Kevad tuleb

Kevad tuleb! See on imeline tunne, kui ta tulema hakkab! Kui õhk on taas tulvil kergust ja rõõmu. Kui taevas tõuseb taas kõrgemale ja muutub päris siniseks. Kui raagus puudest saad taas aru, et nende sees pulbitseb elu. Kui linnud hakkavad taas üha julgemalt rõkkama. 

Kui tahaksid minna õue ja tantsida tänavail. Väga lillelise kleidi väel. Tunda rõõmu naiseks olemisest, sest on naistepäev. Tunda rõõmu armastatud olemisest, sest on naistepäev. Libiseda kergelt üle oma naiseks saamise teekonna, moodustada selle õnnekildudest kaunilt kõlisev tuulekell. Unustada kõik raskused, mida oma kogenematusest või ekslikust meelest oma teele lubatud ja lennutada need kevadtuulega minema, sest on naistepäev. Haarata endasse erinevate naiste erinevad elusaatused ja püüda neis kõigis leida midagi head, sest on naistepäev. Tunda taas ühist naiseks olemise väge.

Neid mõtteid on lihtne mõelda, kui hinges on armastus. Aga mäletan ka aega, mil oli vaid püüd armastuse poole. Mäletan, kui armastus oli otsekui teisel pool klaasseina, kui tajusin seda vaid aimamisi. Jah, muidugi ütles mu naiselik vaist, mida igatsen, aga see oli kättesaamatu igatsus. Muidugi rääkis mu süda, missugune on mees, kes suudab mind päriselt õnnelikuks teha. Ja öelgu psühholoogid või omaarust teadjad pealegi, et õnnelikuks saab end teha vaid inimene ise. Jah, rahulolevaks saab. Jah, väärikaks saab. Jah, kauniks saab. Aga õnnest lendamise tunnet, kui tema sulle silma vaatab, kui tema sind puudutab, kui sa tema käte vahel uinud ja kui tema sulle läbi une sositab, kuidas ta sind armastab, seda ei saa inimene iseendale teha. See on next level.

Ah, kuidas naine vajab armastust! Olen ise igatsenud ja olen seda igatsust ka kõrvalt näinud. Näinud läbi valusate suhete, läbi lootuse, et kõik muutub. Tühjagi ta muutub! Aga kui ise juba “kaelast saadik sees”, ei saa ju enam välja. Ei oska. Olen lähedalt näinud, kuidas kaunid, targad ja tublid naised teevad armastuse otsimisel nutmaajavaid vigu ja kuidas nad seeläbi närbuvad. Nende süda kisendab armastuse järele, aga nad janunevad seda sealt, kust neile on juba mitmeid kordi öeldud ja muul viisil näidatud, et siit ei saa. Kahjuks nad ei kuule, sest igatsus ja puudujääk on liiga suur. Nad kraabivad kinniolevaid uksi, olemata seejuures rumalad. Nad vintsklevad abitult spiraalis, kus haigetsaamisele järgneb lootus, sealt edasi järgmine nätakas, uus leppimine, lootus ja taas valu ja pisarad. Vaesed naised…

Vahel ma puudutan oma meest, kui ta magab. Et kas ta on tõesti olemas. Et kas ta on täna ka olemas. Ja ohkan kergendatult, kui ta seepeale sügavamalt hingab. 

Temast algas minu naiselik vabadus, minu lend, minu looming, minu julgus, minu eneseteadvus. Jah, kõik see oli mul teoreetiliselt olemas ka varem, tabeli või skeemi kujul, loogikas, loetus, õpitus. Aimamisi. Kogu eelneva elu olin kõndinud pruudina altari ette, jõudmata kunagi kohale, temaga langes aga minu loor. Sain päriselt naiseks. Kui sellele mõtlen, jääb mul veel praegugi hing kinni…

Las see kevad siis tuleb! Las õhk olla pinevusest tulvil, las tulla vahele veel külmasid päevigi, aga see teadmine, et ta on varsti kohal, on ometi nii-nii ilus. 

Ärge laske endale liiga teha, armsad naised! Ärge laske. Ma tean, et mis mul viga seda rääkida, aga igatsuse loori tagant ei paista see kõik piisavalt selgelt. Olla kellegi poolt pidurdatud, vigastatud või väärtusetuks väänatud, sel pole mõtet. Ta on see, kellena ta on end sulle juba tuhat korda näidanud. Ta ei muutu. Temaga jäädki, loor näol, rändama altari ette, mida pole tegelikult olemas.  

Oijah, see meie ajalugu, minevik, hambad ristis teekond. Need kallid õnnetud esiemad. Karmid ajad. Igatsus, millel polnud vastust. Las ma tantsin teid kõiki täna õnnelikuks, oma lillelises kleidis! Las ma keerutan nii, et pärlid lendavad kaelast! Nii et päkad löövad tuld… 

Kodukontsert

 

Avega

Möödunud nädalavahetus oli vägagi eriline. 

Et tegu on vastalanud paastuajaga, peatun kõigepealt sellel, mis tundeid tekitab minus see 40-päevane Kristuse kannatusaja meenutamine üldse. Asi on nimelt selles, et vastlapäev ehk paastuajale eelnev päev on minu jaoks seotud mitmeaastase traditsiooniga, mille oleme koos sõbrannaga ellu kutsunud ja mis tekitab üksjagu ootust ja põnevust. Lootus saada paremaks inimeseks pole ju üldsegi paha! Niisiis õhin ühest küljest, teisest teadmine, et kohe saabub tõsine endasse vaatamise aeg

Vastlapäeval ei lase me niisama liugu ega õgi kukleid. Jah, me küll kohtume kohvikus, aga seal arutame hoopis üksipulgi läbi, millest sel paastuajal peaksime loobuma. Oi, need on närvekõditavalt pikad sedelid sellega, mida kõike enese jaoks selle 40 päeva jooksul piirame! (Mainin vaikselt ka seda, et paljudes asjades kipume õige pea korrektiive ja järeleandmisi tegema, aga ausõna, me vähemalt püüame!)

Sel aastal tegime aga kõik teisiti. Esiteks, me ei kohtunud. Teiseks, me ei seadnud endale toitumisega seotud piiranguid. Kolmandaks, me ei koostanud pikka nimekirja keelatust. Mina lubasin olla pika meelega (olen isikuomaduste poolest väga kärsitu) ja tänulik, mitte kritiseerida ja mitte rääkida taga. Ühtlasi lubasin paastuaja jooksul läbi lugeda Uue Testamendi. Arvan, et seda kõike tehes või mitte tehes olen sel paastuajal õigel teel.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Minu kirjutamist ajendas see tohutu tänutunne, mida nüüd väljendama asun, nii nagu paastuajal eriliselt tegema pidingi. Nimelt täitus üks mu suur unistus, kodukontserdi formaat. Jah, esimene kodukontsert ehk Kaunite Kunstide Õhtu on tõepoolest aste leidnud ja kui arvasin selle olevat selliseks “alguse asjaks”, kus kompan ajalisi piire ja inimeste ning teemade omavahelist haakumist, siis tegelikkuses kujuneski kõik täpselt selliseks nagu olin ette kujutanud. Esmalt suutsin pihku püüda aimatava meeleolu, mida seekordne teema “Eestimaa ja eesti keel” võiks pakkuda. Ja edasi läks kõik libedalt. Kõike oli parasjagu, muusikat, luulet, kunsti. Oli vaba olemist, improvisatsiooni, oli aplausi ja hiirvaikseid hetki. Mul oli imeline olla ja järelkajadest tundub, et teistelgi. Midagi ei valgunud laiali ega lõppenud ka poole sõna pealt. 

See üritus saab nüüd uueks traditsiooniks! Järgmisel korral on puudel juba lehed peal, ehk õitseb sirel, ehk on teisigi õisi. Ja ehk mängime ja luuletame aias, verandal, koos päikese ja tuulega. See saab olema pisut teistsugune Kaunite Kunstide Õhtu, aga põhiline, et säiliks sama meeleolu- tänulikkus kogu selle tohutu ilu üle, mis meid ümbritseb, muusikas, kirjanduses, kunstis, looduses- ja eelkõige meis enestes. Ainult läbi seesuguste kohtumiste ja teineteisele pühendatud vaikuse ja esitamise hetkede tuleb see kõik kiht-kihilt nähtavaks. Ja mitte ühe korraga. Läbi aja voolamise, läbi traditsiooni kinnistumise, läbi uute avastamiste. Ja läbi tohutu tänulikkuse, et see kõik on võimalik. 

Mina juba tean, millist kunstnikku ma järgmisel korral tutvustan! Aga seda ma veel ei tea, milline saab olema mu varasuvine muusika. 

