pühapäev, 27. november 2022

Jalutuskäik

 Käisime tüdrukutega jalutamas. Nad nii tahtsid, et mina ka tuleksin. Täna oli mul iseäranis palju tegemist, sest homme saadetakse kirikust teele tuntud eesti muusik, kelle repertuaari kuuluvat lugu pidin orelipäraseks viimistlema, et seda matusetalitusel tohutule leinajate hulgale esitada. Lisaks tuli tegeleda homse esimese advendi muusikalise kujundamisega. Mul ei olnud üldse aega. Aga jätsin kõik kus see ja teine ja läksin siiski. Hoolimata ka sellest, mida tegelikult talvest arvan. Hoolimata sellest, et talv pole mu jaoks inspireeriv.

Õues sadas laia lund. Maailm tundus magavat. Majad istusid oma kohtadel, paksud talvemütsid peas, mõnele olid lõbutekitamiseks jõulukaunistused üle visatud. See ei katkestanud vaikelu, pigem vastupidi. Valgusmuusika käis kuidagi omasoodu, mingil muul sagedusel, muus dimensioonis. Oli lausa keerukas tunnistada, et sel viisil kutsutakse jõule ligi, kui kõik on samas nii taandunud, nii vati sees. Otsekui tsunami, mille eel meri taganeb, pakkudes omamoodi vaatemängu. Aga kui ta siis mürinal tuleb… ei taha mõeldagi! 

Jõulud pole muidugi mingi tsunami. Ta on lihtsalt üks murdepunkt. Aasta ringkäik, kus kõik jõuab taas algusse. Kus pimedusest hakkab idanema valgus, kus läbi sünni saab alguse uus elu. Kasvupunkt. Keerukas koht, mistõttu tuleb sellest üle möllata. Koguneda, pidutseda ja rõõmutseda. 

Mulle meeldib, kui on vaikne. Need majad-lumemütakad tundusid kuidagi turvalised. Oli küll külm, kuid oma tüdrukutega oli hea rääkida. Meie kõneluse foonil tundus, et ehk on see kõik siiski üleelatav. See talv. Külm. Brrr…

Mul on nii vahvad lapsed, et mu välja vedasid. Mul on üldse vedanud, talvest hoolimata. 



reede, 25. november 2022

Vaikimisi

Suhtest ilmajätmine on vägivald. 

Me ei ole inimestena loodud olema päris üksi. Isegi kui elame üksinda. Ikka on me ümber suurem või väiksem perering ja ka töökohal ning sõpruskonnas ümbritsevad meid suhted. 

Suhted ei ole alati head, selged ja läbipaistvad. Esineb eriarvamusi, mõistmatust ja konflikte. See ei ole kuidagi ebanormaalne. Eriarvamused rikastavad, mõistmatused saab selgeks rääkida ja konfliktid lahendada. Empaatilise ja vastutustundliku täiskasvanu oskuste arsenali võiks kuuluda eluterve läbirääkimiste oskus, mis toimub tavaliselt konstruktiivse vestluse vormis ja ei sisalda hääle tõstmist, kolmandate osapoolte kaasamist ning muid manipulatiivseid võtteid. 

Kui üks osapool palub konflikti või eriarvamuse lahendamist, tuleks teda kuulda võtta. Vaikimine, mis võib tunduda legaalne viis näidata oma solvumist, mitte-hakkamasaamist või ükskõiksust, ei ole parim lahendus. Vaikimine ei lahenda midagi ega ei vii mitte kuhugi. Vastupidi- suhtest ilmajätmine on samasugune vägivald, nagu karjumine, mõnel juhul lööminegi. 

Jah, vaikimisel võib olla eri põhjuseid, kuid tema sisuks on tavaliselt ikkagi tühipaljas manipulatsioon, enese ohrirolli asetamine või vastupidi, teise alavääristamine. Tegelikult vastutab iga täiskasvanu ise oma emotsionaalse heaolu eest ja suhe, mis seda heaolu ei toeta, tuleks võtta muul viisil luubi alla. Vaikimisega asetame keerukasse olukorda nii need, kellele see karistuseks või mõjutamiseks suunatud, kui suures plaanis ka iseennast. Vaikijaga ei ole turvaline.

Kirjutatu kehtib nii lähisuhtes, kui ka muudes olulistes suhetes, näiteks sõpruse või tööalase suhte korral. Räägi inimesega!


neljapäev, 24. november 2022

esmaspäev, 21. november 2022

Kohtume

Kohtume, kallis, kohtume!
Seal, kus ei taju ohtu me,
kus pole võõraid silmi.
Pilte ei tehta. Ja filmi. 

Kohtume lauda kõrval,
orus või mäe peal või nõlval.
Linnas, hotellis või kontoris,
kellegi teadmatu korteris.

