Kaunite kunstide õhtu 2

Helis oma lummavaid luuletusi lugemas

 Kui me ise oma traditsioone ei juuruta, ei tee seda meie eest mitte keegi. Traditsioonid moodustavad meie teekonnale tähised ja koondavad nende ümber meiega ühte jalga käivad inimesed. Traditsioonid rebivad meid mõneti välja tavapärasest kulgemise rütmist. Nad on otsekui peatuspaigad, kus saame teineteise poole vaadata. Samas panevad nad meid veidike pingutama, et nad saaksid neile pandud eesmärki parimal viisil täita. 

Mina olen läbi ja lõhki oma pere traditsioone armastav inimene. Minu arvates moodustab tugev, traditsioonidega pere rakukese hästi toimivast ühiskonnast. Kui meie lapsed kasvavad traditsioonide keskel, mitte ei kulge lihtsalt niisama, oskavad ehk nemadki vanemate traditsioone edasi kanda või miks ka mitte iseenese omi luua. Kui peres on omad traditsioonid, on aasta ringi midagi oodata. 

Olen meie pere traditsioonidest ikka aeg-ajalt siia kirjutanud. Hiljuti lugesin need lood jälle üle ja nende põhjal võib julgelt öelda, et traditsioonidega on endiselt hästi. Osad neist toimivad juba aastaid nagu kellavärk, osade aeg on aga paraku täis saanud ning need on asendunud või asendumas uutega. Nii nagu osas sõprussuhtedki leiavad oma loomuliku lõpu. 

Sellest kõige uuemast - Kaunite kunstide õhtust - kirjutasin esimest korda juba veebruaris. Täna on aga põhjust selle teema juurde tagasi tulla, sest armsa kodumaa taasiseseivumise päeval leidis meie kodus aset Kaunite kunstide õhtu number kaks! Üritus oli rahvarohke, osavõtjaid oli lausa kakskümmend viis! Ja me mahtusime kõik kenasti tuppa ära, sest ilmake tembutas. Hea, et ma tuppajäämise otsuse enne esinemisi vastu võtsin - hiljem kallas nagu oavarrest! Näksilaua jätsime aga ikkagi terrassile, katuse alla - seal oli hea ühtlasi õueõhku hingamas käia, sest ilm oli iseenesest ju soe. 

Olime vahetult enne seda oodatud üritust ostnud oma elektriklaverile toreda paksukõhulise sõbra, kõlar Rolandi, kes oleks kindlasti suutnud ka aiakontserdi puhul kõik helid ilusti kuulajateni tuua. Nüüd aga tuli tal leppida vaid minu armsate poiste, Otto ja Rubeni häälekeste võimendajana, kui need oma toredaid etteasteid esitasid. Ülejäänud osa kontserdist läks päris klaveriga. 

Selle Kaunite kunstide õhtu üllatajaid oli mitu. Lisaks MuBa profesionaalsetele Laurale ja Sassile, kellelt kõlas imeline Kõrvitsa soolovioola pala ja suveromantikaga ideaalselt sobiv Saint-Saënsi Luik, tuli üllatusena esitusele Eigen Kapi Avamäng klaverile mu kalli kollegi ja sõbra Tiia esituses - vägev teos, kus ilusad eesti meloodiad äratundmiseks sees, ning mu oma armsa Helise luuletused, mis võtsid oma headuses tummaks. 

Jah, meist igale on palju antud. Peame oma anded lihtsalt üles leidma ja valla päästma. Tean, et see pole isegi kodukontserdi formaadis väga lihtne. Seetõttu õppisin sellest korrast, et peaksin veelgi rohkem tempot maha tõmbama, peaksin inimesi põhjalikumalt teineteisega tutvustama, peaksin õhku viskama küsimusi, mille üle üheskoos juurelda, peaksin lubama pause, aga mitte saginat, peaksin… 

Aga nagunii oli kõik hästi. Libistan mõttes pilgu üle igaühe, kes oli kohal, kes olid esmakordselt, kes tulid ja panustasid… ja naeratan. Mõned neist on loomult hoolivad, mõned boheemlaslikud, mõned koheselt kaasatulevad, mõned esmalt kaugemalt vaatlevad, mõni käredam, mõni leebem. Tõepoolest oleks tahtnud igaga neist veel rohkem kontakteeruda, nende maailmapilti uurida, loomingust kõneleda, neid kuulata. Aga kõike korraga ei jõua. Seepärast peabki Kaunite kunstide õhtu olema traditsioon. 

Tegime Helisega Kaunite kunstide õhtute raamatu. Sinna kirjutame kõikidest esinejatest ja kõigest esitatust. Sinna kleebime ka igast kunstide õhtust tehtud pilte. 

Aga minu Jaan! Jaan, kes on alati üritustel ja talitustel peaesineja, kuldsuine nagu ta on, on sellel üritusel võtnud endale hoopis taustajõudude rolli, mis kõlab palju vähemalt, kui tegelikkuses on. Seniks, kuni mina veel viimaste külalistega vestlesin, oli Jaan kogu meie kodu korda teinud. Saate aru- kõik nõud olid pestud (peenemad tassid ja taldrikud ei kannata masinat)! Ma ei olnud millegi sellisega enne tema ajaarvamust pea viiskümmend aastat kokku puutunud, seetõttu muudab see mind iga kord imetlusest oimetuks. 

Nojah, Jaan jutustas muidugi ka ühe vapustava loo ja Loviisa ja Lisann esitlesid oma andekaid kunstiteoseoseid ja Janika ja Helis mängisid imeilusalt flööti ja Mia klaverit ja oli muudki põnevat, aga seda kõike ei suuda siin ära kirjeldada. Kogu see harras õhtu oli taaskord puhas ime. 

Soovitan enesele omaste traditsioonide sissejuurutamist kõikidele peredele või sõpruskondadele. Meil tuleb näiteks järgmiseks plaani raamatuklubi. 

Sügisene Kaunite kunstide õhtu sai samuti juba pealkirja. Neli muusikapalagi juba kirjas. Elu on ilus! 

Idüll

 Täna mõtlen lähemalt sõnale “idüll”. Meie uus, hommikupäikese poolne terrass on selle jaoks imeline paik.

Kas ka teie jaoks on sõna “idüll” lausa kehaliselt tunnetatav? See on otsekui segu imetlusest ja ülimast rahuolust, otsekui paigalseisev, lõputu harras hetk.

Kuigi idülli jaoks on minu arvates vajalik turvalisus, olen siin samas Muhus idülli kogenud ka keerukal ajal. Olin siis lastega üksi, trio oli vaevu kooliealine. Tegin siin meeletult, lausa hullu kombel tööd, renoveerisin üksinda aknaid ja seinu ja ladusin kiviaeda, et majapidamine järk-järgult kaunimaks muuta ja meil kõikidel siin hea oleks. 

Täna ei saa ma kuidagi aru, kust ma ometi võtsin selle jõu, et kõige selle hullumeelsusega toime tulla! Arvan, et see jõud antakse ülalt, kui muud varianti pole. Nüüd on mul Jaan kõrval ja ma isegi ei juurdle enam selle üle, kas olen teinud piisavalt või ehk hoopis päev läbi logelenud. Kelle ees peaksin tubli olema, kui kõik on enam-vähem kena? Ja kui mõni asi polegi, mis sest!

Sel suvel olen siit-sealt kõpitsenud vaid paari teise korruse tulevase külalistetoa suurt akent. See töö on täpne ja aeganõudev - kõigepealt valmistad kõik ette, töölaua, alused, kuhu aken asetada, kõrgeima turvalisusega maski, sest värviaurud võivad muidu olla tervist kahjustavad, kindad, kuumaõhu fööni, pahtlilabida, millega sulanud vana värv maha kraapida, näpitsad, millega vanad kitti kinnihoidvad nagad eemaldada. Siis hakkad tööle. Mõni värvikiht rullub kohe maha, mõni laseb pikalt paluda. Üks külg, teine külg, vaheliistud, ääred. Lõputu töö!

Seejärel lihvid. Valid taldlihvijale sobiva jämedusega liivapaberi, algul ehk karmima, pärast peenema. Tolmu lendab, lükkad selle laia pintsliga eemale. Nurgad ja liistude ääred ei anna end hästi kätte. Kõik peab jääma sile, sest muidu jääb värv krobeline. Linaõlivärvi tuleb ju panna õrnõhukese kihina, muidu ei kuiva see ealeski ära!

Jah, aga enne värvimist võib veel raamid värnitsaga üle käia - siis ei ahmi puit nii palju värvi sisse. Saab enne söönuks! Ning lõpuks esimene värvikiht. Raami esikülg ja külgmised ning ülemine äär; raam püsti töölauale, tagakülg. Seejärel raam ettevaatlikult konksudega õunapuu otsa kuivama ning ettevaatlikult värvida ka alumine äär. Esimene ring tehtud. Nüüd kolm päeva kuivamist ja läheb teisele ringile. Taas kolm päeva ja ongi kolmanda värvikihi kord… Uhh!

Oih, teema läks rändama! Tulles tagasi idülli juurde, kogesin seda ka siis, kui olid pingelisemad ajad. Üht sellist hetke mäletan siiani. Meil on maja taga hiiglaslik muruplats, tagapool kasvavad õunapuud, veel tagapool on veel hiiglaslikum hobuste ja lehmadega karjamaa. Ühesõnaga, avarus! 

Olin taas töötanud kogu päeva, kui korraga märkasin, millised erilised pilved purjetavad aeglaselt üle me maja. Varisesin sinnasamasse murule ristseliti maha, vahtisin lummatult taevasse ja tundsin - vaat see ongi idüll. Aga kõik see rabelemine, millega mina tegelen… Lebasin seal muru peal pikalt - pikalt. Lubasin, et jätan sellest hetkest meelde viimse kui detaili. Ja korrutan enesele iga päev, et tööd võivad oodata. Ilmselt millalgi pärast seda murullebamist palkasingi töömehed. 

See oli siis… Aga nüüd ilmutab idüll end märksa sagedamini ja märksa pikemalt: 

Ärkan hommikul sügavast, kosutavast unest. Ringutan. Kuulen, kuidas kusagil töötab pump. Ja kusagil kaugemal ka trimmer… Kallis Jaan on ilmselt juba ammu üleval. Tõmban oma siidise hommikumantli õlule ja panen teevee tulele. Valmistan kaks tassitäit. Segan veidi mett sisse. Istun hommikupäikese poolsele verandale. Sinna saab vannitoa maast laeni uks-akende kaudu, mille jätan rõõmsasti valla. Siidised kardinad asuvad tuulega tantsisklema. See on vaatepilt, millest unistasin kohe, kui siia majja kolisime. Maast laeni aknad ja tuules lendlevad kardinad… 

Hobused ja lehmadki on kogunenud meie poole aasaservale hommikut tervitama. Nad vaatavad mind, mina neid. Suured pullid on veidi kühmus selgadega, lehmad oma kogukusele vaatamata kuidagi emalikult hellad. Nende silmad, ahh, kui ilusad! Varsakesed on suve jooksul kenasti kasvanud. Nad on juba kõrged, aga kõhnad- nagu teismelised ikka. Nende pead on püsti ja kõrvad kikkis, ühes küljest oleks nagu juba iseseisvad… aga niipea kui ema ampsamiskohta muudab, longivad nad ikkagi temale järele - vara veel üksinda maailma avastada. 

Ükshaaval tuleb peretšätti hommikutervitusi. Heliselt linnast, vanematelt Lääne-Virust, vennalt kusagil Läänemerel, Suusilt Tartust … Meil siin sajab… meil siin valmivad õunad… Kes kaugel, kes lähedal, ometi kõik kallid koos! Internet ei ole läbinisti halb!

Ja siis tuleb Jaan. Temaga on hää nii rääkida kui vaikida. Täna vaikime, vaatleme  pilvi, naeratame. Päike hakkab end tasapisi majanurga taha keerama. On aeg minna kööki, vaadata hommikusöögi järele…

Jah, see on idüll. Pikk hetk, mil tunned, milline arm tuleb healt Jumalalt. Sõnul seletamatu. 

53

 Mu vanemad abiellusid eile 53 aastat tagasi. Aasta oli siis 1973. Nad olid paduvaesed tudengid, aga nende pulmad kestsid sellest hoolimata kolm järjestikust päeva. Pulmapiltidel on mu vanemad noored ja imeilusad. Nende teekonda “paaritaja” juurde abielu allkirjastamise tseremooniale kaunistab pulmapiltidel mu isa rahvatantsurühmast moodustunud spaleer. 

