Kuvatud on postitused sildiga Aastate kokkuvõtted. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Aastate kokkuvõtted. Kuva kõik postitused

teisipäev, 13. veebruar 2024

Viiskümmend

 


Ma sain eelmisel pühapäeval viiekümne aastaseks. Korraldasin oma sõpradele muusika, luule ja kunstiga läbipõimitud peo. See läks mulle ja kuuldavasti ka neile väga hinge. Kõik luuletused, mida sel peol lugesin, olid mu enda kirjutatud. Kunst, mida rõõmuga eksponeerisime, pärineb mu kalli mehe aegade jooksul rikkalikuks täienenud kogust. Ja muusikat esitasin koos oma sõpradega. Sest muusikata ma lihtsalt ei saa. Lisaks olin kirjutanud igast oma külalisest väikese jutu, milles ma tema nime ei maininud, aga mis puudutas teatud detaile või seiku me ühisest minevikust. See, kes taipas, et lugu räägib temast, pidi vaikima, ülejäänud püüdsid aga arvata, kellest jutt. Seejärel jutustas igaüks omalt poolt ka ühe minuga seotud loo. Võite arvata, kui meeleolukaks too meenutamine ja teineteise täiendamine ja erinevate mälestuste erineval moel mäletamine ja ühest või teisest sündmusest üllatumine selle peo muutsid!

 Õigel sünnipäeva päeval käis külas mu armas perering, kes on samuti üpris arvukas, 17-liikmeline. Ka sinna olin planeerinud lühikesi muusikalisi etteasteid, näiteks mängisime emaga neljal käel klaverit ning Helisega musitseerisime flöödil ja klaveril. Selle peo fookus oli siiski  armsal koosolemisel, sest tähelepanu pidi jaguma ka lastele - mu kallitele lapselastele Ottole ja Rubenile ning mu armsatele vennalastele Melissale ja Oskarile, kes veel päris vaikselt paigal istuda ja klassikalist muusikat nautida ei oska. 

Viiskümmend pole vanuse mõttes midagi erilist. Kui mõelda sõnale “poolsada”, lisandub muidugi vägevuse ja mis parata, ka eakuse fooni. Mulle on see aga mõnes mõttes ka täiesti uue elufaasi algus, kus rõhuasetused hoopis teised ning ka suhted, pean siinkohal eelkõige silmas sõprussuhteid, hoolikalt üle vaadatud, kuna vahepeal on nii palju juhtunud.

Olen õnnelik. Kõik need muutused, mis mu elus lähiminevikus tormiliselt aset on leidnud, on tänu Jumalale, mind iseendale veelgi lähemale toonud. See, kes iseendaga parema kontakti leiab, on paremini kättesaadav ka oma lähedastele, sõpradele ja kaasteelistele. Ma ei ilmuta enam suheldes emotsionaalse väsimuse märke, mida varem kinnitasid näiteks hajevilolek, probleemide eest kõrvale põiklemine, asjade edasilükkamine ning endassetõmbumine. Ei saa küll öelda, et mul eelmainituist enam midagi ei ilmne, aga eelnevaga võrreldes on see vaid pinnavirvendus. 

Suur roll sellel, et suudan virgelt iseendas püsida, on mu armsal abikaasal. Elu temaga on ääretult lihtne ja samas tohutult põnev. Ta ise on väga tugev märkaja, nii et kõik mu tendentsid harjumuspärasest emotsionaalsest eemaldumisest kukuvad juba eos kokku. Pealegi, kui inimene tunnetab alles viiekümne aastaselt esimest korda, mida tähendab ühes abielus tõeline hoidmine ja jäägitu armastus, on üsna tõenäoline, et ta ei jäta seda ka omalt poolt juhuse hooleks, vaid oskab seda väärtustada ning ka ise sellesse kogu hingega panustada. 

Vaadates oma ikka veel õitemeres aknaesist- just praegu sillerdab sellel päikeselaik, mis annab vaevumärgatavat tunnistust peagi saabuvast kevadest, kuigi praegu on veel teisel pool akent päris krõbedad miinused - tunnen, et olen jälle paigas. Keskendusin nimelt vahepeal liiga palju neile, kelle käitumine meie elu ja valikute osas ei ole olnud ootuspärane. Või on olnud lausa lubamatu. Nüüd mõistan - mis vahet seal on! Minu inimesed on need õied mu aknaesisel ja kõik need kõned ja kirjad ja head sõnad ja ... Seda oli niii palju! 

Kõik on niisiis vaatenurga küsimus. Siin heledas tugitoolis on vaatenurk eriliselt avar, avatud valgusele, selgusele ja uue kevade armunukstegevale aimdusele.


pühapäev, 1. jaanuar 2023

Uusaasta lubadused

 Ah, kuidas mulle meeldib endale uusaasta lubadusi anda! 

Teen seda tegelikult igal aastal, kuid siia pole eriti julgenud riputada. Aga nüüd, kuldse keskea kriiside keskel pole varjamine enam vajalik. Pigem laon kõik välja, mis sel aastal võiks teisiti, paremini või täide viidud olla. See on lihtsalt nii lahe tegevus!

1) Asutan kaks uut ettevõtet

2) Õpin ära noodigraafika

3) Avaldan luulekogu (see on ammu valmis, aga jäi vanal aastal toppama kujunduse osas)

4) Avaldan oma koraalieelmängude noodi

5) Harjutan väga regulaarselt orelit ja klaverit

6) Käin väga regulaarselt trennis +

7) Võtan aeg ajalt loomepuhkuse +

8) Käin lastega regulaarselt teatris, kontserdil, kunstinäitusel või looduses

9) Töötan vähem

10) Teenin rohkem

11) Armastan




neljapäev, 22. detsember 2022

Meenutused 2022 6. osa

Ma ei saa aru... ühest küljest oli see aasta kirjumirju nagu sügisene puu, aga kui hakata mõtlema aasta teo ja aasta inimese ja muude tähendusrikaste asjade peale, ei meenu õieti midagi. Kogu aasta tundub olevat nagu uduvinega kaetud. Väga huvitav!

See oli uute koolimajade aasta. Trio hakkas õppima kodu lähedal Kivimäel tuttuues ehitises, mille akendest pilguheit võtab õhku ahmima - niivõrd looduskaunis paik metsatuka sees! Ka Helise uus töökoht (üks neist) Laagri keskuses asuvas Saue Gümnaasiumis seondub eelkõige tuttuue koolimajaga. Ka tema kabinet on moodne ja valgusküllane. Ja kolmas on MuBa, millega olen küll vaid kaudselt seotud, kuid ekskursioonil käisin ometigi. Jälle tutikas maja, eelmainitutest kordades suurem, kuid huvitaval kombel eelmainitutele sarnaselt musta värvi. Need võiksid siis olla Aasta ehitised, Püha Johannese Kool esirinnas.

Selles aastas oli ka üksikuid väga vahvaid päevi. Näiteks mu sünnipäev, millest sai küll alguse üks "tore" koroonakolle, kuid pidu ise oli vägagi meeleolukas. Või siis üks tore kuum suvepäev sõbranna juures Saaremaal, kus käisime külas koos Otto ja Rubeniga ja mängisime mitu tundi mere ääres. Imevahva! Või siis üks pulm Virtsu lähedal. Jälle imeline päev! Või kevadine loomepuhkus Haapsalus. Mõnus ja meeldejääv! Trio ja Otto-Rubeniga Pärnu spaas - jällegi vahva!

Eraldi meenutamist väärib pikk reis trioga. Küll see oli mõnus! Kõik sujus ja märtsikuus oli ikka vägagi mõnus suvine jume peale päevitada. Olen seda meenutades üliõnnelik. 

Nüüd meenub mulle küll - püüdsin elada võimalikult energiasäästlikult. Ma ei lubanud oma ellu ekstreemsusi, nagu näiteks soolokontsert. Puhkasin suvel kuus nädalat järjest. Käisin suhteliselt korralikult trennis, pidasin arvet oma tööaegade üle. Minu juures ei toimunud traditsioonilisi aiapidusid. Muhus käis tunduvalt vähem külalisi, kui eelnevail aastatel. Ei olnud ratta- ega mägimatkasid. 

Mul on ülimugav teraapia kabinet. Kirikus soovisin teha vähem nädalavahetuse tööd ja leidsin endale ka paarilise, kes mind abistab. Kui see teoks sai, ei olnud mul enam karjuvat üleväsimust. Üldse on inimesed mu ümber on hoolitsevad ja luban seda ka enesele pakkuda. Jah, oli ka konfliktikohti, kus mind üritati madaldada või tühistada, aga need ei jätnud aastasse liiga suurt kurbusejälge. Ilmselt kõik eelnevalt mainitu tekitabki kergelt uduvinese fooni, kust ei kerki esile just palju meenutamist väärivaid sündmusi. 

Oli ka romantilisi hetki. Parasjagu. Ilusaid ja kirglikke. Siin ja seal. Minust on selle aastaga saanud julge ja iseteadlik naine. 

Aasta tegu on mu esimene luulekogu. Mul on nii kahju, et see jõuluks päris valmis ei saanud. Kujundus jäi kahjuks toppama. 
Teine aasta tegu on veel - kiri. Kes teab, see teab. 
Aasta inimene on oktoobris lahkunud klaveriõpetaja. 

Ja ongi kõik. Huvitav, kas peaksin hakkama igapäevaselt päevikut pidama? Äkki ikka ununes midagi tähtsat ära?









laupäev, 10. detsember 2022

Tagasivaade 2022 4. osa Suhted

 Sõprus. Väga tähtis, südantsoojendav suhe. 

Mul on mitu head sõpra ja lisaks sõpruskonnad, kuhu kuulun. Olen mõelnud, et sel aastal on sõprade ring siiski veidi koomale tõmbunud. Ma ei jaksa enam nii palju suhelda ja üha rohkem pean lugu iseendaga veedetud kvaliteetajast, kõige meelsamini kodus, vaikuses ja rahus. 

Kolm-neli inimest on need, keda saan nimetada päriselt sõbraks. Neid eristab teistest avatud olek, usaldusväärsus ja vestluste sügavus. Sõber peaks tõstma ja tiivustama, minu arvates on see kõige olulisem. Ta ei pea ilmtingimata kõiges minuga ühel nõul olema, kuid võiks kanda endas sõnumit, et mis ka ei juhtuks, jääb ta minu kõrvale ja toetab mind. 

Ma ei kohtu oma sõpradega teab mis tihti, muidugi suhtlemise intensiivsus on ka inimeseti erinev. Ometi tean, et nad on vaid telefonikõne kaugusel. 

Üks sõprus sai sel aastal otsa. Algul oli mul sellega raske leppida, kuid nüüd võtan rahulikult - igale asjale on määratud aeg. Selle sõpruse aeg sai otsa, aga pikki aastaid kaunite mäletustega ei saa aga minult keegi ära võtta. Jään seda kõike, mida koos tegime ja kogesime, tänuga meenutama. 

Ka sõpruskondade osas olen valivam. Just äsja ütlesin “ei” üritusele, mis mind ei kõneta ja võimalik, et kõik seda otsust ei mōista. Siiski tunnen südames rahu, et suutsin jääda iseendaks. Suutsin tänuga keelduda. Mul oli siiski hea meel, et mind kutsuti. 

Mõni sõber või tihedam suhtluskaaskane on sel aastal ka juurde tekkinud. Minu vanuses tekivad need tavaliselt siiski mingite kindlate teemade või valdkondade ümber ja ei pruugi olla kõige püsivamad. Aga mine tea! 

Igatahes on sõprusega asjad üldjoontes hästi. Veidi kurbust on ka, aga mis parata. Sellised me, inimesed, juba kord oleme…

reede, 9. detsember 2022

Tagasivaade 2022 3.osa Suhted

 Peale postitust, mis tervenisti juhtus analüüsima mu suhet Jumalaga, on loogiline, et vaatlen veidi ka selle aasta inimsuhteid. 

Need on põnevad. Näiteks suhted mu teismeliste lastega. Ei saa öelda ühtki paha sõna! Ei ole keerukas, on vahva. Vähemalt minu arvates ja vähemalt sinnamaani, kus ma ei hakka neilt midagi nõudma. Noh, näiteks seda, et nad peavad midagi korda tegema, mis juba ammu silma all karjub või lehkab. Näiteks rotipuur. Või ööbijatest sõpradest vedelema jäänud madratsid ja voodipesu. Või et nad peaksid ise süüa tegema. Sest seda nad küll ei viitsi! Pigem nälgivad või longivad poodi kommi ostma. Või et nad ei peaks igale poole oma trääni lohakile jätma, vaid kõik asjad otsemaid ära kojama. Kaasa arvatud joped ja tühjad joogipudelid. Näiteks maitsevee omad. Vaat siis läheb neil minuga keerukaks, sest ma võin olla nii vastikult tüütu ja järjekindel, et kui nad just on mõnusasti nutiseadmetesse tõmbunud, rikun oma õiendamisega kõik ära. Aga muidu on meil suhted ülihead!

Ka Helise perega on vahva. Mulle tundub, et temagi poisid tahavad alati minu juurde tulla ja oma uudistest pajatada. Näiteks tean ma une pealt, et Otto ja Rubeni sõprade hulka kuuluvad sellised tegelased, nagu Japok, Ogä ja Delfi. Kummalised nimed, arvate? Oh, mina arvasin esmalt sama, kuid siis mõtlesin, et olgu pealegi! Ju nende vanemad nimetavad neid siiski väheke teistmoodi. Viimasel ajal viin neid tihti poistekoori, Ottot ja Rubenit mõtlen, mitte Japokit. Hea oleks, kui mul oleks selleks sündmuseks ka jäätis valmis ostetud. Punane, oli eelmise korra erinõue. Loomulikult nad said selle. 

Helise endaga on nii, et me tahaks küll väga ka muul tasandil suhelda, kui et “kas sa ei hoiaks veidi lapsi”, aga kuna me mõlema näol on tegu hõivatud ja tegusate inimestega, jäävad tähendusrikkad teejoomised tihtilugu siiski tahaplaanile - kui me just ei võta seda aega mingi ülitähtsa tegevuse arvelt. Vahel, kui üks või teine meist on omadega eriti kokku jooksnud, tuleb sedagi teha. 

Nii hästi, kui olen sel aastal läbi saanud emaga, pole vist eelnevalt olnudki. Mul on kõige targem ja kõige chillim ema! Chillim ses mõttes, et kui ma ta tarkust kohe ei rakenda, vaid selle, kui õige juurde alles hiljem jõuan, ei ole tal sellest mitte midagi. Ema on mu toetaja ja lohutaja, kui vaja. Helise kõrval. Ta teab, kuidas asjad käivad, aga laseb mul eksida ja ona tõde otsida, toetades sedagi. Nad teevad nüüd palju koos ka isaga, kes ometigi töölt pool koormust võttis, 73 ikkagi. Tundub, et neilgi on vahva! 

Vend on palju välismaal, temaga suhtleme põhiliselt peretšätis. Seegi suhe on nalja ja naeru täis. Aga õde… mnjah, vaat selle lävimisega ei saa kûll kuidagi rahul olla. Seda nimelt polegi. Teema on keeruline ja selle kirjeldamiseks, veel vähem muutmiseks, pole mul ilmselt pädevust ja jaksu. Julgen siiski loota, et ükskord asjad taas muutuvad. Uuel aastal? 

Vaat sellised on suhted pereringis. Mul on vist väga vedanud. Nad on kõik mulle nii üliolulised ja armsad! 

(järgneb)


laupäev, 3. detsember 2022

Tagasivaade 2022 1.osa

Taas on aeg teha kokkuvõte, aeg laotada see aasta enese ette lahti, vaadelda tonaalsust ja värvigammat ning seada tulemus sõnadesse. 

Tiigri aasta on mu enese aasta. Mitte et ma liialt tõsiselt astroloogiasse usuksin, sellega on lihtsalt seotud üks tore lugu: 

Nimelt, läbides kunagi magistriõpet, tuli omandada mõningaid teadmisi või ütleme ausalt, saada kuidagiviisi punkte ka filosoofilistes ainetes. Kuna mu kirg oli toona siiski orel, mida pidi päris palju harjutama, püüdsin filosoofiaga šlikerdada, kuis vähegi sain. Õnnekombel leidsin ühes ülikoolis eest sellise toreda aine, nagu “Kosmoloogiline maailmapilt”, mis käis samuti magistrantide filosoofia alla ja mida sai minu ülikooli üle kanda. Oh seda õnne, see aine oli puha lust ja lillepidu! Selle raames käisime näiteks Tabasalu pangal tähistaevast vaatamas ja tegime muid toredaid asju. Minu lõputöö, millega lunastasin vajalikud filosoofia ainepunktid, jutustas idamaade horoskoobist, täpsemalt Hiina 60-aastasest loomaringi tsüklist. Neid taevast süllekukkunud punkte meenutan siiani heldimusega. 

Niisiis Tiigri aasta. Kirglik, kuid keerukas. Võimas, meeletu sisemise kasvuspurdi aasta. Pendeldamine ülevate hetkede ja täieliku madalseisu vahel.

Ühest küljest käis see aasta mulle meeletult närvidele. Tundsin endas tohutut loomingulist potentsiaali, mille pikkade perioodide vältel kasutamata jätsin, sest muu elu tükkis päev-päeva kaupa peale. Vajan asjadega süvitsi minekuks aega ja rahu, mida aga ei tulnudki. Kõik mu päevad olid justkui üks suur ettevalmistusaeg, enne pingutust sissehingamine... millele pingutust ei järgnenudki. Õhk vuhises taas välja, keegi sõitis taas sisse, mingi tegevus osutus taas olulisemaks, olin muudkui sunnitud, olin muudkui kohustatud. 

Mulle ei sobi pealesurutus. Mõtted trügisid mu sees otsekui vabadusse püüdlevad metsloomad. Nad tammusid klaasistunud pilgul mu sisemise vangla puurivarbade taga edasi-tagasi. See liikumine ei sisaldanud ühtki emotsiooni, sest väljapääsmatusest oli ammu saanud reaalsus. Püüdsin enesele lõputult andeks anda. Ometi tekitas säärane vähesuutlikkus, mida ikka ja jälle endale ette heitsin, aeg-ajalt kõigele käegalöömise meeleolu ning mõnel korral päädis lausa nii sügava sisemise valuga, et see voodistki üles tõusta ei lubanud. Neil hetkil tardusid mõtted unetaolisse seisundisse, mis mõistagi polnud lahendus.

Teisest küljest on see aasta olnud ääretult inspireeriv. Minust on välja kujunenud naine, kes mulle endale meeldib. Mu moto on nüüdseks selline: “iga täiskasvanu vastutab oma emotsionaalse heaolu eest ise”. Et see lause saaks olla tõene, peab olema teadlik oma piiridest ning vajadusel neid kehtestama. Isegi solvumiste hinnaga. Samuti peaks olema väga teadlik oma ootustest ja vajadustest. Ning samas realistlik selle osas, kellele need õigupoolest suunatud on. Selle teemaga tundub minevat järjest paremini. 

Viimaks olen uskuma hakanud, et ei pea oma teekonnast ja motiividest kellelegi aru andma. Olen arenev inimene. Võin mõelda ümber. Võin muuta arvamust. Võin lõpetada tegevused, mis enam ei inspireeri. Ka mõningatel inimsuhetel on äraelamise aeg, needki võin lõpetada. 

Tahan, et mulle meeldiks see naine, keda peeglist näen. Nii sisemiselt, kui välimiselt. Värvides julgelt huuled ja küüned punaseks, pannes jalga kõrgete kontsadega kingad ning vaadates inimestele avala pilguga silma, ei paindu ma enam piiratud kuvandi järgi, mida minult alateadlikult oodatakse või kuhu ma end ise olen pikkade aastate jooksul millegipärast asetanud, vaid määratlen end ise, vastavalt hetkele ja olukorrale. Keeldun allumast manipulatsioonidele ja pidama dialoogi kohas, kus pole dialoogiks kohta ega võimalust. 

Muidugi saab ka mulle endiselt haiget teha. Olen ju tundlik ja emotsionaalne inimene. Iseasi, mida ma selle haigettegemisega peale hakkan. “Iga täiskasvanu vastutab oma emotsionaalse heaolu eest ise”. Eemaldub, katkestab mürgise suhte, muudab vaatenurka. Peaasi, et elus säiliks ind, rõõm ja tähendusrikkus. Mulle tundub, et nende võimaluste uks on nüüd minu jaoks rohkem avatud. 

