Laupäev, 31. detsember 2011

Nad said kolmeseks!

Vahel tundub elu nii ebaõiglane. Noh näiteks situatsioonis, mis mul praegu- just tärkas lootuseõis normaalsele, nauditavale elule, kus päris iga päev ei kukugi enam väsimusest oimetuna voodisse, lootes salamisi mingile omapärasele mutatsioonile, mis karu kombel talveunne võimaldaks suikuda, kevadeni nohinal täisväärtuslikku und nautida, seejärel rõõmsalt ja teotahteliselt ringutades ärgata ning "pojukesed" taas murule kakerdama saata... Ühesõnaga noil viimastel kuudel tärkas lootus veidikenegi rahulikumale elule- ja just nüüd said päevad täis. "Kolm" kukkus, lajatades mu lagipähe hirmutava teadmise peatsest töölenaasmisest.
Nad on kolm, mõelda vaid!
2009. aasta lumisel südatalvel punase "kaarikuga" külavaheteid kündes tundus see aeg hiigelmägede taga olevat. Samal suvel nimetasin end elukutseliseks vankrikõigutajaks, püüdes välja arvutada, mitu tuhat tõmmet-tõuget ma päeva jooksun sooritan ning kas nüriduse astmelt samaväärset tegevust maailmas üldse eksisteerib.
Ja nüüd on nad kolm.
Mõtlesin hetkeks isegi sellele variandile, mis seni mu ajus punase ja ohtliku "blokk"-nupu all peitus ning mida ma praegugi ei suuda korralikult välja kirjutada, kuigi nüüd ei tundu see enam üldse (nii) kohutav. Nüüd lihtsalt ei sooviks, jaksaks ega naudiks imikuealisega tegeleda. Nagu sirgeselgne daam ütleb kohvikus peenele tordilõigule "tänan, ei!", nii ka mina. Ei mingit paanikat- et mõelda vaid, kolm üheealist last, kui nüüd sünniks veel üks... Teate, ütlen sosinal väja, et nägin "eelmises staadiumis" lausa sellekohaseid õudukaid, ärgates mitmel korral hirmuhigi laubal...
Nüüd on minust taas inimene saanud!
Ja just nüüd said nad kolmeseks!
Eile oli pidu. Kui palju ehedat rõõmu ma nägin! Siirad lapsesilmad, varjamatud tunded, aus suhtlemine... Kui palju erinevaid ilmeid, hoiakuid... Tahtnuks salvestada iga hetke! Ja seda võimsat armastuse tunnet, tänulikkust kõige eest, mis mu elus head (seda on tohutult palju), tänulikkust kõigi sõprade ja lähedaste eest, kes päevast päeva mu kõrval.
Üks imearmas kolmikute ema ütles mulle täna kuldsed sõnad. Ta pojaga juhtus eile õnnetus. Aastavahetus tuleb veeta haiglas. Kõndida ei saa niipea. "Paljudel inimestel juhtub palju hullemaid asju, " ütles ta. "Me ei kurda."
Sügis oli üsna raske, pikk ja väsitav. Mitmel korral olin murdumise äärel.
Soovin, et see lause jääks ka mulle igaveseks meelde. Mul on terved lapsed. Armastav pere. Kokkuhoidvad lähedased. Hoolivad sõbrad.
Ma ei kurda.
Nad on kolm.
Ma lähen tööle ja saan hakkama.
Head vana aasta lõppu kõigile!

