Jänesed

 Meie aias olid juba täna käinud jänesed, Vaiksele Laupäevale kohaselt väga vaikselt, aga siiski ka veidike vallatult. 

Kui Otto ja Ruben meie juurde jõudsid, olid jänkud ühe kirja peegli vahele pistnud. Kiri ütles, et üllatused on kuuris. Nii vahva oli vaadata, kuidas kaks väikemeest kuuri poole vudisid. Meie Helise ja trioga püsisime vaevu sabas. 

Aga kuuris oli vaid üks imetilluke šokolaadijänku. Ja uus kiri, mis juhatas, et üllatus on hoopis järgmises kohas. Kus teda jälle ei olnud! Oli taas šokolaadijänku ja kiri, mis juhatas kolmandasse kohta. Sealt neljandasse, viiendasse ja nii edasi. Väikemehed muudkui vudisid, meie nende kannul. No on alles jänkud!

Lõpuks tulid muidugi ka üllatused. Ja siis läksime tuppa ja värvisime kõik koos mune. Poiste õhkamine, et “see kõik oli nii tore” tegi mulle ja triole palju rõõmu. Usun, et jänkudki itsitasid rahulolevalt põõsas! 

Kooli-, ei, kirikukiusamine

Vaikne nädal. Palve- mitte vihameelne.

 Laste koolis oli kiusamisjuhtum. Kui see avalikuks tuli, reageeriti sellele väga tõsiselt. Toimus mitmeid arutelusid. Lapsevanemad saavad siiani iganädalasi ülevaateid, kuidas on läinud. Nüüd lähebki paremini. Kohe täitsa hästi. 

Kõige tähtsam asi, mis mulle sellest kiusamisvastasest sekkumistööst meelde jäi, on see, et kõige suurem vastutus on vaikijail. 

Kiusajaid on tavaliselt paar-kolm. Tihti on üks põhikiusajaks, teised on tema jüngrid. Mõni julge või suurema õiglusetundega võib proovida kiusatavat kaitsta, kuid sellega riskib ta ise kiusatud saada. Kõige suurema nn halli ala moodustavad need, kes ei sekku. Vaikijad. Nad mõtlevad, et milleks, neil on ju kõik hästi. Nad ei õigusta küll kiusamist, aga samas ei väljenda ka oma meelsust. Ja see on suurim viga. Nii saab kiusamine lõputult jätkuda.

Kui me kõik hakkaksime koheselt vastu, kui kellegi kiusamist näeme, ei oleks kiusamine võimalik. Kui kõik ütleksid valjuhäälselt “stopp”, ei saaks vägivald eskaleeruda. 

Miks ma seda kirjutan? Põhjus on lihtne. Kaks vaimulikku on millegipärast võtnud oma südameasjaks minu abikaasa hävitamise. Nende nimed on Jaan Nuga ja Ivo Pill💊. Ma ei saa aru, miks nad seda teevad. Mu abikaasa pole neile kummalegi midagi halba teinud. 

Need kaks käituvad aga ehtsate koolikiusajatena, lubades endale avalikus ruumis minu abikaasa kohta nii räigeid kommentaare, et sellest tuleb kindlalt kohtukeiss. Paar prouat kirikust üritavad neid sealsamas keskkonnas iga hinna eest vaigistada või teisiti mõtlema panna, aga iga nende kommentaari peale tuleb tohutu oopus uut sildistamist ja sõimu. Hoopis parem oleks, kui nad ei kirjutaks. 

Samas - reageerima peab. Peaksid need, kelle sõnadel on kaalu. Ja loomulikult mitte sotsiaalmeedias. Reageerima ei peaks mitte ainult minu abikaasa austajad ja poolehoidjad, vaid ka need, kes lihtsalt loevad ja mõistavad, et sellist käitumist ei saa mingil juhul tolereerida, kes taipavad, et sellisel moel ei avaldata ka mingit meelsust, kui see peaks ikka veel vajalik olema. Reageerima peaksid kõik intelligentsed inimesed, kellele läheb Eesti vaimulikkond korda. 

Olen üha enam vihakõne seaduse poolt, sest kuidagi peab ju sääraseid pimesi vihkajaid ja ilma igasuguse pidurdusprotsessita isikuid ohjama! Inimestel ei saa olla karistamatuse tunnet.  

Meil on aga praegu, vaikse nädala algul kaks valikut. Peame solvangud alla neelama. Või kohtusse pöörduma. Ilmselt valime viimase. Siiani ei ütle keegi, et mehed, lõpetage, nii ei tehta. Ja nad ise ei kavatsegi lõpetada. Irvitavad vaid. 

Olen hämmeldunud ja nõutu.

Räuskamisest ja muust

Kirik peaks olema mitmekesine, mitte hävitav

Huvitav, kas varsti läheb kirikusiseseks sõjaks? Või lahenevad asjad siiski väärikalt?

Üritan küll võimalikult vähe sotsiaalmeedias skrollida, aga ikka on üht-teist silma jäänud. Kasvõi näiteks see, et Tartu Jaani kogudus jäeti ristitee marsruudist välja, kuna sealsel (nais)õpetajal on väidetavalt abielu mõistest teistsugused arusaamad, kui osade arvates tohiks. Või et tuleks viivitamatut kusagilt välja astuda või kellegagi koheselt sõprus lõpetada - jah, pean silmas Soome kahe erineva abielukäsitluse arutelulauale jõudmist.

