Kingitus

Hästi pikad ja jämedad roosid sai ta ka!

 Kas teie mõtlete ka nii, et mida rohkem me oma ellu rutiinivälist lubame, mida rohkem teeme neid asju, mis meie elumustritesse särtsakaid värvilaike moodustavad, seda mõnusamalt säbrulisem tuleb meie eluvaip? Kas poleks vahva oma minevikku kootud ridade iga julgema värvigamma juures mõelda, et oo, kolmekümne kolmeselt tegin seda ning neljakümne viieselt toda ning viiekümne üheselt jätkus julgust ka see asi ära proovida!

Minul on küll nii. Eks ma ole muidugi ka keskmisest suurema adrenaliinivajadusega naine. Kuid mitte ainult. Jah, lõbustusparkide ameerika mägede ja katapultide ja vabalangemiste ning muude närvikõdi pakkuvate atraktsioonide külastamine, seiklusparkides jõu- ja ilunumbrite tegemine, kiriku- ja vaatetornidesse ronimine, aga ka jõekärestikes seiklemine, paraplaaniga lendamine ja muud kõhu alt õõnsaks muutvad tegevused on üks asi, ilu nautlemine ja ise sellele kaasa aitamine aga sootuks teine. Elamusi pakuvad mõlemad.

Viimatine ere laik mu elukaare värviküllasel vaibal oli mulle Jaani poolt sünnipäevaks kingitud kolmikute maal. Küll ma juurdlesin, mida samaväärset või vähemasti leidlikku või intrigeerivat võiksin tema sünnipäeva puhul korraldada. See, et ta mingeid mõttetuid asju juurde ei vaja, oli igatahes kindel. 

Välja mõtlesin! Kui me abikaasade või partneritena teineteist piisavalt hästi tunneme, teame intuitiivselt ka seda, millise elamusttekitava “atraktsiooni”, happeningi või väljakutsega ta suhestub, mis pakub talle rõõmu või närvikõdi, mis tekitab meeldiva mälestuse. Ja mis ei tuleks kõne allagi. 

See, mida mina välja mõtlesin, ilmselgelt kõikidele ei sobi. Enamus ei tule ilmselt selle pealegi. Või on liialt kammitsetud. 

Ei, see polnud langevarjuhüpe, sest Jaan ei tule sedasorti ekstreemsustega kaasa. Siiski on see kingitus samaväärselt ere värvilaik me kummagi elukangas. 

See kingitus eeldab väga suurt lähedust, jäägitut usaldust, enese ja teise proovilepanekut, katsetamisjulgust, sisemist vabadust ja loomingulisust. Selle kingituse tegijad ja saajad peaksid iseendaga (ja loomulikult ka oma partneriga) rahul olema. 

Ei, ma ei seleta, milles see kingitus täpsemalt seisnes. Olge parem ise fantaasiarikkad! Mulle piisab täielikult vaid ühest lausest, mis Jaan peale seda senikogemata ja võibolla ainsat selletaolist sündmust ütles: “Ma armastan sind nüüd veelgi rohkem!”

Kaks lugu. Lugu number üks.

 Esimene lugu leidis aset Muhu saarel. Neil oli seal maja. Mõni nimetas seda suvilaks, kuid polnud ta suvila ühti, täitsa elumaja. Lausa talu, kui soovite. 

Naine oli selle ostnud umbes kümme aastat tagasi, kui juured teda tagasi isapoolsetele radadele kutsusid. Koht oli ideaane, merelähedane ja puha. Aasta-aastalt oli Naine seda ilusamaks ja isikupäraseks kõpitsenud. See polnudki ülemäära keerukas, kuna loomeinimesed olid seal ennegi elanud ning tee kujunduse osas sisse rajanud. Või vähemalt õhustiku osas. 

Kui majja tuli Mees, muutus kõik veelgi lihtsamaks ja loogilisemaks - ikkagi kaks pead ja neli kätt. Õue ja aidaaluse tööd jäid nüüd rohkem Mehe, tubased Naise kanda. Asjad liikusid sel viisil hoopis kiiremini. Paigas, kus on palju armastust, on see täiesti loomulik. Kahepeale sai võimalikuks isegi uue rookatuse tellimine ja ehitus. Üksi poleks Naine nii kallist ja mahukat projekti küll oma õlule võtnud. 

Ühesõnaga, elu oli ses Muhu kirdenurga majakeses otsekui lill. Lapsedki soovisid seal suviti puhata - ja olid need alles puhkused! Sõpru oli sealkandis palju, suved soojad ja pilvitud, mis sa hing veel ihkad!

Aga praegu polnud suvi. Oli jaanuar. Lumi oli pika sulailma tulemusel peaaegu kadunud, kuivenduskraavid kaelani vett täis, kohati ajasid ülegi. Õhk oli niiske ja jahe. 

Nad ei tahtnud endale tunnistada, et talvel ei ole Muhus mingit imedemaad. Talvel on kogu sealne värk seotud ainult tohutu ebamugavuse ja külmatundega. Jah, kui kogu aeg sees elada, oleks teisiti. Kui helikopteriga maanduda. 

Eks vast seetõttu oligi Naine ärgitanud, et sõidetagu ikka majale lähemale, saab asja kiiremini tehtud. Teiselt poolt olnuks kole pikk maa jala käia, autoga sealt ligi ei pääase. Ja Mees nõustus.

Nüüd olid nad rinnuni saviseguses mudas. Õigupoolest oli seda nende auto, aga vahet pole. Ilma autota sealt niikuinii minema ei pääseks. Olukord oli üsna niru. Hõbedase masina esirattad tegid abituid ringe ja kaevasid teda üha sügavamale porri. Auto läikivat nina ja nörritavat porimülgast lahutasid nüüd veel mõned tühised millimeetrid. 

Naine oli ahastuses, aga ei näidanud seda välja. Mees oli meeleheitel, aga ei näidanud seda samuti välja. Naine pakkus välja, et toob aida alt mõned lauajupid. Mees arvas, et hilja - auto on juba liiga sügaval mülkas. Rohkem nad omavahel ei rääkinud. Kui selgus, et Naine suutis kinnijäämise kohale lohistada vaid paar tühist riiulitükki, muutus olukord veelgi hõredamaks. Seda, et mõlemad olid kaelani porised, ei pannud kumbki tähele. Kummagi peas vasardas üksainus küsimus - miks me siin üldse oleme?

Vastus oli muidugi olemas, aga see ei omanud enam tähtsust. Hämardus.

Naisel olid jalas punased saapad. Nüüd ei olnud need saapad enam punased, vaid pruunikad. Saapataldade all olid hiiglaslikud saviklotsid, mis astudes lirtsusid. Otsekui itsitades. Naine otsustas saapad kraavis ära pesta. Selle tegevusega tundus saavat olukorda päästa. Kraavi vesi oli jääkülm. Sõrmed tõmbusid krampi. Taevasse tekkisid täpp täpi haaval esimesed tähed. Vesi peegeldus mustjalt ja solises poristelt taldadelt tagasi kraavi. Naine pesi ja pesi. Ümbrus ja taamal kinnijäänud auto olid otsekui muust maailmast. Tähtis oli punane uuesti kätte saada.

Abi tuli ka, sest Mees kutsus. Mõned mehed on vaimult tugevamad. Tema on.

Mees ise ei arvanud, et ta oleks olnud eriliselt tugev. Ta mõtles, et poleks pidanud Naise nõu kuulama. Oleks pidanud teiselt poolt lähenema, nagu esialgne plaan ette nägi. Mis sest, et see tähendas pikka jalgsi teekonda. Mehe meelest oleks saanud vajalikud toimingud sedakaudu ilusti tehtud. 

Naine mõtles, et oleks pidanud üldse Muhust keelduma. Kohe praamile ja linna! Ta ei tahtnud mõeldagi, et nende tundide jooksul ei saanud tema mitte millegagi hakkama. Salgas viimaks sellegi maha, et ei jaksanud tabalukku kinni vajutada. Ei julgenud meest appi kutsuda, et teine tegutseb niikuinii võimete piiril.

Saabaste olukord polnud ka pimeduses näha…

Naine vältis pingsalt mõtet, et pole sedalaadi ekstreemsusteks suuteline. Hoopiski ei liikunud ta süvitsi mõttega, et kas ta pole enam suuteline või pole kunagi olnudki. Kunagi oli ta ju samuti üksipäini poris kinni olnud, aga siis sai auto rattad kuidagi ikkagi laudadele. See oli siis.

Nüüd oleks Naine tahtnud oma punaste saabastega sooja bensiinijaama uksest sisse astuda ja sealt kotikese kaminapuid osta. Küttepuid nad maal toomas olidki…

Koduteel leidis mehe käsi vargsi naise oma. Korraga ei olnud enam vahet, mis mõtted kummalgi peas. Tähis oli see, et kummagi käed olid taas soojad. Ja et need põimusid.

Naise punased saapad pesi mees linnakodus puhtaks ja lõi läikima. Naine sellal juba magas.

Peotants

 Me hakkasime taas käima tantsimas! Nagu eelmiselgi aastal, toimuvad trennid kord nädalas Rocca al Mare koolis. Oi, kuidas mulle tantsimine meeldib! Nagu vist juba eelmisel aastal kirjutasin, oleme õnneks Jaaniga oma oskustelt enam-vähem samal tasemel. Tahaks öelda, et edasijõudnud, aga päris palju on ka meelest (ja jalust) ära läinud.

Täna tantsisime rumbat, fokstrotti ja jive'i. Rumbat oskan neist kolmest küllap kõige paremini. Ladina-ameerika tantsud tunduvad mulle üldse loomupärasemad, kui standardtantsud. Näiteks fokstrott ei ole ju sammude poolest keerukas, aga ikkagi on tantsupõrandal pisut puu-hobuse tunne. Kui treenerite hõljumist vaadata, tekib küll tahtmine seda järele teha, aga no pole seda vajalikku sügavat õõtsumist sees! Samas puusanõksud, mis ladina-ameerika tantsude juurde käivad, tulevad nagu nipsti! Oma arust muidugi…

Sel korral tegin meile reegliks tantsutundide vahel igapäevaselt veidi harjutada. Või kasvõi ülepäeva. Tantsude keerukamad kombinatsioonid ei püsi muidu kuidagi meeles. Eks näis, kas suudame seda väljakutset järgida. Meil on lihtsalt nii äge õpetaja, Matis Toome, kes vääriks ainult tublisid õpilasi. Pluss muidugi siiras tantsurõõm.

Juba ootan järgmist korda!

Saade

Anu Saagim küsis mu abikaasalt oma saates "Puuduta mind", mis eile veebis avanes, et kuidas ikkagi olla kindel, et meie kaks kokku jääme - alguses on ju kõik suhted ilusad. See on igati õigustatud küsimus ja mu mees vastas sellele targalt ja armsalt. Sooviksin aga lisada mõned omapoolsed mõtted. 

Garantiikirja ei anta kaasa ühelegi suhtele. Küll aga annab aeg ja elukogemus oskuse tajuda teatud tendentse ja oma otsustes nende järgi talitada. Noorena kipume armuma rohkem ülepeakaela ja meil ei pruugi olla oskust märgata, kas üks või teine inimene meile ka päriselt sobib. 

Põhjus, miks mina arvan, et me jäämegi kokku, peitub tegelikult juba väga ammuses ajas. Küllap olete juba lugenud sellest mõttevälgatusest, mis läbi mu pea käis, kui Jaan Jaani kirikusse tööle tuli ja end töötegijaile tutvustas - see mees sobiks mulle. Tema mõtteviis oli nii arusaadav ja turvaline. Aga ega sellest ei piisa veel armumiseks! 

Meie koostöö ajal oli sageli hetki, mil miski tema kõnes või jutus või palves niiväga puudutas, et hakkasin intuitiivselt sellele muusikalist vastust otsima. Tihtilugu läks see minu arvates ka korda. Sinnapaika oleks see võinud jäädagi, kui tema ei oleks mind vastu tajunud. Eks ole ju nii, et kui ka ise oma töö- või loomepanuse heaks hindad, siis juhul, kui keegi seda ei märka ega hinda, loobud käega lüües "pärlite loopimisest sigade ette", nagu  üks mu kolleeg tabavalt ütles ja hakkad tegutsema "ülejala".

Temaga nii ei saanud. Ega tahtnudki. Sest ta märkas. Teate, kui hea tunne on, kui peale mängu, mis on esinemisolukord, interpreedile püha aeg, öeldakse, et wow, seda sa tegid küll imeliselt! Ja kui vahel öeldakse seda lausa kantslist, teiste ees. Või kui peale esinemist tullakse rahvahulga ees kätt suruma - kuigi talituse formaat seda ei nõua. Need on väikesed asjad, aga omavad tohutut väärtust, sest nad tõstavad inimese enesehinnangut ja tõstetud inimene tahab oma tööd veelgi paremini teha. Tõstetuna pääsevad meie anded tõeliselt valla. 

Nii et tööalane suhe selle mehega oli sobiv. Me tajusime teineteist imehästi. Meie vahel oli nähtamatu dialoogi vormis sünergia, mis tekitas tohutult ägeda tunde. 

Teine asi, mis mulle tema juures korda läks, on inimlikkus. Küllap aimate isegi, et kirikutöö ei tee miljonäriks. Kaugel sellest! Mina pidin ja pean normaalse keskmise töötasu väljateenimiseks töötama mitmes koguduses. Toona ei olnud mul omandatud ka veel teist eriala. Pühapäeviti jooksen tegelikult siiani ühest kirikust teise, ühelt teenistuselt teisele. Jube lihtne olnuks mind võtta pelgalt alluva, naisinimese ja nõrgemana ning oma tähtsust vastu rinda tagudes nõudma, et teeksin valiku, kas Jaani või see teine kirik. Tal oli nimelt kohutavalt palju ametitalitusi ja tihtilugu olnuks mugav panna näiteks lapseristimise aeg teenistuse otsa. Aga ta ei teinud seda, kuna arvestas minuga!

Ükskord venis Jaani kiriku jumalateenistus taaskord liiga pikaks ja Jaan ütles altarist läbi mikrofoni, et organist võib nüüd ära minna. Ta oli viiesaja inimese kõrvalt minu vajadust märganud! Mäletan, et see tõi mulle lausa pisarad silma. Ja sel ajal ei vaadanud me teineteist veel sugugi "sellise" pilguga. Aga teadsin, et mees, kes märkab teist inimest töösuhtes, teeb seda tõenäolisemalt ka perekonnas.

Kolmandaks, Jaan on eluline. Ta on lihast ja luust inimene, kes ei pea end oma ameti tõttu Jumala asemikuks maa peal. (Need "asemikud" on tõtt-öeldes üsna tüütud.) Ma ei julgenud tükk aega tema poole pöörduda, et rääkida oma kavatsusest lahutada. Kui ma seda viimaks tegin ja sain vastuseks siira mõistmise ja toetuse, oli see nii tohutu kergendus, et ma ei oska seda sõnadesse pannagi. 

Olin nimelt sõnumiga, et lahutus on üks suurimaid pattusid üldse, korralikult ära töödeldud. Täna saan väita, et just lahutus aitas mul normaliseerida kehvad suhted oma eks-abikaasaga ja taastada korralik vanemlik suhe. Paarisuhe ei ole tingimata vajalik, aga vanemlik suhe, kui on lapsed, on lausa hädavajalik! Lapsed peavad nägema toimivaid vanemaid, kas siis koos või eraldi. Oleksin kohe pidanud ütlema kõikidele, kes soovitasid purunenut väevõimuga ja vaid nendele teadaoleva piinava Jumala nimel koos hoida, et minge te õige metsa! Nii et jah, elulisus, inimlik soojus... Aga ka siis ei vaadanud me teineteist "sellise" pilguga.

Pikapeale sai Jaanist minu jaoks ikkagi eriline inimene. Ma ei tea kedagi "võõrastest meestest", kes oleks näiteks hinnanud seda, et sünnitasin kolmikud. Jaani silmis olin ma aga selle teoga kangelane ja ta nimetas mind lausa koguduse aasta tegijaks. Et ühel mehel on silma ja südant säärast asja märgata, on väga märkimisväärne.

Alateadlikult unistasin, et mul oleks just selline mees nagu Jaan. Lugesin tema kirjutisi, kuulasin jutlusi ja mõistsin, et see on mees, kes julgeb elada, mees, kes mõistab mind, kes tuleb mu pööraste ideedega kaasa, kellega on põnev rääkida, kes on kõigis oma tegudes kirglik. Ka armastuses. Ja kes kingib samas turvatunde. Aga see kõik oli pelgalt mõtte ja tajumise tasandil, päriselt otsisin ikkagi kedagi teist. Tema osas oli "rong" juba läinud. 

Siiski läks teisiti. Mõistsime päev-päevalt üha enam, kui sarnased me oleme. Nii hingesugulaste kui armastajatena. Nii mõtlejate kui kirjutajatena. Hakkasime teineteist tohutult vajama, et teineteisele puuduolevat jagada. Meil oli valus, aga kleepusime nagu magnetid kokku. Viimaks tuli teha otsus. Sinna polnud midagi parata. 

Ka meie sõbrad saavad praeguseks ideaalselt aru, miks just meie kaks. Nad on seda ka öelnud. Me oleme oma loome-elult sarnased. Meil on, mida teineteise ja maailmaga jagada.

Aga kõige kaalukam põhjus, miks arvan, et me jääme kokku, on kannatused. See, millest me üheskoos läbi oleme tulnud, panustades oma vaimse ja füüsilise tervisega. Peale nii jõhkraid katsumusi ei minda lahku. See oleks lausa eriskummaline. 

Me oleme tõesti väga lähedased. Avaldame teineteisele lugematutel kordadel päevas armastust ja imetlust. Isegi öösel, kui vetsus käime, musitame ja paitame teineteist uuesti uinudes, ise naerdes, et nii teeme. Jaan on täitnud kõik mu ootused tuhandekordselt. Ta on mu rahusadam.

Ma pole mitte kunagi olnud nii õnnelik, kui praegu. 

Pühapäevast ja muust

Pühapäeval anti Jaanile pidulikult üle kaunis lillekimp ka saadeti ta pidulikult teele - teisi kogudusi teenima. Õpetaja Eve Kruus oli valinud hästi ilusa sõnumiga laulu, mida talle siis minu orelisaatel kogudusega lauldi. Ma ei saa öelda, et seda lihtne mängida oli, aga läbi pisarate sain hakkama. Üheskoos loeti talle ka üks ilus keldi õnnistussoov. Hea, et ma peale teenistust käärkambrisse ei jõudnud - seal laulis talle veel meeskoor. Oleksin kindlalt lahinal nutnud. 

Mõistusega saan aru, et hierarhilises plaanis oli seesugune asjade käik kõige parem. Jaan on otsustaja ja tegutseja. Abi- või veel hullem, külalisõpetaja rollis oleks temasugusel läinud õige pea äärmiselt keerukaks - liiatigi veel kirikus, mille ta ise on Jumala ja toreda meeskonna abiga imepärasesse korda teinud, helgeks ja kauniks muutnud. Jääda sõnaõiguseta, kuigi oskaks ju endiselt öelda ja ära teha küll…

Uutesse kogudustesse aga kutsuti ja oodati teda väga. Just teda. Ühes on ees ootamas eriti ulatuslikud tööd ja ma ei imesta, et ainult Jaani nähti sellena, kes need ka läbi suudab viia - ka kõrgema kirikuringkonna arvates, ilmalikest instantsidest rääkimata. Jaani kirikus ta ju juba tegi imet (ja tekitas mõnedes kõrvalolijais paksu kadedust, mis seal salata). Nii et selle kandi pealt on asi igati loogiline ja nende koguduste valik tark. 

Aga ikkagi. Ma ei hakka mitte kunagi aru saama, kuidas tal ometi lasti minna! Mitte kunagi ei mõista ma seda! Selline ressurss hääbuva kiriku suurest toimivast kogudusest minema lasta - minu jaoks täiesti müstika! Ja ühte asja imestan veel - et naivistlik maailmakäsitlus, mille tõttu paljud inimesed kirikust eemale hoiavad, on ikka veel niivõrd valdav.

Aga on nagu on. Me ei oleks osanud mitte midagi teisiti teha. 

Armastust lihtsalt ei saa ära keelata. 

Lappasin ükspäev oma psühholoogiaalaseid lõputöid. Hingehoiu lõputöö teemaks olin valinud “Naise elukaar hingehoidja pilgu läbi”, pereteraapia omaks aga “Patu mõiste kristlikus pereteraapias”. Neist kirjutistest tuli esile väga huvitav nüanss - kui “Naise elukaare” analüüsis jõudsin peale paljude naiste küsitlemist järeldusele, et suurima elutrauma põhjustas neile, kelle elus oli aset leidnud lahutus, just see, siis “Patu mõiste” kirjutises tuli ilmsiks, et paljud paariterapeudi vastuvõtul käinud kristliku taustaga naised on vanamoodsa abielukäsitluse ning mehe ja naise rolliootuste valusas lõksus. Teatud piirangud, eelkõige keeld lahutada, aga ka oma keha eest vastutuse võtmine (sünnitamine vs mitte sünnitamine jms.) on teemad, mis on jäänud kirikupoolse arhailise käsitsemise tõttu täielikult ajale jalgu ning seavad tihtilugu ohtu inimese väärikuse, halvimal juhul aga kogu ta adekvaatse minapildi. 

