neljapäev, 30. november 2023

Talvine teekond

 


"No vaata ometi, kui ilus", õhkas mu kallis abikaasa, kui täna õhtul üheskoos kodu poole sõitsime. Tee oli lumine, meie küla vahel näitas sõidusuunda vaid üks looklev roopapaar, mis kadus eespool valendavasse eikuhugi. Männid hoidsid oma hiiglaslikel oksakämmaldel kõrgeid kauneid lume-pulmatorte, kuuskede härmatanud oksad olid aga lumekuhilatesse lausa uppumas. Lakkamatult ja samas nii lõbus-muretult sadas aga juurde ja juurde.

Ma ei ole eriline talve-inimene. Ometi pidin tunnistama, et mingi ilu sel kõigel siiski on. Kui midagi antakse nii heldelt ja rikkalikult, nagu praegust novembrikuu lumekest, ei saa seda päris ükskõikselt võtta. Pealegi ei pea ma enam katkemiseni rookima ning muretsema kinnikiilunud värava või murtud okstega kuusepuude eest. Minult on vaikselt, kuid kindla käega võetud vastutus kohati ülejõu käivate ülesannete eest. 

Jah, kallis, mulle meeldib talv! Kui sirutan tugitoolis istudes oma jalatallad vastu sinu poolt äsjaköetud kamina kuuma külge, tunnetades seejuures üle keha, lausa pealaeni levivat mõnusat soojusjuga, ja kui uneke mind vaikselt oma hõlma alla meelitab ning kõik jäsemed nii tinaraskeks muutuvad, et otsekui tugitooliga üheks vajuvad, ja kui kööginurgast õhkub veel veidike üheskoos, kogu perega söödud õhtusöögi küüslaugu ja köömnesegust aroomi ja kui rooside ja liiliate lõhnanüanss tuletab une ja ärkveloleku piirimail meelde armastuse kõikvõimsust, on kõik korraga nii turvaline ja hea, et väljaslaiuvaile hangedelegi jätkub küllaga imetlusruumi - mis sest, et siin toas, mis sest et magusas unes...

Hommikupoolikul oli kodus piisavalt üksiolekut ja askeldusaega, mis annab alati piisavalt ruumi ka mõtete mõlgutamisele. Tajusin esmakordselt iseäranis selgelt, et olen enda kõrvale saanud mehe, kes julgeb ka päriselt päriselu elada, mis teeb tema armastamise erakordselt lihtsaks. Selgitan kohe, mida sellega mõtlen. 

Vaadake, väga vabalt on võimalik olla koos inimesega, kellest ei saa ealeski osakest sinu maailmast. Olen säärastega päris palju kohtunud. Neist enamikus olen pettunud, asjatult. Mõnda olen püüdnud ka nende enda kammitsaist päästa, asjatult. See kõik on eneseraiskamine. Täna tajusin esmakordselt õõvastusega seda tardumust, milles seesugused inimesed elavad. See on paraku muutumatu.

Nad ei julge olla head, sest kardavad saada haiget. Nad ei julge olla fantaasiarikkad, sest pelgavad jääda teise silmis klouniks. Nad ei tule kunagi lähedale. Nad on kauged ja jäävad kaugeks, sest ei julge eksida. Neil on peas oma tähtis maailm, mida tegelikult pole olemas. Nad jutustavad endale ja teistele lugusid, mis kõlavad sügavalt ja mõtestatult, mis otsekui selgitaks nende teekonna suunda ja kavatsust, kuid millel pole ühtki kandvat tõepõhja, sest tegelikult ei tee nad mitte midagi, kuna nad ei ela ega jaga seda elu kellegagi. Süütundest võivad nad mängida mingeid väljamõeldud ja eriliselt rõhutatud rolle, aga tegelikult nad seisavad ja hoiavad hinge kinni. Ainuski muutus nende maailmapildis eeldaks mingitki fragmenti päris elust, seega ka eksimisvõimalust. Seda nad aga enesele ei luba, sest kord või paar on nad juba läbi kukkunud. Nad ei tea, et ka läbikukkumised on täiusliku elu osa.  Nende kõrval painutaks teine end ribadeks, kui sooviks näidata päris elu lihtsust ja ilu, tõmmata neid kaasa. Nad ei märkakski seda. Asjatu vaev.

Päris hirmutav, kui palju sääraseid elusaid elutuid emotsionaalselt ihuüksi vanaduse poole liigub. Aga mis see minu asi on.

Vaatan oma meest, kes parasjagu roose lõikab, et need vaasides kauem kaunina püsiksid. Vaatan teda vaikides ja varjatud imetlusega. Ta tuli, võttis minuga koos mu pere, ei küsinud asjatuid küsimusi, ei vuristanud iseenesest keerukaid versioone. Kui hakkasime elama, siis hakkasimegi lihtsalt elama ja otsustasime olla õnnelikud. Ta on nii päris!

Ühtlasi ei võrdle ta kunagi, kas ehk tema teeb rohkem kui mina ja et ega ma teda juhuslikult ära ei kasuta, ega mul mingeid varjatud kavatsusi pole. Ta ei tao endale oma tublidust rinnale, ei võistle toimekuses või sellest timgitud õhtuses väsimuses, ei teeskle eksimatut ega mängi märtrit, vaid laseb ka minul olla ja särada. Ta võtab ausalt ja siiralt omaks minu elu, mu lapsed, meie kodu, avab oma südame, kannab kartmatult kätel. Ta räägib asjadest ausalt, nii nagu need on. Ta märkab ja kiidab. Nagu minagi, sest temaga on see nii loomulik. Mul on hea ja kerge, sest saan sellest keelest aru. 

Loomulikult on päris elu elavatel inimestel ka rohkem võimalusi eksida. Eks ole temalgi olnud. Aga siinkohal lasub ju üheskoos kulgejail võrdne vastutus. Sellest ei hakka ma aga täna kirjutama. Mõni teine kord. 

Teate, mulle meeldib see päris elu! Mulle meeldib, et me kogu selle talvise teekonna rääkisime. Et meil on teineteisega soe, hell ja hea. Ja kui ma sellele koduteel üheskoos kulgemisele tagasi mõtlen, tundub see tõesti ilus. Aga eelkõige seetõttu, et tema oli minuga. Ja alles siis need valendavad niidud ja lumised puud. Päriselt.



teisipäev, 28. november 2023

Kadripäev



 Nüüd on see siis tehtud. 

Oli kadripäev. Oli lumi. Oli kirikutee. Oli hämmastavalt palju imelisi inimesi, kelle jaoks meie mokaotsast  paotatud “teeme seda väga vaikselt ja väikselt” ei lugenud midagi, kes tegid meile üllatuse ja tulid. Sest hoopis meie lugesime. Sest need inimesed olid meiega ka keerukatel aegadel ja olid tihti küsinud ühe lihtsa küsimuse: “kuidas läheb?”. Nemad teadsid me päevast. 

Õhk oli armastusest harras. Kõik tundus nii hea, nii õige…

Kaunid sõnad põrkusid kirikuvõlvidelt pärlendavate õnnepisaratena otse me avali südameisse:

Kirjanik Paulo Coelho on kirjutanud: „Elu suurim siht on

armastada. Kõik muu on vaikus. Meil on vaja armastada. Ka

siis, kui see viib meid maale, kus järved on sündinud

pisaraist…. Parem armastada ja kaotada, kui elada

armastamata. Meie ainus tõeline valik on süüvida selle

ohjeldamatu jõu saladusse. Võiksime küll öelda: „Olen juba

palju kannatanud ja tean, et see ei jää kestma,“ ning Armastuse

oma lävelt peletada, aga kui nõnda teeksime, oleksime sama

hästi kui surnud. Sest looduses ilmutab ennast Jumala

armastus. Mida me ka ei teeks, tema armastab meid ikka.

Seepärast austagem loodust ja püüdkem mõista, mida ta meile

õpetab. Me armastame, sest armastus teeb meid vabaks. Ja

söendame öelda sõnu, mida varem ei julgenud iseendalegi

sosistada. Me võtame vastu otsuse, mida olime kaua edasi

lükanud. Õpime ütlema „ei“, pidamata seda sõna äraneetuks.

