Laupäev, 25. juuli 2020

Isikliku rõõmu allikas

Harjutan juba mitmendat päeva klaveril Schubertit. Täpsemalt Eksprompti op.90 nr.2.
Muhu klaver on päevinäinud ja häälest ära. Osad klahvid jäävad peale. Aga sellest pole lugu.
Kui mul viimati tuju nullis oli, ütles Helis, et peaksin nüüd kiiremas korras leidma üles isikliku rõõmu allika. Mõistatasin tükk aega, mis see küll olla võiks. Igatahes mitte muusika, kinnitasin enesele veendunult.
Aga ometi...
Muusika on privileeg, mitte hetkeotsuse küsimus. Muusikuks ei hakata, selleks kasvatakse.
Selleks, et saaksin täna isikliku rõõmu allikana kogeda Schuberti eksprompti, pidi vundament olema laotud juba varajases lapseeas.
Tänapäeval ei tundu kaunid kunstid just ülemäära moesolevad. Pigem rõhutakse kehalisele treenitusele. Seegi pole lõpuni halb, kui meie üldist, üha istuvamat eluviisi silmas pidada. Teisest küljest jätab säärane kehakultuslik tendents üldise harituse üsna piiratuks.
Tahaksin väga, et mu lapsed hakkaksid oma muusikalisi eelistusi kujundades pidama nauditavaks ka klassikalise muusika suurteoseid ja mõistaksid nende sõnumit ja sügavust. Et nad suudaksid ajateljel kõrvutada sama ajastu kunsti, kirjandust ja muusikat. Et nende lugemus oleks keskmisest kõrgem ja maitse kvaliteetne. Et neid köidaksid muuhulgas kunstinäitused ja nad suudaksid vahet teha eri ajastute arhitektuuril. Et nad valdaksid mitut keelt ja suudaksid kirjanduse suurteoseid lugeda originaalkeeltes. Seda kõike on liiga palju? Unistama ju peabki suurelt...
Vanades väärikates perekondades lisandus kõigele eelmainitule ka kohustulik pillimänguoskus. Üksikemana ei suutnud ma trio puhul sellele kahjuks rõhku panna, kuna päris vabatahtlikult ei harjuta  ilmselt ükski laps. Nii jäid ka Loviisa kitarri- ja Lisanni kandlemäng liiga ruttu pooleli. Mul on kahju.
Arvan, et ka täiskasvanud inimestega, kes on end hingetuks jooksnud või hommikust õhtuni vutti tagunud, ei ole just ülemäära põnev vestelda. Kui see on aga vaid üks osa arengust ning valikusse kuulub ka kaunite kunstide tundmise ja tarbimise oskus, on olukord suurepärane. Asjad peaksid olema tasakaalus.
Hetked, mil veedan aega Schuberti ja ühtlasi kogu romantilise ajastuga, on juba ette määratult rõõmutoovad. Loomulikult pean soovitud tulemuseni jõudmiseks veel palju harjutama. See ei ole aga kindlasti mahavisatud aeg. Ka siis, kui ma avalikult ei esine.
Pigem omab kulla väärtust.
Eriti kui võrrelda asjadega, mis mind on ära kurnanud...