Põhimõtteliselt nõustun täna oma mõlema kirjatükiga. Lahutus on peaaegu kõikide jaoks traumaatiline kogemus. Enamjaolt ei minda lahku sõbraliku käesurumisega ning olukorra mõistmine ja sellega leppimine tuleb alles ajapikku - kui üldse. Teisalt, lahutused on ja jäävad. Ka siis, kui “ei tohi”. Sest tegelikult tohib küll. Meie kultuuriruumis on abielu ikka vabatahtlik intitutsioon.

Mind ajab kõige rohkem närvi see, kui mingid eluvõõrad onud kusagil sotsiaalmeedias lajatavad, á la “mina olen kolmkümmend aastat abielus olnud, kuidas mina nii saan!” Sellepärast, tobuke, tahaksin neile öelda, et sina oled sina ja sinu naine on sinu naine, aga kõik ei ole õnneks nagu sina ja sinu naine. On ka teistsuguseid inimesi. Ja on ka vedamist ja mitte-vedamist. Elu ei ole must-valge!

See on palju pikem teema ja nõuaks tegelikult põhjalikumat lahtikirjutamist. Nendega, kes ikka veel kiviajas sooviksid elada, kes arvavad, et naine olgu sünnitusmasin, kes kuuletub mehele ja keedab kohvi, nendega, kes ütlevad, et “möh, meil on me Piibel, loeme kõike sealt”, olles ise vaid ebaviisakad ja tähtsust täis, ei hakka ma muidugi avalikus ruumis vaidlema. Aga siia võin oma vaatenurga kirja panna küll. Südamerahuga.

Isikukultus

Te ju teate, mis on isikukultus? Vikipeedia sõnul on isikukultus üksikisiku põhjendamatult suur austamine ning tema võimete ja teenete ülehindamine.

Mõnedele kirikust meeldib seda sõna siduda minu abikaasa nimega ja ausalt öeldes on see muutunud suhteliselt häirivaks. Need inimesed vist ei teadvusta päris täpselt, millega nad tegelevad. 

Ajaloost on teada suured, mõjukad kirikuõpetajad. Või mõne muu ala silmapaistvad esindajad, kelle tegevus on rahvast haaranud. Nad eristuvad teistest, neist räägitakse kui legendaarsetest, neid mäletatakse ka kaua peale nende surma. Neil on olnud palju öelda, rahvas on neid kuulanud, neist aru saanud ning tulnud ikka ja jälle tagasi, et taas kuulata. Sellised tegijad võivad olla lausa elumuutvad, kuna nende sõnum võib anda uue perspektiivi, vaatenurga, hingamise. 

Ilmselt ei arva keegi, et neist suurkujudest, olgu siis elavatest või surnutest rääkides peaksime nad pisut tavalisemaks madaldama, nende teeneid vähendama või ehk lausa nende puudustest pasundama, et keegi vähemmärgatu ei solvuks. Küllap ei peetaks arukaks ka kohustust silmapaistvate kõrval esile tõsta nende kahvatumaid ametivendi, et valitseks võrdsus? See oleks ju lausa absurdne!

Oleme kõik unikaalsed inimesed, oma tugevuste ja nõrkustega. Meile on kingitud isikuomadused, mis muudavad meid üht- või teistsuguseks, mõnda domineerivamaks, mõnda teiste sekka sulanduvamaks, mõnda avatumaks, mõnda kinnisemaks, mõnda tähelepanelikumaks, mõnda reserveeritumaks. Jumal on meile kinkinud ka eri andeid - mõnele vähem, mõnele rohkem. Meie isikuomadustest sõltub, kuidas oskame oma andeid kasutada ja neid teistega jagada. Vahel juhtub isegi nii, et mõni talendikas jääb teenimatult varju, sest ta lihtsalt ei oska või ei taha end üldsusele esitleda. Kas siis ei tohiks ka keegi teine tema kõrval silma paista?

Minu abikaasal on hämmastav suhtlemisoskus. Ta köidab nii kõnes kui kirjas, nii üks-ühele vestluses kui rahvahulkadele esinedes. Millegipärast tahaksid mõningad inimesed kirikust seda talle süüks panna. Empaatiat nimelt, kui tahate täpsustust. See ju inimesi paelubki, kuidas sellest ometi aru ei saada! Imestan igapäevaselt, kui intuitiivselt õigesti ja samas südamlikult ta meiegi hoogsas kolme teismelisega peres esilekerkivaid olukordi lahendab ja kui vabastavalt ja rõõmustavalt see kõikidele mõjub. Aga nende meelest tundub õige sõna hoopis isikukultus  - mis tuleks kirikust välja juurida. Koos inimesega. 

Kui kirikuõpetaja toob rahva kirikusse, kui tema jutlused ja talitused, mis on õpetuslikult õiged ja head, kõnetavad inimesi, kas siis on tõesti tegu isikukultusega? Või on see ainult minu abikaasa puhul nii, kuna tema puhul saab uhke trummipõrina saatel tänitada “kohutava teo” üle ning laitjad leiavad enesel õiguse olevat igavesti ärapahandatud, et tal ikka veel kuulajaid leidub.

Kas siis, kui kirikuõpetaja mõtisklusi loeb või kuulab raadiost tohutu hulk inimesi, kes saavad sellest jõudu ja tuge ning väljendavad seda arvukates tänusõnades, on tegu isikukultusega? Või on see ainult minu abikaasa puhul nii ja teda tuleks piirata, allapoole tõmmata, halvustada, äkki lausa käskida teistega võrdselt või pisut vähem mõtiskleda? 

Huvitav, milliseks need isikukultuse-vennad mu abikaasa teeksid, kui neil oleks võlukepp? Vahel tundub, et mõnede arvates tuleks tal ka avalikus ruumis, oma isiklikul lehel kirjutiste ja mõtete jagamine ära keelata, kuna enese olemasolu meelde tuletamine produtseerib samuti isikukultust, pealegi et enamus temataolisi seda sel viisil ei tee, on see ka liialt eristuv. Siit edasi tuleks ehk kogu tema senised heateod ja saavutused maha kriipsutada või vähemalt tähtsusetuks tembeldada - tal on tema süü, keskendugem sellele. Ning viimaks - ta ei vääri lugupidamist. Õigupoolest peaks ta olema käsist ja jalust seotud ja valvama iga oma sõna üle. Teised aga võiksid tema kohta mõndagi öelda. Kui temast puudust tuntakse, on see vaid isikukultus, punkt. Õnneks neil ei ole võlukeppi. 

Jah, mind häirib see olukord. Samas tean, et mu abikaasa saab alati ja igal pool hakkama. Mulle tundub, et Jumal on tugevalt temaga. Ta on suurepärane kirikuõpetaja ja inimesed oskavad teda hinnata. See pole mingi isikukultus! Paljudele on see hoopis otsetee Jumala juurde. 

Kahju, et väärt inimesi ei osata hoida. Tõeliselt kahju. 

Noored

 

Kui üks emeriitvaimulik minuga hiljuti tänaval kõrvuti sattus ja küsis, kas oleme Jaaniga ikka veel abielus, tajusin selles küsimuses mõningast pahatahtlikkust. Siiski muutis see pöördumine napakaks vaid küsija enese. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. 

Kui Jaan eile katusele ronis, omandas võimalus mõne aja pärast mitte abielus olla päris hirmuäratavad mõõtmed. Räägin allpool lähemalt.

Ühesõnaga, tuleb välja, et oleme Jaaniga täitsa sarnased. Kui mina eelmisel aastal katusele ronisin - muide, ma ei teinud seda nalja pärast, vaid läksin sinna okkaid pühkima! - ja hooletust astumisest päris mitu head meetrit katuseääre poole libisesin, mõistsin korraga, et vabalangemine maaühenduse poole kestaks vaid hetke - aga seda hetke enam tagasi keerata ei saa. Siiski pühkisin toona katuse ära, rääkisin juhtunust Jaanile ja lubasin pühalikult, et enam nii ei tee. Ta nimelt palus minult seda lubadust. 

Aga mis ta nüüd ise tegi! Ütlen ühe hingetõmbega- ta ronis katusele ja kukkus seda survepesuriga pesema! Ei, ega sellest polekski midagi, kui asjalood olnuks nii, nagu ma esiti arvasin. Siis kirjutaksin lihtsalt, et mul on erakordselt tubli mees. Mida ta muidugi ongi. Nägin küll, et ta seal katusel toimetab. Tulin jooksmast ja isegi lehvitasin talle. Aga siin on üks oluline nüanss - ma teadsin tal olevat ohutusrihmad. Aga tal ei olnud! See viimane selgus alles õhtul voodis. Sõber, kes lubas nimetatud rihmad tuua, unustas asja ära. Jaan seletas mulle, et tema polnud märjal katusel sugugi katuseääre poole libisenud, seega pidavat tema katuselkäik justkui ohutum olema, kui minu mullusuine. Aga polnud ju! Üksainus vale liigutus, mõelge ometi! Mulle meeldiks küll temaga edasi abielus olla. Ikka veel. Igatahes lubas ta mulle pühalikult, et enam nii ei tee.

Novot. Ja siis käisime jooksmas. Jah, mäletate õigesti, varem käisime ikka kõndimas, aga üleeile, kui mina tüdrukutega mere ääres olin, otsustas tema joosta. Ütles pärast hooletult üle õla, et Laagri-Harku-Laagri võttis 45 minutit. Kõndides teeme selle tunniga. 

Loomulikult ei saanud ma asja nii jätta! Kui Jaan katust pesi, käisin mina ka jooksmas. Ja tegin Laagri-Harku-Laagri 43 minutiga. 

Täna läksime üheskoos. Algul leppisime kokku, et ei hakka kiirustama. Aga kus sa sellega! Juba peaaegu koduukse juures panime ajama. Muidugi tuli ka täna täitsa hea aeg, kah 43 minutit. Aga point on selles, et me kumbki pole ammu jooksnud. Nüüd rullib Jaan mu kõrval massaažirulliga oma reielihaseid ning mina pean pöialt, et homme ikka keriku’ saaks. 

Sellised me oleme. Üks vapram ja hulljulgem kui teine. Kõigest tuleb võtta maksimum. Noored, noh! 

Loojang

Harju-Madisel Jaani oodates

 Õhus hõljub pühaduse hõngu

Taamal madal meri kõhutab

Varjud õhtupikaks rõhutab

Otse vette veerev päiksepall

Siin all soe

Kesk kadakate süle

Kus vaikus trallib linnuhäälses loos

Kus rist ja rõõm on muutumistes koos

Ja olnu läheb pikkamööda üle

Las siidisilmselt läbi õiteilu

Sind merreuppund päikselaik veel paitab

Sa loojang oma lootusesse silu

Et varjuks muutumise viivul vilul

Öö mahekeelselt unemaale aitaks

Järelsõna raamatule

 

Seisan jälle sel kivil. Mina, naine. Mereniiskusest raskeks muutunud tugevast kangast maani kleit laperdab üht- ja teistpidi vastu mu jalgu, üle õlgade heidetud päikesetriibune villane pleed vajutab end aga soojalt ümber ülakeha. 

Tuul tuuseldab tavapärases äraarvamatuses, kord raevuhoogudena roostiku kallal, kord valju vinguhäälega kadakaladvus, siis aga hoopiski rannikuvetes, lajatades pisikesi vihaseid laineharjasid üle vees kükitavate kivirahnude. Ta väsimatus tundub mõneti imekspandav. Ometi võib sääraseid ammendamatuid jõuvarusid täheldada ka keerukais oludes viibivate inimlaste heitlusis. Iseasi, kas nemadki nendega midagi targemat peale mõistavad hakata, kui too tuuseldav tuul. Kuid rapsigu pealegi tühja, pelgalt liikuminegi hoiab ju elus. Tean omast käest…

Elu! Mis sa muu oled, kui armastus, Jumala and! Kuidas ma sind kohe ei märganud valida! Kohates oma teel tuhandeid tuulenäolisi tervitajaid, takerdusin üha ja üha paksude puhmaste valusalt torkivatesse salaokastesse, komistasin tormi poolt väljakistud mastimändide hiiglaslikele juurejurakaile, tallasin tee läbi võpsiku verele kriipivate oksaraagude. Uskusin, et tormlemine toob lahenduse, kasvõi enese lõhkumise hinnaga. Tõelisus oli aga ammu mu südames, miks ma lihtsalt ei oodanud? 

Naerukajakas kukutab terve heliredelitäie kõõksatusi ülalt laotusest otse merre. Paljud meist ikka uskuda söendavad, kui käega katsuda ei saa, näib ta parastav kisa osundavat inimloomuse nõrkusele. Mis viga lõkerdada, kui tuul tiibade all ja jäägitu usaldus kindlast õhuspüsimisest rinnus! 

Tegelikult on ka inimsüdame hääl piisavalt jõuline. Paraku osutub ümbritsev elu tihtilugu kordades häälekamaks, pakkudes tõe pähe hulgaliselt valeviiteid ning tupikteid, milles suunataju kerge kaduma. Kui paljud teadsid minulegi kõrvalt öelda, kui parasjagu kõige hoogsamalt tuult tallasin, et armastusest vähemaga pole mõtet leppida? 

Õnneks ma ei leppinud. Vajasin viimaks killukestki rahu ja tuulevaikust. Tajusin selgelt, et nii nagu on kõige pimedam ja jahedam vahetult enne uue päikeseküllase päeva koidikut, võib ühes ja samas loos kogeda ühtaegu nii lõppu kui algust. Kui vaid tahta ja julgeda.

Sulgesin oma senise põneviku kaane. Kirjutasin end vargsi uue päeva kuldava äärega hakku. Kõndisin kirjaridadega üle hommikupäikeses kümblevate tulbiväljade, jalutasin ümisedes läbi tumeroheliste niiskete tammikute, seisatasin lõbusalt hüplevate kärestikujõgede kõrgetel kallastel. Keskpäevaks jõudsin lõputu liivaribaga tuulevaiksele rannikule. Ja ennäe - jäljed liival ei kuulunudki enam vaid mulle. Nende kõrval võttis ühtäkki mõõtu teinegi jalapaar. 

Sellest sai alguse uus lugu. Ühe armastuse lugu. Kas eelnevaga põimunu või lihtsalt järg, pole oluline. See on väekas lugu, mille viiulite õhkõrnad flažoletid meid hommikukasteste ämblikuvõrkudena hellalt ning hapralt teineteise embusse mässivad. Lugu, mille sumedad tšellosoolod lisavad suudlustele sametist fooni. Lugu, kus flöödi ja klarneti ojavulina ning linnulaulu särav duett tõstab lendlema enneolematusse kõrgusse, kuhu selgehäälsed trompetid tõusevad Jumalat kiites väge lisama. Lugu, mis jääb me ühtepõimunud südameisse alati kestma - ka siis, kui sõber tuul ta helid igasse ilmakaarde laiali pillutab…

Kirikuõpetaja ja organist

Või pianist ja kitarrist 

 Ütleme nii, et kirikuõpetaja ja organisti liit kõlab üsna loogiliselt. Saame teineteise ameti nüanssidest suurepäraselt aru. Meil on võimalus teineteist toetada. 

Mul on hea kodune ülevaade oma abikaasa jumalateenistuste ja ametitalituste ettevalmistusest. Teda on õnnistatud tohutu ande ja üliterava tunnetusega, mis teeb ta vaimuliku ametis eriliselt armastatuks, kuna ta oskab puudutada inimeste südameid. Mida rohkemat ongi vaja, kui sinu poole pöördutakse põhjatus kurbuses või taevalikus rõõmus? Jumalasõna pakub lootust ja lohutust kurbadel päevadel, kuid toetab ka headel aegadel, jõustab ja õpetab. Jaan on selle vahendamises väga eriline.

Aga see pole veel kõik. Minu abikaasa ei tee eales midagi ülejala, vaid valmistub kõiges väga põhjalikult ette. Enne ametitalitusi võtab ta inimestega kohtumisteks piisavalt aega, kuulab nende lugusid, keskendub eriliselt inimeste annetele ja tugevustele ja vahel saab seeläbi aimu tervete suguvõsade eripäradest. Inspireeriv, kas pole?

Tihti loeb ta mulle oma jutlusi või mõtisklusi ette ja arutleme nende üle. Mina saan omalt poolt mõelda, millise muusikaga oleks need hea kokku põimida. Vahel mängin talle omi heliteoseid, näiteks koraalieelmänge ja ootan kommentaare. Mõnikord musitseerin niisama. Igal nädalal kuulame koos ka tema juhitud Vaimuelu podcaste. Räägime läbiloetud raamatutest või luulekogudest. Tsiteerime. Arutleme inimloomuse erinevate külgede üle. Võib vist öelda küll, et meie kodus valitseb loominguline õhkkond.

Kui aga pöörduda tagasi kirikuõpetaja ja organisti elukutse ühisosa juurde, jätaksin loetlemata kõik need nüansid, mida mina nn taustajõuna peaksin läbi muusika tabama, et ühe või teise kirikliku talituse sõnum veelgi paremini inimesteni jõuaks ning et see emotsionaalselt veelgi rohkem hinge puudutaks ning tooksin  siinkohal välja üheainsa olulise märksõna - kvaliteet. Muud rõhuasetused oleksid liiga spetsiifilised ja ei annnaks siinkohal midagi juurde.

Hindan kvaliteeti väga. Diletantism ajab mind lihtsalt närvi. (Ometi on vahel just need, kelle töös esineb küündimatust, tohutult enesekindlad.) Samuti häirib mind pinnapealsus, ülejala tegemine. Leian, et inimene peaks selle ametikoha peal, milleks ta kutsutud ja seatud on, taotlema kompromissitut professionaalsust. Selles ei saa teha järeleandmisi, ei endale ega teistele. Mina püüan olla see, kes teab, mida ja mis põhjusel teeb ning usun, et kannan tulemuse oma oskuste ja mängu kvaliteediga välja. Õnneks on mul kogu elu olnud õnn töötada enamikuga neist, kes mõtlevad samamoodi. Nagu juba ülalpool mainisin, on üks neist minu abikaasa. Aga ka teised selles kirikus.

Kokkuvõtvalt - kirikuõpetaja ja organist, olles eraelus paar, ei pruugi sugugi tööalaselt sobida, kui nad mõlemad ei taotle oma töös maksimumi. (Vastasel juhul peaksid mõlemad olema diletandid :) )

Miks ma seda kõike kirjutan? Põhjus on lihtne. Meil Eestis märgatakse ja tunnustatakse inimesi üsna vähe.  Seda nii üksikisiku tasandil, perekondades, suguvõsades, erinevates erialagruppides ning lõpuks ka avalikkuse ees. Ikka on lihtsam otsida vigu, teha maha, pisendada või siis jätta meelega lihtsalt märkamata - otsekui ei teaks, ei näeks. See viimane on kõige haigettegevam variant. Meie Jaaniga enesele midagi sellist küll ei luba. Tunnustame teineteist igapäevaselt. Tänagi sain ta suurepäraselt läbikomponeeritud matusekõne üle uhke olla.

Üks kõrvalepõige - mulle tohutult imponeerib, kuidas Jaan teisi inimesi tunnustab. Olles viibinud heal kontserdil või kuulnud suurepärast jutlust või näinud kõrgel tasemel teatrietendust, võtab ta tegijatega ilma mingi probleemita ühendust ja ütleb seda neile. Alati! Olen kõrvalt näinud, kuiväga see inimesi rõõmustab. Samavõrra teeb teda (ja ka mind) nukraks see, kui keegi internetis räuskab, sõimab või solvab. Vahet pole, kas teda ennast või kedagi teist. Lugesime just eile mingit roppustega ülevalatud kirjutist seksuaalvähemuste aadressil ühe kirikuõpetaja poolt ja imestasime, et selline asi on tänapäeval võimalik.  Arvamused võivad ju olla erinevad, kuid pidurdusprotsessid võiksid haritud inimestel ikkagi töötada.

Usun, et kui me ei töötaks Jaaniga just nendel ametikohtadel, kus me töötame - mina veel lisaks psühhoterapeudina, kes samuti päevast päeva inimestega tegeleb - sobiksime ikkagi suurepäraselt. Ometi annab just see nüanss meie suhtele veel ühe mõõtme, ühe olulise ühenduslüli, laiema fookuse ja suurema mõistmise. Me lubame teineteisel areneda, oleme teineteise parimad kriitikud ja seisame armastusega teineteise kõrval kõikides elujuhtumistes, mida meie töö enesega kaasa toob. See on me suhtele suur lisaväärtus.

Puudutus

 See naine vajab puudutust nagu õhku. 

Õla- ja käsivarred on iseäranis tundlikud. Alustama peaks kaela juurest, liikuma silitades üle õlgade, mööda käsivarsi küünarnukkideni. Mõned korrad võiksid paitused libiseda üle abaluude, seejärel rangluu ümbrusest. Kui puudutused on õrnad, tõusevad ihukarvad nii kätel kui peas.

Miks mind ei puudutata, mõtles ta kord lapsena. See mõte ei olnud põimitud sõnadesse, vaid hüples sihitult kusagil aistingute sfääris, otsides väljapääsu nii jonnakuse kui kurvameelsuse näol. Aga sel ajastul ei puudutatudki. Ainult vanaema julges seda teha. Vanaema käte lõhn on tal siiani meeles. Sealt õhkus toitu, käsitöölõnga ja aiasaadusi. Pisut mõrkjas, aga nii hea. Ei tea, kas vanaema tegelikult mõistiski, mida teeb. Või oli laps talle nii tohutult kallis, et teisiti lihtsalt ei saanud…

Selg, kas vaid lage plats? Eh, oleks see vaid nii! Kaks sõrme, teineteisel pool selgroogu, samm-sammuhaaval, lüli- lülihaaval allapoole liuglemas, ja naine on hetkega seitsmendas taevas. Alaselg tahab süvenemist, anub massaži, aga mõnuleb ka ringlevate paituste rütmis. Ma olen neid puudutusi väärt, näib ta ütlevat. Ja naine nõustub. Nüüd teab ta oma väärtust.

Vahel leidsid aset spontaansed kallid. Aga harva. Taaskohtumised sõpradega küll rõõmustasid, kuid harilikult põrgati teineteisest kohmetult eemale. Aeg-ajalt heideti siiski käed ümber teise. Mina ja sina, noored kondised plikad, oh seda vabanemist, kui igatsusele sai kogemata järele antud… ja polnudki häbi!

Jalad teenivad meid ustavalt läbi elu. Ja kuidas nemadki paitusi ihkavad! Pikad puudutused mööda reisi ja sääri ning veidi tugevama survega üle jalataldade panevad peale päevatööd lihtsalt nurruma. Põlveõndlatest võib olla kõdi, aga miks peakski naeruturtsatusi keelama? Sääremarjad - aiii, kui valusad võivad nad vahel olla ja kuidas nad triikides otsekui sulavad! Peale paitamist võiks nende jalgadega lihtsalt lennata. Ja naine lendabki. Õnnest. 

See oli nõuka aja lõpus. Kõik kukkusid järsku kallistama. Ka võõrad ja soomlased ja isegi vanemad. Kõnelused hõlmasid ühtäkki ka puudutusi, dialoogi võis lõpetada vabastav kalli. Ei, kõik lähenemised polnud siiski meeldivad, aga kuidagi elati needki üle. Piiride kehtestamises osas oldi lihtsalt pisut invaliidistunud. Tuldi ju sellisest ajastust, kus puudutus oli pigem imelik. Kus kehad olid üksteise vastas vaid täistuubitud bussis. Kus puudutused võisid tähendada hoopis valu. Löömist. Ahistamist. Ebaadekvaatsust. 

Hea on lihtsalt kallistada. Pikalt. Liikumatult. Või siis just liikuvalt, vabalt, voolavalt. Armas on ka kaisus lebamine. Väga teineteise vastas. Need on lähedased puudutused. See naine vajab neid nagu õhku. Ja see mees mõistab seda. Tema vajab ka. Nad puudutavad teineteist väga tihti. See on otsekui kompensatsioon möödunu eest. Õigepoolest liiguvad nad alati käsikäes. Autosõidulgi otsib ühe käsi teise oma kiiresti üles. Peopesad on tundlikud. Sõrmede vahelt võib tugevamalt mudida. Pöidlapadigi vajab konkreetset muljumist. Aga käeseljale meeldib kiire ülelibistamine. Vahel on hea tulla selja tagast ja lüüa käed lihtsalt ümber teise keha. Kõik, mis on puudutustega seotud, on imeline.

Tema lapsed kallistavad küll. Nii et vähe pole! Kallistavad teda, kallistavad sõpru, kallistavad vanavanemaid, kallistavad kõiki armsaid inimesi. Nende puudutuse-energia juhib neid õigetel radadel. Nad on puudutustega harjunud. Nad teavad, et armastust saabki väljendada läbi puudutuste. Üksnes sõnadega jääks lahjaks. Paid lapsed, kalli teile.

Tihtilugu võtab ta oma lapselapsed sülle. Tingimusteta. See on ilmselt sama tunne, mis toona ta enda vanaemalgi. Nii tajume juba põlvnemise ja juurte kaudu seda põhjatut armastust, mida me inimestena, lähedastena, sõpradena, kalliste kaasteelistena teineteisele pakkuda saame. Seda juba elutee ei murra!

See naine vajab puudutusi nagu õhku. Ta naeratab. Kallistab. Paitab. Ja õitseb. 

Tema karikas on pilgeni täis. Ah, kui saaks veel ühe suudluse…

Vaikusest ja muust

 

Meie kodus on tavaliselt vaikne. Meil ei ole nimelt telekat. Kui käime õhtuti jalutamas, näeme, kuivõrd valdavad on elutubades helendavad ekraanid ja nendest tulenev lakkamatu mürafoon. Mul on hea meel, et mu mees on samal arusaamisel kui minagi - me ei vaja midagi säärast! 

Vaikus on minu arvates ainuvõimalik olemise viis, et oma mõtted saaksid esile tulla või et tekkida saaks dialoog kalli inimesega.

Sõltuvustest vabad ei ole me aga siiski. Joss veedab liialt palju aega arvutimänge mängides, tüdrukud niisama netis surfates või chattides. Ka minu sage pilk ekraani on pigem tobe harjumus, kui tõeline vajadus. Õnneks on meil kooli- ja tööasjad hästi korras. Lähedusele aga selline käitumine siiski kasu ei too.

Kui Jaanist saab täpselt aru, millal ta töötab ja millal tegeleb muuga - töö käib nimelt eranditult kabinetis kirjutuslaua taga suures arvutis, mis töö valmides koheselt välja lülitatakse - siis meie, ülejäänute puhul pole see asi üldsegi nii äratuntav. Mina näiteks võin teha tööd nii laua taga, tugitoolis kui voodis - aga samahästi võin neis paigus ka niisama internetis surfata. Läbi sellise ebamäärasuse olen tekitanud mõningaid väärarusaamu oma tohutust nutisõltuvusest, mis, tõsi, tekitab vahel muret mulle eneselegi. Siiski leian, et see väide pole sajaprotsendiliselt korrektne. Asi on hoopis muus. Kohalolekus. Infos, mida tegevusega teisele annan: ma ei ole kättesaadav.

Mõni õhtu tagasi mõtlesin, et teen voodis kiirelt mõned arved. Enne uinumist - no mis seal siis ikka! Jaan oli samuti magama tulnud ning ühmasin ka temale toksimise vahele, et et ma kohe… Paraku ei läinud “kohe” oodatult libedasti, vaid võttis siiski jupike aega. Kui viimaks tule kustutasin, tundsin iga ihurakuga, et ta on kuidagi … teistsugune. Muidugi võttis ta mu ikkagi kaissu ja kõik oli näiliselt korras, kuid meil kõigil on olemas taju ja “oma inimesi” loeme küllap sõnadetagi. Isegi kui teine magab.  

Hommikul tuli minu õhtune töötegemine jutuks. Mul oli juba lõug püsti, et “see oli ju vaid töö”. Siis aga hakkasin taipama. 

Olen ikka väga pikalt üksi, ilma paarisuhteta elanud. Minu “teen mis tahan ja millal tahan” suhtumine on mulle andnud mõnedes teemades silmaklapid. Siinkohal ei olnud ju asi selles, mida ma teen, vaid kus ja millal. Meil on abielu algusest peale kokkulepe, et voodi on vaid magamiseks ja armatsemiseks ning nutiseadmed, arvutid ja muu elektroonika siia ei kuulu. Ometi arvasin, et arveid tehes võin neid piire pisut nihutada. Tema jaoks aga polnud ju mingit vahet, kas chatin sõbrannaga või teen “tähtsat tööd”. Piltlikult öeldes käitusin nagu joodik, kes joob ühel korral veinipudelist hoopis mahla, imestades, miks partner ikka pahandab. 

Niisiis, vaikus on mõnus küll, aga kui sellest saab nn endassetõmbunud vaikus, olukord, kus lähedased meiega kontakti ei saa, pole tegelikult olulist vahet, et me telekat ei vaata. Et meil lärmi ei ole. “Ära” oleme nii või teisiti. Seda nüanssi - õigel ajal ja õiges kohas läheduse pakkumist, kuhugi määramatusse mitte “äralibisemist” - tuleb mul niisiis veel harjutada. 

Lapsed aga saavad Netflixist filme vaadata küll. Nende tubades on selleks võimalused olemas. Meiegi vaatasime 24. veebruaril presidendi kõnet ja kontserti. Arvutist ja üheskoos. 

Palved Jaani eest

 Palvetame lastega Jaani pärast iga päev.

Jaani missioon on olnud sel keerukal ajal hoopis teine, kui avalikkus seda teab või ette kujutab. 

See on sügavalt meie perele fokusseeritud. Vajame teda just nüüd ja praegu väga. 

Jaan on armastav partner ja abikaasa, aga neil kuudel on ta mulle selliseks toeks, kelleta hakkamasaamist ei kujuta ma isegi ette. Täpsustan ehk kunagi hiljem. 

Jaan on võitnud mu laste austuse ja usalduse. 

Tema palved kannavad meid kõiki. 

Ta on uskumatult võimekas ja suure südamega inimene. 

Kirikuõpetaja suure algustähega. 

Jaan väärib hoidmist, mitte hävitamist. 

Palvetame ta eest kogu südamest. 

Sportlik uus aasta 2

 

Teiseks tantsimine.

Kui J tegi mulle ettepaneku tantsima minna, siis mu hing lausa hõiskas! Vaat see on inimene, kes mu olemust päriselt mõistab! Mis võiks olla meeliülendavam, kui oma kalli mehega, pilgud teineteisel, mööda saalipõrandat liuelda! See viimane lause võib olla ka pisut üle fantaseeritud ning oodatav visuaalne graatsia rohkem kujutlusena peas kui liigutustena kehas, aga mis sest! Vähemalt pole me kumbki algajad ning saime kohe asja kallale asuda. Meil oli ülitore!

Oleme kumbki ka varem tantsinud ja mitmeid tantsukursusi läbinud. Selle eest tuleb au anda ka meie eelmistele kaaslastele. Näiteks V tuli minuga tantsima isegi siis, kui olime juba ammu lahutatud. Võtsime seda lihtsalt kui mõnusat trenni, kus vajalik tantsupartneri olemasolu. 

Nüüd aga kogesin, kuidas tants võib muutuda ka viisiks väljendada armastust. Nimelt ei käi me seal tegemas pelgalt kohustuslikku tantsukombinatsioonide sooritust, kuigi ka need õpime muidugi võimalikult kiiresti selgeks, vaid omandame loomulikku liikumist, dialoogi mees- ja naisenergia vahel, detailide paikaseadmist, puudutusi, pilkkontakti ning teineteise üle rõõmustamist. Kui need nüansid on klaarid, omandab tants hoopis teise tähenduse. 

Olen olnud üsna suure kontrollivajadusega naine. Olles pidanud kandma suurt vastutust, mille ohjes hoidmisega harjusin ise otsustama, ise asju juhtima ja kui vaja, ka oma tahtmist läbi suruma, on mul üsna keerukas millelegi või kellelegi päriselt alluda. Ka minu elukutsed võimaldavad piisavat isiklikku ruumi, seda nii füüsilises kui emotsionaalses võtmes. Mehe juhtimisele järgnema õppimine võiks selles kontekstis olla lausa uus arenguülesanne! Kui pole hästi aru saada, mis kombinatsioone partner sinuga parasjagu teha soovib, võib ju lihtsalt pühisammu tantsida, selmet koheselt ohjad haarata, mille peale tõenäoliselt mõlemad koperdavad. 

Nii me siis tantsime. Tantsusaalis ja elutantsu. Rõõmu ja poognaid jagub igatahes praegu küllaga. 

Unejutt

 Minu ööuneke on päris hea. Jään õhtul kiiresti magama ja esimesed neli-viis tundi magan nagu kott. Vahel kipun vastu hommikut vähkrema, aga sedagi juhtub üha harvem. Unenägusid näen harva.

Lapsepõlvest on mul meeles kaks unenägu. Ma ei tea, kumba nägin enne, seega jutustan suvalises järjekorras.
Selles unenäos lebasin voodil. Minu toa kapiuks, mida nägin otse voodist, oli irvakil. Äkki kargas ukse vahelt välja pikk must säärsaabas ja hakkas klobinaga minu poole hüppama. Hakkasin surmahirmus röökima ja ärkasin iseenda karjetest. Sestpeale peavad minu magamistoas olema kõik kapi- ja muud uksed  suletud. Jah, siiamaani!

Hea uni ei ole aga olnud mu pidev privileeg. Heaks ööuneks vajan väga vaikset ja turvalist keskkonda. Oma kodune voodi koos õigete patjadega on parim. Samuti armastan ma meie Kuressaare korteri kõrget aset, millel on samuti uni ülihea. Suvel Muhuski ei saa kurta - vaikus ja mereõhk on kvaliteetseks uneks mõnus kombo. Bussis, rongis ega lennukis pole mul aga uinumiseks ainsatki šanssi. Telgiski olen öö otsa lihtsalt vedelenud, nuta või naera. 

Teises unenäos seisime emaga Marja trollipeatuses. Ma ei tea, miks just seal, sest Marja kandis ei ole me kunagi elanud. Igatahes olime seal küllap trolli ootel. Äkitselt tuli üks võõras naine, haaras mu käest ja hakkas mind ema juurest ära lohistama. Mina pistsin kisama ja vaatasin abitult ema poole. Ema seisis aga stoilise rahuga ega teinud lapseröövist väljagi. Taas ärkasin omaenda kisa peale.

Enne kooselu J-ga olin harjunud magama üksi. Arvasin, et ei suuda enam kunagi kellegagi ühes ruumis või veelgi hullem, kõrvuti magada. Peale esimest abielu olin kindel, et kui peaksin veel kedagi oma ellu leidma, siis magama hakkame igal juhul eraldi. 

Teismeeast meenuvad mulle eranditult õudusunenäod. See oli lihtsalt säärane eluetapp, mis kätkes palju alateadlikke hirme, arvan nüüd. Näiteks nägin unes, et ühed mu pereliikmed lämbusid kummikusäärde ära ning lebasid peadpidi teine teises puna-rohelises sääres. Teinekord nägin jälle, et teine pereliige sõi end surnuks. Ka iseenda kohta nägin kord täielikku jampsi, mis küll lahenes, kuid ärgates oli painav tunne siiski.

Kellegi pool-võõraga ühes toas magamise kohustus võib mu ärevuse lakke tõsta. Kui mitmepäevase koolituse või muu ürituse raames on selgunud, et tuba tuleb jagada, olen olnud nõus kasvõi rohkem maksma, peaasi et saaksin olla eraldi. Enamasti on mu soov rahuldatud. 

Olen kokku puutunud ka luupainajaga (või on selle nimi unehalvatus?). Viimasel ajal õnneks mitte eriti sageli. See on juhtunud kas vahetult enne uinumist või unest virgumise aegu. Keha ei allu äkitselt enam üldse minu tahtele, ma ei saa end liigutada ja tunnen, et hakkan vajuma kuhugi sügavikku, omamata enda üle mingitki kontrolli. Vahel suudan kõrist midagi hääle taolist välja pigistada, mis kõlavat kaaskondsetele üsna jubedalt.

Paari-kolme sõbranna osas tean siiski, et nemad mu und ei sega. Võime üheskoos matkale-reisile või külaskäigule sõita küll! Ka mu oma lapsed ja isegi (unes rahmeldavad) lapselapsed ei häiri mu magamist sugugi. Samas, kui kolmikud olid tited, pistsin rinda päris korralike unehäiretega, aga selle saab kirjutada erakorralise olukorra arvele- ma lihtsalt pidin neid pidevalt kuulatama ja tavaliselt keegi ikka liigutas või rabeles. 

Eraldi tuleks jutustada veel kuutõvest ehk unes kõndimisest ja muust tegevusest, mida hiljem ei mäletata. Nimelt on kõik mu lapsed vähemal või rohkemal määral kuutõbised. Nad kõik on unes rääkinud pikki jutte. Mõni neist on aga ette võtnud ka mõne suurema või väiksema tegevuse või jalutuskäigu.

Kindlasti ei suuda ma magada ühel toas norskajaga. Müra foon ei sobi mulle sugugi. Isegi kõrvatropid pole siinkohal jätkusuutlik lahendus. Vaesed mehed või naised, kel traktor voodis! Ma ei talu isegi kõvasti tiksuvaid kellasid, rääkimata põmmijatest või kukkujatest. Vanemate maakodus tekitasin kunagi suure arusaamatuse, kui nende suure pim-pom kella pendli öösel jõuga seisma sundisin, kuna olin hullumeelsuse piirini viidud iga poole tunni takka käivate jõmakatega. “Meie pulmakink”, halas ema hommikul mu laastamistööd nähes. Aga kell ei olnud õnneks katki! Ta tuli lihtsalt uuesti üles keerata. J narritab mind jällegi Kuressaares. Seal on seinal käokell. “Noh, kas paneme tööle”, küsib ta iga kord kelmikalt. Uhh!

Helis oli kõige aktiivsem uneskõndija. Ükskord, olen kindel, ta isegi lendas, kuna oli “maandunud” sellisesse kohta, kuhu jalgsi poleks kuidagi saanud. Kord tuli ta keset ööd minu tuppa, lõi laelambi plaksuga põlema ja põrnitses mind, kui noolena voodist püsti kargasin, maruvihase näoga. Teinekord avastasin ta enda toas öösel kella kolme ajal valguse, läksin vaatama ja leidsin ta täies koolivormis peegli ees silmi värvimas. “Kuhu minek?” “Kooli!”. Muidugi ei mäletanud ta sellestki intsidendist hommikul midagi. 

Mu ema ja isa, kes on olnud pool sajandit abielus, on alati maganud teineteise kaisus. See on nii armas! Olen neid lausa kadestanud, heas mõttes - et miks mina nii ei suuda. Aga nüüd on ka minu elus kõik teisiti. Mullegi meeldib kaisus magamine väga, ma lausa vajan seda! Mu uni on hea, tunnen end turvaliselt ja armastatuna, mul on soe. J jaoks on oluline, et läheksime koos magama ning uinuksime üheskoos palve, mitte minu telefoni ekraani saatel. 

Lisann rääkis kord unes pikka juttu. Läksin vaatama. Seepeale ajas ta oma peenikese jala teki alt välja, sirutas selle lae poole ja seletas kõlava häälega juurde: “Ilus jalg! Väga ilus jalg!” 

Aga kõige vägevama uneskõnni tegi hoopis üks Jossi sõber, kes oli meie juures ööbimas. Nimelt ärkasin ühel eelmise aasta kevadööl helide peale, mis võisid vabalt tähendada sissemurdmiskatset. Esmalt kangestusin oma voodis kabuhirmust. Püüdsin end lohutada, et küllap eksin, Kummalised helid aga ei lakanud. Need tulid välisukse poolt. Viimaks võtsin kogu oma julguse kokku, hiilisin kabinetti ja piilusin vargsi kardinate vahelt. Mida ma nägin! Õues seisab toosama Jossi sõber, aluspükste väel, pall käes. Tormasin koheselt ust avama, et mis ometi toimub! Selgus, et poiss oli kõndinud Jossi toast alumisele korrusele, veranda uksest välja ja mööda aeda kuni põõsasteni, kus ta ärkas. Verandauks oli aga muidugi tagasi lukku vajunud. Vaene mees ei jukgenud uksekella lasta ja tahtis Jossi äratada, visates ta aknale palli. Sellest need imelikud helid. Joss aga magas nii sügavalt, et suugi oli lahti. Et õues oli üsna jahe, panin sõbrale mitu korda südamele, et sellistel puhkudel tuleb kindlasti uksekella anda - ja kui ei avata, siis lausa lakkamatult. Selline lugu.

Mu uneke on sügav ja kosutav. Kui hea, et su käed on ümber minu! Paukugu õues vali pakane, katku me aknaid tuhanded härmalilled, piilugu kardina tagant kuu kahvatud kiired. Meie unes on soojus, rahu ja armastus. Sinu ja minu hingetõmbed. Teistes tubades magavad lapsed. Vaikus. Ööpimedus. Kodutunne. Õnnistus.

Teisiti

 Minu käest on mitmeid kordi küsitud, mis mu elus peale abiellumist teisiti on. Olen andnud mitmeid vastuseid, mis kõik on olnud ligilähedased sellele, milleni jõudsin üsna hiljuti. 

Algul arvasin, et suuremad muudatused toimusid peale kokkukolimist hoopis J elus. Oli ju tema see, kes pidi meie juurde kolima, teismelised kolmikud omaks võtma, eramaja rõõmude ja muredega rinda pistma hakkama ja meie kohati pöörase elukorraldusega harjuma.

Tegelikult aga muutus minugi elus päris palju. Olen seda juba ka maininud, et mul ei olnud õrna aimugi, kui palju ma naisena päriselt abi ja toetust vajan. Olin harjunud kõigega ise hakkama saama ja oma muredest-hädadest eriti mitte rääkima. Nüüd aga tuli mu ellu inimene, kes täitis esmalt mu lähedusvajaduse, võttes aga samaaegselt üle ka mehe rolli, mida seni olin püüdnud ise kanda. 

Ah et mida see tähendab? Näiteks seda, et mul võib olla täiesti ükskõik, kus on me majas haamer, kirves või kruvid. Või seda, et kamin on alati soe, aga mina ei pea muretsema, kas ja kui palju on majas küttepuid. Või seda, et köögikapi ripnev käepide saab võluväel korda. Loetelu saaks lõputult jätkata. Aga see pole peamine. 

Mõni öö tagasi olid Helise kaks väikest poissi, minu kallist lapselast, meie hoida. Hommikul tuli esmalt Otto ja puges minu kaissu. Seejärel tatsas kohale Ruben ja sättis end J kaissu. Et Rubeni uni oli selleks ajaks lõplikult läinud ja ta lebas, silmad lahti, küsis J temalt tasa, kas ta sooviks süüa. Saanud jaatava vastuse, ronisid mõlemad mehed vaikselt voodist välja, et meie Ottoga saaksime edasi magada. 