Kohtume metsas ja merevees.
Kodus ja kirikus.
Väljas ja sees.
Autos ja hanges ja metsateel. 
Kohtume, kallis, kohtume veel…

laupäev, 19. november 2022

Lumi

No mitte midagi pole parata, mulle ei meeldi talv! Kohe üldse mitte! Mul on piinlik seda mõtet jagadagi, sest inimesed kalduvad üldiselt arvama, et lume olemasolu selles lõputus halluses muudab nagu midagi valgemaks või helgemaks või talutavamaks. Aga minu jaoks teeb lumi kõik veelgi hullemaks. Lumi katab hilissügisese kõdu, mille olemasolu on vähemalt julmalt aus. Valge lumekiht laotatuna kõige selle üle, mis järk-järgult üha sügavamalt kinni külmub ja pea kõikide elumärkide lakkamine ei muuda mind sugugi rahulikuks. Vastupidi, see kõlab nagu surma sünonüüm. 

Tunnen üha selgemini, et peaksin siit talviti ära saama. Jah, muidugi adun samas ka seda, et kuni lapsed pole pesast välja lennanud, on see mõte suhteliselt utoopiline. Pealegi hakkaksin võõrsil õige pea koduigatsust tundma. Aga samas muutub igatsus sooja järele aasta aastalt üha enam väljakannatamatuks. 

Inimsuhtedki võivad jaheneda, seda muidugi aastaajast sõltumata. Seda tajudes hakkab endalgi jahe. Olen nii tundnud ühe oma pikaajalise ja vankumatu sõprussuhte osas, kus tunnen üht teemat rippuvat meie vahel õhus, aga ei oska seda sealt eemaldada. Kui see va jahedus voogab ligi, on nii kahju, nii tohutult kahju.

Jah, mulle ei meeldi talv. Aga on lõpmata palju asju, mis meeldivad. On lõpmata palju rõõmu ja õnne. Toredaid hetki. Tähendusrikkust. Elu külluslikku ehedust. Nii lähedale iseendale pole ma vist varem jõudnudki. Siit tuleks astuda ainult edasi. See pind ei vea alt, see on soe ja päikeseline!




kolmapäev, 16. november 2022

Näilisus

Ta oli sageli mõelnud, kelle jaoks ta õigupoolest oma elu elab. Selle elu näiline kordaseadmine oli võtnud tubli tüki ta olevikust ja närvikavast. Talle tundus, nagu peaksid kõikidel inimestel olema ühesugused ootused, vajadused ja tahtmised, millest moodustub "õige elu kesktee" ja ta ei taibanud pikka aega, et see on kõigest näilisus. 

Muidugi oleks kõige lihtsam olla kõikide moodi. Omada elukaaslast ja pangalaenu, käia tööl ja jälgida õhtuseid uudiseid. Ümbruskonnal on selliste inimestega kõige lihtsam suhestuda. Säärased näivad elavat neile sarnasel viisil, pälvides sellega kõikide vaikiva tunnustuse. 

Tegelikult ei tehta midagi ka pahvikslöömise puhul. Pahvikslööja ise on tihtilugu rohkem närvis, kui ümbruskond, kes pahviks löödi. Tavapärane ju pildilt ei eristu, küll aga see, kes teistmoodi julgedes rambivalgusesse sattus. Need, kel on lapsepõlvest kaasas kehva esinemisnärv, jäävad pigem ümbruskonna ootustele truuks või peidavad oma loomuse traumeerivamad osad sügavale saladuste laekasse. Katsugu keegi selle kaant liigutada!

Justnimelt nii oli ta teinudki. Pugenud oma teistsugususega peitu. Näiliselt oli ta olnud haavatav üksijäänud naine, sest üksijäänud naised ongi kõik katkised ja ümbruskond vaatab nende peale veidi haletsevalt ja vangutab tasakesi pead, et mis teha. Üksijäänud naistelt eeldatakse vähemalt näilist haledust, veekalkvel silmi ja üüratut töövõimet mingis haridust mittenõudvas asutuses, et ühiskonnal oleks, millega suhestuda. Ümbruskonnale oleks jõukohane üksijäänud naise käest küsida, kuidas ta ometi toime tuleb, ja vastuseks kuulda vaid ohet. Üksijäänud naine annaks ümbruskonnale sellega signaali, et parem on oma kõrval kedagi omada.

Kirikus või muudes institutsioonides, kus naise roll on siiani pigem alluv, oleks üksijäänud naine natuke nagu ullikese rollis. Tähtsatesse otsustesse teda ei pühendata, sest ta haigetsaanud närvisüsteem ei pruugi seda välja kanda. Üksijäänud naine on samas kindlasti väga oodatud. Kohvi keetma, nõusid pesema või kaasteeliste pühast abielusuhtest sündinud lapsukestega tegelema. Need ülesanded on üksijäänud naisele jõukohased. Talle näidatakse hoolitseval moel ta staatust ja kuuluvust. 

