Neljapäev, 24. mai 2012

Oja ring

Oja ring on oja ring sellepärast, et kulgeb üle seitsme oja. Kolm neist on kuivanud.
Me käime oja ringil peaaegu iga päev. Kui kolmikud oma jalgrattad värava juurde ootele seavad, tean, et peagi algab lõputu lunimine ning pääsu pole. Või käib asi veelgi lihtsamalt- nagu eile- kui mina veel lillepeenardes umbrohuga ebavõrdset võitlust pidasin, olid rattad juba väravast välja veeretatud ja keegi hõikas hooletult üle õla "me siis läheme nüüd!" Oot-oot! Päris üksi?
Tegelikult on hiigla lahe, et nad nüüd rattaga sõita oskavad! Sätin jooksutossude paelad heaga korralikult kinni ning killavoor lähebki liikvele. Esialgu ühes rodus- nemad ees, mina järel.
-Esimene peatus: "Torud".
Meie tänava teisepool otsas ühendatakse hetkel vanemaid majapidamisi kanalisatsioonivõrku. Selleks on kohale veetud suur hunnik torusid, kõik ilusasti riita laotud. Kas teate, kui tore on neisse torudesse hõigata? Kolmikud teavad. Esimene peatus nõuab alati pikemat peatumist.
Kolmikute oja ring meenutab mulle tihtilugu anekdooti kunagisest Virtsu rongist, mille sõiduaeg olevat olnud 7 tundi ja mis kord seisis, kuna lehm olevat tee peal ees. Ning paari tunni pärast seisis jälle- kuna seesama lehm olevat jälle ees! Samasuguse tempoga kulgeme meiegi...
Esimese peatuse juurde kuulub ka kaks sipelgapesa, mis nõuavad igakordset ülevaatamist. Kord tulid pesa juurde suured poisid ja virutasid sinna, enne kui reageeridagi jõudsin, ühe lahmaka kivi. Otse trio nähes! Riidlesin nendega päris kõvasti. Loodan, et meie lapsed oskavad loodust hoida.
Lilledki elavad ja tunnevad.
Mu oreli kõrval kasvab toakask. Ta sokutati mulle kunagi pool-vägisi."Saad siia majja jääda," ütlesin toona, "ainult juhul, kui sa suuremaks ei kasva." Kased viskavad teatavasti kiirelt nii pikkusesse kui laiusesse. Aga tema ei kasvagi! Võtab täpselt talle eraldatud ruumi. Mitte sentimeetritki rohkem!
Lilled tunnevad tõepoolest!
Kord tahtsin külla minnes oma aia tulpe kaasa lõigata. Noaga peenrale lähenedes märkasin aga õudusega, et lilled värisesid! Minu poolt jäid need siis ja jäävad ka edasipidi noppimata...
-Teine peatus: "Solgi-oja".
Solgi-oja on nn. "nõudepeatus", st. peatutakse vaid siis, kui kellelgi vaja. "Seisev vesi, must vesi, uhh, pähh, haiseb," kommenteerivad kolmikud läbisegi ning sõit jätkub.
Solgi oja on muide tunduvalt puhtam, kui "solgi-neeva" minu lapsepõlve mängumaal Kadrinas, kus selleks, et Loobu jõe äärde ujuma pääseda, tuli see üsnagi lai ja sügav ning jubedalt haisev kraav, mis kohalikust tärklisevabrikust alguse sai, õõtsuvat purret pidi ettevaatlikult ja ühekaupa ületada, mis võis lapse jaoks tagantjärgi mõeldes päris paras katsumus olla. Minu süda põksus iga kord tükk maad kiiremini, kui "solgi-neevale" lähenesime. Kuid ega jõe äärde seepärast minemata saanud jätta!
-Kolmas peatus: "Kivi-oja".
Kõige pikem peatus oja ringil. Päikesepaisteline paik, kus minulgi mõnus istet võtta, veevulinat kuulata ning jälgida, kuidas põnnid ojja kivikesi vulpsatavad. Tänagi võtsin sobival mättal platsi sisse ning sulgesin uneledes silmad. Loviisa jälgis mind tähelepanelikult ning küsis äkitselt: "emme, kas sa jäid nüüd vanaks?"
Kivi-oja kaldale on üsna raske pääseda- langus on järsk ja liivane. Aga lapsed aitavad teineteist ja ulatavad lahkesti käe, kui keegi ronides libiseb või kukub.
Ühtekuuluvustunne on triol alles hiljuti tekkinud. Mõnikord võib see isegi ohtlik olla- kui näiteks keegi ühele liiga teeb, tulevad teised otsemaid appi ning korraldavad "ründajale" korraliku kambaka! Sellistel puhkudel tuleb ka minul mõnikord sekkuda...
-Neljas peatus: "Kaart"
Kaart on samuti "nõudepeatus"- kui keegi soovib veelkord kodukoha tänavate võrgustikku uurida ning näpuga meie kodu tähistavale punktile osutada (seda on nimelt eelnevalt sadu kordi tehtud). Viimasel ajal kihutatakse kaardist võidukal ilmel mööda, sest sealtsamast algab kena langus, mis omakorda tähendab kiiret hoogu, milles alatasa põrkuvad truud kaaslased- laste lõbu ja ema hirm.
Lapsed on tavaliselt targemad ja osavamad, kui me arvata oskame. Oma lapsepõlvele tagasi mõeldes ning mõnda eriti hulljulget tempu meenutades pean küll möönma, et emale oli õnnis teadmatus parim.
Näide. Neljakordne maja, mille välisseina mööda läks üles rauast trepp, iga korruse kohal väike platvorm. Läksime kõrgeimale tasapinnale, hüppasime piirdele istuma, toetasime jalalabad rauast varbade taha ja lasime end sealtsamast, neljanda korruse kõrguselt pea alaspidi rippuma. Sellele tagasi mõeldes hakkab seest keerama... Ja me tegime seda "trikki" korduvalt...
- Viies peatus: "Auto sild"
Auto sild on sild üle viienda oja, mis suvel üsna võssa kasvab. See viib ühtlasi autoteele ja sinna üksi minna ei tohi. "Ai-nult emmega!", ütlevad kolmikud nagu ühest suust ning sõit võib jätkuda.
-Kuues peatus: "Konna nahk"
Keegi on vaese konna alla ajanud ning nüüd on ta maistest jäänustest säilinud vaid kuivanud nahk. See on üli-huvitav. Igakordne vaatamisväärsus!
Kord leidsime aiast surnud linnukese. Matsime ta koos maha. "Surnud linnud ja loomad tuleb ikka maha matta," seletasin triole. "Jah, siis nad saavad seal jälle terveks," arvasid nemad. Mine tea?
-Seitsmes peatus: "Kodu"
Ring on tehtud.
Ilm on nähtud.
Rattad lähevad garaazi tudule.
Emme läheks ka heameelega tudule...

Esmaspäev, 21. mai 2012

Jooksutrenn 2

Eelmises postituses kirjeldatud jooksutrennile järgnes veel üks. Ja siis saabus pikem paus. Miks? Aga palun!
Läksin möödunud pühapäeval metsa julgelt nagu "vana kala". Ikkagi teine iseseisev jooks! Tarkade kirjade järgi pidi see vältama ühe tunni, sisaldamata ühtegi tobedat jooksuharjutust, eriti galoppi. Ühesõnaga- tund kerget sörki iseenese mõtete ja linnulauluga!
Pistan siinkohal vahele, et ei mõista absoluutselt neid kümneid ja kümneid harrastussportlasi, kes metsarajal jooksevad-kõnnivad-väntavad, endal kõrvaklapid meelekohtadesse tüpsumas. Muidugi, ega mina peagi ju kõike mõistma... Kuid nii nagu hingan suurte sõõmudega värsket metsaõhku, soovin ka teiste meeltega looduses viibimist kogeda. Täna näiteks oli "tümpsumeestel" tavapärane "andmine". Aga mina kuulsin, kuidas kägu kusagil õige lähedal kukkus: "ku-ku, ku-ku, ku-ku". Korraga läks linnukesel rütm sassi."Ku...ku...ku" koperdas ta kolm korda vaid kõrgemal noodil, seejärel rahunes ja metsa täitsid jälle ühtlased "ku-ku´d".
Mõistan teda täiesti! Esinema hakates on alati oht, et algus jääb ebakindlaks...
Ilm oli jahedavõitu, veidike tibutas vihma. Mets võttis mind avasüli vastu, raputades alustuseks krae vahele paar karget piiska teeäärsete mändide kõrgetest varrukatest. See ei heidutanud sugugi. Leidsin üsna kergesti üles oma õige rütmi, mida ka pulsikell rahulikult 130-ndates püsides kinnitas. Kõik tundus sujuvat. Kuni... keerasin ühele kõrvalisele rajale. Siit "lõikan", mõtlesin isekeskis. Tegelikult algas aga tõeline "kolgata tee". Ei, ega midagi erilist juhtunudki. Veidi aja pärast hakkas lihtsalt selguma, et ega see tee ikka suurt "lõika" midagi. Sel teel ju polegi lõppu!
Tibutamine asendus järk- järgult sajuga, see omakorda tugeva saju ning lõpuks totaalse paduvihmaga. Mina aga muudkui jooksin oma lõputa teel. Ümber pöörata polnud enam mõtet, sest ka tagasitee tundis nüüd liigpikk, pealegi "äkki just järgmise kurvi tagant paistab mõni tuttav paik, mille järgi end taas kodu poole seada"? Pulsikell reageeris mu mõningasele närveldamisele äkk- tõusuga ning olin sunnitud tempo veelgi aeglasemaks suruma. Vihmavaling liikus aga pidevas creszendo-accelerando meeleolus.Vettinud leherisud muutusid talla all libedaks. Lehtpuud oma vaevutärganud hiirekõrvadega nägid välja nagu äsjapestud pikad hõredad juuksed. Äsjasirgunud murututid, paduvihma halastamatu piitsa all alandlikult maadligi surutud, näisid otsekui aelevat põdrasambla sametisel pinnal. Aga õhk oli selge ja klaar.
Veekindel trennijakk lasi esimesena läbi küünarnukkide kohalt.
Lubatud tund oli täis tiksunud.
Mets muutus süngeks ja morniks.  Ma ei olnud enam teretulnud. Mind ei meelitatud vallatute piisakesega. Sain kaela suuri veesahmakaid, mis kapuutsiäärel ühinedes joana mu varvaste ette langesid, tekitades pehmesse pinnasesse erisuurusi lirtsuvaid augukesi.
"Lõikasin" veelkord. Selleks tuli üle oja kalpsata. Üks jalg libises ja vajus mudasegusesse vette.
Kasetüved vabisesid hääletust naerust. Kusagil kraaksatas häälest ära vares.
Pääsesin tagasi tuttavale rajale. Metsast välja oli veel umbes poole tunni tee...
Nad vaatasid mind nagu hullu, kui läbiligunenuna koju jõudsin. Ära enam jookse, püüdsid kolmikud üksteise võidu veenda.
Huvitav, kas päris sportlased jooksevad tõesti iga ilmaga?
Mina järgmisel nädalal ei jooksnud. Selle ülesande täitis nina. Õigupoolest toimus marsruudil kurk-nina- põskkoopad-ülemised hingamisteed- häälepaelad üldse mingi kummaline liikumine, milles mul endal suurt kaasarääkimisõigust ei olnud. Kolmikud välistasid igasuguse võimaluse horisontaalasendisse langeda. V. oli komandeeringus. Nädal polnud kergete killast.
Nüüd jooksen taas.
Eks paistab, kuhu ja kaua...

