Pühapäev, 11. august 2019

Reisikirju suveradadelt 2

Muidugi olen ma "Tuljakut" mitmeid, et mitte öelda mitmekümneid kordi kuulnud! See laul on olnud mingil viisil nagu laulupidude kõrgpunkt, mis eelneb isamaalistele pisarakiskujatele. Kuna suure koori esituses on Tuljakust häälerühmade vaheliste naljakate dialoogide ja rütmikontrastide tõttu aru saada vaid mõned üksikud sõnad, jäi mulle selle point pikalt tabamata. Küll aga kasvas järk-järgult välja uudishimu ja tahe kasvõi korra elus ka ise seda lõbusat pulmalugu laulukaare all laulda. Muide, suuresti see oligi tegelik põhjus, miks läksin sügisel koori. Nüüd, napp kuu tagasi, sai siis see väike unistus teoks!
 See pidu ei unune vist niipea! Kandsin seljas spetsiaalselt mulle pärandatud Muhu rahvariideid, mille eriti hinnaliseks koostisosaks on üle saja aasta vana tanu. Meie pereringist olid veel lauljatena esindatud Loviisa ja Lisann mudilaskooride ja mu vennake Rauno meeskooride koosseisus. Karl Johanni võtsin samuti rongkäiku kaasa, et ka tema peomelust osa saaks.
 Kui aga juurelda, kas suurema laulupeo-elamuse saab, seistes ise lauljana laulukaare all, trügides ühena sajast tuhandest platsi üldalal, lunastades aegsasti korraliku istekoha vastavas tsoonis või istudes hoopis kodus mugaval diivanil teleri ees, siis sellele ei oskagi ühest vastust anda. Mäletan viimast noorte laulupidu. Ma ei läinud kohale. Olin hoopis Muhus ja vaatasin rongkäiku oma väikeselt telefoniekraanilt. Tundsin magus-valusat igatsust olla selle rõõmsa melu keskel, aga samas- ülevaade toimuvast oli nii hea, et äkki läks hoopis see südamesse? Ise marssides nii üllast tunnet nagu polnudki...
 Sama mõte tuli mul, seistes laulupeo lõpuplokis ühendkooride ridades. Olime kokku pressitud, kui silgud pütis. Minu jaoks läksid pisut liiga paljud laulud kordamisele, see ajas veidi närvi ning harras tunne, mis pidanuks kulmineeruma laulu Mu isamaa on minu arm ajal, läks hoopis rändama. Näiteks minu ees seisva noorele neiu peale, kes kippus pidevalt minestama. Või mu naabri peale, kel oli ilus ooperilaulja sopran, kuid kelle kõrged noodid liiga intensiivselt mu paremasse kõrvakilesse auku tahtsid mulgustada.
 Noorte peo ajal, Muhu saarel mobiilekraani ees, pühkisin Mesipuu ajal vaikselt pisaraid. Tänavu olin Mesipuu ajaks täiesti kutu. Ma armastan laulupidu, aga saaksin seda pühitseda ka vaikselt, omaette, näiteks maal, vaadeldes küll kõrvalt, kuid olles südames siiski teistega...

 Peale laulupidu põgenesin Muhusse. Oi, mul oli seal hea! Muidugi pidin õige pea, Orelifestivali eel, linna tagasi pöörduma, mis tegi meele mõruks. Hästi oli aga see, et lapsed said jääda maale.
 Ka Orelifestivali suhtes on mul kahetised tunded. Muidugi olen kõrvust tõstetud, et mind taaskord mängima kutsuti. Rahulolust oma esitusega tekkis topeltrõõm ja ind esinemiseks mujalgi. Samas tean, millist aega nõuab ühe korraliku kontsertkava ettevalmistamine, milline pühendumine ja närvipinge on selle taga. Ja ma ei sugugi kindel, kas kannan selle välja. Aeg näitab.

Kohe peale oma esinemist sõitsin Muhusse tagasi. Korraldan seal igal aastal oma ja naabrilastele maastikumängu. Sel aastal tuli see veidike raskem, nii küsimuste, kui maa-ala poolest, mida mäng hõlmas. Oligi põnevam. Eks sellise asja korraldamine nõuab ka eneselt päris suurt pingutust. Aga teate, kuidas nad seda ootavad!
 Olen siia juba mitmel korral kirjutanud, aga tuletan igaks juhuks siiski meelde, et meie trio suvenaabrid on samuti kolmikud- neil on kaks poissi ja üks tüdruk, muidu meiega sama aastakäigu omad, kuid et on sündinud aasta algul, siis klass eespool. Sel aastal oli pikalt maal ka naabri-kolmikute täditütar, samuti kümnene. Ja ülenaabritel on samuti samaealised lapsed- kaks poissi.
 "Te ei kujuta ette, kuidas teil vedanud on," ütlen oma lastele sageli. Millised põnevad suved, kui palju rõõmu koosolemisest! Naabrite kolmikpoisid tulid meile igal hommikul kella üheksa ja poole kümne vahel. Mängud lõppesid pealt kümmet õhtul. Need lapsepõlve-suved jäävad kindlalt kõigile meelde! No kuidas ma siis jätan maastikumängu tegemata?
(järgneb)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar