunstiteos, mis paneb aplodeerima. Nüansid, mis jõuavad otse südamesse. Milline pingestatus, millised lähivõtted, milline äge muusika, millised minimalistlikud võtted, väljendamaks vana ja võimsa katoliku kiriku sisepingeid. Ma ei tea, kas see pisut jahmatav lõpp mind niiväga köitiski, pigem tegi seda kõik eelnev, mis lõpplahenduseni viis.

Me kõik oleme inimesed. Ka nood seal katoliku kiriku eesotsas oma varjatud võimujanu ja muude maiste salapattude kütkes. Kõigest inimesed. Ja miks ei peakski. Ainult et kuidas neist kõige “õigem” valida?

“Kõige hullem on see, kui on ainult kindlus. Kui ei ole kübetki kahtlust. Kindluses ilma kahtluseta ei usule kohta. Soovin, et uus paavst, kelle valime, oleks see, kes kahtleb.” Nii kõlas filmis. Mõtlemapanev. 

Toomas Paul viitab raamatus “Paradokside paraad” Heebrea ülikooli professori Yuval Noah Harari kirjeldusele, kuidas püüdlus saada inimjumalaks on inimkonda viimase paarisaja aasta jooksul kannustanud ja tõdeb, et oleme praegu võimsamad kui kunagi varem. Ainult et… mida sellega peale hakata?

Filmis nähtub, et ei olegi. “Inimese väärtushinnangud saavad olla vaid enesekesksed ja kehtida “pisikesel, tervikust välja lõigatud lapil … Tõe müsteeriumi ei saa aga seeläbi paljastada. Püüdlus muuta ime üldiseks ja paratamatuks üldkasulikuks kogemuseks, tapab Müsteeriumi ja Tõe.” (T.Paul)

Mida siis teha? Minu arusaam läbi selle filmi oli - armastada.

Filmi jooksul nähtus, et lahkunud paavst oli kardinalide paljudest inimlikest nõrkustest ning “telgitagusest” teadlik, sekkus aga vaid mõnda. Sekkus sellesse, mis hävitanuks. Muus osas aga andestas, vaatas “läbi sõrmede”, armastas.

Ilus. 

 

Aurora

 

Käisime Jaaniga Kuressaare kinos vaatamas Andres Maimiku ja Rain Tolki filmi “Aurora”.

See oli ühe ususekti juhi tütre abieluvälisest, keelatud armuloost. Lühidalt öeldes põrkusid selles loos kaks inimsuhete äärmust - ülim seotus ja reeglitele allumine ning ülim vabadus ja anarhia. 

Otse peale filmi vaatamist tundusid need äärmused mulle pisut liialdatud. Kui aga asja veidi “seedisin”, mõistsin, et kui tegu oleks olnud hägusamate piiridega, ei oleks ehk filmi idee olnud nii hästi tabatav. Eks lahtisi otsi jäi ikkagi, aga vähem, kui peale filmi “Kullake” äravaatamist. (Sellest ma täna ei kirjuta.)

Siit-sealt on kuulda poleemikat, et “Aurora”- film oleks justkui kristlasi tögav. Eks ma enam-vähem aiman, kelle arvates nii on, aga olles ka ise kristlane, ei samastu mina küll sugugi filmis kujutatud ususektiga, vastupidi, vaatasin seda kõrvalt nagu imeasja. Niisiis on kristlusel ja kristlusel ikka suur väljenduslaadiline vahe. See viis, kuidas vabakiriklikud inimesed (aga arvan siiski, et mitte kõik) oma usku väljendavad ja millist elu säärased kogukonnad elavad, erineb kardinaalselt luteri kiriku rahulikust ja ruumiandvast atmosfäärist. Ja ausalt öeldes on mul selle üle hea meel. 

Tegelikult arvasin, et nii intensiivset usulist väljendusviisi ei ole päriselt olemas. Jaan aga ütles, et on küll. Nüüd lugesin, et filmi peategelane olla lausa ühe säärase koguduse liikmeks astunud, et oma rollist paremini aru saada ja seda edasi anda. Järelikult nad ikkagi eksisteerivad. Ja järelikult osadele inimestele selline asi sobib. 

Minu tee kristluse juurde algas siis, kui olin kuskil teismeeas. Mäletan, et käisime sõbrannaga päris palju mööda erinevaid kirikuid. Minu mäletamist mööda oli aga tegemist ainult vanade, “rahulike” kirikuvariantidega - lisaks luteri kirikutele olid meie uudistamise objektideks õigeusu ja katoliku kirikud. Neis sai rahulikult vaadelda ja tajuda, keegi ei kõnetanud ega kutsunud kuhugi, ei surunud midagi peale. Tänu sellele oligi minul, isikuomaduste poolest suhteliselt eraklikul tüübil lihtne valida luteri kiriku kasuks. 

Tunnistan poolsosinal, et minul on keerukas toime tulla isegi rahusooviga. “Rahusoovi” koht mõne luteri kiriku liturgias tähendab nimelt seda, et tuleb kõikide võõraste inimestega ümbruskonnas kätelda ja neile “Jumala rahu” öelda. Aga mina ei taha kirikus üldse suhelda. Tahaksin olla vaikuses ja rahus - see olekski minupoolne rahusoov. Õnneks olen enamuse oma kirikuajast orelirõdul, nii et pääsen sellest protseduurist ka juhul, kui mõnda “valesse” kirikusse peaksin sattuma. 

Käed taeva poole, silmad kinni õõtsumisega ei oskaks ma üldse suhestuda. Ei ülistuslaulus ega palvesõnas. Mu kõige pikemad ning võimsamad palvekogemused on olnud põlvitades ihuüksi tühjas kirikus altari ees.

Huvitav, et isegi tänapäeval ei arvestata piisavalt selle faktiga, et meie seas on introverte vähemalt sama palju kui ekstraverte. “Aurora” filmist võis selgelt näha, et on kogukondi, kus sinu introvertsus ei tule kõne allagi. Vastupidi, su ellu võidakse “sisse sõita” ka kõige isiklikumate teemade osas. 

Jaan jõudis oma usulise ärkamiseni just nn vabakoguduste kaudu. Seetõttu võttis ta filmis toimuvat kindlasti minust palju rahulikumalt. Ka eraellu sekkumise intensiivsus ei olnud Jaani jaoks mingi uudis. Tema keskendus pigem kahepalgelisuse teemale. Vagaduse kuvandile, mida esitatakse isegi siis, kui sisu on ammuilma mäda. 

Ega see teine, “vabaduse” pool ka parem polnud. Sellised sõnad nagu “usaldus”, “lähedus” ja “truudus” ei käinud sealsete suhetega üldse kokku. Turvalisust, mida inimene oma lähisuhtest otsib, ei olnud seal ollagi. Pidudel, joomisel, narkootikumidel ja juhuseksil on hävitav jõud. Ometi tõmbas see maailm peategelast otsekui magnetiga. Võibolla pidime märkama seda, et too armukesest noormees ei varjanudki seda, missugust elu ta elab. Ta oli oma ebakindluses aus - selline ongi tema maailm, võta või jäta. 

Lahtiseks jäi, mis sel abielumehel häda oli. Lahtiseks jäi veel palju asju. Aga vaadata tasus seda filmi küll. Kasvõi selleks, et oma usu üle järele mõelda. 

Sõprusest ja inventuurist

 Enne kui kirjutan armastusest, panen kirja mõned mõtted sõprusest. 

Mulle väga meeldib Jaani sõbra Mårteni ütlus: õige sõber tuleb sõbrale ka paadi alla järele. Ja kui sõbral pole paatigi, võtab paadi kaasa. 

Tegelikult ongi hea, kui sõpru pole liiga palju. Olgu vähe, aga need, kes on, olgu ustavad. Keerulised eluperioodid on ses osas head, et läbi nende selgub üsna kindlalt ja koheselt, kes on su sõbrad, kes mitte. Saab teha korraliku inventuuri. 

Võlts-sõbrad otsivad su seltskonda eri põhjustel. Kas ise selle foonil pildile saamiseks, põnevuse või uudishimu pärast või tont teab, milleks. Igatahes mitte sinu enda pärast. Huvitad neid vaid vahendina. Tegelikult on üsna kerge aru saada, kas üks või teine tutvus on jätkusuutlik ja saab kasvada sõpruseks või mitte. Aga jõuad sa alati neid inimkatseid teha…

Armastasin kunagi väga pidusid korraldada. Põhjusi leiab ju alati. Küll oli selleks kukeseene, lesta või grilli hooaeg, küll erinevad tähtpäevad. Pingutasin, möllasin - ja inimesed tulid. Seltskond kasvas aastatega üha suuremaks. Oli meeleolukas, sai nalja, sai süüa-juua. Eks mõnele oli pidu ka põhjus kodust välja tulemiseks. Mulle, tollal lahkuläinud naisele, andsid need koosviibimised elurõõmu, võimalust ilutsemiseks ja olmemuredest vabanemiseks.

Lubasin sel perioodil mõne inimese endale päris lähedale. Ma ei ole küll eriti lihtsalt avanev tüüp, aga ometi tekitavad sellised koosviibimised mingi iseäraliku meie-tunde ja neil hetkil sa lihtsalt ei hooma, kes neist võiks sinust keerulisel hetkel ära pöörata. Ilmselgelt rääkisin mõne võlts-sõbraga liiga palju ja liiga südamest südamesse. 

Vaadake, sellest ei oleks midagi, kui olukord ei keeraks võlts-sõpruse puhul ühel hetkel su enda vastu. Õige sõber on usaldusväärne. Talle ei pruugi hoopiski su kõik otsused või elukäänakud meeldida, õigupoolest ei pruugi ta mõnda su käiku üldse mõista - eriti kui oled olnud mõnes asjas meelekindluseta, kõikuv, otsustanud kord nii, kord naa. Saa siis sellisest aru!

