Järelsõna raamatule

 

Seisan jälle sel kivil. Mina, naine. Mereniiskusest raskeks muutunud tugevast kangast maani kleit laperdab üht- ja teistpidi vastu mu jalgu, üle õlgade heidetud päikesetriibune villane pleed vajutab end aga soojalt ümber ülakeha. 

Tuul tuuseldab tavapärases äraarvamatuses, kord raevuhoogudena roostiku kallal, kord valju vinguhäälega kadakaladvus, siis aga hoopiski rannikuvetes, lajatades pisikesi vihaseid laineharjasid üle vees kükitavate kivirahnude. Ta väsimatus tundub mõneti imekspandav. Ometi võib sääraseid ammendamatuid jõuvarusid täheldada ka keerukais oludes viibivate inimlaste heitlusis. Iseasi, kas nemadki nendega midagi targemat peale mõistavad hakata, kui too tuuseldav tuul. Kuid rapsigu pealegi tühja, pelgalt liikuminegi hoiab ju elus. Tean omast käest…

Elu! Mis sa muu oled, kui armastus, Jumala and! Kuidas ma sind kohe ei märganud valida! Kohates oma teel tuhandeid tuulenäolisi tervitajaid, takerdusin üha ja üha paksude puhmaste valusalt torkivatesse salaokastesse, komistasin tormi poolt väljakistud mastimändide hiiglaslikele juurejurakaile, tallasin tee läbi võpsiku verele kriipivate oksaraagude. Uskusin, et tormlemine toob lahenduse, kasvõi enese lõhkumise hinnaga. Tõelisus oli aga ammu mu südames, miks ma lihtsalt ei oodanud? 

Naerukajakas kukutab terve heliredelitäie kõõksatusi ülalt laotusest otse merre. Paljud meist ikka uskuda söendavad, kui käega katsuda ei saa, näib ta parastav kisa osundavat inimloomuse nõrkusele. Mis viga lõkerdada, kui tuul tiibade all ja jäägitu usaldus kindlast õhuspüsimisest rinnus! 

Tegelikult on ka inimsüdame hääl piisavalt jõuline. Paraku osutub ümbritsev elu tihtilugu kordades häälekamaks, pakkudes tõe pähe hulgaliselt valeviiteid ning tupikteid, milles suunataju kerge kaduma. Kui paljud teadsid minulegi kõrvalt öelda, kui parasjagu kõige hoogsamalt tuult tallasin, et armastusest vähemaga pole mõtet leppida? 

Õnneks ma ei leppinud. Tajusin selgelt, et nii nagu on kõige pimedam ja jahedam vahetult enne uue päikeseküllase päeva koidikut, võib ühes ja samas loos kogeda ühtaegu nii lõppu kui algust. Sulgesin raamatukaane ja jäin ootele. Rändasin mõtteis üle päikesekullas kümblevate tulbiväljade, jalutasin läbi tumeroheliste niiskete tammikute, seisatasin lõbusalt hüplevate kärestikujõgede kõrgetel kallastel ning viimaks jõudsin lõputu liivaribaga tuulevaiksele rannikule. Ja ennäe - jäljed liival ei kuulunudki enam vaid mulle. Nende kõrval võttis ühtäkki mõõtu teinegi jalapaar. Sina.

Sellest sai alguse uus lugu. Ühe armastuse lugu. Kas eelnevaga põimunu või lihtsalt järg, pole oluline. See on väekas lugu, milles viiulite õhkõrnad flažoletid meid hommikukasteste ämblikuvõrkudena hellalt ning hapralt teineteise embusse mässivad. Lugu, mille sumedad tšellosoolod lisavad suudlustele sametist fooni. Lugu, kus flöödi ja klarneti ojavulina ning linnulaulu särav duett tõstab lendlema enneolematusse kõrgusse, kuhu selgehäälsed trompetid tõusevad Jumalat kiites väge lisama. Lugu, mis jääb me ühtepõimunud südameisse alati kestma - ka siis, kui sõber tuuleke ta helid igasse ilmakaarde laiali pillutab…

Kirikuõpetaja ja organist

Või pianist ja kitarrist 

 Ütleme nii, et kirikuõpetaja ja organisti liit kõlab üsna loogiliselt. Saame teineteise ameti nüanssidest suurepäraselt aru. Meil on võimalus teineteist toetada. 

Mul on hea kodune ülevaade oma abikaasa jumalateenistuste ja ametitalituste ettevalmistusest. Teda on õnnistatud tohutu ande ja üliterava tunnetusega, mis teeb ta vaimuliku ametis eriliselt armastatuks, kuna ta oskab puudutada inimeste südameid. Mida rohkemat ongi vaja, kui sinu poole pöördutakse põhjatus kurbuses või taevalikus rõõmus? Jumalasõna pakub lootust ja lohutust kurbadel päevadel, kuid toetab ka headel aegadel, jõustab ja õpetab. Jaan on selle vahendamises väga eriline.

Aga see pole veel kõik. Minu abikaasa ei tee eales midagi ülejala, vaid valmistub kõiges väga põhjalikult ette. Enne ametitalitusi võtab ta inimestega kohtumisteks piisavalt aega, kuulab nende lugusid, keskendub eriliselt inimeste annetele ja tugevustele ja vahel saab seeläbi aimu tervete suguvõsade eripäradest. Inspireeriv, kas pole?

Tihti loeb ta mulle oma jutlusi või mõtisklusi ette ja arutleme nende üle. Mina saan omalt poolt mõelda, millise muusikaga oleks need hea kokku põimida. Vahel mängin talle omi heliteoseid, näiteks koraalieelmänge ja ootan kommentaare. Mõnikord musitseerin niisama. Igal nädalal kuulame koos ka tema juhitud Vaimuelu podcaste. Räägime läbiloetud raamatutest või luulekogudest. Tsiteerime. Arutleme inimloomuse erinevate külgede üle. Võib vist öelda küll, et meie kodus valitseb loominguline õhkkond.

Kui aga pöörduda tagasi kirikuõpetaja ja organisti elukutse ühisosa juurde, jätaksin loetlemata kõik need nüansid, mida mina nn taustajõuna peaksin läbi muusika tabama, et ühe või teise kirikliku talituse sõnum veelgi paremini inimesteni jõuaks ning et see emotsionaalselt veelgi rohkem hinge puudutaks ning tooksin  siinkohal välja üheainsa olulise märksõna - kvaliteet. Muud rõhuasetused oleksid liiga spetsiifilised ja ei annnaks siinkohal midagi juurde.

Hindan kvaliteeti väga. Diletantism ajab mind lihtsalt närvi. (Ometi on vahel just need, kelle töös esineb küündimatust, tohutult enesekindlad.) Samuti häirib mind pinnapealsus, ülejala tegemine. Leian, et inimene peaks selle ametikoha peal, milleks ta kutsutud ja seatud on, taotlema kompromissitut professionaalsust. Selles ei saa teha järeleandmisi, ei endale ega teistele. Mina püüan olla see, kes teab, mida ja mis põhjusel teeb ning usun, et kannan tulemuse oma oskuste ja mängu kvaliteediga välja. Õnneks on mul kogu elu olnud õnn töötada enamikuga neist, kes mõtlevad samamoodi. Nagu juba ülalpool mainisin, on üks neist minu abikaasa. Aga ka teised selles kirikus.

Kokkuvõtvalt - kirikuõpetaja ja organist, olles eraelus paar, ei pruugi sugugi tööalaselt sobida, kui nad mõlemad ei taotle oma töös maksimumi. (Vastasel juhul peaksid mõlemad olema diletandid :) )

Miks ma seda kõike kirjutan? Põhjus on lihtne. Meil Eestis märgatakse ja tunnustatakse inimesi üsna vähe.  Seda nii üksikisiku tasandil, perekondades, suguvõsades, erinevates erialagruppides ning lõpuks ka avalikkuse ees. Ikka on lihtsam otsida vigu, teha maha, pisendada või siis jätta meelega lihtsalt märkamata - otsekui ei teaks, ei näeks. See viimane on kõige haigettegevam variant. Meie Jaaniga enesele midagi sellist küll ei luba. Tunnustame teineteist igapäevaselt. Tänagi sain ta suurepäraselt läbikomponeeritud matusekõne üle uhke olla.

Üks kõrvalepõige - mulle tohutult imponeerib, kuidas Jaan teisi inimesi tunnustab. Olles viibinud heal kontserdil või kuulnud suurepärast jutlust või näinud kõrgel tasemel teatrietendust, võtab ta tegijatega ilma mingi probleemita ühendust ja ütleb seda neile. Alati! Olen kõrvalt näinud, kuiväga see inimesi rõõmustab. Samavõrra teeb teda (ja ka mind) nukraks see, kui keegi internetis räuskab, sõimab või solvab. Vahet pole, kas teda ennast või kedagi teist. Lugesime just eile mingit roppustega ülevalatud kirjutist seksuaalvähemuste aadressil ühe kirikuõpetaja poolt ja imestasime, et selline asi on tänapäeval võimalik.  Arvamused võivad ju olla erinevad, kuid pidurdusprotsessid võiksid haritud inimestel ikkagi töötada.

Usun, et kui me ei töötaks Jaaniga just nendel ametikohtadel, kus me töötame - mina veel lisaks psühhoterapeudina, kes samuti päevast päeva inimestega tegeleb - sobiksime ikkagi suurepäraselt. Ometi annab just see nüanss meie suhtele veel ühe mõõtme, ühe olulise ühenduslüli, laiema fookuse ja suurema mõistmise. Me lubame teineteisel areneda, oleme teineteise parimad kriitikud ja seisame armastusega teineteise kõrval kõikides elujuhtumistes, mida meie töö enesega kaasa toob. See on me suhtele suur lisaväärtus.

Puudutus

 See naine vajab puudutust nagu õhku. 

