Kingitus

Hästi pikad ja jämedad roosid sai ta ka!

 Kas teie mõtlete ka nii, et mida rohkem me oma ellu rutiinivälist lubame, mida rohkem teeme neid asju, mis meie elumustritesse särtsakaid värvilaike moodustavad, seda mõnusamalt säbrulisem tuleb meie eluvaip? Kas poleks vahva oma minevikku kootud ridade iga julgema värvigamma juures mõelda, et oo, kolmekümne kolmeselt tegin seda ning neljakümne viieselt toda ning viiekümne üheselt jätkus julgust ka see asi ära proovida!

Minul on küll nii. Eks ma ole muidugi ka keskmisest suurema adrenaliinivajadusega naine. Kuid mitte ainult. Jah, lõbustusparkide ameerika mägede ja katapultide ja vabalangemiste ning muude närvikõdi pakkuvate atraktsioonide külastamine, seiklusparkides jõu- ja ilunumbrite tegemine, kiriku- ja vaatetornidesse ronimine, aga ka jõekärestikes seiklemine, paraplaaniga lendamine ja muud kõhu alt õõnsaks muutvad tegevused on üks asi, ilu nautlemine ja ise sellele kaasa aitamine aga sootuks teine. Elamusi pakuvad mõlemad.

Viimatine ere laik mu elukaare värviküllasel vaibal oli mulle Jaani poolt sünnipäevaks kingitud kolmikute maal. Küll ma juurdlesin, mida samaväärset või vähemasti leidlikku või intrigeerivat võiksin tema sünnipäeva puhul korraldada. See, et ta mingeid mõttetuid asju juurde ei vaja, oli igatahes kindel. 

Välja mõtlesin! Kui me abikaasade või partneritena teineteist piisavalt hästi tunneme, teame intuitiivselt ka seda, millise elamusttekitava “atraktsiooni”, happeningi või väljakutsega ta suhestub, mis pakub talle rõõmu või närvikõdi, mis tekitab meeldiva mälestuse. Ja mis ei tuleks kõne allagi. 

See, mida mina välja mõtlesin, ilmselgelt kõikidele ei sobi. Enamus ei tule ilmselt selle pealegi. Või on liialt kammitsetud. 

Ei, see polnud langevarjuhüpe, sest Jaan ei tule sedasorti ekstreemsustega kaasa. Siiski on see kingitus samaväärselt ere värvilaik me kummagi elukangas. 

See kingitus eeldab väga suurt lähedust, jäägitut usaldust, enese ja teise proovilepanekut, katsetamisjulgust, sisemist vabadust ja loomingulisust. Selle kingituse tegijad ja saajad peaksid iseendaga (ja loomulikult ka oma partneriga) rahul olema. 

Ei, ma ei seleta, milles see kingitus täpsemalt seisnes. Olge parem ise fantaasiarikkad! Mulle piisab täielikult vaid ühest lausest, mis Jaan peale seda senikogemata ja võibolla ainsat selletaolist sündmust ütles: “Ma armastan sind nüüd veelgi rohkem!”

Unenägu

Turvaline ja kallis öine koduküla rand

Nägin unes, et kõndisime Jaaniga üht muuli mööda mere poole. Korraga - vesi oli vist järsult tõusnud - kadus maapind me jalge alt ning olime vees. Ka muul oli läinud ning igal pool laius ühesugune meri. Valisin kiiruga suuna, kuhu poole oli minu arvates õige kahlata, et maale pääseda, Jaan aga haaras järsult mu käest ja ütles peaaegu kurjalt, et kuhu sa lähed, see on vale suund! Seejärel lõi üks võimas laine üle me pea, mispeale võpatades ärkasin.

Oli Jaani sünnipäeva hommik, pidime ta lastega peatselt üles laulma ning mul ei olnud aega pikalt juurelda, mida see kummaline unenägu võis õigupoolest tähendada. Küll aga viibisin veel pikalt selle lummuses. 

Päeva jooksul mõtestasin aga asja lahti. Olen olnud kiire otsustaja ja kiire tegutseja, kohati rapsija ja tihti ka rööprähkleja. Kuigi praegu on asjad tublisti paranenud, väljendas see järsk, ent turvaline käetõmme hoolt ja muret - pea hoogu, kuhu sa ometi tormad! 

Kuna Jaanist õhkus rahu ja kindlust, andsin juhtimise heameelega temale üle, hetkegi juurdlemata, kas olime mõlemad hädas või teadis tema tõepoolest väljapääsu. 

Teine mõte arenes välja esimesest - see kindlustunne, mis mind sel käerabamise hetkel valdas, sarnanes suuresti olukorra andmisele Jumala kätesse. Kuigi tee, kuhu Ta juhatab, ei pruugi vahel olla täiesti selge, on hea, et saan Teda ja Ta juhtimist pimesi usaldada ning isegi siis, kui kallas pole korraga paista, on Tema käes kindel väljapääs. 

Midagi paanikataolist tundsin ses unenäos niisiis ainult sel hetkel, mil kiirustades suunataju kaotasin. Ega see igas suunas laiuv veteväli ju meeldiv pole, isegi kui meri põlvini ja pruunikad merirohud lainetega kaasa loksumas. Mingil suunal läheb kindlasti sügavaks! Õnneks polnud aga vesi külm ja unenäo kestvus pikk. 

Ärgates oli hea -  kuival maal, oma voodis, sooja teki all, armastava inimese kõrval. 

Mul on suur kiusatus kirjutada pikemalt ka eilsest päevast, aga vaatame, kuidas inspiratsiooni ja ajaga on! 

Raiheina lugu

 Mõni nädal tagasi jutlustas Jaan raiheina loo järgi. Teate küll, see on see lugu, kus peremees külvas põllule nisu ja saatan külvas sinna raiheina vahele ja sulased küsisid, kas nad katkuvad raiheina välja, aga peremees vastas, et ei, mitte mingil juhul, sest raihein on nisuga niivõrd sarnane, et seda polegi võimalik enne vilja valmimist eristada. Kui hakata teda välja katkuma, tallutakse nisu ära või kahjustatakse raiheinaga läbipõimunud nisu juuri nii, et see rikub kogu saagi. 

Seda teksti tänapäeva maailma tuues võib öelda, et meie, inimesed, külvame oma elus nii nisu kui raiheina. Tihtilugu ei suuda meiegi üht teisest eristada. Ometi ei peaks me teineteise “põldudel raiheina katkuma”, see tähendab, teineteise üle kohut mõistma, sest sellega võime tühistada ka temas peituva hea. Nii nagu raihena saab nisust eristada alles viljapeade valmides, nii oldagu ka teineteisele armulised ja jäetagu kohtumõistmine Jumala hooleks. Umbes nii kõlas see lugu väga kokkuvõtvalt.

Millegipärast meenus mulle selle loo peale üks oma elus asetleidnud lugu, kus nähtus väga võimsalt, mismoodi armulikkus saab olla hoopis edasiviivam jõud kui karistamine. 

See juhtus umbes kümme aastat tagasi. Olin siis äsja ostnud Muhu maja ja tahtsin seal sageli kõpitsemas käia. Lapsed olid siis koolieelikud või esimese klassi põnnid ja käisid minuga kaasas. 

Oli sügis, oli vihmane ja pime. Sõitsime taaskord Muhu poole. Kihutasin, et jõuda praamile. Sõitsn kohe väga kiiresti. Ma siia ei hakka mitte kirjutamagi, kui kiiresti. Möödusin eessõitvatest autodest nagu postidest. Mul tuli puuduolevad minutid tasa teha ja igal juhul praami peale jõuda. 

Minu taga sõitis üks teine auto. Ka see kihutas. Nagu mina. Ikka viuh ja viuh teistest autodest mööda. Ühtäkki pani ta aga vilkurid tööle. Otse minu taga. Sinised ja punased. Politsei. 

Jäin seisma. Sel hetkel oli minu praamist mahajäämine otsustatud, sest seismajäämist mu graafik ei võimaldanud. Kõige hullem oli aga muidugi fakt, et olin sõitnud politsei nina all üleheli kiirusel ja ma ei teadnud, mis nüüd saab. 

Mind paluti autost väljuda. Jäime politseinikuga vestluseks seisma minu auto esiosa juurde. 

“Te kihutasite,” ütles ta.

“Tõsi, vabandust,” vastasin mina. 

“Sõitsime teil pikalt kannul. Teil polnud selle aja jooksul mitte ühtegi põhjendatud möödasõitu.”

“Mul on väga kahju…”

“Kuhu te kiirustasite?” 

“Praami peale.”

“Ja mis oleks saanud, kui te sellest maha oleksite jäänud?”

“Oleksin läinud järgmisega.” Lihtne, kas pole! Mind valdas piinlikkus.

Aga politseinik ei jätnud. 

“Kas teie näete oma autos sama mis mina?”  küsis ta nüüd. Kohmetusin. Huvitav, mis ta seal näeb? 

“Eee…”

“Mina näen seal istumas vähemalt ühte last.”

Ahjaa, muidugi… neid on muide kolm, ütlesin mõttes vastu. Aga mu mõttel polnud väge, sest ta jätkas:

“Kui teie lapsed näevad igapäevaselt sellist sõidustiili, matkivad nad seda ka ise, kui kunagi juhiload saavad. Ainult, et teil on aastatepikkune kogemus, neil aga… Mõelge oma lapsi sõitmas samamoodi.”

Mu ees seisis korraga Võimas Inimene. Ta jätkas: “Ma ei tee teile trahvi. Usun, et te mõtlete mu sõnade peale. Ärge õpetage oma lapsi nii sõitma! Algaja ei sõida sellisel viisil mujale kui kraavi. Ja sellist karistust te neile küllap ei soovi.”

See on mu elu üks mõjusamaid karistusi. Jääda karistuseta, aga soovides muutuda läbi endale osaks saanud armastuse ja halastuse paremaks. 

Ma ei ole enam kunagi niiviisi kihutanud. Kui hakkame praamile sõitma, vaatan alles peale Ristit, millisele väljumisele võiksime jõuda. Muidugi oleks mind ära ehmatanud ka jõhker rahatrahv, mida ma oma teo eest väärinuks, kuid selline lähenemine jõudis koheselt südamesse ning tekitas püsiva muutuse. 

Muidugi mõistan ka seda, et säärane karistusviis on mõjus vaid ühekordsena, aga küllap on elus ka teisi valesid valikuid, mille puhul saaks vastata millegi säärasega, nagu too politseinik. Tema teguviis külvas puhast nisu nii tema kui minu ellu. 

Isa sünnipäeva eel

 Eile, kui me Jaaniga pisut ettenähtust varem isa sünnipäevale jõudsime, otsustasime aja parajakstegemiseks ümbruskonnas veidi ringi kõndida. 

Ametlik kergliiklustee kulgeb sealkandis ilusti autotee kõrval, aga eile see mind ei rahuldanud. Pöörasime kunagiste aiamaade juurest metsarajale. 

Mu kujutlusis kulgenuks tee me aiamaade tagant rajale, mis viinuks meid kunagiste mudatiikide vahelt otse Ülemiste järve äärde. See olnuks ilus, alguses väikese tõusu ja siis väikese langusega tee otse päikeseloojangu poole. Oh seda järve valendavat avarust, mis meie ees avanenuks…

Kunagise rebaseuru juurest võinuks muidugi keerata ka paremale, kunagiste suusaradade suunas. Oleksin Jaanile meeleldi tutvustanud männitötsakaid, mille madalailt, kaharailt okstelt päranisui pakse lumetorte haukasin, kui suu suusatamisest kuivama kippus. Oleksime võinud kõndida ka kaugemale, sealt läinuks mõnusalt mägiseks…

Tagasitee oleksime valinud ülevalt kaudu, ühe mudatiigi  mägisest äärest. Sealt jõudnuks me mõnusat männimetsa rada mööda otse tagumisele kelgumäele, mis koosnes kahest osast, alumine iseäranis järsk. Enne veel oleksime möödunud kunagisest poiste onnist, mis oli päris korralik telliskiviehitis. Tüdrukud ei tohtinud poiste onnile ligineda, selle eest võis tuupi saada, aga nüüd oli mul ju Jaan, kelle käevangus saanuks onnist püstipäi mööduda…

Vaata, oleksin ma kelgumäe jalamil Jaanile öelnud, kui sa siit õigesti hoo sisse lükkad, kihutab su kelk tuhatnelja taamal kükitava tillukese künkani, mis muide suviti metsmaasikaist punetab. Lähed aga vasakult, hüpeka kaudu, lendad raudpolt kindlalt kummuli!