Kõik oleks okei, kui olekski kaks tasakaalukat arvamust, üks konservatiisvsem, teine liberaalsem. Mõlemad oma põhjenduste ja argumentidega. Paraku on aga praegune olukord selline, et üks osapool ei tohiks justkui midagi arvata, teisele poolele on aga vastase aadressil lubatud kõik - räuskamine, roppused, sõim. Seda saab karistamatult teha, sest mitte keegi, kes saaks ja kelle sõnadel oleks kaalu, ei sekku. Mida ja kuidas saaks sellises olukorras tõsiselt võtta?

Jah, muidugi on ka ses teises leeris räuskajaid märgatav vähemus, enamalt jaolt need, kes ametialaste saavutustega eriti silma ei paista. Ometi suudavad seesugused olla tõrvatilkadeks, kelle tõttu ka tasakaalukad arutelud lugemata jäävad ning kelle tõttu ei ole diskussioon isegi mitte võimalik, kuna sealt tuleb vaid arutuid hoope, mida nimetatakse muide vägivallaks. Toon näite:

Mees ütleb naisele peretüli käigus “igavene lits selline”. (Tüli pole naise üleaisalöömisest.) Kas siinkohal oleks kohta dialoogile à la “ausõna, ma ei ole lits” vms? Ei ole ju! Tegu on sõnalise vägivallaga. Igasugune edasine diskusioon viiks kursi mehe meelepahalt naise suunal täielikult moonutatud rajale. 

Miks peaksid siis haritud inimesed vaidlema inimgrupiga, kes kirjutavad sotsiaalmeedias, et homod on “igavesed p…d”? Teades, et seda loevad ka igati toredad inimesed teisest sättumusest ja see teeb neile haiget. See ei ole ju sel juhul enam arutelu teemal, kas lubada homoabielud või mitte. Vähe sellest, sellised väljaütlemised ka välistavad nimetatud arutelud! Ka siinkohal on tegu vägivallaga. Miks on selline asi lubatud ja keegi ei sekku?

Kui inimene hakkab teist inimest paika panema, kui ta teeb seda avalikult ja mitteadekvaatsete sõnadega, kui tema tekst on mõnitav või alandav, kui ta sildistab või mõistab kohut, siis see inimene ei vahenda Jumala sõna. Siin ei tohiks olla mingit kahetimõistetavust. Kurjus on kurjus.

Kõige rohkem näib köitvat ikkagi see va “allapoole naba” teema. Nojaa, ka minu kui pereterapeudi jaoks on suhete teemad põnevad. Inimloomus tervikunagi pakub üha laiemat avastamisrõõmu. Ometi ei huvita mind absoluutselt, kes kellega voodit jagab. Mind ei veena loosungid, et lahutada ei tohi ja et homoseksuaalsus on haigus, millest tuleb “terveks ravida”. Mis mõttes? Selles teemas ei saagi olla ühest tõde. Eriti veel nii hinnangulist! Iga inimene on erinev ja eriline. Need on inspireerivad tööd inimeste õnne ja hingerahu nimel. 

Kõige ohtlikum on nn piibliga pähe lajatamine. Need argumendid, mis sel moel toimides esile kerkivad, on me praeguse ajastu ja elu-olu kontekstis tihtilugu nii jaburad, et naeruvääristavad kogu kirikliku pühaduse. Esmalt tahaks ikka vaimselt tervet diskussiooni!

Mulle tuleb aeg-ajalt kirjakasti kellegi pikki piibliteemalisi üllitisi. Olen mõne neist avanud ja lugedes kahe käega peast kinni hoidnud. Viimane seesugune käsitles abielu ja lahutuse teemat. Autor näib väga täpselt teadvat, mis sillutab tee taevasse, mis põrgusse, kusjuures põhjendused on niivõrd primitiivsed ja arhailised, et ei aja isegi naerma. Too isehakanud jumal jätab kogu kremplist nii kohtlase mulje, et hoia ja keela!

Veelgi hullem on aga see, kui sääraste seisukohtade pooldajad pürgivad oma “tõdedega” avalikkuse ette. “Lahutus on kohutav patt” või “lahutusele ei ole ühtegi õigustust” on loosungid, mis panevad inimese, kelle minapilt on niigi mutta tambitud, täielikku suluseisu. Olen isiklikult näinud abielusid, milles esinevast vägivallast ja/või sõltuvushäirest päästaksid vaid kiired jalad ja hea peidupaik. Või kes erinevate nägemuste tõttu suhte osas teineteisel kõri läbi näriksid. Kui see pole argument, mis siis üldse on? “Pääsed ainult siis, kui oma esimese abikaasa juurde tagasi pöördud ja meelt parandad, ühtegi muud pääseteed pole.” Päriselt? Alle-aa!

