neljapäev, 31. detsember 2020

Kokkuvõte 5

2020. aasta jääb meelde koroona-aastana. Sellest ei saa üle ega ümber. Ometi oli selles aastas ka muud tähelepanuväärset. Jagan siinkohal omalt poolt välja selle aasta tiitlid.

Minu aasta tegu on sel aastal lahutus. See jõustus kohe aasta algul, 15.jaanuaril. Põhjus, miks just selle oma aasta teoks valisin, on lihtne- selleni jõudmiseks läks lihtsalt nii kaua aega! Mulle, ja ilmselt tegelikult meile mõlemale oli juba ammu selge, et meie abielu ei ole enam võimalik päästa.

Mäletan, et kui notari juurest koju jõudsin, istusin pikalt pimedas toas. Lapsed ei olnud veel koolist tulnud. See tunne, mida tundsin, oli kummaline. Otsekui mingist uuest väravast oleks sisse astunud. Kodugi tundus täiesti teistsugune. Seljataha jäänud 22 ühist aastat olid järsku mälestustes mustvalged. Aga uus elu omandas õige pea kirkad värvid. 

Minu aasta sündmus on sõit väikelennukiga ja selle juhtimise proovimine. Ka see leidis aset täiesti aasta algul- 6. jaanuaril. Mulle meeldivad kõrgused üliväga! Olen tänulik, et just selline värvikas kogemus mu teele sattus.

Aasta paiga tiitlit jagavad minu poolt uues valguses avastatud Hiiumaa ja hoopis teistel viisil üliarmas Rõuge-kant.

Aasta kogemus oli sõit purjelaevaga Ruhnu. Jah, jälle midagi mitte-positiivset. Kogemuse mõttes aga hindamatu. Ma ei astu enam meresõidukite peale, mis on väikesed ja liiguvad aeglaselt. Ma ei usu enam väljendit "peegelsile meri".

Aasta pettumus oli tüli mu endise Muhu töömehega. Hindan siiani ta kuldseid käsi, kuid rahaline pettus, mis välja tuli, tegi kõik edasise võimatuks. Suvi möödus pooleldi remonditud köögiga.

Aasta inimesed on mu lapsed, lapselapsed ja vanemad. Mul on ikka imeliselt vedanud. 






laupäev, 19. detsember 2020

Paremaks muutumise kunst

Igal hommikul ärgates
Annan endale lubaduse
Olla täna parem, kui eile
Püüda koristada vähemalt ühe toa
Pesta pesu, kui vaja
Teha ise kasvõi ühe toidukorra jagu süüa
Võtta korrapäraselt organismi tugevdavaid vitamiine
Rääkida lastega vaikselt ja rahulikult
Väljuda aegsasti kodust, et jõuda tööle paraja varuga
Pesta juukseid, enne kui need selleks ehmatavalt märku annavad
Mitte jätta meikimist autorooli 
Hoiduda õhtusest ja öisest söömisest
Vältida internetti
Harjutada orelit ja klaverit
Kirjutada blogi või päevikut
Võimelda
Viibida piisavalt värskes õhus
Kreemitada regulaarselt oma kuiva nahka
Vestelda iga lapsega eraldi teemal, kuidas päev läks
Lugeda raamatut ja piiblit
Minna magama õigel ajal või õige pisut peale seda

Ja mis kõige tähtsam-
Andestada endale, kui pole ära teinud
ülalmainitutest mitte midagi

pühapäev, 13. detsember 2020

Hõõgvein ja valge mantel.

Eile matsime Rootsi-Mihklis Naissaare Petkat. Et Petka oli oma eluajal tohutult karakteerne tüüp, oli ka tema ärasaatmine kuidagi teistsugune, kui tavaline matus, kuigi vormilt paistis ju kõik nii, nagu harilikult. Tõsi, kirikutäis maskides leinajaid mõjus veidike kummituslikult, samas oli õhkkond südamlik ja hingestatud.

Et Petka oli mees, kes klaasi põhja ei sülitanud, (et mitte öelda, et tema juures toimusid tihtilugu säärased koosviibimised, mis läksid sageli minu normaalsuse jaoks kaugelt üle  piiri), olin aastaid sealseid üritusi vältinud. Seoses sellega, et mõni aasta tagasi hakati Naissaarel Jumalateenistusi pidama ka külmal perioodil, pidin aga oma taluvuse piiris põhimõttelise järeleandmise tegema. Ma isegi tean, millal murdepunkt saabus- see oli ühel Kolmekuningapäeva teenistusel. Olin külmast täiesti kange. Tundus, et järgmisel hetkel lihtsalt jäätun. Ja vaat sel hetkel suutsin mõelda vaid Peedo sooja toa peale, mis tundus otsekui tõotatud maa. Võetagu seal viina, samakat või mida tahes, mõtlesin, mina jään vähemalt ellu. Sellest päevast alates võib öelda, et kohanesin olukorraga.

Aga alkoholiga seotud kummaline sündmusteahel hargnes ka Petka matusepäeval. Peielaud oli kaetud õue. Saadaval oli rikkalikult suupisteid ja kolme sorti kuumasid jooke, sealhulgas hõõgvein. Sammusin minagi sirge seljaga peielaua poole. Ja järsku...

Meil olid suvel kirikuaias kanad. Nad olid renditud "linnalaagrisse" ja tõid koguduse liikmeile palju rõõmu. Talve tulles viidi kanad ühes nende puurist majaga päris elukohta tagasi. Kohal, kus see majakene aga suvel ühte nurkapidi seisis, haigutas nüüd madal, kuid järsu servaga auk.

Ühesõnaga, sammusin peielaua poole ja mu saapa konts takerdus ühtäkki millegi taha. Aimate? Kana-aediku auk! Olin hirmsa hooga maha prantsatamas, aga imekombel jäin siiski püsti. Takistuse kõrvaldamisest tekkinud ineŕtsi tõttu pääsesin hoopis tohutu hooga liikuma! Ilmselt nägin selle murdosa sekundi vältel välja nagu Tommy ja Jerry multikas, kus kassi jalad enne jooksma hakkamist kohapeal nn õhuringe teevad. Minu jalad ringitasid aga sellesama inertsi ajel tekkinud megakiirusel peielaua poole, kuni kukkusin või tormasin või lendasin vastu oma armsat kogudusekaaslast, kes asus parasjagu nautima oma punast auravat kruusitäit hõõgveini. Lonksu asemel, mis kõigi eelduste kohaselt pidi kombekalt jooja suhu sattuma, moodustus tassis hiidlaine, mis rullus ühtlase lainena üle minu uue valge mantli. 

Ostsin selle mantli oktoobri lõpus. Minu meelest on see hiigla-šikk riietusese, mis mind ainult kaunistab. Kuni ma ei olnud veel hõõgveini tegelikust laastamistööst teadlik- ma ei näinud, et enamus sellest toredast soojast joogist lendas mulle selga- arvasin end olevat õnnelikult pääsenud. Kohalerutanud inimmass nägi aga muud. Nad ei olnud jagamisega kitsid. Ja siis nägin isegi...

Muidugi oli see juhus, et just sel koosviibimisel alkoholidušši osaliseks sain. Tekkinud ahastustunne sarnaneb suuresti minu reaktsioonile seoses üldise alkoholi tarbimisega. Ülekantud tähenduses võis see äpardus olla muidugi hoopis üks sõbralik müks. Kellelt? No ma ei hakka spekuleerima... Teistele meeldis mõelda, et seda tegi kadunuke isiklikult. Igal juhul võis see olla märguanne: võta vabalt!

Mu mantel oli rikutud. Ma ei suutnud väga chilli nägu teha. Toppisin selle känkrasse auto tagaistmele. Olin tujutu ja närvis. R., kelle hõõgvein üle minu lendas, oli aga hoopis optimistlikumalt meelestatud ja ei jätnud seda asja sugugi nii. Ta käskis mul mantli autost tagasi tuua, et saaksime päästa, mis päästa annab. Et kaotada polnud midagi, võtsingi viimaks hea inimese nõu kuulda, alumine huul reetlikult tõmblemas. Laotasime mantli kiriku köögi töö-tasapinnale. Sobrasime veidi kraanikausi all olevas kapis. Leidsime tuubi sapiseepi, mille sisekorgil oli väike ümmargune harjake. Kaotada pole midagi, raiusin veelkord mõttes. Seesolev silt lubas ainult keemilist puhastust.

Sapiseep kõrvaldab punase veidi plekid. Jätke see meelde!

Mu silmad läksid juba esimeste nühitud sentimeetrite peale suureks. Plekid kadusid täielikult! Varrukatelt, hõlmadelt... Üleni punane selg nõudis küll veidi aega, aga sai samuti veatult puhtaks. Uskumatu!

Mulle meeldis kirikus kella lööv korralik Petka kordades rohkem, kui see suviti oma õuel lällav. Ka veinipritsmeteta mantel on mantli parem variant, kuigi mõned viskasid nalja, et see on sedaviisi "niivõrd originaalne". Ilmselt tuleb siis selliste tõdemusteni jõudmiseks vahel ka teine pool ära näha. Ja suutagi võtta vabalt... 

Samas- äkki mul lihtsalt vedas ja selle üle ei peakski filosofeerima?




reede, 11. detsember 2020

Kokkuvõte 4



 Ah, ilu...

Ilu tõstab mu õnnepügala kohe mitu kraadi ülespoole. Ja mitte ainult sel aastal! Vajan ilu kui ōhku.

Ilu on orelivilede korrapäraselt kasvavas-kahanevas reas, mis peegeldavad läbi aknaklaasi loojuvat päikest.

Ilu on kirikuõpetaja mõtiskluses, kelle südamesse minevad sõnad oleksid lausutud otsekui ainult mulle, just õigel ajahetkel ja otsekui eelnevalt lahtiräägitud hingevalu raviks.

Ilu on vitraažaknas, läbi mille peegeldub kunstniku hing, mis põimunud sellel kujutletud piiblilooga.

Ilu on naljatlevas päikesevalguses, mis joonistab päris-võlvakende kõrvale nende sama suured kollakad koopiad. 

Ilu on muusikapalas, mida olen sadu kordi mänginud, kuid mis järsku ühes esituses toob ihule külmavärinad.

Ilu on andeka muusiku vokaalis või poognatõmbes või sillerdavas õhuvoos ja aukartuse-tundes, et just mina võin temaga koos musitseerida. 

Ilu on inimeste elulugudes ja usalduses avada mulle oma hing- ka siis kui tahaksin nutta, et kui palju on seal valu, aga kui tublid nad sellest hoolimata on!

Ilu on Helise armastavas näos ja rahulikus olemises, kui ta toimetab otsekui hea haldjas oma väikeste poegadega. Või kui me istume köögilaua ääres, auravad teetassid ees. 

Ilu on Loviisa armsas hääletoonis ja ettesirutatud kätes, kui ta õhtul voodist “veel üks kalli!” nurub. 

Ilu on Lisanni asjalikes suurtes silmades, kui ta mulle oma põnevast unenäost pajatab. 

Ilu on Karl Johannis, kui ta hetkeks oma rahmeldava teismelise oleku unustab, mulle müraki! sülle prantsatab ja mulle rutaka põsemusi kingib.

Ilu on Otto näoilmes ja tema vapustas kaheaastase jutuvadas kui me koos rongiaknast välja kiikame.

Ilu on Rubeni silmades ja tema väljendusrikkas suujoones just hetk enne nutmahakkamist.

Ilu on muusikas.

Ilu on pikas fraasis, mis lõpuks veatult õnnestus. 

Ilu on andeka inimese seatud sõnades.

Ilu on kaunis ja sügavamõttelises luules.

Ilu on pooleldi jääkaane all olevas lombis.

Ilu on heade inimeste suurtes tegudes.

Ilu on kuumas suudluses. 

Ilu on augustikuises tähistaevas.

Ilu on peegelsiledas meres.

Ilu on pilvedes, millest kumab läbi punakas päike. 

Ilu on tammes, mis Muhus keset põldu ja tammes, mis mu magamistoa akna all. 

Ilu on õitsevas ohakas.

Ilu on naerus, mida naerame koos sõpradega, lausa hingetuks...

Ilu on punastes geellakitud küüntes.

Ilu on imeilusates kõpskingades.

Isegi hingevalu võib olla ilus, kui seda on vähesel määral. 

Ilu on meis kõigis. Kui palju me seda igapäevaselt näeme? Kui palju lubame enesel seisatada ja märgata, kui õnnelikud me oleme? 

Mine nüüd peegli ette ja vaata, kui ilusad silmad sul on!

pühapäev, 6. detsember 2020

Kokkuvõte 3

 Tähendusrikkad vestlused. 

Sel aastal on neid olnud üksjagu. Ma ei saa öelda, et kõik tähendusrikkad vestlused mu õnnenivood kergitaksid, tähendusrikkus ei pruugi nimelt alati kanda ilmtingimata üdini positiivset sõnumit. Vestlus koosneb ju suurelt jaolt kahe inimese info- ja energiavahetusest, sisaldades lisaks verbaalsele eneseväljendusele ka hulganisti mitteverbaalseid nüansse. Nii võib vestlusest tulenev "laiendatud vaatenurk" vestlevaile osapooltele kas sobida või kaugeks jääda. Ometigi võib pidada tähendusrikkaks kõike, mis hiljem sügavamalt järele mõtlema paneb. Isegi siis, kui mõni inimene satub me ellu ajutiselt, otsekui riivamisi, võib tema vaimsus või eluvaade jääda kauaks meelde ning anda üha uut ja uut mõtteainet.

Kõige tähendusrikkamad vestlused olen maha pidanud siiski oma kõige lähedasematega- pereringis või sõpruskonnas. Kas pole huvitav, et iga inimesega kerkib esile erinev nüanss. Ei, ma ei mõtle seda, et osadega ei saa teatud teemadel üldse vestelda. Pigem pean silmas loomuomast jäikust või paindlikkust, vastuvõtlikkust, teemas püsimise oskust, argumentatasiooni- kõike seda, mis teeb meist kordumatud inimesed. 

Mul on väga erinevad sõbrad. Mõni neist kingib mulle aeg-ajalt muuhulgas tähendusrikkaid vestlusi. Õigupoolest ma lausa vajan vahel mõningast "inventuuri". Mu sõnum on aga siinkohal see, et ma tean, mis teeb nad minu jaoks turvaliseks- see on just see saladuslik isikupära, mida pole sõnadesse võimalik panna! Teadmine, et vestlusega kaasneb nauding ja rahulolu, et vestlus on emotsionaalselt ja intellektuaalselt võrdsel tasemel, et saab naerda ja et saab midagi jälle paika panna.

