Pühapäev, 17. mai 2015

Sii oo nüid nähe, mis Muhku oo soadetud!

Meitel olli entse Muhu saarel nalja nii et jube- üts köster tulli mandrilt, et ta hakka panguaegsei aknaid renuveerima! Oma arust tulisema kange naene! Nõhuke närp patisaks tene ise. Olli akna välja reenetanu ja nüid seal noogakili otsas, et tema muudkui teeb asja ühteinge ää. Kogu päeva nörgitse´ sääl nõnnaviisi, ja pole värvigid maha saanu! Aken nagu odra-pudru peeretis! Piab siis niuke suterdis sääl nõnnaviisi rentslema? Pärast suiakili maas nigu väeti!

Selgitus: nii võis kõnelda muhu mees, olles näinud minu hädist akna-renoveerimise katsetust, õllekapa juures teistele muhulastele :)

Ilus aeg

Kirjutan praegu lõputööd. Magistritöö kirjutamisest on möödas kaksteist aastat, aga samad tunded ja mõtted, isegi samad kevadööde peibutavad lõhnad ning needsamad linnuhääled ja seesama puude vahele taandunud vaikus- kõiksus otsekui jälgiks mind aupaklikust kaugusest, jah, otsekui teeksin midagi hiigla- tähtsat...

Kolmapäev, 6. mai 2015

Rattasõitja

Lõpuks õppis ka Lisann jalgrattaga sõitmise selgeks ja see teeb mulle niivõrd suurt heameelt, otsekui oleks tegu esiklapse esimeste sammudega! Lõpuks ometi saan korraldada laste jalgrattamatka!
Õigupoolest palus Lisann meid juba samal päeval väikesele sõidule. Et esimesed tiirud ikka väheke ebakindlad on, turvasin seda toredat sõiduseltskonda tagantpoolt ning lubasin endale mõnu esmasõitja koomiliste olukordade üle vaikselt pihku itsitada! Lisannil tekkis nimelt kõige suurem ebakindlus just siis, kui keegi võõras temast möödasõitu sooritas. Ja nagu elus ikka- kui kindlus kaob, siis kas kukutakse, keeratakse imelikku suunda või tehakse muid meeletusi. Midagi otseselt ohtlikku ses polnud, aga naerma ajas küll. Oma lastele tegin muidugi kohe reeglid selgeks- Lisannist mööduda suure kaarega ning otse ta ees või kõrval mitte sõita!
Vastutulnud vanem onu ei teadnud aga meie reeglitest muhvigi. Pahaaimamatult vilet lastes oli ta just Lisanniga kohakuti jõudnud ning mina kergendatult ohkamas- kui tüdrukuke äkitselt ühe ulja viimase-hetke-jõnksu võttis. Muidugi onu suunas. Inimese reaktsioonikiirus on ikka hämmastav! Onu oli otsapidi võpsikus, pääsedes napilt kukkumisest või südamerabandusest.
Jalutuskäiku nautival kilekotiga tädil nii õnnelikult ei läinud. "Sa võta nüüd tee teise serva," õpetasin Lisanni vahetult enne saatuslikku kohtumist. Järgmisel hetkel rebis Lisanni lenkstang tädil kilekoti raevunult käest, kostis vaikne  "mats ja maaühendus", tädi tegi kõrgushüppes elu rekordi ning  maandudes peegeldus ta näol sulaselge hirm. Oma elu pärast. Õnneks ses lenkstangi küljes tilbendavas kilekotis mune polnud ning mu vabandus "andke andeks, ta õppis alles hetk tagasi  sõitma," võeti pisukese hämmeldusega vastu.
Koomilisi vahejuhtumeid oli teisigi. Mis mind aga kõige rohkem rõõmustas, on Lisanni imepärane oskus end seesugustest olukordadest mitte morjendada lasta ning uljalt edasi ponnistada. Ta ei nutnud oma äparduste peale kordagi!
Täna sõitsime juba kõik nagu "vanad kalad".

Esmaspäev, 4. mai 2015

Omaküla värk 2.

Kes mu eelmist postitust luges, teadku nüüd, et medalil on ka teine külg- olen nimelt juba mõnda aega kuulnud, et meie koduküla koolis vohab aktiivselt koolikiusamine, kusjuures üsna räiges vormis. Täna juhtusin olema pealtnägijaks ning sekkujaks ühele eriti vastikule juhtumile.
Jõe ääres rulapargi juures on avatud uus mänguväljak.
Kuna tegu on veidi varjulisema kohaga, armastavad seal aega veetmas käia koolilapsed. Tänagi oli mitu kampa kiikumas, niisama "mussi" kuulamas või- paraku- oma agressiivsust välja elamas.
See tüdruk jäi mulle otsemaid silma. Armas, väikest kasvu, igati kenasti riides- aga väga rahutu, närviline, valjuhäälne, ühesõnaga grupi vaieldamatu liider. Ma ei tea, mis neil seal juhtus, ühel hetkel olid aga paar suuremat kutti ühe väiksema poisi pikali surunud ning too tüdruk toppis talle täiest jõust liiva silma. Seejärel haaras ta poisi telefoni ning valjuhäälselt kiideldes "selle ma viskan nüüd puruks", virutaski teise mobla vastu posti. Vahtisin seniajani lihtsalt kangestunult. Trio kiikus rahulikult.
Siis aga ärkasin otsekui unest, tormasin selle nõmeda kamba juurde ning lihtsalt karjusin.
Mida te ometi teete! See on ju täiesti lubamatu! Kuidas te suudate nii julmad olla?!
Nad kangestusid. Ilmselt polnud sekkumisega arvestanud. Too ilus tüdruk püüdis pobiseda, et loopis enda telefoni, aga loobus õige pea. Kannatanu läks silmi hõõrudes vaikselt minema. Kamp küll jäi, aga tuju paistis neil olevat nullis. Ehk hakkasid veidikenegi mõtlema?
Selgitasin oma lastele situatsiooni ära. Nad taipasid küll. Meie peres on nimelt selline reegel, et kui teise vastu on kätt tõstetud, ei huvita mind enam, kes on süüdi, kes alustas. Vägivalla suhtes valitseb absoluutne nulltolerants.
Muidugi saab ka sõnadega väga haiget teha. Sellestki tuleb pidevalt rääkida, rääkida, rääkida...
Too kiusaja ei ole kindlasti õnnelikum, kui poiss, keda piinati. Temaga tuleks kiiremas korras tegeleda, et teada saada, miks. Et panna ta mõistma, et nii ei ole okei.
Kui aga kooli kohta käivad jutud, et seal peetaksegi kiusamist normaalseks, et nii lihtsalt on, siis vajuvad minu käed küll jõuetult rippu. Mis nendest väikestest inimestest niimoodi saab?
Ma ei tea, kui paljud üldse sekkuvad, nähes vägivalda. Täiskasvanud väljakujunenud isiksusele ei peaks see ju raske olema. Ometi tundub mulle, et eesti inimene vaatab sel hetkel pigem mujale.
Ju siis kardab. Aga keda?

Omaküla värk

Omaküla värk on ikka nii mõnus!
Unustasin mina näiteks täna oma koduvõtmed raamatukokku. Ehh, ärge küsige, miks! Mu pea on viimasel ajal nagu prügikast- küllap asetasin nad hetkeks mõnele riiulile ja sellest piisas! Raamatukogu töötajad hakkasid mind muidugi otsemaid telefoni teel taga otsima. Neil tekkis nimelt suur mure, kuidas ma nüüd koju sisse saan. Oleks ma asjast teadlik olnud, oleks ka muretsenud. Jagatud mure on ikka pool mure! Et ma aga raamatukokku telefoni kaasa ei olnud võtnud, ei teadnud ma muidugi muredest ega muist asjust midagi. Edasine tegevus käis minu selja taga. Kuna aeg oli sealmaal, et raamatukogu tuli sulgeda, andsid nad mu koduvõtmed üle kõrvalmaja apteekrile, kes mind samuti hästi tunneb (ja paar korda usalduse peale isegi retseptiravimeid on müünud- teades, et retsept tuleb lihtsalt tagantjärgi, omaküla värk, noh!). Kuna aga minu kojupääsemisega läks tõesti kõvasti kauem aega, kui esialgu arvata võis, oli ka apteeker vahepeal sunnitud poe sulgema. "Päästearmee" kojujõudes ning ukse piduliku avamise järel leidsin telefonist hulga vastamata kõnesid ning tundsin sügavat rahulolu ja tänutunnet, et me kõik rõõmsasti üheskoos siinkandis elame ning teineteise eest vajadusel ikka hoolt kanname! :)
Homme saan võtmed ka kätte.

Pühapäev, 3. mai 2015

Konkurss

Ma konkursse ei salli, pole põhimõtteliselt ühelgi käinud.
Helis ütleb ennast ka neid mitte sallivat, olles samas nii mõnegi edukalt läbinud. Täna osales ta rahvusvahelisel konkursil Stockholmis, kus napsas nagu muuseas II koha, teadustades enne tulemuse teadasaamist sms-i vahendusel, et "ei läinud hästi!", mis on juba ammust ajast hea ning alatitoimiv märk, kindlustamaks kohta esikolmikus.
Tegelikult pole konkurss üldse tähtis.
Tähtis on vaid kinnitus, et Helis on suurepärane muusik.
Vahel kipub see ehk ununema. Või siis liiga enesestmõistetavaks saama.

Reede, 1. mai 2015

Filosoof

Olime ära käinud Paldiski pankrannikul ja imetlenud Keila juga, kell tiksus juba halastamatuid õhtutunde, kui lapsed leidsid, et nüüd oleks paras aeg ette võtta loomaaed.
"Sinna me küll enam ei jõua," avaldasin tavapärasest veidi ärevama häälega arvamust.
Joss virutas eeslaiuvasse lompi suure kiviläraka, Lisann tegi mõned metsikud hüpped. Loviisa aga jäi täiesti rahulikuks.
"Jõuame küll," ütles ta rõhutatud rahulikkusega, "jõuame- kui me ainult ajal ei lase eest ära joosta..."
Turbo-start jäi küll sel korral tegemata, aga üks filosoofiline lause on nüüd jälle raamatusse raiutud.