Gümnaasiumi eel

 Ja hakkabki varsti pihta. 

Kummaline, kuidas kolm kooli nii erinevad on! Erakoolid, kaks erinevat, mille gümnaasiumiastmes jätkavad Anni ja Joss, saatsid mulle juba ammuilma igasugu kirju ja kilkeid, kuidas meie lapsi oodatakse ja kui põnevaks kõik kohekohe läheb. Ühtlasi korraldatakse kummaski erinevaid sotsialiseerumisüritusi, et kõik, ka uued end õppeaasta algul mõnusasti võiksid tunda. 

Anni klassis ja suunal on pooled õpilastest uued, tema ise aga vana olija. Jossi uues klassist, koolis, mille vilistlane on ka Helis, lahkus teise kooli vaid 1 (!) õpilane. See annab mulle kindluse, et Joss jätkab heas ja tugevas koolis. 

Nojah, juba jõudsingi oma kirjutamisega sellesse punkti, millest tahtsin iga hinna eest hoiduda. Mis siis ikka…

Asjalugu on nimelt selline, et saime kevadsuvel selle koolijama tõttu, millest möödaminnes ka kirjutasin, kogu perega kõvasti haiget. Kinnitan siinkohal, et ei ole kunagi olnud mingi kooli ümber tiirutav helikopteremme, kes oma lastele igas asjad õigust käiks nõudmas. Vastupidi, sekkusin selle üheksa aasta jooksul laste õppetöösse nii vähe kui võimalik. Kõik tundus olevat ok. Lausa suurepärane. 

Üheksanda klassi lõpus saime aga kõik korraliku šoki. Pojale ja tema sõbrale määrati täiesti tühise eksimuse pärast käskkiri. Väidan ka praegu, et see lapsik lollus väärinuks korra koos klassijuhatajatega laua taha istumist ja asja ära lahendamist, muud midagi. Kannatanuid ega kiusatuid selles loos ei olnud, tegu polnud ka millegi kõlbmatuga. Napakas noorte nali. 

Paraku oli kool ääretult paindumatu. Nagu keegi neist otsustajatest poleks ise noor olnudki! Olen seda teemat arutanud paljude sõprade-tuttavatega- et äkki ma ise olen mingi “kanaema” ja oma poisi osas pime -  aga ei, kõik on sellise karistuse leidnud olevat täiesti arusaamatu. Tal polnud ka varem mitte ühtegi rikkumist! Ei olnud probleemne noormees, kellest oleks parem vabaneda. Muidugi polnud ta ka vaikseim vend, aga ka mitte jultunud segaja. Oli lihtsalt naljamees, kes hoidis klassi tuju üleval. Hea suhtleja ja mõnus sõber.

Joss lõpetas põhikooli neljade-viitega, viite tublis ülekaalus, mis tähendanuks automaatset kutset oma kooli gümnaaasiumi. Aga tema ja ta sõber pandi konkureerima teistest koolidest tulijatega ning kui sõber sai peale vestlust koolikutse, jäi Joss joonealuseks. Ja vaat see oli tõeline šokk. Mille eest?

Minu arupärimisele, kas tegu on mingi eksitusega- sest selline asi ei saanud minu arvates lihtsalt võimalik olla- vastati midagi ebamäärast ja ausalt öeldes kukkus minu maailm ikka päris korralikult kokku. Omasid ju hoitakse- olin seda alati arvanud. Kuidas nüüd järsku nii? 

Olin seni olnud oma laste kooli andnunud fänn. Soovisin mõttes, et nad kõik jätkaksid sealsamas. Aga nüüd…

See teine kool, kus Joss nüüd jätkab, võttis poisi rõõmuga vastu. Me ei jäänud nimelt pikkade nägudega ootama, et kas äkki oma koolikkagi võtab. Josss hakkas innukalt kandideerima. Selle kooli vestluselt tulles oli mul pisar silmas, kui mõnus õhkkond seal oli. Ja milline rõõm, et kool leidis noormehe olevat väga tubli ja motiveeritu. Ta sai valida ka meelepärase suuna. Oma koolis ta seda teha ei julgenud, olevat märkinud suuna, mille arvas ebapopulaarse olevat- ikka selle käskkirja pärast. Et äkki jätavad välja. Aga nagu ütlesin, nad tegid seda siiski…

Ka teised koolid, kuhu Joss kandideeris, saatsid talle gümnaasiumi kutse. Nii et lõpuks oli tal laual päris lai valik. Mõelge ise, kui neljade-viitega lõpetanud noor ka gümnaasiumisse ei saa, kes siis üldse saab?

Jah, lõpuks sai ta siiski kutse ka oma kooli- koos teiste, nõrgema õppeedukuse tõttu joonealustega-  kuid loobus. Ka ta sõber valis gümnaasiumiks teise kooli. Väljaränd oli märkimisväärne. Kool kaotas mitmeid toredaid, tublisid ja elu osas uudishimulikke noori. Miks ometi? 

Lisann jätkab siiski oma koolis, sest see suund, mille ta valis, on suurepärane ja väga inspireeriv. Tegelikult soovis temagi kooli vahetada, aga kahjuks meelepärasesse saada ei õnnestunud. Isegi läbinisti viielisena mitte. Eks see vahetuse soov rohkem muutuse soovist tingitud oli, kuna Jossiga tehtu jättis meisse kõigisse oma jälje. Loodame, et see ajalikku siiski hajub ja Lisannil tulevad vahvad ja edukad gümnaasiumiaastad.

Loviisa aga jätkabki siis nüüd “eliitkoolis”. Seal oli üksainus koosolek - hea et seegi-  kus tutvustati tulevast õppesüsteemi. Ja oligi kõik. Järgmine kord soovitakse vist vanemaid näha alles gümnaasiumi lõpuaktusel. Eliitkoolis on kõik väga akadeemiline. Tuleb end tuleviku suunal fokusseerida ja esimesel septembril innustunult startida. Ei mingit tilulilutamist. 

Vaat sellised lood. Palvetan nende kõikide eest! 

Meie toreda pereringi tegemistest

 

Paradoxi muuseumis Rootsis. 

Meil on lihtsalt nii vahva pere! 

Reedel oli mu venna laulatus. Seal oli koos kogu me suurem perering. Laulatas muidugi Jaan, kelle kõne säras tuntud headuses. Kuna Raunol oli aga ka erisoov- et mängiksin orelil Koit Toome laulu Puudutus. Tont teab, mis trampimine oleks sellest loost Harju-Madise vanal orelil välja tulnud, sestap otsustasime laulu seada hoopis elektriklaverile ja soolopillile või häälele. Teadsin peaaegu laulatuse alguseni, et Puudutust mängib koos minuga Helis flöödil. Kui aga parasjagu kõlareid sättisime, hakkas Nils korraga laulma. Ja ta tegi seda nii ägedalt, et hetkega sündis otsus- Nils laulgugi! Nii sündis. Peale kõnet ja minu eelmängu astus ta külaliste seast välja hakkas Puudutust laulma. Oi, see oli ilus üllatus! Pruutpaaril mõlemal pisarad jooksid! 

Järgmisel päeval oli hullumaja. Pidime kell 11 teises Eesti otsad Jaani 104 aastast sõbrannat matma. Ta oli sama vanaprouat käinud õnnistamas 7.augustil, mil meil oli Taageperas kontsert. Kujutage ette, nii oluline oli prouale Jaaniga kohtumine, et ta lihtsalt ei saanud enne lahkuda! Matus oli kaunis ja väärikas ning pälvisime ohtralt tunnistavaid sõnu. Kell 2 tuli aga olla juba Raasikul ühes pulmas. Nagu aru saate, on selliste vahemaade läbimine ajagraafikus püsides suhteliselt võimatu. Aga meil polnud valikut, niisiis tuli proovida. Istusin ise rooli. Ja- I did it! Ärge küsige, kuidas! Ralliäss ei pea kõiki oma saladusi avalikustama.

Õhtul oli kõige tipuks veel meie kontsertmõtiskluse kava “…ja suurim neist on armastus” mu sõbranna, Harjumaa kauneima aia võitja nimetatud aias, kus me ei pääsenud küll vihmast, kuid et mängisime-rääkisime laia räästa all ja publik istus samuti varjualuse all, tuli sellest üks südamlik õhtu ning tagasiside oli väga soe. 

Pühapäeval pidasime tavapärased teenistused (mul oli siiski üks vähem mängida, kuna Rootsi-Mihkli omad olid Naissaarel). Ja peale seda neid tegime taas ona toreda kontsertmõtiskluse. Sedapuhku Paldiski kirikus. Vastuvõtt oli taas suurepärane. 

Seejärel sõitsime Jaani ja Lisanniga Muhusse. Kas teate, mis teeb augustikuise Muhu eriliseks? Tähistaevas! Augustis saab Muhu saarel lisaks miljonile tähele näha Linnutee galaktikat tervikuna! See kõik on kokku nagu müstiline muinasjutt! Ma lihtsalt pean saama augustiöist Muhu taevast imetleda! 

Kas te ikka teate, et saadaval on selline äpp, nagu Stellarium, mis avaldab koheselt tähe või tähtkuju nime, millele te telefoni suunate. Ta joonistab teile ühtlasi õrnalt ka tähtedesr moodustuva looma vms kujundi, illustreerimaks, mispärast üht või teist tähekogu just selliselt nimetatakse. 

Esimesel ööl oli taevas pilves ja tähevaatlus ebaõnnestus. Teisel aga säras laotus otsekui kalliskivipood. Käisime Lisanniga mööda pimedat hoovi, katuseharja kohal istus Suur Vanker, taamal sädeles Saturn, teisal hiilgas Vega. Järk-järgult ilmus nähtavale ka Põhjanael. Ja milline Linnutee! See moodustas omaette pikliku, veidike nagu uduse ala Põhja-Lõuna suunal. Võimas! 

Muhus olemise ajast tundub alati jäävat veidike puudu. Selgi korral pidime juba teisipäeva ennelõunal Kuivastust praamiga mandrile kiirustama, kuna Tallinnas ootas meid õhtupoolikul hoopis suurem lootsik, mis viis meid otsejoones Rootsi. 

Jah, me käisime kruiisil! Ma ei olnud väga-väga ammu laevaga Rootsis käinud. Ahjaa, mais sõitsime siiski Jaaniga Stockholmist Turku. Ka see oli imevahva, õhtusöögi ajal skääride vahel seilates ja puha. Tallinnast oleme aga Rootsis käinud alati lennates.Viimane laevareis Stockholmi võis olla tunduvalt üle kümne aasta tagasi. Siis käisime trioga Gröna Lundi lõbustuspargis. 

Seekordsel kruiisil olin aga oma nelja lapse ja kahe lapselapsega. Minu kallis mees ja Helise abikaasa loobusid sel korral lõbutsemisest. Niisiis olime meie trioga ühes ja Helis oma poistega teises kajutis. Tegime selle reisil endale tõeliselt mõnusa olemise- mängisime bingot (ei võitnud midagi!), võtsime osa loteriist (ei võitnud midagi!), meie Helisega lausime karaokel Smilersi laulu “Käime katuseid mööda”  (pidasime esinejatest ainsana viisi ja pidime erinevaid esitusi kuuldes end oimetuks naerma, no lihtsalt niiii naljakas on, milliseid hääli võib inimene kuuldavale tuua!) ning hilisõhtul tantsisime koos Lisanniga bändi saatel nii kaua, kuni jaksasime. 

Gröna Lund, lõbustuspark, kuhu Stockholmis taas suunduda kavatsesime, et ka Helise poisid saaks trallitamisest rõõmu, avati sel päeval alles kell 4, seega jäid karussellid järgmiseks korraks. Aga mis siis ikka. Võtsime kõigepealt plaani vaadata kõik koos, kas Rootsi kunn on kodus, see tähendab jalutuskäiku kuningalossi juurde. Lossi juures kogunes parasjagu rahvas, et hakata vaatama hoopiski vahtkonna vahetust (jah, kunn oli kah kodus, rootsi lipp paistis ilusti lossi katusel lehvimas). 

Olen vahtkonna vahetusi üksjagu näinud, aga midagi sellist nägin küll esmakordselt: kõigepealt marssisid platsile jalaväelased, seejärel ratsarügement, misjärel konferansjee, kelleks oli samuti mingi kõrge sõjaväelane, tutvustas publikule, mis edasi saab. Ja edasi, kujutage ette, andsid nood ratsaväelased, kes kuulusid ilmselt ühtlasi Rootsi sõjaväe orkestrisse sealtsamast hobuste turjadelt kontserdi Abba lugudest! See oli äge ja sürr ühekorraga. Kogu üritus kestis vähemalt tund aega. 

Seejärel suundus trio shoppama ning meie Helise ja poistega võtsime ette Paradoxi muuseumi külastuse. Paradox on justkui meie Ahhaa keskus ja Tagurpidi maja kokku. Teate, seal oli täitsa lahe! Aga ega me suurt muud teha jõudnudki!

Kuna Stockholmi päev langes meie taasiseseivuspäevale, oli mul õhtuks tellitud laeval suur buffee-õhtusöök. Tõstsime klaasid Eesti vabaduse terviseks. Kõht sai meeletult täis ja otsustasime minna spaasse, et sööki-jooki veidi allapoole hüpata. Saime privaatspaa oma saunaga, teistega sealolijatega jagasime vaid basseine. Oi, ka see oli nii meeleolukas! Mängisime basseinis kure ja konna mängu ja taaskord sai nii tohutult nalja, et mul oli kogu ninaneel suurest itsitamisest vett täis! Ja saunalaval laulsime üheskoos isamaalisi laule. 

Peale spaad oli Lisann ainuke, kes veel tantsima jaksas minna. Meie teised vajusime täiega ära. Aga sellest polnud lugu- meie peres võib igaüks teha, mis tahab, peaasi, et oleks vahva! 

Näete, on olnud tõesti palju tegemist. Jaaniga, lastega, meil kõigil koos ja ühe-kahe-kolmekaupa. Aga see kõik olnud imeline! Rootsist koju tagasijõudmine ja õhtune kaissupugemine oli otsekui kirsiks tordil. 

Milline rikkus on tore pere!

Sõjaväeorkestri Abba laulude kontsert hobuste seljast

Rikkus

 Minu ellu oli vaja kärgpere kogemust selleks, et ma õpiksin … armastama. Nüüd mõistan seda väga selgelt. 

Olen tähele pannud, et need, kes väga tugevasti vastu rinda taovad ja oma padu-konservatiivset kristlikku olemust kuulutavad, on tihtilugu arusaamatult tigedad. Oleme meiegi Jaaniga oma nätakad kätte saanud, ikka vägagi räiged ja jubedad, tagantjärgi mõeldes täiesti lubamatud. Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu kirjutada. 

Tahtsin jagada rõõmu, et minu peresüsteem on uskumatult rikas! Ja et see täienes veelgi! 

See, et saan oma eks-abikaasaga hästi läbi ning kolmikud võivad rõõmsaasti armastada oma mõlemat vanemat ning olla tugevas pere-ja sõprussuhtes minu kalli abikaasaga, on iseenesest mõistetav. Või kas ikka on? Meie peres igatahes küll. 

Lisaks käivad kolmikud rõõmsalt läbi oma kõige vanema õe ja tema perega ning me kõik hoiame head kontakti mu eks-ämmaga.

See, et olen Jaani laste ja lastelaste poolt omaks võetud ja nende peredesse oodatud ja et kallistame ja viskame head nalja ka tema eks-abikaasaga, on samuti imeline. Nii võiks see kõikidel olla. Uskuge, see muudab elu võrratult rikkamaks! Kui avad oma südame abikaasa lastele, muudab see ka su enda abielu veelgi õnnelikumaks.

Eile aga käisin külas oma vanema tütre tädil! Me ei olnud suhelnud ca 30 aastat. Kohtusime täiesti juhuslikult ühel Muhu saare kontserdil ja selgus, et nemad abikaasaga elavadki nüüd Muhus! 

See külaskäik oli meeliülendav, sest jutustasime kumbki, mis me elus vahepealsel ajal on juhtunud- ja juhtunud oli palju. Kohtumise lõpul leidsime kõik, et nüüd saame siit sõpradena edasi minna. Mingid asjad loksusid jälle paika, perelugu sai ühe põneva haru juurde, ees ootab nende vastukülaskäik meie juurde. Ja mis kõige olulisem- tegu on taaskord imearmsate inimestega! 

Näete nüüd, kui rikas ma olen! Kui keegi padu-konservatiivide ridadest nüüd arvab, et ainult tema eluviis on õige ja et kellelgi pole lubatud teistmoodi eluvalikuid teha, siis küsin siinkohal, mis õigus on kellelgi teise üle otsustada? Muide, jätsin siin nimetamata mõne nüansi, mis valevagatsejad eriti raevukaks muudaks. 

Kahjuks olen kunagi ka ise olnud suhteliselt paindumatu mõtteviisiga. Seetõttu oligi mul vaja just seesugust elukogemust- et hakkaksin mõistma, mis on elus tõeliselt oluline. Et mu süda oleks avatud ja et selles poleks kohta kurjusele. Ka nende osas mitte, kes elavad minust erinevalt. 

Juulikuine

 

Kolmikud meie kodusel aftekal

Täna on esimene päev, mil oleme Jaaniga kahekesi Muhus ja ma tõesti puhkan. Ilm on kuum ja mitte midagi tegemine näib igati õigustatud. 

Tegelikult oleme Muhus juba kümnendat päeva. Eelnevalt tähistasime aga jaanipäeva. Selleks puhuks olid tüdrukud kutsunud külla kolm sõbrannat ja poiss ühe sõbra. Meie majas oli niisiis seitse teismelist. Et aga naabrite juures oli veel kuus ning ülenaabrite juures neli noort, oli neid meie lähikonnas kokku ei vähem ega rohkem kui seitseteist! Pluss Otto ja Ruben. Jah, paar korda istusid nad kõik ka meie toas ja mängisid lauamängu. Jah, ma talusin seda kõike väga hästi. Jaan samuti. Kas teate, miks?

Sest see sõprus on täiesti erakordne ja ka kümme eelnevat suve siin Muhus on olnud nende jaoks täiesti erakordsed. Meil on olnud täielik Bullerby küla. Need suved ja siinsed seiklused juba ei unune! Aga veel mõned aastad ja enam see sõpruskond samal viisil läbi ei käi. Neist saavad täiskasvanud ja see elu on juba hoopis teistsugune. Teate küll, milline. Seetõttu on meie kodu uks neile armsatele noortele alati avatud - kuniks nad seda vajavad. 

Peale jaanipäeva, 25-ndal tulid meie külalised. Täiskasvanud. Laste omad hakkasid siis vaikselt tagasi mandrile purjetama.Üks tore raadiohääl, kirjanik ja mõtleja tuli külla ja andis hea ja parema kõrvale oma jutuga hoogu sügavamaks mõttetööks. Parandasime üheskoos maailma ning aeg lendas linnutiivul. 