Tean seda omast käest. Olen näinud palju mulle kummastavaid suhteid, otsustamatust, muutlikkust, talumatu talumist. Aga on suur vahe, kas näen neid terapeudi või sõbrana. Sõbrana on mulle mingil põhjusel tähtis ja kallis kindel inimene, mitte see, mis valikuid ta teeb, kellega elab või kellest lahutas või kuidas oma lapsi kasvatab või milline on tema kodu. Loomulikult olen ma ta kõrval ka tema elutormides, heitlustes, kahetsustes, ümbermõtlemistes, kõhklemistes ja muus, mida üks inimelu sisaldab. Võin ju soovida talle mõnel hetkel nõu anda või loota, et ta ühel või teisel viisil otsustaks või käituks, aga kui ta seda ei tee, ei hülga ma teda selle eest. Jään tema kõrvale. Sest mu sõber on tähtis just selle inimesena, nagu ta on, koos oma veidruste, nõrkuste ja vigadega. Kes olen mina, et tema eluteed juhtida?

Paistab, et osadele mu võlts-sõpradest ei meeldinud minu aastatagused skandaalsed valikud kohe sugugi. Nad pole kordagi küsinud, kuidas mul nüüd läheb, kuidas end tunnen, mis on praegu teisiti. Kui päris sõbrad on teinud komplimente, et tundun olevat nii õnnelik, et lausa säran - mida ma ju tegelikult olengi - siis seda kohta võlts-sõbrad ei kuule ega näe. Nad väljenduvad südamerahuga nii, nagu poleks mind enam üldse olemas. 

Uhh, see ei ole sugugi tore tõdemus! Kuigi neid endisi võlts-sõpru on vaid mõni ja nad kuuluvad eranditult ühte ja samasse ringkonda, on ikkagi jube mõelda, et ma nad toona enesele nii lähedale lubasin. Nüüd on sellega muidugi kriips peal. Olen halastamatult kõik säärased oma suhtlusringkonnast kõrvaldanud. Nad ei soovi head, kindel see. 

Päris sõbrad on aga kõik alles, sajaprotsediliselt! Imelised minu inimesed! Ja see ongi kõige olulisem. Inventuurid on aeg-ajalt väga vajalikud. Peab olema hoopis tänulik, et elu nad ette kannab.

Kirjutan harva, sest…

Miks ma nii harva kirjutan? Tegelikult ei kirjuta harva. Kirjutan lausa iga päev, mõnel päeval kohe pikalt. Aga seda kirjutist ei saa ma veel siin jagada, sest sellest sünnib mu uus lapsuke, uus raamat. See on ilus töö, mis kannab mind uuesti läbi ühest erilisest eluetapist. Varsti jagan lähemalt! 

Aga tegelikult soovin varsti ka siia kirjutada. Tahan kirjutada armastusest. Taipasin hiljuti, et ma ei ole siiani päriselt toibunud sellest, millest me Jaaniga oleme pidanud läbi tulema ja kui jõletult ja halastamatult on meiega käitutud - selle eest, et julgesime olla teistsugused, julgesime elada. Et valisime armastuse. 

Enamik inimesi on muidugi head. Ka kirikus on häid hulga rohkem. Paljusid ma aga enam lihtsalt ei usalda. Pigem olla ettevaatlik. Näiteks neid, kes esinesid mu suurte sõpradena, kui mul oli kõik hästi, aga kes mu koheselt hülgasid, kui jamaks läks, muide, kõik “kirikuinimesed”. Mõni andis sõnadega hagu juurdegi, nagu olen kuulnud. Ja mõni teine on hakanud käituma nii, nagu mind ei oleks olemaski. Ma ei saa öelda, et säärased reeturid ei oleks teinud haiget. Jah, seisnuks nad kaugemal, oleks mul ükskõik. Aga nad käisid ju mu koduski!

Aga see pole veel kõik. See, et avalikus ruumis räuskavaid “kristlasi” kõrgemalt poolt ei peatatud, teeb samuti kohutavalt kurva tunde. Omasid ei hoita. Meie’t pole olemas. 

Vahel tahaksin kõige agaramatele obaduste jagajaile lihtsalt karjuda, et teie, kes te me elu ära laastasite - selle eest, et meie kaks valisime koosolemise, kuigi ei tohtinud seda teie arvates teha - teie olete samuti kõigest inimesed, kuigi kujutate endast eiteamida. Ehk arvate siiani, et kõnelesite oma kurjuse ja hävitamisega Jumala nimel? Jätke meelde, te olete inimesed, täpselt nagu meie! Ükskõik milliste auastmetega te end üle ei külva või kui vagana te end ka ei esitleks. Te olete inimesed, kes on arvanud enesel olevat õiguse kaasinimeste elusid purustada. 

Kust teie teate, kui palju me oleme isekeskis kannatanud? Kust teie teate meie alandlikkuse määra? Kust teie teate, milliste raskuste ja dilemmadega seisime silmitsi enne ja pärast elutähtsate otsuste langetamist? Kust te, kalgid, teate, kui palju oleme andestust palunud päris Jumalalt, halastavalt Isalt, et me teisiti ei suutnud, ei osanud? Päris Jumal on andestav. Inimene võib aga olla lõpmata julm. 

Muide, varem ma tundsin nende osas, kes oma kolme-, nelja- või viiekümnendat abieluaastat avalikkusega jagasid, mõningast kadedusetorget. Nüüd on mul aga üksõik. Ma ei keskendu enam üldse võõrastele eludele, mille nüansse ma ei tea. Julgen seista iseenese eest ja valju häälega öelda, et minu elus on imeline armastus. Ja armastust on mu elus eelnevaltki olnud. Nagu ka Jaani elus. Lühemalt kestvad armastuslood ei ole mitte kuidagi väärtusetumad, armastus, mis ei kesta kogu elu vältel ühe ja sama inimese vastu, ei ole mitte mingil määral lahjem ega ebaõigem. Tähtis on kvaliteet. 

Jah, tahan kirjutada armastusest. Ja sellest, kuidas me oma äralaastatud elud jälle kokku korjasime. Ja sellest, kuidas Jumal meid hoidis - kui osad “padukristlikud” inimesed võtsid voli meid hävitada.

Varsti. 

Pühapäevast ja muust

Pühapäeval anti Jaanile pidulikult üle kaunis lillekimp ka saadeti ta pidulikult teele - teisi kogudusi teenima. Õpetaja Eve Kruus oli valinud hästi ilusa sõnumiga laulu, mida talle siis minu orelisaatel kogudusega lauldi. Ma ei saa öelda, et seda lihtne mängida oli, aga läbi pisarate sain hakkama. Üheskoos loeti talle ka üks ilus keldi õnnistussoov. Hea, et ma peale teenistust käärkambrisse ei jõudnud - seal laulis talle veel meeskoor. Oleksin kindlalt lahinal nutnud. 

Mõistusega saan aru, et hierarhilises plaanis oli seesugune asjade käik kõige parem. Jaan on otsustaja ja tegutseja. Abi- või veel hullem, külalisõpetaja rollis oleks temasugusel läinud õige pea äärmiselt keerukaks - liiatigi veel kirikus, mille ta ise on Jumala ja toreda meeskonna abiga imepärasesse korda teinud, helgeks ja kauniks muutnud. Jääda sõnaõiguseta, kuigi oskaks ju endiselt öelda ja ära teha küll…

Uutesse kogudustesse aga kutsuti ja oodati teda väga. Just teda. Ühes on ees ootamas eriti ulatuslikud tööd ja ma ei imesta, et ainult Jaani nähti sellena, kes need ka läbi suudab viia - ka kõrgema kirikuringkonna arvates, ilmalikest instantsidest rääkimata. Jaani kirikus ta ju juba tegi imet (ja tekitas mõnedes kõrvalolijais paksu kadedust, mis seal salata). Nii et selle kandi pealt on asi igati loogiline ja nende koguduste valik tark. 

Aga ikkagi. Ma ei hakka mitte kunagi aru saama, kuidas tal ometi lasti minna! Mitte kunagi ei mõista ma seda! Selline ressurss hääbuva kiriku suurest toimivast kogudusest minema lasta - minu jaoks täiesti müstika! Ja ühte asja imestan veel - et naivistlik maailmakäsitlus, mille tõttu paljud inimesed kirikust eemale hoiavad, on ikka veel niivõrd valdav.

Aga on nagu on. Me ei oleks osanud mitte midagi teisiti teha. 

Armastust lihtsalt ei saa ära keelata. 

Lappasin ükspäev oma psühholoogiaalaseid lõputöid. Hingehoiu lõputöö teemaks olin valinud “Naise elukaar hingehoidja pilgu läbi”, pereteraapia omaks aga “Patu mõiste kristlikus pereteraapias”. Neist kirjutistest tuli esile väga huvitav nüanss - kui “Naise elukaare” analüüsis jõudsin peale paljude naiste küsitlemist järeldusele, et suurima elutrauma põhjustas neile, kelle elus oli aset leidnud lahutus, just see, siis “Patu mõiste” kirjutises tuli ilmsiks, et paljud paariterapeudi vastuvõtul käinud kristliku taustaga naised on vanamoodsa abielukäsitluse ning mehe ja naise rolliootuste valusas lõksus. Teatud piirangud, eelkõige keeld lahutada, aga ka oma keha eest vastutuse võtmine (sünnitamine vs mitte sünnitamine jms.) on teemad, mis on jäänud kirikupoolse arhailise käsitsemise tõttu täielikult ajale jalgu ning seavad tihtilugu ohtu inimese väärikuse, halvimal juhul aga kogu ta adekvaatse minapildi. 