Reede, 23. detsember 2011

Oleme viisakad

Kui kolmikud olid end Helise kooli jõulukontsert- jumalateenistuse esimese poole jooksul kirikupõrandal tumehalliks püherdanud, leidsin ma, et... (...on aeg lahkuda, arvate olevat lause lõpuks? Oh ei!) ... nad on ühed päris kenasti kasvatatud lapsed:)
Seesinane avastus tulenes ühest teisest avastusest- märkasin nimelt üllatusega (samuti juba kontserdi esimeses pooles), et saan kõiki etteasteid rahulikult kuulata, jälgida ning isegi filmida! Olles samas päris üksi trio eest vastutav!
See, et nad vabatahtlikeks tolmuharjadeks kehastusid, ei mängi antus kontekstis mingit rolli.
Inimesed said kuulata! See oli tähtis!
Vaadake, suhteliselt tiheda kontsedikülastajana olen nii mõnigi kord sattunud üritusele, kus enam-vähem sunniviisiliselt tuleb osa saada imiku või väikelapse pidevast kantseldamisest või veel hullem- kisast.
Ka ülalmainitud üritusel kohtusin emaga, kelle arvates too sündmus oli pühendatud mitte Jeesuslapse vaid tema isikliku põnni ülistuseks. Olime kirikust väljumas, (kuna märkasin, et ka meie laste taluvuspiir hakkab jutluse jooksul katkema)- ja seal ta tähtsalt seisiski, väike inimene ennastunustavalt kõrval röökimas. Mine ometi välja temaga, oleksin tahtnud öelda. Millegipärast aga ei öelnud- löön sellistes olukordades tihtipeale araks. Jah, tegu oli küll pereüritusega, kuid kas on raske taibata, et igaüks tuleb sellele oma põhjusega- kuulama-vaatama just temale kõige kallimat, tähtsamat? Mis õigus on minul kõrvalistuja elamust rikkuda? Ah see, et mul on väike laps? See, et mul on neid kolm?
Aga need lapsed, kes laval esinevad, olles eelnevalt teinud mitmeid proove, harjutanud, viimistlenud, nüüdki kannatamatult enda esinemisjärge oodanud, et emale-isale näidata- vaat, mida ma oskan! Kas sellest võib tõesti toore jõuga üle sõita? Oh, inimene, inimene, tahaksin mõnikord ohata...
Nukuteatris on etenduse jooksul ka saalipoolel suur melu. Väike laps tahab kõva häälega rääkida, mida ta parasjagu näeb. See on nii armas ja tore! Ometi peavad nätlejad ka seal etenduse algul vanematele südamele panema, et kui mõni väikseke hirmust või tüdimusest nutma puhkeb, tuleks saalist lahkuda- et siis jälle naasta, kui halb tuju üle.
Lapsed on erinevad.
Vanemad ka.
Muidugi tuleks lastega väljas käia. Teatris, kontsertidel, näitustel. Hea maitse väljakujunemise jaoks on see lausa hädavajalik. Pere vaimset taset ei määra sealjuures aga lapse, vaid lapsevanema käitumine.
On ju nii?

Reede, 16. detsember 2011

Ametnik või inimene?

Helis laenas laulupeol oma segakoori lauliku kõrvalseisvale saksa tüdrukule.
Ühendkooride lavale tulles toimus rahvaste liikumine ja kõnealune tüdruk kadus käest. Koos noodiga.
Kodumaale tagasi pöördudes jättis aus saksa neiu selle noodi oma eesti sõbranna kätte, kes teatas asjast ka Otsa-kooli noodikogusse. Ta lubas noodi lähipäevil ära tuua.
Antud suhtlusest sõltumata pöördus noodikokku ka Helis, kes kurtis, et noot kadus. Selgus rõõmustav uudis tütarlapsest, kes lubas noodi tagastada- ja sinnapaika kõik jäigi.
Tüdruk ei tagastanud laulikut. Hakkas tiksuma viivis. Tiksus, tiksus, tilk-tilga järel, kuni kasvas arvestatavaks summaks. Kuni mina asja avastasin.
Helistasin raamatukokku. Vastu võttis rõõmutu naishääl. Ametnik, teadsin kohe. Mul ei ole seesugustega palju kokkupuuteid olnud, kuid õõvastavalt tundetu hääletoon eristab neid kohemaid inimestest.
Meie vahel hargnes järgnev dialoog.
- Tere, helistan Helise segakoori lauliku pärast.
- Tean. Viivis on tänaseks 5.20
- Aga see noot ei ole kadunud, vaid ühe inimese käes, te teadsite ju seda, kas viivise tiksumist poleks saanud peatada?
- Reeglid on reeglid.
- Nüüd sooviksin ma siiski selle otsemaid lõpetada!
- Seda ei saa lõpetada enne, kui 10 eurot on täis tiksunud.
- Kuidas palun?
- Kuulsite õigesti. Ei saa. Võiks osta uue noodi, kuid neid noote ei ole enam müügil.
- Kuulge, see on ju jabur! Mis siis saab?
- Kord on kord. Teil tuleb oodata, kuni 10 eurot on täis. Siis ostate mõne muu meie raamatukogule vajaliku noodi miinimumväärtusega 10 eurot, pluss maksate viivisetasu. Noori lugejaid teavitatakse raamatukogu eeskirjadest nende lugejaks astumisel.
- Kuulge, see noot maksis alla ühe euro! Ja tegemist ei ole mingi haruldusega! Teil on samu noote raamatukogus ligi 60 eksemplari! Mitte kellelgi pole jäänud antud noot selle aja jooksul laenutamata!
- Reeglid on kõigile täitmiseks.
- See on pisut teistsugune lugu, saage aru! Maksaksin nurisemata kinni haruldase noodi, mille mu laps ära kaotas. Aga antud noot pole haruldus ja pole kadunud!
- Meie jaoks on see kadunud. Raamatukogu eeskirjades on punkt lugeja vastutusest. Miks ta laenas noodi edasi?
- Pekki, sest ta on inimene!
Aga sina seda ei ole, aus ametnik, kes ainult peaberite järgi näpuga reegleid vead ja ühtegi nüanssi ära ei taba. Ma oleksin ise Pärnusse selle õnnetu noodi järele sõitnud, kui sinul oleks jätkunud oidu ja südant peatada viivis noodi eest, mis tegelikult ei ole kadunud, mis on ainult ära ununenud. Tead, noored inimesed unustavad tihti neile ebaolulised asjad ära, sa ilmselt ei mäletagi, mis tunne oli noor olla, ja kui sa noor olid, olid sa vist nii paganama korralik, et ajasid ainult näpuga õpikutes järge, sest reeglid on reeglid, need tuli ju ometi pähe tuupida- ja nii mööduski elu sinust kogu oma ilus, ja enam sa ei märkagi, et on olemas erinevad inimesed ja erinevad olukorrad, sinu jaoks on kõik tähtaja ületanud laenutajad kurjategijad, mingit paindlikkust, mõistmist, soojust ja inimlikkust sa jagada ei oska. Sa lihtsalt istud ja kaagutad kuuekümne sarnase lauliku otsas ühte ja sama- see rändama läinud tarvik on meie jaoks kõige olulisem, äkki mõni tahab laenutada kõiki kuutekümmend ühte, kuigi laulupidu on otsas ja ühtegi sama kavaga pidu enam ei tule. Sa mõnuled teadmises, et reeglid on reeglid, enne ei tohi ka viivist peatada, kui kümme eurot täis, vot, millised toredad reeglid. Ja siis veel kõige magusam suutäis- uus noot vanadele tarvikutele lisaks, mille sina isiklikult saad välja valida. Uus peibutis noortele "varganägudele", miinimum kümme eurot "noore kurjategija" käest! Kes käskis noodi naabrile laenata?
Misasi see inimlikkus veel on???

Tüdruk, kelle käes laulik siiani on, tunnistas, et tal on väga piinlik. Ta lihtsalt unustas selle ära! Saadan kohe postiga Otsa kooli, kirjutas ta.

