kolmapäev, 28. aprill 2021

Ülekilod

 Kuna mu turjal on juba pikemat aega 4-5 ülekilo, alustasin mõni päev tagasi sellise toreda dieediga, nagu madala kalorsusega dr. Simeonsi dieet. 

Mulle süsteemne kaalulangetamine tegelikult väga hästi ei sobi. Küll aga räägiti mind ära just seetõttu, et see dieet tagab kiire tulemuse. 

Igal hommikul tuleb alustuseks sisse võtta 4 homöopaatilist tera. Seejärel võib jätkata oma suva järgi, süües kas harva ja rohkem või sageli ja vähem korraga. Mul kipub olema nii, et hommikupooliku peaaegu et nälgin, õhtupoole naudin aga kulutamata kalorite piires rikkalikkku õhtusööki. Teed ja kohvi võib juua piiramatult, küll aga ei lähe see veejoomise arvestusse. Vett tuleb juua päeva jooksul 2 liitrit.

Lubatud toiduaineid on suhteliselt vähe, kuid siiski on- kana, lahja veiseliha ja valge kala on täiesti legaalsed. Juurde puu- ja köögivili, kolme päeva tagant muna, harva mõni piimatoode. 

Eile tegin ühte üdini lihtsat tomati-krevetisuppi sibula ja rohke tšilliga. Ülihea! Kõht on täis ja kaal langeb. Mis sa hing veel ihkad! Rannahooajaks saan kindlasti vormi!

laupäev, 24. aprill 2021

Nii on praegu

 Selleaastane koroonakriis on möödundaastasest hullem, sest hakkab psüühikale. Jah, ka minu omale. Mu elu oli enne koroonakriisi päris hästi korraldatud. Tööd olid planeeritud päeva esimesse poolde, ajale mil lapsed olid koolis ja trennides. Päeva teises pooles sain aga teha mõningaid majapidamistöid, käia trennis ja suhelda lastega. Olles nende jaoks ka päriselt olemas. Mõtlete, et nüüd, mil nad on kogu aeg kodus, oleks justkui avaramad võimalused. Eks lugege ja hinnake...

Tahaksin niiväga, et hommikul mindaks kooli. Maja jääks tühjaks, köök korda, keegi ei tuuseldaks tolmu üles, ei viskaks asju laiali, kooliõpikud oleksid lastega kaasas, toit ootaks õhtuseid sööjaid, sest nad saavad koolist nii lõuna, kui oote, nõudepesumasin seisaks enamasti jõude, arvutid oleksid vähemalt poole päeva jagu shut downitud. Mina jõuaksin tööle hea varuajaga, mu päevaplaan ei sisaldaks eriti palju ootamatusi. Kõik oleks kontrolli all. 

Aga praegu... Ärkan oma kesisest unest. Käin ruttu pesemas ja äratan lapsed. Avastan, et kõik vajalikud sööginõud on eelmisel õhtul tööle pandud nõudepesumasinas. Teen selle kiiruga tühjaks. Panen pudrupaja tulele. Siis meenub, et masinatäis märga pesu jäi ka öösel välja võtmata. Tahan selle kiiruga kuivatisse toppida, sealt aga vaatab vastu eelmine laar kuiva pesu, mille kiiruga põrandale tõmban. Kokku lappima hakata pole praegu aega, kuna pudru on sedaaegu juba peaaegu põhja kõrbenud. Lisan vedelikku ja ajan kogu kupatuse uuesti keema. 

Kell on halastamatu. Kuna käin endiselt tööl- kabinetis ja kirikus- pean hakkama riietuma. Jooksen üles garderoobi. Selgub, et mul pole midagi selga panna. Otsin veidi. Lapsed karjuvad alt, et kas puder põhja ei kõrbe. Muidugi kõrbeb, jälle! Jooksen alla ja lisan taas veidi vett. Panen midagi kiiruga selga ja leian, et käib kah. Käsin lastel voodid üles teha. Nad ütlevad, et peale sööki. Hea seegi. Minu tuba on alati korras. Üks ruum majas peab ka minu hinge peegeldama. 

Puder on valmis. Keegi ei küündi millegipärast potini. Tõstan kiiruga kolm portsjoni taldikuile. Annan kõigile ka lusikad. Kell on kohutavalt palju. Ma ise ei ole ei söönud ega joonud. Enam ei jõua teedki teha. Võtan siis autosse klaasi vett. Enne kui väravast välja tagurdan, meenub, et matusemapp jäi maha, aga seda läheb täna vaja. Telefon on samuti kotist kadunud. Jooksen tuppa ja palun lastel endale helistada. Leitud, garderoobis- nagu alati! Matusemapp kaenlas lähen uuele katsele. Sel korral õnnestub. 