Ah et lahutada ei tohi? Tohib küll. Muidugi on lastele parimaks variandiks elada koos oma heades suhetes ema ja isaga. Sellest sobivuselt järgmine oleks aga õnnelikud eraldielavad vanemad. Mitte hambad ristis kooseksisteerivad vanemad. Laps tahab näha toimivaid täiskasvanuid, sest siis saab ta ka ise lapsena eakohaselt ja sümptomiteta toimida. Kui minult küsitakse, kas laste pärast tuleks koos elada, vastan alati nii: “jah, loomulikult peaks laste pärast koos elama, see on väga oluline põhjus - aga tehke oma suhe esmalt korda!” Ka lastetutel ja täiskasvanud lastega paaridel ei ei saa ükski inimene käskida “jumala nimel” koos elada. Üks väga lugupeetud vaimulik ütles laulatuseks mõeldud lauluridade “Nüüd, Issand, oled sidunud kaks kätt, kaks südant ühte” kasutamise kohta, et “hakkasin kahtlema, kas kõik käed ja südamed on ikka Issanda poolt ühte seotud…” Või mõne puhul me vaid arvame nii. 

Palju erinevaid vaatenurki. Vähe elutervet disskussiooni. Palju lubamatut.

Kui mu abikaasa ja teised asjassepuutuvad leiavad, et internetis kodukiriku ühe postituse all kommentaariumis tema kohta rippuvad inetused näitavad vaid kirjutaja enda kurjust ja rumalust ja las need olla, siis mina ei saa sellega leppida. Mulle teeb see siiani haiget. Saan sellest sõnumi, et sõimamine, sildistamine, alandamine ja räuskamine on ka kaasvaimulike poolt lubatud, see võib kesta lõputult ja mitte keegi ei sekku. Aga see pole ju okei! Kellegi vaimse tervise seisukohalt mitte. 

See, et tean ka inimesi, kes tegutsevad vaikselt ja süsteemselt, et Jaan elusalt tükkideks rebida või ta hoopis maamuna pealt kaotada, on omaette teema. Eks ma kunagi kirjutan, kui palju kurjust ja viha mõni endas kannab. Ehk annab see patu mõistele ka teise dimensiooni. 

Ma ei tea, mida lõpetuseks öelda. Mu mees on oma viimastes jutlustes ja mõtistlustes mitmel korral viidanud ühe kuulsa kirjaniku ja filosoofi Uxley soovitusele:

“Äkki oleksime teineteisega veidike lahkemad?”

Aga ma ei tea, kas see aitab.

Kirikuõpetaja ja organist

Või pianist ja kitarrist 

 Ütleme nii, et kirikuõpetaja ja organisti liit kõlab üsna loogiliselt. Saame teineteise ameti nüanssidest suurepäraselt aru. Meil on võimalus teineteist toetada. 

Mul on hea kodune ülevaade oma abikaasa jumalateenistuste ja ametitalituste ettevalmistusest. Teda on õnnistatud tohutu ande ja üliterava tunnetusega, mis teeb ta vaimuliku ametis eriliselt armastatuks, kuna ta oskab puudutada inimeste südameid. Mida rohkemat ongi vaja, kui sinu poole pöördutakse põhjatus kurbuses või taevalikus rõõmus? Jumalasõna pakub lootust ja lohutust kurbadel päevadel, kuid toetab ka headel aegadel, jõustab ja õpetab. Jaan on selle vahendamises väga eriline.

Aga see pole veel kõik. Minu abikaasa ei tee eales midagi ülejala, vaid valmistub kõiges väga põhjalikult ette. Enne ametitalitusi võtab ta inimestega kohtumisteks piisavalt aega, kuulab nende lugusid, keskendub eriliselt inimeste annetele ja tugevustele ja vahel saab seeläbi aimu tervete suguvõsade eripäradest. Inspireeriv, kas pole?

Tihti loeb ta mulle oma jutlusi või mõtisklusi ette ja arutleme nende üle. Mina saan omalt poolt mõelda, millise muusikaga oleks need hea kokku põimida. Vahel mängin talle omi heliteoseid, näiteks koraalieelmänge ja ootan kommentaare. Mõnikord musitseerin niisama. Igal nädalal kuulame koos ka tema juhitud Vaimuelu podcaste. Räägime läbiloetud raamatutest või luulekogudest. Tsiteerime. Arutleme inimloomuse erinevate külgede üle. Võib vist öelda küll, et meie kodus valitseb loominguline õhkkond.

Kui aga pöörduda tagasi kirikuõpetaja ja organisti elukutse ühisosa juurde, jätaksin loetlemata kõik need nüansid, mida mina nn taustajõuna peaksin läbi muusika tabama, et ühe või teise kirikliku talituse sõnum veelgi paremini inimesteni jõuaks ning et see emotsionaalselt veelgi rohkem hinge puudutaks ning tooksin  siinkohal välja üheainsa olulise märksõna - kvaliteet. Muud rõhuasetused oleksid liiga spetsiifilised ja ei annnaks siinkohal midagi juurde.

Hindan kvaliteeti väga. Diletantism ajab mind lihtsalt närvi. (Ometi on vahel just need, kelle töös esineb küündimatust, tohutult enesekindlad.) Samuti häirib mind pinnapealsus, ülejala tegemine. Leian, et inimene peaks selle ametikoha peal, milleks ta kutsutud ja seatud on, taotlema kompromissitut professionaalsust. Selles ei saa teha järeleandmisi, ei endale ega teistele. Mina püüan olla see, kes teab, mida ja mis põhjusel teeb ning usun, et kannan tulemuse oma oskuste ja mängu kvaliteediga välja. Õnneks on mul kogu elu olnud õnn töötada enamikuga neist, kes mõtlevad samamoodi. Nagu juba ülalpool mainisin, on üks neist minu abikaasa. Aga ka teised selles kirikus.

Kokkuvõtvalt - kirikuõpetaja ja organist, olles eraelus paar, ei pruugi sugugi tööalaselt sobida, kui nad mõlemad ei taotle oma töös maksimumi. (Vastasel juhul peaksid mõlemad olema diletandid :) )

Miks ma seda kõike kirjutan? Põhjus on lihtne. Meil Eestis märgatakse ja tunnustatakse inimesi üsna vähe.  Seda nii üksikisiku tasandil, perekondades, suguvõsades, erinevates erialagruppides ning lõpuks ka avalikkuse ees. Ikka on lihtsam otsida vigu, teha maha, pisendada või siis jätta meelega lihtsalt märkamata - otsekui ei teaks, ei näeks. See viimane on kõige haigettegevam variant. Meie Jaaniga enesele midagi sellist küll ei luba. Tunnustame teineteist igapäevaselt. Tänagi sain ta suurepäraselt läbikomponeeritud matusekõne üle uhke olla.

Üks kõrvalepõige - mulle tohutult imponeerib, kuidas Jaan teisi inimesi tunnustab. Olles viibinud heal kontserdil või kuulnud suurepärast jutlust või näinud kõrgel tasemel teatrietendust, võtab ta tegijatega ilma mingi probleemita ühendust ja ütleb seda neile. Alati! Olen kõrvalt näinud, kuiväga see inimesi rõõmustab. Samavõrra teeb teda (ja ka mind) nukraks see, kui keegi internetis räuskab, sõimab või solvab. Vahet pole, kas teda ennast või kedagi teist. Lugesime just eile mingit roppustega ülevalatud kirjutist seksuaalvähemuste aadressil ühe kirikuõpetaja poolt ja imestasime, et selline asi on tänapäeval võimalik.  Arvamused võivad ju olla erinevad, kuid pidurdusprotsessid võiksid haritud inimestel ikkagi töötada.

Usun, et kui me ei töötaks Jaaniga just nendel ametikohtadel, kus me töötame - mina veel lisaks psühhoterapeudina, kes samuti päevast päeva inimestega tegeleb - sobiksime ikkagi suurepäraselt. Ometi annab just see nüanss meie suhtele veel ühe mõõtme, ühe olulise ühenduslüli, laiema fookuse ja suurema mõistmise. Me lubame teineteisel areneda, oleme teineteise parimad kriitikud ja seisame armastusega teineteise kõrval kõikides elujuhtumistes, mida meie töö enesega kaasa toob. See on me suhtele suur lisaväärtus.

Mõnikord on

 Mõnikord on puudutus

Hoopis midagi muud

Mõni lause su suust

Kuu udune vine

Me minek kesk külmasid tuuli.

Su tasa liikuvaid huuli

Läbi iilide vaevu märkan

Kuid nagu unes tundes nende sametpinda

Kesktalvest kevadöösse ärkan.

Nii tunnistades armastuse hinda

Veel lähemale nihkun niiskes õues

Arm kevadlilledena pihus

Ootus põues.

Puudutus

 See naine vajab puudutust nagu õhku. 

Õla- ja käsivarred on iseäranis tundlikud. Alustama peaks kaela juurest, liikuma silitades üle õlgade, mööda käsivarsi küünarnukkideni. Mõned korrad võiksid paitused libiseda üle abaluude, seejärel rangluu ümbrusest. Kui puudutused on õrnad, tõusevad ihukarvad nii kätel kui peas.

Miks mind ei puudutata, mõtles ta kord lapsena. See mõte ei olnud põimitud sõnadesse, vaid hüples sihitult kusagil aistingute sfääris, otsides väljapääsu nii jonnakuse kui kurvameelsuse näol. Aga sel ajastul ei puudutatudki. Ainult vanaema julges seda teha. Vanaema käte lõhn on tal siiani meeles. Sealt õhkus toitu, käsitöölõnga ja aiasaadusi. Pisut mõrkjas, aga nii hea. Ei tea, kas vanaema tegelikult mõistiski, mida teeb. Või oli laps talle nii tohutult kallis, et teisiti lihtsalt ei saanud…

Selg, kas vaid lage plats? Eh, oleks see vaid nii! Kaks sõrme, teineteisel pool selgroogu, samm-sammuhaaval, lüli- lülihaaval allapoole liuglemas, ja naine on hetkega seitsmendas taevas. Alaselg tahab süvenemist, anub massaži, aga mõnuleb ka ringlevate paituste rütmis. Ma olen neid puudutusi väärt, näib ta ütlevat. Ja naine nõustub. Nüüd teab ta oma väärtust.

Vahel leidsid aset spontaansed kallid. Aga harva. Taaskohtumised sõpradega küll rõõmustasid, kuid harilikult põrgati teineteisest kohmetult eemale. Aeg-ajalt heideti siiski käed ümber teise. Mina ja sina, noored kondised plikad, oh seda vabanemist, kui igatsusele sai kogemata järele antud… ja polnudki häbi!

Jalad teenivad meid ustavalt läbi elu. Ja kuidas nemadki paitusi ihkavad! Pikad puudutused mööda reisi ja sääri ning veidi tugevama survega üle jalataldade panevad peale päevatööd lihtsalt nurruma. Põlveõndlatest võib olla kõdi, aga miks peakski naeruturtsatusi keelama? Sääremarjad - aiii, kui valusad võivad nad vahel olla ja kuidas nad triikides otsekui sulavad! Peale paitamist võiks nende jalgadega lihtsalt lennata. Ja naine lendabki. Õnnest. 

See oli nõuka aja lõpus. Kõik kukkusid järsku kallistama. Ka võõrad ja soomlased ja isegi vanemad. Kõnelused hõlmasid ühtäkki ka puudutusi, dialoogi võis lõpetada vabastav kalli. Ei, kõik lähenemised polnud siiski meeldivad, aga kuidagi elati needki üle. Piiride kehtestamises osas oldi lihtsalt pisut invaliidistunud. Tuldi ju sellisest ajastust, kus puudutus oli pigem imelik. Kus kehad olid üksteise vastas vaid täistuubitud bussis. Kus puudutused võisid tähendada hoopis valu. Löömist. Ahistamist. Ebaadekvaatsust. 

Hea on lihtsalt kallistada. Pikalt. Liikumatult. Või siis just liikuvalt, vabalt, voolavalt. Armas on ka kaisus lebamine. Väga teineteise vastas. Need on lähedased puudutused. See naine vajab neid nagu õhku. Ja see mees mõistab seda. Tema vajab ka. Nad puudutavad teineteist väga tihti. See on otsekui kompensatsioon möödunu eest. Õigepoolest liiguvad nad alati käsikäes. Autosõidulgi otsib ühe käsi teise oma kiiresti üles. Peopesad on tundlikud. Sõrmede vahelt võib tugevamalt mudida. Pöidlapadigi vajab konkreetset muljumist. Aga käeseljale meeldib kiire ülelibistamine. Vahel on hea tulla selja tagast ja lüüa käed lihtsalt ümber teise keha. Kõik, mis on puudutustega seotud, on imeline.

Tema lapsed kallistavad küll. Nii et vähe pole! Kallistavad teda, kallistavad sõpru, kallistavad vanavanemaid, kallistavad kõiki armsaid inimesi. Nende puudutuse-energia juhib neid õigetel radadel. Nad on puudutustega harjunud. Nad teavad, et armastust saabki väljendada läbi puudutuste. Üksnes sõnadega jääks lahjaks. Paid lapsed, kalli teile.

Tihtilugu võtab ta oma lapselapsed sülle. Tingimusteta. See on ilmselt sama tunne, mis toona ta enda vanaemalgi. Nii tajume juba põlvnemise ja juurte kaudu seda põhjatut armastust, mida me inimestena, lähedastena, sõpradena, kalliste kaasteelistena teineteisele pakkuda saame. Seda juba elutee ei murra!

See naine vajab puudutusi nagu õhku. Ta naeratab. Kallistab. Paitab. Ja õitseb. 

Tema karikas on pilgeni täis. Ah, kui saaks veel ühe suudluse…

Üks tore kontsert

 

Kui ma olin laps, oli mu lemmiklauljaks Ivo Linna. Umbes üheksandast-kümnendast eluaastast ma muudkui käiasin isa lindimakki Rock Hoteli lauludega ja laulsin kaasa, kuni kõik laulud mulle pähe kulusid. 

Minu lemmiklauludeks olid “Skandaal perekonnas”, “Kikilips” ja “Suur lilleaed”. Aga laulu “Sõlmi juustest lahti pael”, teate küll, selles kohas, kus on sõnad “… võtku homme mind või saatan …”, olin alati vait. Kusjuures Jaan väitis täpselt sedasama! 

Nii tore, et Ivo Linna kutsus Jaani ja noh, siis ühtlasi ka mind, oma seitmekümne viienda sünnipäeva kontserdile! Sain sel kontserdil kinnituse, et mul on ikka veel kõik laulud peas. Mu ilus lapsepõlv elustus taas! Juubilar oli endiselt üliheas vormis, nii vokaalselt kui füüsiliselt. 

Kontsert oli väga hästi korraldatud ja läks väga hinge. Laule saatis bändimeeste kõrval keelpilliorkester, mille dirigent Edmar Tuul oli omaette vaatamisväärsus - lihtsalt nii lahe! Ning lõpus, isamaaliste laulude ajal tuli lavale lausa suur koor.

Muide, mul olid igaks juhuks kõrvatropid kaasas, sest käin sellistel ülisuurtel kontsertidel haruharva ja valjut muusikat ei talu, aga neid ei läinudki tarvis! Mõne laulu ajal läks hoopis taskurätikut. 

On see Iff ikka üks andekas ja vahva Muhu mees! 