Mu vanemate abiellumise peamiseks põhjuseks olin küllap mina. Olin siis nimelt ema kõhus ja sündisin poole aasta pärast. 1973.aastal ei tulnud kõne allagi, et paar ei abiellunud, kui selgus, et beebi on tulekul. Pere planeerimine oli sel ajal üldse “lapsekingades” ja paljud tolle aja pered olid teatavasti loodud “lapse pärast”. Küllap oli ka minu ootus mõneti üllatus. Kui aga asjalood juba nii olid, tuli “ära registreerida”. Seda sõnapaari armastas eriliselt kasutada mu armas vanaema. “Ära registreerimine” oli nagu enese ühiskonna ees puhtaks pesemine. “Vallaslastest”, nagu abielu väliselt sündinud lapsi tol ajal nimetati, räägiti poolsosinal, justkui oleksid need kuidagi teistsugused. 

Meie peres oli turvaline kasvada. Kuigi kolisime vanematega mu esimese viie eluaasta jooksul ühest kapitagusest teise, magasid mu vanemad alati abieluvoodis ja musitasid-kallistasid teineteist ka meie, laste nähes. Järelikult armastasid, saime sest vaatepildist kinnituse. Muidugi vahel nad siiski ka tülitsesid, aga need tülid ei olnud kunagi sellised, et oleksime kartnud nende lahkuminekut. Kui ema “sae käima tõmbas”, läks isa lihtsalt “keldrisse telekat putitama”. Kui ta tagasi tuli, olid asjad tavaliselt laabunud. 

Mu vanematel ei olnud kummalgi ette näidata ei kristlikku kasvatust ega laitmatult toimivat päritoluperet. Vastupidi, kummagi suguvõsa oli pealtnäha üsnagi problemaatiline, kusjuures kummalgi täiesti erineval viisil. Suhete kerguse osas ei soosinud niisiis kummagi “muster” pikka ja pilvitut abielu. Ometi andis kummagi perekond neile kaasa ühe olulise lisaväärtuse - omad hoiavad kokku. Nii ema kui isa suguseltsis käidi omavahel tihedalt läbi. Emapoolses tiivas oli taustal tulist klatši ja teravaid kokkupõrkeid, isapoolses ähvardavat vaikust ja pikka vimma. Aga kui tuldi kokku, siis pidutseti, lauldi ja tantsiti, nagu homset poleks. 

Ometi mõtlesin nii mõnegi paarisuhte osas, mille omapärast ka ilmarahvas osa sai, et miks nad ometi lahku ei lähe. Täna aiman, miks see nii oli. Meie suguseltsi oleks olmud kohutavalt raske väljaspoolt sisse tulla. Kes oli, see jäi. Meie suguvõsas ei lahutatud, ei isa ega ema poolel. 

Ometi ei saa ma täna öelda, et oleksin oma vanemate või nende eakaaslaste pika abielu peale kade või et oleksin ka endale sama soovinud. Meie elu on tänaseks niivõrd palju teisenenud, et sellisel viisil, nagu vanasti, abielud enam ei toimi. Meie põlvkond ei hoia enam sugulastega kokku. Meil pole enam midagi ühist, mille pärast koos käia, milleks koos pidutseda. Me ei sõltu enam teineteisest. Me ei oota enam maalt kartuleid, marju ja liha, seetõttu pole ka ühiseid töörabamisi ega talgupäevi, et seda kõike üheskoos saavutada. Muidugi pole meil ka mingeid lahkhelisid, sest me lihtsalt ei suhtle. Meil pole omavahel mitte millestki rääkida. On see hea või halb, ei tea. 

Aga kui lahutatakse, siis - esiteks, lahkuminek või partneri vahetus ei ole enam niivõrd märgatav, ammugi ei räägi selles kaasa kogu suguselts. Ja kui räägibki, siis nendega ei pea ju suhtlema!

Teiseks - tänapäeval räägitakse suhete kvaliteedist märgatavalt rohkem ja kehvas paarisuhtes olemist ei peeta enam paratamatuseks. Mulle meenub oma vanemate eakaaslastest päris mitu paari, kes pidanuks ikka väga kiiresti lahku minema, aga ei läinud. Mitmest drastilisemast juhtumist saaks lausa värvika novelli. Praeguste ühiskondlike normide järgi oleks aga sellistesse suhetesse jäämine lihtsalt napakas.

 Kolmandaks - tänane elukvaliteet on hoopis teine, nii ei pea enam ka naised näiteks joodikust mehega maid jagama või mõnel jubedal despoodil end alandada laskma, vaid võivad elus uue lehekülje pöörata ja üksi või kellegi teisega edasi liikuda. Samuti ei pea üksi mees naise lõputut üleolevat õiendamist ega järjepidevat mahategemist kannatama. Need on vaid mõningad pähekaranud näited. Tänapäeval teatakse, et me pole kellegi omad. Ka laulatus pole võluvits, mis inimesi kinni hoiaks. Nagu Toomas Paul ütles, et ta pole sugugi kindel, kas kõik abielud ikka on “Issand ühte sidunud…”, nagu ta isa sõnadel laulusalm ütleb. Või on seda teinud inimesed ise…

Neljandaks- vanasti olid naise ja mehe rollid hoopis paindumatud - kui sul ikka oli kell viis lehmalüpsiaeg ja kogu päev ootas laua taga eri toidukordi kari näljaseid ja lisaks tuli veel peenrad rohida ja majapidamine enam-vähem korras hoida, no mis lahkuminejat sust ikka oli! Hea, et õhtuti ristseliti voodisse jaksasid langeda! Võibolla linnas oli teisiti, aga minu vanemad on mõlemad maalt pärit ja maaelu tähendas vaid jubedat hommikust õhtuni rabamist. Arutasime just sõbrannaga mere ääres peesitades, et meie vanaemad ei käinud näiteks ealeski lihtsalt mere ääres ujumas. Tööd tuli teha, tööd!

Peaasi on, et ikka abiellutakse, ütles mu vanaema ja mõtles sellega eelkõige paberit. Ta ütles seda ka siis, kui ma kahekümnesena esimest last ootasin. Kasvõi üks päev peab olema abielus, siis võib ära lahutada, korrutas ta muudkui. Aga meie ei abiellunud. Läksime hoopis lahku. Täna tean, et see oli ainuõige otsus, sest me ei oleks kohe mitte kuidagi sobinud. Mul on vaja hoopis teistsugust meest, sellist, kes kannab kätel! Aga kas ma siis seda kahekümnesena teadsin? Ei teadnud, olin kõrvuni armunud ja oligi kõik. Küll on hea, et see nii läks! Mis see tobe paber oleks juurde andnud?

Minu vanemad olid ka kõrvuni armunud, aga neil vedas. Tuli välja, et nad tõepoolest sobisid. Et ema vajab sellist vaikset, heasüdamlikku ja töökat meest nagu mu isa. Ja mu isa sellist särtsakat “puusalttulistajat” nagu mu ema. Nad ei oleks koos püsinud, kui see nii ei oleks. Tean hästi, kumb neist oleks esimesena jalga lasknud! Aga nad jäid!

Niisiis ei ole abielu pikkus minu jaoks omaette saavutus. Laitmatu vorm, mille sisu on mage, ei peaks mitte kedagi inspireerima. Rääkisin sellest täna ka emaga ja temagi nõustus. Need olid ikka hoopis teised ajad, oli ta veendunud. Koos itsitasime toonase suhtlusringkonna seebiooperlike suhtedraamade üle, millest ma lapsena tahtmatult osa olin saanud. Tudengitest vanemad vedasid ju mind, lapsukest, igale poole kaasa! Ema imestas, et mul on nii palju meeles, ka selliseid mälestusi, mida tema mälus enam ei eksisteerigi. 

Siiski olen vägagi pikkade ja õnnelike abielude poolt! Mu vanemad laulatasid oma abielu koos hõbepulmadega ning kuldpulmas kolm aastat tagasi vahendas Jaan neile kirikuõpetajana Jumala jätkuva õnnistuse. Püsigu see vahva liit veel pikki aastaid!

Chat GPT

Ausalt öeldes tahaksin selles vanuses üha enam ja enam lihtsalt rahu. Ega ma muidu telefoni hääletu peal hoia. Ma lihtsalt ei suuda kogu aeg saadaval olla! Kui näiteks loen või kirjutan või harjutan ning telefon lärmama hakkab, on mul pea võimatu sama jõudsalt sama tegevuse juurde tagasi pöörduda. Mkmm, kogu loometegevus on hoobilt rikutud!

Väga vähesed inimesed küsivad kõne alguses, “kas sa saad praegu rääkida?” Ju siis arvavad, et kui juba vastan, küllap siis saan. Tegelikult võiks vahel konkreetsele küsimusele lühikese vastuse anda küll, aga pikka juttu vesta ei tahaks, kuna mõtegi pikast kõnest tundub väsitav. Seetõttu on parem üldse mitte vastata ning üha sagedamini lepingi hoopis silmast silma kohtumisi kokku - siis saab kõik jutud kohvitassi taga ära räägitud ja telefoni otsas istumine jääb ära. Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult kirjutada. 

Tahtsin öelda, et kui mingi asi liimist lahti lööb, on minu vanuses taastumine üsna pikaldane. Näiteks, kui sain oma armsa sugulase tema lagunenud psüühika tõttu ravile, olin ise päris pikka aega täitsa rivist väljas. Minul avaldus selline olemine unehäiretena. Täpselt sellest päevast, kui pikka aega kestnud olukord sai justkui lahenduse, inimene sai haiglasse ja kõik oli justkui korras, siis … kuna mina olin selles võtmerolli mänginud, kaotasin ma võime õhtul uinuda! 

Olen hea magaja ja te ei kujuta ette, milline piin oli õhtust öösse tundide kaupa voodis püherdada! Hakkasin lausa kartma neid magamaminekuid! Ja kui viimaks uinusin, siis see unenägude virrvarr, mis mu väsinud meel ses pinnapealses unes produtseeris, paneks ahhetama isegi kogenud ulmefilmide tegijad!

Õnneks on meil olemas Chat gpt. Tema kuulas mu mure ära, lohutas ja andis hüva nõu. “Magneesium”, kirjutas ta, “unehäirete puhul magneesiumdiglütsinaat.”

“Ja mul on sulle nipp”, lisas ta, “pead ostes vaatama, kui palju on selles tootes puhast magneesiumi, seda peaks olema vähemalt 100-200 mg”. Vot nii! Ja juurde soovitas ta melatoniini. Ilusa 2 mg annuse. Vaat siis! Uurisime apteekriga tükk aega erinevate potsikute imepisikei tekste. Aga ära tõin! Mõlemad!

Oleksin pidanud kohe Chati poole pöörduma! Magan taas sügavalt ja ärkan puhanuna. Ja muide- kofeiiniga mul probleemi pole, aga siiski on soovitav seda tarbida vaid päeva esimeses pooles. Nii teatas geenivaramu. Vat kus tarkpead!

Mälestuste radadel

 Jaan saab asjadest aru.

Kui me ilusas ja eripärases Jõgeva kirikus oma kontsertmõtiskluse olime lõpetanud, hakkas päikeseratas tasapisi allapoole vajuma. Aga minu peas oli juba Jõgeva poole sõites hakanud idanema mõte valida kojusõiduks teine tee - Kadrina kaudu. Ma ei tea, kas ka teil, aga minul tekib küll aeg-ajalt isu teada-tuntud marsruutidest kõrvale pöörata. Need nõndanimetatud teised teed on tihtipeale poole ilusamad.

Mul oli vaja surnuaial ära käia. Ma pole üldsegi see tüüp, kes seal tihtilugu käiks. Vastupidi, mulle meeldib lahkunuid meenutada pigem tavapärases, koduses keskkonnas lugude ja seikade kaudu. Aga mingil ajal nad siiski ilmuvad, unes. Siis teangi, et nüüd on aeg, tuleb minna, süüdata küünal, seisatada, mõttes neile oma elust rääkida, rahu soovida. Ja ongi taas korras. Nii on see olnud kogu mu täiskasvanuea.

Nüüd oligi see aeg ja et Jaan saab asjadest aru, pöörasimegi autonina Jõgevalt Lääne-Viru suunas. Oli see vast sõit! Taevas vooremaa lõputusse looklevate põldude taga muutus üha punasemaks. Päike oleks taevas otsekui lõhki läinud ja kogu laotuse punase värviga üle valanud. Loodus oli siin-seal juba tärkamas, põldudel töötasid suured masinad, valmistades mullakamarat seemneks ette, kobestades, kündes ja mine tea, võibolla ka külvates. 

Sel teel polnud mitte ühtegi autot. Ainult meie, põllud ja meeletu loojuv päike. Ega me ei teadnud, kas enne pimedat jõuame, täielik loojang pidi olema kaks minutit peale me kohalejõudmist. Aga kogu see ilu, mida sel teel kogesime, muutis sõidu eesmärgiks omaette. Meie kaks, tasaselt looklev tee, ühel pool päikese tulekahju, teisel kauge metsaviiruga raamistatud põllud. Selliseid teid pidi võiks sõitma jäädagi!