Hõikan veel üle ukse, et olgu nad ilusti kõikides videotundides. Minu meelest peaksid tunnid juba käima. Aga pole kindel. Mul jääb kripeldama, et köök jäi vist täiesti lagaseks. Sunnin end mõtlema muudele asjadele. 
Päeva jooksul üritan välja mõelda poe nimekirja. Käin kohutavalt palju poes. Kui lapsed koolis oleksid, oleks mure vaid õhtusöögiga. Nüüd tuleb mul koka ametit pidada. See pole mingi unistuste amet.

Peale tööd jooksen toidukottidega koju. Köögis on õpikud segi hommikuse mannapudru kaussidega. Kõik mängivad arvutis. Põrandat katab ühtlase kihina liiv. Nojah, nad käivad veranda kaudu batuudil. Panen roboti tööle. Võtan kuivati eest hommikul põrandalevisatud pesu. Laste voodid, nagu selgub, on ikka üles tegemata. Tavaelu ajal on see mõeldamatu. 

Käsutan trio kööki koristama. Nad küsivad süüa. Mul pole midagi valmis. Poest ei taibanud valmistoitu osta. Olen tööpäevast väsinud. Kihutan poodi, ostan midagi, mis ei lähe lastele peale. Nokivad niisama. Koristan ise köögi ära. 

Käsutan lapsed õppima. Selgub, et vene keelega on raskusi. Olen väsinud, kuid pean aitama. Aitan alati, kõiki korraga ja kordamööda, ise mõtlen kogu aeg, et kui ära õpivad, saan hakata harjutama. Kell on juba seitse, kui lõpetame. Nüüd on ka lapsed väsinud. 

Otsustan pisut puhata. Poiss avastab aga, et kõik dressipüksid on määrdunud. Panen tumeda pesu masinasse. Võtan kuivatist hommikul sinna pandud pesu. Mõned asjad tuleks enne kappipanekut triikida. Viskan need triikimislauale. Kusagil piiksub robot. Selgub, et ta on harjade vahele juhtme tõmmanud. Kes jättis juhtme põrandale vedelema? 

Lapsed on jälle arvutis. Käsin viivitamatult õue minna. Nad helistavad sõpradele. Varsti on me elutoas topeltarv lapsi, kõik arvutis. Käsin uuesti viivitamatult õue minna. Olen väsinud ja närvis. Haukan külmkapist midagi, mõtlemata, mida täpselt. Mulle meenub, et kusagil peaks olema tassitäis teed, mille töölt tulles endale valmistasin. 

Tee leian külmana garderoobist. Veel leian sealt telefoni nelja vastamata kõnega. Mul pole aega tagasi helistada. Äkki meenub, et pidin tänaseks täitma ühe tabeli, komisjoni tarvis, mille liige ma olen. Arvan, et küllap jõuan siis, kui lapsed magavad. Panen triikraua sooja. 

Kell on juba liiga palju. Palun trio sõpradel koju minna. Triol on jälle nälg. Panen potitäie makarone keema. Järeldan, et taas jõuame liiga hilja voodisse. Vahepeal piisub pesumasin. Nõudepesumasin on pilgeni täis. Mul pole aega kummagagi tegeleda. Tõmban triikraua välja, mis ta niisama kuumab...

Robot on kuskile kadunud ja vaikib. Leian ta alumisest garderoobist. Ta on endale pliiatsi harjade vahele tõmmanud. Kougin selle välja. Puhastan kogu masina ära. Makaronide vesi on peaaegu ära keenud. Trio on jälle arvutis. Tunnen, et ma pole veel mitte midagi teinud. Ometi olen rampväsinud. 

Peale sööki läheb trio pesema. Koristan jälle kööki. Vaatan, et olen paar asja ikkagi unustanud osta. Õli ja... . Selver on üheteistkümneni lahti. Hõikan, et käin korra ära. Autos saan olla üksi. Viis minutit sinna, viis tagasi, asi seegi. 

Kui tagasi tulen, on trio telefonides. Käratan, et lülitagu välja. Mul on kahju, et me tavapärane õhtune vestlus jääb ära. Tavaelus on mõeldamatu. Õhtused koosolemise tunnid lähendavad meid kõiki ja on aastatepikkune traditsioon. Teen hajameelselt musi-kalli ja head ööd. Vean end vaevaliselt allkorrusele. Märg pesu välja, nõudepesumasin tööle, tabel, harjutamine, mõtlen väsinult. Tegelikkuses ei tee ma mitte midagi. 

Lähen pesema, vajun voodisse, loen veidi ja uinun oma kesisesse unne, teades, et homme hakkab kõik otsast peale. 

Kas märkasite, mis on kogu jutu point? Mitte see, kuidas mul on liiga palju teha, vaid see, kuidas me praegusel ajal suhtleme. Me oleme küll koos, kuid tegelikult ei ole me kohe mitte mingil määral koos. Midagi on kogu aeg vahel. Varem kehtestatud reeglid ei toimi enam. Kõik on väga ebamäärane. Päev koosneb suurelt osalt viruaalreaalsusest. Miski ei ole enam päris. 

