Kuvatud on postitused sildiga Naissaar. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Naissaar. Kuva kõik postitused

neljapäev, 8. september 2022

Naissaarel, taaskord



 Siin on sügis. Sügis ei väljendu küll veel kirjudes lehtedes ja külmades tuuleiilides, merigi oli täna peegelsile ja päike kuldas muidu mornide pilevede ääred petlikult säravaiks - vaid hinguses. 

Nukrus. Mine tea, äkki on see hoopis mu enese oma? Täna püüan kinni isegi killukese kibestumist ja mõtlen, et võibolla on seegi hea - ses mõttes, et ma seda nii selgesti tajun. Kibestunud inimesi peetakse ju tavaliselt küündimatuteks, aga see ei pruugi sugugi nii olla, mõtlen nüüd. Igasuguste seisundite juurpõhjused on sügaval tunnete tasandil, seega ei teki ka üldsuse poolt vähe aktsepteeritud hingeseisundid tühja koha pealt. Algupäraselt oleme ju kõik ilusad, targad ja head. 

Huvitav, et mind ikkagi nii tugevaks peetakse. Kust tuleb see arusaam, et mõni, iseäranis see, kes näib tohutult vintske ja kes enamus ajast seda ongi, ei vaja ei tunnustust, märkamist ega lohutust. Et tema on selline inimene, kellele võib, samal ajal teisi lohutades, teisi säästes, teistega arvestades, üha rohkem lajatada, nii tegude kui meelega. Küll kannatab!

Üksikisiku tasandil on mind piisavalt kiidetud. Rõhupunkt on aga tavaliselt sellel, mida ma üldse ei vaja. Et küll ma ikka olen tubli. Tahaksin selle lause eest vaat et virutada. Teate, tublidus ei ole inimlikkuse esmane mõõdupuu! Olen hakanud häid sõnu uskuma vaid nende suudest, kes on minu jaoks ka raskel ajal olemas. Hoopis see on esmatähtis. 

Mul ei ole raske näidelda chilli olemist, kõigega hakkamasaamist, olemise lendlevat kergust. Aga tegelikult olen paljuski üksi. Ja muide -  kõige rohkem tunnen üksindust institutsioonis, mida olen teeninud pea kolmkümmend aastat. Täna tajun seda iseäranis selgelt. Tahaks öelda, et see ei loe midagi, sel pole mingit tähtsust, et saan ka ise hakkama. Aga ma ei saa nii öelda.

Olen astunud sammukese kõrvale. Siin, Naissaare rannal, traditsioonilisel suvega jumalagajätmise päeval, Maarja sündimise pühal sain selle vähemalt kuidagiviisi ära sõnastatud. Me peame olema oma tunnetega kontaktis. Kui kibestumus, siis olgu täna nii. Tavaliselt olen ju rõõmsameelne. Miks ei peakski, sest Jumal ei ole mind üksi jätnud. Inimesed

Loodan, et varsti on vastaskaldal, meretaguste tornide linnas ja mu südames sündimas midagi lõpmata ilusat. Usun, et neitsi Maarjal on minu jaoks veel küllaga õnnistust varuks. 

Näe, ilmgi kiskus vahepeal puha suviseks…


Naissaarel, neitsi Maarja sündimise pühal, traditsioonilisel suvega jumalagajätmise rännakul, AD 2022




pühapäev, 13. detsember 2020

Hõõgvein ja valge mantel.

Eile matsime Rootsi-Mihklis Naissaare Petkat. Et Petka oli oma eluajal tohutult karakteerne tüüp, oli ka tema ärasaatmine kuidagi teistsugune, kui tavaline matus, kuigi vormilt paistis ju kõik nii, nagu harilikult. Tõsi, kirikutäis maskides leinajaid mõjus veidike kummituslikult, samas oli õhkkond südamlik ja hingestatud.

Et Petka oli mees, kes klaasi põhja ei sülitanud, (et mitte öelda, et tema juures toimusid tihtilugu säärased koosviibimised, mis läksid sageli minu normaalsuse jaoks kaugelt üle  piiri), olin aastaid sealseid üritusi vältinud. Seoses sellega, et mõni aasta tagasi hakati Naissaarel Jumalateenistusi pidama ka külmal perioodil, pidin aga oma taluvuse piiris põhimõttelise järeleandmise tegema. Ma isegi tean, millal murdepunkt saabus- see oli ühel Kolmekuningapäeva teenistusel. Olin külmast täiesti kange. Tundus, et järgmisel hetkel lihtsalt jäätun. Ja vaat sel hetkel suutsin mõelda vaid Peedo sooja toa peale, mis tundus otsekui tõotatud maa. Võetagu seal viina, samakat või mida tahes, mõtlesin, mina jään vähemalt ellu. Sellest päevast alates võib öelda, et kohanesin olukorraga.

Aga alkoholiga seotud kummaline sündmusteahel hargnes ka Petka matusepäeval. Peielaud oli kaetud õue. Saadaval oli rikkalikult suupisteid ja kolme sorti kuumasid jooke, sealhulgas hõõgvein. Sammusin minagi sirge seljaga peielaua poole. Ja järsku...

Meil olid suvel kirikuaias kanad. Nad olid renditud "linnalaagrisse" ja tõid koguduse liikmeile palju rõõmu. Talve tulles viidi kanad ühes nende puurist majaga päris elukohta tagasi. Kohal, kus see majakene aga suvel ühte nurkapidi seisis, haigutas nüüd madal, kuid järsu servaga auk.

Ühesõnaga, sammusin peielaua poole ja mu saapa konts takerdus ühtäkki millegi taha. Aimate? Kana-aediku auk! Olin hirmsa hooga maha prantsatamas, aga imekombel jäin siiski püsti. Takistuse kõrvaldamisest tekkinud ineŕtsi tõttu pääsesin hoopis tohutu hooga liikuma! Ilmselt nägin selle murdosa sekundi vältel välja nagu Tommy ja Jerry multikas, kus kassi jalad enne jooksma hakkamist kohapeal nn õhuringe teevad. Minu jalad ringitasid aga sellesama inertsi ajel tekkinud megakiirusel peielaua poole, kuni kukkusin või tormasin või lendasin vastu oma armsat kogudusekaaslast, kes asus parasjagu nautima oma punast auravat kruusitäit hõõgveini. Lonksu asemel, mis kõigi eelduste kohaselt pidi kombekalt jooja suhu sattuma, moodustus tassis hiidlaine, mis rullus ühtlase lainena üle minu uue valge mantli. 

Ostsin selle mantli oktoobri lõpus. Minu meelest on see hiigla-šikk riietusese, mis mind ainult kaunistab. Kuni ma ei olnud veel hõõgveini tegelikust laastamistööst teadlik- ma ei näinud, et enamus sellest toredast soojast joogist lendas mulle selga- arvasin end olevat õnnelikult pääsenud. Kohalerutanud inimmass nägi aga muud. Nad ei olnud jagamisega kitsid. Ja siis nägin isegi...

Muidugi oli see juhus, et just sel koosviibimisel alkoholidušši osaliseks sain. Tekkinud ahastustunne sarnaneb suuresti minu reaktsioonile seoses üldise alkoholi tarbimisega. Ülekantud tähenduses võis see äpardus olla muidugi hoopis üks sõbralik müks. Kellelt? No ma ei hakka spekuleerima... Teistele meeldis mõelda, et seda tegi kadunuke isiklikult. Igal juhul võis see olla märguanne: võta vabalt!

Mu mantel oli rikutud. Ma ei suutnud väga chilli nägu teha. Toppisin selle känkrasse auto tagaistmele. Olin tujutu ja närvis. R., kelle hõõgvein üle minu lendas, oli aga hoopis optimistlikumalt meelestatud ja ei jätnud seda asja sugugi nii. Ta käskis mul mantli autost tagasi tuua, et saaksime päästa, mis päästa annab. Et kaotada polnud midagi, võtsingi viimaks hea inimese nõu kuulda, alumine huul reetlikult tõmblemas. Laotasime mantli kiriku köögi töö-tasapinnale. Sobrasime veidi kraanikausi all olevas kapis. Leidsime tuubi sapiseepi, mille sisekorgil oli väike ümmargune harjake. Kaotada pole midagi, raiusin veelkord mõttes. Seesolev silt lubas ainult keemilist puhastust.

Sapiseep kõrvaldab punase veidi plekid. Jätke see meelde!

Mu silmad läksid juba esimeste nühitud sentimeetrite peale suureks. Plekid kadusid täielikult! Varrukatelt, hõlmadelt... Üleni punane selg nõudis küll veidi aega, aga sai samuti veatult puhtaks. Uskumatu!

Mulle meeldis kirikus kella lööv korralik Petka kordades rohkem, kui see suviti oma õuel lällav. Ka veinipritsmeteta mantel on mantli parem variant, kuigi mõned viskasid nalja, et see on sedaviisi "niivõrd originaalne". Ilmselt tuleb siis selliste tõdemusteni jõudmiseks vahel ka teine pool ära näha. Ja suutagi võtta vabalt... 

Samas- äkki mul lihtsalt vedas ja selle üle ei peakski filosofeerima?




kolmapäev, 23. september 2020

Maarjapäev




Takerdusin püksepidi kibuvitsa teravasse haardesse. See ei heidutanud mind- trügisin taamal punetavaile lihavaile marjadele aina lähemale. Mari marja haaval täitsin oma kotti sügisese saagiga. Mari marja haaval liikus mu mõte suvega hüvastijätu suunas. Päriselt kohale jõudmata.
Taevas avas nutuluugid poole korjamise pealt. Mu kindad, mis olid kätte tõmmatud kaitseks okaste eest, muutusid järjest niiskemaks. Vahused lained mässasid otse põõsastiku selja taga. Auklikule kruusateele kogunesid suured hallikaspruunid poriloigud. Paksud hallid pilved sõudsid aeglases ükskõiksuses lähemale ja kallasid mornilt lisa.
Punastel marjadel on verd tugevdav vägi. Naised poetavad teineteisele neist tehtavate erinevate imeravimite retsepte. Igaüks sooviks teada anda, et just tema oma on kõige maitsvam ja kõige väekam, aga nende hääled segunevad meretuules nagu kajakate kisa. Varsti tõusevadki nad ükshaaval lindudena lendu. Esimesed arglikud tiirud tehakse sealsamas kibuvitsapõõsaste kohal. Seejärel kogutakse kiirust ja kõrgust ning lubatakse enesele lühikesi merepealseidki kaari. Alles pika proovimise peale julgevad üksikud julgemad söösta päris avamere kohale.
Ma olen alati naisi imetlenud. Mitte et ma mehi poleks. Aga ürgne naiselik vägi tõstab tõepoolest taevaste piirile. Vilunult rebitakse pilved pooleks. Lõhkiste pilvevattide vahelt hakkab paistma esmalt kollane kuma, siis aga juba päikese enese pimestav serv. Äkitselt lööb kogu silmapiir otsekui lõkendama. Ähvardav rajupilv saab kõhualust soojendust, kukub vallatult itsitama ning liigub hüpeldes minema. Huumoriga saab alati! Seal ta nüüd purjetab, kes teab, kas Soome või mujale...
Sirutan selga. Nüüd kisavad küll kajakad. Naised aga kõnnivad väärikalt põllult teerajale, otsekui ei teaks pilvede rebimisest midagi. Seon ka oma kotikaela kinni. Õige mul vaja suud paotada!
Lainete müha muutub tasapisi iidseks lauluks. Võibolla seda ei mäletatagi enam. Võibolla on sel muutunud viis, äkki hoopis sõnad? Aga ta tuleb igal juhul tuttav ette, tekitades tänutunde me olemisele, põlvnemisele ning isade Jumalale. Seda võidi laulda hällilauluna, kiituselauluna, palvelauluna või leinalauluna, töö- või puhkehetkel, metsas või põllul. Või lasti see siinsamas Naissaare vahuste lainetega mere ääres vaprate naiste väelinnuna lendu üle kogu Maarjamaa? 
Kui hea, et just Maarja meid oma punaste marjadega külma aega saadab! Ta puudutus on soe nagu ema pai. Veel merelgi, kaugel kaldajoonest...

Naissaarel, Neitsi Maarja sündimise pühal 8.09.20

laupäev, 12. september 2020

Annan alla!


