Kuvatud on postitused sildiga Fantaasia. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Fantaasia. Kuva kõik postitused

teisipäev, 30. jaanuar 2024

Kuu



 Täiskuu. Sügavkollane, kõrge, mitte eriti suur. Ümber hiiglaslik halekollakas valgussõõr, mida raamivad raagus puuokste pikad harali sõrmedega kõrgusse küünitavad kämblad. Aeg-ajalt kiiruga möödapurjetavad udupilved, mis ei varja, kuid muudavad vaatepildi pisut suitsuseks. Ümberringi mustav pimedus. Haudvaikus.

Raputan end veidi, pilk naelutatud sellele kummalisele taevakehale, mis tundub mind täna valitsevat. Hingan kiirelt sisse-välja, rinnak tõuseb ja langeb hingamise taktis. Mu huuled värvuvad aegamisi tulipunaseks, silmade ümber joonistuvad julged, selgelt domineerivad mustad jutid.

Seisan sulalumest taas kinnikülmunud kamaral, mille mügarlikult pinnalt peegeldub jäine kuukollakas libedus. Ühe mu lakk-kinga tikk-konts on uuristanud hangunud külma ollusesse tasakaalus püsimiseks tillukese turva-augu. Mul on seljas napp sametkleit, mille vooglev kangas moodustab kuukumaga kuldse ansambli. 

Mul ei ole külm. Kuuga vaatab tõtt ainult mu näiliselt rahulik kest. Sisemus aga lausa hõõgub. 

Täna ei oleks mul mingit vaeva kuu poole ulguda. Ka koheva kasuka selgakasvatamine tunduks tühise pingutusena. Silmahambad nõuaksid veidi teritamist, et kiskja loomus mõjule pääseks, aga seegi oleks teostatav. Sabaga oleks keerukam, iseasi, kui see boana kaelas istuks, kuid see ei sobituks jällegi röövlooma karmi kuvandiga. Hall värv sobiks samas ideaalselt!

Aga aitab. Ma pole hunt. Olen naine ja minus on piisavalt metsikust, et oma roll ka inimesena välja mängida. Ma ei vasta kohati normidele, mind pole võimalik alla suruda ega pidurdada, ma ei hooli eriti üldsuse arvamusest. Mul on vaist, instinkt, tunnetus. Usaldan ennast ja oma südame häält. 

Ma ei sega neid, kes elavad teisiti, arvavad teisiti ja käituvad teisiti, kuid omaenese piiridest ei luba ma üle astuda. Mulle meeldivad armastus, kirg ja inspiratsioon. Elujulgus. Mind ei saa sundida tegema seda, mida ma ei soovi ega rääkima seda, milleks ma valmis pole. Mind ei saa suruda teiste antud rolli. 

Siin, külmas talveöös kõrguva täiskuuga silmitsi seistes võivad mul vabalt kasvada hiigelpikad küüned. Nagu raagus puud. Teravad. Veripunased. Lund nendega juba ei kraabi. Huvitav, mida siis? 

Või keda...

esmaspäev, 4. september 2023

Muinasjutt

Me kõik tahame vahel elada muinasjutus. Seal, kus selgelt, ilma mingite varjunditeta eristub halb ja hea. Kus head oleksid kroonitud kuningateks, halvad aga leiaksid teenitud karistuse kas hundi kõhus või muul jõledal kombel.

Kirikurahvale tuuakse praegu selline muinasjutt lausa koju kätte. Ole vaid mees ja haara ajaleht pihku! Pildil on kaks inimest, hea ja halb. Hea on ikka üdini hea, tal pole ainumastki halba omadust. Ja halb on lausa põhjatult halb, ilma ühegi heata. 

Ootame iga päev mõnetise põnevusega, kas täna pääseb võidule hea ja kaunis, üllas ja idülliline või piilub mõne väljaande kaane vahelt ka halb, kes hundi kombel kriiti süües või käppa valgeks võõbates hea mängumaale püüab pääseda. 

Neis muinasjuttudes ei räägita kummagi tööst, vaid ikka sellest, kes pärib kuningriigi. Õige armastus versus väär armastus. Teate küll, hea kuningas, kes kosis kuningatütre ja nad elasid õnnelikult kogu elu, kui surnud pole, elavad tänase päevani. Ja halb, kes tantsitas oma printsesse habemenugadel ja sulges nad seejärel pimedaisse piinakambritesse. 

Pikapeale hakkab neist lugudest muidugi igav. Vägisi tundub, et kirikurahvast alahinnatakse. Mulle meeldivad küll põnevamad lood, kus inimesi käsitletakse ikka inimestena. Kus kõikides on head ja halba. Imalalt positiivsed ja üdini negatiivsed tegelased näitavad pigem kirjaniku halba stiili. Ja muinasjutud jäägu pigem lastele.

Siiski. Mulle meenus üks laul, mis on samuti pärit muinasjutust, nimelt Nukitsamehest. Seda esitas Metsamoori rolli kehastunud äsjalahkunud Ita Ever. Arvan, et see sobiks selle jutu lõpetuseks päris hästi:

Headus on ilmas, kurjus on ilmas
Pahad on pahad ja head on head
Viha on ilmas, õelus on ilmas
Võibolla pahad on hoopis head…

laupäev, 11. veebruar 2023

Mäng

 Millegipärast läheb pall alati minu väravasse. Eks seda peksta ka halastamatult just siiapoole ja et ma mingil ajal seda enam ära blokeerida ei jaksa, et ma ära väsin, et ma sinnasamasse värava ette pikali langen ja enam ei kaitse, saabki vastane jälle punkti. Küllap tabab teda ka sellise punkti korral joovastav võidurõõm. Kuigi minuga on lihtne mängida, kuigi ma olen oma meeskonnas ainus, toob võit ikkagi üleva tunde. 

Pikapeale hakkab kõigest muidugi ükskõik. Mäletan, kui teravalt reageerisin oma esimestele ebaõiglastele kaotustele. Lamasin väljakumurul ja otse vappusin nutust. Tirisin oma võistlussärgi kõikide nähes ribadeks, et anda märku, et mina sellist ebaõiglast mängu enam kaasa ei mängi. Mu võistusnumber oli seitseteist, selline ilus ja paljutõotav number. Aga jah, juba hommikuhämaruses surfasin netis ja tellisin uue samasuguse. Ja mängisin taas.

Eks nemadki harjusid minu jalgade trampimisega ära. Emotsionaalse ebastabiilsusega, nagu tänapäeval armastatakse öelda. Nad harjusid, et sellele kirgede möllule ei järgne õigupoolest midagi, varsti saaab meeskonna taas väljakule rivistada, nemad ühele, minu teisele poole ja mäng saab taas alata. 

Vahel harva läks minu pall ka nende väravasse, see juhtus siiski pool-kogemata, mingi riivakana ja paljudel juhtudel vaidlustati. Ma ei saanud aru, oli siis raske silma kinni pigistada, no las ma oleks saanud selle paganama punkti. Aga ei. Nende maailmas pidi valitsema õigus. Minu omas oli sellega alati nii nagu oli.

Noh, eks ma olin tundlik. Tundlikkus on mõneti selline, mida tuleks nagu varjata, see teeb mõnede arvates lisaks nagu otuks, selliseks, keda peaks kohtlema nagu last. Kui nad mu väravasse palle tagusid ja pärast heatahtlikult imestasid, kuidas ma küll kaotada ei oska, see on ju kõigest mäng, oli mul endal ka pisut piinlik. Ma ei osanud kohe võtta sellest faktist kinni, et neid on palju, mind aga ainult üks. Inimene ei oska vahel, kui temaga manipuleeritakse, kõige lihtsamaidki vasturelvi käiku lasta. On nagu kohtlane kohtupingis. Naeratav. Aga seesmiselt võib nutta. Mina küll nutsin. Olin kohe väga tundlik, eks ole. 

Nad teevad hästi hooliva näo. Seda nad oskavad. Ma tahaksin noil hetkil, et nad ka päriselt hooliksid, et tuleksid mulle lähedale, paitaksid, puudutaksid, ütleksid, et ma olen neile oluline. Aga ei, see kõik jääb väga pinnapealseks, kiirustavaks žestiks. Siis on pärast hea teha imestav nägu, et kas sa siis tõesti ei pannud tähele, me ju lohutasime, me tegime seda lausa mitu korda, oi, kui enesekeskne sa ikka võid olla. Kusjuures hakkabki natuke piinlik, et äkki tõesti. Et äkki ma reageerin üle. 

Mäletan, kuidas mind vihastas, kui üks mees, kellega olin äsja romantilisel eesmärgil tutvunud, mind nunnuks nimetas. Nunnu on selline lapsik, abitu olevus, kellele pole mõtet eriti ligidale minna, pistab veel töinama. Kelle tegevust tuleb naeratades kaugemalt vaadelda. Mina, kes ma alateadlikult rõhutan ikka oma naiselikkust ja sensuaalsust, ei saanud arugi, miks ma ühtäkki nunnuks osutusin. Aga siis taipasin, see on turvaline viis tõelisest lähedusest hoidumiseks. Sama mees lubas mulle teha pannkooke jäätisega, kui olin haige. Ma vihkan pannkooke, oleksin tahtnud käratada, et valagu üks sorts konjakit tee sisse, aga vaikisin, sest küllap kõik nunnud tahavad just pannkooke. Ja ta küsis õhtul sõnumi teel, kas ma juba tudun. Tudun? Sel hetkel kangastus mulle ka karudega pidžaama, tõemeeli, et mingilgi määral see roll välja mängida. 

