reede, 1. august 2014

Äikese eel

Merel kogus äike jõudu. Sihvakad välgunooled tantsisklesid rünkmustade pilvede vahel kõuekõmina üha kiireneva trummipõrina saatel. Tõusev tuul tõstis randuvad lained paarimeetriseks vahtupuristavaks valliks. Kõige selle kohiseva kaose seest vilksatas aeg-ajalt kolm õnnelikku lapsenägu. Rõõmsatest naerusuudest võisin aimata vaimustunud kilkeid, tuuleveskitena vehklevad käed-jalad keerasid otsekui kõigele omalt poolt veelgi vinti juurde.
Istusin liival ja tundsin sõnulseletamatut rahu. Just selles majesteetlikus mühas asuski vaikuse märkamatu tagauks.
Teisisõnu võib ehk ütelda nii:

Kiriku ümber 
puhus täna see vägev soe tuul,
kõik kohises lakkamatult,
kõik viis lendu, tooli, padja, raamatu,
teetopsi, küpsisepaki...

Imelik oli vaadata, et küünlal keset kirikut
leek isegi ei võbelenud.
Kõik see möll
oli ainult väljas.
(T.Õnnepalu)