Ta oli seda kaua aega kõrvalt jälginud. Elu oma näilisuses ja võlts turvatunne sellest, et on kirjutamata reeglid, mida järgides ei saabu küll õnn, vaid ümbruskonna heakskiit, olid muutnud ta mässajaks. Aga esmalt ta eemaldus, sest ta ei sobinud enam sellesse kuvandisse. Ta kasvas sellest välja. Tal oli öelda ja kaasa rääkida. 

Ta oli üsnagi palju lugenud, kuulanud ja tunnetanud. Tema sisemaailm oli ta enese jaoks tähendusrikas. Ta eluteed oli üha valjemini hakanud juhtima südame hääl. Kirikus kutsutakse südame häält ka Jumala juhtimiseks ja kõige julgustavam oligi see, et mida rohkem ta seda häält kuulas, seda kindlamini tundus Jumal teda õiges suunas juhtivat. Ümbruskond oma näilisuse ja turvalise rollijaotusega tundus olevat seisnud tema ja Jumala vahel. Oli aeg see kõrvale lükata. 

Rambivalgus langes ta peale, aga ta ei kartnud seda. See, kes kartis esineda, oli väike tüdruk temas. Naised ei karda. Hirmu taandumine on üks oluline murdepunkt näilisuse murdmise teel. Muidugi on ümbruskonnale šokeeriv, et üksinda jäetud naine julgeb näilise turvalisuse hüljata ja oma rollist lahkuda. Elada nagu heaks arvab. Valides tantsusoovi korral selle, kes temaga tantsib, valides filosofeerimissoovi korral selle, kes temaga filosofeerib, valides puudutussoovi korral selle, kes teda puudutab. Valides vaid selle, kes ta vajadusi mõistab. Sageli valides ka üksinduse. Aga üle kõige valides armastuse. 

Tegelikult ei tehta ümbruskonna pahvikslöömise korral midagi. Näiline turvalisus tavapärasuse raamides manitseb mitte reageerima. Võibolla vaadatakse lihtsalt mujale. Köhatatakse ja tehakse teist juttu. Nii et võib olla täiesti aus ja alasti. Kuidas saakski iseendaks, naiseks ja armastatuks kasvanule miski ohtlik olla? Kogu selle turvalise näilisuse juures - ei miski. Ainult süda loeb.

esmaspäev, 14. november 2022

Väljakutse

 Nüüd aitab.
Jah, käin väga regulaarselt trennis, kuid trenn üksi ei muuda midagi. Ikkagi olen selle naise, keda peeglist näha soovin, kellena ennast hästi tunnen, kes on mu tõelise mina kehastus, kuhugi ära kaotanud. 
Miks see nii juhtus, ei tea. Elu ei ole praegu sugugi liiga keerukas. Tõsi, üksioleku aega vajaksin palju enam, kuid et kodu on ruumikas, saan ju seda enesele vajadusel võimaldada. 
Selle teema puhul ei saa kuulata kellegi teise arvamust. Teiste arvamus ei põhine minu tundel ja võib viia sügavale eksiteele. Muidugi võiks selle challenge'i, millega nüüd alustan, võtta ette kellegagi koos, aga kuna teema on tundlik, peab igaüks isiklikult selle äratundmiseni jõudma. Niisiis, ikkagi üksi, iseendaga. Et saada taas pildile naine, kes olen tegelikult, päriselt. 
Olen üritanud kogu sügise vältel. Aga ilmselt mitte liiga suure kindlustundega. Millegipärast olen ikka löönud kõikuma. 
Sel korral üritan palju teadlikumalt. Tahan saada oma kehega tõeliseks sõbraks ja seda ei saa teha teda piinates. Võtan tema jaoks aega läbi mediteerimise ja tunnetamise. Mind aitab raamat, mille üks teoloogiadoktot mulle täna kinkis, kusjuures temal polnud kinkides aimugi, et see sisaldab tõuget, mida just praegusel hetkel kõige enam vajan! Avasin selle raamatu täpselt õigelt leheküljelt. Kuidas nende juhustega elus ikkagi on?
Tean, et minu päevas pole väga palju vaba aega, selle eesmärgi jaoks aga kavatsen seda küll tekitada. Kui tahame midagi muuta, peab sellele muutusele esmalt otsa vaatama. 
Loomulikult jätkan ka trennidega. Treener teeb mulle sel nädalal kaks uut jõusaali kava - ka see trenn peab olema vaheldusrikas - nii et jätkan suure innuga. Pluss rühmatrennid. 
Hea kerge on tõdeda, et sel korral ei tee ma seda tõesti kellegi teise pärast. Lõpuks ometi olen jõudnud äratundmisele, et mulle olulistele inimestele meeldin ka sellisena, nagu praegu olen.
Niisiis, hõikan välja, et hiljemalt jõuludeks, peaksin kaaluma 6-7 kg praegusest vähem. Võibolla analüüsin ka siin veidi, kuidas mul sellega läheb. Hoidke pöialt, et püsiksin kursil!

laupäev, 12. november 2022

Konkurssidest

 Vaat eile oli selline tore lugu, et meie, neli naist, sattusime ühe sünnipäeva tähistamisel arutlema muusikuks kasvamisest ja konkurssidel osalemise olulisusest seoses sellega. 

Minu lauale pani esmalt selle teema Helis. Mõni päev tagasi. Nimelt käis ta holistilisel rännakul ja sattus seoses sellega ühe väga vastiku tundega lapsepõlvest, mis seostus otseselt muusikakooliga, täpsemini öeldes lõputu võistlemise ja järjestamisega. Alanduse ja vastikusega, kuigi ta pälvis tavaliselt ikka auhinnalisi kohti.

Kuna Helis oli hea esineja, pidasin teda iseenesest mõistetavalt nn konkursi lapseks ja ei seadnud võistlemist kordagi kahtluse alla. Oma arust julgustasin teda väga. Ütlesin, nagu õpetajadki, et pangu ta end lihtsalt proovile. Mis proovile ja mis mõttega, ei osanud ma toona mõeldagi. 

Spordis on natuke teisiti. Sporti pole ilma võistlusteta mõtet oma erialaks validagi. See, et tulemused sõltuvad sellest, mismoodi su keha on üles ehitatud, samuti sellest, kui tugev on su närvikava ja kui palju oled trenni teinud, on enesestmõistetav. Aga eks ole sealgi palju juhuslikku. Näiteks loobus Karl Johann kergejõustikust just seetõttu, et tema sünniaeg on aasta lõpus, seega sattus ta alati võistlema 1-2 aastat vanemate grupis, mis tegi talle palju meelehärmi. Võite lihtsalt ei tulnudki. Kõik olid nii palju arengus ees. 

Aga see selleks. Võtame ikka muusika. Arvamusi oli seinast seina. Tippmuusikuks kasvamine eeldavat ikka konkurssidel osalemist. Juhul, kui noor satub olema võitja, on see kindlasti tugev argument. Ta teeb omale nime, enesekindlus kasvab, tema tulles tõmbuvad teised konkurendid sosistades tahaplaanile, ta näitab neile taas...

Aga juba teine koht on suur-suur risk. Läbikukkumine, sest kedagi peeti paremaks. Kui spordis ongi võitja tavaliselt ajaliselt või jõu poolest või kava puhtuse osas parem, siis muusikas võidakse üht lihtsalt pidada teisest paremaks. Täiesti subjektiivselt. Muidugi tõele au andes võib sama asi juhtuda ka iluuisutamise, tantsu või muu loomingulise spordiala puhul.

Kui ma teen muusikat, soovin sellest rõõmu tunda. Päriselt ka. Ainult puhast rõõmu. Lapsepõlves ma seda ei tundnud. Kes on need, kes mu musitseerimist hindavad, kes terava kõrvaga iga riivakat kuulavad ja mulle antavaid punkte maha arvestavad, seades pjedestaalile kellegi teise? Aga mis siis, kui jäin ise oma mänguga rahule? Mis on sellisel tegevusel sel juhul ühist muusikaga? 

Nad ütlesid, et konkurssidel osalemine drillib esinemisnärvi. Tühjagi! Esinemisnärv väheneb esinemiste ja sisemise küpsuse kasvamise koosmõjul. Konkursid tekitavad vaid lisatraumasid. Mõnele lapsele vähem, mõnele rohkem. Kes oleks osanud arvata, et Helis sellega kahekümne kaheksaselt silmitsi seisab. Ja mina  toonase vastutajana samuti. 

Ennast säästsin ma kõikidest konkurssidest. Teadsin hästi, et need ei ole minu jaoks. Ma ei taha musitseerimises võistelda. Ma ei oleks seda vastu pidanud. Ei hakanud katsetamagi. 

Nad ütlesid, et kaugeltki mitte kõik tippmuusikud pole sattunud lavadele läbi konkursside. Mina, olemata muidugi suurtes mastaapides mingi tipp, sest see pole kunagi mu eesmärk olnud, sain sobivatele lavadele (või siis kirikute rõdudele) lihtsalt sellega, et harjutasin ja esinesin. Olin kooli ajal tohutu närveerija. Ometi kujunesin ja kasvasin. Inimesena. Esinesin ka, kuni sellega ära harjusin. Muud ei olnudki vaja. 

Maalimises ju ka ei võistelda. Sul on oma lõuend ja oma stiil. Nojah, ehk on maalimine rohkem komponeerimisega võrreldav, aga suures osas siiski ka interpretatsiooni ja interpreedi isikupäraga. Igatahes ei ole muusika võistlussport.

Ühesõnaga, mina olin üsna konkursside vastu - õigemini skeptiline nende tegeliku kasu osas - teised tõid välja ka positiivset. Hästi põnev oli arutleda!