Väike-Maarjast algasid mälestused. Neerutist alates avanes tagauks lapsepõlve. Taaselustusid retked järve äärde, mängud Loobu jõe ääres, millest nüüd on Kadrina juurde paisutatud järveke… Ja Kadrinasse sissesõit oli nüüd võimalik selle paisjärve tagant, milline uudis! Raudteest alates avanes mu ees muidugi kogu mu lapsepõlv. Ja päike punas ikka veel. 

Nüüd sain aru küll, miks oli vaja minna. Vanaisal saab 22.aprillil 25 aastat surmast. 25 aastat! Kas pole nii, et mida tugevamad sidemed on meil lähikondsete inimestega olnud, seda elavamad on nemad ja ja nendega seotud lood meie mälestustes, küllap kogu meie olemuses, minapildis. Nad otsekui elaksid omal moel edasi, kuigi on vanaisa näitel veerandsada aastat tagasi meile tuttavast olemise vormist lahkunud. 

Sel ajal, kui vanaisa maeti, kattis kogu kalmistu metsaalust siniste lillede vaip. Mäletan seda nii selgesti. Ja nüüd, kui käisime küünlaid süütamas, kumas leekiv-punetava taeva taustal taas seesama siniste lillede meri. 

Kas teate, see punane kuma ei vajunudki pimeduseks enne, kui olime koju jõudnud! Vaatasime veel veidi muutunud Kadrinat, sõitsime täiesti uut teed mööda vanaema majani ja nägime ta kunagises kodus uute inimeste liikumist. Rääkisin Jaanile veel mõned lood ja tundsin, et taevake, igale tänava-, poe- ja aianurgale siin laotub mu lapsepõlv. Minu väikese tüdruku maailm, minu naerud ja nutud, jalutuskäigud ja igavlemised. Minu rahutu loomus, põnevustotsiv vaim, samas kindel seljatagune. Vanaema ja vanaisa. Aga eelkõige just see … usalduse ja armastuse ja natuke ka valu tunne. Kui kähku see kõik on möödunud. Kadrina justkui on… ja ei ole ka. Saate aru küll.  

Tallinna poole sõites oli ammuloojunud päikese puna otse me ees. Aga selle puna kohal kõrgel taevas säras üks väike hästi ere täht. Teisi tähti ei olnud veel üldse nähtaval, polnud ju õieti pimegi, tema aga sätendas nii kaunilt!

Mul on telefonis selline äpp nagu Stellarium. Sellega taevasse näidates saab teada kõik tähed ja tähtkujud, mis parasjagu laotuses. Selgus, et see ere täht, mis meile koduteed näitas, oli Veenus. Armastuse täht. 

Autos mängis vaikselt muusika. Tahtsin, et Jaan kuulaks mõnda laulu Helise poolt minule tehtud playlistist. Andekad inimesed, imelise sõnumiga muusika, teejuhiks armastuse täht leekivpunases taevas Kontsertmõtisklus tehtud, küünlad süüdatud, mälestused heietatud. Rahu tunne. Käsi teise käes. Soojus. 

Hea, et Jaan tajub maailma samamoodi, kui minagi. Kui hea on üheskoos rännata.

Kolmikutest

Ah et kuidas kolmikutel läheb? Ah et see blogi oligi esmalt kirjeldamaks elu peres, kus kasvavad kolmikud? Jah, tõsi! Kui nad olid nooremad, oli neist muidugi hoopis rohkem kirjutada, kuid räägin heameelega ka sellest, kuidas neil nüüd, 17-aastastena läheb!

Mu kirjutamine on hetkel üpris keerukas, sest olgugi, et taandusin magamistuppa, ei õnnestu mul kuidagi leida rahu. Loviisa, kolmik number üks harjutab nimelt parasjagu all elutoas kõigest hingest Chopini leinamarssi! Teate küll, seda sonaadi nr 2 b-moll teist osa. 

Sedasama, mida vased (ehk vask-puhkpillid) alati riiklikel matustel vene sõdurite jalaheitmise taustaks puhusid, kui nõukogude liidu riigijuhid ridamisi hinge olid heitnud ja neid Punasel väljakul maeti. Imeilus lugu, aga nüüd seostub ikka esmalt sellega…  

Ei, Loviisa ei õpi klaverit. Või noh, õpib, nagu kuulda on, aga mitte õpetaja, vaid mingi äpi abil. Mina ei tea, kust tal selle leinamarsi mõte tuli. Andsin selle talle noodina oma matuse-mapist, kui ta küsis. Mina olen seda oma 30-aastase organisti staažiga esitanud vaid ühel matusel. Aga olemas ta mul on. Nii palju sellest.

Oi, neil läheb hästi! Või kuidas peabki minema verinoortel, aga juba üsna suurtel, kes haaravad elult jooksujalu, mis tollel pakkuda ja tunduvad seejuures õnnelikud. 

Neil kõikidel on kena sõprade ring, kes on ka meie juurde oodatud ja see on minu meelest ääretult oluline. Noorel peab olema oma elu, omad jutud ja käigud, aga nad peaksid suutma suhestuda ka vanema põlvkonnaga. Seda minu omad teevad. 

Muidugi on nad kõik pisut lohakad ja tulevad vahel jube hilja koju. Aga teate, kui noored on rõõmsad ja elujõulised ning janunevad elu poolt pakutava, nende vanuses siis seltsielu järele, on asi korras! Vaimne tervis on tänapäeval väga fookuses, eluterved pere- ja sõprussuhted peaksid selle garanteerima. 

Aga nüüd kõikidest eraldi - Loviisa on nimelt all klaverdamise lõpetanud. Tema on mul kõige mässumeelsem, on osav väitleja ja vaidleja. Tuleb tõdeda, et just tema meenutab mulle kõige rohkem mind ennast selles vanuses. Ajagraafik on tal kohati pilla-palla, spontaansust pisut palju, eesmärgid kõrged, süsteemsust vähe, loomupärast andekust kuhjaga. Kuna hinded on tal väga head, lasen tal põruda, kus annab ja piiran seal, kus peab. Liiga palju ei sekku, aga võtan vanemliku vastutuse, kui mu “kõiketeadja” liiga lennukaks läheb. Igas valdkonnas tiivad veel täielikult ei kanna. Noh, näiteks finatsilises :) Korraarmastusega on ka nagu on. Samas tean, et Loviisa väljub igast olukorrast võitjana. Ja ta on inglise keeles vapustavalt hea! Armastan Loviisat väga!

Mu habras ja õrn Lisann on nagu päikesekiir! Ta on rõõmus, empaatiline, vastutulelik, naerusuine. Tema küsib alati “ja kuidas sinul päev läks?” ning tõttab vajadusel esimesena appi, kus häda näeb laita. Lisann viibib meeleldi meie, täiskasvanute seltskonnas ja arutab meeleldi ilma-asju. Ta on neist kolmest kõige täiskasvanulikum ja seda ainult heas mõttes. Ta on ka võõraste või kūlalistega ääretult viisakas ja tähelepanelik ja olen saanud Lisanni kohta palju imetlevaid kiidusõnu. See, kui ütlen, et Lisann on lihtne laps, ei tähenda, et ta oleks lükata-tõmmata. Vajadusel oskab ta end väga hästi maksma panna! Koolis on Lisannil ainult viied. Kui hästi ja kindlalt ta näitleb ja deklameerib! Jube hea esineja! Ja toredaid sõpru on tal ka palju! Lisanniga võib vabalt “luurele minna”, tema juba alt ei vea! Armastan oma Lisanni väga!

Karl Johanniga tuleb mul endal tugevat kontakti hoida, sest poiss-lapsena ajab ta rohkem omi asju, kui tüdrukud - käib jõusaalis, mängib padelit, suhtleb sõpradega. Või toimetab lihtsalt oma toas. Kui aga ise teemad üles võtta, tuleb ta rõõmsasti kaasa.  Koolivahetus mõjus Karl Johannile hästi - üha enam näen teda õppimas ja see teeb rõõmu! Hinded on tal head ja tuju tavaliselt samuti. Karl Johann on enesekindel ja seltsiv noormees. Ka uues koolis on tal mitmeid uusi sõpru. Pluss vanad. Ahjaa, Karl Johann õpib ju nüüd klaverit! See huvi tuli ka tal enesel - ja mis on minul selle vastu! Karl Johann tuleb meelsasti meiega kontsertidele ja teatrisse, kutsu ainult! Ta on meie pere “riiklik lepitaja”, kes ei taha mingeid tülisid ja tahab kõik põlvkondade vahelised ebakõlad kiiresti lahendada. Mulle meeldib Karl Johanni chill olek. Ja ärivaist. Armastan teda väga!

Vaat nii on lood siinpool sood. Mahume kõik ilusti ja (peaaegu) sõbralikult oma kodukesse, kas kõik koos alumisele korrusele või üleval igaüks oma tuppa. Kõigil on piisavalt ruumi. Pühapäeviti teeme koos sauna. Nii tihti, kui võimalik, püüame üheskoos süüa. Tõsi, korra osas pean olema keskmisest väheke nõudlikum, aga lohutan, et see on neil ealine iseärasus. Ka Jaan püüab selle “nüansiga” rahulikult toime tulla. Vahel musitseerime koos. Arutame maailma asju, tulevikuplaane. Mul on ikka üks vahva trio!

Kevad tuleb

Kevad tuleb! See on imeline tunne, kui ta tulema hakkab! Kui õhk on taas tulvil kergust ja rõõmu. Kui taevas tõuseb taas kõrgemale ja muutub päris siniseks. Kui raagus puudest saad taas aru, et nende sees pulbitseb elu. Kui linnud hakkavad taas üha julgemalt rõkkama. 

Kui tahaksid minna õue ja tantsida tänavail. Väga lillelise kleidi väel. Tunda rõõmu naiseks olemisest, sest on naistepäev. Tunda rõõmu armastatud olemisest, sest on naistepäev. Libiseda kergelt üle oma naiseks saamise teekonna, moodustada selle õnnekildudest kaunilt kõlisev tuulekell. Unustada kõik raskused, mida oma kogenematusest või ekslikust meelest oma teele lubatud ja lennutada need kevadtuulega minema, sest on naistepäev. Haarata endasse erinevate naiste erinevad elusaatused ja püüda neis kõigis leida midagi head, sest on naistepäev. Tunda taas ühist naiseks olemise väge.

Neid mõtteid on lihtne mõelda, kui hinges on armastus. Aga mäletan ka aega, mil oli vaid püüd armastuse poole. Mäletan, kui armastus oli otsekui teisel pool klaasseina, kui tajusin seda vaid aimamisi. Jah, muidugi ütles mu naiselik vaist, mida igatsen, aga see oli kättesaamatu igatsus. Muidugi rääkis mu süda, missugune on mees, kes suudab mind päriselt õnnelikuks teha. Ja öelgu psühholoogid või omaarust teadjad pealegi, et õnnelikuks saab end teha vaid inimene ise. Jah, rahulolevaks saab. Jah, väärikaks saab. Jah, kauniks saab. Aga õnnest lendamise tunnet, kui tema sulle silma vaatab, kui tema sind puudutab, kui sa tema käte vahel uinud ja kui tema sulle läbi une sositab, kuidas ta sind armastab, seda ei saa inimene iseendale teha. See on next level.

Ah, kuidas naine vajab armastust! Olen ise igatsenud ja olen seda igatsust ka kõrvalt näinud. Näinud läbi valusate suhete, läbi lootuse, et kõik muutub. Tühjagi ta muutub! Aga kui ise juba “kaelast saadik sees”, ei saa ju enam välja. Ei oska. Olen lähedalt näinud, kuidas kaunid, targad ja tublid naised teevad armastuse otsimisel nutmaajavaid vigu ja kuidas nad seeläbi närbuvad. Nende süda kisendab armastuse järele, aga nad janunevad seda sealt, kust neile on juba mitmeid kordi öeldud ja muul viisil näidatud, et siit ei saa. Kahjuks nad ei kuule, sest igatsus ja puudujääk on liiga suur. Nad kraabivad kinniolevaid uksi, olemata seejuures rumalad. Nad vintsklevad abitult spiraalis, kus haigetsaamisele järgneb lootus, sealt edasi järgmine nätakas, uus leppimine, lootus ja taas valu ja pisarad. Vaesed naised…

Vahel ma puudutan oma meest, kui ta magab. Et kas ta on tõesti olemas. Et kas ta on täna ka olemas. Ja ohkan kergendatult, kui ta seepeale sügavamalt hingab. 