Teine võimalus oli vihastada. Valisin teise.

Eks ma seal murul olin ka nunnu. Ei osanud näha oma lõpututes kaotustes head. Ei osanud tunda rõõmu enda kahest punktist, üks selline mööndusega, et ah, las jääb, nende kaheksateistkümne vastu. Särke ma muidugi enam ammu lõhki ei rebinud, rahast hakkas kahju. Ja üldse olin muutunud kuidagi tuimaks. 

Teadsin, et mul tuleb sellest mängust välja astuda. Et kaotajaks jään nii ehk naa mina, seal pole muud võimalust. Aga liikumine iseenesest polnud ju halb. Seda ütlesin enesele ka. Korduvalt. Mine tea, kas muidu end üldse liigutaksin. Nüüd saavad vähemalt trennitunnid tehtud ja… no mis sest, et iseenese emotsionaalse heaolu arvelt, milleks asja kogu aeg halvast küljest vaadata. 

Vaadake, kui osavalt astusin ise vastasmeeskonna poolele! Et mind saaks veelgi kindlamalt võita ja tümitada. Pallid muudkui lendasid ja lendasid. Mina muudkui lidusin ja lidusin. Vahel pillisin, vahel töinasin lausa suure häälega, märja nina tõmbasin käsivarrega kuivemaks. Ja ikkagi ei jäänid ma enne seima, kui väsimusest kokku kukkusin. Mitte keegi ei püüdnud mind kinni. Korraga ei olnud ma enam kellegi asi. See on ju kõigest sport. Mäng.

Skoor helendas halastamatult tablool. Mängu võis lugeda lõppenuks, olgugi, et teisest poolajast oli tublisti üle kolmandiku järel. Mul oli tohutu janu. Aga nad olid juba väljakult lahkunud. Küllap sauna. Peale liikumist on hea väsinud lihaseid soojendada. Mõistsin, et vahel ongi inimestel kiire. Ega nad kogu aeg ei peagi minu lohutamisega tegelema. Alles lohutasid, kaua võib.

Ma ei taha enam seda mängu mängida. See on ebaaus. Seal kasutatakse lubamatuid võtteid. Ma olen juba algusest peale kaotajaks määratud. Ma ei jaksa nii palju endast anda, midagi vastu saamata, või kui saangi, siis pool-vägisi. Teen homme ühe mängu veel, aga olgu see siis tõepoolest viimane. Jah, sel korral on see tõesti ja päriselt ka viimane. Mis te naerate? 

esmaspäev, 12. detsember 2022

Salaarmastus

Teate, mul on salaarmastus. 
Sellega on lugu nii. Kõik ju teavad, et minu legaalne partner on orel. Orelit peetakse minu juurde kuuluvaks, seda mängin avalikult ja keegi ei kergita kulmugi, kui mängin, pigem väga soositakse seda tegevust. Aga valge klaver on see, kelle juures magamistoas käin salaja. Mängin teda õhtuti peale duši all käimist valges pitsilises hommikumantlis, mille all ei ole mitte midagi ja valge klaver vastab mu puudutustele kirglikult. Valge klaver on väga tundlik, kordades tundlikum, kui vana orel, ja kui väga vaja, ja neid olukordi tuleb samuti aeg-ajalt ette, saan tema häälitsusi keskmise pedaaliga reguleerida, nii et ta püsib meie salakohtumiste ajal õrnvaikne. Kõigil pole vaja teada…

Salasuhe algas järk-järgult. Kust mina teadsin, et just see tundlikkuse külg on asi, mis mu muidu toimivast suhtest seni puudu on. Ja kust teadsin, kuiväga ma seda tegelikult vajan. Vana oreli kõrge turja kõrval oli olnud pikki aastaid väga väärikas ja turvaline, ta tundus olevat just see, keda olin oma ellu tõeliselt igatsenud – alati nähtav ja minuga, seda juba oma mõõtmete poolest, aga ka asukoha ja kõlapildi osas. Korrektsust ja süsteemsust kandus temast minulegi, näiteks mu riietumisstiili, mis koosnes enamalt jaolt soojast ja villasest ning ka mu hillitsetud olekusse, kui püsisin truult ta kõrval. Inimesed olid rahul. Kui see polnud armastus, siis mis asi see armastus üldse on!

Ja ometi sigines minusse ajapikku mingi kummaline rahulolematus. Ei, mul ei olnud vanale orelile mitte midagi ette heita. Teadsin täpselt, kuidas ta käitub, tõsi, temalgi oli nõrkusi, kuid need olid vägagi äraaimatavad ja ma teadsin täpselt, kuidas nendega toime tulla. Kuid kas just seesama äraaimatavus ei saanudki meie suhtele saatuslikuks, lausa nii karmilt, et meie vahele sai tekkida keegi kolmas...

Vaadake, kui ma vana oreli flöödiregistritega hüüdma panen, siis sealt need ka kõlavad. Kui lisan principalid, on samuti kõik loogiline. Heli muutub valjemaks, kuid mitte minu puudutusest, vaid seetõttu, et ta lihtalt on sellise ehitusega, et registrite lisandudes hakkab rohkem vilesid kaasa hüüdma. Mixturide lisandudes noogutavad kuulajad all rahulolevalt ja mõtlevad, et selle suhtega tundub küll kõik kõige paremas korras olevat, nii ilus koostöö, puhtast armastusest kantud ühislaul. Oleks eneselgi säärane...

Mina aga ronin öö hakul salaja ja napis riietuses valge klaveri manu. Esmalt tõmban õrnalt käeseljaga üle ta valgete, seejärel üle mustade klahvide. Seejärel sirutun kehaga sensuaalselt klaviatuuri poole ja toon vasaku käe viienda sõrmega kuuldavale esimese heli, madala ja mahlase kontraoktavi si. Si-le sekundeerib sillerdades teise oktavi re diees ja nende kahe noodi kooskõlas tuleks otsekui päike välja. Meloodiad, mis algul kõlavad aeglaselt ja unistavalt, on kui esmased, piire kompavad puudutused, mis järgevate nootide lisandudes võtavad juba täidlasemaid ja intensiivsemaid vorme ja joonistuvad viimaks pikaks suudluseks kaunite impressionistlike passaažide vahel. Järk-järgult muutun julgemaks, valge klaver tuleb ka uudsete puudutustega paidlikult kaasa, kompan piire klassitsismi ja romantismi piirimail, edasi on vaid ühtlane creszendo, tõus, kirglik lend, accelerando, torm ja tung ning lõpuks pompoosne kulminatsioon. Seda kõike siin kirjeldada oleks lihtsalt liig... 

See kordus veel ja veel. Langesin täielikult valge klaveri lummusesse. Ent mu salaarmastus oli ääretult edev ja toretsev ja õige pea tuli kõik välja. Miks küll arvasin, et ta püsib vaikse ja teisejärgulisena? Säärased kiglikud ei tee seda eales. Säherdusi ei saa hoida sordiini all, reguleerida keskmise pedaaliga. Tema soovis samuti püünele. Mul polnud jaksu teda taltsutada. Ja juba esimeste tundlike nootidega, mis mööda kirikuvõlve ülespoole voogasid, oli kõik selge. Liig toretsevalt riivas ta vana oreli puhast hinge ja karsket meelelaadi. Liig järsult ilmus ta minu kõrval rambivalgusse, valge selg kiiskamas uhkelt vastu, rüht oli sirge ja sale. Vana oreli jaoks oli mu kõrvalehüpe täielik šokk. 

Vaikselt alustas vana orel koraali number 460, mis algab sõnadega "miks on neid, kes teistelt võtnud...", kuid väga kaugele ta sellega ei jõudnud. Üks tema registritest jäi haledalt hüüdma ja kaikus üle kiriku otsekui vedurivile. Muidugi jätsin valge klaveri ühes tema kirglikkusega kus see ja teine ning tormasin oma truud ja legaalset partnerit päästma. Pidin sellega enne valmis saama, kui keegi märkab, millega ma, truudusetu tegelen. Mul läks vana oreli maha rahustamisega päris kaua aega. Viimaks ta siiski vaikis. Õnneks soovis ta uskuda, et see oli esimene ja viimane kord. 

Loomulikult ei kavatse ma oma vana orelit maha jätta, ei, ma ei teeks seda eales! Inimesed lihtsalt ei saaks sellest aru ja keeraksid mulle selja. Vaat kus lehtsaba, või tema läheb noorema ja ilusama manu, mõtleksid nad. See oleks mulle talumatu. Mu aastatepikkune töö vana oreli taga variseks põrmu. Nad ei vajaks enam mu muusikat. Nad ei usuks enam sellesse. Tegelikult olen ka ise mugav, mulle meeldib varjuda kõrgele orelirõdule vana oreli rüppe, kus mind keegi ei näe, nautida tema aeglust ja selgeid toone, oskust olla nähtamatuks toeks.

Minust ei oleks niikuinii valgele klaverile väärilist partnerit. Ma ei suudaks talle anda seda, mida kõike ta vajab ja väärib. Suudan vaid veidi. Minust jäävad mängimata Liszti La Campanella ja Tšaikovski Klaverikontsert. Teosed, mis oleksid tema tasemel. Teosed, millega kannaksin teda kätel. Kindlasti ei soovi ta oma ellu neid riismeid, mis peale minu läbikukkumist maha jääksid. 