Õla- ja käsivarred on iseäranis tundlikud. Alustama peaks kaela juurest, liikuma silitades üle õlgade, mööda käsivarsi küünarnukkideni. Mõned korrad võiksid paitused libiseda üle abaluude, seejärel rangluu ümbrusest. Kui puudutused on õrnad, tõusevad ihukarvad nii kätel kui peas.

Miks mind ei puudutata, mõtles ta kord lapsena. See mõte ei olnud põimitud sõnadesse, vaid hüples sihitult kusagil aistingute sfääris, otsides väljapääsu nii jonnakuse kui kurvameelsuse näol. Aga sel ajastul ei puudutatudki. Ainult vanaema julges seda teha. Vanaema käte lõhn on tal siiani meeles. Sealt õhkus toitu, käsitöölõnga ja aiasaadusi. Pisut mõrkjas, aga nii hea. Ei tea, kas vanaema tegelikult mõistiski, mida teeb. Või oli laps talle nii tohutult kallis, et teisiti lihtsalt ei saanud…

Selg, kas vaid lage plats? Eh, oleks see vaid nii! Kaks sõrme, teineteisel pool selgroogu, samm-sammuhaaval, lüli- lülihaaval allapoole liuglemas, ja naine on hetkega seitsmendas taevas. Alaselg tahab süvenemist, anub massaži, aga mõnuleb ka ringlevate paituste rütmis. Ma olen neid puudutusi väärt, näib ta ütlevat. Ja naine nõustub. Nüüd teab ta oma väärtust.

Vahel leidsid aset spontaansed kallid. Aga harva. Taaskohtumised sõpradega küll rõõmustasid, kuid harilikult põrgati teineteisest kohmetult eemale. Aeg-ajalt heideti siiski käed ümber teise. Mina ja sina, noored kondised plikad, oh seda vabanemist, kui igatsusele sai kogemata järele antud… ja polnudki häbi!

Jalad teenivad meid ustavalt läbi elu. Ja kuidas nemadki paitusi ihkavad! Pikad puudutused mööda reisi ja sääri ning veidi tugevama survega üle jalataldade panevad peale päevatööd lihtsalt nurruma. Põlveõndlatest võib olla kõdi, aga miks peakski naeruturtsatusi keelama? Sääremarjad - aiii, kui valusad võivad nad vahel olla ja kuidas nad triikides otsekui sulavad! Peale paitamist võiks nende jalgadega lihtsalt lennata. Ja naine lendabki. Õnnest. 

See oli nõuka aja lõpus. Kõik kukkusid järsku kallistama. Ka võõrad ja soomlased ja isegi vanemad. Kõnelused hõlmasid ühtäkki ka puudutusi, dialoogi võis lõpetada vabastav kalli. Ei, kõik lähenemised polnud siiski meeldivad, aga kuidagi elati needki üle. Piiride kehtestamises osas oldi lihtsalt pisut invaliidistunud. Tuldi ju sellisest ajastust, kus puudutus oli pigem imelik. Kus kehad olid üksteise vastas vaid täistuubitud bussis. Kus puudutused võisid tähendada hoopis valu. Löömist. Ahistamist. Ebaadekvaatsust. 

Hea on lihtsalt kallistada. Pikalt. Liikumatult. Või siis just liikuvalt, vabalt, voolavalt. Armas on ka kaisus lebamine. Väga teineteise vastas. Need on lähedased puudutused. See naine vajab neid nagu õhku. Ja see mees mõistab seda. Tema vajab ka. Nad puudutavad teineteist väga tihti. See on otsekui kompensatsioon möödunu eest. Õigepoolest liiguvad nad alati käsikäes. Autosõidulgi otsib ühe käsi teise oma kiiresti üles. Peopesad on tundlikud. Sõrmede vahelt võib tugevamalt mudida. Pöidlapadigi vajab konkreetset muljumist. Aga käeseljale meeldib kiire ülelibistamine. Vahel on hea tulla selja tagast ja lüüa käed lihtsalt ümber teise keha. Kõik, mis on puudutustega seotud, on imeline.

Tema lapsed kallistavad küll. Nii et vähe pole! Kallistavad teda, kallistavad sõpru, kallistavad vanavanemaid, kallistavad kõiki armsaid inimesi. Nende puudutuse-energia juhib neid õigetel radadel. Nad on puudutustega harjunud. Nad teavad, et armastust saabki väljendada läbi puudutuste. Üksnes sõnadega jääks lahjaks. Paid lapsed, kalli teile.

Tihtilugu võtab ta oma lapselapsed sülle. Tingimusteta. See on ilmselt sama tunne, mis toona ta enda vanaemalgi. Nii tajume juba põlvnemise ja juurte kaudu seda põhjatut armastust, mida me inimestena, lähedastena, sõpradena, kalliste kaasteelistena teineteisele pakkuda saame. Seda juba elutee ei murra!

See naine vajab puudutusi nagu õhku. Ta naeratab. Kallistab. Paitab. Ja õitseb. 

Tema karikas on pilgeni täis. Ah, kui saaks veel ühe suudluse…

Vaikusest ja muust

 

Meie kodus on tavaliselt vaikne. Meil ei ole nimelt telekat. Kui käime õhtuti jalutamas, näeme, kuivõrd valdavad on elutubades helendavad ekraanid ja nendest tulenev lakkamatu mürafoon. Mul on hea meel, et mu mees on samal arusaamisel kui minagi - me ei vaja midagi säärast! 

Vaikus on minu arvates ainuvõimalik olemise viis, et oma mõtted saaksid esile tulla või et tekkida saaks dialoog kalli inimesega.

Sõltuvustest vabad ei ole me aga siiski. Joss veedab liialt palju aega arvutimänge mängides, tüdrukud niisama netis surfates või chattides. Ka minu sage pilk ekraani on pigem tobe harjumus, kui tõeline vajadus. Õnneks on meil kooli- ja tööasjad hästi korras. Lähedusele aga selline käitumine siiski kasu ei too.

Kui Jaanist saab täpselt aru, millal ta töötab ja millal tegeleb muuga - töö käib nimelt eranditult kabinetis kirjutuslaua taga suures arvutis, mis töö valmides koheselt välja lülitatakse - siis meie, ülejäänute puhul pole see asi üldsegi nii äratuntav. Mina näiteks võin teha tööd nii laua taga, tugitoolis kui voodis - aga samahästi võin neis paigus ka niisama internetis surfata. Läbi sellise ebamäärasuse olen tekitanud mõningaid väärarusaamu oma tohutust nutisõltuvusest, mis, tõsi, tekitab vahel muret mulle eneselegi. Siiski leian, et see väide pole sajaprotsendiliselt korrektne. Asi on hoopis muus. Kohalolekus. Infos, mida tegevusega teisele annan: ma ei ole kättesaadav.

Mõni õhtu tagasi mõtlesin, et teen voodis kiirelt mõned arved. Enne uinumist - no mis seal siis ikka! Jaan oli samuti magama tulnud ning ühmasin ka temale toksimise vahele, et et ma kohe… Paraku ei läinud “kohe” oodatult libedasti, vaid võttis siiski jupike aega. Kui viimaks tule kustutasin, tundsin iga ihurakuga, et ta on kuidagi … teistsugune. Muidugi võttis ta mu ikkagi kaissu ja kõik oli näiliselt korras, kuid meil kõigil on olemas taju ja “oma inimesi” loeme küllap sõnadetagi. Isegi kui teine magab.  

Hommikul tuli minu õhtune töötegemine jutuks. Mul oli juba lõug püsti, et “see oli ju vaid töö”. Siis aga hakkasin taipama. 

Olen ikka väga pikalt üksi, ilma paarisuhteta elanud. Minu “teen mis tahan ja millal tahan” suhtumine on mulle andnud mõnedes teemades silmaklapid. Siinkohal ei olnud ju asi selles, mida ma teen, vaid kus ja millal. Meil on abielu algusest peale kokkulepe, et voodi on vaid magamiseks ja armatsemiseks ning nutiseadmed, arvutid ja muu elektroonika siia ei kuulu. Ometi arvasin, et arveid tehes võin neid piire pisut nihutada. Tema jaoks aga polnud ju mingit vahet, kas chatin sõbrannaga või teen “tähtsat tööd”. Piltlikult öeldes käitusin nagu joodik, kes joob ühel korral veinipudelist hoopis mahla, imestades, miks partner ikka pahandab. 

Niisiis, vaikus on mõnus küll, aga kui sellest saab nn endassetõmbunud vaikus, olukord, kus lähedased meiega kontakti ei saa, pole tegelikult olulist vahet, et me telekat ei vaata. Et meil lärmi ei ole. “Ära” oleme nii või teisiti. Seda nüanssi - õigel ajal ja õiges kohas läheduse pakkumist, kuhugi määramatusse mitte “äralibisemist” - tuleb mul niisiis veel harjutada. 

Lapsed aga saavad Netflixist filme vaadata küll. Nende tubades on selleks võimalused olemas. Meiegi vaatasime 24. veebruaril presidendi kõnet ja kontserti. Arvutist ja üheskoos. 

Palved Jaani eest

 Palvetame lastega Jaani pärast iga päev.

Jaani missioon on olnud sel keerukal ajal hoopis teine, kui avalikkus seda teab või ette kujutab. 

See on sügavalt meie perele fokusseeritud. Vajame teda just nüüd ja praegu väga. 

Jaan on armastav partner ja abikaasa, aga neil kuudel on ta mulle selliseks toeks, kelleta hakkamasaamist ei kujuta ma isegi ette. Täpsustan kunagi hiljem. 

Jaan on võitnud mu laste austuse ja usalduse. 

Tema palved kannavad meid kõiki. 

Ta on uskumatult võimekas ja suure südamega inimene. 

Kirikuõpetaja suure algustähega. 

Jaan väärib hoidmist, mitte hävitamist. 

Palvetame ta eest kogu südamest. 

Sportlik uus aasta 2

 

Teiseks tantsimine.

Kui J tegi mulle ettepaneku tantsima minna, siis mu hing lausa hõiskas! Vaat see on inimene, kes mu olemust päriselt mõistab! Mis võiks olla meeliülendavam, kui oma kalli mehega, pilgud teineteisel, mööda saalipõrandat liuelda! See viimane lause võib olla ka pisut üle fantaseeritud ning oodatav visuaalne graatsia rohkem kujutlusena peas kui liigutustena kehas, aga mis sest! Vähemalt pole me kumbki algajad ning saime kohe asja kallale asuda. Meil oli ülitore!

Oleme kumbki ka varem tantsinud ja mitmeid tantsukursusi läbinud. Selle eest tuleb au anda ka meie eelmistele kaaslastele. Näiteks V tuli minuga tantsima isegi siis, kui olime juba ammu lahutatud. Võtsime seda lihtsalt kui mõnusat trenni, kus vajalik tantsupartneri olemasolu. 

Nüüd aga kogesin, kuidas tants võib muutuda ka viisiks väljendada armastust. Nimelt ei käi me seal tegemas pelgalt kohustuslikku tantsukombinatsioonide sooritust, kuigi ka need õpime muidugi võimalikult kiiresti selgeks, vaid omandame loomulikku liikumist, dialoogi mees- ja naisenergia vahel, detailide paikaseadmist, puudutusi, pilkkontakti ning teineteise üle rõõmustamist. Kui need nüansid on klaarid, omandab tants hoopis teise tähenduse. 

Olen olnud üsna suure kontrollivajadusega naine. Olles pidanud kandma suurt vastutust, mille ohjes hoidmisega harjusin ise otsustama, ise asju juhtima ja kui vaja, ka oma tahtmist läbi suruma, on mul üsna keerukas millelegi või kellelegi päriselt alluda. Ka minu elukutsed võimaldavad piisavat isiklikku ruumi, seda nii füüsilises kui emotsionaalses võtmes. Mehe juhtimisele järgnema õppimine võiks selles kontekstis olla lausa uus arenguülesanne! Kui pole hästi aru saada, mis kombinatsioone partner sinuga parasjagu teha soovib, võib ju lihtsalt pühisammu tantsida, selmet koheselt ohjad haarata, mille peale tõenäoliselt mõlemad koperdavad. 

Nii me siis tantsime. Tantsusaalis ja elutantsu. Rõõmu ja poognaid jagub igatahes praegu küllaga. 

Unejutt

 Minu ööuneke on päris hea. Jään õhtul kiiresti magama ja esimesed neli-viis tundi magan nagu kott. Vahel kipun vastu hommikut vähkrema, aga sedagi juhtub üha harvem. Unenägusid näen harva.

Lapsepõlvest on mul meeles kaks unenägu. Ma ei tea, kumba nägin enne, seega jutustan suvalises järjekorras.
Selles unenäos lebasin voodil. Minu toa kapiuks, mida nägin otse voodist, oli irvakil. Äkki kargas ukse vahelt välja pikk must säärsaabas ja hakkas klobinaga minu poole hüppama. Hakkasin surmahirmus röökima ja ärkasin iseenda karjetest. Sestpeale peavad minu magamistoas olema kõik kapi- ja muud uksed  suletud. Jah, siiamaani!

Hea uni ei ole aga olnud mu pidev privileeg. Heaks ööuneks vajan väga vaikset ja turvalist keskkonda. Oma kodune voodi koos õigete patjadega on parim. Samuti armastan ma meie Kuressaare korteri kõrget aset, millel on samuti uni ülihea. Suvel Muhuski ei saa kurta - vaikus ja mereõhk on kvaliteetseks uneks mõnus kombo. Bussis, rongis ega lennukis pole mul aga uinumiseks ainsatki šanssi. Telgiski olen öö otsa lihtsalt vedelenud, nuta või naera. 

Teises unenäos seisime emaga Marja trollipeatuses. Ma ei tea, miks just seal, sest Marja kandis ei ole me kunagi elanud. Igatahes olime seal küllap trolli ootel. Äkitselt tuli üks võõras naine, haaras mu käest ja hakkas mind ema juurest ära lohistama. Mina pistsin kisama ja vaatasin abitult ema poole. Ema seisis aga stoilise rahuga ega teinud lapseröövist väljagi. Taas ärkasin omaenda kisa peale.

Enne kooselu J-ga olin harjunud magama üksi. Arvasin, et ei suuda enam kunagi kellegagi ühes ruumis või veelgi hullem, kõrvuti magada. Peale esimest abielu olin kindel, et kui peaksin veel kedagi oma ellu leidma, siis magama hakkame igal juhul eraldi. 

Teismeeast meenuvad mulle eranditult õudusunenäod. See oli lihtsalt säärane eluetapp, mis kätkes palju alateadlikke hirme, arvan nüüd. Näiteks nägin unes, et ühed mu pereliikmed lämbusid kummikusäärde ära ning lebasid peadpidi teine teises puna-rohelises sääres. Teinekord nägin jälle, et teine pereliige sõi end surnuks. Ka iseenda kohta nägin kord täielikku jampsi, mis küll lahenes, kuid ärgates oli painav tunne siiski.

Kellegi pool-võõraga ühes toas magamise kohustus võib mu ärevuse lakke tõsta. Kui mitmepäevase koolituse või muu ürituse raames on selgunud, et tuba tuleb jagada, olen olnud nõus kasvõi rohkem maksma, peaasi et saaksin olla eraldi. Enamasti on mu soov rahuldatud. 

Olen kokku puutunud ka luupainajaga (või on selle nimi unehalvatus?). Viimasel ajal õnneks mitte eriti sageli. See on juhtunud kas vahetult enne uinumist või unest virgumise aegu. Keha ei allu äkitselt enam üldse minu tahtele, ma ei saa end liigutada ja tunnen, et hakkan vajuma kuhugi sügavikku, omamata enda üle mingitki kontrolli. Vahel suudan kõrist midagi hääle taolist välja pigistada, mis kõlavat kaaskondsetele üsna jubedalt.

Paari-kolme sõbranna osas tean siiski, et nemad mu und ei sega. Võime üheskoos matkale-reisile või külaskäigule sõita küll! Ka mu oma lapsed ja isegi (unes rahmeldavad) lapselapsed ei häiri mu magamist sugugi. Samas, kui kolmikud olid tited, pistsin rinda päris korralike unehäiretega, aga selle saab kirjutada erakorralise olukorra arvele- ma lihtsalt pidin neid pidevalt kuulatama ja tavaliselt keegi ikka liigutas või rabeles. 

Eraldi tuleks jutustada veel kuutõvest ehk unes kõndimisest ja muust tegevusest, mida hiljem ei mäletata. Nimelt on kõik mu lapsed vähemal või rohkemal määral kuutõbised. Nad kõik on unes rääkinud pikki jutte. Mõni neist on aga ette võtnud ka mõne suurema või väiksema tegevuse või jalutuskäigu.

Kindlasti ei suuda ma magada ühel toas norskajaga. Müra foon ei sobi mulle sugugi. Isegi kõrvatropid pole siinkohal jätkusuutlik lahendus. Vaesed mehed või naised, kel traktor voodis! Ma ei talu isegi kõvasti tiksuvaid kellasid, rääkimata põmmijatest või kukkujatest. Vanemate maakodus tekitasin kunagi suure arusaamatuse, kui nende suure pim-pom kella pendli öösel jõuga seisma sundisin, kuna olin hullumeelsuse piirini viidud iga poole tunni takka käivate jõmakatega. “Meie pulmakink”, halas ema hommikul mu laastamistööd nähes. Aga kell ei olnud õnneks katki! Ta tuli lihtsalt uuesti üles keerata. J narritab mind jällegi Kuressaares. Seal on seinal käokell. “Noh, kas paneme tööle”, küsib ta iga kord kelmikalt. Uhh!

Helis oli kõige aktiivsem uneskõndija. Ükskord, olen kindel, ta isegi lendas, kuna oli “maandunud” sellisesse kohta, kuhu jalgsi poleks kuidagi saanud. Kord tuli ta keset ööd minu tuppa, lõi laelambi plaksuga põlema ja põrnitses mind, kui noolena voodist püsti kargasin, maruvihase näoga. Teinekord avastasin ta enda toas öösel kella kolme ajal valguse, läksin vaatama ja leidsin ta täies koolivormis peegli ees silmi värvimas. “Kuhu minek?” “Kooli!”. Muidugi ei mäletanud ta sellestki intsidendist hommikul midagi. 

Mu ema ja isa, kes on olnud pool sajandit abielus, on alati maganud teineteise kaisus. See on nii armas! Olen neid lausa kadestanud, heas mõttes - et miks mina nii ei suuda. Aga nüüd on ka minu elus kõik teisiti. Mullegi meeldib kaisus magamine väga, ma lausa vajan seda! Mu uni on hea, tunnen end turvaliselt ja armastatuna, mul on soe. J jaoks on oluline, et läheksime koos magama ning uinuksime üheskoos palve, mitte minu telefoni ekraani saatel. 

Lisann rääkis kord unes pikka juttu. Läksin vaatama. Seepeale ajas ta oma peenikese jala teki alt välja, sirutas selle lae poole ja seletas kõlava häälega juurde: “Ilus jalg! Väga ilus jalg!” 

Aga kõige vägevama uneskõnni tegi hoopis üks Jossi sõber, kes oli meie juures ööbimas. Nimelt ärkasin ühel eelmise aasta kevadööl helide peale, mis võisid vabalt tähendada sissemurdmiskatset. Esmalt kangestusin oma voodis kabuhirmust. Püüdsin end lohutada, et küllap eksin, Kummalised helid aga ei lakanud. Need tulid välisukse poolt. Viimaks võtsin kogu oma julguse kokku, hiilisin kabinetti ja piilusin vargsi kardinate vahelt. Mida ma nägin! Õues seisab toosama Jossi sõber, aluspükste väel, pall käes. Tormasin koheselt ust avama, et mis ometi toimub! Selgus, et poiss oli kõndinud Jossi toast alumisele korrusele, veranda uksest välja ja mööda aeda kuni põõsasteni, kus ta ärkas. Verandauks oli aga muidugi tagasi lukku vajunud. Vaene mees ei jukgenud uksekella lasta ja tahtis Jossi äratada, visates ta aknale palli. Sellest need imelikud helid. Joss aga magas nii sügavalt, et suugi oli lahti. Et õues oli üsna jahe, panin sõbrale mitu korda südamele, et sellistel puhkudel tuleb kindlasti uksekella anda - ja kui ei avata, siis lausa lakkamatult. Selline lugu.