Sel hetkel ma taipasingi. Minu elus on nüüd osavõtlikkus, kohalolu! Elu, mida elatakse minuga koos. Igal teisel ajaetapil oma elus oleksin ma selles olukorras ohates voodist välja roninud ja üksi kahe väikese lapsega toimetama hakanud. Ma oleksin pannud nad riidesse, teinud süüa, mänginud, võibolla vahepeal veidi vaigistanud. Üksi. Aga J ei lase mul hetkegi tunda, et olen üksinda. Sellest kirjutaminegi toob vargsi pisara silma. 

Mõni naine valib endale meheks oma isast võimalikult erineva variandi, mõni aga vastupidi, isa koopia. Minu isa on kogu elu jaganud pere eest vastutust. Ta on istunud öösiti üleval, kui olime lapsena haiged, koristanud põrandalt ja linadelt kakat ja okset, koristanud, teinud süüa, parandanud, hoolitsenud. Ta on olnud kohal, vastutamas. Mitte teenust pakkumas. Mitte kusagil eemal. Isegi, kui ta tegelikult oli eemal.

Minu valikud on olnud erinevad. Pikki aastaid. Aga nüüd mõistan, et olen viimaks alateadlikult valinud mehe, kes sarnaneb mu isaga. Eiei, ma ei aja jama! Jajaa, nad ongi esmapilgul täiesti erinevad! Sarnasust ei maksa otsida ei elukäigus ega isikuomadustes - isa on olnud viiskümmend aastat emaga abielus, J-l pole nii turvaliselt läinud, isa on pigem vaikne ja tagasihoidlik, J alati nähtavana ja kuulatavana üldsuse fookuses. Jutt on emotsionaalsest kohalolust. Sellest, mis on peamine.

Mul on turvaline. Olen hoitud ja kaitstud. Mind ei jäeta enam hetkekski üksinda. Isegi siis, kui oleme eraldi, olen temaga koos, sest saan temaga oma elu jagada. Sest ta tahab ja talub seda. Et ta ise jagab ka. See ongi põhiline, mis on nüüd teisiti. 

Abielu olulisus

 

Miks on abiellumine oluline, küsis meie käest üks ajakirjanik. Tõepoolest, miks?

Mõned mu sõbrannadest, kes on olnud abielus, ütlevad nüüd, et “ei eales enam”, kuigi mõnel neist tundub olevat igati tore ja turvaline kaaslane. Mina aga teadsin kohe, kui oma pikast abielust lahutasin, et kui peaksin kellegi sobiva veel enese kõrvale leidma, sooviksin kindlasti uuesti abielluda. Vähe sellest, lubades kellelgi end restorani või jalutama kutsuda, meeldis mulle üsna koheselt mängida mõttega oma nime ja kutsuja perekonnanime kokkusobivusest. Kuigi pea kõik need kohtumised lõppesid pettumusohkega, et igati toredate inimestega klappi lihtsalt ei tekkinud, võib vast nentida, et mingist nüansist või igatsusest säärased mõttevälgatused siiski kõnelesid. 

Terapeutidel on tore väljend “varuväljapääsude sulgemine”, mis võib tähendada ka abiellumist. Jah, loomulikult saab ka ebasobivaks osutunud abielust lahku minna, kuid et abiellumise sammule eelneb alati otsus- jah, just temaga soovin end tõepoolest päriselt siduda - siis vabalt koos elades jääb sellise kindla otsuse koht hajusamaks või puudub sootuks. 

Mulle isiklikult oli enese abiellumissoovist veelgi olulisem, et ka mees abielluda sooviks ja seda kuidagi väljendaks, kui aeg sealmail.

Tendents on paraku hoopis teine. Paljud (keskea kanti) eesti mehepojad kipuvad kuuldavasti juba esimesel kohtumisel avaldama arvamust abielu mõttetusest ja kinnitama, et sellist viga nad küll enam eluski ei tee. Minu jaoks muudaks selline avaldus mehe koheselt ebaatraktiivseks. Mõelda vaid, ta välistab võimaluse, et mina olengi kõige imelisem naine maailmas, et minuga võiks end kindlasti siduda! Einoh, olgu siis vähemalt vait…

Minu abikaasa jaoks on laulatatud abielu ainus mõeldav kooseksisteerimise vorm. Teadsin seda kohe ja seega oli see küsimus (muude probleemide kõrval) kogu abielu-eelsel perioodil teemast maas.

Aga ikkagi - miks? Sest mulle meeldib oma mehega kokku kuuluda. Tunnen end abielus olles turvaliselt ja äravalituna. Sel korral olin esimest korda elus valmis isegi oma neiupõlve nimest täielikult  loobuma ja ainult abikaasa oma kandma hakkama. Temagi soovis nii. Varem oli mul liitnimi, pikk ja mõnede dokumentide jaoks vaat et võimatu. Nüüd kannan ühte ilusat nime. Lapsed on juba suured, aga meie vananeme ju koos. 

Mulle meeldib, et mul on abikaasa, mitte elukaaslane või partner või sõber või teab kes muu. Usun, et see on sisemise tunnetuse küsimus. Ka tema pöördub juba praegu, mil me abielu saab arvestada veel vaid päevades, minu poole päris tihti sõnadega “kallis abikaasa” või “armas proua T.” See on minu arvates … väga seksikas! 

Laulatus on aga vajalik selleks, et abielu saaks Jumala õnnistuse. See on ülioluline. Ma väga loodan, et Jumal meie abielu rohkelt õnnistab!

Talvine teekond

 

"No vaata ometi, kui ilus", õhkas mu kallis abikaasa, kui täna õhtul üheskoos kodu poole sõitsime. Tee oli lumine, meie küla vahel näitas sõidusuunda vaid üks looklev roopapaar, mis kadus eespool valendavasse eikuhugi. Männid hoidsid oma hiiglaslikel oksakämmaldel kõrgeid kauneid lume-pulmatorte, kuuskede härmatanud oksad olid aga lumekuhilatesse lausa uppumas. Lakkamatult ja samas nii lõbus-muretult sadas aga juurde ja juurde.

Ma ei ole eriline talve-inimene. Ometi pidin tunnistama, et mingi ilu sel kõigel siiski on. Kui midagi antakse nii heldelt ja rikkalikult, nagu praegust novembrikuu lumekest, ei saa seda päris ükskõikselt võtta. Pealegi ei pea ma enam katkemiseni rookima ning muretsema kinnikiilunud värava või murtud okstega kuusepuude eest. Minult on vaikselt, kuid kindla käega võetud vastutus kohati ülejõu käivate ülesannete eest. 

Jah, kallis, mulle meeldib talv! Kui sirutan tugitoolis istudes oma jalatallad vastu sinu poolt äsjaköetud kamina kuuma külge, tunnetades seejuures üle keha, lausa pealaeni levivat mõnusat soojusjuga, ja kui uneke mind vaikselt oma hõlma alla meelitab ning kõik jäsemed nii tinaraskeks muutuvad, et otsekui tugitooliga üheks vajuvad, ja kui kööginurgast õhkub veel veidike üheskoos, kogu perega söödud õhtusöögi küüslaugu ja köömnesegust aroomi ja kui rooside ja liiliate lõhnanüanss tuletab une ja ärkveloleku piirimail meelde armastuse kõikvõimsust, on kõik korraga nii turvaline ja hea, et väljaslaiuvaile hangedelegi jätkub küllaga imetlusruumi - mis sest, et siin toas, mis sest et magusas unes...

Hommikupoolikul oli kodus piisavalt üksiolekut ja askeldusaega, mis annab alati piisavalt ruumi ka mõtete mõlgutamisele. Tajusin esmakordselt iseäranis selgelt, et olen enda kõrvale saanud mehe, kes julgeb ka päriselt päriselu elada, mis teeb tema armastamise erakordselt lihtsaks. Selgitan kohe, mida sellega mõtlen. 

Vaadake, väga vabalt on võimalik olla koos inimesega, kellest ei saa ealeski osakest sinu maailmast. Olen säärastega päris palju kohtunud. Neist enamikus olen pettunud, asjatult. Mõnda olen püüdnud ka nende enda kammitsaist päästa, asjatult. See kõik on eneseraiskamine. Täna tajusin esmakordselt õõvastusega seda tardumust, milles seesugused inimesed elavad. See on paraku muutumatu.

Nad ei julge olla head, sest kardavad saada haiget. Nad ei julge olla fantaasiarikkad, sest pelgavad jääda teise silmis klouniks. Nad ei tule kunagi lähedale. Nad on kauged ja jäävad kaugeks, sest ei julge eksida. Neil on peas oma tähtis maailm, mida tegelikult pole olemas. Nad jutustavad endale ja teistele lugusid, mis kõlavad sügavalt ja mõtestatult, mis otsekui selgitaks nende teekonna suunda ja kavatsust, kuid millel pole ühtki kandvat tõepõhja, sest tegelikult ei tee nad mitte midagi, kuna nad ei ela ega jaga seda elu kellegagi. Süütundest võivad nad mängida mingeid väljamõeldud ja eriliselt rõhutatud rolle, aga tegelikult nad seisavad ja hoiavad hinge kinni. Ainuski muutus nende maailmapildis eeldaks mingitki fragmenti päris elust, seega ka eksimisvõimalust. Seda nad aga enesele ei luba, sest kord või paar on nad juba läbi kukkunud. Nad ei tea, et ka läbikukkumised on täiusliku elu osa.  Nende kõrval painutaks teine end ribadeks, kui sooviks näidata päris elu lihtsust ja ilu, tõmmata neid kaasa. Nad ei märkakski seda. Asjatu vaev.

Päris hirmutav, kui palju sääraseid elusaid elutuid emotsionaalselt ihuüksi vanaduse poole liigub. Aga mis see minu asi on.

Vaatan oma meest, kes parasjagu roose lõikab, et need vaasides kauem kaunina püsiksid. Vaatan teda vaikides ja varjatud imetlusega. Ta tuli, võttis minuga koos mu pere, ei küsinud asjatuid küsimusi, ei vuristanud iseenesest keerukaid versioone. Kui hakkasime elama, siis hakkasimegi lihtsalt elama ja otsustasime olla õnnelikud. Ta on nii päris!

Ühtlasi ei võrdle ta kunagi, kas ehk tema teeb rohkem kui mina ja et ega ma teda juhuslikult ära ei kasuta, ega mul mingeid varjatud kavatsusi pole. Ta ei tao endale oma tublidust rinnale, ei võistle toimekuses või sellest timgitud õhtuses väsimuses, ei teeskle eksimatut ega mängi märtrit, vaid laseb ka minul olla ja särada. Ta võtab ausalt ja siiralt omaks minu elu, mu lapsed, meie kodu, avab oma südame, kannab kartmatult kätel. Ta räägib asjadest ausalt, nii nagu need on. Ta märkab ja kiidab. Nagu minagi, sest temaga on see nii loomulik. Mul on hea ja kerge, sest saan sellest keelest aru. 