Ma ei koosne oma annetest ja saavutustest, vaid arendan end iseenda tahtest ja vajadusest lähtuvalt. Sest mulle meeldib nii.  Hoopiski mitte selleks, et keegi mind märkaks. Lõpuks ometi luban endale isiklikku rõõmu.

(järgneb)

reede, 31. detsember 2021

Tagasivaade

Mõelda vaid, mu aasta kokkuvõte oleks äärepealt tulnud üks lõputa hala...
Aga ei, sain asjal sabast kinni ning kustutasin kõik, mis mind allapoole veab. Nüüd kavatsen hoopis hõisata! 

Olen ikka üks äge naine küll! Mul on kaks suurt majapidamist, mille üle on ainult puhas rõõm! Mul on neli last, kellest kolm elavad minuga. Nad on terved, toredad ja targad teismelised. Mu neljas laps on imeline ema ja suurepärane spetsialist erinevatel erialadel. Muuhulgas läks just trükki tema poolt kirjutatud keeleõpik. Lisaks on mul kaks lapselast, kellega tegelemiseks küll aega ja võhma napib, kuid kes on mulle tohutult kallid. 

Mul on ülivõrdes head töökohad. Olen oma mõlemas ametis väga rahul ja õnnelik. Need on ilusad elukutsed, mis hõlmavad kogu inimese elukaart. Mis võiks olla tähtsam!

Saan majanduslikult hästi hakkama. Oskan arvutada, õpin investeerima ja ei pelga enam ainuvastutust.

Kirikud, kus töötan on ilusad, valgusküllased ja soojad. Orelid helisevad kaunilt, jääb vaid puhas mängurõõm! Aasta lõpus kolisin uude kabinetti. See on ilus, hubane ja soe. Tunnen end seal suurepäraselt, klientidele meeldib samuti väga. 

Ostsin suvel tuttuue auto, mis teeb nii palju rõõmu, kuna on ilus punane, nagu soovisin, seega hästi minulik- ja mis kõige olulisem, väga säästlik! Saan oma autot tasuta parkida kolmes paigas- vana-, süda- ja kesklinnas, sest elu on mu töökohtade tõttu nii läinud. Kas pole luksus? Olen ülitänulik.

Mu pere ja sõbrad armastavad ja mõistavad mind. Mu ümber on nii palju toredaid inimesi, kellelt tajun siirast poolehoidu. Kuulen igal päeval armastavaid sõnu.

Mul on imeline kodu. Tunnen end siin nii turvaliselt ja kaitstuna. Olgu hommik, õhtu või päev, olgu suvi või talv- siin on alati mõnus! Mõelda vaid, mul on garaaž! Ma ei pea hommikuti autot lumest puhtaks kraapima ega külma autosse istuma. Mõelda vaid, mul on saun! Saame igal pühapäeval lastega laval istuda ja jutustada, lumehange viskuda või suvel rätikud ümber batuudile hüppama minna. Mõelda vaid, mul on kamin! Kui soe ja mõnus on selle ees istuda ja halgusid ampsavaid leeke vaadata. Ja mu akna poole keeratud tugitool! Saan lugeda, kirjutada, niisama unistada. 

Ja Muhu, mu unistuste saar, mu väepaik ning maailma äär. Ritsikad, linnutee ja heinapallid. Merekohin või viimase praami ärasõidu huik kesk öövaikust ja peegelsiledat vett. 

Jah, muidugi oleks palju teha. Nii siin, kui Muhus. Aga mina teen nii palju, kui suudan. Ikka olen hea! Muhus näiteks valmib hetkel lastetuba. Mõelda vaid, vannituba, esik, veranda ja köök on juba enam-vähem. Kõigega olen hakkama saanud, töömehe abiga muidugi. Aga siiski iseseisva naisena

Jah, muidugi oleks palju teha. Nii siin, kui Muhus. Aga mina teen nii palju, kui suudan. Ikka olen hea! Muhus näiteks valmib hetkel lastetuba. Mõelda vaid, vannituba, esik, veranda ja köök on juba enam-vähem. Kõigega olen hakkama saanud, töömehe abiga muidugi. Aga siiski üksiku naisena!

Minu vormgi pole laita. Olen oma kehaga "sina" peal, luban endal tunda, kogeda, armastada. Tajun endas võimekat, loomingulist naist. Mul on varuks hulgi ressursse. Mis enese kaotamisest ma räägin! Kui vaatan peeglisse, siis mulle meeldib üha enam see, kes sealt vastu vaatab. 

Tunnen, et võin rahuliku südamega uude aastasse minna. See tuleb minu aasta. Tiigri aasta. Ma veel näitan, milleks võimeline olen! Elu on tõeliselt põnev ja elamist väärt!

Homme kirjutan mõned realistlikud uusaasta lubadused. Lihtsalt, et veel põhjalikumalt iseendasse süübida ja oma tugevustest kinni haarata. Soovid on juba salakohas ootel...

2021 aasta sündmused

 Minu 2021 aasta:

1) tegu: pereteraapia supervisiooniaastate lõpetamine, punkt 5-aastasele õpinguperioodile

2) inimene: see, kes mu elu pea peale keeras

3) sündmus: soolokontsert 

4) reis: matk Kreekas

5) suurim rõõm: Muhu suvi

6) suurim pettumus: see, millest juba palju kirjutanud olen

7) uus: minu punane auto 

8) rahulolukoht: uus kabinet

9) kasvukoht: isiklikud piirid

10) naerukoht: väikese Otto ütlemised

11) läbikukkumine: uusaastalubadused

12) isiklik rõõm: lapsed ja lapselapsed

13) avastus: naiselikkuse vägi

neljapäev, 31. detsember 2020

Kokkuvõte 5

2020. aasta jääb meelde koroona-aastana. Sellest ei saa üle ega ümber. Ometi oli selles aastas ka muud tähelepanuväärset. Jagan siinkohal omalt poolt välja selle aasta tiitlid.

Minu aasta tegu on sel aastal lahutus. See jõustus kohe aasta algul, 15.jaanuaril. Põhjus, miks just selle oma aasta teoks valisin, on lihtne- selleni jõudmiseks läks lihtsalt nii kaua aega! Mulle, ja ilmselt tegelikult meile mõlemale oli juba ammu selge, et meie abielu ei ole enam võimalik päästa.

Mäletan, et kui notari juurest koju jõudsin, istusin pikalt pimedas toas. Lapsed ei olnud veel koolist tulnud. See tunne, mida tundsin, oli kummaline. Otsekui mingist uuest väravast oleks sisse astunud. Kodugi tundus täiesti teistsugune. Seljataha jäänud 22 ühist aastat olid järsku mälestustes mustvalged. Aga uus elu omandas õige pea kirkad värvid. 

Minu aasta sündmus on sõit väikelennukiga ja selle juhtimise proovimine. Ka see leidis aset täiesti aasta algul- 6. jaanuaril. Mulle meeldivad kõrgused üliväga! Olen tänulik, et just selline värvikas kogemus mu teele sattus.

Aasta paiga tiitlit jagavad minu poolt uues valguses avastatud Hiiumaa ja hoopis teistel viisil üliarmas Rõuge-kant.

Aasta kogemus oli sõit purjelaevaga Ruhnu. Jah, jälle midagi mitte-positiivset. Kogemuse mõttes aga hindamatu. Ma ei astu enam meresõidukite peale, mis on väikesed ja liiguvad aeglaselt. Ma ei usu enam väljendit "peegelsile meri".

Aasta pettumus oli tüli mu endise Muhu töömehega. Hindan siiani ta kuldseid käsi, kuid rahaline pettus, mis välja tuli, tegi kõik edasise võimatuks. Suvi möödus pooleldi remonditud köögiga.

Aasta inimesed on mu lapsed, lapselapsed ja vanemad. Mul on ikka imeliselt vedanud. 






reede, 11. detsember 2020

Kokkuvõte 4



 Ah, ilu...

Ilu tõstab mu õnnepügala kohe mitu kraadi ülespoole. Ja mitte ainult sel aastal! Vajan ilu kui ōhku.

Ilu on orelivilede korrapäraselt kasvavas-kahanevas reas, mis peegeldavad läbi aknaklaasi loojuvat päikest.

Ilu on kirikuõpetaja mõtiskluses, kelle südamesse minevad sõnad oleksid lausutud otsekui ainult mulle, just õigel ajahetkel ja otsekui eelnevalt lahtiräägitud hingevalu raviks.

Ilu on vitraažaknas, läbi mille peegeldub kunstniku hing, mis põimunud sellel kujutletud piiblilooga.

Ilu on naljatlevas päikesevalguses, mis joonistab päris-võlvakende kõrvale nende sama suured kollakad koopiad. 

Ilu on muusikapalas, mida olen sadu kordi mänginud, kuid mis järsku ühes esituses toob ihule külmavärinad.

Ilu on andeka muusiku vokaalis või poognatõmbes või sillerdavas õhuvoos ja aukartuse-tundes, et just mina võin temaga koos musitseerida. 

Ilu on inimeste elulugudes ja usalduses avada mulle oma hing- ka siis kui tahaksin nutta, et kui palju on seal valu, aga kui tublid nad sellest hoolimata on!

Ilu on Helise armastavas näos ja rahulikus olemises, kui ta toimetab otsekui hea haldjas oma väikeste poegadega. Või kui me istume köögilaua ääres, auravad teetassid ees. 

Ilu on Loviisa armsas hääletoonis ja ettesirutatud kätes, kui ta õhtul voodist “veel üks kalli!” nurub. 

Ilu on Lisanni asjalikes suurtes silmades, kui ta mulle oma põnevast unenäost pajatab. 

Ilu on Karl Johannis, kui ta hetkeks oma rahmeldava teismelise oleku unustab, mulle müraki! sülle prantsatab ja mulle rutaka põsemusi kingib.

Ilu on Otto näoilmes ja tema vapustas kaheaastase jutuvadas kui me koos rongiaknast välja kiikame.

Ilu on Rubeni silmades ja tema väljendusrikkas suujoones just hetk enne nutmahakkamist.

Ilu on muusikas.

Ilu on pikas fraasis, mis lõpuks veatult õnnestus. 

Ilu on andeka inimese seatud sõnades.

Ilu on kaunis ja sügavamõttelises luules.

Ilu on pooleldi jääkaane all olevas lombis.

Ilu on heade inimeste suurtes tegudes.

Ilu on kuumas suudluses. 

Ilu on augustikuises tähistaevas.

Ilu on peegelsiledas meres.