Inimeste kordumatust meeles hoides on lihtsam anda tähendus ka neile vestlustele, mis küll soovitud rahulolutunnet ei andnud, kuid mingil määral märgilisteks siiski said. Näiteks vestlused vastas-sugupoolega. Tooksin esile kahte, mis mõlemad lõppkokkuvõttes valmistasid pettumuse, kuid algusjärgus pakkusid siiski ka mõningast "mängu ilu". 

Üks neist kerkis esile suve algul mitme nädala jooksul, kätkedes endas sügavat dilemmat, kumb oleks õigem, kas vaidlemist vajavad asjad ruttu sirgeks vaielda või esimese vaidlemist vajava teema korral jäädavalt põgeneda. Olin sest intellektuaalsest "tolmu üleskeerutamisest" nii väsinud, et ütlesingi viimaks meelega "vale lause", vaadates pika pilguga põgenejale järele. Ta ei tea siiani, et piltlikult öeldes lavastasin end süüdi. Vaid üks lausumata lause- ja kõik läinuks teisiti.  Aga mina olin end eelnevalt juba liialt palju alla surunud. Kommunikatsioon, mille vajalikkust kõikides jutuajamistes rõhutasime, ei pääsenud tegelikult kordagi võidule. 

Teine vestlus vältas küll lühemat aega, kogudes enesele sisu kõigest ühe näruse nädala jooksul, kui oli see-eest valla pääsedes seda põletavam. Teemaks meeldimine, armumine ja armastus. Selles vestluses rääkis vastaspool end kahetsusväärselt sirgjooneliselt iseenese püstitatud lõksu ja sel korral olin mina see, kes põgenes. Ükski endast lugupidav daam ei saa leppida sõnade ja tegude vastukäivuse ja vähese emotsionaalse intelligentsiga, millest andsid tunnistust nn "proovilepanekud" ja teised manipulatiivsed võtted, mis olid härra seljakotti sattunud minevikust. Ma ei saa öelda, et meie vahel ei olnud "mängu ilu". Esialgu vägagi. Kahjuks tahtis see vägisi "mängu valuks" ära väänduda. Mõtteainet jagub siiani. 

Olgugi, et kaks ülalmainitud vestlust valmistasid mulle lõppkokkuvõttes pettumuse, pean neid siiski tähendusrikkaiks. Need õpetasid ka mind. Just need vestlused tõid mulle teadmise, et eneseväärtustamine ei pea olema enda väärtuse jõuline esiletoomine. Seda kas märgatakse või mitte. Kui tekkinud kontakt on teise jaoks väärtuslik, ei soovi ta seda kaotada, ei kasuta sobimatuid võtteid, ei jäta teisega arvestamata. Enesekesksed inimesed aga ei märka enda kõrval kedagi. Nad ei tunne teise poole soojust, ega anna seda ka vastu. Nad on hõivatud valvelolekuga, et headuse taga võib olla mingi lõks. Ja vaat seda ei saa muuta. Need dialoogid ei vii kuhugi ja tuleb otsemaid lõpetada. 

Teate, millised vestlused mulle kohe üldse ei istu? Üldiselt ei nimeta ma end feministiks, aga mind teevad vihaseks, kurvaks või nõutuks vestlused inimestega, kes mind minu naiseks olemise tõttu ära kuulata ei läbe, mu juttu sisse sõidavad või me vestluse ühepoolse monoloogiga lämmatavad. Ka selliseid tuleb vahel ette. Mulle tohutult meeldivad targad mehed. Aga mitte ainult. Kui tarkusega ei kaasne mingis osas alandlikkust, lugupidamist, austust ja avatud olekut, ei ole vast kellelgi erilist tahtmist kehastuda seaks, kelle ette pärleid visatakse... 

Vaat nii on nende tähendusrikaste vestlustega. Närvekõditavate ja tavaliselt tohutult inspireerivatega...




laupäev, 5. detsember 2020

Kokkuvõte 2

Järgmine oluline punkt, mille enda jaoks kirja panin, on rahuseisund.

Rahuseisund on õnnetundeks lausa hädavajalik. Et lõppev aasta oli rahuseisundi kogemiseks mitmel põhjusel äärmiselt ebasoodne, tundsin end selle järele lausa janunevat. Koroona ajal, mil olime lastega päevade viisi ninapidi koos, ei olnud iseendasse süvenemiseks, oma mõtete kuulamiseks ja seeläbi rahuseisundi saavutamiseks üldse mahti. Jah, mäletan üksikuid hetki kamina ees, tugitoolis, saunalaval või aias, kuid praegu tunduvad need mulle pigem kui varastatud hetked, ajatilgad, mida võidi igal järgneval sekundil minu aegruumi sisenedes pihuks ja põrmuks muuta, mistõttu tundsin juba neisse sisenedes pisukest süütunnet ja ärevust, mis muutis tekkiva rahuseisundi juba eos peaaegu rahuseisundiks ja tekitas veelgi suurema igatsuse päris rahuseisundi järele. 

Süütunne, selgitan, on seotud sellega, et ma tean, et mul tuleks alati oma kolme teismelise jaoks olemas olla, kui nad mind vajavad, aga vahel, kui mind valdab toosama rahu-igatsuse tunne, on just reaalne kohalolek kõige raskem. Ma ei poolda lahutuse korral laste jagamise osas kahe kodu varianti, aga juhul, kui üks vanem panustab oma aega juba pelgalt isikuomaduste tõttu kordades vähem, kui oleks vajalik vanema-lapse väärtusliku suhte kujunemiseks ja alalhoidmiseks, tuleks teisel vanemal oma mõningane päris oma aeg siiski välja võidelda. Paraku ei ole ma seda siiani ära õppinud. Löön käega ja mõtlen, et mu niiväga oodatud lapsed on ju lapsed vaid korra. 

Muide, vahel olen tundnud rahuseisundit ka koos lastega. See juhtub kõige sagedamini hommikuti kooli sõites. On veel veidi hämar, aga algava päeva valguskuma lubab end juba aimata. Liiklus on tipptunnile omaselt närviline. Autost on moodustunud justkui meie oma tilluke vaikne ruum, kus saame segamatult mõtiskleda oma hommikusi mõtteid, lubamata ligi väljastpoolt tulevaid ärevaid mõjutusi. Tunnen noil hommikuil, et me ühine sõit võiks kesta veel ja veel...

Imeline rahuseisund võib vabalt tekkida kahe teineteisele tähendusrikka inimese vahel. Näiteks usalduslikus ja lähedases paarisuhtes. Kui hea on armsa inimesega lihtsalt kõndida ja vaikida! Leida üles teise soe pihk ja enda sõrmed selle ümber põimida. Või siis seisatada ja kallistada, kohe kaua-kaua. Või lebada teineteise kõrval voodil ja lihtsalt kuulata, kuis sekundeist moodustavad minutid. Kuidas südamed löövad. Kuidas soontes voolab armastus...

Ja lõpuks palve. Vaikuses. Iseendas. Palve, mis ühendab tänu ja igatsuse. Palve, mis lendab, kui puurist väljalastud lind taevalaotuse poole. Palve, peale mida tunned, et süda on kerge. Et seda on kuuldud.

Jah, see igatsetud rahuseisund...

(järgneb)




 

reede, 27. november 2020

Kokkuvõte 1

 Veel veidi üle kuu on jäänud seda kummalist 2020. aastat, mis pakkus hoopis teist reaalsust, kui see, millega tavapäraselt harjunud olime. Kui tavaliselt hakkan tegema lõppeva aasta kokkuvõtet alles detsembri teises pooles, siis sel aastal tundsin endas seda soovi juba praegu, novembri viimastel päevadel.

Palusin täna ühel oma kliendil järjestada tema laiemal õnnetunde skaalal asetsevad tegevused või seisundid või lihtsalt maailma asjad, alustades hetkel kõige olulisemast. Sel ajal, kui ta mõtles, kirjutasin üles ka endale pähekaranud märksõnad, küll üsna juhuslikus järjekorras, aga üsna kindla käega. Püüan neid alljärgnevalt veidi analüüsida.

Teekond. Sel aastal, mil kuhugi kaugemale reisida ei saanud, muutus teekonna tähendus minu jaoks iseäranis oluliseks. Ma ei tea, kas see oleks laiemal õnnetunde skaalal lausa esimesel kohal, üks tähtsamatest aga kindlasti. Teeleminek, olgu siis matkama, väljasõidule, maale või mujale, sai sel aastal erilise rõhuasetuse. Hakkasin esmakordselt teadlikult tajuma ja nautima teelemineku-eelset ootusärevust, mida seni olin teadvustanud vaid pikemate välisreiside eel. Äraminek omandas otsekui rituaalse tähenduse, seda just meelelise valmisoleku võtmes. Esimest korda ilmnes see kummaline tunne enne kevadist eriolukorda, kui sõitsin Iisraeli asemel Hiiumaale. Äkki võib lausa nii öelda, et alates sellest ajast õppisin eriliselt avatud meelega minema ja olema ning kõik minu teekonnad muutusid seetõttu otsekui palverännakuiks? Tundsin pühalikku tänulikkust Hiiumaal, Muhus, Saaremaal, Ruhnus (seal küll mööndustega), kahel korral Lõuna-Eestis, veelkord Hiiumaal, Tartus, Rakveres, Kadrinas, Pärnus ja Haapsalus. Lindude kisa Orjaku loodusrajal Hiiumaal, võimas "lahtilaskmise riitus" minu väepaiga, Üügu panga lähistel, kõnelus nunnaga Saaremaal, inimtühi Limo rand Ruhnus, idülliline Rõuge mäeküngaste ja järvesilmadega, unustamatu vaatepilt Urvaste kirikule, Paistu pühakoja rohtukasvanud ümbrus, tähistaeva vaatlemine öisel Sääre tirbil, mälestuskildude korjamine Emajõe ääres, tammik ja sahisevad lehed Rakveres, pitsitustunne ühes armastusega vanaema kunagise aia ja lagunenud kirikumõisa maja juures, igavikulised mõtted Pärnu pikal muulil ja üks romantiline sügispäev Haapsalus- kõik need rännakud ja neil rännakuil kogetud aistingud on ülimalt tähtsad, aitamaks mul teadvustada õnnetunnet, mida pakub üks avatud südamega läbielatud teekond.

Ka mu isiklik elu on praegu otsekui rännak. Ma tõesti ei tea, kas ja millal kogen päralejõudmist. Hetkel õpin end tormamast tagasi hoidma. Mul on nimelt tohutult võhma, olen väga intensiivne ja minuga on ilmselt raske sammu pidada. Kui pean pidevalt üle õla tagasi vaatama või kellegi järeleootamiseks lausa seisatama, muutun kärsituks. Käesolev aasta on mu teele saatnud paar pidur-põhjas inimest, keda mõne teelõigu jooksul olen endale omaselt hambad ristis järele lohistada püüdnud. Saage aru, olen ju aastaid olnud ainuvastutaja, see, kelle sõna loeb. Niisiis ei heiduta mind eriliselt ka vastupanu. Õnneks jätkus mul viimaks oidu taipamaks, et täiskasvanu pidurdusjäljed tekitavad siiski vaid pikki poriseid roopaid, ei enamat. Teelahkmed ei olegi selles valguses väga hirmsad. 

Mu enda kõige sügavam teekond sel aastal on olnud läbi inimsuhete enese tegeliku väärtustamise suunas. Olen imestades tõdenud, mismoodi ma ikka veel püüan esmalt kohanduda. Ka täiesti vastuvõetamatuga! Seejärel ilustada. Kuidas mu enese soovid ja vajadused jäävad otsekui kurgulakke kinni, kui neid otse ja konstruktiivsel viisil pean kuuldavale tooma. Kuidas ma jätangi olulise ütlemata ja kui neid ütlemata sõnu saab liiga palju, kuidas ma need siis valimatult välja paiskan... ja minema torman. Ja kuidas mul siis pärast kahju on ja ma kahtlen, kas tegin ikka õigesti... 

Vaat see on minu teekond. Nüüd olen siiski enese väärtustamises juba palju parem. Viimati ütlesin lausa kõik välja. Jah, enda jaoks tsipake liiga hilja, aga ütlesin. Edasi saab ainult paremaks minna...

(järgneb)

esmaspäev, 23. november 2020

Keeruline aeg

Taaskord keeruline aeg. 

Lapsed on alates eelmisest neljapäevast distantsõppel, kuna poisteklassis on tänase seisuga kaks, tüdrukute omas üks koroonaviirusesse nakatunu. Enamus kummagi klassi lastest peab nüüd kümme päeva veetma isolatsioonis ja tegema kooli tagasi pääsemiseks koroonatesti. Meid aga päästis säärane pime juhus, et viimati olid haigestunud lapsed koolis just sel päeval, mil meie omad puudusid. Ja enne seda juhtus olema nädalavahetus. Nii et meid terviseamet lähikontaktseteks ei loe, minu lapsed võivad seega ka väljaspool kodu ringi liikuda. Isolatsioonis olijatega ei tohi nad muidugi kokku puutuda. 

Mul on selle “teise lainega” kahetised tunded. Sel korral on ring hästi koomale tõmbunud- mul on peale laste klassikaaslaste teisigi tuttavaid, kes hiljuti on haigestunud või haiguse läbi põdenud. Enamikul on läinud suhteliselt kergelt. Sellest hoolimata ei soovi ma seda muidugi enesele külge saada. Aga ma ei ole ka liiga suur paanitseja. Üritan asja vaadelda selge ja ratsionaalse pilguga, hinnates ohtu pigem nõrgematest lähtuvalt. 

Asi, millega ma hästi hakkama ei saa, on aga hoopis midagi muud, kui hirm. Minu jaoks tähendab alanud aeg muuhulgas koka-koristaja-õpetaja lisaerialal töölehakkamist. Olen seetõttu üsnagi häiritud. 

Tahaksin seda pimedat aega nautida kamina ees salli sisse keeratuna, teetass kõrval, raamat käes. Või oma voodil lebades, jälgides tamme okstel järjest raskemaks muutuvaid ja lõpuks allapotsatavaid piisku. Või loksudes pikalt tulikuumas vannis. Või mängides klaveril tundide kaupa romantilist muusikat. Või jalutades pikalt rõskesse novembrisse, raagus puude ja pruunide poolkõdunenud känkratena maaslebavate lehehunnikute juurde. 

Nüüd aga on jälle nii. Taas tuleb kohaneda, harjuda, laste tuju ülal hoida, nagu muuseas kõigega hakkama saada ja mitte vinguda.

Kas teile tundub, et ma praegu natuke vingusin?

reede, 13. november 2020

Revolutsiooniline

https://www.youtube.com/watch?v=c3aJoi3j6ok 

Tegin Chopini Revolutsioonilise etüüdiga ühe oma elu kannapöörde. See juhtus 1991.aasta kevadel ja sellest ajast on see teos minu jaoks oluline. 

Paar päeva tagasi võtsin Revolutsioonilise üle pika aja taaskord oma klaverirepertuaari. Mul on nimelt juba mõnda aega komme igal õhtul veidike klaverit harjutada. Kui lapsed magavad, teen seda allavajutatud keskmise pedaaliga, mis summutab klaveri heli piano pianissimoks. Muul ajan lammutan mõnuga! Schuberti Ekspromptist ühe mu lemmikloona oli juba ühes suvises postituses juttu, Chopini Valss cis moll on mul samuti varasemast peaaegu omandatud ja vajab vaid viimset lihvi. Nüüd siis etüüd...

Revolutsiooniline etüüd asetab põhiraskuse mängija vasakule käele. Pikad üles-alla kulgevad passaažid muudavad teose rahutuks ja tormlevaks. Parema käe meloodia rütmilised figuratsioonid lisavad ühtaegu ilu ja traagikat. Dominant septakord, mis muudes teostes kõlab suhteliselt ilmsüütult, et mitte öelda igavaltki, omandab siin tõeliselt revolutsioonilise maigu. Ega ta siin naljalt ära ei lahene.

Mu meel rahuneb, kui muusika on rahutu. Kõik mu sisemine ärevus poeb otsekui neisse otsivaisse meloodiakäikudesse sisse ja tormleb seal kaasa, päästes mind oma tunnete teistmoodi väljendamisest. Olen tihti liiga intensiivne, liiga kärsitu, liiga järsk. Läbi kaunite kunstide kõlab ehedus talutavamalt. 

Nii ma siis mängin. Naudin helide ilu ja traagikat, lihvin tehniliselt keerukamaid kohti. Püüan saada päev-päevalt  paremaks ja paremaks. Kui kõigest küllalt saab, on ka meel tavaliselt rahunenud. Siis kummardan nähtamatule publikule, saadan teise dimensiooni õhusuudluse ja vajun rahulikku unne.

Revolutsioon on taas möödunud inimohvriteta...

kolmapäev, 4. november 2020

neljapäev, 29. oktoober 2020

Muulil


 

Mulle tohutult meeldivad kaugele merre ulatuvad poolsaared, maaribad, kaljud või muulid. Kui vähegi võimalik, turnin neid mööda kaugeima võimaliku punktini, sinna, kus viimase kivimüraka sädelev selg laine laine järel üle uhutakse ja edasi terendab vaid mäslev meri ühes taamal taevaga ühineva silmapiiriga. Mulle meeldib olla lõputu avaruse tunnistajaks, lõõtsuda tormituulte meelevallas, tajuda looduse ürget jõudu ja ometi tunda end turvaliselt- sest silmapiir on ju vaid inimlik mõõde ja vastaskallas tajumise küsimus...

Sel korral hüplesin Pärnu muuli toredatel kividel. Mul oli seljas sellisele tegevusele hoopiski mittevastav rõivastus- hele villane jakk, kaamelikarva püksid ja kerge kontsaga saapad. Olin ju tulnud hoopiski konverentsile, kus pidasin muuhulgas ettekande. Mõte minna muulile kõndima oli küpsenud spa kõigutamatus rahus, merevaatega mõnusas toas. 

Pärnu muul on laotud suhteliselt ühetasastest kividest. Mõtlesin selle olevat otsekui inimese elutee. Ütleme, et keskmised, enam-vähem ühesuurused lameda seljaga kivid, millel on kõige hõlpsam hüpata, olen kogu oma teekonnaga mina ise, kõrvalasetsevad aga mu lähikondlased. Äärtel on koha sisse võtnud kaugemad, ajutisemad ja juhuslikumad tutvused. Elu (ehk raja) jooksul kivid muutuvad- lähedasemad vähem, kaugemad enam. Muuli lõpus jäävad äärmised kivid üha väiksemaks, kuni kaovad sootuks. 

Mõni kivi su "lähikondlastest" ehk kõrvalrajalt võib olla tahumatu, jättes sinu ja tema vahele prao, kraavi või lausa haigutava augu. Samas teine, sama tahumatu, naaldub su külge, otsekui hoolikalt paigutatud sobiv puzzletükk. Nagu eluski- mõnega sobid vaat et kõiges, teisega tekib aga vaid mõningaid kokkupuutupunkte.

Eks me ole kõik omamoodi tahumatud- nagu muulikivid. Oi, kuidas olen vahel hädas iseenda tahutuse, lihvituse ja perfektsuse tagaajamisega! Enamik inimesi tundub suutvat sellega märksa leplikumalt toime tulla. Minu siseheitlused haaravad ikka vahel ka kiviraiduri tööriistakasti järele!

Muide, ka "oma kindlal rajal" võib vahel varitseda mõni märg kivi, mis sunnib hüppama kõrvateele. Teate ju küll, mida tähendab, kui kivi on märg? See on otsene oht libastumiseks! Või veel hullem- pikali prantsatamiseks! Niisiis- kui muul tähendaks ainult üht rivi sirgelt laotud kive, ei oleks sedapuhku millelegi- ehk selle jutu kontekstis kellelegi toetuda. Mina vajan küll aeg-ajalt "hüppeid kõrvale". Ärge seda nüüd valesti mõistke! Vajan lihtsalt teistelt, kõrvalolevatelt kuivadelt kividelt, toetust. Küünarnukitunnet. 

Saapatallad, olles kokku puutunud märja, lainete poolt üleuhutud kiviga, vajavad kuivamiseks aega. Seni tuleb olla hüpetega tohutult ettevaatlik. Need on otsekui raskemad perioodid elus, mil tuleb teha kaalutletud otsuseid, võibolla hetkeks lausa peatuda. Kuni saapatallad kuivavad, ei teeks paha ka üle õla oma teekonnale tagasi vaadata. Mina vaatasin ja kujutage pilti- mu seljataga laius kogu oma värviilus sügisene vikerkaar. Küllap on me kõigi olevikus ja minevikus palju kaunist- unustame vaid tihtilugu vaadata ja märgata. Või on kogu aeg kiire... 

Kukkumine siiski tuli. Tean ka, miks. Ma ei märganud, et mu oma rada kadus ühel hetkel lihtsalt ära. Lamedate kivide asemel kõrgusid üksikud, ebakorrapäraselt laotud kõrged mürakad. Kaotasin pinna jalge alt just hetkel, mil otsustasin tagasi pöörduda. Mu jalg libises otsekui suusk kahe kivi vahele, külg ja vasak käsi prantsatasid neist ühe kivi konarlikule turjale. Päikseprillid aga pudenesid otse vette. Minu ilusa heleda jaki vasak käis kattus hetkega vetikate ja sopa kummalise kompotiga. Luud-kondid tundusid terved olevat. Ainult et... ma ei julgenud enam liikuda. 

Kas pole ka päriselus nii, et mõni kriis või prohmakas võtab meilt julguse edasi liikuda, see "oma tee" uuesti üles otsida? Vahel oleks vaja tunnetuse taastamiseks... võtta vaid saapad jalast! Seda ma tegingi. Imestasin, et kuidas ma varem nii lihtsa asja peale ei tulnud. Kivid ei olnud sel oktoobripäeval sugugi külmemad, kui suvel. Jalatallad tunnetasid eksimatult iga konarust neis, iga väiksematki ebatasasust. Ka märg kivi andis taldadega kokkupuutel silmapilkse hoiatuse. Pealegi, paljajalu polnudki niiväga libe. Kekslesin kergelt nagu hirv. Minu teekond tagasi kaldale kestis minekust poole vähem ja oli poole teadlikum ja kindlam. 

Kes üldse ütles, et ma tingimata pean jõudma muuli lõppu? Mänglevad lained ja silmapiir paistsid ju veidi kaugemaltki ilusti kätte! Ka elus seatavad eesmärgid peaksid olema ikka hõlpsasti täidetavad. Pisut pingutust on igati okei. Liiga kõrged nõudmised võivad aga vaid sandistada.

Paljajalu kivilt kivile hüppamine oli minu teraapia. Minu sügav tunnetus teekonnast. Lihtsate tõdede kordamine, eksimuste andestamine, tahumatuse tunnistamine, suurepärane punkti- ehk hetkes kohalolu massaaž. 

Ja lisaks naiseliku väega taastäitumise ilus hetk. 


teisipäev, 20. oktoober 2020

Kaitse


Ah et ma olen kuidagi kaitses?
Et minuni polegi lihtne jõuda?
Jaa, see võib olla tõsi.

Vaadake, kui ollakse minuvanune
nelja lapse ema, 
kes peab ühtviisi hästi toime tulema
laste üleskasvatamisega
sel viisil, et säiliks usaldus ja mõistmine

töödega, mis on 
üsna erinevates valdkondades,
kuigi, jah, täiendavad teineteist

linna majapidamisega
mis vajab pidevat korrastamist,
sest meie seas on tolmuallergikuid,
näiteks nagu ma ise

ja maa majapidamisega
mis ootab veelgi suuremat panustamist
aga mis toimib muidugi ka vanaviisi,
kui ei ole just ülemäära kriitiline,

siis mida ma peaksin ütlema
inimesele,
kes heidab esimesi pilke minu maailma
tutvub selle eri tahkudega, 
küsib lugeda mu mõtteid 
ja asetab need seejärel riiulile tagasi, 
mõistagi mitte harjumuspärasesse kohta

ja kes võib ühe käeliigutusega
kõik päris pahupidi pöörata,
kõik täna toimiva
hoopis teistsuguseks muuta,
milliseks, ei julge mõeldagi 

siis pigem karta kui kahetseda
pigem olla veidike kaitses
või noh, ütleme siis tajutavalt kaitses

jah, tõsi, võib ju selguda
et teistpidi pööratud maailm 
ei olegi ohtlik
on hoopis tulvil armastust

kuid kes julgeks sellekohast tõestust 
või kinnitust
või tont teab mida
üldse kuidagi välja kutsuma hakata
minuvanuselt
minu sissetallatud radadega riskides

vanal viisil säilib vähemalt võimalus,
et mitte keegi ei saa haiget.

Mina igatahes mitte.

kolmapäev, 14. oktoober 2020

Rongisõit


 Kuna Otto koduaknast paistavad põllu tagant möödavuravad rongid hästi kätte, tegi ta nende välise vormiga tutvust juba õige pisikesena. Esimese reaalse rongisõidutegi aga Otto koos minuga selle aasta jaanuaris, Sauelt Laagrisse ja tagasi. Peale seda tähelepanuväärset ja pikka kõneainet pakkunud sündmust sai rong tema keeli ka uue nime- Mannelagarongipeal, mis muundus mõne aja pärast veidi teise rõhuasetusega sõnaks MannelaKaRongipeal. Niisiis, kui porgandikarva rööpamõõtjad edaspidi mööda tuhisesid, hüüdis Otto alati umbes nii: "Vaata, MannelaKaRongipeal sõidab!" Jube pikk sõna, kas pole?

Täna toimus aga rongisõit vol.2. Õigemini lausa rongipäev, sest ka kõik rongisõidule järgnev oli kaudselt rongidega seotud. Teadsin juba ette, et sellest tuleb üks imetlusväärne päev, sest Otto on üliemotsionaalne poiss, kes ei hoia oma tundeid mitte vaka all. Ja mul oli suur rõõm ja au seda kõike temaga kogeda.

Sõit Sauelt Balti jaama on tunduvalt pikem, kui me esimene paari peatusega sõiduke. Otto lobises kogu sõidu vältel kõigest, mis rongiaknast mööda libises. Enamaltjaolt tabas ta pilk muidugi erinevaid sõidukeid- autosid, traktoreid, teerulle, busse ja palju muud, mille olemasolu üle ma tavapäevil eriti ei juurdle. Täna aga olin Ottoga ja pühendasin talle ja sõidukeile kogu oma tähelepanu. Meie kõrvalpingis istus üks suurem poiss koos oma emaga. Vahel sai ka tema mõne Otto repliigi osaliseks. Igas peatuses kontrollis poisike ka seda, et kas ehk ei peaks me juba "alla" (ehk välja) minema. 

Aga meie läksime Balti jaama, sest me järgmine sihtpunkt oli Nukuteater ning etendus "Tsuhh-tsuhh-tsuhh". Loomulikult rääkis seesuguse pealkirjaga tükk ei muust kui... rongidest! Ottole oli see esimene Nukuteatri külastus. Ta ei teadnud üldse sõna "teater" tähendust. Seetõttu ei taibanud ta esiotsa ka seda, miks teda koos teiste lastega toolidele istuma suruti, kuigi nende mäng võinuks sealsamas otsemaid käima minna. Suurema nurina vältimiseks lubasin Ottol ühe teise poisiga etenduse alguse ootuses veidike lava juures hüpata. Täpselt samal ajal, kui tuled kustusid, tekkis Ottol väljakannatamatu pissihäda ja kui me uuesti saali jõudsime, oli tükk juba rõõmsasti käima läinud. 

Enam ei küsinud Ottoke kordagi, miks me istuma peame. Laval toimuv haaras ta üleni endasse! Minu meelest on lihtsalt vapustav, kui vahetult oskavad lapsed oma vaimustust, põnevilolekut, muul viisil kaasaelamist väljendada. Seal ei ole mingit häbitunnet- kui on naljakas, tuleb laginal naerda, kui on põnev, tuleb kohe häälekalt hinge kinni pidada, kui olukord järsult muutub, pole palju ka hüüatada või kiljatada. Võib plaksutada, niheleda, kõrvalistujatega oma teadmisi jagada. Kõik inimlik on lubatud! Täiskasvanutena surume ju ka kõige naljakamat tükki vaadates oma väljapurskuda tahtvaid kõõksatusi iga hinna eest vaiksemaks ja soliidsemaks. Mõni, kes oma naeru liiga röögatult valla laseb, võib koguni häirima hakata. Tundub nagu natuke napakas... 

Etenduse lõppedes said lapsed loomanukkudele pai teha. Otto kasutas seda võimalust esimeste seas ära ja haaras loomakesed lausa karu-kallisse. Täiskasvanud pidid jääma näitlejaist veidi kaugemale- ikkagi koroonaaeg. Noh, sain vähemalt ohtralt pilte teha.

Aga sellega ma rongi-üritus ei piirdunud. Edasi seadsime sammud rootsi kiriku mängutuppa. Ja loomulikult valis Otto ka sealseks mängimiseks välja... rongi! Rootsi kiriku mängutuba on väikeste laste imemaa. Tean seda juba kolmikute väikelapseajast ja sellest on ka selle blogi algusaastatel juttu. Otto mängis ja mängis. Jah, muidugi lisandusid varsti mängu ka lennukid, nukuvankrid ja lego-klotsid. Aga rongid olid ikkagi tähtsaimad. Mitu korda ütlesin Ottole, et äkki hakkaksime nüüd uuesti päris-rongile minema- ta ei kuulnudki mind! Jäime kahest esialgu planeeritud rongist maha. Kolmandale siiski jõudsime.

Tagasiteel istus Otto oma kohal minu vastas. Õigemini põlvitas pingil, et ikka hästi aknast välja näeks. Kogu vagun kuulas ja naeratas tema lakkamatu jutuvada peale. Tahtsin Ottot veidi küünarnukist toetada, et juhul, kui rong pidurdab, ta ei kukuks, aga Otto vaatas mulle rangelt otsa ja ütles: "Esä!" See tähendab muidugi "ise". Noh, olin siis kaugemal hüppevalmis. Aga see tekst, mis poisikese huulilt kogu sõidu vältel pudenes, oli lihtsalt vapustav! Nii emotsionaalne ja vaimukas! Eks väsimus andis ka vunki juurde.

Selline oligi me tore rongipäev. Ja säärased koovad me elukangasse õigeid ja kauneid mälestuste värve.

laupäev, 10. oktoober 2020

Ahastushüüe II

 Mul lihtsalt oleks vaja kedagi toeks! Veidigi! 

Näiteks täna- olen mina taaskord üksipäini Muhus. Rohin ja lõikan maasikataimi, nagu homset ei oleks. Töö on igav, kuid see-eest aeglane. Tüdinen hullupööra ära. 

Luusin põnevama väljakutse ootuses mööda aeda. Mu pilk jääb pidama vanal pirnipuul maja otsas. See võtab valgust ja ajab tohutut sodi. Ja mis peamine- ei kanna ainsatki pirni. Mitte ühelgi aastal! Olen juba ammu tahtnud, et keegi selle maha saeks. 

Tõmban mõttes selga oma salajase raudse leedi rüü. Manan ette karmi töömehe näo. Toon kuuri alt sae. Soojenduseks lasen maha mõne peenema rao. Saag istub mu käes täitsa profilt. Nüüd saen maha ühe konkreetsema väljanägemisega vanema puu. Too kukub raginaga külili. 

Ja siis tõttan pirni purema. Too on tohutult jäme ja kõrge puu. Saag undab ja läheneb järk-järgult tüve keskpaigale. Aga just sel hetkel hakkab mu mõttemaailm jukerdama. Ta manab mulle ette, et puu võib mulle kaela sadada- kuigi ta kasvab viltuselt hoopis teises suunas. Järgmiseks tekib hirm, et äkki haarab ta kukkudes enesega ka poole mu maja katusest. Kuigi ka see pole väga tõenäoline. Hirmul on lihtsalt suured silmad. 

Ja nüüd ongi paanika platsis. Äkki ikka mina, õrn naisterahvas, ei peaks siin selle puuga mõõtu võtma? Uhh, oli mul vaja...  Lõpetan saagimise. Puu ei kõssagi kukkumisest. Piidlen teda umbusklikul pilgul. Olen kahevahel. Äkki ikka laseks veel, kuni kukub?

Näh, nüüd ei julge ma enam ka “naistetööd” teha ehk maasikaid rohida! Mõtle, kui ta ühtäkki raginaga mulle otsa vajub! Ikkagi peaaegu pool tüve läbi saetud. Suuremad oksad ulatuvad kindlasti maasikapeenra peale. 

Helis riidleb minuga fb Peretšäti grupis. Ta ütleb, et mulle tuleks kehtestada saarte keeld. Siis ei saaks ma siin niimoodi ihuüksi möllamas ja puid langetamas käia. Ta jutus on terake tõtt. Aga kelle pidanuks ma endaga kaasa paluma? Mõne “aspergeri”? Või suhte-foobiku? Või mõne juba enne pirnipuud äramurdunud mehe? Jah, palun, need on mu viimased "kohviku-menüü" palad, äravahetamiseni sarnased eelmistega... 😏 (Teraapia aeg on õnneks juba paigas.)

Salajane raudse leedi rüü koliseb reeturlikult ebakindlusega ühte takti. Otsustan koju sõita. 

Kuna töö maasikatega jäi pooleli, pean ka järgmisel nädalal Muhut külastama. Ehk tuleb vahepeal sügistorm ja lükkab selle puu ise pikali! Siis ei tea mina asjast midagi... ja aspergerid ja foobikud ja murtudmehed istugu oma kappides edasi!

(Võtsin puu maha 14.11. Lihtsalt sõitsin kohale, tõmbasin sae käima ja töö sai tehtud. Tubli olen.)

reede, 9. oktoober 2020

Teismeiga

 Minu trio hakkab vaikselt teismeikka jõudma. Üha enam valivad nad minuga ajaveetmise asemel sõbrad, üha rohkem läheb neile korda, mida üks või teine neist arvab, kuidas nad paistavad välismaailmale ja eelkõige muidugi vastassoole.

Minule esitab trio teismeikka jõudmine muidugi korraliku väljakutse. On ju teismeiga aeg, kus ühest küljest toimub noore inimese jõuline eristumine oma perekonnast, teisalt aga vajavad nad kõikides neis tohututes muutustes, mis toimub nende keha ja mõttemaailmaga, eriti usalduslikku ja tugevat suhet vanematega. Niisiis olen üksikvanemana topeltlöögi all. Olla korraga nii piire kehtestav kui mõistev- ja seda kõike veel korraga kolmele lapsele- ei ole maailma kõige kergem roll...

Täna lubasin Karl Johanni koos sõbra ja kahe tüdrukuga linna peale. Tean hästi, et tüdrukud on selles vanuses märksa arenenumad, kui poisid- eriti selles osas, mis puudutab suhteid ja esimesi märke seksuaalsusest. Minu miinuseks võimalike ohtude loendamisel on eelkõige mu tohutu ettekujutusvõime, pluss muidugi arvukad kliendilood. Viimaste kaudu tean näiteks poisikeste mõningasest ärkasutamise võimalusest (näiteks rahaliselt) või agiteerimisest keelatud tegevusteks (näiteks energiajookide tarbimine, aga ka veipimine, kui te üldse teate, mida see sõna tähendab). Oma plikaiga hästi mäletades tean ka seda, et tüdrukud oskavad end väga edukalt igasugu jamadest välja vingerdada, samal ajal, kui poistel on kalduvus vahele jääda. Sellest kõigest oleme pojaga rääkinud ja küllap räägime edaspidigi- minu rahustuseks. Täna oli ta igatahes õigeaegselt kodus, näljane kui hunt ja rääkis, et algul oli olnud normaalne, hiljem hakanud igav...

Karl Johannil on teismeea alguses avaldunud üks hiigla positiivne omadus- korraarmastus! Kui eelnevalt moodustus tema käikudest mööda maja pikk rida mahapoetatud asju, siis nüüd on temast saanud kõige valjuhäälsem õiendaja pisimagi tolmukübeme üle. Kuna koristamine ei ole just mu elu kõige suurem väljakutse, ei lase ma end ülemäära käsutada- kel janu, sel jalad! Ometi on näiteks kella poole kaheksa ajal hommikul mürisevat tolmuimejat kuulda päris paras üllatus. Üldjoontes on olukord muidugi positiivne, sest mul pole enam koristajat ega veel robot-tolmuimejat. Viimase ma ilmselt lähiajal siiski soetan. Ma ei kanna lihtsalt neid kommentaare à la “kas sa vahel koristad ka?”- kui ometi tuustin tolmuimejaga vähemalt ülepäeviti- enam pikalt välja😊!

Loviisa teismeiga on alanud mõningase ebakindlusega. Teda on vaja ühtlugu jõustada. Jah, sa näed hea välja. Ei, see punnike su ninal pole peale su enda mitte kellelegi näha. Jah, see pluus sobib sulle. Ei, see müts pole nõme. Jah, see on täiesti normaalne, et sa 11-aastaselt ei käi kohtamas. Ei, sa ei jää üksikuks.

Ostsin täna Loviisale klassiõhtuks heleroosa huuleläike, veidi sädeleva lauvärvi ja tagasihoidlikku värvi põsepuna. Need on kvaliteetsed tooted, mis pakiti ilusasse peegliga karpi. Loviisa on tüdruk, kes saab headest asjadest kohe aru ja oli väga liigutatud. Oma tagasihoidliku meigi tegi ta igaks juhuks siiski alles peale klassiõhtut...

Lisanni teismeiga ei morjenda. Tema ealisi iseärasusi on ka kõige vähem märgata. Lisann on tüdruk, kes julgeb peaaegu igas olukorras jääda häbenemata iseendaks, arvaku teised, mis tahes. Ka minuga suhtlemisel on ta üsna paindlik, vastandudes üliharva. Märkan teismeiga lähenevat vaid seetõttu, et sõprussidemed on muutunud aina olulisemaks. 

Lisann teeb meeleldi käsitööd. Loviisa samuti. Loviisa on ka kõva joonistaja. Koristamise-soolikat pole neil kummalgi. 

Täna õhtul olime Loviisaga kahekesi kodus. Rääkisime pikalt teismeliste probleemidest. Mind pühendati ka mõnda saladusse. Olin väga liigutatud. Mind usaldatakse. Ometi olen vahel väga põhimõttekindel ja vankumatu. Küllap nii ongi siis õige. Küllap ma saan ikkagi hakkama.



Kadrinas



 Loobu jõkke on Kadrina kohal tekitatud pais, et sealne rahvas saaks seal ujumas käia. Paisust on moodustunud väike järveke just sellesse paika, kus ma endale umbes kolmkümmend viis aastat tagasi jõemuda sees pudelipõhja jalga astusin. 

Nad otsisid mulle paaniliselt sõpru, et ma pisutki kauem Kadrinas oma suvepäevi suudaksin veeta. Vanaema majas elas küll üks H.-nimeline tüdruk, kellega ma vahel mängisin, aga tema sõber oli omakorda üks K., kes liiga sageli ei tahtnud mind kampa võtta, kuna olin ikkagi kaks aastat noorem. Valetasin küll maad ja ilmad kokku, et end huvitavamaks teha, aga erilist sõprust see siiski kaasa ei toonud. Mäletan, et K. elas vanaema majast kaks maja edasi. Käisime vahel tema ukse taga koputamas ja mulle on meelde jäänud, et korteris, kus ta elas, olid akende ees ülipaksud kardinad, mistõttu kogu elamine oli kottpime ja tekitas seetõttu mõningast õõva. 

H. juurde tuppa ma vist ei sattunudki. Mäletan vaid ühte kummalist rattasõitu ta vanaema juurde Lantesse, mõni kilomeeter Kadrinast eemal. Kolmekesi ühel rattal. H. väntas püsti, mina olin sadulal, jalad rippus ja K. istus pakiraamil. K. käes lohises veel üks pikkade koibadega ahv.

Ahjaa, vahepeal oli mu sõber ka keegi A. vanaema kõrvalmajast. Mäletan, et mul oli rangelt keelatud minna Hulja metsa, aga A.-ga võtsin ma selle teekonna otsejoones ette. Tegelikult ei ole mul siiani aimu, kus see Hulja mets õigupoolest täpsemalt asub, küll aga mäletan tohutut põnevust ja pisukest hirmu, mis keelatud tegevusega kaasas käis. Kas me sinna metsa üldse jõudsime, seda ei mäleta. A.-ga sõbrustamise peale ei vaadanud vanaema väga hea pilguga. Olevat kahtlasest perekonnast. Maailma kõige õudsemad inimeseloomad olid vanaema arvates joodikud.

Aga millalgi saabus K.-periood. See on mu Kadrina suvede meeldejäävaim. K. oli mu ema lapsepõlve naabritüdruku tütar. Ükskord kutsuti K. koos emaga meile ja öeldi, et me hakaku nüüd omavahel mängima. Mind võlus K. kohe. Esiteks- kui ta hambad kokku pani, läks ta alumine hambarida ülemisest ettepoole! Ma proovisin päris tükk aega salamisi suud samamoodi sättida, aga viimaks tunnistasin siiski ebaõnnestumist, kuna minu hambumus oli teistsugune ja üldsegi mitte nii lahe. 

Teine üliäge asi K. juures oli tema operatsiooniarmid. Üle kõhu. Vist mitu pikka. K. kodukaevu juures oli nimelt väetisekoorem ümber läinud ja K. olla seda vett joonud, mistõttu ta sai nii suuri tervisekahjustusi, et veetis vist kogu ühe kooliaasta Moskva arstide hoole all, kus talle tehti mitmeid operatsioone. Kuna mina soovisin lapsepõlves raudselt arstiks saada, avaldas K. haiglalugu tohutut muljet. Nülgisin peale nende vägevate opiarmide nägemist oma nukud päris vaeseomaks. Üks nukk, Triinu on siiani alles. Tema kehalt on raske leida armita paika. Nuku tagumik on sääraseks sõelapõhjaks süstitud (sirkliga!), et kui ta veidiks vette asetada, tekib noist aukudest kastekannu efekt. Vaat millist mõju võib lapsepõlves avaldada teine laps oma looga!

K. elas jõe lähedal. Õigemini teisel pool jõge. Tema juures kodus käisin ma üliharva, kuna ta isa oli "must junn". Jah, just nõndamoodi oli K. ema minu emale oma meest iseloomustanud. "Ah, üks must junn on," rehmas ta hooletult käega... Minu meelest oli selline iseloomustus pisut ohtlik. Mäletan end kord K. toas istumas ja ettevaatlikult ringi vaatamas, millal "must junn" nähtavale ilmub. Aga õnneks ta sel päeval ei tulnud. K.-l oli hoopis jube äge voodi- selline madala põhja, ent tohutult kõrge peatsi ja jalutsiga.

Näh, jälle läks jutt lappama! Ühesõnaga seal jõe ääres, kus nüüd paisutatud on, käisime me K.-ga mängimas. Just sealt läks üle jõe ilus jalakäijate sild. Ühel pool silda oli jõe põhi mudane, teisel kivine. Veidi eemal oli ka üks sügavam koht, kus sai end kuuma ilmaga sisse kasta. Silla juures oli selleks liiga madal.

Sel päeval mängisime mingeid uurijaid või asjadeotsijaid. Sumpasime aeglaselt mööda jõe mudast põhja. Vahepeal  oli mudakiht sügavam, vahepeal mitte niiväga. Ülalkihtides oli muda pruun, allpool päris must. Ja seal ma siis ühtäkki tundsingi, kuidas talla all, suure varba juures oli korraga mingi rebimise tunne. Tõstsin jala üles ja koos mudaga tilkus vette tumepunast verd. Mul tulevad siiani külmavärinad seljale, kui sellele mõtlen. Keegi segane oli pudeli jõkke puruks pildunud ja minu jalg leidis selle sakilise põhja üles. 

Jõekaldal sõi lehmakari. Neid karjatas üks vanem tüdruk, noh, peaaegu neiu. Millegagi me tema tähelepanu köitsime, võibolla ma näiteks nutsin valju häälega, igatahes mingil hetkel tõttas ta appi. Ta talutas mind K. maja juurde ja pani mu jala sealsamas õues külma veega täidetud kaussi. (K. ema ja "musta junni" polnud ilmselt kodus). Mäletan, et kausis ujusid vereklombid. Siis sidus neiu mu jala kinni ja käskis ilmtingimata koju minna ja seda vanaemale näidata. Kui veidike rahunesin, tegin nagu muuseas juttu ka tema lehmakarjast ja ta vastas mulle pisut kaastundliku naeratusega: "Sina oled vist küll linnatüdruk." Selgus, et need olid hoopis pullikesed.

Vanaemale ma oma jalga ei näidanud. Ei samal ega ka järgmisel päeval. Kartsin niiväga, et sellega olnuks K. juures jõe ääres mängimisel kriips peal ja minu suvi jälle igavalt hall, tubane ja sunniviisiliselt raamatutega. Võtsin hoopis salaja ta sahtlist streptotsiidpulbrit (vene ajal oli selline imevärki asi), raputasin iga päev oma haavale ja toppisin plaastririba peale. Olin noor, tugev laps. Haav kasvas ilusti kinni, hoolimata jätkuvatest jõemängudest.

See lugu meenus mulle eile, kui ootamatul põhjusel pikemaks Kadrinasse peatuma jäime, kui esialgu planeeritud ja sealsamas jõe ääres aega parajaks tegime.

Emotsionaalselt olin lapsepõlves Kadrinaga palju tihedamini seotud, kui Muhuga, kus palju meelsamini pikemat aega suvitasin. Kadrinat mäletan läbi kõikide aastaaegade, läbi erinevate elusündmuste, pidude, sünnipäevade, matuste. Kadrinas olid inimesed, kes mind armastasid. Võibolla see paik ise polnudki niivõrd oluline. Muhus oli aga vastupidi. Koht oli ligitõmbav ja eriline, inimesed mitte niivõrd. 

Tohutult oluline on sellistele asjadele vahel mõelda.



esmaspäev, 5. oktoober 2020

Üksinda Muhus

 Kütsin Muhus ahju tulikuumaks ja ronisin villaste sokkidega kolme teki alla. Kustutasin valguse ja vaatasin otse kottpimedusse, kuulates sealjuures kõrvulukustavat vaikust. Kõrval põllu peal teadsin olevat hobusekarja. Kusagil teise põllu taga tundus päeval olevat toimetavaid inimesi. Aga nüüd, öösel, oli kõik otsekui tummaks tardunud ja pimedusega üle valatud. 

Olen selle majaga sõlminud sinasõpruse. Ta on võtnud mind täiesti omaks ja jagab mulle lahkesti oma ülihead energiat. Olles ise siit-sealt natuke logu, valdab ta ometi täiuslikult tervendamise kunsti, rääkides mulle sosinal päris asjadest. Tasapisi hakkavad isegi siinses pimeduses asjadele kontuurid tekkima. Kõrv hakkab kinni kinni püüdma puude sahinat õues ja puidu tasast naksumist aida all. Mõtlen veidi aega minevikule, kui siin päev-päevalt toimetasid toonased inimesed. Mina pakun ju vaid ajutist kohalolu.

Kella kolme ajal tõuseb tuul. Sellest annab märku plagisev ahjuklapp, mis mu sügavast unest äratab. No ära nüüd nii hullult ka laperda, manitsen endamisi. Tõusen ja koperdan käsikaudu vannituppa. Põrand on mõnusalt soe. Suurtest akendest lubab nagu peatset koitu. Ilmselt on see siiski ekslik, vannitoa pool on lihtsalt avaram vaade ja seetõttu tundub ka valgem. Tagasi tuppa jõudes mässitakse mind uuesti pimeduse musta kotti ja muud ei jää üle, kui taas mõnusasti uinuda. 

Järgmisel korral ärgates on juba suur valge väljas. Olen kaks tekki ja villased sokid põrandale visanud. Tuba on mõnusalt soe. Mulle meeldib, kui saan vabalt, ilma lõdisemata teki alt välja astuda. Ei, ega ma veel ei tõuse. Surun uuesti silmad kinni. Nüüd kujutlen ette, milline saab olema mu täiesti valmis köök. See on ju siiani vaid pooleldi remonditud! Valge praeahi tundub kõditavalt edev, aga ma ei suuda sellest mõttest loobuda. Praegu on selle koha peal maailma kõige koledam sein. Teen korra silmad lahti, et seina pilt kujutlusest kaoks. Õnneks kaobki. Eks vaatab, kuidas selle ahjuga tegelikult jääb.

Uni on täiesti läinud. Ütlesin juba, et soojas toas on lihtne ärgata. Hommiku-teed otsustan siiski veel tekkide vahel nautida. Tunnen, et mul on tohutult hea meel. Igasugused segavad asjaolud tunduvad praegu tühised. Olen vaid mina, maja ja aed- ja kusagil kaugemal mu kallid, kes mõistavad. 

Küll on hea, et Muhust kujunes taaskord puhas nauding ja puhkus!

kolmapäev, 30. september 2020

Elekter

 Täna oli uue alajaama paigalduse tõttu plaaniline elektrikatkestus. Unustasin ära, et pean oma veebikoosoleku pidama nii, et jagan telefoniga internetti. Ja muidugi olid elektri äramineku ajaks mõlemad, nii mobla, kui arvuti vaid pooleldi laetud. Kui elekter oli läinud, mõtlesin endale looduslähedase elu auks teha kruusitäie kuuma teed. Aga oh häda- vett ei saa ju keeta, kui elektrit pole! 

Mõtlesin, et nui neljaks, toon endale tee- ja miks mitte ka capuccino- läheduses asuvast bensukast ja naudin siis, nii et lust. Aga oh häda, minu väravapult keeldus korraga autoväravat avamast. Elekter on ju ära, laksasin enesele vastu otsaesist. 

Mõtlesin, et lähen siis jalgrattaga. Muidugi üritasin esmalt sellesama puldiga ka garaažiust avada, aga ka see keeldus elektri puudumise tõttu koostööst. Ratas tuli läbi kitsa sahvriruumi õue tarida.

Märkasin, et esiratta kumm on tühjavõitu. Mõtlesin, et pumpan selle külmas ruumis esmalt täis. Aga no mis sa pimedas pumpad! Tõin taskulambi. Otsisin pumpa. Ei leidnud. Millegipärast arvasin, et see pump, millega autost, teate küll, sealt sigaretisüütaja kaudu saab pumbata, käib ka elektriga. Ühesõnaga, pea oli täiesti sassis!

Pika jamamise peale sain väravalt mootori tagant ära ja lükkasin selle toore jõuga poollahti. Käisin ja tõin oma sooja joogi autoga bensukast ära. 

Tagasi tulles mõtlesin, et mängin veidi orelit- võimatu, see töötab elektriga, tõmban tolmuimejaga trepihalli- võimatu, see töötab elektriga, panen pesumasina tööle- võimatu, see töötab elektriga, teen lõunasöögi soojaks- võimatu, see vajab elektrit! 

Õnneks algas koosolek. Võtsingi internetti läbi telefoni. Mõlemad masinad pidasid koosoleku lõpuni vastu ja läksid siis kohe hingusele. Aga mul oli vaja lastega hambaarstile minna. Ja mul olid telefonis ortodondi saatekirjad ja hambapildid. 

Kuna ma ei saanud telefoni laadida- elektrit polnud, läks arstilkäik asja ette ainult Karl Johannil. 

Elekter tuli tagasi kell 17. Vaatan nüüd oma kodu kohe hoopis teistmoodi pilguga. Allkorrusel laulis just pesumasin oma lõpulaulu. Telefon on ka korralikult laetud. 

teisipäev, 29. september 2020

Onupojad ja muud

 Mõelda vaid, kui olin laps, olid kõik mu sugulased vanuses pluss-miinus viis aastat, puha poisid. Mul oli ja on kolm onupoega, kellest kaks on minust umbes kolm aastat nooremad. Üks neist isapoolne, teine emapoolne. Ühe onupojaga pidin hakkama saama Kadrinas, teisega Muhus. Kolmas on minust nii palju noorem, et temaga ei pidanud üldse hakkama saama. Ma ei mäleta, mida me Kadrina onupojaga koos tegime. Ilmselgelt ei mänginud me temaga lauamänge ega lugenud raamatuid. Ta oli täielik spordipoiss, mul olid jällegi rohkem vaimsed huvid. Vahel jõlkusime vist niisama Kadrina peal ringi. Mäletan, et kui ta sõbrad platsi ilmusid, tahtsin ruttu jalga lasta, sest muidu tundusin endale titekarja hoidjana.

Teise onupojaga oli tegevusi rohkem. Muhus oli muidugi suviti hoopis rohkem ka muid poiss-sugulasi. Tihtilugu näiteks kolm vanatädi tütrepoega või vähemalt kaks, üks minust pool aastat vanem, teine aasta noorem. Käisime õhtuti oma küla spordiväljakul. Seal mängiti minu õnnetuseks jalgpalli. Vahele kimuti suitsu. Aga mul lihtsalt ei jäänud muud üle, kui ikkagi nendega kokku hoida. Mis ma muidu suved läbi teinud oleksin! Kogu külas olid minu meelest ainult poisid- oma paarkümmend tükki. Nende vanus ulatus tõesti pluss-miinus viis aastat minu omast, aga kummalisel kombel polnud vanima ja noorima vahel mingit vanusevahet märgata. Vanemad poisid olid ühest küljest noorematega sõbralikud, teisest küljest vaimselt nendega umbes samal tasemel. Mingil ajal hakati pruukima alkoholi. Ka meie vedasime teismeeas salaja vanaisa koduõlut välja- ja jäime muidugi ka vahele. 

Kurval kombel aga hakkas nii mõnelegi mehehakatisele alkohol õige pea liiga palju meeldima. Sel ajal lõin mina juba sellest kambast lahku. Hiljem kuulsin, et üks või teine oli end purjuspäi surnuks sõitnud või ära uppunud. Praegu on vist nii, et enamus, kes saavad eluga hakkama, on mandrile kolinud. Need, kes jäid, on aga alkohoolikud. Ja minu onupoeg on ainumas, kes elab saarel ja ei joo. Mu isapoolses suguvõsas pole ühtegi alkohoolikut. 

Hoolimata sellest, et olin suguvõsa ainus tüdruk, ei tundnud ma end eriti hoituna. Vastupidi, pidin end pidevalt tõestama nagu poiss. Rallisin kambakesi mööda metsaaluseid, kukkusin alatasa põlvi ja küünarvarsi puruks. Tagusin ennastunustavalt jalgpalli. Käisin kolm-neli korda päevas meres- vahet polnud, mis ilmaga. (Minu meelest ei osanud meist keegi ujuda.) Minu kuuldes ropendati räigelt. Kui sain teisme-ealiseks, pidin kuidagi leidma võimaluse salajaseks riiete-vahetuseks. Palju oli häbitunnet ja mitte-olla-oskamist. Praegu paneb see mind heatahtlikult muigama, toona oli otsekui eluküsimus.

Nii Kadrinas, kui Muhus oli vahel nii hea sukelduda vaiksesse tuppa, kus olid suured raamaturiiulid. Ja lihtsalt lugeda. Seda tegevust ei mõistnud kumbki mu onupoeg. Teised mees-sugulased ka mitte. Vaat selline mälestus täna...

pühapäev, 27. september 2020

Saunamõtteid

 Olin sel korral kütnud saunas nii kõva leili, et muudmoodi, kui pikalt verandal istudes ei olekski ihu maha jahtunud. Hakkas hämarduma. Ümbruskonna inimesed tundusid tegevat nädalavahetuse viimaste tundide kiireid tegevusi. Uus töine nädal on ju halastamatult ukse ees! Soe aegki pidavat nüüd otsa saama. Räägivad, et hakkab sadama. 

Kusagil naabruses tagus kari poisse palli. Soprtlikud lähikondlased vuhisesid mööda jalgratastel, mõni lausa rullsuuskadel. Oli ka jalutajaid, jooksjaid. Mõni veetis kvaliteetaega lastega. Inimtegevuse kuma kandus erinevate häälte kaudu mu aeda, kus end rätikusse mähitult humala lehtla taga varjasin.

Lapsed ei olnud veel koju jõudnud. Sain kordki nautida sauna uhkes üksinduses.  Minu maailmas on vaikimine tõepoolest kuld, sest te ei kujuta ette, kui lõputult võivad nad enamuse ajast seletada! Loomulikult ma enamuse aja talun seda.

Aga täna oli teisiti. Mul ei ole sel nädalal olnud ainsatki vaba päeva! Eelmisel nädalal samuti mitte. Ei ainumatki. Isegi eile, laupäeval, kui uskusin enesel olevat võimaluse sõita üle ülipika aja Muhusse, määrasid kaks mängimist vajavat matust keset päeva selle ettevõtmise nurjumise. Mu viimane vaba päev oli 12.09, vaatasin google kalendrist järele. 

Kuidagi palju autosid on liikvel. Praegu, pühapäeva õhtul! Mina ei tahaks küll mitte kusagile sõita. Oleksin mitu päeva järjest vaid oma kodus. Või Muhus. Kui mul olnuks oidu mitte panna kolmapäeva peale ühte veebikoosolekut, oleks see mu järgmine vaba päev. Aga nüüd pean ootama laupäeva.

Pikapeale hakkab verandal jahe. Lapsed on koju tulnud ja istuvad saunalaval, nagu pääsukesed reas. Eks nad ootavad, et ühineksin. Võtan veel vaid sõõmukese sooja sügisest õhku. Nüüd lähengi.



neljapäev, 24. september 2020

Hommikud

Mul ikka veab! Absoluutselt igal hommikul, kui oma Messengeri avan, vaatab mulle vastu ilus pildiga hommikutervitus. Mõnel päeval on pildil kujutatud auravat kohvitassi, mõnel südamekujulist kooki, mõnel hingematvat looduspilti, mõnel minu poole õhkavaid karvaloomakesi. Üks ilusamaid pilte saadeti hiljuti paduvihmasel päeval- pilt, mis kujutas vihmavarju all suudlevat paarikest. Üliromantiline! Ahjaa, sügise alguseks ilmus täpselt õigel ajal kaart värviliste puudega, mille ladvad moodustasid kokkupõimunult südame. Vahel harva on saatja jäädvustanud pildile ka iseennast.

Tervitustekst pildil on valitud päevaga sobivalt ja annab alati nii rõõmu, kui jaksu.

Ärge hakake juurdema, kas neile piltidele-tervitustele-kallistustele on lisaks "midagi veel". Ärge ilmutage huvi, kes see on. See ei ole siinkohal üldse teema! Loo mõte on hoopis see, et vaadake, kui lihtsalt saab inimesele rõõmu valmistada! Vaadake, kui väheste vahenditega saab üks naine tõstetud, jõustatud! Ehk just see hoiab mind ilusana, värskena, heas vormis olevana, elurõõmsana? Ehk just sellepärst vaatan hommikul peeglisse ja olen sellega, kes mulle sealt vastu vaatab, rahul. Mitte alati pole see nii olnud...

Kui mu juurde tulevad paarid, siis vaatan tihtilugu naise silmi. Kui kõnekad need on! Milline kurbus võib peegeldada imekaunist, targast ja heasüdamlikust näost. Kas sa tead, mida ta sinult tegelikult vajab, küsin seejärel tihtilugu mehelt. Nad ei tea, et naise soovid ei ole tavaliselt just ülemäära suured... 

Tihtilugu piisaks vaid ainsast auravast kohvitassist, kasvõi ainult Messengeris, nagu mul...


kolmapäev, 23. september 2020

Maarjapäev




Takerdusin püksepidi kibuvitsa teravasse haardesse. See ei heidutanud mind- trügisin taamal punetavaile lihavaile marjadele aina lähemale. Mari marja haaval täitsin oma kotti sügisese saagiga. Mari marja haaval liikus mu mõte suvega hüvastijätu suunas. Päriselt kohale jõudmata.
Taevas avas nutuluugid poole korjamise pealt. Mu kindad, mis olid kätte tõmmatud kaitseks okaste eest, muutusid järjest niiskemaks. Vahused lained mässasid otse põõsastiku selja taga. Auklikule kruusateele kogunesid suured hallikaspruunid poriloigud. Paksud hallid pilved sõudsid aeglases ükskõiksuses lähemale ja kallasid mornilt lisa.
Punastel marjadel on verd tugevdav vägi. Naised poetavad teineteisele neist tehtavate erinevate imeravimite retsepte. Igaüks sooviks teada anda, et just tema oma on kõige maitsvam ja kõige väekam, aga nende hääled segunevad meretuules nagu kajakate kisa. Varsti tõusevadki nad ükshaaval lindudena lendu. Esimesed arglikud tiirud tehakse sealsamas kibuvitsapõõsaste kohal. Seejärel kogutakse kiirust ja kõrgust ning lubatakse enesele lühikesi merepealseidki kaari. Alles pika proovimise peale julgevad üksikud julgemad söösta päris avamere kohale.
Ma olen alati naisi imetlenud. Mitte et ma mehi poleks. Aga ürgne naiselik vägi tõstab tõepoolest taevaste piirile. Vilunult rebitakse pilved pooleks. Lõhkiste pilvevattide vahelt hakkab paistma esmalt kollane kuma, siis aga juba päikese enese pimestav serv. Äkitselt lööb kogu silmapiir otsekui lõkendama. Ähvardav rajupilv saab kõhualust soojendust, kukub vallatult itsitama ning liigub hüpeldes minema. Huumoriga saab alati! Seal ta nüüd purjetab, kes teab, kas Soome või mujale...
Sirutan selga. Nüüd kisavad küll kajakad. Naised aga kõnnivad väärikalt põllult teerajale, otsekui ei teaks pilvede rebimisest midagi. Seon ka oma kotikaela kinni. Õige mul vaja suud paotada!
Lainete müha muutub tasapisi iidseks lauluks. Võibolla seda ei mäletatagi enam. Võibolla on sel muutunud viis, äkki hoopis sõnad? Aga ta tuleb igal juhul tuttav ette, tekitades tänutunde me olemisele, põlvnemisele ning isade Jumalale. Seda võidi laulda hällilauluna, kiituselauluna, palvelauluna või leinalauluna, töö- või puhkehetkel, metsas või põllul. Või lasti see siinsamas Naissaare vahuste lainetega mere ääres vaprate naiste väelinnuna lendu üle kogu Maarjamaa? 
Kui hea, et just Maarja meid oma punaste marjadega külma aega saadab! Ta puudutus on soe nagu ema pai. Veel merelgi, kaugel kaldajoonest...

Naissaarel, Neitsi Maarja sündimise pühal 8.09.20

neljapäev, 17. september 2020

Punkt või koma

Postitus suhete teemal.
Sel korral lahkan ühele väga kummalisele isiklikule kogemusele toetudes seda, kuidas ka pealiskaudses suhtluses võib järsku ilmneda ehmatamapanev muster.
Olin suvel veidi nukker ühe tutvuse untsumineku üle. Lootsin selle kujunevat paarisuhteks, kuigi tänaseks õnneks tean, et selle jätkudes mängiksime siiani kabet või arutleksime intellektuaalsetel teemadel. 
Ilmselt  jäi see ülesanne Kõigekõrgema poolt saadutud formaadis siiski lahendamata, sest olge lahked- minu ees seisis hiljuti taaskord täpselt sama nimega(!) inimene, pärit peaaegu samast paigast, olles täpselt sama rahulik ja tore, osutudes aga paraku üsna kiiresti "kotkaks, kes ei julge lennata", arvates ise, et pühendas oma eelmisele suhtele, kus teda millegipärast hüljati, kogu oma elu ja "nüüd peab olema tublisti ettevaatlikum", see tähendab, veelgi eemalolevam, pluss lugematul hulgal muid kattuvaid pisiasju. Aga kes muidu sooviks lähisuhet küll. Sel viisil, nagu parasjagu mugav tundub. Peamiselt kaugelt vaadates. Miks mitte minu tunnete arvelt. Jälgisin sündmuste käiku lausa ammulisui. See lihtsalt ei saa olla kokkusattumus! 

Sattusin juhuslikult lugema ühte mõttetera: "Mul on elus olnud kombeks kasutada liiga pikki lauseid, panna liiga palju komasid. Nii mõneski kohas oleksin pidanud koma asemele panema punkti." Nii õige, mina kipun ka mõnes olukorras jokutama jääma! 
Ülalmainitud tutvusele panin muidugi ruttu punkti, aga ehmatav kogemus siiski. 
Huvitav, kas sama ülesanne tuleb minu juurde ka kolmandat korda? Sel juhul kipub ka lühilausetega liiale minevat. Ma ei saa muuta teisi, küll aga ennast. Lähen nüüd igatahes kiiresti teraapiasse!

Ahjaa- kohtusin üle pika aja oma kauaaegse sõbrannaga, kes on kohutavalt kaua üksi olnud ja kes nüüd, viiekümnenda künnisel, abiellus. Tema oli palunud Jumalalt abikaasat. Või siis, kui nii on Tema tahtmine, üksijäämist. Aga mitte poolikut lahendust. Sõna “abikaasa” sisaldab tegelikult kõike. "Suhe" on aga sõnana täiesti määramatu. 
Siis ärgu olgu juba midagi. 

pühapäev, 13. september 2020

Janu

 Vanavanemate päev.
Täna kümme aastat tagasi oli mu vanaemal veel kolm päeva elada. Ta veetis elulõpu diakooniahaiglas, mida külastasime peaaegu igapäevaselt.
Sel päeval oli vanaemal tohutu janu. Ta palus, et ulataksin talle vett. Tegin nagu palutud. Joonud kruusi tühjaks, palus ta veel vett. Palatisse sisenenud õde või hooldaja muutus meie tegevust nähes rahutuks ja ütles, et ma ei tohiks talle enam vett juurde anda. See ei lähe tal enam kuhugi, toonitas ta, ta oksendab selle nagunii varsti välja ja see teeb meile lihtsalt tööd juurde.
Ma ei tohi sulle enam vett anda, ütlesin vanaemale. Aga mul on nii tohutu janu, palus tema. Jäin hetkeks mõttesse.
Mina ei saa tema heaks praegu muud teha, mõtlesin, kui anda talle vett, kuna tal on janu. Ja seejärel saan ma palvetada, et ta jõuaks eluvee allikale, kus janu ei ole enam, ei ole ka valu ega kannatust. Kui kasvõi paariks sekundiks muutub ta olemine paremaks, on see parim, mida praegu teha saan.
Andsin talle sel päeval veel mitu korda vett. Ma ei tea, mis juhtus "pärast". Ega  me keegi, elavad, ei tea, mis juhtub "pärast". Saame vaid loota ja palvetada.
Armastuses tehtud teod ei pruugi vahel olla väga otstarbekad. Aga kui need on armastusest kantud, on see igal juhul parem, kui keeldumine teha oma armsale seda, mille järele ta parajasti januneb ja milles meie teda aidata saame. Keeldumine, sest "nii on talle parem", ei pruugi armastuse kontekstis üldse oma eesmärki täita.

Jeesus kostis naisele:"Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle, aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi." Jh 4:13,14


laupäev, 12. september 2020

Annan alla!


"Tõstan käed ja annan alla!" Nii laulis kunagi Ivo Linna ja see laul kummitas mind täna täiega. Ja kujutage pilti, asi ei ole sel korral sugugi mitte armumises, milleni too laul hiljem välja jõuab, vaid hoopiski... kibuvitsades!
Kui hakkate mulle seepeale okaskrooni pähe kujutama, läheb jällegi teisest otsast liiale, kuigi on teema poolest hulga soojem. Ütleme siis ausalt ära, et põhiteema on Maarja ja alateema on kannatus. Ehk kibuvits.
Käisin nimelt kaheksandal septembril Naissaarel. Tegu oli tavapärase suvelõpu ürituse, Maarja sündimise pühaga. Et Neitsi Maarja on mind naisena alati kõnetanud, otsustasin ka seekord esiteks korjata punaseid marju ja teiseks teha siia üks mõtisklev postitus. Teine punkt on siiani ootel. Punaseid marju aga (kahjuks) korjasin. Ja mitte vähe. Ja mitte pihlakaid, millega olnuks hulga lihtsam.
Korjasin kibuvitsamarju.
No mis häda peab inimesel olema, kui ta neist rammusatest tulipunastest marjadest nii pöördesse satub, et korjele sugugi piiri ei mõista panna ja terve suure kilekotitäie, mida õieti kandagi ei jaksa, enesele koju vedib? Ah et teised naised korjasid ka? Nojaa, aga teised naised on esiteks märksa kannatlikumad, teiseks fännavad hulga rohkem kokakunsti, kui jätta mainimata, et minu fänluse aste on olnud seni nullilähedane. Inimesed, ma astusin selles vallas liiga suurtesse kingadesse!
Täna hakkasin oma suurt kotitäit lähemalt uurima. Naised kinnitasid, et kibuvitsadest saab teha imelist ravimoosi. Nüüd, kus koroonaviiruse teine laine vaikselt pead tõstab, on see ju igati julgustav kinnitus. Nii ma siis käised üles käärisingi.
Te ju teate, et kibuvitsamari lausa kubiseb heledatest, okkalistest ja ühtlasi kleepuvatest seemnetest? Mina teadsin. Küll oli mulle aga uudiseks, et seemnete eemaldamise kiirus on max kümme marja poole tunni jooksul. Seega kulunuks kotitäie kibuvitsamarjade puhastamiseks ei vähem ega rohkem, kui terve igavik. Mina puhastasin kümme marja ära ja mul oli täiesti kõrini. Otsisin abi internetist. Ei midagi. Helistasin emale. Ka tema ohkas. (Hiljem helistas tagasi ja lohutas siiski ka.)
Niisiis, mul oli kõrini. Võtsin vastu järgmise otsuse- katkusin kiirelt ja rohmakalt ära marjade pikad otsad ja tagused ning ladusin nad koos seemnetega suurde keedupotti. Marjad pehmeks keetnud, hakkasin kogu tekkinud pudrusegust potitäit lusikaga läbi sõela pressima.
Kui te nüüd arvate, et oh, kui kaval nõks, siis ma väga suurt aplausi iseenesele ja tehnika arengule siinkohal siiski ei teeks. See oli nimelt looma töö! Mu üks käsi on siiani pool-krampis. Schubert ei kõla homme kohe kindlasti nii kaunilt, kui mõnel tavalisel päeval, mil ma ei tegele lollustega.
Algul pressisin kohe vägagi korralikult. Umbes tunni- pooleteise pärast vaatasin, et nii ei jõua kuhugi. Siis tegin veel ühe andestamatu vea- tõin mängu õunamahla pressi. Kibuvitsad ainult naersid selle masina peale. Nad pritsisid kogu kaardervärgi sisepinna ühtlaselt löga ja seemneid täis ja sain enesele sellega tunnikese rookimist veel juurdegi. Mu tehnikataibuga sõbrad võiksid siinkohal pead kokku panna ja ühe korraliku kibuvitsamarjade puhastaja valmis konstrueerida. Mina pöördusin lüüasaanult ja pika mokaga sõela juurde tagasi. Hakkasin üha rohkem ülejala laskma. Mul tekkis pikapeale lausa ükskõiksus, kas rikkaliku seemnesaagi vahele jääb veel maitsvat moosimassi või lajatan selle kogu täiega otsejoones prügikasti. Tahtsin vähegi inimlikul ajal lõpetada.
Eks lõpuks saa iga töö otsa, nii ka see. Kahetsusväärne on veel ainult fakt, et moosi tuleb heal juhul 3-4 väikest purki, rohkem mitte. 
Moos pole muide veel kaugeltki valmis. Lisan sellele homme veidike sidrunit. Arvestades kogu töö mahtu, pakun, et kilohind tuleks säärasel sobulopskil umbes saja euro kandis. Lisaks okkad näpuotstes.
Ah, Maris, olgu see nüüd tõesti viimane kord!

laupäev, 5. september 2020

Spordivõistlustest

Tutvusin mõni aeg tagasi kirja teel ühe meeldiva meesterahvaga, kes hakkas minu rõõmuks usinasti meie ühiseid huvialasid ja väärtushinnanguid välja peilima- kohe kaugele oli näha, et tegu polnud niisama igavikku tardunud isendiga, vaid reaalse tutvumishuvilisega. Algus tundus paljutõotav. Leidsime mitmeid asju, mis meid omavahel siduda võiksid. Mingil ajal hakkas aga asi kiiva kiskuma. Muidugi pole ka sellest suurt lugu, kui kaaslasekandidaat näiteks eriline teatrifänn pole ja ütleb end ainult komöödiatest huvitatud olevat, sedagi vist kinolinal. Silma saab kinni pigistada ka vähese lugemuse osas- minugi kõrgesti haritud isa on oma pika elu jooksul põhiliselt lugenud kahte raamatut- Švejki ja Krahv Monte Cristot. Neidki kasutas ta tavaliselt emapoolse vanaema juures peale ohtrat söömist ja paari viinapitsi unerohuna. Nii et säärased erimeelsused ei tekitanud mus veel mingit ärevust!
Õige pingeliseks läks aga olukord küsimuse peale, kas mulle spordivõistlused meeldivad. Ma vastasin nimelt otsekui sisemise plahvatuse inertsist "oh ei, palun ainult mitte need!" ja küllap juba selline vastamise viis ehmatab iga ausa mehepoja ära!
Tõepoolest, minu jaoks ei oleks hullemat piina, kui mingi suvalise spordivõistluse jälgimine. Selle asemel keeraksin esimesse võpsikusse ja tõmbaksin ise oksal lõuga, treeniksin üle põõsaste takistusjooksu või võtaksin samblikul erinevaid joogaasanaid- sportimine mulle ju iseenesest vägagi meeldib. Aga Jumala eest, mitte teiste sportimise pealtvaatamine!
Et too inimene osutus aga kekaõpsiks, kelle juhendada oli ka kohalik võrkpallinaiskond, eeldas ta oma tulevaselt partnerilt aktiivset osavõttu kõikidest võistlustest ja kompetentset arutelu nende järgselt, lisaks teistegi spordialade, nagu jalgpall, motokross, jäähoki, maratonijooks ja rannavolle, nimetan esimesi pähekaranuid, ennastunustavat jälgimist. Jah, loomulikult oleks mu viisakas keeldumine probleem, väitis ta õpetajale omase rangusega.
Mu vererõhk tõusis saja pügala võrra ja sinnapaika me tutvus jäi. Rõhutan- mitte teise poole nõrga lugemuse tõttu!
Täna, kui mu maja ümber muru peal pargivad Ironmanide ustavad fännid ja Eesti teises otsas vahivad tuhanded täis elujõus inimesed möödasõitvaid autosid, meenub see lugu mulle taas.
Ma vaataksin spordivõistlust ainult ühel tingimusel- kui seal võisteks mu laps või mu kallim. (Ma ise suurtes rahvamassides ei spordi.) Niisiis, seisaksin finišis. Ulataksin armastusega joogipudeli ja asetaksin ta seljale sooja fliisi. Mul oleks täiesti ükskõik, mitmendaks ta jäi. Ja üldse ei käsiks vastutasuks endaga ooperisse tulla...

kolmapäev, 2. september 2020

Taas sügisesse

Ja olengi taas maandunud oma turvalisse tugitooli. Kui see suunaga akna poole keerata, näen meie vaikse tänava kuma. Veel mõned nädalad ja lampide valgusvihus hakkavad keerlema langevad sügislehed ning kaugel need esimesed lumehelbedki enam on.
Suunaga toa poole istudes võtan aga sihikule kamina. Rahulikult praksuvad puud ja läbi klaasi kumav kollakas leek on iseäranis rahustava toimega. Võin sedaviisi istuda tunde. 
Mu jalgade ümber on keeratud pehme ja paks õlasall. Soe tunne on kerge kaduma, seda tuleb hoida. Ka inimsuhetes on samamoodi. Olen näinud ja kahjuks ka ise kogenud, kui külma duššina võib mõjuda pealiskaudsus, hoolimatus, empaatiavõimetus, aga ka valetamine, manipuleerimine või sildistamine. Ootamatu pettumus tekitab jaheduse, kurbus külmavärinad. Mäletan hästi, kui külm oli mul kord südasuvel. Praegu, pisukeses rõskuses, on kordades soojem.
Lähedustunne hoiab ja katab. Nagu ka mõnus sall ja praksuv kamin, ühes millega tundub isegi akna taga pladisev vihm kaunis ja romantiline.
Ühtekuuluvustunne...
Täna siis nõndamoodi.

reede, 28. august 2020

Telkimine

Lebasime väikese poolsaare pehmel murul. Tuul oli tõusnud ja viskas üksikuid iile üle me kehade. Need õhuvood olid aga soojad, mis on Eeestimaa öö kohta imekspandav. Taevas särasid augustile kohaselt miljonid täheparved. Suur Vanker moodustus otse me vaatevälja kohal. Aga lahe taga plinkis majakas maist turvatunnet.

Muidugi tundus mulle mõte Hiiumaa rattamatkast ahvatlev, eriti kui jutuks tuli Kassari kant. Olulist rolli mängis ka see, et mu sõbrannal on Hiiumaaga oma lugu ja nii vahva on olla teel, kui pedaalide sõtkumise kõrvale kõlavad armsad lood möödunud aegadest, paikadest ja inimestest.
Ainult, et... Hiiumaal olid sel nädalavahetusel kõik ööbimiskohad broneeritud. Ilmselgelt oli sinna planeeritud lugematul hulgal erinevaid üritusi. Meie, spontaansed rattamatkajad, pidime niisiis normaalse majutuse ja puhaste linade vahel magamise mõttest mossis ilmega loobuma. Kuna me aga ei ole kumbki allaandjad tüübid, mõtlesime välja plaani B. Telk. 
Muidugi teadis mu sõbranna hästi, et minust ei ole telgis magajat. Enne seisan kogu öö püstijalu, aga telki ei roni, olen ma ikka ja jälle kuulutanud. Nüüd aga, koristades pööningut, hakkas mulle näppu silma järgi päris kobe telk, mille olemasolust polnud mul halli aimugi, nagu võib öelda paljude sealasetsevate vajalike ja mittevajalike asjade kohta, mis tekitavad aeg-ajalt meeldivaid või ebameeldivaid üllatusmomente. Lisaks telgile olid ootel kaks veneaegset kummimadratsit, mäletate küll, need pealt kangaga, halvasti kuivavad, mille padjaosa puhutakse ühest ja muu osa teisest august ja millega vette hulpima minnes satub esmalt piklike õhupatjade vahelistesse kanalitesse, mis muuhulgas su kehaga paratamatult kontakti saavutavad, hulk külma vett, mis jube ebameeldiva tunde tekitab. Veel leidsin hämaralt pööningult lausa kolm magamiskotti- vali, millist tahad- ja madratsipumba. Suur saak!
Mu kuulutussõna telgi kõlbmatusest magamisasemeks kõlas peas järjest kahvatumana, kuni lõpuks vaibus ja ma sõbrannale oma valmisolekust teada andsin. Ta vastas, et siis olgu juba kaks telki- armastame ka hotellides kumbki omaette toas magada. Kokku lepitud.
Auto pidime jätma Rohuküla sadama parklasse. Sellega sai nalja. Oleme mõlemad suhteliselt boheemlasliku ajatajuga ja seetõttu hakkasime Tallinnast Rohukülla kimama pigem hilja, kui õigeaegselt, millest juhul, kui valge vein oleks emmal-kummal külmkapis oodanud, poleks lugugi olnud. Et aga veini polnud ja ilma selleta tundus telkimine peaaegu kindel hukatus- minul külmakartlikkuse, sõbrannal unetusehirmu tõttu (etteruttavalt ütlen, et tegelikult kujunes olukord risti vastupidiseks), tegime veel veerand tundi enne praami väljumist Haapsalus poepeatuse, sõbranna hüppas peaaegu sõitvast autost välja, mina omakorda jäin takistama ühele väikesele tänavale sissesõitu. Kätte saime!
Rohukülla jõudes vurasid autod juba praamile. Edasi mäletan otsekui aegluubis, kuidas rattad autolt maha tõstsime, kompsud kuidagimoodi pakikale viskasime ja praami poole ajama panime. See info, mitu korda mu telk ja magamiskott pakiraamilt maha kukkusid ja millal saabus hetk, kui rattakoti kinnitusrihm käiguvahetaja vahele keerdus, mu mälupildis puudub. Tuul oli mu juuksed paksult näo ette kuhjanud, jooksin oma sõidukõlbmatu rattaga suht käsikaudu praami poole ja selle sissesõiduluuk sulgus otse me seljataga. Meie matk võis uhkelt alata! (Sõitsime muidugi jänest.)
Saarele jõudnud, koukis sõbranna mu rattakoti rihma ennastohverdavalt käiguvahetaja ümbert lahti ning paarkümmend kilomeetrit Heltermaalt Kassarisse möödus tõrgeteta. Sihtpunkti jõudes hakkas hämarduma.
Kui juba telk, siis olgu see püsitatud sinna, kus laine ukse ees loksub, kõlas sõbranna järgmine uhke loosung. Mina täpsustasin omakorda, et võimalusel hoiduksin metssigade läbikappamisrajast. Leidsimegi sobiva koha vaatega Sääretirbile. Imeline!
Vahepeal selgus pisiasi, et sõbrannal polnudki magamiskotti kaasas (oh seda optimismi!). Mul seevastu oli kotti topitud ülihoolikalt valitud varustus- villased püksid, sokid, kampsun ja müts, rääkimata miinus kahtekümmet taluvast magamiskotist (oh seda pessimismi!).
Öö oli õnneks soe. Jõime ühel väikesel merreulatuval poolsaarekesel veini, sõime peale oliive ja tomateid, jutustasime, naersime pisarateni ning vaatlesime tähti. Kas teie olete sumedal augustiööl murul lebanud, pilk ainiti taevas? Hotelliuksest sellise mõttega küll naljalt välja ei lähe...
Lõpuks tuli aga ikkagi aeg telkidesse pugeda. Siis enam nii lõbus polnud. Hakkasin juba magama jääma, kui kuulsin, et mu telgi taga nuhutab mingi suur loom. Mitte ühe korra, vaid pidevalt. Nonii, mõtlesin endamisi. Siga, hobune, lammas, loetlesid mõtted mu peas, võttes seejärel väsimuse ajel fantaasiarikkamagi suuna- rebane, hunt... karu?! Huvitav, kas ta riiet ka vitsutab, enne kui minuni jõuab? Väga ei julgenud liigutada. Mingil hetkel tekkis aga selgus- tuul! No muidugi, tavapäraselt ei maga ma ju hõreda seina ääres!
Järgmine murekoht ei lasknud end kaua oodata. Selgus, et mu madrats ei pea õhku. Puhusin ta uuesti täis, et seejärel kiiresti uinuda, aga kus sa sellega! Üsna pea lebasin taas konarlikul maapinnal. (Mainin ära, et sõbranna maadles sel ajal külmaga.)
Kolmas unetakistaja hakkas krabistama kella kolme ajal. Vihm.
Kuidagiviisi sai see öö siiski mööda. Magasin umbes kella kuuest üheksani. Ärgates tundsin end täieliku kangelasena. Ilm oli pilve tõmmanud, aga õnneks enam ei sadanud. Sõbranna ültes, et tema käis juba ujumas ära. See kõlas kohutavalt. Aga sama kohutav oli tunne, mis tekkis avastusega, et muid pesemisvõimalusi telgielu ei pakugi. Ma olen nimelt tohutu vanni- ja duššisõltlane.
Inimesed, sel hommiku ületasin end teist korda- kastsin end puhtakssaamise eesmärgil jahedaisse lainevoogudesse! Ihualasti. Küll oli romantiline! Brrrr!
Teisest rattapäevast ei hakka ma pikemalt kirjutama. Sääretirp, mida esimese asjana matkates külastasime, vajab isiklikku kogemist. Minu jaoks on see üks Eesti imelisemaid paiku. Laadisin oma akud täis. Kõhu saime täis magusatest põldmarjadest.
Pärastlõunal hakkas sadama. Sõitsime vihmas Heltermaale tagasi. Õnneks olin taibanud isegi keebi kotti pista. Praami oodates muutus sadu rajuks. Aga siis olime juba turvalises sadama kohvikus.

Kui ilm muutub, sünnib see minutitega. Algul kadusid taevast vaid tuhmimad tähed, eredamad sirasid esimestest kohalepurjetanud pilvedest läbi. Siis aga jäi laotusse vaid üksainus sirav nurk. Aegamisi kadusid pilvevati alla nii Suur Vanker, kui teised selle öö tegijad...


neljapäev, 20. august 2020

Alkohol

ah et miks ma alkoholi suhtes nii kriitiline olen?
hästi, ma räägin
olen olnud kaassõltlane
küll mitte lähiminevikus
aga sellised asjad ei unune kunagi
tean hästi
millised märgid ennustavad joomasööstu
kuidas näeb välja kolm või neli promilli joovet
mida tähendavad pohmell ja tsükkel
kus asub wismari haigla
ja mis juhtub kainel perioodil
olen peitnud pudeleid
liitrite viisi kallist alkoholi 
kraanikausist alla valanud
olen olnud osaline hulludes armukadedusstseenides
näinud pealt, kuidas lõhutakse asju
kuulnud absurdseid valesid
ja veel absurdsemaid süüdistusi
läinud minema
ja tulnud tagasi, 
sest keegi peab vastutama
löönud käega
trampinud jalgu
kartnud
olnud endast väljas
võtnud vastu otsuseid
aidanud klaarida
olen selle kõrval kuidagi oma eluga hakkama saanud
kuigi säärane seljakott 
tõmbab õlgadele veritsevad sooned
ja lõpuks olen selle õuduse jõuga lõpetanud
päästes inimese elu. 
Jah, lugesite õigesti!
Päästsin elu.
Tänan küsimast, keegi ei tänanud.
Mis tuli peale alkoholi
sellest ei taha ma praegu kirjutada.