Kriisivälises elus ei ole mul sugugi vähem tegemist, kuid millegipärast saan siis paremini hakkama. Nüüd tunnen, et olen üha enam ja enam ummikus. Midagi peaks kiiremas korras muutuma. Millegipärast arvan, et ma pole ainus, kes nii mõtleb. 

Istun seda kirjutades oma toas. Mu maja on taas lapsi täis. Nad ei käi ju keegi koolis, järelikult peavad meie juures suhtlema. Tean, et keelates teismelistele sõpru, muudan nende olukorra veelgi keerukamaks. Mul endal pole olnud kuude kaupa ainsatki rahulikku silmapilku, ainsatki üksiolemist. Hingan sisse ja välja. Kuidas minuga päriselt on? Ega seda ise ei teagi- juhul, kui olen juba hulluks läinud...

reede, 23. aprill 2021

Kuldsed sõnad

Ütlesin emale, et olen oma eluga parasjagu sellises ja sellises kohas, aga et plaanin varsti olla sellises ja sellises. Ütlesin veel, et selleks, et mu elu saaks selliseks ja selliseks, oleks vaja esmalt teha sellisel ja sellisel moel seda ja seda ning elada sel ja sel kombel. Tehes asju nii ja nii, on lootust, et viimaks muutub mu elu selliseks ja selliseks nagu plaanisin ning saangi olla õnnelik.

Ema ohkas. Tead, Maris, tegelikult möödub elu väga-väga kiiresti. Õnnelik peaks olema ikka kohe ja siin ja praegu. Õnn- see ongi valitud teekond.

pühapäev, 18. aprill 2021

Ristilöömine

 Olin neli kuud FB-st eemal. Võtsin endale pausi, et eemalduda kohati liiga mürgiseks muutuvast õhkkonnast, erinevate seisukohtade poolt- ja vastuolijate lõpututest vaidlustest ja mis kõige olulisem- inetuste ja solvangute lugemisest. 

Aeg ongi ärev. Eraldumise mõju annab üha enam tunda. Haiguse- ja surmahirmu kõrvale on asetunud hirm jääda oma minaga emotsionaalsesse isolatsiooni, koju nelja seina vahele lõksu, unustusse, mitte kuhugi kuuluvaks. Kollektiive, kus saaks koos käia ning omavahel ilma-asju arutada, enam praktiliselt polegi. Eks siis tuleb enese ümber koondada virtuaalne turvavõrgustik, püüdes end asetada kellegi või millegi mõjuvälja, endale sobivasse konteksti, väljenduslaadi. Oma hääle aeg-ajalt esiletoomine lisab mõningast turvatunnet. Enamus jääb sotsiaalmeedias siiski nähtamatuks publikuks, andes vaid laikide ja emotikonide abil märku mõne valjuhäälsema toetamisest või vastasusest. Ja see ei olegi ohtlik.

Ohtlik on aga see, kui väljutakse pöidlaviskaja staatusest, astutakse kommenteerija märksa nähtavamale positsioonile- ega tunta piiri. Eriti kui  erutusprotsess on kiire ja ägedaloomuline, aga pidurdus puudub. Vaat siit võib joosta see va nähtamatu kurjuse punane joon. Enamus meist jääb oma kaalutletud ja läbimõeldud seisukohavõttudega siiski selle piiri taha seisma. Aga üha rohkem näib olevat ka ületormajaid. 

Kui teise inimese kohta öeldakse halvasti, püütakse teda avalikult madaldada või naeruvääristada, muutun valvsaks. Kui avalikke halvastiütlejaid “sündmuspaigale” aina lisandub, tekib ohutunne. Kui aga mõni leiab endal õiguse olevat solvangutega lausa purustada, muudab see mind jõuetuks ja nukraks. Minu isikuomadused ei ole tulle viskumiseks piisavalt tugevad. Ma ei kannaks ka kaitsja positsioonis pikka tümitamist välja, rääkimata siis eestkõneleja omast. Ometi tahaks mõnele haigettegijale vahel lausa karjatada, et see pole okei! Nii lihtsalt ei tohi!

Praegu jälgin internetis tuntud naistšellisti ümber toimuvat ja mu sisemus tõmbub taas õõnsaks. Nii tehaksegi inimesi hakklihaks. Selle eest, et ta arvas teisiti, kui enamus meist. Selle eest, et ta väljendus teisiti, kui meie, teised, harjunud ja oleme ja sündsaks peame. Kas selle eest, et ta ei murdunud, vähemalt kohe, nende võtete ees, mida meie, teised, ta murdmiseks kasutasime.

Nii hea ja turvaline on olla kusagil “teiste” sulandunud massis. Eriti juhul, kui “meid” on rohkem. Eriti siis, kui me ise midagi ütlema ei pea. Kui paljud üldse oskaksid ja suudaksid viimase aasta kohta tegelikku, adekvaatset infot anda? Ka kõrgemal pool, targemate seas on olnud palju keerutamist. Mida siis teha, kui üks osa rahvast kuuletub kergemini, ei esita küsimusi ja käitub nii nagu vaja, teine aga tahab teada, miks ja kas äkki saaks ka teisiti? Minu peas on küll palju segadust. Maskikandmise osas suudan alluda reeglitele. Küll on mul aga palju vastuseta küsimusi vaktsiinide osas. Mida siis minugagi teha? 

