kolmapäev, 13. november 2019

2x vanaema

Täpselt nädal aega tagasi sain teist korda vanaemaks. Sündis imearmas poiss, tilluke Ruben, kes avastab nüüd oma sügavate vastusündinu silmadega tasapisi maailma- kui ta just ei maga, (mida ta enamiku ajast siiski teeb). Ottost sai korraga suur vend. Helis ja Nils peavad harjuma ning hakkama saama uue elukorraldusega. 
Olin esimesed kaks ööd  Ottoga. Olen eelnevaltki märganud, et meil on selle pisikese mehehakatisega mingi eriline side. Tunnen uhkust privileegist, et mind ei võõrastata ja minuga võib rõõmust kilgates kaasa tulla- kuhu ma teda iganes viin. Muidugi on mul ka endal privileeg omada varem kolmikuile kuulunud kümneid Lego Duplo autosid ja muud põnevat, mida Otto saab minu juures viibides avastada.
Nagu olen ka varem maininud, teeb vanaemaks olemine kuidagi lahkeks ja rõõmsaks. Küllap annab selle olemise teadmine, et saad olla abiks, aga ei ole selleks kohustatud 24/7. See aeg, mil lapselaps on sinuga, peaks olema puhas kvaliteetaeg, millest tekivad ühised mälestused. 
Täna käisime Ottoga Rootsi kiriku mängutoas. Esimest korda käis Otto seal Rubeni sündimise päeva õhtul, kui tähistasime kirikus Gustav Adolfi päeva. Otto tähistas, teadmata veel vennakese olemasolust, ühe põneva koha avastamist ja mängis suure innuga kogu õhtu. Täna läksime hommikupoole ja saime seda imetuba taaskord ühiselt kogeda.
Järgnevad vahva vanaema plaanid Ottoga on rongisõit ja nukuteatri külastus. 
Kui viimati Helise perele külla läksin, kuulsin juba ukse tagant kõrgeid kilkeid: "Manna! Manna! Manna!" Manna (pehme n-iga) on mu hüüdnimi- vanaema kõlab mu kõrvale liiga vanana, midagi pole parata. 
Need toast kostvad hõiked tegid aga südame teate kui soojaks!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar