Juubilar

Meie Jaaniga prof.Uibo ja ta lastelastega

 Minust sai Andres Uibo õpilane alles EMTA bakaõppe 4.kursusel. Enne teda olid mu õppejõududeks Hugo Lepnurm ja Toomas Trass. 

Tegelikult soovisin Uibo juurde õppima pääseda juba aasta varem, 3.kursusel, aga ta ei võtnud mind! Kui soovisid Uibo juures orelit õppida, pidid orel ja kõik sellega seonduv olema vähemalt sama oluline, kui su perekond. Mina aga abiellusin ‘97 aasta orelifestivali aegu ja sõitsin pulmareisile. Orelifestivali ajal ei abielluta, sest see näitab, et sa pole asjast huvitatud. Ja Uibo võttiski oma õpilaseks vaid ühe mu kursaõe, mind mitte, kuigi soovi avaldasime mõlemad. Valikute küsimus, eks. 

Järgmisel aastal sain siiski jala ukse vahele. Olin siis korralik ja asjast huvitatud üliõpilane, perekondlikke sündmusi vahele ei pressinud ning me leppisime ära. Vahetult enne viimase õppeaasta algust, vahetult peale ‘98 aasta orelifestivali ta ütleski, et võtab mu! Oli mu viimane baka-aasta, mulle anti lõpukava ja hakkasime tööle. 

Esinema pidi tohutult. Minu mäletamist mööda kogu aeg. Uibol oli kombeks õpilase kontsert Niguliste juures kuulutuste-tulbal välja reklaamida juba ammu enne seda, kui too ise asjast teadlikuks sai. Ja oh, kus siis tuli harjutada! Enesele ei saanud ju häbi teha! Pealegi tulid ka teised õpingukaaslased alati kuulama, mõni oli tavaliselt ka assisteerimas (st registreid vahetamas). See andis tohutu kogemuse edasiseks. Kui gümnaasiumiealisena olin olnud esinedes paras närvipundar, siis oreli erialal kadus närv pikkamisi ära. Mõtlen seda vastikut ebavajalikku närvi, mis asjad untsu ajab ja muusika tegemisele midagi juurde ei anna. 

Olin pikka aega väga ebakindel musitseerija. Uibo esmane tugevus oli see, et ta pani mind kindlalt, jõuliselt paika. Ta õpetas mind hingama! Jah, loete õigesti - ka muusikal on hingamisel ehk fraseerimisel tohutu tähtsus, selle kaudu hakkab muusika elama. Mulle ei olnud seda keegi varasemalt nii konkreetselt õpetanud. Kulgesin pelgalt sooritus ehk äramängimise joonel ega osanud eneselt küsida, miks. Uibo lihtsalt ei lubanud mul endistviisi mängida. Jumal tänatud! Uut viisi, kuulates ja klahvide ning pedaaliga lauldes oli palju lihtsam ja loogilisem. Ma ei usu, et ma oleksin täna interpreedina see, kes ma olen, kui ei oleks olnud neid aastaid - ühte bakas ja lausa nelja magistris (venitasin õpingutega ja hea ongi!) - Andrese üliõpilasena. 

Eile, kui pidasime professori 70-ndat juubelit, mõistsin korraga, et talle on ikka tohutult palju antud. Ja ta on osanud selle antuga ka tohutult palju peale hakata. Eks isikuomaduste poolest jõulistel, nagu tema, ongi seda pisut lihtsam teha, kui näiteks minusugusel kaootilisel seitmel rindel rabajal. Aga ikkagi - ta pole kogu oma loomingulise teekonna jooksul jäänud hetkekski käed rüppe, vaid osanud näha ja teha suuri asju, vahel isegi uskumatuid. Isegi siis, kui talle vastandutakse, et mitte öelda rohkemat. Orelifestivalid, kontserdid, orelid… Ja tema loodud muusika on väga ilus, nagu eile taas kogesime.

See juubel tõi mind ja Jaani Uiboga üle pika aja taas kokku. Ja see oli väga meeldiv kohtumine. Olen rõõmus, sest meid, organiste, pole ju väga palju. Ja selliseid suurte ideede mehi ja tohutute asjade ülesehitajaid nagu tema ja Jaan samuti mitte. Oleks kurb, kui oleksime liiga pikaks ajaks kaugeks jäänud. Aga nüüd on kõik jälle hästi.

Muide, mäletan Uibo 40-ndat juubelit - siis laulsime talle koos teiste tudengite ja Toomas Trassiga kell 8 hommikul (või oli lausa 7?) akna all “Ärgake, nii vahid hüüdvad”. 

Mäletan ka ta 50-ndat juubelit Jaani kirikus, kus muuhulgas laulis Ellerhein.

Mäletan ka ta 60-ndat juubelit Estonia kontserdisaalis ja pidu Estonia Talveaias.

Ja nüüd siis 70, Nigulistes. Oh aeg!

Mälestuste radadel

 Jaan saab asjadest aru.

Kui me ilusas ja eripärases Jõgeva kirikus oma kontsertmõtiskluse olime lõpetanud, hakkas päikeseratas tasapisi allapoole vajuma. Aga minu peas oli juba Jõgeva poole sõites hakanud idanema mõte valida kojusõiduks teine tee - Kadrina kaudu. Ma ei tea, kas ka teil, aga minul tekib küll aeg-ajalt isu teada-tuntud marsruutidest kõrvale pöörata. Need nõndanimetatud teised teed on tihtipeale poole ilusamad.

Mul oli vaja surnuaial ära käia. Ma pole üldsegi see tüüp, kes seal tihtilugu käiks. Vastupidi, mulle meeldib lahkunuid meenutada pigem tavapärases, koduses keskkonnas lugude ja seikade kaudu. Aga mingil ajal nad siiski ilmuvad, unes. Siis teangi, et nüüd on aeg, tuleb minna, süüdata küünal, seisatada, mõttes neile oma elust rääkida, rahu soovida. Ja ongi taas korras. Nii on see olnud kogu mu täiskasvanuea.

Nüüd oligi see aeg ja et Jaan saab asjadest aru, pöörasimegi autonina Jõgevalt Lääne-Viru suunas. Oli see vast sõit! Taevas vooremaa lõputusse looklevate põldude taga muutus üha punasemaks. Päike oleks taevas otsekui lõhki läinud ja kogu laotuse punase värviga üle valanud. Loodus oli siin-seal juba tärkamas, põldudel töötasid suured masinad, valmistades mullakamarat seemneks ette, kobestades, kündes ja mine tea, võibolla ka külvates. 

Sel teel polnud mitte ühtegi autot. Ainult meie, põllud ja meeletu loojuv päike. Ega me ei teadnud, kas enne pimedat jõuame, täielik loojang pidi olema kaks minutit peale me kohalejõudmist. Aga kogu see ilu, mida sel teel kogesime, muutis sõidu eesmärgiks omaette. Meie kaks, tasaselt looklev tee, ühel pool päikese tulekahju, teisel kauge metsaviiruga raamistatud põllud. Selliseid teid pidi võiks sõitma jäädagi!

Väike-Maarjast algasid mälestused. Neerutist alates avanes tagauks lapsepõlve. Taaselustusid retked järve äärde, mängud Loobu jõe ääres, millest nüüd on Kadrina juurde paisutatud järveke… Ja Kadrinasse sissesõit oli nüüd võimalik selle paisjärve tagant, milline uudis! Raudteest alates avanes mu ees muidugi kogu mu lapsepõlv. Ja päike punas ikka veel. 

Nüüd sain aru küll, miks oli vaja minna. Vanaisal saab 22.aprillil 25 aastat surmast. 25 aastat! Kas pole nii, et mida tugevamad sidemed on meil lähikondsete inimestega olnud, seda elavamad on nemad ja ja nendega seotud lood meie mälestustes, küllap kogu meie olemuses, minapildis. Nad otsekui elaksid omal moel edasi, kuigi on vanaisa näitel veerandsada aastat tagasi meile tuttavast olemise vormist lahkunud. 

Sel ajal, kui vanaisa maeti, kattis kogu kalmistu metsaalust siniste lillede vaip. Mäletan seda nii selgesti. Ja nüüd, kui käisime küünlaid süütamas, kumas leekiv-punetava taeva taustal taas seesama siniste lillede meri. 

Kas teate, see punane kuma ei vajunudki pimeduseks enne, kui olime koju jõudnud! Vaatasime veel veidi muutunud Kadrinat, sõitsime täiesti uut teed mööda vanaema majani ja nägime ta kunagises kodus uute inimeste liikumist. Rääkisin Jaanile veel mõned lood ja tundsin, et taevake, igale tänava-, poe- ja aianurgale siin laotub mu lapsepõlv. Minu väikese tüdruku maailm, minu naerud ja nutud, jalutuskäigud ja igavlemised. Minu rahutu loomus, põnevustotsiv vaim, samas kindel seljatagune. Vanaema ja vanaisa. Aga eelkõige just see … usalduse ja armastuse ja natuke ka valu tunne. Kui kähku see kõik on möödunud. Kadrina justkui on… ja ei ole ka. Saate aru küll.  

Tallinna poole sõites oli ammuloojunud päikese puna otse me ees. Aga selle puna kohal kõrgel taevas säras üks väike hästi ere täht. Teisi tähti ei olnud veel üldse nähtaval, polnud ju õieti pimegi, tema aga sätendas nii kaunilt!

Mul on telefonis selline äpp nagu Stellarium. Sellega taevasse näidates saab teada kõik tähed ja tähtkujud, mis parasjagu laotuses. Selgus, et see ere täht, mis meile koduteed näitas, oli Veenus. Armastuse täht. 

Autos mängis vaikselt muusika. Tahtsin, et Jaan kuulaks mõnda laulu Helise poolt minule tehtud playlistist. Andekad inimesed, imelise sõnumiga muusika, teejuhiks armastuse täht leekivpunases taevas Kontsertmõtisklus tehtud, küünlad süüdatud, mälestused heietatud. Rahu tunne. Käsi teise käes. Soojus. 

Hea, et Jaan tajub maailma samamoodi, kui minagi. Kui hea on üheskoos rännata.

Päästja

Ta on tõesti üles tõusnud!

 Mul on aeg-ajalt kummalised elu ülesanded. Usun, et sääraseid ei anta just paljudele. Ja vähesed võtaksid säärased enda kanda. Mina olen võtnud. Võtsin kakskümmend viis aastat tagasi ja võtan ka nüüd. Arvan, et nende lahendamine oli siis ja on ka praegu vajalik ja elupäästev. Samas oli see siis ja on ka praegu minu jaoks väga närvesööv ja kurnav. Aga kes siis veel, kui mitte mina. Tundsin siis ja tunnen ka praegu, et olen selleks “kutsutud ja seatud”. Ilma mingi eneseupituseta. Tegelikult võtan neis teemades kanda pisut liiga palju. Lihtsalt ma ei saa teisiti. 

Mõlemad neist on mõnes mõttes vägisi tehtud heateod. Sugugi mitte tolle inimese kahekümne viie aasta taguse tahte kohaselt. Mitte ka praeguse hädasolija tahte kohaselt. Tegelikult lausa tugevalt kummagi vastu, kuna nad kumbki ei oleks, üks oma toonase, teine oma praeguse “mina” juures oma päästmisaktsiooniga eluilmaski nõus olnud. Olen need mõlemad tõtt-öelda vägisi läbi surunud, päästes kakskümmend viis aastat tagasi ja püüdes päästa ka praegu endale olulist inimest tema enese käest. Sest muidu oleks läinud siis ja läheks ka nüüd väga halvasti. Mõneti elu ja surma küsimus. 

Esimesest päästmisest ei teadnud toona mitte keegi. Peale ühe arsti, kelle nõu ma kuulda võtsin ja kelle nõu kohaselt tegutsesin. Tagantjärgi mõeldes oli see õudne protsess ja tahaksin endale, tollasele vaprale noorele naisele teha pika-pika pai. Kakskümmend viis aastat tagasi ei osanud ma veel mõeldagi, kas ja mida ma ise tunnen ja läbi elan. Praegu tean, et päästsin seeläbi tõesti inimese elu. Aga arvasin siiani, et teist korda ei teeks ma midagi säärast mitte mingil juhul. Eluilmaski.

Siiski. Sellest praegusest teatakse küll. Mu selja taga on väga paljud suurepärased inimesed, kes aduvad asja hädavajalikkust. Kes on mind hindamatult palju aidanud. Ilma kelleta poleks minust ühti.  Peamiseks “reklaaminäoks” olen aga taas mina. Mul ei olnud muud valikut. Osad võimalikest sekkujaist olid liiga vanad või haiged, keegi oli välismaal ja mõned polnud sellise koorma kandmiseks asjaga piisavalt lähedalt seotud. Juhtlõngad selle olukorra lahenemiseks olid Jumala poolt imeliselt valmis seatud. Inimesed olid kui malenupud õigetel kohtadel. Ma ei olnud kaugeltki üksi, kuid “oma näoga” jäin siiski aktsiooni põhiliseks läbiviijaks. Hakkan alles praegu aduma, kui kurnav see minu jaoks oli. Just vaimselt.

