Laupäev, 27. märts 2021

Kõnnin...

  Kõnnin loojuva päikese poole
Silmapiirini, edasi veel...
Võtan armastuse ja hoole,
Annan loobumise sel teel.

Annan loobumise. Jah, sulle
Ja ei tagasi vaadata saa.
Ainult armastus, see jäägu mulle
Puhast õnne siin väärin veel ma.

Päiksekuma mul punaseks paled
Silmapiiri peal paitab. Ma tean,
Mis on tõesed mu elus, mis valed
sammud. 
Teod, mis on halvad, mis head. 

Kõnnin loojuva päikese poole
Seljataha jääb pettumus, tusk
Siin ma jätan kõik Jumala hooleks
Õnneks saatvad mind lootus ja usk. 

Õnneks palju ei olegi vaja. 
Vaja loojangut, patja ja pead
Vaja paitust ja naerude kaja. 
Vaja rammestust, uinumist head...

Laupäev, 13. märts 2021

Põgenik



Ah et mis siis ikkagi juhtus? 
Nüüd, kus kõik on lahenenud, võin selgitada küll!
Ühesõnaga- kaks rotti oli meil juba lemmikloomadena olemas, kui tüdrukud märkasid, et samast pesakonnast on järel veel üksainus õeke. Kiiresti peeti Jossiga läbirääkimised, et poiss endalegi loomakest nõuaks ja vaene üksi pessajäänud rotike meile elama asuks. Joss nõustus vaid selle klausliga, et ei peaks puuri puhastama. Niisiis tegelikult nõudsid tüdrukud enesele kolmandat rotti ja mina mõtlesin- läks trumm, mingu ka pulgad...
Algul paistis kõik normaalselt minevat. Lepiti V-ga kokku ja toodigi loomake majja. Siis aga ilmnes esimene “aga”. Õed olid nädalaga kolmanda sõsara ära unustanud! Nad ei võtnud teda omaks! Ründasid! Pidime uustulnuka nendest eraldama. Aga kuhu? 
V. ei olnud enam abivalmis, seega pidin ise ohjad haarama. Viisin loomakese tüdrukute pisarate saatel kasvataja juurde tagasi. Leppisime kokku, et toon ta uuesti meile, kui oleme leidnud lisapuuri ja saame hakata teda rahulikult ja korrapäraselt õekestega kokku harjutama. 
Järgmisel päeval saimegi lisapuuri. Millegipärast arvasin, et nüüdsest on lemmikud minu mure- kuigi olime rangelt kokku leppinud, et roti-teemaga tegeleb täiskasvanuist ainult V.- ja sõitsin ise kolmandat rotikest uuesti koju tooma. See oli suur viga! 
Panin looma kingakarpi, mille kaanele olid uuristatud õhuaugud. Ühtäkki märkasin aga, et loom on karbist väljas! Jalutab autoistmel! Püüdsin teda rooli tagant krabada, aga ebaõnnestunult. Viuhh- ja läinud ta oligi!
Niisiis- mul oli rott autos lahti. Kusagil. 
Jõudsin koju ja kupatasin lapsed otsima. Õige pea selgus, et rotike oli roninud pedaalide juures asuvast avausest sisse ja pesitses nüüd kusagil esipaneeli all. Ja ega ta sealt enam vabatahtlikult välja ei tulnud. Mkmm. Meelitasid nad mis meelitasid, korra vilksatas, siis jälle kadus. 
Minus tõstis tasapisi pead paanika. Rott autos ei olnud just ülemäära atraktiivne väljavaade. Pigem niruvõitu. 
Väljas oli miinus viisteist kraadi. Olin sõitnud garaaži. Mul polnud mingit tahtmist äsja emme juurest eemaldatud hirmunud loomakest surnuks külmetada. Lisaks aga tekitas mu elav kujutlusvõime pilte katkinäritud elektrijuhtmetest, voolikutest ja muudest autole elutähtsatest organitest, samuti kolme-neljakohalistest arvetest, mis nende likvideerimiseks väljastatud...
Kell lähenes südaööle. Rott ei olnud end kätte andnud. Lastel oli järgmisel hommikul taas algamas kool. Neil tuli kiiremas korras voodisse minna. Tundsin korraga selgelt, et midagi minus murdub. Et ma enam ei jaksa. Et see mäng käib liiga kõrgelt üle mu pea.
Puhkesin lörinal nutma.
Lapsed on mind üliharva nutmas näinud. Kui üldse. Nüüd siis nägid ja ega see neile kerge ei olnud. Nutsin kohe pikalt ja südamest. Vahepeal saabus öö, suigatasin ja nutsin edasi. Piirasin paar korda öö jooksul ka ise auto juures rotti, aga asjatult. Hommiku saabudes olin roidunud ja paistes silmadega. See oli õudne tunne. 
Et oma jutuga mitte liiga pikaks minna, ütlen vaid, et päev oli sama lootusetu, kui öögi. V. tuli niipaljuks appi, et tõi Bauhofist lõksu, mis on kui pikk puur ja mille uks lajatab roti seljatagant kinni just hetkel, kui ta konksu otsast maiust võtma küünitab. Teate, rott ei läinud selle lõksu ligidalegi! Olin väga tujust ära. 
Lahendus saabus alles päris õhtul. Ligi 24 tundi hiljem. Olin siis parasjagu jalutamas ja saadud sõnum tuli kui uusaastasoov! Head uut aastat! Head roti aastat! 
Rott oli viimaks tabatud! 
Tüdrukutel oli see ühtäkki õnnestunud. Napilt, nagu hiljem selgus. Aga mis vahet sel enam! Igatahes on rotike nüüd kodus ja kujutage ette- juba õdedega äragi harjunud!
Mina aga istun nüüdsest iga päev autosse mõttega- küll on hea, et siin pole rotti! Ja et kõik juhtmed ja voolikud jäid samuti terveks. 

Neljapäev, 4. märts 2021

Eeslike

 Oh eeslike, miks kahe kuhja vahel
sa nõnda kurvalt jätad nälga end?
Näe, isukalt seal krõmpsutab su vend-
jääb kängu nii su toitumiseahel!

Näh, lontiskõrvu keeldud kuulmast nõu!
Lööd kabjad vastu maad ja kokku huuled.
Siin rammus hein! Ja sina vaevu kuuled
et söömiskonkurentsi täis on õu...

Mis enam loeb su kõva eeslikisa,
kui otsas roog on siit- ja sealtpoolt kuhjast?
Saad aru isegi, et tüli tühjast
tõi vaid su jonn, mu vaene eesel visa!

Nüüd jäta meelde see, et kui ka vahel
on kuhi rammus siin ja sealpool külge,
ei maksa neelatada sülge. 
Jääb kängu nii su toitumiseahel!

Vaid vali üks ja asu krõmpsutades sööma
Su vats ei suuda kahte koormat kanda! 
Saad kõhuvalu. Teisele võid anda, 
ka siis, kui parem tahaks minna lööma. 

Oh, vaene väike eesel, kangekael!
Näed ju, et nõu ei ole üldse laita, 
kuid kõik! Nüüd viin su otsejoones aita!
Su nälgimisest saagu päeva nael!




Kolmapäev, 3. märts 2021

Rotid

Olen siia ka eelnevalt kirjutanud, et triol on minuga raske, kuna ma ei ole absoluutselt huvitatud lemmiklooma(de) majjatoomisest, neile aga on see juba aastaid olnud otsekui eluküsimus, vähemalt tüdrukutele. 
Annan nüüd tagasihoidlikult teada, et on toimunud pööre. Alates pühapäevast on me kodus elutsemas kaks väikest rotipoega, valge ja must. Pätu ja Peanut. 
Ärge küsige, kuidas neil viimaks ikkagi minu ärarääkimine õnnestus! Tegelikult jäin lõpuni eriarvamusele. Ma lihtsalt taipasin, et neile on neid loomakesi tõepoolest üliväga vaja- ja alistusin. 
Ah et miks just rotid? Sest mulle pisteti nina ette arvukalt teaduslikku lektüüri rotikeste erakordsest intelligentsist. Ma ju pidin hakkama uskuma, et ilma nende tarkade loomakesteta on me maja ajumahult poole vaesem! Pidin ju ometi tunnistama, et ega need kaks tagasihoidlikku küll mingit tüli ei tekita, et nemad astuvad kohemaid kaks sammu tagasi, kui minu närv üle keema hakkab. 
Rottide korteriks sai ülisuur, 3-korruseline puur, kuhu muuhulgas kuuluvad ronimistorud, kiik ja köis. Ühesõnaga- uhke. Esimese öö veetsid loomakesed oma puuris tüdrukute magamistoas, kuna aga neile ka öösiti mõned mängutuurid peale tulevad, mil nad end tavapärasest häälekamalt väljendavad, tegin ettepaneku puuri asukoha muutmiseks. Panime selle mängutuppa. Nii saavad kõik öösel magada (noh, mina olen küll paar korda krabina peale ärganud, kui mu enda magamistoa uks on praokile jäänud, aga see ei loe.)
Tüdrukud on oma rottide üle uhked ja nende sõbrad vaimustuses. Nad ilmuvad vahel oma distantsõppe kaamerate taha, rotid õlal ja on kohemaid popid plikad. Rott sarnaneb oma ronimisoskusega ahvile. 
Nii me siin elame. Mina, trio ja kaks rotti. Vähemalt neil viiel tundub elu olevat lill. Miks siis mitte minulgi...

Teisipäev, 2. märts 2021

Lugu Muhust

 Mul on Muhus uus töömees. Õigemini lausa kaks, aga üks teeb rohkem. Teine hoiab rohkem silma peal. 
Sain täna selle mehega, kes teeb rohkem, tuttavaks. Tundus väga tore. Ta küsis muuhulgas, kas mul kõrgharidus on ja saanud jaatava vastuse, küsis, kas tunnen, et olen seetõttu nendest parem, kel pole. Oot, mis mõttes? Tuli välja, et ta on linnameestele ehitades säärast suhtumist mõneti kogenud. Arutasime veidi selle asja üle. 
Ja siis rääkis ta mulle toreda loo:

Ta olla mu köögiseinast naelu välja tõmmanud, kõrvaltubade uksed olid kinni teibitud, aga korraga pani ühe suure naela väljatõmbamine seinapalgi nii värisema, et kõrvaltoas kukkus midagi kildudeks. Esmalt mõelnud ta, et las olla. Siis aga hakanud kripeldama. Oli olnud pime, ta oli juba koju minemas, aga otsustas siiski vaadata, misasi see ometi purunes. Lükkas siis tasakesi ukse teibist lahti- ja mis ta näeb: üks pilt vedeleb põrandal kildude sees. Tõstab pildi üles, loeb alläärest: “Seda tegin Mina sinu eest!” Vaesel noormehel tõusis külm higi otsaette. Mu maja tundus korraga nõiduslik ja jube. 

Tegu oli okaskrooniga Jeesuse pildiga. “Seda tegin Mina sinu eest”- kannatasin ja surin ristisurma, et sina saaksid päästetud... 

Korraks olevat hiljem ka piibli-variant laual olnud. Too noorem töömees olla lausa sellelt teiselt küsinud, et mis ta arvab, kas see võib olla mingi piibli-teema ja kas mina olen äkitselt usklik? Teine oli kiirelt lohutanud, et oh ei, selle võimaluse välistab ta täielikult! 😁

Igatahes saime asjale lahenduse. Siinkohal luges siirus. Ja ma ausõna tundsin, et pole oma teadmiste ja ja usu tõttu grammigi parem.