Reede, 27. mai 2016

Ikkagi kahju

Lisannil, minu väikesel mängumaial tüdrukul, on siiski lasteaiast kahju. Sain sellest aru juba siis, kui ta õhtu saabudes silmnähtavalt tusaseks muutus ning kurbusepisaraid mossitamise ja tühiste asjade peale solvumisega varjata püüdis. Lõpuks, vannitoas, andis ta silmavee- kraanikene lõplikult alla ning taandusime kahekesi magamistuppa asja arutama.
"Ma ei saa enam kunagi oma sõpradega mängida," nuuksus ta ahastavalt.
"Mulle meeldis isegi magamine!" See tunnistus oli küll vaid minu kõrvadele mõeldud...
Jah, ma usun teda! Lisannile meeldib, kui asjad on kindlad- kuulugu selle kindluse juurde pealegi lõunauinak. Igal juhul saab nii hommikul kui pärastlõunal südamest mängida! Ja mängukaaslastest Lisannil juba puudust ei tule. Sestap viis mõte põhjalikust elumuutusest, õigemini ühe eluetapi lõpust Lisanni tõsisesse meeleheitesse.
Tõsi, ega osade sõpradega saagi enam mängida. Eluke veereb edasi ja lapsed pudenevad laiali- igaüks ise suunda. Lugesime aga tähtsamad sõbrakesed sõrmedel kokku- viis tirtsu ning leidsime, et need ei kao  küll kuhugi! Kahelt peaks igaks juhuks numbri võtma, kolm elavad aga meile päris  lähedal, neist omakorda kahega mängitakse praegugi igapäevaselt hiliste õhtutundideni.
Rahulik vestlus tegi Lisanni südame kergeks. "Enam ei ole muret!" hüppas ta mu voodist kiirustades välja. No muidugi, enne oma voodisse pugemist peab ju mängutoas midagi põnevat teha jõudma!
Oh seda laste maailma, mõtlesin mina. Kui lihtne kõik on- ja samas, kui keerukas.
Lubasin homme lastele enda lasteaia lõpupilti näidata.
"Kas sinul oli ka lasteaiast kahju?"
Ma ei mäleta, et olnuks kahju. Aga muuseas- suudan ka täna  üles loetleda peaaegu kõikide pildilolijate nimed. Isegi kurjema kasvataja oma tuli meelde- Ene. Teine oli Eeva.
Mis ma ikka heietan. Ta läks ju juba mängima.
Lähen õige vaatan!

Kolmapäev, 25. mai 2016

Aias

Valge sirel me aianurgas on oma juunikuiste lopsakate õiekobaratega tõeline kaunitar. Ta ei kasva eriti kiiresti, sestap jääb ilmselt paljudele sootuks märkamata. Ka ma ise olen ta ükskord unustanud ning igapäevaste kiirete asjatoimetuste kõrvalt nukralt seisatanud alles siis, kui pruuniks muutunud õnneõied heitunult murule varisesid.
Sel aastal õitseb kõik veidi varem. Tavaliselt on praegune õitekombinatsioon esindatud Helise sünnipäeval, pooleteist nädala pärast. Aga sel aastal saab Helis rõõmu just valgest sirelist! Õun, mis varsti lõpetab, läheb õitsele kastaniga üheaegselt, mänd tolmleb pisut peale seda (just praegu on tippaeg ja meie majaümbrus, batuut, veranda ja autod on kaetud paksu kollase tekiga. Kergendust toob teadmine, et nädala pärast on rahu majas ja Helise sünnipäevaks saan juba veranda kollasest puhtaks pesta, pääsedes ühtlasi kollasest salatist ja kollasest tordist). Männitolmuga üheaegselt puhkeb õide iileks. Ka mõned hilised tulbid on veel õieehtes. Võilill hakkab lõpetama. Hostad aga pistatavad alles arglikult ninasid mullast välja...
Meie maja ees on viis lillekasti, kaks väljaspool, kolm seespool aeda. Seespoolsed kuuluvad kolmikutele. Igaüks valib oma lillekasti just tema meelest sobivad suvelilled. Kompositsioon tuleb, nagu arvata võite, julgelt kirju. Sel aastal on iga lapse igal lillel ka oma nimi. Meeles on Lisanni daalia, mis kannab nime Kunstnikuke, Jossi petuunia nimega Laava ning Loviisa teadmata sorti lill Lumehelbekesena. Minu kaks kasti on märksa igavamad. Sünkroonis puna-valged. Nimedeta.
Sel aastal pesitseb meie aias või selle lähistel hästi palju erinevaid linnukesi. Olen ornitoloogiliste teadmiste poolest suhteliselt nullilähedane, aga erinevaid aariaid suudab mu kõrv siiski eristada. See on imeline! Täna nägime Lisanniga, kuidas üks pisike lind imekiiresti tiibu lehvitades varesele järele lendas ja lakkamatult riidles. Ei tea, kas vares tahtis munavargile minna? Mu venna lähistel, meilt ca kilomeetri kaugusel elab aga ülimusikaalne rähn. Tema taob keerukate rütmikombinatsioonidega elektriposti metallist otsa. Lihtsalt lustiks! Igapäevaselt. Peaks teda varsti jälle kuulama minema!
Jah, kui oleks võimalik, istuksin päevad otsa aias...
Mai on üks mu kindlatest lemmikutest!

Teisipäev, 24. mai 2016

Lasteaed saab läbi!

Mul on südamest hea meel, et lasteaed sel nädalal päriselt läbi saab! Kaalusin selle lause postitamist kaua ja igast küljest. Proovisin eneses tekitada kahjutunnet mõttega, et nad on juba suured ja see aeg ei tule enam kunagi tagasi. Manasin ette toredad üritused, mis üheskoos ette võeti. Püüdsin kiskuda nostalgiapisarat küll ühe, küll teise hetke kaudu. Meenutada on ju palju. Aga... kõike seda varjutab tohutu ärevus. Nad tõepoolest ei tahtnud lasteaias käia. Välja arvatud viimasel aastal- aga selle juurde tulen mõne rea pärast tagasi.
Kõigepealt vajavad lahtimõtestamist minu kui ema ootused lasteaiale. Tean hästi, et lasteaedadel on olemas programmid ja määrused, õppekava ja arengukõverad. Jah, tore. Aga millegipärast ei huvita see mind peaaegu üldse. Vähemalt esimese asjana mitte. Minu jaoks oli, on ja jääb esmatähtsaks see, et mu lastel oleks ühes või teises asutuses ajal, mil mind käepärast pole, hea ja turvaline olla. Soovin, ta ei tunneks mitte kunagi hirmu näägutamise, riidlemise, alavääristamise või lihtsalt iseeneseks olemise ees. Aga just sellega oli lasteaias nii ja naa.
Lugesin postitusi, mida kirjutasin, kui nad oma teed selles majas alles alustasid. (Sügav kummardus juhatajale, et võisime seda teha alles viiestena!). Aga siin need on:
http://maris74.blogspot.com.ee/2014/02/muljeid-lasteasutusest-1.html
http://maris74.blogspot.com.ee/2014/02/muljeid-lasteasutusest-2.html
http://maris74.blogspot.com.ee/2014/02/muljeid-lasteasutusest-3.html
Esimesel aastal oli tõepoolest kõige hullem. Muidugi, mis läind, see läind. Ütlen vaid niipalju, et olen õnnelik, et tol kahe aasta tagusel kevadel, mis lapsed hüsteeriliselt nutta lahistades lasteaeda minekust keeldusid ja mina ahastades mööda internetiavarusi alternatiivseid hoiuvõimalusi otsisin, sisetunnet usaldasin ja sümptomeid ära ootama ei jäänud. Allapissimine ning muu traumaatiliste üleelamistega seotu jäi minu omadel seega kogemata. Nad lihtsalt istusid kogu kevade kodus. Ühegi inimese lapsepuhkuse-uudis (peale mu enda oma muidugi) pole mulle nii suurt rõõmu valmistanud, kui toonane, mis hirmsa olukorra hetkega lahendas!
Edasi läks paremaks. Küll üle kivide ja kändude, aga siiski. Kui elu läinuks teisiti, küllap ajaksin  ka praeguses postituses päriselt-mitte-ära-harjumise süü ning ikka ja jälle silmist purskuvad pisarad meie liighellade südametega laste või minupoolsete kasvatusvigade kaela. Õnneks kohtusime möödunud sügisel K.-ga, kellest sai uus rühmaõpetaja.
Juba esimese päeval rühma esikusse astudes tundsin, et oled eriline. See väljendus Sinu tervituses, olekus ja mingis seletamatus Sinust õhkavas turvalisuses. Jätsin lapsed südamerahuga Su hoolde ning õhtul selgus, et mu sisetunne ei petnud mind. Nad olid rõõmsad ja rahulikud. Nii jäigi. 
Kas Sa tead, milline väärtus on hommikune "tere"? Jah, seesama, mida võib öelda kiirustades, mokaotsast, tusaselt või üldse mitte öelda. Sinu reibas "no tere!" jääb mulle alatiseks meelde. Küllap ka lastele. Selle tere kaudu ei tundnud mitte ainult seda, et mu lapsed on oodatud, vaid- tõsilugu- tundsin, et ka mina olen oodatud! Huvitav, et Sind ja Su rõõmu jagus kõigile! Mina küll nii ei oskaks.
Tahan Sind südamest tänada. Sinus jagus soojust tegeleda rahulikult Loviisa päevase lõuna-unetuse probleemiga. Sa ei sundinud teda kaks tundi lebama, vaid andsid võimaluse varem ärgata. Olid alati kohal, kui ühel või teisel lapsel tekkis probleem. Laps oli alati kõige olulisem. Kükitasid ta juurde, silitasid, kallistasid, olid olemas. Samuti andsid vanematele teada, kui keegi käitus tavapärasest erinevalt (oli väsinud, tujutu vms.).  Lubasid poistel olla poisid. Sinu keelamine ei alavääristanud kedagi. Sul oli imetlusväärne oskus süstida rasketesse olukordadesse positiivsust. Sa ei sahminud, närvitsenud ega õiendanud, sest kõik see lisab vaid ärevust, pinget ning pisaraid. Tänu Sinule tean, et ka lasteaiaõpetaja raskes ametis saab olla hea ja hell Inimene. Väärtustav, hoidev ja turvaline. Sa tõesti armastasid lapsi. Aitäh Sulle just selle eest!
Ma ei tea, kui paljudel on olnud õnne ja võimalust oma lapsed nii toreda õpetaja hoole alla jätta, kui meie K. Kui paljud õpetajad üldse suudavad seista näoga lapse, mitte programmi, arengu, süsteemi ja reeglite poole?
Ja ikkagi on hea, et lasteaed saab läbi. K. ei tööta ju igal päeval. Ja mina olen sellest rehkendamisest lihtsalt väsinud!






Reede, 6. mai 2016

Lastelt

Mul on vapustavad lapsed! Nimelt kipun Muhus nii ennastunustavalt tööd tegema, et kaotan ümbritseva suhtes igasuguse taju. Aga ega keha loll ole! Muidugi annab ta märku- algul kenasti, näiteks januga, siis juba valjemalt, väsimuse või pearinglusega ning kui hull ikka õppust ei võta, tulevad juba karmid meetmed, noh, eelmisel korral näiteks paistetas jalg heast peast üles nii, et praamile jõudes hüppasin Loviisa kandva õla najal ühel jalal.
Sel korral palusin lapsi, et nad kohe ütleksid, kui töörabamine taaskord metsikuks muutub. Ja nad tegid seda! Iga tunni aja tagant tuletas mu telefoni seatud taimer lõbusa helinaga meelde- emme, aeg on puhata! Tegin küll kõvasti tööd, aga sellesse oli pikitud puhkust, hobuseid, suitsupääsukesi, poeskäike, merd, päikest, selleaastast esmakordset suplust (mina ei supelnud!) ning laste õnnelikku jutuvada, kui käsikäes läbi lillede kõndisime ja kogu ümbritsev ilu hingele pai tegi. Selle seisundi nimi on vist armastus. Küllap mu kallid teadsid seda...

Esmaspäev, 2. mai 2016

Ratas

Et eelmise postituse viimane lause mulle rohkem nalja kui muret põhjustas, näitab ehk suhteliselt adekvaatset võimet oma füüsist reaalselt hinnata. Vastasel juhul poleks ma ju seda lugu üldse üles riputanud! Aga ütlen nüüd sosinal, et ega tegelikult need asjad nii roosilised kah pole! Ülekilosid on- ja päris mitu.
Niisiis nüüd, kus taaskord lumi metsa alt lõplikult läinud, on uks sportlikeks saavutusteks lõpuks ometi kutsuvalt valla. Nojah, paar- kolm korda nädalas käin aeroobikasaalis aastaringselt, aga mõtlen just kestvusalasid. Ma ei ole just suurem asi pikkade trennide viljeleja, ometi võtan need peaaegu iga talve ja suve hakul uuesti plaani- nagu ei mäletaks, kuidas eelnevail aastatel läks!
Talviseks harrastuseks on kahetsusväärsel kombel sattunud murdmaasuusatamine, mille ebasobivust ma vist alles tänavusel talvel valjult tunnistada julgesin. Mnjah, mu unistus oli ju läbida Tartu maraton... Aga (nuuks), mulle see spordiala tegelikult lihtsalt absoluutselt ei meeldi! Ei saanud meeldivaks ka uue suusavarustuse, treeneri ja teiste harrastajate abiga. Nüüd on see vähemalt välja öeldud, ehk järgmisel aastal enam saavutuse nimel samasse ämbrisse ei astu.
Suvine kohustuslik ala oli jooksmine. See meeldib veidi rohkem. Ainult, et mul millegipärast ei tulnud seda paljukiidetud "laksu", mis pikamaajooksjate ajus tekkivat, nii et nad algul jooksmisele sõrme ulatades hiljem kogu käe ja vaat et terve iseenese kaotavad. Mina jooksin ikka põhiliselt hambad ristis, mõttega- ära arvasite!- kunagi maraton läbida. Selle valguses võiks kevadtalvel aset leidnud kõõluse purunemist lausa õnnistuseks lugeda- et ma jälle midagi ette kujutama ei hakkaks. Jooksmisega on igatahes mõneks ajaks kööga.
Aga nüüd avastasin selle, mida olnuks aeg avastada juba ammu. Ratas! Kuidas ma ei taibanud, et rattasõit mulle ka päriselt meeldib. Jah, ma käin aastaid jalgrattamatkadel ning sellega on seotud ilmatu hulk ilusaid mälestusi. Meenub 90 kilomeetrit Läänemaal, millest lõpu-20 tuli võtta pimedal treppis metsateel. Meenub kaunis Lõuna- Eesti, Põhja- Läti, Gotland, Ida- Virumaa ja paljud teisedki paigad. Aga see kõik on seni olnud vaid sõpradega kvaliteetaja veetmise ja uute kohtade avastamise uudishimuga seotud. Alles täna, kui sõitsin viiendat korda Harku ringi ja eile, kui väntasin neljandat Saue otsa, hakkas minus idanema äratundmine, et tegelikult võiks just ratas olla mu figuuriparandamise ideaalne abivahend- lisaks kõigele eelmainitud meeldivaile omadustele.
Igatahes kavatsen ma jätkata, vaatame, mis saab!
Muide, kui keegi oskab soovitada 25- 40 kilomeetriseid ringe üle kogu Eestimaa, mis algavad ja lõppevad raudteejaama lähistel ja mis ei kulge mööda suure liiklusega magistaali, andke teada! Eesti on imeilus ja seda tuleb hakata korralikult avastama!

Pühapäev, 1. mai 2016

Lapsesuu

Istume saunalaval. Loviisa vaatab oma peenikesi kintsusid:"Need lähevad istudes kuidagi laiaks. Vaata, kui paksud!"
Mina lohutama:"Tead, mina väikse tüdrukuna arvasin täpselt samuti, et mu kintsud on paksud, kui istusin! Tegelikult olid samasugused kriipsud, kui sul."
Joss vaatab mind umbusklikult ja toob ka oma arvamuse lagedale:" No praegu on sul need ikka täiega jämedad" :D