Toona, kakskümmend viis aastat tagasi tekkis “päästetud” inimesel minu vastu viha. Ta ei teadnud , et mina teda aitasin. Harjumine oma “uue olekuga” võttis aega ja muutis ärevuse raevuks. Mina olin lähim, nii distantsi, kui suhte mõttes. Mu heategu pöördus mõnes mõttes mu enese vastu, aga ma ei ole seda kordagi kahetsenud, kuigi suhet ennast kahetsesin mõneti küll. Kandsin oma saladust aastaid ja kui viimaks selle päevavalgele tõin, tekitasin korraks veelgi suurema šoki. Mingi aja pärast see taandus. Midagi tänulaadset tuli aga alles aastaid hiljem. Aga mis põhiline - inimene paranes ja enam tal toonast probleemi pole! Nüüd saab ta ka ise aru…

Praegu olen ma samuti vihaalune. Praegune abivajaja teab hästi, et minu tegutsemine on temaga toimuvate protsesside taga, aga ta ei pea seda päästmiseks ega abiks, vaid millekski hirmsaks ja julmaks. Tema ellu sissetungimiseks. Tema elu tahtevastaseks muutmiseks. Vaenlaseks olemiseks. Jah, ma tean küll, et ta pole praegu oma vaimult tema ise, aga ikkagi. See on keeruline. Soovin väga, et ühel päeval tuleb taipamine. Selgus. Ma ei oota mingit tänu. Ootan mõistmist. Enam ei ütle ma, et kolmandat korda ei teeks ma midagi säärast mitte mingil juhul. Kui muud võimalust poleks, teeksin küll. 

Sõltuvus- ja psüühikahäirega inimene pole oma haiguse edenedes mingist hetkest enam tema ise. Kui tema kõrval pole ühtegi “päästjat”, läheb asi omasoodu. Tavaliselt kiiresti allamäge. Pange tähele, “päästmine” ei tähenda siikohal lõputut halamist või tänitamist, vaid konktreetset tegutsemist. Kas kõik või mitte midagi!

 Profesionaalse abi ja ravi korral leiab abivajaja end taas üles. Sellel ajaperioodil lähedasena tema kõrval seista võib olla hirmutav ja segadusse ajav. See ei too endaga rõõmu ja tänusõnu. Pigem vastupidi. Tugev inimene saab sellega hakkama. Ta teab, kes ta on ja milline on tema eesmärk. Mis ei tähenda, et tal poleks keerukas. Mis ei tähenda, et ta ei seisaks igapäevaselt dilemma ees, kas ehk poleks parem kõik sinnapaika jätta. Siiski surub ta oma lahenduse läbi, sest ta teab, et see on õige. Piltlikult öeldes kasvõi läbi vere ja pisarate. 

Ma ei kahetse toda kahekümne viie aasta tagust tegutsemist. Sõltuvushäiresse sekkumist. Ja hoopiski ei kahetse ma praegust. Tõsisele psüühikahäirele konkreetse, aga karmina tunduva abi leidmist. Sel korral pole ma ka üksi - mu abikaasa Jaan kannab nüüd kõike koos minuga!

Aitas Jumal siis, selle ühe inimesega, aitab küllap ka nüüd, selle teisega.

Palvetan. 

Kohutav ilu

Taanduja

 Oh, eks ma olen ju ennegi kirjutanud, et mulle meeldib ilu ja andekus! Nii hea, et meie ümber on nii ühte kui teist piisavalt. Ometi on kõige inspireerivam kohtuda ilu ja andekusega sellises doseeringus, mis korraks hinge kinni võtab ja seejärel valjult ahhetama paneb. Või nähtu-kuuldu üle pikalt arutlema meelitab. Või endalegi loomepuhangu kingib. 

Ilu ja anded muudavad meid kõiki paremateks inimesteks, kui me need ometigi märkaksime ja vastu võtaksime. Kõige selle müra seest, läbi mille meile päevast päeva rämpsu ja tühisust kaela määritakse, jääb väärtuslik vahel märkamata. Seda õnnelikum on olemine õhtutes, mil seda lausa kamaluga antakse. 

Või päevades. 

Tegelikult algas seekordne sügavuti tajutav “ilurännak” juba Saaremaal. Rannas, mille merejääl olime vaevu kuu varem teineteise rõõmuks piruette teinud, võttis meid vastu sillerdav kevad. Tabasime ta otse talve viimase taandumise hetkel. Siin-seal otsisid sulavad jääkamakad teineteisest viluvarju, moodustades veepiiril viimseid tasakesi sulavaid hangekesi ja saarekesi. Aga nende jaoks ei jagunud meil seekord silmi. 

Me imetlesime hoopis teist ilu. Olime Looja kevadise loomingu lummuses, silmitsedes erksinises taevas tiirutavaid laululinde ning vastavanenud päikesekollaseid paiseleheõisi. Heitsime end vabanenult erkrohelisele sametpehmele sambavaibale. Kuivale, kas pole ime! 

Ei, ilm polnud soe, tuul tuuseldas katmata kukalt ja kurguauku, surus end sisse lahtistest hõlmadest ja pillutas pisut peent liivagi õhku, otsekui ähvardades, et temaga ei ole nalja. Aga need, kel südamed armastust täis ja meeled tulvil ilu, ei pane segajaid tähele. Nende jaoks on kõik pakutav täiuslik. 

Jõudnud tagasi Tallinna, imetlemine jätkus.

Et ilu ja andekust võib kanda ka üks pealtnäha nii ja naa sisuga muusikal, ei osanud esmalt aimatagi. Ometi suurenes arukate soovitajate arv ja piletid olid muutumatult välja müüdud. Asi hakkas mind väga huvitama ja Jaan, imemees, hankiski meile pääsmed! Inimestega ikka tasub heades suhetes olla ja tema kohe oskab seda kunsti. 

Jutt käib muusikalist “Kinky boots”. Teate, ma pole üldse eriline muusikalide ja muu säärase “lihtsalt seeditava kraami” fänn. Viimati saime piletid mingile Broadway üleshaibitud show'le ja see oli küll pehmelt öeldes mage. Nii sisu kui esituse poolest. Aga Vanemuine on teinud uskumatult vägeva tüki! Milline roll Rolf Roosalult, uskumatu! Kui vägev liikumine, kui äge esitus! Priit Võigemast oma tuntud headuses- taas üks üüratult kandev roll, kuidas ta need kõik ometi välja kannab. Kogu trupp… Oeh, mulle meeldivad andekad inimesed!

Ja järgmisel päeval järgmine imetlemine. 

Kujutage pilti, et kellelgi võib olla selline sõber, kes kutsub kõik oma head sõbrad ja kaasteelised kinno kokku, katab neile laua parima šampanja ja erinevate ampsudega ning seejärel näitab umbes 180-le kokkutulnule enda poolt reserveeritud saalis filmi, mis teda ennast väga kõnetas ja mida tahab nüüd endale tähtsate inimestega jagada. Filmi, mis on ilust ja elu tõelistest väärtustest. Filmi, mis ei jäta vist kedagi külmaks. Filmi, mis paneb oma teistsugususega ahhetama, tekitab küsimusi ja tahet arutleda. Jaanil on selline sõber. 

Niisiis - Paolo Sorrentino film “La grande bellezza”, eesti keelde tõlgituna “Kohutav ilu”. Ma ei oska seda kuidagi ümber jutustada, aga see puudutab. Usun, et igaüht. Väärt sõber, kes kogu saalitäie mõtlema suunas.

Ja järgmisel päeval taas imetlemine. 

Teate, ma armastan klaverit! See on nii paindlik, kaunilt kõnelev pill. Ja kui keegi seda briljantselt valdab, on kuulamine lihtsalt nauding! Sel korral mängis Ralf Taal üksi ja abikaasa Kaiga neljal käel Chopini. Chopin on üks mu vaieldamatutest lemmikutest, mängin seda tihti ka ise, mis sest, et mitte nii kaunilt. Kõik need sillerdused ja keerukad üles-alla passaažid, see ülim meisterlikkus, mis kõlab kergelt ja lennukalt… Imeline! Ja nii tore, et olime kogu perega kuulamas. 

Sosistan siin salaja, et mul on veel kolme klaveri soolokontserdi piletid ootel- üks aprillis, üks juunis, üks sügisel. Ootan neid kõiki väga. Huvitav, nad tunduvad mulle praegu nagu eriti hoolikalt valmistatud hõrgutised, mida saab õigel ajal maitsma minna!

Pergolesi Stabat Mater on ka üks äärmiselt kaunis ja sügav teos. See kirjeldab Neitsi Maarja kannatusi, kui ta seisab oma poja Jeesuse risti all Tema ristilöömise ajal. Seda esitame pühapäeval koos kahe lauljaga, Marion Melniku ja Annaliisa Pillakuga Rootsi-Mihkli kirikus. Mina siis orelil. Hämmastav, et Pergolesi, kes elas vaid 26-aastaseks, oli suuteline kirjutama nii sügavat ja hingepuudutavat muusikat. Ilmsegelt on tegu geeniusega. 

Ka Chopin, kes elas kõigest 39 aastaseks, komponeeris eilsel kontserdil neljal käel esitatud Variatsioonid Mozarti teemale kõigest 17-aastasena! Meeletult tehniline ja seejuures imeilus teos. Mu trio on praegu 17… Mõtlemapanev.

Olen õnnelik, et mu ümber on nii palju kaunist ja märkimisväärset. Olen rahul, et tühist plära ja tuuseldamist on jäänud kordades vähemaks ja et rahulik elu toob nähtavale nii palju väärtuslikku. Kuidagi helde ja helge on olla!

Kodukontsert

 

Avega

Möödunud nädalavahetus oli vägagi eriline. 

Et tegu on vastalanud paastuajaga, peatun kõigepealt sellel, mis tundeid tekitab minus see 40-päevane Kristuse kannatusaja meenutamine üldse. Asi on nimelt selles, et vastlapäev ehk paastuajale eelnev päev on minu jaoks seotud mitmeaastase traditsiooniga, mille oleme koos sõbrannaga ellu kutsunud ja mis tekitab üksjagu ootust ja põnevust. Lootus saada paremaks inimeseks pole ju üldsegi paha! Niisiis õhin ühest küljest, teisest teadmine, et kohe saabub tõsine endasse vaatamise aeg

Vastlapäeval ei lase me niisama liugu ega õgi kukleid. Jah, me küll kohtume kohvikus, aga seal arutame hoopis üksipulgi läbi, millest sel paastuajal peaksime loobuma. Oi, need on närvekõditavalt pikad sedelid sellega, mida kõike enese jaoks selle 40 päeva jooksul piirame! (Mainin vaikselt ka seda, et paljudes asjades kipume õige pea korrektiive ja järeleandmisi tegema, aga ausõna, me vähemalt püüame!)

Sel aastal tegime aga kõik teisiti. Esiteks, me ei kohtunud. Teiseks, me ei seadnud endale toitumisega seotud piiranguid. Kolmandaks, me ei koostanud pikka nimekirja keelatust. Mina lubasin olla pika meelega (olen isikuomaduste poolest väga kärsitu) ja tänulik, mitte kritiseerida ja mitte rääkida taga. Ühtlasi lubasin paastuaja jooksul läbi lugeda Uue Testamendi. Arvan, et seda kõike tehes või mitte tehes olen sel paastuajal õigel teel.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Minu kirjutamist ajendas see tohutu tänutunne, mida nüüd väljendama asun, nii nagu paastuajal eriliselt tegema pidingi. Nimelt täitus üks mu suur unistus, kodukontserdi formaat. Jah, esimene kodukontsert ehk Kaunite Kunstide Õhtu on tõepoolest aste leidnud ja kui arvasin selle olevat selliseks “alguse asjaks”, kus kompan ajalisi piire ja inimeste ning teemade omavahelist haakumist, siis tegelikkuses kujuneski kõik täpselt selliseks nagu olin ette kujutanud. Esmalt suutsin pihku püüda aimatava meeleolu, mida seekordne teema “Eestimaa ja eesti keel” võiks pakkuda. Ja edasi läks kõik libedalt. Kõike oli parasjagu, muusikat, luulet, kunsti. Oli vaba olemist, improvisatsiooni, oli aplausi ja hiirvaikseid hetki. Mul oli imeline olla ja järelkajadest tundub, et teistelgi. Midagi ei valgunud laiali ega lõppenud ka poole sõna pealt. 