Temast algas minu naiselik vabadus, minu lend, minu looming, minu julgus, minu eneseteadvus. Jah, kõik see oli mul teoreetiliselt olemas ka varem, tabeli või skeemi kujul, loogikas, loetus, õpitus. Aimamisi. Kogu eelneva elu olin kõndinud pruudina altari ette, jõudmata kunagi kohale, temaga langes aga minu loor. Sain päriselt naiseks. Kui sellele mõtlen, jääb mul veel praegugi hing kinni…

Las see kevad siis tuleb! Las õhk olla pinevusest tulvil, las tulla vahele veel külmasid päevigi, aga see teadmine, et ta on varsti kohal, on ometi nii-nii ilus. 

Ärge laske endale liiga teha, armsad naised! Ärge laske. Ma tean, et mis mul viga seda rääkida, aga igatsuse loori tagant ei paista see kõik piisavalt selgelt. Olla kellegi poolt pidurdatud, vigastatud või väärtusetuks väänatud, sel pole mõtet. Ta on see, kellena ta on end sulle juba tuhat korda näidanud. Ta ei muutu. Temaga jäädki, loor näol, rändama altari ette, mida pole tegelikult olemas.  

Oijah, see meie ajalugu, minevik, hambad ristis teekond. Need kallid õnnetud esiemad. Karmid ajad. Igatsus, millel polnud vastust. Las ma tantsin teid kõiki täna õnnelikuks, oma lillelises kleidis! Las ma keerutan nii, et pärlid lendavad kaelast! Nii et päkad löövad tuld… 

Sugupuu

Helis Ana ja Vaariga

 Kuulsin täna kirikus ilusat mõttekäiku sellest, kuidas igaüks kuulub esivanemate kaudu kindlasse sugupuusse, ja mida rohkem inimesi seal “okste” ja “harudena” on, seda laiema võra see puu moodustab ning nagu looduseski, pakub laiema võrega puu rohkem varju ja kaitset kui üksik ja kidur. 

Kirikus läks jutt küll edasi Jumala perekonna juurde, mina aga jäin mõttesse, kas ka minu sugupuu on piisavalt laia võraga, et pakkuda vajadusel varju ja kaitset. 

Mu mõlemad vanemad on pärit maalt, aga linna õppima tulles jäänud siia, Tallinnasse, abiellunud ja loonud pere.  Olen niisiis alles teist põlve linnainimene. Emapoolses suguvõsas oskan nimetada veel vaid paari inimest, kes linnas elavad. Isapoolses on linna ümberasunuid rohkem. 

Ega puu võra suurust ja kohevust vast määragi suurt see, kas ta kasvab maal või linnas. Määrab see, kas on pinnas on lopsakaks kasvamiseks piisavalt sobiv. See tähendab, et kas meie vanemad ja vanavanemad on meile pärandanud piisavalt palju selliseid õpetusi ja väärtusi, mida saaksime endagi elus rakendada ja mille kaudu tunduks maailm justkui lihtsam ja turvalisem paik. 

Ja algatuseks sobiks vast hoopis küsida, kas juhul, kui sugupuu ongi laia võraga, on see ka piisavalt ühtehoidev või moodustab hoopis sellise harali puu, mille erinevate okste alt võib varju leida küll, kui mis suure tormi eest ühtsena küll mingit kaitset ei paku. Mnjah, on, millele mõelda. 

Mulle tundub, et vanasti hoidsid inimesed palju rohkem ühte. Näiteks mu emapoolne suguvõsa käis üsna usinasti läbi. Kõige rohkem suhtlesime küll onu perega, aga ka vanaema poolõdede ja nende tütarde peredega oli väike kontakt olemas. Praegu on kõik jäänud üsna soiku. Pole ju enam vanaema sünnipäeva ega Kadrina jõulusid, mille pärast kohale tulla ja koos olla. Kõnnu, vanaema sünnikoha, kokkutulekud on võtnud hoopis teise vormi.  Kunagi käisime, olime, laulsime. Nüüd on teised ajad ja võõrad inimesed.

Emapoolse vanaisa sugulased- ta õed ja nende järeltulijad olid meie jaoks siiski otsekui sugupuult äralõigatud oksad ja nende nimesid ja isegi olemasolu tean vaid aimamisi. Vanaema ja ema suhtlesid nendega üli-minimaalselt ja meie põlvkonda ei pühendatud sellesse üldse. Millest on kahju, sest teadaolevalt on/oli nende hulgas haritud, põnevaid inimesi. Aga noh, vanaisa “eripärade” tõttu hoidsid “meie omad” eraldi ning vanaema ei osanud ehk olukorda lahendada. Lisaks veel mineviku haavatasaamised. Pärandi-asjad. Ah ei tea…

Isapoolne suguselts ehk isaisa-poolsed sugupuu oksad suhtlesid omavahel päris tihedasti. Eriti saab seda öelda Tallinnas elavate sugulaste kohta. Isa onupoja ja täditütre pered olid minu mäletamist mööda üsna tihedas läbikäimises, ühe vanatädi lapselapsed olid minuealistest kõige lähedasemad, käisid mu sünnipäeval ja puha (tõsi, vastupidist- et mina nende omal oleksin käinud, ma ei mäleta). Praeguseks pole mul mitte ühegagi neist mingit sidet. Vaid Muhu omadega suhtleme aeg-ajalt. Küll mitte väga isiklikul, vaid pigem Muhu-teemade pinnal. Aga no vähemalt suhtleme. 

Kui olin laps, siis käisid vanaisa õed ja vend oma peredega suviti ka Muhus, need olid oodatud kohtumised, heinaveo talgud, sauna ehitus ja muu, lisaks vahvad peod koos lauluga. Nojah, kõik olid ju sealtsamast talust pärit… Aga mis teha, enam sellist suhtlust ei ole ega tule. Ülekohus, solvumised ja mis kõikveel…

Isa emapoolne suguvõsa on veel kindlakäelisemalt, kui emapoolse vanaisa oma, ära lõigatud. Seda pole lihtsalt kunagi olnudki. Niisiis ei anna seda ka enam kuidagi taastada. 

Arutasin seda teemat ka Jaaniga. Jaan lisas, et kuna mu vanemate põlvkond oli sõjajärgne, pidid tolle aja inimesed juba olude sunnil rohkem kokku hoidma, kui praeguse aja omad. Maa inimestega tuli arvestada ja neil abiks käia, kuna neilt sai näiteks toitu - liha, juurikaid ja muud- sest poes polnud ju peaaegu midagi. Linna inimestelt sai aga näiteks õpingute ajal ulualust. Või lausa iseseisva elu alguses, minu vanemate näitel, kes elasid oma abielu esimestel kuudel koos minuga mu vanatädide kööktoa kapitaguses. Jaan arvas, et loomult on eestlane siiski eraklik, aga rasketel aegadel hoitakse kokku. Mis on tõsi.

Aga tegelikult pole kõik ülalmainitu üldse niivõrd oluline, tõstab nüüd minus pead terapeut. Kõige olulisemad on suhted. Suhete kvaliteet, mitte kvantiteet. Ka väga väike sugupuuke võib anda kindlust ja varju, kui seal on armastavad ja suure hingetarkusega inimesed. 

Teate, ma ei suuda enam lugeda ühtegi raamatut, mis räägib nõuka-aegsest elust, seal vohavast vaimsest ja füüsilisest vägivallast, eriti laste suunal. Jälle sattus üks säärane raamat oma jäledate kirjeldustega kätte ja ma jätsin selle lihtsalt pooleli! Kõik need jutud mingitest roppudest julmadest joodikutest kasuisadest, pedofiilidest ja jätistest, kelle vastu hingetarkuseta emad jõuetud olid, jõledast koolikiusust, mille vastu mitte keegi ei astunud …. Talumatu! 

Hiljuti oli kusagil artikkel, kus muusik Maria Faust ütles, et tal on hea meel, et ta kasvas isata. Jah, loomulikult oleks ma soovinud, et mul oleks isa, ütles ta. Aga sellist isa nagu mul, ei ole ma kunagi igatsenud, lisas ta. Kust tulevad naised, kes kaklevad mingite külajoodikute eest, küsis ta veel. Miks nad üksi ei oska ola? Õnneks oli ta oma emal oidu. 

Oma kodudest tulevad nad. Kõik rõvedus ja julmus pärineb meie, eesti inimeste kodudest. Ka tänapäeval. Mul on oma terapeuditee algusest meeles mõned eriti õõvastavad juhtumid, mille peale tahaksin veel tänagi appi karjuda. Loomulikult ei saanud ma neid peresid eriti palju aidata, aga kuidas ma soovin, et oleksin saanud panna kohese piiri, sest selline jõhkus, mis ühes või teises kodus ilmnes, on lubamatu! Ma ei tahaks analüüsida nende jätiste minevikku, kellega kohtusin, olgugi, et kõigele on seletus. Mõnikord lihtsalt ei oleks vaja seletada seal, kus tuleks kiiresti tegutseda ja muuta seda, mida veel muuta saab. Päästa lapsi, kel pole mingit valikuvõimalust. Vaesed väikesed!

Kokkuvõtteks, sugupuu saab olla ja loodetavasti enamusel ongi üks varju ja kaitset pakkuv puu. Paraku võib ta olla ka läbimädanenud puu, mis viimaks inimesele kaela kukub. Sellistest puudest on targem eemale hoida. Kui veab, võib läbi suhete, kas abiellumise või sügavate sõprussuhete, end turvaliselt mõne muu sugupuu alt leida. Täiskasvanueas sõltub palju iseenda valikutest. 

Soovin, et meie sugupuu minupoolne võra pakuks lõpmata palju armastust, hoolimist ja turvatunnet nii mu lastele, kui mu lähisugulaste peredele. Et see oleks tihe, kauni võraga puu, mille lehed tuules tasakesi kahisevad ja millest kumavad läbi kuldsed päiksekiired. Et kõik mu kallid tahaksid selle alla koonduda, kiirustamata lugusid vesta, tassikest teed rüübata ja tänumeeles naeratada. 

Tangot tantsitakse kahekesi

Meele muutlikkusest ja muust

 

Lisanni kaunistatud kodukuusk.

Huvitav on see elu. Huvitav ja ilus. Ja inimese meel on oma muutlikkuses samuti kummaline. Vahel vajab ta teiste hulka kuulumist, jutuvada ja rõõmutsemist, vahel igatseb täit vaikust ja rahu, iseenesega olemist, sisekaemust, asjade üle järele mõtlemist. Talvise pööripäeva ja jõulu ajal võivad need igatsused ilmutada end nii korraga kui kordamööda. Vähemalt minul. 

Koosolemisel ja rõõmsal lärmakusel on oma võlu täiesti olemas - siis, kui tegemist on koosolemisega, millel on sügavam väärtus. Muidugi võib ka näiteks suurtel, head reklaami saanud jõulukontsertidel olla hea idee, huvipakkuv kava ja muid rõõmutoovaid elemente, ometi kipuvad need olema liiga anonüümsed, et piisavalt puudutada. Lähed janunedes, et saada tuge ja täidet, tagasi tuled sama janusena, lisaboonuseks väsimus ning üleküllastus rahvamassidest.

Sügavam väärtus on aga väiksemal seltskonnal. Näiteks oma laiemal pereringil, kuhu kuulub nii noori kui vanu, vaikseid ja temperamentseid, sügavamaid ning pealiskaudsemaid. Nende kõikidega saab jutustada oma lugu. Mälestustekett, mis seob meid ühte tänasel päeval, lookleb ühes paljude lähedastega lausa aastakümnete taha. Läinud aegade hämaruses tundub mõni ajaetapp üsna hägune või on mälust sootuks kustunud, aga seda armsam on need kadunud lülid koos olles taas säravaks jutustada. Rääkimata suurimast väärtusest - et on, kellega jutustada.

Isa elas sügisel läbi tõsise terviserikke. Infarkt ja Jumala heldus ning arstide osavus, et ta võis kliinilisest surmast ellu tagasi pöörduda, on andnud meie pere loole uue mõõtme. Teistsuguse tänulikkuse. Märkamise. Leplikkuse. Abivalmiduse. Alandlikkuse. 

Helis, mu südamlik andekas laps, oli meie koosolemise õhtuks ette valmistanud kaks rahulikku mõtlemist vajavat tegevust - soovipurkide täitmise ja küünlarituaali. Esimeses saime igale majapidamisele ehk laiemasse pereringi kuuluvale tuumperele kirjutada oma jõulusoovid. Ükskõik kellele, ükskõik mitu. Teises aga saime igaüks küünalt süüdates öelda, mille eest oleme sel aastal kõige tänulikumad, mida väärtustame kõige enam. See kõik oli väga puudutav. 

Minu armas mees, kuigi ta on meie perega liitunud kõige hiljem, olles alles kolmandad jõulud meiega, puudutas meid kõiki oma sõnumiga väga. Olgugi, et tal oli meelde tulnud mitu ääretult sügavat ja tähendusrikast isiklikku seika, mille eest olla läinud aastale ja Jumalale tänulik, ütles ta, et jõulujutluse ajal oli ta korraga mõistnud, et kõige olulisem on siiski see, et tema armas äi saab ka sel aastal koos meiega jõululauas istuda. Kõik muu ei kanna ligilähedastki tähendust. Nägin isa ja meie kõikide silmis pisaraid. 

Ja kui isa omakorda ütles, et ta on nii tänulik, et me kõik olemas oleme, meenus mulle, kuidas ta juba aastaid tagasi ütles, et “minu jaoks on kõige suurem kingitus see, kui kogu pere on koos”, ja mõtlesin, et seda kingitust on ju nii lihtne teha. Ja ometi ei ole me seda just liiga sageli osanud. Miks?

Mul on fantastilised lapsed. Targad ja tundlikud. Mul on imelised lapselapsed. Armsad ja andekad. Mul on parimad vanemad. Hoolitsevad ja südamlikud. Mul on armastav, üli-tähelepanelik abikaasa, keda ma väga armastan. Lotovõit. Mul on tõesti vedanud! 

Ja ometi… tundsin peale meie jõulupidu, et vajan üksiolemist. Vajan aega ja ruumi. Vajan vaikust ja omi mõtteid. Vajan pisukest taandumist - armastades neid kõiki ometi väga. Tahtsin tunda oma rõõmu, oma kurbust, tahtsin tunnetada oma keha ja oma vaimu, tahtsin sulgeda silmad ja kuulata oma hingamist, tahtsin vaadelda pilvede liikumist. Tahtsin uneleda. Lugeda. Kirjutada. 

Siin ma nüüd olen. Saaremaal. Meie Kuressaare kodus. Küünalde ja jõulutulede keskel.

Ta on teises toas. Ei tea, kas ta mu igatsust lõpuni mõistab. Kas ta tajub selle intensiivset olemust? Seda “mündi teist külge”. Minu varjatud poolt. Kas peabki?

Ta ei tea, et varsti hakkame tantsima - tango vajab veidike lihvimist. Ja aeglane fokstrott harjutamist. Ja elu läheb samasuguse hooga edasi. Aga veidi kirjutan veel. 

Temale, seal teises toas olijale mõeldes kirjutasin jõulusooviks “et õiglus pääseks võidule”. Kui inimene on nii eriliselt andekas, tark, tundlik, empaatiline, inimesi armastav, mõistev - aga kui talle on nii palju ülekohut tehtud, ja kui mina olen osalt selle ülekohtu põhjus ja osalt selle lähim pealtnägija, ja kuigi ta ise on küllap paljutki andestanud ja küllap ei soovigi endist tagasi ja astub oma teed positiivselt ja püstipäi edasi, tundsin, et pean kirja panema just selle soovi. Ükskõik mil viisil see siis täituma oma mõeldud. 

Ma ei tunne enam, et mul oleks mingit oma konfessiooni, kuigi minu jaoks armsad kirikud- Jaani, Rootsi ja Paldiski- kuuluvad ühte. Mul on paljude kirikuinimestega keerukas, kuigi näiliselt on kõik okei. Olen 30 aastat kogudusi teeninud, mänginud tohutul hulgal talitusi ja kontserte, keskmisest organistist kordades rohkem. Teen seda ka edasipidi. Aga tegelikult hoian eemale. See pole aus, et teda just minuga seoses nuheldi. Miks mitte enne, kui olukord oli ju varemgi tegelikult sama? Mille poolest see eelmine variant õigem oli?  

Jumalal on plaan, ütleb ta ja naerab. Tema ei pea vimma. Oskaks mina ka nii. 

Toomas Paul, vana tark mees, kui teda ükskord oktoobris külastasime ja kui ta kuulis, et Jaanil on ilmumas uus raamat, ütles, et temalgi ilmub peagi raamat. Ja siis tegi ta Jaanile ettepaneku esitleda neid kahte raamatut koos. “Ma ei osanud teid sel ajal kaitsta, kui teid kahte rünnati”, ütles ta, “las see esitlus olla märk, et mina olen sinu kõrval. Ehk näeb seda nii mõnigi ja teeb omad järeldused” Olime selle väljaütlemise peale hingepõhja ja pisarateni liigutatud. See oli ka Jaani selle aasta ilusate hetkede esikoht - peale tänulikkust isa ellujäämise eest. 

Minu tänulikkuse esikoht on tervis. Jumalale tänu.

Ema oli jõululauda kattes tohutult vaeva näinud. Kuigi tõime igaüks ka enese poolt lauale miskit kaasa, oli ta hiljem väga väsinud. Kaks kuud vahetpidamata isa põetamist ja muret, kas kõik ikka läheb hästi, on jätnud oma jälje. Järgmisel aastal teeme meie, nooremad, kõik ise. Meil on teda veel kauaks vaja. 

Jah, elu on huvitav. Ja inimese meel on oma muutlikkuses samuti kummaline. 

Kas teate, kui palju aega läheb meele vaigistamiseks? Vajasin tugitooli, kolme tassi teed, kootud tekki põlvedele, korraks unnevajumist, vaigistatud telefoni. Seinakell oma tugeva tiksumisega mind ei häiri. See on aeg, mis sedakaudu igavikku lendab. See aeg on kandnud mu vanavanaema, mu vanavanemaid, kannab mu vanemaid ja kannab ka mind. Las tiksub. 

Las isegi pimm-pommitab vahel. 

Vanaema Mannela

 

Lapselastega Rootsis Paradoks-muuseumis

Meil Jaaniga on kummalgi kanda üks vahva roll, mis haakub hästi tänase päevaga- vanavanema roll. Kahepeale kokku on meil seitse lapselast.

Naljakas, aga tegelikult mõtlen ma vanavanemaist alati ülespoole- eelnevate põlvkondadega seonduvalt. Vanavanemad on vanad ja elukogenud inimesed, kes meid väga armastavad ja meie eest tohutult hästi hoolitsevad. Vanaema- see võrdub hea toit ja pehme voodi. 

Vanavanemad on mu mõttes kas mu vanaema ja vanaisa või mu ema ja isa. Aga mina? Iga kord kui mind vanaemaks hüütakse, ma otsekui põrkun vastu seda nimetust. Ei, mitte seetõttu, et see mind kuidagi vanemaks teeks, mkmm. Lihtsalt seetõttu, et vanaema rollile on ühiskonnas teatud ootused, mida ma ei tea, kas oskan välja kanda. Ja kas tahan.

Te ju teate, et nad hüüavad mind Mannelaks. Novot, ja Mannela on selline eriskummaline mitte-klassikaline vanaema. Mannela on see, kes tahtis viimati Rootsis lõbustuspargis kõikide õudukate peale minna- oleks lõbustuspark vaid avatud olnud! Mannela võib vabalt batuudil hüpata ja trikke teha- ja muide, päris pikalt! Ma ei kujuta ette, et minu vanaema oleks batuudil hüpanud. Või ema… 

Ja Mannela ronib heameelega näiteks puu otsa! Ta oskab soovitada parimaid ronimispuid. Mannela ei arva, et laps võib puu otsast alla sadada. Nad hoiavad ju kinni! Murutraktoril võib ka Mannela süles sõita, see on täiesti okei. 

Mannela tahab kiigel metsiku hoo teha. Külakiigel palub ta hästi kõvasti kinni hoida, et saaks hoo võllika lähedale. Muidu poleks kiikumisel mingit mõtet! 

Mannela sõidab vahel jalgrattaga käed lahti. Mõelda vaid, kui minu vanaema oleks ka käed lahti sõitnud! Või ema… Mäletan, et minu vanaema lükkas oma maja juurest algaval kiviplaatidest jalgrajal alati ratast käekõrval ja sadulasse istus alles siis, kui alsfaldile jõudis. Vanaema oli tasakaalukas inimene, mitte mingi ekstreemimutt. 

Aga Mannela lubab lapsed ülepea vette, ujudes muidugi igaks juhuks ise kaasa. Minu vanaema ei ujunud kunagi. Aga ta tuli vähemalt meiega Loobu jõe äärde kaasa ja hoidis seni rätikut, kuni me ujusime. 

Iga kord ei viitsi Mannela küll lapselastega mängida, aga kui ta mängida otsustab, peab tal ka endal põnev olema! Viimati mängis Mannela Ottoga peitust ja peitis end garderoobi kleitide vahele. Mannela nägi välja nagu rippuv kleit ja Ottol läks kaua aega, enne kui Mannela leitud sai. Pärast Mannela õpetas, et voodi alla pole end kunagi mõtet peita, see on täiesti jama, tuleb leida selline peidukas, kus mööbli või seinaga ühte sulad. Peab olema kaval!

Aga Mannela ei kasvata juur- ja köögivilju! Mannelat ei huvita aiandus karvavõrdki! Tegelikult ei meeldi Mannelale eriti ka süüa teha, aga kuna talle meeldib, et lastele ja lastelastele ta söögid maitsevad, laseb ta end tihtilugu siiski ära rääkida. Kõige sagedamini teeb Mannela lastelastele pannkooke. See on kindla peale minek. 

Paistab, et Mannela vahvad kriimud poisikraaded tahavad küll Mannelale külla tulla. Mannelale tundub, et nad tuleksid isegi sagedamini, kui see võimalik on. Järelikult võib olla ka pisut ekstreemsem vanaema. Ja muide, Mannela on küürija vanaema. Ta küürib oma porised poisid alati laitmatult puhtaks! 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Mannela erineb iseenda vanavanematest ja vanematest vanaema rollis üsna palju, aga õnneks annab see roll piisavalt vabadust ja loomingulisust. Nii et kõik on hästi! 

Ja see metsik armastustunne ja tohutu igatsus, kui pole oma lärmakaid poisipõnne tükk aega näinud- no see on küll korralikule vanaemale kohaselt üüratu! 

Siiski mõtleb Mannela, kas peaks ikka Otto kooli vanavanemate päeva tähistamisele minema. Või sobiks see ontlik üritus vanaemamatele vanaemadele? 

Ma vist ikka lähen…

Tunded ja tajud

Kas pole nii, et teatud asjade või tegevustega seoses, mida parasjagu teeme, kangastuvad minevikust mälupildid, mis on vahel nii võimsad, et isegi lõhnad, tunded ja aistingud, mis selle mälestuse juurde kuulusid, taasaktiveeruvad.

Nii juhtus minugagi. Esiteks siis, kui ma üht Karl Johanni kapist väljapraagitud noodihunnikut sorteerisin ja üllataval kombel leidsin noodi ühe klaveripalaga. Ma ei tea, kes on selle autor ja kust kogumikust on too koopia pärit. Aga ma tean, et see oli meie koolis tõeline hitt. Ta on ilus, katkematult voolav, samas rahustav, lausa teraapiline, mõningaste džässi elementidega, selles esineb variatsioonilisust, improvisatsioonilisust, ta püsib ühes helistikus, olemata seejuures igav, ta on keskmise raskusastmega, nii et päris lehest seda ära ei mängi, aga klaverimängu valdajad saavad selle üsna vähese harjutamisega selgeks. Aga kõik eelnev loetelu ei tegelikult üldse oluline. 

Oluline on see, et minu jaoks elustus korraga kogu toonane kooli elu-olu. Nägin vaimusilmas koridore, mida mööda käisime, inimesi, kes seal liikusid, harjutasid, töötasid. Tundsin selle maja lõhna, kergelt kopitanud olekut, nägin trepi käsipuudelt ja seintelt kooruvat värvi ja kuulsin sedasama lugu. See kostis peaaegu kõikidest harjutusklassidest (tõsi, mõnes kääksus siiski viiul või pasundas mõni puhkpill). See pala oli uskumatult populaarne. Kõik soovisid selle selgeks saada. See oli vist otsekui uks uude, vabasse maailma. Sest aeg oli just sealmail, kus ajaloos toimus suur pööre. Mina olin siis umbes 16. Õpin selle loo nüüd uuesti selgeks!

