Kuu

 Täiskuu. Sügavkollane, kõrge, mitte eriti suur. Ümber hiiglaslik halekollakas valgussõõr, mida raamivad raagus puuokste pikad harali sõrmedega kõrgusse küünitavad kämblad. Aeg-ajalt kiiruga möödapurjetavad udupilved, mis ei varja, kuid muudavad vaatepildi pisut suitsuseks. Ümberringi mustav pimedus. Haudvaikus.

Raputan end veidi, pilk naelutatud sellele kummalisele taevakehale, mis tundub mind täna valitsevat. Hingan kiirelt sisse-välja, rinnak tõuseb ja langeb hingamise taktis. Mu huuled värvuvad aegamisi tulipunaseks, silmade ümber joonistuvad julged, selgelt domineerivad mustad jutid.

Seisan sulalumest taas kinnikülmunud kamaral, mille mügarlikult pinnalt peegeldub jäine kuukollakas libedus. Ühe mu lakk-kinga tikk-konts on uuristanud hangunud külma ollusesse tasakaalus püsimiseks tillukese turva-augu. Mul on seljas napp sametkleit, mille vooglev kangas moodustab kuukumaga kuldse ansambli. 

Mul ei ole külm. Kuuga vaatab tõtt ainult mu näiliselt rahulik kest. Sisemus aga lausa hõõgub. 

Täna ei oleks mul mingit vaeva kuu poole ulguda. Ka koheva kasuka selgakasvatamine tunduks tühise pingutusena. Silmahambad nõuaksid veidi teritamist, et kiskja loomus mõjule pääseks, aga seegi oleks teostatav. Sabaga oleks keerukam, iseasi, kui see boana kaelas istuks, kuid see ei sobituks jällegi röövlooma karmi kuvandiga. Hall värv sobiks samas ideaalselt!

Aga aitab. Ma pole hunt. Olen naine ja minus on piisavalt metsikust, et oma roll ka inimesena välja mängida. Ma ei vasta kohati normidele, mind pole võimalik alla suruda ega pidurdada, ma ei hooli eriti üldsuse arvamusest. Mul on vaist, instinkt, tunnetus. Usaldan ennast ja oma südame häält. 

Ma ei sega neid, kes elavad teisiti, arvavad teisiti ja käituvad teisiti, kuid omaenese piiridest ei luba ma üle astuda. Mulle meeldivad armastus, kirg ja inspiratsioon. Elujulgus. Mind ei saa sundida tegema seda, mida ma ei soovi ega rääkima seda, milleks ma valmis pole. Mind ei saa suruda teiste antud rolli. 

Siin, külmas talveöös kõrguva täiskuuga silmitsi seistes võivad mul vabalt kasvada hiigelpikad küüned. Nagu raagus puud. Teravad. Veripunased. Lund nendega juba ei kraabi. Huvitav, mida siis? 

Või keda...

Mõttetera

"Kunagi ei ole liiga hilja saada inimeseks, kes sa oled alati igatsenud olla"

Biomarketi iseteeninduskassa juures on purgike, millest lubatakse lahkelt võtta päeva mõttetera. Selle lausekese rullisin lahti viimati. 

Huvitav mõte. Põnev oleks teada, kui paljud meist elavad inimestena, kes ei ole kohe üldse need, kes nad tegelikult olla tahaksid. Tore oleks ka aimu saada, millises osas inimolemusest tekib tegeliku ja igatsetu vahel kõige enam "kääre" ning kas see on nõnda olnud juba "algusest peale" või tekkinud seoses mõne elusündmusega või "loksunud paigalt" pikema aja vältel. 

"Inimene ei saa muuta ennast, küll aga oma käitumist" on samuti õige ja arusaadav lause. Oma käitumismustritel, eelkõige just neil ebakonstruktiivsetel, õigel ajal "sabast" kinni haarates ja teadliku käitumise muutusega "ümber mängides" võime vältida ebameeldivaid olukordi, tülisid või muid "roomaja aju" poolt juhitavaid häirivaid protsesse. Saame need enesele kasulikuks pöörata ja turvaliselt "ära lahendada". Aga selleks peaks teadma kontekste, mis baseeruvad enamjaolt me suhete ajaloos, sidudes meiega me lähisuhteid, sotsiaalvõrgustikke või lausa eluviise, mida õpitakse teadvustama näiteks psühhoteraapias. Paljud konfliktsitualtsioonid ei kuulu üldse parasjagu käsiloleva suhte juurde, vaid ammutavad ärevust oma algpõhjuse juurest. Kui me seda teame ning oskame selle teadmisega ka midagi peale hakata, on lihtne muutuda taas ja taas "inimeseks, kes on alati igatsetud olla".

