Esmaspäev, 30. detsember 2013

Viis

Kell on kolm öösel. Ümberringi on vaikus ja pimedus. Ainult mina ei maga. Ei maga juba viimased kaks kuud. Jõululaupäevast saati on täielik lõhkikärisemise tunne, ilmselt andis kõhunahk järele selle viimse millimeetri, milleks ta suuteline on.
Täna öösel loen aga lausa minuteid. Paari tunni pärast hakkab koridor mu palati ukse taga elavnema. Esimesed protseduurid tehakse juba kell kuus. Ja kella kuuest jääb vaid kolm tundi. Uute eludeni...
Ma ei tea, mida tähendab keisrilõige. Kõlab kui jõhker vahelesekkumine. Aga otsustasin mitte palvetada, et nad ümber mõtleksid. Sest peale kella üheksat ei talu ma tõepoolest enam minutitki.
Otsustasin palvetada, et kõik hästi läheks...
29.12.2008 (väljavõte päevikust)

Kõik läks hästi.
Ma sünnitasin kolm tervet, ilusat last.
See oli minu maailma olümpiavõit. Palverännaku sihtpunkt. Uue ajastu algus.
Tänaseks on sellest päevast möödunud viis ilusat aastat.
Viis aastat tagasi pandi kolm pampu mu rinnale. Täiuslikud väikesed inimesed. Minu kallid lapsed. Peagi tuli esimene naeratus, tulid esimesed hambad, esimesed sõnad, esimesed lapsekäega tehtud kallid, esimesed joonistused, esimesed konarlikud tähed.... Kõike kolmekordselt.
Sestpeale pöörleb elu täistuuridel, kui karussell. Ka tänasest päevast sõidame uhkelt pillerkaaritades üle! Vastu uutele aegadele, uutele seiklustele.
Kui tänulik ma olen, et Looja selleks just mind välja valis!

Esimese lapse pea on juba täiesti vaagnasse vajunud. Ta võiks ehk ikkagi ise sündida. Mõni tund on ju veel aega!
Teine kolmik asub kõige taga. Tema liigutusi ma ei tunne, aga just tänu sellele said arstid nii palju ultrahelisid teha, kui süda lustis!
Kolmik-poiss on aga risti rinnakorvi all. Jõulised jalahoobid annavad tunnistust tõsisest tegijast.
Muidugi ootan ma neid. Aga natukene tunnen ka hirmu. Mis meie elust saab? Mis Helisest saab? Mis Veikost? Ja minust?
Kustutan nüüd valguse ja püüan veidikenegi suigatada... Veel mõned tunnid...
29.12.2008 (väljavõte päevikust)



Neljapäev, 26. detsember 2013

Jossi killud 15

Väikemeest vaevas üks isevärki küsimus.
"Kui keegi inimene ära sureb, kas siis- kui tema maja ei ole ära põlenud- võib mõni teine inimene sinna sisse elama minna?"


Loviisa killud 40

Õhtusöögiks on lõhe kartulite ja juurviljadega.
Loviisa sööb peeti, krõbistab kurki, nokib kartulit- aga kala jätab puutumata.
Ei aita manitsused ega meelitamine. Mkmm!
Olen kurb ja nõutu.
Õhtuste köögitoimetuste ajal tuleb Loviisa tasakesi mu kõrvale ja sikutab varrukast.
"Mulle tuli üks mõte..." küünitab ta mu kõrva juurde sosistama.
"Ma mõtlen, et äkki ma olen taimetoitlane... et ma seda kala ei tahtnud...", kostab mulle tasakesi kõrva.

Kolmapäev, 25. detsember 2013

Loviisa killud 39

Lapsed mängivad põrandal mänguloomadega. Mõned loomadest abielluvad parasjagu. Korraga kostub läbi üldise melu Loviisa kõrgendatud hääl: "Ei-ei, selle koeraga ei saa abielluda! Tema on abielus ja tal on juba kõik seemned ära tulnud!"

Reede, 20. detsember 2013

Mitte blondiini-anekdoot

Mina armas ämm ei ole tehnikas just kõige teravam pliiats. Õigem oleks öelda, et tema ja tehnika on lausa vaenujalal.
Ämmal on mobiiltelefon. Vana punane Nokia, igati heas korras pensionär- nagu ämmgi. Ainult et- millegipärast ei helista ämm oma telefoniga ealeski. Ega vasta ka kõnedele.
Hakkasin siis mina seda asja eile ääri-veeri uurima. Milles asi? Ämm ainult nihverdas ja nohises- kohe näha, et inimesel on midagi südamel. Lõpuks ei pidanud ta oma suures mures vastu ja pahvatas: "See minu telefon... see on lihtsalt rikkis! Ma pean kohe homme EMT-sse helistama ja neile ütlema!"
Oot-oot, pea nüüd hoogu!
Mis selle telefoniga siis lahti on? Olen sealt sõnumeid (loe:reklaami) kustutanud, kõik tundub toimivat!?
"Ei toimi seal ühti! Sellega ei saa üldse helistada! Nii, kui ma hakkan helistama, seisab telefonil "lõpeta"! Ja nii iga kord!!!"

Toortoitlaste viperused IV

Olin mingi aja toortoitlaste fb grupi liige. Mu õde on samuti toortoitlane ja sealt sai huvitavaid toitumisalaseid nõuandeid. Paraku olid seal grupis ausa koha sisse võtnud ka mõned elu ja olemise erilised "asjatundjad", võiks ehk öelda lausa "gurud", kelle mõningaid "eluterveid" "pirne" ka siin kajastan:

Sissekanne toortoitlaste FB-lehel:
"Just praegu tuli meeletu savi isu. Sõin, peotäie. Kodus oli vaid valget. Vett jõin ka hiljem peale."

Noh, eks oligi juba aeg uuteks "pirnideks"!
Ja mina tõstan taas mõttes käed, ümisedes pool-kuuldavalt, ürgse sisemise jõuga "alle-aa, alle-aa"...