esmaspäev, 22. veebruar 2021

Talv

 Taevast langevad miljonid helbed
lumevaibale koovad nad lisa,
valgeks võõpavad maailma, selgeks
külmuse piirid. Tardunuks kisa.

Kinni mätsivad porised rajad
andekssaamise künklikelt teedelt.
Nähtamatusse ruumi ja aja
pinnatuisuna pikilt alleedelt

viivad. Miks’e jäätunud huulilt,
purikaid aga räästatelt kukub,
sõnum hanges toob ulguvail tuulil
mitmehäälsena ennustust hukust

lävepakule. Sillerdav lumi
teemantpuruna kutsuvalt särab.
Samast lendu end rapsib üks tuvi
valge. Rahu viib jäädavalt ära...

Tõde, tegu. Teinegi vaatus
kahvatus kuukumas nähtavaks muutub.
Jäine ristipuu, lumine saatus.
Libe teekond, mis maapealset puutub...

               ——
 Väike tihane oksale lendab
"sit-si-kleit" pääseb lustakalt valla.
Elu ime teeb jälle mind endaks
külmunud kahtlus jääb rõõmule alla...


 

pühapäev, 21. veebruar 2021

Talisuplus

 Jääauku minnakse nii: esmalt pannakse ennast soojalt riidesse. Siis matkatakse veidike- võib isegi vaid kilomeeter-paar. Nahk võiks olla soe, aga mitte higine. Siis võetakse rahulikult riided seljast ära ja ronitakse, hea on, kui redelit mööda jääauku. See otsus peaks peas olema varem kindlaks küpsenud, sest ega augu äärel enam suurt ei mõtle. Tunne, mis kaelast saati jääkülma vette minnes valdab, on kummaline. Minu meelest mitte külm. Pigem ehmatav. Vapustuse tunne. 

Ronisin ca 15 sekundi pärast välja. Vaat siis kogesin seda nõelte torkimise tunnet, millest olen kuulnud räägitavat. Külm ei olnud absoluutselt! Aga kaaslane, kes on kogenum talisupleja, käskis mul end ikkagi otsemaid ära kuivatada. Olevat külmetamise oht. Tegingi nii ja riietusin rahulikult. Kohe oli soe ja hea olla. 

Otsustasin, et teen veel. 

laupäev, 13. veebruar 2021

Mäesuusatamine

 Esimest korda panin mäesuusad alla umbes kahekümne viie aastaselt. Helis oli siis kuskil viiene. Tean seda seetõttu, et Helise toonase sõbra pere harrastas mäesuusa-sporti täies koosseisus ja kuna nende eluviis ja tarbimisharjumused mulle, noorele plikaohtu naisele suureks eeskujuks olid, pidin minagi ilmtingimata mäesuusaspordiga sinasõpruse sõlmima. Teadmata, mida see õigupoolest tähendab. 

Jäin muidugi oma uue hobiga hoobilt üksi- või noh, hiljem olime selles Helisega kahekesi. Õnneks said mu õde ja vend umbes samal ajal samuti suusapisikust nakatatud. 

Elu esimene nõlvalt laskumine toimus Kuutsemäel. Ma ei saa siiani väga hästi aru, mis valemiga sain tõstukile, mis valemiga sain mäkke ja mis valemiga suutsin sealt elusana alla põrutada. Point on selles, et kui ikka pidurdada ei oska ja oma keha piisavalt hästi ei valitse, võid saada kiirlaskumise maailmameistriks- ainult karta on, et postuumselt. Pidurdamiseks on mäejalamil tavaliselt ikkagi piiratud ala. Kui pidurdada ei oska, sõidad raginaga aeda või majja või rahvahulka või tont teab kuhu...