Täiskasvanuelu tugevaks eeliseks on võimalus teha muutusi. Lapsel see valik puudub. Tavaliselt elab laps vanemate ja laste hierarhilises koosluses ehk allsüsteemis ning midagi pole parata - tal tuleb mõningais põhimõttelistes asjus ka alluda, kuniks on pesast välja lennanud. Alles siis saavad need allsüsteemid võrdsustuda, (kuid ei pruugi!). Muidugi olen oma praktikas näinud ka vastupidist varianti - piltlikult öeldes lapsi vanemate õlgadel või isegi peas. Aga ega need pole paremad näited. Lubada vastutada sellel, kel selleks veel võimed puuduvad on suhteliselt pöörane ja ei aita küll mitte kedagi. Muutustevõimalusest rääkimata. Kui, siis kehvema suunal. Arukad vanemad suurendavad lapse vastutusala tema kasvades järk-järgult ja panevad seejuures iga sammu juures tähele, kas antud muutus oli õigeaegne, julgedes vajadusel astuda ka sammukese tagasi. Peres, kus on targad ja tähelepanelikud vanemad, on õnn kasvada. 

Aga isegi siis, kui lapsepõlv ei ole olnud klassikalises mõttes õnnelik või on olnud otse öeldes lausa kohutav, saab noor täiskasvanu otsustada, et tema elab teisiti. Oma hooldajaid ta seejuures muuta ei saa. Minevikku samuti mitte. Otsusega elada teisiti, seejuures mitte süüdistades, mitte vihates ja mitte katkestades sidemeid, võtame ise oma elu eest vastutuse. 

Seega - et täiskasvanul on võimalus teha muutusi, saaks ta ju üsna hõlpsasti muutuda inimeseks, kes ta on alati igatsenud olla. Miks siis seda nii harva tehakse ja hoopis tihemini teiste inimeste ja ebasoodsate olude üle kaeveldakse? Küllap seetõttu, et nii on mugavam. Paraku ei tule sel viisil tavaliselt ühtegi muutust. 

Küllap on kõik märganud, et muutusi on ühtviisi raske teha nii suurtes kui väikestes asjades. Väikesed on igapäevaselt rohkem silme ees, ometi haarame ka nende puhul suure hurraaga härjal sarvist, kuid juba mõne nädala pärast loksub kõik taas vanasse roopasse tagasi. Uusaastalubadused on siinkohal klassikaline näide. “Uus mina” tundub olevat kaunis ja täiuslik, aga ometi kõlbab mõne aja pärast vana kah. Küll pisukese kibestumisega, aga mis seal ikka. 

Musklid kasvavad regulaarse treenimisega, pillimängu vilumus tuleb igapäevase harjutamisega, kehakaal väheneb siis, kui vaadatakse, mida, mis koguses ja millal põske pistetakse, nutisõltuvusest vabanetakse ajaliste piirangute abil, raamatud saavad loetud, kui nende jaoks aega võetakse. Lihtne? Oh ei! Meie käitumismustrid on väga rigiidsed, see kaadervärk tahab vägisi tuntud teed mööda edasi põrutada. Enamus inimesi toimivad ju päris hästi, hoolimata sellest, et nad pole suutnud enese poolt igatsetud inimeseks muutuda. Tubliks, toredaks ja targaks. 

Mõned inimesed ilmselt ei teagi, milliseks nad täpselt saada sooviksid, et enesega rahul olla. Puudub tulevikupilt, on vaid reaalsus, millega ei olda rahul. Milline on see “ideaalne mina”?  Muide, ka enesega rahu tegemine võib olla arukas samm meeldiva iseenese poole. 

Ma ise olen seda teed mööda aastaid liikunud. Minus on nii kaeblejat, kui otsustavat tegutsejat, aga isennese aktsepteerimine oli mõnus muutus rõõmsa ja rahuliku iseeneseni. Üksi ma seda ei oleks saavutanud. Tohutult loeb see, kui armastusväärseks peavad inimest tema lähedased - ja kui julgelt nad seda väljendavad. Kiituse ja tunnustuse foonis viibimine annab omakorda jõu ja tahtmise olla veelgi parem, arendada oma häid külgi veelgi enam. Muutused tulevad justkui iseenesest. 

Elades pideva kriitikarahe all, ägatakse isiklike pisipuuduste all kordades enam, kui armastuse ja andestuse ruumis. Viha külvatakse ka teistele kaaskondsetele ning ebaterve õhkkond levib otsekui nakkushaigus. Loomulikult ei armasta lõpuks keegi enam ei iseennast ega teisi. Ollakse enese kehv variant, vari. Ilmselt mõistate, et säärases faasis tuleks muutuste tegemist alustada suurtest asjadest. Olen ka sellise eluperioodi läbinud. 

Kogu seda mõttearendust sobib kokku võtma veel üks tore mõttetera. See asetati kunagi Reval Café’s mu kohvitassi alla. Selles oli kirjas nii: “kui tahad olla õnnelik, siis ole seda!” 

Lihtne, eks! Peaaegu et otsuse küsimus! Samas - arutleda on ka vahva!