Aga praegu! Oleme trioga Lõuna-Eestis, tuhiseme suuskadel ja lumelaual mägedest alla, sõidame tõstukiga üles, vuhiseme taas alla. Meil ei ole mõtteid peas, on ainult kiirus, lõputult mõnus kõrvus vihisev  kiirus. Seegi puhastab! Puhastab pea räpastest mõtetest, puhastab hinge täitmatusest. Teate, kuidas mulle meeldib kiirus! Ah ei, see pole mitte kiirustamine, millega igapäevaselt maadlen, vaid see kiirus, mille jaoks olen võtnud eraldi aja. Sööstmise aja! Hinge paitav ja lõputut rõõmu paiskav kiirus, kui mõistate.

Eestil on sünnipäev. Meie tähistame seda suuskadel. Elagu Eesti! Elagu ta lumised nõlvad! Andku Jumal talle ja meile kõigile rahu! 

Jossiga

Detsember

 

Pealpool pilvi paistab päike, päikene…

Selle aasta detsember tuuseldab nagu närviline poiss asju pillutades ühest paigast teise. Ta pealagi on vihmaläikene, käes mururohelised käpikud ning jalas porikarva tunked. Siin on soe, näib ta lenneldes hüüdvat, soe ja niiske, juhhei! Ega niiväga soe kah ei ole, tahaks talle vastu hõigata, ikka vastikult kõle, kaua võib. Aga seda ta ei kuuleks. Tal pole dialoogi vaja. 

Ta näib midagi otsivat ja pillutab sellega segi kogu maailma. Isegi tugevad puud tudisevad tema tegevuse turbulentsist, mis veel pisematest-peenematest raagudest rääkida! Murukamarad pöörab ta pahupidi, et julged jalutajad tunneksid kuiva rada otsivais sammudes lirtsuva pori parastavat laulu. Asfaldisse toksib ta saapaninaga löökaugud, et sohvrid neisse raksakaga sisse põrutaksid ning tühjaksjooksvate kummide vilinaga kaasa ägaksid. Oi ta naerab! Naerab kõõksuvat, pisut jubedat naeru. Või hoopis nutab? Vahel näitab ta läbi vidukil pilvesilmade veidike päikest, otsekui meelitades õueilu nautima, siis aga topib rahesegust rähma silmad täis ja jumalaga viimnegi valgus! Juhhei!

Ei ainsatki lumeräitsakut! Ei ainsatki seisatust sädelevas külmas. Vastupidi - vana-aasta viimastel päevadel on justkui veelgi kiiremad tuurid. Plusskraadid purjetavad mustjate rünkpilvedena üle kõrgete inglitiiva-kujuliste kiudpilvede ja tõmbavad jõuludele kriipsu peale. Juba? Et ka jõulud olid kangesti tuuleiilised ja kaikusid läbi metsapuude kohina otsekui sordiini all, päris kohale jõudmatagi, see teda ei huvita. Ega vist seegi, mis siis saama hakkab, kui aastavahetus ukse ees. Torm? 

Jah, torm on õige vastus. Detsembri tuuseldava noorsandi jaoks on üks mõnus torm just see õige pidu! Kui mõni pahkunud puu raksatades teele kukub, kui Hiiumaa praamid taas seisma pannakse, kui osad inimesed elektrita pimeduses passivad ja läbi akende detsembri-noorsandi hullujõudu tunnistavad, võib ehk tõesti mõne raju peoga palalleele tõmmata. Sellisega, millest lõpuks killud järel. Ja ega kunagi ei tea, kaua pidutsejail jaksu ja väge.

Ometi on ka säärasel detsembril oma võlu. Ta hoiab asjad liikumises, mis sest, et see liikumine on rohmakas ja lärmakas. Kui me täna praami reelingule lainemurdu imetlema naaldusime, hetk hiljem suure tuule tõttu hingata ei saanud ja sama kiirelt tagasi reisijate salongi taandusime, oli mul korraga suu kõrvuni. Mõistsin järsku nii selgelt, et loodus etleb ju meid ennast! Ta näitab sind ja mind. Ja teda, mõrumõttelist. Ja teda, kes ühtki tegu korralikult lõpuni ei tee. Ja tedagi, karmi jurakat, kes oma peret praamil hullunult sõimas ja kellele Lihula tanklas politsei kutsusime, sest ta kippus teenindajagi laamendama (siis mul enam suu naerul polnud). 

Meie elu on liiga kiireks läinud. Juhhei! Ärge unustage inimlikkust. Teie ei ole tuul ja torm. Olete mõtlevad olendid. Istuge nüüd veidikegi oma kodukolde ees ja kuulake õues toimuvat. Maailmas toimuv, suuremast väiksemani, on üksteise tegude peelgeldus. Jumal on selle meie jaoks looduse kaudu nii toredasse näitemängu pannud. Aga kedagi on vaja ka vaataja-kuulaja rolli. Rumala laamendamise ja tuuseldamisega väga kaugele ei jõua. Ajad pelgalt iseenese saba taga, ei muud. 

Mai ja muu

Merelinn Helsingi

 Ma pole hiigla ammu kirjutanud! Muidugi on olnud ka vahepeal mitmeid mõtteid ja teemasid, mille üle oleksin tahtnud juurelda või mida jagada, aga ikka juhtus nii, et üks või teine tegevus tuli vahele ja sinnapaika see jäi. 

Meie pere elab praegu kolmikute 9.klassi lõpetamise rütmis. Kõik eksamid on tänaseks tehtud ja kui ma asja lühidalt kokku võtan, võin seda teha vaid ühe sõnaga - ülivinge! Kõige tipp oli Loviisa mataeksam, mille tulemus oli lausa 100%! Valdav enamus kõikide tulemustest oli üle 90%. Mitte et hinded kõige olulisemad oleksid, aga kui neid tulemusi ja noorte elurõõmu omavahel kõrvutada, on õnnis tõdeda, et ju on ka minul nende kasvatamises ja läheduse ning usalduse tekitamises midagi õigesti läinud. 

Maikuu on olnud ilus, aga kohutavalt külm. Õde andis mulle “mõned” tomatitaimed, millest nüüdseks on suureks ja elujõuliseks kasvanud lausa paarkümmend! Õues valitseva jaheduse tõttu on nad me elutoast hõivanud päris arvestava osa. Õnneks lubatakse vahelduseks ka soojemat ilma ning otsin praegu varianti, kuidas neid tomateid mingi sellise süsteemiga edasi kasvatada, et nad oleksid hoitud, aga ei vajaks minusuguse siia-sinna liikuva inimese ülemäärast hoolt. Mul on mitmeid tuttavaid “tomativahte”, eesotsas mu enda vanematega, kes ei saa suvel paariks päevakski oma hoolealuste juurest kuhugi liikuda, kuna need viskaksid seepeale sirakile. Mina küll nii paikne olla ei suudaks, mul peab olema vabadus. Ühesõnaga, oleks neil mingi kastmissüsteem ja kaitsev majake ümber, võiks neist palju rõõmu olla. Aga küll ma lahenduse välja mõtlen!

Eelmisel nädalavahetusel käisime Rootsis ja Soomes. See oli imeline reisike! Lendasime reede hommikul Stockholmi, kus õhtupoolikul toimus kontsert-mõtisklus Urmas Sisaski mälestuseks ja Jaanil oli palutud ette kanda tema viimasele suurteosele Gloria Patri II kirjutatud tekste. Teiseks esitajaks oli rootsi-eesti pianist (ja psühholoog, nagu hilisemast jutuajamisest selgus - niisiis on meil mõndagi ühist) Iren Koop-Lind. Üritus toimus Eesti majas, kus ma polnud varem käinudki. Kontsert-mõtisklus võeti vastu ülisoojalt ning saal oli rahvast täis. 

Aga me ei jäänud Stockholmi kauaks. Juba kell 8 õhtul läksime laevale, et sõita Soome, Turu linna. Õhtu oli vaikne ja päikseline (aga külm!). Olime tellinud buffee-õhtusöögi ja seda serveeriti ilusas suurte akendega söögisaalis. Päike oli loojumas, laev liugles läbi rootsi saarestiku (see kestab muide enne ulgumerele jõudmist umbes 5 tundi), meie ees olid hõrgutavad road ja joogid. Oli aega, rahu… Oi, kuidas mulle sellised hetked meeldivad!

Laupäeva hommikuks olime Turus. Ilm oli keeranud vihmale ning oli endiselt jahe, aga sellest polnud lugu. Läksime külla Jaani sõbrale, kunagisele Ahvenamaa praostile Mårten Andessonile. Nad polnud kaua kohtunud ja juttu jätkus kauemaks. Vahva, kui inimestel on eluaegsed toredad sõbrad! Vahepeal tegime Jaaniga ka väikese linnatuuri. Huvitav, et mul oli Turust hoopis teine mälestus! Arvasin selle olevat nunnu väikese linna, mille keskel kirik ja ümber loksumas meri. Aga ei, küllap oli see vaid mu kujutlus - või siis ajan selle segi Naantaliga, kus käisime Muumimaal, ajal, mil Helis oli väike! 

Oi, praegu tuli mulle meelde üks naljakas lugu nimetatud Muumimaa reisist. Õigemini video. Küsin selles Heliselt peale reisi, et mis talle kõige rohkem Muumimaal meeldis. Helis seletab rõõmsalt, et selleks oli üks väike sinine kaarjas sild üle sealse jõekese. Tõepoolest, ta jooksis kordi ja kordi üle selle! Seejärel küsin, kas on midagi, mis üldse ei meeldinud. Tüdruk niheleb veidi ja vastab siis ebalevalt: “Muumid…” 

Aga tulen nüüd tagasi tänasesse Turu linna, mille kohta mu mälu vimkasid viskas. Oeh… selgus, et see linn on üsna suur ja ilmetu. Aga eks tal ole olnud ka keerukas ajalugu…

Pealelõunal istusime Jaaniga rongi ja alustasime sõitu Helsingi suunas. Just siis hakkasid tulema teated Soomes allakukkunud eesti helikopteritest. Algul tundus see uudis täiesti absurdne ja ebareaalne. Asjaolud aga muudkui selgusid ning tänaseks on teada, et meie laste noor klassijuhataja kaotas selles õnnetuses oma mõlemad vanemad. See on lihtsalt niivõrd kurb, et pole sõnu…

Meie aga jätkasime Helsingis. See on linn, mis on “andnud ennast väga aeglaselt kätte”. Õigupoolest hakkasin teda hindama alles mõni aasta tagasi, kui liikusime rattaseltskonnaga veidi “peatrajektoorist” kõrvale. Olen sellest kirjutanud ka ühes oma varasematest postitustest: https://maris74.blogspot.com/search?q=Helsingi Ka augustis Helisega kontserdil käies oli seal imetore. Nüüd, koos Jaaniga rännates tajusin aga eriliselt, milline väärtus on, kui su partner on koos sinuga ja kogu aeg on nii lihtne ja tore olla! Ja nii palju saab naerda! Ma pole ikka veel täiesti ära harjunud, et selline asi on võimalik!

Meie hotell asus otse kesklinnas, ühel väikesel vaiksel põiktänaval mere lähistel. Sealt sai hõlpsasti absoluutselt igale poole.

Pühapäeval oli kirikupäev. Jaan teenis sel korral Helsingi eesti kogudust ning mina olin organistiks. Rahvast oli üllatavalt palju ja selgus, et sealne eesti kogukond on tugev ja kokkuhoidev. Saime mõlemad ohtralt kiidu- ja tänusõnu, mis tegid palju rõõmu.

Pealelõunal laenutasime aga jalgrattad, millega väntasime mööda Helsingi kaunimaid paiku lausa kolm tundi. Teate, kui mugav see rattalaenutus sealmail on! Ja kui mõnus see sõit oli! Oleme küll tohutud kõndijad, kuid need vahemaad olnuks meile jalgsi siiski liiast.

Ja esmaspäev oli samuti põnev. Siis sõitsime külla Paldiski sõpruskogudusele Kirkonummis, mis on Helisingist umbes tunnine teekond. Sinna sõitsime metroo ja bussiga, tagasi rongiga. Meil oli sealse kiriku juhtidega kena kohtumine ja lõunasöök, vaatasime üle ka mõningate vitraažakendega kaunistatud Kirkonummi kiriku. 

Ja oligi aeg tagasi Eestisse tulla. Mõtlesime, et kõnnime sadamasse mööda sedasama kaunist mereäärt, kus eelmisel päeval olime ratastega seigelnud. Kujutlesin, kuidas peatume mereäärsetes kohvikutes, lonksame päikeseloojangu taustal teed ja ampsame midagi head. Tegelikkus oli aga muu. Kohvri ja kompsudega polnud too teekond üldsegi meeldiv. Pealegi osutus see pikemaks, kui oskasin eales arvata! Mingist kohvikust ei olnud juttugi. Ega loojangust. Seda, et Jaanil on nii kohutavalt pikad ja kiired jalad, tajusin ka esmakordselt - ta jooksis laevale nagu noor sälg! Minu reielihas sai vist sellest tormamisest lausa rebestuse - eile ei saanud trepistki üles! Noh, täna on siiski parem…

Vaat selline reis. Aga kodus on ka hea olla! Ikka koos.

Märts

Nartsissipark Brugge vanalinnas

Ootan, ootan, et märts, kevadkuu, annaks end ometi kätte! Igal hommikul piilun kardina vahelt, kas nüüd… aga ei. Ikka see nörritav pilvisus. Ikka see külm. 

Nädalavahetusel Brüsselis käies nuhutasime ehtsat kevadet, päikest ja lõpmatusse laiuvaid nartsissivälju. Astusime hotellist sumedasse õhtusse, pöörlesime õnnelikena vaaterattal, hommikul tõmbasime sõõrmetesse uue kevadpäeva lõhnavat värskust, tundsime end reipana, rõõmsana, teotahtelisena. Meil olid seljas kevadesse sobivad riided, me polnud kurguni sisse pakitud. Me liikusime, lendlesime!

Aga siin… Päike ei tähenda sugugi sooja. Pigem vastupidi. Päikeselise ilmaga võib olla eriti karge. Sompus ja porine vaatepilt räägib kordades pehmemast õueõhust, aga ega seegi välja meelita. Tuleb veel akna all oodata. 

Nojaa, lähemal vaatlusel on pungad muidugi pakatamas, anna vaid veidi sooja ja enam ei peataks neid miski. Seni tundub aga kõik olevat otsekui sordiini all. Õnneks on vähemalt lumi läinud. 

Lapsed lõpetavad peagi 9.klassi. Praegu on eksamite-eelne periood. Trio päevad on täis toimetusi ja ettevalmistusi. Kõikidel tuleb teha emakeele ja matemaatika eksam, kolmandaks valis Joss inglise keele, tüdrukud aga bioloogia. Neid kutsuvad nimelt bioteadused või arstiteadus. Põnev valik. 

Pean praegu olema eriti rahulik ja toetav. Kas olen?

Poiss käis meiega Brüsselis kaasas, arvan, et see oli talle enne “lõpuspurti” vahva lõõgastus. Meile oli see küll eeskätt tööreisiks, kuid aega jäi muukski põnevaks. Külastasime muuhulgas imekaunist lõputute sildade ja kanalitega Brugge linna ja Brüsselis käisid nad koos Jaaniga hiiglaslikus automuuseumis, millest mõlemad vaimustusid - mina patseerisin seni omapead. Meil kõigil oli tore. 

Tüdrukud lähevad aga järgmisel pühapäeval oma lennu väikese grupiga nädalaks Itaaliasse kohtuma sealsete noortega. Nad tutvusid nendega sügisel Inglismaal ja mõelda vaid, said kohe sõpradeks ning nüüd siis säärane vahva üritus mingi noortenädala raames. Tänapäeva noorte jaoks pole maailmal mingeid piire!

Lisann on hea näide. Ta oli möödunud suvel kolm nädalat Saksamaal, sai sealt hea suhtlejana hulga toredaid sõpru ning mõnega suhtleb absoluutselt iga päev! Minu käest lunib ta ühtlugu, kas võiks ühele Türki või teisele Kreekasse külla sõita. Mina ei oleks üheksandikuna sellisest asjast osanud undki näha! No vaatame seda asja!

Vaja on tellida lõpukleidid, ülikond on õnneks juba ootel. Samuti tuleks kõikidele ära broneerida juuksuriajad ja tegeleda muude korralduslike küsimustega. Õnneks on mul endal praegu tööalaselt suhteliselt rahulik ja jagub aega ja mõtteid. Mis seal salata - põnevus tükib endalegi põue!

Selline märts. Akna taga hall ja sombune. Südames aga päikest täis. 

Vaateratas on Brüsseli uus atraktsioon

Veebruar

 Veebruar kulgeb vastupidiselt lõputa jaanuarile imekiires tempos oma äranuditud lõpu poole, pillutades sekka isegi mõningaid päikeselisi päevi. Veebruari külm ei tundu sugugi nii ära hangunud, kui jaanuari oma ning isegi käredas pakases võib huvitaval kombel tajuda mingit sisemist soojust. 

Veebruari vibe on pisut pidulik, samas ka mõneti mõtlik. Elleri “Kodumaine viis” sobib oma kargusega ideaalselt palistama sini-must-valge veebruari kahvatut, kuid juba pisut soojendavat palet. Selles pildis on iseheegeldatud pitsi ja kirikirjas käpikuid, on leivalõhna ja metsamarjade puna, on pisut tahumatust, enam aga kodusoojust, külalislahkust, naerusädemeid ning esiemade tarkust.

Veebruar üllatab. Samas säilitab rahu. Veebruar on kui õnnelik abielu, kus kaasadel teineteise seltsis kunagi gav ei hakka, kelle lähedusse mahub ka teisi inimesi, aga kus ei pea eales kartma ekstreemsusi. Rahulik, õnnelik kulgemine, külmas kliimas, kus on ometi soe, pilvises taevaaluses, kus paistab ometi päike, kaunil kannatanud kodumaal, oma armsas turvalises kodus. Koos kallitega. Käsikäes. 

Isa sünnipäeva eel

 Eile, kui me Jaaniga pisut ettenähtust varem isa sünnipäevale jõudsime, otsustasime aja parajakstegemiseks ümbruskonnas veidi ringi kõndida. 

Ametlik kergliiklustee kulgeb sealkandis ilusti autotee kõrval, aga eile see mind ei rahuldanud. Pöörasime kunagiste aiamaade juurest metsarajale. 

Mu kujutlusis kulgenuks tee me aiamaade tagant rajale, mis viinuks meid kunagiste mudatiikide vahelt otse Ülemiste järve äärde. See olnuks ilus, alguses väikese tõusu ja siis väikese langusega tee otse päikeseloojangu poole. Oh seda järve valendavat avarust, mis meie ees avanenuks…

Kunagise rebaseuru juurest võinuks muidugi keerata ka paremale, kunagiste suusaradade suunas. Oleksin Jaanile meeleldi tutvustanud männitötsakaid, mille madalailt, kaharailt okstelt päranisui pakse lumetorte haukasin, kui suu suusatamisest kuivama kippus. Oleksime võinud kõndida ka kaugemale, sealt läinuks mõnusalt mägiseks…

Tagasitee oleksime valinud ülevalt kaudu, ühe mudatiigi  mägisest äärest. Sealt jõudnuks me mõnusat männimetsa rada mööda otse tagumisele kelgumäele, mis koosnes kahest osast, alumine iseäranis järsk. Enne veel oleksime möödunud kunagisest poiste onnist, mis oli päris korralik telliskiviehitis. Tüdrukud ei tohtinud poiste onnile ligineda, selle eest võis tuupi saada, aga nüüd oli mul ju Jaan, kelle käevangus saanuks onnist püstipäi mööduda…

Vaata, oleksin ma kelgumäe jalamil Jaanile öelnud, kui sa siit õigesti hoo sisse lükkad, kihutab su kelk tuhatnelja taamal kükitava tillukese künkani, mis muide suviti metsmaasikaist punetab. Lähed aga vasakult, hüpeka kaudu, lendad raudpolt kindlalt kummuli!

Tegelikkuses ei öelnud ma aga Jaanile peaaegu midagi. Kogu järveala ümbritses korralik tihe võrkaed. Osa minu lapsepõlvest oli lukustatud rangelt valvatavale territooriumile. Raudne eesriie lõikas mu mängumaad ning põnevad rajad siin- ja sealpoolseteks. 

Ka “meie ajal” oli Ülemiste järvel võrkaed ümber, kuis siis muidu, aga siis teadsid “omad” katkenud kohti ja sissepääs keelatud territooriumile oli pool-salaja valla. Suusaradagi läks peaaegu legaalsena üle mahasõidetud aia. Järvepoolsed paigad avasid end meile meelsasti. Nad jäädvustasid koos meiega ajalugu ning helisevad värvikülla slaidiseansina hinges siiani.

Eilses piinlikult korralikus aias polnud aga enam aukudele kohta. Kõik inimesed liigitusid selle aia taga võõrasteks, kellelt on halastamatult rebitud õigus heita põgus pilk osale oma minevikust. 

Mind valdasid kahetised tunded. Ühest küljest tundsin meeletut igatsust. Tean seda metsa nagu oma viit sõrme. Muidugi tahtnuks ma kõiki olulisi paiku Jaanile näidata ning neist üksikasjalikult jutustada.

Teisest küljest aga andsin endale aru, et reaalselt neid enam ei eksisteerigi. Et tegelikult valdab mind pelgalt tunne, see unikaalne tunne, mis muudab mind minuks kõige senikogetuga ja see tunne on otsekui salalaegas, mida polegi võimalik kellelegi päriselt avada. 

Kaheosalise kelgumäeni jõudsime viimasel katsel läbi kunagiste aiamaade, möödudes vanadest lõikamata õunapuudest, mis tollal olid veel noored ja nõtked. Aga kelgumäge polnudki enam. Ega maasikaküngast. Kõik oli ühtlustunud. Puid ja põõsaid täis kasvanud. Teiseks muundunud. 

Kahjutunde asemel läbis mind korraga õnnejudin. Taipasin, kui rikas ma tegelikult olen. Mul oli maruvahva lapsepõlv, ühtaegu linnas ja maal. Kui palju põnevat, närvekõditavat, üllatavat ja uudishimulikuks tegevat selles peitus! Psühholoogiaõpingutel olen olnud liialt keskendunud vajakajäämistele ning sõlmkohtade lahtiharutamisele. Nüüd on aeg see kõik oma mälust laiali pillutada ning keskenduda rõõmule, vaigulõhnasele männimetsale, vaikselt loksuvale järvele, pilliroole ja hundinuiadele, rebastele ja jänestele, väledatele jalgadele, mis igale poole jõuavad, lustile ja laulule. 

Tagasiteel vanematekodu juurde möödusime basseinidest. Ja pihlakate kohast mäeveerul. Ja päris esimestest, päris hoovi peal laiuvatest aiamaadest, mis pidid paraku andma kerkivatele elamutele ruumi. Vaibakloppimispuust, millel pea alaspidi kõlkusime. Jutustasin Jaanile siinpoolsetest asjadest.

Kuni oligi aeg tuppa, tänasesse astuda. 

Vesine jaanuar

 

Vesine jaanuar

Väriseb hinge salajastes soppides

Otsekui jänes

Oh hirm-suursilm sulavete peeglis

Tule, ma tõmban sind üles

Milleks peituda klombina kurgus

Ma räägin su välja

Pole midagi puuduvast lumerüüst

Hallivatise pilvekuuegi

jutustan kauniks ja kargeks

Tõe ilmsikstuleku värinad

Pole muud kui tuul

Harali ladvus

Las mu soojad sõrmed

Lükkavad su piinlikkuse

Jahedalt pärlendavad piisad

Oksaraagude noodijoonestikule

Viisina voogama

Kui looduses pole näha ilu

Ja lootuses lohutust

Olgu siis vähemalt muusika

Siitmaalt kuni tõeliste kevadvete 

Tulvava tulekuni

Omadega rabas

 

Rabas oli rahu. Laudteed kattis paks lumekiht, siin-seal kummalgi küljel laiutasid sulalume pudrused pruunikad laukad. Suuremates kraavides oli vesi täiesti lahti. Puud olid aga pidurüüs, paksudes kohevates valgetes kasukates. Aeg-ajalt nõksatasid nende ülekuhjatud oksad nii, et mõni lumetort meiegi jalge ette maha potsatas. 

Vaatetorni juures jagunes mets kaheks - ühel pool kaasik, teisel männik. Kased lumekuubesid ei kogu, nende peenikesed raagus pihad olid elegantselt härmas, hõredates latvades naeratamas kahvatu talvepäike. Oli see vast pilt! Ühel pool männid, kui pidulikud prisked taadid, teisal kased, iluehteis preilnad, sihvakad ja saledad. 

Mulle meeldis see seltskond seal metsas! Neli imelist kilomeetrit talvist rabamatka oli oma ilus lausa rabav! Aitäh Lisann ja Loviisa, et mind kodust välja meelitasite! 

See november

 November on oma vibe’ilt kui hell, haigetsaanud hing. 

Sel aastal tundub ta mulle küll tuttav, aga ometi nii lõpmata kauge. Sel aastal ei tunne ma koos temaga valu ega ängi. Mul on sel aastal võime ta rõõmsamaks mõelda. Kohe päris õnnelikuks! 

Tean küll, mida mineviku-november mulle oma koltunud kõrte ja vihmaspisaraist vetruvate pilvepallidega meenutada soovib. Mõistan suurte puude raagus oksi, mis hirmutavalt - või hoopiski hirmunult - hämarduvasse tühjusse osutavad ning metsaraja pruunikas-kollakane krõbisevat lehevaipa, mis tundub suubuvat hilissügiseste pisarate jõkke. Aga see ei puutu enam kuigivõrd minusse. 

Niipalju siiski puutub, et tean temas peituvat ürgset loometungi ning verevermeis hingesügavust, kui ta kurbuse kohal kummuli oma traagikat sõnasse või muusikasse mässib, juuksesalkudes takerdumas viimased vihmast vettinud pihlakobarad. Selles laulus on haprust ja igatsust, mis puudutab ja paneb kuulama. Kel vaja, sel aitab samastuda. 

Praegune positsioon meeldib mulle siiski kordades rohkem. Olen heameelega rõõmust pakatav publik, kes maailma kunstipärase valupunkti ära tabab, selle eri avaldumisvormide peale käed punaseks plaksutab - või oli täna õues lihtsalt erakordselt külm? - ning õhtul kogetut punase veini klaasi taga koos tähtsa inimesega mõnuga mekutab. 

Nii saab pimedus olla ühtlasi valgus, kurbus olla ühtlasi rõõm ja üle kõige kroonida elukogemus, teadmised, aktsepteerimine. Olemise õnnerikas kergus. Armastuse soojendav foon. 

Novembrikuu lohutamatutest looduspiltidest hoolimata.

Hing

 Ta istus mõtlikult laes.

Meie lebotasime all diivanil ja kuulasime podcastist luulet. Aknalaual väreles küünal. Oli hingedepäeva õhtu. 

Korraga alustas ta laskumist. See toimus üsna kiiresti. Ta lähenes meile sirgjooneliselt ja jäi meie silmadest paarikümne sentimeetri kaugusele rippuma. 

Vaatasime teda vaikides.

Ta alustas tantsu. Kõigepealt vibutas kahe esijalaga. Siis siputas kahe tagumisega. Seejärel tõmbas kõik kaheksa koiba kokku ja temast tekkis lill. Sirutas koivad laiali- ja muutus päikeseks. 

Ja siis sõitis ta tagasi lakke.

Luule jätkus. Toas oli hämar. Küünal võbeles veidi, aga valgus ruumis oli rahustav. Lebasime teineteise kõrval. 

Ta istus mõtlikult laes. 

Siis tuli ta uuesti. Liugles otse meie silmade kohale. Kiikus veidi edasi-tagasi. Lehvitas meile. Tegi uuesti lille ja päikest. Tantsis. Vaatles meid.

Ja sõitis taas tagasi lakke.

Vaatasime teineteisele otsa. Vaatasime talle järele. Ta istus mõtlikult laes. Õhus hõljus õdusust. Küünal kumas. 

Ja siis tuli ta kolmandat korda. Libistas end otse me silmade kohale. Tantsis taas oma graatsilist tantsu. Suhtles meiega. Viipas meile.

Lõpuks laskus tasakesi mu pleedile. Seisatas. Mõtles veidi. Ja kõndis rahulikult kusagile ära. Tema etteaste oli lõppenud. 

Selline kohtumine ühe hingega. 

Vihmajutt

Helis tahtis täna poistega Kloogaranda sõita. Sõitiski. Esimene pilt, mille ta mulle saatis, oli jõnglastest, kes päikesepaistes, napid riided seljas, rõõmsalt jaama poole rühkisid. Ka teine, rongisõidu oma, kandis sama vaibi, lisaks ootusärevus, et millal me juba kohale jõuame! Kolmanda saadetud pildiga tuli aga pööre- uudishimulikud koonukesed vaatasid küll ainiti akna poole, sealne taust oli aga totaalselt muutunud. Ütleme, et keskmisest tumedamaks, et mitte hirmutada sõnaga “mustjas”. Ja neljas pilt polnudki enam foto, vaid screenshot, mis teatas lakooniliselt, et Kloogarannas on tulekul äikesetorm. 

Nii nemad sama rongiga tagasi sõitsivadki. Õigesti tegid! Järgmine rong tulnuks nimelt kodu poole kolme ja poole tunni pärast.

Minul nii hàsti ei läinud. Olin siis umbes kuus kuni kaheksa. Mu vanematel polnud veel autot. Kui suvitasime Kadrinas, tuli rannaisu korral istuda bussi ja sõita kas Viitnale või vahel ka läbi Rakvere Võsule. Bussigraafik pidas supelsaksu kenasti silmas- hommikul viis sihtpunkti, õhtul tõi tagasi, mis tundus normaalset suvepäeva arvestades igati inimsõbralik, lausa superarmas. Paraku ei ole aga minu mällu talletunud ainsatki säärast kaunist rannapäeva, kuigi neid pidi olema meie toonast päevitamis- ja ujumislembust silmas pidades valdav enamus. Ei ainsatki mälupilti! Küll aga meenub see…

Meid, kes me end hommikul Viitnale sättisime, oli, kui mu mälu mind ei peta, seitse. Mina ema-isaga, ema sõbranna oma mehega ning äkki ka mu onu ja onunaine. Aga võibolla viimaseid siiski polnud…

Ma ei tea, milline oli ilm meie kodust lahkudes, Viitnale jõudes ei olnud aga enam kahetimõistmist- sadas. Ladinal. Tol ajal oli Viitna järve liivaranna poolses osas ehk pikliku veekogu ühes otsas mingi paviljon. See oli üsna päevinäinud ning ta otstarve polnud mulle teada. Küll oli aga ehitisel katus ja sestap hakkasimegi just seal saju lõppu ootama. 

Lapse jaoks on taoline ootus üks jubedamaid asju üldse. Eriti, kui ühtki teist last pole läheduses. On ainult neli kuni kuus lobisevat täiskasvanut. Istuda pole kuhugi. Vihm kogub muudkui tuure. Ja buss läheb alles viie ajal. 

Mingil hetkel lippas üks onu- ema sõbranna mees, mingiks ajaks metsa. Pärast selgus, et ta käis hoopis Viitna poes. Küllap taheti seda fakti minu eest varjata, kuigi säärasel päeval olnuks pood lapse jaoks tõeliselt head vaheldust pakkuv variant. Millegipärast pidin mina aga truult paviljonis passima. 

Ta tõi hunniku šampust. Mäletan, kuidas libedad pudelid kilekotis kõlisesid. Ja muidugi läks neil õige pea lõbusaks, minul aga järjest nutusemaks. Õhtu ei tahtnud ega tahtnud saabuda. Võisin vabalt ka veidi jonnida. 

Umbes pärastlõuna saabudes muutus olukord siiski väheke põnevamaks. Too sõbranna mees tarbis nimelt liiga palju. Ta tarbis tegelikult alati liiga palju ja kõik teadsid seda, aga nõuka ajal “jõid ju kõik”. Ja siis otsekui üllatusid. Mäletan ahastavaid hõikeid, et “sina S enam ei joo” ja seda, kuidas too meheke ikkagi jõi. Loomulikult jõi! Mäletan, kuidas ta ringi kaaberdas, arusaamatut pläma ajas ja lõpuks vist ka ära vajus. Kas ta lõpuks ka paviljoni põrandal lebas või oli see mingi muu kord mingis muus kohas, seda ma küll täpselt ei tea. Naiste kiljumist oli aga üksjagu. Keegi avaldas ka kahetsust, et kitarri kaasas pole… 

Ka see päev sai lõpuks otsa. Kuidagi tarisid nad tolle väsinud venna bussi peale. Mina sain ka muuseas koju. Ei tea, kas keegi teine peale minu seda lugu üldse mäletabki…

Viiendal pildil, mille Helis mulle saatis, istusid kaks väänkaela läbimärgadena porilombis. Oma kodu lähedal. Minu meelest nii lahe! Soe dušš käeulatuses, seniks aga elagu looming ja vabadus! 

Pavilioni-päevi ei soovi ma küll ühelegi lapsele! Olid ikka ajad….

Sitikas

Huvitav, mismoodi oleks olla see imepisike putukas, kes parasjagu mu magamistoa laelaudadel jalutab? Mina siin all voodis peaksin talle tunduma kui hiiglane. Ja minu köha peaks sinna üles kostma kui avamaalahing. Aga vaevalt ta mind üldse märkab!

Huvitav veel, kas ta mingilgi määral hoomab, et tema jalutuskäik üle mu laelaudade käib pea alaspidi? Ja kas tal oleks pisutki teine tunne, kui ta võtaks sellesama asja ette samade laudade teisel pool, õigetpidi asendis? Muidugi ei ole ta poolt sõnagi kuulnud maa külgetõmbejõust - mis sa sest ikka tudeerid, kui see sinu kohta ei käi. Aga huvitav, kui avar ta silmaring üldse on? 

Laelauad, juhul kui ta oma pea-alaspidi-käigul peaks vaatama ainult otse ette ja juhul, kui meie silmad mingilgi määral funktsionaalselt sarnanevad ja muidugi ka juhul kui ta silmad meie mõistes loogilises kohas asetsevad, mitte kusagil külgedel nagu jänesel, ühesõnaga siis peaksid laelauad ka tema jaoks tunduma siledana ja tekitama võimsa tasandiku kogemuse. Vähemalt mina arvan nii. 

