Kolmapäev, 18. veebruar 2015

Nokkmüts

Kolmikud ehitavad elutuppa kaks onni- ühte onni mahub kaks asukat, teise üks.
Veidi aja pärast algab sõnasõda teemal, kes kellega kahesesse onni läheb.
"Mina lähen- sellega, kellesse ma armun," teatab Joss.
"Armu minusse, armu minusse," kilkavad tüdrukud jalale jalale keksides.
"Ma armun... ma armun... sellesse, kellel on nokkmüts peas!"
Nokkmüts on Loviisa peas. Tüdruk muheleb rahulolevalt. Lisanni suu vajub viltu.
Siis aga juhtub midagi ootamatut. "Viuhti!" sööstab peenike käsivars läbi õhu mütsi suunas. Ja "Viuhti!" on toosama nokkmüts Lisanni peas. Kõik juhtub murdosa sekundi jooksul.
"Me võime siis nüüd majja minna," teatab neidis pidulikul toonil, otsekui polekski hetk tagasi midagi juhtunud.

Teisipäev, 17. veebruar 2015

Magamistuba

Trio magab ühes magamistoas kõrvuti voodites. Olen juba mõnda aega heietanud plaani nad eri tubadesse paigutada, aga paistab, et hetkel meeldib neile just sedaviisi kõige enam. Ikkagi sünnist saati harjumuspärane värk. Las veel olla pealegi...
"Vaadake, kui toredasti teie voodid teid magama kutsuvad," meelitasin täna, "kas pole mõnus üheskoos uinuda!"
"Ma tahaksin, et me suurena ka tüdrukutega ühes toas magaksime," avaldas Joss seepeale.
"Noo," püüdsin asja võimalikule reaalsusele lähemale viia, "äkki tüdrukud tahavad suurena hoopis mehele minna?"
Hetk vaikust.
"Me ei lähe mehele," kõlas seejärel Jossi resoluutne otsus.

Vahepeal

Polegi vahepeal aega saanud kirjutada. Või siis pole olnud tahtmist. Inspiratsiooni. Jaksu.
 Mu emotsioonid on olnud nagu ameerika mägedel- ülevast eufooriast järskude madalseisudeni. Kuigi viimasel ajal võtab üha sagedamini võimust lihtne, staatiline kurbus, mida on märksa raskem taluda. Ei, see ei ole silmaga nähtav seisund. Küllap mitte ka tajutav. See on otsekui minus pesitsev salalaegas, mis end seni vaid veidike paotas, nüüd aga üha rohkem avaneb- ja ma ei jaksa ta kaant enam sulgeda! Pealtnäha olen õnneks ikka seesama.
 Laste jaoks on ääretult oluline, et olen igal hetkel kohal. Siin ja praegu. Ma ei tee endale just eriti palju järeleandmisi. Pole võimalustki. Aga kui tohutult väsitav see on! Palju lihtsam oleks karjuda ja lõhkuda, kõik mulle tehtud ülekohus maapõhja kiruda, inetused lagedale kiskuda, neil jalgupidi otsas trampida. Võibolla isegi lüüa...
 Aga mina olen viisakas. Kuulan kannatlikult, mida mulle räägitakse. Noogutan nõusolevalt, kui asi puudutab minu keerukat isiksust. Jään rahulikuks, kui mulle esitletakse musta valge pähe. Tänan panuse eest, mis sõnades on hiiglaslik, tegudes aga halastamatult kokkukuivanud. Saan aru, et tuleb olla tänulik. Ise olen võimeline märksa vähemaks. Väsimus on lihtsalt niivõrd valdav.
Naiseks olemine on omandanud hoopis teistsuguse tähenduse.
 Aga jah, see kurbus... Tean küll, mis minuga toimub. Olen seda õppinud. See on loomulik. Need on paranemise eri faasid. Paratamatus.
Siiski- poleks mul Piiblit, oleksin ikka päris suures jamas...

Esmaspäev, 9. veebruar 2015

Parm

Loviisal on alkoholi suhtes mingi imelik hirm. Üle kõige kardab ta "purjuseid"- mis sest et meie kodus neid kunagi ei liigu- aga neil olevat silmade all suured sinised kotid, sestap näevad nad jubedad välja ning küllap ei kannata ka nende teod mingit päevavalgust.
Täna peale õhtusööki võtsin unistaval ilmel sünnipäevaks toodud kommikarbist likööriga shokolaadikomveki. Tee kõrvale. Üheainsa! Loviisa jälgis mind äreval ilmel.
Kui magamamineku aeg oli käes ja ma lastele õhtumusi tegema ja õnnistussõnu lausuma kummardasin, ütles Loviisa mulle: "Äkki sa täna teeksid hoopis mu jalataldadele musi?"
"Miks ma siis põsele ei võiks teha," imestasin.
"Ma kardan, et su suust tilgub alkoholi välja!" vastas tüdruk krimpsus ninaga.
Ta ikka oskab! Tundsin end kui "parm"...

Teisipäev, 3. veebruar 2015

Suured inimesed

Abielu on otsus. Jah, see on inimene, kellega soovitakse koos olla elupäevade lõpuni. Jah, ka kahe aasta pärast on ta seesama inimene. Jah, ka kahekümne aasta on ta seesama inimene. See on kahe inimese otsus- olla teineteise kõrval, heas ja halvas.
Jätan kõrvale sõltlased ja psühhopaadid. Nende elu juhivad muud jõud, siin kokkulepped ei kehti ning targem on eemalduda- mida kiiremini, seda tervema psüühikaga pääsed.
Aga näiliselt normaalsed inimesed? Lastega pered. Hea haridus. Aukartusäratav töökoht. Keskmisest tublisti suurem palk. Ja ometi see põhjakiskuv oskamatus, saamatus hinnata neid, kes on, aktsepteerida neid sellistena nagu nad on- sest nad on oma pere. Heas ja halvas. Aga ei, selle asemel hakatakse muutma, oma käe järele kohendama. Muututakse karmiks, kiuslikuks, tigedaks. Võetakse, aga ei anta. Öeldakse halvasti. Sõimatakse. Või ei räägita. Põgenetakse kodust. Ööbitakse mujal. Otsitakse põhjuseid. Tuuakse ettekäändeid. Võetakse paus. Võõrandutakse. Minnakse laiali. Ei toiminud...
Lastel ei ole kellelegi toetuda. Ema on omadega läbi. Isa ei ole kodus. Väikeseid südameid rõhuv koorem on raske. Käekesed otsivad kallistusi. Igatsevad mõlemat. Ema ja isa. Aga neist kumbagi ei ole kodus. Kodus on ainult kestad. Inimvared.
Mänguasjad pillutakse laiali. Iga samm tekitab tüli. Süüdlane ei tunnista end süüdi. Jõuvõtted ei vii kuhugi. Kisa. Nutt. Peataolek.
Peegel.
Laps.
Kodu.
Abielu oli ju ühine otsus? Millal sellest siis jõumäng sai? Ja miks? Kumb pool võidab? See kellel on rohkem? Raha? Suhteid? Positsiooni?
Miks küll suured inimesed ei oska elada?
Kas nad tegelikult üldse ongi suured?

Pühapäev, 1. veebruar 2015