Lõpetuseks ütlesin, et minul võimaldas just konkurssidest hoidumine hakata muusikat päriselt armastama. Ma ei sooviks töötada ainult terapeudina. Minu eneseteraapia on muusika. Oreli taga on nii lihtne ja loomulik. Olen täiesti kindel, et kannan seda tunnet suuresti seetõttu, et mul oli võimalik hinnanguvabalt ja järjestamiseta muusikuks kasvada. Ei ütle, et see teekond olnuks kerge, aga minu puhul küllap ainuvõimalik. Vaat selliste teemadega õhtu!

reede, 11. november 2022

Armumine

See, mil viisil armumine püsivaks armastuseks saaks kasvada, on omaette teema. Praegu soovin aga luubi alla võtta selle, kuidas üldse jõuame armumiseni. 

Armumiseni on tavaliselt kaks teed, lühem ja pikem. Esimene tabab meid nagu välk selgest taevast ja olemegi omadega "sees". Tean inimesi, kes on armunud just ja ainult sel viisil. Teine tee on pikem, võibolla ka pisut vaoshoitum. Tean neidki, kes kunagi "ühe hoobiga" pead kaotanud pole. Ikka tasa ja targu. Aga küllap teatud võbelus oli siiski algusest peale tunda, kuis muidu. Armumine on ju puhas keemia. Mul endal on olnud nii ja naa. 

Mõnikord peetakse kiiret armumist noorte pärusmaaks ja vanemaealisi arvatakse olevat kaalutlevamad ja ettevaatlikumad. Ka see teooria ei ole aga minu hinnangul eriti paikapidav. Tean inimesi, kes on hullupööra armunud just küpses eas ja neidki, kes enda sõnul verinoorena romantilise armastuse tunnet ei kogenudki. Pigem ehk vaid mõningast seksuaalset tõmmet...

Eraldi mõtisklemist vajaks siit väljakasvav teema, mida puudutan täna vaid põgusalt - mida inimesed selle suure ja vägeva armumise tundega peale hakkavad, kui see juba tekkinud on. Eks seegi sõltub suures osas inimese isikuomadustest ja väärtushinnangutest. Aga mitte ainult. Tänapäeval, kus tolereeritakse peaaegu kõiki armastuse vorme, ei saa piiri tõmmata õigete ja valede vastuste vahele. 

Teatavasti peaksid religioossed inimesed kuidagi erilisema meelekindlusega "maistest ahvatlustest" eemale hoidma, ja seda kuni abieluseisusesse jõudmiseni. Patu mõiste välistab mõnede tõlgenduste kaudu just kehalise, seksuaalse kontakti enne ja väljaspool abielu. Ometi on avalik saladus ka see, et tegelikkus on teine nii kiriklikus kui ilmalikus maailmas. Armutakse, abiellutakse, pettutakse, lahutatakse, luuakse kõrvalsuhteid. Osad suudavad end rohkem, osad vähem talitseda. Nii abielu eel, kui ajal. Seda, kas "abielueelne puhtus" võ “hambad ristis" truudus on õigem, kui "südame häälele" järele andmine, on raske öelda, sest armumisele tähenduse andmise peale ei mõtle just paljud. Seda tuleks aga eelkõige teha. "Ei tohi" pole tänapäeval mingi argument - ei usklike ega ateistide seas. Tohib küll, tänapäeval tohib kõike, koheselt ja palju. Ainult et … milleks. 

Aga aitab nüüd kõrvalepõikest. Küsimus on praegu hoopis selles, kuidas armumise tunne tekib ja kas me saame seda ka ise mõjutada? Keskendun mõttes just keskealise ja vanema armumisvõimalusele, sest noorena on need asjad siiski lihtsamad. Pole elukogemust ja eelnevat pagasit. 

Südant ei saa sundida. See on kindlamast kindlam. Kui tunnet pole, siis seda pole. Kas tasub jääda ootama, andes endale võimaluse või tuleks kiiresti loobuda - raske öelda. Olen ise armumise tunde juurde jõudnud lausa kolm pikka nädalat peale kohtingute algust (minu puhul kohutavalt pikk aeg!), kusjuures mees, kes mu südame võitis, polnud üldsegi "minu tüüp". Ometi päädis see harvade kohtumiste jada suure armastuse tundega. Aga siin oli üks "aga". Üks kindel omadus - sügav intellektuaalsus - oli sel inimesel väga tugevalt esindatud ja seda ma vajasin. Mul oli temaga ääretult huvitav vestelda. Absoluutselt kõigest. Et teine mulle vajalik omadus puudulikuks osutus, sel korral ei lugenud. 

Arvan, et see ongi asja võti. Me peame ennast tundma. Peame teadma, millised "must be" kriteeriumid peavad teises inimeses ilmtingimata esindatud olema, et sest suhtest ka pikas perspektiivis asja saaks. Loomulikult ei kaitse ka perspektiivitu armumise eest miski - jällegi järele proovitud - aga et viidatud armumises olid esindatud lausa mõlemad "must be" komponendid, lubasid need ka "katusel muretult sõita". Mis siis ikka teha...