Vaheldust saab sel teekonnal kogeda vaid värvide mõningase muutumise kaudu - oksakohad on tumedamad. Tema tundub muidugi ühtlase tempoga kõikidest eripäradest üle jalutavat. Nojah, kui teekond on eesmärgistatud, ei tohikski üksluisus väga kurnata. Aga kas on?

 Laudade vahel, mis kaunilt külg külje kõrval laes lebavad, on muidugi praod, millest tuleb ka kuidagi üle saada. Aga mulle tundub, et need tema mõistes hiigelkraavid pole siiski midagi, millega ta oma sitikapead eriliselt vaevata võtab. Mingit Doonaud või Missisipit siit ei leia.

Aga ikkagi- kas ta mind näeb, kui seal sedaviisi astub? Või olen ma tema jaoks hoopis mingi kauge loodusnähtus, aeg-ajalt liigutav mägi ja paukuv äikesetorm, kellele ei pöörata mingit tähelepanu? Kas ta üldse nii kaugel asetsevaid kehasid kogeb? Võibolla pole tal kõrvugi? Lähen ma talle mingilgi määral korda? Kas ta teab, et mul ilmus luulekogu? Tuhkagi…

Aga muide, ka teatud inimestel tuleb minna lasta, kui oleme nende teekonda juba piisavalt jälginud, saamata vastu seda, mis inimsuhted märgiliseks teeb. Võibolla polegi nad halvemad ega paremad, lihtsalt nende vaateväli on teine. Silmad võivad asetseda külgedel või olla teistsuguse ülesehitusega. Mõned võivad olla ka kadedad või lubamatult ükskõiksed. Nad ei näe elu samal viisil, aga kipuvad aeg-ajalt siiski lähedale, võttes sellega vaid aega ja energiat. Kõtt!

Näh - ja kadund see sitikas ongi!

Pean vist kah üles tõusma…

Pojengid

 

Peale valge sireli õitsemist on pojengiaeg. 

Need lilled kasvasid esmalt Kadrina kirikumõisas. All orus väikese tiigi kaldal, kus haljendas lopsakas rohi ja kobrulehtede all elutses lugematul hulgal tigusid, mis, kui sissetallatud rajast veidi kõrvale juhtusid astuma, taldade all krõbisesid, seal lopsakas roheluses, mille täidlast muru- ja mullalõhna siiani raskusteta sõõrmetesse kujutan, asus vanaema aiamaa.

Tegelikult kuulus too maalapike kirikule, aga vanaema võis seda elu lõpuni kasutada. Aed oli ta eluarmastus, talle meeldisid peenrad ja marjapõõsad, samuti pidas ta lugu vaarikapuhmastest ja viljapuudest. Ning lilledest. 

Pojengid asusid kasvuhoone taga. Nad olid nagu kõik muugi, mis vanaema kasvatas, lopsakad ja elujõulised. Ometi ei mäleta ma omapoolset vaimustust, kui vanaema kõrges vanuses, tundes, et jõud enam aiast üle ei käi, mul need lilled välja palus kaevata. 

Olime kolinud oma majja, krunt maja ümber oli avar, kuid männimetsane. “Ametlikud peenrad” olid aiakujundaja poolt ära planeeritud ja täis istutatud. Vanaema lillede jaoks ei tundunud olevat ruumi. Siiski võtsin need juurikad vastu. Mul polnud südant ära ütlelda.

Pojeng on ümberistutamise osas suhteliselt pirtsakas. Needki isendid olid happelisse metsaalusesse sattudes üdini solvunud ega õitsenud aastaid. Kolm puhmast istutasin õige pea veelkord ümber, päikese poole. Neljas jäi aga aastateks endisesse kohta kidutsema. Mõned aastad tagasi aga tõstsin temagi teiste lähedale. 

Kolm põõsast kandsid igal varasuvel lopsakaid õisi. See neljas aga minuga enam koostööd ei teinud. Meelitasin, kuis oskasin, aga ei. Lehed küll tulid, aga õisi mitte. Olin nukker, sest hakkasin taipama, kuiväga need lilled mulle korda lähevad. 

Kuna ülejäänud aed on pärit uuest ajast, ei ole tal veel sellist põlvkondade-ülest lugu, nagu neil lilledel, mis mind nähtamatu niidina tagasi lapsepõlve suudavad viia ja mille lõhnad ning aistingud siiani kusagil minus vundamendi või turvapaikadena peituvad. 

Kas pole nii, et sellisel viisil elavadki meie eelkäijad meis edasi ja koos nendega toonane tilluke maailm, öeldud lausejupid ja kõrvaltnähtud liigutused, see sulnis suvelõhn ja lapsesüda, mis on nii kerge, nii rõõmus…

Saan selle tunde läbi nende lillede kevadest kevadesse tagasi. Aga see aasta on veel erilisem - minuga on ära lepitud! Ka neljas pojengipuhmas on sel aastal teiste pojengide kõrval kaunites valgetes õites! Viimaks ometi!

Elu läheb edasi, kevad järgneb kevadele, suvi suvele, aga hea, kui kusagil saavad ühineda minevik, olevik ja tulevik. Ilus, et just lilleõites.

Pilvede värvid

Tugev tuul lükkab priske kõhualuse ja hapra kuldäärega pilvi enese ees kuhugipoole. Pilved liiguvad kohevalt ja kergelt, nad tekitavad oma lõputus minekus otsekui pika, aeglase kaubarongi, mille vaguneid võib lugema jäädagi. Varsti, mõtlen ma, on nad Raplas või Tartus või Viljandis. Võibolla ületavad nad sama lõbusalt ja ükskõikselt riigipiirigi, rändavad Lätti või suisa Venemaale.

Aga samahästi võib tuul pilvede kuldse varanduse juba kusagil siinsamas laiali pillutada, neid ennast laotusse ühtlaseks halliks tardumuseks vajutada ning rõõmsa, pilvepatjade taga päikeses õilmitseva sinitaeva maalviibijate pilkude eest sootuks kinni katta

Pilvede teekond sarnaneb mõneti inimese eluteega. Meiegi astume oma ajastu ühtse rügemendina kasvamise ja elukogemuse omandamise suunas. Olenemata meie päritolust ja valikutest puudub meil tagasitee iseenese algosakese, esimese udupiisakese juurde. Mälestuste vine on aga siiski me nähtamatuks saatjaks. 

Aeg-ajalt muudame oma suunda. Mõni meist nimetab seda saatuse keerdkäikudeks, mõni Jumala juhtimiseks. Olgu kuidas on, igatahes peame olema pidevas liikumises. Meie teekonda jälgitakse ülalt.  

Kui meie “kõhualustes” on piisavalt päikest, eristume me teineteisest, justnagu needsamad möödapurjetavad kuldäärtega pilverüngad. Mõni paistab valgem, mõni kohevam, mõnel on sees veidikene halli nutupilve, teine on väike, vilgas ja rõõmus. Ja osad, eraldihoidvad, sõuavad põhimassist eemal. Nagu eluski. 

Mõnda pilve võib vaatama jäädagi. Tuulega ringmängu mängides paelub ta oma kuju, põnevuse ja iluga. Ta on fantaasiaküllane, meenutab vahel üht, vahel teist. Teda on rõõm jälgida. Nagu silmapaistvat inimest. 

Vihmataeva korral on pilved ühtlaselt hallid. Nad ei eristu enam teineteisest. Neil pole otsa ega äärt. Vaid ülalt, näiteks lennukiaknast, võib mõningate pilvede kontuure aimata. All saab aga lugeda vaid pisaraid, mitte pilvi. Otsekui rahvas sõjaajal. 

Aga kõrged kiudpilved on haprad ja läbipaistvad. Jah, just need, mis mänglevad üksipäini eredas taevalaotuses, sillerdavas päikesesäras. Kas need pole mitte meie ise oma säravaimatel õnnehetkedel! Neil, mil jälgijate tunnustus polegi ehk väga oluline. Tähtis on vaid soojus, vaikne tuuleõhk seal kaunis õnnekõrguses. Ja armastus. 