Ja siis tulid Jaani lapsed peredega. Kokku üksteist inimest. Meie ja Helise pere andsime kümme juurde. Ühesõnaga, taas üks vahva üle kahekümnene kamp! Aga taas oli tore ja mul on nii hea meel meie näol tõdeda, et kärgpere võib olla üks täiesti normaalne nähtus!

Aga enne jaanipäeva oli kolmikute 9.klassi lõpetamine, mis päädis, voilaa, taas suure peoga. Tantsisin isegi oma noorte ja nende sõpradega koos ja lausin täiesti kõrist nende lennu lõpulaulu “… ja meil on aega veel, ja meil on aega veel…”, teate küll seda! Oi, see oli ilus päev! Täielik pingelangus!

Enne põhikooli lõpetamist oli hirmus närvesööv periood. Eksamite ja lõpuaktuse vaheline olukord eskaleerus nii mõneski kontekstis täielikuks katastroofiks. Aga sellest ei taha ma enam isegi kirjutada. Ainus mainimistväärt uudis on see, et iga mu kolmik jätkab gümnaasiumiõpinguid ise koolis. Mine tea, võibolla see ongi parim variant! Sest lõppkokkuvõttes lahenes ju kõik väga hästi. Milleks seda närvesöövat perioodi vaja oli, ei tea. Meie polnud aga ainsad. Üheksandike halvasti läbimõeldud gümnaasiumisse astumise kord ületas teatavasti mitmel korral uudisekünnise. 

Mina sain trio pinged endale. Minu “piksevarras” oli aga mu armas Jaan. Tema ütles korduvalt, “ootame ära, Jumalal on plaan”. Oligi. 

Nüüd saan ehk taas sagedamini blogipidamise lainele. 

Siinne iludus

Isa sünnipäeva eel

 Eile, kui me Jaaniga pisut ettenähtust varem isa sünnipäevale jõudsime, otsustasime aja parajakstegemiseks ümbruskonnas veidi ringi kõndida. 

Ametlik kergliiklustee kulgeb sealkandis ilusti autotee kõrval, aga eile see mind ei rahuldanud. Pöörasime kunagiste aiamaade juurest metsarajale. 

Mu kujutlusis kulgenuks tee me aiamaade tagant rajale, mis viinuks meid kunagiste mudatiikide vahelt otse Ülemiste järve äärde. See olnuks ilus, alguses väikese tõusu ja siis väikese langusega tee otse päikeseloojangu poole. Oh seda järve valendavat avarust, mis meie ees avanenuks…

Kunagise rebaseuru juurest võinuks muidugi keerata ka paremale, kunagiste suusaradade suunas. Oleksin Jaanile meeleldi tutvustanud männitötsakaid, mille madalailt, kaharailt okstelt päranisui pakse lumetorte haukasin, kui suu suusatamisest kuivama kippus. Oleksime võinud kõndida ka kaugemale, sealt läinuks mõnusalt mägiseks…

Tagasitee oleksime valinud ülevalt kaudu, ühe mudatiigi  mägisest äärest. Sealt jõudnuks me mõnusat männimetsa rada mööda otse tagumisele kelgumäele, mis koosnes kahest osast, alumine iseäranis järsk. Enne veel oleksime möödunud kunagisest poiste onnist, mis oli päris korralik telliskiviehitis. Tüdrukud ei tohtinud poiste onnile ligineda, selle eest võis tuupi saada, aga nüüd oli mul ju Jaan, kelle käevangus saanuks onnist püstipäi mööduda…

Vaata, oleksin ma kelgumäe jalamil Jaanile öelnud, kui sa siit õigesti hoo sisse lükkad, kihutab su kelk tuhatnelja taamal kükitava tillukese künkani, mis muide suviti metsmaasikaist punetab. Lähed aga vasakult, hüpeka kaudu, lendad raudpolt kindlalt kummuli!

Tegelikkuses ei öelnud ma aga Jaanile peaaegu midagi. Kogu järveala ümbritses korralik tihe võrkaed. Osa minu lapsepõlvest oli lukustatud rangelt valvatavale territooriumile. Raudne eesriie lõikas mu mängumaad ning põnevad rajad siin- ja sealpoolseteks. 

Ka “meie ajal” oli Ülemiste järvel võrkaed ümber, kuis siis muidu, aga siis teadsid “omad” katkenud kohti ja sissepääs keelatud territooriumile oli pool-salaja valla. Suusaradagi läks peaaegu legaalsena üle mahasõidetud aia. Järvepoolsed paigad avasid end meile meelsasti. Nad jäädvustasid koos meiega ajalugu ning helisevad värvikülla slaidiseansina hinges siiani.

Eilses piinlikult korralikus aias polnud aga enam aukudele kohta. Kõik inimesed liigitusid selle aia taga võõrasteks, kellelt on halastamatult rebitud õigus heita põgus pilk osale oma minevikust. 

Mind valdasid kahetised tunded. Ühest küljest tundsin meeletut igatsust. Tean seda metsa nagu oma viit sõrme. Muidugi tahtnuks ma kõiki olulisi paiku Jaanile näidata ning neist üksikasjalikult jutustada.

Teisest küljest aga andsin endale aru, et reaalselt neid enam ei eksisteerigi. Et tegelikult valdab mind pelgalt tunne, see unikaalne tunne, mis muudab mind minuks kõige senikogetuga ja see tunne on otsekui salalaegas, mida polegi võimalik kellelegi päriselt avada. 

Kaheosalise kelgumäeni jõudsime viimasel katsel läbi kunagiste aiamaade, möödudes vanadest lõikamata õunapuudest, mis tollal olid veel noored ja nõtked. Aga kelgumäge polnudki enam. Ega maasikaküngast. Kõik oli ühtlustunud. Puid ja põõsaid täis kasvanud. Teiseks muundunud. 

Kahjutunde asemel läbis mind korraga õnnejudin. Taipasin, kui rikas ma tegelikult olen. Mul oli maruvahva lapsepõlv, ühtaegu linnas ja maal. Kui palju põnevat, närvekõditavat, üllatavat ja uudishimulikuks tegevat selles peitus! Psühholoogiaõpingutel olen olnud liialt keskendunud vajakajäämistele ning sõlmkohtade lahtiharutamisele. Nüüd on aeg see kõik oma mälust laiali pillutada ning keskenduda rõõmule, vaigulõhnasele männimetsale, vaikselt loksuvale järvele, pilliroole ja hundinuiadele, rebastele ja jänestele, väledatele jalgadele, mis igale poole jõuavad, lustile ja laulule. 

Tagasiteel vanematekodu juurde möödusime basseinidest. Ja pihlakate kohast mäeveerul. Ja päris esimestest, päris hoovi peal laiuvatest aiamaadest, mis pidid paraku andma kerkivatele elamutele ruumi. Vaibakloppimispuust, millel pea alaspidi kõlkusime. Jutustasin Jaanile siinpoolsetest asjadest.

Kuni oligi aeg tuppa, tänasesse astuda. 

Maal

 

See sünnipäev oli täiesti eriline. 

Tegelikult sai see erilisus alguse juba novembri hakul, kui Jaani kiriku galeriis avati üks näitus, mis mind oma eheduse, ilu ja julge värvivalikuga lausa rabas. See oli Peeter Musta isikunäitus “Ristunud teed”. Näitusele valitud maalidel oli kujutatud elu erinevaid seiku ja kõik need pildid tundusid oma emotsionaalsuses otsekui elavad. Nii koheselt ei ole ma seni ühegi kunstniku töödesse kiindunud.

Aga mis mind kõige rohkem raputas, oli avastus, et uksest vasakul, nurga taga rippus maal, millel oli kujutatud … minu kolmikuid! Ei, mitte praeguses eas, vaid nii 9-10 aastasena. Kui seda pilti nägin, ahmisin ma õhku- see pole lihtsalt võimalik! Näe, see vasakpoolne on Lisann, täpselt tema kehahoiak, õige ujumistrikoo seljas - värvgi sama. Ja keskel kükitab Loviisa, eht temalikul, veidi ettevaatlikul moel. Ja taga seisab Karl Johann, tema ise! Tüdrukud kandsid tollal just selliseid patse ja Lisanni juuksed olid tumedamad, kui Loviisal. Joss oli kõige heledam. Need on nemad!

Käisin seda pilti vaatamas mitmel korral, meelitasin ühe ja teise endaga kaema. Arutasime nii mõnegagi nende piltide ilu ja võlu üle. Minu meelest oli see nii äge! Aga siis sai aeg otsa ning näitus võeti maha.

Too pilt jäi mulle mällu. Vaatasin seda aeg-ajalt telefonist ja ohkasin. Niiväga oleksin soovinud seda endale, ometi mõtlesin, et just nüüd on olnud liiga palju kulusid, las jääb. Jaanile poetasin vaid mokaotsast, et kui praegu kunsti ostaksin, oleks selleks “kolmikute pilt”. Muud ei midagi. Mõni päev enne sünnipäeva sain teada, et Peeter Musta maalide näitus on üleval Estonia teatris (minge kindlasti vaatama, kuni hooaja lõpuni, need on imelised pildid!) Aga kolmikud… on müüdud. See oli kurb uudis, aga mis siis ikka, mõtlesin. Jumal on mind nii heldelt hoidnud, mu ümber on imelised inimesed, las ta olla pealegi…

Eile, sünnipäeval kuulsin hommikust saati mingit segast kingituse-juttu, mis pidavat saabuma õhtul, kuna varem ei jõua. Päeva veeredes muutus asi veel arusaamatumaks, kuna lisandus versioon, et keegi isiklikult tulevat mulle kell kaheksa kingitust tegema. Mõtlesin Jaani sõprade muusikute peale, sõbrannad pakkusid itsitades pikantsemaid variante. Olin lausa närvis!