Tegelikkuses ei öelnud ma aga Jaanile peaaegu midagi. Kogu järveala ümbritses korralik tihe võrkaed. Osa minu lapsepõlvest oli lukustatud rangelt valvatavale territooriumile. Raudne eesriie lõikas mu mängumaad ning põnevad rajad siin- ja sealpoolseteks. 

Ka “meie ajal” oli Ülemiste järvel võrkaed ümber, kuis siis muidu, aga siis teadsid “omad” katkenud kohti ja sissepääs keelatud territooriumile oli pool-salaja valla. Suusaradagi läks peaaegu legaalsena üle mahasõidetud aia. Järvepoolsed paigad avasid end meile meelsasti. Nad jäädvustasid koos meiega ajalugu ning helisevad värvikülla slaidiseansina hinges siiani.

Eilses piinlikult korralikus aias polnud aga enam aukudele kohta. Kõik inimesed liigitusid selle aia taga võõrasteks, kellelt on halastamatult rebitud õigus heita põgus pilk osale oma minevikust. 

Mind valdasid kahetised tunded. Ühest küljest tundsin meeletut igatsust. Tean seda metsa nagu oma viit sõrme. Muidugi tahtnuks ma kõiki olulisi paiku Jaanile näidata ning neist üksikasjalikult jutustada.

Teisest küljest aga andsin endale aru, et reaalselt neid enam ei eksisteerigi. Et tegelikult valdab mind pelgalt tunne, see unikaalne tunne, mis muudab mind minuks kõige senikogetuga ja see tunne on otsekui salalaegas, mida polegi võimalik kellelegi päriselt avada. 

Kaheosalise kelgumäeni jõudsime viimasel katsel läbi kunagiste aiamaade, möödudes vanadest lõikamata õunapuudest, mis tollal olid veel noored ja nõtked. Aga kelgumäge polnudki enam. Ega maasikaküngast. Kõik oli ühtlustunud. Puid ja põõsaid täis kasvanud. Teiseks muundunud. 

Kahjutunde asemel läbis mind korraga õnnejudin. Taipasin, kui rikas ma tegelikult olen. Mul oli maruvahva lapsepõlv, ühtaegu linnas ja maal. Kui palju põnevat, närvekõditavat, üllatavat ja uudishimulikuks tegevat selles peitus! Psühholoogiaõpingutel olen olnud liialt keskendunud vajakajäämistele ning sõlmkohtade lahtiharutamisele. Nüüd on aeg see kõik oma mälust laiali pillutada ning keskenduda rõõmule, vaigulõhnasele männimetsale, vaikselt loksuvale järvele, pilliroole ja hundinuiadele, rebastele ja jänestele, väledatele jalgadele, mis igale poole jõuavad, lustile ja laulule. 

Tagasiteel vanematekodu juurde möödusime basseinidest. Ja pihlakate kohast mäeveerul. Ja päris esimestest, päris hoovi peal laiuvatest aiamaadest, mis pidid paraku andma kerkivatele elamutele ruumi. Vaibakloppimispuust, millel pea alaspidi kõlkusime. Jutustasin Jaanile siinpoolsetest asjadest.

Kuni oligi aeg tuppa, tänasesse astuda. 

Traumatöö koolitus

 

Käisin nädalavahetusel Tartus traumateraapia koolitusel. Sel korral käsitleti ka põlvkondadeülest traumat, seda, miks see võib tekkida, kuidas seda ära tunda ning loomulikult, kuidas sellest terveneda. Väga suur osa sellest koolitusest põhines kehatööl. Tihtilugu on just keha ja sellega seotud tundmused kunagi aset leidnud trauma talletajad. Kõige lihtsamaks näiteks on sõnad, mis justkui ei tule suust välja, kui traumaatilisest teemast rääkida. Kangestumine, paanikatunne, pisarad, kõri pitsitamine, kiirendatud hingamine, mingist tegevusest paaniline hoidumine - need on vaid mõningad näited, mis võivad ilmneda traumajärgse stressihäire puhul. Aga mitte ainult. 

Trauma teemat võib hakata kahtlustama siis, kui teraapia edenemisel ilmneb arusaamatu tõrge. Miski oleks otsekui varjul, kuigi kõik inimese elu ja olemist puudutavad valdkonnad tunduvad olevat käsitletud.  Tõepoolest, inimesed on ääretult nutikad, leiutamaks erinevaid toimetulekumehhanisme, mis aitavad neil kunagi saadud (või esivanemate poolt edasi antud) traumaga päevast-päeva toime tulla. Koos spetsialistiga läbitöötatud trauma on aga justkui haav, mis saab enne ilusat kinnikasvamist puhastatud ja hoolitsetud. Vaevumärgatava armikesega pole ju mingi kunst edasi elada! Seetõttu on traumaga töötamine lausa hädavajalik oskus.

Meie, terapeudid, käsitlesime põlvkondadeülese trauma teemat läbi oma esivanemate lugude. Eestlastena leiame neis lugudes hõlpsasti traumakohad üles. Pole vist ainsatki pereliini, keda poleks otseselt või kaudselt puudutatud teine maailmasõda ja selle koledused - küüditamised, põgenemised, sundmobiliseerimised, kodude kaotamised, lahingutes haavata- või surmasaamised. Igal perel on sellest ajast oma mälestus, mõnel vähem, mõnel rohkem traumeeriv. Suuresti oleneb see ju ka inimeste isikuomadustest, kuidas kaotuste ja leinaga toime tullakse.

Igatahes võtsime luubi alla oma lood. Mina oma vanaisa oma.

Mu vanaisa oli soomepoiss ja võitles teiste eestlasega Soome poolel Talvesõjas. Kui Soome riik eestlased välja andis, sattus vanaisa sakslaste kätte sõjavangi ning viidi Pärnu vangilaagrisse. Sealt õnnestus tal imekombel põgeneda ning rännata läbi Eesti kodukandi, Lääne-Virumaa metsadesse, kuhu jäi koos teiste poistega redutama. Temast sai metsavend. 

Ei tea, kas juhuse tahtel või Jumala juhtimisel on ka minu vanaema kodutalu - paik, kus praegu asub mu vanemate suvekodu - põlislaantega palistatud ja mu vanaema perest sai metsavendade salajane abistaja. Õige pea tärkas mu vanaisa ja vanaema vahel armastus. Koosolemise aega said noored näpistada vaid öötundidest, päevavalgus oli selleks liiga ohtlik. Oleme ikka rääkinud, et vanaisa käis vanaema juures ehal - nagu vanal ajal ikka kombeks oli.

Ühel koidikul naases vanaisa jälle vanaema juurest metsa ning leidis kõik oma kaaslased mahalastuna. Venelased olid nad tabanud. Nende kehad olid olnud veel soojad, seega oli too hirmus veretöö leidnud aset vahetult enne vanaisa tagasijõudmist. 

Sellest hirmsast vapustusest polnud aga veel küll. Summutatud häälil levisid jutud vanaisast kui ellujäänust edasi ja ühel päeval (või ööl), kui vanaisa taas vanaema külastas, müdistasid venelased äkitselt ukse taga. Teha polnud midagi. Vanaisa hüppas küll köögipõrandal asunud keldriluugist sisse, aga teadis isegi, et on nüüd kadunud mees. 

Venelastega oli kaasas üks selle küla mees. Nuhk, äraandja, nagu võite arvata. Otsinud toad läbi, küsis ta, kas keegi on all keldris. Teised vastasid, et pole seal kedagi. Ja siis ronis too mees alla. Muidugi nägi ta vanaisa kohe. Nad vaatasid teineteisele otse silma. Omaküla mees asetas oma relva vanaisa oimukohale. Siis aga pöördus ta ootamatult ümber, ronis üles ja teatas valjul häälel, et all pole kedagi. 

Ma ei tea, kas ka sellisel inimesel tärkas korraga südametunnistus, samuti ei aima ma ligilähedaltki, mis tunne oli vanaisal püssitoru ees seista. Aga ta pääses. Tõsi, koledustest räsitud närve hakkas ta ravima alkoholi abil ning ka neid lugusid suutis ta jutustada vaid siis, kui oli vintis, aga ma mõistan teda. 

Koolitusel tolle looga töötades avastasin korraga ka seda, et mina, kes ma arvasin end olevat täielikult foobiavaba, kannan üht päris korralikku hirmu - relvad. Kardan relvasid lausa paaniliselt. Ma ei taha nendega mingit tegemist teha! Kuna mul pole selleks ka erilist vajadust olnud, on see hirm mitteaktiivsena kusagil kuklapoolel. Aga näe, on!

Paradoksaalsel kombel on mu tütred, kodutütrekesed, väga head püssilaskjad ja käivad kolmapäeviti Männiku lasketiirus end veelgi paremaks treenimas. Neil pole mingit põlvkondade ülest traumat. Äkki seetõttu mitte, et mu eks-ämm on laskmise Eesti meister ja võibolla on see pool tugevam :)

Aga see pole veel kõik. Öösel peale esimest koolituspäeva ei saanud ma kuidagi uinuda. Ja korraga tabas mind paanikahoog. Õnneks jagas minuga tuba mu armas terapeudist sõbranna ja kolleeg ning üheskoos saime asjale jälile. Minul kerkis nimelt üles hoopis üks teine, hiljutine trauma, millega ma pole samuti eriti tegelenud, sest "saan ju kõigega suurepäraselt hakkama".

On asju, mida teab kogu üldsus ja on asju, mida teavad vaid vähesed. Seda, et mu mehega lausa ebainimlikult käituti, kuigi ta oma karjääri jooksul tegi tegusid, millest enamus ei oskaks isegi unistada - ja kuidas teda karistati pelgalt minu armastamise pärast, teavad vast paljud. Ja kui ebaõiglane on see, et mõned ei suvatse seal, kus oleks ilus ja vajalik, enam isegi ta nime mainida, on vast ka tähele pandud. Aga just sellise vastiku käitumise pärast, mida ma ei hakka mitte ealeski mõistma, ei paota ma oma suud isiklikumate teemade osas. Mainin vaid seda, et Jumala poolt eriliste annetega õnnistatud inimesed saavad igal pool hakkama. Said toona ka Siberis, kui elu anti.

Minu usaldus inimeste vastu on tublisti vähenenud. Nad võivad ka rahuajal armutult hävitada. Niisiis on, millega tegeleda. 

Minu Joss

 Oeh, kuidas see aeg küll lendab!

Vaatasin täna oma poega, Karl Johanni. Ta on pikk, väga sale, aga pideva treenimise tõttu täitsa toredate lihastega poiss, minust peajagu pikem, jalad seitse numbrit suuremad kui mul. Hele juuksepahmak on ta pealael uljalt püsti, terased silmad süsimustade kulmude all, suu mõnusasti muigel ja liigutused kibekiired, otsukui oleks pidevalt kuhugi hilinemas. See viimane tekitab me majas väikeseid kaoseid ja jätab aeg-ajalt isegi lohakuse mulje, aga ega ma mingi tähenärija pole! 

Jalas kannab mu poiss selliseid pükse, mis minu arvates on iga hetk maha langemas, (säärased on kahjuks ikka veel moes,) aga kuna talle endale ja temaealistele tunduvad sellised meeldivat, siis olgu nii. Kui vähegi võimalik, riietub Karl Johann ilmale mittevastavalt, see tähendab liiga õhukeselt ning näiteks mütsi ei kasutaks ta üldse, kui ma sellega talle järele ei jookseks. Aga Karl Johann on hea poiss ja kuulab sõna, kui ma teda ukse peal heleda häälega tagasi kutsun. Väga palju ma siiski tema outfiti pärast ei muretse.

Kunagi oli Karl Johann imearmas murelik poisike. Ta muretses kõige pärast ja püüdis vapralt maailma asju oma kontrolli all hoida. Kõige suuremad mureobjektid olime meie - mina ja tüdrukud. Peale lahutust, kui ma trioga üksi jäin, muretses Karl Johann näiteks selle üle, kas maja uksed on ööseks lukustatud, kas autol ikka kütust jagub või kas me saame oma autoga õigeaegselt praamilt maha. Vaene poisike!

Õnneks oli tal siiski aega ka selleks, et olla mõnus väike krutskipoiss. Mingeid suuri pahandusi pole Karl Johanniga kunagi olnud, samuti ei ole ta eales mu usaldust kuritarvitanud. Tegu oli ikka rohkem viperustega. Poistel ju ikka juhtub! Ja kallistustega ei hoidnud Karl Johann kunagi kokku. Saan neid temalt siiani piisavalt.

