Kuvatud on postitused sildiga Luuletused. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Luuletused. Kuva kõik postitused

esmaspäev, 18. märts 2024

Mõnikord on

 Mõnikord on puudutus

Hoopis midagi muud

Mõni lause su suust

Kuu udune vine

Me minek kesk külmasid tuuli.

Su tasa liikuvaid huuli

Läbi iilide vaevu märgates

Kuid nagu unes tunda nende sametpinda

Kesktalvest kevadöösse ärgates.

Nii tunnistades armastuse hinda

Veel lähemale nihkun niiskes õues

Arm kevadlilledena pihus

Ootus põues.

teisipäev, 5. märts 2024

kolmapäev, 24. jaanuar 2024

Karate



 Puna-kiiskavaid saadikusilte,
maru-mustavat karatevööd,
rohkelt teksti ja väheselt pilte
hoia silme ees, 
enne kui lööd
laualt kuninga, lipu ja oda,
platsilt ratsu, sest vanker ei loe.
Ega etturid teadma pea toda,
et me argpükste kombel ei poe
hale-kollaka päikese taha,
kohal ladviku aupaistekaart.
Gyakuzukiga* lööme nad maha
enne veel, kui neist arugi saab
mõni äss, mõni emand või sõdur -
keeristorm haarab kõik oma roaks.
See, kes arvati olevat põdur
muutub tegudes vahedaks noaks.
Rahupaigaks saab riiakas maja,
kui on lõppenud veretu jaht,
vaibund veidrate sammude kaja,
toitvalt leemelt kui riisutud vaht.
Sõnad naljalt ei nähtavaks muutu,
kokku köidet’ las saab loo moraal -
ära mängivat pilli sa puutu
tuhathäälselt kui kõlab koraal!

*Gyakuzuki - üks võimsamaid käelööke karate’s

Sula



Teel 
sulalume vetruv-märga palet
ja jäiseid põllusilmi vesiseid
ja nutvaid metsatukkasid 
ning valet 
liig-rohelist kesk paiku kesiseid
on meelde jätta erakordselt ehe
ja viisistada veelgi mõjusam.

Pluss-miinuskraadi turvaline tehe
on kunstiteos, mil mudast pildiraam.

Hall ilu kumab alastuse jooni
ning siresäärne kuivendusekraav
loob vetepeeglist kalliskivitooni
mis joonelt metsa kaob. 
Ta lõikehaav 

kui lõikaks kogu loodusrütmi kaja
ja ilumeelt kesk kahtluse alleed,
kus seisatada eales pole vaja
kus õnn on olla siin ja praegu teel…

pühapäev, 15. oktoober 2023

Miks

Miks ühel hetkel kallab taevast kamaluga vett
Ja teisel kuldab laotus heldelt sätendavaid kiiri
Miks mõttedki me peas on vahel puhas meelepett
Ja vahel jõud, mis puudutada aitab silmapiiri

Ei elujanus päike suuda üksi anda sõõmu
Mis pakatavad pilved meile muigvel kallavad
Kesk sammumeetrit tasuks mõõta esmalt elurõõmu
Sest janusena saapad pelgalt tühja tallavad.

reede, 25. august 2023

Une hõlmas

Sind vaatan vaikselt

Kui magad

Me akende taga

Koob kuu kardinakumast

Öösinast, loojangupunast

Su palgele õhkõrna siidi…

Need taevased niidid

On tõesed ja tugevad

Unemuusikat

Noothaaval lugedes

Hingepugevad…


Nii avali silmi

Ühe eluloo sekundeid seirates

Ilu jaatades

Valu eirates

Tilk tilga haaval

Unistusi unesooja pihku püüdes

Vaevu hingates

Kuid mõttes õnnest hüüdes

Ma vargsi huultega su õlga paitan

End läbi sinu une hõlma aitan…





Oskan

 Oskan elada mujale

vaadates teise suunda

Naerdes põhjatut naeru

Nuttes tilgatut nuttu

Mesijuttu

Oskan keerata teekuuma kruusi

Väänates vanu ja uusi

Elutõdesid

Elumahladest tühjaks

Ja tühiseks.