Põhimõtteliselt nõustun täna oma mõlema kirjatükiga. Lahutus on peaaegu kõikide jaoks traumaatiline kogemus. Enamjaolt ei minda lahku sõbraliku käesurumisega ning olukorra mõistmine ja sellega leppimine tuleb alles ajapikku - kui üldse. Teisalt, lahutused on ja jäävad. Ka siis, kui “ei tohi”. Sest tegelikult tohib küll. Meie kultuuriruumis on abielu ikka vabatahtlik intitutsioon.

Mind ajab kõige rohkem närvi see, kui mingid eluvõõrad onud kusagil sotsiaalmeedias lajatavad, á la “mina olen kolmkümmend aastat abielus olnud, kuidas mina nii saan!” Sellepärast, tobuke, tahaksin neile öelda, et sina oled sina ja sinu naine on sinu naine, aga kõik ei ole õnneks nagu sina ja sinu naine. On ka teistsuguseid inimesi. Ja on ka vedamist ja mitte-vedamist. Elu ei ole must-valge!

See on palju pikem teema ja nõuaks tegelikult põhjalikumat lahtikirjutamist. Nendega, kes ikka veel kiviajas sooviksid elada, kes arvavad, et naine olgu sünnitusmasin, kes kuuletub mehele ja keedab kohvi, nendega, kes ütlevad, et “möh, meil on me Piibel, loeme kõike sealt”, olles ise vaid ebaviisakad ja tähtsust täis, ei hakka ma muidugi avalikus ruumis vaidlema. Aga siia võin oma vaatenurga kirja panna küll. Südamerahuga.

Isikukultus

Te ju teate, mis on isikukultus? Vikipeedia sõnul on isikukultus üksikisiku põhjendamatult suur austamine ning tema võimete ja teenete ülehindamine.

Mõnedele kirikust meeldib seda sõna siduda minu abikaasa nimega ja ausalt öeldes on see muutunud suhteliselt häirivaks. Need inimesed vist ei teadvusta päris täpselt, millega nad tegelevad. 

Ajaloost on teada suured, mõjukad kirikuõpetajad. Või mõne muu ala silmapaistvad esindajad, kelle tegevus on rahvast haaranud. Nad eristuvad teistest, neist räägitakse kui legendaarsetest, neid mäletatakse ka kaua peale nende surma. Neil on olnud palju öelda, rahvas on neid kuulanud, neist aru saanud ning tulnud ikka ja jälle tagasi, et taas kuulata. Sellised tegijad võivad olla lausa elumuutvad, kuna nende sõnum võib anda uue perspektiivi, vaatenurga, hingamise. 

Ilmselt ei arva keegi, et neist suurkujudest, olgu siis elavatest või surnutest rääkides peaksime nad pisut tavalisemaks madaldama, nende teeneid vähendama või ehk lausa nende puudustest pasundama, et keegi vähemmärgatu ei solvuks. Küllap ei peetaks arukaks ka kohustust silmapaistvate kõrval esile tõsta nende kahvatumaid ametivendi, et valitseks võrdsus? See oleks ju lausa absurdne!

Oleme kõik unikaalsed inimesed, oma tugevuste ja nõrkustega. Meile on kingitud isikuomadused, mis muudavad meid üht- või teistsuguseks, mõnda domineerivamaks, mõnda teiste sekka sulanduvamaks, mõnda avatumaks, mõnda kinnisemaks, mõnda tähelepanelikumaks, mõnda reserveeritumaks. Jumal on meile kinkinud ka eri andeid - mõnele vähem, mõnele rohkem. Meie isikuomadustest sõltub, kuidas oskame oma andeid kasutada ja neid teistega jagada. Vahel juhtub isegi nii, et mõni talendikas jääb teenimatult varju, sest ta lihtsalt ei oska või ei taha end üldsusele esitleda. Kas siis ei tohiks ka keegi teine tema kõrval silma paista?

Minu abikaasal on hämmastav suhtlemisoskus. Ta köidab nii kõnes kui kirjas, nii üks-ühele vestluses kui rahvahulkadele esinedes. Millegipärast tahaksid mõningad inimesed kirikust seda talle süüks panna. Empaatiat nimelt, kui tahate täpsustust. See ju inimesi paelubki, kuidas sellest ometi aru ei saada! Imestan igapäevaselt, kui intuitiivselt õigesti ja samas südamlikult ta meiegi hoogsas kolme teismelisega peres esilekerkivaid olukordi lahendab ja kui vabastavalt ja rõõmustavalt see kõikidele mõjub. Aga nende meelest tundub õige sõna hoopis isikukultus  - mis tuleks kirikust välja juurida. Koos inimesega. 

Kui kirikuõpetaja toob rahva kirikusse, kui tema jutlused ja talitused, mis on õpetuslikult õiged ja head, kõnetavad inimesi, kas siis on tõesti tegu isikukultusega? Või on see ainult minu abikaasa puhul nii, kuna tema puhul saab uhke trummipõrina saatel tänitada “kohutava teo” üle ning laitjad leiavad enesel õiguse olevat igavesti ärapahandatud, et tal ikka veel kuulajaid leidub.

Kas siis, kui kirikuõpetaja mõtisklusi loeb või kuulab raadiost tohutu hulk inimesi, kes saavad sellest jõudu ja tuge ning väljendavad seda arvukates tänusõnades, on tegu isikukultusega? Või on see ainult minu abikaasa puhul nii ja teda tuleks piirata, allapoole tõmmata, halvustada, äkki lausa käskida teistega võrdselt või pisut vähem mõtiskleda? 

Huvitav, milliseks need isikukultuse-vennad mu abikaasa teeksid, kui neil oleks võlukepp? Vahel tundub, et mõnede arvates tuleks tal ka avalikus ruumis, oma isiklikul lehel kirjutiste ja mõtete jagamine ära keelata, kuna enese olemasolu meelde tuletamine produtseerib samuti isikukultust, pealegi et enamus temataolisi seda sel viisil ei tee, on see ka liialt eristuv. Siit edasi tuleks ehk kogu tema senised heateod ja saavutused maha kriipsutada või vähemalt tähtsusetuks tembeldada - tal on tema süü, keskendugem sellele. Ning viimaks - ta ei vääri lugupidamist. Õigupoolest peaks ta olema käsist ja jalust seotud ja valvama iga oma sõna üle. Teised aga võiksid tema kohta mõndagi öelda. Kui temast puudust tuntakse, on see vaid isikukultus, punkt. Õnneks neil ei ole võlukeppi. 

Jah, mind häirib see olukord. Samas tean, et mu abikaasa saab alati ja igal pool hakkama. Mulle tundub, et Jumal on tugevalt temaga. Ta on suurepärane kirikuõpetaja ja inimesed oskavad teda hinnata. See pole mingi isikukultus! Paljudele on see hoopis otsetee Jumala juurde. 

Kahju, et väärt inimesi ei osata hoida. Tõeliselt kahju. 

Loojang

Harju-Madisel Jaani oodates

 Õhus hõljub pühaduse hõngu

Taamal madal meri kõhutab

Varjud õhtupikaks rõhutab

Otse vette veerev päiksepall

Siin all soe

Kesk kadakate süle

Kus vaikus trallib linnuhäälses loos

Kus rist ja rõõm on muutumistes koos

Ja olnu läheb pikkamööda üle

Las siidisilmselt läbi õiteilu

Sind merreuppund päikselaik veel paitab

Sa loojang oma lootusesse silu

Et varjuks muutumise viivul vilul

Öö mahekeelselt unemaale aitaks

Püha Vaim

Minu jaoks on õige õhusoojuse määr see, mis lubab einestada verandal - ja lõpuks ometi on need päevad kätte jõudnud! Verandal peetav söömaaeg olgu pikk ja rahulik. See sisaldagu endas õidepuhkenud looduse imetlemist ja linnulaulu kuulamist. Tingimata peaks veranda-eine juurde käima ka klaasike punast veini - välja arvatud hommikul - ning sisukad vestlused lauasolijatega. 

Eilsel veranda-einel palusin oma targalt abikaasalt, et ta teeks mulle “inimkeeli” selgeks, mida see Püha Vaimu väljavalamise püha ehk Nelipüha õigupoolest ikkagi tähendab ja kas ehk minagi saaksin seda ilma ekstreemsusteta kogeda. Julgesin oma puudulikku teadmist tunnistada, kuna minu arvates on ka paljudel kaaskristlastel sellest vaid hägune aimdus ning jutluste formaadist pole seni täit abi olnud. Muidugi tean hästi nelipühal loetavaid piiblitekste, seda, kuidas Jeesus ilmus oma jüngritele viiskümmend päeva peale oma ülestõusmist ja mis siis kõik juhtus. Ka nelipühi laulud on mul enamalt jaolt peas. Aga selle kõigega tundub siiski väga keeruline üks-ühele suhestuda. Tunnistasin abikaasale muret, et äkki jääb minus siinkohal midagi puudu. Mingeid tulekeeli pole mu peale nimelt kunagi langenud. 

Inimeste palveelu on väga erinev. Mina olen alati olnud “vaikset laadi”. Õigupoolest ei ole mulle sobinud isegi “Jumala rahu” soovimine võõrastele inimestele ja nendega kätlemine, mis on mõnes kirikus jumateenistuse osa. Pean tunnistama, et see lausa häirib mind. Tahan pühakojas olla rahulikult, vaikselt ja omaette. Õnneks ei ole kummaski koguduses, kus muusikaga teenin, seda osa jumalateenistusse pressitud. 