Vaadake vaid, kui lihtne on naisest teha narr!  "Avalik räuskamine tegi ta sotsiaalmeedias naerualuseks..." seisis Delfis ühena esimestest pealkirjadest. Eks neid "avalikke räuskajaid" leidub teisigi, aga millegipärast on just temast, nelja lapse emast, ilusast naisest ja paduandekast muusikust, lihtne kinni võtta ja nii alandaval moel tükkideks rebima hakata. 

Meeste puhul jäetakse tavaliselt kaks aspekti kõrvale- keha ja  lapsed. Siit aga haistavad ajakirjanikud ja kommenteerijad rikkalikku saaki. Et see naine on julgenud oma ajalikku ilu ka näiteks kunstina eksponeerida- on teda imelihtne muuhulgas ka selle eest madalamale tõmmata, naeruvääristada ja rumalaks tembeldada.  

Ka laste kaudu on naist ülikerge relvituks teha. Nelja lapse emana tean seda hästi. "Mõelge, ta kaasas ka oma lapsed meeleavaldusele!"- selle lause alltekstina kõlab väga tugevalt sõnum: "halb, vastutustundetu ema". Usun, et see naine, kasvatades üksi oma nelja poega, seisab niikuinii päevast päeva dilemma ees, missugused tema valikud oleksid ta lastele võimalikult pehmed, vähemkahjustavad. Et ellu jääda ja ühtlasi oma andeid rakendada, peaks tema ööpäevas olema vähemalt topeltarv tunde. Kas pole hoopis imetlusväärne, kuidas ta suudab alati nii reipalt ringi käia, kõik lapsed riburadapidi sabas, ema juures- just see, mida väikelaps turvatunde tekkimiseks vajab. Mina küll nii hästi ei suutnud!

Maine ristilöömine on võtnud ebanormaalsed mõõtmed. 

Ah et võtame temalt karistuseks kontserdid ära? Äkki töögi? Mis mõttes? Kas te olete teda mängimas kuulnud? Mina olen, ta mängib väga-väga hästi! Inimesel on Jumala and ja meie, ümbritsevad, lööme ta risti? Mis õigusega? Huvitav, kui paljud kujutavad üldse ette inimese elu, kes, kasvatades nelja väikest poega, on samas oma erialal säärases vormis, et üks tuntud tšelloprofessor kommenteeris: "Tead, tegelikult ei ole selline asi üldse võimalik..." Aga ometi on. 

Mul on hirm, et ta läheb viimaks katki. Kas teil ei ole? Ta "kuritegu" ei olnud ju üldse nii suur... Mida ta õieti tegigi? 

Need aastad, mil olen töötanud hingehoidja ja pereterapeudina, on mulle õpetanud järgmist- muutusi saab tekitada ainult ja ainult armastusega. Häbistamise, sildistamise ja alandamisega ei muuda midagi. Ainult purustab. 

Puutun päevast päeva kokku tohutult erinevate peremudelite, tõekspidamiste ja elusaatustega. Kohtun süütunde, ahastuse ja lõputu kurbusega. Ja kui tublid on ometi enamus meist, mis sest, et me valikud on vahel kõrvalseisjaile arusaamatud, ehk veidradki. Kõigel on põhjus. Mul on iga inimese hinge ees tekkinud tohutu aukartus. Piltlikult öeldes kujutlen seda kui kristalli oma peopesal. Inimene tuleb oma looga, tema hing on voolitud just selliseks unikaalseks ehteks- kes olen mina, et selle ainsa hoobiga purustaksin?

Mina, kahe kiriku organist, kutsun teda küll oma kirikutesse esinema. Ikka ja alati. Nagu kõiki andekaid muusikuid. Hoolimata maailmavaatest. Teda aga hetkel iseäranis. See on vähim, mida saan teha. Rohkemat ei oska, antagu mulle andeks. 

Hoiame ometi üksteist... 


laupäev, 17. aprill 2021

Kaotamine

Ma vahel kaotan ennast ära
kärata
Siis palun ole hea ja ärata
mind üles.
Kuigi mõtted õilsad,
head,
pead kaotada ju pole väga
sünnis!

Mu lapsepõlve lävepakk ehk
künnis 
end vargsi tänapäeva asetas.
Ma pole poole sõnagagi paotanud,
kui palju olen komistades kaotand-
silmnäo ja pea
hea, 
kehagi kui jääb!

Kuid ei! Miks vaatad mulle peeglist vastu?
Nüüd ole hea ja astu 
veidi eest.
Meest 
sõnast, härga sarvest 
naist ehk teest,
mis kuulub kindlalt tänapäeva ilma...

Ma kaotasin end unne.
Siiski silman
mind peeglinurgas vaikselt ärkamas...

kolmapäev, 14. aprill 2021

Teelahkmel

 Teelahkmel seisan. Ei tea, mida teha.
Lindude laul üle niitude kajab
Miski mind naerma, ja nutmagi ajab
Teelahkmel, siin... Minu hing ja mu keha

viimast on võtnud, et tõusta võiks hinges
tunne, mis tulvil on usku ja lootust,
naeru ja rõõmu ja kohtumisootust,
armastust. Ometi meeled on pinges. 

Ühele poole viib üksindusteeke.
Kummale? Sinna ei heaga või minna
Vahet ei ole, kas maale või linna 
viib ta. Sest kibe on üksinduspeeker. 

Teisele poole kaob tee üle künka
Tee, millest üles on paarina parem,
toetades teineteist. Hiljem või varem
puutudes päikest või pilvederünka. 

Minna ei julge. Kuid jääda ei suuda.
Pimesi valin siis raja, mis õige
tundub. Ja kaugusest sookure hõige
kinnitab- saatust sa ikka ei muuda...


pühapäev, 11. aprill 2021

Kuidas piiskop pea kaotas. Peaaegu.

Rootsi kuninglik piiskop külastas oma eluajal Eestit suhteliselt regulaarselt. Sel korral oli ta taas siinkandis käimas ja kes seda enam mäletab, mis hoone parasjagu tema piiskopliku õnnistuse sai, igatahes olime kusagilt tagasiteel Tallinna poole, kui P. tuli geniaalsele ideele teha väike sissepõige minu koju ja näidata tähtsale külalisele mu tähelepanuväärset koerakest. 

Leonardo oli väga viks ja viisakas loom. Mis sest, et ta pea suurus hõlmas vähemalt kolme inimpead ja kurblik nägu teisel pool aknaklaasi kattis vahel kogu vaatevälja. Ikkagi mõnus ja turvaline 90-kilone elukas!

Rootsi piiskop ilmselt oma edasise järelejäänud elu jooksul enam nii ei arvanud. Asi oli nimelt selles, et mul läks üks oluline arvestus veidi nihu. Õigemini ei tulnud ma selle pealegi, et hetkel, mil mu silmapaistev bernhardiin Leonardo väljanäitusele sisenes, seisin mina ühel, piiskop aga teisel pool väravat. See oli viga. Piisas tähtsal mehel vaid veidike ettepoole kummarduda ja oma käsi maailma suurima kõrvalataka sügamiseks ettepoole sirutada, kui loom tõmbus üle kere pingesse, võttis madala paigaltstardi- ja hüppas. 

Piiskop oli väle mees. Leonardo hiigel-lõuad laksasid kinni otse tema pea kohal. Koer lõrises ebaõnnestunud hüppe üle raevukalt. Mina tegin samuti mingit abitut häält, aga see polnud kosta. 

Siit oleks tulnud rahvusvaheline skandaal, arvas P., kes ei tundunud eriliselt närvis olevat. Pigem lõbustatud. Mõelda vaid,  piiskop, kes kaotas pea! Ja kus? Koera lõugade vahel! Minu meelest olnuks see õudne. 

Kui oleksin seisnud piiskopiga koos teisel pool väravat, ei oleks Leonardo tundnud mingit tungi mind nii suursuguselt kaitsta. Ta ei rünnanud eales- kui suurekasvulised isased koerad välja arvata. Ta suures peakolus läks lihtsalt sassi, kumma isendi kõrva too võõras mees sügada soovib- minu või tema. 

Ma ei tea, kas piiskopile tõi see viimane fakt kergenduse. Igatahes lahkus ta minu juurest allesjäänud, aga suures segaduses peaga. Tal vedas, kuigi tänases vaatevinklis pole selgi mingit tähtsust. Elu on ajalik ja enam pole ühte ega teist.

On vaid väikene mälestuste peatus, mõttekatke pea ja peatuse üle. 

neljapäev, 8. aprill 2021

Kaassõltuvuse lugu

 See lugu on kaassõltuvuse äärmuslikust vormist. Sellest, kuidas oma partneri elu ja valikute eest vastutuse võtmine kaassõltlase enda elu tasapisi hävitab ja tema minapildi ning väärikuse järk-järgult niivõrd maatasa teeb, et reeglina ei tule kaassõltlane sellest olukorrast ise, ilma kõrvalise abita üldse välja. Paradoksaalsel kombel on kaassõltlased enamasti väga tublid, võimekad ja empaatilised inimesed (enamasti naised). 

Minu jaoks oli selle loo kõrvaltegelase roll otsekui osalemine mingis näidendis või raamatu peatükis. Elan ka oma elu kui lugu, millel on dünaamika, kulminatsioonid ja tagasilangused. Miks siis mitte astuda veidikeseks kellegi teise loosse? Lihtsalt uudishimust. 

Selles, et Mirell oma meest kõrvalsuhte pidamises kahtlustama hakkas, olen küll mina süüdi. Imelik, ütles ta, viimasel ajal on Atsil kole palju tööd. Kõik õhtud ja... vahel poole ööni... Ütleb, et ema korteris olla rahulikum. 