Karate

 Puna-kiiskavaid saadikusilte,

maru-mustavat karatevööd,

rohkelt teksti ja väheselt pilte

hoia silme ees, 

enne kui lööd

laualt kuninga, lipu ja oda,

platsilt ratsu, sest vanker ei loe.

Ega etturid teadma pea toda,

et me argpükste kombel ei poe

hale-kollaka päikese taha,

kohal ladviku aupaistekaart.

Gyakuzukiga* lööme nad maha

enne veel, kui neist arugi saab

mõni äss, mõni emand või sõdur -

keeristorm haarab kõik oma roaks.

See, kes arvati olevat põdur

muutub tegudes vahedaks noaks.

Rahupaigaks saab riiakas maja,

kui on lõppenud veretu jaht,

vaibund veidrate sammude kaja,

toitvalt leemelt kui riisutud vaht.

Sõnad naljalt ei nähtavaks muutu,

kokku köidet’ las saab loo moraal -

ära mängivat pilli sa puutu

tuhathäälselt kui kõlab koraal!

*Gyakuzuki - üks võimsamaid käelööke karate’s

Sula

Teel 

sulalume vetruv-märga palet

ja jäiseid põllusilmi vesiseid

ja nutvaid metsatukkasid 

ning valet 

liig-rohelist kesk paiku kesiseid

on meelde jätta erakordselt ehe

ja viisistada veelgi mõjusam.

Pluss-miinuskraadi turvaline tehe

on kunstiteos, mil mudast pildiraam.

Hall ilu kumab alastuse jooni

ning siresäärne kuivendusekraav

loob vetepeeglist kalliskivitooni

mis joonelt metsa kaob. 

Ta lõikehaav 

kui lõikaks kogu loodusrütmi kaja

ja ilumeelt kesk kahtluse alleed,

kus seisatada eales pole vaja

kus õnn on olla siin ja praegu teel…

Hetk

 Tugitoolis. Kas naisena, abikaasana, emana, vanaemana, õena, tütrena, oma erialade spetsialistina või ehk hoopis eluteatri näitlejana, pole üldse oluline. Algul proovisin lihtsalt kingi. 

Ispiratsioon tuli hiljem - sest ega peagi saabuv viiskümmend pole mingi naljaasi! 

Palved Jaani eest

 Palvetame lastega Jaani pärast iga päev.

Jaani missioon on olnud sel keerukal ajal hoopis teine, kui avalikkus seda teab või ette kujutab. 

See on sügavalt meie perele fokusseeritud. Vajame teda just nüüd ja praegu väga. 

Jaan on armastav partner ja abikaasa, aga neil kuudel on ta mulle selliseks toeks, kelleta hakkamasaamist ei kujuta ma isegi ette. Täpsustan kunagi hiljem. 

Jaan on võitnud mu laste austuse ja usalduse. 

Tema palved kannavad meid kõiki. 

Ta on uskumatult võimekas ja suure südamega inimene. 

Kirikuõpetaja suure algustähega. 

Jaan väärib hoidmist, mitte hävitamist. 

Palvetame ta eest kogu südamest. 

Sportlik uus aasta 2

 

Teiseks tantsimine.

Kui J tegi mulle ettepaneku tantsima minna, siis mu hing lausa hõiskas! Vaat see on inimene, kes mu olemust päriselt mõistab! Mis võiks olla meeliülendavam, kui oma kalli mehega, pilgud teineteisel, mööda saalipõrandat liuelda! See viimane lause võib olla ka pisut üle fantaseeritud ning oodatav visuaalne graatsia rohkem kujutlusena peas kui liigutustena kehas, aga mis sest! Vähemalt pole me kumbki algajad ning saime kohe asja kallale asuda. Meil oli ülitore!

Oleme kumbki ka varem tantsinud ja mitmeid tantsukursusi läbinud. Selle eest tuleb au anda ka meie eelmistele kaaslastele. Näiteks V tuli minuga tantsima isegi siis, kui olime juba ammu lahutatud. Võtsime seda lihtsalt kui mõnusat trenni, kus vajalik tantsupartneri olemasolu. 

Nüüd aga kogesin, kuidas tants võib muutuda ka viisiks väljendada armastust. Nimelt ei käi me seal tegemas pelgalt kohustuslikku tantsukombinatsioonide sooritust, kuigi ka need õpime muidugi võimalikult kiiresti selgeks, vaid omandame loomulikku liikumist, dialoogi mees- ja naisenergia vahel, detailide paikaseadmist, puudutusi, pilkkontakti ning teineteise üle rõõmustamist. Kui need nüansid on klaarid, omandab tants hoopis teise tähenduse. 

Olen olnud üsna suure kontrollivajadusega naine. Olles pidanud kandma suurt vastutust, mille ohjes hoidmisega harjusin ise otsustama, ise asju juhtima ja kui vaja, ka oma tahtmist läbi suruma, on mul üsna keerukas millelegi või kellelegi päriselt alluda. Ka minu elukutsed võimaldavad piisavat isiklikku ruumi, seda nii füüsilises kui emotsionaalses võtmes. Mehe juhtimisele järgnema õppimine võiks selles kontekstis olla lausa uus arenguülesanne! Kui pole hästi aru saada, mis kombinatsioone partner sinuga parasjagu teha soovib, võib ju lihtsalt pühisammu tantsida, selmet koheselt ohjad haarata, mille peale tõenäoliselt mõlemad koperdavad. 