Emakeelest

Ma pole kunagi mõelnud, et need esimesed sõnad, mida mu lapsed kunagi kuuldavale tõid, olid minu huulilt üles nopitud, olid kordi järele aimatud, olid pisikeste pingutustega omale suupäraseks sätitud, olid ema keeles. 

Kui sõnad selged, pugesid nende peakestesse emakeelsed mõtted, esialgu vaid esmavajaduste katketena, hiljem juba ilus iseeneses. Mäletan ka seda aega. Mõelda vaid, me toome emakeeles esile õnnetunde ja õnnetuks olemise, rõõmu ja valu, armastuse ja viha. Esmalt sünnib see nappide vahenditega, siis aga üha väljendusrikkamalt, kuni miski vormub mõne andeka sulest lausa sõna-säravaks kunstiteoseks. 

Ma jumaldan ilusat eesti keelt, lõpuni viimistletud mõtteid, sõna puudutust. Mind inspireerivad erinevad hääletämbrid, väikesed erilised nüansid teatud sõnade kasutamises või nende häälduses, rõhuasetused.

 Meie emakeelel, nagu ka teistel keeltel on vorm ja sisu, kõla ja tähendus. Näiteks toob puhta diktsiooniga loetud luuletus esile keele voolavuse ja omapära. Eesti keel on sel puhul nagu ülikonnastatud noormees - või ballikleidis neiu - särav ja kaunikõlaline. Sama tähendust ei kanna aga tavaline teineteisega suhtlemine. See, mis loob keelele elava sisu. See, mis on muutuv ja tuuldelendav.

 Ma pole kunagi mõelnud, et tähenduse tasandil võib emakeel olla ka kole. Seda siis, kui vestlus kannab kurjuse, alatuse või vihkamise fooni. Kui sõnadega tehakse haiget. 

Armastavad inimesed loovad aga keelele kauni sisu. Olgu mistahes ajastu, mistahes kombed, silmside ja kokkupõimunud käed annavad sõnadele erilise rahufooni. Emakeeles pääseb see igal juhul võidutsema.

Toidublogi

 

Teatud inimestele meeldib tohutult rääkida toidust. Näiteks takerdus meie pere naisliini vanem põlvkond minu mäletamist mööda peaaegu igal koosviibimisel mingi rosolje või marineeritud heeringa teemasse, mis oli minu arvates teiste juttude kõrval lausa surmigav! Ka mõned mu sõbrad-tuttavad võivad toidu teemaga kergesti tüütuks muutuda, ometi peaksid nad hästi teadma, et ma tõesti ei viitsi peaaegu kunagi süveneda perfektse pasteedi saladustesse. Toidust tuleks minu arvates rääkida muude põnevate söögilaua vestluste kõrvale vaid niipalju, et tegijale selguks, kas roog on ülihea, väga hea või … mmm, huvitav. Hautiste tekstuurist, salatite omapärast või suppide eksootilistest koostisosadest poleks vaja väga pikalt plärada. Alati saab ju vahetada retsepte ja asi ants.

Täna aga kirjutan tõepoolest toidust, sest kuigi söögitegemine ei kuulu mu meeldimiste esiviisikusse, olles pigem suure pere ema vältimatu kohustus ja kuigi palkaksin enne koka kui koristaja (eeldusel, et kokk koristaks ka söögitegemisel tekkiva laga), ei pea ma oma söögitegemise oskusi sugugi häbenema. Nii Jaan kui trio eelistavad iga kell minu tehtud roogasid ning pole kunagi kiitusega kitsid. Minu tehtud toidud on ka tervislikud ning värske ja rohelise arvelt ma kokkuhoidu ei tee.

Minu talvise perioodi põhiline ampluaa on supid ja pajaroad. Viimased podisevad ise valmis, mulle jääb vaid hakkimise ja maitsestamise töö ning untsuminek on pea võimatu. Pajaroogadest on mu hittideks saanud põrsapada õlle ja kadakamarjadega (laste sõnul “armastuse toit”), lõhehautis, tšilline veisepada salsaga, sisefilee õunte ja sinepiga, broileri-riisipada ananassisalsaga ning uudsena, kuna Jaan tõi sügisel ühelt Saaremaa lähistelt asuvalt laiult pool lammast, mitu lamba pajarooga. 

Mu asendamatuks abimeheks on aurupott, kuna aurutatud köögivilijad - brokoli, lillkapsas, sibul, küüslauk, paprika ja muu - säilitavad oma kasulikud ained kõige paremini just sel moel. Ka lõhe või forelli asetan tihtilugu ahju asemel aurupotile. Jääb ahjus tehtust kordi mahlasem. 

 Lisaks valmistan tihti toorsalatit, mis mulle isiklikult meeldib väga näiteks rukolaga ning rikkalike seemnetega. Nuikapsast sööme heameelega lihtsalt kangikesteks lõigatuna toorelt.