Kas armumine saab olla ka "ratsionaalne otsus"? Selline, kus algav suhe tundub päris perspektiivikas, mõningad komponendid selles, mis peaksid samuti olulised olema, on igati täidetud - aga tunnet pole? Aga teisel osapoolel on. Teame ju kõik, et ühest inimesest kõike ei saa. Kas saame ta enesele sobivaks mõelda? Ka “must be” komponentide puudumise korral? Kogu hingest püüdes?

Küllap oleme oma sõpradele-sõbrannadele vahel soovitanud, et proovi ikka veel natuke aega. Käi kohtamas, tehke erinevaid asju. Ka mulle on kunagi nii öeldud ja olen isegi sedaviisi mõelnud. 

Kui kaua peaksime püüdma? Oleneb jällegi inimesest. Ise olen pigem mõõdukalt kiire armumise usku (kuigi ülespeakaela armumisel pole ka viga!). See, et inimeses kohe vajakajäämisi hakkad nägema ja teda juba suhtlemise algul mõneti muuta sooviksid, olgugi ta sinu vastu igati kena, ei ole kindlasti hea märk. Esiteks jätab see sinust endast ülbe ja vastiku mulje, teiseks annab tunnistust, et hoolimata näilisest perspektiivikusest, hakkab ta sulle õige pea ka päriselt närvidele käima. Ja ta ei saa ju ennast muuta!

Kui sellise suhte saaks üsna algul lihtsalt sõbrasuhteks taandada, oleks tunduvalt lihtsam. Või kas ikka oleks... Kui üks on piiritult armunud ja teine pakub sõprust, kipub asi siiski valulikult lõppema. Ometi on ju teada ka need juhtumid, kus sõprusest kasvab välja armastus, aga kes siis seda tänapäeva kiirustamise foonil oodata läbeks!

Kõige õigem oleks, kui saaks vastastikku armuda. Õiges tempos, õige inimesega. Aga keskeas peab seda ilmselt vaid muinasjuttudest lugema…

kolmapäev, 9. november 2022

Kao minema

Tal ei olnud oma isale mitte midagi öelda. Terapeut proovis üht- ja teistviisi, aga asjata. Isegi "kao minema" tundus liigne pingutus, mida ta ei väärinud. Rääkimata tänust. Jou, mees, tänks, et andsid mu lastele muusikaande, vilksatas küll korraks peast läbi, aga seegi tundus mõttetu. Muusikat tuli teisestki harust. 

See isa oli ta kaks korda hüljanud. Esmalt enne sündi ja teist korda siis, kui ta teismeea lõpul entusiastlikult ta üles otsis, nad mõnda aega kohtusid, aga siis enam mitte. Isa vist tüdines. Kui ta teise lapse sünnitas, ei soovinud see mees talle õnnegi. Selline isa.

Päris isa oli hoopis teine mees, see, kes teda tegelikult kasvatas. Mitte bioloogiline, vaid kasuisa, aga sedasi polnud ta teda kunagi kutsunud. Ikka isa. Seda isa ta tundis ja mõistis. Teadis tema kitsaskohti, reaktsioone ja nõrkusi. Aga ka tugevusi. Sellegi isa käitumine ei olnud kõiges aktsepteeritav, kohati lausa üle mõistuse hullumeelne, aga samas ta teadis, et see isa ei jätaks teda hätta. Sellele isale oli tal teraapias mõndagi öelda. 

Tegelikult oli muidugi ema paljude asjade võti. Võib öelda, et lausa enamuse. Kui ema verinoore rasedana sellesama "bioloogilise isa" (jutumärgid tulid küllap selle sõnapaari liiga ületähtsustatud varjundist või kui soovite, siis ka irooniast) või "seemnemehe" poolt (nagu ta ise väiksena nimetas) hüljati, surus see väljakujunemata naisehakatis kõik oma tunded osavasti alla, säilitades sellega oma lapse ja iseenese eluõiguse. Arvamuse oma esimese suure armastuse julma käitumise kohta ütles ta välja alles aastaid hiljem. Nad olid siis juba ammuilma taaskohtunud ja vestelnud, aga neil kordadel oli ema näidanud, et tal on täiesti okei, et tegelikult polnud see midagi. 

See rahulik, kuid konkreetne väljaütlemine oli “bioloogilisest isast” muusikalisele geeniusele täiesti talumatu ja ta kadus hoobilt silmapiirilt.

Nüüd oli ta ise noor naine, väikeste laste ema. Veidike omadega sasipuntras. Ei tea, kui palju on selles isade lugu, kui palju ema eluteed. Korduvaid mustreid jagub. Näiteks see, et ellu tuleks tuua jõukust, siis on lihtsam ja muretum. Selle teemaga tegeleb ta (vähemalt mõtetes) eriti intensiivselt. Isa teema, kas pole? Selle mitte-bioloogilise. Aga see, et emotsioonid, mida tekitavad suhted, tuleb lihtsalt ära kannatada... Ema. 

Ema pole kunagi vaesuses virelenud. Küll aga on selle naise hing olnud väga pikalt näljas. Nälja kustutamiseks tuleb teatavasti süüa. Söömine teeb aga paksuks. Paks olla pole naiselik. Tüse naine ei vääri õnne. Õnne väärib vaid ilus, sale, tegus ja tark. Seega tuleb teha tööd. Tuleb kaalus alla võtta. Tuleb veel enam pigutada. Seejuures tuleb seesmiselt särada. Tuleb... Ah, et kõiges korraga ei jaksa? Peab jaksama! 

Kus on need isad, kes ütlevad oma väikestele tütardele, kui ilusad ja täiuslikud nad on? Ilma armastuse välja teenimiseta. Lihtsalt tänu oma olemasolule! Kus on need mehed. kes ütlevad nende tütarde emadele, kui ilusad ja täiuslikud nad on? Ilma armastuse välja teenimiseta. Lihtsalt tänu oma olemasolule!

Aga tema seisab silmitsi oma isaga. Ja ei suuda talle isegi "kao minema" öelda. 

Kao minema!!!




esmaspäev, 7. november 2022

Noor mina

 Otto ja Ruben hoiavad mind verinoorena. Ruben sai eile kolm, Otto on neli. Mõlemad on üdini musikaalsed, käivad Saue poistekoori kõige nooremate rühmas ja laulavad ka mulle, kui vahel harva tuju tuleb. Lisaks käib Otto jalgpallis ja demonstreeris mulle möödunud nädalal oma võistkonna särki. 

Otto ja Ruben ei saa vist arugi, et meie vanusevahe on poole sajandi kanti. Kui ma koolivaheajal nende ja oma trioga Pärnu veekeskusesse põrutasin, võtsid nad mind igatahes täiesti võrdväärsena. Selge see, et kolme- ja nelja- aastane ei mõtle eales “millal maksan memme vaeva”, aga eriline rõõm oli tõdeda, et nii mu torudest liulaskmine, kui koske mööda kihutamine oli nende jaoks täiesti loomulik. 

Mul endal puudub kahe poisi kogemus, aga nii palju, kui olen kõrvalt jälginud, on nende omavaheline suhe on selline ehe, ilma igasuguse teeskluseta. Tüdrukud hakkasid oma tahtmise saavutamiseks juba üsna varakult kasutama kavalust, sättisid asju omale soodsas suunas ja kehastusid vajadusel eri rollidesse. Poisid kasutavad lihtsalt toorest jõudu. Ja häält. Noh, seda viimast kasutasid muidugi tüdrukudki. 

Mõlemad poisid on päikest ja helgust täis, kumbki isemoodi. Otto on õrnem, jutukam, emotsionaalsem, natuke nagu kunstniku hing. Ruben on seevastu rahulik, kaalutlev, süvenev - aga kui vaja, siis ka ennast kehtestav. Selle viimase variatsioone katsetab ta tihtilugu emmega. 

Seni suurima komplimendi sain hiljuti ühelt poiste lasteaia kasvatajalt. “Ah, et vanaema!” hõikas ta imestunult, “mina arvasin siiani, et olete ema õde!” Ei pea vist eriti mõistatama, mis emotsioonid mind seda kuuldes valdasid! Jah, need poisid hoiavad mind tõesti noorena!

pühapäev, 6. november 2022

Verejanu

 Muhu saar on ajal, mil novembrikuu laupäev hakkab hämarikku veerema, pisut kulunud ja narmendav. Kui suvel saab teda kujutleda pakatava ja värvirikkana, otsekui uhkeldavat rahvarõivastki, siis novembrikuine igaviku aeg paneb ta otsekui kõhnuma. Kondine Muhu. Okstes klõbisev, lakas lõgisev, natuke nagu liimist lahti.

Mina olen ka muutunud. Kui suvel tipin mööda saart pikkade kleitide ja punaste huultega, rõkkan lastega rõõmust ja tunnen ka muul viisil naiseks olemise väge, siis hilissügiseses Muhus valitseb mu südant hall hunt. Tõmban oma karge kasuka üll ja libisen vaikselt võpsikusse. Mul on teravad silmad ja veel teravam nina. Ning vaist on kõige vahedam. 

Täiskuu ei anna endast muul viisil märku, kui tundmusena hinges. Tumehallidest pilvedest pritsib peenikest vihma. Kuu oma kahvatu valgusega nii priskest ja läbivettinud vatitekist küll läbi ei pressi, olgu ta nii latakas kui tahes. Minu vaist ei peta aga kunagi. Varjatud kuuketas on mulle muu maailma selgeks orientiiriks. 

Mul on verejanu. Oh ei, see pole sugugi mingi brutaalne kaelamurdmine, mille järele mu maitsemeel isutab. Hoopiski ei ihka ma rebestada kellegi kaunist kasukat, et pääseda ligi värskele lihale ja suussulavale kondiüdile, mille mu jõuline hambarida mänglevate krõmpsudega magusroaks serveeriks. Ma ei ihka näha kellegi surma-eelseid tõmblusi ja kummardada tema kohale suurema ja tugevamana. Oh ei, minu verejanu pole hoopiski see. Mu verejanu viib jänespükste mängumaale. Ma tahan krõmpsutada hirmu. 