Ma pole loll. Kui mees järsku teisiti käituma hakkab, kui tavapärane, on tal reeglina kõrvalsuhe. Mehed on mugavad. Nad ei muutu üleöö, lihtsalt niisama, muutumise pärast. 

Ei usu, raputas Mirell seepeale ägedalt pead. Kehitasin õlgu. Tahad, lähme vaatame õhtul?

Me ei jõudnud veel õieti Atsi ema hoovi sissegi sõita, kui nägime kolmada korruse valgustatud köögiaknale nõjatumas blondiini kahvatut kuju. Näed nüüd, müksasin küünarnukiga Mirelli. Too jõllitas uskumatu pilguga minu poolt ettekuulutatud vaatepilti. See oleks olnud saja esimene kord selles loos, kus nende kesisele, et mitte öelda kohutavale suhtele rasvane punkt panna. 

Mirelli mees oli vahel joomatsüklis. Vintis peaga rääkis ta välja, et too blondiin lausa elab ta ema korteris! Tal polevat hetkel kuhugi minna. Aga et nende vahel ei olevat mitte midagi. Mirell oli maruvihane. Imestasin, et ainult maruvihane. Aga selle asemel, et sellegi koha peal kogu loole rasvane punkt panna, otsustas ta blondiini omavoliliselt Atsi ema korterist välja kolida. 

Vaadake, kaassõltlane hakkab ise teise inimese “probleeme” lahendama. Ta kehtestab reeglid, mis ei kehti, sekkub jõuliselt absurdsetesse olukordadesse, mis ei ole tema kontrolli all, unustades seejuures iseennast. Väärikusest ja täitmata vajadustest rääkimata. 

Igatahes kiskus kogu lugu põnevaks. Võtsin nõuks kolimisaktsioonis osaleda. Kui Ats järjekordses viinauimas magusat und magas, varastas Mirell temalt ema korteri võtmed. Selles majas oli muuhulgas tubli naaberivalve endise olümpiavõitja näol. Pidime talle trepil oma külastuse eesmärgist aru andma. Ta oli meie tuleku peale väga vihane. Mis sest, et me teda ei külastanud. 

Armukese asjad asusid lukustatud ruumis. Mirell teadis, et kusagil peab olema selle toa võti. Hakkasime otsima. Mirell muutus otsimisaktsioonis järjest intensiivsemaks. Ühel hetkel küünitas ta vana veneaegse sektsioonkapi ülemise osa peale, et äkki on võti seal. Oligi. Ainult et õnnetul kombel oli kapi ülemine osa alumise külge kinnitamata ning hoobilt kukkus raske kapiosa Mirellile pähe. Mirell lebas elutuna mu jalge ees, haav peas. Minu kõrvalosatäitja roll muutus korraga väga süngeks. Mõistsin, et politseile ei ole mu ilmsüütu viibimine võõras korteris surnud inimese kõrval eriti veenev.

Õnneks ilmutas Mirell varsti elumärke, raputas end ärkvele, kohendas juuksed peahaava ette, leidis, et tal pole midagi häda ja keeras lukusoleva ukse elegantse liigutusega lahti. Toppisime armukese riided kiiruga kilekotti, vinnasime selle õlale ja puistasime endise olümpiavõitja valvsa pilgu all prügikonteinerisse. 

Sellest, et Mirellil Atsi armukese garderoobist kahju hakkab, polnud mul õrna aimugi. Magasin kodus õiglaseund, kui Mirell pimeduse varjus konteinerisse ronis, armukese pitsilised trussikud, t-särgid ja muu, mis haisvate jääkide vahelt näppu juhtus, uuesti kilekotti toppis ning endise olümpiavõitja taskulambi valgusvihus tuppa tagasi vedis. 

See, et ta järgmisel päeval koos lastega ootamatult korterisse astudes Atsi koos armukesega otse teolt tabas, mistõttu lapsed närvišoki said, oleks olnud adekvaatne koht sellele loole veel üks rasvane punkt panna. Aga ei. Mirell käskis mehel püksid jalga toppida ning armukese kriiskava sajatamise saatel asus perekond koduteele. 

Järgmisel päeval ei saanud ma kõrvalosatäitja rolli sisse elada. Mirell läks nimelt otsejoones armukese töökohta ühes reisibüroos ja nõudis tema kohest vallandamist. Teil töötavad prostituutidest perelõhkujad, oli ta armukesele osutades kindel. Millegipärast ähvardati teda ennast politseiga. Kättemaksuks kirjutas armuke Mirelli tööandjale närvihaigest Mirellist värvika iseloomustuse ja sellest tuli omakorda palju jama. Muidugi polnud ka siis õige aeg lahkuminekuks ja oma elu kordaseadmiseks. 