Suppidest on minu ja mu pere lemmik üks riisine lihasupp, mille leem koosneb suurelt jaolt piimast ja sojakastmest, selge kanasupp köögiviljadega, koostisosadeks muulgas porru ja suvikõrvits ning köögiviljane läätsesupp. Teen ka tavapärast kana-klimbisuppi, keetes kollase leeme saamiseks sibula koos koorega ja veiselihaga hapukapsasuppi. Kala- ja värskekapsasuppi roheliste hernestega armastame meie Jaaniga, lapsed vähem. 

Kastmetest meeldib mu perele tavaline hakklihakaste (ohtra küüslauguga), mida ma ise väga ei söö, kuna tarbin vaid puhast kvaliteetset liha, broileri maksakaste köögiviljadega ning porgandine kanakaste. Kõrvale sobib kartulipuder või riis.

Üks mu hittidest on krevetipirukas, mida küpsetasin viimati üle pika aja paar päeva tagasi. See söödi kohe ära. Teine hitt on lihapallid (kvaliteetsest veise hakklihast). No need on tõesti maitsvad!

Magustoite ma pigem väldin. Inimesed, eriti minu teismelised, tarbivad niigi liiga palju suhkrut. Siiski saan nimetada oma lemmikud, mis tulevad alati imehead - rootsi kringel, mida tegi juba mu vanaema ja kirju koer. Viimane käib kindlasti hapu marmelaadiga! Väga maitsev on magustoiduna lihtsalt kreeka jogurt meega või smuuti peotäie külmutatud marjade ning pähklite-seemnetega. 

Laste, nende sõprade ning Otto ja Rubeni meelest on maailma parimad minu soolased või magusad pannkoogid, olgu siis suured õhukesed või väiksed paksud. Ma ise pannikatest suurt ei hooli. Küll aga armastan hommikuks muna, kas siis omletina koos köögiviljadega või näiteks avokaado-kodujuustu mäârde koostisosana - hulga maitsvam ja tervislikum kui tavaline munavõi!

No näete, jäin nüüd ka ise toidust lobisema! Täitsa huvitav… 

Haiku 3

 Tii-tii, tihane!

Talvekülm on mööda läind,

sitsikleit seljas!

Haiku 2

 Külma ja kuuma

Üleminekuiga

Kevadet kiusab

Haiku 1

 Jäise teki all

kuumahoogudeta, näe

lumikelluke!

Kevadeigatsus

 

Virtsu-Kuivastu praamitee ilmutas igatahes mõningaid kevade märke. Seda, et meri on olnud täiesti jäätunud, sai iseäranis selgeks just nüüd, mil laevarada näis sinises taevas särava päikese all nagu asfalttee. Selle külgedele kokkulükkunud pooleldi ärasulanud jäätükikesed näisid nagu teeäärne lai kiviklibu viirg ning klaasjaks sulanud jäine lagendik, mis muidu Suure Väina nime kannab, tundus otsekui hiiglaslik põld. 

Päike küttis esmakordselt me nägudele sulaselget soojust ja tuult polnud ollagi. Seisime esmalt ontlikult ukse varjus, siis aga julgesime astuda laevatekil kaugemalegi - ikka soe! Üle minu libises koos selle kahvatukollase soojusega siiras õnnetunne. Lõpuks ometi saab see pikk, külm, pime ja tüütu talv otsa. Ei, mitte veel, küllap pakub märtski omajagu vimkasid - aga varsti! Külma valitsemise osas oli selgelt tunda mõningast jõuetust, pehmemaid toone, allaandmist. Siinkohal võiksid kõik rõhkkonnad, kelle võimuses on siiapoole kanda sooje ja veelgi soojemaid õhumasse, ühineda. Las see teadmine, et elame siiski põhjamaal ning õhkamine, et kui tore, et meil on neli aastaaega, olgugi, et see üks hõlmab enamuse osa aastast, saab kordki ümber lükatud! 

Metsaalused olid lumest puhtad. Lombid, tiigid ja järvekesed läikisid aga siiski tumedate õhukeste jääkaante all. Neile oleks mõnus peale astuda, sest see tore pragunemise hääl ja murdumiskohtadelt pinnale immitsev vabaks pääsenud vesi on samuti kindlaiks kevade märkideks. Et mul lapsena selle tegevuse käigus mitmel korral vesi üle kummikuääre juhtus minema, pole üldse oluline. Küllap ootasin juba sel ajal kannatamatult sooja. Kannataksin märjad kummikud praegugi ära - peaasi, et kevad juba saabuks! 

Otto 6

 

Mu kallis lapselaps Otto sai täna kuueseks. Käisime niisiis sünnipäeval. Ainult Jaan puudus, kuna oli Brüsselis, kõik teised sugulased olid kohal. Pidu oli armas ja sünnipäevalaps vahva!

Juttu tuli pidudest üldse. Huvitaval kombel leidsid kõik, et väärtustavad üha enam väikseid, südamlikke koosviibimisi, selliseid, mis puudutavad hinge, kus viibivad inimesed on üksteisele tähendusrikkad, kuid kust jõuab aegsasti koju, oma mõnusasse voodisse. 