Teine äratundmine leidis aset täna ja meie enda koduhoovis. Sõelusin veranda ja kuuri vahet, sest istutasin veel mõned toalilled ümber, (tean, et täiesti vale aeg!) selleks oli mul vaja mulda ja lillepotte. Ja aiakäru. Ja järsku olin tagasi minevikus. Mu käed lükkasid punast lapsevankrit, mille sees olid tillukesed kolmikud. Tegin ringe ümber muruplatsi, tegin lõputult ringe, muru oli sile, polnud ohtu, et nad rappudes ärkaksid. Aga nad ei maganud, nad ei tahtnud üldse uinuda, keegi neist oli ikka veel ärkvel, ja ma muudkui kõndisin ja kõndisin. Püüdsin mõelda, et mul on mugav, et kui hea, et meil on oma aed. Hingel lasus aga raskus, mure, et nad on veel nii väikesed, et nende suurekskasvamiseni on veel nii palju aega, et ma peaksin jõudma ka muid asju teha, miks nad ometi ei maga… 

Siin ma siis olin. Raputasin selle raskuse oma õlult, nuhutasin sügiseseks muutuvat õhku, krõbistasin taldade all lebavaid männiokkaid ja mõtlesin, et mnjah, kõik möödub. Ja kõik läheb mälestustes ilusamaks, rahulikumaks, voolujoonelisemaks. Isegi see kool, isegi see laste imikuaeg. Aga mingitel hetkedel lubatakse meieni siiski ka kõik see, mis meid ühel või teisel ajal hirmutas, nukraks tegi, ärevust tekitas. Kõik need tunded ja lõhnad ja konarused. Siiski on hea, et mäletad. Ilu ei peitu ju ainult meeldivates asjades. Ilu peaks olema elu ise. Kõikide lisadega. 

Gümnaasiumi eel

 Ja hakkabki varsti pihta. 

Kummaline, kuidas kolm kooli nii erinevad on! Erakoolid, kaks erinevat, mille gümnaasiumiastmes jätkavad Anni ja Joss, saatsid mulle juba ammuilma igasugu kirju ja kilkeid, kuidas meie lapsi oodatakse ja kui põnevaks kõik kohekohe läheb. Ühtlasi korraldatakse kummaski erinevaid sotsialiseerumisüritusi, et kõik, ka uued end õppeaasta algul mõnusasti võiksid tunda. 

Anni klassis ja suunal on pooled õpilastest uued, tema ise aga vana olija. Jossi uues klassist, koolis, mille vilistlane on ka Helis, lahkus teise kooli vaid 1 (!) õpilane. See annab mulle kindluse, et Joss jätkab heas ja tugevas koolis. 

Nojah, juba jõudsingi oma kirjutamisega sellesse punkti, millest tahtsin iga hinna eest hoiduda. Mis siis ikka…

Asjalugu on nimelt selline, et saime kevadsuvel selle koolijama tõttu, millest möödaminnes ka kirjutasin, kogu perega kõvasti haiget. Kinnitan siinkohal, et ei ole kunagi olnud mingi kooli ümber tiirutav helikopteremme, kes oma lastele igas asjad õigust käiks nõudmas. Vastupidi, sekkusin selle üheksa aasta jooksul laste õppetöösse nii vähe kui võimalik. Kõik tundus olevat ok. Lausa suurepärane. 

Üheksanda klassi lõpus saime aga kõik korraliku šoki. Pojale ja tema sõbrale määrati täiesti tühise eksimuse pärast käskkiri. Väidan ka praegu, et see lapsik lollus väärinuks korra koos klassijuhatajatega laua taha istumist ja asja ära lahendamist, muud midagi. Kannatanuid ega kiusatuid selles loos ei olnud, tegu polnud ka millegi kõlbmatuga. Napakas noorte nali. 

Paraku oli kool ääretult paindumatu. Nagu keegi neist otsustajatest poleks ise noor olnudki! Olen seda teemat arutanud paljude sõprade-tuttavatega- et äkki ma ise olen mingi “kanaema” ja oma poisi osas pime -  aga ei, kõik on sellise karistuse leidnud olevat täiesti arusaamatu. Tal polnud ka varem mitte ühtegi rikkumist! Ei olnud probleemne noormees, kellest oleks parem vabaneda. Muidugi polnud ta ka vaikseim vend, aga ka mitte jultunud segaja. Oli lihtsalt naljamees, kes hoidis klassi tuju üleval. Hea suhtleja ja mõnus sõber.

Joss lõpetas põhikooli neljade-viitega, viite tublis ülekaalus, mis tähendanuks automaatset kutset oma kooli gümnaaasiumi. Aga tema ja ta sõber pandi konkureerima teistest koolidest tulijatega ning kui sõber sai peale vestlust koolikutse, jäi Joss joonealuseks. Ja vaat see oli tõeline šokk. Mille eest?

Minu arupärimisele, kas tegu on mingi eksitusega- sest selline asi ei saanud minu arvates lihtsalt võimalik olla- vastati midagi ebamäärast ja ausalt öeldes kukkus minu maailm ikka päris korralikult kokku. Omasid ju hoitakse- olin seda alati arvanud. Kuidas nüüd järsku nii? 

Olin seni olnud oma laste kooli andnunud fänn. Soovisin mõttes, et nad kõik jätkaksid sealsamas. Aga nüüd…

See teine kool, kus Joss nüüd jätkab, võttis poisi rõõmuga vastu. Me ei jäänud nimelt pikkade nägudega ootama, et kas äkki oma koolikkagi võtab. Josss hakkas innukalt kandideerima. Selle kooli vestluselt tulles oli mul pisar silmas, kui mõnus õhkkond seal oli. Ja milline rõõm, et kool leidis noormehe olevat väga tubli ja motiveeritu. Ta sai valida ka meelepärase suuna. Oma koolis ta seda teha ei julgenud, olevat märkinud suuna, mille arvas ebapopulaarse olevat- ikka selle käskkirja pärast. Et äkki jätavad välja. Aga nagu ütlesin, nad tegid seda siiski…

Ka teised koolid, kuhu Joss kandideeris, saatsid talle gümnaasiumi kutse. Nii et lõpuks oli tal laual päris lai valik. Mõelge ise, kui neljade-viitega lõpetanud noor ka gümnaasiumisse ei saa, kes siis üldse saab?

Jah, lõpuks sai ta siiski kutse ka oma kooli- koos teiste, nõrgema õppeedukuse tõttu joonealustega-  kuid loobus. Ka ta sõber valis gümnaasiumiks teise kooli. Väljaränd oli märkimisväärne. Kool kaotas mitmeid toredaid, tublisid ja elu osas uudishimulikke noori. Miks ometi? 

Lisann jätkab siiski oma koolis, sest see suund, mille ta valis, on suurepärane ja väga inspireeriv. Tegelikult soovis temagi kooli vahetada, aga kahjuks meelepärasesse saada ei õnnestunud. Isegi läbinisti viielisena mitte. Eks see vahetuse soov rohkem muutuse soovist tingitud oli, kuna Jossiga tehtu jättis meisse kõigisse oma jälje. Loodame, et see ajalikku siiski hajub ja Lisannil tulevad vahvad ja edukad gümnaasiumiaastad.

Loviisa aga jätkabki siis nüüd “eliitkoolis”. Seal oli üksainus koosolek - hea et seegi-  kus tutvustati tulevast õppesüsteemi. Ja oligi kõik. Järgmine kord soovitakse vist vanemaid näha alles gümnaasiumi lõpuaktusel. Eliitkoolis on kõik väga akadeemiline. Tuleb end tuleviku suunal fokusseerida ja esimesel septembril innustunult startida. Ei mingit tilulilutamist. 

Vaat sellised lood. Palvetan nende kõikide eest! 

Meie toreda pereringi tegemistest

 

Paradoxi muuseumis Rootsis. 

Meil on lihtsalt nii vahva pere! 

Reedel oli mu venna laulatus. Seal oli koos kogu me suurem perering. Laulatas muidugi Jaan, kelle kõne säras tuntud headuses. Kuna Raunol oli aga ka erisoov- et mängiksin orelil Koit Toome laulu Puudutus. Tont teab, mis trampimine oleks sellest loost Harju-Madise vanal orelil välja tulnud, sestap otsustasime laulu seada hoopis elektriklaverile ja soolopillile või häälele. Teadsin peaaegu laulatuse alguseni, et Puudutust mängib koos minuga Helis flöödil. Kui aga parasjagu kõlareid sättisime, hakkas Nils korraga laulma. Ja ta tegi seda nii ägedalt, et hetkega sündis otsus- Nils laulgugi! Nii sündis. Peale kõnet ja minu eelmängu astus ta külaliste seast välja hakkas Puudutust laulma. Oi, see oli ilus üllatus! Pruutpaaril mõlemal pisarad jooksid! 

Järgmisel päeval oli hullumaja. Pidime kell 11 teises Eesti otsad Jaani 104 aastast sõbrannat matma. Ta oli sama vanaprouat käinud õnnistamas 7.augustil, mil meil oli Taageperas kontsert. Kujutage ette, nii oluline oli prouale Jaaniga kohtumine, et ta lihtsalt ei saanud enne lahkuda! Matus oli kaunis ja väärikas ning pälvisime ohtralt tunnistavaid sõnu. Kell 2 tuli aga olla juba Raasikul ühes pulmas. Nagu aru saate, on selliste vahemaade läbimine ajagraafikus püsides suhteliselt võimatu. Aga meil polnud valikut, niisiis tuli proovida. Istusin ise rooli. Ja- I did it! Ärge küsige, kuidas! Ralliäss ei pea kõiki oma saladusi avalikustama.

Õhtul oli kõige tipuks veel meie kontsertmõtiskluse kava “…ja suurim neist on armastus” mu sõbranna, Harjumaa kauneima aia võitja nimetatud aias, kus me ei pääsenud küll vihmast, kuid et mängisime-rääkisime laia räästa all ja publik istus samuti varjualuse all, tuli sellest üks südamlik õhtu ning tagasiside oli väga soe. 

Pühapäeval pidasime tavapärased teenistused (mul oli siiski üks vähem mängida, kuna Rootsi-Mihkli omad olid Naissaarel). Ja peale seda neid tegime taas ona toreda kontsertmõtiskluse. Sedapuhku Paldiski kirikus. Vastuvõtt oli taas suurepärane. 

Seejärel sõitsime Jaani ja Lisanniga Muhusse. Kas teate, mis teeb augustikuise Muhu eriliseks? Tähistaevas! Augustis saab Muhu saarel lisaks miljonile tähele näha Linnutee galaktikat tervikuna! See kõik on kokku nagu müstiline muinasjutt! Ma lihtsalt pean saama augustiöist Muhu taevast imetleda! 

Kas te ikka teate, et saadaval on selline äpp, nagu Stellarium, mis avaldab koheselt tähe või tähtkuju nime, millele te telefoni suunate. Ta joonistab teile ühtlasi õrnalt ka tähtedesr moodustuva looma vms kujundi, illustreerimaks, mispärast üht või teist tähekogu just selliselt nimetatakse. 

Esimesel ööl oli taevas pilves ja tähevaatlus ebaõnnestus. Teisel aga säras laotus otsekui kalliskivipood. Käisime Lisanniga mööda pimedat hoovi, katuseharja kohal istus Suur Vanker, taamal sädeles Saturn, teisal hiilgas Vega. Järk-järgult ilmus nähtavale ka Põhjanael. Ja milline Linnutee! See moodustas omaette pikliku, veidike nagu uduse ala Põhja-Lõuna suunal. Võimas! 

Muhus olemise ajast tundub alati jäävat veidike puudu. Selgi korral pidime juba teisipäeva ennelõunal Kuivastust praamiga mandrile kiirustama, kuna Tallinnas ootas meid õhtupoolikul hoopis suurem lootsik, mis viis meid otsejoones Rootsi. 

Jah, me käisime kruiisil! Ma ei olnud väga-väga ammu laevaga Rootsis käinud. Ahjaa, mais sõitsime siiski Jaaniga Stockholmist Turku. Ka see oli imevahva, õhtusöögi ajal skääride vahel seilates ja puha. Tallinnast oleme aga Rootsis käinud alati lennates.Viimane laevareis Stockholmi võis olla tunduvalt üle kümne aasta tagasi. Siis käisime trioga Gröna Lundi lõbustuspargis. 

Seekordsel kruiisil olin aga oma nelja lapse ja kahe lapselapsega. Minu kallis mees ja Helise abikaasa loobusid sel korral lõbutsemisest. Niisiis olime meie trioga ühes ja Helis oma poistega teises kajutis. Tegime selle reisil endale tõeliselt mõnusa olemise- mängisime bingot (ei võitnud midagi!), võtsime osa loteriist (ei võitnud midagi!), meie Helisega lausime karaokel Smilersi laulu “Käime katuseid mööda”  (pidasime esinejatest ainsana viisi ja pidime erinevaid esitusi kuuldes end oimetuks naerma, no lihtsalt niiii naljakas on, milliseid hääli võib inimene kuuldavale tuua!) ning hilisõhtul tantsisime koos Lisanniga bändi saatel nii kaua, kuni jaksasime. 

Gröna Lund, lõbustuspark, kuhu Stockholmis taas suunduda kavatsesime, et ka Helise poisid saaks trallitamisest rõõmu, avati sel päeval alles kell 4, seega jäid karussellid järgmiseks korraks. Aga mis siis ikka. Võtsime kõigepealt plaani vaadata kõik koos, kas Rootsi kunn on kodus, see tähendab jalutuskäiku kuningalossi juurde. Lossi juures kogunes parasjagu rahvas, et hakata vaatama hoopiski vahtkonna vahetust (jah, kunn oli kah kodus, rootsi lipp paistis ilusti lossi katusel lehvimas). 

Olen vahtkonna vahetusi üksjagu näinud, aga midagi sellist nägin küll esmakordselt: kõigepealt marssisid platsile jalaväelased, seejärel ratsarügement, misjärel konferansjee, kelleks oli samuti mingi kõrge sõjaväelane, tutvustas publikule, mis edasi saab. Ja edasi, kujutage ette, andsid nood ratsaväelased, kes kuulusid ilmselt ühtlasi Rootsi sõjaväe orkestrisse sealtsamast hobuste turjadelt kontserdi Abba lugudest! See oli äge ja sürr ühekorraga. Kogu üritus kestis vähemalt tund aega. 

Seejärel suundus trio shoppama ning meie Helise ja poistega võtsime ette Paradoxi muuseumi külastuse. Paradox on justkui meie Ahhaa keskus ja Tagurpidi maja kokku. Teate, seal oli täitsa lahe! Aga ega me suurt muud teha jõudnudki!

Kuna Stockholmi päev langes meie taasiseseivuspäevale, oli mul õhtuks tellitud laeval suur buffee-õhtusöök. Tõstsime klaasid Eesti vabaduse terviseks. Kõht sai meeletult täis ja otsustasime minna spaasse, et sööki-jooki veidi allapoole hüpata. Saime privaatspaa oma saunaga, teistega sealolijatega jagasime vaid basseine. Oi, ka see oli nii meeleolukas! Mängisime basseinis kure ja konna mängu ja taaskord sai nii tohutult nalja, et mul oli kogu ninaneel suurest itsitamisest vett täis! Ja saunalaval laulsime üheskoos isamaalisi laule. 

Peale spaad oli Lisann ainuke, kes veel tantsima jaksas minna. Meie teised vajusime täiega ära. Aga sellest polnud lugu- meie peres võib igaüks teha, mis tahab, peaasi, et oleks vahva! 

Näete, on olnud tõesti palju tegemist. Jaaniga, lastega, meil kõigil koos ja ühe-kahe-kolmekaupa. Aga see kõik olnud imeline! Rootsist koju tagasijõudmine ja õhtune kaissupugemine oli otsekui kirsiks tordil. 

Milline rikkus on tore pere!

Sõjaväeorkestri Abba laulude kontsert hobuste seljast

Rikkus

 Minu ellu oli vaja kärgpere kogemust selleks, et ma õpiksin … armastama. Nüüd mõistan seda väga selgelt. 

Olen tähele pannud, et need, kes väga tugevasti vastu rinda taovad ja oma padu-konservatiivset kristlikku olemust kuulutavad, on tihtilugu arusaamatult tigedad. Oleme meiegi Jaaniga oma nätakad kätte saanud, ikka vägagi räiged ja jubedad, tagantjärgi mõeldes täiesti lubamatud. Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu kirjutada. 

Tahtsin jagada rõõmu, et minu peresüsteem on uskumatult rikas! Ja et see täienes veelgi! 

See, et saan oma eks-abikaasaga hästi läbi ning kolmikud võivad rõõmsaasti armastada oma mõlemat vanemat ning olla tugevas pere-ja sõprussuhtes minu kalli abikaasaga, on iseenesest mõistetav. Või kas ikka on? Meie peres igatahes küll. 

Lisaks käivad kolmikud rõõmsalt läbi oma kõige vanema õe ja tema perega ning me kõik hoiame head kontakti mu eks-ämmaga.

See, et olen Jaani laste ja lastelaste poolt omaks võetud ja nende peredesse oodatud ja et kallistame ja viskame head nalja ka tema eks-abikaasaga, on samuti imeline. Nii võiks see kõikidel olla. Uskuge, see muudab elu võrratult rikkamaks! Kui avad oma südame abikaasa lastele, muudab see ka su enda abielu veelgi õnnelikumaks.

Eile aga käisin külas oma vanema tütre tädil! Me ei olnud suhelnud ca 30 aastat. Kohtusime täiesti juhuslikult ühel Muhu saare kontserdil ja selgus, et nemad abikaasaga elavadki nüüd Muhus! 

See külaskäik oli meeliülendav, sest jutustasime kumbki, mis me elus vahepealsel ajal on juhtunud- ja juhtunud oli palju. Kohtumise lõpul leidsime kõik, et nüüd saame siit sõpradena edasi minna. Mingid asjad loksusid jälle paika, perelugu sai ühe põneva haru juurde, ees ootab nende vastukülaskäik meie juurde. Ja mis kõige olulisem- tegu on taaskord imearmsate inimestega! 

Näete nüüd, kui rikas ma olen! Kui keegi padu-konservatiivide ridadest nüüd arvab, et ainult tema eluviis on õige ja et kellelgi pole lubatud teistmoodi eluvalikuid teha, siis küsin siinkohal, mis õigus on kellelgi teise üle otsustada? Muide, jätsin siin nimetamata mõne nüansi, mis valevagatsejad eriti raevukaks muudaks. 

Kahjuks olen kunagi ka ise olnud suhteliselt paindumatu mõtteviisiga. Seetõttu oligi mul vaja just seesugust elukogemust- et hakkaksin mõistma, mis on elus tõeliselt oluline. Et mu süda oleks avatud ja et selles poleks kohta kurjusele. Ka nende osas mitte, kes elavad minust erinevalt. 

Juulikuine

 

Kolmikud meie kodusel aftekal

Täna on esimene päev, mil oleme Jaaniga kahekesi Muhus ja ma tõesti puhkan. Ilm on kuum ja mitte midagi tegemine näib igati õigustatud. 

Tegelikult oleme Muhus juba kümnendat päeva. Eelnevalt tähistasime aga jaanipäeva. Selleks puhuks olid tüdrukud kutsunud külla kolm sõbrannat ja poiss ühe sõbra. Meie majas oli niisiis seitse teismelist. Et aga naabrite juures oli veel kuus ning ülenaabrite juures neli noort, oli neid meie lähikonnas kokku ei vähem ega rohkem kui seitseteist! Pluss Otto ja Ruben. Jah, paar korda istusid nad kõik ka meie toas ja mängisid lauamängu. Jah, ma talusin seda kõike väga hästi. Jaan samuti. Kas teate, miks?

Sest see sõprus on täiesti erakordne ja ka kümme eelnevat suve siin Muhus on olnud nende jaoks täiesti erakordsed. Meil on olnud täielik Bullerby küla. Need suved ja siinsed seiklused juba ei unune! Aga veel mõned aastad ja enam see sõpruskond samal viisil läbi ei käi. Neist saavad täiskasvanud ja see elu on juba hoopis teistsugune. Teate küll, milline. Seetõttu on meie kodu uks neile armsatele noortele alati avatud - kuniks nad seda vajavad. 

Peale jaanipäeva, 25-ndal tulid meie külalised. Täiskasvanud. Laste omad hakkasid siis vaikselt tagasi mandrile purjetama.Üks tore raadiohääl, kirjanik ja mõtleja tuli külla ja andis hea ja parema kõrvale oma jutuga hoogu sügavamaks mõttetööks. Parandasime üheskoos maailma ning aeg lendas linnutiivul. 

Ja siis tulid Jaani lapsed peredega. Kokku üksteist inimest. Meie ja Helise pere andsime kümme juurde. Ühesõnaga, taas üks vahva üle kahekümnene kamp! Aga taas oli tore ja mul on nii hea meel meie näol tõdeda, et kärgpere võib olla üks täiesti normaalne nähtus!

Aga enne jaanipäeva oli kolmikute 9.klassi lõpetamine, mis päädis, voilaa, taas suure peoga. Tantsisin isegi oma noorte ja nende sõpradega koos ja lausin täiesti kõrist nende lennu lõpulaulu “… ja meil on aega veel, ja meil on aega veel…”, teate küll seda! Oi, see oli ilus päev! Täielik pingelangus!

Enne põhikooli lõpetamist oli hirmus närvesööv periood. Eksamite ja lõpuaktuse vaheline olukord eskaleerus nii mõneski kontekstis täielikuks katastroofiks. Aga sellest ei taha ma enam isegi kirjutada. Ainus mainimistväärt uudis on see, et iga mu kolmik jätkab gümnaasiumiõpinguid ise koolis. Mine tea, võibolla see ongi parim variant! Sest lõppkokkuvõttes lahenes ju kõik väga hästi. Milleks seda närvesöövat perioodi vaja oli, ei tea. Meie polnud aga ainsad. Üheksandike halvasti läbimõeldud gümnaasiumisse astumise kord ületas teatavasti mitmel korral uudisekünnise. 

Mina sain trio pinged endale. Minu “piksevarras” oli aga mu armas Jaan. Tema ütles korduvalt, “ootame ära, Jumalal on plaan”. Oligi. 

Nüüd saan ehk taas sagedamini blogipidamise lainele. 

Siinne iludus

Isa sünnipäeva eel

 Eile, kui me Jaaniga pisut ettenähtust varem isa sünnipäevale jõudsime, otsustasime aja parajakstegemiseks ümbruskonnas veidi ringi kõndida. 

Ametlik kergliiklustee kulgeb sealkandis ilusti autotee kõrval, aga eile see mind ei rahuldanud. Pöörasime kunagiste aiamaade juurest metsarajale. 

Mu kujutlusis kulgenuks tee me aiamaade tagant rajale, mis viinuks meid kunagiste mudatiikide vahelt otse Ülemiste järve äärde. See olnuks ilus, alguses väikese tõusu ja siis väikese langusega tee otse päikeseloojangu poole. Oh seda järve valendavat avarust, mis meie ees avanenuks…

Kunagise rebaseuru juurest võinuks muidugi keerata ka paremale, kunagiste suusaradade suunas. Oleksin Jaanile meeleldi tutvustanud männitötsakaid, mille madalailt, kaharailt okstelt päranisui pakse lumetorte haukasin, kui suu suusatamisest kuivama kippus. Oleksime võinud kõndida ka kaugemale, sealt läinuks mõnusalt mägiseks…

Tagasitee oleksime valinud ülevalt kaudu, ühe mudatiigi  mägisest äärest. Sealt jõudnuks me mõnusat männimetsa rada mööda otse tagumisele kelgumäele, mis koosnes kahest osast, alumine iseäranis järsk. Enne veel oleksime möödunud kunagisest poiste onnist, mis oli päris korralik telliskiviehitis. Tüdrukud ei tohtinud poiste onnile ligineda, selle eest võis tuupi saada, aga nüüd oli mul ju Jaan, kelle käevangus saanuks onnist püstipäi mööduda…

Vaata, oleksin ma kelgumäe jalamil Jaanile öelnud, kui sa siit õigesti hoo sisse lükkad, kihutab su kelk tuhatnelja taamal kükitava tillukese künkani, mis muide suviti metsmaasikaist punetab. Lähed aga vasakult, hüpeka kaudu, lendad raudpolt kindlalt kummuli!

Tegelikkuses ei öelnud ma aga Jaanile peaaegu midagi. Kogu järveala ümbritses korralik tihe võrkaed. Osa minu lapsepõlvest oli lukustatud rangelt valvatavale territooriumile. Raudne eesriie lõikas mu mängumaad ning põnevad rajad siin- ja sealpoolseteks. 

Ka “meie ajal” oli Ülemiste järvel võrkaed ümber, kuis siis muidu, aga siis teadsid “omad” katkenud kohti ja sissepääs keelatud territooriumile oli pool-salaja valla. Suusaradagi läks peaaegu legaalsena üle mahasõidetud aia. Järvepoolsed paigad avasid end meile meelsasti. Nad jäädvustasid koos meiega ajalugu ning helisevad värvikülla slaidiseansina hinges siiani.

Eilses piinlikult korralikus aias polnud aga enam aukudele kohta. Kõik inimesed liigitusid selle aia taga võõrasteks, kellelt on halastamatult rebitud õigus heita põgus pilk osale oma minevikust. 

Mind valdasid kahetised tunded. Ühest küljest tundsin meeletut igatsust. Tean seda metsa nagu oma viit sõrme. Muidugi tahtnuks ma kõiki olulisi paiku Jaanile näidata ning neist üksikasjalikult jutustada.

Teisest küljest aga andsin endale aru, et reaalselt neid enam ei eksisteerigi. Et tegelikult valdab mind pelgalt tunne, see unikaalne tunne, mis muudab mind minuks kõige senikogetuga ja see tunne on otsekui salalaegas, mida polegi võimalik kellelegi päriselt avada. 

Kaheosalise kelgumäeni jõudsime viimasel katsel läbi kunagiste aiamaade, möödudes vanadest lõikamata õunapuudest, mis tollal olid veel noored ja nõtked. Aga kelgumäge polnudki enam. Ega maasikaküngast. Kõik oli ühtlustunud. Puid ja põõsaid täis kasvanud. Teiseks muundunud. 

Kahjutunde asemel läbis mind korraga õnnejudin. Taipasin, kui rikas ma tegelikult olen. Mul oli maruvahva lapsepõlv, ühtaegu linnas ja maal. Kui palju põnevat, närvekõditavat, üllatavat ja uudishimulikuks tegevat selles peitus! Psühholoogiaõpingutel olen olnud liialt keskendunud vajakajäämistele ning sõlmkohtade lahtiharutamisele. Nüüd on aeg see kõik oma mälust laiali pillutada ning keskenduda rõõmule, vaigulõhnasele männimetsale, vaikselt loksuvale järvele, pilliroole ja hundinuiadele, rebastele ja jänestele, väledatele jalgadele, mis igale poole jõuavad, lustile ja laulule. 

Tagasiteel vanematekodu juurde möödusime basseinidest. Ja pihlakate kohast mäeveerul. Ja päris esimestest, päris hoovi peal laiuvatest aiamaadest, mis pidid paraku andma kerkivatele elamutele ruumi. Vaibakloppimispuust, millel pea alaspidi kõlkusime. Jutustasin Jaanile siinpoolsetest asjadest.

Kuni oligi aeg tuppa, tänasesse astuda. 

Maal

 

See sünnipäev oli täiesti eriline. 

Tegelikult sai see erilisus alguse juba novembri hakul, kui Jaani kiriku galeriis avati üks näitus, mis mind oma eheduse, ilu ja julge värvivalikuga lausa rabas. See oli Peeter Musta isikunäitus “Ristunud teed”. Näitusele valitud maalidel oli kujutatud elu erinevaid seiku ja kõik need pildid tundusid oma emotsionaalsuses otsekui elavad. Nii koheselt ei ole ma seni ühegi kunstniku töödesse kiindunud.

Aga mis mind kõige rohkem raputas, oli avastus, et uksest vasakul, nurga taga rippus maal, millel oli kujutatud … minu kolmikuid! Ei, mitte praeguses eas, vaid nii 9-10 aastasena. Kui seda pilti nägin, ahmisin ma õhku- see pole lihtsalt võimalik! Näe, see vasakpoolne on Lisann, täpselt tema kehahoiak, õige ujumistrikoo seljas - värvgi sama. Ja keskel kükitab Loviisa, eht temalikul, veidi ettevaatlikul moel. Ja taga seisab Karl Johann, tema ise! Tüdrukud kandsid tollal just selliseid patse ja Lisanni juuksed olid tumedamad, kui Loviisal. Joss oli kõige heledam. Need on nemad!

Käisin seda pilti vaatamas mitmel korral, meelitasin ühe ja teise endaga kaema. Arutasime nii mõnegagi nende piltide ilu ja võlu üle. Minu meelest oli see nii äge! Aga siis sai aeg otsa ning näitus võeti maha.

Too pilt jäi mulle mällu. Vaatasin seda aeg-ajalt telefonist ja ohkasin. Niiväga oleksin soovinud seda endale, ometi mõtlesin, et just nüüd on olnud liiga palju kulusid, las jääb. Jaanile poetasin vaid mokaotsast, et kui praegu kunsti ostaksin, oleks selleks “kolmikute pilt”. Muud ei midagi. Mõni päev enne sünnipäeva sain teada, et Peeter Musta maalide näitus on üleval Estonia teatris (minge kindlasti vaatama, kuni hooaja lõpuni, need on imelised pildid!) Aga kolmikud… on müüdud. See oli kurb uudis, aga mis siis ikka, mõtlesin. Jumal on mind nii heldelt hoidnud, mu ümber on imelised inimesed, las ta olla pealegi…

Eile, sünnipäeval kuulsin hommikust saati mingit segast kingituse-juttu, mis pidavat saabuma õhtul, kuna varem ei jõua. Päeva veeredes muutus asi veel arusaamatumaks, kuna lisandus versioon, et keegi isiklikult tulevat mulle kell kaheksa kingitust tegema. Mõtlesin Jaani sõprade muusikute peale, sõbrannad pakkusid itsitades pikantsemaid variante. Olin lausa närvis!

Ja siis ta saabus - kunstnik Peeter Must, käes “minu kolmikute maal”! See kõik käis nii kiiresti, korraga oli ta kohal ja ma vist nutsin ja minestasin korraga, kui seda kõike nägin. Siis oli see maal koheselt ka seinal - kõik eeltöö oli selleks juba ära tehtud, kruvid seinas, kõik täpselt ära mõõdetud. Ja mina ei olnud märganud mitte kõige vähematki, koostöö kunstnikuga oli toimunud salaja, minu kodust äraoleku ajal.

“Kas see on mingi meie foto pealt joonistatud?” küsisid kolmikud kohe. Ka nemad nägid pildil iseennast! Aga kunstnik jutustas, et need lapsed on pärit hoopis Rhodose saarelt, see hämmastav sarnasus on niisiis puht-juhuslik. See maal on nüüd nagu päike keset me elutuba - nii erinev, aga nii õige ja ehe! Jaan lisas veel, et kui lapsed kunagi pesast välja lendavad, siis maalil jäävad nad ikka meiega. 

Ma lihtsalt pidin seda lugu jagama. See on nii uskumatu. Mitte kunagi ei ole ma olnud nii tähele pandud, hoitud ja armastatud… 

Traumatöö koolitus

 

Käisin nädalavahetusel Tartus traumateraapia koolitusel. Sel korral käsitleti ka põlvkondadeülest traumat, seda, miks see võib tekkida, kuidas seda ära tunda ning loomulikult, kuidas sellest terveneda. Väga suur osa sellest koolitusest põhines kehatööl. Tihtilugu on just keha ja sellega seotud tundmused kunagi aset leidnud trauma talletajad. Kõige lihtsamaks näiteks on sõnad, mis justkui ei tule suust välja, kui traumaatilisest teemast rääkida. Kangestumine, paanikatunne, pisarad, kõri pitsitamine, kiirendatud hingamine, mingist tegevusest paaniline hoidumine - need on vaid mõningad näited, mis võivad ilmneda traumajärgse stressihäire puhul. Aga mitte ainult. 

Trauma teemat võib hakata kahtlustama siis, kui teraapia edenemisel ilmneb arusaamatu tõrge. Miski oleks otsekui varjul, kuigi kõik inimese elu ja olemist puudutavad valdkonnad tunduvad olevat käsitletud.  Tõepoolest, inimesed on ääretult nutikad, leiutamaks erinevaid toimetulekumehhanisme, mis aitavad neil kunagi saadud (või esivanemate poolt edasi antud) traumaga päevast-päeva toime tulla. Koos spetsialistiga läbitöötatud trauma on aga justkui haav, mis saab enne ilusat kinnikasvamist puhastatud ja hoolitsetud. Vaevumärgatava armikesega pole ju mingi kunst edasi elada! Seetõttu on traumaga töötamine lausa hädavajalik oskus.

Meie, terapeudid, käsitlesime põlvkondadeülese trauma teemat läbi oma esivanemate lugude. Eestlastena leiame neis lugudes hõlpsasti traumakohad üles. Pole vist ainsatki pereliini, keda poleks otseselt või kaudselt puudutatud teine maailmasõda ja selle koledused - küüditamised, põgenemised, sundmobiliseerimised, kodude kaotamised, lahingutes haavata- või surmasaamised. Igal perel on sellest ajast oma mälestus, mõnel vähem, mõnel rohkem traumeeriv. Suuresti oleneb see ju ka inimeste isikuomadustest, kuidas kaotuste ja leinaga toime tullakse.

Igatahes võtsime luubi alla oma lood. Mina oma vanaisa oma.

Mu vanaisa oli soomepoiss ja võitles teiste eestlasega Soome poolel Talvesõjas. Kui Soome riik eestlased välja andis, sattus vanaisa sakslaste kätte sõjavangi ning viidi Pärnu vangilaagrisse. Sealt õnnestus tal imekombel põgeneda ning rännata läbi Eesti kodukandi, Lääne-Virumaa metsadesse, kuhu jäi koos teiste poistega redutama. Temast sai metsavend. 

Ei tea, kas juhuse tahtel või Jumala juhtimisel on ka minu vanaema kodutalu - paik, kus praegu asub mu vanemate suvekodu - põlislaantega palistatud ja mu vanaema perest sai metsavendade salajane abistaja. Õige pea tärkas mu vanaisa ja vanaema vahel armastus. Koosolemise aega said noored näpistada vaid öötundidest, päevavalgus oli selleks liiga ohtlik. Oleme ikka rääkinud, et vanaisa käis vanaema juures ehal - nagu vanal ajal ikka kombeks oli.

Ühel koidikul naases vanaisa jälle vanaema juurest metsa ning leidis kõik oma kaaslased mahalastuna. Venelased olid nad tabanud. Nende kehad olid olnud veel soojad, seega oli too hirmus veretöö leidnud aset vahetult enne vanaisa tagasijõudmist. 

Sellest hirmsast vapustusest polnud aga veel küll. Summutatud häälil levisid jutud vanaisast kui ellujäänust edasi ja ühel päeval (või ööl), kui vanaisa taas vanaema külastas, müdistasid venelased äkitselt ukse taga. Teha polnud midagi. Vanaisa hüppas küll köögipõrandal asunud keldriluugist sisse, aga teadis isegi, et on nüüd kadunud mees. 

Venelastega oli kaasas üks selle küla mees. Nuhk, äraandja, nagu võite arvata. Otsinud toad läbi, küsis ta, kas keegi on all keldris. Teised vastasid, et pole seal kedagi. Ja siis ronis too mees alla. Muidugi nägi ta vanaisa kohe. Nad vaatasid teineteisele otse silma. Omaküla mees asetas oma relva vanaisa oimukohale. Siis aga pöördus ta ootamatult ümber, ronis üles ja teatas valjul häälel, et all pole kedagi. 

Ma ei tea, kas ka sellisel inimesel tärkas korraga südametunnistus, samuti ei aima ma ligilähedaltki, mis tunne oli vanaisal püssitoru ees seista. Aga ta pääses. Tõsi, koledustest räsitud närve hakkas ta ravima alkoholi abil ning ka neid lugusid suutis ta jutustada vaid siis, kui oli vintis, aga ma mõistan teda. 

Koolitusel tolle looga töötades avastasin korraga ka seda, et mina, kes ma arvasin end olevat täielikult foobiavaba, kannan üht päris korralikku hirmu - relvad. Kardan relvasid lausa paaniliselt. Ma ei taha nendega mingit tegemist teha! Kuna mul pole selleks ka erilist vajadust olnud, on see hirm mitteaktiivsena kusagil kuklapoolel. Aga näe, on!

Paradoksaalsel kombel on mu tütred, kodutütrekesed, väga head püssilaskjad ja käivad kolmapäeviti Männiku lasketiirus end veelgi paremaks treenimas. Neil pole mingit põlvkondade ülest traumat. Äkki seetõttu mitte, et mu eks-ämm on laskmise Eesti meister ja võibolla on see pool tugevam :)

Aga see pole veel kõik. Öösel peale esimest koolituspäeva ei saanud ma kuidagi uinuda. Ja korraga tabas mind paanikahoog. Õnneks jagas minuga tuba mu armas terapeudist sõbranna ja kolleeg ning üheskoos saime asjale jälile. Minul kerkis nimelt üles hoopis üks teine, hiljutine trauma, millega ma pole samuti eriti tegelenud, sest "saan ju kõigega suurepäraselt hakkama".

On asju, mida teab kogu üldsus ja on asju, mida teavad vaid vähesed. Seda, et mu mehega lausa ebainimlikult käituti, kuigi ta oma karjääri jooksul tegi tegusid, millest enamus ei oskaks isegi unistada - ja kuidas teda karistati pelgalt minu armastamise pärast, teavad vast paljud. Ja kui ebaõiglane on see, et mõned ei suvatse seal, kus oleks ilus ja vajalik, enam isegi ta nime mainida, on vast ka tähele pandud. Aga just sellise vastiku käitumise pärast, mida ma ei hakka mitte ealeski mõistma, ei paota ma oma suud isiklikumate teemade osas. Mainin vaid seda, et Jumala poolt eriliste annetega õnnistatud inimesed saavad igal pool hakkama. Said toona ka Siberis, kui elu anti.

Minu usaldus inimeste vastu on tublisti vähenenud. Nad võivad ka rahuajal armutult hävitada. Niisiis on, millega tegeleda.