Laupäev, 5. mai 2012

Jooksutrenn

Kui ühel inimesel on aeroobikatreeneriks "imenaine", kes endale kuuekuise treeninguga olümpiapääsme lunastab, on igati loogiline, et see inimene minetab kõik oma eelnevad hoiakud jooksmise kui spordiala suhtes ning sulandub ühel heal päeval ka ise arglikult metsa teiste "tõsiusklike" jooksufännide sekka, püüdes oma tegevuse juures igati loomutruu näida.
Ah et mis mul siis puudu on? Küsige parem, mis üle on!
Pulsikell!
Treeneri pealeloetud sõnad "hoia pulss 130-140 vahel" kuklas kajamas, alustan nagu päris jooksja. Õige pea ütleb aga pulsikell, lõbus sell, et sellise tempoga jätkates saan vaid kiire piimhappe üledoosi ja nõrken paarisaja meetri pärast vaikselt ja kuulsusetult raja kõrval kraavis.
Selle jutuga ma õigupoolest jooksu juurde jõudsingi. Õnnitlesin nimelt oma kallist treenerit imepärase saavutuse üle ning poetasin mokaotsast, et mina pole küll võimeline üle 100 meetri jooksma. Jah, sõtkun pedaale, kargan aeroobikat, teen veel seda ja teist, kõigeks jagub võhma, aga vot jooksmine- mkmm. Kahjuks!, ütlesin kah lõpuks. Vaikselt. Et veenvam näida. Ja ta hakkas naerma.
Võtan tempo maha. Jooks sarnaneb nüüd rohkem marutõbise jänese surmaeelsete hüpetega, kuhugi väljajõudmine kaugeneb ilusaks unistuseks, aga jätkan siiski kangekaelselt. Püüan ette manada näo, mis kõneleb eriti teadlikust treeningust, mille üks osa ongi just säärane tuterdav jooksmine. Süda taob. Pean tempot veelgi aeglustama.
Esmane testimine andis lootust. Jooksin kaks kilomeetrit soojendust nagu nalja. Veidi torkas küll hinge, kui üks vanaproua, vanuses seitsekümmend pluss meist lendleva kergusega möödus ja mu treenerile üle õla tervituseks "Noh, mis sina siin pühabahommikul jalutad" hõikas. Aga olin asjast üle. Pealegi oli mu treeneril jooksuvaba päev.
Jooksuharjutused 6 korda 40 meetrit ( päkajooks, põlve- ja sääretõste, galopp, selg ees jooks)- seisab treeningplaanis järgmise punktina- peale pooletunnist jooksu.
Metsas on parasjagu üsna palju rahvast. Valin harjutusplatsi kaua ja kannatlikult. Esimest korda tunnen lõhet enese ja "nende" vahel. Kuidagi imelik tundub üksi galopeerima hakata. Siiski leian rööbaspuude ja redelite juurest (mille peal õiged spordimehed treeningu vaheajal jõu- ja ilunumbreid sooritavad) sobiva raja ning mõõdan silma järgi 40 meetrit välja. Päkajooksu algusmeetritel saabuvad aga minu raja peale ratastega üks ema ja üks väike laps- noh nii trio vanune. "Näe, siin saadki ronida", on ema silmnähtavalt õnnelik. Mina ei ole, kuid jätkan jonnakalt.
Lastel on alati komme neile huvipakkuvat avalikult ja valehäbita jälgida. Saan õige pea mudilase uudishimu põhiobjektiks. Edestan turnimispuud pika puuga! Vähemalt midagigi...
Põlve- ja sääretõstejooksu vaatab laps vaikides. Kui ma aga temast galopeerides möödun, ei suuda ta enam vaikides nähtut taluda- "emme, miks see tädi nii teeb?", kuulen minagi veidi kaeblikul toonil esitatud küsimust. Ema vaatab pingsalt kaugusse ja sositab midagi närviliselt.
(Huvitav, et eestastel on kummaline komme teineteisest läbi, mööda või üle vaadata. Kui ma enne jooksusammul nendesamade harjutuspinkide juurde jõudsin, treenis seal parajasti üks meesrattur. Noh, ega ma ise ka just hispaanlase temperamenti välja anna, seetõttu pobisesin vaid kohmaka "tere". Ossa poiss, kus seepeale hakkas tuline kiire! Nagu oleksin mingi siivutu ettepaneku teinud! Hopsti, hüppas mees sadulasse ja "viuhti!" oli läinud. Kehitasin õlgu. "Tere" inimeselt, keda teise jaoks olemas ei ole, osutus ilmseks päeva raskeimaks üleelamiseks.
No ja siis tuli juba eelpoolmainitud lugu ema ja lapsega. Tegelikult olnuks ju tollel emalgi väga lihtne küsida, miks selliseid harjutusi tehakse. Oleksime mõlemad end hulga paremini tundnud, kui teineteise olemasolu ignoreerides...)
Harjutused on väga tähtsad, rõhutas mu treener mitu korda. Need arendavad erinevaid lihasgruppe, koordinatsiooni ja ühtlasi vähendavad tublisti vigastuste riski. Ja ära kunagi unusta venitust!
Venitus ununeb nüüd küll ära! Samuti selg ees jooks. Vot ei taha enam etendust anda! Parem jooksen veidike kauem. Tavaliselt. Tähelepanu äratamata.
Üks väikem lihas vasakus reies annab valusasti tunda. Ignoreerin. Koju jõudes juba tean, et homne päev algab vaevarikkalt. Ometi olen õnnelik.
4 nädala pärast on su tulemused juba hoopis teised, sõnas treener peale koormustesti. Sa oled heas vormis!
Eks ole ju tore tunne end proovile panna? Avastada, milleks kõigeks me keha ja vaim on suutelised. Rõõmustada, kui veel üks tahk me väsinud, tüdinud või ehk laisast olemusest on paksu tolmukorra alt nähtavale tulnud ja tasapisi valmis ehk säramagi lööma.
Aitäh, kulla teenäitajad erinevatelt elualadelt!
Kui vaid kaasvõitlejad veidi lõbusamaks saaks...

