Esmaspäev, 30. august 2021

Kõikuma löönud usk


Sel ööl ma mõistsin, et
mu usk on löönud kõikuma,
mu elu hinge lõikuma
on hakand. Puhast vett

jõin kosutuseks, kuid
ei kustutanud janu see.
Kus kaotasin ma eluvee?
Ränd kõrbes kestis kuid…

Ei palvetada saand
ühtäkki enam, lugeda
ma pühakirja. Pugeda
sain peitu. Piibli kaant

ei kergitanud ma.
Kust leida võisin lohutust
maailmas, kus vaid kohustus
ja lõputu moraal?

Ent ikka olen hea!
Sest armastusest kantult vaid
mu tõotused kõik antud said.
Las kahetseb, kes peab!

Neljapäev, 26. august 2021

Sügisesse



 Ma lendlen sügisesse tuuletiivul
käes lilleõis ja vihmapisar palgel.
Veel suvesära kuldab juukseid viivu,
külm hingus juba hiilib hallavalgel.

Neil hetkil püüab alateadvus peita
end. Jättes maha kolletunud kesta.
Kõik õitsva köita, selja taha heita
ja käega lüüa- nagunii ei kesta

ju miski lõputult. Kuid siiski
nii vara miks sa suvi taaskord lähed?
Oh, oleks sinu minemise viiski,
mis tuulel lubaks sosistada “vähe!”

ja varrukast sind hoida. Õitehurmas
Sind kanda, sinu hingust hellitada.
Tean ometi, ei elus ega surmas
saa valida me minemise rada...


Pühapäev, 22. august 2021

Vesi-sulpsti

 Veetsin täna õhtul paar tundi koos lapselaste, 3-aastase Otto ja 1,5-aastase Rubeniga. 
Meil on siin Veskimöldres nende väikeste poistega oma traditsioon, mille nimi on “vesi-sulpsti”. Nimelt voolab Veskimöldre uuest osast läbi Pääsküla jõgi, (mis, jätke meelde, suubub üsna sealkandis Vääna jõkke, et üheskoos Vääna jõe nime all merre voolata!) ja üle Pääsküla jõe (enne Vääna jõkke suubumist) on ehitatud mitu jalakäijate silda, mis tähendab, et kogu jõeäär on “viis pluss” korda tehtud- ikka selleks, et meie saaksime käia “vesi-sulpsti!”  tegemas. Lihtne, mis?
Täna oli “vesi-sulpsti” pisut teisiti. Esiteks juba seetõttu, et sõitsime sinna autoga. Noh, tavaliselt jalutame. Aga teiseks- “vesi-sulpsti” juures oli politseiauto! 
Näidake mulle väikest poissi, kellele ei lähe politseiauto sugugi korda! Meie omadel oli lausa pidupäev! Khmm, muidugi, kui selgus miks too auto seal seisis, ei tundnud mina isiklikult küll enam mingit pidupäeva-tunnet. Võibolla tundis seda minu asemel too mees, kes meie “vesi-sulpsti” sillal magas- aga siis oli juba hilja. Otto ja Ruben hõikasid joodikut valvavaile politsenikele rõõmsa “tere” ja ei pannud sugugi pahaks, et meid sel korral seal sillal veidi rohkem oli. Teised olid muide kiirabi-ootel, juhuks, kui pidupäevaline mingi muu meelemürgi ajel sillale uinakule oli viskunud. 
Otto ja Ruben ei kavatsenudki lahkuda. Üheskoos demonstreeriti politseinikele erisuuruste kivide sillalt vetteviskamisel tekkivat “vesi-sulpstit” ja rõõmuga võeti vastu ka mundrimeeste kiitus visete perfektsuse üle. Ainult mina kõõritasin aeg-ajalt pisut häiritult magajat, kes ei liigutanud oimugi. 
Ja siis saabus kiirabiauto! Õnn kahekordistus! Poiste silmad olid kui tõllarattad! Siin, “vesi-sulpsti” sillal säärane etendus! Autost väljus kaks otsustavat punases pükskostüümis daami, üks neist kükitas uinakumehe kõrvale ja raputas toda pisut tugevamalt, kui politseinikud ilmselt olid söendanud. Oh sa poiss, kui too tüüp end viimaks üles ajas, oli see vast vaatepilt! Ta oli ligi kahe meetri pikkune, kõikus veidi oma kōrguse käes, aga muud polnud tal häda kedagist. Küllap viin võttis mõneks ajaks jalad alt...
On ikka erinevad elud, mõtlesin isekeskis, kui end viimaks minekule asutasime.
Kaks pisipoissi, kes tulid sillalt kivikesi vette loopima. Mannela ehk vanaemakene, kes tundis end olukorrast ilmselgelt häirituna. Politseinikud, kes tegid oma valvekorra ajal tavalist tööd. Kiirabitöötajad, kellest oli kaugele näha sellise olukorra igapäevasust. Ja viimaks peakangelane, liigselt alkoholi pruukinud vägilane. 
Seal me siis korra kohtusime. Igaüks omas elemendis. Omas elus. Omas tähtsuses...