Hoopiski ei sobi mulle aga karjakaupa käed ülestõstetult ja silmad kinni õõtsumine ega emotsioone üleskütvad enemalt jaolt primitiivse tekstiga laulud, rääkimata paljusõnalistest tunnistustest, ekstaasi minekutest ja pikali kukkumistest. See kõik mõjub mulle võõristavalt ja peletab eemale. Millegipärast seostatakse mõnikord Püha Vaimuga just midagi säärast. Võibolla just see ongi segadust tekitanud? Mulle isiklikult tundub, et sellisel moel näidatakse oma usklikkust pigem väljaspoole, aga päriselt saab Jumala Vaimuga kohtuda vaid rahu- ja sisemise tunnetuse seisundis.

Viimati nähtud etendus “Fundamentalist” aitas mul siiski mõista, et teatud olukorras inimesed võivad vajada ka radikaalsemaid ususekte, karismaatilisi juhte, keda järgida, teatud kontekstis isegi hirmu. Nii et eelolev ei ole mitte niivõrd kriitika, vaid pigem arutlus Püha Vaimu olemuse üle tänapäeva materiaalses ja ratsionaalses maailmas, kuhu mahub samas üha enam “uhhuu-d”, kas siis kummaliste sektide või mitme usundi kokkusegatud kastme näol või padu-uuendusliku moevooluna, peaasi, et inimesel hakkaks kergem. Aga kas hakkab?

“See kohutav tühjuse tunne, mis mu sees oli… “, ütles etenduses ususektiga liitunud neiu. Tal võis olla õigus. Pigem andnud kuulumine kiriku rüppe, kui psüühika- või sõltuvushäire. Paraku kipuvad ülalmainitud sektidesse või usulahkudesse kuulujad olema veendunud oma suuremast või õigemast lähedusest Jumalaga, mis võib riivata teistsuguse Jumala tunnetusega inimeste usuvabadust. Ka seda olen tegelikult isiklikult kogenud.

Mu mehe vastus rahustas mind. Sellega on nii, vastas ta, et kui sa teed midagi, mille jaoks oled kutsutud ja seatud, suure pühendumise ja kirega, tekib su tegevusele mingi kummaline sisemine sära. Saad jõudu ja inspiratsiooni, su tegevus kannab vilja, seda märgatakse, tunnustatakse. See sära ja kergus tähendabki, et sulle on osaks saanud Püha Vaimu puudutus. Jumal kiidab su tegevuse heaks, Ta suunab seda ja lisab sinna oma väge. 

Sellest seletusest sain ma hästi aru. Mulle meenus mitu Püha Vaimu puudutust mu enese elust. Sära, ilma igasuguse ekstaasita. Kergus, ilma maailmale kuulutamata. Rahutunne õigete valikute üle. 

Inimesed on erinevad ja küllap mõned vajavadki usus tugevamaid väljendusvorme. Mina mitte. Ometi võin ka seesuguses seisundis olla Vaimust kantud. 

Selle üle, kas ka seesinane kirjatükk valmib Püha Vaimu puudutuse abil, ma ei juurdle. Tunnen, et see võib vabalt olla ka soe tuuleõhk, mis mind kirjutades rahustab ja paitab. Jah, ka tuul on täna nii pehme ja hää…

Räuskamisest ja muust

Kirik peaks olema mitmekesine, mitte hävitav

Huvitav, kas varsti läheb kirikusiseseks sõjaks? Või lahenevad asjad siiski väärikalt?

Üritan küll võimalikult vähe sotsiaalmeedias skrollida, aga ikka on üht-teist silma jäänud. Kasvõi näiteks see, et Tartu Jaani kogudus jäeti ristitee marsruudist välja, kuna sealsel (nais)õpetajal on väidetavalt abielu mõistest teistsugused arusaamad, kui osade arvates tohiks. Või et tuleks viivitamatut kusagilt välja astuda või kellegagi koheselt sõprus lõpetada - jah, pean silmas Soome kahe erineva abielukäsitluse arutelulauale jõudmist.

Kõik oleks okei, kui olekski kaks tasakaalukat arvamust, üks konservatiisvsem, teine liberaalsem. Mõlemad oma põhjenduste ja argumentidega. Paraku on aga praegune olukord selline, et üks osapool ei tohiks justkui midagi arvata, teisele poolele on aga vastase aadressil lubatud kõik - räuskamine, roppused, sõim. Seda saab karistamatult teha, sest mitte keegi, kes saaks ja kelle sõnadel oleks kaalu, ei sekku. Mida ja kuidas saaks sellises olukorras tõsiselt võtta?

Jah, muidugi on ka ses teises leeris räuskajaid märgatav vähemus, enamalt jaolt need, kes ametialaste saavutustega eriti silma ei paista. Ometi suudavad seesugused olla tõrvatilkadeks, kelle tõttu ka tasakaalukad arutelud lugemata jäävad ning kelle tõttu ei ole diskussioon isegi mitte võimalik, kuna sealt tuleb vaid arutuid hoope, mida nimetatakse muide vägivallaks. Toon näite:

Mees ütleb naisele peretüli käigus “igavene lits selline”. (Tüli pole naise üleaisalöömisest.) Kas siinkohal oleks kohta dialoogile à la “ausõna, ma ei ole lits” vms? Ei ole ju! Tegu on sõnalise vägivallaga. Igasugune edasine diskusioon viiks kursi mehe meelepahalt naise suunal täielikult moonutatud rajale. 

Miks peaksid siis haritud inimesed vaidlema inimgrupiga, kes kirjutavad sotsiaalmeedias, et homod on “igavesed p…d”? Teades, et seda loevad ka igati toredad inimesed teisest sättumusest ja see teeb neile haiget. See ei ole ju sel juhul enam arutelu teemal, kas lubada homoabielud või mitte. Vähe sellest, sellised väljaütlemised ka välistavad nimetatud arutelud! Ka siinkohal on tegu vägivallaga. Miks on selline asi lubatud ja keegi ei sekku?

Kui inimene hakkab teist inimest paika panema, kui ta teeb seda avalikult ja mitteadekvaatsete sõnadega, kui tema tekst on mõnitav või alandav, kui ta sildistab või mõistab kohut, siis see inimene ei vahenda Jumala sõna. Siin ei tohiks olla mingit kahetimõistetavust. Kurjus on kurjus.

Kõige rohkem näib köitvat ikkagi see va “allapoole naba” teema. Nojaa, ka minu kui pereterapeudi jaoks on suhete teemad põnevad. Inimloomus tervikunagi pakub üha laiemat avastamisrõõmu. Ometi ei huvita mind absoluutselt, kes kellega voodit jagab. Mind ei veena loosungid, et lahutada ei tohi ja et homoseksuaalsus on haigus, millest tuleb “terveks ravida”. Mis mõttes? Selles teemas ei saagi olla ühest tõde. Eriti veel nii hinnangulist! Iga inimene on erinev ja eriline. Need on inspireerivad tööd inimeste õnne ja hingerahu nimel. 

Kõige ohtlikum on nn piibliga pähe lajatamine. Need argumendid, mis sel moel toimides esile kerkivad, on me praeguse ajastu ja elu-olu kontekstis tihtilugu nii jaburad, et naeruvääristavad kogu kirikliku pühaduse. Esmalt tahaks ikka vaimselt tervet diskussiooni!

Mulle tuleb aeg-ajalt kirjakasti kellegi pikki piibliteemalisi üllitisi. Olen mõne neist avanud ja lugedes kahe käega peast kinni hoidnud. Viimane seesugune käsitles abielu ja lahutuse teemat. Autor näib väga täpselt teadvat, mis sillutab tee taevasse, mis põrgusse, kusjuures põhjendused on niivõrd primitiivsed ja arhailised, et ei aja isegi naerma. Too isehakanud jumal jätab kogu kremplist nii kohtlase mulje, et hoia ja keela!

Veelgi hullem on aga see, kui sääraste seisukohtade pooldajad pürgivad oma “tõdedega” avalikkuse ette. “Lahutus on kohutav patt” või “lahutusele ei ole ühtegi õigustust” on loosungid, mis panevad inimese, kelle minapilt on niigi mutta tambitud, täielikku suluseisu. Olen isiklikult näinud abielusid, milles esinevast vägivallast ja/või sõltuvushäirest päästaksid vaid kiired jalad ja hea peidupaik. Või kes erinevate nägemuste tõttu suhte osas teineteisel kõri läbi näriksid. Kui see pole argument, mis siis üldse on? “Pääsed ainult siis, kui oma esimese abikaasa juurde tagasi pöördud ja meelt parandad, ühtegi muud pääseteed pole.” Päriselt? Alle-aa!

Ah et lahutada ei tohi? Tohib küll. Muidugi on lastele parimaks variandiks elada koos oma heades suhetes ema ja isaga. Sellest sobivuselt järgmine oleks aga õnnelikud eraldielavad vanemad. Mitte hambad ristis kooseksisteerivad vanemad. Laps tahab näha toimivaid täiskasvanuid, sest siis saab ta ka ise lapsena eakohaselt ja sümptomiteta toimida. Kui minult küsitakse, kas laste pärast tuleks koos elada, vastan alati nii: “jah, loomulikult peaks laste pärast koos elama, see on väga oluline põhjus - aga tehke oma suhe esmalt korda!” Ka lastetutel ja täiskasvanud lastega paaridel ei ei saa ükski inimene käskida “jumala nimel” koos elada. Üks väga lugupeetud vaimulik ütles laulatuseks mõeldud lauluridade “Nüüd, Issand, oled sidunud kaks kätt, kaks südant ühte” kasutamise kohta, et “hakkasin kahtlema, kas kõik käed ja südamed on ikka Issanda poolt ühte seotud…” Või mõne puhul me vaid arvame nii. 

Palju erinevaid vaatenurki. Vähe elutervet disskussiooni. Palju lubamatut.

Kui mu abikaasa ja teised asjassepuutuvad leiavad, et internetis kodukiriku ühe postituse all kommentaariumis tema kohta rippuvad inetused näitavad vaid kirjutaja enda kurjust ja rumalust ja las need olla, siis mina ei saa sellega leppida. Mulle teeb see siiani haiget. Saan sellest sõnumi, et sõimamine, sildistamine, alandamine ja räuskamine on ka kaasvaimulike poolt lubatud, see võib kesta lõputult ja mitte keegi ei sekku. Aga see pole ju okei! Kellegi vaimse tervise seisukohalt mitte. 

See, et tean ka inimesi, kes tegutsevad vaikselt ja süsteemselt, et Jaan elusalt tükkideks rebida või ta hoopis maamuna pealt kaotada, on omaette teema. Eks ma kunagi kirjutan, kui palju kurjust ja viha mõni endas kannab. Ehk annab see patu mõistele ka teise dimensiooni. 

Ma ei tea, mida lõpetuseks öelda. Mu mees on oma viimastes jutlustes ja mõtistlustes mitmel korral viidanud ühe kuulsa kirjaniku ja filosoofi Uxley soovitusele:

“Äkki oleksime teineteisega veidike lahkemad?”

Aga ma ei tea, kas see aitab.

Kirikuõpetaja ja organist

Või pianist ja kitarrist 

 Ütleme nii, et kirikuõpetaja ja organisti liit kõlab üsna loogiliselt. Saame teineteise ameti nüanssidest suurepäraselt aru. Meil on võimalus teineteist toetada. 

Mul on hea kodune ülevaade oma abikaasa jumalateenistuste ja ametitalituste ettevalmistusest. Teda on õnnistatud tohutu ande ja üliterava tunnetusega, mis teeb ta vaimuliku ametis eriliselt armastatuks, kuna ta oskab puudutada inimeste südameid. Mida rohkemat ongi vaja, kui sinu poole pöördutakse põhjatus kurbuses või taevalikus rõõmus? Jumalasõna pakub lootust ja lohutust kurbadel päevadel, kuid toetab ka headel aegadel, jõustab ja õpetab. Jaan on selle vahendamises väga eriline.

Aga see pole veel kõik. Minu abikaasa ei tee eales midagi ülejala, vaid valmistub kõiges väga põhjalikult ette. Enne ametitalitusi võtab ta inimestega kohtumisteks piisavalt aega, kuulab nende lugusid, keskendub eriliselt inimeste annetele ja tugevustele ja vahel saab seeläbi aimu tervete suguvõsade eripäradest. Inspireeriv, kas pole?

Tihti loeb ta mulle oma jutlusi või mõtisklusi ette ja arutleme nende üle. Mina saan omalt poolt mõelda, millise muusikaga oleks need hea kokku põimida. Vahel mängin talle omi heliteoseid, näiteks koraalieelmänge ja ootan kommentaare. Mõnikord musitseerin niisama. Igal nädalal kuulame koos ka tema juhitud Vaimuelu podcaste. Räägime läbiloetud raamatutest või luulekogudest. Tsiteerime. Arutleme inimloomuse erinevate külgede üle. Võib vist öelda küll, et meie kodus valitseb loominguline õhkkond.

Kui aga pöörduda tagasi kirikuõpetaja ja organisti elukutse ühisosa juurde, jätaksin loetlemata kõik need nüansid, mida mina nn taustajõuna peaksin läbi muusika tabama, et ühe või teise kirikliku talituse sõnum veelgi paremini inimesteni jõuaks ning et see emotsionaalselt veelgi rohkem hinge puudutaks ning tooksin  siinkohal välja üheainsa olulise märksõna - kvaliteet. Muud rõhuasetused oleksid liiga spetsiifilised ja ei annnaks siinkohal midagi juurde.

Hindan kvaliteeti väga. Diletantism ajab mind lihtsalt närvi. (Ometi on vahel just need, kelle töös esineb küündimatust, tohutult enesekindlad.) Samuti häirib mind pinnapealsus, ülejala tegemine. Leian, et inimene peaks selle ametikoha peal, milleks ta kutsutud ja seatud on, taotlema kompromissitut professionaalsust. Selles ei saa teha järeleandmisi, ei endale ega teistele. Mina püüan olla see, kes teab, mida ja mis põhjusel teeb ning usun, et kannan tulemuse oma oskuste ja mängu kvaliteediga välja. Õnneks on mul kogu elu olnud õnn töötada enamikuga neist, kes mõtlevad samamoodi. Nagu juba ülalpool mainisin, on üks neist minu abikaasa. Aga ka teised selles kirikus.

Kokkuvõtvalt - kirikuõpetaja ja organist, olles eraelus paar, ei pruugi sugugi tööalaselt sobida, kui nad mõlemad ei taotle oma töös maksimumi. (Vastasel juhul peaksid mõlemad olema diletandid :) )

Miks ma seda kõike kirjutan? Põhjus on lihtne. Meil Eestis märgatakse ja tunnustatakse inimesi üsna vähe.  Seda nii üksikisiku tasandil, perekondades, suguvõsades, erinevates erialagruppides ning lõpuks ka avalikkuse ees. Ikka on lihtsam otsida vigu, teha maha, pisendada või siis jätta meelega lihtsalt märkamata - otsekui ei teaks, ei näeks. See viimane on kõige haigettegevam variant. Meie Jaaniga enesele midagi sellist küll ei luba. Tunnustame teineteist igapäevaselt. Tänagi sain ta suurepäraselt läbikomponeeritud matusekõne üle uhke olla.

Üks kõrvalepõige - mulle tohutult imponeerib, kuidas Jaan teisi inimesi tunnustab. Olles viibinud heal kontserdil või kuulnud suurepärast jutlust või näinud kõrgel tasemel teatrietendust, võtab ta tegijatega ilma mingi probleemita ühendust ja ütleb seda neile. Alati! Olen kõrvalt näinud, kuiväga see inimesi rõõmustab. Samavõrra teeb teda (ja ka mind) nukraks see, kui keegi internetis räuskab, sõimab või solvab. Vahet pole, kas teda ennast või kedagi teist. Lugesime just eile mingit roppustega ülevalatud kirjutist seksuaalvähemuste aadressil ühe kirikuõpetaja poolt ja imestasime, et selline asi on tänapäeval võimalik.  Arvamused võivad ju olla erinevad, kuid pidurdusprotsessid võiksid haritud inimestel ikkagi töötada.

Usun, et kui me ei töötaks Jaaniga just nendel ametikohtadel, kus me töötame - mina veel lisaks psühhoterapeudina, kes samuti päevast päeva inimestega tegeleb - sobiksime ikkagi suurepäraselt. Ometi annab just see nüanss meie suhtele veel ühe mõõtme, ühe olulise ühenduslüli, laiema fookuse ja suurema mõistmise. Me lubame teineteisel areneda, oleme teineteise parimad kriitikud ja seisame armastusega teineteise kõrval kõikides elujuhtumistes, mida meie töö enesega kaasa toob. See on me suhtele suur lisaväärtus.

Palved Jaani eest

 Palvetame lastega Jaani pärast iga päev.

Jaani missioon on olnud sel keerukal ajal hoopis teine, kui avalikkus seda teab või ette kujutab. 

See on sügavalt meie perele fokusseeritud. Vajame teda just nüüd ja praegu väga. 

Jaan on armastav partner ja abikaasa, aga neil kuudel on ta mulle selliseks toeks, kelleta hakkamasaamist ei kujuta ma isegi ette. Täpsustan ehk kunagi hiljem. 

Jaan on võitnud mu laste austuse ja usalduse. 

Tema palved kannavad meid kõiki. 

Ta on uskumatult võimekas ja suure südamega inimene. 

Kirikuõpetaja suure algustähega. 

Jaan väärib hoidmist, mitte hävitamist. 

Palvetame ta eest kogu südamest. 

Kirikukontsert

 Ma ei taha olla kriitiline. Lihtsalt võrdlen. Ja olen veidi mõtlik. 

Kaks kirikut. Esimesse sattusime linnas jalutades täiesti juhuslikult. Lihtsalt möödusime ning palusin, et astuksime sisse. Parasjagu käis kuuene teenistus. Preestrid või papid või isakesed või kuidas neid iganes nimetatakse laulsid kooriga vaheldumisi Jumalale kiitust ja palusid armu. Õhus hõljus viiruki lõhna. Seisime seal veidi ning tajusime, kuidas südant täitis rahu. 

Teise kirikusse läksime kontserdile. Seega ei sattunud juhuslikult. Teadsime mõlemad hästi, et kontsert pole teenistus. Kontserdile tullakse tavaliselt otsima elamust. Kirikukontserdilt loodetakse küllap lisaks ka hingerahu. Või mõned ootavad ehk perfektset sooritust. Meie tulime kodust välja nii öelda olude sunnil - et kolmikud saaksid sõpradega sünnipäeva tähistada.

Siinkohal tekibki mul sisemine konflikt. Jah, sooritus oli perfektne. Tajuda võis inimeste andekust, pühendumist ja ettevalmistust. Aga… see kõik oli nii tühine! Asjal puudus sisu. Sünnipäevalaps, peategelane, Jeesus Kristus, oli lihtsalt ära unustatud.

Altari ees käis üks dissonantne trall. Olid päkapikud, piparkoogid, jõuluvana, lumi ja isegi lastesaadete tegelased. Aga ma ei taha kirikusse hanepoegasid ega kelgusõitu! Hapukapsaidki mitte. Isegi kui tegemist on veatu moodsa džässiga. See kontsert muutis mind närviliseks ja lahkusime vaikselt enne lõppu. 

Ometi oli kindlasti inimesi, keda selline melu seal altari ees kõnetas, sest kirik oli ju rahvast täis. Piletite eest maksti küllap heldelt. 

Sellesse esimesse kirikusse ei lubata kunagi ühtegi kontserti. Muusika on rangelt kiriklik ja ainult jumalateenistuste sees. Ma ei arva, et igal pool peaks nii range olema. Kuid ka teises kirikus oleks ju saanud esitada kasvõi osaliselt vaimuliku sisuga jõulu-repertuaari, kasvõi sellessamas dissonantsidest tulvil moodsa džässi-võtmes, maitse asi. Kuid et äsjasündinud Kristus altari ees lihtsalt kõrvale lükata ja lugude vahel niisama tühja loba jahuda… Milleks? Kelle südant ja millega selline kokkusaamine pidi täitma? 

Rõhutan veelkord, et tegu on andekate muusikutega. Ja laste- ning talvelaulud on ju üldiselt ilusad ja nunnud. Aga miks kirikus? Kuna rent on odav? Või et kirik on jõulude ajal üks ütlemata kena koht? 

Tegelikult, et mitte olla liiga ülekohtune, üks vaimulik laul ikkagi kõlas. Ja äkki tuli lõpupoole, kui me ära olime läinud, mõni veel. See paraku ei aidanud.

Võibolla oleksin oma tunnetuses leebem, kui poleks selle esimese kiriku rahukogemust ning igavikulisuse sügavat taju, olgugi et viibisime seal vaid loetud minutid. Võibolla on asi pelgalt minu maitses, sest mängin ju ka ise vahel muusikat, mis mind kõnetab, kuid mida liigitatakse ilmalikuks.

Kes teab, mis nüansid meid ühel või teisel ajal ja moel mõjutavad. Selles olen küll kindel, et kirikust tahaksin eelkõige Jumalat, Tema Poega ja vaimsust. See on vundament, millele saab ehitada hoone, mis püsib läbi ajastute ning kingib rahu ja kindluse. Vaimsus võiks olla valdav. 

 Kuulasin hilisõhtul ühte sarnast vokaalgruppi hoopis Instagrammist. Nemad ei esinenud kirikus. Aga laulud olid Jõululapsest. Paarist piisas, et kummaline tunne hingest kaoks.

Siiski, kirjutama pidin ka. 

Eilne saade

 Kuulasin eile koos oma tulevase abikaasaga tema poolt juhutavat Vaimuelu saadet, kus saatekülaliseks oli sel korral Andres Mustonen. Oli vaimustav, kui lihtsalt, aga samas sügavalt suutsid need kaks andekat meest kõneleda päris asjadest. Peale kuulamist tahtnuks ka ise koheselt pealiskaudsuse ja hooletu minnalaskmise, millisse me end oma rööprähklemistega tihtilugu asetame, enese pealt heita ja ainult tõelisele keskenduda. Süvenedes, pingutades ja samas end südamepõhjani läbi katsudes.

Mulle meeldis, kuidas nende tublide meeste hoogne vestlus nagu ping-pong pall ühe käest teise kätte liikus, kusjuures saatejuht püsis kindlalt rollis, milles suutis domineerimata ja otsekui mängleva kergusega külalise juttu omapoolsete asjakohaste näidetega illustreerida, millele külaline omakorda selget mõistmist ning toetust väljendas. Saatest sai kui omaette kunstiteos, millesse kaks meistrit tõmbasid erinevaid värve, mis lõuendil ilusaks maaliks segunesid. Ja see Alliksaare luuletus seal lõpupalves… Kuidas ta küll leiab!

Kui too igati kiiduväärt podcast lõppes, lipsas mu huulte vahelt kurblik ohe: “ja sellise mehe lasevad nad kirikust minna…” Mõtlesin ja mõtlen seda tõemeeli ja mul on raske aru saada, miks kõik seda näha ei suuda. Selliste ilmselgelt tasemel etteastete puhul tuleb see ju nii võimsalt esile!

Minu kaaslane viipas aga arvutil helendava lõppenud podcasti lingile, mille alapealkiri võttis saate ühe tähtsama tõdemuspunki ilusasti kokku, vastates ühtlasi minu ohkele nii: “Keskpärasus püüab kõike teha endanäoliseks.” 

Ühes kommentaariumis, kus arutati taaskord mu kallima karistuse õigsuse ja ranguse üle, võis näha sama tendentsi - inimese loomupärase andekuse ja fakti, et mõni ongi vähem, mõni rohkem andekas, eitamist. Selline madaldamine on ausalt öeldes lausa õõvastav. Mitmel ta ametivennal on õigustus keskpärasusele Jumala seljataha peitupugemise kaudu, mis on eriti hirmutav, kuna sel viisil oleks nende enese vajakajäämised justkui õigustatud. Sõna “andekus” aga nende jaoks ei eksisteerigi - pole üldse oluline, missugune Jumalasõna kuulutaja ise on, tema vahendab lihtsalt Jumalat ja rahvas ärgu virisegu. Tule taevas appi! Selle asemel, et olla andekate osas märkav ja heatahtlik, mis on selles ametis lausa möödapääsmatu… 

Jutt ei ole ju sellest, et keegi oma andekuse või mitte-andekusega parem või kehvem oleks. Jutt on headusest, armust, halastusest. Tegu või kirjutis, mis kedagi ta eksimuse pärast allapoole tirib, unustades või salates ta senised head ja andekad küljed täielikult, ei saa sündida siiral ja õiglasel kaalutlusel. Tegu on ilmselge kadedusega, pahega, mida palju raskem märgata ja esile tuua, kui mingit “käegakatsutavamat” eksimust.

Seda, kuidas saaks säilitada iskupära, rakendada oma tõelisi andeid ja potsentsiaali ja säilitada seejuures heatahtlikkus ja armastus nii enese kui teiste vastu, tuleks vast õppida kõikidelt geniaalsetelt (kes ei ole seda kindlasti igast omadusest või küljest) meie kõrval või kaugemal. Ei saa küll teha olematuks seda, et kasutades ülalmainitud tühistamistaktikat, lastigi sellisel mehel kirikust ja kogu ta elutööst minna, küll aga saab olla tänulik, et on võimalik kõikides ta muudes vaimuandides temaga ühist rada kõndida. Ühtlasi ta märkimisväärsete külaliste ja sõpradega. 

See on privileeg.

Selline seis

 Ja nii nad hävitavadki selle kiriku. 

Veel pool aastat tagasi külastas kolmapäeva pärastlõunaseid hardushetki keskmiselt umbes kakssada inimest. Jumalateenistustel oli kirik täis. Kiriku majanduselu juhiti kindla käega. See pühakoda oli tõeliselt kaunis rahupaik, mille erilisust tunnistasid ka arvukad külalised. Siia taheti tulla.

Ühtaegu ei loe aga miski. Koguduse õpetaja isiklik elu saab nii määravaks, et otsustajad, inimesed, kes peaksid olema psühholoogiliselt võimekad, mis sisaldab endas ka paindlikkust, oskust hinnata iga olukorda ja inimesele Jumala poolt kingitud andekust eraldi, lükkavad kogu hea ja ilusa ilma igasuguse kahjutundeta, pigem vastupidi, ajakirjanduses takka kiites, hooletute jalahoopidega lihtsalt uppi.

Hullem veel. Hääbuv luteri kirik lubab endale andeka inimese alandamist ketikoeraks, kelle iga liigutust kontrollitakse, kes üritatakse suruda keskpärasusse, muuta inimeste jaoks olematuks, ülemuste suunas abituks niutsujaks, kellele üleolevalt “ei” või “fuu” käratada. See on kuritegu. 

Lahutus ei ole. Lahutus on inimõigus. 

Mina olengi selle kiriku uppilöömise põhjus. Need “pühad” jalahoobid tulevad minu armastamise eest. Need on ülekantud tähenduses niisiis ühtlasi mulle. See on ühtaegu kohutav, teisest küljest aga üsna põnev tõdemus. Neid, kes AD 2023 üha alandavamaid karistusi produtseerivad, ei juhi küllap muu, kui inimlik kättemaksu soov teistsugune olemise eest. Julguse eest valida armastus. Huvitav ainult, miks eelmisel korral nii ei tehtud? Miks oli sama inimene samas situatsioonis toona hoopis parim kandidaat praostiks? 

Kohus on kõnealuse abielu lahutanud. Lahutusest saadud armid paranevad aastatega. See on kahe inimese lugu, millesse teistel pole mingit voli puutuda. Kui, siis vaid toetavalt, hingehoidlikult.

Inimese elutöö tahtliku hävitamise korral, liiatigi et see puudutab kirikut, armu ja halastuse paika, on aga asi märksa tõsisem. Inimesed lähevad ära. Nad ei tule enam tagasi. Nad lõpetavad liikmeannetuste tasumise. Kõigest ilusast ja toimuvast jääb haigutav, verevermeis tühimik. Tänaseks on see nii. 

Tean, et naiste pärast on algatatud ka sõdu. Need pole aga kindlasti pärit orelirõdult. Kogudus armastas nii teda kui mind. Minu meelest oli meil väga tore töötegijate seltskond ja usun, et nii oleks see ka jäänud. Miks ometi peaks kellelegi miski muu korda minema, kui meie tööalased oskused? Kuidas tohikski, ehkki just suured ülemused on vägisi püüdnud avalikkuse ees me tekki sikutada? Hoopis see tekitas segadust. Lihtsalt piinlik. 

Viimasel hardushetkel oli umbes kakskümmend kuulajat. Kunagise kahesaja asemel. Jutlustas see, kes arvas, et las minnakse pealegi minema, kogudusetöö läheb sellegipoolest rõõmsasti edasi. Küllap nägi ta isegi, et tal polnud õigus, et ametivenna eemalelükkamine ei too soovitud tulemust. Selles koguduses on siiani kõikidel olnud oma koht ja tugevus. Aga praegu? Kuhu edasi? Kümne, seitsme või viie inimeseni. Miks keegi ei karju, et see on katastroof?

Mina võiksin vabalt oma kohalt taanduda, see ei muudaks ilmselt midagi. Aga tema peaks kindlasti jääma. Lihtsalt vaimulikuna. Erilisi inimesi tuleb väga hoida. Kuidas seda ikka veel ei teata? 

Millegipärast meenub mulle viimasel ajal ses pooltühjas pühakojas istudes Titanicu filmi lõpp. Laev, mis lebab abitult merepõhjas. Ja kus korraga elustub vaatajale kõik möödunu - inimesed, muusika, kaetud lauad, ilu, rõõm… Reaalsus on aga uppunud laev. Lõikavalt kurb!

Oleks vaid üks võimalus. Inimlikkus. Aga sellesse ma enam väga ei usu. 

Selle kiriku hävitamise töö on olnud armutu. Ja mõelda vaid, üksnes minu armastamise eest…

Mina, naine

Tere. Mina olen naine. Mul ei ole väga palju aru peas. Mul pole ka oma tahet ega arvamust. Mehed võivad minuga teha, mida tahavad.

Näiteks pean ma varsti abielluma. Mul ei ole abiellumise osas mingit oma ideed. Ma ei oska mõelda, kas ma ka ise abielluda tahan. Jah, just mina, mitte minu mees (edaspidi: kasutaja). Sellise tähtsa asja üle otsustavad nimelt ainult mehed. Minu puhul mu oletatav kasutaja ja tema ülemused. Mina olen pelgalt auguga asi ja minu kasutuskorra eest tuleb hoolt kanda kõrgete eetikanormide kohaselt ja minu arunatukesele vastavalt.

Kui peaksin abiellumisest keelduma, tuleks minu oletatav kasutaja oma ülesandega kehvasti toime ja minu kasutuskorra eest hakkasid vastutama tema ülemused. Kindlasti ei tohiks mind kasutada väga suure avalikkuse ees ja liiga sagedasti. Pigem harva. Märkamatult. Et ma tunneksin, et mu protestil on tagajärjed. Vajadusel saadetakse minu ja mu oletatava kasutaja oletatava elukoha juurde valvama kõlblusspetsialistid, kes fikseeriksid mu kasutuskorras kõik eksimused ning halvimal juhul katkestaksid me tegevuse.

Kuniks ma pole oma isiklikku elu kahetsedes ja reeglitele alludes korda seadnud, peaks mu kasutuskorra kohta ilmuma igakuine korrektne avalik graafik. Selle koostaks piirkonna kõrgeim vaimulik ülemus ja esitaks selle kogu maa kõrgeimale vaimulikule ülemusele. Kogu maa kõrgeim vaimulik ülemus ja tema õukond võiksid seejärel seada sellele täiendavaid piiranguid. Küllap oleks neidki vaja. Minusuguse naise kõlbeline tühisus tuleks jõuga murda. Mind ei tohiks säärasena üldsusele näidata. Peaksin mõistma, kes õigupoolest olen ja oma algelisest mõtlemistaolisest tegevusest loobuma. Ilusti abielluma. Armastusega poleks seal mingit pistmist. 

Loomulikult luban olla kuulekas. Ei tea, kust mulle üldse säärased hullud mõtted pähe tulid, et suudan ise midagi arvata! Küllap on hingevaenlane taas kusagil varitsemas. Naised on selle eest iseäranis kaitsetud. 

Abielu on teatavasti otsus. Niisiis mingu kõik nii, nagu päris inimesed, mehed otsustavad. Aamen.

Külalise järgselt

 Meil oli viis päeva külas mu ammune peretuttav Saksamaalt. Võtsin ta kaasa, kui käisin Valgamaal kontserti andmas, samuti näitasime talle Muhu- ja Saaremaad. Meil oli palju sisukaid vestlusi ja arutelusid nii maailma asjadest üldse, kui Eestis ja lõpuks ka meie eludes toimuvast.

Meie külaline on õppinud teoloogiat kolmes ülikoolis Saksamaal ja Rootsis ning teab hästi, millised dilemmad on kirikul seoses ülikiirete arengutega inimsuhete vallas, kui fokusseeruda ühest küljest Ukraina sõjale ja üldisele põgenike liikumisele Euroopas ning teisest küljest palju kirgi kütnud samasooliste abielule ja sugude ümbermõtestamisele üldiselt. Seda ebameeldivamalt üllatus ta kuuldes, et kõige selle virrvarri keskel, kus inimesi kirikus niigi üha vähem ja kus omad peaksid eriliselt kokku hoidma, on toimumas ühe seni hästi toiminud koguduse lammutamine ja seda vedanud inimese elutöö läbi häbimärgistamise hävitamine, kuna ta lahutab oma abielu. Jah, tõepoolest, ta ei lahuta esimest korda, aga kuna tegu on kahe võrdväärselt toimiva täiskasvanu lahkuminekuga, ei puuduta see sündmus inimeste töövõimet ega töö kvaliteeti rohkem, kui mis iganes muu kriis, mis inimese elus ikka ette võib tulla. 

Meil oli imelik sellist asja oma külalisele rääkidagi. Karistuse rangust ja väljamõistetud paragrahvi hinnates tundub tegu võrdsustuvat vähemalt lapsepilastusega. 

Olen kuulnud ühte või teist nõudvat aru, mida temaga nüüd tehakse. Minu jaoks on see tänapäeva kontekstis täiesti absurdne küsimus ja ma ei mõista, mis ajastul ja millises imelikus inforuumis seesuguse mõtlemisega inimesed üldse elavad. No mis siis nüüd temaga ikka teha? Ühtegi jutlust pole jäänud pidamata, ühtegi matust, laulatuse ega ristimist läbi viimata - kuniks see oli lubatud. Kirik on imeliselt korras, valgusküllane ja soe. Tänu kellele? Ehk oleks võinud veidi uurida, miks tuli järjekordne lahutus, aga sinna pidanuks asi jäämagi. 

Kordan veel, et paarisuhte probleemid ei alga üleöö, seega kui lugu on tervikuna teadmata - mis on ju ka loogiline, sest inimeste eraelu teatavasti lehtedes avalikustamisele ei kuulu - ei tohiks ükski asjasse pühendamatu jagada ühtegi kommentaari, liiatigi veel ultimaatumit. Teise ajastusse kuuluv arusaam abielust, truudusest, lahutusest ning täiskasvanud, adekvaatsete inimeste karistamisest näitab kristlikku maailmapilti läbi korraliku kõverpeegli. Kaldun üha enam arvama, et too lahutusteema on mingi suurema asja kattevarjuks.

Paralleele võib loomulikult tuua ka piltidega kaugest minevikust, kujutledes juurde rahvahulga hüüded: lööge risti!, samas tunnistades, et risti löömine on juba ilusasti toimunud. Siiski ei tahaks ma pikemalt ohvrirolli omaks võtta. Nii ootamatus kontekstis, nagu tõsiste usumeeste mängumaal mõjub toimuv mõistetamatuna ja libiseksin sellest emotsionaalses mõttes võimalikult kaugele.

Kui üks ametivend kuulutab teisele, et too on ühe jalaga põrgus, kui ta kohemaid oma naist tagasi ei kutsu, tahaks temalt esmalt küsida, kas ta ka ise seda näitemängu usub, millesse ta enesele jumala rolli on valinud või on see lihtsalt meeltesegaduse tragikoomiline vorm. Olgu kumb tahes, kiriku tõsiseltvõetavus kahaneb seesuguste kirikuhärrade tõttu kordades enam, kui kellegi eraelulise lahutuskeissi korral. Ta ajab ju seesugust jama ka lihtinimestele! Kust võtab inimene voli?

Huvitav, milline naine tuleks tagasi kutsuda, et toimimatut abielu vägisi jätkata? Meie heast sõbrast vana tark vaimulik avaldas arvamust, et kui tõesti piiblist näpuga järge ajada, oleks õigus vaid esimesel. Sel juhul aga peaksid päris paljud papid oma esimesed abikaasad üles otsima ning põrgu eeskotta moodustuks lausa järjekord! Või arvab mõni isehakanud jumalatest teadvat, mitmendast lahutusest selline kord kehtima hakkab? 

Nali naljaks. Tegelikult oli meil juba ammu juttu, et ta lüüakse lahutamise korral kohemaid risti, aga mina ei uskunud. Küsisin hoopis provokatiivselt, kas kiriku jaoks oleks salasuhte pidamine ja valedes elamine vastuvõetavam, kui aus lahutus ja uude paarisuhtesse astumine. Ta arvas, et küllap see nii on. Nüüd näen, et tal oli tuline õigus. Näiline korrektsus sobib “patuta” inimestele rohkem. Et aga tõelisi tundeid ei saa isegi “pühakud” kellegi suunal tundma sundida, oleks ta pidanud lihtsalt näitlema, öelgu süda, mis tahes. Kõike seda 21.sajandil, pelgalt ristirahva rõõmuks! Mina ei olnud paraku nõus. 