Avalikel esinemistel olen niisiis ikka ja alati oreli taga. Pildistada tohib mind ainult temaga. Minu avalikud sõnavõtud kommenteerigu ainult temaga seonduvat. Osad muidugi juba teavad mu salasuhtest, kuid ehk arvavad nad siis, et sellega on lõpp.

Valgele klaverile lähenen endiselt ööhämaruses. Hommikumantlis, mille all pole mitte midagi...

neljapäev, 24. november 2022

kolmapäev, 16. november 2022

Näilisus

Ta oli sageli mõelnud, kelle jaoks ta õigupoolest oma elu elab. Selle elu näiline kordaseadmine oli võtnud tubli tüki ta olevikust ja närvikavast. Talle tundus, nagu peaksid kõikidel inimestel olema ühesugused ootused, vajadused ja tahtmised, millest moodustub "õige elu kesktee" ja ta ei taibanud pikka aega, et see on kõigest näilisus. 

Muidugi oleks kõige lihtsam olla kõikide moodi. Omada elukaaslast ja pangalaenu, käia tööl ja jälgida õhtuseid uudiseid. Ümbruskonnal on selliste inimestega kõige lihtsam suhestuda. Säärased näivad elavat neile sarnasel viisil, pälvides sellega kõikide vaikiva tunnustuse. 

Tegelikult ei tehta midagi ka pahvikslöömise puhul. Pahvikslööja ise on tihtilugu rohkem närvis, kui ümbruskond, kes pahviks löödi. Tavapärane ju pildilt ei eristu, küll aga see, kes teistmoodi julgedes rambivalgusesse sattus. Need, kel on lapsepõlvest kaasas kehva esinemisnärv, jäävad pigem ümbruskonna ootustele truuks või peidavad oma loomuse traumeerivamad osad sügavale saladuste laekasse. Katsugu keegi selle kaant liigutada!

Justnimelt nii oli ta teinudki. Pugenud oma teistsugususega peitu. Näiliselt oli ta olnud haavatav üksijäänud naine, sest üksijäänud naised ongi kõik katkised ja ümbruskond vaatab nende peale veidi haletsevalt ja vangutab tasakesi pead, et mis teha. Üksijäänud naistelt eeldatakse vähemalt näilist haledust, veekalkvel silmi ja üüratut töövõimet mingis haridust mittenõudvas asutuses, et ühiskonnal oleks, millega suhestuda. Ümbruskonnale oleks jõukohane üksijäänud naise käest küsida, kuidas ta ometi toime tuleb, ja vastuseks kuulda vaid ohet. Üksijäänud naine annaks ümbruskonnale sellega signaali, et parem on oma kõrval kedagi omada.

Institutsioonides, kus naise roll on siiani pigem alluv, oleks üksijäänud naine natuke nagu ullikese rollis. Tähtsatesse otsustesse teda ei pühendata, sest ta haigetsaanud närvisüsteem ei pruugi seda välja kanda. Üksijäänud naine on samas kindlasti väga oodatud. Kohvi keetma, nõusid pesema või kaasteeliste  lapsukestega tegelema. Need ülesanded on üksijäänud naisele jõukohased. Talle näidatakse hoolitseval moel ta staatust ja kuuluvust. 

Ta oli seda kaua aega kõrvalt jälginud. Elu oma näilisuses ja võlts turvatunne sellest, et on kirjutamata reeglid, mida järgides ei saabu küll õnn, vaid ümbruskonna heakskiit, olid muutnud ta mässajaks. Aga esmalt ta eemaldus, sest ta ei sobinud enam sellesse kuvandisse. Ta kasvas sellest välja. Tal oli öelda ja kaasa rääkida. 

Ta oli üsnagi palju lugenud, kuulanud ja tunnetanud. Tema sisemaailm oli ta enese jaoks tähendusrikas. Ta eluteed oli üha valjemini hakanud juhtima südame hääl. Kirikus kutsutakse südame häält ka Jumala juhtimiseks ja kõige julgustavam oligi see, et mida rohkem ta seda häält kuulas, seda kindlamini tundus Jumal teda õiges suunas juhtivat. Ümbruskond oma näilisuse ja turvalise rollijaotusega tundus olevat seisnud tema ja Jumala vahel. Oli aeg see kõrvale lükata. 

Rambivalgus langes ta peale, aga ta ei kartnud seda. See, kes kartis esineda, oli väike tüdruk temas. Naised ei karda. Hirmu taandumine on üks oluline murdepunkt näilisuse murdmise teel. Muidugi on ümbruskonnale šokeeriv, et üksinda jäetud naine julgeb näilise turvalisuse hüljata ja oma rollist lahkuda. Elada nagu heaks arvab. Valides tantsusoovi korral selle, kes temaga tantsib, valides filosofeerimissoovi korral selle, kes temaga filosofeerib, valides puudutussoovi korral selle, kes teda puudutab. Valides vaid selle, kes ta vajadusi mõistab. Sageli valides ka üksinduse. Aga üle kõige valides armastuse. 

Tegelikult ei tehta ümbruskonna pahvikslöömise korral midagi. Näiline turvalisus tavapärasuse raamides manitseb mitte reageerima. Võibolla vaadatakse lihtsalt mujale. Köhatatakse ja tehakse teist juttu. Nii et võib olla täiesti aus ja alasti. Kuidas saakski iseendaks, naiseks ja armastatuks kasvanule miski ohtlik olla? Kogu selle turvalise näilisuse juures - ei miski. Ainult süda loeb.

pühapäev, 6. november 2022

Verejanu

 Muhu saar on ajal, mil novembrikuu laupäev hakkab hämarikku veerema, pisut kulunud ja narmendav. Kui suvel saab teda kujutleda pakatava ja värvirikkana, otsekui uhkeldavat rahvarõivastki, siis novembrikuine igaviku aeg paneb ta otsekui kõhnuma. Kondine Muhu. Okstes klõbisev, lakas lõgisev, natuke nagu liimist lahti.

Mina olen ka muutunud. Kui suvel tipin mööda saart pikkade kleitide ja punaste huultega, rõkkan lastega rõõmust ja tunnen ka muul viisil naiseks olemise väge, siis hilissügiseses Muhus valitseb mu südant hall hunt. Tõmban oma karge kasuka üll ja libisen vaikselt võpsikusse. Mul on teravad silmad ja veel teravam nina. Ning vaist on kõige vahedam. 

Täiskuu ei anna endast muul viisil märku, kui tundmusena hinges. Tumehallidest pilvedest pritsib peenikest vihma. Kuu oma kahvatu valgusega nii priskest ja läbivettinud vatitekist küll läbi ei pressi, olgu ta nii latakas kui tahes. Minu vaist ei peta aga kunagi. Varjatud kuuketas on mulle muu maailma selgeks orientiiriks. 

Mul on verejanu. Oh ei, see pole sugugi mingi brutaalne kaelamurdmine, mille järele mu maitsemeel isutab. Hoopiski ei ihka ma rebestada kellegi kaunist kasukat, et pääseda ligi värskele lihale ja suussulavale kondiüdile, mille mu jõuline hambarida mänglevate krõmpsudega magusroaks serveeriks. Ma ei ihka näha kellegi surma-eelseid tõmblusi ja kummardada tema kohale suurema ja tugevamana. Oh ei, minu verejanu pole hoopiski see. Mu verejanu viib jänespükste mängumaale. Ma tahan krõmpsutada hirmu. 

Hirmul on suured silmad. Nii öeldakse. Tegelikult on aga hirmu silmad otsekui kassipoja omad. Avanemata. Hirm tuleb üles leida lõhna järgi. Ta lebab kinnisilmi ja poolpimedana kusagil varjatud paigas ja tudiseb. Oleks tal ometi oidu üles tõusta ja avali silmi ringi vaadata, tuleks tal õige pea tunnistada, et ei ole see maailm nii hirmus paik ühti! Jah, tarvitseb vaid julguse kuub üll tõmmata. Soe ja õiglane. Aga tema lõdiseb pooloimetuna kusagil novembrikuises võpsikus, kuhu mu tundlik haistmismeel mind peale mõningast ringinuhutamist kenati juhatab.

Sööstan otsustavalt läbi piitspeenikeste okstega põõsastiku. Pajuvõsa või mis ta iganes on, taandub kahele poole mind. Seejärel lendlen läbi roostiku. Kõrred mu teel murduvad alandlikult. Jah, vaid tuul oskab nad murdmata maadligi painutada - aga mida mina, metselajas tuulest tean. Minu tee kulgeb maad mööda, mis aegamisi merele ruumi annab. Korraga ei saagi ma enam täpselt aru, kus maa-, kus merepiir. Mu peenikesed käpad vajuvad veidi püdelasse mudapinda. Käik aeglustub ja süda põksub rinnus üha kiiremini. Õhk on aga täis hirmu kohalemeelitavat aroomi. See annab jõudu. Süljenäärmed hakkad tööle.

Hämardub. Nüüd juba päriselt. Veel viimased meetrisajad. Mu hambad paljastuvad, kurku kerkib tahtmatu ja tahumatu urin, lihased tõmbuvad pingule, kasukas turri. Hirm, va lödipüks, pean su kogu oma fantaasiaga poole suuremaks ja poole ohtlikumaks kujutama! Muidu kaob kogu mängu ilu. Mis oleks mu voolitud lihastest ja raudsest lõualuust nõrgaga võitluses tolku...

