Teenimine

Piiskop Vihalemb kandis oma

Sallimatust sallina kaelas

Kõige ebakindlamalt sammus ta

Armulikkuse auklikul pinnal

Ametivend Alle.A avalikku alandlikkust

Pidas piiskop Vihalemb

Ametialase allakäigu 

Haledaks algeks

Tähtsuse troonilt pritsis ta 

Ametivend Alle.A tikanditega tanule

Kibedat sappi

Sakilise sauaga sonkis ta 

Ametivend Alle.A 

Veritsevais vermeis

Tema rebenenud rahus

Ragistas ta leiba murda

Piiskop Vihalemb tahtis ajule vabadust

Ja arule lagedust

Ametivend Alle.A 

Tundus teda tõeliselt teenivat

Vaid tema taevatrepi alumise 

Jalavalulise astmena

Orelivihm

 Ma olen ja mängin ja muusika

Kesk võlve on tilkumas alla

Kui oavarrest helisid kallab

Kas kuuljad ja kuulajad kuulsid ka?

Või kostis vaid keskpärast krabinat

Mis märki ei jätagi maha?

Miks muidu mu muusika-sabinat

Meloodia järveks ei taha

Viisi-tiigikski muuta ei suuda

See inimlik kajameel?

Miks avastusrõõmude peegel

Ei helide voolamist taju?

Või on see vaid unelus, hajameel?

Või väide, et ilu on reegel?

Ehk rahet ja jäävihma kallama

Ning mürinat sekka peaks tallama

Pedaalide madalail toonil?

Ehk piksenooli

peaks pilduma kõrgemad keeled

Et äratuskärgatus

Märklauda tabades

märkamist meenutaks? 

Maailma rabaja

Ei soovi ma kunagi olla

Helipilvedest pärinev muusika

Kui süda on sajule valla

Teeb armsaks ja hardaks

Ja vabaks

Kuid…

Kas kuuljad ja kuulajad kuulsid ka?

Tuul 2

 

Näe, puhang klopib tuimalt

Tundelukku

Iil iili haaval lõikab

Valu veritsevat äärt

Väärt mõte unustatult tuules tukub

Ent suu on lukus

Suu on päris lukus

Et tormiks ei saaks enam tõusta

Haigetsaamismäär

Tuul

 Ma laskusin su hinge taevatuulil

Su kohmetuse põrgatasin õhku

Mul kaunid sõnad värelesid huulil

Mis ehteks andsid riimidele rõhku

Ja puhangute puudutuse väega

Mis punetama pani sinu pale

Õhkõrnalt õlga silitava käega

Ja pilguga, mis tungis sügavale

Su rinnale veel jahendavat briisi

Ma puhusin kesk mere laintemüha

Mu huulilt kuuldus vaikset tuuleviisi

Kui hällilaulu uinutavat, püha

Siis keerutused võtsin enda kanda

Ja iiliti meid tõukasin ma lendu

Mu pika kleidi äär lõi laineid randa

Ja piisad helkisid kesk ajarändu

Kui kirglikumad tormituule ohked

Ei andnud enam rannikulgi rahu

Said kandvaks meie lennutunnid rohked

Kesk tundeid, enam hinge mis ei mahu

Me lennusulis tiivad laineid peksid

Nii vahuharjadelt meid üles kandsid

Koos mäslevasse marru me ei eksind

Meil paksud pilvepadjad puhkust andsid

Ma tulin sinu ellu tuuletiivul

Su kohmetuse kiindumusse peitsin

Ja tormituule vaibumise viivul

Su põuest sooja päikseketta leidsin

Vesine jaanuar

 

Vesine jaanuar

Väriseb hinge salajastes soppides

Otsekui jänes

Oh hirm-suursilm sulavete peeglis

Tule, ma tõmban sind üles

Milleks peituda klombina kurgus

Ma räägin su välja

Pole midagi puuduvast lumerüüst

Hallivatise pilvekuuegi

jutustan kauniks ja kargeks

Tõe ilmsikstuleku värinad

Pole muud kui tuul

Harali ladvus

Las mu soojad sõrmed

Lükkavad su piinlikkuse

Jahedalt pärlendavad piisad

Oksaraagude noodijoonestikule

Viisina voogama

Kui looduses pole näha ilu

Ja lootuses lohutust

Olgu siis vähemalt muusika

Siitmaalt kuni tõeliste kevadvete 

Tulvava tulekuni

Varahommikul

 Varahommikul

Olin otsekui kiiges

Ühel pool magasid sina

Oma sügav-nohisevat und

Teisel pool laulsid linnud

Oma värskeimat ärkvelolekut

Nii kiikusin minagi 

une ja ärveloleku piirimail

Libisesin linnulaulu poole

Taandusin su turvalise turja taha

Taas linnulaulul männiladvusse

Sinu hingamisega unemaale

Kiiga-kaaga

Kardinate vahel tantsisklevad õhupahvakud

Lükkasid mu meeltele 

üha suuremat hoogu

Kõrgelt kaudu Kõnnumaale

Madallennul Muhumaale

Tasa Tallinna tagasi

Päkkadega päikesesse

Kandadega suikumisse

Kiiga-kaaga

Une ja ärkveloleku piirid

Olid kui habras ämblikuvõrk

Sätendamas hommikupäikeses

Kastepiisad niitidel

Ilusas ilmaruumis

Suunaga suurde päeva

Kevad

 Näita, kus on sinu juurdunud rada

Oskad ehk käies ka naeratada

Suudad ehk silmata tüvede toone

Latvade kohinat all pilvejoone

kuulda. Ja kullata õied kui merre

Kevade südames mesilasperre

Armastustunde kesk päikesekrooni

Tänu ja kerguse lehtede tooni

Ärgates ilusse, kuigi ei maga

Paigus, mis ees ja mis kohal ja taga

Rajal mis juurdunud ammustest aegust

Piiritut rõõmu kesk lummavat praegust 

tunda. Jah, kauaks jääb südames kanda

Kevad - tee soojade soovide randa… 

Nelipüha 2

 Orelihäälil

Pühast Vaimust täitudes

Keeltega räägin

Nelipüha

 

Püha Vaimuga

Süttivad hingepalves

Küünlad kastanil

Mõnikord on

 Mõnikord on puudutus

Hoopis midagi muud

Mõni lause su suust

Kuu udune vine

Me minek kesk külmasid tuuli.

Su tasa liikuvaid huuli

Läbi iilide vaevu märkan

Kuid nagu unes tundes nende sametpinda

Kesktalvest kevadöösse ärkan.

Nii tunnistades armastuse hinda

Veel lähemale nihkun niiskes õues

Arm kevadlilledena pihus

Ootus põues.

Haiku 3

 Tii-tii, tihane!

Talvekülm on mööda läind,

sitsikleit seljas!

Haiku 2

 Külma ja kuuma

Üleminekuiga

Kevadet kiusab

Haiku 1

 Jäise teki all

kuumahoogudeta, näe

lumikelluke!

Karate

 Puna-kiiskavaid saadikusilte,

maru-mustavat karatevööd,

rohkelt teksti ja väheselt pilte

hoia silme ees, 

enne kui lööd

laualt kuninga, lipu ja oda,

platsilt ratsu, sest vanker ei loe.

Ega etturid teadma pea toda,

et me argpükste kombel ei poe

hale-kollaka päikese taha,

kohal ladviku aupaistekaart.

Gyakuzukiga* lööme nad maha

enne veel, kui neist arugi saab

mõni äss, mõni emand või sõdur -

keeristorm haarab kõik oma roaks.

See, kes arvati olevat põdur

muutub tegudes vahedaks noaks.

Rahupaigaks saab riiakas maja,

kui on lõppenud veretu jaht,

vaibund veidrate sammude kaja,

toitvalt leemelt kui riisutud vaht.

Sõnad naljalt ei nähtavaks muutu,

kokku köidet’ las saab loo moraal -

ära mängivat pilli sa puutu

tuhathäälselt kui kõlab koraal!

*Gyakuzuki - üks võimsamaid käelööke karate’s

Sula

Teel 

sulalume vetruv-märga palet

ja jäiseid põllusilmi vesiseid

ja nutvaid metsatukkasid 

ning valet 

liig-rohelist kesk paiku kesiseid

on meelde jätta erakordselt ehe

ja viisistada veelgi mõjusam.