Reede, 20. august 2021

30 aasta tagune meenutus


 Kui olin sama vana, kui minu trio praegu, oli aasta 1986 ja ma vahetasin parasjagu Tallinna 2. keskkooli ehk Reaalkooli Tallinna Muusikakeskkooli vastu. Kui 2.keskkoolis oli hiiglasuur klass ja vaid üks õpilane ei olnud pioneer, siis muusikakeskkoolis oli suhteliselt väike klass ja minu mäletamist mööda päris mitu mitte-pioneeri. Millegipärast tuli see praegu meelde...

Toonane teismeiga jättis mu jaoks riigis ja ühiskonnas toimuva veidi tahaplaanile, aga nüüd mõtlen, et juba õige pea peale mu koolivahetust hakkasidki toimuma pöördelised muutused. Esimesed spontaansed öölaulupeod olid ju juba 87-nda aasta suvel. Nendest mul mälupildid puuduvad. Fosforiidisõda samal aastal meenub küll. Ja laul “Ei ole üksi ükski maa”.

Suurepäraselt mäletan aga 88-ndal lauluväljakul toimunut. Meile, puberteetidele, oli see muidugi eelkõige üks ülipõnev üritus. Mõelda vaid- ka meie tohtisime erandkorras öösel kodunt eemal olla! Võimas ülevus- ja ühtsustunne on hästi meeles. Lehvivad sinimustvalged, viis isamaalist laulu ja ka pisuke hirm, mis võib saada. 

1989-nda aasta augustis toimunud Balti kett on samuti mälupiltides. Meie seismise kohad pandi vist paika isa töökoha kaudu ning need asusid kusagil Rapla kandis. Sõitsime sinna kogu perega. Ketis oli teisigi tuttavaid. Siiski ei adunud ma piisavalt hästi selle ajaloolise sündmuse tähtsust ja mastaapsust.

Kui 1991.aastal Eesti Vabariik taas välja kuulutati, olin kodus. Järgmisel päeval liikusid mööda Järvevana teed lakkamatud nõukogude vägede tankikolonnid, mida emaga aknast õudusega piilusime. Nii jubedat pilti pole sealt küllap enam kunagi avanenud. Isa käis vist ka telemaja juures, et kui on vaja kaitsta...

Nii see oli. Mälestustes täiesti olemas. Meie riigi taassünd. 

Aga lõppu pisut nalja ka- 2015. aastal, kui trio oli veel viimast aastat lasteaias, hargnes me vahel järgmine vestlus:

Loviisa:”Emme, kas sina ka mäletad seda aega, kui eestlased tantsisid nii metsikult, et kõik vaenlased põgenesid?”
Oot, misasja?
Loviisa:”Kas sa ei mäleta siis?”
Mkmm. Ausalt!
Lisann (teisest toast):”Kuule, nad laulsid vist ikka!”
Johann (joonistuse juurest):”Öeldi vist jah, et laulsid...”
Laksan peoga vastu otsaesist ja naeran kohe südamest. 
Jajah, lapsekesed, muidugi mäletan ma laulvat revolutsiooni! Aga hetk tagasi olin ühtlasi tunnistajaks, et järeltuleva põlve jaoks pole mingit vahet, kas me laulsime seal või vihtusime tantsu...


Teisipäev, 17. august 2021

Murelik

Kui terapeudi juurde tuleb imearmas tütarlaps, kellega on töö kestnud juba paar aastat ja mingil ajal on toimunud imeline paranemine, aga kui siis sõprade või tont teab mille või kelle mõjul on asi jälle halvema pöörde teinud, sest nüüd on küsimuse alla kerkinud soo-identiteet ja see imearmas tütarlaps teatab resoluutsel toonil, et teda peaks edaspidi nimetama sooneutraalse nimega, ütleme näiteks Jim (mis kõlab ju siiski nagu rohkem poisi moodi, aga hea küll), on see ikka üsna ehmatav. 

Kui siis terapeut uurima hakkab, kust ja miks see kõik alguse sai ja millega tütarlaps, vabandust Jim, soovib, et too lugu lõpeks, ja ta kuuleb, et vahet pole, kust sai, igatahes nüüd on LGBD ühing otsimas talle kogemusnõustajat, kelle abil too tütarlaps, vabandust Jim, saaks aru, kas mittebinaarse määratluse järgi on ta asooline või äkki hoopis demiboy, ja et rindasid saab lamedaks suruda spetsiaalse vesti abil, mille too tütarlaps, vabandust Jim on enesele hankinud ja 18-aastaselt tuleks rinnad koheselt eemaldada, siis tunneb terapeut, et see kõik on liig. 

Kus maailmas me elame? Milline on meie normaalsus? Kui palju võib noori, väljakujunemata inimesi mõjutada, neid sandistada ja neile karistuseta haigeid mõtteid pähe istutada? Kes vastutab? 