Mu uneke on sügav ja kosutav. Kui hea, et su käed on ümber minu! Paukugu õues vali pakane, katku me aknaid tuhanded härmalilled, piilugu kardina tagant kuu kahvatud kiired. Meie unes on soojus, rahu ja armastus. Sinu ja minu hingetõmbed. Teistes tubades magavad lapsed. Vaikus. Ööpimedus. Kodutunne. Õnnistus.

Teisiti

 Minu käest on mitmeid kordi küsitud, mis mu elus peale abiellumist teisiti on. Olen andnud mitmeid vastuseid, mis kõik on olnud ligilähedased sellele, milleni jõudsin üsna hiljuti. 

Algul arvasin, et suuremad muudatused toimusid peale kokkukolimist hoopis J elus. Oli ju tema see, kes pidi meie juurde kolima, teismelised kolmikud omaks võtma, eramaja rõõmude ja muredega rinda pistma hakkama ja meie kohati pöörase elukorraldusega harjuma.

Tegelikult aga muutus minugi elus päris palju. Olen seda juba ka maininud, et mul ei olnud õrna aimugi, kui palju ma naisena päriselt abi ja toetust vajan. Olin harjunud kõigega ise hakkama saama ja oma muredest-hädadest eriti mitte rääkima. Nüüd aga tuli mu ellu inimene, kes täitis esmalt mu lähedusvajaduse, võttes aga samaaegselt üle ka mehe rolli, mida seni olin püüdnud ise kanda. 

Ah et mida see tähendab? Näiteks seda, et mul võib olla täiesti ükskõik, kus on me majas haamer, kirves või kruvid. Või seda, et kamin on alati soe, aga mina ei pea muretsema, kas ja kui palju on majas küttepuid. Või seda, et köögikapi ripnev käepide saab võluväel korda. Loetelu saaks lõputult jätkata. Aga see pole peamine. 

Mõni öö tagasi olid Helise kaks väikest poissi, minu kallist lapselast, meie hoida. Hommikul tuli esmalt Otto ja puges minu kaissu. Seejärel tatsas kohale Ruben ja sättis end J kaissu. Et Rubeni uni oli selleks ajaks lõplikult läinud ja ta lebas, silmad lahti, küsis J temalt tasa, kas ta sooviks süüa. Saanud jaatava vastuse, ronisid mõlemad mehed vaikselt voodist välja, et meie Ottoga saaksime edasi magada. 

Sel hetkel ma taipasingi. Minu elus on nüüd osavõtlikkus, kohalolu! Elu, mida elatakse minuga koos. Igal teisel ajaetapil oma elus oleksin ma selles olukorras ohates voodist välja roninud ja üksi kahe väikese lapsega toimetama hakanud. Ma oleksin pannud nad riidesse, teinud süüa, mänginud, võibolla vahepeal veidi vaigistanud. Üksi. Aga J ei lase mul hetkegi tunda, et olen üksinda. Sellest kirjutaminegi toob vargsi pisara silma. 

Mõni naine valib endale meheks oma isast võimalikult erineva variandi, mõni aga vastupidi, isa koopia. Minu isa on kogu elu jaganud pere eest vastutust. Ta on istunud öösiti üleval, kui olime lapsena haiged, koristanud põrandalt ja linadelt kakat ja okset, koristanud, teinud süüa, parandanud, hoolitsenud. Ta on olnud kohal, vastutamas. Mitte teenust pakkumas. Mitte kusagil eemal. Isegi, kui ta tegelikult oli eemal.

Minu valikud on olnud erinevad. Pikki aastaid. Aga nüüd mõistan, et olen viimaks alateadlikult valinud mehe, kes sarnaneb mu isaga. Eiei, ma ei aja jama! Jajaa, nad ongi esmapilgul täiesti erinevad! Sarnasust ei maksa otsida ei elukäigus ega isikuomadustes - isa on olnud viiskümmend aastat emaga abielus, J-l pole nii turvaliselt läinud, isa on pigem vaikne ja tagasihoidlik, J alati nähtavana ja kuulatavana üldsuse fookuses. Jutt on emotsionaalsest kohalolust. Sellest, mis on peamine.

Mul on turvaline. Olen hoitud ja kaitstud. Mind ei jäeta enam hetkekski üksinda. Isegi siis, kui oleme eraldi, olen temaga koos, sest saan temaga oma elu jagada. Sest ta tahab ja talub seda. Et ta ise jagab ka. See ongi põhiline, mis on nüüd teisiti. 

Abielu olulisus

 

Miks on abiellumine oluline, küsis meie käest üks ajakirjanik. Tõepoolest, miks?

Mõned mu sõbrannadest, kes on olnud abielus, ütlevad nüüd, et “ei eales enam”, kuigi mõnel neist tundub olevat igati tore ja turvaline kaaslane. Mina aga teadsin kohe, kui oma pikast abielust lahutasin, et kui peaksin kellegi sobiva veel enese kõrvale leidma, sooviksin kindlasti uuesti abielluda. Vähe sellest, lubades kellelgi end restorani või jalutama kutsuda, meeldis mulle üsna koheselt mängida mõttega oma nime ja kutsuja perekonnanime kokkusobivusest. Kuigi pea kõik need kohtumised lõppesid pettumusohkega, et igati toredate inimestega klappi lihtsalt ei tekkinud, võib vast nentida, et mingist nüansist või igatsusest säärased mõttevälgatused siiski kõnelesid. 

Terapeutidel on tore väljend “varuväljapääsude sulgemine”, mis võib tähendada ka abiellumist. Jah, loomulikult saab ka ebasobivaks osutunud abielust lahku minna, kuid et abiellumise sammule eelneb alati otsus- jah, just temaga soovin end tõepoolest päriselt siduda - siis vabalt koos elades jääb sellise kindla otsuse koht hajusamaks või puudub sootuks. 

Mulle isiklikult oli enese abiellumissoovist veelgi olulisem, et ka mees abielluda sooviks ja seda kuidagi väljendaks, kui aeg sealmail.

Tendents on paraku hoopis teine. Paljud (keskea kanti) eesti mehepojad kipuvad kuuldavasti juba esimesel kohtumisel avaldama arvamust abielu mõttetusest ja kinnitama, et sellist viga nad küll enam eluski ei tee. Minu jaoks muudaks selline avaldus mehe koheselt ebaatraktiivseks. Mõelda vaid, ta välistab võimaluse, et mina olengi kõige imelisem naine maailmas, et minuga võiks end kindlasti siduda! Einoh, olgu siis vähemalt vait…

Minu abikaasa jaoks on laulatatud abielu ainus mõeldav kooseksisteerimise vorm. Teadsin seda kohe ja seega oli see küsimus (muude probleemide kõrval) kogu abielu-eelsel perioodil teemast maas.

Aga ikkagi - miks? Sest mulle meeldib oma mehega kokku kuuluda. Tunnen end abielus olles turvaliselt ja äravalituna. Sel korral olin esimest korda elus valmis isegi oma neiupõlve nimest täielikult  loobuma ja ainult abikaasa oma kandma hakkama. Temagi soovis nii. Varem oli mul liitnimi, pikk ja mõnede dokumentide jaoks vaat et võimatu. Nüüd kannan ühte ilusat nime. Lapsed on juba suured, aga meie vananeme ju koos. 

Mulle meeldib, et mul on abikaasa, mitte elukaaslane või partner või sõber või teab kes muu. Usun, et see on sisemise tunnetuse küsimus. Ka tema pöördub juba praegu, mil me abielu saab arvestada veel vaid päevades, minu poole päris tihti sõnadega “kallis abikaasa” või “armas proua T.” See on minu arvates … väga seksikas! 

Laulatus on aga vajalik selleks, et abielu saaks Jumala õnnistuse. See on ülioluline. Ma väga loodan, et Jumal meie abielu rohkelt õnnistab!

Talvine teekond

 

"No vaata ometi, kui ilus", õhkas mu kallis abikaasa, kui täna õhtul üheskoos kodu poole sõitsime. Tee oli lumine, meie küla vahel näitas sõidusuunda vaid üks looklev roopapaar, mis kadus eespool valendavasse eikuhugi. Männid hoidsid oma hiiglaslikel oksakämmaldel kõrgeid kauneid lume-pulmatorte, kuuskede härmatanud oksad olid aga lumekuhilatesse lausa uppumas. Lakkamatult ja samas nii lõbus-muretult sadas aga juurde ja juurde.

Ma ei ole eriline talve-inimene. Ometi pidin tunnistama, et mingi ilu sel kõigel siiski on. Kui midagi antakse nii heldelt ja rikkalikult, nagu praegust novembrikuu lumekest, ei saa seda päris ükskõikselt võtta. Pealegi ei pea ma enam katkemiseni rookima ning muretsema kinnikiilunud värava või murtud okstega kuusepuude eest. Minult on vaikselt, kuid kindla käega võetud vastutus kohati ülejõu käivate ülesannete eest. 

Jah, kallis, mulle meeldib talv! Kui sirutan tugitoolis istudes oma jalatallad vastu sinu poolt äsjaköetud kamina kuuma külge, tunnetades seejuures üle keha, lausa pealaeni levivat mõnusat soojusjuga, ja kui uneke mind vaikselt oma hõlma alla meelitab ning kõik jäsemed nii tinaraskeks muutuvad, et otsekui tugitooliga üheks vajuvad, ja kui kööginurgast õhkub veel veidike üheskoos, kogu perega söödud õhtusöögi küüslaugu ja köömnesegust aroomi ja kui rooside ja liiliate lõhnanüanss tuletab une ja ärkveloleku piirimail meelde armastuse kõikvõimsust, on kõik korraga nii turvaline ja hea, et väljaslaiuvaile hangedelegi jätkub küllaga imetlusruumi - mis sest, et siin toas, mis sest et magusas unes...