Õpime ütlema „jah“, kartmata selle tagajärgi. Unustame kõik,

mida meile on armastuse kohta õpetatud, sest iga kohtumine on

isemoodi ja toob kaasa omad mured ja rõõmud. Laulame

valjemini, kui armastatu on kaugel, ja sosistame luuletusi, kui

ta on lähedal. Hoiame silmad lahti ja teame, et maailma valgus

võib panna meid tegema ennekuulmatuid asju. See käib

armastuse juurde. Meie süda on armastusele lahti ja me

anname end julgesti tema hoolde, sest enam ei ole meil midagi

kaotada. ……. Armastus on vaid sõna, kuni me otsustame lasta

tal end üdini enda võimusse võtta. Armastus on vaid sõna, kuni

tuleb keegi, kes annab talle mõtte.“


Sündmuse märksõnaks sai Puudutus. Puudutas. Väga.


                      **************************************************


Õhtul kõnelesin oma kallitele umbes nii:


Mul on südamest hea meel, et tänane päev on ometi saanud teoks! 

Et see teine aeg, mille saime nüüd ametlikult seljataha jätta, see aeg, milles sai alguse meie imeline, kuid keerukas lugu, on nüüd ümber. Selles ajas pidime tegelikkust varjama, iseendale, teile ja teistelegi vastandlikke sõnumeid andma. Olime kohati iseenesegi jaoks kadunud, ometi armastades, armastades koos valu ja igatsusega, kogedes õndsusena väheseid varastatud hetki, kolmapäeva hommikuid, kiireid väljasõite, juhuslikke riivamisi, et siis jälle minna… ja jälle oodata…


Kohtume, kallis, kohtume!

Seal, kus ei taju ohtu me,

kus pole võõraid silmi.

Pilte ei tehta. Ja filmi. 


Kohtume lauda kõrval,

orus või mäe peal või nõlval.

Linnas, hotellis või kontoris,

kellegi teadmatu korteris.


Kohtume metsas ja merevees.

Kodus ja kirikus.

Väljas ja sees.

Autos ja hanges ja metsateel. 

Kohtume, kallis, kohtume veel…


Jah, see on meie lugu. 

On see teistsugune kui teised armastuslood, kes oskaks või võikski hinnata. Igal juhul oli see inspireeriv, unetuks tegev ja hullumeelne… aga mul on hea meel, et see sai ümber ja alanud on hoopis teine lugu. Siiras, turvaline ja hea. 


Mul on eredalt meeles, kuidas J kõlkus kunagi siinsamas veranda kohal umbes viie meetri kõrgusel peenikese redeli otsas katuseräästa all ja parandas eluga riskides auku, mille üks tore rähn oli oma pesa sissepääsuks toksinud. Mina värisesin all, et kui ta nüüd maha peaks prantsatama, mis siis saaks- surnud praost minu õuel… Õnneks ta ei kukkunud, katusealune sai parandatud ja rähn toksis täpselt samasse kohta õige pea täpselt samasuguse augu - aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Oleme kunagi palju rääkinud lendamisest. Julgusest lennata nii kõrgelt, et õhk kannaks, kuid et päike tiibu ei kärbiks. Lennata loomingus: kirjanduses, muusikas, kunstis, usus, elus eneses...

Kirjutasime oma armastuse alguses teineteisele kumbki loo ühise lennu igatsusest. Paraku jäi see toona poolikuks. Kas tiivad veel ei kandnud või nappis julgust unistada, kes seda enam mäletab. Tänaseks aga saaksime suure jupi edasi, sest lendu tõusmine on saanud teoks ja üle on elatud ka suured tormid, mis meid on tublisti räsinud. Ometi püsime õhus, oleme koos ja armastame.


See oli üks varakevadine päev. Olime sõitnud Paldiski kanti mereranda, et taas rääkida. Rääkida sellest, mis ometi saab. Meie lool ei paistnud ühtegi mõistlikku lahendust. Pealegi olin selle juba eelnevalt kirja teel ära lõpetanud. Neid lõpetamisi tuli hiljem muidugi veel ja veel…


Mäletan seda päeva hästi. Päike paistis, õhk oli küll karge, kuid adru lõhna täis. Me saapad olid määrdunud, kuna olime hüpanud üle merre suubuva oja, mille kaldad hästi ei kandnud, et olla täielikus eraldatuses ja rahus. J võttis mu ümbert kinni, vaatas mulle silma ja ütles: Sinu viiekümnendaks sünnipäevaks oleme me abielus. Luban seda sulle. 