Nii me siis tantsime. Tantsusaalis ja elutantsu. Rõõmu ja poognaid jagub igatahes praegu küllaga. 

Sportlik uus aasta 1

 

Kõigepealt mäesuusatamine. 

Sõidad tõstukiga üles ja seejärel libistad end nõlvalt alla. Valid ise sõidukiiruse - kas sööstlaskudes otse või elegantselt sik-sak slaalomit sõites - ning raja - kas tasase ja turvalise või künkliku, pisut hüpekaid ja närvikõdi pakkuva. Mingeid imetrikke ei ole vaja teha, neid teeb poeg niigi, otse su silme all. Poisil on adrenaliini vaja, sellele ei saa vastu vaielda. 

Aga jah, see laskumine. Eestis ei saa seda tunnet pikalt kogeda, sest nõlvad on lühikesed ja suhteliselt lauged. Oleks need pikemad, sarnaneks mäesuusatamise tunne lendamisega. Sa lihtsalt tuhised, su silme eest möödub mägine loodus, mõned metsatukad, lagendikud, kuristikud. Aga sina ei mõtle mitte millelegi. Sest see tunne, kui suusad sulle üha suurema ja suurema hoo sisse annavad, mida intuitiivselt oma kehaga juhtides haldad, võttes seejuures siiski pisut suurema riski, kui tavapäraselt, on lihtsalt vapustav. Õnnehormoonide paitus, milles peotäis metsikust ja kirge. 

Kahju, et seda tihemini ei saa! Muidu oleks talv ehk talutavgi. Siiski - eilne käik ajas isu jälle peale. Ka lastele. Meie Loviisaga sõidame tavalist mäesuuska, Joss ostis endale trikikad ning Lisann on enda jaoks avastanud lumelaua. Me oleme nii tublid, kas pole! Kahju ainult, et J meiega ühineda ei taha. Samas, kõiki asju ei peagi ju üheskoos tegema. Vähemalt lubas ta, et tuleb meiega järgmisel korral kaasa. Pealtvaatama.   Tore seegi!

Unejutt

 Minu ööuneke on päris hea. Jään õhtul kiiresti magama ja esimesed neli-viis tundi magan nagu kott. Vahel kipun vastu hommikut vähkrema, aga sedagi juhtub üha harvem. Unenägusid näen harva.

Lapsepõlvest on mul meeles kaks unenägu. Ma ei tea, kumba nägin enne, seega jutustan suvalises järjekorras.
Selles unenäos lebasin voodil. Minu toa kapiuks, mida nägin otse voodist, oli irvakil. Äkki kargas ukse vahelt välja pikk must säärsaabas ja hakkas klobinaga minu poole hüppama. Hakkasin surmahirmus röökima ja ärkasin iseenda karjetest. Sestpeale peavad minu magamistoas olema kõik kapi- ja muud uksed  suletud. Jah, siiamaani!

Hea uni ei ole aga olnud mu pidev privileeg. Heaks ööuneks vajan väga vaikset ja turvalist keskkonda. Oma kodune voodi koos õigete patjadega on parim. Samuti armastan ma meie Kuressaare korteri kõrget aset, millel on samuti uni ülihea. Suvel Muhuski ei saa kurta - vaikus ja mereõhk on kvaliteetseks uneks mõnus kombo. Bussis, rongis ega lennukis pole mul aga uinumiseks ainsatki šanssi. Telgiski olen öö otsa lihtsalt vedelenud, nuta või naera. 

Teises unenäos seisime emaga Marja trollipeatuses. Ma ei tea, miks just seal, sest Marja kandis ei ole me kunagi elanud. Igatahes olime seal küllap trolli ootel. Äkitselt tuli üks võõras naine, haaras mu käest ja hakkas mind ema juurest ära lohistama. Mina pistsin kisama ja vaatasin abitult ema poole. Ema seisis aga stoilise rahuga ega teinud lapseröövist väljagi. Taas ärkasin omaenda kisa peale.

Enne kooselu J-ga olin harjunud magama üksi. Arvasin, et ei suuda enam kunagi kellegagi ühes ruumis või veelgi hullem, kõrvuti magada. Peale esimest abielu olin kindel, et kui peaksin veel kedagi oma ellu leidma, siis magama hakkame igal juhul eraldi. 

Teismeeast meenuvad mulle eranditult õudusunenäod. See oli lihtsalt säärane eluetapp, mis kätkes palju alateadlikke hirme, arvan nüüd. Näiteks nägin unes, et ühed mu pereliikmed lämbusid kummikusäärde ära ning lebasid peadpidi teine teises puna-rohelises sääres. Teinekord nägin jälle, et teine pereliige sõi end surnuks. Ka iseenda kohta nägin kord täielikku jampsi, mis küll lahenes, kuid ärgates oli painav tunne siiski.