Neljapäev, 8. detsember 2011

Killukesi

Lisann ja sõnad.
Lisann räägib juba väga tublisti. Ainult üks nüanss tema kõnes on ülimalt armas ja temalik, ta ütleb nimelt sõna alguses seisva p- tähe asemel k- tähe.
Kas teate, mida tähendavad tema hommikused kilked: "Kissisin kotti!" või "kaljas nagu koigand!" Ei saa aru? No aga muidugi seda, et ta pissis potti ja on paljas nagu porgand:)
Aga söögilaua äärne palve "kalun kiima?" Nüüd juba mõistate, eks- palun piima, muidugi. Ja kui ma valan, täpsustab ta: "Kalju kiima!"
Loendame, Loviisa!
Loviisa oskab ilusti ühest kümneni lugeda. Vahel.
Palusin tal ühel hommikul järele kontrollida, kas kõik varbad on alles, või on mõni öö joosul plehku pistnud. Ning Loviisa loendas esmast ühe jala varbad: "kolm, neli, viis, kuus", siis teise jala omad: "seitse, kumme, kolm neli", seejärel vaatas mulle säravate silmadega otsa ja ütles rahulolevalt: "kõik on alles!"
Johann ja roosa müts.
Valisime Stockmanni lasteosakonnas trioga talvemütse. Ikka selliseid pakasega kandmiseks sobivaid. Johannile hakkas kohe meeldima üks ereroosa, valge karvase äärega. Ühiskondlik surve, mis on ka minu arvamuse poisile sobivate riiete asjus üsna paindumatuks muutnud, vaidles poisikese soovile otsemaid valjuhäälselt vastu. Toppisin talle pool-vägisi ühte tumesinist (mis oli ka väga soe- ning mis peamine, meheliku väljanägemisega). Joss ei jätnud aga jonni. Ta surus ihaldatud roosa mütsi oma kaenla alla ning tihkus jämehäälset nuttu:" miks mina ei või roosat mütsi saada?" Suures pisarad jooksid üle poisi põskede. Minus murdus miski. Tõepoolest, miks ei võiks mu poiss saada roosat talvemütsi? Kas tõesti väärib mõne mööduja kõõrdipilk või mu enese alaväärsuskompleks poja pisaraid? Ta sai selle mütsi! Käigu nüüd rahus roosaga- kogu talve!
Jope on vähemalt auto-oma:)
Memm.
Lisannil on Barbie nukk. Roosade pikkade juustega. Millegipärast ilma riieteta. Khmm...
Täna kuulsin, kuidas trio arutas, mis on nuku nimi. Käis elav keskustelu, millest kostis järsku välja Jossi kindlahäälne pakkumine: "Memm!"
Memm sobis kõikide meelest.
Nüüd on meil siis roosade juustega alasti barbie, kel nimeks Memm! :)

Kolmapäev, 7. detsember 2011

Jõulu eel

Kas teil juba päkapikud käivad?
Selline sage küsimus...
Tänan, ei! Meil ei käi mingeid päkapikke.
Olen juba ühe lapse suureks kasvatanud ja kogu päkapikutralli täie rauaga läbi elanud. Suhtun kogu käimasolevasse kilakola-kommijanti veidi imestava õlakehitusega. Peaksin ikka päris enesepiinajalike kalduvustega olema, kui oma mitte-lasteaias käivale triole hakkaksin hommikust hommikusse mesimagusal häälel juhtnööre andma, stiilis "minge vaadake nüüd sussi sisse, kas päkapikk ikka on midagi jätnud." Milleks?
Mulle tundub kangesti, et mõni ema naudib kogu protsessi lapsest märksa enam. Lapsel kohe silmad säravad, olen kuulnud öeldavat- ja kulme kergitanud. Ah soo- et muidu ei säraks? Meie omadel säravad küll iga päeva hakul...
