Pühapäev, 31. juuli 2016

Kaks küsimust

Vahel möödaminnes küsib keegi tuttavatest ikka nõu. Noh, et ma nüüd sellise koha peal, äkki oskan aidata. Et ühe või teise lapsega nii- ja naasugused probleemid.
Tegelikult ei saa ma jooksu pealt aidata. Häid tuttavaid ei tahaks pealegi üldse klientideks võtta.
Siiski olen peaaegu alati korraks seisatanud. Lapse probleemide või sümptomite puhul on mul kaks lihtsat küsimust. Kuidas on lood sinu paarisuhtega? Kui lähedane on abivajaval lapsel suhe oma isaga? Sellest on alustuseks küll ja enam.

Noh, kuidas siis on?

Neljapäev, 28. juuli 2016

Turist ja artist

Mina küll mingi eriline artist pole.
Ma lihtsalt ei suuda alumisel orelil harjutada, kui kirik turistidele avatud.
Üleval, palun väga! Seal istun turvaliselt luku taga, säilitades kogu oma rahu ja väärikuse.
All oleks ka igati normaalne mängida, kui inimene tuleks, istuks rahulikult kirikupinki, kuulaks veidi ja lahkuks. Aga ei!
Nii mõnegi turisti jaoks olen ma temale lõbustamiseks ülesseatud atraktsioon.
Sellega seoses põikan korra ajalukku ning meenutan õlgu võdistades, kuidas aastaste kolmikutega Pärnu hansapäevadel käisin. Hansapäevad on teatavasti suhteliselt rahvarohke üritus ja minust oli äärmiselt julge sinna lastega tikkuda. Ometi ei osanud ma uneski näha, millise furoori minu ja mu punase kolmikute käru kena hansalinna tänavale ilmumine tegelikult tekitab. Meist said sekundiga ürituse peaesinejad! Inimesed peaaegu et viskusid vankrile. Kõigil oli midagi "toredat" hüüda. Kõik tahtsid katsuda. Üks mammi kutsus heleda häälega kogu suguvõsa ligi- pildile kolmikutega! Kuulge, sättige see vanker pisut viltu! Oot, ma ise hoian sangast! Kas Enn ikka jääb pildile? 
Et mu omad on muuseas öeldes täiesti tavalised lapsed, läksid nad endastmõistetavalt paari minutiga suhteliselt ärevaiks. Sadu võõraid nägusid ning hull lärm võtab täiskasvanugi jalust nõrgaks. Tegime kiirelt sääred ja edaspidi väisasime üritusi ühe kaksikute ning ühe üksiku käruga, lastel erinevad riided seljas...
Alumisel orelil harjutamine nii hull pole. Samas, tore ka mitte.
Esmalt pildistab ta mind kaugemalt, proovides erinevaid reziime- välguga ja välguta, hämara toa ja elektrivalgustusega ruumi funktsiooni, lisaks mõni naljavõtegi, mille peale tuleb ka peenike turtsatus ja minu reaktsiooni ootav kaval pilk.
Vaatan tardunud näoga nooti, proovides kramplikult teha nägu, et see kõik ei puutu minusse.
Nüüd hakkab ta tasapisi lähenema, hiidobjektiiv sihituna minu suunas kui Kalašnikovi automaat. Kogu tegevust filmitakse suriseva vidinaga kaelas. Mul läheb nüüd kõik segamini.
Just sel hetkel paneb ta tähele, et organisti jalad ei seisagi mängides paigal- oh, on see vast hea nali! Kogu famiil hüütakse imet kaema, lapsed lausa peadpidi pingi alla. Plõks, plõks, tulevad aina paremad kaadrid!
Mõtlen pingsalt, kas tõusta raginaga toolilt, loopida noodid demonstratiivselt kotti ning tormata ähkides ja puhkides minema... või säilitada organist-hingehoidjale omane seestpoolt väljaspoole kiirgav rahu ja väärikus ning jätkata stoilisel ilmel viimati sassiläinud kohast. Mu karakter nõuab pigem esimest varianti. Ometi jään.
Harjutamine see muidugi enam pole.
Appi, nüüd tahab ta luua silmsidet- noh, ikka selleks, et mu nägu ka pildile jääks. Saaksime ehk veidi sest imepillist juttugi vesta. Me nägude vahemaa on nüüdseks vaid objektiivi pikkune... Tundub, et järgnevalt võib ta sülle istuda. (Oh, miks ma küll flööti ei mängi? Saaks kasvõi vetsus harjutada!)
Lõpetan loo järsult. Paralleel- minoori.
Turist plaksutab andunult. Talle sobib ka nii.
Huvitav, milles minu probleem on? Noh, see tegelik...

Esmaspäev, 11. juuli 2016

Hiiumaa

Mõnest paigast jääd elu jooksul kuidagi kummaliselt kõrvale. Nagu näiteks mina Hiiumaast. Olen elu jooksul Hiiumaal käinud ehk kaks korda, nüüdne ülesõit oli, julgen pakkuda, kolmas. Lapsed polnud veel oma senise seitsme ja poole eluaasta jooksul saart külastama juhtunud.
Siinkohal oleks paslik vahemärkusena mainida, et mu enda vanemad olid omal ajal kesised reisijad. Olin seitsmesena Tallinnast väljaspool jäävatest objektidest külastanud ilmselt vaid Muhu saart ja Kadrina alevikku, neid kahte mu vanemate sünnikodude asukoha tõttu. Üheteistkümnenda eluaasta paiku lisandus Põlva, mis sai juhtuda seetõttu, et sattusin kogemata kombel pioneerilaagrisse. Nõuka ajal vältas üks laagri vahetus terve kuu, aga umbes poole peal toimus külastuspäev. Nii olid ka minu vanemad sunnitud Lõuna-Eesti teekonna oma rohelise mosse rataste alla võtma. Nähes mu veekalkvel silmi ning kuuldes kaeblikku igatsushüüdu, pehmenes nende süda laagri vajalikkuse suhtes ning mind nõustuti ennetähtaegselt koju tagasi transportima. Enne seda aga külastasime Põlva laata ja ööbisime telgis. Telgis ööbimisest ei mäleta ma halligi, kuid Põlva laat on üks eredamaid lapsepõlvemälestusi. Olin küll vanemaile oma hellikuks olemise ja laagrisuve katkestamisega sügava pettumuse valmistanud, kuid ometi osteti mulle Põlva laadalt esimene kõrvarõngapaar- klõpsudega, kuid muidu täitsa nooblid teokarbid! Vaat mis lapsele meelde jääb! Laagrist ei suuda ma täna meenutada muud, kui voodi kohal rippuvat riiulitega kappi, mille otsas ma tihtilugu ühe teise tüdrukuga istusin.
Sest kõrvalepõikest tagasi tänasesse lennates võib niisiis tõdeda, et ülalmainitu valguses on trio ka Hiiumaata kõvad reisisellid. Aga nagu eelnevalt mainitud, on seegi saar nüüdseks vallutatud.
Kuid mitte sellest ei kibele ma pajatama! Tahaksin sõnadesse vormida selle, mis tegi tänavuse Hiiumaa reisi täiesti eriliseks ja mida kogesime Kassaril Sääre tirbil (on ju ikka tirp- tirbi?).
Äike.
Kui auto parkisime ja jalutuskäiguga algust tegime, laiutas sinkjasmust pilveviirg kaugel mässava mere silmapiiril. Tõusev tuul püüdis küll anda aimu sääraste vaatemängude mõningatest tagamaadest, kuid vastaspoolel sirendav päikeseketas ning peegelsile merepind andis julguse kindlalt edasi rühkida. Sääre Tirp ulatub teatavasti kaugele merre, tema kaks kallast lähenevad teineteisele samm-sammuhaaval kuni tipus ühinevad teineteise ja merega.
Meri oli võluv.
Kitsuke maariba oleks otsekui eraldanud kahte täiesti erinevat veekogu. Kui ühelt poolt pekslesid vahused laineharjad üha rahutumalt ja tugevamalt rannakividele, siis teine pool ilutses liikumatus rahus. Mustjas pilv aga haaras vaikselt enese alla üha suurema pinna taevalaotusest.
Päris Sääre tirbi tipus pidasime piknikku. Mõned meist käisid ujumas.
Päikesevalgus muutus järjest ebamaisemaks. Jõudsalt kasvanud pilv hakkas kiiresti lähenema. Sättisime minekule. Esimene kärgatus kaigus kumedalt kaugel merel. Pilv paisus loojuvale päikesele lähemale ja hakkas hõlmama ka laotust me peade kohal. Kiired tungisid esimestest hallidest pilvetompudest takistusteta läbi. Värvidemäng, mis seeläbi voogama hakkas, oli aga täiesti lummav. Maapind kattus kuldse vaibaga. Kusagilt künka tagant ilmus välja lambakari. Nende selgadele oleks otsekui heidetud sädelev tekk. Mereadru tundus hõõguvat, kadakad meenutasid Moosese põlevaid põõsaid.
Jumalik.
Kogu meie astumine tundus aeg-luubis. Me ei kuulnud enam laintemüha ega hirmunud siin seal sähvivatest välgunooltest, kõuemürinast ning üha hullemini puhuvast tuulest. Olime lummusest hingetud. Ühtäkki toimus vaikse merepoole kohal taevas võitlus. Must pilv tahtis end üle päikese heita. Pool päikest värvus tumedasse tooni. See olnuks kui hea ja kurja kohtumine.
Ma ei tahtnud veel minna. Tahtsin jääda, vaadata veel ja veel...
Aga siis hakkasime jooksma. Oli ka viimane aeg. Suured piisad langesid näole. Must pilv laius nüüd igal pool. Päike oli kadunud. Viimased kakssada meetrit pagesime paduvihmas. Kui autouks me tagant sulgus, oleks see suletud otsekui Jumala käega. Sest see möll, mis siis lahti läks, andis mõista, kuidas meid oli hoitud, kuidas meil oli privileeg kogeda midagi nii kaunist, ebamaist- ja samas nii ohtlikku. Ning õigel ajal varju saada.
Jah, kui rääkida mulle nüüd Hiiumaast, on see midagi hoopis teistsugust. Midagi niisugust, mis ei lase enam Hiiumaal  mu elust päris kõrvale jääda. Midagi, mida kannan endaga elu lõpuni.