Hommikupoolikul oli kodus piisavalt üksiolekut ja askeldusaega, mis annab alati piisavalt ruumi ka mõtete mõlgutamisele. Tajusin esmakordselt iseäranis selgelt, et olen enda kõrvale saanud mehe, kes julgeb ka päriselt päriselu elada, mis teeb tema armastamise erakordselt lihtsaks. Selgitan kohe, mida sellega mõtlen. 

Vaadake, väga vabalt on võimalik olla koos inimesega, kellest ei saa ealeski osakest sinu maailmast. Olen säärastega päris palju kohtunud. Neist enamikus olen pettunud, asjatult. Mõnda olen püüdnud ka nende enda kammitsaist päästa, asjatult. See kõik on eneseraiskamine. Täna tajusin esmakordselt õõvastusega seda tardumust, milles seesugused inimesed elavad. See on paraku muutumatu.

Nad ei julge olla head, sest kardavad saada haiget. Nad ei julge olla fantaasiarikkad, sest pelgavad jääda teise silmis klouniks. Nad ei tule kunagi lähedale. Nad on kauged ja jäävad kaugeks, sest ei julge eksida. Neil on peas oma tähtis maailm, mida tegelikult pole olemas. Nad jutustavad endale ja teistele lugusid, mis kõlavad sügavalt ja mõtestatult, mis otsekui selgitaks nende teekonna suunda ja kavatsust, kuid millel pole ühtki kandvat tõepõhja, sest tegelikult ei tee nad mitte midagi, kuna nad ei ela ega jaga seda elu kellegagi. Süütundest võivad nad mängida mingeid väljamõeldud ja eriliselt rõhutatud rolle, aga tegelikult nad seisavad ja hoiavad hinge kinni. Ainuski muutus nende maailmapildis eeldaks mingitki fragmenti päris elust, seega ka eksimisvõimalust. Seda nad aga enesele ei luba, sest kord või paar on nad juba läbi kukkunud. Nad ei tea, et ka läbikukkumised on täiusliku elu osa.  Nende kõrval painutaks teine end ribadeks, kui sooviks näidata päris elu lihtsust ja ilu, tõmmata neid kaasa. Nad ei märkakski seda. Asjatu vaev.

Päris hirmutav, kui palju sääraseid elusaid elutuid emotsionaalselt ihuüksi vanaduse poole liigub. Aga mis see minu asi on.

Vaatan oma meest, kes parasjagu roose lõikab, et need vaasides kauem kaunina püsiksid. Vaatan teda vaikides ja varjatud imetlusega. Ta tuli, võttis minuga koos mu pere, ei küsinud asjatuid küsimusi, ei vuristanud iseenesest keerukaid versioone. Kui hakkasime elama, siis hakkasimegi lihtsalt elama ja otsustasime olla õnnelikud. Ta on nii päris!

Ühtlasi ei võrdle ta kunagi, kas ehk tema teeb rohkem kui mina ja et ega ma teda juhuslikult ära ei kasuta, ega mul mingeid varjatud kavatsusi pole. Ta ei tao endale oma tublidust rinnale, ei võistle toimekuses või sellest timgitud õhtuses väsimuses, ei teeskle eksimatut ega mängi märtrit, vaid laseb ka minul olla ja särada. Ta võtab ausalt ja siiralt omaks minu elu, mu lapsed, meie kodu, avab oma südame, kannab kartmatult kätel. Ta räägib asjadest ausalt, nii nagu need on. Ta märkab ja kiidab. Nagu minagi, sest temaga on see nii loomulik. Mul on hea ja kerge, sest saan sellest keelest aru. 

Loomulikult on päris elu elavatel inimestel ka rohkem võimalusi eksida. Eks ole temalgi olnud. Aga siinkohal lasub ju üheskoos kulgejail võrdne vastutus. Sellest ei hakka ma aga täna kirjutama. Mõni teine kord. 

Teate, mulle meeldib see päris elu! Mulle meeldib, et me kogu selle talvise teekonna rääkisime. Et meil on teineteisega soe, hell ja hea. Ja kui ma sellele koduteel üheskoos kulgemisele tagasi mõtlen, tundub see tõesti ilus. Aga eelkõige seetõttu, et tema oli minuga. Ja alles siis need valendavad niidud ja lumised puud. Päriselt.

Kadripäev

 Nüüd on see siis tehtud. 

Oli kadripäev. Oli lumi. Oli kirikutee. Oli hämmastavalt palju imelisi inimesi, kelle jaoks meie mokaotsast  paotatud “teeme seda väga vaikselt ja väikselt” ei lugenud midagi, kes tegid meile üllatuse ja tulid. Sest hoopis meie lugesime. Sest need inimesed olid meiega ka keerukatel aegadel ja olid tihti küsinud ühe lihtsa küsimuse: “kuidas läheb?”. Nemad teadsid me päevast. 

Õhk oli armastusest harras. Kõik tundus nii hea, nii õige…

Kaunid sõnad põrkusid kirikuvõlvidelt pärlendavate õnnepisaratena otse me avali südameisse:

Kirjanik Paulo Coelho on kirjutanud: „Elu suurim siht on

armastada. Kõik muu on vaikus. Meil on vaja armastada. Ka

siis, kui see viib meid maale, kus järved on sündinud

pisaraist…. Parem armastada ja kaotada, kui elada

armastamata. Meie ainus tõeline valik on süüvida selle

ohjeldamatu jõu saladusse. Võiksime küll öelda: „Olen juba

palju kannatanud ja tean, et see ei jää kestma,“ ning Armastuse

oma lävelt peletada, aga kui nõnda teeksime, oleksime sama

hästi kui surnud. Sest looduses ilmutab ennast Jumala

armastus. Mida me ka ei teeks, tema armastab meid ikka.

Seepärast austagem loodust ja püüdkem mõista, mida ta meile

õpetab. Me armastame, sest armastus teeb meid vabaks. Ja

söendame öelda sõnu, mida varem ei julgenud iseendalegi

sosistada. Me võtame vastu otsuse, mida olime kaua edasi

lükanud. Õpime ütlema „ei“, pidamata seda sõna äraneetuks.

Õpime ütlema „jah“, kartmata selle tagajärgi. Unustame kõik,

mida meile on armastuse kohta õpetatud, sest iga kohtumine on

isemoodi ja toob kaasa omad mured ja rõõmud. Laulame

valjemini, kui armastatu on kaugel, ja sosistame luuletusi, kui

ta on lähedal. Hoiame silmad lahti ja teame, et maailma valgus

võib panna meid tegema ennekuulmatuid asju. See käib

armastuse juurde. Meie süda on armastusele lahti ja me

anname end julgesti tema hoolde, sest enam ei ole meil midagi

kaotada. ……. Armastus on vaid sõna, kuni me otsustame lasta

tal end üdini enda võimusse võtta. Armastus on vaid sõna, kuni

tuleb keegi, kes annab talle mõtte.“

Sündmuse märksõnaks sai Puudutus. Puudutas. Väga.

                      **************************************************

Õhtul kõnelesin oma kallitele umbes nii:

Mul on südamest hea meel, et tänane päev on ometi saanud teoks! 

Et see teine aeg, mille saime nüüd ametlikult seljataha jätta, see aeg, milles sai alguse meie imeline, kuid keerukas lugu, on nüüd ümber. Selles ajas pidime tegelikkust varjama, iseendale, teile ja teistelegi vastandlikke sõnumeid andma. Olime kohati iseenesegi jaoks kadunud, ometi armastades, armastades koos valu ja igatsusega, kogedes õndsusena väheseid varastatud hetki, kolmapäeva hommikuid, kiireid väljasõite, juhuslikke riivamisi, et siis jälle minna… ja jälle oodata…

Kohtume, kallis, kohtume!

Seal, kus ei taju ohtu me,

kus pole võõraid silmi.

Pilte ei tehta. Ja filmi. 

Kohtume lauda kõrval,

orus või mäe peal või nõlval.

Linnas, hotellis või kontoris,

kellegi teadmatu korteris.

Kohtume metsas ja merevees.

Kodus ja kirikus.

Väljas ja sees.

Autos ja hanges ja metsateel. 

Kohtume, kallis, kohtume veel…

Jah, see on meie lugu. 

On see teistsugune kui teised armastuslood, kes oskaks või võikski hinnata. Igal juhul oli see inspireeriv, unetuks tegev ja hullumeelne… aga mul on hea meel, et see sai ümber ja alanud on hoopis teine lugu. Siiras, turvaline ja hea. 

Mul on eredalt meeles, kuidas J kõlkus kunagi siinsamas veranda kohal umbes viie meetri kõrgusel peenikese redeli otsas katuseräästa all ja parandas eluga riskides auku, mille üks tore rähn oli oma pesa sissepääsuks toksinud. Mina värisesin all, et kui ta nüüd maha peaks prantsatama, mis siis saaks- surnud praost minu õuel… Õnneks ta ei kukkunud, katusealune sai parandatud ja rähn toksis täpselt samasse kohta õige pea täpselt samasuguse augu - aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Oleme kunagi palju rääkinud lendamisest. Julgusest lennata nii kõrgelt, et õhk kannaks, kuid et päike tiibu ei kärbiks. Lennata loomingus: kirjanduses, muusikas, kunstis, usus, elus eneses...

Kirjutasime oma armastuse alguses teineteisele kumbki loo ühise lennu igatsusest. Paraku jäi see toona poolikuks. Kas tiivad veel ei kandnud või nappis julgust unistada, kes seda enam mäletab. Tänaseks aga saaksime suure jupi edasi, sest lendu tõusmine on saanud teoks ja üle on elatud ka suured tormid, mis meid on tublisti räsinud. Ometi püsime õhus, oleme koos ja armastame.

See oli üks varakevadine päev. Olime sõitnud Paldiski kanti mereranda, et taas rääkida. Rääkida sellest, mis ometi saab. Meie lool ei paistnud ühtegi mõistlikku lahendust. Pealegi olin selle juba eelnevalt kirja teel ära lõpetanud. Neid lõpetamisi tuli hiljem muidugi veel ja veel…

Mäletan seda päeva hästi. Päike paistis, õhk oli küll karge, kuid adru lõhna täis. Me saapad olid määrdunud, kuna olime hüpanud üle merre suubuva oja, mille kaldad hästi ei kandnud, et olla täielikus eraldatuses ja rahus. J võttis mu ümbert kinni, vaatas mulle silma ja ütles: Sinu viiekümnendaks sünnipäevaks oleme me abielus. Luban seda sulle. 

See oli toonases kontekstis täiesti absurdne lause. Aga ma jäin. 

Mu viiekümnenda sünnipäevani on täna veidi üle kahe kuu…

Ma ei räägi sellest, mis sai edasi. See on pikk teekond, kus ilusaid ja teistsuguseid lugusid terve raamatutäis. Ja viimaks otsus. J valis armastuse. Mitte keegi meist ei ole pidanud oma elus säärase hinnaga valikuid tegema, kui tema. Ta on kangelane.

Mu kallis mees, mu elu armastus. Jäägu selle kõne lõpetuseks üks luuletus Sinust, mis on ühtlasi palve me ühiseks edasilennuks:

Ole mu pühamu. 

Luba oma silmist märgata hinge ja universumit, 

sügavuse sütitavat jõudu.

Tee, et su otsaesine 

oleks kui altar.

Oma laupa ta vastu surudes 

tunneksin meeldivat jahedust, 

väärikuse suursugust hõngu.

Su õlad olgu kui ristipuu 

kus tajun rippumas Päästjat. 

Kannad ehk mindki vahel ...

Süda olgu sul Piibli asupaik. 

Tee, et avaksin selle alati

armastuse käsu kohalt, tänupalves.

Puusaluust

las olla voolitud naiselikkus ja ilu. 

Maarja lapsega külglöövi maalil. 

Väärikas alandlikkus 

põimununa armastuse kõikvõimsusega.

Su tugevad jalad

olgu kandmas

keha, hinge ja vaimu, otsekui kirikuhoone. 

Seisku nad alustaladena 

vastandlike jõudude, 

mees- ja naisenergia, 

positiivse ja negatiivse, 

maa ja taeva,

sinu ja minu ristumiskohal ...

                ****************************************************************

Mõned väljavõtted ka J kaunist kõnest:

…Sina oled mu taevasina

Selles sinas tiirutav kull

Roosavarbune, nösunina

Üsna tark ja vaid veidike hull…

… Ära iial mind minema aja

minu viimaseks laevaks jää… (J.Smuul)

M on muutunud minu taevasinaks. Temagi on tark ja veidike hull. Ma ei oska enam ilma temata. Olen korduvalt proovinud, aga ei saa, sest kuidas saaks taevasinata ja miks peakski.

Elu siin maa peal on liiga lühike, et sellistes olulistes asjades järeleandmisi teha, teha keskpärast rahvateatrit, mängida massidele meelepäraseid rolle. Elu ei ole rahvateater. Elu on ELU ja see on mõeldud armastades elamiseks. … M-ga on mu elu armastuses elamine, värvideküllase elu elamine.

… Lollilt elasin. Aastaid jääb väheks,

Minu armas, minu naine, minu roos

Sinult ühte ma palun, et läheks

Meie tee minu lõpuni koos… (J. Smuul)

Sinus on ääretult palju ilusat. Oled väga andekas ja kaunilt kirglik. Imetlesin sind ammu enne seda, kui sinusse armusin. Imetlesin sinu orelimängu, sinu koosmusitseerimisi tütrega, sinu kolmikute kandmist ja kasvatamist, edasiõppimist, energiat, paljude asjadega hakkamasaamist. Viimaseks piisaks sellest vaasis oli see, kui avastasin, kuidas sa kirjutad proosat ja luulet, kuidas sa näed, kirjutad, kirjeldad. Kuidas saab nii palju ühes naises olla! Sinus saab. 

… Sain taeva ja õitseva maa sinu käest… (J.Smuul)

… luban hoida seda taevast ja teha kõik, et see maa jääks õitsema…

Hingematvalt kaunist päev!

Eilne saade

 Kuulasin eile koos oma tulevase abikaasaga tema poolt juhutavat Vaimuelu saadet, kus saatekülaliseks oli sel korral Andres Mustonen. Oli vaimustav, kui lihtsalt, aga samas sügavalt suutsid need kaks andekat meest kõneleda päris asjadest. Peale kuulamist tahtnuks ka ise koheselt pealiskaudsuse ja hooletu minnalaskmise, millisse me end oma rööprähklemistega tihtilugu asetame, enese pealt heita ja ainult tõelisele keskenduda. Süvenedes, pingutades ja samas end südamepõhjani läbi katsudes.

Mulle meeldis, kuidas nende tublide meeste hoogne vestlus nagu ping-pong pall ühe käest teise kätte liikus, kusjuures saatejuht püsis kindlalt rollis, milles suutis domineerimata ja otsekui mängleva kergusega külalise juttu omapoolsete asjakohaste näidetega illustreerida, millele külaline omakorda selget mõistmist ning toetust väljendas. Saatest sai kui omaette kunstiteos, millesse kaks meistrit tõmbasid erinevaid värve, mis lõuendil ilusaks maaliks segunesid. Ja see Alliksaare luuletus seal lõpupalves… Kuidas ta küll leiab!

Kui too igati kiiduväärt podcast lõppes, lipsas mu huulte vahelt kurblik ohe: “ja sellise mehe lasevad nad kirikust minna…” Mõtlesin ja mõtlen seda tõemeeli ja mul on raske aru saada, miks kõik seda näha ei suuda. Selliste ilmselgelt tasemel etteastete puhul tuleb see ju nii võimsalt esile!

Minu kaaslane viipas aga arvutil helendava lõppenud podcasti lingile, mille alapealkiri võttis saate ühe tähtsama tõdemuspunki ilusasti kokku, vastates ühtlasi minu ohkele nii: “Keskpärasus püüab kõike teha endanäoliseks.” 

Ühes kommentaariumis, kus arutati taaskord mu kallima karistuse õigsuse ja ranguse üle, võis näha sama tendentsi - inimese loomupärase andekuse ja fakti, et mõni ongi vähem, mõni rohkem andekas, eitamist. Selline madaldamine on ausalt öeldes lausa õõvastav. Mitmel ta ametivennal on õigustus keskpärasusele Jumala seljataha peitupugemise kaudu, mis on eriti hirmutav, kuna sel viisil oleks nende enese vajakajäämised justkui õigustatud. Sõna “andekus” aga nende jaoks ei eksisteerigi - pole üldse oluline, missugune Jumalasõna kuulutaja ise on, tema vahendab lihtsalt Jumalat ja rahvas ärgu virisegu. Tule taevas appi! Selle asemel, et olla andekate osas märkav ja heatahtlik, mis on selles ametis lausa möödapääsmatu… 

Jutt ei ole ju sellest, et keegi oma andekuse või mitte-andekusega parem või kehvem oleks. Jutt on headusest, armust, halastusest. Tegu või kirjutis, mis kedagi ta eksimuse pärast allapoole tirib, unustades või salates ta senised head ja andekad küljed täielikult, ei saa sündida siiral ja õiglasel kaalutlusel. Tegu on ilmselge kadedusega, pahega, mida palju raskem märgata ja esile tuua, kui mingit “käegakatsutavamat” eksimust.

Seda, kuidas saaks säilitada iskupära, rakendada oma tõelisi andeid ja potsentsiaali ja säilitada seejuures heatahtlikkus ja armastus nii enese kui teiste vastu, tuleks vast õppida kõikidelt geniaalsetelt (kes ei ole seda kindlasti igast omadusest või küljest) meie kõrval või kaugemal. Ei saa küll teha olematuks seda, et kasutades ülalmainitud tühistamistaktikat, lastigi sellisel mehel kirikust ja kogu ta elutööst minna, küll aga saab olla tänulik, et on võimalik kõikides ta muudes vaimuandides temaga ühist rada kõndida. Ühtlasi ta märkimisväärsete külaliste ja sõpradega. 

See on privileeg.

Liig mis liig

 Ausalt öeldes on see juba liig, et jälle… 

Aga hea küll. Ma ju teadsin, et selles institutisoonis omasid ei hoita. Tuginen seda väites isiklikule kogemusele, mainides ühtlasi mokaotsast, et ligi kolmkümmend aastat ustavat ja südamega tehtud väga professionaalset tööd ja teenimist ei ole minu puhul siiani pälvinud mitte ainsatki mõistlikku äramärkimist. Ei saa öelda, et see mulle sugugi korda ei lähe, aga sain selle teadmisega siiani hakkama. 

Kui aga isegi selle institutsiooni poolt väljaantav ajaleht* lubab endale väiteid abielurikkumisest, sildistades kollase ajakirjanduse kombel taaskord ka mind, on see tõepoolest lihtsalt lame, ebaviisakas ja lubamatu. Mis teil ometi viga on?

Kordan veel: meie lugu jõudis avalikkuse ette, kui teine osapool soovis lahutust. Mis seisus see lugu selleks hetkeks oli ja mil viisil me sel hetkel omavahel suhtlesime, ei ole ühegi normaalse mõistusega täiskasvanud inimese asi. Sõna abielurikkumine on sajaprotsendiliselt haige ettekujutuse vili. Me ei jäänud mitte kordagi, mitte kusagil, mitte kellelegi, mitte millegagi vahele. Minu voodi kõrval ei ole olnud küünlahoidjaid ega akende taga lennanud filmivaid droone. Mitte kusagil pole meie loost mitte mingit mitte-konfidentsiaalset infot. Seda lihtsalt tuleb aktsepteerida. Ja tark oleks vabandada.