Täna teeb mind kõige tänulikumaks see, et Karl Johannist on kasvanud elurõõmus noor. Ta pole enam mingi muretseja! Karl Johannil on palju sõpru, ta on hinnatud kaaslane ja tubli spordipoiss. Olen oma töö tõttu kohtunud paljude temaealiste noortega, kes on kurvad, tüdinud, ilma edasise sihita. Karl Johann on elu osas väga uudishimulik. Jah, minagi olen vahel hädas, et ta veedab liiga palju aega arvutis. Aga kuna ta õppimine on hea ja sporti teeb ta ka piisavalt, õiendan selle üle üsna harva. Hindan pigem elujõu ja elurõõmu nivood. See on mu poisil üsnagi laes. 

Mind emana teeb selline poiss väga õnnelikuks!

Üks naljapilt

Telefonidest

 Hakkasin mõtlema, et mäletan peast päris paljusid omaaegseid telefoninumbreid. Näiteks mu sõbranna oma, 527868. Oi, kui palju seda omal ajal ketrasin! Või esimese pinginaabri oma - 661828. Või Kadrina vanaema oma, suunakoodiga 232 ning unustamatu numbriga 90347 (hiljem 50347). Või Muhu oma, suunakoodiga 245, number 98730. 

Kõige kummalisem lugu oli tol ajal meie enda telefoniga. Meie hoovi majad olid nimelt ehitatud Veepuhastusjaama töötajate peredele. Kõikides sealsetes korterites oli sisetelefon, millega sai helistada naaberkorteritesse, aga ka veepuhastusjaama kõikidesse ruumidesse, kus iganes meie hoovi korteriomanike pereliige või pereliikmed töötasid. See telefoninumber oli kolmekohaline, veepuhastusjaama omad algasid 2-ga, kodude omad 3-ga, meie number oli 392. Kui tahtsin oma sõbrannat õue kutsuda, pidin valima 386. Nii lihtne see oligi. Ka isa töökabinet veepuhastusjaamas oli 3-kohalise numbrikombinatsiooni kaugusel. See oli leidlik süsteem, sest nii sai “oma piirkonna” inimesi igalt poolt ja iga kell kätte. 

Aga see polnud veel kõik! Kui keegi siiski telefoni kuuldeulatuses polnud, otsiti teda taga raadio kaudu. Igasse veepuhastujaama korterisse, rääkimata veepuhastusjaama ruumidest, oli paigaldatud spetsiaalne raadio. Krappraadio, nagu seda nimetati. Meie kodus asetses see köögi seinal. Kui muidu tuli sellest raadiost tavalist tolleaegse riigiraadio programmi, siis üsna tihti katkes sealne programm ja veepuhastusjaama dišpetser hõikas kõikide kodudesse ja tööruumidesse näiteks nii: “Ants O…, Ants O…, palun helistage 262”. See hõige “tuli läbi” ka juhul, kui raadio oli kinni. 

Ka mina võisin, juhul kui ma oma isa tema kabinetist kätte ei saanud, helistada dišpetseri numbrile ja paljuda, et Ants O… helistaks telefonil 392 ehk siis koju. Hetke pärast hõigatigi see teade läbi krappraadio kõikidesse tööruumidesse ja korteritesse välja ning õige pea tuli isalt kõne, et mis lahti. Kõik oli niisiis kõigile teada :) Aga keegi ei pidanud seda imelikuks, vastupidi.

Muide, kõik need hõiked kostsid valjuhäälselt ka üle veepuhastusjaama õueala. Veepuhastusjaama peamajale ja kõrvalhoonetele olid ilmselt paigaldatud valjuhääldid. Kui olime õues, kostsid need ka meie hoovi. Siiski toimusid säärased raadio kaudu otsingud ainult tööajal.

Keerukam lugu oli telefoniga siis, kui pidin näiteks linnast, telefoniputkast koju helistama. Selleks tuli esmalt valida veepuhastujaama dišpetseri pikem number, minu meelest oli see 431262, (aga vaat sellega võin küll eksida). Kui dišpetser vastas, tuli öelda “palun 392”, misjärel ta mind mu koduga ühendas. Sama süsteem oli kasutusel veel isegi siis, kui käisin juba Muusikakeskkoolis. Mäletan, et poisid narrisid, et mulle peab helistama “läbi kanalisatsiooni”. 

Kui me tahtsime ise kellelegi mitte oma piirkonna inimesele helistada, oli asi lihtsam, telefoninumbrile tuli lihtsalt 0 ette valida. Peale nulli tuli oodata tooni, mis oli roheline tuli sõbra numbri valimiseks. 

Kaugekõnedega oli pisut rohkem jamamist. Kõigepealt tuli valida 0 ja oodata tooni. Siis tuli valida 8, mis tähendas kaugekõnet ja ka sellele oodata tooni. Kui sinnamaani oli kõik õnnestunud, võis juba suunakoodi ja vajaliku numbri valida. Vahel toimus aga 8-ni jõudmisel mingi pidurdus, kas tooni ei tulnud või tuli kinnine toon või ragises teisel pool toru niisama. Ka selle puhul oli meil oma nipp - nulli asemel tuli valida 9. Praegu kõlab see küll täiesti jaburalt, aga vahel ühendas tõesti 9-ga ära ja ka 8 sai tooni taha. Mis valemiga, ei oska täna öelda. (Loviisa ütles väiksena mingi sama tobeda asja kohta oma pehmel lapsehäälel, et “šee on šelline šüsteem, et polegi mingit šüsteemi”).

Mõnikord tuli muidugi tükk aega nende nullide ja üheksatega jamada, enne kui kuskilt (kanalisatsiooni kaudu) ühendus tekkis. Eriti närvesööv oli asi muidugi siis, kui vanaema oli vaja kiirelt kätte saada vms. 

Ma vanaemal oli Kadrina korteris lausa kaks telefoni, üks, roheline, esikuseinal, teine, punane, elutoas. Need olid paralleeltelefonid. Mõlemad kettaga. Kuna temal oli oma trepikojas ainsana telefon, kasutasid seda mõnikord ka naabrid. Neile helistati siis kokkuleppel ja kellaajaliselt vanaema numbrile. Naabrid ajasid oma telefoni-asjad ära esikus. Vahel, kui vanaema meiega suurest toas rääkis, võttis ka vanaisa esikust sõna, et “mis sa plärad, tegelikult oli see asi hoopis nii - …”. Siis nad rääkisid korraga. 

Olid ikka ajad, mõtlen! Praegu on kõik inimesed sõrmepuudutuse kaugusel, ühtegi numbrit pole vaja meeles pidada, kõik on telefonimälus. Minu lapsepõlvekodus oli aga piklik nahast kaantega telefoniraamat. Oli seal alles numbreid! Teenindusmajad ja piletikassad ja bussijaamad ja juuksurid ja mis kõik veel! Ka minu klassikaaslaste numbrid olid mu lapse-käekirjaga ühele lehele ritta seatud. Igaks juhuks. 

Kõige viimasele lehele oli aga ema käekirjaga kirjutatud “kel pole midagi öelda, räägib vahetpidamata”. Vaat nii. 

Vihmajutt

Helis tahtis täna poistega Kloogaranda sõita. Sõitiski. Esimene pilt, mille ta mulle saatis, oli jõnglastest, kes päikesepaistes, napid riided seljas, rõõmsalt jaama poole rühkisid. Ka teine, rongisõidu oma, kandis sama vaibi, lisaks ootusärevus, et millal me juba kohale jõuame! Kolmanda saadetud pildiga tuli aga pööre- uudishimulikud koonukesed vaatasid küll ainiti akna poole, sealne taust oli aga totaalselt muutunud. Ütleme, et keskmisest tumedamaks, et mitte hirmutada sõnaga “mustjas”. Ja neljas pilt polnudki enam foto, vaid screenshot, mis teatas lakooniliselt, et Kloogarannas on tulekul äikesetorm. 

Nii nemad sama rongiga tagasi sõitsivadki. Õigesti tegid! Järgmine rong tulnuks nimelt kodu poole kolme ja poole tunni pärast.

Minul nii hàsti ei läinud. Olin siis umbes kuus kuni kaheksa. Mu vanematel polnud veel autot. Kui suvitasime Kadrinas, tuli rannaisu korral istuda bussi ja sõita kas Viitnale või vahel ka läbi Rakvere Võsule. Bussigraafik pidas supelsaksu kenasti silmas- hommikul viis sihtpunkti, õhtul tõi tagasi, mis tundus normaalset suvepäeva arvestades igati inimsõbralik, lausa superarmas. Paraku ei ole aga minu mällu talletunud ainsatki säärast kaunist rannapäeva, kuigi neid pidi olema meie toonast päevitamis- ja ujumislembust silmas pidades valdav enamus. Ei ainsatki mälupilti! Küll aga meenub see…

Meid, kes me end hommikul Viitnale sättisime, oli, kui mu mälu mind ei peta, seitse. Mina ema-isaga, ema sõbranna oma mehega ning äkki ka mu onu ja onunaine. Aga võibolla viimaseid siiski polnud…

Ma ei tea, milline oli ilm meie kodust lahkudes, Viitnale jõudes ei olnud aga enam kahetimõistmist- sadas. Ladinal. Tol ajal oli Viitna järve liivaranna poolses osas ehk pikliku veekogu ühes otsas mingi paviljon. See oli üsna päevinäinud ning ta otstarve polnud mulle teada. Küll oli aga ehitisel katus ja sestap hakkasimegi just seal saju lõppu ootama. 

Lapse jaoks on taoline ootus üks jubedamaid asju üldse. Eriti, kui ühtki teist last pole läheduses. On ainult neli kuni kuus lobisevat täiskasvanut. Istuda pole kuhugi. Vihm kogub muudkui tuure. Ja buss läheb alles viie ajal. 

Mingil hetkel lippas üks onu- ema sõbranna mees, mingiks ajaks metsa. Pärast selgus, et ta käis hoopis Viitna poes. Küllap taheti seda fakti minu eest varjata, kuigi säärasel päeval olnuks pood lapse jaoks tõeliselt head vaheldust pakkuv variant. Millegipärast pidin mina aga truult paviljonis passima. 

Ta tõi hunniku šampust. Mäletan, kuidas libedad pudelid kilekotis kõlisesid. Ja muidugi läks neil õige pea lõbusaks, minul aga järjest nutusemaks. Õhtu ei tahtnud ega tahtnud saabuda. Võisin vabalt ka veidi jonnida. 

Umbes pärastlõuna saabudes muutus olukord siiski väheke põnevamaks. Too sõbranna mees tarbis nimelt liiga palju. Ta tarbis tegelikult alati liiga palju ja kõik teadsid seda, aga nõuka ajal “jõid ju kõik”. Ja siis otsekui üllatusid. Mäletan ahastavaid hõikeid, et “sina S enam ei joo” ja seda, kuidas too meheke ikkagi jõi. Loomulikult jõi! Mäletan, kuidas ta ringi kaaberdas, arusaamatut pläma ajas ja lõpuks vist ka ära vajus. Kas ta lõpuks ka paviljoni põrandal lebas või oli see mingi muu kord mingis muus kohas, seda ma küll täpselt ei tea. Naiste kiljumist oli aga üksjagu. Keegi avaldas ka kahetsust, et kitarri kaasas pole… 

Ka see päev sai lõpuks otsa. Kuidagi tarisid nad tolle väsinud venna bussi peale. Mina sain ka muuseas koju. Ei tea, kas keegi teine peale minu seda lugu üldse mäletabki…

Viiendal pildil, mille Helis mulle saatis, istusid kaks väänkaela läbimärgadena porilombis. Oma kodu lähedal. Minu meelest nii lahe! Soe dušš käeulatuses, seniks aga elagu looming ja vabadus! 

Pavilioni-päevi ei soovi ma küll ühelegi lapsele! Olid ikka ajad….

Pojengid

 

Peale valge sireli õitsemist on pojengiaeg. 

Need lilled kasvasid esmalt Kadrina kirikumõisas. All orus väikese tiigi kaldal, kus haljendas lopsakas rohi ja kobrulehtede all elutses lugematul hulgal tigusid, mis, kui sissetallatud rajast veidi kõrvale juhtusid astuma, taldade all krõbisesid, seal lopsakas roheluses, mille täidlast muru- ja mullalõhna siiani raskusteta sõõrmetesse kujutan, asus vanaema aiamaa.

Tegelikult kuulus too maalapike kirikule, aga vanaema võis seda elu lõpuni kasutada. Aed oli ta eluarmastus, talle meeldisid peenrad ja marjapõõsad, samuti pidas ta lugu vaarikapuhmastest ja viljapuudest. Ning lilledest. 