"Tõstan käed ja annan alla!" Nii laulis kunagi Ivo Linna ja see laul kummitas mind täna täiega. Ja kujutage pilti, asi ei ole sel korral sugugi mitte armumises, milleni too laul hiljem välja jõuab, vaid hoopiski... kibuvitsades!
Kui hakkate mulle seepeale okaskrooni pähe kujutama, läheb jällegi teisest otsast liiale, kuigi on teema poolest hulga soojem. Ütleme siis ausalt ära, et põhiteema on Maarja ja alateema on kannatus. Ehk kibuvits.
Käisin nimelt kaheksandal septembril Naissaarel. Tegu oli tavapärase suvelõpu ürituse, Maarja sündimise pühaga. Et Neitsi Maarja on mind naisena alati kõnetanud, otsustasin ka seekord esiteks korjata punaseid marju ja teiseks teha siia üks mõtisklev postitus. Teine punkt on siiani ootel. Punaseid marju aga (kahjuks) korjasin. Ja mitte vähe. Ja mitte pihlakaid, millega olnuks hulga lihtsam.
Korjasin kibuvitsamarju.
No mis häda peab inimesel olema, kui ta neist rammusatest tulipunastest marjadest nii pöördesse satub, et korjele sugugi piiri ei mõista panna ja terve suure kilekotitäie, mida õieti kandagi ei jaksa, enesele koju vedib? Ah et teised naised korjasid ka? Nojaa, aga teised naised on esiteks märksa kannatlikumad, teiseks fännavad hulga rohkem kokakunsti, kui jätta mainimata, et minu fänluse aste on olnud seni nullilähedane. Inimesed, ma astusin selles vallas liiga suurtesse kingadesse!
Täna hakkasin oma suurt kotitäit lähemalt uurima. Naised kinnitasid, et kibuvitsadest saab teha imelist ravimoosi. Nüüd, kus koroonaviiruse teine laine vaikselt pead tõstab, on see ju igati julgustav kinnitus. Nii ma siis käised üles käärisingi.
Te ju teate, et kibuvitsamari lausa kubiseb heledatest, okkalistest ja ühtlasi kleepuvatest seemnetest? Mina teadsin. Küll oli mulle aga uudiseks, et seemnete eemaldamise kiirus on max kümme marja poole tunni jooksul. Seega kulunuks kotitäie kibuvitsamarjade puhastamiseks ei vähem ega rohkem, kui terve igavik. Mina puhastasin kümme marja ära ja mul oli täiesti kõrini. Otsisin abi internetist. Ei midagi. Helistasin emale. Ka tema ohkas. (Hiljem helistas tagasi ja lohutas siiski ka.)
Niisiis, mul oli kõrini. Võtsin vastu järgmise otsuse- katkusin kiirelt ja rohmakalt ära marjade pikad otsad ja tagused ning ladusin nad koos seemnetega suurde keedupotti. Marjad pehmeks keetnud, hakkasin kogu tekkinud pudrusegust potitäit lusikaga läbi sõela pressima.
Kui te nüüd arvate, et oh, kui kaval nõks, siis ma väga suurt aplausi iseenesele ja tehnika arengule siinkohal siiski ei teeks. See oli nimelt looma töö! Mu üks käsi on siiani pool-krampis. Schubert ei kõla homme kohe kindlasti nii kaunilt, kui mõnel tavalisel päeval, mil ma ei tegele lollustega.
Algul pressisin kohe vägagi korralikult. Umbes tunni- pooleteise pärast vaatasin, et nii ei jõua kuhugi. Siis tegin veel ühe andestamatu vea- tõin mängu õunamahla pressi. Kibuvitsad ainult naersid selle masina peale. Nad pritsisid kogu kaardervärgi sisepinna ühtlaselt löga ja seemneid täis ja sain enesele sellega tunnikese rookimist veel juurdegi. Mu tehnikataibuga sõbrad võiksid siinkohal pead kokku panna ja ühe korraliku kibuvitsamarjade puhastaja valmis konstrueerida. Mina pöördusin lüüasaanult ja pika mokaga sõela juurde tagasi. Hakkasin üha rohkem ülejala laskma. Mul tekkis pikapeale lausa ükskõiksus, kas rikkaliku seemnesaagi vahele jääb veel maitsvat moosimassi või lajatan selle kogu täiega otsejoones prügikasti. Tahtsin vähegi inimlikul ajal lõpetada.
Eks lõpuks saa iga töö otsa, nii ka see. Kahetsusväärne on veel ainult fakt, et moosi tuleb heal juhul 3-4 väikest purki, rohkem mitte. 
Moos pole muide veel kaugeltki valmis. Lisan sellele homme veidike sidrunit. Arvestades kogu töö mahtu, pakun, et kilohind tuleks säärasel sobulopskil umbes saja euro kandis. Lisaks okkad näpuotstes.
Ah, Maris, olgu see nüüd tõesti viimane kord!

laupäev, 1. veebruar 2020

Naissaarelt, küünlapäeva eel

Istun üksi ühe tillukese laeva välitekil. On esimene veebruar, kuid õhus oleks nagu pigem novembrit. Meri on mõõdukalt tormine, aga seda juhtub talvisel ajal ikka. Laeva mootor müriseb ühtlaselt. Aegna taga on läbi lõputu halluse tajutav loojuva päikese punakas kuma. Ka valged lainetipud annavad pildile mõningast värvi. Paak, kast või mootorikate, millel istun, on vihmamärg ja niiskus imbub tasapisi läbi mu suusapükste. Ma ei hooli sellest eriti. Toetan selja vastu määrdunud köite hunnikut ja suunan pilgu silmapiirile. Puna Aegna saare ümbruses on intensiivistunud, järelikult on sealkandis tõepoolest taevas selgem. Aga siin sajab. Vahepeal muutusid piisad rasketeks räitsakateks, siis said aga soojakraadid siiski võitu ja nüüd tuleb taevast vaid peenikest udu. Meri on tumehall. Taevas sulandub temaga peaaegu ühte. Kauguses siravad üksikute laevade tuled.
Mu mõtted meenutavad samuti lainete loksumist. Rahuseisundist üles rahutuse ja vahel ka mõningase südamevalu suunas, sealt jälle alla tasakaalukuse ja mõistuslikkuse piirimaile. Kui arvate, et alumisel nivool on turvalisem, siis laineharjal surfamine annab jällegi määratult rohkem loomingulisust. Ei saagi hinnata, kumb mõttelaad on elusam. Vajalikud mõlemad.
Näe, üks hiiglaslik laev kerkis just silmapiiri tagant välja! Sätendav valguskett ta kohal annab talle suursuguse mõõdu ja kuju. Ahaa, see ongi minu julgete unistuste valge laev! Kaugelt tundub meelitav. Võrreldes minu väsinud ja pisut räpaka lootsikuga lausa ligitõmbav. Aga tean, et lähenedes võib kõik muutuda- mõtekus, perspektiiv, reaalsus. Sestap istun vaikides edasi.
Oh, meri. Sina ei teeskle kunagi.
Minu reaalsus on petta saanud lugematuil kordadel. Tuulevaiksest rannast on hetkega saanud märatsev ulgumeri, päikselisest laevatekist üksik pimeduses hulpiv parv, millesse küüsi vajutades klammerdun. Ma ei lähe enam tuledesära õnge. Mõne hetke pärast võib see monstrum kreeni vajuda.
Kohendan määrdunud köisi külje all, hõõrun külmast kangestunud käsi teineteise vastu ja imestan, imestan siiralt, kui pehme müks laeva vasakul küljel annab tunnistust märkamatust randumisest.
Miski oleks nagu jälle paika loksunud.

kolmapäev, 30. oktoober 2019

Minu kirikud

Et minu elu osaks on juba üsna varajasest noorusest olnud kirikud, tunduvad nad vahel mulle nagu inimesed, kehakujuks ahitektuur ja iseloomuks nendes valitsev hingus.
Kadrina kirik on näiteks igaviku nägu. Seal sai mind kunagi ristitud ja seal olen matnud oma vanavanemad. Kui küsite, kas Kadrina kirik on rohkem rõõmus või kurb, vastan, et praegu tunnetan teda tõsisena. Aastaaegadest on ta sügise- ja talvehõnguline. Mälupildis sobivad temaga ideaalselt kuldse sügise pidurüüs puud, aga veelgi enam tekitavad nostalgiat, mis käib paratamatult kaugete mälestustega kokku, nutva novembri tilkuvad oksad kirikuaias. Ka lumevaese külma talve tuuleiilid sobivad hästi undama ümber ta sihvaka torni, kusagil lapsepõlve-mälus sekundeerimas matusel mängiva puhkpillikvinteti kaeblev-karune viis. Armsad inimesed, soe tuba ja maitsvad road olid kunagi ammu seda pilti pehmendamas. Nüüd ma enam inimesi ei näe. Aga Jumal valitseb seda koda alati. Sellest kaugele Viitna teele paistvast kirikutornist võiks saada lausa igaviku kirju kanga esimene motiiv- ühenduslüli olnu ja tulevase vahel. Ja ilu võrdkuju.
Jaani kirik Tallinnas esindab minu maailmas palve- ja tahtejõudu. Tema torni suunduvad rohmakad trepid on julguse ja otsustuskindluse nägu. Temas on nooruse ja kevade hõngu. Õitemeres õunapuu ja pulmakellade lõbusad löögid on mu teadvuses ta visiitkaart. Selles pühakojas võtab Jumal mu arvates lausa küünarnukist kinni, näidates puust ja punasest ette, kuhu suunas liikuda. Siin on palju otsijaid. Jään ise häämeelega veidike tahaplaanile. Nõjatun orelirõdule ja vaatlen vaikselt. Igaviku kirjusse kangasse vajutab Jaani kirik jõulised värvid. Tahtsin Jaanis orelit mängida, kui seda pilli veel ei õppinudki. Näiliselt tühja koha pealt saadetud palveteks vormimata mõtted võeti kuulda. See rada on olnud selgelt juhitud.
Rootsi-Mihkli kirik Tallinnas on nagu abielu võõramaalasega. Ei, mitte erineva, vaid välimuselt küllaltki sarnasega, ainult traditsioonid ja kombed on veidi teised, mistõttu tuli neid perre sisenedes õppima hakata. Rootsi- Mihklil on ajatu kulgemise nägu. Aastaaegadest jääb ta suve piiresse, kandes endaga küpse augusti hõngu. Eks ole meilgi üheskoos küpsemist juba pea veerandsajandi jagu. Tean, et kui järg tahab kaduda, tuleb aja kulgu seostada laste üleskasvamisega. Rootsi-Mihklis olen olnud korraga nii lähedal, kui kaugel. Ta on ainus, kes on tulnud mulle koju kätte. Inimeste ja suhete näol. Ta on ainus, kes on viinud mind kodust kaugele. Rännu- ja kogemissoovi ajel. Igaviku kangasse koon Rootsi-Mihkli kohale pastelsed toonid. Taustavärv moodustab üldplaanis siduva terviku, mida lähedalt vaadates ei pruugi märgatagi. Nagu tänavapildiski- kes ütleb, et see üldse kirik on, kui ei tea...
Naissaare Maarja kabeliga on imelik lugu. Võtsin ta oma südamesse alles õige hiljuti ja kogen teda igal korral isemoodi. Ma otsekui küsiksin temalt igas vormis ja lõputuis versioonides küsimust: "mis meid seob?" Naljakas, tegu on ju iidvana ehitisega, aga mina näen teda noore, vaat et lapsena. Ühtpidi võib mõelda, et Maarja juurde ju kuulubki Laps. Kui siia veel Naissaare sümbol, priskete punaste marjadega kibuvitsapõõsas juurde kujutleda, on Okaskrooni, Ristitee ja Lunastuseni vaid mõni samm hästitempereeritud kujutlust. Aga teisest küljest, oh häda, ei ole ma üldse kindel, et tegu on poeglapsega. Kardan, et mu mõtteid võivad samahästi vormida mu enese mahasalatud osad, mis pärinevad otsapidi lapsepõlvest. Mismoodi need Naissaarele on kaaperdatud, ei tea. Maarja, naise ja emaduse sümbol tundub igatahes olevat arvestatav juhtlõng.
Aga Sutlepa kabel Vabaõhumuuseumis on otsekui ilus kortsuline vanainimene. Elukogenud, hoolitsetud, lõpmata lihtne, kuid lõpuni väärikas. Ma ei oska Sutlepa olemust asetada ühtegi aastaaega, aga millegipärast kõnetab teise jõulupüha hämarduv kirik, lühtrites värelevad päris küünlad, veidi häälest ära harmooniumil saadetud Püha öö ja külje külje kõrval istuvate inimeste aurav hingeõhk mind enim. Sutlepale kuuluvad tumedad toonid. Aga Petlemma täht peaks kiirgama just nende tahumata palkide vahelt, väikesest altaritagusest otsaaknast. Kuldne kuma paitaks läbi selle kogu kangast, kogu elu, kogu seniseid valikuid, kogu lootusrikast tulevikku.
Mul on hea meel, et mul on nii ilus töö. Ja et kirikud oskavad kõneleda!




pühapäev, 8. september 2019

Ümberhäälestumine

Sajab.
Istun kodusel verandal ja vaatan männiokastega kaetud muruvaipa. Märg.
Tegelikult peaksin olema hoopis Naissaarel. Täna on Neitsi Maarja sündimise püha ja just sel päeval on mul traditsioon matkates suvega hüvasti jätta. Alati Naissaarel, mere ääres.
Sel aastal läks teisiti. Ma jäin SEB sügisjooksu tõttu laevalt maha!
Laev väljus Lennusadamast. Uurisin pikalt jooksu trajektoori ja otsustasin, et kõige valutum on Lennusadamale läheneda Sõle tänava kaudu. Sel juhul jäi teele vaid üks jooksuraja ületus. Varusin piisavalt aega, olles täiesti kindel, järk-järgult lubatakse ikka autosid üle. Nunne tänava otsas Balti jaama juures lubatakse alati, olen seda teed aastaid SEB jooksupäeval kirikusse sõites kasutanud. Aga Sõles, näe ei lubatud!
Imelik tunne on, kui plaanid korraga sinust olenemata kardinaalselt muutuvad. Seetõttu on mul täna kummaline ennast ka Ussimaarjapäevaga seostada. Vajan selleks üle mere kilukarbivaadet, punavaid  kibuvitsapõõsaid, loksuvaid laineid ja üksindust.
Sel korral tuli suvi vaid riivamisi. Ma ei kasvanud temaga kokku, ei käinud käsikäes mööda heinamaid ega kihutanud sumedas ööpimeduses krabisevat kruusateed mööda kuud peegeldava mere poole. Meie sõrmed puutusid vaevu kokku. 
Mõnel üksikul päeval tundsime siiski suvega suuremat lähedust. Aga see oli vaid hetkeks. Ei, võibolla siiski tunniks-paariks? Igatahes sõprust sellest ei kasvanud. Seetõttu oli ka kerge lahti lasta. Ta libises mu käest ja kadus lihtsalt öhe. Sõnagi lausumata. 
Võibolla sellepärast ma ei jõudnudki Naissaarele, et mul ei olnud suvele midagi öelda. Ega tal mulle. See suvi oli nagu mõni hea tuttav, kellest väga lugu pead ja kellega vahel toredale jutusoonele satud ning lahkudes viipad, et näeme-räägime jälle, ise teades, et see ei juhtu kunagi. Mulle meenub küll sääraseid sümpaatseid inimesi, kellega suhtlemisest mingil imelikul põhjusel sõprust ei kasva.
Sajab. Ei tea, kas Naissaarel ka? See liivarand seal... on kindlasti udune. Kilukarbivaadet pole paista. Liiv on märg, istuda ei kannata. Tasapisi poeb külm kontide vahele.
Lähen tuppa. Tunnen korraks, et tegelikult saab kõik toimuda ka siin. Neitsi sünd ja suve lõpp. Aga juba libiseb ka see tunne mul käest, jättes veel hetkeks maha õhkõrna aimduse niiskest ja soolasest meretuulest... kuni kaob seegi...