Siis aga avastas Mirell, et Ats ja ta armuke on omavahel avastanud toreda ja ühendava hobi- rahvatantsu. Vaat selles vaatuses sisenesin jälle mängu, kuigi V oli mu sekkumise rangelt ära keelanud. Ats on siiski lapsepõlvesõber ja meeste sõprus on püha. Aga kuna lugu kiskus nii jaburaks, ei suutnud ma kuidagi eemale hoida. 

Rahvatantsurühma nimi oli “Kabujalakesed”. Trennis tantsiti sussides. Sussid olidki süüdi, et Mirell asja uurima hakkas. Need hiigel-sussid suuruses 43 lebasid korralikult Atsi kapis.  Mustad. Nad käivad rahvatantsus, sisistas Mirell mulle telefoni, see lõbu tuleb kohemaid lõpetada. 

Mirell võttis ühe musta hiigelsussi ära. Asemele pani samas suuruses valge isendi paarist, mida Selverist ekstra ostmas käis. Kui Ats armukesega taaskord trenni läks ning kotis kelmikat must-valget sussipaari nägi, kostus ta suust vihamöire ja sel päeval ei veennud armuke teda trenni jääma. Midagigi lõbusat...

Ühist hobi siiski kohe ei katkestatud. Mirellil tuli veel pingutada. Nii helistas ta rahvatantsurühma juhendajale ning rääkis poolsosinal, et asi on delikaatne. Tema mees Ats tahtvat küll väga selles tantsurühmas käia, kuid ta partneril olevat üks suur viga- suust tulevat väljakannatamatut lehka. Ats ei julgevat seda ise kellelegi rääkida. Treener lubas vaadata, mis teha annab. 

Et noorte armulugu kohe kaugeltki läbi polnud, selgus me ühisel suusareisil Skandinaavias. Armuke saatis sõnumi, millest selgus, et ta teadis Atsi ilma pereta suusatamas olevat. Ma ei tea, kas Atsil oli sügavalt ükskõik või oli ta lihtsalt juhmard, igatahes ei õppinudki ta kunagi ära, et armukese olemasolul ei jäeta telefone hetkeksi ripakile. Meie igatahes sepitsesime sellele sõnumile üheskoos toreda vastuse. 

Vale-Ats teatas seal sõnumis, et tema ja ta pere tervitavad armukest üheskoos lumiselt suusanõlvalt ja et kahjuks on nende armulool nüüd lõpp, sest armuke polevat ta kallile naisele mitte ligilähedanegi. Lisasime veel mõningaid vürtse, mis armukese eriti vihaseks pidid ajama. 

Edasised prožektorid koondusid Atsile, kes sel reisil enam hetkekski rahu ei saanud. Ta ei julgenud me kõigi nähes märatseda, kuid allasurutud raev pritsis välja selle läbisõimatud kutsika igast ihurakust. 

Laev jõudis koduteel vaevu sadamakaid puudutada, kui läinud ta oligi- asja klaarima. 

Ats oli imelik. Ta hoidis selle naise poole, kes temaga kõvemini karjus. Sõltlased pole nimelt oma tunnetega absoluutselt kontaktis. 

Kogu loole püändiks tuleb aga veel üks “pommuudis”. Kogu ülal jutustatud loo taustal tegutses veel üks “daam”. Armuke number kaks. Too oli Atsist kena viisteist aastat vanem ja teda kasutas Ats oma joomatsüklitest väljatulekuks- kuna ka too naine ise pitsi põhja ei sülitanud, teadis ta hästi, et klõmakas kanget võib raske pohmelli korral päästa elu. Pohmellivälisel ajal oli tal kasutada Atsi aiamaa, mille olemasolu selgus Mirellile alles kogu tolle armudraama tugevas keerises. 

Mirell ei jätnud tuuleveskitega võitlemist. Ta kloppis püksipõlved puhtaks ja koos asusime aiamaa poole teele. Mirell oli välja nuhkinud, et Ats oli selle maalapi koos suvila-putkaga millalgi salaja ostnud ning lahkelt armuke number kahele kasutada andnud. Armuke number kaks oli sinna istutanud kardulaid, sibulaid ja muid aiasaadusi. Saime kena saagi. Osad kartulid andis Mirell tänutäheks mullegi. Mina omakorda valmistasin V-le toreda õhtusöögi ja V kiitis kartuleid taevani. Päritolu osas hoidsin suu kinni. 

Seda, kuidas aiamaa-armuke ja ta sõbranna järgmisel korral silm-silma vastu kohtudes Mirelli labidaga ära tahtsid tappa, ei hakka ma üksikasjalikult jutustama. Ka seda mitte, kuidas need armulood edasi arenesid. Astusin mingil hetkel näidendist välja ja jätkasin oma elu elamist. 

Kõik see juhtus umbes viisteist aastat tagasi. Kuni... eile tuli kõne, helistajaks murtud Mirell. Armuke number kaks tegutsevat jälle. Olevat vahepealselgi ajal aeg-ajalt pead tõstnud. Ta olla nüüdseks umbes seitsekümmend. 

Me peame oma elu võtma kui lugu. Otsekui raamatut. Vahel võiks mõelda, kas ehk üks või teine peatükk juba liiga pikalt ei kesta. Lugejal hakkaks ehk igav?