Pojengid asusid kasvuhoone taga. Nad olid nagu kõik muugi, mis vanaema kasvatas, lopsakad ja elujõulised. Ometi ei mäleta ma omapoolset vaimustust, kui vanaema kõrges vanuses, tundes, et jõud enam aiast üle ei käi, mul need lilled välja palus kaevata. 

Olime kolinud oma majja, krunt maja ümber oli avar, kuid männimetsane. “Ametlikud peenrad” olid aiakujundaja poolt ära planeeritud ja täis istutatud. Vanaema lillede jaoks ei tundunud olevat ruumi. Siiski võtsin need juurikad vastu. Mul polnud südant ära ütlelda.

Pojeng on ümberistutamise osas suhteliselt pirtsakas. Needki isendid olid happelisse metsaalusesse sattudes üdini solvunud ega õitsenud aastaid. Kolm puhmast istutasin õige pea veelkord ümber, päikese poole. Neljas jäi aga aastateks endisesse kohta kidutsema. Mõned aastad tagasi aga tõstsin temagi teiste lähedale. 

Kolm põõsast kandsid igal varasuvel lopsakaid õisi. See neljas aga minuga enam koostööd ei teinud. Meelitasin, kuis oskasin, aga ei. Lehed küll tulid, aga õisi mitte. Olin nukker, sest hakkasin taipama, kuiväga need lilled mulle korda lähevad. 

Kuna ülejäänud aed on pärit uuest ajast, ei ole tal veel sellist põlvkondade-ülest lugu, nagu neil lilledel, mis mind nähtamatu niidina tagasi lapsepõlve suudavad viia ja mille lõhnad ning aistingud siiani kusagil minus vundamendi või turvapaikadena peituvad. 

Kas pole nii, et sellisel viisil elavadki meie eelkäijad meis edasi ja koos nendega toonane tilluke maailm, öeldud lausejupid ja kõrvaltnähtud liigutused, see sulnis suvelõhn ja lapsesüda, mis on nii kerge, nii rõõmus…

Saan selle tunde läbi nende lillede kevadest kevadesse tagasi. Aga see aasta on veel erilisem - minuga on ära lepitud! Ka neljas pojengipuhmas on sel aastal teiste pojengide kõrval kaunites valgetes õites! Viimaks ometi!

Elu läheb edasi, kevad järgneb kevadele, suvi suvele, aga hea, kui kusagil saavad ühineda minevik, olevik ja tulevik. Ilus, et just lilleõites.

Võlla küla mees

Suur mees, Leev Kuum on lahkunud. Meie perel oli au teda tunda Muhu suvede kaudu. Peaaegu alati, kui läksime koduküla randa, oli Leev meid oma väraval tervitamas. Ta oli palju väljas ja tee randa läheb nende majast mööda.

 Muidugi olen kuulnud, milline oli Leev isiksusena, milline oma pere jaoks, milline oma eriala inimesena -veel eelmise aasta aprilli keskpaigani käis too 94-aastaselt lahkunud doktorikraadiga mees tööl! Väga armastatud ja austatud, erakordne inimene.

Aga mina tahaksin lisada hoopis kolmanda vaate- tema suhtlemise lastega. Või õigemini - oskus igaühega olla vastavalt teise “seisusele”. Ta tuli alati rannas lõbusasti laste sekka, korraldas neile kiviviske võistlusi, viktoriine, väikestega katsus lihtsalt vett ja kiitis sissekastmise eest. Inimese tõelist suurust näitab tema käitumine lastega, kas pole…

Minule on jäänud meelde üks viimaseid kohtumisi Leeviga. Teades, et olen muusik, küsis ta, kas ma G.Ernesaksa/ J.Smuuli “Kutset” ka tean. Palusin meelde tuletada.

Seal ta siis seisis ühel suurel kivil, vaatas merele ja laulis: “Läheme teele, kaugeke teele, kus on taevas toetunud veele…” Mina istusin teisel kivil ja ümisesin kaasa. 

See tee on säärasel mehel kindlasti kerge ja viib pärale. Rahusadamasse. 

Kuressaare

Pikk jalutuskäik Loode tammikusse

Üks imeline Kuressaare kohvik

 Mu mälus on neli erinevat Kuressaaret. 

Esimene neist pärineb lapsepõlvest, mil veetsin oma suvedest suure osa Muhus, kuid aeg-ajalt sai käidud ka Kuressaares. Seal olid nimelt mu onu pere korter ja töökohad. Mäletan, et sõit “linna” - nii nimetasid Kuressaaret muhulased - oli paras ettevõtmine. Kuressaare tundus nimelt Muhust hiigla-kaugel. Põhjus, miks sinna üldse sõitsime, oli küllap täiskasvanute vajadus “mõned asjad korda ajada”, mida maal teha ei saanud. Väga pikaks ajaks me linna pidama ei jäänud. 

Siiski - vahel, kui maale oli tulnud korraga rohkem sugulasi, tegime vahel autodega väljasõite. Näiteks avastasime üheskoos Saaremaad. Meie perel ja mu onu perel oli kummalgi rohelised Moskvitšid, isa onupoja perel aga valge Žiguli. Neid kolme autot mäletangi üksteise sabas Orissaare või Kuressaare või näiteks Kaali järve poole vuramas. Kui Orisaarega seonduvad varasest lapsepõlvest vaid pikad poesabad, siis praeguse (ja ka toonase) Kuressaare kaubamaja mingil kõrgemal korrusel mäletan asuvat restorani, kuhu pääsemiseks pidime esmalt pikalt trepi peal sabas seisma, aga tähtsate kelnerite poolt serveeritav šnitsel tundus peale tülikat ootust seda peenem.

Kuressaare oli toona üks põnev ja kauge paik, kuhu tahtnuks alati pikemaks jääda, kui see võimalik oli. Mõnel korral, kui olin juba teismeline, see siiski ka õnnestus ja võisime ööbida onu korteris. Muide, just Kuressaares müüdi mulle, alaealisele, esimesed plokid filtriga sigarette, vist Leeki. Need tuli esmalt onu autos ülisalaja maale toimetada ja seejärel uhkelt omaküla poistele laiali jaotada. Minu peale langes selle lahke teoga mu onupoja suur meelepaha - suitsud oleksid pidanud ikka perekonda jääma! - ülejäänud külapoiste seas saavutasin aga tohutu populaarsuse. Eks pahvisin moe pärast isegi veidike, kuid suitetajat minust ei saanud, ei siis ega hiljem. 

Veel hilisemas teismeeas käisin aga Kuressaares juba üksi. Ööbisin küll onu juures, kuid tegelikult läksin külla hoopis oma sõbrannale, kes oli tulnud alates üheksandast klassist meie kooli. Mäletan, kuidas kondasime, mandoliinid käes, mööda pimedat Kuresaaret, laulsime, naersime, lollitasime. See kõik oli nii põnev ja lõbus, et mine hulluks!

Teine tore mäletuste kogum Kuressaare linnast on samuti seoses mu sõbrannaga. Meie esimesed lapsed sündisid nimelt üsna üheaegselt ja seetõttu käisin Helisega suviti, kas siis enne või pärast Muhus puhkamist, ka Kuressaares. See oli imearmas aeg. Rallisime kärudega mööda linna ringi või veetsime aega ta armsa vanaema juures äärelinnas, mis ei olnud suurtest linnamajadest üldsegi kaugel, kuid mõjus ometi täieliku maakohana. 

Kolmas jagu mälestusi on aga juba täiesti täiskasvanueast. Sellest, mil Kuressaarde hakati üksteise järel ehitama spaasid ja mina sain järjest nende kõikide andunud kliendiks. Spaa koos oma saunade ja massaažide ja heade restoranide ja muu rahustavaga sai mu iga-aastaseks vältimatuks vajaduseks. Seda mäletavad küllap ka Helis ja trio. Siiani on mu vaieldamatuks lemmikuks GoSpa, aga parima laavakivi massaaži, mida olen eales kogenud, sain hoopiski aastate tagusest Arensburgist. 

Ja nüüd siis neljas Kuressaare. Linn, kuhu olen saanud seoses abiellumisega veel ühe ilusa kodu. Linn, mis avaneb nüüd hoopis teisiti, kui varem. Pikkade jalutuskäikude Kuressaare. Suure armastuse Kuressaare. Kenade kohvikute Kuresaare. Õhtuse muusika ja punase veini või konjaki Kuressaare. Sisukate vestluste Kuresaare. Sügavate unede Kuressaare. Aeglase kulgemise Kuressaare. Mitte-suvine Kuressaare.

Igatsen siia ikka ja jälle tagasi. Kord kuus, nii oleme kokku leppinud, võtame siin paariks kolmeks päevaks aja maha. Märgime selle aegsasti kalendrisse, et kummalegi ei tuleks sel ajal mingeid tegemisi. 

Suvel oleme küllap rohkem Muhus - nagu mu lapsepõlveski - aga Kuressaare tuli samuti taas, et jääda. Praegu tunnen küll nii…

Unejutt

 Minu ööuneke on päris hea. Jään õhtul kiiresti magama ja esimesed neli-viis tundi magan nagu kott. Vahel kipun vastu hommikut vähkrema, aga sedagi juhtub üha harvem. Unenägusid näen harva.

Lapsepõlvest on mul meeles kaks unenägu. Ma ei tea, kumba nägin enne, seega jutustan suvalises järjekorras.
Selles unenäos lebasin voodil. Minu toa kapiuks, mida nägin otse voodist, oli irvakil. Äkki kargas ukse vahelt välja pikk must säärsaabas ja hakkas klobinaga minu poole hüppama. Hakkasin surmahirmus röökima ja ärkasin iseenda karjetest. Sestpeale peavad minu magamistoas olema kõik kapi- ja muud uksed  suletud. Jah, siiamaani!

Hea uni ei ole aga olnud mu pidev privileeg. Heaks ööuneks vajan väga vaikset ja turvalist keskkonda. Oma kodune voodi koos õigete patjadega on parim. Samuti armastan ma meie Kuressaare korteri kõrget aset, millel on samuti uni ülihea. Suvel Muhuski ei saa kurta - vaikus ja mereõhk on kvaliteetseks uneks mõnus kombo. Bussis, rongis ega lennukis pole mul aga uinumiseks ainsatki šanssi. Telgiski olen öö otsa lihtsalt vedelenud, nuta või naera. 

Teises unenäos seisime emaga Marja trollipeatuses. Ma ei tea, miks just seal, sest Marja kandis ei ole me kunagi elanud. Igatahes olime seal küllap trolli ootel. Äkitselt tuli üks võõras naine, haaras mu käest ja hakkas mind ema juurest ära lohistama. Mina pistsin kisama ja vaatasin abitult ema poole. Ema seisis aga stoilise rahuga ega teinud lapseröövist väljagi. Taas ärkasin omaenda kisa peale.

Enne kooselu J-ga olin harjunud magama üksi. Arvasin, et ei suuda enam kunagi kellegagi ühes ruumis või veelgi hullem, kõrvuti magada. Peale esimest abielu olin kindel, et kui peaksin veel kedagi oma ellu leidma, siis magama hakkame igal juhul eraldi. 

Teismeeast meenuvad mulle eranditult õudusunenäod. See oli lihtsalt säärane eluetapp, mis kätkes palju alateadlikke hirme, arvan nüüd. Näiteks nägin unes, et ühed mu pereliikmed lämbusid kummikusäärde ära ning lebasid peadpidi teine teises puna-rohelises sääres. Teinekord nägin jälle, et teine pereliige sõi end surnuks. Ka iseenda kohta nägin kord täielikku jampsi, mis küll lahenes, kuid ärgates oli painav tunne siiski.

Kellegi pool-võõraga ühes toas magamise kohustus võib mu ärevuse lakke tõsta. Kui mitmepäevase koolituse või muu ürituse raames on selgunud, et tuba tuleb jagada, olen olnud nõus kasvõi rohkem maksma, peaasi et saaksin olla eraldi. Enamasti on mu soov rahuldatud. 

Olen kokku puutunud ka luupainajaga (või on selle nimi unehalvatus?). Viimasel ajal õnneks mitte eriti sageli. See on juhtunud kas vahetult enne uinumist või unest virgumise aegu. Keha ei allu äkitselt enam üldse minu tahtele, ma ei saa end liigutada ja tunnen, et hakkan vajuma kuhugi sügavikku, omamata enda üle mingitki kontrolli. Vahel suudan kõrist midagi hääle taolist välja pigistada, mis kõlavat kaaskondsetele üsna jubedalt.

