Telefonidest ja muust

Palun vahel triot, et nad näitaksid mulle ette oma telefonide sisu- äpid, mida nad kasutavad ning sõbrad, kellega vestlevad. Arvan, et nende suhtlusmaailmaga kursis olemine tuleb meile kõigile kasuks. Kuigi ühelgi lapsel polnud keelatud äppe ja nende snapchattide ja instagrammide kõiki kontakte ma tunnen, tekkis meil arutelu interneti ja ka tavaelu ohtude üle. Jagasin neile täna loetud uudist, kuidas üks noormees kogus tüdrukute alastipilte. Arutasime, kuidas laps selleni jõuab, et ta midagi nii privaatset ja intiimset endast internetti saadab- ja et temalt sellist asja üldse küsida saab. Kordasin veelkord üle kõik turvalise interneti kasutamise reeglid.

Seejärel rääkisime sellest, millised ohud olid siis, kui mina nendevanune olin. Olen siin juba vähemalt korra jaganud meenutusi oma kõhedavõitu kooliteest. Seepärast kordan vaid lühidalt, et toona oli vanemate põhihirmuks see, et laps tõmmatakse kellegi poolt kuhugi kaasa ja ... ma ei teagi. Minu emas oli ja on veidi selgeltnägijat ja veidi nõiamoori- seda viimast kasutab ta igasugu imerohtude valmistamiseks. Selgeltnägemine aga päästis vähemalt ühel korral võibolla lausa mu elu. Pidin nimelt pimeda peale jäädes alati Estonia peatusest helistama, et mu vanemad mulle bussijaama vastu saaksid tulla. Sel õhtul tundsin end aga nii suure ja targana, et jätsin helistamata ja hakkasin südamerahus mööda Filtri teed ise kodu poole vantsima. Ega seal õhtuti suurt kedagi liikunud, sest peale meie piirkonna majade polnud seda teed mööda kuhugi minna- muu elu, vene sõdurite ja veepuhastusjaama tööliste oma, käis töö ajal, kuni kella viie-kuueni. Kõige üksildasem koht selle tee peal oli üks suur mahajäetud ehitusplats, kuhu, nagu räägiti, olevat millalgi üks meie hoovi tüdruk tõmmatud. Mis temaga tehti, jäi selgusetuks. Igal juhul jäi ta õnneks ellu ja sünnitas 14-aastaselt lapsegi, aga sel pole praeguse looga midagi pistmist.

Ja mina läksin vapralt. Jõudsin vaevu veerandi tee peale, kui kohtusin... oma vanematega. Ema oli väga närvis ja küsis väriseval häälel, miks ma ometi ei helistanud. Tema olevat järsku tundnud, et nüüd tuleb kohe hakata mulle vastu tulema, muidu juhtub midagi väga halba. Mis sest, et telefonikõnet polnud. Käskis isal mantli selga panna ja otsemaid liikuma hakata. Ja kujutage ette, seal ehitusplatsi juures olevatki ta siis seisnud. Üks kohutav mees. "Sellist nägu pole ma enne näinud," kinnitas ema, "sealt poleks olnud mingit pääsu". Isa noogutas nõusolevalt ja riidles ka igaks juhuks veidi ema jutule peale. Ma olin muidu teismeeas suhteliselt trotslik, aga siis langes küll süda saapasäärde. Sellise ülikohutava mehega poleks ma tõesti soovinud silmitsi seista (olen hiljem püüdnud ette kujutada, milline oleks õigupoolest kõige hirmsam mees, keda üldse silme ette manada. Tuleb midagi kummituse-taolist.) Igatahes juba mõte mingist hullust varitsevast tüübist ajas külmavärinad peale. Loomulikult hakkasin edaspidi Estonia juurest korralikult helistama.
Ema aga imetlen siiani- kuidas ta ometi tundis? Mina passisin ka kunagi Helise teismeeas 18-bussi lõpp-peatuses, et "muidu juhtub midagi jubedat"- tema aga ajas lihtsalt sõbranna ema autos tundide viisi juttu...

Ülaltoodud lugu avaldas triole muljet. Nad arvasid, et küllap oli minu lapsepõlv nende omast ohtlikum. Aga ehk ka põnevam. No mine sa tea! Tõsi, telefonidega on ikka poole kindlam. Eriti, kui nende sisu on vanematele teada.

Aga ema väristab siiani hirmunult õlgu, kui vahel harva jutt selle õhtu peale läheb, kui ma ei helistanud...