Pluss-miinuskraadi turvaline tehe

on kunstiteos, mil mudast pildiraam.

Hall ilu kumab alastuse jooni

ning siresäärne kuivendusekraav

loob vetepeeglist kalliskivitooni

mis joonelt metsa kaob. 

Ta lõikehaav 

kui lõikaks kogu loodusrütmi kaja

ja ilumeelt kesk kahtluse alleed,

kus seisatada eales pole vaja

kus õnn on olla siin ja praegu teel…

Miks

Miks ühel hetkel kallab taevast kamaluga vett

Ja teisel kuldab laotus heldelt sätendavaid kiiri

Miks mõttedki me peas on vahel puhas meelepett

Ja vahel jõud, mis puudutada aitab silmapiiri

Ei elujanus päike suuda üksi anda sõõmu

Mis pakatavad pilved meile muigvel kallavad

Kesk sammumeetrit tasuks mõõta esmalt elurõõmu

Sest janusena saapad pelgalt tühja tallavad.

Une hõlmas

Sind vaatan vaikselt

Kui magad

Me akende taga

Koob kuu kardinakumast

Öösinast, loojangupunast

Su palgele õhkõrna siidi…

Need taevased niidid

On tõesed ja tugevad

Unemuusikat

Noothaaval lugedes

Hingepugevad…

Nii avali silmi

Ühe eluloo sekundeid seirates

Ilu jaatades

Valu eirates

Tilk tilga haaval

Unistusi unesooja pihku püüdes

Vaevu hingates

Kuid mõttes õnnest hüüdes

Ma vargsi huultega su õlga paitan

End läbi sinu une hõlma aitan…

Oskan

 Oskan elada mujale

vaadates teise suunda

Naerdes põhjatut naeru

Nuttes tilgatut nuttu

Mesijuttu

Oskan keerata teekuuma kruusi

Väänates vanu ja uusi

Elutõdesid

Elumahladest tühjaks

Ja tühiseks.

Aega ja ruumi

Mis mõeldud sai ühiseks

Teiseneda

Et aru ei saagi

Mu valestiolekust.

Vildakaist viivudest vahelelõikeidki

Vesta

Hommikukastega iseend nähtavaks pesta

Muuhulgas muuta end aasale lilleks

Kuid… milleks?

Sa magad

 Sa magad rannal

ja minu tuulesegune ning laintemühane vaikus 

kannab su rahulikud hingetõmbed 

üle päikeses sillerdava vee, 

üle tumesinise silmapiiri, 

läbi ōnnelike hetkede,

tugevate tajumiste,

hingematva ilu,

kesk valguse poole lahtirulluvaid kortslehti, 

tummasid kivilahmakaid, 

nōelteravaid huulheinu, 

liivaterade pinnatuisku,

mööda haigetsaamise ja andeksandmise käänulisi teid,

allpool taevas liuglevaid kajakaid,

muretut suitsuvines pilvetriipu,

helesinise unisuse pehmust,

otse minu salajase armastuse paika.

Kus sõnu ei olegi vaja.

Rubi roosa ratas

 Rubi tahtis roosat!

Tahtis roosat ratast.

Roosale ei olnud üldse 

Rubi meelest vastast.

Rubi meelest oli 

roosa aus ja ilus,

sättis ennast istuma,

ratta selga silus.

Väiksed jalad väntama

saivad ratast roosat,

pood sai õnnest ärkama.

Luulet ega proosat

pole luua võimalik

kirjeldamaks rõõmu,

mida meie väikemees,

justkui veinisõõmu

ratta seljas ammutas, 

sõites mööda poodi, 

veidi müksas, lammutas,

see ju poisi moodi!

Prouad ranged kassades

kõõrdipilke heitsid

uih, mis vabakasvatus,

Rubi kohta leidsid.

Poisile käib sinine,

ütleb nõue tugev,

kuidas lapse arvamus

üldse on siin lugev?

Rubi aga kihutab 

ammuilma õues

roosal rattavilinal,

õnnehõiked põues.