Ja ta kerkibki merest. Kerkib teab millena. Muutub säärasena suureks, lausa hiiglaseks. Seisab mu ees, nagu tume vall. Aga jääb ikkagi täiesti silmituks. Ja siis ma sööstan...

Tagasiteel tilgun verest ja mudast. Võitlus osutus ausaks ja võrdseks. Alahindasin hirmu vastupanuvõimet. Ta priskus andis mulle murdva lülini jõudmiseks päris korraliku turjaltantsu. Mitmel korral paisati mind ennast lapiti vastu maad. See lisas küll raevu, kuid ühtlasi väsitas. Mu saba on jalge vahel kui lehetu roots. Vaevu jõuan jalga jala ette tõsta. Siiski sunnin end pehmel pimedal põllul kergesse galoppi. Mine neid jahimehi tea. Piisad muutuvad maapinna lähedal valkjaks uduks. Võit polegi enam eriliselt oluline. Täis kõht määrab mõndagi. 

Ja ongi ärasõit. Lisan huultele veidi tooni ja pühin salvrätiga vargsi lõua poole valguva liigse punase nire. Muidu ei peakski täna inimeste sekka minema, kuid praamil võiks ju siiski võtta ühe kosutava capuccino... 

teisipäev, 1. november 2022

Paikka panemine

 Paneme aja paikka
Tuleme kuue paikku
Heidame mõne kaikka
Teeme ühekauppa
Kõikke korraga ei saa
Pärast teeme piltti ka

(Kirjaoskamatusest
saavad suhte matused)

neljapäev, 27. oktoober 2022

Südameasjad

 Mina küll tihtilugu ei tea, kes ma sisimas, päris sügaval hingesopis ikkagi päriselt olen. Olen vanuse ja elukogemuse kasvades, samuti teraapiatöö arvukate juhtumite valguses ning kiriku konservatiivsema ja liberaalsema suuna vahel pendeldades hakanud suhteid ja olukordi vaatlema üha rohkematest tahkudest; ja mida rohkem eri vaatenurki avaneb, seda paindlikum ja arusaajam kipun olema - nii iseenese, kui teiste suhtes. Samas tekitab säärane vaatenurkade paljusus aeg-ajalt hirmuäratava segaduse, kohati lausa kurnatuse tunde, sest kõigemõistmise foonil kipuvad mõnikord hajuma ka piirid, mida inimestena vajame, kuna meie eetikanormid ja maailmatajumine on siiski ääretult erinevad. Küllap on igaüks taibanud, et teatud olukordades võime ka ise piire enesele sobivas suunas nihutama hakata. Mina olen seda küll teinud. Küllap teisedki. 

Piisavalt olen olnud ka olukordades, kus peaksin oma valikute eest nn üldsuse ees mingit vastutust kandma, st tajun ootust tegemaks nii, nagu minult eeldatakse. Mõningate juhtumite korral on selleks ehk õigustustki - olen piisavalt palju olnud olukordades, kus täna tunnen üht- ja homme tajun hoopis teistmoodi, saa siis sellisest aru! Aga tuleb mõista, et tegu on lihtsalt arusaama eri tahkudega, mis oma palgeid ükshaaval päevavalguse poole keeravad, kõigil oma eluõigus. Needsamad, millest esimeses lõigus juttu. 

Keegi väljaspoolt ei taju samu nüansse, mis mängivad kaasa minu sisemuses, mu hinges. Tõsi, seda võidakse küll märgata, kas üht- või teistmoodi tajumine tuleb mulle enesele kasuks või kahjuks, kuid paraku on seegi vaid pinnavirvendus, tõelise mina sügavate hingesoppide peegeldus. Kasu- või kahjuarvestus saab toimuda hoopis hiljem, kui kahtlused olukorra või suhte õigsusest või mõttetusest täielikult kõrvaldatud. 

Tema lahutus kestis päris pikka aega. Selle aja vältel kostis kaasteelistelt palju arvamusi, valdavaks jäi mõte, et see samm pidanuks juba ammu tehtud olema. "Selja sirgu löömise" motiiv tõi esile ta võimaliku nõrkuse ja jõuetuse asju lahendada. Nõus. Ega nood arvamused tühja koha pealt tulnud. Oli ta ju pikka aega ääretult keerukates situatsioonides. 

Ühest küljest tahtis ta koheselt kogu kupatuse jalaga laiali lüüa ja minema kõndida. Kohe, kui selleks jõudu oli. Teisest küljest oli tal tohutu hirm, mis lahtuse korral ikkagi päriselt saab. Lapsed olid ju alles väikesed. Kolmandast küljest, kui inimesega aastaid koos oldud-elatud, kuulub isegi lõpu juurde mingi õhkõrn usk imesse - et äkki hakkab kõik uuesti laabuma. Haigetsaanud armastus, kui soovite. Neljandaks tahtis ta kätte maksta, vastu teha ning juurdles aeg-ajalt, kuidas oleks kõige parem. Viiendaks pelgas seista läbikukkununa oma pere varemete veerel, kuigi teadis, et kokku kukub ta niikuinii. Kuuendaks tundis ta, et veel ei ole õige aeg. Ja nii edasi. 

Lähikondsetele oli ta olukord nähtav vaid osaliselt, peamiselt tema enese suu läbi. Ta vaagis seda aastate jooksul tuhandeid kordi, arutas ühe ja teisega, järades seega teemat mitmest otsast korraga. Jah, ta teadis, et säärane elu tuleb lõpetada. Ometi viivitas. Mis oli lõpp-kokkuvõttes õige otsus. Tema toetajate nõuannetest hoolimata.

Süda ei valeta. Südant ei saa ka sundida. Niikaua kui süda muutuse stardipauku ei anna, pole muutus võimalik. Õigemini - see on võimalik mingil määral, aga need sammud on imepisikesed, märkamatult jõudu koguvad. 

Süda ei valeta ka ses mõttes, et tegelikult ta ütleb, mis on õige ja millal on õige aeg. Oleks ülalmainitud lahutusloos rapsima hakatud, oleks too hoopis kehvemini lahenenud. Ootamine tasus ära. 

Päris rahu pole ma aga selle teemaga veel teinud. Just seoses oma elus toimuvaga on tekkinud mööndused mu isiklikus tunnetuses, arusaamades. Valime oma elu partneri tavaliselt üsna varases nooruses, ilma igasuguse elukogemuseta. Miks osadel läheb see õnneks, teisel osal aga mitte? 

Kas tõesti vajavad minu isikuomadused nii palju adrenaliini, põnevust, spontaansust, et pikk, elukestev turvaline abielu ei oleks mulle, lahutanule sobinud? Küllap ikka oleks, kui ma saanuks end turvaliselt tunda. Ometi olin just mina see, kes olukorrale pikka aega hambad ristis lahendusi otsis ja lahutust mingiks võimaluseks ei pidanud. 

Lähme edasi. Kui ta oli juba “turvalisest sadamast lahti köidetud”, sai hakata juhtuma ka muud. Ühest küljest oli ju kõik uudne ja vaat et toregi, aga taaskord kerkis esile seesama küsimus - kes ta päriselt on? Kas inimsuhted, mida ta nüüd sõlmis, olid ikka tema väärtushinnanguile vastavad? Kas ka see suhe, mis andis ja võttis nii, et vermed taga? Lähikondlaste nõuanded: lõpeta ära, jäta maha, löö selg sirgu ei aidanud ka seekord. Ja jällegi petturi tunne. Tunne, et ta ei seisa inimeste ootuste kõrgusel, on justkui saamatu, oma minata. Loomulikult olemata tema sees, tundmata tema tundeid, ei saa seda kõike väita. Ometi tundis ta süüd. Teiste ees. Olgugi, et südant ei saa sundida. Mis sest, et ka sellel lool on tohutult eri tahke. 

Südameasjad on nii keerukad. Kui ollakse end juba mingil viisil avanud, oleks justkui kõigil õigus oma arvamusele. Inimese elu ja valikud kannaksid otsekui avalikkuse pitserit, mille juurde kuulub vaikimisi nõuannete kuulamine ja nende järgi tegutsemine. Me ei ole ühtäkki enam iseenda omad. 

Õigeid vastuseid on mitu. Seda peaks alati silmas pidama. Ja lubama igal inimesel enesel tema jaoks õige vastuseni jõuda. Isegi kui ta tundub lõputult pendeldavat meie jaoks täiesti valede vastusevariantide vahel. See on tema elu, me ei tea kõiki nüansse. Ka halvast võib mingil määral kasu olla. Võibolla ei ole veel lihtsalt õige aeg. Võibolla mängib rolli midagi muud. Peame usaldama, olema kõrval, mitte andma hinnanguid.

Südameasjad on samas imeilusad. Nad keerlevad, sulguvad ja avanevad nagu klaasikildudest kujundeid moodustav kaleidoskoop. Seisad, vaatad ja ahhetad. Harva on olemas kõige täiuslikumat, kõige ideaalsemat kujundit. Ka inimese elu on nagu mustrite jada. Kõik võib olla õige, oleneb, millist tahku vaadata. Kõik võib, aga ei pruugi. Seda peab küll otsustama inimene ise. Teised saavad vaid toetada.



pühapäev, 18. september 2022

18 Jätsin maha

Täna ma jätsin ta maha
Ei taha
Näha ühtegi igavat meest
Ei tagant, ei eest
Jätsin ta maha
Sest paha 
Nii paha on vaadata taha
Et kuhu ta jääb
Kas maailma üldsegi kogeb
Ja näeb
Ilus ja pikk
Haritud, šikk
Kuid nõnda fantaasiavaene
Oleks siis lihtsalt vaene
Et mina, pirtsakas naene
Võiks ära põlata

Mehise õlata
Ei tundu just liialt helge
Selge
Äkki ma hoopiski ise
Võtsin ta olemise
Olen ehk liiga raju
Maakeeli öeldes ei taju
Aegluse võlu
Tuimuse tugevust
Kidakeelsuse jõudu
Oh taevake,
Paigalseisu armetut õudu…




teisipäev, 30. august 2022

Taevas

Taevane Isa
Kas taevas on seal
Kus minagi seda näen
Vahel pilvedega kaetud
Vahel sini-sinine
Päikesekera vajutatud
Ühte serva
Vahel pillutamas äikesenooli
Vahel kallutamas vihmavett
Kas linnud on taevale lähemal
Kui loomad ja inimesed
Isegi kui istume lennukis
Või on see kõik vaid näiline
Ja õige taevalaotus
Avaneb vaid siis
Kui tead taevalikku koodi
Mis ei ole tähtede
Ega numbrite jada
Vaid saab alguse 
Igaühe sisemusest
Kui oled elanud valede kütkes
Siis ehk taevaluugid ei avane
Või on sellest pigem ükskõik
On midagi veel
Mille järgi teed valiku
Kas mina olen oma olemusega
Taevaliku koodi algus
Lõpp
Või keskpaik
Kindlasti on lünkasid
Olen püüdnud elada
Aususe suunal
Iseasi kas olen osanud
Või on mul taevast
vale ettekujutus
Äkki on taevas hoopis maa peal
Ja seda märkavad vaid need
Kes ei ole
Hirmul ega kahtlevad

Kosmosesse lendajad
Ei juurdle samuti sääraste asjade üle
Need tuginevad teadusele



kolmapäev, 3. august 2022

See Mees

 Ka See Mees rääkis ainult iseendast.

Triine püüdis kehakeelega mõista anda. Ta niheles. Huvitav, et nii vähesed oskavad kehakeelt lugeda. Tegelikult on ka naiste seas päris palju igasugu tunnetuseta tüüpe. Noh, võtame näiteks Kai. Kui ikka tema hakkab oma "imelapsi" kiitma, võib Triine vaat et toolikatte puruks niheleda, Kaid ei heiduta see sugugi. Mõnikord sõidab Triine Kai jutule valjuhäälselt sisse ja viib selle vägisi teisele teemale. Aga ega Kai sellest solvu! Õige pea viib ta vestluse sujuvalt oma "imelastele" tagasi ja Triine tunneb vaid lõputut väsimust.

Või võtame näiteks Eevika. Tema tahab pilte näidata. Triine meelest pole midagi tüütumat, kui passida kellegi telefoni albumist võhivõõraid inimesi ja kuulda sinna juurde absoluutselt ebahuvitavat juttu nende olemistest ja tegemistest. Kusjuures absoluutselt iga kord püüab ta neist piltidest ära laveerida, kõiki oma keha- ja muude keelte oskusi mängu pannes- aga ei midagi. Just nagu tunneks Eevika teise piinadest mõnu. 

See Mees jõudis jutujärjega oma haige emani. Selgus, et käesoleval aastal olevat ikka kohutavalt palju ebaõnne. Et siis nüüd emagi...

Hambad olid Sel Mehel üsna puseriti. Aga küüned olid korras. Ka sandaalidest ei paistnud ühtegi seenhaigusega nakatunud küünt. Peale seda, kui Triine oli esmalt kohtunud ühe hõreda "sahtliga" mehega, kes oma hambutust küll kiivalt varjata püüdis, kuid ühe liig-hoogsa hõike tõtte siiski haledalt vahele jäi,  ja peale seda, kui ta kohtas üht meest, kes puhtsüdamlikult üles tunnistas, et eelmine pruut ta seeneküünte pärast maha jättis, peale mida ka Triine ta jäledusega sinnapaika jättis, vaatas ta alati mehepoja hambumust ja kui võimalik, siis ka varbumust. Või siis pelgalt sõrmi. Needki kõnelesid paljust. 

Võõra inimesega õige "keemia" tekkimiseks on vanus 40+ keerukas- ajahammas on inimesi juba omajagu purenud. "Oma inimesega" ei mängi säärased pisiasjad mingit rolli. 

See Mees jätkas laste teemal. Tal oli neid kolm. Kaks esimesest, üks teisest kooselust. Ei, abielluda ta pole jõudnudki. See polegi üldse oluline, mis see paber ikka annab. Kui on suhe, olgu niisamuti, kui pole, minnakse lahku, niisama lihtne see ongi. Triine mõtles oma laste peale. Oma lahutatud abielu peale. Õnneks Seda Meest temapoolsed väljaütlemised ei huvitanud. Ta patras edasi. R-täht ei saanud hammaste tõttu õigesti põriseda. Aga kurgu r-i polnud ka, oli selline tuhm, s-i ja d vahepealne.

Triine suunas pilgu kohvikuaknast välja. Algul möödus buss number neliteist, seejärel kohe kaheksateist. Mõlemad tuttavad bussid, sõidavad endiselt mööda Vabaduse puiesteed. Kus nendega sai omal ajal uhatud! Ikka kooli ja tagasi. Neliteist oli kiirem, sellega sai ikka kohale ka. Kaheksateist venis nagu tigu. Tegelikult oli ka neljateistkümnega mõnus vaid Valdeku ja Kalevi peatuste vahel. Siis oli tunne, nagu sõidaksid taksoga. Vuhisesid Kivimäe või linna poole, kilomeetrid lausa lendasid! Noh, hea küll, Kalevi ja Kosmose vahel jäid ka mõned peatused ära, aga näiteks Valdekust edasi oli neid ikka liiga palju. Kahjuks oli neljateistkümnel ka üheksa ja kahe vahel graafikus paus. Siis pidi ikkagi kaheksateistkümnega venima.

See Mees ütles, et ta on Tallinna poiss. Olevat käinud Reaalkoolis, see olla vanasti olnud teine keskkool. Triine piiksatas vahele, et temagi on mõne aasta samas koolis käinud. Seda Meest säärane vahelause ei häirinud. Ta ei tundnud huvi, mis lennust Triine oli, vaid jätkas hoopis üldisemalt hariduse teemadel. 

Triinel hakkasid sääsepunnid sügelema. Esmalt käe peal, siis aga ka säärel. Ta kratsis neid mõnuga, kuigi teadis, et ei tohiks. See on kindlasti sääseallergia, huvitaval kombel on see ajaga süvenenud, aga ega lapsenagi kiita polnud. Ikka sai jalad puha puruks kratsitud. Selle aasta sääsed on kohe eriliselt tigedad, sellised pisikesed ja kui võtavad, siis lööb kohe sellise tulitava kubla üles, et... 

Saarel pole peaaegu üldse sääski. No hilisõhtul võivad mõned peale sattuda, kuid see on pigem erand, kui reegel. Aga vaat kus seal Loobu kandis, Triine sugulaste maakodus alles on! Kubiseb! Ei saa autost väljagi astuda, kui juba parv kallal! Seal on parmud ka, pöidlasuurused. Need võtavad kohe tüki ära, kui külge pääsevad. Nojah, too maja asub muidugi põlismetsa veerel, rabade ja laukasoode ligidal. Väga romantiline koht, aga natukene õudne ka. Vanasti käisid inimesed läbi selle metsa kirikus, praegu tundub see lausa mõeldamatu. Triine sõrmede ala jäi ühe vana sääsepunni kärn, ta tundis sooja verd säärt mööda allapoole valgumas ja pühkis selle peopesaga laiali. 

Oot-oot, See Mees oli jutujärjega karjääriredelini jõudnud. Praegu olla ta ühe autoremondi töökoja juhataja. Mingil ajal oli oldud ka palgatööline, aga see aeg polnud kuigi pikk. Ikka ise tuleb enesele tööandja olla. Sel Mehel oli jutu järgi juba järgmine äriideegi soolas, hakkab inimesi müüma... võ mis ta nüüd ütleski? Triinel läks jälle mõte lappama. Ta püüdis jääda viisakaks ja kiskus sõrmuseid ükshaaval sõrmest ära ja pani jälle tagasi. 

Triine oli just juuksurist tulnud. Selle Mehe pärast ta küll soengut sättima ei läinud, aga paraku on isegi triibutatud soengu puhul aeg-ajalt vaja juustepõhi üle käia. See, keda ta nüüd peeglist nägi, isegi täitsa meeldis talle. Loomulikult võiks taljekoht olla poole saledam, aga päris niisama lihtsalt need asjad ju ei käi, seetõttu pole mõtet ka vinguda. Maal, pagarikojas valmistati sel aastal imehäid moonisaiu, kes teab, mida nad sinna sisse kõik toppisid, et need nii suure sõltuvuse tekitasid. Triine ostis neid lausa kümnekaupa, muidugi sõid lapsed enamuse ära, kuid ega ta isegi ilma jäänud. Ja selline saianägu räägib siin taljest...