8.09.2019, traditsioonilisel suvega hüvastijätmise päeval, sel korral olude sunnil teisel pool vett.


pühapäev, 4. august 2019

Reisikirju suveradadelt 1

Sel suvel olen saanud Muhus veeta vaid üksikuid sutsakaid.
Kõigepealt napi nädala jaanipäeva aegu. Ööd olid siis valged, pääsupojad aida all titeeas. Suur suvi terendas suuremalt jaolt alles ees, pakkudes fantaasiale lennukaid "kus nüüd teen ja olen"-ideid, mida kõike tundsin tõsimeeli jõudvat. Ühesõnaga, oli ilus aeg.
Muhu jaanituli süttis vastu südaööd, peale kohalike rahvatantsugruppide paaritunnist etteastet, mille jooksul tantsiti ilmselt läbi kogu eelseisva tantsupeo repertuaar. Kuulsin alles hiljem, et tantsupeale ei pääsenud tiheda sõela tõttu mitte ainumaski meite saare kollektiivi ja selle teadmise taustal tundub programmi pikkus täiesti loogiline. Inimesed olid ju kogu talve tööd teinud ja vaeva näinud! Huvitav, kas siis tõesti olid Tallinna omad nii palju paremad? (Tallinnast pärit esinejate rivi laulupeo rongkäigus olevat olnud võrreldes teiste maakondade omaga nagu lõputa madu.) Igatahes sai ka muhulaste jaaniöine eeskava ükskord otsa ja Tuljaku saatel süttinud jaanilõke ähvardas karistuseks krõbekuivasid murututte õgides laieneda üle kogu küla spordiväljaku. Aga siis tulid tublid pritsumehed ja lapsed said tasuta veel ühe, vaat et põnevamagi etteaste.
Laulupeo eelsed poolteist nädalat veetsin suises päälinnas. Midagi polnud parata- olin ajavahemikus märtsist juuni keskpaigani käinud suisa kolmel reisil, esiteks lastega kahel Kanaari saarel, teiseks sõpradega Põhja- Hispaania mägedes, kolmandaks neidudekoori klaverisaatjana Londonis ning lisaks veetnud ühe mailõpu nädala õppepuhkusel, kirjutades hullunult lõputööd. Nüüd oli aeg tööd rabades lõivu maksta. Õnneks ma armastan oma töid-tegemisi. Lihtsalt suvist Muhu saart armastan ka, aga sellele pidanuks juba lennupileteid broneerides mõtlema, mida ma ei teinud. Nojah, eks tegin siis tööd.
Üks tore väljasõit oli ka. Laulupeo tule tulemine Naissaarele. Laulsin nimelt sügisest suveni spetsiaalselt laulupeoks loodud projekt-segakooris. See koor oli ühtlasi kellegi entusiasti poolt Naisaare tule tervitamiseks sobivana üles seatud, kuna arvestav osa kooriliikmeid on üht- või teistpidi seotud rootluse, eriti rannarootslusega. Põtkisin sellele üritusele esmalt üsna jõuliselt vastu. Karl Johann tahtis nimelt kindlasti veel enne pidu mõned päevad Muhus veeta- kavatsus, mis oli küll juba eos määratud läbi kukkuma, aga mille siiski puhtast haledusest kaalumisele võtsin. Plaani ebaotstabekaks kuulutamise ja relvadeta loobumise vastutasuks saigi pakutud elamust Naissaarel kogu me perele. Trio ei ilmutanud küll vasikavaimustust, kuid otseselt vastu kah ei olnud. Nad on Naissaarel käinud mitmeid kordi, saare peal ka omapäi seigelnud, rääkimata mõnusaist tundidest liivarannal ja meres. Küllap on Naissaar neil juba mõneti südames.
Kuna meid on palju, tervenisti neli, sõitsime koorist erineva laevaga ning jõudsime varem kohale. Tänu sellele nägime ka päriselt tule tulemist. Tuli tuli nimelt rongiga. Mõte, et see on teinud tiiru üle kogu Eestimaa, tekitas püha tunde. Kui rannas lõkke ümber ka "Üksi pole keegi" laulma hakati, tekitas meeleolu lausa külmavärinad.
Mu vanaema käis juubelilaulupeol 1969.aastal. Tema laulik ja teatmik, isegi toidutalong ja majutuse tšekk on alles. Muidugi me pole üksi! Meie juured on alati meiega.
Hiljem, kui trioga Omari küünis VHK noorteorkestri esituse läbi laulupeo tuntumaid ja armatatumaid laule nautisime ja end nende ajalooga kurssi viies harisime (kuna iga loo ees oli selle põhjalik tutvustus), jõudis saarele ka meie koor. Esinesime kabelis, kuhu toodi samuti tükike tuld. Proovis olevat tekkinud terav diskussioon "Mesipuu"-laulu esitamise üle eesti versus rootsi keeles. Jaa, see on tõlgitud! Maakeel sel korral siiski võitis... 
Olen ka enne kogenud, et saartel on minu jaoks ülioluline kasvõi lühike üksiolemise aeg. Maalapid, mille ümber laiub meri, on lihtsalt niivõrd unikaalsed, niivõrd igavikulised ja niivõrd kõnekad, et seda aega, mil oma taldadega nende pinda puudutad, ei tohiks pelgalt lobisemisele kulutada. Trio polnud küll veel säärasele tõdemusele jõudnud, kuid sel korral tuli meil kõigil iseendasse süübimise aeg koduteel, laevalael. Vahused laineharjad kündsid hallikasrohelist vett, küljelt puhuv tuul vedas laevukese merepinnale viltu. Päike aga naeratas rõõmsal punapõsksel ilmel tontlike rünkpilvede alt, vajudes aeglaselt üha madalamale ja madalamale, kuni meri ta viimaks neelas. Kuma jäi aga veel kauaks saatma.
Vaatasime vaikides. Ja mõtlesime kõik omi mõtteid.
(jätkub)