Kellegi pool-võõraga ühes toas magamise kohustus võib mu ärevuse lakke tõsta. Kui mitmepäevase koolituse või muu ürituse raames on selgunud, et tuba tuleb jagada, olen olnud nõus kasvõi rohkem maksma, peaasi et saaksin olla eraldi. Enamasti on mu soov rahuldatud. 

Olen kokku puutunud ka luupainajaga (või on selle nimi unehalvatus?). Viimasel ajal õnneks mitte eriti sageli. See on juhtunud kas vahetult enne uinumist või unest virgumise aegu. Keha ei allu äkitselt enam üldse minu tahtele, ma ei saa end liigutada ja tunnen, et hakkan vajuma kuhugi sügavikku, omamata enda üle mingitki kontrolli. Vahel suudan kõrist midagi hääle taolist välja pigistada, mis kõlavat kaaskondsetele üsna jubedalt.

Paari-kolme sõbranna osas tean siiski, et nemad mu und ei sega. Võime üheskoos matkale-reisile või külaskäigule sõita küll! Ka mu oma lapsed ja isegi (unes rahmeldavad) lapselapsed ei häiri mu magamist sugugi. Samas, kui kolmikud olid tited, pistsin rinda päris korralike unehäiretega, aga selle saab kirjutada erakorralise olukorra arvele- ma lihtsalt pidin neid pidevalt kuulatama ja tavaliselt keegi ikka liigutas või rabeles. 

Eraldi tuleks jutustada veel kuutõvest ehk unes kõndimisest ja muust tegevusest, mida hiljem ei mäletata. Nimelt on kõik mu lapsed vähemal või rohkemal määral kuutõbised. Nad kõik on unes rääkinud pikki jutte. Mõni neist on aga ette võtnud ka mõne suurema või väiksema tegevuse või jalutuskäigu.

Kindlasti ei suuda ma magada ühel toas norskajaga. Müra foon ei sobi mulle sugugi. Isegi kõrvatropid pole siinkohal jätkusuutlik lahendus. Vaesed mehed või naised, kel traktor voodis! Ma ei talu isegi kõvasti tiksuvaid kellasid, rääkimata põmmijatest või kukkujatest. Vanemate maakodus tekitasin kunagi suure arusaamatuse, kui nende suure pim-pom kella pendli öösel jõuga seisma sundisin, kuna olin hullumeelsuse piirini viidud iga poole tunni takka käivate jõmakatega. “Meie pulmakink”, halas ema hommikul mu laastamistööd nähes. Aga kell ei olnud õnneks katki! Ta tuli lihtsalt uuesti üles keerata. J narritab mind jällegi Kuressaares. Seal on seinal käokell. “Noh, kas paneme tööle”, küsib ta iga kord kelmikalt. Uhh!

Helis oli kõige aktiivsem uneskõndija. Ükskord, olen kindel, ta isegi lendas, kuna oli “maandunud” sellisesse kohta, kuhu jalgsi poleks kuidagi saanud. Kord tuli ta keset ööd minu tuppa, lõi laelambi plaksuga põlema ja põrnitses mind, kui noolena voodist püsti kargasin, maruvihase näoga. Teinekord avastasin ta enda toas öösel kella kolme ajal valguse, läksin vaatama ja leidsin ta täies koolivormis peegli ees silmi värvimas. “Kuhu minek?” “Kooli!”. Muidugi ei mäletanud ta sellestki intsidendist hommikul midagi. 

Mu ema ja isa, kes on olnud pool sajandit abielus, on alati maganud teineteise kaisus. See on nii armas! Olen neid lausa kadestanud, heas mõttes - et miks mina nii ei suuda. Aga nüüd on ka minu elus kõik teisiti. Mullegi meeldib kaisus magamine väga, ma lausa vajan seda! Mu uni on hea, tunnen end turvaliselt ja armastatuna, mul on soe. J jaoks on oluline, et läheksime koos magama ning uinuksime üheskoos palve, mitte minu telefoni ekraani saatel. 

Lisann rääkis kord unes pikka juttu. Läksin vaatama. Seepeale ajas ta oma peenikese jala teki alt välja, sirutas selle lae poole ja seletas kõlava häälega juurde: “Ilus jalg! Väga ilus jalg!” 

