Laupäev, 31. oktoober 2015

hälloviin

Saatsin täna ukselt tagasi lapsed, kes eestlaslikult tasasel häälel "komm või pomm" sosistasid. "Tulge mardipäeval," julgustasin.
Tegelikult olin veidi häiritud. Esiteks- mul polnud neile ühtki kommi anda. Teiseks- olin hoopis teisel lainel, põletasin köögis vaikselt küünalt ja mõtlesin lähenevale hingedepäevale. Kolmandaks- ma ei arva, et ameerikast sissetulnud püha peaks tingimata ka eestlaste kalendrisse juurutama. Kuidagi paljuks läheb novembrikuus neid kerjakotiga ringikõndimise päevi...
Aga kui keegi teine on muul arvamusel, lasku aga rõõmsalt käia! Meil käib värav lukus ka.
Kõik tuttavad lapsed võivad aga igal sobival ajal meile lihtsalt mängima tulla!

Kolmapäev, 28. oktoober 2015

Eestlaste tants

Loviisa: "Emme, kas sina ka mäletad seda aega, kui eestlased tantsisid nii metsikult, et kõik vaenlased põgenesid?
Oot, misasja?
Loviisa: "Kas sa ei mäleta siis?"
Mkmm. Ausalt!
Lisann (teisest toast):"Kuule, nad laulsid vist ikka!"
Johann:"Jaa, laulsid Eesti vabaks!"
Laksan peoga vastu otsaesist ja naeran kohe südamest!
Jajah, lapsekesed, muidugi ma mäletan laulvat revolutsiooni- aga olin hetk tagasi ühtlasi tunnistajaks, et järeltuleva põlve jaoks pole mingit vahet, kas me laulsime seal või vihtusime tantsu... :D

Kirik

Mu vanavanaema oli vaga ja usklik naine. Ta elas üheksakümne ühe aastaseks ning mäletan teda ikka palumas Taevaisa poole, et too teda ometi enese juurde võtaks.
Ma ei tea, kas seetõttu, kuid kiriku teema on mind alati paelunud. Kui olin seitsme- kaheksa aastane, suvitasime toonase sõbrannaga Kadrinas ning lehitsenud ühel päeval juba selleks ajaks lahkunud vanavanaema kirikuraamatuid, otsustasime üheskoos, et hakkame nüüd ka usklikeks.
Võtsimegi gooti kirjas lauluraamatu ühes ning läksime pühapäeval kirikusse. Teenistusest ei mäleta ma suurt midagi. Mäletan vaid seda, et kirikus olid mõned vanad naised, kes meid uudishimulikult piidlesid. Meie suurim probleem oli aga hoopis see, kust leida lauldavate koraalide numbreid. Meil ei olnud halli aimugi, et kiriku seintel rippuvail tahvleil olid need kenasti kirjas. Lappasime oma vana raamatu lehti (mis polnud niikuinii parasjagu kasutusel olev, vaid pärit ehk eelmise sajandi vahetusest) ning loomulikult ei klappinud ühedki sealsed sõnad orelilt kostva viisiga!
Usklikuks "saamisega" läks peale seda ebaõnnestumist veel kõvasti aega.
Ometi on toosama Kadrina kirik mulle mõnes mõttes siiani kirikutest kõige tähenduslikum. Ilmselgelt on see sügavalt seotud minu identiteedi ja juurtega, kandes endas igaviku ja ajatuse müstilist hõngu. Liiga lihtsustatud lähenemine oleks öelda, et kuna Kadrina kirikumõis oli mu esimene kodu, mõjutavad minu esmamälestused kõiki edasisi tundeid ja aistinguid. Ei, need tunded ja aistingud on tekkinud juba ammu enne mind, ületades sugupõlvi ning põimudes nähtamatute juurtena kõikide nende eiisade ja esiemadega, kes tänaseks puhkavad Kadrina kirikuaias.
Aga muidugi on mul selle paigaga ka isiklik suhe. Mu tudenginoortest vanemad, kel polnud veel Tallinnas eluaset, kolisid ajutiselt koos vastsündinust minuga ema vanemate juurde Kadrina kirikumõisa. See asus otse surnuaia kõrval ning kirikuni oli sealsest välisuksest vaid mõnikümmend meetrit. Mu mäletamist mööda oli ses majas rodu imetillukesi veevärgita kortereid. Meie korter asus vasakpoolse paraadna teisel korrusel ja kõik selle kolm akent avanesid vanaema aiamaa suunas, mis asus kirikumõisa taga, olles järsust nõlvakust alla minnes viimane enne võpsikut.
Mu vanaisa mängis Kadrina tuletõrje orkestris, millest omakorda moodustus punt vaskpillimehi, kes matustel mängimas käisid. Mul ei lähe eales meelest need arvukad korrad, mil vanaemaga aias viibisime ning ülalt kiriku poolt hakkasid esmalt kostma ühtlased, aeglased kellalöögid, seejärel aga kaigus üle nõlva kaeblik puhkpillimuusika. Vanaema sirutas selga ning nentis mõnigi kord umbes nii: "Näe, A. kantakse välja. Noorelt läks!" või "Nojah, see on nüüd see B, kes end surnuks jõi" või "Täna on suur matus, üks Neeruti kandi naine uppus ära, lapsed jäid maha..."
Minus tekitasid need lausejupid kahetisi tundeid- ühelt poolt õudust, teisalt põnevust. Tänaseks on toonased tunded asendunud üksikute mälupiltidega- valge kirikutorn paistmas põlispuude raagus latvade vahelt, vanaema kasvuhoonest järelejäänud üksikud vaiad, sisselangenud katusega kõrvalhoone, koltunud lehed- reaalsuses, paralleelpiltidena minevikust lokkav aed, taamal kaagutavad haned, maailma parim ronimispuu, minu inimesed, kõlama jäänud lausejupid, kirikukell...
Küllap kohtab tegelikkustki fantaasiates, mälestuste ja muinasjutu piirimail, igavikus ajatuses, kus minu valu ei ole vaid minu, ja minu rõõm ei kuulu vaid mulle, sest seda on maitstud juba ammu enne mind ja maitstakse ka pärast.
Aga see kirik on otsekui pidepunkt, vaatad mõisa, alevi või Viitna tee poolt, minevikust, olevikust või tulevikust, reaalsusest või kujutelmast. Ta valge torn paistab kõikjale.
Rahulik on olla.

Laupäev, 24. oktoober 2015

Hammas

Loviisa ülemine esihammas loksus päris pikalt, enne kui suust välja kukkus. Loviisa meelest nägi  hammas välja kukkudes päris nunnu, kuid pisut verine välja ja ta otsustas, et peseb selle esmalt puhtaks, seejärel pistab padja alla haldjat ootama. Jah, Loviisa kahtlustas küll, et ema ja haldjas võivad olla üks ja seesama isik, aga see, mis järgnevalt juhtus, ei lasknud Loviisat neisse probleemidesse põhjalikumalt süübida.
Hammas kukkus nimelt kraanikaussi. Noh, ikka sealt vee äravoolu august sisse. Oi, see oli alles hoop! Loviisa oli hammast väga armastama hakanud ning ta ei tahtnud oma suure kaotusega kuidagi leppida. Valju nutu saatel nõudis ta torumeest, kes hamba otsemaid päästaks! Millegipärast aga torumehega ei kiirustatud.
Õnneks on Loviisal ema. Loviisa ema armastab Loviisat väga. Loviisa ema ütles, et paraku ei ole ta küll torumees, kuid kurbusest võib aidata jagu saada küll. Loviisa ei uskunud ema juttu. Ta kurbus oli parasjagu laineharja tipul, rõõm näis sealt vaadates võimatu. Loviisa kinnitas pühalikult oma eluaegset rõõmutust.
Aga joonistada sulle ju meeldib, uuris ema.
Mis see siia puutub, raputas Loviisake nuuksete saatel pead.
Sa joonista mulle õige oma kurbus, pani ema ette, tahaksin niiväga näha, missugune see välja näeb.
Kurbus tuli välja ühe igati õige Kurbuse kohane. Ta oli pruun, alt ja pealt ogadega kaetud elukas, kel ühel peapoolel kolm silma, kui lestakalal (lestal on küll kaks, aga mis siis!). Loviisa uuris Kurbust ja nutt jäi järele.
Aga joonista nüüd Rõõm ka Kurbuse kõrvale, pani ema ette.
See oli hea mõte! Rõõm tuli rohelise kassi nägu. Kõik kes vaatasid, said aru!
Loviisale meeldis Rõõm väga.
Kas Rõõm ja Kurbus omavahel Sõpradeks võiksid saada, tahtis ema teada.
Loviisa mõtles veidi ning noogutas. Ta joonistas Kurbuse kätte jäätise. Teise kätte tuli lill. Rõõmul oli õhupall käppade vahel. Kusagil pidavat olema ka nõel- kui õhupall katki susata, olevat see paksult komme täis!
Mõnikord võivadki Kurbus ja Rõõm käsikäes käia, kas pole? Võivad, noogutas Loviisa jälle innukalt. Kõik meie tunded on vajalikud ja head. Kui ühest kasvab välja teine, on kõik korras. Jätkuks meil ometi oidu oma lapsi vaadata!
Seal nad nüüd mängivad- üks on tumm ja teeb viipekeeles oma tundeid selgeks. Teised karglevad jalalt jalale ja arvavad. "Igavesti kurb" naerab lausa laginal.
Hammas torustikus ei lähe enam kellelegi korda!

Teisipäev, 20. oktoober 2015

Küünal

Vaatasin täna pikalt küünlaleeki. See pidavat rahustama. Mul on seljataga kaks pikka teraapia-õpingu päeva, kuhjaga eneseanalüüse, omi ja võõraid mõtteid, naeru ja pisaraid.
Küünlaleek hüppab. Vari ta külgedel tantsiskleb kaasa. Asetan kumerad peopesad ümber tulekuma. Leek annab pihkudele soojust ja taltub hetkeks. Siis aga jätkab uue hooga, ehk ägedamaltki kui enne. Mu silmad ei leia võbelevas leegis rahu. Hakkan temaga mõttes tõrelema. Mis hüppamine see siin täna olgu!
Leek tõmbub häbenedes vähemaks. Ta surub end tihedalt vastu tahti. Sinine värv leegi alaosas suureneb. Kollane jääb järjest kahvatumaks. Lõpuks ongi ainult tilluke sinine. Ning siis leek kustub. Säde tahi otsas saadab lae poole kitsa hallika vine. Siis kustub seegi. Järelejäänud küünlarasv hangub aeglaselt valgeks kõvaks massiks.
Vajutan küünla hõbedase kesta aeglaselt lapikuks.
Tunnen, et mul on selleks praegu täielik õigus.

DNA

Väike poiss jookseb paljaste jalgade pladinal unesoojana minu voodisse. Ta on pehme ja armas- kuid täiesti ärkvel ja täis tegutsemistahet. Mina tahaksin veel veidike suigatada.
Naks, naks!, sikutavad väikesed sõrmed halastamatult mu juuksekarvu.
Aiaiai!, mida sa teed!?
Kuue puuduva piimahambaga suu läheb kõrvuni naerule:"Ma otsustasin, et võtan täna lasteaeda kaasa sinu DNA!!!"

Esmaspäev, 19. oktoober 2015

Lugu

Kas olete kunagi proovinud oma elu jutustada nagu lugu? See algaks teie sünniga- nii nagu teile sellest on räägitud. Järgneksid lapsepõlvemälestused, seigad, mis kirkamalt meeles, inimesed, kes kelle mõju ehk tänagi avaldub, väärtushinnangud, vanemate ning vanavanemate pärand, kallid paigad.
Järgmises alalõigus mõelge kooli ja sõprade peale. Viige mõtted ka õpetajatele. Tunnetage toonaseid tundeid ja lõhnu. Käige läbi koridoride ja klassiruumide. Mõelge, mis teid sel ajal enim kõnetas. Mis põhjustas valu ja meelehärmi.
Nüüd liikuge teismeikka ja vaadake julgelt otsa oma toonastele tunnetele. Protestivaimule, esimesele armumisele, enesehinnangule, kodusele toetusele- või ehk konfliktidele?
Täiskasvanuiga vaadelge nii isikliku elu kui karjääri tasapinnalt. Kuidas on läinud? Millised lootused on täitunud, millised luhtunud? Mida peate suurimaks saavutuseks, millest pigem ei kõneleks? Millised nüanssid mõjutavad teie abielu või selle purunemist? Jutustage ausalt, ärge häbenege oma tundeid, reaktsioone. Kui jõuate tänapäeva, siis mõelge, kas see peatükk, millele tänane õhtu punkti vajutab, on saanud õnneliku lõpu? Või on see ehk alles poolel teel õnne poole? Peaasi teie loos on see, et ükski peatükk ei muutuks painajaks, katastroofiks või lõputa õuduseks. Aastatepikkused lahendamata probleemid ei ole naljaasi- ei jutustajale ega kuulajale. Tehke parem oma elust muinasjutt! Muinasjuttudes on küll rohkelt kriise, hirmsaid seiku ja valesid valikuid. Aga muinasjutt ei muutu kuulajale tüütuks ning see lõppeb alati õnnelikult.
Kas olete jutustamiseks valmis?

Pühapäev, 18. oktoober 2015

Heureka

Heureka! Avastasin, miks ühtede muusikutega on koosmusitseerimine imelihtne, teistega aga üsna vaevarikas. Ma pole sellele kunagi varem nii konkreetselt mõelnud!
Asi on nimelt selles, et mõnedega olen inimtüübilt sarnasem ning meie ootused muusikateose kvaliteetsest esitusestki kattuvad juba esimesel koosmusitseerimise korral. Hea lihtne variant!
Teine tüüpkond on aga kardinaalselt erinev (ja mitut moodi erinev- fraasis, tempos, karakteris jne.). Nende puhul tuleb minul kui saatjal kasutada tehnikat, mida õppisin hiljuti Imago-paariteraapia koolitusel. Nimelt tuleb mul "minna üle silla" nende maailma. Vaid sel juhul suudan tajuda, miks üks või teine just talle omasel viisil musitseerib. Aimates intuitiivselt interpreedi sisemaailma eri nüansse, peegeldan saatjana läbi muusika tagasi ta enda tundeid, hakates ühtlasi mõistma ta valikuid fraseerimisel või tempo osas ning aidates kujundada muusikalist tervikpilti just temale sobival viisil. Tema omakorda tunneb end minuga turvaliselt ning asi toimib. Minu arusaamal muusikast pole sealjuures mingit tähtsust!
Lihtsamalt öeldes on paindlik lavapartner peaaegu sama tähtis, kui paindlik partner elus.

Kas oled sa kunagi mõelnud

Kas oled sa kunagi mõelnud,
et kui ma oleksin asi,
mis sorti või brändi või marki,
kas nukk või ehk hoopiski masin?

Kas oled sa kunagi mõelnud,
et oleks ma odav või kallis?
Kas pakitud kulda ja karda
või kortsund pakendis hallis

ma lebaks? Kas oled sa mõelnud
mis minuga olekski teha?
Ma oleksin asi ja poleks
mul hinge ja südant ja keha...

Vaid kest. Kas siis brändi või marki
või leitud või Humanast toodud.
Kas katki või terve või poolik.
Või siiski ehk... Jumala loodud?

Laupäev, 17. oktoober 2015

Igatsus

Mul tekkis kange igatsus sõita soojale maale!
Aga ma ei tahaks sugugi randu, mis vallutatud turistide hordide poolt. Ei tahaks vaatamisväärsusi, ekskursioone, aastaarve ning hindade üle kauplemist.
Tahaks inimtühjust ja palju, palju soojust. Lainete tasast loksumist. Kahisevaid palmioksi. Kuuma liiva selja all. Lindude sädistamist.
Inimtühjus on siiski kõige olulisem!
Hmm, pean ilmselt Muhusse sõitma.
Soojuse, palmid ja liiva saab juurde mõelda...

Neljapäev, 15. oktoober 2015

Inimesed

Õppisin nõustamiskoolitusel, et igas sekundis hõljub meie ümber 200 miljardit bitti infot, millest aju mitteteadvustatud infotöötluse tasand haarab endasse sekundis 9 miljardit bitti.
Ma ei tea, miks mulle see fakt hetkel meenus- õigupoolest hakkasin hoopis oma tänast päeva meenutama, püüdes seda teha eelkõige inimeste tasandil. Proovige teiegi korra mõelda kõigile neile tuttavaile, kellega täna kasvõi korraks ja kasvõi telefonis kõnelesite. Mis oleks esimene, mis ühe või teise kohta tänase päeva taustal meenub? Minu mälupildid on siin:
Ta oli õnnetu, et vastas kaks küsimust valesti.
Ta soovis mulle õhtul sada kaitseinglit.
Ta rääkis köögis midagi nii pinevalt ja valjult, et lõpuks läks hääl ära.
Ta nuttis, kuna tädi on suremas.
Ta naeris, kui ma lõõtsutades uksest sisse tulin.
Ta lehvitas.
Nad kallistasid mind koos.
Ta ütles, et mul tuleb siiski see laulatus ise mängida.
Ta mainis, et see mees surigi ära.
Ta ütles, et kõigepealt tahaks küll midagi süüa.
Ta ei olnud ju üldse lühike!
Ta tahtis teada, kas ikka tegin selle ülekande ära.
Ta teatas, et kõik kolm tegid tegid täna eripedagoogile koolivalmiduse testi.
Tal oli punane jope.
Ta ütles, et mängigu nad õues, ärgu tuppa tulgu.
Ta arvas, et ehk ta paraneb.
Ta küsis, kuidas tänane kava oli.
Ta avaldas imestust, et olen juba valmis.
Ta tundis huvi, millised kombinatsioonid on vabad.
Mõelda vaid, kui palju erinevaid elusid ning kui huvitav on juurelda, mida mina neist täna endasse haarasin! On seda palju või vähe, on see vaid taustamüra või mõjutab kuidagi ka mind? Kas ma homme mäletaksin neid fakte, kui täna poleks üles kirjutanud? Ei tea.
Igatahes said kõik need inimesed mulle praegu kuidagi omaks ja armsaks.
Ehk see polegi nii tähtsusetu?

Laupäev, 10. oktoober 2015

Hüpped

Loviisa hüppab hüppenööriga. Õigetpidi hüppamine tuleb ideaalselt välja. Lausa kakskümmend hüpet! Aga vaat tagurpidi hüpped, need ei taha hästi edeneda. Kaks-kolm hüpet, ei enam.
"Ah pole viga," lohutan mina.
"Pole viga jah,"on ka Loviisa päri,"kui mitte enne, siis pulmadeks saab ikka selgeks!"

Veel ühest raamatust

Trio loeb ka palju. Õigemini loen mina neile ette.
Viimane laste lugemiselamus väärib samuti äramärkimist. See on Ketlin Priilinna "Roosi ja Liisu seiklused", kus lihtsal ja põneval viisil, jänkutüdrukute kaotamise ja leidmise taustal seletatakse lastele ära elu tähtsad väärtused- sõprus, julgus ja abivalmidus, heidetakse pilk erinevate laste erinevatesse kodudesse, kõneldakse rikkusest ja vaesusest, üksindusest ja kiusamisest, vanemate suhetest ja (vähesest) ajast lastega, usaldusest- ühesõnaga paljudest lapsele selgitamistvajavatest asjadest.
Minu kallikesed olid sellest raamatust väga põnevil ning ootasid lugemisõhtuid väga. Mul oli ääretult hea meel tõdeda, et nendes on palju empaatiat, nii peitis näiteks Karl Johann pea teki alla, kui raamatu Jan ja Helen astusid sõpradega üheskoos kiusajate vastu, Lisann imestas siiralt, kas last saab tõesti tõesti narrida ainult sellepärast, et ta on paks (saab, saab, noogutasin mina, ja kuidas veel, mäletan kõiki kooliajal narritatud paksukesi ülihästi!), Loviisal oli aga hea meel, et Gertrud, kes esialgu oli üks ülbe ja ennasttäis tüdruk, muutus ja teistega heaks sõbraks sai. "Tal polnud ju ühtegi sõpra," leidis Loviisa," ta ei teadnudki, kuidas sõpradega käituda! Ta ju istus seni ainult arvutis, isegi vanematel polnud aega temaga tegeleda!" Väga õiged tähelepanekud!
Hindan meie lugemisõhtuid väga! See on tõeline kvaliteetaeg!

Reede, 9. oktoober 2015

Raamat

Loen üsna palju, aga tavaliselt ei ole siia oma isiklikke "raamatuarvustusi" postitanud. Teen seda oma käsikirjalise päeviku vastavatel lehekülgedel, kuhu kirjutan loetust lühitutvustuse, et hiljem meenuks, mis sisu pealkirja all peitus ning lisaks märgin subjektiivse hinnangu meelimisest või mittemeeldimisest.
Täna teen aga erandi.
Nimelt lugesin eile õhtul ühe hingetõmbega läbi Kerttu Rakke poolt kirja pandud loo "Pimedusest välja", mis tekitas minus nii tugevad emotsioonid, et mõtlen sellele üha uuesti ja uuesti. See tõsieluline raamat jutustab ühe lastekodupoisi, Janeki elust, kes üheainsa eksliku diagnoosi- "imbecillitas"- tõttu oma haiguspaberitel sattus kõige jubedamasse kohta, millest oma senise elu jooksul Eesti lastega seoses olen kuulnud- Imastu Laste Internaatkoju, lamajate osakonda- kuigi poiss suutis ilusti käte abil liikuda ja tema mõistus oli samuti korras. Ma ei hakka üksikasjalikult kirjeldama, mida tema ja ta saatustekaaslastega selles jubedas majas tehti (soovijad võivad ise lugeda), kuid fakti,et hilis-nõukogude ja varajase vabariigi aastate lastekodus midagi nii õõvastavat sai toimuda, tõrgub mõistus lihtsalt vastu võtmast. Ja kui kohutavalt pikka aega see kestis! Kirjeldatute kohta, kes selles asutuses puuetega lastega, nende kõige kaitsetumatega, töötasid, on raske öelda sõna "inimene". Need olid julmurid, lastepiinajad, vargad ja mõrtsukad(!), kes peaksid  ammu trellide taga istuma. Loost selgub aga, et mõnigi neist jätkab ausa näoga sealkandis oma igapäevaelu tänagi. Nõrganärvilistel ei soovita ma kohe kindlasti seda raamatut lugeda!
Ülalmainitud paigast mitte väga kaugel elasid mu vanavanemad. Nende majas elas mu lapsepõlves perekond, kelle kolmest lapsest kaks olid vaimupuudega, üks sügavaga. Mäletan vägagi hästi üldlevinud seisukohta, et vigased lapsed sünnivad vaid joodikutel. Mingit kaastunnet nende vastu nõuka- ajal ei õpetatud. Pigem narriti, et näha "mis loll teeb". Julm? Kohutav, ütlen täna.
Kui mu sugulase käelabal avastati sündides liigsõrme meenutav moodustis, (mis ülikiiresti ära opereeriti), oli suguvõsa šokk sedavõrd suur, et juhtunust räägiti vaid sosinal ja kardinate taga. Samuti räägiti pool-sosinal, et kellelgi olevat minuvanune vigane laps, kes istub vaid toas. Mäletan siiani, kuidas seda last kujutlesin. Hommikumantlis, köögilaua taga- nii nagu ma ise tavaliselt haigena olin...
On hea, et see kõik on minevik ning nüüd on asjad palju paremini. Kuid kas ikka on? Viimasel teraapia koolituspäeval tuli arutelu-teemaks küsimus, kas näiteks psühholoog saaks psüühikahäirega inimest ära kasutada? Noh, ükskõik mis võtmes, aga teha midagi sellist, mis ei käiks kokku ameti-eetikaga. Siit-sealt kostis arvamusi, et küllap saaks, sest ega patsienti ei kuulaks nagunii keegi, kuna "see on ju täiesti hull".
Meenub lugu, mida jutustas ühe autistist noormehe ema. Nimelt noortel autistidel, kes saavad täisealisteks, ei ole enam kusagil kohta. Nendega peaks tegelema spetsiaalse väljaõppega inimesed, keda aga Eestis pole. Tavalisse päevakeskusesse autistid ei sobi, hooldekodusse samuti mitte. Sügavama autismidiagnoosiga inimesed võivad juba vähimagi muudatuse korral (kas päevakavas või toidusedelis vms.) endast välja minna ja märatsema hakata. "Nad ei tule sellega toime", ütles see ema, mõeldes väljaõppeta töötajaid. "Ta hakkab märatsema, nad kutsuvad kiirabi, mu poeg sõidutatakse psühhiaatriahaiglasse, seotakse rihmadega kinni, tuubitakse pealaest jalatallani rahusteid ja unerohtusid täis. Ärgates ei saa ta tükk aega aru, mis toimub. Ja kõik õpetus, mis juba ilusti toimis, peab algama otsast peale."
Meenub üks teine lugu. Hooldekodu, kus ei räägita kunagi surmast. Kus surm on ometi iganädalane külaline. Kus kõik aimavad, kuid keegi ei ütle midagi. Tühjaksjäänud kohtadele paigutatakse ruttu uued. Keegi ei süüta küünalt, ei mälesta. Kuidas selline asi saab täna Eestimaal võimalik olla?
Näiliselt võivad asjad tõesti paremad olla. Tegelikkuses oleneb ikka niivõrd palju inimesest, tema halastusest, headusest, armastusest. Kalgi südame tunneb ära nii surija vanur, kui liitpuudega väikelaps. Nõrgemaga kahekesi olles võivad vaid seinad tunnistada...
Olin kevadel praktikal Diakooniahaiglas. Dementsete osakonnas veetis oma elupäevi J. Mind hoiatati, et temaga pole mõtet kuigi pikalt juttu vesta, ta lood pidavat ka pidevalt muutuma. Nii oligi. Üks asi aga ei muutunud kunagi. J. igatsus armastuse järele. "Väike tüdruk", ütles ta mulle iga kord, "kui sa teaksid, kuidas ma tahaksin kedagi hoida ja kallistada... ma tahaksin, et keegi viiks mind mu ratastooliga jalutama, ükskõik kuhu... ega kõik hooldajad pole ühtviisi head, mõni on südamest väga kuri, neid ma kardan... aga sina, väike tüdruk, võiksid mind ikka vahel vaatama tulla..." Viimasel praktikapäeval ütlesin seda ka J.-le. Ta ei öelnud, mulle tavapäraselt- väike tüdruk, tule mind ikka vaatama. Ta teadis, et ma nagunii ei tule. Ta vaatas mu minnes hoopis mujale...
Jah, raske töö, närune palk. Kuid südameta seda tööd ei tee. Pole mõtet.
Sest Jeesus ütleb: "Mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete teinud ka minule..."

Pühapäev, 4. oktoober 2015

Niisama

Olen oktoobri algusest detsembri lõpuni oma mõlemal töökohal tegutsemas üksinda, kuna mu kolleeg suundus täiendõppele Saksamaale. See on päris huvitav väljakutse ja kuigi ühe oreli taga on vaat et poolteist koormust, teise taga mööndustega pool, lisaks teraapiaõpingud, mis sel aastal, tõsi, leiavad aset Tallinnas, ei oska ma hetkel muretseda.
Lastega klapivad me päevaplaanid üllatavalt hästi ning kuna nende koolieeliku-maailm on hetkel niivõrd täis avastamisrõõmu, mängulusti, uudishimu ning tegutsemistahet, hakkavad nad tasapisi mu seelikusabast lahti pudenema, kogedes üllatusega, et ema jääb emaks ka pideva pai ja patsutuseta. Milline rõõm on keset mängutralli kogu sõprade pundiga koduuksest sisse tormata, laualt mõni juustu või moosiga pannkook haarata, rasvase käega "tsau" vibutada ja huilgega põõsastikku kaduda!
Teate, ma tahaks vahel samamoodi vuhiseda! Ainult et ma tõuseksin kohe päris lendu. Liugleksin sügiseselt kirju Eestimaa kohal. Vaatleksin oma peegelpilti veesilmade kohal. Punuksin juustesse punastest vahtralehtedest pärja. Kiikaksin tühjaksjäänud kurepesadesse. Liugleksin mööda inimtühju randu. Rulluksin tormise mere vahustes voogudes. Sik-sakitaksin ühes jõesängidega. Peatuksin mahajäetud kirikute varemeil. Luusiksin läbi Lõuna-Eesti. Tõuseksin kerge hüppega Munamäe tippu. Hüüaksin sealt, kuis kopsud võtavad. Mu hääl kanduks Peipsi veerele ja Narva taha, kaiguks üle Soome lahe kuni Noarootsi poolsaare ning Hiiu- Saare ja Muhumaani, vaibudes viimaks Pärnu taga Soomaa metsades.
Mul on vedanud, et minagi kasvasin metsade keskel. Et mu vanemad pole põlis-tallinlased. Mu lastel on samuti vedanud.
Õhtul käisime saunas. Trio läks päris paljalt verandale. Taevas sirasid tähed. Kuulatakas naeratas madalalt puude vahelt. Orav sättis männilatva magamisaset. Keegi krabistas mustikate vahel. Õhus oli kargust. Aga ometi tundus kõik nii turvaline.
Isegi siis, kui varbad külmetama hakkavad, jääb meile kõigile teadmine, et oma voodis on alati soe. Ka kiirete päevade loojangul.