Ilu on pilvedes, millest kumab läbi punakas päike. 

Ilu on tammes, mis Muhus keset põldu ja tammes, mis mu magamistoa akna all. 

Ilu on õitsevas ohakas.

Ilu on naerus, mida naerame koos sõpradega, lausa hingetuks...

Ilu on punastes geellakitud küüntes.

Ilu on imeilusates kõpskingades.

Isegi hingevalu võib olla ilus, kui seda on vähesel määral. 

Ilu on meis kõigis. Kui palju me seda igapäevaselt näeme? Kui palju lubame enesel seisatada ja märgata, kui õnnelikud me oleme? 

Mine nüüd peegli ette ja vaata, kui ilusad silmad sul on!

pühapäev, 6. detsember 2020

Kokkuvõte 3

 Tähendusrikkad vestlused. 

Sel aastal on neid olnud üksjagu. Ma ei saa öelda, et kõik tähendusrikkad vestlused mu õnnenivood kergitaksid, tähendusrikkus ei pruugi nimelt alati kanda ilmtingimata üdini positiivset sõnumit. Vestlus koosneb ju suurelt jaolt kahe inimese info- ja energiavahetusest, sisaldades lisaks verbaalsele eneseväljendusele ka hulganisti mitteverbaalseid nüansse. Nii võib vestlusest tulenev "laiendatud vaatenurk" vestlevaile osapooltele kas sobida või kaugeks jääda. Ometigi võib pidada tähendusrikkaks kõike, mis hiljem sügavamalt järele mõtlema paneb. Isegi siis, kui mõni inimene satub me ellu ajutiselt, otsekui riivamisi, võib tema vaimsus või eluvaade jääda kauaks meelde ning anda üha uut ja uut mõtteainet.

Kõige tähendusrikkamad vestlused olen maha pidanud siiski oma kõige lähedasematega- pereringis või sõpruskonnas. Kas pole huvitav, et iga inimesega kerkib esile erinev nüanss. Ei, ma ei mõtle seda, et osadega ei saa teatud teemadel üldse vestelda. Pigem pean silmas loomuomast jäikust või paindlikkust, vastuvõtlikkust, teemas püsimise oskust, argumentatasiooni- kõike seda, mis teeb meist kordumatud inimesed. 

Mul on väga erinevad sõbrad. Mõni neist kingib mulle aeg-ajalt muuhulgas tähendusrikkaid vestlusi. Õigupoolest ma lausa vajan vahel mõningast "inventuuri". Mu sõnum on aga siinkohal see, et ma tean, mis teeb nad minu jaoks turvaliseks- see on just see saladuslik isikupära, mida pole sõnadesse võimalik panna! Teadmine, et vestlusega kaasneb nauding ja rahulolu, et vestlus on emotsionaalselt ja intellektuaalselt võrdsel tasemel, et saab naerda ja et saab midagi jälle paika panna.

Inimeste kordumatust meeles hoides on lihtsam anda tähendus ka neile vestlustele, mis küll soovitud rahulolutunnet ei andnud, kuid mingil määral märgilisteks siiski said. Näiteks vestlused vastas-sugupoolega. Tooksin esile kahte, mis mõlemad lõppkokkuvõttes valmistasid pettumuse, kuid algusjärgus pakkusid siiski ka mõningast "mängu ilu". 

Üks neist kerkis esile suve algul mitme nädala jooksul, kätkedes endas sügavat dilemmat, kumb oleks õigem, kas vaidlemist vajavad asjad ruttu sirgeks vaielda või esimese vaidlemist vajava teema korral jäädavalt põgeneda. Olin sest intellektuaalsest "tolmu üleskeerutamisest" nii väsinud, et ütlesingi viimaks meelega "vale lause", vaadates pika pilguga põgenejale järele. Ta ei tea siiani, et piltlikult öeldes lavastasin end süüdi. Vaid üks lausumata lause- ja kõik läinuks teisiti.  Aga mina olin end eelnevalt juba liialt palju alla surunud. Kommunikatsioon, mille vajalikkust kõikides jutuajamistes rõhutasime, ei pääsenud tegelikult kordagi võidule. 

Teine vestlus vältas küll lühemat aega, kogudes enesele sisu kõigest ühe näruse nädala jooksul, kui oli see-eest valla pääsedes seda põletavam. Teemaks meeldimine, armumine ja armastus. Selles vestluses rääkis vastaspool end kahetsusväärselt sirgjooneliselt iseenese püstitatud lõksu ja sel korral olin mina see, kes põgenes. Ükski endast lugupidav daam ei saa leppida sõnade ja tegude vastukäivuse ja vähese emotsionaalse intelligentsiga, millest andsid tunnistust nn "proovilepanekud" ja teised manipulatiivsed võtted, mis olid härra seljakotti sattunud minevikust. Ma ei saa öelda, et meie vahel ei olnud "mängu ilu". Esialgu vägagi. Kahjuks tahtis see vägisi "mängu valuks" ära väänduda. Mõtteainet jagub siiani. 

Olgugi, et kaks ülalmainitud vestlust valmistasid mulle lõppkokkuvõttes pettumuse, pean neid siiski tähendusrikkaiks. Need õpetasid ka mind. Just need vestlused tõid mulle teadmise, et eneseväärtustamine ei pea olema enda väärtuse jõuline esiletoomine. Seda kas märgatakse või mitte. Kui tekkinud kontakt on teise jaoks väärtuslik, ei soovi ta seda kaotada, ei kasuta sobimatuid võtteid, ei jäta teisega arvestamata. Enesekesksed inimesed aga ei märka enda kõrval kedagi. Nad ei tunne teise poole soojust, ega anna seda ka vastu. Nad on hõivatud valvelolekuga, et headuse taga võib olla mingi lõks. Ja vaat seda ei saa muuta. Need dialoogid ei vii kuhugi ja tuleb otsemaid lõpetada. 

Teate, millised vestlused mulle kohe üldse ei istu? Üldiselt ei nimeta ma end feministiks, aga mind teevad vihaseks, kurvaks või nõutuks vestlused inimestega, kes mind minu naiseks olemise tõttu ära kuulata ei läbe, mu juttu sisse sõidavad või me vestluse ühepoolse monoloogiga lämmatavad. Ka selliseid tuleb vahel ette. Mulle tohutult meeldivad targad mehed. Aga mitte ainult. Kui tarkusega ei kaasne mingis osas alandlikkust, lugupidamist, austust ja avatud olekut, ei ole vast kellelgi erilist tahtmist kehastuda seaks, kelle ette pärleid visatakse... 

Vaat nii on nende tähendusrikaste vestlustega. Närvekõditavate ja tavaliselt tohutult inspireerivatega...




laupäev, 5. detsember 2020

Kokkuvõte 2

Järgmine oluline punkt, mille enda jaoks kirja panin, on rahuseisund.

Rahuseisund on õnnetundeks lausa hädavajalik. Et lõppev aasta oli rahuseisundi kogemiseks mitmel põhjusel äärmiselt ebasoodne, tundsin end selle järele lausa janunevat. Koroona ajal, mil olime lastega päevade viisi ninapidi koos, ei olnud iseendasse süvenemiseks, oma mõtete kuulamiseks ja seeläbi rahuseisundi saavutamiseks üldse mahti. Jah, mäletan üksikuid hetki kamina ees, tugitoolis, saunalaval või aias, kuid praegu tunduvad need mulle pigem kui varastatud hetked, ajatilgad, mida võidi igal järgneval sekundil minu aegruumi sisenedes pihuks ja põrmuks muuta, mistõttu tundsin juba neisse sisenedes pisukest süütunnet ja ärevust, mis muutis tekkiva rahuseisundi juba eos peaaegu rahuseisundiks ja tekitas veelgi suurema igatsuse päris rahuseisundi järele. 

Süütunne, selgitan, on seotud sellega, et ma tean, et mul tuleks alati oma kolme teismelise jaoks olemas olla, kui nad mind vajavad, aga vahel, kui mind valdab toosama rahu-igatsuse tunne, on just reaalne kohalolek kõige raskem. Ma ei poolda lahutuse korral laste jagamise osas kahe kodu varianti, aga juhul, kui üks vanem panustab oma aega juba pelgalt isikuomaduste tõttu kordades vähem, kui oleks vajalik vanema-lapse väärtusliku suhte kujunemiseks ja alalhoidmiseks, tuleks teisel vanemal oma mõningane päris oma aeg siiski välja võidelda. Paraku ei ole ma seda siiani ära õppinud. Löön käega ja mõtlen, et mu niiväga oodatud lapsed on ju lapsed vaid korra. 

Muide, vahel olen tundnud rahuseisundit ka koos lastega. See juhtub kõige sagedamini hommikuti kooli sõites. On veel veidi hämar, aga algava päeva valguskuma lubab end juba aimata. Liiklus on tipptunnile omaselt närviline. Autost on moodustunud justkui meie oma tilluke vaikne ruum, kus saame segamatult mõtiskleda oma hommikusi mõtteid, lubamata ligi väljastpoolt tulevaid ärevaid mõjutusi. Tunnen noil hommikuil, et me ühine sõit võiks kesta veel ja veel...

Imeline rahuseisund võib vabalt tekkida kahe teineteisele tähendusrikka inimese vahel. Näiteks usalduslikus ja lähedases paarisuhtes. Kui hea on armsa inimesega lihtsalt kõndida ja vaikida! Leida üles teise soe pihk ja enda sõrmed selle ümber põimida. Või siis seisatada ja kallistada, kohe kaua-kaua. Või lebada teineteise kõrval voodil ja lihtsalt kuulata, kuis sekundeist moodustavad minutid. Kuidas südamed löövad. Kuidas soontes voolab armastus...

Ja lõpuks palve. Vaikuses. Iseendas. Palve, mis ühendab tänu ja igatsuse. Palve, mis lendab, kui puurist väljalastud lind taevalaotuse poole. Palve, peale mida tunned, et süda on kerge. Et seda on kuuldud.

Jah, see igatsetud rahuseisund...

(järgneb)




 

reede, 27. november 2020

Kokkuvõte 1

 Veel veidi üle kuu on jäänud seda kummalist 2020. aastat, mis pakkus hoopis teist reaalsust, kui see, millega tavapäraselt harjunud olime. Kui tavaliselt hakkan tegema lõppeva aasta kokkuvõtet alles detsembri teises pooles, siis sel aastal tundsin endas seda soovi juba praegu, novembri viimastel päevadel.