Kui siit edasi mõelda, siis ühtlasi meeldivad mulle kodused ärkamised ja pikad hommikud. Näiteks sellised, kui olen öökapile asetanud aurava rohelise tee, mida ühes hea raamatuga lonkshaaval neelan, akna taga laulmas esimesed kevadekuulutajad. Või sellised, kus oleme Jaaniga oma hommikused “viis tiibetlast” juba ära teinud, pliidil kerkib õhuline omlett köögiviljade ja muu hea-paremaga ja lisaks tassikesele teele otsustame võtta ka kruusitäie kohvi, sest kiiret pole kusagile.

Jah, üha vähem huvitab mind teiste elu. Juba ammu ei jälgi ma mingeid sotsiaalmeedia story'sid ega jaga ka enda omi. Mul on täiesti ükskõik, kuhu keegi pool-võõras reisib, mida selga paneb või mida toredat ta lapsed teevad. Katsun selle asemel endal ja oma lähedastel silma peal hoida. 

Sisemine üksindus ajendab näitama oma elu väljaspoole, tihtilugu täiuslikumana, kui see tegelikult on. Mulle meeldivad väikesed päris-hetked. Tillukesed kallid ukse peal, palju naeru ja muud väga tähtsat. Sellist, mis jääb ka meelde ja moodustab oma toreduses ühise ajaloo…

Vaikusest ja muust

 

Meie kodus on tavaliselt vaikne. Meil ei ole nimelt telekat. Kui käime õhtuti jalutamas, näeme, kuivõrd valdavad on elutubades helendavad ekraanid ja nendest tulenev lakkamatu mürafoon. Mul on hea meel, et mu mees on samal arusaamisel kui minagi - me ei vaja midagi säärast! 

Vaikus on minu arvates ainuvõimalik olemise viis, et oma mõtted saaksid esile tulla või et tekkida saaks dialoog kalli inimesega.

Sõltuvustest vabad ei ole me aga siiski. Joss veedab liialt palju aega arvutimänge mängides, tüdrukud niisama netis surfates või chattides. Ka minu sage pilk ekraani on pigem tobe harjumus, kui tõeline vajadus. Õnneks on meil kooli- ja tööasjad hästi korras. Lähedusele aga selline käitumine siiski kasu ei too.

Kui Jaanist saab täpselt aru, millal ta töötab ja millal tegeleb muuga - töö käib nimelt eranditult kabinetis kirjutuslaua taga suures arvutis, mis töö valmides koheselt välja lülitatakse - siis meie, ülejäänute puhul pole see asi üldsegi nii äratuntav. Mina näiteks võin teha tööd nii laua taga, tugitoolis kui voodis - aga samahästi võin neis paigus ka niisama internetis surfata. Läbi sellise ebamäärasuse olen tekitanud mõningaid väärarusaamu oma tohutust nutisõltuvusest, mis, tõsi, tekitab vahel muret mulle eneselegi. Siiski leian, et see väide pole sajaprotsendiliselt korrektne. Asi on hoopis muus. Kohalolekus. Infos, mida tegevusega teisele annan: ma ei ole kättesaadav.

Mõni õhtu tagasi mõtlesin, et teen voodis kiirelt mõned arved. Enne uinumist - no mis seal siis ikka! Jaan oli samuti magama tulnud ning ühmasin ka temale toksimise vahele, et et ma kohe… Paraku ei läinud “kohe” oodatult libedasti, vaid võttis siiski jupike aega. Kui viimaks tule kustutasin, tundsin iga ihurakuga, et ta on kuidagi … teistsugune. Muidugi võttis ta mu ikkagi kaissu ja kõik oli näiliselt korras, kuid meil kõigil on olemas taju ja “oma inimesi” loeme küllap sõnadetagi. Isegi kui teine magab.  

Hommikul tuli minu õhtune töötegemine jutuks. Mul oli juba lõug püsti, et “see oli ju vaid töö”. Siis aga hakkasin taipama. 

Olen ikka väga pikalt üksi, ilma paarisuhteta elanud. Minu “teen mis tahan ja millal tahan” suhtumine on mulle andnud mõnedes teemades silmaklapid. Siinkohal ei olnud ju asi selles, mida ma teen, vaid kus ja millal. Meil on abielu algusest peale kokkulepe, et voodi on vaid magamiseks ja armatsemiseks ning nutiseadmed, arvutid ja muu elektroonika siia ei kuulu. Ometi arvasin, et arveid tehes võin neid piire pisut nihutada. Tema jaoks aga polnud ju mingit vahet, kas chatin sõbrannaga või teen “tähtsat tööd”. Piltlikult öeldes käitusin nagu joodik, kes joob ühel korral veinipudelist hoopis mahla, imestades, miks partner ikka pahandab. 

Niisiis, vaikus on mõnus küll, aga kui sellest saab nn endassetõmbunud vaikus, olukord, kus lähedased meiega kontakti ei saa, pole tegelikult olulist vahet, et me telekat ei vaata. Et meil lärmi ei ole. “Ära” oleme nii või teisiti. Seda nüanssi - õigel ajal ja õiges kohas läheduse pakkumist, kuhugi määramatusse mitte “äralibisemist” - tuleb mul niisiis veel harjutada. 

Lapsed aga saavad Netflixist filme vaadata küll. Nende tubades on selleks võimalused olemas. Meiegi vaatasime 24. veebruaril presidendi kõnet ja kontserti. Arvutist ja üheskoos.