Paari-kolme sõbranna osas tean siiski, et nemad mu und ei sega. Võime üheskoos matkale-reisile või külaskäigule sõita küll! Ka mu oma lapsed ja isegi (unes rahmeldavad) lapselapsed ei häiri mu magamist sugugi. Samas, kui kolmikud olid tited, pistsin rinda päris korralike unehäiretega, aga selle saab kirjutada erakorralise olukorra arvele- ma lihtsalt pidin neid pidevalt kuulatama ja tavaliselt keegi ikka liigutas või rabeles. 

Eraldi tuleks jutustada veel kuutõvest ehk unes kõndimisest ja muust tegevusest, mida hiljem ei mäletata. Nimelt on kõik mu lapsed vähemal või rohkemal määral kuutõbised. Nad kõik on unes rääkinud pikki jutte. Mõni neist on aga ette võtnud ka mõne suurema või väiksema tegevuse või jalutuskäigu.

Kindlasti ei suuda ma magada ühel toas norskajaga. Müra foon ei sobi mulle sugugi. Isegi kõrvatropid pole siinkohal jätkusuutlik lahendus. Vaesed mehed või naised, kel traktor voodis! Ma ei talu isegi kõvasti tiksuvaid kellasid, rääkimata põmmijatest või kukkujatest. Vanemate maakodus tekitasin kunagi suure arusaamatuse, kui nende suure pim-pom kella pendli öösel jõuga seisma sundisin, kuna olin hullumeelsuse piirini viidud iga poole tunni takka käivate jõmakatega. “Meie pulmakink”, halas ema hommikul mu laastamistööd nähes. Aga kell ei olnud õnneks katki! Ta tuli lihtsalt uuesti üles keerata. J narritab mind jällegi Kuressaares. Seal on seinal käokell. “Noh, kas paneme tööle”, küsib ta iga kord kelmikalt. Uhh!

Helis oli kõige aktiivsem uneskõndija. Ükskord, olen kindel, ta isegi lendas, kuna oli “maandunud” sellisesse kohta, kuhu jalgsi poleks kuidagi saanud. Kord tuli ta keset ööd minu tuppa, lõi laelambi plaksuga põlema ja põrnitses mind, kui noolena voodist püsti kargasin, maruvihase näoga. Teinekord avastasin ta enda toas öösel kella kolme ajal valguse, läksin vaatama ja leidsin ta täies koolivormis peegli ees silmi värvimas. “Kuhu minek?” “Kooli!”. Muidugi ei mäletanud ta sellestki intsidendist hommikul midagi. 

Mu ema ja isa, kes on olnud pool sajandit abielus, on alati maganud teineteise kaisus. See on nii armas! Olen neid lausa kadestanud, heas mõttes - et miks mina nii ei suuda. Aga nüüd on ka minu elus kõik teisiti. Mullegi meeldib kaisus magamine väga, ma lausa vajan seda! Mu uni on hea, tunnen end turvaliselt ja armastatuna, mul on soe. J jaoks on oluline, et läheksime koos magama ning uinuksime üheskoos palve, mitte minu telefoni ekraani saatel. 

Lisann rääkis kord unes pikka juttu. Läksin vaatama. Seepeale ajas ta oma peenikese jala teki alt välja, sirutas selle lae poole ja seletas kõlava häälega juurde: “Ilus jalg! Väga ilus jalg!” 

Aga kõige vägevama uneskõnni tegi hoopis üks Jossi sõber, kes oli meie juures ööbimas. Nimelt ärkasin ühel eelmise aasta kevadööl helide peale, mis võisid vabalt tähendada sissemurdmiskatset. Esmalt kangestusin oma voodis kabuhirmust. Püüdsin end lohutada, et küllap eksin, Kummalised helid aga ei lakanud. Need tulid välisukse poolt. Viimaks võtsin kogu oma julguse kokku, hiilisin kabinetti ja piilusin vargsi kardinate vahelt. Mida ma nägin! Õues seisab toosama Jossi sõber, aluspükste väel, pall käes. Tormasin koheselt ust avama, et mis ometi toimub! Selgus, et poiss oli kõndinud Jossi toast alumisele korrusele, veranda uksest välja ja mööda aeda kuni põõsasteni, kus ta ärkas. Verandauks oli aga muidugi tagasi lukku vajunud. Vaene mees ei jukgenud uksekella lasta ja tahtis Jossi äratada, visates ta aknale palli. Sellest need imelikud helid. Joss aga magas nii sügavalt, et suugi oli lahti. Et õues oli üsna jahe, panin sõbrale mitu korda südamele, et sellistel puhkudel tuleb kindlasti uksekella anda - ja kui ei avata, siis lausa lakkamatult. Selline lugu.

Mu uneke on sügav ja kosutav. Kui hea, et su käed on ümber minu! Paukugu õues vali pakane, katku me aknaid tuhanded härmalilled, piilugu kardina tagant kuu kahvatud kiired. Meie unes on soojus, rahu ja armastus. Sinu ja minu hingetõmbed. Teistes tubades magavad lapsed. Vaikus. Ööpimedus. Kodutunne. Õnnistus.

Aastavahetus

Uue aasta esimeseks hommikuks oli pakane maalinud aknaklaasile mitmes suuruses ja erinevais mustreis härmalilli, mis sätendasid madalas taevas rippuva kahvatu talvepäikese käes iseäranis kaunilt. Toas oli soe. Ka teistes tubades, kus ahi köetud, oli soe. Aga oli ka jahedaid ruume. See maja oli oma villaste vaipade ja käpikute ja sokipaaridega nagu omaette riik, kus elustus midagi muistset, meie igapäevaelust väljapool olevat. Sel majal oli ammuste aegade süda ja hingus. 

Mulle tundub, et muistset pole sugugi kerge ohjes hoida, kui ta kord pärisellu on lubatud. Tavaliselt tundub ta lebavat hoopis külmas surnuaias, elustudes aeg-ajalt veidra pooltõena aju kaugete mälestuste laekas. Mõnikord kannab ta aga endaga tänapäevale mittekohast kopituse hõngu ning näitab kondistel säärtel ajahamba halastamatuid puremisjälgi. Kummalgi juhul pole tegu nauditava variandiga.

Galeriides-muuseumites on muidugi teine lugu. Seal saab tõepoolest muistset kogeda esteetika võtmes, kuid et see on vaid elusa elu konserveeritud variant, mõjub ta eri ajastute rägastikus hoolimata viidetest ja selgitustest kuidagi tükeldatult. 

Õues oli üsna käre. Miinus kümme. Sisemaal on alati hullem. Ahjus pehmeks podisenud soe pudru täitis tummiselt kõhtu. Küllap ka südant. Õues seisid kaks härmatanud soome kelku. Uusaastaööl proovisime nendega laternavalgel sõita, lumekirme teel oli aga liialt õhuke ning sõit kriipivalt takistatud, kohati võimatu. 

Mul oli seal vahvas majas ühekorraga nii imeline kui imelik. Muidugi ei olnud hoopiski tegu täis-arhailise elukorraldusega, seda järgiti vaid mõnes valdkonnas, põhiliselt käsitöö ja toiduvalmistamise suunal. Kuid mis kõige olulisem ja inspireerivam - kõik tegevused olid põimitud lugude jutustamisega, seega oma elu märkamisega. Kaasteeliste märkamisega. Loomade ja looduse märkamisega. Mälestustega. Kohaloluga. 

See, mis mind segadusse ajas, oli aja mõiste. Mulle meeldib pärimuskultuur, teadlikkus oma juurtest, targasti ehitatud sillad läinu ja praegu vahel, igavikulisuse ja elu katkematuse tajumine. Seda selgemini mõistsin ühtäkki, kui vähe ma ise selleks võimeline olen. 

Olen mugavustega harjunud “linnavurle”. Muhu maakodus tunnen end päris mõnusalt vaid suviti, kuigi seal on mugavused sooja vee ja suurepäraste pesemisvõimaluste näol. Mis mind aga kohutab, on needsamad “külmad alad” ning sellest tulenev pidev vajadus kütta ahju, teha pliidi alla tuld ning kanda sooje vammuseid ja villaseid sokke või lausa lambanahkseid susse. Selline väljavaade muudab mu olemise pisut hõredaks.

Mul ei oleks selleks aega! Või siiski oleks? 

Mugavuste “väljateenimiseks” tuleb teha palju tööd. Linnamaja, millesse reguleerivad vajaliku soojuse vastavalt aknatagusele ilmastikule termostaadid, nõuab vastavaid väljaminekuid. Tegusal linnainimesel on päevad täis pikitud kohustusi ja kohtumisi, töid-tegemisi ning muidugi liiklusummikuid. Nii see raha tuleb. Kiiruga peab tankima nii iseennast, peret kui autot, majapidamistöödel olgu kaaslasteks elektriseeritud abilised. Ahjukütmised, aeglased küpsetamised ning pikad vestlused söögilaua taga ei tule kõne allagi. Käsitööks või muuks nokerdamiseks poleks lihtsalt aega. Linnaeluga harjunu kipub olema liialt kärsitu, et alustadagi. 

Olen proovinud. Renoveerisin kõik Muhu aknad, mõned uksedki. Siis tüdinesin. Lappisin paar-kolmkümmend meetrit kiviaeda. Tüdisin taas. Õmblesin toolidele muhu kangast katted ja akendele mõned kardinad. Ega enam ei viitsiks. Proovisin tikkimist. Üle õlakoti ei läbenud pingutada. Maalisin laetaladele muhu lillemustreid. Viimane on siiani poolik. Mökerdasin kohupiimavärviga tubade seinu. Milleks enam? Kõik sujus ladusalt, tulemus oli kaunis, aga … mul on linna-vunk sees. Tüdinen. 

Maal teeksin kordades vähem tööd, sest minu erialal seda eriti polekski. Ent maa-elu ei vajaks ka nii palju raha. Lihtsuse ja algupärasuse viljelemine sunniks palju enam peatuma. Küll ahju ette tulehakatust kõksima, küll hõõguvaid süsi ühtlaseks segama, küll auguga sokki nõeluma, küll kampsuni küünarnukke paikama. Asi siis nende tegevuste kõrvalt lugusid vesta! Aga ikkagi - kas ma üldse tahaksin?

Jube mugav on kanda talvelgi toas ilusaid õhukesi kleite ja käia köetavatel või lihtsalt soojadel põrandatel paljajalu. Mõnus on võtta pikalt sooja dušši. Kiire internetiühendus tagab kiire kontakti välismaailmaga ja võimaluse spontaanseteks otsusteks vaba aja veetmise osas. Auto viib kohale, telefon maksab. Elu keeb. 

Manduda saab nii linnas kui maal. Päevade viisi tuimalt telekat passides, alkoholi pruukides või muul mõtetul viisil päevi õhtusse veeretades tekib kiiresti tuimus ja arengupeetus. Seda nii linnas kui maal. 

Aga ikkagi - mida mina tahaksin? Linnas tundub kohati liiga kiire ja pealiskaudne, kas maal oleks parem?

                                                                      ***

Lõuna paiku läksime teele. Sõitsime peaaegu risti üle Eesti. Kadrinasse, emapoolsete vanavanemate kalmule küünlaid süütama. Autos oli soe, raadiost kostusid Viini uusaastakontserdi sulnid helid, tooli seljatoe massaažifunktsioon aitas veelgi paremini lõõgastuda. Silme eest libisesid ääretud valendavad põllud, metsatukad ja vahel harva ka inimasustatud paigad. Auto tundus turvalisuse mõttes sama nagu soe tuba hommikul. Hoidis sooja. 

Mis viga kõike seda vaadelda, kui on kindel, et ise paukuva pakase käes ei pea hakkama saama. Et ei pea minema kaevule ega lauta, keldrisse ega pööningule. Niisiis harras ilu, igatsus … ja hirm.

Otse Kadrina kiriku ja kalmistu kõrval on maja, kuhu mind toodi kohe peale mu sündi. Mu vanematel polnud nimelt veel oma elamist. Kirikumõis. Vanavanemate ja vanavanaema toonane kodu. Nendesamade kallite, kes nüüd kalmistul. Mõisast pärinevad mälestused on hägused ja neid ei saa ajaliselt väga täpselt määratleda. Aga jutustan ühe loo, mida mäletan hästi.

Selles loos olen nelja-viiene. Rohkem ei saa olla, sest nad kolisid mugavustega alevi korterisse suvel, mil olin viis. Siis oli aga talv. Vanaema istus diivanil ja kudus. Mina esinesin ta ees. Laulsin ja tegin tantsunumbreid. Iga laulu järel sain aplausi ja hääleka kiituse. See innustas. Kell oli aga halastamatu ja uneaeg lähenes. 