Ma ei piirdunud iseendaga. Kui sõitudel, mis tänaseks mu mälust (ilmse traumaatilisuse tõttu) kustunud, juba enam-vähem püsti jäin, viisin otsemaid ka Helise tõstukiga mäele. Mu meeles mõlgub sellest kaks jubedat mälupilti. Esimene- Helis-sööstlaskuja laskub esmapilgul ideaalses konditsioonis, ühes tükis ja kohutava kiirusega pidurdusalale, sealt edasi raginaga läbi tõstuki järjekorra ja ühtlasi üle ootajate suuskade, raksaki! ala piirdeks olevasse võrkaeda. Teine- Helis-sööstlaskuja laskub diagonaalis suusaliftide alt, napilt rahuliku ülessõitja eest läbi ja kaob minu hüsteerilise huilge saatel (ei, see polnud braavo-hüüe!) peadpidi teisel pool rada asuvasse võpsikusse. 

Jätkem nüüd need kaks mälupilti ja managem ette kolmas. Niisiis, õnneks taipasin, et pean Helist pisut õpetama. Et muidu mu närv ei pea vastu. Jajaa, muidugi ma ei osanud õieti isegi sõita, aga... ma võtsin Helise tema suuskadega oma suuskade vahele ja põrutasin taaskord täiega alla. Võite arvata, mis saab slaalomi sõitmisest, kui lapse ja teise suusapaari raskus jalge vahel takistuseks ja absoluutselt mitte kaasaaitavaks elemendiks. Eriti, kui sõiduoskus nullilähedane. Muidugi sai tõstukijärjekord taas šoki ja mõni neist tundis meid oma suuskadest üle vuhisevat. Vähemalt aeda me sel korral ei sööstnud. 

Tasapisi said aga harjutajatest meistrid. Suusatamine sai selgemaks, pidurdamine ja keha valitsemine samuti. Aga mitte päris selgeks! Mitte kohe! Appikene, kuidas tahaks praegu illustratsiooniks tuua meie juba eos ebaõnnestunud Rootsi-reisi, te naeraksite end kõveraks! Poetan vaid, et Åre, suusakuurort suhteliselt Põhja- Rootsis, võttis meid lahkelt vastu, vaatamata suusaboksi pooleksmurdunud võtmele ja tuhandele muule hädale, aitas meil lahkelt suusad välja ja esimesel päeval kihutasime tänutäheks esimese ettejuhtuva tõstukiga üles, märkamata, et mägi, mida vallutama püüdsime hakata, koosneb vaid mustadest nõlvadest, mistõttu kogu järgneva päeva tegelesime sellest suusad kaenlas, jalgsi allatulekuga, kuna hindasin seda, kui mitte enesele, siis lapsele eluohtlikuks. Juba see tõik peaks tegema valvsaks- pusserdasin üksi endale teadmatus valdkonnas.  Teisel Åre-reisil tegelesime juba usinamalt ka suusatamisega, sealhulgas igat värvi laskumised...

Aga jah, minu visadus ja hambad ristis raskustele vastuminek- koos lapsega- nõuaks pōhjalikku analüüsivat kirjapanekut. Enam ma nii julge ja põikpäine ei ole. Oli see soov näidata, et saan hakkama? Soov mitte näidata, et ei saa hakkama? Miks ma kohe treenerit ei võtnud? Päris pikka aega oli nauding segunenud tohutu hirmuga...

Lõpetuseks kirjutan aga sellest, kuidas ma mõni päev tagasi Valgehobusemäel oma lemmik-talveala taas üles leidsin. Vähemalt kolm aastat oli viimasest korrast möödas. Ja seal ma siis ühtäkki liuglesin, täpselt nagu vanasti! Täpselt nagu siis, kui ma juba oskasin suusatada- seda hirmu-aega oli ju ikkagi lõpp-kokkuvõttes vähem, ehk paar aastat. Kolmikute kasvades olin juba sedavõrd küpsem, et võtsin neile õpetaja. See säästis mind tohutust närvipingest. Jah, muidugi mäletan ka nende puhul ärevaid hetki, näiteks kui Lisanni tõstukilt päästes ise sinna suuskapidi kinni jäin, jala põlvest ära väänasin ja paar nädalat suurt ei liikunud. Aga see tegevus polnud enam hirmust kantud, oli lihtsalt õnnetus.

 Kiirus ja vabadus panid taaskord mu südame põnevusest põksuma, adrenaliin vallandus üle kogu keha. Tahaks veel ja veel seda laskumise-tunnet! Palun kiiremini, hoogsamalt! Nii võtsingi järk-järgult ette ka triki-sportlastele mõeldud nõlvad, tõsi, mitte kõige ohtlikemast kohtadest. Päike sillerdas üle Kõrvemaa metsade. Hea oli mitte millelegi mõelda. Ilus oli olla. 

kolmapäev, 3. veebruar 2021

Bensupaagi kork

 Tänane lugu liigitub taaskord sarja "raudne leedi karmis eluvõitluses". 

Päev algas, nagu iga teinegi lähiminevikus, lumelabidalihase fitnessvormi treeninguga. Ühesõnaga- higi ja pisarad, nagu tippupürgimise korral ikka. Hangede tipud lähevad nimelt iga korraga kõrgemaks. Aga jah, probleem polnud sugugi selles. Õige probleem ilmnes alles siis, kui olin lapsed kooli viinud ja tanklasse diislit võtma suundunud. 

Vaadake, minu autol on avamis- ja käivitamispult. Mis see siis ära ei ole, küsite. Aga mina olen mõnikord sõitnud asendusautoga, millel on käivitamiseks ainult nupp. Mõtlen, et äkki selle korral poleks tänast probleemi ilmnenud... Asi on nimelt selles, et selle puldi sees, mis on ühendatud elektrisüsteemiga, on veel üks väike võti, millega saab avada kütusepaaki ja kui elektrisüsteem peaks alt vedama, ka autouksi. 

Sõitsin niisiis tankima. Sisestasin sooduskaardi ja pangakaardi, nagu kord ja kohus ning nägin peagi tabloolt, et võin rahuliku südamega kütust võtma hakata. Kõik olnuks normaalne, ainult et... see väike võti oli kadunud! Tema kohal puldi ülaosas haigutas auk. 

Minu taga ootas tankimist mitu autot. Läksin väga ähmi täis ja sõitsin lihtsalt minema, klapp, mille taga lukustatud bensiinipaagi kork, lõbusalt lehvimas. Nägin tahavaatepeeglist, kuidas minust järgmise auto juht sügas nõutult pead. Natuke maad eemal taipasin, et olin talle avanud toreda võimaluse enda arvelt paak täis lasta... Ühesõnaga- täismäng. 

Ei, ma ei keeranud tagasi. Olin muserdunud ja tahtsin koju. Muidugi tuulasin kodus nii auto, kui kõikmõeldavad kotid ja taskud läbi- ei midagi. Asi tundus müstiline- see võti istub nimelt päris tugevalt oma pesas ja pigem kipub selle kättesaamine olema vaevaline. Tuju langes veelgi. Mõtlesin, et enam polegi põhjust kodust väljuda, sest kuhu sa tühja paagiga ikka sõidad. Nii konutasin pahameeles poole lõunani. Ma ei vaadanud ühegi autoabi ega võtmeabi kontakti. Ma ei tahtnud kedagi ega midagi näha.

Siis tuli aga mulle nagu välk selgest taevast geniaalne idee. Ühel me peretuttaval on täpipealt samasugune auto. Järelikult on tal ka selline võti, mille sees see väiksem! Noh, kas saate aru, kuhu rihin? Ta oli kohemaid nõus minu juurest läbi sõitma ja katsetama. Kahtles küll asja edukuses, kuid kes siis ei kahelnud. 

Kujutage ette- võti sobis kohemaid! Aga ainult kütusepaagile- mitte ustele! Kas pole tähelepanuväärne? Mul ju ainult kütusepaagi jaoks oligi seda vaja. Nüüd on mul siis peretuttavate autoukse võti, millega saan avada oma kütusepaagi korki. Einoh, tõepoolest...

Loodan väga, et mu auto elektrisüsteem peab veel vastu. Sest seda võtit, millega ma oma auto uksi lahti saaksin keerata, mul küll pole. Ilmselt pean sellega millalgi tegelema hakkama... ah, homme mõtlen :)

Üks asi veel- see mees seal bensujaamas oli ikka õnneks aus!