Huvitav, kui paljud emad selle tolatsemise kõrval lapsele jõulude tõelise tähenduse lahti seletavad? Kardan, et väga vähesed.
Kirikus käimisest ma parem ei räägi. See ei ole tänapäeval trendikas. Aga kui paljudel jääb aega enne jõuluõhtut (või jõuluõhtu ajal) korrakski enese sisse vaadata, võibolla veidi tõsisemalt kui tavaliselt ja vaikselt küsida- milleks mulle kõik see? Milleks mulle mingi arutu kingiralli, ühelt jõulupeolt- kontserdilt-etenduselt teisele kappamine, paanika jõuluvana pärast, enese ogaraks söömine (mis algab juba kaugelt enne tõelist jõuluaega- advendiajal nimelt- mida nimetatakse ka "väikeseks paastuks"). Milleks kõik see, kui sel pole mingit tähendust?
Üks firmajuht korraldas hiljuti Vabaõhumuuseumis oma töötajaile jõulupeo, mis algas väikese muusikaga põimitud jõulumõtisklusega sealsamas asuvas kaunis Sutlepa kabelis. Hiljem jätkus pidu Kolu kõrtsis. Minu meelest igati kena lahendus. Sai küll pool tundi kvaliteetselt "kannatatud" enne, kui õllekappa kergitama pääses. Kirikliku tautaga firmajuht oli positiivselt üllatunud, et nii paljud tulijaist jõululaulegi kaasa oskas laulda! Ometi oli ka neid, kes kiriku uksest mingil juhul sisse ei astu. Uhkus või hirm? Teadlikkus oma patusest hingest või üleolek, et saab ka Jumalata hakkama? Mine tea... Ärasõidul märkasime neid nagu tonte kõrtsi poole hiilimas. Natuke nagu kahju oli. Õpetaja Toomas Paul (kellele hiljuti anti üle Aadu Luukase fondi elutöö preemia- mille kohta ta ise ütles, et see pole mitte niivõrd tunnustus talle, kui tunnustus kirikule, ja selle üle on tal iseäranis hea meel) arvas aga, et ehk nii ongi parem. Ma usun teda. Kuigi veidi jäi ikkagi kripeldama. Tegemist on ju erakorselt targa inimesega, kes oskab jutustada nii omale kui võõrale, on kirjutanud kümneid raamatuid, valdab kümneid võõrkeeli, kaasa arvatud piibli originaalkeeled, kellega on alati uskumatult huvitav koos olla, eales tundmata, et oled sadu kordi rumalam, vastupidi, iga kohtumise järel tundes end veidikenegi tarkusele lähemale jõudnuna- kas tõesti arvatakse, et see mees loputab "halleluuja"- hõigete saatel kirikusse siseneja ajud, paneb "segast peksma" ja mine tea, äkki ei saagi enam ära, kõrtsilaua taha jõmisema!?
Ilmselt ei mõelda tegelikult midagi.
Tühjus.
Ma veidi kardan seda tühjust. Kardan järeltuleva põlve pärast.
Kui saaksin kindel olla, et jõulu tegelik tähendus jõuab ka tänaste laste teadvusse, küllap ei oleks ma kogu muu müragi suhtes nii tundlik.
Kuigi... mnjah. Lasteaedades käivad nüüd ka päkapikud, lugesin hiljuti ühest perefoorumist.
Siinkohal on küll kommentaarid liigsed!
Mõtlemisainet "ajude peedistamise" tegelike teostajate ja tegeliku sihtgrupi üle jätkub ilmselt pikemaks ajaks...