Ja siis ta saabus - kunstnik Peeter Must, käes “minu kolmikute maal”! See kõik käis nii kiiresti, korraga oli ta kohal ja ma vist nutsin ja minestasin korraga, kui seda kõike nägin. Siis oli see maal koheselt ka seinal - kõik eeltöö oli selleks juba ära tehtud, kruvid seinas, kõik täpselt ära mõõdetud. Ja mina ei olnud märganud mitte kõige vähematki, koostöö kunstnikuga oli toimunud salaja, minu kodust äraoleku ajal.

“Kas see on mingi meie foto pealt joonistatud?” küsisid kolmikud kohe. Ka nemad nägid pildil iseennast! Aga kunstnik jutustas, et need lapsed on pärit hoopis Rhodose saarelt, see hämmastav sarnasus on niisiis puht-juhuslik. See maal on nüüd nagu päike keset me elutuba - nii erinev, aga nii õige ja ehe! Jaan lisas veel, et kui lapsed kunagi pesast välja lendavad, siis maalil jäävad nad ikka meiega. 

Ma lihtsalt pidin seda lugu jagama. See on nii uskumatu. Mitte kunagi ei ole ma olnud nii tähele pandud, hoitud ja armastatud… 

Traumatöö koolitus

 

Käisin nädalavahetusel Tartus traumateraapia koolitusel. Sel korral käsitleti ka põlvkondadeülest traumat, seda, miks see võib tekkida, kuidas seda ära tunda ning loomulikult, kuidas sellest terveneda. Väga suur osa sellest koolitusest põhines kehatööl. Tihtilugu on just keha ja sellega seotud tundmused kunagi aset leidnud trauma talletajad. Kõige lihtsamaks näiteks on sõnad, mis justkui ei tule suust välja, kui traumaatilisest teemast rääkida. Kangestumine, paanikatunne, pisarad, kõri pitsitamine, kiirendatud hingamine, mingist tegevusest paaniline hoidumine - need on vaid mõningad näited, mis võivad ilmneda traumajärgse stressihäire puhul. Aga mitte ainult. 

Trauma teemat võib hakata kahtlustama siis, kui teraapia edenemisel ilmneb arusaamatu tõrge. Miski oleks otsekui varjul, kuigi kõik inimese elu ja olemist puudutavad valdkonnad tunduvad olevat käsitletud.  Tõepoolest, inimesed on ääretult nutikad, leiutamaks erinevaid toimetulekumehhanisme, mis aitavad neil kunagi saadud (või esivanemate poolt edasi antud) traumaga päevast-päeva toime tulla. Koos spetsialistiga läbitöötatud trauma on aga justkui haav, mis saab enne ilusat kinnikasvamist puhastatud ja hoolitsetud. Vaevumärgatava armikesega pole ju mingi kunst edasi elada! Seetõttu on traumaga töötamine lausa hädavajalik oskus.

Meie, terapeudid, käsitlesime põlvkondadeülese trauma teemat läbi oma esivanemate lugude. Eestlastena leiame neis lugudes hõlpsasti traumakohad üles. Pole vist ainsatki pereliini, keda poleks otseselt või kaudselt puudutatud teine maailmasõda ja selle koledused - küüditamised, põgenemised, sundmobiliseerimised, kodude kaotamised, lahingutes haavata- või surmasaamised. Igal perel on sellest ajast oma mälestus, mõnel vähem, mõnel rohkem traumeeriv. Suuresti oleneb see ju ka inimeste isikuomadustest, kuidas kaotuste ja leinaga toime tullakse.

Igatahes võtsime luubi alla oma lood. Mina oma vanaisa oma.

Mu vanaisa oli soomepoiss ja võitles teiste eestlasega Soome poolel Talvesõjas. Kui Soome riik eestlased välja andis, sattus vanaisa sakslaste kätte sõjavangi ning viidi Pärnu vangilaagrisse. Sealt õnnestus tal imekombel põgeneda ning rännata läbi Eesti kodukandi, Lääne-Virumaa metsadesse, kuhu jäi koos teiste poistega redutama. Temast sai metsavend. 

Ei tea, kas juhuse tahtel või Jumala juhtimisel on ka minu vanaema kodutalu - paik, kus praegu asub mu vanemate suvekodu - põlislaantega palistatud ja mu vanaema perest sai metsavendade salajane abistaja. Õige pea tärkas mu vanaisa ja vanaema vahel armastus. Koosolemise aega said noored näpistada vaid öötundidest, päevavalgus oli selleks liiga ohtlik. Oleme ikka rääkinud, et vanaisa käis vanaema juures ehal - nagu vanal ajal ikka kombeks oli.

Ühel koidikul naases vanaisa jälle vanaema juurest metsa ning leidis kõik oma kaaslased mahalastuna. Venelased olid nad tabanud. Nende kehad olid olnud veel soojad, seega oli too hirmus veretöö leidnud aset vahetult enne vanaisa tagasijõudmist. 

Sellest hirmsast vapustusest polnud aga veel küll. Summutatud häälil levisid jutud vanaisast kui ellujäänust edasi ja ühel päeval (või ööl), kui vanaisa taas vanaema külastas, müdistasid venelased äkitselt ukse taga. Teha polnud midagi. Vanaisa hüppas küll köögipõrandal asunud keldriluugist sisse, aga teadis isegi, et on nüüd kadunud mees. 

Venelastega oli kaasas üks selle küla mees. Nuhk, äraandja, nagu võite arvata. Otsinud toad läbi, küsis ta, kas keegi on all keldris. Teised vastasid, et pole seal kedagi. Ja siis ronis too mees alla. Muidugi nägi ta vanaisa kohe. Nad vaatasid teineteisele otse silma. Omaküla mees asetas oma relva vanaisa oimukohale. Siis aga pöördus ta ootamatult ümber, ronis üles ja teatas valjul häälel, et all pole kedagi. 

Ma ei tea, kas ka sellisel inimesel tärkas korraga südametunnistus, samuti ei aima ma ligilähedaltki, mis tunne oli vanaisal püssitoru ees seista. Aga ta pääses. Tõsi, koledustest räsitud närve hakkas ta ravima alkoholi abil ning ka neid lugusid suutis ta jutustada vaid siis, kui oli vintis, aga ma mõistan teda. 

Koolitusel tolle looga töötades avastasin korraga ka seda, et mina, kes ma arvasin end olevat täielikult foobiavaba, kannan üht päris korralikku hirmu - relvad. Kardan relvasid lausa paaniliselt. Ma ei taha nendega mingit tegemist teha! Kuna mul pole selleks ka erilist vajadust olnud, on see hirm mitteaktiivsena kusagil kuklapoolel. Aga näe, on!

Paradoksaalsel kombel on mu tütred, kodutütrekesed, väga head püssilaskjad ja käivad kolmapäeviti Männiku lasketiirus end veelgi paremaks treenimas. Neil pole mingit põlvkondade ülest traumat. Äkki seetõttu mitte, et mu eks-ämm on laskmise Eesti meister ja võibolla on see pool tugevam :)

Aga see pole veel kõik. Öösel peale esimest koolituspäeva ei saanud ma kuidagi uinuda. Ja korraga tabas mind paanikahoog. Õnneks jagas minuga tuba mu armas terapeudist sõbranna ja kolleeg ning üheskoos saime asjale jälile. Minul kerkis nimelt üles hoopis üks teine, hiljutine trauma, millega ma pole samuti eriti tegelenud, sest "saan ju kõigega suurepäraselt hakkama".

On asju, mida teab kogu üldsus ja on asju, mida teavad vaid vähesed. Seda, et mu mehega lausa ebainimlikult käituti, kuigi ta oma karjääri jooksul tegi tegusid, millest enamus ei oskaks isegi unistada - ja kuidas teda karistati pelgalt minu armastamise pärast, teavad vast paljud. Ja kui ebaõiglane on see, et mõned ei suvatse seal, kus oleks ilus ja vajalik, enam isegi ta nime mainida, on vast ka tähele pandud. Aga just sellise vastiku käitumise pärast, mida ma ei hakka mitte ealeski mõistma, ei paota ma oma suud isiklikumate teemade osas. Mainin vaid seda, et Jumala poolt eriliste annetega õnnistatud inimesed saavad igal pool hakkama. Said toona ka Siberis, kui elu anti.

Minu usaldus inimeste vastu on tublisti vähenenud. Nad võivad ka rahuajal armutult hävitada. Niisiis on, millega tegeleda. 

Minu Joss

 Oeh, kuidas see aeg küll lendab!

Vaatasin täna oma poega, Karl Johanni. Ta on pikk, väga sale, aga pideva treenimise tõttu täitsa toredate lihastega poiss, minust peajagu pikem, jalad seitse numbrit suuremad kui mul. Hele juuksepahmak on ta pealael uljalt püsti, terased silmad süsimustade kulmude all, suu mõnusasti muigel ja liigutused kibekiired, otsukui oleks pidevalt kuhugi hilinemas. See viimane tekitab me majas väikeseid kaoseid ja jätab aeg-ajalt isegi lohakuse mulje, aga ega ma mingi tähenärija pole! 

Jalas kannab mu poiss selliseid pükse, mis minu arvates on iga hetk maha langemas, (säärased on kahjuks ikka veel moes,) aga kuna talle endale ja temaealistele tunduvad sellised meeldivat, siis olgu nii. Kui vähegi võimalik, riietub Karl Johann ilmale mittevastavalt, see tähendab liiga õhukeselt ning näiteks mütsi ei kasutaks ta üldse, kui ma sellega talle järele ei jookseks. Aga Karl Johann on hea poiss ja kuulab sõna, kui ma teda ukse peal heleda häälega tagasi kutsun. Väga palju ma siiski tema outfiti pärast ei muretse.

Kunagi oli Karl Johann imearmas murelik poisike. Ta muretses kõige pärast ja püüdis vapralt maailma asju oma kontrolli all hoida. Kõige suuremad mureobjektid olime meie - mina ja tüdrukud. Peale lahutust, kui ma trioga üksi jäin, muretses Karl Johann näiteks selle üle, kas maja uksed on ööseks lukustatud, kas autol ikka kütust jagub või kas me saame oma autoga õigeaegselt praamilt maha. Vaene poisike!

Õnneks oli tal siiski aega ka selleks, et olla mõnus väike krutskipoiss. Mingeid suuri pahandusi pole Karl Johanniga kunagi olnud, samuti ei ole ta eales mu usaldust kuritarvitanud. Tegu oli ikka rohkem viperustega. Poistel ju ikka juhtub! Ja kallistustega ei hoidnud Karl Johann kunagi kokku. Saan neid temalt siiani piisavalt.

Täna teeb mind kõige tänulikumaks see, et Karl Johannist on kasvanud elurõõmus noor. Ta pole enam mingi muretseja! Karl Johannil on palju sõpru, ta on hinnatud kaaslane ja tubli spordipoiss. Olen oma töö tõttu kohtunud paljude temaealiste noortega, kes on kurvad, tüdinud, ilma edasise sihita. Karl Johann on elu osas väga uudishimulik. Jah, minagi olen vahel hädas, et ta veedab liiga palju aega arvutis. Aga kuna ta õppimine on hea ja sporti teeb ta ka piisavalt, õiendan selle üle üsna harva. Hindan pigem elujõu ja elurõõmu nivood. See on mu poisil üsnagi laes. 

Mind emana teeb selline poiss väga õnnelikuks!

Üks naljapilt

Telefonidest

 Hakkasin mõtlema, et mäletan peast päris paljusid omaaegseid telefoninumbreid. Näiteks mu sõbranna oma, 527868. Oi, kui palju seda omal ajal ketrasin! Või esimese pinginaabri oma - 661828. Või Kadrina vanaema oma, suunakoodiga 232 ning unustamatu numbriga 90347 (hiljem 50347). Või Muhu oma, suunakoodiga 245, number 98730. 

Kõige kummalisem lugu oli tol ajal meie enda telefoniga. Meie hoovi majad olid nimelt ehitatud Veepuhastusjaama töötajate peredele. Kõikides sealsetes korterites oli sisetelefon, millega sai helistada naaberkorteritesse, aga ka veepuhastusjaama kõikidesse ruumidesse, kus iganes meie hoovi korteriomanike pereliige või pereliikmed töötasid. See telefoninumber oli kolmekohaline, veepuhastusjaama omad algasid 2-ga, kodude omad 3-ga, meie number oli 392. Kui tahtsin oma sõbrannat õue kutsuda, pidin valima 386. Nii lihtne see oligi. Ka isa töökabinet veepuhastusjaamas oli 3-kohalise numbrikombinatsiooni kaugusel. See oli leidlik süsteem, sest nii sai “oma piirkonna” inimesi igalt poolt ja iga kell kätte. 

Aga see polnud veel kõik! Kui keegi siiski telefoni kuuldeulatuses polnud, otsiti teda taga raadio kaudu. Igasse veepuhastujaama korterisse, rääkimata veepuhastusjaama ruumidest, oli paigaldatud spetsiaalne raadio. Krappraadio, nagu seda nimetati. Meie kodus asetses see köögi seinal. Kui muidu tuli sellest raadiost tavalist tolleaegse riigiraadio programmi, siis üsna tihti katkes sealne programm ja veepuhastusjaama dišpetser hõikas kõikide kodudesse ja tööruumidesse näiteks nii: “Ants O…, Ants O…, palun helistage 262”. See hõige “tuli läbi” ka juhul, kui raadio oli kinni. 

Ka mina võisin, juhul kui ma oma isa tema kabinetist kätte ei saanud, helistada dišpetseri numbrile ja paljuda, et Ants O… helistaks telefonil 392 ehk siis koju. Hetke pärast hõigatigi see teade läbi krappraadio kõikidesse tööruumidesse ja korteritesse välja ning õige pea tuli isalt kõne, et mis lahti. Kõik oli niisiis kõigile teada :) Aga keegi ei pidanud seda imelikuks, vastupidi.

Muide, kõik need hõiked kostsid valjuhäälselt ka üle veepuhastusjaama õueala. Veepuhastusjaama peamajale ja kõrvalhoonetele olid ilmselt paigaldatud valjuhääldid. Kui olime õues, kostsid need ka meie hoovi. Siiski toimusid säärased raadio kaudu otsingud ainult tööajal.

Keerukam lugu oli telefoniga siis, kui pidin näiteks linnast, telefoniputkast koju helistama. Selleks tuli esmalt valida veepuhastujaama dišpetseri pikem number, minu meelest oli see 431262, (aga vaat sellega võin küll eksida). Kui dišpetser vastas, tuli öelda “palun 392”, misjärel ta mind mu koduga ühendas. Sama süsteem oli kasutusel veel isegi siis, kui käisin juba Muusikakeskkoolis. Mäletan, et poisid narrisid, et mulle peab helistama “läbi kanalisatsiooni”. 

Kui me tahtsime ise kellelegi mitte oma piirkonna inimesele helistada, oli asi lihtsam, telefoninumbrile tuli lihtsalt 0 ette valida. Peale nulli tuli oodata tooni, mis oli roheline tuli sõbra numbri valimiseks. 

Kaugekõnedega oli pisut rohkem jamamist. Kõigepealt tuli valida 0 ja oodata tooni. Siis tuli valida 8, mis tähendas kaugekõnet ja ka sellele oodata tooni. Kui sinnamaani oli kõik õnnestunud, võis juba suunakoodi ja vajaliku numbri valida. Vahel toimus aga 8-ni jõudmisel mingi pidurdus, kas tooni ei tulnud või tuli kinnine toon või ragises teisel pool toru niisama. Ka selle puhul oli meil oma nipp - nulli asemel tuli valida 9. Praegu kõlab see küll täiesti jaburalt, aga vahel ühendas tõesti 9-ga ära ja ka 8 sai tooni taha. Mis valemiga, ei oska täna öelda. (Loviisa ütles väiksena mingi sama tobeda asja kohta oma pehmel lapsehäälel, et “šee on šelline šüsteem, et polegi mingit šüsteemi”).

Mõnikord tuli muidugi tükk aega nende nullide ja üheksatega jamada, enne kui kuskilt (kanalisatsiooni kaudu) ühendus tekkis. Eriti närvesööv oli asi muidugi siis, kui vanaema oli vaja kiirelt kätte saada vms. 

Ma vanaemal oli Kadrina korteris lausa kaks telefoni, üks, roheline, esikuseinal, teine, punane, elutoas. Need olid paralleeltelefonid. Mõlemad kettaga. Kuna temal oli oma trepikojas ainsana telefon, kasutasid seda mõnikord ka naabrid. Neile helistati siis kokkuleppel ja kellaajaliselt vanaema numbrile. Naabrid ajasid oma telefoni-asjad ära esikus. Vahel, kui vanaema meiega suurest toas rääkis, võttis ka vanaisa esikust sõna, et “mis sa plärad, tegelikult oli see asi hoopis nii - …”. Siis nad rääkisid korraga. 

Olid ikka ajad, mõtlen! Praegu on kõik inimesed sõrmepuudutuse kaugusel, ühtegi numbrit pole vaja meeles pidada, kõik on telefonimälus. Minu lapsepõlvekodus oli aga piklik nahast kaantega telefoniraamat. Oli seal alles numbreid! Teenindusmajad ja piletikassad ja bussijaamad ja juuksurid ja mis kõik veel! Ka minu klassikaaslaste numbrid olid mu lapse-käekirjaga ühele lehele ritta seatud. Igaks juhuks. 

Kõige viimasele lehele oli aga ema käekirjaga kirjutatud “kel pole midagi öelda, räägib vahetpidamata”. Vaat nii. 

Vihmajutt

Helis tahtis täna poistega Kloogaranda sõita. Sõitiski. Esimene pilt, mille ta mulle saatis, oli jõnglastest, kes päikesepaistes, napid riided seljas, rõõmsalt jaama poole rühkisid. Ka teine, rongisõidu oma, kandis sama vaibi, lisaks ootusärevus, et millal me juba kohale jõuame! Kolmanda saadetud pildiga tuli aga pööre- uudishimulikud koonukesed vaatasid küll ainiti akna poole, sealne taust oli aga totaalselt muutunud. Ütleme, et keskmisest tumedamaks, et mitte hirmutada sõnaga “mustjas”. Ja neljas pilt polnudki enam foto, vaid screenshot, mis teatas lakooniliselt, et Kloogarannas on tulekul äikesetorm. 

Nii nemad sama rongiga tagasi sõitsivadki. Õigesti tegid! Järgmine rong tulnuks nimelt kodu poole kolme ja poole tunni pärast.