Kolmapäev, 22. juuli 2020

Mälestuste loomine

Eile, kui panin meie peretšätti üles foto rõõmsalt lainevahus hüppavatest lastest, sain üheks kommentaariks "küll neil kolmel ikka on õnnelik lapsepõlv".
See tegi südame soojaks. Olen ju mitu korda päevas oma arust täiesti ebaõnnestunud ema.
Aga korraga mõistsin.
Mul pole olude sunnil (ja kindlasti mõne arvates ka vähese planeerimisoskuse tõttu) olnud väga suurt järjepidevust oma isikiku karjääri edendamise osas. See tähendab, et olen küll teadlik oma tublidusest, kuid mu võimete piirid on ikkagi kusagil kaugel eespool, ma lihtsalt ei jaksa neid pidevalt realiseerida ja seetõttu toimetan tihtilugu suhteliselt ülejala ja/või vana rasva peal.
Lisaks olen ju teadagi tobedalt ebaõnnestunud paarisuhtes ja mul puudub vähimgi aim, kui palju peaksin oma ajalugu ümber kirjutama selleks, et selles säiliks mingigi tõepära, mis on samuti üsna häiriv. Ma ei ole oma lastele juba aastaid, et mitte öelda, kogu nende teadliku elu saanud pakkuda kasvamist terves ja tugevas kahe vanemaga perekonnas ning kogu meie elu tundub kohati olevat hetkede napsamine ühe või teise asja või valiku arvelt.
Ometigi, selle ühe ja ainsa vanemana võin küll enda üle uhke olla!
Ma mõtlen mälestuste loomist.
Jah, mul puudub tihtilugu oskus panna end maksma kokkulepete osas (enamasti puudutavad need nutiseadmeid), aga meie majja on alati oodatud sõbrad.
Jah, ma võin kogu sellest rahvaste rändamisest olla puruväsinud, aga ometi luban ma meie sassis põrandal ka hilisõhtul veel ühe  kaardi-või lauamängu.
Jah, ma võin kiristada hambaid õmblemata jäänud kardinate või keema panemata supi pärast, aga ma viin nad koos sõpradega (kõrvalteedel kasvõi mõnega pagasnikus) ujuma just sinna randa, kus nad end vettehüppeid sooritades kõige õnnelikumana tunnevad.
Jah, võin ju mõelda. et tahaksin veeta aastas mõnedki päeva täiesti ihuüksi ja mitte midagi tehes, ometi sõidame üheskoos matkale, reisile või võtame osa purjeretkest.
Kuna ma tean, et just sellised sündmused inimese elus jätavad kustumatud mälestused. Hallide päevade rodu, kus üleväsinud ja läbipõlenud ema poriseb midagi käitumisreeglitest ja kokkulepetest, kägardub mälusopis mittemidagiütlevaks nutsakaks.
Abielus või suhtes olles saaks kõik laste rõõmude ja seikluste korraldamised omavahel ära jagada. Kummalgi jääks soovi korral pool aega alles. Mina aga teen kõike üksi ja järelandmisteta. Juba aastaid.
Nii on lihtsalt läinud. Ja olen tõesti vähemalt selles tubli ja hea.
Aga ikkagi on tunnustavad sõnad aeg-ajalt ülivajalikud.





Reede, 17. juuli 2020

Naiselik kavalus II

Kuller tagurdas hiiglasliku veoautoga Muhu õuele. Õunapuu oksad ragisesid raudse kerega masina toore jõu käes, aga minu süda hüppas rõõmust. Lõpuks ometi pesumasin! Sõitis ainsana suure veokongi tagumises nurgas! Siiakanti vist liiga tihti sedalaadi tooteid ei tellita.
Piidlesin kullerist vanapapit. Olen nimelt praegu meie talu ainus täiskasvanu ja minust ei tasu suurte kodumasinate hooletut selgaheitmist ja tuppa vinnamist eriti loota. Papikese osas tekkis samasugune kuri kahtlus. Ma ei saa ju talle öelda, et "Issakene, kui suur see pakk on! Mul polnud õrna aimugi, et pesumasinad niiiii lahmakad on, aga uhh... ma püüan ta siiski kuidagi sisse saada!", eeldades, et papi hüüatab sitke rüütlina naerulsui "Mis te nüüd, las ma ise!" ja mina, otsekui moepärast veel korra põiklen "Oh ei, kui piinlik, teen teile tohutult tüli!", mispeale tema vaid käega rehmab ja otsekui võluväel ongi mu masin kenasti vannitoas- võibolla isegi veevärki ühendatult.
"Jätke siia trepi juurde," juhatasin nii lahkelt, kui vähegi suutsin, "küll me ta siit juba edasi saame!" Oh taevake, tegelikult ei saa ju kuidagi!, andis mu äraostmatu ratsionaalne ajupoolkera samal ajal tugevat häirekella. Viipasin kaubaauto lahkuvatele tagatuledele hajameelselt käega- ja seal ma siis seisin pesumasinaga ühes keset õue.
Kui elu mulle vahel seesugused olukorrad kätte mängib, ärkab minus Raudne Leedi. Rapsan eneselt hooletult õrna ja hoolitsust vajava naise tundeilma ja tajumise viisi- mis on minevikus olnud ehk liigagi kaua mu isiksuse eitatud ja varjatud osa- trambin selle kindlameelselt, võibolla pisut raevukaltki kõrvalasuvasse kraavi ja luban endast väljuda väeka ja tugeva naise, kes heidab pea kuklasse ja teatab  uhkelt "Ma saan ise hakkama!"
Ma usun neil hetkil tõemeeli, et saan ise hakkama.
Pesumasin muidugi pelgalt usu peale ei liikunud. Lükkasin väga tugevasti. Ei midagi.
Raudsel Leedil ei ole mingit naiselikku kavalust. See oleks lausa häbiväärne. Lähistel trimmerdasid uued naabrid kõrget rohtu. Sealne mees on tugev ja terve, ta tulnuks kindlasti appi. Aga ma ei palu- mitte eales! Teise poole naabritel on samuti minuvanune meesterahvas suvitamas. Teeb iga hommikul pikki jooksuringe. Mkmm, ma ei palu ka tema abi- mitte eales! Linnulennult kilomeetri kaugusel isatalus on lausa kolm põlvkonda tugevaid töömehi. Aga neidki ei suuda ma paluda- ka surma ähvardusel mitte! Ma saan ise selle pesumasina sisse!
Seesugustel momentidel on kaks võimalust- kas tuleb kokkukukkumishetk (mida keegi näha ei tohi!) või lahendus (olgu või vere hinnaga). Sel korral andis taevas mulle, kangele, teise variandi.
"Oota, ma võtan teiselt poolt!" Minu poeg!
Eelteismelised söövad nagu hobused, näivad aga ometi kiitsakad ja haprad. Nad ei ole ülemäära abivalmid, ikka rohkem viitsimist mööda. Tean ka seda, et egoismi tegelik tipp saabub päris teismeeas. Sel eluperioodil näevad nad tõesti vaid iseennast ja oma vajadusi. Pole midagi parata- mõnes osas teeb aju tõelise spurdi, mis aga puutub võimet vaadata olukordadele ka läbi teiste silmade- seda tuleb veel oodata. Päris palju olen näinud ka teismeikka "kinnijäänud" täiskasvanuid. Paare, kus üks teeb lõputuid kompromisse, astudes muudkui omapoolseid samme, teine aga isegi ei märka seda. Kui ma sellisena ei kõlba, pole vajagi, kõlab tihtilugu õigustus säärase "teismelise" suust.
Aga minu kallis eelteismeline tuli appi! Tuli kogu jõu ja kiitsaka kerega. Sikutasime koos selle masina trepiastmetest üles ja vedasime tuppa. Minu meelest olime kangelased!
Teate, ma pidin selle loo endast välja kirjutama. Tean, et selles on palju abitust, samas aga kangekaelsust, palju hädaldamist, samas aga pealehakkamist. Nõrkuse ja tugevuse võitlus. Ma ei tea, kui palju ma homme seljast liigun, aga mul on sellest suhteliselt ükskõik. Ise hakkamasaamine päästab vahel väärikuse. Vahet pole, mida ma tegelikult tunnen...