Laupäev, 3. detsember 2011

Midagi tähtsat

Helise arenguvestluse ankeedis seisis lahter pealkirjaga "Minu kõige suuremad eeskujud". Helis oli sinna kirjutanud "Minu ema".
Niisiis, ma ei olegi läbikukkunud? Ma ei olegi läbi kukkunud!!!
Ah et ilm on külm ja muudkui sajab?
Ei, inimesed! Siin küll ei saja!
Sest- pealpool pilvi paitab päike, päikeneeee..... :)

Kaminast ja karvaloomadest

Enamik alla 3-aastaste laste traumasid juhtub kodus ja on sajaprotsendiliselt ennetatavad, kirjutas tänases Eesti Ekspressis üks staažikas lastearst.
Nõus.
Enamikes nn "kombinaatlasteaedades" ei jõua kasvatajad lastega tegeleda, kuna neid on rühmas ilmselgelt liiga palju ja hullumine on mõlemapoolne, kirjutas tänases Eesti Ekspressis 3 aastat abikasvataja ametit pidanud lapsevanem.
Usun. Ka hiljutine tragöödia räägib enda eest...
Tunnistan piinlikkusega, et isegi minul ei jagu oma kolme jaoks silmi. Valetan, jaguks küll, kui neid ainiti vaataksin. Kui enne iga nende sammu arvestaksin mõttes teekonna järgmiste võimalike ohuallikateni. Kui pisutki oskaksin neid lõputuid "jänesehaake" ette näha.
Aga- ma ei saa neid pidevalt vaadata! Kui mul, ütleme, pannil midagi parasjagu praeb, pean tahes-tahtmata pilgu aeg-ajalt ka sinnapoole viskama. Sellest triole täiesti piisab, et kiiresti mingi sigadus korraldada! Kas siis pisike ja ohutu, noh, nagu näiteks värskeltmaalitud jõuluehte kraanikaussi loopimine. Või juba suurem ja ohtlikum, nagu too üleeilsest meenuv, kus end õhuakrobaadi osavusega tugitoolile vinnati ja sealt juba märksa kobamalt ehk siis inertsist edasi pea ees põrandale viskuti. Kodune trauma- sada prossa vanemate süü, vibutab arstitädi ajalehest sõrme. Langetan häbiga pilgu. Õnneks polnud olukord tõsine...
Ja vahel mängivad nad nii südamest! Lausa lahkelt ja sõbralikult (mis ei ole just igapäevaselt meie ühiselu loomulik koostisosa). Ütlen ausalt, et just neil kordadel esineb minupoolseid "rikkumisi" kõige sagedamini. Rahutud patumõtted kihutavad takka kiiruga mingi "tähtis asi ära ajada". Juba ärahiilimine ise annab teatava adrenaliinilaksu. Kuna Loviisa jälgib mind üsna kiivalt, teen esmalt ainult katse. Tähendab- lähen lihtsalt nurga taha. Seejärel tulen vilistades tagasi. Kui mingit reaktsiooni ei järgne, asun tegudele. Täna näiteks sööstsin arvuti juurde ja saatsin elektrinäidud ära. Tundus täiesti normaalne! All oli vaikus. Veidi juttu. Ühesõnaga mäng.
Hingasin sügavalt välja "uhh" (tehtud!)- ja astusin rõõmsalt elutuppa tagasi, lootuses et mu ärakäimist polnud märgatud.
Aga võta näpust! Oli küll märgatud! Loviisa ei olnud lihtsalt seekord häiresignaali tujus! Ja seekord oli mul sellest faktist tõsiselt kahju. Sest...
Meie valget diivanit ei olnud enam! Tean, et olen ennegi kirjutanud tema õnnetust saatusest seoses kolmikute majjaasumisega. Sellist õudust aga ei osanud me armas sohva kindla peale uneski näha! Ta oleks palunud end tegemata jätta. Või soovitanud end lauaks voolida...
Lisann ja Johann olid kamina kallal käinud. Nad oli oma väikesed karvaloomad üleni tuha sisse kastnud ning seejärel nendega diivanile vallatuid templeid vajutanud. Seejärel uuesti kastnud- ja uuesti vajutanud! Sadu väikeseid jälgi! Või tuhandeid? Diivan mustas! Õigem oleks ehk öelda, et diivan oligi must. Johanni silmad välkusid õnnest ja püha loomingulise tegevuse mõjust samuti väga mustjalt. Lisann kilkas vaimustunult. Loviisa vaatas aga mulle otsa. Ta on taiplik tüdruk. Jagas ära, kustpoolt sedapuhku tuuled puhuvad. "Mina ei puutunud kaminit, " ütles ta kiiresti ja väga veendunud häälega.

Loviisa jagab ema tundeelu hästi. Viimati, selle vastiku köhaviiruse puhul, oli temal ainsana palavik. Palaviku tipphetkel, mil enam teistega võrdväärselt mängida ei jaksanud, ronis ta mulle sülle, vaatas mu murelikesse silmadesse ja ütles nutma puhkedes "Mul on nii kahju!" (Õnneks möödus haigus kiirelt!)
Tavapärane Loviisa on veidi emalik. "Tomo-tema", ütleb Johann. Loviisa paneb käe venna õlale ja lausub leebelt, "kullake, see on ju tolmuimeja!"
Loviisa kannab vanavanaema tehtud kindaid. "Üks vanaimine tegi need", ütleb ta. "Jah, seesama, kes seal pildi peal, sinu vanavana", kinnitan mina ja lisan "teda enam ei ole". "Ta on sullnud," teeb Loviisa asja lõplikult selgeks, "läks kodust ära!"

 
Sellelt väikeselt kõrvalepõikelt tagasi minu selja taga korrraldatud segaduse (või sigaduse) juurde pöördudes pean ära mainima, et mu kohatist oskamatust oma kolmikuid ohjata kergendab tunduvalt teadmine ühest artiklist, mille sõbranna kord kusagilt välja lõikas. Seal oli nimelt must- valgelt kirjas, et liigne kord pärsib lapse loomingulisust. Pigem segadus! Mulle see mõte sobib. Peaaegu. (Sest laste ohutuse eest pean siiski täie tõsidusega vastutama, minemahiilimine oli seega selge viga). Silitades oma pesupulbrist narmendavate kätega paljukannatanud sohva üha hallinevat selga, juurdlen veel vaid ühe asja üle.
See valgekarvaline jänes, mille äsja pesuruumist leidsin... kuidas ta ainult kõhu alt sai tahmaseks minna...
Kõik muu on praegu hästi.