Aga kõige vägevama uneskõnni tegi hoopis üks Jossi sõber, kes oli meie juures ööbimas. Nimelt ärkasin ühel eelmise aasta kevadööl helide peale, mis võisid vabalt tähendada sissemurdmiskatset. Esmalt kangestusin oma voodis kabuhirmust. Püüdsin end lohutada, et küllap eksin, Kummalised helid aga ei lakanud. Need tulid välisukse poolt. Viimaks võtsin kogu oma julguse kokku, hiilisin kabinetti ja piilusin vargsi kardinate vahelt. Mida ma nägin! Õues seisab toosama Jossi sõber, aluspükste väel, pall käes. Tormasin koheselt ust avama, et mis ometi toimub! Selgus, et poiss oli kõndinud Jossi toast alumisele korrusele, veranda uksest välja ja mööda aeda kuni põõsasteni, kus ta ärkas. Verandauks oli aga muidugi tagasi lukku vajunud. Vaene mees ei jukgenud uksekella lasta ja tahtis Jossi äratada, visates ta aknale palli. Sellest need imelikud helid. Joss aga magas nii sügavalt, et suugi oli lahti. Et õues oli üsna jahe, panin sõbrale mitu korda südamele, et sellistel puhkudel tuleb kindlasti uksekella anda - ja kui ei avata, siis lausa lakkamatult. Selline lugu.

Mu uneke on sügav ja kosutav. Kui hea, et su käed on ümber minu! Paukugu õues vali pakane, katku me aknaid tuhanded härmalilled, piilugu kardina tagant kuu kahvatud kiired. Meie unes on soojus, rahu ja armastus. Sinu ja minu hingetõmbed. Teistes tubades magavad lapsed. Vaikus. Ööpimedus. Kodutunne. Õnnistus.

Teisiti

 Minu käest on mitmeid kordi küsitud, mis mu elus peale abiellumist teisiti on. Olen andnud mitmeid vastuseid, mis kõik on olnud ligilähedased sellele, milleni jõudsin üsna hiljuti. 

Algul arvasin, et suuremad muudatused toimusid peale kokkukolimist hoopis J elus. Oli ju tema see, kes pidi meie juurde kolima, teismelised kolmikud omaks võtma, eramaja rõõmude ja muredega rinda pistma hakkama ja meie kohati pöörase elukorraldusega harjuma.

Tegelikult aga muutus minugi elus päris palju. Olen seda juba ka maininud, et mul ei olnud õrna aimugi, kui palju ma naisena päriselt abi ja toetust vajan. Olin harjunud kõigega ise hakkama saama ja oma muredest-hädadest eriti mitte rääkima. Nüüd aga tuli mu ellu inimene, kes täitis esmalt mu lähedusvajaduse, võttes aga samaaegselt üle ka mehe rolli, mida seni olin püüdnud ise kanda. 

Ah et mida see tähendab? Näiteks seda, et mul võib olla täiesti ükskõik, kus on me majas haamer, kirves või kruvid. Või seda, et kamin on alati soe, aga mina ei pea muretsema, kas ja kui palju on majas küttepuid. Või seda, et köögikapi ripnev käepide saab võluväel korda. Loetelu saaks lõputult jätkata. Aga see pole peamine. 

Mõni öö tagasi olid Helise kaks väikest poissi, minu kallist lapselast, meie hoida. Hommikul tuli esmalt Otto ja puges minu kaissu. Seejärel tatsas kohale Ruben ja sättis end J kaissu. Et Rubeni uni oli selleks ajaks lõplikult läinud ja ta lebas, silmad lahti, küsis J temalt tasa, kas ta sooviks süüa. Saanud jaatava vastuse, ronisid mõlemad mehed vaikselt voodist välja, et meie Ottoga saaksime edasi magada. 

Sel hetkel ma taipasingi. Minu elus on nüüd osavõtlikkus, kohalolu! Elu, mida elatakse minuga koos. Igal teisel ajaetapil oma elus oleksin ma selles olukorras ohates voodist välja roninud ja üksi kahe väikese lapsega toimetama hakanud. Ma oleksin pannud nad riidesse, teinud süüa, mänginud, võibolla vahepeal veidi vaigistanud. Üksi. Aga J ei lase mul hetkegi tunda, et olen üksinda. Sellest kirjutaminegi toob vargsi pisara silma. 

Mõni naine valib endale meheks oma isast võimalikult erineva variandi, mõni aga vastupidi, isa koopia. Minu isa on kogu elu jaganud pere eest vastutust. Ta on istunud öösiti üleval, kui olime lapsena haiged, koristanud põrandalt ja linadelt kakat ja okset, koristanud, teinud süüa, parandanud, hoolitsenud. Ta on olnud kohal, vastutamas. Mitte teenust pakkumas. Mitte kusagil eemal. Isegi, kui ta tegelikult oli eemal.

Minu valikud on olnud erinevad. Pikki aastaid. Aga nüüd mõistan, et olen viimaks alateadlikult valinud mehe, kes sarnaneb mu isaga. Eiei, ma ei aja jama! Jajaa, nad ongi esmapilgul täiesti erinevad! Sarnasust ei maksa otsida ei elukäigus ega isikuomadustes - isa on olnud viiskümmend aastat emaga abielus, J-l pole nii turvaliselt läinud, isa on pigem vaikne ja tagasihoidlik, J alati nähtavana ja kuulatavana üldsuse fookuses. Jutt on emotsionaalsest kohalolust. Sellest, mis on peamine.

