Esmaspäev, 15. aprill 2019

Muru lugu

Mees armastas oma muru väga. Muruga tuli tegeleda varakevadest hilissügiseni. Juba lume sulades pidi murult eemaldama talvega sinna langenud risu. Seejärel tuli murule kiirelt anda kevadväetist. Sammal, mis muru sisse ikka ja jälle tekkima kippus, tuli viimse tutini eemaldada. Tubliks abimeheks oli samblatõrjega muruväetis, mis tülika sissetungija esmalt tappis. Surnud sammal eemaldus lihtsamini. Kui Mees samblatõrjemasina muretses, jäi naispere hooleks väljakatkutud samblamäed kenasti kokku riisuda ja minema vedada. Kolm-neli päeva ja valmis! Varem pidid nad sammalt rehaga murututtide vahelt välja õngitsema, mis oli raske, tüütu ja palju ajamahukam ettevõtmine. Aasta aastalt üks ja sama.
Suve-, sügis-, leht- ja okaspuuväetised olid alati ootel. Neid visati täpselt ja korrektselt.
Ka käbide korjamine oli tähtis toiming. Mees tahtis küll, et ta muru oleks palja jalaga peale astudes vetruv ja pehme kui vaip, aga okkad ja käbid sadasid ikka alla nii, kuidas juhtus. Pisut tugevam tuul tegi vahel suure laastamistöö ja tekitas palju meelehärmi.
Niidukit tuli tuli kasutada vahel murukogujaga, vahel ilma. Väikesed pöetud murututid võisid jääda pigem väetiseks. Teatud piirist pikemaks kasvada lastud muru niitjat karistas aga koguja, suur must jurakas niiduki tagaosas, mida tuli lõpmata kordi tühjendada. 
Mehele ei mahtunud pähe, et metsamaale muruaia rajamine ei pruugi olla ülesanne kergete killast. Ta oli pettunud, et naispere ei tulnud tema toimingutega muru vallas piisava entusiasmiga kaasa. Täheldada võis isegi mossitamist ja nurinat.

Ühel pärastlõunal koristas Naine kuuri. Seda polnud tehtud juba aastaid. Mees ei elanud enam koos tema ja lastega ning muru vohas juba mitmendat suve samblaga võidu. Kasvas hoolimata väetise puudumisest. Kuuris oli palju prahti, aga ka palju vajalikku. Ühe suure kausi tagant leidis Naine üles ka kõik väetised. Kevade-, suve-, sügise-, samblaeemaldajaga-, leht- ja oksapuuväetised olid ta ette rivistunud otsekui laulukoor. Kõik tuli uuesti meelde. Üks mälupilt kerkis teistest teravamalt esile...

Lapsed olid veel väikesed, alles käputama hakanud. Et muru oli sel aastal tõesti pehme ja mõnus, oli selle peal oli lausa lust maailma avastada! Ilmad olid kaunid, sooja rohkem kui sel perioodil tavapäraselt. 
Mees väga rõõmus ei olnud. Mailane tegi muret. Muudkui tükkis oma siniste õitega muruvaibale seltsi. Naine küll lohutas, et annabki värvi, aga see ajas pigem vihale. Perfektne peab olema. Täiesti perfektne. 
Ühel hommikul vuras aia taha furgoon. Välja kargasid skafandrites mehed, mingid imelikud balloonid käes. Kes need on, tundis Naine huvi. Murupritsijad, vastas Mees, muud moodi me sellest mailasest jagu ei saa. See ei lähe, hakkas Naine protestima, lapsed ju roomavad murul! See pole mürgine, ühmas Mees üle õla. Pole mürgine, hüüdis Naine talle järele, aga töömehed on maskides ja kaitseriietuses! Naise emotsioonid olid Mehele liig. Kurat, möirgas ta hullunult, kas minu jaoks ei või siin majas olla mitte ühtegi olulist asja! Aga meie, sosistas Naine. Järgmised kaks nädalat käis Naine lastega lähedalasuvas metsas. Vankriga oli samuti tore sõita.

Naine võttis otsustavalt kevad-, seejärel sügis-, talve-, okaspuu-, lehtpuu-, toalillede, sukulentide-, samblaeemaldajaga-, kõige-eemaldajaga, universumi-, ja muud kättesattunud väetised ja kallas need korraga väetisemasinasse. Dosaatori keeras ta kõige heldema peale. Seejärel hakkas ta masinaga mööda muru edasi-tagasi kõndima. Õige pea oli muru kaetud otsekui lumevaibaga. Tühje väetisekotte pillutas tuul siia-sinna. Sellest polnud lugu. Õige lugu tuli endast välja kirjutada. Masin tühi, asetas ta selle kuuri.
Homme võiks sadama hakata, heitis Naine veel viimase pilgu kätetööle. Nii lõpetatakse väärikalt üks hinge kripeldama jäänud peatükk, mõtles ta veel.

Esmaspäev, 8. aprill 2019

See kevad

Ma ei saa aru, kuhu see aeg kaob!
Vaatan, et juba mitu kuud järjest ei ole ma jõudnud teha ühtki blogipostitust. Ometi vormuvad mõtted mu peas endiselt lugudeks, et seejärel lihtsalt... universumisse lennata.
On olnud suurepärane talvest kevadesse libisemine! Veebruar, mida hoolimata sellest, et tegu on mu sünnipäevakuuga, ei suuda ma vääriliselt hinnata, möödus, nagu eeldada võis, külmalt, kuid see-eest põnevalt- niisiis kiirelt. Pool märtsi aga veetsime trioga kahel Kanaari saarel- laavakivisel Lanzarottel ja tuulisel Fuerteventural. Nii puhanuna ei ole ma end eales peale puhkust tundunud!
Hmm, pisut ebaloogiline lause see viimane, kas pole? Kolmikute emana võin aga tõsimeeli kinnitada, et umbes laste koolieani olid mu puhkused ühed väsitavamatest ajaperioodidest üldse. Puhkusele vastu läksin küll suure õhina ja mitmete toredate mõtetega, tagasi tulin aga rampväsinuna.
Kaks nädalat märtsist "ära hammustanud", oli kevad juba kiire tulema.
Algas ka paastuaeg. Endassevaatamise ja vaikse kulgemise aeg. Vaimse ja füüsilise "mina" tasakaalustamise periood. Just märtsis sain hoo sisse oma 2018. aasta lõpul antud lubadusele heita seljast üleliigne. Sel perioodil ei tarbi ma nisujahu, suhkrut ja sealiha. Peale kella kuute joon vaid teed või vett. Mul on väga-väga hea olla! Ja mis seal salata- 3-4 kilo on kadunud, kolme jonnaka järelejäänuga veel tegelen. Tänaseks võin kindlalt öelda, et stressisöömine mitte ei aidanud stressi vastu, vaid pigem tekitas seda. Ma ei lase enam end käest ära- ja mitte vaid välise pärast.
Muidugi on mul endiselt maiseid muresid. Minu ainuvastutus väsitab mind vahel väga. Paraku on asju, mida on väga raske, kui mitte võimatu muuta. Ometi tunnen, et muutus tuleb kevadtuule, vihma ja päikesepaistega. Tõsi, raagus okste klõbin pole hetkel kuigi kõnekas, aga juba õige pea, ajal, mil pakatavastest pungadest sirutuvad väikesed lehed, tuletab pehmete puhangute vaikne sosin meelde elu suure saladuse müsteeriumi.
Seda on nii lihtne unustada, kas pole?