Teisipäev, 26. jaanuar 2016

Sees

Selline kooli sisseastumine mulle meeldib! Nädal tagasi käis trio nn avatud tunnis, kus nende tegutsemist klassis jälgis kaks tulevast õpetajat, kaks eripedagoogi ja direktor.
Täna olime kutsutud vestlusele, kus meile öeldi "tere tulemast!" ja tunti siirast huvi, kas meil on koolile küsimusi.
Ei mingit drillimist, mitte kordagi sõna "koolikatsed", kõik käis vaid mängeldes!
Mul on siiralt kahju kõikidest lastest, kes praegu päevast päeva etteütlusi teha vehivad, pead paksud otsas saja piires arvutavad, "laia silmaringi" küsimuste vastuseid pähe tuubivad ja sealjuures hirmust värisevad, kas nad ikka on piisavad.
Kõik koolikatsed on veel ees. Aga meie oleme sees!
Jess!!!

Pühapäev, 17. jaanuar 2016

Kool

Meiegi keerleme nüüd koolivaliku- karussellil! Otsus on tegelikult tehtud juba õppeaasta algul, avaldus tükk maad varemgi- üks väike kristlik kool, kus trio ka eelkoolis käib. Aga ikkagi on väike ärevus sees!
Mida aeg edasi, seda selgemalt on näha, et väga paljusid tänapäeva vanemaid ei rahulda enam vana süsteemiga kombinaatkoolid, kus lapse isiksus ei oma mingit tähtsust, kus kõik väikesed arenevad hinged püütakse suruda ühesugustesse raamidesse ja massist eralduda tahtjaid kas põlatakse õpetajate poolt või nad sattuvad kaasõpilaste kiusamise ohvriks.
Minu tutvusringkonnas vaimustutakse üha vähem ka nn. eliitkoolidest ning laste koolieelset drillimist ei peeta enam heaks märgiks. Eliitkoolist saab küll suurepärased tuupimisoskused, kuid pole sugugi kindel, et noor inimene sellest ka terve närvisüsteemiga väljub. Pealegi ei seisne edu valem ju hoopiski mitte heades hinnetes ja pähekogutud faktides, vaid eluterves vaimsuses!
Just vaimsuse otsinguile olengi koos trioga asunud. Mu meelest on vägagi tervitatav, et vanemad või sõpruskond, keda pakutav haridussüsteem ei rahulda, asutavad ise sobivaid väärtushinnanguid kandva õppeasutuse ja pered, kes nende mõtteviisi toetavad, ka oma lapsed sellesse kooli toovad. Siinkohal on muidugi tähtis, et kool suudaks väga täpselt oma väärtusi ka
defineerida- mõni astutus tundub küll esmapilgul hästi "diip", kuid lähemal vaatlusel selgub, et kõik on segi nagu pudru ja kapsad- kristlus, maausk, budism, maagia... See ju küll väga usaldust ei ärata! Eks pea majagi vundament olema väga kindlalt laotud, et ehitis selle peal uppi ei lendaks!
Pean tunnistama, et olen koolivalikul valmis tegema üsna vähe mööndusi ja et enamik vanemaist on minust ilmselt palju vähenõudlikumad. Tuleb see nüüd enda lapsepõlve koolikogemustest või millestki muust, aga üle kõige pelgan ebaprofessionaalset õpetajat ja liiga suurt lastekarja. Nõustun täiesti väitega, et kuna minuga on halvasti, ebaõiglaselt või lausa alandavalt käitunud päris suur hulk pedagooge, näen "tonti" seal, kus seda võibolla polegi. Ehk valin seetõttu kooli pisut nagu iseendalegi?
Lapsed igatahes paistavad mu valikuga nõus olevat. Ülehomme lähevad nad avatud tundi. Nad ei teagi, et see on üks osa sisseastumisest! Usaldan neid sellistena nagu nad on. Nemad teavad samuti, et emme ei vea alt. Miks peaks 7- aastase maailme keerukam olema?
Peaasi, et mänguloom kaasa saaks!

Neljapäev, 14. jaanuar 2016

Kaks hetke

Üldjuhul on nii, et mida rohkem on sul aega nautida hetkesolemist, ümbritsetud mõtetest, aistingutest ja tunnetest, mis kuuluvad just sellesse momenti, mida teadlikumalt asetad oma kohalolemise otsekui sädeleva pärli erilise ajahetke läbipaistvasse pakendisse, seda õnnelikumana sa end tajud.
Tean, millest räägin, sest viimased kolm kuud oli mul pidevalt kiire. Viimaks lakkasin inimestele silma vaatamast, et keegi ei mõtlekski napsata viimset tükki mu niigi puruksrebitud ajakangast. Aina jooksin, mille nimel, ei tea.
Eile rookisin õues lund. Mul oli kogu päev vaba. Rookisin kohe mitu korda. Valge lumevaip pärlendas kaunilt, labida rütmilised kraaksatused mõjusid reipalt ja turvaliselt, karge talveilm tungis puhta lõhnana sõõrmeisse. Mul oli aega nautida iga hetke. Ühel sekundil tundusid keerlevad helbed laternakumas mind otsekui naelutavat. Tajusin nende kergust, ka mu keha muutus imetillukeseks sätendavaks helbeks. Tõusin pehme tuulehoo abil üles tänavalambi valgusvihku ning nautisin oma ainukordset etendust.
Täna oli teisiti. Olin emotsionaalsest tasakaalust täiesti väljas. Lumelabidas takerdus kõige nähtava ja nähtamatu külge. Sahk oli teed puhastades lahti kangutanud rasked tumedad kamakad, mis lömitasid koledalt meie väljasõidu ees. Töö oli raske ja vaevaline. Lumehelbed tungisid krae vahele ja silma. Mõtted viibisid mujal. Viimaks virutasin labida hooletult hange ning toetasin selja männi tugevale tüvele. Helbed keerlesid laternakumas kui eilegi. Kuid täna tundusin enesele raske ja jõuetu. Lumesadu ei kuulunud minu maailma.
Alles nüüd, neid ridu kirjutades tunnen, et tegelikult olnuks täna kõik nagu eilegi, võtnuks ma vaid aega selle maailma jaoks, mitte tolle teise, millel end riivata lubasin. Jah, mõnikord ei ole meil tõepoolest teatud olukordadest pääsu. Aga hoopis sagedamini valime need ise, päris teadlikult.
Väikesed kullakotid vedelevad igapäevaselt täiesti me jalgade juures. Aga ikka leiame vabanduse neist lihtsalt üle astuda...

