Ük

 

Inimesed on kuidagi liimist lahti. 

Olen tähele pannud, et sellistel aegadel on liikvel iseäranis palju “tervendajaid”. Võiks öelda, et neid roomab välja lausa igast augukesest või seinapraost. Sotsiaalmeediast rääkimata. Vaatan suu lahti, mille kõigega inimesed tegelevad! Vahel ajavad nende enesereklaamid südamest naerma, vahel panevad õlgu kehitama. Kui selle kõigega piisavat distantsi hoida, võib ju mõne ravitseja-tüübi leidlikkust isegi mõnda aega jälgida. Et kuidas ta inimesi võrku püüab. Mõni annab aga koheselt põhjust kahelda inimese selges mõistuses ja tekitab soovi ta kuhugi tõenduspõhisele ravile saata, sest see on lihtsalt nii jabur. Aga kõige kummalisem on see, et kogu sellele alle-aa' le leidub ka tarbijaskonda. Jah, isegi sellele kõige alle-aa'male, kes uhhuutab mingite ufo-kanaldamiste, hologrammide, paralleelkehastuste, eelmiste elude, kaardiladumise, seentesöömise, võluvete, imeõlide, taevakehade vahtimise ja muu jampsiga. Keegi käis just hiljuti “nõidumist õppimas”, kui läks jutuks, et pole ammu näinud. Seal on vist käigus lausa püramiidskeem- “koolijuht” rikastub kõigepealt “õppurite arvelt” ja seejärel võivad “nõiahakatised” omad ärid püsti panna ja tulu teenima hakata. Kõigile jagub, sest kindlasti on piisavalt tobukesi, kes kuulavad-vaatavad isehakanud korüfeesid suud ammuli ja annavadki oma raha ära!

Ütelus, et “lollidelt tulebki raha ära võtta” pole mulle eneselegi võõras. Üketeist aastat tagasi kirjutasin nii:

https://maris74.blogspot.com/2015/09/proua-eimerohud.html

Aga mis sest enam! Nüüd olen juba ise tubli ja tark (vabandust, enesekindel) ja otsustasin, et avan tänasest uue firma. Nimeks panen “Uhhu- ja alleagrammid, kanaldamine tulnukaga, tervendamine ühe hetkega”. Patsiendil pole mitte mingit muret! Isegi veebis ei pea kohtuma, mis ma tast ikka vaatan! Tuleb lihtsalt teha ülekanne. Ühekordne, ütleme tuhat eurot, praeguste hindade juures köömes! Ja saata mulle sõnum: ük tehtud. Ja mina kanaldan kohe raha õigesse kohta ning samal sekundil on patsient terve kui purikas. Lihtne!

Aga tehke siis ük kohe ära, eks!

Äralakutud martsipan

 Helis tuletas mulle selle loo jälle naeruga meelde!

Kui kolmikud olid väikesed, oli mul nii palju tegemist, et enamuse ajast tegutsesin automaatpiloodil. Kõige automaatsemad liigutused tekkisid seoses söögi ja söötmisega, kuna see oli pikk ja tüütu protsess, mida tuli läbi viia mitu korda päevas.

Ilmselt seetõttu tekkiski ajal, mil võrdväärsete ehk siis täiskasvanud inimestega taas rohkem suhtlema hakkasin, mingi imelik ülekandeprotsess. Ma nimelt ei tabanud vahel väga hästi ära, millal on tegu lapse, millal külalisega ning et oma külalisi ma laste kombel söötma ei pea. Mäletan vähemalt ühte korda, kus ma külalise taldikul ennastunustavalt liha tükeldan ja see kummalise näoga mu tegevust jälgib.

Kõige drastilisem juhtum oli aga ühe vabariigi aastapäeva eel, kus mulle sattus külla jalgrattasõprade seltskond. Istusime kolmekesi kiluvõileibade taga, lobisesime ilma-asjadest. Ilmselt olin taas veidike "üleskeeratud" ja tegin seitset asja korraga. 