pühapäev, 23. september 2018

Veetakso

Kas te teate, mis on veetakso? See on sõiduriist, mis tormab esiots püsti veel peal, mitte kiilupidi vees nagu normaalne laev. Veetakso on nagu suur mootoriga kummipaat, alt lame. Sa istud sealsel toolil kaksiratsi nagu hobuse seljas ja hoiad käsipuust kõvasti kinni, sest muidu võid tuulise ilma korral maha pudeneda. Laevuke viib sind laineharjadel liueldes (või laineharjal hüpeldes ja lainepõhjal põrgeldes või siis hoopis laineharjalt lendu tõustes ja lainepõhja mürtsatades) kiiresti punktist A punkti B (kusjuures B on pahatihti mõnel saarel) ja sinu südant täidab riistapuu kiire liikumise tõttu sügav rahuolu.
Täna kasutasime veetaksot kiireks Naissaarele jõudmiseks. Kes täna aknast välja vaatas või lausa õue sattus, teab, millised ilmaolud valitsesid hommikupoole Tallinnas ja lähiümbruses. Äraarvamatud. Oli tuuline ja aeg-ajalt sadas. Kui meie Rohuneeme sadama poole hakkasime sõitma, läksid olud äärmuslikuks. Taevast tuli alla jämedaid piisku. Tuul lausa lõõtsus, puhudes täpselt udus vaevuaimatava Naissaare poolt. Meri oli porikarva, lainetipud kaetud valgete vahututtidega.
Siis sõitis sadamasse Helis ja ütles, et Otto tuleb ka Naissaarele kaasa. Ja oli seda öeldes rahulik! Jah, muidugi oli meil eelnevalt olnud jutuks, et sõitku nad pealegi kogu perega, Helis esineb ja N.valvab Ottot. Kuid sellise marutuule kontekstis tundus too mõte täiesti arulage. Ma tammusin mööda sadamakaid ja oigasin endamisi. Tundsin, et mul on tõeline hirm.
Olen olnud Helisele suht ekstreemne ema. Mäletan meie turnimisi vaatetornides, kaljudel ja puude otsas. Millegi ees polnud minuga mõtet põnnama lüüa. Lihtsalt- oli reegel, et alla ei kuku! Ja kõik.
Ja nüüd ma siis vanaemana kartsin. Kartsin nii, et mine või hulluks!
Õnneks on minu noored külma kõhuga. Nad vaatasid veidi imestunud nägudega mu poole ja tõstsid vihmakilega kaetud turvahälli mingi vastuvaidlemisvõimaluseta veetaksosse. (Tõsi, tegelikult nad isegi küsisid eelnevalt kaptenilt, kas imikut võib säärase ilmaga veetaksol transportida, mispeale too merekaruna muidugi "jaa" vastas- ja sellega oli asi otsustatud.)
Juba sadamast väljasõidus selgus, et too sõit ei tule kergete killast. Mütaki, mütaki lendas laev laineharjalt põhja. Jonnakalt kündis ta end vastutuules edasi. Vasaku poole toolidel istuvad reisijad said uljaid veesahmakaid. Otto turvahäll oli õnneks tuule eest kaitstud. Külm sel poisil küll ei olnud.
Ma ei teagi, mida ma kõige enam kartsin. Võibolla vanaema roll juba iseenesest produtseerib ajus hirmu- ja paanikatunnet? Mine tea.
Püüdsin kogu selle ekstreemse meresõidu vältel aimata meremüha seest titekisa. Seda aga ei tulnudki. Sest sel ajal, kui meie tegelesime enese kinnihoidmisega, kiljusime eriti suurte aukude ilmudes ja olime selles väike-olemise tunnetuses pisut ärevad... jäi Otto turvahällis magama.
No mis mul siis enam oli öelda ja närvitseda. Sõnum kõneles enese eest- on aeg hakata usaldama. Ka teisi peale iseenda. Antud kontekstis lapsevanemaid, aga kunagi ei tohi unustada ka Teda, kõrgemat. Ega me päris kõige eest ju muidu niikuinii kaitstud pole...

laupäev, 8. september 2018

Traditsioonid

Olen loomult üsna eraklik. See, et suure pere keskel tuleb oma eraklikkusega pisut teisiti suhestuda, on muidugi ilmselge, kuid suurt suhtlust talun aasta-aastalt ilmselgelt üha halvemini. Tunnistan, et hoian vahel isegi oma telefoni meelega hääletu peal, et vältida asjatu müra meelevaldset sissesõitmist oma mõtetesse. Ma ei mõista hästi ka inimesi, kes alati ja iga hinna eest igale kõnele vastama tõttavad, kelle jaoks pole olulised üks-ühele vestlused, kes suudavad hüpata ühelt teemalt teisele, ühe inimese kõrva juurest teise toru otsa. See on mulle väsitav ja tüütu, isegi, kui olen kõigest kõrvalseisja, mis siis veel vestluspartneriks olemisest rääkida...
Seejuures on inimesed mulle väga tähtsad, minu inimesed lausa üliolulised! Selleks, et vältida suhtluses pikki pause või pinnapealseid suhteid, olengi oma ellu sisse juurutanud traditsioonid.
Mida tähendab traditsioon? Kas näiteks iga-aastane sünnipäeva tähistamine on traditsioon? Usun, et niisama, juhuslikkuse alusel mitte. Siis on see lihtsalt sünnipäev. Traditsiooniks muutumiseks peaks sünnipäevale lisanduma kontseptsioon, mis ta rõhuasetuse eesmärgistaks ja osalejaile vajalikustaks. Nii käin näiteks juba 15-20 aastat igal 24.veebruaril ühel sünnipäeval, mis on ühtlasi minu eriala inimeste talvine kokkusaamine ja muidugi ka kodumaa sünnipäeva just sellisel viisil tähistamine.
Suve peatset lõppemist ja sellega seonduvat nukrust aitavad leevendada kaks toredat traditsiooni- suvelõpu rattamatk ja meie kodus toimuv kukeseenepidu. Neist esimese korraldame alati Eesti eripalgelistesse paikadesse, kuhu muidu ehk kunagi ei satu või siis autoga mööda vuhisedes tähelegi ei pane ja need on väga meeleolukad retked. Teisel aga pakun sõpradele kukeseenekastet minikartulite, peekoni ja hapukurgiga (sel aastal olid mul valmistatud imemaitsvad krõmpsud kerges marnaadis viilukurgid). Millegipärast on peale neid kahte üritust hoopis julgem sügisele vastu minna!
Paar aastat olen Neitsi Maarja sündimise pühal ehk ussimaarjapäeval, 8.septembril teinud veel ühe isikliku suvega hüvasti jätmise palverännaku piki Naissaare inimtühja liivaranda, keset tuuli ja laintemüha. See on osutunud sügavale enesesse vaatamise ajaks paigas, kus minu ja muu elu vahel on meri, minu ja eri aastaaegade vahel on meri ning minu ja eri ajastutegi vahel on meri. Ma vajan seesugust selgeksklaarimist, kus kogu tunnetus muutub, aeg liigub ja lained loksuvad, aga mina tundun olevat igavene...
Ja järgmiseks traditsiooniks on isadepäeva õhtusöök novembri teisel pühapäeval, mille olen pühendanud eelkõige oma isale, kummardusena selle eest, millise väärtuse on ta meile kinkinud, olles just selline, nagu ta on. Minu maailma on just tema istutanud mingi sõnulseletamatu väärika mehelikkuse mõõdupuu, milles  teadmine, et mujal pole parem, kui pere juures, keegi teine pole tähtsam, kui su abikaasa ja lapsed ning sa ise oled  üles ehitatud terve psüühika heale vundamendile, seisab ühena kõige olulisemast postulaatidest. Tänastes perepiltides on see kujunenud haruldaseks väärtuseks, kas pole? Isadepäeva õhtusöögil on aukohad ka kõigil teistel meie laiema pereringi isadel.
Talv on traditsioonidevaene. Olen küll mõelnud oma "avatud uste"-stiilis sünnipäeva ühendada luule ja muusikaga, kuid praegu elab see sügavamõtteliseks tuunitud püha üritus oma elu vaid idee tasandil.
Rattahooaja avamine aprillis toob traditsioonid taas nähtavale. Õhus on kevade hõngu ja laulurida "lapsed, kes kui vangis eland..." tundub üle pika aja värskes õhus vändates ja jahedaid hapnikurikkaid sõõme hingates nii õige ja ühtlasi ülekohtune, et tahaks ülekorraga tagasi teha kõik need pimedad talvised tunnid...
Laste ristimise aastapäeva pidu mai lõpul meie koduaias, on samuti tore traditsioon, mis avab grillihooaja ning annab teada, et suur suvi võib taas alata!
Loen siin seda kõike ja mõtlen, et võibolla ma ikka maailma kõige eraklikum ei olegi? Igal juhul on mul inimestega hullult vedanud!