Tundsin kella väga hästi. Olin tubli ja tark laps. Vanaema paluski mul seda aeg-ajalt vaadata. Kell seisis nimelt teises toas, magamistoa kummutil ja elutuppa ei paistnud. Mina vaatasin. Aga ma ei tahtnud oma kontserti lõpetada, seetõttu hakkasin talle luiskama, kui aeg sinnakanti lähenes, et ta mind magama oleks sundinud. Ütlesin muudkui vale aega, vähendasin seda mõnuga, itsitasin omaette, kui vanaema uskus ja esinesin rõõmsa südamega edasi. Lõpuks tundus vanaemale asi kahtlane, ta tõusis oma kudumisvarraste tagant ja läks ise vaatama. “Oioioi, mis kell on”, mäletan teda hüüdvat. “Nii palju, kohe magama!” 

Peale seda ei uskunud vanaema enam tükk aega, et ma kella tunnen. See oli muidugi ebaaus, aga noh, vähemalt esinemisrõõm on siiani meeles!

J ütles, et ega me niisama, heast peast ühest Eesti otsast teise ei kihuta. Et lihtsalt küünlaid süüdata. Et selle tegevuse taga ongi need lood, need elud, need ajad. Mälestus ja veidi kriipiv tunne. Küünal aitab hetkeks peatuda. Kauaks ei saa, külm…

Liigne kiirus on kurjast. Kas siis linnas või maal, aga peatuma peab. Igal päeval. Tähendusrikkuse ja kõige imelise üle imestamiseni jõuame vaid sedakaudu. Aegade ülesuseni samuti. Kummaline - et just peatudes. Just seda see aastavahetus seal kaugel külas nii teistsugusel, kummalisel moel mulle õpetaski.

Olgu see aasta täis tervist, armastust ja märkamisi!

Inimlik vaimulik

 See TP, keda esimest korda kohtasin oma õpingute ajal Muusikaakadeemias, erineb suuresti sellest TP-st, keda tunnen täna. Tõsi, tema nimega käis juba ammu enne minu ajaarvamist kaasas tohutu tarkuse ja erudeerituse oreool, seesama, mis siiani hardunud kuulajaid kirikusaali meelitab, aga minu puhul mängib rolli üks ja ainus oluline argument – ma ei karda teda enam. 

Jaa, aukartuse segune hirm on esimene märksõna, mis mu minevikus TP-ga seondub. Täna mõtlen, et kuidas saingi kahekümneselt eedada, et mu maailmataju ja elukogemus võiksid ligilähedaseltki tema vanuse, lugemuse, kaasahaaratuse ja intelligentsini ulatuda. See on ju loomulik, et ma ei küüni! Mis ma tast ometi kartsin...

Ajal, mil olin nii kuus-seitseteist, tundus kõik kirikuga seonduv nii range ja nii püha. Iseäranis selle kirikuga, kus õpetajaks TP. Kantselei, millest tuli kirikusse sisenemisel läbi minna, oli täis tuubitud tumedat rohmakat mööblit, mille ümber tundus õhk lausa seisvat. Ka pühakoda ise oli tume ja vaevaline – aga ometi aukartust äratav. Minu pühaduse tunne, mõtlen praegu, oli ikka väga tugevalt seotud teadmatuse ja hirmuga. Ja sellega, et kui oled kuidagi vale, saad karistada. Meie, noored plikad, kes tegime aeg-ajalt koolist poppi ja laulsime vahel vanalinna kangialustes ropu alatooniga laule, meie, kes me olime justsama saanud sõõrmeisse armastuse mõrkjasmagusa hõngu, otsisime kirikust pidet, seda, mis meid aeg-ajalt peataks ja paneks oma otsaesisest kõrgemale vaatama. Aga tegelikult ei julgenud me seal õieti ringigi vaadata. 

Muusikaakadeemia ajal asjad veidi muutusid. Olin siis varastes kahekümnendates. TP andis mulle selliseid valikaineid, nagu liturgika ja piiblitundmine. Et see oli vägagi turvaline valik, selgus hiljem. Klass, kus loengud toimusid, oli imetilluke. Ega me grupp ka eriti suur polnud, ehk kümmekond tudengit. TP, kes oli minu jaoks nagu pühaku kehastus, ei passinud kuidagi sinna Suvorovi puiestee tillukesse solfiklassi. Ometi oli ta seal. Ja oli meiega ääretult leebe. Ilselt mõistis ta isegi, et rangusega ei saavuta ta muusikute hulgas midagi. Muide, meil ei tulnud arvestuse saamiseks mitte midagi teha! TP jättis selle, kas me midagi üldse õppisime või mitte, täielikult meie südametunnistusele. Ma ei mäleta, kas mina õppisin midagi. Kui, siis midagi hoopis suuremat. 

Järgmine kohtumine oli kahekümne viieselt. Siis taaskord selles pimedas kirikus. Mind kutsuti asendama, kuna organist oli lapseootel. Enne, kui TP-ga vestlusele läksin, hoiatati mind, et “see kirik on üks väga tõsine paik, seal nalja ei tehta”. Võite kaks korda arvata, kas see lause julgustas või mitte. Otsustasin jääda iseendaks. 

Jah, ta oli tõsine. Jah, ta oli kohati range. Jah, ta oli hiigla-tark ja kui ta mulle vahel midagi seletas või jutustas, siis ega ma ei julgenud ei küsida ega täpsustada. Pelgalt noogutasin, kui sedagi. 

See, et oma tõelise loomuse koheselt avada otsustasin, oli väga õige valik. Tuli välja, et pole see kirik midagi nii tõsine ja rusuv. TP osutus parajaks naljahambaks. Vahel ei saanud ma arugi, kas ta räägib minuga tõsiselt või teeb nalja. Siis hakkas ta lihtsalt ise poole jutu pealt muigama. Muide, kui algul tervitasime teineteist (ja ka teisi töötegijaid) rangelt käteldes, siis õige pea hakkasime kohtumisel kallistama. Kirikusse hakkas paistma päike. 

Muidugi oli ka juhuseid, kus TP oli vihane. Üks säärane kord leidis näiteks aset ühel hardushetkel, kus minul ja solistil oli kokku leppimata, kas ja milliseid lõike kordame barokksonaadi erinevates osades. Solist otsustas korrata kõike ja seeläbi venis meie muusikaline etteaste esimese poole kümnelt lubatud minutilt kahekümnele. TP, kelle kõne arvelt olime nood kümme lisaminutit varastanud, läks seepeale üles kantslisse, ütles päeva piiblisalmi ja põrutas otsejoones kirikupinki tagasi. “Ehk oleks minulgi midagi öelda olnud”, kommenteeris ta mulle hiljem ja oleksin seepeale läbi põranda vajunud. 

Meie koostöö aga jätkus ja mina tundsin end oma töökohas üha vabamalt ja rõõmsamalt. See vist meeldis talle. Veidi enne seda, kui ta siirdus emerituuri, kolis ta välja koguduse ruumidest ning asus elama meie kodu lähedale. Sealt alates võib lugeda meie sõprust. Olen mitmeid kordi mõelnud, miks valis ta just minu, ujeda ning ebakindla, oma lähikondseks. Ega ma õiget vastust teagi. 

Olime V ja Helisega nii mõnelgi korral kutsutud tema koju lõunasöögile. Selle valmistas muidugi ta hiljuti lahkunud abikaasa. Meie kutsusime omakorda neid grillipidudele. See paistis neile samuti meeldivat. V teda küll ei kartnud. Nad leidsid ühiseid arutlusteemasid ja paistsid omavahel hästi haakuvat. 

TP seitsmekümnendal juubelil olime meie V-ga ja üks teine paar ainsad, keda oli kutsutud väljaspool pereringi. See oli suur au ja privileeg. 

Muide, kui me V-ga lahutasime, ei julgenud ma seda TP-le mitmeid aastaid mainida. Ma ei tea, kas ta aimas midagi, igatahes ei küsinud ta kordagi. Sel ajal olid muidugi sündinud ka kolmikud ning TP naise tervis halvenenud. Külaskäigud olid säärases vormis lõppenud. 

Uuel tasandil sõprus tekkis meil TP-ga siis, kui talle oma lahutusjärgses elus toimuvast rääkima hakkasin. Ma ei tea, kui suur šokk võis mu südamepuistamine sellele vanale mehele esialgu olla ja kui palju ta mind õigupoolest mõistis, igatahes muutis mu haavatav olek me sõprussuhte veelgi tugevamaks ja usalduslikumaks. Me pole palju kohtunud, aga need laused ja elutõed, mis neist üksikutest vestlustest välja on koorunud, on mind väga palju aidanud. Kuna TP räägib heal meelel ka oma elust, kui mahti, on ehk minugi tagasihoidlikus isikus midagi, mis teda kuidagi aitab või leevendab. 

TP jutlustes võib viimasel ajal tihti kuulda sõnumit “miks see nii on, seda mina ei tea” või “see seletus käib üle minu mõistuse”. Tean, et mõni inimene arvab, et vaimulik ei tohiks nii väljenduda. Mulle on see aga suureks kergenduseks. Kui juba TP ei tea, siis on see ka minule otsekui luba olla ebatäiuslik ja enesele andestada. Me ei pea kartma karistavat Isa, vaid jätma oma lootuse Tema armule ja halastusele. 

Olen väga rõõmus, et mu elu viis mind kokku nii tähendusrikka inimsuhtega, kui seda on sõprus TP-ga.

Sünnipäev

 Sel aastal oli mu elu kõige sürrealistlikum sünnipäevapidu. Eks see olnud tähtis number ka. Ikkagi viimane neli. 

Aga number numbriks, mul on tavaks “avatud uste” päev, nii et kõik, kes soovivad õnnitlema tulla, on oodatud. Ja neid tuli! Lisaks teada-tuntud sõpradele olid esindatud ka üllatuskülalised, kes tekitasid päris tugevalt furoori. Aga peo tõmbasid nad käima küll. 

Nii pikalt, kui sel korral, ei ole mu sünnipäev mitte kunagi kestnud. Sain magama kell 5! Ja viimased tunnid me lihtsalt tantsisime! 

Meenutan seda sünnipäeva väga suure rõõmu ja naeratusega. Kes siis teine, kui mitte ise, ei pea elu lõbusaks ja põnevaks tegema!

Huvitav, mis veel järgmisel aastal toimuma hakkab!

Kuulesõit

 Kuu paistis mustavas talveöös eriti salapäraselt. Ta rippus ümmarguse hiigelpallina sirge autotee lõpus silmapiiri kohal ja kollakas valguskuma, mis kiirgas temast väljapoole, kattes tumeda taeva otsekui läbipaistva, tuules heljuva tüllkardinaga, muutis kogu teekonna nõiduslikuks. Sõitsin vaikuses, tundes oma eksistentsi erilisust. Olin otsekui väljavalitu, kel kuu peale kihutamise eesõigus. See taevakeha tõmbas mind magnetina.

Ma ei olnud end ammu sedaviisi tunnetanud. Apenninuse mäeaheliku selgelt esilekerkivate kontuuridega armistatud üüratu kuunägu valgustas mu lihtsalt läbi, kuid mitte füüsiliste, vaid vaimsete kihtide kaupa. Ta eristas kõik need tajud, mille olemasolu olin varem suutnud aimata vaid peegelneuronite kaudu. Nüüd kisti kõik esile ausalt ja ilustamata.

Tee tundus kui hiiglaslik mõõdulint, mis lookles lahtirullununa lumevalgete põldude vahel. Mu punane auto tundus pigem seivat, kui liikuvat. Mootori tasasest urinast hoolimata mõjus vaikus kõrvulukustavana. Kas kihutamine saab olla ühtlasi seisak? Kas siis, kui mõõdad teekonda millegi poole, võib seda nimetada ka üheks osaks päralejõudmisest – eriti juhul, kui määrav on hoopis miski muu?

Olin seda teed ka varem kohanud. Raudteena. Kui olin laps, tundus too silmapiiri taha sulav üherööpmeline raudtee ühest küljest sama ahvatlev, kui too kuu poole suunduv. Teisest küljest tuleks silmas pidada, et sealne liikumine oli vastupidine. Tühjusest tekkis miski. Mis hetkel lähenev rong täpselt nähtavale ilmus, polnud kunagi võimalik kindlaks määrata. Ühtäkki oli ta silmapiiri ääre alt väljas ja vormus järk-järgult täiesti rongikujuliseks. Tema peatusele lähenev teekond oli samuti taandatav üheks pärisosaks, sisaldades eneses ühtaegu liikumist ja seisakut, minekut ja tulekut, tühjalt laulvaid liipreid ja päralejõudnud hiiglaslikku lärmakat raudkeret. 