Huvitav, et nendele samadele karmidele kohtumõistjatele, kelledest mõned on küllap end lausa mu sõpradeks nimetanud, pole kordagi pähe karanud mõte, et äkki vääriksin minagi muuhulgas tubli ja tegusa naise tiitlit. Tühja neist saamata autasudest ja tunnustustest, inimene eelkõige. Kas nad küsisid, kuidas mina üksikuks jäänuna laste ja suurte majapidamistega hakkama sain, kirikuinimesed, nagu nad olid. Õige vastus on: mitte kordagi. Ometi meeldis nii mõnelegi praegustest hinnanguandjaist käia minu poolt korraldatud koosviibimistel nii linnas kui maal. Mulle meeldis sel viisil inimesi ühendada, erinevad ja erilised nagu me oleme.

Ei, ma pole pahane ega kibestunud, sest päris sõbrad on ju kõik alles. Need olidki keerukad ajad, kuigi minuga olnuks siis justkui lihtsam, eksole? Siiski esitaksin kõikidele võltsvagadele ja muidu tühikargajatele siinkohal küsimuse - mida teie jaoks kristlaseks olemine õieti tähendab? Seda, et ütlete mulle läbi lillede, et see sinu armastus, see polegi õieti mingi armastus? Või et me lihtsalt ei tohtinud armuda, sest teie ütlete nii, nimetades iseennast Jumalaks? Või nimetate meie armastust irooniliselt kõrvalsuhteks või armulooks?

Jah, te saate seda julgelt teha, sest ega sellest ringkonnast keegi midagi ütlema hakka. Pigem antakse hanguga takka. Siin oma nurgas on aga õnneks ka minul sõnaõigus. Inetustel pole mingit õigustust. 

Mina tean

 Koguduse juhatuse ilmikliikmed, ääretult tublid ja andekad mehed, astusid tagasi. Seda ei saa sugugi imeks panna, kuna ühtäkki nõuti neilt hoopis muud, kui seda, milleks nad olid kutsutud ja seatud. Nad oleksid nimelt pidanud koguduse eesotsa rõõmsasti kedagi teist otsima hakkama, tema asemel, kellega koostöö ääretult hästi ja edukalt sujus. 

See oli justkui mingi teine usutunnistus, mis neile sealt ülalt, eiei, mitte Jumalalt, vaid ühest Toompea turjal seisvast majast peale sunniti. Nõue, mis välistab edasiliikumise. Kiriku päästmise. Kogudusega lepitamise. Kõik. Mehed oleksid pidanud ta reetma, lausa hülgama, kuna ülalt otsustati justnimelt niiviisi. Eiei, mitte Jumal ei otsustanud! Ikka inimesed. 

Loomulikult ei oldud mingist uue otsimisest huvitatud. Sõpru ja kaasteelisi niisama maha ei jäeta, seda teab iga lapski. Nii palju asju vajanuks veel üheskoos kordategemist. Nii palju plaane ootas üheskoos elluviimist. Omasid ju ei hüljata. Ja kuna selles kontekstis enam edasi liikuda ei saanud, tuligi loobuda. Tuuleveskitega lõputult ei võitle. 

Tean, et kes ei taha kuulata, lugeda ja mõista, jääbki korrutama oma arvamust - kirikuõpetaja ei oleks tohtinud sedaviisi elada ja peab saama karistatud. Punkt. Minu jaoks aga on see alles komakoht. 

Mina tean, milleks see kõik oli vajalik. Tean nüansse, millest üldsusel pole aimugi. Kunagi kirjutan sellest, praegu mitte. Tean täpselt ja teravalt, milleks tal oli vaja teha oma elus muutus, milleks tulla meie majja, milleks karjääri ja austuse hinnaga siia püsima jääda. 

Sel mehel on suur süda, avar hing, ülim armastus, tohutu abivalmidus ja sügav usk. “Mida te kõike teete vähimale eneste seast, seda teete te mulle”, ütles Jeesus. Tema teebki. Ta on tõeline kirikuõpetaja. Ärge hinnake seda, mida ei tea ega näe. Peaksime oma hinnanguis olema väga ettevaatlikud.

Mina tean, et see mees, näiliselt tagandatud, häbimärgistatud ja karistust vääriv, teeb selle pori ja saasta taustal, mida tema suunas on heidetud, midagi suurt ja tohutult olulist. Midagi, mis on tõeliselt tähtis, millel on ka päris väärtus. Ta on ehe, inimlik, armastav. Olen tema üle uhke.

 Mõelge selle üle, enne kui viskate järgmise kivi… 

Kuld

 Sel sügisel on iseäranis palju kulda. Ilmakest samas eriti usaldada ei saa. Siin rebib ta oma päikesekiirtega põimitud kõhualuse tumehalli pilve-puhvaika alt välja, nii et vaata ja pimestu, sealsamas aga kukutab igasuguse hoiatuseta mingitest halevalgetest udutupsudest krae vahele kamalutäie külma vihma. Pläuh ja valmis! Seejärel meelitab vikerkaarega. Tantsib tuulega tangot. Tuuseldab põõsatikke ja murrab naljaviluks mõne puu. Ajab merelained vihaselt vahtu.

Ahjaa, see kuld... Kõndisin märjal teel, millele oli langenud miljoneid okkaid. Pilved olid parasjagu taaskord lõhestumise faasis ja nende pooleks rebenemise haavade vahel lõkendas naerune päike. Tänu temale said needsamad tusased pilvemütakadki enesele ebamaiselt säravad ääred, aga vaevalt see neile korda läks. Kuid see ime, mida nood taevaleegid suutsid teha teel lebavate okastega, ületas mistahes kunstniku fantaasia mitmekordselt. Ühtäkki kõndisin ma kullast rajal. 

Sel aastal on kirju aeg visa tulema. Liiga soe. Sestap rippusid ka vihmapiisad roheliste lehelatakate äärtel kullase tee ja minu pea kohal aastaajale ebakohase moega, kuid sädelesid seda intensiivsema ühtlase kroonina mu teekonnale kaasa, iga lehekese ümber kuldne päikesesõõr. Taevas pilvepragude vahel lausa lõkendas rõõmust, kui seda kenadust kiikas.

Mitte ainult loodus ei paku kuldseid elamusi. Seda pakub ka inimeste sisemaailm. Olen nii mõningi kord jahmunult mõne andeka looja kenasti kordaseatud mõtetekimpu rippuma jäänud, püüdes mõnd terakest enesessegi juurduma ahmida, enne kui too hingemattev fluidum nagu tuule poolt laialipekstud pilv ära haihtub. Õnneks on mu kõrval inimene, kellele saan üht-teist kuuldust-kogetust jagada, kes mõistab ja kes mu mõeldu ja öeldu ka oma mõtetega rikastatult tagasi põrgatab. Nii on hea elada.

Ja lõpuks muusika. Eile istusime Hiiumaal ühe vana uhke mõisamoodi maja muusikatoas ja kuulasime, kuidas peremees meile maailma asju välja ütles. Läbi klaverimängu, läbi iseenese ja läbi muusika sügav-tundelise keele. Oi, ma armastan sääraseid hetki! Väljas möllas maru, me ei teadnud veel, et praamid ei vii meid järgmisel varahommikul vajalikul ajal tsivilisatsiooni tagasi. Teadsime vaid, et too kaunis tuba,  suurte pojengidega tapeet kahes ja kuldsete triipudega tumepunane teises kahes seinas, nurga poole sirutuv valge kabinet-tiibklaver, kaks mugavat diivanit kahele armastavale paarile, hingematvalt kaunis muusika, taustana väljas murduvad oksad ja mööda majanurki otsivalt siia-sinna jooksvad tuuleiilid - et need loovad parasjagu hetke, mis jääb igaveseks meelde. 

Miski ei loe, mis rikub või õnnetuks teeb. Iga me hingetõmme võib jäädvustuda kullapuruna kusagile kõrgematesse sfääridesse - kui vaid õpime looma, väljenduma iseenese keeles ja püstitama seejuures rikkalikke eesmärke. 

Mina pean nüüd ka niimoodi klaverit mängima õppima, et suudaksin asju oma muusika keeles välja öelda. Jah, loomulikult võib seda teha ka Chopini või Shuberti, minu suurte lemmikute muusikaliste sõnadega. Olen ju tublisti harjutanud. Aga see lõkendav päike... ja need tumedad kuldrantidega pilved seal taamal... parvedesse kogunevad kaagutavad haned... käsi, mis ümber mu piha... minu sisemaailm... See nõuab muud. Anub avanemise järele.

Ma ei pea ootama looduse etteastet, et saaksin käia kullatud teel. Tuleb üha enam viibida vaikuses, tähendusrikkuses, armastuses, kallite seltsis. Ja kõik saab korda. Saab kullaga kaetud...

Selline seis

 Ja nii nad hävitavadki selle kiriku. 

Veel pool aastat tagasi külastas kolmapäeva pärastlõunaseid hardushetki keskmiselt umbes kakssada inimest. Jumalateenistustel oli kirik täis. Kiriku majanduselu juhiti kindla käega. See pühakoda oli tõeliselt kaunis rahupaik, mille erilisust tunnistasid ka arvukad külalised. Siia taheti tulla.

Ühtaegu ei loe aga miski. Koguduse õpetaja isiklik elu saab nii määravaks, et otsustajad, inimesed, kes peaksid olema psühholoogiliselt võimekad, mis sisaldab endas ka paindlikkust, oskust hinnata iga olukorda ja inimesele Jumala poolt kingitud andekust eraldi, lükkavad kogu hea ja ilusa ilma igasuguse kahjutundeta, pigem vastupidi, ajakirjanduses takka kiites, hooletute jalahoopidega lihtsalt uppi.