Tegelikult tundis Triine end väga naiseliku naisena. Kui see ohmu naiselikkusest midagigi taipaks, ei räägiks ta praegu ajaloo kahe maailmasõja vahelisest perioodist. Oot, millal see teema küll sinna läks? Triine teritas kõrvu. Jah, noogutas See Mees alias ohmu ägedalt pead. Midagi-pidi-olema-veel. Midagi, mida maailm ei tea. Ta ilme muutus salalikuks, ilmselt oli ta koheselt valmis kuuldavale tooma oma versiooni Saksamaa toonasest tugevusest. Triine aga vajus taas longu, tükkis oma naiselikkuse ja ilusa soenguga. Ta toksis hajameelselt lusikat vastu alustassi. Oli suur tahtmine korra tugevalt virutada. 

Triine eks-abikaasa oli paadunud maailmaparandaja, aga eks tal oli häid jooni ka. Praeguse taustal tundus eks lausa lahe. Muidugi viis ka tema vilunult teemad suhete tasandilt globaalsetele probleemidele, aga siis võis vaikselt teise tuppa minna. Eks see austuse-moment tuli ka lahutusel jutuks, aga polnud peamine. Peamine oli ikka miski muu. Kahtekümmend kahte aastat ei saa ühe lausega ümber jutustada, õnneks See Mees ei küsinud selle kohta midagi. Triine ei saanud üldse aru, miks ta siin istub. 

Kui naine jäetakse esimesel kohtumisel tähelepanuta, pole mingit mõtet hakata end ise esile tooma. Ajaga muutub see ainult hullemaks. Triine istus, vaatas busse, niheles, sügas punne, toksis alustassi. Aga ei midagi. See Mees ei küsinud mitte midagi. Õnneks küsis ta lõpuks vähemalt arve. See oli temast esimene kena liigutus. 

Mulle meeldis väga sinuga kohtuda, oli See Mees siiralt tänulik. Mul on sulle ettepanek, lisas ta. Kui õige sõidaksime reedel kuhugi välja. Kui õige sõidaksime... Laulasmaale! Jah, Laulasmaa on parim paik, kus merd vaadata. Teineteisega tutvudes vaadatakse ikka merd. Sel Mehel oleks lausa laupäevani aega merd vaadelda. Oot-oot, laupäeva õhtuks peaks siiski Hiiumaale jõudma, äi olevat selja murdnud, kaheksa poldiga keerati kinni, ma ütlen, on alles aasta...

Triine tänas läbi hammaste. Ta lubas reede peale mõelda. Kindlalt ei luba, lapsed ka ju, ja... no aga vaatame!

Telefon oli tühjaks saamas. Õnneks jõudis Triine enne, kui ekraan päriselt unne suikus, selle ühe klahvivajutuse ikkagi ära teha. Selle kauaoodatud unmatch from See Mees.

Liiga kaua, liiga suur tükk elust, tänasest päevast. No mis teha...



esmaspäev, 4. juuli 2022

Udujutt



Astusin kleidisahinal pimedasse öhe. Mulle lõi vastu jaheda õhu pahvak. See tõi kergendust, sest viimased päevad olid olnud taluvuspiirini kuumad. Mõne minutiga hakkasin aga võdisema- keha polnud sugugi jahedusega harjunud. Pidanuks leidma kampsuni, hea, kui salligi, aga mul polnud otsimiseks mahti. Puude kontuurid, mis vormusid tumeda taeva all veelgi tumedamaks, mõjusid veidi ähvardavalt, mustjad rünkpilved muutsid taeva rahutuks ja liikuvaks. Mul polnud midagi karta.

Põllule oli tekkinud udu. Külm ja kuum õhumass moodustasid ühinemisel maapinna kohale valge, vatise müüri. Uttu olingi suundumas.

Ühtäkki olin uduliblikas. Kerge ja õhkõrn udunaine, kleidi lendlevad varrukad tiibadeks. Mu jalatallad ei puudutanud enam maad. Vaid üksikud kõrgemad kõrred kõditasid mu päkkasid, kui neist lenneldes üle libisesin. Lilleõied olid all jaheduses tõmbunud nuppu. Kõrte vahel toimetanud putukad ja röövikud olid otsekui unnetardunud. Mina aga liuglesin ja lehvisin.

Hea kerge oli olla. Tõmbasin udutekki kord peale, kord ära. Rullisin end udupehmes jaheduses, hüppasin vetruval udulooril. Tõusin üha kõrgemale ja kõrgemale ja iga hüppe järel vajusin tagasi pehmele udumadratsile, maandudes otsekui kellegi hoolitsevaile kätele, tajudes kui haigele kohale hellalt pealepuhumist. Jahedat, kuid hoolivat hingust.

Varesele valu, harakale haigust... Näe, taeva pilvise kõhu all liugleski üksikuid linde. Tahtsin neid hüpates tabada, kuid loobusin peale paari hõljuvat põrgatust, vajudes naerdes selili pehmele udumadratsile. Lendavat lindu juba ei püüa!

Mu juuksed lehvisid vargsi tekkinud öötuules, kleidiäär tõusis ühe tugevama puhanguga vallatult üles. Üks mehine paitus üle mu pruunika keha, üle näo, rindade ja reite... Kui hea!

Ühtäkki taipasin, et tuul, mu uus mängukann, mu mehine meelitaja, ahvatlev, kuid ebakindel kaaslane, viib udu minema. Udu hakkas puhanguis hajuma. Madrats, millel hüpetest puhkasin, muutus õhukeseks. Pidu hakkas otsa saama. 

Anusin küll neid kahte, tuult ja udu, koostööle, aga ei. Üks välistas teise, kuigi mina, truudusetu, olin nautinud mõlemat. Udu pehmust ja jahedust, tuule konkreetsust ja tugevust. Oli taas aeg minna- nagu elus ikka. 

Puude kontuurid olid veelgi mustemad ja ähvardavamad. Mind see aga ei heidutanud. Kusagil põõsaste vahel välgatas tulekuma. Minu koduaken oli ootavalt valge. Keegi oli lausa ukse praokile lükanud. Soojus jalutas poolele õuele vastu, haaras mu jahedad käed, sättis end ümber mu piha ja juhatas hellalt majja. Vajusin väsinult voodile.

Oh seda ilusat elusat elu! Kõik oli ühtäkki nii lihtne, nii kerge, nii arusaadav!

Hea helde oli uinuda...

kolmapäev, 18. mai 2022

Mees ja auto

 Mehel peab olema auto. See oli nüüd selgemast selgem. 
Mitte et tal endal ei oleks autot olnud, oli, oli, peaaegu uus ja pilkupüüdev veel pealekauba, aga tema auto oli mõeldud ikka tema sõitudeks. Üheskoos sõidule minekuks oli mehepoolne masin lausa hädavajalik. Selles peitus lausa pool mõnu.

Tänapäeval kasutas üha enam kontoritöötajaist poissmehi trammi. Ta oli sellest trammi-sõnast lausa tüdinud! Aga kus sa siis ütled, et sinuga ma välja ei tule, sõida oma trammiga seenele- see poleks ju viisakas! Pealegi püüdsid nüüd kõik roheliselt mõelda ja trammiga tööle sõitmine oli oluline osa rohemeelsusest. 

Ta oleks tahtnud, et nad tuleksid talle autoga värava taha, avaksid galantselt ukse ja tema saaks mugavalt esiistmele vajuda. Nii ta mõtles ja mõnega oli nii ka läinud. 

Näiteks Tõnu. See auto oli lumivalge ja nii puhas, et sisenemise eel tahtnuks lausa jalad tolmust puhtaks pühida. Tõnu auto oli muidugi erakordne ka oma hinna poolest, aga see polnud kindlasti peamine. Peamine oli see, et tema istme kõrval uksetaskus ootas alati pudel vett ja pakk salvrätte. Milline hoolitsus...

Oli muidugi ka teistsuguseid autosid. Ebamugavaid, lohakil või suisa räpaseid. Neis sõites ei tekkinud muidugi mitte mingisugust romantika-tunnet. Tuli lihtsalt ära kannatada ja loota, et ehk sõidutatakse varsti koju tagasi. Räparuudidel ei olnud ta silmis erilisi shansse. Tutvuse algul tuleks ikka veidi pingutada ka. 

Mehed võiksid läbi naise silmade vaadata püüdes mõelda, kuidas naisele atraktiivne olla, arvas ta. Aga need ei osanud. Mõelda vaid, aastavahetuse paiku oli jälle üks "trammimees" külje alla pugenud. Tema nimi oli Marek. Ta püüdis Marekiga vägagi viisakas olla, aga kui tuli välja, et ta autoga ei sõida ega kavatsegi sõita, kadus tal mehe vastu igasugune huvi. Ainult invaliid või väga kuulus inimene väärinuks ehk naisepoolset sõidutamist. 

See Marek aga käis nagu uni peale, et võetagu teda auto peale. Tahtis külla tulla. Õnneks oli sel mehel teisigi mittetoredaid omadusi, millele viidates sai küllakutsest ära laveerida, aga hiljem võdistas ta just selle fakti peale kõige rohkem õlgu, et võõras mees nii nahaalne võis olla, et ilma igasuguse häbitundeta tema autosse tahtis ronida. Daam pole ju mingi taksojuht!