See oli toonases kontekstis täiesti absurdne lause. Aga ma jäin. 

Mu viiekümnenda sünnipäevani on täna veidi üle kahe kuu…


Ma ei räägi sellest, mis sai edasi. See on pikk teekond, kus ilusaid ja teistsuguseid lugusid terve raamatutäis. Ja viimaks otsus. J valis armastuse. Mitte keegi meist ei ole pidanud oma elus säärase hinnaga valikuid tegema, kui tema. Ta on kangelane.


Mu kallis mees, mu elu armastus. Jäägu selle kõne lõpetuseks üks luuletus Sinust, mis on ühtlasi palve me ühiseks edasilennuks:


Ole mu pühamu. 

Luba oma silmist märgata hinge ja universumit, 

sügavuse sütitavat jõudu.


Tee, et su otsaesine 

oleks kui altar.

Oma laupa ta vastu surudes 

tunneksin meeldivat jahedust, 

väärikuse suursugust hõngu.


Su õlad olgu kui ristipuu 

kus tajun rippumas Päästjat. 

Kannad ehk mindki vahel ...


Süda olgu sul Piibli asupaik. 

Tee, et avaksin selle alati

armastuse käsu kohalt, tänupalves.


Puusaluust

las olla voolitud naiselikkus ja ilu. 

Maarja lapsega külglöövi maalil. 

Väärikas alandlikkus 

põimununa armastuse kõikvõimsusega.


Su tugevad jalad

olgu kandmas

keha, hinge ja vaimu, otsekui kirikuhoone. 

Seisku nad alustaladena 

vastandlike jõudude, 

mees- ja naisenergia, 

positiivse ja negatiivse, 

maa ja taeva,

sinu ja minu ristumiskohal ...



                ****************************************************************



Mõned väljavõtted ka J kaunist kõnest:


…Sina oled mu taevasina

Selles sinas tiirutav kull

Roosavarbune, nösunina

Üsna tark ja vaid veidike hull…


Ära iial mind minema aja

minu viimaseks laevaks jää… (J.Smuul)


M on muutunud minu taevasinaks. Temagi on tark ja veidike hull. Ma ei oska enam ilma temata. Olen korduvalt proovinud, aga ei saa, sest kuidas saaks taevasinata ja miks peakski.

Elu siin maa peal on liiga lühike, et sellistes olulistes asjades järeleandmisi teha, teha keskpärast rahvateatrit, mängida massidele meelepäraseid rolle. Elu ei ole rahvateater. Elu on ELU ja see on mõeldud armastades elamiseks. … M-ga on mu elu armastuses elamine, värvideküllase elu elamine.


Lollilt elasin. Aastaid jääb väheks,

Minu armas, minu naine, minu roos

Sinult ühte ma palun, et läheks

Meie tee minu lõpuni koos… (J. Smuul)


Sinus on ääretult palju ilusat. Oled väga andekas ja kaunilt kirglik. Imetlesin sind ammu enne seda, kui sinusse armusin. Imetlesin sinu orelimängu, sinu koosmusitseerimisi tütrega, sinu kolmikute kandmist ja kasvatamist, edasiõppimist, energiat, paljude asjadega hakkamasaamist. Viimaseks piisaks sellest vaasis oli see, kui avastasin, kuidas sa kirjutad proosat ja luulet, kuidas sa näed, kirjutad, kirjeldad. Kuidas saab nii palju ühes naises olla! Sinus saab. 


