Kollaste kaskede aegu

Kollaste kaskede aegu
lõputa linnakära
väsitas mind. Aga praegu
paljugi kannatan ära.

Kirjude vahtrate varjus
kannatan näiteks ma vihma.
Tormilapsena harjund,
pingule tõmbama rihma,

et suudaks tuult väljal püüda
laintele näidata rammu,
karjuda, hõisata, hüüda
rajuga pidada sammu.

Mõõta ehk vahemaid õhtust
homsesse hommikusse.
Kodulõhna ja põhku
unetult liipavaid susse

kuulda. Mis saaksin veel loota?
Meeles mis püsivalt kallis?
Loobujaid keegi ei oota
laotuses vihmases, hallis...

Kollaste kaskede aegu
vihm taob ballaadile trummi,
linna pool vaikus on praegu.
Aegade mere karsummi

kõik peaksid kuulma, kui hüppan,
kõik peaksid naerma, kui ujun,
eesriide ette kui lükkan,
kohmetust tundma. Kui tuju

viisakat vormi ei talu
vihmapiisku laob ritta,
ehk peaksin paljajalu
pilgu pöörama itta

päikesetõusude poole.
Kirjude vahtrate vilus
Jumala loomingu hooleks
jätta kõik oleks nii ilus!