Palusin täna ühel oma kliendil järjestada tema laiemal õnnetunde skaalal asetsevad tegevused või seisundid või lihtsalt maailma asjad, alustades hetkel kõige olulisemast. Sel ajal, kui ta mõtles, kirjutasin üles ka endale pähekaranud märksõnad, küll üsna juhuslikus järjekorras, aga üsna kindla käega. Püüan neid alljärgnevalt veidi analüüsida.

Teekond. Sel aastal, mil kuhugi kaugemale reisida ei saanud, muutus teekonna tähendus minu jaoks iseäranis oluliseks. Ma ei tea, kas see oleks laiemal õnnetunde skaalal lausa esimesel kohal, üks tähtsamatest aga kindlasti. Teeleminek, olgu siis matkama, väljasõidule, maale või mujale, sai sel aastal erilise rõhuasetuse. Hakkasin esmakordselt teadlikult tajuma ja nautima teelemineku-eelset ootusärevust, mida seni olin teadvustanud vaid pikemate välisreiside eel. Äraminek omandas otsekui rituaalse tähenduse, seda just meelelise valmisoleku võtmes. Esimest korda ilmnes see kummaline tunne enne kevadist eriolukorda, kui sõitsin Iisraeli asemel Hiiumaale. Äkki võib lausa nii öelda, et alates sellest ajast õppisin eriliselt avatud meelega minema ja olema ning kõik minu teekonnad muutusid seetõttu otsekui palverännakuiks? Tundsin pühalikku tänulikkust Hiiumaal, Muhus, Saaremaal, Ruhnus (seal küll mööndustega), kahel korral Lõuna-Eestis, veelkord Hiiumaal, Tartus, Rakveres, Kadrinas, Pärnus ja Haapsalus. Lindude kisa Orjaku loodusrajal Hiiumaal, võimas "lahtilaskmise riitus" minu väepaiga, Üügu panga lähistel, kõnelus nunnaga Saaremaal, inimtühi Limo rand Ruhnus, idülliline Rõuge mäeküngaste ja järvesilmadega, unustamatu vaatepilt Urvaste kirikule, Paistu pühakoja rohtukasvanud ümbrus, tähistaeva vaatlemine öisel Sääre tirbil, mälestuskildude korjamine Emajõe ääres, tammik ja sahisevad lehed Rakveres, pitsitustunne ühes armastusega vanaema kunagise aia ja lagunenud kirikumõisa maja juures, igavikulised mõtted Pärnu pikal muulil ja üks romantiline sügispäev Haapsalus- kõik need rännakud ja neil rännakuil kogetud aistingud on ülimalt tähtsad, aitamaks mul teadvustada õnnetunnet, mida pakub üks avatud südamega läbielatud teekond.

Ka mu isiklik elu on praegu otsekui rännak. Ma tõesti ei tea, kas ja millal kogen päralejõudmist. Hetkel õpin end tormamast tagasi hoidma. Mul on nimelt tohutult võhma, olen väga intensiivne ja minuga on ilmselt raske sammu pidada. Kui pean pidevalt üle õla tagasi vaatama või kellegi järeleootamiseks lausa seisatama, muutun kärsituks. Käesolev aasta on mu teele saatnud paar pidur-põhjas inimest, keda mõne teelõigu jooksul olen endale omaselt hambad ristis järele lohistada püüdnud. Saage aru, olen ju aastaid olnud ainuvastutaja, see, kelle sõna loeb. Niisiis ei heiduta mind eriliselt ka vastupanu. Õnneks jätkus mul viimaks oidu taipamaks, et täiskasvanu pidurdusjäljed tekitavad siiski vaid pikki poriseid roopaid, ei enamat. Teelahkmed ei olegi selles valguses väga hirmsad. 

Mu enda kõige sügavam teekond sel aastal on olnud läbi inimsuhete enese tegeliku väärtustamise suunas. Olen imestades tõdenud, mismoodi ma ikka veel püüan esmalt kohanduda. Ka täiesti vastuvõetamatuga! Seejärel ilustada. Kuidas mu enese soovid ja vajadused jäävad otsekui kurgulakke kinni, kui neid otse ja konstruktiivsel viisil pean kuuldavale tooma. Kuidas ma jätangi olulise ütlemata ja kui neid ütlemata sõnu saab liiga palju, kuidas ma need siis valimatult välja paiskan... ja minema torman. Ja kuidas mul siis pärast kahju on ja ma kahtlen, kas tegin ikka õigesti... 

Vaat see on minu teekond. Nüüd olen siiski enese väärtustamises juba palju parem. Viimati ütlesin lausa kõik välja. Jah, enda jaoks tsipake liiga hilja, aga ütlesin. Edasi saab ainult paremaks minna...

(järgneb)

teisipäev, 31. detsember 2019

Tagasivaade

Ma ei oska aastat 2019 üldse hinnata! Ei tea, kas saan seda nimetada heaks aastaks- samas polnud ta ka halb. Ma ei julge seda nimetada ei elumuutvaks ega isegi põnevaks, kuigi ta sisaldas nii üht kui teist. Lihtsalt kõik muutused oli alguse saanud juba kunagi varem ja lõpetamised ei pruugi mahtuda sellesse aastanumbrisse. Kahjuks või õnneks polnud see aasta ka eriliselt kirglik, kuigi erutavaid sündmusi jagus piisavalt. Küllap oli see lihtsalt rahunemise aasta või asjade loomuliku käigu äraootamise aasta.

Olen jälle natuke muutunud.
Ühest küljest olen muutunud palju paindlikumaks, teisest aga mitte enam nii lihtsalt sobituda üritavaks. Need esmapilgul vastandlikud omadused täiendavad teineteist. Paindlikkuse koha pealt- mul on kadunud igasugune huvi kõigest midagi arvata. Tahan jätta teemad, mida täiuslikult ei valda, kus seda ja teist. Nimelt tihtilugu, vaadeldes asju ja olukordi ühest ja teisest vaatenurgast, leian end (veidi) mõistmast mõlemat suunda või seisukohta- juhul, kui need on lahti räägitud arukate inimeste poolt. Muidugi võin ennast ikkagi liigitada rohkem ühe või teise idee toetajaks, sest ma ju tean täpselt, kus asub mu vundament ja kese, kuid minus on kadunud ärritus ja tahe teisi inimesi ümber veenda. Tänapäeva elus on mitmeid dilemmasid. Medalitel pole tihtilugu ainult kaks, vaid ka kolm ja enam külge. Parem jalutan veidi metsas...
 Ja nüüd see sobitumise teema. Kui ma oleksin juba 20-aastaselt teadnud, et ei pea ilmtingimata püüdma sobituda ja seda, et inimesed üldjuhul minu sobitumisest hoolimata ei muutu, oleksin ehk rohkem julgenud mõelda sellele, kes või mis hoopis minule sobib. Nüüd saan aru, et seesama oligi minu osa ka mu abielu ebaõnnestumises. Püüdsin paaniliselt sobituda mulle mittesobivaga. Lausa mõeldamatuga. No ei saa konnast printsi, suudle palju tahad! Ja keda siis ikka süüdistada, kui konn konna kombel kraavi kalpsab? Eks printsessil tule ikka päris prints üles otsida- juhul kui muinasjutus on nii ette nähtud...
Hästi põnev on vahel ujuda päris vastuvoolu. Aga ka julgus öelda selge ei (või jaa), mitte olles nii arulagedalt viisakas ja korrektne, nagu olen harjunud, annab elule uue värvi. Inimesed reeglina austavad seda, kes tunneb oma piire ja ei luba neist üle sõita. Olen seda sel aastal iseäranis selgelt tajunud.

Inimeste maailm.
Ah, kuidas mulle meeldib inimesi imetleda! Selle oskuse on mulle küll andnud terapeuditöö. Kui palju on mu ees järsku avanenud ägedaid naisi ja mehi! Eriliselt olen hakanud südames tunnustama neid, kel avaldunud mingi Jumala poolt kingitud anne. Näiteks meeldib mulle tohutult kui inimese sulg lippab ja ta mõtted on omanäolised, kaunisti kirja pandud, või sellised, mida näiteks mina ei olegi osanud ära sõnastada, mistõttu tunnen lugedes suurt rõõmu ja poolehoidu. Samuti meeldivad mulle sügava sõnumiga laulud, mis panevad kaasa mõtlema ja heldima. Meeldivad hingeminevad muusikapalad, hästi läbikomponeeritud teosed, küps omanäolisus. Samuti meeldivad mulle sisukad ja mõtlemapanevad jutlused, millest saan üles kirjutada mind kõnetanud fraase. Kaasa haaravad intervjuud väga tarkade inimestega, kes suudavad oma sõnumit edastada nii, et ka kuulaja ei tunne ennast rumalana. Või siis kunstnikud, kes maalivad mu hinge rõõmsaks, valides just mind kõnetavaid olustikke ja värve. Kui palju see kõik mulle annab!

Asjade maailm.
Mulle meeldib enda käest küsida, kas ja miks on üks või teine asi vajalik. Olen sel aastal päris jõudsalt liikunud tarbetutest asjadest vabanemise teed ja püüan astuda ka selle suunas, et infomüra mingi vidina vajalikkusest ei minu ega mu laste meelerahuni ei ulatuks. Vahel on see üsna raske. Näiteks praegu on lahti läinud lastele nutikellade ostmise buum. "Kõigil ju on!", hüüab trio kooris ja vaatab vesiste silmadega minu poole. Huvitav, kas mõnel vanemal tekib ka küsimus, milleks on lapsele vajalik nutikell? Minul tekkis ja küsisin. Sammude lugemiseks? Kalorite loendamiseks? Pulsi kontrolliks? Une aktiivsuse jälgimiseks? Et panengi oma lapsele veel ühe mõttetu kiirgava vidina ihu külge, ainult seetõttu, et see on hetkel popp ja saan ehk üldsusele näidata, et mu majanduslik seis seda võimaldab?
Minu lühike "ei" võtab täieliku vastutuse laste pettumuse eest, mida see otsus tekitab. Tean, et pikas perspektiivis täidavad moevooludega kaasajooksikud vaid arukate äriinimeste taskuid. Ja kindlat "ei'd" ju tegelikult austatakse.