Aega ja ruumi

Mis mõeldud sai ühiseks

Teiseneda

Et aru ei saagi

Mu valestiolekust.

Vildakaist viivudest vahelelõikeidki

Vesta

Hommikukastega iseend nähtavaks pesta

Muuhulgas muuta end aasale lilleks


Kuid… milleks?


esmaspäev, 5. juuni 2023

Sa magad

 Sa magad rannal
ja minu tuulesegune ning laintemühane vaikus 
kannab su rahulikud hingetõmbed 

üle päikeses sillerdava vee, 

üle tumesinise silmapiiri, 

läbi ōnnelike hetkede,

tugevate tajumiste,

hingematva ilu,

kesk valguse poole lahtirulluvaid kortslehti, 

tummasid kivilahmakaid, 

nōelteravaid huulheinu, 

liivaterade pinnatuisku,

mööda haigetsaamise ja andeksandmise käänulisi teid,

allpool taevas liuglevaid kajakaid,

muretut suitsuvines pilvetriipu,

helesinise unisuse pehmust,

otse minu salajase armastuse paika.


Kus sõnu ei olegi vaja.

kolmapäev, 29. märts 2023

Rubi roosa ratas




 Rubi tahtis roosat!
Tahtis roosat ratast.
Roosale ei olnud üldse 
Rubi meelest vastast.

Rubi meelest oli 
roosa aus ja ilus,
sättis ennast istuma,
ratta selga silus.

Väiksed jalad väntama
saivad ratast roosat,
pood sai õnnest ärkama.
Luulet ega proosat

pole luua võimalik
kirjeldamaks rõõmu,
mida meie väikemees,
justkui veinisõõmu

ratta seljas ammutas, 
sõites mööda poodi, 
veidi müksas, lammutas,
see ju poisi moodi!

Prouad ranged kassades
kõõrdipilke heitsid
uih, mis vabakasvatus,
Rubi kohta leidsid.

Poisile käib sinine,
ütleb nõue tugev,
kuidas lapse arvamus
üldse on siin lugev?

Rubi aga kihutab 
ammuilma õues
roosal rattavilinal,
õnnehõiked põues.




laupäev, 4. märts 2023

Kord

Kord luuletasin keerukaid sonette
Kord mägedesse kandsin oma hõiked
Kord summutasin palved merevette

Kord pinguldasin piire ennekõike

Kord vastuhakk mu südamesse puges

Kord oli armastus, mis ainsalt luges


Kord üllatusin iseennast nähes

Kord äratuntav olin ainult pisut

Kord liiga palju oli mind, kord vähe

Kord täis mu kõht, kord lausa hundiisu

Kord koore riisusin ja sulle andsin

Kord põhjakõrbend end sust eemal kandsin


Kord keegi paitas mind, kord keegi riivas

Kord püüdsin mõelda, kahjuks mitte peaga

Kord teele tõukas hirm, mis ankru hiivas

Kord  õnnistet sain pühakirjareaga

Kord komistasin omakaevat’ auku

Kord nägin lasku, kuid ei kuulnud pauku 


Kord oli piinlik, keegi et ei märka

Kord oli heameel, et mind nähti läbi

Kord uni tundus ainus märk, et ärkan

Kord lävel seisis väärikus, kord häbi

Kord nuttes seisin keset vihmaraju

Kord maalisin ma päikest läbi saju


Kord lootsin veel, sest loobumine luhtus

Kord karneval end ilmutas koraalis

Kord määrdund peeglist vaatas hingepuhtus

Kord vaikus muutus valsiks ballisaalis

Kord õnnestusin iseenda silmis

Kord hästi lõppes kõik, justnagu filmis

kolmapäev, 15. veebruar 2023

Märjad miksid

 Riputan oma miksid
Nagu märja pesu
Männiokstele nõrguma
Need julged puud kõrguvad
Ülalpool mu mõtteid
Ja edasitõtteid
Sihvakad rühid
Jutustamas enesekindlusest
Ja pesemiskindlusest
Heites meelekindluse pool-kuivana
Kohevaks klopituna
Kokku lapituna
Kottitopituna
Jämedale oksale kõikuma
Põiklevaid vastuseid hõikuma

reede, 3. veebruar 2023

pühapäev, 29. jaanuar 2023

Mure

 Siin sa oled - ise, ise
Oled oma minemise
Tühisuse taha peitnud
Tähenduse hingelt heitnud
Mõttemäära vaeseks muutnud
Armuande harva puutund
Julgusest end ilma jätnud
Kahtlused veel koormaks võtnud
Naeratuse taha pugend
Harva armu õnneks lugend
Peeglisse kui vahel vaat’mas
Keda näed seal ennast saatmas?
Ikka üksi, ikka ise
Petlik jõud su minemises
Ime siis, et mõtlik mure
Turjal taob ja rinnus pureb

laupäev, 28. jaanuar 2023

Tühisus

 Kui palju on maailmas tühisust,
Kui vähe on tähendusrikkust,
Kui harva on hingedes ühisust,
Kui napilt on pühalikkust…

Hing kisendab mõtteid ja tegusid,
kuid mõtetus selga laob riita,
mis maha ei murra, kuid tahab sind
Su enese relvaga niita.

Ei sageli tunnetel nimetust
ja tegudel mõtet sa taju,
ei erista viha ja imestust,
kuid viimaks kord põlvili vajud

ja palud. Kas mõtekat palumist,
või niisama, tühjalt ja ruttu,
ei tea, lihtsalt palud üht palumist
eks rõõmust on tugevam valu vist
ja naerust võib aimata nuttu…

Lapsesilmad kord täis olid pisaraid
Kui ta abitult pilgu lõi üles,
Tema teadis, et olla võib Isa vaid
See, kes alati kannab sind süles…








kolmapäev, 18. jaanuar 2023

Olemise talumatu kergus

 Miks puudu jääb mul üha meelekindlust,
miks väge täis mu meel, kuid mäed ei liigu,
kui arengus ei tee ma allahindlust
ja juba julgelt üle võlli kiigun?

Ning vaimu-ilmaski löön laineid hooti,
kui paberile tundun pliiats terav -
nii elu hõlpsalt märkida võin nooti,
mis vaikuseski sillerdav ja särav.

Ning ihulegi jõu ja ilu jooni
võin vedada, kui huulepulgajälg
vaid vajaks veidi sügavamat tooni,
et peita kaamos, kahvatus ja nälg.

Ka armule saaks anda lisahoogu,
end viimistleda liikumisejõus.
Ja ometi mu andeid nagu loogu
seal langeb, kus kord algas mäkketõus…

Mis teen, jääb varju, kaob või tundub hale,
nii armastuses, elus, kui ka laval.
Kui kulda kaevan, satun sügavale.
Kuid tippe oleks vallutada kaval,

et olemise talumatu kergus
seal tuuleks minu tiibadele muutuks
ning südameski palumatu kõrgus
mu väge tasapinnaliselt puutuks. 


neljapäev, 12. jaanuar 2023

Kuldrist

Mind mõtetega siia-sinna kisti.
Kui köieltants on vagaduse tee.
Nüüd rinnal soovin kanda kullast risti
ja poleks liig ka kullakarva kee.

Need sulalumeks muudaksid jääaja,
kui väljas pluss ja miinus südames.
Muud polegi ju armuanniks vaja, 
sest libe tee vaid taga. Kindel ees.

Näe, vihmapisar peksab aknaruutu!
Nüüd kuumaks kütan end. Ja küllap vist
ei miski saa mind valusamalt puutu',
kui rinnaesist kõrvetav kuldrist,

kui kuumus laes. Tee südamesse rajan
ja kerisele viskan silmavee.
Kas tõesti rist on see, mis sinult vajan
või pelgalt tõe ja armu jälgi ajan,
kui kumab kuld mu lunastuseteel?

Jah, köieltantsuks vajan kasvamist.
Mind hoida võiksid sa. 
Ning kuldne rist.




neljapäev, 24. november 2022