Pühapäev, 12. juuli 2020

Jeesuspalve

 Püha Eelkäija Skiita on Kreekas asuva Ausa Eelkäija kloostri Saaremaal asuv osaklooster, mille olemasolust ei olnud mul seni aimugi, kuigi külastan suviti Saaremaad, eesotsas Kuressaarega, umbes   korra kahe nädala tagant.
 Mul oli seda käiku väga vaja. Kui vaadata kasvõi selle blogi viimase aja teemasid, keerlevad need liiga palju kõige inimliku, eelkõige suhete ümber. Ilma viimaseid alatähtsustamata vajasin selleks hetkeks midagi hoopis enamat. Kui oled jätnud end kauaks eemale ainsast allikast, mis su janu ka tegelikult kustutab, võid end järsku avastada keset ääretut kõrbe, ihuüksi ja täiesti kurnatuna. See oligi minuga juhtumas.
 Kreekapärase nimega mustas kuues nunn (kas võis olla Theodoulosa?) tuli rahulike, väljapeetud sammudega üle erkrohelise muru meie poole. Ta silmis sädeles naeratus. Oleksin tahtnud väikese tüdruku kombel nutma hakata!
 Kirikuukse ees suurtes kivist lillepottides kasvasid lopsakad basiilikud. Nende lõhn tungis sügavale sõõrmeisse ning tundsin vastupandamatut soovi neid emmata. Nii elujõulised tundusid nad mulle seal rahulikus päikesepaistes. Nii väeti ja tühine tundusin ma ise selle vana kiriku lävel.
 Ikoonid tervitasid meid oma väärikuses. Mu silmad otsisid koheselt Jumalaema. Jumalaema on mulle, raudsele ja samas nii haprale (seda ei tohi keegi märgata!) naisele alatiseks toeks nii Eestis kui välismaal. Jeruusalemmas on mu vaieldamatuks lemmikuks Maarja hauakirik. Seda külastades tunnen alati otsekui kohalejõudmist ja istun seal kaua-kaua...
 Nunn, kelle silmist peegeldus headus ja rahu, rääkis meiega õigeusust, kloostrist ja ikoonidest. Ma vajasin seal kirikus ta lähedust, tahtsin sinna kauaks paigale jääda. Vaikus vaheldus nunna vaiksete sõnadega. Kaks naist, mina ja tema. Kaks täiesti erinevat maailma. Aga üks tõde, tee ja elu...
 "Mida teha, kui elu on... liiga sihitu, hüplik? Kui ei leia enam järsku pidepunkti?" küsisin viimaks.
"Loe Jeesuspalvet," kostis ta rahulikult, "kasvõi kogu aeg, pidevalt. Loe, see aitab"
Ja nüüd ma siis loen:
"Issand, Jeesus Kristus, Jumala Poeg, heida armu minu, patuse peale"
"Issand, Jeesus Kristus, Jumala Poeg, heida armu minu, patuse peale"
"Issand, Jeesus Kristus, Jumala Poeg, heida armu minu, patuse peale"
Teate, aitab tõesti...

Esmaspäev, 6. juuli 2020

Ahastushüüe

Olen ahastuses!
Ah et küsite, miks? Sest teate, ei ole just ülimeeldiv käputada oma kollase traktori kõrval äsjaniidetud murul, püüdes oma alles maniküüritud punaste küüntega niidukimehhanismi vahelt välja kiskuda elektrijuhet, mille ise-hakkamasaamise-entusiasmi ja väsimusest-üli-hajameelsuse mõnusas kombos sellesama niidukiga mitmest kohast eelnevalt purustanud olin, kuna mul polnud õrna aimugi, et see salakavalalt murututtide vahel vonkleb. Et see neetud juhe mitte lihtsalt katki ei läinud ja mitte ühe, vaid sada korda end niiduki terade vahele oli keerutanud, tulnuks tubli masin külili keerata ja juhe alles siis elegantsete liigutustega terade vahelt vabastada, aga kuna mina ei suutnud leida ühtegi tugipunkti, mille taha oma käekesed haakida, et vajalikke jõu- ja ilunumbreid sooritada, pealegi puhus mu avaral heinamaal maailma tugevaim tuul, mis mu pea ühes tükis tahtis otsast rebida, riided seljast takkajärgi, läks olemine väga kurvaks, jätsin traktori kus see ja teine ja jooksin nuttu tihkudes verandale sooja.
Oleksin ma seda teadnud, kuiväga teravalt hakkan oma töömehe vallandamist kahetsema, teate, ma oleks talle mitte kahe ega kolme-, vaid kuue-, seitsme-, ehk lausa kümnekordselt üle maksnud, las ta oleks mind kohe päris paljaks nöörinud- et ma ometi ei peaks tegelema mingite paganama juhtmete, trosside, torude ja lattidega!
Nüüd tuleb see pump, mille juhtme ma ribadeks sõitsin, kuidagi maapinnale tirida. On ta kerge või raske kui pomm? Äkki saab seda juhet asendada? Aga äkki mitte? Kust saab sel juhul uue pumba? Kus mu töömees on? 
Nüüd tuleb see traktor, mis sääl põlla pääl kurvalt konutab, kuidagi külili saada. Äkki on lisaks juhtmepuntrale ka rihm katki? Või lihtsalt maas? Õudne! Kus mu töömees on?
Teate, lisaks tuleks kohe-kohe ühendada pesumasin ja kraanikauss. See on päris katastroof. 
Ah te küsite, et kas ma siis tõesti maal ilma pesumasinata läbi ajada ei suuda? Teate, mul oli siin eile viis eelteismelist ja kaks titte ning väikelast! Täna oli mul siin kaheksa eelteismelist, vahepeal sõelus läbi ka kaks koolieelikut. Teismelised armastavad maailmaasju arutades vooditel aeleda. Tited võivad lisaks linadele pissida. Teismelised ajavad riided poriseks. Tittede riided ei ole ainult mudased, vaid nende rinnalt võib välja lugeda ka mitme päeva toidumenüü. Mulle on siia vaja pesumasinat! 
Hea küll, saan selle Kuressaares naiselikku kavalust kasutades auto peale. Aga siin? Kes need torud ühendab? Kes garanteerib, et vesi hakkab õigetpidi voolama? Kus on mu töömees?
Köögis pole kraanikaussi, sest köögiremont jäi töömehe vallandamise tõttu pooleli. Kõik nõud tuleb pesta vannitoas. Hea küll, kõik nimetatud teismelised ei söö minu juures. Aga neli söövad! Pidevalt! Palju! Erinevaid toite! Suured pudrupajad ja supipotid on väikeses kraanikausis eriti ebamugavad pesta. Mu ilus vannituba on ühtlugu räpane ja jõle. Aga mis kasu on sellest, et vedin kööki kraanikausi? Mööbli? Äkki isegi nõudepesumasina? (Jaa, palun, ma vajan seda!) Kes krt selle kaadervärgi ühendab? Ah, miks pidin laskma töömehel minna?
Õues on vastik ja külm. 
Mis elu see on?
Peaks vist ära linna sõitma...

Laupäev, 4. juuli 2020

Naiselik kavalus

Jätkan suhete teemal.
Kuna ma pole oma elus just ülemäära palju uusi lähisuhteid sõlminud, eriti veel selles eas, kuhu praeguseks olen jõudnud, püüan end jõudumööda mõne selleteemalise raamatu lugemisega harida, et sellest keerukast protsessist ka loogikale toetudes mingit aimu saada- noh, päris elus lähevad asjad niikuinii nagu lähevad...
 Üks asi, mis mulle aga säärase lektüüri puhul iseäranis tihti silma on jäänud, on soovitus kasutada ühe või teise takistuse või probleemi või lihtsalt möödarääkimise või erinevate ootuste ilmnemisel naiselikku kavalust. Tõsi, tavaliselt ei ole see just nende sõnadega välja öeldud, aga asja mõte on otsesõnu oma vajaduste väljaütlemata jätmine, kasutades oma soovide saavutamiseks muid, kaudseid teid või vahendeid.
 Valdan tegelikult naiselikku kavalust päris hästi. Sõbrannade sõnul õnnestub see mul lausa mängleva kergusega. Vahel naudin kavaldamise protsessi ka ise, vahel ei pane tähelegi. Siin on ainult üks "aga". Tavaliselt kasutan naiselikku kavalust näiteks teenindussektoris, kui soovin, et minu heaks üks-kaks liigutust rohkem tehakse, kui ehk ametikoht ette näeb. Või ka argielus, kus liigseid sõnu kasutamata end milleski aidata luban, mis ehk ülemäära jõudu või pingutust nõuab. Need on "ühekordsed projektid", kus kõik osapooled on rõõmsad ja saavad üle külvatud naeratuse ja rikkaliku tänuga.
 Kuidas saab aga midagi säärast kasutada suhte sõlmimisel ja mis mõtet selline tegevus kannaks, ei ole ma siiani taibanud.
 Minuealistel ja vanematel meestel on märgatavalt tihti välja kujunenud lähisuhte düsfunktsioon. Lähisuhte düsfuntsioon tähendab üldjoontes hirmu ja põgenemissoovi emotsionaalse läheduse eest, mida mina vajan lähisuhtesse astumisel nagu õhku. Muidugi kinnitavad minuealised ja vanemad mehed nagu ühest suust, et ka nemad vajavad emotsionaalset lähedust nagu õhku ja mul pole ju algul põhjust neid mitte uskuda. See ei pea aga paika.
T. on rahulik, tark, edukas ja väga turvaliselt mõjuv mees. Ma ei armunud temasse hetkega, vaid ajapikku. Suudan hoolimata loomupärasest impulsiivsusest olla neis küsimusis ratsionaalne ja teen oma arust häid ja kaalutletuid valikuid, mida, tuginedes eelnevas postituses kirjapandule,  ju tegelikult eriti polegi, seega olen arvestanud ka üksijäämise võimalusega. Seda enam mõjus T. nagu värskendav tuuleõhk.
Tugev lähisuhte düsfunktsioon tuli T. puhul ilmsiks juba paari kohtumise järel. Mul oli aga mitmeid põhjusi, mida ma siin lahkama ei hakka, et sellele esialgu mitte tähelepanu pöörata. Et oleme mõlemad ka muu eluga suhteliselt hõivatud, tundus see mulle lausa sobivat (ei, mitte düsfunktsioon, vaid see, et me teineteisest olude sunnil rohkem eemal pidime olema, kui ehk lähisuhte algul mõistlik oleks). Arvasin, et ise avameelselt ja turvaliselt mõjudes äratan üha rohkem usaldust ja nii saab ka minu emotsionaalse läheduse vajadus mingil määral siiski täidetud. Ühesõnaga- ei midagi ulmelist. Aga ei. Suhet ei sündinud.
 Targad raamatud lähenevad siinkohal väga meestekeskselt, seletades pikalt-laialt, kuidas naisel tuleks tegutseda üht- või teistviisi, trikitades endapoolse eemaldumise, salapära tekitamise ja Jumal teab millega, et varem haiget saanud, kõhklevat või mille iganes küüsis vaevlevat meest endale lähemale meelitada. Naiselik kavalus, kui soovite.
 Bullshit, ütlen ma selle peale. Mis saab siis naise enda ootustest ja vajadustest? Kes nendega trikitab? Kui ma alustan suhet enese kellekski teiseks muutmisega, et end veelgi põnevamaks teha, kui ma niigi olen, ei ole see ju üles ehitatud ausatel alustel! Mina ei tunneks end küll sellises pealesunnitud rollis eriti mugavalt, seega tuleb mind ikka minuna taluda, muidugi vahel ka koos naiseliku kavalusega...
 Minu meelest on teadliku suhte loomise võti hoopis rääkimises, rääkimises ja veelkord rääkimises. Lähisuhte düsfunktsiooniga mees ei tule muidugi ka lõputu rääkimise korral lähemale enne, kui ta seda mustrit enda sees ise murda ei otsusta. Tahan uskuda, et mõni ikka otsustab.
 Kokkuvõtvalt- naiselik kavalus on küll tore mäng, kuid suhte loomisel mitte eriliselt kaasaaitav. Kui näed, et mees (või naine) pole suhteks ühel või teisel põhjusel valmis, isegi kui ta ütleb, et on- lase tal minna. Püsima ja edasi arenema on määratud ikka see suhe, mis keskealise (või lausa üleminekueas) mehe või naise nüansirikkas psüühikas turvalise kombinatsiooni moodustab. Muidu võib ju pea peal ka seista...