Minu Aasta Teole...
... kandideerivad kolm eri kategooria sündmust: 1) Pereteraapia kooli lõpetamine 2) Muhu vannitoa valmimine 3) Helisele 25. sünnipäevaks raamatu kirjutamine
Mulle meeldiks, kui tunneksin kooli lõpetamisest rohkem uhkust ja rõõmu. Et aga töötan sellel alal juba aastaid, juhtus see nagu möödaminnes, olles siiski väga-väga olulise etapi lõpp.
Vannituba ei ehitanud ju tegelikult mina, ses mõttes võtaksin nagu au oma tublilt töömehelt. Samas- suur õunaaeda avanev aken, jalgadega vann paekivist seina ääres, lühtrid ja kindlad värvitoonid, olid just minu kõigutamatu valik. Olen endal üle uhke.
 Raamatu peale mõtlesin juba ammu. Kirjutasin seda pikalt ja pühendunult, ausalt ja läbitunnetatult. Raamatus on Helise lugu esimese eluaasta lõpuni. Usun, et sellele raamatule tuleb veel järg!

Minu Aasta Inimene...
... on muidugi meie pere noorim liige, mu armas lapselaps Ruben, kes nägi ilmavalgust kuuendal novembril. Kohtusin temaga tänagi. Ta vaatas mind targal pilgul, naeratas mitmel korral ja sättis suud midagi ütlema. Küll ma varsti teada saan!

Aasta reis...
... oli kaks nädalat Lanzarottel ja Fuerteventural maailma parimate reisikaaslaste Loviisa, Lisanni ja Karl Johanniga. Lastega on mul tõesti imeliselt vedanud! Ja see reis oli ülivõimas!

Aasta sündmus...
...peaks olema muidugi laulupidu. See oli võimas ja meeldejääv.
Aga minu aasta sündmus oli hoopis üks augustikuine kesköö Muhu saarel, teel koduküla randa. Kogu taevalaotus oli täis miljoneid tähti. Linnutee kiirgas imelist valgust. Kõik oli nii vaikne, ebamaine. Meri peegeldas kogu laotust. Inimeseks olemine sai sel ööl juurde veel ühe nähtamatu mõõtme...
Ah, ma armastan ilusse põimitud vaikust!

Aasta pidu...
... oli isa 70. Valmistasime seda väga põhjalikult ja kogu südamest ette. Slaidiseanss isa elusündmuste ja teda kõnetavate lauludega, mida meie, lapsed ja lapselapsed esitasime, läks kõigile väga hinge. Aga isa on seda kuhjaga väärt!

Aasta sõna...
... on Mannela! Loe eelmist blogipostitust, siis mõistad.

Aasta keskkonnategu...
... on Loviisa ja Lisanni ning nende sõbra prügikorjamise projekt, millega nad pälvisid Saue valla Noore Tegija 2019 tunnustuse, mille pidulik üleandmine toimus novembris Riisiperes. See, kuidas nende tegevus järsku üldsuse vaatevälja sattus, on lihtsalt nii eriline, et ma ei saanud seda siit nimekirjast välja jätta!

Mul on uskumatult vedanud. Millised lapsed, milline pere, millised sõbrad ja sõpruskonnad, kui palju ühiseid imelisi hetki! Matk ümber Viljandi järve, uisutamine Viljandi järvel, mägimatk Põhja-Hispaanias, reis noortekoori klaverisaatjana Londonisse, laulupeotule saabumine Naissaarele, laulupidu, esinemine orelifestivalil, rattamatk Jõgevamaale, nostalgiamatk Valka, venna 40.sünnipäev, kultuuri- ja sõbranna sünnipäevareis Helsingisse... kindlasti unustasin midagi...

Imelik aasta. Samas imeline aasta. Nojah, ja tegelikult ma ju tean ka seda, millest puudust tunnen...



kolmapäev, 26. detsember 2018

Tagasivaade (järg)

Olen endas avastanud hapruse. Usalduse olukordade lahenemise osas. Ja suurema meelekindluse seista oma sisemise "pärisosa" eest.
Sain selle aasta algul ühe vajaliku ja päris valusa õppetunni osaliseks. Nimelt olen paljudelt inimestelt kuulnud õpetust, et teatud olukordades "tuleb eluga edasi minna". Mis suunas ja millises tempos seda teha soovitatakse, on siiani jäänud pisut selgusetuks. Olen nimelt üsna paljusid inimesi näinud tegevat peale "kukkumist" või "languseperioodi" liiga kiireid samme täiesti vales suunas, eemale neist väärtustest, mis elus tegelikult loevad. Vähemasti minu elus loeksid. Kahtlustan väga ühiskonna survet.
Tark ei torma.
Ja ometi hakkasin ka mina peatselt mööduva aasta hakul kobades liikuma suunal, mida arvasin end väga vajavat, uskudes viivuks tõsimeeli, et mõningad mööndused isiklikes tõekspidamistes ei loe midagi. Muidugi lugesid! Õige pea piruetitasin jaanuarikuise jäätunud elumere libedatel lainetel emotsionaalselt kiivakiskuvat soolokava (mille arvasin muide olevat paaristantsu!), kuni käkaskaela pikali prantsatasin, kuklasse puurimas mu nelja lapse imestunud pilgud. See on lugu, millest pigem vaikiksin- kui vaid nii tihti ei juurdleks, kuidas sain ma enesele võtta sellise rolli, mis pole mulle absoluutselt loomupärane! 
Libistan sõrmedega üle vanade elektriküünalde... mõned lambid annavad kahvatupunakat valgust, enamus jäävad aga süttimata. Avastasin hetk tagasi, et neil on veel, ühtedena vähestest, juures Kadrina vanavanemate kodu hõng. Mu süda kiskus hetkeks kokku. Tüdrukud hakkasid mu meeleliigutuse põhjust kuuldes haledalt nutma. Aga mina tundsin jälle todasama paitavat nukrust. 
Mul vedas, et vanaema oli just seesugune nagu oli. Ja vanaisa ka. Nad ei olnud kaugeltki ideaalne paar, aga moodustasid ometigi mingi kummalise terviku, mis minu lapsemaailmale pakkus just sel viisil vajalikku turvalisust. Kummaline. Istun praegugi mõtetes nende kitsa köögilaua ääres, vanaema toimetamas pliidi juures. Headust ja juttu jagub kauemaks. Ja suures toas on jõulukuusk. Kirjude nõuka-aegsete ehetega. Needsamad elektriküünlad...
Ma valetasin üle-eelmises lõigus, et sobimatu roll pole mulle loomupärane. Õigupoolest olen nii mõnegi säärase oma õlule võtnud ja lausa maratone läbinud. Samas ei ole ma kindel, et alustades algusest, oskaksin valida teisiti. Kõik mu valikud on tehtud südame järgi. Kui tunnistaksin need läbinisti valedeks, tunnistaksin valeks ka iseenda, kogu mind ümbritseva maailma ja selle lõputu hea, mis on mu ellu tulnud sobivais rollides, mida ei ole samuti vähe ja mis on kindlalt põimunud nende paari sobimatuga. Seetõttu loeksin õnne valemi toimimise teadlike valikute ja juhuslike vedamiste protsentideks viiskümmend-viiskümmend. Kõik ei ole enda teha.
Mulle meeldib tohutult jälgida Helist. Teda ümbritsevas maailmas võib olla täielik tohuvabohu, mingil müstilisel viisil suudab ta end sellest kõigest piisaval distantsil hoida, mõjumata ometigi ebaviisakalt kaugena või äraolevana. Minu "paitava nukruse" koha peal on temal täielik "chill". Tunnen, kuidas ta mind ja teisi me pereliikmeid armastab, toetab ja mõistab, kaotamata samas selles hoidmises hetkekski iseennast. Kuigi me ei ela üheskoos, on ta otsekui alati siin.
Ahjaa, lõpetuseks meenub üks suhteliselt ebameeldiv sündmus veebruarikuust. Kirjutasin sellest oma sõbrapäeva postituses. Just Helis oli see, tänu kellele jäid mul suuremad ebameeldivused kogemata. Helise tegutsemine õpetas mulle, et vahel lihtsalt tuleb teiste eludesse sekkuda. Küsimata. Nii möödaminnes. Aga midagi sellist suudab korda saata ainult tõeline Noor Daam.
Kokkuvõtvalt oli 2018. aasta põnev ja õnnelik. Minu ümber on endiselt fantastilised inimesed. Jumala õnnistus tundub olevat minuga igal päeval. Olen lõpmata tänulik.

Kui nüüd saaks veel... TANTSIDA! (Uusaastasoov)


laupäev, 22. detsember 2018

Tagasivaade

Mõtlesin, et heidan juba praegu tagasipilgu sellele hoogsalt viimast kuud käivale 2018. aastale. Tõsi, võimalik, et aasta sündmus on veel toimumata, aasta inimesega kohtumata, aasta nalja üle naermata ning aasta tegu tegemata- aga seda kõike saab ju siia ka hiljem lisada!
Esimese asjana meenub mulle 2018. aasta pikk ja imeline suvi. Meie perel möödus see, nagu ikka tavaks, kaunil Muhumaal. Sel aastal suvitas meiega esmakordselt ka väike Otto. Otto sünd liigitub ühtlasi vaieldamatult Aasta Sündmuseks 2018. Tema kaudu lisandus minu elu rollikaardile ka uus staatus.
Muhus oli mõnekuine Otto tõeline supelsaks, sukeldudes lainetesse lausa kolmes erinevas rannas- ja mitte vaid ühe korra!
Kolmikutest ma mitte ei räägigi! Nende tavaline taks oli kolm-neli ujumiskorda päevas, umbkaudu tund korraga. Ja ikka koos sõpradest naabri- kolmikutega. Mul ei ole sõnu jagamaks seda rõõmu, mida nägin kõigis kuues kriimulises ja päevitunud näolapis. Mõnu, mida tekitab pikkade suvepäevade jooksul üheskoos mängimine, siia-sinna tormamine, jalgrattaga kihutamine, heinapallidel turnimine või lihtsalt jutuvestmine, oli mulle kui emale tohutult südantsoojendav. Ma ju tean, et need suved ei unune.
Järgmisena meenuvad mulle sellest aastast mitmed kaunid reisil- olgu siis lastega Maltal, naiste matkaklubiga Türgis Lüükia radadel, neidudekoori klaverisaatjana Norras Bergenis või sõprade seltsis Korsika saarel. Reisid ei ole minu jaoks peaaegu mitte kunagi puhkus. Seetõttu ei püstitagi ma enesele küsimust, kas ma tahan reisida- ma lihtsalt pean reisima. See on eluviis, mida võib pealkirjastada kas "ärahüpeteks" rutiinist või muul sarnasel viisil, kuid mis on alati seotud ka füüsilise või vaimse pingutusega. Ilmselgelt minulik.
Matkad on samuti mõnusad. Uue servakese Valga- ja teise Võrumaad avastasime näiteks suvelõpu rattamatkal. Ja kus sai alles roobasteed mööda vuhinal alla orgu otse lehmakarja keskele kihutatud! Mis sest, et vale tee...