Mul on turvaline. Olen hoitud ja kaitstud. Mind ei jäeta enam hetkekski üksinda. Isegi siis, kui oleme eraldi, olen temaga koos, sest saan temaga oma elu jagada. Sest ta tahab ja talub seda. Et ta ise jagab ka. See ongi põhiline, mis on nüüd teisiti. 

Aastavahetus

Uue aasta esimeseks hommikuks oli pakane maalinud aknaklaasile mitmes suuruses ja erinevais mustreis härmalilli, mis sätendasid madalas taevas rippuva kahvatu talvepäikese käes iseäranis kaunilt. Toas oli soe. Ka teistes tubades, kus ahi köetud, oli soe. Aga oli ka jahedaid ruume. See maja oli oma villaste vaipade ja käpikute ja sokipaaridega nagu omaette riik, kus elustus midagi muistset, meie igapäevaelust väljapool olevat. Sel majal oli ammuste aegade süda ja hingus. 

Mulle tundub, et muistset pole sugugi kerge ohjes hoida, kui ta kord pärisellu on lubatud. Tavaliselt tundub ta lebavat hoopis külmas surnuaias, elustudes aeg-ajalt veidra pooltõena aju kaugete mälestuste laekas. Mõnikord kannab ta aga endaga tänapäevale mittekohast kopituse hõngu ning näitab kondistel säärtel ajahamba halastamatuid puremisjälgi. Kummalgi juhul pole tegu nauditava variandiga.

Galeriides-muuseumites on muidugi teine lugu. Seal saab tõepoolest muistset kogeda esteetika võtmes, kuid et see on vaid elusa elu konserveeritud variant, mõjub ta eri ajastute rägastikus hoolimata viidetest ja selgitustest kuidagi tükeldatult. 

Õues oli üsna käre. Miinus kümme. Sisemaal on alati hullem. Ahjus pehmeks podisenud soe pudru täitis tummiselt kõhtu. Küllap ka südant. Õues seisid kaks härmatanud soome kelku. Uusaastaööl proovisime nendega laternavalgel sõita, lumekirme teel oli aga liialt õhuke ning sõit kriipivalt takistatud, kohati võimatu. 

Mul oli seal vahvas majas ühekorraga nii imeline kui imelik. Muidugi ei olnud hoopiski tegu täis-arhailise elukorraldusega, seda järgiti vaid mõnes valdkonnas, põhiliselt käsitöö ja toiduvalmistamise suunal. Kuid mis kõige olulisem ja inspireerivam - kõik tegevused olid põimitud lugude jutustamisega, seega oma elu märkamisega. Kaasteeliste märkamisega. Loomade ja looduse märkamisega. Mälestustega. Kohaloluga. 

See, mis mind segadusse ajas, oli aja mõiste. Mulle meeldib pärimuskultuur, teadlikkus oma juurtest, targasti ehitatud sillad läinu ja praegu vahel, igavikulisuse ja elu katkematuse tajumine. Seda selgemini mõistsin ühtäkki, kui vähe ma ise selleks võimeline olen. 

Olen mugavustega harjunud “linnavurle”. Muhu maakodus tunnen end päris mõnusalt vaid suviti, kuigi seal on mugavused sooja vee ja suurepäraste pesemisvõimaluste näol. Mis mind aga kohutab, on needsamad “külmad alad” ning sellest tulenev pidev vajadus kütta ahju, teha pliidi alla tuld ning kanda sooje vammuseid ja villaseid sokke või lausa lambanahkseid susse. Selline väljavaade muudab mu olemise pisut hõredaks.

Mul ei oleks selleks aega! Või siiski oleks? 

Mugavuste “väljateenimiseks” tuleb teha palju tööd. Linnamaja, millesse reguleerivad vajaliku soojuse vastavalt aknatagusele ilmastikule termostaadid, nõuab vastavaid väljaminekuid. Tegusal linnainimesel on päevad täis pikitud kohustusi ja kohtumisi, töid-tegemisi ning muidugi liiklusummikuid. Nii see raha tuleb. Kiiruga peab tankima nii iseennast, peret kui autot, majapidamistöödel olgu kaaslasteks elektriseeritud abilised. Ahjukütmised, aeglased küpsetamised ning pikad vestlused söögilaua taga ei tule kõne allagi. Käsitööks või muuks nokerdamiseks poleks lihtsalt aega. Linnaeluga harjunu kipub olema liialt kärsitu, et alustadagi. 

Olen proovinud. Renoveerisin kõik Muhu aknad, mõned uksedki. Siis tüdinesin. Lappisin paar-kolmkümmend meetrit kiviaeda. Tüdisin taas. Õmblesin toolidele muhu kangast katted ja akendele mõned kardinad. Ega enam ei viitsiks. Proovisin tikkimist. Üle õlakoti ei läbenud pingutada. Maalisin laetaladele muhu lillemustreid. Viimane on siiani poolik. Mökerdasin kohupiimavärviga tubade seinu. Milleks enam? Kõik sujus ladusalt, tulemus oli kaunis, aga … mul on linna-vunk sees. Tüdinen. 