Igatahes, kolmikutele oli külakostiks toodud matsipanibatoone. Need on sellised piklikud, šokolaadiga ülevalatud.

Teised sõid küllap enda batoonid ära, Loviisa aga- tema lakkus ära vaid šokolaadiglasuuri, marstipanijunni, mis seal sees peitus, jättis aga taldrikule. Minu nina alla. 

Mida tegin mina? Puhusin aga juttu edasi, jutuga koos aga tükeldasin tolle paljakslakutud martsipani kolmeks võrdseks osaks ning asetasin nood jupid... enda ja külaliste taldrikutele, igaühele võrdselt, igaühele üks jupp. Ma ei pannud üldse tähele, et nii tegin. 

Ja mida tegid nemad? Sõid need äralakutud jupid kuulekalt ära! Ei ühtegi vastuargumenti! Kui tuleb süüa, siis tuleb süüa! Üks kasutas lausa nuga ja kahvlit, nagu ma hiljem õudusega meenutasin. 

Sest tagantjärgi see lugu ju meenuski. Kangastusid mälupildid- et mida ma õigupoolest tegin! Ja sellest, kuidas sõbrad neid ilaseid juppe ühegi vastuargumendita sõid! 

See lugu on lihtsalt niivõrd jabur, et naeran iga kord pisarateni, kui see meenub. 

Aga mis peamine- on alles sõbrad, kas pole!

Väga Pikk

 Otto ütles, et ta sai kommi. Ja et kommi tõi talle Väga Pikk. Teritasin kõrvu. Väga Pikk, kes…? 

Poiss ei tundunud eriti hirmul olevat. 

Kas sulle toob ka Väga Pikk kommi, küsis ta hoopis. Sussi sisse? 

Ehh, Ottokene, ei too! Minu Väga Pikk on küllap nii pikk, et ei mahu aknast sissegi! Miks ta muidu ei tule? 

Lugu Muhust

 Mul on Muhus uus töömees. Õigemini lausa kaks, aga üks teeb rohkem. Teine hoiab rohkem silma peal. 

Sain täna selle mehega, kes teeb rohkem, tuttavaks. Tundus väga tore. Ta küsis muuhulgas, kas mul kõrgharidus on ja saanud jaatava vastuse, küsis, kas tunnen, et olen seetõttu nendest parem, kel pole. Oot, mis mõttes? Tuli välja, et ta on linnameestele ehitades säärast suhtumist mõneti kogenud. Arutasime veidi selle asja üle. 

Ja siis rääkis ta mulle toreda loo:

Ta olla mu köögiseinast naelu välja tõmmanud, kõrvaltubade uksed olid kinni teibitud, aga korraga pani ühe suure naela väljatõmbamine seinapalgi nii värisema, et kõrvaltoas kukkus midagi kildudeks. Esmalt mõelnud ta, et las olla. Siis aga hakanud kripeldama. Oli olnud pime, ta oli juba koju minemas, aga otsustas siiski vaadata, misasi see ometi purunes. Lükkas siis tasakesi ukse teibist lahti- ja mis ta näeb: üks pilt vedeleb põrandal kildude sees. Tõstab pildi üles, loeb alläärest: “Seda tegin Mina sinu eest!” Vaesel noormehel tõusis külm higi otsaette. Mu maja tundus korraga nõiduslik ja jube. 

Tegu oli okaskrooniga Jeesuse pildiga. “Seda tegin Mina sinu eest”- kannatasin ja surin ristisurma, et sina saaksid päästetud... 

Korraks olevat hiljem ka piibli-variant laual olnud. Too noorem töömees olla lausa sellelt teiselt küsinud, et mis ta arvab, kas see võib olla mingi piibli-teema ja kas mina olen äkitselt usklik? Teine oli kiirelt lohutanud, et oh ei, selle võimaluse välistab ta täielikult! 😁

Igatahes saime asjale lahenduse. Siinkohal luges siirus. Ja ma ausõna tundsin, et pole oma teadmiste ja ja usu tõttu grammigi parem. 

Mannela

Tere!
Mina olen Maris, neljakordne ema ja kahekordne vanaema. Mulle oma teise staatuse algul asetsev eesliide "vana" väga ei meeldi ja vanem mu (tohutult väikestest) lapselastest, Otto, hüüab mind lihtsalt Mannakeseks. Mann ja Manna olid ka lapsepõlves vahel mu hüüdnimed, neist esimest ei sallinud ma samuti silmaotsaski, Manna aga kõlas kuidagi inimlikumalt. Niisiis- Mannakene.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. Tahtsin hoopis teada anda, et minu kodu, seesama tore kodukene Laagri külje all, kuhu mu pere ja sõbrad on alati oodatud, kannab nüüdsest samuti uut, Otto pandud nime. See nimi hõlmab ilusasti minu seotust antud paigaga ja ütleme, et kõlab lausa sama elegantselt, kui nimi Mannakene. Minu kodu on nimelt nüüdsest Mannela!
Kas teie kodule on kunagi ligilähedaseltki nii tore nimi pandud? Mõelda vaid, jäävad ära igasugused "vanaema juurde" minekud. Öedakse Mannela ja mõeldakse mind ja triot ja vanni ja legosid ja põrra-põrrasid ja tuu-tuusid. Kõik on teada ja turvaline ilma suuri sõnu tegemata. Lihtsalt minnakse Mannelasse!
Ja sellega ongi kõik öeldud.

Pubertiteet

Nii armas sõna, eks!
"Pubertiteedist" oleme Loviisaga praegusel ajal korduvalt vestelnud. See on teema, mis ajab teda mingil põhjusel natuke ärevaks, kuna siis tulevad vinnid ja "armukad"- teine sõna, mis on minu meelest imearmas!
Muuhulgas oleme Loviisaga arutanud, et murdeiga ehk siis tema keeli "pubertiteet" ei pruugi endaga kaasa tuua mingeid olulisi muutusi. Et kui teismelise peres on rõõmus ja usalduslik õhkkond, ei ole lapsel vaja oma suurekskasvamise tõestuseks mässata, kodust ära joosta või koolist puududa. Suurpoodides jõlkuvaid noortekampasid hüüame Loviisaga "kurbadeks teismelisteks" ja tunneme ka päriselt kaasa, et neil õnnetuil puuduvad trennid ja hobid ning et nad ei saa usaldada oma vanemaid ega iseennast.
"Armukas" ei ole muide üldse "armukese" sünonüüm. Armukas on see, kellesse armutakse! Loviisa tunneb end vahel olevat ka ise veidi armunud ja kinnitan selle täiesti normaalse olevat- ka mulle meeldis just tema eas üks aasta vanem koolivend ning üks poiss muusikakoolist. Kui lugesime raamatut "Kadri", siis kohas, kus selgus, et Urmase meelest on Kadri klassi kõige ilusam tüdruk, oli Loviisale kohemaid selge, et "nad on nüüd armukad".
Vaat nii on lood. Elu sealmail, et sellised teemad...

Hüva nõu

Möödunud sügisest on mul avatud eravastuvõtt Tallinna kesklinnas, omaenda pereteraapia kabinetis. Et kliente on rohkesti, tuleb vahel töötada pikemalt, kui lapsed seni harjunud olid. Tänagi oli töörohke päev.
Kui kolmikud kooli pikapäevarühmast auto peale võtsin, küsis Karl Johann, viisakas noormees: "Kuidas sul teraapias läks?"
Vastasin, et hästi, et kliente oli päris palju.
Poiss tundis jätkuvalt huvi: "Aga kes sul üldse seal teraapias käivad?"
"Seal käivad igasugused inimesed. Näiteks need, kellel on probleemid abielus", vastasin abivalmilt.
Poiss vaatas veidi aega aknast välja.
"Sa ütle neile lihtsalt... ," andis ta lõpuks hüva nõu, "... lihtsalt, et tuleks ära lahutada!"
Tõepoolest!, laksasin endale mõttes otsaette.
Nii sujuks ju kõik kohemaid poole kiiremini!

Kondoomid

Trio sai üleeile üheksa. Kahjuks (kuid üsna loogiliselt, vaadates üldist tendentsi) on ka meie peres ilmnenud sellele eale iseloomulikud "kasvuraskused" mitteaktsepteeritava sõnavara kasutussevõtu ning sellega seonduvalt süütuse ja hingepuhtuse tasandilt seksuaalsuse ebakompententse teadvustamise tasandile nihkumise suunas, millega tuleb siis nüüd tegeleda.

Enne aga, kui sellest peenetundlist käsitlemist vajavast teemast tõsisemalt kirjutan, jutustan ühest naljakast seigast Selveris:
Loviisa: miks müüakse toidupoodides kondoome? 
(Selge. Nad siis nüüd teavad, et sellised asjad on olemas)
Mina (sõnu otsides): Noo... sellega on nii, et kui inimesed teineteist armastavad, siis nad seksivad vahel ka nii, et lapsi ei sünniks... Eks toidupoest saab need kiiresti kätte.
Joss (vestlusse sekkudes): Kas issi ostis ka toidupoest kondoome?
Loviisa (kiirelt ja pahaselt): Loll! Muidugi ei ostnud- muidu poleks ju meid!!!

Pianister

Ruhnu oli tulemas peaminister. Mina ja Lisann olime külarahvaga ootel. Sääsed sõid vastikult. "Mine parem koju", õhutasin Lisanni. Loviisa ja Joss ei pidanud üritust millekski ja mängisid muretult tuttavate juures ööbimispaigas. Aga Lisann küll nii ei arvanud.
"Mina tahan ikka pianistrit näha", teatas ta.

Ressurss

Ülemistele ehitatakse mingit mega-giga kaubanduskeskust. Poetasin triole, kui täna sest hiigelkolossist möödusime, et selle katusele pidavat paigaldatama isegi vaateratas. Uudis tekitas elevust. "Laheee!", kilkas esmalt  ka Loviisa. Siis aga ta ilme tõsines  ning aegalselt pead raputades oma uskumatust demonstreerides lisas ta: "Teisest küljest ikkagi... täielik ressurssi raiskamine!"

(V. ülisage repliik)

Konnatus

Ma ei tea, kas asi on külmas kevades või muus, aga meil pole siiani õnnestunud näha mitte ainsatki konna! Mina elan üle, aga Loviisa jaoks on olukord talumatu.
Täna saatsin trio vanaisaga maale. Ise sõitsin hiljem järele. Eelmisel aastal samal ajal mu vanemate maakodu ümbrus lausa kubises konnadest. Seega julgesin anda Loviisale sõidu eel lootust.
Kui õhtu eel maale jõudsin, piilusin autoaknast vargsi õuel askeldava Loviisa nägu. Loviisal on nimelt hästi tema hetkeseisu edasiandvad näoilmed. Saab aegsasti vaimu valmis panna.
Sel korral ei öelnud aga Loviisa nägu midagi.
Keerutasin tükk aega nagu kass ümber palava pudru, et mida siis huvitavat tehtud ja nähtud... Lõpuks küsisin otse, kuidas konnadega lood. Loviisa vaatas mulle oma tõllaratta-silmadega otsa, ohkas demonstratiivselt ja ühmas siis hooletult üle õla: "Täiesti konnavaba keskkond".
Saage aru, tark inimene kohaneb! Aga mina kohe pean torkima...

Kummikinnas

Kummikinnaste täitmine veega on siin majas kategooriliselt keelatud! Seetõttu arvasin, et too ülaltkorruselt kostev "kolossaalne plärts" (termin laenatud Karlssoni raamatust) on pelgalt meelepete. Korra vist isegi  hüüatasin kõrva kikitades- "mis nüüd?", kuid Lisanni muretu "mitte midagi" rahustas hetkega. Tõde selgus tunde hiljem. See plärts oli siiski põrandal purunev vett täis kummikinnas! Nimelt oli teadmatusse haihtunud vannitoa vaip! Pikad otsingud andsid tulemuse- norutas teine kokkusurutult mu enda magamistoa rõdu kõige nähtamatumas nurgas. Läbimärg! Aga see polnud veel kõik. Too kinnas pidi ikka hiiglaslik veepomm olema- miks muidu kaalus minu kena punane saunalina, mille sisse end peale lõõgastavalt vanniskäiku tahtsin mõnuga keerata, kätte haarates terve tonni ja solistas enesest mulle jalgadele vastikut jääkülma vett???
Oh lapsed, lapsed! Kuritegude jälgede peitmises olete ikka päris lapsekingades! Kes siis varastatud kulla politsei mundritaskusse peidab (ehk siis mahaplädistatud vee emme rätikusse!) Mina muide olin lapsena väga osav jälgede peitja! Peaksite koolitusele tulema! Või tegelt...pigem mitte ;)

Piim

Ümberläinud piimapaki juurest kostab kõrvulukustavat kisa. Tõstan käe üles ja hüüatan, võitmaks enese sealviibimisele mingitki tâhelepanu:"Sõbrad, kaks  asja, mida emme ei talu?!"
Lärm ei vaibu, kuid ühtlustub. Õige vastus skandeeritakse muljetavaldavais detsibellides:"Üks- kisa, kaks- laga!" Õigus!
"Aga miks te siis seda teete?"
Mh, nad ei kuule ju! Tõstan taas tähelepanu võitmiseks käe. Siis aga löön käega.
Koristan ise piima ära. Vastus oli ju iseenesest õige...

Jossi killud. Ingel

Käisime katsikul. Mu sõbranna A.-l on nüüd imearmas tütreke, kel sama armas nimeke- Ingel- H.
Koduteel oli lapsukese nimi arutlusteemaks.
Loviisa: "Kas ma kuulsin õigesti, et selle tita nimi on Ingel?"
Mina: "Jah. Ilus nimi, eks!"
Loviisa: "Väga ilus! Ma panen oma lapsele ka Ingel nimeks. Näiteks Ingel- Loviis."
Oli tunda, et Karl Johann tahaks samuti vestlusse sekkuda. Ta nimelt vingerdas autoistmel ning toksis saapaga tooli alumist äärt. Mida küll öelda, et nad kõik pahviks lüüa?
"Mina", hüüdis ta lõpuks võidukalt, "panen oma lapsele nimeks Jumal- Johann!"

Jossi killud. Matu

Jossil on sõber ja klassivend Matu, kellega veedetakse- kas meil või neil- üheskoos aega nii palju kui koolipoisi pingelisele elule vaatamata vähegi võimalik. Eile oli Joss jälle mitu tundi Matu juures mängimas. Õde Ellu, kes ta sealt koju tõi, küsis naljaga pooleks:"Noh, kas Matu pere võtab sind juba nagu oma poissi?"
Joss mõtles veidi ja noogutas.
"No jah, nad teavad mu nime nagu ülihästi..."

Loviisa killud. Täiskuu.

Loviisa (8): Mul on väga nõrgad närvid. Täna öösel on täiskuu. Mis sa arvad, kas see võib mu und mõjutada?

("Nõrganärviline" magas siiski kogu öö nagu nott.)

Naljake Jossilt

Joss:"Kuule, kes sind õpetas, kuidas meie eest hoolitseda, kui me väikesed olime?"

Mina:"Hmm, mitte keegi ei õpetanud!"

Joss:"Aga kuidas sa siis oskasid?"

Mina:"Mis mul siis muud üle jäi, kui õppida! Kui mähe märjaks sai, tuli ju ära vahetada!"

Joss:"Aga kui me kakasime?"

Mina:"Noh, siis võtsin oma pisikese kakase konnakese käsivarre peale ja teise käega pesin pepu ära!"

Vaikus. Seejärel Jossi nägu selgineb.

"Ahjaa, sa kasutasid ju kindlasti kilekindaid..."

Kõige lollim otsus

Gustav Adolfi päev on üks kummaline rootslaste püha, kus meenutatakse auväärt kuninga imetegusid Eesti ja Rootsi ajaloo valguses, kuulatakse kaitseväe orkestri esituses pidulikku marsimuusikat ning lauldakse oreli saatel koraali "Üks kindel linn ja varjupaik". Peale ametlikku osa mekitakse imalmagusat Gustav Adolfi kooki, mida ehib lugupeetud vanamehe roosa martsipanist büst.
Et veidrustel on aga oma võlu, sättisime ka meie Loviisaga sel aastal ilusasti üritusest osa võtma. Lisann ja Johann olid selle mõtte juba ammu välja vilistanud, pidades lihtsat kodusistumist kirikusse sõitmisest nauditavamaks, nii et nendega me sel korral ei arvestanud.
Teel linna helises telefon. Selgus, et kojujääjatele tulevad sõbrad külla! Selle uudise, ja ühtlasi minu lubava peanoogutuse peale hakkas tagaistmelt Loviisa koha pealt kostma ühtlast podinat. Meil oli aias siili talvepesa. Samasugust podinat lasi kuuldavale okaskera, kui teda kevadel enne õiget ärkamisaega kogemata häirisime. Viskasin üle õla küsiva kulmukergituse. Rohkem polnud vajagi, saamaks aru, kuiväga tahtnuks tüdrukuke olla kusagil mujal- muidugi seal, kus lubati mängu ja tralli!
Valju ohke ja südametäiega tuli kuuldavale väikese inimese suur tõdemus:"See kaasatulek oli mu elu kõige lollim otsus!"

(Oh tütreke, kui sa vaid teaksid, kui palju palju sääraseid ja kui palju hulga pöörasemaid "lolle otsuseid" jõuab inimene pika elu jooksul teha...;)

Enne ja nüüd

Loviisa:"Kas sinu esimene õpetaja oli ka sama hell nagu ema?"
Mina:"Hmm... Ta oli pigem nagu... range vanaema!"
Loviisa:"Kas ta siis ei teinudki teile hommikul kalli?"
Mina:"Ei, ta ei puudutanud meid üldse!"
Loviisa:"Kui hirmus!"
Johann:"Kas teie võisite vahetunni ajal telefonis olla?"
Mina:"Kulla laps, meie ajal olid telefonid ainult bussipeatustes ja rääkimiseks! Kui koju tahtsid helistada, pidid kahekopikalise pilusse panema, numbriketast keerutama ja lootma, et ära ühendab."
Loviisa:"Oh kui õudne elu teil oli!"
Noh, kuidas võtta...

PS! Telefonis ei tohi trio ka olla- ei vahetundidel ega kooli territooriumul üldse! Tõsi, peale tunde võib korraks vanematele helistada, aga ei mingit mängimist!

Perekont

Lisann joonistas pildi. Pildil oli kujutatud kolm hobust- hobuseisa, hobuseema ja väike varsake.
Hobuseisa kõrgus üle teiste. Ta oli uhke ja väärikas loom. Tema suust tuli välja jutumull, mis kujutas teda ütlemas: "See on perekont, keta ma väka armastan."
Hobuseema oli väheldasem, kuid tundus väle ja särtsakas. Jutumull tema juures teatas teda ütlevat:"See on meie perekont."
Varss-väikseke mahtus kenasti ema kõhu alla. Jutukegi tema suust tuli pisikeste tähtede, kuid selge sõnumiga:"See on minu perekont."
Ikka ja jälle imestan, kus lastel on alles taju. Õpin just praegu pereteraapias mina-eristumist.
See pilt kõneleb enam, kui sada lehekülge teksti!

Põhipoint aga kõrgus kõigi kolme kabjalise kohal. See oli hiiglaslik süda. Punane. Ja selle sisse oli täiesti maakeeli ja veatult kirjutet: "LOVE" :)