See üritus saab nüüd uueks traditsiooniks! Järgmisel korral on puudel juba lehed peal, ehk õitseb sirel, ehk on teisigi õisi. Ja ehk mängime ja luuletame aias, verandal, koos päikese ja tuulega. See saab olema pisut teistsugune Kaunite Kunstide Õhtu, aga põhiline, et säiliks sama meeleolu- tänulikkus kogu selle tohutu ilu üle, mis meid ümbritseb, muusikas, kirjanduses, kunstis, looduses- ja eelkõige meis enestes. Ainult läbi seesuguste kohtumiste ja teineteisele pühendatud vaikuse ja esitamise hetkede tuleb see kõik kiht-kihilt nähtavaks. Ja mitte ühe korraga. Läbi aja voolamise, läbi traditsiooni kinnistumise, läbi uute avastamiste. Ja läbi tohutu tänulikkuse, et see kõik on võimalik. 

Mina juba tean, millist kunstnikku ma järgmisel korral tutvustan! Aga seda ma veel ei tea, milline saab olema mu varasuvine muusika. 

Aga praegu! Oleme trioga Lõuna-Eestis, tuhiseme suuskadel ja lumelaual mägedest alla, sõidame tõstukiga üles, vuhiseme taas alla. Meil ei ole mõtteid peas, on ainult kiirus, lõputult mõnus kõrvus vihisev  kiirus. Seegi puhastab! Puhastab pea räpastest mõtetest, puhastab hinge täitmatusest. Teate, kuidas mulle meeldib kiirus! Ah ei, see pole mitte kiirustamine, millega igapäevaselt maadlen, vaid see kiirus, mille jaoks olen võtnud eraldi aja. Sööstmise aja! Hinge paitav ja lõputut rõõmu paiskav kiirus, kui mõistate.

Eestil on sünnipäev. Meie tähistame seda suuskadel. Elagu Eesti! Elagu ta lumised nõlvad! Andku Jumal talle ja meile kõigile rahu! 

Jossiga

Sünnipäevadest

 

Tordi peal olgu mistahes (väiksed) numbrid

Mul on homme viiekümne teine kord olla sünnipäevalaps. 

Hakkasin mõtlema, mitu sünnipäeva on mul üldse elu jooksul meelde jäänud. Ja paraku on asjalood nii, et ega neid palju pole. Lasteaiaeast ei mäleta ma mitte ainsatki pidu. Meeles on vaid see, et ükskord oli mul tibuga tort. Aga kui vanaks ma sain… ei tea! 

Esimesed päris mälestused pärinevad siiski ajast, mil elasime juba Järvevana teel. Mäletan, et valmistasin oma sünnipäeva kutsed ise. Joonistasin kaardikesed, mille sisse kirjutasin umbes nii: “Armas Kai (Reet, Sigrid vms)! Palun tule minu sünnipäevale 4.veebruaril kell 15.00. Maris” Ja oligi kõik. Oma hoovi lastele käisin neid kutseid ise salaja postkastidesse pistmas. Toonasest klassist mul palju külalisi ei käinud, mõni siiski. 

Sünnipäeval pakuti kartulisalatit ja viinerit. Peo teises pooles toodi lauale tort. Nagu ikka. Sünnipäeval mängisime igasugu seltskonnamänge. Kapsapead ja pimesikku ja peitust. Mingit värvipoe mängu ka, aga kuidas see täpselt käis, ma enam ei mäleta. Mäletan, et ükskord jäi sõber Reet mu sünnipäeval meile ööseks, hommikul oli mul aga 39 palavik ning sain vaid aknast kostuvate häälte kaudu kujutleda, kuidas Reet mu hoovisõpradega lumises õues mängib. Oi, ma olin nutune!

Kui ma Muusikakeskkooli õppima läksin, lõppes lapsepõlv mõnes mõttes ära. Sünnipäevale minnes tuli end korralikult üles lüüa ja jalas käisid mitte sussid, vaid kingad. Mäletan, kui piinlik mul sõbranna sünnipäeval oma punaste susside pärast oli- absoluutselt kõikidel teistel olid korralikud peokingad jalas! Ta sai siis 13. 

Aga enda sünnipäevi ma sellest ajast ei mäleta. Kas ma neid üldse pidasingi? Teiste omadel mängiti peaaegu alati pudelimängu ja küsiti võimalikult isiklikke küsimusi (keda sa armastad jms.)

Otsa-kooli ajal polnud vist mingeid sünnipäevi, aga muusikaakadeemias olid mul vähemalt ühel korral oreli üliõpilastest kaaslased kodus külas. Kas keegi mäletab enamat? 

Kahekümne viiendal sünnipäeval oli mul koos V-ga esimene selline pidu, mida siiani hästi mäletan. See toimus Burmani villas. Kohal oli tohutult rahvast ja pidu läks väga pikaks. Kui villast lahkuma pidime, jätkasime esmalt Bonnie ja Clyde's, varajastel hommikutundidel läksime aga edasi Moskva kohvikusse. 

30-ndat sünnipäeva tähistasin hoopis Egiptuses. 

35-ndal sünnipäeval oli mul kodus kolm kuuajast titte ja mäletan, et käisime hoopis Lillepaviljonis ühe V. sõbra sünnipäeval. Too pidu oli mereteemaline. Kolmikute juures oli seni hoidja. 

40. sünnipäeva tähistasime V-ga Saku mõisas. See pidu on eredalt meeles. Külalisi oli 90 ringis. Pidu viis läbi õhtujuht. Muusikat tegid Maarja-Liis ja Peeter Rebane.  Kohal oli fotograaf, meie elusündmustest korraldati viktoriin, seinal jooksis slaidishow meist ja triost. 

Ûliraju sünnipäevapeo pidasin siis, kui sain 49. Pidu toimus kodus ja tants ning trall kestsid varajaste hommikutundideni.

50-daks sünnipäevaks olin, nagu Jaan mulle lubas, taas abielus. See pidu on mul hästi meeles, kuigi külalisi ei olnud väga palju, nii paarkümne ringis. See oli igaühele isiklikult pühendamise pidu.

51.sünnipäev oli väga erakordne, kuna siis sain Jaanilt kingituseks kolmikute maali. 

Nüüd siis 52. Mul on taas avatud uksed. Kõik head sõbrad ja kallid sugulased on alates pärastlõunast oodatud. Eks näis, mis üllatused sel korral. Sünnipäevadel on ikka selline pidulik ja teistsugune tunne. Juba seetõttu on see üks tore päev. 

Sugupuu

Helis Ana ja Vaariga

 Kuulsin täna kirikus ilusat mõttekäiku sellest, kuidas igaüks kuulub esivanemate kaudu kindlasse sugupuusse, ja mida rohkem inimesi seal “okste” ja “harudena” on, seda laiema võra see puu moodustab ning nagu looduseski, pakub laiema võrega puu rohkem varju ja kaitset kui üksik ja kidur. 

Kirikus läks jutt küll edasi Jumala perekonna juurde, mina aga jäin mõttesse, kas ka minu sugupuu on piisavalt laia võraga, et pakkuda vajadusel varju ja kaitset. 

Mu mõlemad vanemad on pärit maalt, aga linna õppima tulles jäänud siia, Tallinnasse, abiellunud ja loonud pere.  Olen niisiis alles teist põlve linnainimene. Emapoolses suguvõsas oskan nimetada veel vaid paari inimest, kes linnas elavad. Isapoolses on linna ümberasunuid rohkem. 

Ega puu võra suurust ja kohevust vast määragi suurt see, kas ta kasvab maal või linnas. Määrab see, kas on pinnas on lopsakaks kasvamiseks piisavalt sobiv. See tähendab, et kas meie vanemad ja vanavanemad on meile pärandanud piisavalt palju selliseid õpetusi ja väärtusi, mida saaksime endagi elus rakendada ja mille kaudu tunduks maailm justkui lihtsam ja turvalisem paik. 

Ja algatuseks sobiks vast hoopis küsida, kas juhul, kui sugupuu ongi laia võraga, on see ka piisavalt ühtehoidev või moodustab hoopis sellise harali puu, mille erinevate okste alt võib varju leida küll, kui mis suure tormi eest ühtsena küll mingit kaitset ei paku. Mnjah, on, millele mõelda. 

Mulle tundub, et vanasti hoidsid inimesed palju rohkem ühte. Näiteks mu emapoolne suguvõsa käis üsna usinasti läbi. Kõige rohkem suhtlesime küll onu perega, aga ka vanaema poolõdede ja nende tütarde peredega oli väike kontakt olemas. Praegu on kõik jäänud üsna soiku. Pole ju enam vanaema sünnipäeva ega Kadrina jõulusid, mille pärast kohale tulla ja koos olla. Kõnnu, vanaema sünnikoha, kokkutulekud on võtnud hoopis teise vormi.  Kunagi käisime, olime, laulsime. Nüüd on teised ajad ja võõrad inimesed.

Emapoolse vanaisa sugulased- ta õed ja nende järeltulijad olid meie jaoks siiski otsekui sugupuult äralõigatud oksad ja nende nimesid ja isegi olemasolu tean vaid aimamisi. Vanaema ja ema suhtlesid nendega üli-minimaalselt ja meie põlvkonda ei pühendatud sellesse üldse. Millest on kahju, sest teadaolevalt on/oli nende hulgas haritud, põnevaid inimesi. Aga noh, vanaisa “eripärade” tõttu hoidsid “meie omad” eraldi ning vanaema ei osanud ehk olukorda lahendada. Lisaks veel mineviku haavatasaamised. Pärandi-asjad. Ah ei tea…

Isapoolne suguselts ehk isaisa-poolsed sugupuu oksad suhtlesid omavahel päris tihedasti. Eriti saab seda öelda Tallinnas elavate sugulaste kohta. Isa onupoja ja täditütre pered olid minu mäletamist mööda üsna tihedas läbikäimises, ühe vanatädi lapselapsed olid minuealistest kõige lähedasemad, käisid mu sünnipäeval ja puha (tõsi, vastupidist- et mina nende omal oleksin käinud, ma ei mäleta). Praeguseks pole mul mitte ühegagi neist mingit sidet. Vaid Muhu omadega suhtleme aeg-ajalt. Küll mitte väga isiklikul, vaid pigem Muhu-teemade pinnal. Aga no vähemalt suhtleme. 

Kui olin laps, siis käisid vanaisa õed ja vend oma peredega suviti ka Muhus, need olid oodatud kohtumised, heinaveo talgud, sauna ehitus ja muu, lisaks vahvad peod koos lauluga. Nojah, kõik olid ju sealtsamast talust pärit… Aga mis teha, enam sellist suhtlust ei ole ega tule. Ülekohus, solvumised ja mis kõikveel…

Isa emapoolne suguvõsa on veel kindlakäelisemalt, kui emapoolse vanaisa oma, ära lõigatud. Seda pole lihtsalt kunagi olnudki. Niisiis ei anna seda ka enam kuidagi taastada. 

Arutasin seda teemat ka Jaaniga. Jaan lisas, et kuna mu vanemate põlvkond oli sõjajärgne, pidid tolle aja inimesed juba olude sunnil rohkem kokku hoidma, kui praeguse aja omad. Maa inimestega tuli arvestada ja neil abiks käia, kuna neilt sai näiteks toitu - liha, juurikaid ja muud- sest poes polnud ju peaaegu midagi. Linna inimestelt sai aga näiteks õpingute ajal ulualust. Või lausa iseseisva elu alguses, minu vanemate näitel, kes elasid oma abielu esimestel kuudel koos minuga mu vanatädide kööktoa kapitaguses. Jaan arvas, et loomult on eestlane siiski eraklik, aga rasketel aegadel hoitakse kokku. Mis on tõsi.

Aga tegelikult pole kõik ülalmainitu üldse niivõrd oluline, tõstab nüüd minus pead terapeut. Kõige olulisemad on suhted. Suhete kvaliteet, mitte kvantiteet. Ka väga väike sugupuuke võib anda kindlust ja varju, kui seal on armastavad ja suure hingetarkusega inimesed. 

Teate, ma ei suuda enam lugeda ühtegi raamatut, mis räägib nõuka-aegsest elust, seal vohavast vaimsest ja füüsilisest vägivallast, eriti laste suunal. Jälle sattus üks säärane raamat oma jäledate kirjeldustega kätte ja ma jätsin selle lihtsalt pooleli! Kõik need jutud mingitest roppudest julmadest joodikutest kasuisadest, pedofiilidest ja jätistest, kelle vastu hingetarkuseta emad jõuetud olid, jõledast koolikiusust, mille vastu mitte keegi ei astunud …. Talumatu! 