Kõigest eelnevalt kirjeldatust hoolimata on minus maad võtnud mingi eriskummaline üksindus. Füüsiliselt ei ole ma ju peaaegu kunagi üksinda. Aga see üksindus ei olegi füüsiline, vaid tuleb kusagilt minu seest, asetades mind mingile veidrale distantsile, otsekui vaatlejaks. Muide, see ei ole üldsegi ebamugav positsioon, vastupidi. Selles olekus on mu ümber õhku. Kui varem kogesin sageli üsna äärmuslikke emotsioone, siis nüüd tunnen väiksemal emotsionaalsel skaalal väga sügavaid tundeid. Minu tunnetele on tekkinud ruumi.
Näiteks olen avastanud paitava nurkuse. See on mu enda poolt välja mõeldud termin, tähistamaks armastuse seisundit, kui puudub selge armastuse objekt, on aga lõpmata palju inimesi ja olukordi, mis tekitanuna tänu-, imetlus- või heldimustunnet ja põimituna südantpitsitavasse igatsuse õrna loori peegeldab tagasi üliausat reaalsust, asetades sind ühtlasi iseendale arstiks, hoolitsejaks või aitajaks. Paitava nukruse seisundis ei ole eitust, kauplemist, eneseupitamist või kaksipidi mõtlemist.
Mina olen lihtsalt mina.
(järgneb)




laupäev, 31. detsember 2016

Kokkuvõte 2016

Möödunud aastale tagasi vaadates valdavad mind üsna eriskummalised tunded. Ometi ei ole ükski neist niivõrd intensiivne, kui eelmise aasta sama aja postituses: http://maris74.blogspot.com.ee/2015/12/2015.html. Pigem võiks peagi lõppevat 2016.aastat lugeda teatud selginemise ja rahunemise aastaks, mil olen vist päris edukalt ära õppinud loobumise ja leppimise nende asjade (ja inimeste) suhtes, mida muuta ei saa (või kes muutuda ei soovi), omandades ühtlasi oskuse kehtestada piire ning leides julguse oma ootustest ja vajadustest ning nende pinnalt esile kerkivatest tunnetest ausalt, otsekoheselt ja mitte järeleandmisi tehes rääkida. See on küll mõningail juhtudel lõppenud vihastamiste ning konfliktidega, kuid mulle endale palju tervislikum.
Minus peitus varasematel aastatel päris korralik annus kilpkonna. Ehkki mõistuse hääl rääkis teatud puhkudel üht ja üsna arusaadavat keelt, armastasin tõmbuda kogu oma tunnete tulvaga kaitsva kilbi alla, et seal südamevärinal aegade paranemist oodata. "Lahtised otsad" tekitasid mingi eriskummalise kindluse, andmata ümbritsevale mingitki selgust mu tõelistest väärtushinnangutest ning mulle enesele vastust küsimusele "miks?"
Ülalmainitu kehtis pikalt nii töö kui paraku eraelu kohta ja väsitas väga.
Olin "vabatahtlik" igal rindel, mulle esitati nõudmisi ja mõnikord ka kiideti, kuid iialgi ei saanud ma oma töö eest väärilist tasu. Maksin nurisemata peale töötundide eest ja kandsin korraga mõlema vanema vastutusrikast  rolli (õnneks mitte majanduslikult!). Kuid ärge haletsege mind! Olin küll hästi tubli, tegelikult aga ohvristasin end süsteemselt, andmata aru, kelle elu õigupoolest elan. Uuel aastal hakkan end väga hoidma. Luban seda teistelgi teha.
Milline siis oli läinud aasta?
- Laste koolimineku aasta. Neil on ülivõrdes armas kool. Iga hommik algab palvusega, mis aitab päevale rahulikult vastu minna. Kui vähegi võimalik, osalen neis isegi ning tunnen, et saan sedakaudu üha lähemale Jumala rahule. Õpetajad on imelised (eriti, kui meenutada võrdluseks mõningaid lasteaia kasvatajaid). Selles koolis ei karjuta kunagi.
Ometi hakkasid lapsed aasta lõppedes ilmutama üleväsimuse märke. Päevade kaupa kollektiivis viibida pole naljaasi. Ka klassid pole just kõige väiksemad (minu meelest oleks sobilik 12-15 last).
- Helise "pesast väljalendamise" aasta. See juhtus tegelikult juba suve lõpul, kuid päris oma kodu said nad N-iga nüüd, vahetult enne jõule. Mul on selle üle ääretult hea meel (kuigi väike harduseklomp tuleb siiski kurku. Kolisime ju siia majja täpselt siis, kui Helis oli sama vana, kui kolmikud praegu, esimese klassi talvel. Aeg lendab...). Ometi mõistan ja pooldan eri põlvkondade eraldielamist. Muide- Helis elab väga lähedal, autoga 3-4 minutit! Meie maja juurest viib tema maja juurde ka uus rattatee, rattaga väntab sinna 10-15 minutit! Super, kas pole?
- Minu järjekordsete õpingute alustamise aasta. Sedapuhku võtsin ette süsteemse pereteraapia. Pole vast vaja mainidagi, et see valdkond on mind võrratult palju aidanud, avades silmad meie suguvõsas esinevate suhtemustrite osas ning minu võimaluste osas neid oma elus vajadusel muuta või katkestada. See kõik on nii võrratult põnev!
- Muhu kauni suve maasikate ja õuna-aasta! Naudingud merest ja vaikusest. Sõprade külaskäigud. Kujutlustes võiks nüüd koduküla randa purjetada üks "rahalaev", puurkaevu ja vannitoa tarvis. Muuga saan ka ise hakkama!
- Rattasõidu-aasta. Seitse erinevat väljasõitu, neist kaks koos lastega. On tõeline vedamine omada seesuguseid sõpru! Üksi ei teeks midagi säärast ealeski.
- Veidi sai ka reisitud. Reisimine on üks asi, mida südamest armastan- nii üksi kui hea seltskonnaga. Need kolm selleaastast reisi olid lihtsalt imelised! (Varsti saab jälle!)
Soovin, et algav aasta rahulik ja õnnelik! Et mu lähedased, sõbrad ja ma ise oleksime terved ja eluterved! Et meil kõigil oleks palju armastust ja et oskaksime märgata seda head, mis meil täna olemas! Jumala ligiolu nüüd ja igavesti!

kolmapäev, 23. detsember 2015

2015

Aasta 2015 jääb minu mälestustelaekasse üsna erinevate, kuid eranditult ülitugevate märksõnadega.
Hullumeelselt raske on neist esimene. Ei, ma ei pea siinkohal silmas seda, mida ehk mu blogi lugedes võiks eeldada- jah, ka eraelu, töö ja õpingute ühildamine on olnud mõneti vaevarikas, kuid ülekaalukalt kõige piinarikkam on olnud jõuliselt pinnalekerkinud sisemise valu teadvustamine ning sellega toimetulek- olukorras, kus toetuda pole ühelegi inimesele peale iseenda.
"Mille peale sa üldse loodad, kui sul Jumalat ei ole, ja mida sa kardad, kui sul ta on?" See on ilus lause ning minu motoks juba mitu head aastat. Äkki just seetõttu olen tulnud toime ka selle aastaga, mis on proovile pannud kõik, mida siiani pidasin oma tugevuseks, mis on märkimisväärselt nihutanud mu taluvuse piire ning andnud võimaluse taas imestada inimese lõputu kohanemisvõime üle ning mis on taustamürast hoolimata paotanud mulle ukse oma isiklike ootuste ja vajaduste maailma. Ma ei teadnudki, et on olemas üsna rasvane piir, märgistamaks sissepääsu minu pühapaikadesse ja et olen lubanud seda nii mõnelgi porisel saapapaaril valusalt ületada. Ma ei teadnud ka seda, et tohin seda kõike taludes olla nõrk ja tunda tundeid. Raudne leedi minus taganes hapra naise kahvatuks varjuks. Haavatavuse näitamisest sai uus tugevus. Ja ma ei nurise! Tõsi, praegu ei saa ma ehk aru, milleks oli vaja tervet aastat mu elust, et kellegi teise tõde üritaks päev-päevalt seada kahtluse alla minu sobivuse, kõlblikkuse, piisavuse...
Aga just siit jõuangi selle aasta teise valdava märksõnani, milleks on mõistmine. Olen jõudnud veendumusele, et kõik inimesed on põhiolemuselt head. Igas käänulisele teele sattunud täiskasvanus võib näha tema maailmataju haavatud lapsena, mida ta lihtsalt ei oska eneses peita, mida ta väljendab just sel moel, mis tundub talle enesele turvaline, kuid mida kaasteelised võivad kogeda vastupidiselt- hoopiski mitte positiivsel moel. Te ju teate, kuidas vahel hakkab väike poiss, kes on haiget saanud, oma ema lööma? Muidugi tahaks ta tegelikult pugeda turvalisse sülle, see aga vallandaks pisarad, mida väikene mees kogu hingest peita üritab. Tark ema loomulikult ei karista. Ta võidab kallistusega lapse usalduse ja müür, mis puruneb esimese pojast vallandunud nuuksega, kui too oma sasipea ema kaenlasse surub, jääb ka meheeas tema kallite poolt hõlpsasti ületatavaks.
Niisiis- olen hakanud püüdma mõista ja loobuda kergekäelisest hinnangute andmisest. Kõige raskem on seda teha lähisuhetes, sest siin astub tihtilugu mängu ka see haavatud laps, kes elab minu sees. Ja siis ei käitu ma enam sel viisil nagu võib minust, igapäevaselt inimhingedega töötavast täiskasvanud naisest eeldada. Mõistetagu mindki.
Kolmas märksõna, õigupoolest turvaelement, mida kogu lõppeva aasta endas olen kandnud ja mida mulle väljastpoolt kummalisel kombel just siis meelde on tuletatud, kui olen parasjagu nõrkemas, on naiselikkuse jõud. Ärge ajage seda segi raudse leediga, keda postituse algul mainisin! Naiselikkuse jõud ei ole kogetav väljaspoole kiirgava tugevusena, see on pigem nagu aastate ja elukogemusega täidetud anum, kust rahumeelselt ammutada seda, mida varem harjutud välismaailmast kätte võitlema. Inimestelt, kes ei suuda või ei oska su ootusi täita.
Ma ei tahaks enam sellist aastat. Aga ma ei oleks soovinud seda ka vahele jätta. Selles aastas oli palju ilu, palju avastamist, palju lapselikkust, mängulisust, minnalaskmist. Oli ka palju pisaraid, ahastust, käegalöömist, vältimist ning enesepettust. Olen lõpmata tänulik oma neljale lapsele, kellest igaüks vääriks tegelaskuju paksus raamatus, kes oma siiruses ja eheduses olid mulle suurimateks õpetajateks ja suunanäitajateks ja kellele nii mõnelgi hullumeelsemal perioodil sain (loodetavasti märkamatult) toetuda.
Lõpetuseks tahaksin neile, kes on abielus või kooselus, panna südamele üht- kui üks teist ütleb, et tal on valus, siis nii see ka on. Ja tema valu ei ole vaid tema probleem, vaid teie mõlema. Mäletate- heas ja halvas... Homme tähistab kristlik maailm Lunastaja sündi. Tema kandis risti meie kõikide eest. Kuidas elame meie? Mõelgem hetkeks...ja siis mingem palugem andeks. Kuniks veel jõuab.
Häid jõule.