Nastik

Nastikul on kollased põsed ja ta võib olla üsna suur. Ta võib äkitselt kibuvitsapõõsast välja roomata, sest mul on seljas kaitsevärvi riided ja ma võin mõjuda üsna vaikse ja looduslikuna, kuigi istun rohelises ilmetu disainiga masstoodetud plastmasstoolis Naissaare rannas ja kuigi need kaks kujundit ei sobi minu arvates kohe kuidagi kokku. Püüan väga keskenduda iseendale.
Nastik võib üsna ootamatult välja vingerdada. Ma ei pruugi sel hetkel suuta mõelda, et minu säherdune pool-looduslik olek on otsekui temapoolne  kompliment, noh, selles mõttes, et ta mind ei märka. Ja mina võin omakorda  vabalt mitte mäletada, et ma usse ei karda, sest ta on ikkagi paras pirakas ja roomab väga lähedal ja seetõttu võin ma oma jalad järsu liigutusega oma inetusse rannast laenatud plasttooli tõmmata, kuna ehmatusega inimene ei mäleta õpitut, mis kõneles, et nastikul puudub mürgihammas ja tegelikult on ta üks nunnu ja ohutu uss.
Loomulikult on nastik sel juhul mu järsust liigutusest nördinud, sest ka tema on eksinud ning ma ei olegi jämedamat sorti oksaront, kellena esmalt paistsin, vaid ehmatusest väledate liigutustega inimene, kelle pärast tuleb nüüd teekond pooleli jätta ja ummisjalutult põgeneda.
Muidugi võin ma juba hetk hiljem oma spontaanse teo rumalust taibata ning jämedamat sorti puuronti teeseldes tolle kibuvitsapõõsa juurde hiilida, kuhu nastik roomas, sest võin vabalt sellest head fotot haista. Aga ilmselgelt on siis juba hilja. Nastik igatseb kusagil kaugemas põõsanurgas käsi, millega oma kollaste põskedega peast kinni haarata, sest alles nüüd saab ta aru, et kogu ümbruskond on inimese lõhna täis ja  tema lookles nagu ullike otse kindla lõksu poole.
Ma võin oma koledasse tooli tagasi vajuda. Aga iseendasse süvenemine ei pruugi  enam edeneda, sest pilk eksleb pidevalt  põõsa poole, kuhu see suur nastik lookles. Ma võin vabalt kahevahel olla, kas see oli meeldiv või häiriv kohtumine ning võin enesele seks korraks lubada ka loomepuhangu lõppu, sest olen  ikkagi linnainimene ja daam  ja madu ON pisut eksitav. Aga vähemalt sai Naissaarel käidud ja tundub, et suvega pole sel aastal küll veel tarvis jumalaga jätta, sest see kestab veel pikalt-pikalt...

Neitsi Maarja sündimise päeval, 8. 09. 2018, Naissaarel

teisipäev, 21. august 2018

Mõtteid Naissaarest ja muust

On olnud ilus nädalavahetus.
Pühapäeva vihmamärjal hommikul sättisime end koos lastega laevale, et sõita Naissaare Püha Maarja kabeli taaspühitsemisele.
Mul ei ole Naissaarega "veresidet", ometi on minusse tänu kümnetele sealviibimistele talletunud arvukad aastatepikkused mälestused ning läbi inimeste erinevate lugude ka aimdus saarerahva karmist ajaloost, mis moodustab koos lähimineviku "tuhast tõusmise" ilu ja valuga ühe kauni ja kummalise terviku, mille mõttelise punktina, või lausa "kirsina tordil", võib kindlalt nimetada seda kaunist taasõnnistatud kabelit.
Mäletan meid istumas põrandata hoone poolmädanenud palkidel, ümber spetsiaalselt kokkuklopsitud altari. Muidugi ei juurelnud ma tol hetkel, kas seda õnnetut ehitist saab või on üldse mõtet taastada. Õnneks oli neid, kelle jaoks oli see eluküsimus. Kui kabel sai torni ja põranda, tundus see otsekui ime. Aga veel pikka aega ei tajunud ma seda väge ja elujõudu, mille annab ühele pühakojale selle sees elav Vaim. Aeg oli ju teine, saarel püsiasukaid vaid näputäis ning teab, paljud neist Jumasõna järelegi janunesid...
Naissaar kubiseb lagunenud hoonetest. Nõuka-aegsed sarad istuvad siin-seal nagu lagunenud hambatüükad vanainimese suus. Minus tekitas see tükk aega kõhedust. Murdepunktiks leppimisele ja lähenemisele pean kunagist teatrietendust Naissaare naistest. Too kaunis ja karmihõnguline lugudest ja lauludest läbipõimitud lavatükk tõi mind jupp maad lähemale, mõistmaks, mis siin tegelikult toimus, kui saar sõja tõttu meestest tühjaks jäi ja naiste habrastele õlgadele meeletu koorma asetas. Pole ime, et just Neitsi Maarja seda saart kaitsta võtab...
Kui avastasin kirikunõlvalt pea sadamani kulgeva liivase rannajoone, sain ellu juurde ühe väepaiga. Olen tihti irdunud üksindusse, et üle luidete uidata, saatjaks vaid tuul ja laintemüha. Neid hetki on mulle vaja, et kogeda seda ürgset naist enese sees, kes miljonite mõtetega lämmatatud igapäevaelus päevade, ehk kuudegi kaupa lõputu hakkamasaamise nimel kokkusurutud hammaste tagant välja ei pääse...
Ma ei peatugi pikalt sellel, et pühapäeval väisas Naissaart ka Rootsi printsess ja et tublide inimeste töö sai väärika krooni ja et ma nii mõnigi kord selle pühitsustunni jooksul mõtlesin, kui ilus see kõik on, kui vägev ja kui ebamaine- sest niigi on selge, et Vaim on taas hoones ja Maarja inglid sädelevad päikesevihkudes.
Elu läheb edasi. Paadikiilu alt üleslöövad jõulised lained lükkavad teineteist kalda poole. Silmitsen nende vahuseid harjasid, püüan tabada rütmi ja hingust.
Tunnetada värsket minemist...

                                                                 ***
Eile oli Eesti iseseivuse taastamise päev. Heiskasime lipu. Hakkas sadama.
Puhastasin parasjagu meie mustikametsa-aianurka tüütutest vesikasvudest. Vihm kogus aina hoogu. Mu riided said läbimärjaks, ninaotsast tilkusid piisad, juuksed muutusid läbivettinud salkudeks. Aga ma ei lõpetanud tööd. Tajusin, kui soe ja pehme on see vihm, mille eest olen harjunud varjuma. Kui mõnusalt lõhnab märg sammal! Kui teistmoodi tundub mu aed ja olemine!
Nii kaunis... ja nii kummaline.
Täiesti uus vaatenurk!