Hiljuti oli kusagil artikkel, kus muusik Maria Faust ütles, et tal on hea meel, et ta kasvas isata. Jah, loomulikult oleks ma soovinud, et mul oleks isa, ütles ta. Aga sellist isa nagu mul, ei ole ma kunagi igatsenud, lisas ta. Kust tulevad naised, kes kaklevad mingite külajoodikute eest, küsis ta veel. Miks nad üksi ei oska ola? Õnneks oli ta oma emal oidu. 

Oma kodudest tulevad nad. Kõik rõvedus ja julmus pärineb meie, eesti inimeste kodudest. Ka tänapäeval. Mul on oma terapeuditee algusest meeles mõned eriti õõvastavad juhtumid, mille peale tahaksin veel tänagi appi karjuda. Loomulikult ei saanud ma neid peresid eriti palju aidata, aga kuidas ma soovin, et oleksin saanud panna kohese piiri, sest selline jõhkus, mis ühes või teises kodus ilmnes, on lubamatu! Ma ei tahaks analüüsida nende jätiste minevikku, kellega kohtusin, olgugi, et kõigele on seletus. Mõnikord lihtsalt ei oleks vaja seletada seal, kus tuleks kiiresti tegutseda ja muuta seda, mida veel muuta saab. Päästa lapsi, kel pole mingit valikuvõimalust. Vaesed väikesed!

Kokkuvõtteks, sugupuu saab olla ja loodetavasti enamusel ongi üks varju ja kaitset pakkuv puu. Paraku võib ta olla ka läbimädanenud puu, mis viimaks inimesele kaela kukub. Sellistest puudest on targem eemale hoida. Kui veab, võib läbi suhete, kas abiellumise või sügavate sõprussuhete, end turvaliselt mõne muu sugupuu alt leida. Täiskasvanueas sõltub palju iseenda valikutest. 

Soovin, et meie sugupuu minupoolne võra pakuks lõpmata palju armastust, hoolimist ja turvatunnet nii mu lastele, kui mu lähisugulaste peredele. Et see oleks tihe, kauni võraga puu, mille lehed tuules tasakesi kahisevad ja millest kumavad läbi kuldsed päiksekiired. Et kõik mu kallid tahaksid selle alla koonduda, kiirustamata lugusid vesta, tassikest teed rüübata ja tänumeeles naeratada. 

Tangot tantsitakse kahekesi

Kuulamise kunst

 Jälle olime sattunud selle mehe kõrvale. Ta oli ju iseenesest tore, selline rõõmsa olekuga. Aga teadsin ette, et sellest tuleb üks igav õhtu. Ükskord juba oli nii. Siis olid teemaks veinid ja mingid seened.

Veini oli ka seekord laual ohtralt.

“Kõigepealt oli mul mitu korterit Pärnus,” alustas ta, “ja siis Tartus.” 

Selge. Nüüd on siis teemaks kinnisvara, mida tal tundus jätkuvat kõneanniga võrdelises seoses. Ohkasin. Aknast ei paistnud kah midagi huvitavat, pime oli. Polnud parata, hakkasin poolvägisi ühe kõrvaga Eestimaale tasapisi tiiru peale tegema, sest õhtu oli pikk ja sööke kanti lauale kiirustamata. Eelroa ajal liiguti jutuga linnadest maale, kust osteti samuti üht koma teist, sest raha ju oli ja kuhu sa seda mujale ikka paigutad. Ühtlasi kaasati oma kinnisvara osturännakuile ärimaastikul tuntud tegelasi ja loomulikult poliitikuid ning üheskoos külastati vahelduseks ka mõisasid ja losse. Küll sai ühest villast otse pea ees järve hüpata, küll jooksis teisest jõgi läbi. Aga kui raha on, tahad ikka parimat. Ahja ürgoru kandis tahtsin Jaanile midagi kommentaariks öelda, aga paraku ta selle kõva seletamise vahele ei kuulnud, see tema kõrvakuulmine…

Kahtlemata on ta kinnisvaraspets, kahtlemata! Aga kuskilt oli temagi alustanud, noh nii ajatäiteks, ega ta siis kohe teadnud, kuhu investeerida, kui raha oli. Tuli ära paigutada, teadmata et korterid, need toovad vaid näpuotsaga sisse! Heh!

Vastasistuv paar noogutas liiga innukalt. See andis jutupaunikule väge. 

“No vannalinnas tuli kohe Pikale tänavale käpp peale panna,” jätkas ta, võttis lonksu veini ja põrutas: “vanalinn, see juba on midagi. Kui ikka on raha, tuleb kogu vanalinn ära osta.” Ta vaatas õhetava näoga ringi, noogutasin vaevumärgatavalt, et ta mingil juhul kordama ei peaks.

Õudselt igav oli! Jaan niheles üht-ja teistpidi ning sonkis leivaviiluga minust järelejäänud kastet. See, et krevetid selle kastme sees olid olid olnud ülimaitsvad, ei omanud “suurmehe” suurte tehingute ja nautlemiskirjelduste kõrval mingit tähendust.

Peagi jõudsime jutuga välismaale. Lennukiga, ärge arvake, et maad mööda! Lennuajad olid mingi kella kolme paiku, niisiis päevased, korralikud kallid lennud, aga saate aru, isegi sellised lennud võivad hilineda! Isegi, kui on raha! Siiski nad said kohale, jumal tänatud. Aga see on juba omaette jutt, einoh, oodake vaid… Nüüd oli ta juba näost tumepunane. 

Vaatasin Jaanile otsa, aga ei öelnud enam midagi. Küllap mu silmad olid paluvad, sest ta noogutas. Mu lause polekski olnud pikk, aga ta oleks sellele ikkagi sisse sõitnud, sest ta jätkas kohe ja veelgi valjemini.

Ikka paganama hea on lõuna pool kinnisvara omada. “Algul oli mingi korter, hiljem ostsin mõned juurde, jah, mere äärde küll - aga korter on ikka korter!” Kui ikka raha on, tuleb osta maja. Mis nii viga, ühel pool rannik ja meri, paar tundi teisele poole- ja juba paistavad mäesuusakuurortid. Te ikka seal kõige võimsamas olete käinud? See küsimus polnud vastamiseks, vaid teadustamiseks, et tema on. 

Hispaania, Itaalia ja tont teab mille ümber tiirlesime pearoa nautlemise asemel. Tükk tüki haaval läks hiidlest küll kurgust alla, aga kõrv püüdis basseiniga majade eeliseid basseinita isendite ees. See oli pikk ja igav ekskurss, aga kui ikka raha on, tuleb kuulata. 

Enne magustoitu sattusime merele. “Ah, igavuse pärast sai purjekas ostetud. Aga no on mõnus küll, paned pillile hääled sisse ja loksud keset Vahemerd. Oota, kellel see veel sealkandis sama paat on? Eiei, sellel mehel oli veidi väiksem…”.

Mul on magusavaba kuu, sestap limpsisin magustoidu asemel vaid mandlipiimaga kohvi ja unistasin kodusest voodist. Enne peo lõppu käisin aga poole kõrvaga ära veel mõnel eksootilisel maal, vat Taisse võiks ka mõne villa ehitada, kui ikka raha on… Jube hea on talvel käia, hüppad peadpidi otse ookeani, normaalne värk. Oota kus see nüüd oli, Singapuris või Kuala Lumpuris, kui …

Õnneks sai ka see õhtu otsa. Tegu oli küll ühe mehe jutušõuga ja juuresolijad ei saanud kuuldavale tuua ainsatki omapoolset lauset, aga vähemalt tema oli õnnelik. Tahtsin küll üle õla visata, et käigu vahepeal kuu peal ka ära, et järgmisel korral oleks veelgi põnevam, aga mõtlesin ümber, et las jääb. 

Toit oli muidu ülihea. 

Meele muutlikkusest ja muust

 

Lisanni kaunistatud kodukuusk.

Huvitav on see elu. Huvitav ja ilus. Ja inimese meel on oma muutlikkuses samuti kummaline. Vahel vajab ta teiste hulka kuulumist, jutuvada ja rõõmutsemist, vahel igatseb täit vaikust ja rahu, iseenesega olemist, sisekaemust, asjade üle järele mõtlemist. Talvise pööripäeva ja jõulu ajal võivad need igatsused ilmutada end nii korraga kui kordamööda. Vähemalt minul. 

Koosolemisel ja rõõmsal lärmakusel on oma võlu täiesti olemas - siis, kui tegemist on koosolemisega, millel on sügavam väärtus. Muidugi võib ka näiteks suurtel, head reklaami saanud jõulukontsertidel olla hea idee, huvipakkuv kava ja muid rõõmutoovaid elemente, ometi kipuvad need olema liiga anonüümsed, et piisavalt puudutada. Lähed janunedes, et saada tuge ja täidet, tagasi tuled sama janusena, lisaboonuseks väsimus ning üleküllastus rahvamassidest.

Sügavam väärtus on aga väiksemal seltskonnal. Näiteks oma laiemal pereringil, kuhu kuulub nii noori kui vanu, vaikseid ja temperamentseid, sügavamaid ning pealiskaudsemaid. Nende kõikidega saab jutustada oma lugu. Mälestustekett, mis seob meid ühte tänasel päeval, lookleb ühes paljude lähedastega lausa aastakümnete taha. Läinud aegade hämaruses tundub mõni ajaetapp üsna hägune või on mälust sootuks kustunud, aga seda armsam on need kadunud lülid koos olles taas säravaks jutustada. Rääkimata suurimast väärtusest - et on, kellega jutustada.

Isa elas sügisel läbi tõsise terviserikke. Infarkt ja Jumala heldus ning arstide osavus, et ta võis kliinilisest surmast ellu tagasi pöörduda, on andnud meie pere loole uue mõõtme. Teistsuguse tänulikkuse. Märkamise. Leplikkuse. Abivalmiduse. Alandlikkuse. 

Helis, mu südamlik andekas laps, oli meie koosolemise õhtuks ette valmistanud kaks rahulikku mõtlemist vajavat tegevust - soovipurkide täitmise ja küünlarituaali. Esimeses saime igale majapidamisele ehk laiemasse pereringi kuuluvale tuumperele kirjutada oma jõulusoovid. Ükskõik kellele, ükskõik mitu. Teises aga saime igaüks küünalt süüdates öelda, mille eest oleme sel aastal kõige tänulikumad, mida väärtustame kõige enam. See kõik oli väga puudutav. 

Minu armas mees, kuigi ta on meie perega liitunud kõige hiljem, olles alles kolmandad jõulud meiega, puudutas meid kõiki oma sõnumiga väga. Olgugi, et tal oli meelde tulnud mitu ääretult sügavat ja tähendusrikast isiklikku seika, mille eest olla läinud aastale ja Jumalale tänulik, ütles ta, et jõulujutluse ajal oli ta korraga mõistnud, et kõige olulisem on siiski see, et tema armas äi saab ka sel aastal koos meiega jõululauas istuda. Kõik muu ei kanna ligilähedastki tähendust. Nägin isa ja meie kõikide silmis pisaraid. 

Ja kui isa omakorda ütles, et ta on nii tänulik, et me kõik olemas oleme, meenus mulle, kuidas ta juba aastaid tagasi ütles, et “minu jaoks on kõige suurem kingitus see, kui kogu pere on koos”, ja mõtlesin, et seda kingitust on ju nii lihtne teha. Ja ometi ei ole me seda just liiga sageli osanud. Miks?

Mul on fantastilised lapsed. Targad ja tundlikud. Mul on imelised lapselapsed. Armsad ja andekad. Mul on parimad vanemad. Hoolitsevad ja südamlikud. Mul on armastav, üli-tähelepanelik abikaasa, keda ma väga armastan. Lotovõit. Mul on tõesti vedanud! 

Ja ometi… tundsin peale meie jõulupidu, et vajan üksiolemist. Vajan aega ja ruumi. Vajan vaikust ja omi mõtteid. Vajan pisukest taandumist - armastades neid kõiki ometi väga. Tahtsin tunda oma rõõmu, oma kurbust, tahtsin tunnetada oma keha ja oma vaimu, tahtsin sulgeda silmad ja kuulata oma hingamist, tahtsin vaadelda pilvede liikumist. Tahtsin uneleda. Lugeda. Kirjutada. 

Siin ma nüüd olen. Saaremaal. Meie Kuressaare kodus. Küünalde ja jõulutulede keskel.

Ta on teises toas. Ei tea, kas ta mu igatsust lõpuni mõistab. Kas ta tajub selle intensiivset olemust? Seda “mündi teist külge”. Minu varjatud poolt. Kas peabki?

Ta ei tea, et varsti hakkame tantsima - tango vajab veidike lihvimist. Ja aeglane fokstrott harjutamist. Ja elu läheb samasuguse hooga edasi. Aga veidi kirjutan veel. 

Temale, seal teises toas olijale mõeldes kirjutasin jõulusooviks “et õiglus pääseks võidule”. Kui inimene on nii eriliselt andekas, tark, tundlik, empaatiline, inimesi armastav, mõistev - aga kui talle on nii palju ülekohut tehtud, ja kui mina olen osalt selle ülekohtu põhjus ja osalt selle lähim pealtnägija, ja kuigi ta ise on küllap paljutki andestanud ja küllap ei soovigi endist tagasi ja astub oma teed positiivselt ja püstipäi edasi, tundsin, et pean kirja panema just selle soovi. Ükskõik mil viisil see siis täituma oma mõeldud. 

Ma ei tunne enam, et mul oleks mingit oma konfessiooni, kuigi minu jaoks armsad kirikud- Jaani, Rootsi ja Paldiski- kuuluvad ühte. Mul on paljude kirikuinimestega keerukas, kuigi näiliselt on kõik okei. Olen 30 aastat kogudusi teeninud, mänginud tohutul hulgal talitusi ja kontserte, keskmisest organistist kordades rohkem. Teen seda ka edasipidi. Aga tegelikult hoian eemale. See pole aus, et teda just minuga seoses nuheldi. Miks mitte enne, kui olukord oli ju varemgi tegelikult sama? Mille poolest see eelmine variant õigem oli?  

Jumalal on plaan, ütleb ta ja naerab. Tema ei pea vimma. Oskaks mina ka nii. 

Toomas Paul, vana tark mees, kui teda ükskord oktoobris külastasime ja kui ta kuulis, et Jaanil on ilmumas uus raamat, ütles, et temalgi ilmub peagi raamat. Ja siis tegi ta Jaanile ettepaneku esitleda neid kahte raamatut koos. “Ma ei osanud teid sel ajal kaitsta, kui teid kahte rünnati”, ütles ta, “las see esitlus olla märk, et mina olen sinu kõrval. Ehk näeb seda nii mõnigi ja teeb omad järeldused” Olime selle väljaütlemise peale hingepõhja ja pisarateni liigutatud. See oli ka Jaani selle aasta ilusate hetkede esikoht - peale tänulikkust isa ellujäämise eest. 

Minu tänulikkuse esikoht on tervis. Jumalale tänu.

Ema oli jõululauda kattes tohutult vaeva näinud. Kuigi tõime igaüks ka enese poolt lauale miskit kaasa, oli ta hiljem väga väsinud. Kaks kuud vahetpidamata isa põetamist ja muret, kas kõik ikka läheb hästi, on jätnud oma jälje. Järgmisel aastal teeme meie, nooremad, kõik ise. Meil on teda veel kauaks vaja. 

Jah, elu on huvitav. Ja inimese meel on oma muutlikkuses samuti kummaline. 

Kas teate, kui palju aega läheb meele vaigistamiseks? Vajasin tugitooli, kolme tassi teed, kootud tekki põlvedele, korraks unnevajumist, vaigistatud telefoni. Seinakell oma tugeva tiksumisega mind ei häiri. See on aeg, mis sedakaudu igavikku lendab. See aeg on kandnud mu vanavanaema, mu vanavanemaid, kannab mu vanemaid ja kannab ka mind. Las tiksub. 

Las isegi pimm-pommitab vahel. 

Tunded ja tajud

Kas pole nii, et teatud asjade või tegevustega seoses, mida parasjagu teeme, kangastuvad minevikust mälupildid, mis on vahel nii võimsad, et isegi lõhnad, tunded ja aistingud, mis selle mälestuse juurde kuulusid, taasaktiveeruvad.

Nii juhtus minugagi. Esiteks siis, kui ma üht Karl Johanni kapist väljapraagitud noodihunnikut sorteerisin ja üllataval kombel leidsin noodi ühe klaveripalaga. Ma ei tea, kes on selle autor ja kust kogumikust on too koopia pärit. Aga ma tean, et see oli meie koolis tõeline hitt. Ta on ilus, katkematult voolav, samas rahustav, lausa teraapiline, mõningaste džässi elementidega, selles esineb variatsioonilisust, improvisatsioonilisust, ta püsib ühes helistikus, olemata seejuures igav, ta on keskmise raskusastmega, nii et päris lehest seda ära ei mängi, aga klaverimängu valdajad saavad selle üsna vähese harjutamisega selgeks. Aga kõik eelnev loetelu ei tegelikult üldse oluline. 

Oluline on see, et minu jaoks elustus korraga kogu toonane kooli elu-olu. Nägin vaimusilmas koridore, mida mööda käisime, inimesi, kes seal liikusid, harjutasid, töötasid. Tundsin selle maja lõhna, kergelt kopitanud olekut, nägin trepi käsipuudelt ja seintelt kooruvat värvi ja kuulsin sedasama lugu. See kostis peaaegu kõikidest harjutusklassidest (tõsi, mõnes kääksus siiski viiul või pasundas mõni puhkpill). See pala oli uskumatult populaarne. Kõik soovisid selle selgeks saada. See oli vist otsekui uks uude, vabasse maailma. Sest aeg oli just sealmail, kus ajaloos toimus suur pööre. Mina olin siis umbes 16. Õpin selle loo nüüd uuesti selgeks!

Teine äratundmine leidis aset täna ja meie enda koduhoovis. Sõelusin veranda ja kuuri vahet, sest istutasin veel mõned toalilled ümber, (tean, et täiesti vale aeg!) selleks oli mul vaja mulda ja lillepotte. Ja aiakäru. Ja järsku olin tagasi minevikus. Mu käed lükkasid punast lapsevankrit, mille sees olid tillukesed kolmikud. Tegin ringe ümber muruplatsi, tegin lõputult ringe, muru oli sile, polnud ohtu, et nad rappudes ärkaksid. Aga nad ei maganud, nad ei tahtnud üldse uinuda, keegi neist oli ikka veel ärkvel, ja ma muudkui kõndisin ja kõndisin. Püüdsin mõelda, et mul on mugav, et kui hea, et meil on oma aed. Hingel lasus aga raskus, mure, et nad on veel nii väikesed, et nende suurekskasvamiseni on veel nii palju aega, et ma peaksin jõudma ka muid asju teha, miks nad ometi ei maga… 

Siin ma siis olin. Raputasin selle raskuse oma õlult, nuhutasin sügiseseks muutuvat õhku, krõbistasin taldade all lebavaid männiokkaid ja mõtlesin, et mnjah, kõik möödub. Ja kõik läheb mälestustes ilusamaks, rahulikumaks, voolujoonelisemaks. Isegi see kool, isegi see laste imikuaeg. Aga mingitel hetkedel lubatakse meieni siiski ka kõik see, mis meid ühel või teisel ajal hirmutas, nukraks tegi, ärevust tekitas. Kõik need tunded ja lõhnad ja konarused. Siiski on hea, et mäletad. Ilu ei peitu ju ainult meeldivates asjades. Ilu peaks olema elu ise. Kõikide lisadega. 

Juulikuine

 

Kolmikud meie kodusel aftekal

Täna on esimene päev, mil oleme Jaaniga kahekesi Muhus ja ma tõesti puhkan. Ilm on kuum ja mitte midagi tegemine näib igati õigustatud. 

Tegelikult oleme Muhus juba kümnendat päeva. Eelnevalt tähistasime aga jaanipäeva. Selleks puhuks olid tüdrukud kutsunud külla kolm sõbrannat ja poiss ühe sõbra. Meie majas oli niisiis seitse teismelist. Et aga naabrite juures oli veel kuus ning ülenaabrite juures neli noort, oli neid meie lähikonnas kokku ei vähem ega rohkem kui seitseteist! Pluss Otto ja Ruben. Jah, paar korda istusid nad kõik ka meie toas ja mängisid lauamängu. Jah, ma talusin seda kõike väga hästi. Jaan samuti. Kas teate, miks?

Sest see sõprus on täiesti erakordne ja ka kümme eelnevat suve siin Muhus on olnud nende jaoks täiesti erakordsed. Meil on olnud täielik Bullerby küla. Need suved ja siinsed seiklused juba ei unune! Aga veel mõned aastad ja enam see sõpruskond samal viisil läbi ei käi. Neist saavad täiskasvanud ja see elu on juba hoopis teistsugune. Teate küll, milline. Seetõttu on meie kodu uks neile armsatele noortele alati avatud - kuniks nad seda vajavad. 

Peale jaanipäeva, 25-ndal tulid meie külalised. Täiskasvanud. Laste omad hakkasid siis vaikselt tagasi mandrile purjetama.Üks tore raadiohääl, kirjanik ja mõtleja tuli külla ja andis hea ja parema kõrvale oma jutuga hoogu sügavamaks mõttetööks. Parandasime üheskoos maailma ning aeg lendas linnutiivul. 

Ja siis tulid Jaani lapsed peredega. Kokku üksteist inimest. Meie ja Helise pere andsime kümme juurde. Ühesõnaga, taas üks vahva üle kahekümnene kamp! Aga taas oli tore ja mul on nii hea meel meie näol tõdeda, et kärgpere võib olla üks täiesti normaalne nähtus!

Aga enne jaanipäeva oli kolmikute 9.klassi lõpetamine, mis päädis, voilaa, taas suure peoga. Tantsisin isegi oma noorte ja nende sõpradega koos ja lausin täiesti kõrist nende lennu lõpulaulu “… ja meil on aega veel, ja meil on aega veel…”, teate küll seda! Oi, see oli ilus päev! Täielik pingelangus!

Enne põhikooli lõpetamist oli hirmus närvesööv periood. Eksamite ja lõpuaktuse vaheline olukord eskaleerus nii mõneski kontekstis täielikuks katastroofiks. Aga sellest ei taha ma enam isegi kirjutada. Ainus mainimistväärt uudis on see, et iga mu kolmik jätkab gümnaasiumiõpinguid ise koolis. Mine tea, võibolla see ongi parim variant! Sest lõppkokkuvõttes lahenes ju kõik väga hästi. Milleks seda närvesöövat perioodi vaja oli, ei tea. Meie polnud aga ainsad. Üheksandike halvasti läbimõeldud gümnaasiumisse astumise kord ületas teatavasti mitmel korral uudisekünnise. 

Mina sain trio pinged endale. Minu “piksevarras” oli aga mu armas Jaan. Tema ütles korduvalt, “ootame ära, Jumalal on plaan”. Oligi. 

Nüüd saan ehk taas sagedamini blogipidamise lainele. 

Siinne iludus

Mai ja muu

Merelinn Helsingi

 Ma pole hiigla ammu kirjutanud! Muidugi on olnud ka vahepeal mitmeid mõtteid ja teemasid, mille üle oleksin tahtnud juurelda või mida jagada, aga ikka juhtus nii, et üks või teine tegevus tuli vahele ja sinnapaika see jäi. 

Meie pere elab praegu kolmikute 9.klassi lõpetamise rütmis. Kõik eksamid on tänaseks tehtud ja kui ma asja lühidalt kokku võtan, võin seda teha vaid ühe sõnaga - ülivinge! Kõige tipp oli Loviisa mataeksam, mille tulemus oli lausa 100%! Valdav enamus kõikide tulemustest oli üle 90%. Mitte et hinded kõige olulisemad oleksid, aga kui neid tulemusi ja noorte elurõõmu omavahel kõrvutada, on õnnis tõdeda, et ju on ka minul nende kasvatamises ja läheduse ning usalduse tekitamises midagi õigesti läinud. 

Maikuu on olnud ilus, aga kohutavalt külm. Õde andis mulle “mõned” tomatitaimed, millest nüüdseks on suureks ja elujõuliseks kasvanud lausa paarkümmend! Õues valitseva jaheduse tõttu on nad me elutoast hõivanud päris arvestava osa. Õnneks lubatakse vahelduseks ka soojemat ilma ning otsin praegu varianti, kuidas neid tomateid mingi sellise süsteemiga edasi kasvatada, et nad oleksid hoitud, aga ei vajaks minusuguse siia-sinna liikuva inimese ülemäärast hoolt. Mul on mitmeid tuttavaid “tomativahte”, eesotsas mu enda vanematega, kes ei saa suvel paariks päevakski oma hoolealuste juurest kuhugi liikuda, kuna need viskaksid seepeale sirakile. Mina küll nii paikne olla ei suudaks, mul peab olema vabadus. Ühesõnaga, oleks neil mingi kastmissüsteem ja kaitsev majake ümber, võiks neist palju rõõmu olla. Aga küll ma lahenduse välja mõtlen!

Eelmisel nädalavahetusel käisime Rootsis ja Soomes. See oli imeline reisike! Lendasime reede hommikul Stockholmi, kus õhtupoolikul toimus kontsert-mõtisklus Urmas Sisaski mälestuseks ja Jaanil oli palutud ette kanda tema viimasele suurteosele Gloria Patri II kirjutatud tekste. Teiseks esitajaks oli rootsi-eesti pianist (ja psühholoog, nagu hilisemast jutuajamisest selgus - niisiis on meil mõndagi ühist) Iren Koop-Lind. Üritus toimus Eesti majas, kus ma polnud varem käinudki. Kontsert-mõtisklus võeti vastu ülisoojalt ning saal oli rahvast täis. 

Aga me ei jäänud Stockholmi kauaks. Juba kell 8 õhtul läksime laevale, et sõita Soome, Turu linna. Õhtu oli vaikne ja päikseline (aga külm!). Olime tellinud buffee-õhtusöögi ja seda serveeriti ilusas suurte akendega söögisaalis. Päike oli loojumas, laev liugles läbi rootsi saarestiku (see kestab muide enne ulgumerele jõudmist umbes 5 tundi), meie ees olid hõrgutavad road ja joogid. Oli aega, rahu… Oi, kuidas mulle sellised hetked meeldivad!

Laupäeva hommikuks olime Turus. Ilm oli keeranud vihmale ning oli endiselt jahe, aga sellest polnud lugu. Läksime külla Jaani sõbrale, kunagisele Ahvenamaa praostile Mårten Andessonile. Nad polnud kaua kohtunud ja juttu jätkus kauemaks. Vahva, kui inimestel on eluaegsed toredad sõbrad! Vahepeal tegime Jaaniga ka väikese linnatuuri. Huvitav, et mul oli Turust hoopis teine mälestus! Arvasin selle olevat nunnu väikese linna, mille keskel kirik ja ümber loksumas meri. Aga ei, küllap oli see vaid mu kujutlus - või siis ajan selle segi Naantaliga, kus käisime Muumimaal, ajal, mil Helis oli väike! 

Oi, praegu tuli mulle meelde üks naljakas lugu nimetatud Muumimaa reisist. Õigemini video. Küsin selles Heliselt peale reisi, et mis talle kõige rohkem Muumimaal meeldis. Helis seletab rõõmsalt, et selleks oli üks väike sinine kaarjas sild üle sealse jõekese. Tõepoolest, ta jooksis kordi ja kordi üle selle! Seejärel küsin, kas on midagi, mis üldse ei meeldinud. Tüdruk niheleb veidi ja vastab siis ebalevalt: “Muumid…” 

Aga tulen nüüd tagasi tänasesse Turu linna, mille kohta mu mälu vimkasid viskas. Oeh… selgus, et see linn on üsna suur ja ilmetu. Aga eks tal ole olnud ka keerukas ajalugu…

Pealelõunal istusime Jaaniga rongi ja alustasime sõitu Helsingi suunas. Just siis hakkasid tulema teated Soomes allakukkunud eesti helikopteritest. Algul tundus see uudis täiesti absurdne ja ebareaalne. Asjaolud aga muudkui selgusid ning tänaseks on teada, et meie laste noor klassijuhataja kaotas selles õnnetuses oma mõlemad vanemad. See on lihtsalt niivõrd kurb, et pole sõnu…

Meie aga jätkasime Helsingis. See on linn, mis on “andnud ennast väga aeglaselt kätte”. Õigupoolest hakkasin teda hindama alles mõni aasta tagasi, kui liikusime rattaseltskonnaga veidi “peatrajektoorist” kõrvale. Olen sellest kirjutanud ka ühes oma varasematest postitustest: https://maris74.blogspot.com/search?q=Helsingi Ka augustis Helisega kontserdil käies oli seal imetore. Nüüd, koos Jaaniga rännates tajusin aga eriliselt, milline väärtus on, kui su partner on koos sinuga ja kogu aeg on nii lihtne ja tore olla! Ja nii palju saab naerda! Ma pole ikka veel täiesti ära harjunud, et selline asi on võimalik!

Meie hotell asus otse kesklinnas, ühel väikesel vaiksel põiktänaval mere lähistel. Sealt sai hõlpsasti absoluutselt igale poole.

Pühapäeval oli kirikupäev. Jaan teenis sel korral Helsingi eesti kogudust ning mina olin organistiks. Rahvast oli üllatavalt palju ja selgus, et sealne eesti kogukond on tugev ja kokkuhoidev. Saime mõlemad ohtralt kiidu- ja tänusõnu, mis tegid palju rõõmu.

Pealelõunal laenutasime aga jalgrattad, millega väntasime mööda Helsingi kaunimaid paiku lausa kolm tundi. Teate, kui mugav see rattalaenutus sealmail on! Ja kui mõnus see sõit oli! Oleme küll tohutud kõndijad, kuid need vahemaad olnuks meile jalgsi siiski liiast.

Ja esmaspäev oli samuti põnev. Siis sõitsime külla Paldiski sõpruskogudusele Kirkonummis, mis on Helisingist umbes tunnine teekond. Sinna sõitsime metroo ja bussiga, tagasi rongiga. Meil oli sealse kiriku juhtidega kena kohtumine ja lõunasöök, vaatasime üle ka mõningate vitraažakendega kaunistatud Kirkonummi kiriku. 

Ja oligi aeg tagasi Eestisse tulla. Mõtlesime, et kõnnime sadamasse mööda sedasama kaunist mereäärt, kus eelmisel päeval olime ratastega seigelnud. Kujutlesin, kuidas peatume mereäärsetes kohvikutes, lonksame päikeseloojangu taustal teed ja ampsame midagi head. Tegelikkus oli aga muu. Kohvri ja kompsudega polnud too teekond üldsegi meeldiv. Pealegi osutus see pikemaks, kui oskasin eales arvata! Mingist kohvikust ei olnud juttugi. Ega loojangust. Seda, et Jaanil on nii kohutavalt pikad ja kiired jalad, tajusin ka esmakordselt - ta jooksis laevale nagu noor sälg! Minu reielihas sai vist sellest tormamisest lausa rebestuse - eile ei saanud trepistki üles! Noh, täna on siiski parem…

Vaat selline reis. Aga kodus on ka hea olla! Ikka koos.

Kingitus

Hästi pikad ja jämedad roosid sai ta ka!

 Kas teie mõtlete ka nii, et mida rohkem me oma ellu rutiinivälist lubame, mida rohkem teeme neid asju, mis meie elumustritesse särtsakaid värvilaike moodustavad, seda mõnusamalt säbrulisem tuleb meie eluvaip? Kas poleks vahva oma minevikku kootud ridade iga julgema värvigamma juures mõelda, et oo, kolmekümne kolmeselt tegin seda ning neljakümne viieselt toda ning viiekümne üheselt jätkus julgust ka see asi ära proovida!

Minul on küll nii. Eks ma ole muidugi ka keskmisest suurema adrenaliinivajadusega naine. Kuid mitte ainult. Jah, lõbustusparkide ameerika mägede ja katapultide ja vabalangemiste ning muude närvikõdi pakkuvate atraktsioonide külastamine, seiklusparkides jõu- ja ilunumbrite tegemine, kiriku- ja vaatetornidesse ronimine, aga ka jõekärestikes seiklemine, paraplaaniga lendamine ja muud kõhu alt õõnsaks muutvad tegevused on üks asi, ilu nautlemine ja ise sellele kaasa aitamine aga sootuks teine. Elamusi pakuvad mõlemad.

Viimatine ere laik mu elukaare värviküllasel vaibal oli mulle Jaani poolt sünnipäevaks kingitud kolmikute maal. Küll ma juurdlesin, mida samaväärset või vähemasti leidlikku või intrigeerivat võiksin tema sünnipäeva puhul korraldada. See, et ta mingeid mõttetuid asju juurde ei vaja, oli igatahes kindel. 

Välja mõtlesin! Kui me abikaasade või partneritena teineteist piisavalt hästi tunneme, teame intuitiivselt ka seda, millise elamusttekitava “atraktsiooni”, happeningi või väljakutsega ta suhestub, mis pakub talle rõõmu või närvikõdi, mis tekitab meeldiva mälestuse. Ja mis ei tuleks kõne allagi. 

See, mida mina välja mõtlesin, ilmselgelt kõikidele ei sobi. Enamus ei tule ilmselt selle pealegi. Või on liialt kammitsetud. 

Ei, see polnud langevarjuhüpe, sest Jaan ei tule sedasorti ekstreemsustega kaasa. Siiski on see kingitus samaväärselt ere värvilaik me kummagi elukangas. 

See kingitus eeldab väga suurt lähedust, jäägitut usaldust, enese ja teise proovilepanekut, katsetamisjulgust, sisemist vabadust ja loomingulisust. Selle kingituse tegijad ja saajad peaksid iseendaga (ja loomulikult ka oma partneriga) rahul olema. 

Ei, ma ei seleta, milles see kingitus täpsemalt seisnes. Olge parem ise fantaasiarikkad! Mulle piisab täielikult vaid ühest lausest, mis Jaan peale seda senikogemata ja võibolla ainsat selletaolist sündmust ütles: “Ma armastan sind nüüd veelgi rohkem!”

Unenägu

Turvaline ja kallis öine koduküla rand

Nägin unes, et kõndisime Jaaniga üht muuli mööda mere poole. Korraga - vesi oli vist järsult tõusnud - kadus maapind me jalge alt ning olime vees. Ka muul oli läinud ning igal pool laius ühesugune meri. Valisin kiiruga suuna, kuhu poole oli minu arvates õige kahlata, et maale pääseda, Jaan aga haaras järsult mu käest ja ütles peaaegu kurjalt, et kuhu sa lähed, see on vale suund! Seejärel lõi üks võimas laine üle me pea, mispeale võpatades ärkasin.

Oli Jaani sünnipäeva hommik, pidime ta lastega peatselt üles laulma ning mul ei olnud aega pikalt juurelda, mida see kummaline unenägu võis õigupoolest tähendada. Küll aga viibisin veel pikalt selle lummuses. 

Päeva jooksul mõtestasin aga asja lahti. Olen olnud kiire otsustaja ja kiire tegutseja, kohati rapsija ja tihti ka rööprähkleja. Kuigi praegu on asjad tublisti paranenud, väljendas see järsk, ent turvaline käetõmme hoolt ja muret - pea hoogu, kuhu sa ometi tormad! 

Kuna Jaanist õhkus rahu ja kindlust, andsin juhtimise heameelega temale üle, hetkegi juurdlemata, kas olime mõlemad hädas või teadis tema tõepoolest väljapääsu. 

Teine mõte arenes välja esimesest - see kindlustunne, mis mind sel käerabamise hetkel valdas, sarnanes suuresti olukorra andmisele Jumala kätesse. Kuigi tee, kuhu Ta juhatab, ei pruugi vahel olla täiesti selge, on hea, et saan Teda ja Ta juhtimist pimesi usaldada ning isegi siis, kui kallas pole korraga paista, on Tema käes kindel väljapääs. 

Midagi paanikataolist tundsin ses unenäos niisiis ainult sel hetkel, mil kiirustades suunataju kaotasin. Ega see igas suunas laiuv veteväli ju meeldiv pole, isegi kui meri põlvini ja pruunikad merirohud lainetega kaasa loksumas. Mingil suunal läheb kindlasti sügavaks! Õnneks polnud aga vesi külm ja unenäo kestvus pikk. 

Ärgates oli hea -  kuival maal, oma voodis, sooja teki all, armastava inimese kõrval. 

Mul on suur kiusatus kirjutada pikemalt ka eilsest päevast, aga vaatame, kuidas inspiratsiooni ja ajaga on! 

Raiheina lugu

 Mõni nädal tagasi jutlustas Jaan raiheina loo järgi. Teate küll, see on see lugu, kus peremees külvas põllule nisu ja saatan külvas sinna raiheina vahele ja sulased küsisid, kas nad katkuvad raiheina välja, aga peremees vastas, et ei, mitte mingil juhul, sest raihein on nisuga niivõrd sarnane, et seda polegi võimalik enne vilja valmimist eristada. Kui hakata teda välja katkuma, tallutakse nisu ära või kahjustatakse raiheinaga läbipõimunud nisu juuri nii, et see rikub kogu saagi. 

Seda teksti tänapäeva maailma tuues võib öelda, et meie, inimesed, külvame oma elus nii nisu kui raiheina. Tihtilugu ei suuda meiegi üht teisest eristada. Ometi ei peaks me teineteise “põldudel raiheina katkuma”, see tähendab, teineteise üle kohut mõistma, sest sellega võime tühistada ka temas peituva hea. Nii nagu raihena saab nisust eristada alles viljapeade valmides, nii oldagu ka teineteisele armulised ja jäetagu kohtumõistmine Jumala hooleks. Umbes nii kõlas see lugu väga kokkuvõtvalt.

Millegipärast meenus mulle selle loo peale üks oma elus asetleidnud lugu, kus nähtus väga võimsalt, mismoodi armulikkus saab olla hoopis edasiviivam jõud kui karistamine. 

See juhtus umbes kümme aastat tagasi. Olin siis äsja ostnud Muhu maja ja tahtsin seal sageli kõpitsemas käia. Lapsed olid siis koolieelikud või esimese klassi põnnid ja käisid minuga kaasas. 

Oli sügis, oli vihmane ja pime. Sõitsime taaskord Muhu poole. Kihutasin, et jõuda praamile. Sõitsn kohe väga kiiresti. Ma siia ei hakka mitte kirjutamagi, kui kiiresti. Möödusin eessõitvatest autodest nagu postidest. Mul tuli puuduolevad minutid tasa teha ja igal juhul praami peale jõuda. 

Minu taga sõitis üks teine auto. Ka see kihutas. Nagu mina. Ikka viuh ja viuh teistest autodest mööda. Ühtäkki pani ta aga vilkurid tööle. Otse minu taga. Sinised ja punased. Politsei. 

Jäin seisma. Sel hetkel oli minu praamist mahajäämine otsustatud, sest seismajäämist mu graafik ei võimaldanud. Kõige hullem oli aga muidugi fakt, et olin sõitnud politsei nina all üleheli kiirusel ja ma ei teadnud, mis nüüd saab. 

Mind paluti autost väljuda. Jäime politseinikuga vestluseks seisma minu auto esiosa juurde. 

“Te kihutasite,” ütles ta.

“Tõsi, vabandust,” vastasin mina. 

“Sõitsime teil pikalt kannul. Teil polnud selle aja jooksul mitte ühtegi põhjendatud möödasõitu.”

“Mul on väga kahju…”

“Kuhu te kiirustasite?” 

“Praami peale.”

“Ja mis oleks saanud, kui te sellest maha oleksite jäänud?”

“Oleksin läinud järgmisega.” Lihtne, kas pole! Mind valdas piinlikkus.

Aga politseinik ei jätnud. 

“Kas teie näete oma autos sama mis mina?”  küsis ta nüüd. Kohmetusin. Huvitav, mis ta seal näeb? 

“Eee…”

“Mina näen seal istumas vähemalt ühte last.”

Ahjaa, muidugi… neid on muide kolm, ütlesin mõttes vastu. Aga mu mõttel polnud väge, sest ta jätkas:

“Kui teie lapsed näevad igapäevaselt sellist sõidustiili, matkivad nad seda ka ise, kui kunagi juhiload saavad. Ainult, et teil on aastatepikkune kogemus, neil aga… Mõelge oma lapsi sõitmas samamoodi.”

Mu ees seisis korraga Võimas Inimene. Ta jätkas: “Ma ei tee teile trahvi. Usun, et te mõtlete mu sõnade peale. Ärge õpetage oma lapsi nii sõitma! Algaja ei sõida sellisel viisil mujale kui kraavi. Ja sellist karistust te neile küllap ei soovi.”

See on mu elu üks mõjusamaid karistusi. Jääda karistuseta, aga soovides muutuda läbi endale osaks saanud armastuse ja halastuse paremaks. 

Ma ei ole enam kunagi niiviisi kihutanud. Kui hakkame praamile sõitma, vaatan alles peale Ristit, millisele väljumisele võiksime jõuda. Muidugi oleks mind ära ehmatanud ka jõhker rahatrahv, mida ma oma teo eest väärinuks, kuid selline lähenemine jõudis koheselt südamesse ning tekitas püsiva muutuse. 

Muidugi mõistan ka seda, et säärane karistusviis on mõjus vaid ühekordsena, aga küllap on elus ka teisi valesid valikuid, mille puhul saaks vastata millegi säärasega, nagu too politseinik. Tema teguviis külvas puhast nisu nii tema kui minu ellu. 

Isa sünnipäeva eel

 Eile, kui me Jaaniga pisut ettenähtust varem isa sünnipäevale jõudsime, otsustasime aja parajakstegemiseks ümbruskonnas veidi ringi kõndida. 

Ametlik kergliiklustee kulgeb sealkandis ilusti autotee kõrval, aga eile see mind ei rahuldanud. Pöörasime kunagiste aiamaade juurest metsarajale. 

Mu kujutlusis kulgenuks tee me aiamaade tagant rajale, mis viinuks meid kunagiste mudatiikide vahelt otse Ülemiste järve äärde. See olnuks ilus, alguses väikese tõusu ja siis väikese langusega tee otse päikeseloojangu poole. Oh seda järve valendavat avarust, mis meie ees avanenuks…

Kunagise rebaseuru juurest võinuks muidugi keerata ka paremale, kunagiste suusaradade suunas. Oleksin Jaanile meeleldi tutvustanud männitötsakaid, mille madalailt, kaharailt okstelt päranisui pakse lumetorte haukasin, kui suu suusatamisest kuivama kippus. Oleksime võinud kõndida ka kaugemale, sealt läinuks mõnusalt mägiseks…

Tagasitee oleksime valinud ülevalt kaudu, ühe mudatiigi  mägisest äärest. Sealt jõudnuks me mõnusat männimetsa rada mööda otse tagumisele kelgumäele, mis koosnes kahest osast, alumine iseäranis järsk. Enne veel oleksime möödunud kunagisest poiste onnist, mis oli päris korralik telliskiviehitis. Tüdrukud ei tohtinud poiste onnile ligineda, selle eest võis tuupi saada, aga nüüd oli mul ju Jaan, kelle käevangus saanuks onnist püstipäi mööduda…

Vaata, oleksin ma kelgumäe jalamil Jaanile öelnud, kui sa siit õigesti hoo sisse lükkad, kihutab su kelk tuhatnelja taamal kükitava tillukese künkani, mis muide suviti metsmaasikaist punetab. Lähed aga vasakult, hüpeka kaudu, lendad raudpolt kindlalt kummuli!

Tegelikkuses ei öelnud ma aga Jaanile peaaegu midagi. Kogu järveala ümbritses korralik tihe võrkaed. Osa minu lapsepõlvest oli lukustatud rangelt valvatavale territooriumile. Raudne eesriie lõikas mu mängumaad ning põnevad rajad siin- ja sealpoolseteks. 

Ka “meie ajal” oli Ülemiste järvel võrkaed ümber, kuis siis muidu, aga siis teadsid “omad” katkenud kohti ja sissepääs keelatud territooriumile oli pool-salaja valla. Suusaradagi läks peaaegu legaalsena üle mahasõidetud aia. Järvepoolsed paigad avasid end meile meelsasti. Nad jäädvustasid koos meiega ajalugu ning helisevad värvikülla slaidiseansina hinges siiani.

Eilses piinlikult korralikus aias polnud aga enam aukudele kohta. Kõik inimesed liigitusid selle aia taga võõrasteks, kellelt on halastamatult rebitud õigus heita põgus pilk osale oma minevikust. 

Mind valdasid kahetised tunded. Ühest küljest tundsin meeletut igatsust. Tean seda metsa nagu oma viit sõrme. Muidugi tahtnuks ma kõiki olulisi paiku Jaanile näidata ning neist üksikasjalikult jutustada.

Teisest küljest aga andsin endale aru, et reaalselt neid enam ei eksisteerigi. Et tegelikult valdab mind pelgalt tunne, see unikaalne tunne, mis muudab mind minuks kõige senikogetuga ja see tunne on otsekui salalaegas, mida polegi võimalik kellelegi päriselt avada. 

Kaheosalise kelgumäeni jõudsime viimasel katsel läbi kunagiste aiamaade, möödudes vanadest lõikamata õunapuudest, mis tollal olid veel noored ja nõtked. Aga kelgumäge polnudki enam. Ega maasikaküngast. Kõik oli ühtlustunud. Puid ja põõsaid täis kasvanud. Teiseks muundunud. 

Kahjutunde asemel läbis mind korraga õnnejudin. Taipasin, kui rikas ma tegelikult olen. Mul oli maruvahva lapsepõlv, ühtaegu linnas ja maal. Kui palju põnevat, närvekõditavat, üllatavat ja uudishimulikuks tegevat selles peitus! Psühholoogiaõpingutel olen olnud liialt keskendunud vajakajäämistele ning sõlmkohtade lahtiharutamisele. Nüüd on aeg see kõik oma mälust laiali pillutada ning keskenduda rõõmule, vaigulõhnasele männimetsale, vaikselt loksuvale järvele, pilliroole ja hundinuiadele, rebastele ja jänestele, väledatele jalgadele, mis igale poole jõuavad, lustile ja laulule. 

Tagasiteel vanematekodu juurde möödusime basseinidest. Ja pihlakate kohast mäeveerul. Ja päris esimestest, päris hoovi peal laiuvatest aiamaadest, mis pidid paraku andma kerkivatele elamutele ruumi. Vaibakloppimispuust, millel pea alaspidi kõlkusime. Jutustasin Jaanile siinpoolsetest asjadest.

Kuni oligi aeg tuppa, tänasesse astuda. 

Traumatöö koolitus

 

Käisin nädalavahetusel Tartus traumateraapia koolitusel. Sel korral käsitleti ka põlvkondadeülest traumat, seda, miks see võib tekkida, kuidas seda ära tunda ning loomulikult, kuidas sellest terveneda. Väga suur osa sellest koolitusest põhines kehatööl. Tihtilugu on just keha ja sellega seotud tundmused kunagi aset leidnud trauma talletajad. Kõige lihtsamaks näiteks on sõnad, mis justkui ei tule suust välja, kui traumaatilisest teemast rääkida. Kangestumine, paanikatunne, pisarad, kõri pitsitamine, kiirendatud hingamine, mingist tegevusest paaniline hoidumine - need on vaid mõningad näited, mis võivad ilmneda traumajärgse stressihäire puhul. Aga mitte ainult. 

Trauma teemat võib hakata kahtlustama siis, kui teraapia edenemisel ilmneb arusaamatu tõrge. Miski oleks otsekui varjul, kuigi kõik inimese elu ja olemist puudutavad valdkonnad tunduvad olevat käsitletud.  Tõepoolest, inimesed on ääretult nutikad, leiutamaks erinevaid toimetulekumehhanisme, mis aitavad neil kunagi saadud (või esivanemate poolt edasi antud) traumaga päevast-päeva toime tulla. Koos spetsialistiga läbitöötatud trauma on aga justkui haav, mis saab enne ilusat kinnikasvamist puhastatud ja hoolitsetud. Vaevumärgatava armikesega pole ju mingi kunst edasi elada! Seetõttu on traumaga töötamine lausa hädavajalik oskus.

Meie, terapeudid, käsitlesime põlvkondadeülese trauma teemat läbi oma esivanemate lugude. Eestlastena leiame neis lugudes hõlpsasti traumakohad üles. Pole vist ainsatki pereliini, keda poleks otseselt või kaudselt puudutatud teine maailmasõda ja selle koledused - küüditamised, põgenemised, sundmobiliseerimised, kodude kaotamised, lahingutes haavata- või surmasaamised. Igal perel on sellest ajast oma mälestus, mõnel vähem, mõnel rohkem traumeeriv. Suuresti oleneb see ju ka inimeste isikuomadustest, kuidas kaotuste ja leinaga toime tullakse.

Igatahes võtsime luubi alla oma lood. Mina oma vanaisa oma.

Mu vanaisa oli soomepoiss ja võitles teiste eestlasega Soome poolel Talvesõjas. Kui Soome riik eestlased välja andis, sattus vanaisa sakslaste kätte sõjavangi ning viidi Pärnu vangilaagrisse. Sealt õnnestus tal imekombel põgeneda ning rännata läbi Eesti kodukandi, Lääne-Virumaa metsadesse, kuhu jäi koos teiste poistega redutama. Temast sai metsavend. 

Ei tea, kas juhuse tahtel või Jumala juhtimisel on ka minu vanaema kodutalu - paik, kus praegu asub mu vanemate suvekodu - põlislaantega palistatud ja mu vanaema perest sai metsavendade salajane abistaja. Õige pea tärkas mu vanaisa ja vanaema vahel armastus. Koosolemise aega said noored näpistada vaid öötundidest, päevavalgus oli selleks liiga ohtlik. Oleme ikka rääkinud, et vanaisa käis vanaema juures ehal - nagu vanal ajal ikka kombeks oli.

Ühel koidikul naases vanaisa jälle vanaema juurest metsa ning leidis kõik oma kaaslased mahalastuna. Venelased olid nad tabanud. Nende kehad olid olnud veel soojad, seega oli too hirmus veretöö leidnud aset vahetult enne vanaisa tagasijõudmist. 