Kirik võimaldab tänapäeval laulatustseremooniat ka juhul, kui sõlmitav abielu pole partnerite või neist ühe elus esimene. Sarimonogaamiast on kujunemas tänapäeva maailma uus normaalsus ja see tähendab ühe asemel kahte või enamat teineteisele järgnevat paarisuhet elu jooksul. Selle tendentsi esmane põhjus on kindlasti tänapäeva inimese pikemas elueas ja neist tervena elatud aastates. Käisime Saaremaa muuseumis näitusel “Vana-aja saarlane” ning üks seal esile toodud luustiku-leidudest kinnitas kellegi käsitöölisepy surma “keskealisena”, mis oli toona umbes 35 aastat. Nüüd olen aga mitmel korral kuulnud pool-naljaga uueks keskeaks nimetatavat 60+ eluaastaid. 

Veel üks sarimonogaamia leviku põhjusi on küllap tänapäeva naiste üha suurem edukus ja toimetulekuvõime ning suutlikkus oma ootustele ja vajadustele adekvaatselt otsa vaadata. Kuid mitte ainult. Kvaliteetset paarisuhet otsivad mehedki. Kui üks pool ei soovi enam suhet jätkata, võime ju kõrvalt hinnanguid anda, kas meie meelest pingutati piisavalt - aga mida see muudab? Kuna pluss ja miinus annavad kokku miinuse, ei saa ka paariterapeut seesugust otsust muuta. Oma õnne eest vastutab ikka inimene ise. 

Iga kord muidugi nii hästi ei lähe. Meediale ja osale kiriku ringkonnast meeldis ka minust hoopis teistsugune pilt, kui see, mida ise peeglist näen ja mida mu pere ja sõbrad teavad. Kõige enam häirib see, et info, mis avalikkuse ette paisati, tuli ilmselgelt inimestelt, kellega olen kandnud oma arvates ühesuguseid väärtusi. Muidugi müüb “abielurikkumiselt tabamine” suurepärase pealkirjana ka lausvalena, kuid too “tabaja” pidi olema piisavalt usaldusväärse olemisega ning lisaks minu voodiveerel valvanud, kuna vastasel juhul poleks ju saanud teise osapoole suhtes neid kohutavaid paragrahve rakendada. Ainult et mäng pidi käima ikka kõrgelt üle meie peade ja isegi teadvuse. :)

Eks osa rahvast ole ikka soovinud verd ja pisaraid, vaevumata isegi mõtlema, mis on õigupoolest inimese süü. Igaüks võib produtseerida omaenda jutustuse, mille lõpul saab kurjategija õiglase karistuse. Praegu tunduvad konkureerivat sisutühja vallatlemise ja vahelejäämise naiivne muinasjutt ning vaeste naiste ärakasutamise kole, Sinihabeme stiilis lugu.

Ja see pole enam naljakas. Siinkohal kuluks ära meeldetuletus, et teatud teemade, nagu näiteks inimese rahaasjade, laste saamise, tervisliku seisundi, poliitiliste vaadete ja loomulikult ka oletatava intiimelu lahkamine on ääretult inetu ja tegelikult täiesti lubamatu. 

Mulle ei meeldi, et minu eluga räpaste kätega ümber käiakse. Mul on sarnaselt kõikide inimestega õigus oma elu rõõmude ja nukrusega ainulaadsele, tähendusrikkale jutustusele ja tean end seejuures olevat enese ja oma lähikondlastega vägagi vastutustundlikult käitunud. Hoopiski ei talu ma kellegi kõrki üleolekut, avalikku pahatahtlikkust ega varjatud lollikstegemist. Kõik interpretatsioonid lihtsalt ei ole andekad. Huvitav, kas nende produtseerijad magavad öösiti tõesti rahulikult, igasuguste süümepiinadeta? Eks me näe…

See lugu, millesse olen nüüdseks päriselt kohale jõudnud, on olnud otsekui sädelev ämblikuvõrk kastemärgade kadakate vahel. Tormi ja vihmaga on see mitmel korral rebenenud ja katkenud. Alati on aga katkised niidiotsad taas ühendunud. Kui päike paistab ja tuuleõhk paitab, muutub kaunis loodu üha tugevamaks ja kandvamaks. Tulipunase loojangu kuma toob aga õige nurga alt vaadatuna nähtavale kaks tuules värelevat, ühtepõimunud südant…

Vaat, milline sulnis muinasjutt pimeneva laotuse ja tumehallide vihmapilvede taustal! Pea alati on võimalik elu ilusaks luua, kas pole? Ainult et osad vist ei tahagi… 

Kontserdielust

 Olen sel suvel päris mitmel korral maakirikutes üles astunud. On olnud imelisi kohtumisi kohalike elanikega, kes on tulnud linnast toodavat kultuuri nautima ja võin täie kindlusega öelda, et vanade hoolitsevate naiste najal paljud kogudused püsivadki. See, millise südamlikkusega meid vastu on võetud, vääriks eraldi lugu. Eilse kontserdi järgne külaskäik oli säärane meistriklass, millest jään veel küllap kauaks lummatuks. Kui palju headust ja külalislahkust mōnes inimeses ikka leidub! Aga mitte sellest ei mõelnud ma praegu kirjutada. 

Kohtumised maakirikute orelitega kannavad endas sama erilist hõngu. Nad sisaldavad endas mõningast ootusärevust, kuid samavõrra ka tavalist ärevust. Juba ammu ei oota ma midagi imetabast sõnast “renoveeritud”. Arvan, et see on orelite maailmas lihtsalt üks meelevaldselt käibele lastud udupeen sõna ja peaks mulle tekitama samu tundeid nagu tavainimesele sõnad “pneumaatiline traktuur” või “sperventil” - ühesõnaga, mitte midagi. 

Kohtuda võib niisiis millega iganes, hoolimata sellest, milliseid toredaid sõnu selle “millegi” iseloomustamiseks eelnevalt on laiali pillutatud. Tähele tasub panna ka seda, et instrumendi “omapära” või iseloom, kui soovite, võib ilmneda juba esimesel “käpaandmisel”, näiteks võib ta hakata koheselt haledasti nutma, et mitte öelda üürgama, aga samahästi võib ta ka oodata ja hoopis hiljem, noh, näiteks kontserdi ajal ja kõige ebamugavamas kohas mõne või lausa hulgi vimkasid visata, vigurvänt selline!

Ühesõnaga, sõna “renoveeritud” ei pruugi tähendada maakirikute orelite puhul mitte midagi. Või tähendab ta midagi taolist, nagu “võtab hääle sisse küll” või “kohati isegi töötab”. 

Sellest tulenevalt kannab maakiriku kontsert hoopis teistsugust hõngu kui nn tava-kontsert. Minu poolt vaadatuna ei seisne asi sugugi mitte musitseerimises, vaid hoopiski selles, kuidas kohalik rahvas osavalt ära petta, et nende “renoveeritud” pill tõepoolest lausa mängib. Ja see, kinnitan, on juba omaette kunsttükk, sest orelid, sindrinahad, on kole kavalad!

Veelgi piltlikumalt seletades on tegu otsekui katsega säravalt naeratada, kui pooled esihambad puudu, aga ilmnenud tungiv ja kohene vajadus klantspildi järele. Kuidas seda teha nii, et kõik osapooled noogutaksid, veatut hambarida kiidaksisd ning hambutu isegi rahule jääks? Sest arvestatagu sellega, et olen siiski professionaal!

Ega palju võimalusi polegi. Ütleme, et orelimäng on nagunii tohutut koordinatsiooni nõudev ettevõtmine. Selliste kontsetide puhul on siis lihtsalt tegu koordinatsiooniharjutusega kuubis, muusikaga väga mitte, andku mu võrratud solistid mulle sndeks. Kui näiteks kogu kontserdi vältel tuleb meeles pidada, et pedaalis kesksel kohal ja peaaegu kõikides lugudes vajaminev do-noot tuleb alati ja järjekindlalt üle viia manuaali, st seda nooti alati mängida sõrme, mitte jalaga, et kuulaja ei kogeks selle koha peal mingeid imelikke auke, aga kui ma seda kontserdi vältel ikka ja jälle ära unustama kipun, meenub vägisi mu vanaema kunagine ütlus “ära sa selle suupoolega küll naerata”, mul polnud nimelt varases nooruses hambad nii perfektses reas, kui praegu. Ühesõnaga, lihtsam oleks üldse mitte naeratada, muusika keelde tõlgituna, lihtsam oleks pooled lood lihtsalt ära jätta. Aga ma pole allaandja tüüp! 

Ühesõnaga, I did it again, ühesõnaga, rahvast oli palju ja aplaus vägev, ühesõnaga vastuvõtt oli fantastiline, kuigi orel oli tavapäraselt “renoveeritud” ja vahepeal sekundeeris mingi sisemine ventilatsioon otsekui gaasilvalu möirates kaasa, ühesõnaga, ma lugudest suurt ei mäleta, ühesõnaga, petsin nad osavalt ära ja pärast ütlesin mokaotsast vaid seda, et “kui hea, et pill oli eelnevalt häälestatud”, sest millegi peale olid nad ju ometigi koguduse niigi vähest raha kulutanud ja milleks inimestele meelehärmi, ühesõnaga, oli imetore väljasõit. 

Tegelikult ka. Sest tõelise väärtuse annavad ikkagi need vapustavalt südamlikud inimesed. Meie kõikide imetabane kooslus ja oskus võtta asju nii, nagu need parasjagu on. Rõõmuga. Luban, et muutun ka ise selles veelgi paremaks. Sama heaks, kui orelite käsitlemisel - kuid ilma pettuseta!