Ta oli niisiis täitsa hädas. Kuidas oleks siis näiteks spontaansusega? Ütleme, et ärkad laupäeva hommikul üles ja mõtled, et sõidaks õige täna Haapsallu. Selline asi ei tuleks ju kõne allagi! "Trammimees" kas keelduks või ootaks, hambad laiali, kuni talle järele sõidetaks. Kolmas, harvaesinev võimalus oleks ka see, et ta hakkaks trammide ja bussidega tema juurde koperdama, aga selleks ajaks, kui kohale jõuaks, oleks igasugune väljasõidu isu juba kadunud. 

Autota mees võis vabalt olla ka kooner, kes iga senti peos veeretab. Selline ei raatsigi niisama Haapsallu sõita, Võrust rääkimata, kuhu oleks ju samuti vahel tore autonina suunata. Lihtsalt niisama, mereäärele vahelduseks. Koonrid on ühed hirmsad inimeseloomad, mõtles ta veel ühele ohule. 

Kuidas tuttavaks saamise korral kohe ja valutult ära märkida, et autota mehed ei lähe, ilma, et see kõlaks upsakalt või ülbelt? Selle üle juurdles ta päevast päeva. Äraütlemisedki läksid üle kivide-kändude, väljamõeldud ettekäänete kaudu. Arvavad muidu veel, et ta on raha peal väljas. Nagu auto oleks eriline jõukuse näitamine. Ei ole! Auto on lihtsalt mugav võimalus üksi või kahekesi või perega kuhugi sõita. Autos ei roni sulle keegi selga!

Nii mõeldes unustas ta, et ehk oleks tuttavaks saades võimalik "trammimees" auto ostmiseks ära rääkida. Ehk on tal loadki olemas. Ei, sellist varianti ta ei kaalunud. Tema mulje oli juba esmakõnelusel rikutud- juhul kui mehel auto puudus. 

Ta ei saanud sinna midagi parata. Vallaliseks jäämine oli iga päevaga üha käegakatsutavam. Trammid aga muudkui vurasid. Edasi-tagasi.

laupäev, 23. aprill 2022

Ennäe!

Tüdruk konutas aasta otsa koopas
suure kivi all.
Arvas et ega sealt enam välja pääsegi, 
aga ennäe!
Ta kondid olid juba täiesti kanged
ja mõtted pimedusega löödud.
Aeg-ajalt visati talle pisut kosutust,
võttis vastu ja oli tänulik.
Isegi kiitis. 
Koopas on hea kiita- kumiseb vastu.
Viskajal oli sitt iseloom,
helde ja sugestiivne.
Aga kui tüdruk teda august hüüdis,
siis kiirustas minema,
Vist kartis, sest nii
ju tegelikult ei tehta. 
Tüdruk kraapis küüntega mulda
edasi, teadmises, 
et hüüda ei tohi, muidu 
jäetakse üksi. 
Väljapääsuiha võttis järk-järgult
võimust.
Kraapimise ja rabelemisega
Kasvatas tüdruk luudele liha,
turjale tugevust,
meelele kindlust.
Ja kui ta siis ükskord tõusis,
siis ennäe!...
kivi polnudki enam koopasuu ees.
Keegi oli selle ära veeretanud.
Oi, ta tuli välja! Astus lihtsalt lagedale!
Rõõmuhüüdega.
Kuku!
Nüüd tohtis tüdruk hüüda.
Kõik kuulsid ja pöörasid pead. 
Hüüdis veel.
Kõik rõõmustasid ta üle.
Siis hüüdis: ahoi, sina, 
kes viskasid koopasse kosutust,
kus sa oled, vaata sina ka!
Kadunud.
Hüüda poleks tohtinud. 
Häh...
Näe, päike! Ometi päike!
Kui tore on päriselt olemas olla...

neljapäev, 21. aprill 2022

Armastuse apostli langemine

Armastuse apostel sai Suurel Reedel täistabamuse, lebas Vaiksel Laupäeval näoli maas ja tõusis Ülestõusmispüha hommikul reipalt üles kantslisse. Teisel Ülestõusmispühal ilmus ta taas, kuid siis ei tohtinud teda puudutada. 

Teisipäeval toimus aga langemine, sest ega jutt pole Kristusest! Armastuse apostel tegi valearvestuse. Naised, kes pidid nutma Vaikse Laupäeva öösel, said nutta ja kaevelda teisipäeva ööl vastu kolmapäeva. Ööl vastu kolmapäeva oli kivi hauakambri ukselt ära veeretatud ja armastuse apostli koletud saladused said sealt jõena välja voolata. See oli tume, sogase veega jõgi. 

Armastuse apostel oli langenud. Ta südames polnud enam armastusele kohta. Oli vaid meeleheide ja meelepete. Armastuse apostel tahtis, et ta suudaks nutta koos naistega, aga mingi osa temast leidis, et see ei sobi tema senise oreooliga. 

Nii jättis ta naised kus see ja teine ning alustas pimeduses taas laulu, mis kutsus ühinema nii jõed kui mäed, linnud ja loomad taeva all ning inimesed, kellel oli temast hea meel, kes palistasid teepervi ja raputasid temale pöidlaid ja südameid. Seekordne tõus, leidis armastuse apostel, peaks olema veelgi kõrgem, veelgi võimsam ja veelgi kuulsusrikkam. Langemisest ei kõnelenud ta kellelegi. 

Aga Maarja pani kõike seda, mis toimus, tähele ja mõtiskles sellest oma südames…

kolmapäev, 13. aprill 2022

Äralakutud martsipan

 Helis tuletas mulle selle loo jälle naeruga meelde!

Kui kolmikud olid väikesed, oli mul nii palju tegemist, et enamuse ajast tegutsesin automaatpiloodil. Kõige automaatsemad liigutused tekkisid seoses söögi ja söötmisega, kuna see oli pikk ja tüütu protsess, mida tuli läbi viia mitu korda päevas.
Ilmselt seetõttu tekkiski ajal, mil võrdväärsete ehk siis täiskasvanud inimestega taas rohkem suhtlema hakkasin, mingi imelik ülekandeprotsess. Ma nimelt ei tabanud vahel väga hästi ära, millal on tegu lapse, millal külalisega ning et oma külalisi ma laste kombel söötma ei pea. Mäletan vähemalt ühte korda, kus ma külalise taldikul ennastunustavalt liha tükeldan ja see kummalise näoga mu tegevust jälgib.
Kõige drastilisem juhtum oli aga ühe vabariigi aastapäeva eel, kus mulle sattus külla jalgrattasõprade seltskond. Istusime kolmekesi kiluvõileibade taga, lobisesime ilma-asjadest. Ilmselt olin taas veidike "üleskeeratud" ja tegin seitset asja korraga. 
Igatahes, kolmikutele oli külakostiks toodud matsipanibatoone. Need on sellised piklikud, šokolaadiga ülevalatud.
Teised sõid küllap enda batoonid ära, Loviisa aga- tema lakkus ära vaid šokolaadiglasuuri, marstipanijunni, mis seal sees peitus, jättis aga taldrikule. Minu nina alla. 
Mida tegin mina? Puhusin aga juttu edasi, jutuga koos aga tükeldasin tolle paljakslakutud martsipani kolmeks võrdseks osaks ning asetasin nood jupid... enda ja külaliste taldrikutele, igaühele võrdselt, igaühele üks jupp. Ma ei pannud üldse tähele, et nii tegin. 
Ja mida tegid nemad? Sõid need äralakutud jupid kuulekalt ära! Ei ühtegi vastuargumenti! Kui tuleb süüa, siis tuleb süüa! Üks kasutas lausa nuga ja kahvlit, nagu ma hiljem õudusega meenutasin. 
Sest tagantjärgi see lugu ju meenuski. Kangastusid mälupildid- et mida ma õigupoolest tegin! Ja sellest, kuidas sõbrad neid ilaseid juppe ühegi vastuargumendita sõid! 
See lugu on lihtsalt niivõrd jabur, et naeran iga kord pisarateni, kui see meenub. 
Aga mis peamine- on alles sõbrad, kas pole!

esmaspäev, 4. aprill 2022

Puujalg

 Kes teist inimest jalaga lööb, sellel kasvab jalg hauast välja, oli vanaema mulle ikka öelnud. Minus tekitas see ütelus päris korralikku hirmu. Mismoodi see jalg end küll kirstust maa peale ajab, olin isekeskis mõelnud. Ja huvitav, kas ta tuleb ühe ropsuga liiva alt nähtavale või ilmub järk-järgult nagu seemnest idanema läinud puu? Viimane variant tundus kuidagi kentsakas. Esimene oli aga liiga õudne, et isegi edasi mõelda. Kindlasti öösel, täiskuu ajal, võdistasin õlgu.

Kadrina kalmistul oli ühest hauast päris korralik jalg välja kasvanud. Kui vanaema vanaisa haual väikese rehaga ilutriipe vedades küürutas, tegin ikka asja tolle jalaga haua juurde. Hauaplaadi järgi puhkas seal keegi Sulevi-nimeline ja too oli elanud päris pika elu. Küllap jõudis teisi ikka korralikult jalaga taguda.

See oli säärane jäme puujalg, looduse meelevallas praguliseks tõmmanud, halli karva. Püüdsin sirelipõõsa tagant piiludes tabada jala vähimatki liigutust, aga see seisis tardunult nagu mingi tavaline jändrik. Korraks mõtlesin isegi julget mängida ja jalga jalaga tonksata, et näha, mida too seepeale teeb, aga hirm sai võitu. Selliseid asju ei puuduta. Nagu surnutki, ei kujuta ettegi, kuidas oleks katsuda.

Tol ajal oli veel mõnel elusalgi vanamehel puujalg. Sellest oli kohe aru saada- too istus püksisääres hoopis teisiti, sirge ja elutuna. Mu meelest oli kummaline, et puujalga üldse kaasa veeti. See oleks ju nagu pikka halgu järele lohistada, arvasin. Mismoodi see jalaköndi otsa kinnitub ja kas ta valu ei tee, sellelegi küsimusele ei leidnud ma vastust. Ilmselt mõjus puujalg teistele inimestele siiski ohutumalt, kui lihtsalt tühi püksisäär, mis muutis inimese kuidagi abituks, aga samas äraarvamatuks.

Kui juba elusast peast on puujalg, ega see vist küll hauast välja tule, juurdlesin vahel. Peab see vanaema kõik huvitavad küsimused poolikuks jätma! Ikka ja jälle käisime koos kalmistul, ikka ja jälle piidlesin hauast turritavat hallikarva jalajurakat, lööja ilmselget karistust.

Ühel ööl puujala-Sulev tuli. Olin nagu ikka, sirelipõõsa taga tema jalga passimas, kui korraga seisis Sulev “hopsti!”mu ees, nägu veidi pundunud ja mullasegune, aga muidu täies pikkuses, täis mängulusti ja elusa inimesega kokkupuutumise soovi. See soov polnud muidugi minuga vastastikune. 

Tuli sellest alles tagaajamine! Mu jalad, mis muidu lippasid vägagi väledalt, olid otsekui kinni kiilunud, sain nendega teha ainult imelikke hüppeid, olles pidevas näolikukkumisohus. Takerduv liikumine siiski toimus, puujala-Sulev väga otsustavalt kannul, eks ikka selleks, et oma puujalaga selles ilmas veel üks korralik tou ära panna! Möödusime ristidest ja hauaplaatidest, vahemaa me vahel kahanes jõudsalt. Õige pea hakkas mu kuklas kostma vanamehe rasket hingeldamist. Puujalg tegi maapinda puudutades rütmiliselt tonks ja tonks. Hakkasin väsima, mu edasiliikumine muutus üha vaevalisemaks, kuni viimaks komistasin ja kukkusin. Vanamees komberdas vaevata mu vasakule küljele, kummardus oma poolkõdunenud kehaga üle tema, manas naharibadega kaetud koljusele näole võika irve, võttis puujalaga hoogu ja …

Ärkamine oli vastik. Külm higi laubal, pekslev süda. Mis imelik unenägu, mis totrad mõtted. Värisesin hirmust. Või oli see külmast, sest tekk oli voodilt libisenud. Tekki üles võtma kummardudes läbis mu külge valujutt. Puusa piirkond tundus lausa kuumavat. Käsikaudu kobades leidsin öölambi lüliti.

Tardusin õudusest. Küljel, kus puujala-Sulev oli viimati ta üle kummardunud ning löögiks hoogu võtnud, laiutas nüüd tohutu veresegune sinikas. Maja oli täiesti vaikne. 

Vanaema suri mõne aja pärast. Käisin vahel ta hauale lilli viimas. Puujalga aga naabruskonna haual enam ei olnud. Peale unenägu oli see lihtsalt kadunud, oli siis keegi tolle kännujuurika maha raiunud või kes teab. Ka linnapildist kadusid tasapisi puujalgadega inimesed. Maailm arenes ja kunstjäsemetest said vigastatud inimeste targad abimehed.

Ainult vahel harva meenub see lugu taas. Nüüd aga hoopis teisiti, ohutus ajakauguses ja mälestuste looriga palistatult. Nagu õrn märk küljelgi- kui hoolega vaadata, näeb küll…

kolmapäev, 23. märts 2022

Vanas mõisas

 Vanas mõisas Prantsusmaal
Sammaldunud müüril siugleb luuderohtu
Vaikses lehtlas tiik, mis kasvand rohtu
Kaldal pink. 
Ja pingil poolik maal…
Pintslitõmbed meest ehk pakuks 
Meistriks
siin, kus tunda mineviku hõngu,
siin, kus tantsib päikse siidjaid lõngu.

Klaasikese õhtu hakuks
ruuget veini,
rõsket, täidlast, viinamarjast sooviks.
Juba tuuaksegi. 
Muudki prooviks
mõtte eel ja söögikorra alla.
Värvide paleti päästan valla,
sõnadest soneti maalin ma!

Vanas mõisas Prantsusmaal,
kaunis lehtlas kohtuvad
looduse ja Looja kätetöö.
Nautlemise päev.
Kirjasõna öö…

teisipäev, 22. veebruar 2022

Vabakava

 Kisa muutus väljakannatamatuks. Lapsed, need kaunid elu õiekesed, mängisid altari ees kulli. Ennastunustavalt. Kui laps mängib ennastunustavalt kulli, siis unustab ta kõik ümbritseva. Mängurõõm paiskub iseenesest lapsest välja- kilgete, jooksumüdina, tagaajamise, kättesaamise, tõukamiste, põnevushüüatuste ja üldiste naerupahvakute kaudu. Kiriku akustika võimendab laste loomingulised hüüded kõrvulukustava lärmini. 

Tunnen end kurja tädina. Õnneks on minusugune kooripealsel kinni. Urisen vaikselt lõua alla koledaid mõtteid viisaka lastetoa vajalikkusest, tige pilk ainiti monitoril. Olen siin juba kakskümmend minutit sedaviisi istunud, tohtimata liikuda. Kiskjalikus poosis, nagu urin ehk lubas ette kujutada, oleks ju asjal välist jumetki! Aga ei, mu asend on märksa proosalisem. Kui tigedast sisust ei teaks, näeksin välja nagu organist. 

Need seal all ei kavatsegi oma jõnglasi vaigistada. Kui ma oleksin laps, siis mina ka ei vaikiks. Asi on nimelt üle mõistuse palju üle aja läinud! Nüüd kukkus üks kõhuli ja pistis röökima, see oli igati ootuspärane, ülemeelik mäng lõpeb alati ühtviisi- ja pruuditoas, oh imet, ärkas kah keegi ellu. Unustasin vist öelda, et just pruuditoa uks oligi see, mida monitorist ainiti passisin. 

Mulle selline ebamäärane aja surnukslöömine ei istu, ja kellele see meeldikski, kui su elu minut minuti haaval mõttetusse jookseks. Need seal all muidugi mu jõllitusminuteid mõttetuks arvestada ei suvatsenud. Ärkasid korraks ellu, tuuseldasid uksest sisse-välja, tegid ebamääraseid liigutusi, seisatasid ukselävel, võtsid külalisi vastu, saatsid mõne minema. Aga üritus ei alanud ega alanud. 

Kuna ma praegu neid ridu kirjutan, võite aimata, et lõpuks see siiski algas. Lapsed olid küllap juba kirikupinkide vahekäikudesse magama jäänud, üleväsinud laps uinub kus iganes. (Mäletan üht seika oma elustki- mu kolleeg oli mulle magistritöö kirjutamisel abiks, me kumbki ei pannud tema paariaastase lapse unerütmi tähele ja too jäi lõpuks magama otse me silme all, elutoa klaasist laual.) 

Oh seda elu! Enamus sammuvad altari ette kirikuõpetaja järel. Mõned kasutavad teisi taktikaid. Tänased sooritasid aga vabakava- esimese minu mängimiste ajaloos. Nimelt tekkis mul sellal, kui mängisin kolm korda järjest kokkulepitud pala, Wagneri pulmamarssi alapealkirjaga Here comes the bride- olgu siia vahele öeldud, et tavaliselt jõutakse püha altariesise ette ühe mängukorraga- kolm küsimust. Muide, veel üks vahemärkus- mängu ajal pähekargavad küsimused on ebaotstarbekad, sest võivad endast kujutada suurt ohtu komistamiseks, koperdamiseks ja teiste tähtsa päeva muul viisil ärarikkumiseks, samas neid väga vältida ei anna. Aga see selleks.

Esimene küsimus oli- kus on peigmees? Teine küsimus- kuhu kadus kirikuõpetaja? Kolmas- mis juhtus pruudiga? Sellele kolmandale ma vastust ei saanudki.

Tseremoonia oli täis õndsust ja rõõmu. Hästi kergendav oli kuulda, kui palju on maailmas armastust. Minu kiskjalik loomus ülal oreli juures püüdis selles armastuse hulgas pisukese umbusuga kaasa lainetada. Üritasin end üles kütta, transsi viia, unustada kõik halb ja keskenduda heale. Tunnetada kõikehõlmavat ühtekuuluvust. Mõelda põõsakesele väljal ja lumetutikesele korstnakese otsas. Vaid silmad reetsid mu mujalviibimist, piiludes aeg-ajalt kella. Kõht oli jube tühi ja kolmikutel hakkas kool läbi saama... 

Üritus lõppes sama kaua, kui algaski. Kõik oli ebaselge ja inimliikumiste trajektoor kulges kiriku kuninglike võlvide all siksakis kõikvõimalikke ilmakaari mööda. Kuidas nad väljusid, ei tea. Mendelssohni Pulmamarss läbis lugematul arvul korduskatseid. Tulemus oli unikaalne- lõpus tuututas vaid üks kinnijäänud vile hädist mayday signaali.

Kuni kustus temagi...