Aga kumbki teelolek sisaldas veel midagi. Lõputust ühtaegu lõplikkusega, seda niikuinii. 

Meenutan siinkohal ühte hiljutist unenägu. Sõitsin autoga sedasama raudteed mööda. Ma ei olnud ise roolis. Mind sõidutas keegi, kelle varemeis maja oli sealsamas liiprite kõrval. Läksime vist talle külla. Ta lagunenud majja sai säärast keerdteed mööda, nagu mõnesse kaubanduskeskusse. Vahe oli vaid selles, et rada muutus ühe järsemaks ja lõpuks rallisime üles püstloodis seina mööda, millele järgnes pea alaspidi surmasõlm. Röögatasin ja ärkasin.

Meie minevik, olevik ja tulevik moodustavad otsekui kirju kihilise sibula. Needsamad püstloodis ülessõidud ja surmasõlmed, aga ka palju muud, näiteks seesama teekondki, needsamad hetked läbivalgustatud iseenesega, see kõik moodustas ühe korrapärase virrvarri, olles tol valgustushetkel ometi ääretult selge. Selgus ei tähenda niisiis vaid nappe vahendeid. 

Vanad ja pigem üksikud mõtlejad mehed esitlevad meile kõigile eeskujuks nn seisundimuusikat. Nad rõhutavad vajadust peatuda, vaadelda ja mõtiskleda. Palvetada, mediteerida, viibida hetkes – kuidas keegi. Vahel sooviksin ma neid vaikselt varrukast sikutada. Aega on meil tõepoolest ühepalju, aga kas pole nii, et mõnel tuleb sellesse tõmmata hoopis enam eluosakesi, kui teisel? Minul pole nende tarkadega sarnast vaatlemisaega ja üksindusvõimalust, järelikult ei oleks minu teekond nende jälgedes tõene. Kukuksin oma ameerika raudteel seisma jäädes lihtsalt alla!

Minu rahueisund kätkeb niisiis ka liikumist, isegi päris kiiret liikumist. Sajaga hiigelkuu poole kihutamine on seisak. Nagu ka läheneva rongi kõhu alt õõnsakstegev päralejõudmine. Tunne, et oled ses määramatuses nii väike ja habras, teisalt julgus elada iseendana, saagu mis saab. Küllap on mu silmavaatamised lühemad, emotsioonid teravamad ning armastuse teekond üksildasem, kõrval vaid hüpoteetiline Keegi. Ometi sisaldab see viini valsi graatsilisi keerutusi ja muidki keerukaid elemente, mis sihivad otse südamesse. 

Minevik ei tohiks jääda vaid kokkukägerdatud ajamütakaks. Kaasahaaratus moodustab olevikus tähendusrikka ja mitmetasandilise pildi. Sel viisil saavad ühes elustuda too üherööpmeline raudtee, unenägu, kuulesõit ja muud eri eluhetkedest pärit äravahetamiseni sarnased tajud ja tunded. 

Niisiis, rahuseisund tundub olevat täiesti käeulatuses. See va kuu kadus aga õige pea silmapiiri taha...

Alkoholismist

 Oli tatine jaanuarihommik. Külm vihm nuttis mu aknaruudule erakordselt lahmakaid pisaraid, olles selleks hommikuks ära sulatanud viimasegi lumivalge tooni veel mõni nädal tagasi uljalt kõrguvatelt lumehunnikutelt. Kõhetukstõmbunud ja tund-tunnilt väetimaks kahanenud hallvalged lume- ja veesegused maaslamajad latakad pritsisid peale astudes tatti ja nuttu, nende üle oli aga end heitnud lugematu hulk okkaid ja raage, tuule poolt mahapillutatud pisikesi mängukanne. Päris paljakssulanud saarekestel, mida polnud samuti vähe, sekundeeris oma alastuses võika pruunikarva irvega sügisene kõdu. Kui miski on kole, siis see. 

Või oli otsas. Otsustasin Maxima kasuks, kuna sealt saab õnne korral ostukotti lennutada ka mu lemmikuid, keedetud hiidkrevette. Viska korra pannile, maitsesta veidi ja mmm... Või söö otse kestadest, kah ülihää. Hind pea olematu, paar eurot ja peale, mis nii viga end hellitada!

Maxima sini-punane logo kiiskas ses uduhallis sajus ja lögas lausa võõrkehana, poe väljapääsu kõrval, varikatuse all, seisid aga tuttavad mustjad kogud oma tavalisel, sel päeval vaat et tasakaalustavalgi moel. Nad tekivad sinna millalgi kaupluse avamistunni paiku, seisavad suhteliselt muutumatult kogu päeva, ja kaovad uue kuupäeva terenduse eel hilisesse öhe. Kuhu, ei tea.

Sel päeval oli aga kogu see seisev rahu vaid näiline. Korraga olid mõned neist koos minuga Maximas. Jah, just nii oligi. Pood oli täiesti tühi, riiulite vahel jalutasime vaid meie – mina ja mustades riietes nemad. Piidlesin neid vargsi. Kaks neist lugesid konserviriiulite vahel hoolikalt punaseid sente. Kas jagub? Näe, veel mõned! 

Mütsi ei kandnud kumbki, õige ka! Mats võtvat ju toas mütsi maha. Ometi tundus mulle, et paljas pea on pigem nende loomulik olek, kui rõhutatud viisakus. 

Ühel oli seljas päevinäinud ja pisut määrdunud jope. Teine tundus pisut kobedam, oli aga pelgalt dressipluusis. Jalas olid mõlemal midagi dressipüksilaadset ja natuke lääpatallatud kingad. Eks pori sees olegi keerukas oma jalavarje puhta ja korralikuna hoida. Ei, nad ei näinud sugugi liiga "hullud" välja, pigem lausa tavalised, pisut väsinud inimesed. Ja must värv heidab ju ka omi, inimese jumet mitte kõige paremini esile toovaid varje. 

Korraga märkasin, et üks mees oli lausa ilusate, intelligentsete näojoontega. Tal oli tõsine, pisut kurblik pilk ja üsna alandlik olek. Ei, mitte selline, nagu peksasaanud koeral, vaid selles tundus olevat möödunud aegade väärikust. Elukogemust, aga ka haavatasaamist. Muidugi ei saa ma riiulite vahel hinnanguid anda, aga nii see näis. 

Mul hakkas kohutavalt kahju. Olen alkoholismiga kokku puutunud mitmel moel. Lähedalt ja pisut kaugemalt. Mu vanaisa on mu jaoks mõneti kangelane. Olles läbi tulnud kohutavatest sõjakoledustest, pääsenud mitmel korral surmast, kaotanud venelaste püssikuuli läbi sõbrad ja jäänud ilma kodust, hakkas ta jooma. Ma ei tea, kas ta oleks jooma hakanud ka ilma kõike seda ilmvõimatut üle elamata. Aga kas see midagi muudabki. Igatahes oli tegu mehega, kelle peale tema pere ei saanud kindel olla. Kes jõi end pildituks igal perekondlikul tähtpäeval ja kelle pohmellihais, segunenult odava filtrita sigareti omaga, jääb igaveseks mällu. Vanema põlvkonna mälestused on veelgi tõsisemad, aga kuna need pole minu omad, ei saa ma neid siin jagada. Pealegi, ta oli mulle oluline inimene. Ta armastas mind väga. 

Siiski, kui mitte varem, siis vanaemast pääses valla meie pere kaassõltuvuse muster – meestelt ei saa midagi oodata, tuleb loota vaid iseendale. Enese maksmapanek ei ole võimalik, muidu kukub kõik kokku. Ultimaatumid ei toimi. 

Võimalik, et mõnigi noogutab – sõjaajast alguse saanud hullupööra tugevate ja vintskete naisliinidega suguvõsad, mille muudunud mustrid Eestimaa perede tänastki päevagi kaunistavad, on ilmselt siiani tublis enamuses. 

Lähisuhe sõltlasest partneriga on nagu sõit ameerika mägedel. Eriti siis, kui ta on nii-öelda toimiv. Toimivatega on tõusud ja langused juba seetõttu järsemad ja valusamad, et intelligentsus on selles kontekstis mõistmist raskendav asjaolu. Kui sind ühist eluvankrit vedades aeg-ajalt reetmise, altvedamise, valetamise, usalduse kuritarvitamise ja muu lubamatu kaudu piltlikult öeldes ristseliti külmale kivipõrandale heidetakse, kust end ilma igasuguste eranditeta ise pead üles upitama, parandades muidugi ka ise oma haavad ja mõistuse, misjärel mõnda aega jälle midagi "meielaadset" mängitakse, on tegemist pideva inimvõimete piiril kõndimisega. Keegi ei peaks seda vabatahtlikult tegema. Kaassõltlased aga teevad. Minagi tegin. Kuni elu pakkus teise variandi.

Alkoholism on haigus. Aju, ainevahetuse ja hormoonide katkiläinud toimimine. Sellest ei paraneta mitte kunagi. Nagu diabeedistki. Või artriidist. Ainult et need kaks viimast ei hävita ümbruskonda, lähisuhteid, väärikust. Alkoholism tapab aga kõik. Viimaks hakkame neid jälestama. Nad tunduvad olevat väärt alandamist, solvanguid, karjumist, needmist. Ometi on ka nemad olnud väikesed, armastusest sündinud poisid-tüdrukud, kes olid põnevil jõulude ja sünnipäevade eel, kel olid oma väikesed metsaonnid ja suured unistused. 

Nüüd lugesid need kunagised väikesed poisikäed, nüüdsed parkunud mehe kämblad punaseid sente. Jagus! Isegi kaheks!

Tõmbusin eemale. Mul pole lahedust. Lahendus, mida enda elus kasutasin, oli liiga ekstreemne. Tean, et olengi vintske. Mul oli hoolivust, jaksu, visiooni ja elujõudu. See toimis. Teist korda ma seda ei teeks. Ealeski. Teistele ka ei soovita. 

Alkohoolikutel tuleb endal hakkama saada. Nende peredel, kui neid veel on, tuleb ameerika mägedelt maha tulla, enne kui pea plahvatab või mõistus kaob. Lapsed kordavad meie mustreid, seda me ju ei taha. Vastutus peaks olema iga täiskasvanu vabadus ja valik, laskem siis seda võtta, kasvõi ohates või nuttes. Ikka tahaks ju aidata, aga nii aitamegi kõige enam. Paranemise suunal või… 

Põhja- või surnuksjoomise eest vastutab jooja, mitte keegi teine. Nii karmilt, kui see ka kõlab. Nagu suitsiidigi puhul, paraku. Räägin ikka täiskasvanutest. 

"Krt, kus mul käib närvidele, et seda krdi raha ei ole!" Intelligentse röögatus. Niisiis, teiseks pudeliks siiski ei jagunud. Masin sõi klõbinal viimased sendid. Turvamees oli kõrval väga valvas. 

Hämardub. Vihma nutt on lakanud. Valget värvi tekiks nagu hämaruse taustal pisut juurde. Järk-järgult süttib tänavavalgustus. Rasked piisad mu tamme tugevatel oksadel löövad pärlikettidena sätendama. Kaugemas reas seisvad raagus puud joonistuvad halli taeva taustal peenelt, otsekui pliiatsiga tehtult. Kui miski on ilus, siis see. 

Sulalumi ja tatt kaovad tasapisi fookusest. Sätin end veelgi mugavamalt tugitooli.

Ehk kallaks piisakese likööri tee ja lugemise kõrvale? Noh, nii õhtu hakuks...

Meenutused 2022 6. osa

Ma ei saa aru... ühest küljest oli see aasta kirjumirju nagu sügisene puu, aga kui hakata mõtlema aasta teo ja aasta inimese ja muude tähendusrikaste asjade peale, ei meenu õieti midagi. Kogu aasta tundub olevat nagu uduvinega kaetud. Väga huvitav!

See oli uute koolimajade aasta. Trio hakkas õppima kodu lähedal Kivimäel tuttuues ehitises, mille akendest pilguheit võtab õhku ahmima - niivõrd looduskaunis paik metsatuka sees! Ka Helise uus töökoht (üks neist) Laagri keskuses asuvas Saue Gümnaasiumis seondub eelkõige tuttuue koolimajaga. Ka tema kabinet on moodne ja valgusküllane. Ja kolmas on MuBa, millega olen küll vaid kaudselt seotud, kuid ekskursioonil käisin ometigi. Jälle tutikas maja, eelmainitutest kordades suurem, kuid huvitaval kombel eelmainitutele sarnaselt musta värvi. Need võiksid siis olla Aasta ehitised, Püha Johannese Kool esirinnas.

Selles aastas oli ka üksikuid väga vahvaid päevi. Näiteks mu sünnipäev, millest sai küll alguse üks "tore" koroonakolle, kuid pidu ise oli vägagi meeleolukas. Või siis üks tore kuum suvepäev sõbranna juures Saaremaal, kus käisime külas koos Otto ja Rubeniga ja mängisime mitu tundi mere ääres. Imevahva! Või siis üks pulm Virtsu lähedal. Jälle imeline päev! Või kevadine loomepuhkus Haapsalus. Mõnus ja meeldejääv! Trio ja Otto-Rubeniga Pärnu spaas - jällegi vahva!

Eraldi meenutamist väärib pikk reis trioga. Küll see oli mõnus! Kõik sujus ja märtsikuus oli ikka vägagi mõnus suvine jume peale päevitada. Olen seda meenutades üliõnnelik. 

Nüüd meenub mulle küll - püüdsin elada võimalikult energiasäästlikult. Ma ei lubanud oma ellu ekstreemsusi, nagu näiteks soolokontsert. Puhkasin suvel kuus nädalat järjest. Käisin suhteliselt korralikult trennis, pidasin arvet oma tööaegade üle. Minu juures ei toimunud traditsioonilisi aiapidusid. Muhus käis tunduvalt vähem külalisi, kui eelnevail aastatel. Ei olnud ratta- ega mägimatkasid. 

Mul on ülimugav teraapia kabinet. Kirikus soovisin teha vähem nädalavahetuse tööd ja leidsin endale ka paarilise, kes mind abistab. Kui see teoks sai, ei olnud mul enam karjuvat üleväsimust. Üldse on inimesed mu ümber on hoolitsevad ja luban seda ka enesele pakkuda. Jah, oli ka konfliktikohti, kus mind üritati madaldada või tühistada, aga need ei jätnud aastasse liiga suurt kurbusejälge. Ilmselt kõik eelnevalt mainitu tekitabki kergelt uduvinese fooni, kust ei kerki esile just palju meenutamist väärivaid sündmusi. 

Oli ka romantilisi hetki. Parasjagu. Ilusaid ja kirglikke. Siin ja seal. Minust on selle aastaga saanud julge ja iseteadlik naine. 

Aasta tegu on mu esimene luulekogu. Mul on nii kahju, et see jõuluks päris valmis ei saanud. Kujundus jäi kahjuks toppama. 

Teine aasta tegu on veel - kiri. Kes teab, see teab. 

Aasta inimene on oktoobris lahkunud klaveriõpetaja. 

Ja ongi kõik. Huvitav, kas peaksin hakkama igapäevaselt päevikut pidama? Äkki ikka ununes midagi tähtsat ära?

Koormakandja

Eelmisel laupäeval tundsin, et jään vist haigeks. Lapsed olid selleks ajaks juba pea nädala köhinud ja palavikutanud. Et pühapäeval pidi Jaani kirikus toimuma pidulik renoveeritud klaveri õnnistamine peapiiskopi poolt, misjärel tuli minul esitada kirikutäie rahva ees Chopini nokturn, ei kõlvanud haigeksjäämise ajastus kohe mitte kuhugi. Panin soojad riided selga ja tegin asja ära. Aga see ei olnud veel kõik. 

Samal päeval oli mul rootsi kirikus jumalateenistus ja Luciapäeva proov lastega. Mitte kedagi ei huvitanud, kas olen haige või terve või poolhaige või simulant. Siinkohal ei olnud järsku asendatavaid inimesi. Ärajätmine poleks tulnud kõne allagi. Ainult teatud tüüpi mehed või vaimust viletsad võivad end sandisti tundes minema kõndida. Naised rabagu ka palavikuga. Niisiis tegin ka selle ära. Aga see polnud veel kõik. 

Kell kuus oli mul samas kirikus veel üks kontsert, kus pidin meeskoori saatma. Ka seal ei olnud ma asendatav. Kell kolm oli mul nii paha ja haige olla, et üks rootsi mees valas mu alkoholivaba glögi sisse sortsu viina, et mul parem hakkaks. Korraks hakkaski. Ühesõnaga, tegin ka selle kontserdi ära. Koju jõudsin kell kaheksa. Teele olin asunud hommikul poole kümne aegu.

Esmaspäeval tegin pool-pidusena kolm nõustamist. Kui küsite, kas oleksin saanud need ära jätta, siis jah ja ei. Päeva algul oli mul tohutu vappekülm, aga ma ei tulnud selle pealegi, et ennast kraadida. Võtsin ühe paracetamoli ja elu läks edasi. Hiljem sõidutasin veel lapselapsed lasteaiast lauluproovi ja miskit tegin nagu veel... Haige olla polnud igatahes aega.

Teisipäevast kujunes ekstra hull päev. Peale neljatunnist nõustamistööd kihutasin koju, et võtta tüdrukud peale ja kimada rootsi kirikusse. Luciapäev, noh. Seal pole mind võimalik asendada. Ka siis pole, kui proovide läbiviimisega kaasa aidatakse. Keegi teine ei oska neid seadeid mängida. Huvitaval kombel pole seda kakskümmend aastat märgatud. Ma lihtsalt ei oska asju ülejala teha! 

Niisiis, hilinenult kohale jõudes tegin kiire proovi ära. Esinemise tegime ka ära, kiita said teised, mina, pool-pidune, plaksutasin lihtsalt kaasa. Et see minuta poleks toiminud, küllap lihtsalt ei taibatud. Ei, ma ei kirjuta, mida tundsin. Jõudsin kella poole üheksa paiku rampväsinuna ja köhides koju tagasi. 

Kolmapäev oli pisut lihtsam. Hommik oli imeline, päeval sõitsin linna, et taaskord kuulata vastrenoveeritud klaverit. Oli südantsoojendav hardushetk. Aga õhtupoole muutus kõik. Helisel leidis kinnitust A-gripi kahtlus, ta oli pooloimetuna ja kõrge palavikuga kodus, lapsed halastamatult seljas. Tegin koheselt kiirotsuse võtta lapsed üheks ööks enda juurde. Oleks ma seda teadnud, et nemadki minu juures haigeks jäävad! Noh, ega ma siiski poleks midagi teisiti teinud… Nii igatahes juhtus ja öö vastu tänast ei maganud ma vist silmatäitki, vaesed poisid muudkui köhisid ja palavikutasid, eriti Ottokene. Minu tervisele see muidugi head ei teinud, aga see polnud üldsegi määrav. Inimestena peaksime olema nii tundlikud, et märkame, millal tuleb tegutseda ja millal saab öelda ei. 

Täna aga. Pool päeva jahmerdasin Helise haigete lastega. Nende kõrvalt rookisin tund aega lund. Siis sõitsime apteeki, et osta uus laste palaviku alandaja ja midagi kõõksuva köha vastu. Et nüüd oli juba teada, et me laiemas pereringis möllab A-gripp, mida ilmselt minagi olin juba neli päeva püstijalu põdenud (aga võib olla ka mitte), hakkasin viimaks väsima. 

Viisin poisid poole ühe paiku Helise juurde, kel oli tsipake parem. Aitasin tal veidi kodu koristada (kuigi ta selle rangelt ära keelas). Kihutasin tagasi koju, toppisin tüdrukute rotikese kingakarpi ja viisin arsti juurde. Tüdrukud olid nimed roti ühe esikäpakese juurest avastanud mingi liikuva sõlme. Arsti juures selgus, et teda tuleb opereerida. See saab teoks vahetult enne jõule. Oeh. 

Koju jõudes püüdsin vahelejäänud ööd lõunauinakuga kompenseerida, aga kus sa sellega! Joss teatas koolist tulles, et homme on kõikidel vaja kaasa võtta loosipaki kingitused. Kimasime siis poodi. Selgus, et ka Loviisa kingimure on lahendamata. Hea, et see poes selgus. Kingid käes, viisin Jossi koju. Kohe helistasid aga tüdrukud, et toodagu nad rõõmsasti jaamast ära, rong jõudvat veerand tunni pärast. Hea küll. Ema jõuab kõike. 

Jaamas olin juba rampväsinud. Ja siis teatas Loviisa, et tegelikult tahab klassivend, kellele tema kingituse teeb, hoopis teist asja, kui termostass. See oli sel korral viimne piisk. Jah, saan aru küll, et probleemi pole ollagi, aga minu mõõt sai järsku täis. Käis mingi kummaline krõks ja oligi kõik. Viisin lapsed koju ja sõitsin autoga minema. Adekvaatne? Jah ja ei. Muidugi andsin teada, et ma pole hull ega ohtlik. Aga põhiolemuselt on selline ärasõit ikkagi appikarje. Ainult et … kellele?

Tegelikult olin just vahetult enne poe- ja jaamatiire ka V-t palunud, et ta mind kõige selle tiirutamise ja ostlemise juures aitaks. Ikkagi ühised lapsed. Sain eitava vastuse. Küllap osaliselt tundsin ka seetõttu, et jõuvarudes pole enam mitte ühtegi piiska. Mitte ainumastki! 

Mul pole siiani häält. Olen siiani puruväsinud. Mul on siiani külm. Kõike ülalmainitut on ilmselgelt liiga palju. Aga teadmine, et mitte keegi ei vähenda mu koormat ka siis, kui palun, muudab olukorra eriti haledaks. Jaa, tean küll, et pean ise suutma enesele “pai” teha. Teoorias olen vägagi tugev. Päriselus aga, siinsamas, kus hanged ja hirmud ja haigused… olen korraga seesama kahe hõreda patsiga väike tüdruk, kes ootab kiitust, et nii tubli on. Märkamist, käe ulatamiat. Ja kui seda ei tule, katsub veelgi paremini, veelgi rohkem, veelgi ilusamini. Ja kui seda ikka ei tule, katsub veel. Ja veel. Kuni tänase krõksuni välja.

Varesele valu, väike vapper tüdruk! 

Tagasivaade 2022 5. osa Armastus

 Armastus. 

Ta on iga päev sinu kõrval. Ta ärkab koos sinuga, uinub, käsi ümber sinu. Ta ütleb, et armastab sind, aga tunned seda selletagi, armastus lihtsalt kiirgab temast. Saad teda usaldada. Ta kuulab sind. Ta teeb kõik, et sul oleks hea ja rahulik elu. Tunned end temaga hoituna. 

Sa tead, et ta ei reeda sind. Tead, et ükskõik, mis ka ei juhtu, tema on vankumatult su kõrval. Lihtsalt, sinu olemuse pärast. Teisiti see lihtsalt ei saakski olla. Sinagi hindad eelkõige ta olemust, tema viisi sinu kõrval elada. Tema käte soojust, tema silmi, tema mehelikku sarmi. Seda “miskit”, mis teeb ta nii lõpmata eriliseks.

Armastus väljendub pisiasjades ja samas tunned aukartust ta suuruse pärast. Mõneti võib Jumala ja maise, mehe ja naise armastuse vahele tõmmata võrdusmärgi, vähemalt on see sihtpunkt, mille poole püüelda. Minu meelest on olulisteks märksõnadeks veel puhtus, läbipaistvus, julgus ja selgus. Aga sellestki ei piisa. Tunne. 

Ei, mitte see tunne, mis võtab une ja söögiisu. Kuigi ka see on algul vajalik. Mitte ka see tunne, mis paneb tegema meeletusi. Kuigi ka seda on hiljem põnev meenutada. Hoopis see rahulik koosolemine, mis laseb teineteise kaisus lebades, südamel rahulikult tuksuda. Elu rütmis. 

Aga vahepeal ka mitte. Vahepeal võrsub lihtsast olemisest midagi hoopis võimsamat, metsikumat, äraarvamatut. Intiimsus. Kirg. Jaht. Kehade mäng. Täielik teineteisele avanemine. Üheskoos tõusmine taevalikesse kõrgustesse. Ekstaas. 

Armastus peaks hõlmama kõike, olles ise ääretult lihtne. Headust. Mõnu. Küllust. Imestamist. Armastus on ime.

Vajan armastust nagu õhku. Näost päris sinine ma vist veel ei ole, järelikult… Aga huvitav, kas Jumalal on mulle ka see ülalmainitud rahuseisund mingiks eluetapiks valmis pandud? See küsimus ongi vastus minu selle aasta armastuse loole.