Loomulikult on päris elu elavatel inimestel ka rohkem võimalusi eksida. Eks ole temalgi olnud. Aga siinkohal lasub ju üheskoos kulgejail võrdne vastutus. Sellest ei hakka ma aga täna kirjutama. Mõni teine kord. 

Teate, mulle meeldib see päris elu! Mulle meeldib, et me kogu selle talvise teekonna rääkisime. Et meil on teineteisega soe, hell ja hea. Ja kui ma sellele koduteel üheskoos kulgemisele tagasi mõtlen, tundub see tõesti ilus. Aga eelkõige seetõttu, et tema oli minuga. Ja alles siis need valendavad niidud ja lumised puud. Päriselt.

Kadripäev

 Nüüd on see siis tehtud. 

Oli kadripäev. Oli lumi. Oli kirikutee. Oli hämmastavalt palju imelisi inimesi, kelle jaoks meie mokaotsast  paotatud “teeme seda väga vaikselt ja väikselt” ei lugenud midagi, kes tegid meile üllatuse ja tulid. Sest hoopis meie lugesime. Sest need inimesed olid meiega ka keerukatel aegadel ja olid tihti küsinud ühe lihtsa küsimuse: “kuidas läheb?”. Nemad teadsid me päevast. 

Õhk oli armastusest harras. Kõik tundus nii hea, nii õige…

Kaunid sõnad põrkusid kirikuvõlvidelt pärlendavate õnnepisaratena otse me avali südameisse:

Kirjanik Paulo Coelho on kirjutanud: „Elu suurim siht on

armastada. Kõik muu on vaikus. Meil on vaja armastada. Ka

siis, kui see viib meid maale, kus järved on sündinud

pisaraist…. Parem armastada ja kaotada, kui elada

armastamata. Meie ainus tõeline valik on süüvida selle

ohjeldamatu jõu saladusse. Võiksime küll öelda: „Olen juba

palju kannatanud ja tean, et see ei jää kestma,“ ning Armastuse

oma lävelt peletada, aga kui nõnda teeksime, oleksime sama

hästi kui surnud. Sest looduses ilmutab ennast Jumala

armastus. Mida me ka ei teeks, tema armastab meid ikka.

Seepärast austagem loodust ja püüdkem mõista, mida ta meile

õpetab. Me armastame, sest armastus teeb meid vabaks. Ja

söendame öelda sõnu, mida varem ei julgenud iseendalegi

sosistada. Me võtame vastu otsuse, mida olime kaua edasi

lükanud. Õpime ütlema „ei“, pidamata seda sõna äraneetuks.

Õpime ütlema „jah“, kartmata selle tagajärgi. Unustame kõik,

mida meile on armastuse kohta õpetatud, sest iga kohtumine on

isemoodi ja toob kaasa omad mured ja rõõmud. Laulame

valjemini, kui armastatu on kaugel, ja sosistame luuletusi, kui

ta on lähedal. Hoiame silmad lahti ja teame, et maailma valgus

võib panna meid tegema ennekuulmatuid asju. See käib

armastuse juurde. Meie süda on armastusele lahti ja me

anname end julgesti tema hoolde, sest enam ei ole meil midagi

kaotada. ……. Armastus on vaid sõna, kuni me otsustame lasta

tal end üdini enda võimusse võtta. Armastus on vaid sõna, kuni

tuleb keegi, kes annab talle mõtte.“

Sündmuse märksõnaks sai Puudutus. Puudutas. Väga.

                      **************************************************

Õhtul kõnelesin oma kallitele umbes nii:

Mul on südamest hea meel, et tänane päev on ometi saanud teoks! 

Et see teine aeg, mille saime nüüd ametlikult seljataha jätta, see aeg, milles sai alguse meie imeline, kuid keerukas lugu, on nüüd ümber. Selles ajas pidime tegelikkust varjama, iseendale, teile ja teistelegi vastandlikke sõnumeid andma. Olime kohati iseenesegi jaoks kadunud, ometi armastades, armastades koos valu ja igatsusega, kogedes õndsusena väheseid varastatud hetki, kolmapäeva hommikuid, kiireid väljasõite, juhuslikke riivamisi, et siis jälle minna… ja jälle oodata…

Kohtume, kallis, kohtume!

Seal, kus ei taju ohtu me,

kus pole võõraid silmi.

Pilte ei tehta. Ja filmi. 

Kohtume lauda kõrval,

orus või mäe peal või nõlval.

Linnas, hotellis või kontoris,

kellegi teadmatu korteris.

Kohtume metsas ja merevees.

Kodus ja kirikus.

Väljas ja sees.

Autos ja hanges ja metsateel. 

Kohtume, kallis, kohtume veel…

Jah, see on meie lugu. 

On see teistsugune kui teised armastuslood, kes oskaks või võikski hinnata. Igal juhul oli see inspireeriv, unetuks tegev ja hullumeelne… aga mul on hea meel, et see sai ümber ja alanud on hoopis teine lugu. Siiras, turvaline ja hea. 

Mul on eredalt meeles, kuidas J kõlkus kunagi siinsamas veranda kohal umbes viie meetri kõrgusel peenikese redeli otsas katuseräästa all ja parandas eluga riskides auku, mille üks tore rähn oli oma pesa sissepääsuks toksinud. Mina värisesin all, et kui ta nüüd maha peaks prantsatama, mis siis saaks- surnud praost minu õuel… Õnneks ta ei kukkunud, katusealune sai parandatud ja rähn toksis täpselt samasse kohta õige pea täpselt samasuguse augu - aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Oleme kunagi palju rääkinud lendamisest. Julgusest lennata nii kõrgelt, et õhk kannaks, kuid et päike tiibu ei kärbiks. Lennata loomingus: kirjanduses, muusikas, kunstis, usus, elus eneses...

Kirjutasime oma armastuse alguses teineteisele kumbki loo ühise lennu igatsusest. Paraku jäi see toona poolikuks. Kas tiivad veel ei kandnud või nappis julgust unistada, kes seda enam mäletab. Tänaseks aga saaksime suure jupi edasi, sest lendu tõusmine on saanud teoks ja üle on elatud ka suured tormid, mis meid on tublisti räsinud. Ometi püsime õhus, oleme koos ja armastame.

See oli üks varakevadine päev. Olime sõitnud Paldiski kanti mereranda, et taas rääkida. Rääkida sellest, mis ometi saab. Meie lool ei paistnud ühtegi mõistlikku lahendust. Pealegi olin selle juba eelnevalt kirja teel ära lõpetanud. Neid lõpetamisi tuli hiljem muidugi veel ja veel…

Mäletan seda päeva hästi. Päike paistis, õhk oli küll karge, kuid adru lõhna täis. Me saapad olid määrdunud, kuna olime hüpanud üle merre suubuva oja, mille kaldad hästi ei kandnud, et olla täielikus eraldatuses ja rahus. J võttis mu ümbert kinni, vaatas mulle silma ja ütles: Sinu viiekümnendaks sünnipäevaks oleme me abielus. Luban seda sulle. 

See oli toonases kontekstis täiesti absurdne lause. Aga ma jäin. 

Mu viiekümnenda sünnipäevani on täna veidi üle kahe kuu…

Ma ei räägi sellest, mis sai edasi. See on pikk teekond, kus ilusaid ja teistsuguseid lugusid terve raamatutäis. Ja viimaks otsus. J valis armastuse. Mitte keegi meist ei ole pidanud oma elus säärase hinnaga valikuid tegema, kui tema. Ta on kangelane.

Mu kallis mees, mu elu armastus. Jäägu selle kõne lõpetuseks üks luuletus Sinust, mis on ühtlasi palve me ühiseks edasilennuks:

Ole mu pühamu. 

Luba oma silmist märgata hinge ja universumit, 

sügavuse sütitavat jõudu.

Tee, et su otsaesine 

oleks kui altar.

Oma laupa ta vastu surudes 

tunneksin meeldivat jahedust, 

väärikuse suursugust hõngu.

Su õlad olgu kui ristipuu 

kus tajun rippumas Päästjat. 

Kannad ehk mindki vahel ...

Süda olgu sul Piibli asupaik. 

Tee, et avaksin selle alati

armastuse käsu kohalt, tänupalves.

Puusaluust

las olla voolitud naiselikkus ja ilu. 

Maarja lapsega külglöövi maalil. 

Väärikas alandlikkus 

põimununa armastuse kõikvõimsusega.

Su tugevad jalad

olgu kandmas

keha, hinge ja vaimu, otsekui kirikuhoone. 

Seisku nad alustaladena 

vastandlike jõudude, 

mees- ja naisenergia, 

positiivse ja negatiivse, 

maa ja taeva,

sinu ja minu ristumiskohal ...

                ****************************************************************

Mõned väljavõtted ka J kaunist kõnest:

…Sina oled mu taevasina

Selles sinas tiirutav kull

Roosavarbune, nösunina

Üsna tark ja vaid veidike hull…

… Ära iial mind minema aja

minu viimaseks laevaks jää… (J.Smuul)

M on muutunud minu taevasinaks. Temagi on tark ja veidike hull. Ma ei oska enam ilma temata. Olen korduvalt proovinud, aga ei saa, sest kuidas saaks taevasinata ja miks peakski.

Elu siin maa peal on liiga lühike, et sellistes olulistes asjades järeleandmisi teha, teha keskpärast rahvateatrit, mängida massidele meelepäraseid rolle. Elu ei ole rahvateater. Elu on ELU ja see on mõeldud armastades elamiseks. … M-ga on mu elu armastuses elamine, värvideküllase elu elamine.

… Lollilt elasin. Aastaid jääb väheks,

Minu armas, minu naine, minu roos

Sinult ühte ma palun, et läheks

Meie tee minu lõpuni koos… (J. Smuul)

Sinus on ääretult palju ilusat. Oled väga andekas ja kaunilt kirglik. Imetlesin sind ammu enne seda, kui sinusse armusin. Imetlesin sinu orelimängu, sinu koosmusitseerimisi tütrega, sinu kolmikute kandmist ja kasvatamist, edasiõppimist, energiat, paljude asjadega hakkamasaamist. Viimaseks piisaks sellest vaasis oli see, kui avastasin, kuidas sa kirjutad proosat ja luulet, kuidas sa näed, kirjutad, kirjeldad. Kuidas saab nii palju ühes naises olla! Sinus saab. 

… Sain taeva ja õitseva maa sinu käest… (J.Smuul)

… luban hoida seda taevast ja teha kõik, et see maa jääks õitsema…

Hingematvalt kaunist päev!