neljapäev, 1. jaanuar 2015

2015

Olen olnud oma abikaasaga koos peaaegu poole oma seni elatud elust. Suvel saanuks kakskümmend aastat.
Alanud aastast aga jätkame oma eluradu eraldi.
Minu jaoks on kristlik abielu olnud alati püha ja puutumatu. See tähendab eluaegset otsust, läbikaalutletud lubadust jagada muresid ja rõõme, õnne ja õnnetust, üheskoos seista vastu eluraskustele, toeks teineteise jäägitu usaldus.
Aga alati ei lähe kõik nii nagu loodad või eeldad.
Võib juhtuda, et teine hakkab arenema sinust risti vastupidises suunas. Peres, kus kasvab mitu väikest last ning jõuvarud tihtilugu otsakorral, juhtub see tavaliselt märkamatult. Igapäev ei ole klantspilt, kust vaatavad vastu kasitud ja naeratavad poisid-plikad. Needsamad, jah täpselt needsamad ilusad lapsukesed keeravad kodu minutitega pahupidi, jalutavad poriste kummikutega üle toa, pühivad oma rasvased näpud su äsjapestud kampsunile, on alalõpmata kättpidi millegi keelatu või karvupidi teineteise küljes, needsamad elu õiekesed võivad ööde kaupa köhida või oksendada, üleväsimusest või halva tuju tõttu kõik oma registrid valla päästa ning headel päevadel lihtsalt muukui järel käia ning küsida, uurida, puurida, nõuda- tüütuseni...
Normaalne, üleelatav periood? Paraku mitte kõigile...
Tänapäev ilustab hedonistlikku elustiili. Miski ei tohiks tulla vaevaga. Kõigest peab tundma vaid mõnu. Tee seda, mis sulle meeldib! Ela tänases päevas! Naudi!
Tee järjest pikemaid tööpäevi, määra õhtudki täis kohtumisi ja puhkepäevad täida hilisõhtuteni kestvate koosviibimistega. Sõida palju ringi. Tutvu uute inimestega, puhka! Küll näed, kuidas kodu hakkab tunduma üks hall ja igav paik, kus kondab ringi vaid üks väsinud ja tujutu inimvare. Kus muutud kõikide jaoks üha võõramaks. Kuni jõuab kätte see hetk, kus ühed huuled suudavad sosistada vaid "mine!"... kuuldes seejärel tagantselja ukse klõpsatust.
Ja ongi kõik.
Ma ei eitagi enese "kaassüüd". Jah, ma ei olnud viimastel aastatel naisena olemas. Ei jaksanud märgata. Vajasin ise abi. Selle koha peal pidanuks seadma kaks tooli vastakuti ja rääkima.
Minu vastasolev tool jäi aga tühjaks.
Mind paneb imestama, kui raskeks võib oma ilusa elu elada! Oleks nagu kõik, mida õnneks vaja- aga ikka tahaks rohkem, tahaks teisiti. Või... ei tea, mida üldse tahetakse.
Sügisel astusin Tartusse õppima eriala, mis õpetab toime tulema inimese hingega. See on parim, mis minuga peale trio sündi on juhtunud. Sest eelkõige õppisin aitama iseennast. Nüüd tean, kui palju on mu elus kõigest hoolimata imelist ja head! Kuidas mind on hoitud! Ja mis kõige tähtsam- et ka kõige sügavamas "augus" ei ole ma kunagi üksi...
Pidin sellest rääkima. Muidu ei saaks ma seda blogi siin jätkata.





reede, 3. jaanuar 2014

Uueks aastaks

2013. aasta on minevik. Minu jaoks oli see aasta sündmusterohke.
* Lumerohketel talvekuudel õpetasin Jossi suusatama, ehitasime aeda tohutu lumekindluse, kihutasime mägedest nii kelgu, kui snowtube´iga. Nautisime talve täiel rinnal!
* Aprillis läbisin esimest korda Scoutsrännaku
* Mais käisin ida ja kagu Läti avastusretkel
* Juunis toimus teine Eesti-Rootsi laulupidu (esimene oli 80 aastat tagasi)
* Helis lõpetas gümnaasiumi ja astus Tartu Ülikooli
* Juulis sõitsime kaks nädalat perega  Põhja-Norras ringi. Nordkapp, Lofoodid ja palju muid kauneid kohti jättis unustamatu mulje, kuigi ilmad olid väga jahedad. Kolmikud on super-reisisellid!
* Külastasime Eesti saartest Pakrit, Naissaart, Saare- ja Muhumaad.
* Selleaastane jalgrattamatk viis läbi Gauja rahvuspargi Lätis. Oli ülivahva- nagu alati!
* Oktoobris käisin taaskord palverännakul Pühal Maal. Helisega. Võimas.
* Novembris aga külastasin üle kümne aasta Peterburi linna. Jälle üks ääretult meeldejääv reis. Boonusena ootab mind nüüd Ermitaazis kaks lemmikmaali!
* Detsembris mängisin üle kuue aasta orelil soolokontserdi. Olgugi, et vaid pooltund, oli see minu jaoks laste kõrvalt tõsine eneseületamine, mis väärib tunnustust ja annab indu edasisekski pingutuseks.
* Oli ka paar Soome ja Rootsi trippi, neist üks, veebruarikuine lühireis Stokholmi vajab samuti oma toreduse tõttu äramärkimist. Olen üliväga tänulik, et mu kõrval on nii palju imelisi inimesi!

Samas esineb aga liiga tihti päevi, mil tunnen end otsekui "kokku jooksnuna". Enamasti on "süüdi" elu korraldamatus, liiga kõrged nõudmised iseenesele ja teistele, mitte-avatud inimsuhted, möödarääkimine ning paljud teised üliväsitavad pisiasjad. Seetõttu olekski ehk aeg mõnda olulist asja paremaks muutmise eesmärgil meelde tuletada, paludes sealjuures Kõigevägevama toetust- sest teatavasti on enese ja oma harjumuste muutmine üks raskemaid väljakutseid inimese elus. Siiski- proovida tasub!
* Soovin lõpuks ometi õppida aega planeerima. Nii kohale- kui valmisjõudmise mõttes.
- Õigeaegne kohalejõudmine on tihtilugu lausa ületamatu probleem. Eriti, kui läheme koos lastega. Eriti, kui läheme varahommikul. Ma lihtsalt ei ole suutnud asju nii korraldada, et meie auto õigeaegselt, lapsed kenasti peal ning kõik asjad kaasas, koduväravast välja tagurdaks. Toa suur seinakell on kõvasti ees. Ühest küljest on see otsekui lohutus- küllap on siiski veel veidike aega. Kuid enamasti ei jagu lootust kauaks- autokell näitab sõitma hakates ikkagi halastamatut hiljaksjäämist. Nuta või naera!
 Laste minekuvalmis seadmiseks kulub poolteist tundi. Tunnist ei piisa. Jäägu see mulle meelde!
- Tööde valmisjõudmisega on raskem. Valmistan oma etteasteid laste kõrvalt nii hästi-halvasti, kui suudan, enamasti öötundidest. Pingelisel perioodil tekkib suure väsimuse tõttu soov "mütsiga lüüa", mängides "vana rasva pealt". See võib, aga ei pruugi õnnestuda ning on seotud asjatu närvikuluga. Mitte- perfektne tulemus tekitab pettumuse isegi siis, kui kuulajad kiidavad.
Niisiis- enne pingelist perioodi alustan ettevalmistamisega varakult. Enne tähtsaid etteasteid mängin ka selle läbi, mida arvan kindlalt oskavat.
* Soovin loobuda õhtustest õgimistest. Hommikul suudan end kontrollida. Lõunal samuti. Aga õhtud on lausa katastroofilised! Nimetagu psühholoogid seda armastuse puudumiseks või milleks tahes, sellest kohutavast kombest tuleb lahti saada!
Vasardagu mul nüüdsest alati enne külmkapi avamist peas küsimus "kas su kõht on ikka päriselt tühi?" Enamasti ei ole...
* Soovin laste peale mitte ärrituda. Tihti tuleb ärritus põhjusest, mida oleksin suutnud ära hoida. Võtame või olukorra, kus meil on kiire, kuid  trio ei tegutse piisava entusiasmiga (loe: istuvad põrandal ja mängivad). Tegelikult riidlen antud olukorras oma saamatuse üle aega planeerida (loe punkti "kohalejõudmine")! Väga harva on põhjus milleski muus.
* Soovin muutuda enesekindlamaks ja julgemalt oma arvamust väljendada.
* Soovin õppida inglise- ja täiendada rootsi keelt. Jätkugu mul ometi järjekindlust!
* Õnnetunne ei tule väljastpoolt, vaid inimese enda seest! Tulgu see mulle meelde ka raskematel aegadel!
* Ja lõpuks kõige olulisem- saatku Jumal mind ja mu peret kõigis meie tegemistes!