Minul nii hàsti ei läinud. Olin siis umbes kuus kuni kaheksa. Mu vanematel polnud veel autot. Kui suvitasime Kadrinas, tuli rannaisu korral istuda bussi ja sõita kas Viitnale või vahel ka läbi Rakvere Võsule. Bussigraafik pidas supelsaksu kenasti silmas- hommikul viis sihtpunkti, õhtul tõi tagasi, mis tundus normaalset suvepäeva arvestades igati inimsõbralik, lausa superarmas. Paraku ei ole aga minu mällu talletunud ainsatki säärast kaunist rannapäeva, kuigi neid pidi olema meie toonast päevitamis- ja ujumislembust silmas pidades valdav enamus. Ei ainsatki mälupilti! Küll aga meenub see…

Meid, kes me end hommikul Viitnale sättisime, oli, kui mu mälu mind ei peta, seitse. Mina ema-isaga, ema sõbranna oma mehega ning äkki ka mu onu ja onunaine. Aga võibolla viimaseid siiski polnud…

Ma ei tea, milline oli ilm meie kodust lahkudes, Viitnale jõudes ei olnud aga enam kahetimõistmist- sadas. Ladinal. Tol ajal oli Viitna järve liivaranna poolses osas ehk pikliku veekogu ühes otsas mingi paviljon. See oli üsna päevinäinud ning ta otstarve polnud mulle teada. Küll oli aga ehitisel katus ja sestap hakkasimegi just seal saju lõppu ootama. 

Lapse jaoks on taoline ootus üks jubedamaid asju üldse. Eriti, kui ühtki teist last pole läheduses. On ainult neli kuni kuus lobisevat täiskasvanut. Istuda pole kuhugi. Vihm kogub muudkui tuure. Ja buss läheb alles viie ajal. 

Mingil hetkel lippas üks onu- ema sõbranna mees, mingiks ajaks metsa. Pärast selgus, et ta käis hoopis Viitna poes. Küllap taheti seda fakti minu eest varjata, kuigi säärasel päeval olnuks pood lapse jaoks tõeliselt head vaheldust pakkuv variant. Millegipärast pidin mina aga truult paviljonis passima. 

Ta tõi hunniku šampust. Mäletan, kuidas libedad pudelid kilekotis kõlisesid. Ja muidugi läks neil õige pea lõbusaks, minul aga järjest nutusemaks. Õhtu ei tahtnud ega tahtnud saabuda. Võisin vabalt ka veidi jonnida. 

Umbes pärastlõuna saabudes muutus olukord siiski väheke põnevamaks. Too sõbranna mees tarbis nimelt liiga palju. Ta tarbis tegelikult alati liiga palju ja kõik teadsid seda, aga nõuka ajal “jõid ju kõik”. Ja siis otsekui üllatusid. Mäletan ahastavaid hõikeid, et “sina S enam ei joo” ja seda, kuidas too meheke ikkagi jõi. Loomulikult jõi! Mäletan, kuidas ta ringi kaaberdas, arusaamatut pläma ajas ja lõpuks vist ka ära vajus. Kas ta lõpuks ka paviljoni põrandal lebas või oli see mingi muu kord mingis muus kohas, seda ma küll täpselt ei tea. Naiste kiljumist oli aga üksjagu. Keegi avaldas ka kahetsust, et kitarri kaasas pole… 

Ka see päev sai lõpuks otsa. Kuidagi tarisid nad tolle väsinud venna bussi peale. Mina sain ka muuseas koju. Ei tea, kas keegi teine peale minu seda lugu üldse mäletabki…

Viiendal pildil, mille Helis mulle saatis, istusid kaks väänkaela läbimärgadena porilombis. Oma kodu lähedal. Minu meelest nii lahe! Soe dušš käeulatuses, seniks aga elagu looming ja vabadus! 

Pavilioni-päevi ei soovi ma küll ühelegi lapsele! Olid ikka ajad….

Helisele

See kolmene saab täna kolmkümmend

Paremat tütart, kui Helis, ei oska ma küll tahta! 

Kui Helis sündis, olin 20-aastane noor naine. Mul oli piisavalt elujulgust, kuid napilt elukogemust. Olin usaldav ja habras, rõõmsameelne, aga sisemuses ka veidike kurb, sest elu oli mulle juba selles vanuses näidanud ka oma valusamat poolt. Helise sündides tärkas aga minus tõeline emalõvi. Ta oli mu maailma kõige tähtsam ja kallim osa. 

Helis kasvas tõeliselt kurgu all. Katsetasime küll veidi ühes eralasteaias, aga loobusime peagi. Kuueselt käis ta aastakese ühe kristliku erakooli eelkoolis. Põhiliselt hoidsid teda minu ülikooli ajal mu vanemad ja suviti ka vanaema. Tihti käis Helis mängimas ka oma toonase sõbranna juures, kelle ema oli kodune ja kes ei tahtnud samuti lasteaias käia. Neil kahel oli otsekui oma väike lasteaed ja olen selle võimaluse eest väga tänulik. Kuni koolieani oli Helisel ka naabritädist hoidja, erudeeritud eestiaegne proua, kellega tal samuti klappis.

Helisel oli tohutult hea fantaasia, tema kujutluses elasid hordidena igasugu kummalised olendid, kellega algul mängiti, hiljem tehti muuhulgas raadiosaateid ja kirjutati raamatuid. Nii et Helis mängis heal meelel ka üksi. 

Panin Helise erakooli, kus ta õppis kaksteist aastat, gümnaasiumi lõpuni. Mulle tundub, et see oli tema jaoks parim otsus. Helis õppis väga hästi. Kooli kõrvalt käis ta muusikakoolis, kus oli samuti silmapaistev. Kõik tundus turvaline ja hea. 

Helisel ei olnud väga palju sõpru. Paar tükki koolist, paar muusikakoolist. Südamesõpradega lävib ta siiani. Väga palju suhtles ta täiskasvanutega. Eks minagi vedasin teda omal ajal palju enesega kaasas, teist sama palju veetis ta mu vanemate seltskonnas, eriti suviti maal. Sest laagrilaps polnud Helis hoopiski!

Kolmikute sündides muutus Helise maailm korraga tundmatuseni, aga ta sai sellega uskumatult hästi hakkama. Tal jagus koheselt südant oma kolme väikese õe-venna jaoks ning ta aitas mind alati, kui seda vajasin. Kui ta peale gümnaasiumi lõpetamist Tartu Ülikooli ja ühtlasi Elleri muusikakooli astus, igatsesime teda kõik väga. Mäletan kolmikuid korduvalt küsimas, millal ta ometi “Eestisse tagasi tuleb”. Sellest sai aga tegelikult pesast väljalendamise aeg. Kolmikutega on tal sellest hoolimata tihe side siiani. 

Helis ei valinud oma elukutseks muusikat, kuigi võinuks. Aga ma mõistan, miks ta keele-teed läks. Nimelt avastas ta enda jaoks ühe toreda ja kasuliku nišši, mis on peaaegu sama loominguline kui muusika. 

Nimelt annab Helis oma isikliku ettevõtte alt keeletunde välismaalastest eesti keele õppureile. Ta valmistab neid ette erinevate tasemete keele-eksamiteks. Tema kursusi ostavad sisse kõikvõimalikud asutused ja ettevõtted. Tööpõld on hiiglaslik. Olen lugenud Helise õpilaste tagasisidet ja see on alati nii tunnustav ning südamlik, et pisar tuleb silma.

Helis on kirjutanud kolm eesti keele õpikut (koos cd-kuulamisplaatidega), mida saab osta igast hästivarustatud raamatupoest - tõsi, miski oli hiljuti taas välja müüdud. 

Talvel abiellus Helis oma kihlatu ja laste isa Nilsiga, kellega nad moodustavad tõeliselt boheemlasliku armastava tandemi. Nende elu on kõrvaltvaatajale küll paras segasumma-suvila, aga tean, et mu kaks kallist lapselaps-poissi on üle külvatud jäägitu armastusega. Helis lihtsalt oskab!

Me helistame peaaegu iga päev. Igal nädalal aitan veidike lapsi hoida. Vahel aitavad ka kolmikud - eakohaselt veidikese taskuraha eest. Helise kodu oma meie omast seitme minuti autosõidu kaugusel, seega lähedal, mis on hea. Ka nende varstivalmiv maakodu Muhus on kerkinud meie oma kõrvale. Tublid noored!

Vahel me musitseerime koos. Tänagi laulsime Valgret, Helis saatis meid klaveril. Helis oskab teha lugudest ägedaid seadeid, ta on ka andekas laulukirjutaja. Ja niisama kirjutaja - oleks tal vaid rohkem aega.

Helisest mõeldes on mu süda rahulik. Ta oli lihtne laps ja on lihtne täiskasvanu. Kõige keerukamatel hetkedel (ja enne Jaani) on just Helis olnud see, kes on mind lohutanud, aidanud või toonud maa peale tagasi. Teoorias ei tohiks vanema ja lapse suhe niipidi olla, aga teate, siin on midagi sõnulseletamatut… 

 Soovin Helisele palju armastust, tervist, tarkust, rõõmu, julgust unistada ja oma unistusi täide viia. Tean, et temas on ammendamatud ressursid. Tean, et ta on kõrge lennuga, andekas ja julge. Olen Helise úle uhke. Armastan teda üliväga.

Täna saab Helis 30-aastaseks. Palju-palju õnne! 

Jänesed

 Meie aias olid juba täna käinud jänesed, Vaiksele Laupäevale kohaselt väga vaikselt, aga siiski ka veidike vallatult. 

Kui Otto ja Ruben meie juurde jõudsid, olid jänkud ühe kirja peegli vahele pistnud. Kiri ütles, et üllatused on kuuris. Nii vahva oli vaadata, kuidas kaks väikemeest kuuri poole vudisid. Meie Helise ja trioga püsisime vaevu sabas. 

Aga kuuris oli vaid üks imetilluke šokolaadijänku. Ja uus kiri, mis juhatas, et üllatus on hoopis järgmises kohas. Kus teda jälle ei olnud! Oli taas šokolaadijänku ja kiri, mis juhatas kolmandasse kohta. Sealt neljandasse, viiendasse ja nii edasi. Väikemehed muudkui vudisid, meie nende kannul. No on alles jänkud!

Lõpuks tulid muidugi ka üllatused. Ja siis läksime tuppa ja värvisime kõik koos mune. Poiste õhkamine, et “see kõik oli nii tore” tegi mulle ja triole palju rõõmu. Usun, et jänkudki itsitasid rahulolevalt põõsas! 

Puudutus

 See naine vajab puudutust nagu õhku. 

Õla- ja käsivarred on iseäranis tundlikud. Alustama peaks kaela juurest, liikuma silitades üle õlgade, mööda käsivarsi küünarnukkideni. Mõned korrad võiksid paitused libiseda üle abaluude, seejärel rangluu ümbrusest. Kui puudutused on õrnad, tõusevad ihukarvad nii kätel kui peas.

Miks mind ei puudutata, mõtles ta kord lapsena. See mõte ei olnud põimitud sõnadesse, vaid hüples sihitult kusagil aistingute sfääris, otsides väljapääsu nii jonnakuse kui kurvameelsuse näol. Aga sel ajastul ei puudutatudki. Ainult vanaema julges seda teha. Vanaema käte lõhn on tal siiani meeles. Sealt õhkus toitu, käsitöölõnga ja aiasaadusi. Pisut mõrkjas, aga nii hea. Ei tea, kas vanaema tegelikult mõistiski, mida teeb. Või oli laps talle nii tohutult kallis, et teisiti lihtsalt ei saanud…

Selg, kas vaid lage plats? Eh, oleks see vaid nii! Kaks sõrme, teineteisel pool selgroogu, samm-sammuhaaval, lüli- lülihaaval allapoole liuglemas, ja naine on hetkega seitsmendas taevas. Alaselg tahab süvenemist, anub massaži, aga mõnuleb ka ringlevate paituste rütmis. Ma olen neid puudutusi väärt, näib ta ütlevat. Ja naine nõustub. Nüüd teab ta oma väärtust.

Vahel leidsid aset spontaansed kallid. Aga harva. Taaskohtumised sõpradega küll rõõmustasid, kuid harilikult põrgati teineteisest kohmetult eemale. Aeg-ajalt heideti siiski käed ümber teise. Mina ja sina, noored kondised plikad, oh seda vabanemist, kui igatsusele sai kogemata järele antud… ja polnudki häbi!

Jalad teenivad meid ustavalt läbi elu. Ja kuidas nemadki paitusi ihkavad! Pikad puudutused mööda reisi ja sääri ning veidi tugevama survega üle jalataldade panevad peale päevatööd lihtsalt nurruma. Põlveõndlatest võib olla kõdi, aga miks peakski naeruturtsatusi keelama? Sääremarjad - aiii, kui valusad võivad nad vahel olla ja kuidas nad triikides otsekui sulavad! Peale paitamist võiks nende jalgadega lihtsalt lennata. Ja naine lendabki. Õnnest. 

See oli nõuka aja lõpus. Kõik kukkusid järsku kallistama. Ka võõrad ja soomlased ja isegi vanemad. Kõnelused hõlmasid ühtäkki ka puudutusi, dialoogi võis lõpetada vabastav kalli. Ei, kõik lähenemised polnud siiski meeldivad, aga kuidagi elati needki üle. Piiride kehtestamises osas oldi lihtsalt pisut invaliidistunud. Tuldi ju sellisest ajastust, kus puudutus oli pigem imelik. Kus kehad olid üksteise vastas vaid täistuubitud bussis. Kus puudutused võisid tähendada hoopis valu. Löömist. Ahistamist. Ebaadekvaatsust. 

Hea on lihtsalt kallistada. Pikalt. Liikumatult. Või siis just liikuvalt, vabalt, voolavalt. Armas on ka kaisus lebamine. Väga teineteise vastas. Need on lähedased puudutused. See naine vajab neid nagu õhku. Ja see mees mõistab seda. Tema vajab ka. Nad puudutavad teineteist väga tihti. See on otsekui kompensatsioon möödunu eest. Õigepoolest liiguvad nad alati käsikäes. Autosõidulgi otsib ühe käsi teise oma kiiresti üles. Peopesad on tundlikud. Sõrmede vahelt võib tugevamalt mudida. Pöidlapadigi vajab konkreetset muljumist. Aga käeseljale meeldib kiire ülelibistamine. Vahel on hea tulla selja tagast ja lüüa käed lihtsalt ümber teise keha. Kõik, mis on puudutustega seotud, on imeline.

Tema lapsed kallistavad küll. Nii et vähe pole! Kallistavad teda, kallistavad sõpru, kallistavad vanavanemaid, kallistavad kõiki armsaid inimesi. Nende puudutuse-energia juhib neid õigetel radadel. Nad on puudutustega harjunud. Nad teavad, et armastust saabki väljendada läbi puudutuste. Üksnes sõnadega jääks lahjaks. Paid lapsed, kalli teile.

Tihtilugu võtab ta oma lapselapsed sülle. Tingimusteta. See on ilmselt sama tunne, mis toona ta enda vanaemalgi. Nii tajume juba põlvnemise ja juurte kaudu seda põhjatut armastust, mida me inimestena, lähedastena, sõpradena, kalliste kaasteelistena teineteisele pakkuda saame. Seda juba elutee ei murra!

See naine vajab puudutusi nagu õhku. Ta naeratab. Kallistab. Paitab. Ja õitseb. 

Tema karikas on pilgeni täis. Ah, kui saaks veel ühe suudluse…

Otto 6

 

Mu kallis lapselaps Otto sai täna kuueseks. Käisime niisiis sünnipäeval. Ainult Jaan puudus, kuna oli Brüsselis, kõik teised sugulased olid kohal. Pidu oli armas ja sünnipäevalaps vahva!

Juttu tuli pidudest üldse. Huvitaval kombel leidsid kõik, et väärtustavad üha enam väikseid, südamlikke koosviibimisi, selliseid, mis puudutavad hinge, kus viibivad inimesed on üksteisele tähendusrikkad, kuid kust jõuab aegsasti koju, oma mõnusasse voodisse. 

Kui siit edasi mõelda, siis ühtlasi meeldivad mulle kodused ärkamised ja pikad hommikud. Näiteks sellised, kui olen öökapile asetanud aurava rohelise tee, mida ühes hea raamatuga lonkshaaval neelan, akna taga laulmas esimesed kevadekuulutajad. Või sellised, kus oleme Jaaniga oma hommikused “viis tiibetlast” juba ära teinud, pliidil kerkib õhuline omlett köögiviljade ja muu hea-paremaga ja lisaks tassikesele teele otsustame võtta ka kruusitäie kohvi, sest kiiret pole kusagile.

Jah, üha vähem huvitab mind teiste elu. Juba ammu ei jälgi ma mingeid sotsiaalmeedia story'sid ega jaga ka enda omi. Mul on täiesti ükskõik, kuhu keegi pool-võõras reisib, mida selga paneb või mida toredat ta lapsed teevad. Katsun selle asemel endal ja oma lähedastel silma peal hoida. 

Sisemine üksindus ajendab näitama oma elu väljaspoole, tihtilugu täiuslikumana, kui see tegelikult on. Mulle meeldivad väikesed päris-hetked. Tillukesed kallid ukse peal, palju naeru ja muud väga tähtsat. Sellist, mis jääb ka meelde ja moodustab oma toreduses ühise ajaloo…

Tingimusteta armastus

Järgmisel päeval enne paraadi

 Kui Helis ja Nils peale laulatust ja väikest pidu ära sõitsid, jäid Otto ja Ruben mõneks päevaks meie hoolde. Need päevad andsid mulle oma kalli abikaasa osas taas ühe uue vaate.

Alustan veidi kaugemalt. Meil on laste (ja ööbima jäävate külaliste) jaoks eraldi tuba. Nimetame seda vaheldumisi mängutoaks, rotitoaks ja raamatukogutoaks. Mängutoaks seetõttu, et algselt sai see kolmikute sündides just selleks otstarbeks pööningust ümber ehitatud ning praegugi on selles neli vahvat kastitäit legosid Otto ja Rubeni tarvis. Eile ehitas ka Lisann seal legomaja. Igati loominguline ja rahustav tegevus!

Rotitoaks sai mängutuba rottide tõttu - eiei, meie majas pole kunagi olnud metsikuid hiiri ega rotte, aga veel õige hiljuti olid rotid tüdrukute lemmiloomakesteks, neid oli algul kolm, hiljem kaks ja veel õige hiljuti üks pikaealine. Rotid elasid oma puuriga selles toas seetõttu, et nad kipuvad öösiti krõbistama. 

Rotitoast kujunes raamatukogutuba siis, kui viimane rotiplika vikerkaare taha lendas. Jaan oli just minu ja meie kõigiga kokku kolinud, mis tähendas ühtlasi tema tohutu raamatukogu majjavõtmist. (Muide, meie kodus olevate raamatute arvuga saaks avada haruraamatukogu!) Aga selleks, et need raamatud kuhugi ka ära mahuksid, tuli Jaanil ehitada toa madalamasse seina raamaturiiulid - kogu seina pikkuses ja laiuses! (See, et kõik raamatud ikkagi ära ei mahtunud ning et tegelen nende paigutamisega siiani, ei ole aga enam tänase postituse teema.)