Hullem veel. Hääbuv luteri kirik lubab endale andeka inimese alandamist ketikoeraks, kelle iga liigutust kontrollitakse, kes üritatakse suruda keskpärasusse, muuta inimeste jaoks olematuks, ülemuste suunas abituks niutsujaks, kellele üleolevalt “ei” või “fuu” käratada. See on kuritegu. 

Lahutus ei ole. Lahutus on inimõigus. 

Mina olengi selle kiriku uppilöömise põhjus. Need “pühad” jalahoobid tulevad minu armastamise eest. Need on ülekantud tähenduses niisiis ühtlasi mulle. See on ühtaegu kohutav, teisest küljest aga üsna põnev tõdemus. Neid, kes AD 2023 üha alandavamaid karistusi produtseerivad, ei juhi küllap muu, kui inimlik kättemaksu soov teistsugune olemise eest. Julguse eest valida armastus. Huvitav ainult, miks eelmisel korral nii ei tehtud? Miks oli sama inimene samas situatsioonis toona hoopis parim kandidaat praostiks? 

Kohus on kõnealuse abielu lahutanud. Lahutusest saadud armid paranevad aastatega. See on kahe inimese lugu, millesse teistel pole mingit voli puutuda. Kui, siis vaid toetavalt, hingehoidlikult.

Inimese elutöö tahtliku hävitamise korral, liiatigi et see puudutab kirikut, armu ja halastuse paika, on aga asi märksa tõsisem. Inimesed lähevad ära. Nad ei tule enam tagasi. Nad lõpetavad liikmeannetuste tasumise. Kõigest ilusast ja toimuvast jääb haigutav, verevermeis tühimik. Tänaseks on see nii. 

Tean, et naiste pärast on algatatud ka sõdu. Need pole aga kindlasti pärit orelirõdult. Kogudus armastas nii teda kui mind. Minu meelest oli meil väga tore töötegijate seltskond ja usun, et nii oleks see ka jäänud. Miks ometi peaks kellelegi miski muu korda minema, kui meie tööalased oskused? Kuidas tohikski, ehkki just suured ülemused on vägisi püüdnud avalikkuse ees me tekki sikutada? Hoopis see tekitas segadust. Lihtsalt piinlik. 

Viimasel hardushetkel oli umbes kakskümmend kuulajat. Kunagise kahesaja asemel. Jutlustas see, kes arvas, et las minnakse pealegi minema, kogudusetöö läheb sellegipoolest rõõmsasti edasi. Küllap nägi ta isegi, et tal polnud õigus, et ametivenna eemalelükkamine ei too soovitud tulemust. Selles koguduses on siiani kõikidel olnud oma koht ja tugevus. Aga praegu? Kuhu edasi? Kümne, seitsme või viie inimeseni. Miks keegi ei karju, et see on katastroof?

Mina võiksin vabalt oma kohalt taanduda, see ei muudaks ilmselt midagi. Aga tema peaks kindlasti jääma. Lihtsalt vaimulikuna. Erilisi inimesi tuleb väga hoida. Kuidas seda ikka veel ei teata? 

Millegipärast meenub mulle viimasel ajal ses pooltühjas pühakojas istudes Titanicu filmi lõpp. Laev, mis lebab abitult merepõhjas. Ja kus korraga elustub vaatajale kõik möödunu - inimesed, muusika, kaetud lauad, ilu, rõõm… Reaalsus on aga uppunud laev. Lõikavalt kurb!

Oleks vaid üks võimalus. Inimlikkus. Aga sellesse ma enam väga ei usu. 

Selle kiriku hävitamise töö on olnud armutu. Ja mõelda vaid, üksnes minu armastamise eest…

Kuidas see lugu tegelikult oli (järg)

Kui me ei oleks algusest peale niivõrd hästi sobinud, poleks seda lugu kindlasti olnud. Kaalul oli liiga palju. Kogu ta karjäär, ta elu. 

Mõelge nüüd ise, kas 63 aastane mees loobuks kerge südamega ja hetke ajel oma rahulikust elust, vaikusest, rutiinist, kodusest täisteenindusest ning üldsusele näidatud idüllilise paarisuhte kuvandist - ja seda tööga ülihõivatud, kahe suure majapidamise ja kolme teismelisega naise kasuks? Ootus, et ta oleks koheselt ja jooksujalu lahutama tormanud, ei päde isegi minu silmis. Püüdsime kogu hingest hoopis teineteisest lahti saada!

Kuna me kumbki ei pidanud iseennast piisavalt tugevaks, lootsime salamisi, et teine pool lõpetaks suhte ja asi oleks taas kontrolli all. Selsamal põhjusel üritasime teineteist aeg-ajalt ära hirmutada või välja vihastada. Loomulikult põhjustas säärane kentsakas lootus veel kentsakamate tegude läbi vaid painavat agooniat, kurbasid lahusolekuid, tohutut igatsust ning tormakat taaskohtumist. Üks me heast sõbrast vaimulik nentis seda lugu kuuldes, et “armunud inimesed on mingi aeg ikka täitsa peast põrunud”.

Inimestele meeldib mõelda, et ma olin saladus. Aga ei olnud! Avalikustasin meie suhte oma sõpradele ja lähedastele juba ajal, mil midagi veel õieti polnudki. See oli lihtsalt nii inspireeriv, et seda ainult iseendale hoides oleksin läinud lõhki! Tema tohutu hirmu foon ja minu (tagantjärgi vaadatuna) arutu julgus olid päris pikalt lakkamatus võitluses. 

Ma ei olnud saladus ka tema abikaasa jaoks. Kirjutasin talle meie suhtest ausalt, murelikult ja oma nimega kahel põhjusel - esiteks, ma lihtsalt ei soovi olla mahasalatu ja teiseks arvasin, et mees vihastab, jätab mu koheselt maha, ruttab oma abielu päästma ja saame kumbki oma eluga edasi minna. Ma ju tean, kuidas sellistel puhkudel võidakse vihastada. Läksime tõsisemalt lahku umbes viiel korral, väiksemaid eemaldumisi ei jõua ilmselt üles lugedagi. Taaskohtumisel andestasime aga teineteisele kõik. Meie side muutus üha tugevamaks. Meil oli teineteisega koos tohutult inspireeriv ja hea.

Ma ei uskunud, et temaga lahutuse korral midagi hirmsat juhtub. Eelmisel korral ju ei juhtunud! Uskusin, et nii andekat ja erilist inimest ei hakka keegi hävitama. See, et sääraseid ei tohiks olemaski olla, selgus hiljem. 

Rääkisime kümneid ja sadu tunde. Käisime mitmeid kordi üheskoos teraapias. Olime kurvad ja segaduses. Käisin ta kõrvalt paljude teiste toredate austajatega restoranides, teatrites ja matkaradadel, kuid ei armunud ühessegi. Meie armastus ei läinud aga üle.

Arvasin pikka aega tõemeeli, et ta tegelikult ei tahagi lahutust. Kujundasin sellest lausa omaette teooria, mis seisis mõnda aega fantaasialugude sildi all selleski blogis. See on hea ja tõepärane kõrvalsuhte-teemaline tekst. Kevadel selgus, et meie suhte osas see siiski ei klapi. See õudus, mis ta lahutuspalve peale avalikkuse ette tuli, ületas kordades me halvimadki kujutluspildid, seega oli ta halvaval hirmul ja suhte loogilise arengu pidurdamisel tuline õigustus. 

Sellel pildil lihtsalt ei saanud mind olla, seepärast seda laiemalt ei nähtudki. Minust vaadati läbi, mööda, üle. Inimeste teadvusse oli kinnitunud “ideaalne abielu” ning teade selle purunemisest tuli nagu välk selgest taevast. Avalikkuse ees nähti neid ju ikka koos, mis on muidugi äärmiselt kahetsusväärne. 

Mõistan hästi, et selliste suhete puhul ei tea kunagi, missugune lahendus on õige, mistõttu on äärmiselt keerukas teha rutakaid otsuseid. Saime päriselt kokku alles siis, kui ma temast lõplikult loobusin. 

 Olin selleks ajaks valmis saanud oma esimese luulekogu, mille avaldamise kevadel aset leidnud pöördeliste sündmuste tõttu peatasin. See ilmub mu juubeliks, olles omamoodi passioon, peegeldus möödunud aja ilule ja valule. Portugali reisist, mille võtsin ihuüksi ette veebruari lõpul ja märtsi algul, kujunes aga tõeline palverännak ja murrang kogu me loole. Mõistsime seda mõlemad. 

Ta otsustas lahutada. Mitte keegi ei näinud neid lõputuid siseheitlusi, analüüse, hüpoteese, dilemmasid, allaandmisi ja ülestõusmisi, mis sellele otsusele eelnesid. Mitte kellelgi ei ole seega õigust midagi kindlalt teada, arvata, kritiseerida, veel vähem ilkuda või mõnitada. Igaühe, ka meie elu on unikaalne ja väärtuslik.

Olen näinud piisavalt paare, kes tulevad küll “abielu päästma”, kui on selgelt tajutav, et ühe osapoole süda on mujal. Need on kurvad lahutuslood ja nõuavad pikki leinaseansse. Meie eks-kaasaga arutasime oma abielu purunemise tagamaid aastaid. Konstruktiivseks muutusid need vestlused muidugi alles siis, kui emotsioonid olid lahtunud.  

Tema otsus lahutada põhjustas aga katastroofi. Küllap on nii, et kui varem pole osatud teineteisega kõneleda, ei ole see hoopiski võimalik kriitilistes olukordades. Paraku polnud minul võimalik kuidagi sekkuda. Olin ju kolmas osapool. 

Meie suhe on olnud ülikeerukas. Oleme mõlemad saanud tohutult haiget. Ometi olen ma just temaga tundnud end kõige hoitumana. Mind armastatakse just sel viisil, nagu mina seda vajan. Mu elu on esimest korda rahulik ja tasakaalukas. Saan tema kõrval olla tõeline naine. Iseennast kaotamata.

Kui see ei loe, mis siis üldse loeb.