Sain taeva ja õitseva maa sinu käest… (J.Smuul)


… luban hoida seda taevast ja teha kõik, et see maa jääks õitsema…


Hingematvalt kaunist päev!


laupäev, 18. november 2023

Pidu

 Viibisime eile ühel suuremal sünnipäevapeol, kus külalisteks päris palju avalikkusegi ees tuntud ühikonnategelasi, loome- ja kunstiinimesi, eri valdkondade andekaid tegijaid. Neist mitmed astusid pika õhtu jooksul meie juurde. “Ma olen su peale palju mõelnud”, “see kõik on nii arusaamatu”, “igal juhul toetan sind”, “armastus on kõige olulisem, kuidas küll seda ei mõisteta”, “sa oled eriline inimene”, “vaata, selle neiu sa ristisid”, “meid sa laulatasid ja see laulatus oli täiesti ainukordne”, “mina olen kindlalt sinu poolt, palju armastust teile”… Need on vaid mõned fraasid, mis sellest õhtust mu armsa suunal kõrvus kumisevad. Olin pisarateni liigutatud ja suutsin mõned korrad enda poolt piiksatada, “aitäh, teie sõnad lähevad meile väga korda”, “kui hea, et te seda ütlete” või “meil on seda teadmist väga vaja”. Sest nii ongi, Sõnadel võib olla nii ülesehitav kui purustav jõud. Meid ehitati eile tublisti üles.

Mitmel korral vajusin aga mõttesse. Kirikus, “omade” hulgas on see asi palju keerukam. Tõrvatilku ehk pimedat viha ja andeka inimese eelnevalt tehtu valjuhäälset karistamatut äratühistamist on ikka veel piisavalt, et olla häiritud. Seda nendelt, kes teda ja mindki tunnevad-teavad ja kes ometi arvavad, et armastus on midagi sellist, mida nemad saavad oma suhtumisega dikteerida. Kurvaks ja nõutukstegev. Ehk võiks see torm juba vaibuda? Äkki oleks aeg andestada? Inimest ja tema elutööd ei saa visata prügikasti. 

Aga mis sest enam. Lõppkokkuvõttes pääseb headus ikkagi võidule. Olen selles enam kui kindel. Eilne õhtu oli selle väärikas tunnistaja.

laupäev, 4. november 2023

Usaldan

Vahel on lihtsalt kurb tuju. Loodus ümberringi näib ahastamapanevalt läbivettinud, õhus on mahajäetuse hallikat hõngu. Tuulgi tundub viipavat minnalaskmise meeleolule tugeva käega niisket lisa. Ja pilvi poleks justkui olemaski, ometigi nad sõuavad, ühtlaselt vesised, katkematult mööda madalat laotust. Kuhu, ei tea. Ja kallavad. 

Tamme all on ühtlane kollakas kiht. Ainus värvilaik lähikonnas. Need lehed naljalt ei kõdune, aga suurt rõõmu ei paku nemadki. Peagi saab pruunile kõdule lopsakat lisa. 

Otsin igapäevaselt hingekosutust. Sestsamast rääbakast loodusest, sestsamast värskest õhust. Mõõdan meetreid kilomeetriteni, hingan puhtust ja jõudu. Ja palvetan. Lakkamatult. 

Minu tee viib päikesepaiste poole. Jah, ka täna, ses lõputus halluses, tunnen Isa tugevat kätt oma teekonda juhtimas. Ta ei jäta mind eales üksi. Kõnelen Temaga oma igatsusest - ja Ta näitab mulle päikest! Kõnelen lootusest - ja Ta näitab valgust! Armastusest on Temaga juba lihtne kõndelda - Ta ise ongi armastus ja läbi Tema ka mina. Juba leiangi jõudu vaadata enese ümber - kui palju kalleid inimesi, kui palju rahu ja rõõmu.

Korraga olen ise päike. Olen teekond ja kohale jõudes seesama soe maa, mille järele siin halluses õhkan. Emban end vaikselt. Mu palved muutuvad alandlikest Jumala armu soovidest tänulauludeks. Jumal on hea ja kõikvõimas.  Ma ei tohi Teda hetkekski kaotada! Teadsin ju seda. Ometi lubasin nukrusel pääseda võidutsema. Ometi muutsid ümbrus  ja ilm mu meele enesesarnaseks. 

Ei enam sekunditki meelepaha! Olen päike ja armastus, olen tervendav jõud, meelerahu, pikk elutee Jumala armastuse hõlmas. Usaldan.