 Minul tekkis küll ahastus. Mirelli elus on selline jama väldanud kolmkümmend aastat. Ja ta ikka jaksab. Ja ta ikka loodab. Ta teeb selle kõrvalt tublit tööd. On üles kasvatanud kolm toredat last. Ta hoiab oma õlgadel kogu maailma. 

Aga ta ise? Täiesti kadunud. 

teisipäev, 6. aprill 2021

Liiga külm

 Maapind otsekui tuksleks soojuseihaluses. Hallikas-kollakad päikeselaigud, mis vaevaliselt läbi porikarva pilvede koltunud rohutuustidele väge andma maanduvad, värelevad nende kukaldel ootusärevalt. Olemegi kohal, kas kuulutame üheskoos  kevadet? Ja teie, kus ometi olete, te noored, erkrohelised võrsed?

 Aga ei- veel ei tule kahvatutest päikeselaikudest raasugi sooja, see kõik on vaid ettevalmistus, eelmäng. Mannetu kujutelm. Lohutamatult nutma pursates paiskub õlgkollaste kõrte püstjas parv uuesti kummuli, tuul lükkab paksemad pilvekardinad hooletult rapsides niigi viletsalt kumava päikeseketta ette ja see, mis mõneks sekundiks lubati kevadet kuulutama, kaob hetkega. Vähe sellest- needsamad pilvevatid sülgavad veel lumehelbeidki takkajärgi. Lompidele moodustuvad tuhanded mõtlikud sõõrid. Oleks siis vihm...

Liiga külm, ütlen ma teile. Liiga külm! Vaatan ootusärevalt ringi. Keegi ei ühine, ei vasta. Vaid tuul, see igipõline tujukas kambajõmm, tõukleb ja tuuseldab, mõistmata vahelgi vaikida. Kusagil siinsamas raksatab suurem puuoks. Madal-krobeline heli mõjub ehmatavalt otsekui ahelsuitsetaja mahlane köhatus. Märja puu pehkinud lõhn jõuab tuultkaudu sõõrmetesse. Peenemad oksad klõbisevad piisku pillutades niisama kaasa. Nagu kastanjetid.

Mu kinnastatud käed tõmbuvad üha külmemaks. Niiskus tungib kontidesse. Hallil pilvetaustal lendab kolmnurk musti kogusid. Haned. Kaagatused kaiguvad kuidagi valulikult. Küllap on neilgi külm. Vähemalt sama talumatu, kui mul. Lohutav! 

Liigutan tasakesi käsi. Randmed on nõtked ja liuglevad üles-alla nagu baleriinil. Küünarnukid tõusevad tasapisi järele. Peagi haaran liigutustesse õlavarredki. Lennusulgede tekkimist õieti ei märkagi. Tugevad tiivad kannavad mind ühtäkki laotuse suunal. Rünkmustad pilved moodustavad mu ees ähvardava müüri. Sisenen neisse joovastava hüüdega, mille kõrguses lehviv tuuleiil hetkega endasse püüab. Edasi libiseme juba üheskoos- tuul ja mina, nagu ikka sellistel puhkudel. Läbime ränkrasked sajupilved mängleva kergusega, magustoiduna raiume end läbi paksude valgete vatitoppide. Hõredad kiudpilved ülal taevase ilu lävepakul on vaid hooletuks ampsamiseks. Kirsid tordil.

Ja ongi päike. Täies hiilguses. Säravkollane, soe! Emban ta kuldseid kiiri, surun pea ta sooja sülle, luban end kallistada, hellitada. Mind valatakse otsekui kullaga üle. Ah, päike, ma pole seda väärt! Kuid silita siiski...

Õnnis soojus, mu pidev igatsus, palun püsi minuga veel kaua!

laupäev, 3. aprill 2021

Suur reede

 Isa taevas, heida armu,
Jeesus suri minu eest!
Löödi risti. Pilt, mis karm mu
silmis ja mu südames
täna püsib,

otsib asu,
korralikult kohutab. 
Tõotus taevalisest tasust
täna küll ei lohuta!

Pilt, mis piinarikas, püsib.
Ristil ripub, minu eest...
Millal keegi minult küsib
kas ma tundsin seda meest?

Tundsin ma? Kui äkki salgan,
pilku peidan, kartma löön,
enne lõpetan, kui algan,
risti rüpes sõnu söön?

Jah, neid sosistasid huuled,
palveis, täis mis armastust...
Äkki siiski kohut kuulen,
taevast näen, mis süsimust? 

Isa taevas, heida armu,
Jeesus suri minu eest!
Isa, ära ole karm mu
vastu. 
Tunnen seda meest...

Päike paistis minu peale
täna kahvatult- mis sest.
Juba vaikselt kirjareale
sõnum Ülestõusmisest,
muusikasse helged toonid
ellu armastuse tee
joonistan. Jah, tean, et kroonib
Sind mu Päästjaks ristitee...