Maal teeksin kordades vähem tööd, sest minu erialal seda eriti polekski. Ent maa-elu ei vajaks ka nii palju raha. Lihtsuse ja algupärasuse viljelemine sunniks palju enam peatuma. Küll ahju ette tulehakatust kõksima, küll hõõguvaid süsi ühtlaseks segama, küll auguga sokki nõeluma, küll kampsuni küünarnukke paikama. Asi siis nende tegevuste kõrvalt lugusid vesta! Aga ikkagi - kas ma üldse tahaksin?

Jube mugav on kanda talvelgi toas ilusaid õhukesi kleite ja käia köetavatel või lihtsalt soojadel põrandatel paljajalu. Mõnus on võtta pikalt sooja dušši. Kiire internetiühendus tagab kiire kontakti välismaailmaga ja võimaluse spontaanseteks otsusteks vaba aja veetmise osas. Auto viib kohale, telefon maksab. Elu keeb. 

Manduda saab nii linnas kui maal. Päevade viisi tuimalt telekat passides, alkoholi pruukides või muul mõtetul viisil päevi õhtusse veeretades tekib kiiresti tuimus ja arengupeetus. Seda nii linnas kui maal. 

Aga ikkagi - mida mina tahaksin? Linnas tundub kohati liiga kiire ja pealiskaudne, kas maal oleks parem?

                                                                      ***

Lõuna paiku läksime teele. Sõitsime peaaegu risti üle Eesti. Kadrinasse, emapoolsete vanavanemate kalmule küünlaid süütama. Autos oli soe, raadiost kostusid Viini uusaastakontserdi sulnid helid, tooli seljatoe massaažifunktsioon aitas veelgi paremini lõõgastuda. Silme eest libisesid ääretud valendavad põllud, metsatukad ja vahel harva ka inimasustatud paigad. Auto tundus turvalisuse mõttes sama nagu soe tuba hommikul. Hoidis sooja. 

Mis viga kõike seda vaadelda, kui on kindel, et ise paukuva pakase käes ei pea hakkama saama. Et ei pea minema kaevule ega lauta, keldrisse ega pööningule. Niisiis harras ilu, igatsus … ja hirm.

Otse Kadrina kiriku ja kalmistu kõrval on maja, kuhu mind toodi kohe peale mu sündi. Mu vanematel polnud nimelt veel oma elamist. Kirikumõis. Vanavanemate ja vanavanaema toonane kodu. Nendesamade kallite, kes nüüd kalmistul. Mõisast pärinevad mälestused on hägused ja neid ei saa ajaliselt väga täpselt määratleda. Aga jutustan ühe loo, mida mäletan hästi.

Selles loos olen nelja-viiene. Rohkem ei saa olla, sest nad kolisid mugavustega alevi korterisse suvel, mil olin viis. Siis oli aga talv. Vanaema istus diivanil ja kudus. Mina esinesin ta ees. Laulsin ja tegin tantsunumbreid. Iga laulu järel sain aplausi ja hääleka kiituse. See innustas. Kell oli aga halastamatu ja uneaeg lähenes. 

Tundsin kella väga hästi. Olin tubli ja tark laps. Vanaema paluski mul seda aeg-ajalt vaadata. Kell seisis nimelt teises toas, magamistoa kummutil ja elutuppa ei paistnud. Mina vaatasin. Aga ma ei tahtnud oma kontserti lõpetada, seetõttu hakkasin talle luiskama, kui aeg sinnakanti lähenes, et ta mind magama oleks sundinud. Ütlesin muudkui vale aega, vähendasin seda mõnuga, itsitasin omaette, kui vanaema uskus ja esinesin rõõmsa südamega edasi. Lõpuks tundus vanaemale asi kahtlane, ta tõusis oma kudumisvarraste tagant ja läks ise vaatama. “Oioioi, mis kell on”, mäletan teda hüüdvat. “Nii palju, kohe magama!” 

Peale seda ei uskunud vanaema enam tükk aega, et ma kella tunnen. See oli muidugi ebaaus, aga noh, vähemalt esinemisrõõm on siiani meeles!

J ütles, et ega me niisama, heast peast ühest Eesti otsast teise ei kihuta. Et lihtsalt küünlaid süüdata. Et selle tegevuse taga ongi need lood, need elud, need ajad. Mälestus ja veidi kriipiv tunne. Küünal aitab hetkeks peatuda. Kauaks ei saa, külm…

Liigne kiirus on kurjast. Kas siis linnas või maal, aga peatuma peab. Igal päeval. Tähendusrikkuse ja kõige imelise üle imestamiseni jõuame vaid sedakaudu. Aegade ülesuseni samuti. Kummaline - et just peatudes. Just seda see aastavahetus seal kaugel külas nii teistsugusel, kummalisel moel mulle õpetaski.

Olgu see aasta täis tervist, armastust ja märkamisi!