Täna on veidi päikest. Pilved on küll paksud ja laiad, aga piisavad hõredad. Üksikud kiired pressivad neist hõlpsasti läbi, muudavad maapealse küll pisut kahvatuks, aga ei jäta teda ka päris varju. Ei tea, kas see ka miskit meenutab? Või on lihtsalt üks keskmine, tavaline ilm…

Loojang

Harju-Madisel Jaani oodates

 Õhus hõljub pühaduse hõngu

Taamal madal meri kõhutab

Varjud õhtupikaks rõhutab

Otse vette veerev päiksepall

Siin all soe

Kesk kadakate süle

Kus vaikus trallib linnuhäälses loos

Kus rist ja rõõm on muutumistes koos

Ja olnu läheb pikkamööda üle

Las siidisilmselt läbi õiteilu

Sind merreuppund päikselaik veel paitab

Sa loojang oma lootusesse silu

Et varjuks muutumise viivul vilul

Öö mahekeelselt unemaale aitaks

Kevadeigatsus

 

Virtsu-Kuivastu praamitee ilmutas igatahes mõningaid kevade märke. Seda, et meri on olnud täiesti jäätunud, sai iseäranis selgeks just nüüd, mil laevarada näis sinises taevas särava päikese all nagu asfalttee. Selle külgedele kokkulükkunud pooleldi ärasulanud jäätükikesed näisid nagu teeäärne lai kiviklibu viirg ning klaasjaks sulanud jäine lagendik, mis muidu Suure Väina nime kannab, tundus otsekui hiiglaslik põld. 

Päike küttis esmakordselt me nägudele sulaselget soojust ja tuult polnud ollagi. Seisime esmalt ontlikult ukse varjus, siis aga julgesime astuda laevatekil kaugemalegi - ikka soe! Üle minu libises koos selle kahvatukollase soojusega siiras õnnetunne. Lõpuks ometi saab see pikk, külm, pime ja tüütu talv otsa. Ei, mitte veel, küllap pakub märtski omajagu vimkasid - aga varsti! Külma valitsemise osas oli selgelt tunda mõningast jõuetust, pehmemaid toone, allaandmist. Siinkohal võiksid kõik rõhkkonnad, kelle võimuses on siiapoole kanda sooje ja veelgi soojemaid õhumasse, ühineda. Las see teadmine, et elame siiski põhjamaal ning õhkamine, et kui tore, et meil on neli aastaaega, olgugi, et see üks hõlmab enamuse osa aastast, saab kordki ümber lükatud! 

Metsaalused olid lumest puhtad. Lombid, tiigid ja järvekesed läikisid aga siiski tumedate õhukeste jääkaante all. Neile oleks mõnus peale astuda, sest see tore pragunemise hääl ja murdumiskohtadelt pinnale immitsev vabaks pääsenud vesi on samuti kindlaiks kevade märkideks. Et mul lapsena selle tegevuse käigus mitmel korral vesi üle kummikuääre juhtus minema, pole üldse oluline. Küllap ootasin juba sel ajal kannatamatult sooja. Kannataksin märjad kummikud praegugi ära - peaasi, et kevad juba saabuks! 

Kuu

 Täiskuu. Sügavkollane, kõrge, mitte eriti suur. Ümber hiiglaslik halekollakas valgussõõr, mida raamivad raagus puuokste pikad harali sõrmedega kõrgusse küünitavad kämblad. Aeg-ajalt kiiruga möödapurjetavad udupilved, mis ei varja, kuid muudavad vaatepildi pisut suitsuseks. Ümberringi mustav pimedus. Haudvaikus.

Raputan end veidi, pilk naelutatud sellele kummalisele taevakehale, mis tundub mind täna valitsevat. Hingan kiirelt sisse-välja, rinnak tõuseb ja langeb hingamise taktis. Mu huuled värvuvad aegamisi tulipunaseks, silmade ümber joonistuvad julged, selgelt domineerivad mustad jutid.

Seisan sulalumest taas kinnikülmunud kamaral, mille mügarlikult pinnalt peegeldub jäine kuukollakas libedus. Ühe mu lakk-kinga tikk-konts on uuristanud hangunud külma ollusesse tasakaalus püsimiseks tillukese turva-augu. Mul on seljas napp sametkleit, mille vooglev kangas moodustab kuukumaga kuldse ansambli. 

Mul ei ole külm. Kuuga vaatab tõtt ainult mu näiliselt rahulik kest. Sisemus aga lausa hõõgub. 

Täna ei oleks mul mingit vaeva kuu poole ulguda. Ka koheva kasuka selgakasvatamine tunduks tühise pingutusena. Silmahambad nõuaksid veidi teritamist, et kiskja loomus mõjule pääseks, aga seegi oleks teostatav. Sabaga oleks keerukam, iseasi, kui see boana kaelas istuks, kuid see ei sobituks jällegi röövlooma karmi kuvandiga. Hall värv sobiks samas ideaalselt!

Aga aitab. Ma pole hunt. Olen naine ja minus on piisavalt metsikust, et oma roll ka inimesena välja mängida. Ma ei vasta kohati normidele, mind pole võimalik alla suruda ega pidurdada, ma ei hooli eriti üldsuse arvamusest. Mul on vaist, instinkt, tunnetus. Usaldan ennast ja oma südame häält. 

Ma ei sega neid, kes elavad teisiti, arvavad teisiti ja käituvad teisiti, kuid omaenese piiridest ei luba ma üle astuda. Mulle meeldivad armastus, kirg ja inspiratsioon. Elujulgus. Mind ei saa sundida tegema seda, mida ma ei soovi ega rääkima seda, milleks ma valmis pole. Mind ei saa suruda teiste antud rolli. 

Siin, külmas talveöös kõrguva täiskuuga silmitsi seistes võivad mul vabalt kasvada hiigelpikad küüned. Nagu raagus puud. Teravad. Veripunased. Lund nendega juba ei kraabi. Huvitav, mida siis? 

Või keda...

Pinnatuisk (pluss pisut mõistujuttu)

 Pinnatuisk naelutas täna mu pilgu kindlalt teele, seda sugugi mitte ettevaatlikkuse kaalutlustel, sest mina ei olnud roolis, vaid hoopiski põnevuse mõttes. Pinnatuisk - see pole mingi lumesadu, vaid suure tuule vinge etteaste, kui too hakkab äsja mahasadanud kerget lund uuesti ülespoole tuuseldama. See pisut “jahune” etendus otse auto tulevihkude valguses mõjub minu arvates ääretult intrigeerivalt, olles pisut äraarvamatu, põnev, ohtlik ja samas nii kaunis. 

Mõnes kohas, olenevalt tuule suunast, tekitab pinnatuisk teele suured lumevaalud. Nii kõhutasid nad ühtäkki meie Muhu kodu sissesõiduteel nagu hiiglaslikud valged hülged, laisad ja lumised. Ka suurel maanteel ilmusid lumevaalud siin-seal, kord sabapidi, kord ninad ees, niigi tuisusele teele. Neist üle sõitmine ei andnud just erilist kindlust edasiseks teelpüsimiseks, sest nood mängu-loivalised panid auto vibama ja eksitasid veidi ka teeäärte silmaspidamist. Kõik see lisas me seekordsele rännakule vürtsi ja J oli linnakoju jõudes päris väsinud. 

Tegelikult oli Muhu- ja Saaremaal tore. Päeval, kui üle mere sinnapoole sõitsime, oli Tallinnas iseäranis kuiv külm, rääkimata tohututest miinuskraadidest. Olin kontideni läbi külmunud ja lubasin enesele talve kohta läbi hammaste mõnegi krõbeda fraasi. Keelitasin J-i andma lubadust kolida lõunamaale koheselt, kui lapsed pesast läinud. Hoidsin jalataldu pikalt ja kramplikult ahju tulise külje vastas. Kõik pidid taipama, kui talumatu antud olukord minu jaoks õigupoolest on. Eh, muidugi nad ei teinud seda niivõrd teatraalselt kui mina, kuid erilist vastupanu ei kuulnud ma samuti, nende õnn. 

Saaremaale jõudes tundus, et olimegi jõudnud “tõotatud maale”, lõunasse. See tohutu klimaatiline erinevus selgus koheselt, kui autost väljusime. Muidugi oli ka Saaremaal talv ja lumi, kuid et õhk oli sametpehme ja isegi nurga tagant välja tuhisev tuul ei saanud seda tundmust ümber lükata ning pidi häbenedes taanduma, muutus kõik ka minu jaoks tsipake armastusväärsemaks. Eilne tiir ümber vaikse ja lumise Sõrve sääre kinnitas mu aimdust, et ehk selles Eestimaa servas oleks isegi talvisel ajal võimalik... Lõpuni ma seda mõtet siiski ei mõelnud. 

Pinnatuisk ei ole mingi pehmuse sünonüüm. Pigem maagilisuse ja mängu ilu oma, kuid sedagi ühes varjatud võimuvõitlusega, kus võitja ette teada. Autost vaadatuna ohutu, näost näkku aga halastamatu ja külm.

Hakkasin mõtlema, et vahel esineb pinnatuisu moodi nähtust ka inimsuhetes. Tõsi, inimlik “pinnatuisk” tekib tavaliselt seljataga, teadvustatuse valgusvihkudest eemal, seega erilist inspiratsiooni ega põnevust see enesega kaasa ei too. Pinnatuisust tekkinud takistused ehk lumevaalud lömitavad aga selleski kontekstis sama jäisel pinnal ja neid läbides on täiesti reaalne oht pikali prantsatada - eriti kui keegi sulle samal ajal jala taha paneb. 

”Raskel ajab tuleb ilmsiks, kes on tõelised sõbrad.” Seda lauset on vast kõik kuulnud ja pean noogutades nentima, et see on tõsi. Aga mitte täielikult. Mulle meeldib üliväga, kui oskuslikult lahendas sõprussuhte läbikompamise üks andekas muinsuskaitsja, kes oma töölt koondati, keda ajakirjanduses tümitati, ühesõnaga, kellel oli seljataga päris keerukas aeg. J tunneb ja austab teda, aga päris igapäevaselt nad läbi ei käi. Nii kohtus ta temaga juhuslikult alles siis, kui see lugu ei olnud enam aktuaalne ja küsis, kuidas läheb. Küsimus oli ju iseenesest asjakohane ja siiras, too andekas muinsuskaitsja küsis aga otse ja keerutamata vastu, “J, miks sa mulle siis ei helistanud, kui mul raske oli!” Mõtlemapanev, kas pole…

Ülaltoodud vestlus on veidike lohutav. Ka meil J-ga mõlgub meeles inimesi, kelle helistamist või kirjutamist oleks ehk keerukal ajal oodanud. Antud loo taustal mõistsime aga ühtäkki, et kontakti puudumine ei pruugi üldsegi olla seotud inimese hinnangu või arvamusega. Inimesed lihtsalt ei oska olla. Nad ei julge helistada, arvates, et küllap teeb seda keegi teine. Nad ei kirjuta, kuna kahtlevad kirja vajalikkuses ning ei leia õigeid sõnu. Nad ei astu ligi, kuna näevad rahulikku ning vahel isegi naeratavat nägu - järelikult saab hakkama. Nad küll mõtlevad… aga ei ütle. Nii see läheb.

Mõistsime, et tegelikult on neid, kes oma vihaga hakkama ei saa ja meile tõemeeli iseenda elunormid Jumala tahtmise egiidi all pähe kallata sooviksid, vaid imetilluke käputäis. J-l üks poliitikutest abielupaar, kelle sõprust ta varem vankumatuks pidas ja kes nüüd ei vaevu isegi teretama. Üks endisest kolleegist naisvaimulik, kes just praegu J eks-abikaasasid läbi kirjutab, millest ehk hüsteerilist laastamistöö-katsetust võib järeldada, kuid mis loodetavasti ära keelatakse. Lisaks minu üks või äärmisel juhul kaks endist sõbrannat (teise osas pole ma päris kindel), kes meie loo valguses “pühadeks õdedeks” muundusid ja täiesti ebaadekvaatselt käituma hakkasid. Säherdune rahvateater… 

Aga veel. On üks väike kirik, üks endine “meie”, kel ühine ajalugu, ridamisi ühiseid tegemisi, ühiseid reise, matku, külaskäike, üritusi, perekondlikke tähtpäevi, isiklikke jagamisi - minu kunagine kogukond, mida nüüd näen läbi auto tuuleklaasi, läbi tuule ja tuisutormi, läbi lumme uppund metsasalude, üle laiade lagendike… ära kaduvat. Ei küsitud, kuidas mul läheb, ei kutsutud, et räägime, viimaks ei vaadatud otsagi. Keegi üritas põhjendada, keegi ütles, et ärgu ma pangu tähele. Kui tuisk on nii tugev ja lumevaalud nii lahmakad, kuis on see ometi võimalik!

Vaikiva, pilku ära pöörava hinnangu ja meie sõiduraja vahel viliseb kõle tuul, mis peksab üles lund ning tillukesi torkavaid jääkristalle. Tahaksin neid väga haarata, sest tunnen, et sel kõigel on siiski väärtus. Neis jääkristallides tundub peegelduvat osake minu elust. Peaaegu kolmkümmend aastat. Las puruneda, hüüavad aga nemad läbi viliseva tuule. Tõmban oma väljasirutatud käe järsult tagasi. Järsk roolipööre, kraavist lahutavad vaid millimeetrid…

Ma parem ei vaata seljataha. Olgu siis pealegi nii. Vähemalt sain selle nüüd välja kirjutatud.

Koju jõudes küttis J kamina. Mina keetsin nõmm-liivateed. Lapsed olid ka kodus. Jumal tundus korraga nii ligi. 

Kuld

 Sel sügisel on iseäranis palju kulda. Ilmakest samas eriti usaldada ei saa. Siin rebib ta oma päikesekiirtega põimitud kõhualuse tumehalli pilve-puhvaika alt välja, nii et vaata ja pimestu, sealsamas aga kukutab igasuguse hoiatuseta mingitest halevalgetest udutupsudest krae vahele kamalutäie külma vihma. Pläuh ja valmis! Seejärel meelitab vikerkaarega. Tantsib tuulega tangot. Tuuseldab põõsatikke ja murrab naljaviluks mõne puu. Ajab merelained vihaselt vahtu.

Ahjaa, see kuld... Kõndisin märjal teel, millele oli langenud miljoneid okkaid. Pilved olid parasjagu taaskord lõhestumise faasis ja nende pooleks rebenemise haavade vahel lõkendas naerune päike. Tänu temale said needsamad tusased pilvemütakadki enesele ebamaiselt säravad ääred, aga vaevalt see neile korda läks. Kuid see ime, mida nood taevaleegid suutsid teha teel lebavate okastega, ületas mistahes kunstniku fantaasia mitmekordselt. Ühtäkki kõndisin ma kullast rajal. 

Sel aastal on kirju aeg visa tulema. Liiga soe. Sestap rippusid ka vihmapiisad roheliste lehelatakate äärtel kullase tee ja minu pea kohal aastaajale ebakohase moega, kuid sädelesid seda intensiivsema ühtlase kroonina mu teekonnale kaasa, iga lehekese ümber kuldne päikesesõõr. Taevas pilvepragude vahel lausa lõkendas rõõmust, kui seda kenadust kiikas.

Mitte ainult loodus ei paku kuldseid elamusi. Seda pakub ka inimeste sisemaailm. Olen nii mõningi kord jahmunult mõne andeka looja kenasti kordaseatud mõtetekimpu rippuma jäänud, püüdes mõnd terakest enesessegi juurduma ahmida, enne kui too hingemattev fluidum nagu tuule poolt laialipekstud pilv ära haihtub. Õnneks on mu kõrval inimene, kellele saan üht-teist kuuldust-kogetust jagada, kes mõistab ja kes mu mõeldu ja öeldu ka oma mõtetega rikastatult tagasi põrgatab. Nii on hea elada.

Ja lõpuks muusika. Eile istusime Hiiumaal ühe vana uhke mõisamoodi maja muusikatoas ja kuulasime, kuidas peremees meile maailma asju välja ütles. Läbi klaverimängu, läbi iseenese ja läbi muusika sügav-tundelise keele. Oi, ma armastan sääraseid hetki! Väljas möllas maru, me ei teadnud veel, et praamid ei vii meid järgmisel varahommikul vajalikul ajal tsivilisatsiooni tagasi. Teadsime vaid, et too kaunis tuba,  suurte pojengidega tapeet kahes ja kuldsete triipudega tumepunane teises kahes seinas, nurga poole sirutuv valge kabinet-tiibklaver, kaks mugavat diivanit kahele armastavale paarile, hingematvalt kaunis muusika, taustana väljas murduvad oksad ja mööda majanurki otsivalt siia-sinna jooksvad tuuleiilid - et need loovad parasjagu hetke, mis jääb igaveseks meelde. 

Miski ei loe, mis rikub või õnnetuks teeb. Iga me hingetõmme võib jäädvustuda kullapuruna kusagile kõrgematesse sfääridesse - kui vaid õpime looma, väljenduma iseenese keeles ja püstitama seejuures rikkalikke eesmärke. 

Mina pean nüüd ka niimoodi klaverit mängima õppima, et suudaksin asju oma muusika keeles välja öelda. Jah, loomulikult võib seda teha ka Chopini või Shuberti, minu suurte lemmikute muusikaliste sõnadega. Olen ju tublisti harjutanud. Aga see lõkendav päike... ja need tumedad kuldrantidega pilved seal taamal... parvedesse kogunevad kaagutavad haned... käsi, mis ümber mu piha... minu sisemaailm... See nõuab muud. Anub avanemise järele.

Ma ei pea ootama looduse etteastet, et saaksin käia kullatud teel. Tuleb üha enam viibida vaikuses, tähendusrikkuses, armastuses, kallite seltsis. Ja kõik saab korda. Saab kullaga kaetud...