Loometung

Sel hetkel, kui mu maja on kõige rohkem segamini, tolmuimeja tõmmatud nagu hiiglaslik loom keset tuba, kui siit kostub kõige rohkem kilkeid, kisa ja võitlemist, kui pesumasin on parasjagu pesutsüklit lõpetamas, mis tähendab, et pesu tuleb ruttu kuivama panna, sest lapsed peavad osad riided homme laagrisse kaasa võtma, ja kui pann on kotlettide praadimiseks tulele pandud, aktsiad näitavad arvutiekraanil langustendentsi ja ka kõik muud asjad veavad viltu, valdab mind tavaliselt kõige vastupandamatum loometung.
Tahan praegusel ajal väga muusikat kirjutada. Mul on mitmed mõtted, mitmed teemad, motiivid ja viisijupid, mis tuleks kuidagimoodi tervikuks sulandada ja selleks tuleb aega näpistada absoluutselt igalt poolt.
Eks lapsedki tajuvad, et olen närviline. Nad hüppavad ratta selga, ütlevad kiirelt tsau ja väntavad oma sõnul parki. Ma peaksin neile järele hüüdma, et ettevaatust, noh, tegelikult seal polegi midagi ohtlikku, aga ikkagi peaks vast manitsema, aga mina ainult vaatan neile järele ja hääl oleks nagu ära. Mingil määral on tegu otsekui süütundega, aga patt tunnistada, samavõrd ka vabanemistundega, eks see olukord ole igale üksikvanemale tuttav. Õnneks tuleb mulle uuesti loometuhin meelde ja kablutan nagu tagaaetav hirv trepist üles, kaks-kolm astet korraga, seelik jalgade ümber takerdumas...
Orel teeb võimatult kaua restarti, kõik harilikud pliiatsid on puldilt rändama läinud. Ka noodijoonestikku oleks vaja juurde paljundada. Oh taevake, see paljundusmasin uriseb ka enne tükk aega, kui tuurid sisse võtab. Sunnin end rahulikuks.
Esimesed taktid lähevad kiiresti. Teise ja kolmanda juures löön siiski veidike kõhklema. Raamaturiiul mu oreli kõrval vajaks väga lisamooduleid, et ka vanaema korterist siiatoodud raamatud oma koha leiaksid... Teen kolmanda ja neljanda takti ümber.
Õudne väsimus tuleb peale. Peas taob endiselt kirjapanekut nõudev motiiv, aga oleks vaja mingit meloodiajoont, mis muusika sinnani kannaks. Pesumasin esitab majapidamisruumis lõpulaulu. See eksitab veidike. Mul oleks vaja mitut modulatsiooni, aga kõik võimalikud tunduvad mitte-minulikud, nõmedad või liialt äkilised. Oleks vaja hoida rahulikku joont. Meenub, et panin vee keema, teeks tilga kohvi, saaks äkki erksamaks...
Pagana pann, röögatan mõttes, kui kööki jõuan. Pahalane suitseb pliidil nagu korsten. Kui mu vanaema elu lõpul haiguse tõttu dementne oli, pani ta ka vahel pliidiplaadid maksimumi peale, meenub mulle absoluutselt asjassepuutumatu seik. Viskan kotletid hooletult pannile ja keeran tule igaks juhuks nulli. Lisan kohvile tilga Jägermeistrit.
Oreli juurde tagasi jõudes on loometuhin möödunud. Noot jõllitab mind tühjal pilgul, mina teda ka. Kisa järgi tean, et lapsed on juba pargist tagasi jõudnud. Vahel ei viitsi pikalt olla, mis teha. Istun siiski poolvägisi oreli taha. Seelikuäär on veidi ülespoole tõusnud, kui kirikus esinemisel sünnis oleks, aga see paljastab pisikese musta eluka mu jala küljes. Puuk! See ka veel!
Kotletid on ühelt poolt mustjad, teiselt toored. Tolmuimeja pole grammigi liikunud. Pesu on endiselt masinas. Arvuti on unerežiimi vajunud, aktsiate seis on teadmata. Pintsetid on kadunud. Lapsed taovad välisust, võti on ilmselt maha jäänud.
See on minu igapäev...
Kaks lugu olen siiski sel suvel kõige kiuste valmis saanud. On seda vähe või palju, ei oska hinnata. Kellegagi võrrelda ei oleks päris aus.
Vaatan mõttesse vajunult, kuidas lapsed kõik pooltoored-poolkõrbenud kotletid ühe jutiga ära söövad. See on siis tehtud...  nüüd veel puuk... ja pesu. Tolmuimeja jäägu homset ootama.

Aja(lik) küsimus

Mai 2020.
Iga ajahetk ampsab tüki tulevikust, jättes jälje minevikku. Läinud aeg on kunagi olnud tulev aeg. Aastatega järk-järgult toimuvad elu keerdkäigud on algselt ajahetkedena läbikogetavad imepisikesed muutused, mis asetsevad tundmatute puzzletükkidena tuleviku suunal. Nendest tasapisi vormuvat suuremat pilti saab aga näha vaid minevikku vaadates, järgmised kümme tuhat puzzletükki uues tulevikus ootel...
Mul pole päris puzzletükkide kokkupanekuks raasugi asu. Tahaksin ilusat pilti kohe ja praegu! Ka elus olen kiire otsustaja ning tihtilugu sisemiselt kärsitu. Küllap kahmaksin võimaluse korral tuleviku telje tagant pihud puzzletükke täis ja prooviksin neid olevikus kokku sobitada, nii et ragin taga. Ses mõttes on hea, et nähtamatu vaid imetillukeste osade kaudu nähtavaks saab muutuda. Sekundiseierid järavad tulevikku niikuinii mõnuga tiksudes edasi. Ja pilt moodustub minu tahtmisest sõltumatult- ikka siis, kui on õige aeg.
Mulle meeldib praegune hetk ja selles viibimine. Tulbid veranda ees peenral on lausa ebareaalselt ilusad. Mul oli küll juba eelmisel sügisel pakendil kujutatud foto kaudu aimu, milliseks nad praeguseks hetkeks kasvavad, aga hoopis teine asi on neid lilli hetkes tajuda. Elusatena, kergelt õõtsumas mahedas kevadtuules.
Tean ka seda, et nad varsti närbuvad. Ometi moodustub minevikupuzzlele mälupilt elusatest lilledest.

August 2020.
Augusti viimane kolmandik. Maikuus kujutasin selle suve pilti ette hoopis teistsugusena. Läbikogetu on aga jälle ühed puzzletükid õigetesse kohtadesse asetanud. See oli ärev ja närviline suvi. Ometi sisaldas ta taaskord palju kauneid hetki, pilke, lauseid ja kohtumisi. Kellegi poolt öeldu kõlas otsekui kajana minevikust, sillutades ometigi nähtamatut teed tulevikku. Teise innustus või kiitus võimaldas siinsamas, olevikus litsuda õigele kohale rõõmu ja enesekindluse puzzletüki, mis tulevikus seljataha vaadateski kaunilt vastu sätendab. Ja mõni pilk või sõna kinkis ehedaid emotsioone, pannes lihtsalt punastama või naerma purskama või õhku ahmima. Kes teab, mis pilt sellest veel kunagi moodustub!
Kell tiksub ammuilma üle südaöö. Uned on alati ühesugused. Kosutavaks refrääniks tänase ja homse, oleviku minevikuks moodustumise ja tuleviku endassehaaramise vahel...


pühapäev, 16. august 2020

Lõuna-Eesti

Ma lihtsalt pean jagama oma seekordset vaimustust Lõuna-Eestist!
Mulle on meeldinud mõelda, et olen oma juurte ja tunnetuse poolest saare, mere, tuule ja avaruse inimene. Küllap on see jätkuvalt nii, kuid nüüd lisan juurde, et edaspidi on ilmtingimata vajalik leida suve jooksul aeg ka Lõuna-Eesti külastamiseks. Seekordne väljasõit oli lihtsalt niivõrd armas ja eriline!
Tundsin end seal kuplite ja järvekeste vahel esmakordselt ääretult hoituna ja armastatuna. Kõik mulle avanev oli niivõrd ehe ja ilus, ühest küljest täis salapära ja maagiat ning teisest lihtsalt lustakat suvist soojust, et kogu see kompott tekitas minus säärase tänu- ja rõõmutunde, milletaolist polegi ammu kogenud.
Lisaks Rõuge kiriku orel. Mängisin sellel eilse päikeseloojangu ajal. Pilli mängupult on paigutatud vanaaegsesse klasseintega putkasse, et veidikenegi talviste külmade ajal organisti tervist säästa. Vaiksemate registrite kõla kostab seetõttu mängijani vaid vaevuaimatavalt. Ometu tulid mulle peaaegu pisarad silma, kui seal harjutasin. Millised tämbrid! Milline ilu!
Kontsert oli tegelikult täna ja hoopis teises kirikus. Ka see jättis hingematvalt kauni mulje. Millise pühakoja juurde sõites olete teie oma auto vastaskünka otsas pidurite kriginal peatanud, sest avanev vaade on lihtsalt niivõrd meeliülendav? Maaliline org ja käänuline tee üles mäele, kus seisav väike valge kirik, kukeke punase torni tipus... see on tee Urvastesse.
Aga nüüd olen juba tagasi kodus. Liiga ruttu. Ilmselt mõtlen neile suvepäevadele veel kaua-kaua.

esmaspäev, 10. august 2020

Muhu suvi

Muhu suvel on ka siis, kui ta nii kiire elutempoga kulgeb, nagu minu oma, rahu nägu. Otsekui vähenõudlik taim, kes, hoolimata sellest, kas teda kastad või mitte, kauneid õisi ning rohkeid vilju kingib, kannab ka Muhu suvi "las minna!" muretut loosungit ning kujutluses lööb ehk kõrvale viletki. Kui peaksingi mõnikord kulm kortsus seisatama ja raskelt ohkama, kui palju on veel teha, millal seda kõike jõuab, surub Muhu suvi mind õrna õlalevajutusega päevitustooli, pöörates mu pilgu esiteks pojengipõõsa rikkalikku õitemerre, seejärel kaugele kollaka põllu taha, raputades mu sõõrmeisse jasmiini uimastavat aroomi. Ja juba ma olengi otsekui ümber tehtud!
Lapsed joonduvad vastuvaidlematult Muhu suve esimese lustaka kutsungivile järgi. Kord näen neid ranna poole kadumas, kord meie aias luuramas, siis taotakse ülenaabrite juures ameerika jalgpalli või mängitakse naabritega lauamängu. Nende lustakas elustiil püsib säärasena kogu suve.
Juuli teises pooles lisandub minu Muhu suvesse ritsikaviiulite tuhandehäälne igatsuslaul. Ööd muutuvad taas pimedateks ja laotus täitub valgusaastate kaugusel plinkivate tähtkujude ning põhjast lõunasse kulgeva tähetolmuse Linnuteega. Üksikisiku ja universumi mastaapide vahe muutub kõige üüratumalt hoomatavaks peatset suvelõppu kuulutava augustikuu uneta öödel.
Mis on inimese elu, olen mõelnud neil hetkil veidike nukralt, pilk taevasse naelutatud. Sada aastat möödub nagu eilne päev. Kolm-neli põlvkonda on mälestuste piir, millele järgneb unustus. Ja kui raske on sellest teadmisest hoolimata targa südamega oma päevi arvestada.
Raputused toovad tagasi maa peale. Uudised elu haprusest. Kellegi liiga hilja avastatud haigus või ootamatu surm. Kuniks need püsivad kuuldekaugusest väljaspool, ei oska suhestuda. Aga kui on keegi, keda tunned või tead... olgu Jumal armuline.
Ah et minu mured? Teate, mul vist polegi neid! Tavaline keskeakriis aeg-ajalt. Ükskord  kirjutan sellest pikemalt, saate muiata! Vanemad, õde ja vend, ma ise, lapsed ja lapselapsed oleme terved- see on peamine. Lisaks esmakkassiline Universumi vaatlemise platvorn koduküla ranna suurel lamedal kivil...
Suve jagub veel, jah, augustist on veel kaks kolmandikku ees! Kordan seda otsekui lohutuseks. Tegelikult tean, et selleks aastaks on Muhu suvi taaskord möödanik. Lapsed on linnas. Enam pole pikka olemist.
Tähed on täna eriti hiilgavad. Linnutee lausa sädeleb teemantipurust. Teises külas laulab keegi valju häälega. Merel annab viimane praam ärasõidu signaali.
Ma ei tea enam, kas eksisteerin hetkes või ajatuses, iseendana või osakesena lõpmatusest.
Elu on ikkagi...  nii eriline.
Muhu sealjuures.






reede, 7. august 2020

Unenägu

See unenägu on mul selgelt meeles, kuigi võisin siis, kui seda nägin, olla viie-kuueaastane. 
Seisime emaga Marja trollipeatuses. Järsku tuli minu juurde üks võõras tädi, kes võttis mu käe alt kinni ja hakkas mind jõuga enesega kaasa vedama. Mul ei olnud jaksu vastu punnida. Hakkasin kõva häälega nutma ja ema hüüdma. Ema aga lihtsalt seisis ja vaatas ega teinud mitte midagi!
Aeg-ajalt mõtlen sellele unele. Kujutamata ette, kui palju võis mu toonases elus olla tegelikku üksindust ja ema-isa igatsust, kui olin tudengitest vanemate lapsena ühe või teise hoida, aiman, et see mällusööbinud unenägu võib olla kõige esimene seletus mu hülgamishirmule, mis mingil määral jälitab mind siiani.
Talun üsna hästi vaidlemist, riidlemist, argumenteerimist, seletamist, nutmist, isegi karjumist ja uste paugutamist ning muid täiskasvanu vastutusvõimelise elu mõttes äärmuslikke emotsioone. Ainsad, millega ma kohe üldse toime ei tule ja mis mu paanikanupu otsemaid punasesse tsooni lennutavad, on pikk vaikimine ja ära kadumine.
Ma väga pelgan, et ülalmainitutega toimetulek on mingil määral seatud mu eluülesandeks. Praegu saaksin igatahes selle äralahendamise eest endiselt puhta kahe.
Ma tean, et vaikimist ja ärajooksmist või ärakadumist kasutavad kommunikatsioonivahendina need, kelle loomulik elukeskkond on ümbritsevatest vähemal või rohkemal määral emotsionaalses distantsis. Ja see distants on omakorda tekkinud üleseotusest kellegagi, tihtilugu lapsepõlvest, aga võibolla ka hilisemast lähisuhtest, kellelt on saadud haiget. Miks sellised inimesed ikka ja jälle minu teele sattuvad, sellele ei oska ma aga seletust leida. Ema oli säärane ju vaid unenäos...
Ma hüüan su poole. Hüüan järjest kõvemini ja kõvemini. Mu häälde sugeneb vaikselt nutumaik. Pisarad hakkavad voolama. Mu tunded- viha, ahastus, pettumus, ebaõiglustunne ja valu, on nagu see tädi, kes mind sinu juurest kaugemale lohistab. Ma ei taha temaga kaasa minna, aga teisiti ma ei suuda ega oska. 
Sina aga seisad nagu see imelik ema seal unenäos- tardunult, osavõtmatult, eemalolevalt. Mingil hetkel ma sind enam ei näe. Sulle on lihtsam lahkuda, haihtuda. Loodud side aga lohiseb veel kaua-kaua punase niidina kummagi meeltes...

Pean õppima selliseid inimesi natukene varem ära tundma.