Teisipäev, 1. mai 2012

Kingitused

Lapsed ju ikka soovivad, et vanemad neile reisidelt kingitusi kaasa tooksid. Tihtilugu puistatakse kohvrisisu laiali juba enne tuppajõudmist ning tervitus-kallist võib vaid unistada.
Minu meelest on kinkide otsimine üks tüütumaid ning reisirikkuvamaid kohustusi üldse. Ühele normaalsele täiskasvanud inimesele peaks ju enesestmõistetav olema, et ta sõber või sugulane, tulles õnneliku ja puhanuna puhkusereisilt, pole end vaevanud poest-poodi kõmpimisega, ise ajude raginal järge pidades, et keegi, oh hoidku taevas, nännisaajate nimekirjast ei ununeks- vaid et ta on tõepoolest oma reisi nautinud, jõledatest suveniiripoodidest hoidunud ning kotitäie jubinaid toomata jätnud.
Lastega aga asi nii lihtne ei ole.
Minu omadel on tihti päris "kiiksuga" soovid.
"Sa too mulle üks leht", ütles eelkooliealine Helis mulle tol suvel, kui end Göteborgi orelimängijate meistriklassi sõitma seadsin.
"Leht?", kortsutasin arusaamatult kulmu.
"Jah. See peab olema selline roheline, alt heledam ja mis peamine- pehme. Sa tead küll," oli Helise poolt jutul kiire lõpp.
Selge! Või mis selge...
Kogu reisi vasardas mul peas toosama õnnetu leht. Teadsin, et selleta pole mul tagasiteed. Mendelssohni sonaat võis jääda korralikult omandamata. Aga leht pidi olema!
Te oleksite pidanud mind tol õhtul nägema! Järgmisel varahommikul läks kojusõidu lennuk, mina kappasin arutult mööda Göteborgi peatänava poode, sõbrad organistid hingeldades kannul, pakkudes mulle välja kõivõimalikku trääni, mis vähegi rohelisele, pehmele ja alt heledale lehele võis sarnaneda. Aga miski ei sarnanenud piisavalt! Kui kõik poed juba suletud, ostsin, kibedus hinges, ühest suvalisest lilleärist pahmaka diifenbahhia lehtede moodi kunstlilli. "Ahah," ütles Helis, kingitust hindavalt üle vaadates. Ja sinnapaika see jäi. Praeguseni on too puhmas mul põrandavaasiga nurgas. Päris ilus teine! Helisel pole aga õrna aimugi, mis värk tal selle lehega tookord oli. Saame alati kõhutäie naerda, kui see jutuks tuleb.
Viimasele, Viini reisile, oli kolmikutel kaasa antud kindel soovinimekiri. Loviisa himustas punast, Joss musta autot (täpsustuseks: ralliautode moodi), Lisann aga valget koera. Viini kesklinna afäärides ei olnud muidugi mitte ühtegi eelmainitud asjadest! Ja kas pidigi? Õnneks olen nüüd juba vanem, kogenum ja naljalt niisama ei tõmble. Seega reisinauding ei vähenenud ja tagasiteele asudes oli kotis vaid kommipoest soetatud roosa uunikum-mudelauto. Küll lennujaamast saab ülejäänu, mõtlesime muretult vilistades. Eksisime.
Nii juhtuski, et ajal, mil me kohvrid pagasilindil viiekümnendat tiiru karussellitasid, ostsime Tallinna lennujaamast valge koera asemel roosa poni, kodus pääsesime vaid kerge ehmatusega (sest Loviisa teatas kohe, et roosa uunikum nüüd küll mingi ralliauto ei ole) ja otsustasime edaspidi kõik trio tellimuskingid enne reisi Tallinnast ära osta, kuuri peita ning tulles pidulikult üle anda. Rõõmu kui palju! Hulga säästvam kah...
Üks asi ajab mind praegu hirmsasti itsitama.V. sõidab järgmisel nädalal Münchenisse komandeeringusse. Talle on Loviisal järgmine soov: "Ma tahaksin poni-elevanti. Tead, see on selline väike, millel pole lonti. Ta sõidab sellise autoga, millel uks ei käi lahti, aga aken käib. Talle ei meeldi, kui uks lahti käib."
Vot seda ime-elukat ootan minagi huviga!