Sellest hirmsast vapustusest polnud aga veel küll. Summutatud häälil levisid jutud vanaisast kui ellujäänust edasi ja ühel päeval (või ööl), kui vanaisa taas vanaema külastas, müdistasid venelased äkitselt ukse taga. Teha polnud midagi. Vanaisa hüppas küll köögipõrandal asunud keldriluugist sisse, aga teadis isegi, et on nüüd kadunud mees. 

Venelastega oli kaasas üks selle küla mees. Nuhk, äraandja, nagu võite arvata. Otsinud toad läbi, küsis ta, kas keegi on all keldris. Teised vastasid, et pole seal kedagi. Ja siis ronis too mees alla. Muidugi nägi ta vanaisa kohe. Nad vaatasid teineteisele otse silma. Omaküla mees asetas oma relva vanaisa oimukohale. Siis aga pöördus ta ootamatult ümber, ronis üles ja teatas valjul häälel, et all pole kedagi. 

Ma ei tea, kas ka sellisel inimesel tärkas korraga südametunnistus, samuti ei aima ma ligilähedaltki, mis tunne oli vanaisal püssitoru ees seista. Aga ta pääses. Tõsi, koledustest räsitud närve hakkas ta ravima alkoholi abil ning ka neid lugusid suutis ta jutustada vaid siis, kui oli vintis, aga ma mõistan teda. 

Koolitusel tolle looga töötades avastasin korraga ka seda, et mina, kes ma arvasin end olevat täielikult foobiavaba, kannan üht päris korralikku hirmu - relvad. Kardan relvasid lausa paaniliselt. Ma ei taha nendega mingit tegemist teha! Kuna mul pole selleks ka erilist vajadust olnud, on see hirm mitteaktiivsena kusagil kuklapoolel. Aga näe, on!

Paradoksaalsel kombel on mu tütred, kodutütrekesed, väga head püssilaskjad ja käivad kolmapäeviti Männiku lasketiirus end veelgi paremaks treenimas. Neil pole mingit põlvkondade ülest traumat. Äkki seetõttu mitte, et mu eks-ämm on laskmise Eesti meister ja võibolla on see pool tugevam :)

Aga see pole veel kõik. Öösel peale esimest koolituspäeva ei saanud ma kuidagi uinuda. Ja korraga tabas mind paanikahoog. Õnneks jagas minuga tuba mu armas terapeudist sõbranna ja kolleeg ning üheskoos saime asjale jälile. Minul kerkis nimelt üles hoopis üks teine, hiljutine trauma, millega ma pole samuti eriti tegelenud, sest "saan ju kõigega suurepäraselt hakkama".

On asju, mida teab kogu üldsus ja on asju, mida teavad vaid vähesed. Seda, et mu mehega lausa ebainimlikult käituti, kuigi ta oma karjääri jooksul tegi tegusid, millest enamus ei oskaks isegi unistada - ja kuidas teda karistati pelgalt minu armastamise pärast, teavad vast paljud. Ja kui ebaõiglane on see, et mõned ei suvatse seal, kus oleks ilus ja vajalik, enam isegi ta nime mainida, on vast ka tähele pandud. Aga just sellise vastiku käitumise pärast, mida ma ei hakka mitte ealeski mõistma, ei paota ma oma suud isiklikumate teemade osas. Mainin vaid seda, et Jumala poolt eriliste annetega õnnistatud inimesed saavad igal pool hakkama. Said toona ka Siberis, kui elu anti.

Minu usaldus inimeste vastu on tublisti vähenenud. Nad võivad ka rahuajal armutult hävitada. Niisiis on, millega tegeleda. 

Minu Joss

 Oeh, kuidas see aeg küll lendab!

Vaatasin täna oma poega, Karl Johanni. Ta on pikk, väga sale, aga pideva treenimise tõttu täitsa toredate lihastega poiss, minust peajagu pikem, jalad seitse numbrit suuremad kui mul. Hele juuksepahmak on ta pealael uljalt püsti, terased silmad süsimustade kulmude all, suu mõnusasti muigel ja liigutused kibekiired, otsukui oleks pidevalt kuhugi hilinemas. See viimane tekitab me majas väikeseid kaoseid ja jätab aeg-ajalt isegi lohakuse mulje, aga ega ma mingi tähenärija pole! 

Jalas kannab mu poiss selliseid pükse, mis minu arvates on iga hetk maha langemas, (säärased on kahjuks ikka veel moes,) aga kuna talle endale ja temaealistele tunduvad sellised meeldivat, siis olgu nii. Kui vähegi võimalik, riietub Karl Johann ilmale mittevastavalt, see tähendab liiga õhukeselt ning näiteks mütsi ei kasutaks ta üldse, kui ma sellega talle järele ei jookseks. Aga Karl Johann on hea poiss ja kuulab sõna, kui ma teda ukse peal heleda häälega tagasi kutsun. Väga palju ma siiski tema outfiti pärast ei muretse.

Kunagi oli Karl Johann imearmas murelik poisike. Ta muretses kõige pärast ja püüdis vapralt maailma asju oma kontrolli all hoida. Kõige suuremad mureobjektid olime meie - mina ja tüdrukud. Peale lahutust, kui ma trioga üksi jäin, muretses Karl Johann näiteks selle üle, kas maja uksed on ööseks lukustatud, kas autol ikka kütust jagub või kas me saame oma autoga õigeaegselt praamilt maha. Vaene poisike!

Õnneks oli tal siiski aega ka selleks, et olla mõnus väike krutskipoiss. Mingeid suuri pahandusi pole Karl Johanniga kunagi olnud, samuti ei ole ta eales mu usaldust kuritarvitanud. Tegu oli ikka rohkem viperustega. Poistel ju ikka juhtub! Ja kallistustega ei hoidnud Karl Johann kunagi kokku. Saan neid temalt siiani piisavalt.

Täna teeb mind kõige tänulikumaks see, et Karl Johannist on kasvanud elurõõmus noor. Ta pole enam mingi muretseja! Karl Johannil on palju sõpru, ta on hinnatud kaaslane ja tubli spordipoiss. Olen oma töö tõttu kohtunud paljude temaealiste noortega, kes on kurvad, tüdinud, ilma edasise sihita. Karl Johann on elu osas väga uudishimulik. Jah, minagi olen vahel hädas, et ta veedab liiga palju aega arvutis. Aga kuna ta õppimine on hea ja sporti teeb ta ka piisavalt, õiendan selle üle üsna harva. Hindan pigem elujõu ja elurõõmu nivood. See on mu poisil üsnagi laes. 

Mind emana teeb selline poiss väga õnnelikuks!

Üks naljapilt

Telefonidest

 Hakkasin mõtlema, et mäletan peast päris paljusid omaaegseid telefoninumbreid. Näiteks mu sõbranna oma, 527868. Oi, kui palju seda omal ajal ketrasin! Või esimese pinginaabri oma - 661828. Või Kadrina vanaema oma, suunakoodiga 232 ning unustamatu numbriga 90347 (hiljem 50347). Või Muhu oma, suunakoodiga 245, number 98730. 

Kõige kummalisem lugu oli tol ajal meie enda telefoniga. Meie hoovi majad olid nimelt ehitatud Veepuhastusjaama töötajate peredele. Kõikides sealsetes korterites oli sisetelefon, millega sai helistada naaberkorteritesse, aga ka veepuhastusjaama kõikidesse ruumidesse, kus iganes meie hoovi korteriomanike pereliige või pereliikmed töötasid. See telefoninumber oli kolmekohaline, veepuhastusjaama omad algasid 2-ga, kodude omad 3-ga, meie number oli 392. Kui tahtsin oma sõbrannat õue kutsuda, pidin valima 386. Nii lihtne see oligi. Ka isa töökabinet veepuhastusjaamas oli 3-kohalise numbrikombinatsiooni kaugusel. See oli leidlik süsteem, sest nii sai “oma piirkonna” inimesi igalt poolt ja iga kell kätte. 

Aga see polnud veel kõik! Kui keegi siiski telefoni kuuldeulatuses polnud, otsiti teda taga raadio kaudu. Igasse veepuhastujaama korterisse, rääkimata veepuhastusjaama ruumidest, oli paigaldatud spetsiaalne raadio. Krappraadio, nagu seda nimetati. Meie kodus asetses see köögi seinal. Kui muidu tuli sellest raadiost tavalist tolleaegse riigiraadio programmi, siis üsna tihti katkes sealne programm ja veepuhastusjaama dišpetser hõikas kõikide kodudesse ja tööruumidesse näiteks nii: “Ants O…, Ants O…, palun helistage 262”. See hõige “tuli läbi” ka juhul, kui raadio oli kinni. 

Ka mina võisin, juhul kui ma oma isa tema kabinetist kätte ei saanud, helistada dišpetseri numbrile ja paljuda, et Ants O… helistaks telefonil 392 ehk siis koju. Hetke pärast hõigatigi see teade läbi krappraadio kõikidesse tööruumidesse ja korteritesse välja ning õige pea tuli isalt kõne, et mis lahti. Kõik oli niisiis kõigile teada :) Aga keegi ei pidanud seda imelikuks, vastupidi.

Muide, kõik need hõiked kostsid valjuhäälselt ka üle veepuhastusjaama õueala. Veepuhastusjaama peamajale ja kõrvalhoonetele olid ilmselt paigaldatud valjuhääldid. Kui olime õues, kostsid need ka meie hoovi. Siiski toimusid säärased raadio kaudu otsingud ainult tööajal.

Keerukam lugu oli telefoniga siis, kui pidin näiteks linnast, telefoniputkast koju helistama. Selleks tuli esmalt valida veepuhastujaama dišpetseri pikem number, minu meelest oli see 431262, (aga vaat sellega võin küll eksida). Kui dišpetser vastas, tuli öelda “palun 392”, misjärel ta mind mu koduga ühendas. Sama süsteem oli kasutusel veel isegi siis, kui käisin juba Muusikakeskkoolis. Mäletan, et poisid narrisid, et mulle peab helistama “läbi kanalisatsiooni”. 

Kui me tahtsime ise kellelegi mitte oma piirkonna inimesele helistada, oli asi lihtsam, telefoninumbrile tuli lihtsalt 0 ette valida. Peale nulli tuli oodata tooni, mis oli roheline tuli sõbra numbri valimiseks. 

Kaugekõnedega oli pisut rohkem jamamist. Kõigepealt tuli valida 0 ja oodata tooni. Siis tuli valida 8, mis tähendas kaugekõnet ja ka sellele oodata tooni. Kui sinnamaani oli kõik õnnestunud, võis juba suunakoodi ja vajaliku numbri valida. Vahel toimus aga 8-ni jõudmisel mingi pidurdus, kas tooni ei tulnud või tuli kinnine toon või ragises teisel pool toru niisama. Ka selle puhul oli meil oma nipp - nulli asemel tuli valida 9. Praegu kõlab see küll täiesti jaburalt, aga vahel ühendas tõesti 9-ga ära ja ka 8 sai tooni taha. Mis valemiga, ei oska täna öelda. (Loviisa ütles väiksena mingi sama tobeda asja kohta oma pehmel lapsehäälel, et “šee on šelline šüsteem, et polegi mingit šüsteemi”).

Mõnikord tuli muidugi tükk aega nende nullide ja üheksatega jamada, enne kui kuskilt (kanalisatsiooni kaudu) ühendus tekkis. Eriti närvesööv oli asi muidugi siis, kui vanaema oli vaja kiirelt kätte saada vms. 

Ma vanaemal oli Kadrina korteris lausa kaks telefoni, üks, roheline, esikuseinal, teine, punane, elutoas. Need olid paralleeltelefonid. Mõlemad kettaga. Kuna temal oli oma trepikojas ainsana telefon, kasutasid seda mõnikord ka naabrid. Neile helistati siis kokkuleppel ja kellaajaliselt vanaema numbrile. Naabrid ajasid oma telefoni-asjad ära esikus. Vahel, kui vanaema meiega suurest toas rääkis, võttis ka vanaisa esikust sõna, et “mis sa plärad, tegelikult oli see asi hoopis nii - …”. Siis nad rääkisid korraga. 

Olid ikka ajad, mõtlen! Praegu on kõik inimesed sõrmepuudutuse kaugusel, ühtegi numbrit pole vaja meeles pidada, kõik on telefonimälus. Minu lapsepõlvekodus oli aga piklik nahast kaantega telefoniraamat. Oli seal alles numbreid! Teenindusmajad ja piletikassad ja bussijaamad ja juuksurid ja mis kõik veel! Ka minu klassikaaslaste numbrid olid mu lapse-käekirjaga ühele lehele ritta seatud. Igaks juhuks. 

Kõige viimasele lehele oli aga ema käekirjaga kirjutatud “kel pole midagi öelda, räägib vahetpidamata”. Vaat nii.