reede, 16. veebruar 2018

Eesti naised

Minu meelest on Eesti naised ühed head ja tublid naised. Kuulen ma seda siis kliendilugude kaudu või näen sõprade-tuttavate pealt- kõik räägib ilusate, tarkade ja südamlike inimeste kasuks, kelle suhtes tekib siiras poolehoid. (Noh, klientide puhul hoian siiski mõlema partneri poole, soovides kogu hingest ja kõikide oma teraapiatehnikate abil, et nad muutuksid taas teineteise suhtes nägijaiks). On väga puudutav, et kõik inimesed igatsevad tegelikult salamisi ühte ja sama asja- sügavat lähedust oma armsatega, eriti selle ühega, kes peaks peaks seisma teistest eespool ja olema see kõige-kõige tähtsam.
Elu läheb aga tihtilugu kuidagi teisiti.
Nii rabab eesti naine kogu hingest laste suunal. Ta on tõeliselt vapustav ema! Vähesed saavad ju seda kõike vaid kodu kõrvalt teha. Ikka käiakse pikki päevi tööl, aga sealt vahelt või peale seda viiakse-tuuakse- õpitakse- treenitakse- söödetakse- pestakse- hoolitsetakse- paitatakse, ühesõnaga armastatakse. Kohe väga. Vahel kaob jaks ja kannatus- aga kellel siis ei kaoks! Reeglina on neil tublidel emadel siiski väga tublid lapsed. Emaarm on tõesti kaunis ja kõikesuutev.
Ka kodu suunal panustab eesti naine tihtilugu katkemiseni. Vähesed suudavad käega lüüa või ülesandeid lähikondlastele delegeerida. Tublide emade pered elavad puhastes tubades ja söövad tervislikku toitu, tihti märkamata, et ema on vaimse ja füüsilise katkemise äärel, milliselt pinnalt on muidugi ka tülid ja sõnelused kerged tulema. "Tühja tassina" kaua ei naerata...
Oma tööl on need tublid ja targad naised tihtilugu väga väärtustatud. Ja kes siis ei ihkaks minna paika, kus temast peetakse? Nii ei tee eesti naine ka tööelus järeleandmisi. Ta töötab pikalt ja kirega.
"Ma olen väga lugupeetud, mind kiidetakse ja mulle öeldakse iga päev tunnustavaid sõnu," ütles üks hea naine mulle nõustamisruumis. "Ainult, et...," lisas ta nutma puhkedes, "ma tahaksin, et neid sõnu ütleks mulle mu oma mees. Tema aga ei tee seda mitte kunagi!"
Kunagi ta mees kindasti tegi seda. Sellest võib olla lihtsalt möödunud väga kaua aega.
Eesti naine armastab oma meest väga. Ta on truu ja ustav. Ta vaatab oma mehe suunal igatsevate silmadega ja ihaldab teda. Ainult, et ta ei ütle seda eales. Tal on hästi meeles kõik need korrad, kus on tundnud end reedetuna, üksijäetuna ja kaitsetuna. Nii suudab ta vaid tühja-tähja üle näägutada, sisemuses haigutamas sügav hirm veel suurema haigetsaamise ees.
Kui ma olen tublim, võib ta mõelda, siis mu mees märkab mind. Aga ma ei suuda ju enam tublim olla, ahastab ta viimaks- ning mu mees ei ole ikka minuga...
Ega asjade sõrmenipsuga muutmiseks ühest nippi polegi. Tubliduse muster jookseb enamikes peredes juba sõjaajast, kus naised jäidki üksi ja pididki kõigega ise hakkama saama. Mäletan liigutavat teatritükki Naissaare naistest, kes sõja ajal üksijäänuna võitlesid kalapaatides tormiga, sest lapsed nõusid süüa, nad olid teineteisele arstiks ja ämmaemandaks, mis parata, matsid ka surnud.
Tolle ajastu surmahirmu kogen ehmatavalt palju ka täna. Just võimaliku kaotusevalu valguses ei julgeta ehk rääkida päris asjadest, suunatakse kogu oma energia mujale ja elatakse kuidagiviisi, külg-külje kõrval oma elud lõpuni.
Naiselikkuse vägi jääb aga sel viisil elades kinni. Elujõu allikas kuivab ära. Kogu me ürgne jõud ja esiemade tarkus, mis saab vallanduda vaid läbi meheliku väe, viies sügava läheduse ja julge haavatavuseni, jääb puudutamata.
Tubli eesti naine peaks vaatama olukorrale silma. Jah, ta lapsed, kodu ja töö vajavad teda väga, vajavad iga hetk. Elu sunnib peale, pole parata. Aga kõik hetked, mida eelmainitute arvelt näpistada oma tunnetest arusaamise ja nende ausa väljendamise hüvanguks, jagades end ainsa inimesega, kes meid tegelikult tervendada saab- oma partneriga- pöörduvad paradoksaalsel moel ka kõige muu kasuks. Rääkimata võimalusest taaskogeda kaotatud armastust. Kui me, harukordsed naised, seda ainult julgeksime...

reede, 8. september 2017

Lained

 Kummalised on need merelained... Ka siis, kui meri ei ole kõige tasasem, suudavad nad säilitada rahu. Panin silmad kinni ja kuulasin. Lakkamatu müha, mis saavutab oma kõrgpunkti vahetult enne randumist ning taandub seejärel liivaribal tasaseks solinaks, millest tillukesed vahelained lustakalt üle rulluvad- uskumatu, et kõigest sellest tekkiv müha ja plädin ja solin võib nii rahustavalt mõjuda! Ja uskumatu, et ma selle heli järele ikka ja jälle janunen!
Selleaastane suvelõpp on teisiti. Liiv luidetel on vihmamärg ja jahe. Päike sirutab küll kahvatuid kiiri läbi pilveviirgude, küünitades kõigest väest mu põski paitama. Aga ta ei soojenda enam. Tuul on tugevam. Näpuotsad paluvad lausa kindaid kätte!
Jaa, taaskord möödas see suvi, mida ootasime, ja mida õigupoolest eriti ei tulnudki.
Sinakad huulheinad on tuulte sasimist trotsides vedanud enese ümber liivale laitmatult ümarad sõõrid. See olen mina!, sosistaksid nad justkui- mina, juuripidi siinsamas sügaval liivas! Eks proovi mind välja kiskuda!
Nad on siisamas aasta-aastalt, suvel ja talvel, nad siirdavad siia oma sugulasi, poegi ja tütreid. Neile sobib see pinnas. Tuul võib ju sasida, lausa maadligi suruda, aga nemad jäävad.
See olen mina, ütlen mõttes iseendale. Tuul sasigu minugi ümber ümar sõõr, kust üle ei astuta. Ainult meremüha meeltes ja killuke igatsust südames istuksin selles iseendana ja maaliksin maailmale äratundmise oma väljavalitusest meelerahu ja tänulikkuse sümbioosi...

Naissaarel, Jumalaema sündimise pühal, traditsioonilisel suve ärasaatmise rännakul

neljapäev, 8. september 2016

Peenhäälestus

See on hetk, mil tahaksin läbi meremüha hüüda: viibi veel!
Istun Naissaare inimtühjal rannal. Taevas pole ainsatki pilve. On soe. Tuul- jah, tuule otsisin ise üles, saare lõunakaldal oli liigagi palav...
Tean, et see võib olla selle suve viimane võimalus.
Tegelikult on mul tohutult muljeid. Augusti keskpaigast saati saanuks kirjeldada ridamisi kõiksugu imelisi sündmusi. Olen neid järjestikku enasse ahminud. Imestanud. Tänanud.
Aga kirjapanekuks ei ole veel valmis!
Ma istun siin punavate kibuvitstega kaetud liivadüüni ääres ja hoian suve kinni. Seda tunnet. Mu hinges on maad võtnud tohutu rahu. Taipan üha selgemini, et Selle väljaütlemiseks ei peagi midagi ütlema.
Ühesõnaga- toimub südame peenhäälestus...

pühapäev, 21. juuli 2013

Loviisa killud 22

Suvepäevad Naissaarel.
"Huvitav, mis šüšteem siin on," uurib Loviisa üht tilkumajäänud logu kraani.
"Siin on vist selline šüšteem, et polegi mingit šüšteemi," leiab ta hetk hiljem.