Kolmapäev, 13. jaanuar 2016

Foobia

Arvasin siiani, et mul pole mingeid foobiaid. Ei karda ma pimedust, kinnist ruumi, kõrgust, kiirust, hiiri ega ämblikke. Isegi roomajad ei kutsu minus esile kiljatust ja põhjendamatut paanikat. Kuni eilseni arvasin, et olen üks julge ja vapper inimene.
Eile aga sattusin delfist lugema uudist, et jäätee Haapsalu ja Noarootsi vahel on avatud. Ja siis kangastus see mul taas...

See võis olla kaheksakümnendate algus. Talv. Olime isaga teel Muhusse. Oli sulailm, taevast langes aeglasi raskeid lörtsilätakaid. Veidi enne Virtsu sadamat juhatas suur silt "Jäätee" paremale. Ohoo, mõtlesin mina, vahva! Autoga üle merejää sõitmist polnud mu lapsepõlves veel ette tulnud. Keerasimegi viida järgi ja alustasime sõitu. Algul oli kõik okei. Kaks sirget roobast olid ees selgelt näha, teeviitadeks seatud postid samuti. Siis aga sadu tihenes. Lumi rattakummide all muutus üha vedelamaks, nähtavus üha halvemaks. Lõpuks laiusid me ees hiiglaslikud lombid, poste polnud aga enam üldse näha. Liikumiskiirus tuli pidurdada minimaalseks. Isa näoilmes peegeldus rahutus. Kohati lahmas vesi autousteni, saar kadus udu tõttu silmist. Mind haaras enneolematu paanika. Kartsin ja värisesin. Valge lumelaip oli minutitega muutunud hiiglaslikuks veteväljaks, polnud näha, kas meie teel ikka on jäine põhi või vajume ühel hetkel lihtsalt sügavikku...
Ma ei mäletagi täpselt, kuidas pääsesime. Surmahirm püsib aga siiani naha vahel. 
Samal päeval, muide, tee suleti. Tagasi mandrile sõitsime juba turvaliselt praamiga.

Vaat sellised mälestusid kangastusid mul eile, lugedes uudist Haapsalu- Noarootsi jäärajast.  Jaa-jaa, tean küll, et suure külmaga muutub jää paksuks ja kindlaks! Mina sinna peale ikkagi ei läheks. Õnneks liigub Muhu- mandri vahel suurte veokite tõttu alati praam.

Teisipäev, 12. jaanuar 2016

Hang

Kolmikud on ikka ägedad! Praegu on ju jube külmad ilmad. Mina, soojalemb, igatsen endistviisi novembris ja detsembris põske paitanud pluss kümmet tagasi. Nemad aga võtavad rõõmuga krõbedast pakasest viimast- kelgutades või niisama hullates või... no kuulake vaid!
Eile tegime sauna. Järsku tuli Lisanni mõttesse kena karastav lumehang. Jah, justnimelt lumehang, seesama veranda kõrvale kuhjunud valge moodustis, see kangastus Lisanni meeltes järsku ihu ja meelte mõnusa värskendajana. Brrrr!!! Ja no ega ta oma mõtet vaka all hoidnud! Sekundiga teadsid hange tervistavatest omadustest kõik trio liikmed ning plaan oligi tehtud. Minuga nõu pidamata. Istusin laval ja püüdsin kõigest hingest higistada. Aga juba paljast lume-mõttest hakkas kuumal laval jahe.
Trio poolt ülioodatud hetk jõudis kätte varem, kui soovisin. Olin nimelt öelnud, et hange võib hüpata vaid siis, kui keha on nii kuum, et enam laval olla ei suuda. Mina suutnuks küll kogu õhtu! Aga nemad panid õige pea ribaradapidi uksest välja. Kujutage ette- ja püherdasidki lumes! Hoidsin ust lahti ja värisesin. Jalatallad jäid naktsti! uksepiida külge kinni. Aga no kus sa keelad laste rõõmu! Lavale ja hange jooks leidis kilgete saatel aset veel ja veel- kokku neli korda!
"See oli elu kõige toredam saunapäev," ütles Lisann rahulolevalt, endal põsed nagu kaks ladvaõuna ja suu kõrvuni peas. Pikisilmi oodatakse järgmist pühapäeva.
Mnjah, huvitav kui palju mulle peaks maksma, et ka mina hange hüppaksin? :)

Pühapäev, 3. jaanuar 2016

Lubadused

Alanud aasta esimeseks lubaduseks on vähem töötada ning rohkem pühenduda lastele ja kodule.
Teiseks lubaduseks on püüd säilitada rahu. Mitte raisata üleliigseid sõnu, väljendada tarbetuid emotsioone. Kes mõistab, mõistab niikuinii, kes ei mõista, ei tahagi aru saada.
Kolmandaks lubaduseks on pühenduda vaimulikule teekonnale. Mil viisil? Küll varsti kirjutan!