Minu pädevuses ei ole seda olukorda päästa. Kuid mingi "talupojatarkus" peab siiski säilima, et mitte vaid kala kombel suud maigutada või hullusele mõistvalt takka kiita. 

Selline asi on kriminaalne. Aga selliseid organisatsioone rahastatakse- minu ja sinu raha eest.

Laupäev, 14. august 2021

Tark ei torka



Jätan teatrisse minemata. 
Peaksin etenduse nautimiseks maksma topeltsumma ning raiskama topeltaja, et teha test, tõestamaks riigile ja ümbruskonnale, et ma ei ole haige. Aga ma pole ju...
Teise võimalusena pidanuks ma lubama endasse manustada minu jaoks liiga kontrollimata preparaati. Toodet, millel olen kuulnud esinevat tõsiseid kõrvaltoimeid ja mille tegelikke tagajärgi polegi veel teada. 
Ma ei ole selleks valmis. Andke andeks.
Mulle on selles elus antud üksainus keha. Olen tema eest püüdnud kanda head hoolt. Tõsi, vahel olen teda ka rämpstoidu, mitte kõige tervislikuma keskkonna, samuti stressi ja mitmel viisil ebatervislike harjumustega kahjustanud. Kuid küllap pole keegi üliinimene.
Üldiselt olen sportlik, tervislikult toituv ning toimekat, tähendusrikast elu elav inimene. Teater ja head kontserdid on vägagi kuulunud mu senisesse ellu. 
Hiljuti lugesin nöökivat juttu, kus inimesse manustatavat süsti võrreldi talvesaabastega, mida minusugused lollikesed keelduvad kandmast. Huvitav, et selline naeruväärne võrdlus kogus sotsiaalmeedias ka mitmeid laike. 
Aga kõige hirmutavam, mida seesuguste ja ka hoopis vihasemate kirjatükkide puhul kogen, on see, et minu hirm, mu soov asjale selgust saada, ühesõnaga mu mõtlemisvõime kutsub esile mingit omamoodi julmust. Üha valjemini kuulen sõnumit “sa PEAD õigesti mõtlema, sa PEAD selle süsti ära tegema, sest meie tegime, kuidas sina võid vastu hakata!” Või lausa “muidu külvad surma enese ümber ja oled ohuks ümbritsevale ning iseendale.” Absurd... Praeguseks on ju ka peavoolu meedia tunnistanud, et viirust kannavad samaväärselt edasi nii vaktsineerimata, kui vaktsineeritud inimesed.
Nähtamatu vihane surve minu “allumatuse” üle, mis võib päädida sellega, et kaotan häid tuttavaid (ei, sõprade kadumist ma siiski ei karda), muudab mind pisut pelglikuks. Ma ei tea, kui kaugele on inimesed võimelised karjakaupa koondudes välja minema. 
Pean end vastutustundlikuks kodanikuks, tubliks emaks, oma erialadel pädevaks inimeseks. Ometi ei veena mind üldsuse surve end koheselt torkida. Mind ei lohuta lause “mis see siis ikka ära ei ole”. Minu jaoks on. Ja eriti hirmutab mind viha, sõimamine ja naeruvääristamine.
Nii “siia kui sinnapoole” arvamuse, hirmu ja kaalutletuse piiri kuulub tarku, haritud ja mõtlemisvõimelisi inimesi. Haigena ei välju vast enam kodudest ükski olukorda teadvustav. Aga tervena... 
Mina ei või niisiis tervenagi väljuda. Mul ei ole õigust olla süstita terve. Sest üks osa inimestest on nii otsustanud. 


Neljapäev, 12. august 2021

Märgilisus



Mul pole mingit mineviku määra,
mis tänasesse tõstaks taevalikkust,
vaid käega viipan head ja taunin väära,
nii püüan teed, mis õige. Päeva pikkust, 

mis koidukumast algab, ööga lõpeb
küll mõtted ei saa märgiliseks muuta.
Vaid pilk ja sõnad, puudutus ja ohked
need võivad luua, suunata ja suuta.

Muu märgiline voolab kohvitassi,
ja kauni kleidina end lubab kanda.
Ei olemise kergus küsi passi,
kui elule vaid tagasi on anda,

mis laenatud. Mis loeb ja kestab, 
ei päiksena saa pimestada silma!
Ma oma valge kübara alt sestap
nii avasilmi kaeda suudan ilma,

mis rikub vahel riivamisi rahu.
Siin risti märgi ärtu mastiks muuta
kord võtan, kord ka muud, mis pihku mahub.
Kes otsib, sel ka leida tasub suuta...

Kas pole nii, et kogu õnn on õuel, 
kus elu tiksub armastuse väega?
Kus püüad päeva, õnnepärlid põues
ja imet maalid võbeleva käega...

Mul pole mingit mineviku määra,
mis tänasesse tõstaks taevalikkust,
vaid käega viipan head ja taunin väära,
nii püüan teed, mis õige. Inimlikkust.