Ühesõnaga, tulles tagasi loo algusesse, on too raamatukogutuba lisaks kõigele külalistetuba ning selles asuvasse lahtikäivasse voodisse asetasin õhtul peale Helise pulmapidu hoole ja armastusega Otto ja Rubeni. Kui asi oleks sedaviisi jäänud ning poisikesed sulnilt hommikuni nohisenud, oleks kõik olnud parimas korras. 

Asi võttis aga drastilise pöörde kusagil kesköö paiku. Ottol hakkas nimelt kõrv valutama! Inimesed, kes teavad, mida tähendab kõrvavalu, on selle teemaga ääretult empaatilised. See pidavat olema midagi jubedat. Minu jaoks lisas jubedusele lisajumet ka see, et Otto nuttis üsna lohutamatult ja kolmikute emana tean, et olukorras, kus üks magab ja teine nutab, on suur oht nn "duubelnutuks", mida on juba tunduvalt raskem ohjata. Sestap tõstsin Otto kiiresti ümber meie voodisse. Andsin talle valuvaigistit ja lootsin, et kuigi magame sel ööl kolmekesi, on me edasine uni sügav ja kosutav. Eksisin.

Kella nelja ajal hakkas Otto uuesti nutma. Kõrv valutas ikka veel ning lisandunud oli ka emmeigatsus. Andsin veel veidike rohtu, silitasin, rääkisin - aga ei midagi. Lapsel oli unine ja valus ja paha. Mitte miski ei sobinud! Jaan tegi ettepaneku minna temaga alla, teha kaminasse tuli ja sättida ta diivanile. Ehk viib see mõtted mujale? Ehk tuleb uneke hoopis seal? Tegimegi nii. Pikutasin diivanile Otto kõrvale. Vaatasime veidi klaasi taga praksuvaid halge, paitasin teda, lohutasin - ja nii ta viimaks uinuski! Minu magamine tolles kitsas "kilukarbis" ei tulnud aga kõne allagi. 

Siinkohas üllataski mind mu armas mees. Kutsusin teda üles magama, et küllap me kuuleme, kui Ottol jälle keerukaks peaks minema. Tema oli aga end tugitooli keeranud ja ütles: "Sina mine üles, mina jään Ottoga siia! Mul pole siin tugitoolis midagi häda! Mõtle, kui ta peaks ärkama ja kedagi polegi tema juures!"

Olen harjunud üksi hakkama saama. Olen harjunud, et elan nn säästurežiimil ja teen teatud asjades järeleandmisi, sest mind on ainult üks. Olen aegade jooksul omandanud mõtteviisi, et lapsed ja liiatigi veel lapselapsed on minu "probleem". Seda liigutavam tundus ühtäkki säärane lause mu kalli abikaasa poolt. Ja tema lausa karm käsk, et mina läheksin magama. Meil mõlemal oli tulemas töine hommik... 

Mõelda vaid, tal polnud ju mingit kohustust Otto eest hoolt kanda! Ja ometi leidis ta endas hoole ja armastuse... 

"Õnne on täpselt nii palju, kui oskame seda märgata." Minu jaoks oli too magamata öö täiesti uus märkamine! Asjad, millest ma elus niiväga olin puudust tundnud, olid ühtäkki paika loksunud. Ma ei olnud "süüdi", et lapse kõrv valutas ja et tõbised lapsed üldsegi meie juures olid. Minuga jagati vastutust. Mu mees oli sama "kohal" kui ma ise. Temas oli veelgi rohkem jaksu hooleks ja tingimusteta armastuseks. Lapse valu ja selle leevendamine oli kõige olulisem. Meie, täiskasvanud, peame toimina, vahel ka ebamugavais oludes. Peaasi, et üheskoos. Teate, see oli imeline tunne! See liigutas mind pisarateni.

Ma lihtsalt pidin selle välja kirjutama... Kusjuures Jaan ei saanud üldse aru, et oli midagi erilist teinud.

Helis läks mehele!

 

Mu laps abiellus eile! Pulmad olid lühikesed, aga emotsioonidest tulvil. Jaan laulatas, tseremoonia ja kõne olid südamlikud ja puudutavad. Pisarateni liigutav üllatus oli see, mida peigmees oli kirjutanud oma kalli pruudi kohta. Ja ka vastupidi. Imeilus!

Pidasin kohvilauas ka ise väikese kõne:

***

14. novembril 2015 blogipostituses jagasin dialoogi enda ja Karl Johanni vahel, kes oli toona 6-aastane:

"Õde Ellu tahab kogu aeg ainult Nilsiga olla", kaebas Joss mulle, "nad teevad igasugu põnevaid asju, käivad poes ja jalutamas, aga mind ei võta kunagi kaasa!"

"Mis sa arvad, miks nad nii teevad," küsisin.

"Nad on vist abielus," arvas poiss.

"Ei, abielus nad veel ei ole," aitasin kaasa mõelda, "aga äkki on armunud?"

"Vist on jah," nõustus väikemees.

"Kas sa tunned natuke kadedust, et nad ainult kahekesi käivad?"

"Tunnen küll," tunnistas poiss...

Lastega on vahva- niipea, kui mure jagatud, hakkavad köitma hoopis teised teemad! Käpuli aknalaual ukerdades päriti hetk hiljem juba järgmist: "Kuule, kas linnud armuvad ainult samasse liiki?"

"Jah, nii see on. Kurg kuldnokka küll ei armu!"

Poiss itsitab mõnuga:"Mõtle, muidu sünniks neil pika nokaga kuldnokapoeg, kes sööks konni!"

Armsad Helis ja Nils! Mul on südamest hea meel, et tänane päev sai viimaks teoks. Siingi on ilmselge, et kurg kuldnokaga paari ei läinud ja teie kaks kuldnokapoega konni ei söö. Otto sööb ainult magusat ja Ruben hea isuga ülejäänut. Ja koonud pesen mina!

Olen olnud teie loo juures peaaegu algusest - sellest ajast, kui ühel hommikul meie esikust ühed võõrad tennised avastasin ja pikalt juurdlesin- sest Helise tuppa ei julgenud ma hoopiski astuda- et oh taevake, kellele need siin ometi kuuluvad!

Nilsi oli kerge omaks võtta. See maailm on mulle muusikute ringkonnast tuttav - parajalt boheemlaslik ja tohutult naljakas. Mul on hea meel, et võtsite mindki oma kampa, … et Nils võttis mind kolmikutega väga ruttu omaks … ja et meil on sestpeale olnud üks päris mõnus tiim. 

Kui Otto sündis, ja pisut hiljem ka Rubi, sai minust vanaema. Mõnus roll! Aga teate, mulle meeldib väga vaadata, millisena olete teie vanematena, näiteks mismoodi te palavikke alla ei võta  või mismoodi käib meie juurest minemahakkamise protsess - oleksin vaid mina osanud olla pooltki nii rahulik ja chill!

Nils on olnud palju nõuks ja abiks kolmikutele, vahel mullegi - näiteks arvutiasjadega seonduvalt. Kui ta midagi teeb, on ta ülipõhjalik. Usaldan teda väga. Helise abist meie suunal ei hakka ma rääkimagi. Olete meile mõlemad nii omad ja kallid!

Varsti valmib meie Muhu maja kõrvale teie uus maja. Ka siinkohal ei saa ma jätta mainimata, kuiväga ma teid imetlen - olete tubli noor pere, kel ilus kodu Tallinna lähistel ja õige varsti ka kaunis maakodu. Uskumatult tublid!

Kui Jaan luges lugusid, mida olite talle saatnud, (ega ta neid mulle ei näidanud), ütles ta: uskumatu, kui ilusti need kaks teineteisest kirjutavad, juba ainuüksi sellepärast tasub neil abielluda. Nüüd võivad seda kinnitada ka kõik siinviibijad.

Soovin teile lõpmata palju armastust. Nils, hoia oma Helist! Ta on minu esimene ja 14 aastat ainukene laps. Tean, et tema puhul saab vaid heaga. Ja armastusega. Ja rõõmuga. Öelge teineteisele iga raskuse puhul, “me oleme kahekesi ja koos saame kõigest üle.” 

Kuulsin paar päeva tagasi raadiost ühe ilusa lause: “Õnne on täpselt nii palju, kui seda osatakse märgata.”

Palju märkamist teile. Palju armastust. Õnnelikku abielu!

Lõpetan ühe luuletusega. Staatusekohasega:

Vanaemaks olemise aegu

tänasega tahaks vesta juttu.

Partneriteks minevik ja praegu,

teemaks- miks nii otsatumalt ruttu?

Homse kohvitassi jätaks võtta,

kui on taas see hetk, mil pole kiire.

Tänasega vesteldes ei tõtta

ükski meist. Sest ajal pole piire. 

Lapselaste hingamise saatel

lõunaunest rännak saab, kus eile

omandamas hoopis teise vaate

põlvest põlve hoolivaile meile.

Meile, kes kord väikste plikadena

paljasääri mere poole jooksid.

Minagi seal lippan, oh mis kena!

Eile - kas veel kohvilisa tooksid? 

Homsesse meid kellakägu kukub,

tänasise minevikku lisab.

Kõik, mis viimaks vajub ajalukku

olnud algul laps, siis ema-isa. 

Põlvnemist ja olemise homset

praegusega rahulolu aitab

hoomata. Ja vanaema kombel

Pehme käega laste põski paitab…