Hirmul on suured silmad. Nii öeldakse. Tegelikult on aga hirmu silmad otsekui kassipoja omad. Avanemata. Hirm tuleb üles leida lõhna järgi. Ta lebab kinnisilmi ja poolpimedana kusagil varjatud paigas ja tudiseb. Oleks tal ometi oidu üles tõusta ja avali silmi ringi vaadata, tuleks tal õige pea tunnistada, et ei ole see maailm nii hirmus paik ühti! Jah, tarvitseb vaid julguse kuub üll tõmmata. Soe ja õiglane. Aga tema lõdiseb pooloimetuna kusagil novembrikuises võpsikus, kuhu mu tundlik haistmismeel mind peale mõningast ringinuhutamist kenati juhatab.

Sööstan otsustavalt läbi piitspeenikeste okstega põõsastiku. Pajuvõsa või mis ta iganes on, taandub kahele poole mind. Seejärel lendlen läbi roostiku. Kõrred mu teel murduvad alandlikult. Jah, vaid tuul oskab nad murdmata maadligi painutada - aga mida mina, metselajas tuulest tean. Minu tee kulgeb maad mööda, mis aegamisi merele ruumi annab. Korraga ei saagi ma enam täpselt aru, kus maa-, kus merepiir. Mu peenikesed käpad vajuvad veidi püdelasse mudapinda. Käik aeglustub ja süda põksub rinnus üha kiiremini. Õhk on aga täis hirmu kohalemeelitavat aroomi. See annab jõudu. Süljenäärmed hakkad tööle.

Hämardub. Nüüd juba päriselt. Veel viimased meetrisajad. Mu hambad paljastuvad, kurku kerkib tahtmatu ja tahumatu urin, lihased tõmbuvad pingule, kasukas turri. Hirm, va lödipüks, pean su kogu oma fantaasiaga poole suuremaks ja poole ohtlikumaks kujutama! Muidu kaob kogu mängu ilu. Mis oleks mu voolitud lihastest ja raudsest lõualuust nõrgaga võitluses tolku...

Ja ta kerkibki merest. Kerkib teab millena. Muutub säärasena suureks, lausa hiiglaseks. Seisab mu ees, nagu tume vall. Aga jääb ikkagi täiesti silmituks. Ja siis ma sööstan...

Tagasiteel tilgun verest ja mudast. Võitlus osutus ausaks ja võrdseks. Alahindasin hirmu vastupanuvõimet. Ta priskus andis mulle murdva lülini jõudmiseks päris korraliku turjaltantsu. Mitmel korral paisati mind ennast lapiti vastu maad. See lisas küll raevu, kuid ühtlasi väsitas. Mu saba on jalge vahel kui lehetu roots. Vaevu jõuan jalga jala ette tõsta. Siiski sunnin end pehmel pimedal põllul kergesse galoppi. Mine neid jahimehi tea. Piisad muutuvad maapinna lähedal valkjaks uduks. Võit polegi enam eriliselt oluline. Täis kõht määrab mõndagi. 

Ja ongi ärasõit. Lisan huultele veidi tooni ja pühin salvrätiga vargsi lõua poole valguva liigse punase nire. Muidu ei peakski täna inimeste sekka minema, kuid praamil võiks ju siiski võtta ühe kosutava capuccino... 

neljapäev, 3. november 2022

Mis tunne

Kirjelda mulle  
Hulluks minemise tunnet
Tahaks kuulda just tunnet
Sest tegusid nägin kõrvalt nii:

Esmalt muutusid sa enese jaoks
järjest suuremaks
järjest olulisemaks
su mõtted hõlmasid
kogu sinu eksistentsi
kuni sinust sai
üks suur kinnisidee

Su kinnisidee
pakkus korraga huvi 
kogu ümbruskonnale
sinu piirkonnas eksisteeris 
vaid üks suur 
sina

Nad hakkasid 
su ümber koonduma
nad võtsid su
oma haardesse
nad tantsisid su ümber
ja tahtsid su olemust
enesesse haarata

Sinu kinnisidee
hakkas neid omakorda
eemale tõrjuma
mida rohkem tõrjus
seda rohkem ründajad 
paljunesid

Lõpuks oli raske mõista
kas sinuga koos
oli üks
kaks
või sada 
kinnisidee häkkerit

Kas siis
kui mina ja teised 
ja see häkker
või need häkkerid
olid justkui ühel pool veelahet
ja sina üksi 
teisel
kas sellest ajahetkest
võiks lugeda hulluksminemise
tunnet

Või polegi mingit tunnet
on vaid teadmine
et sinu tegelikkus
ei ole minu tegelikkus
ja sinu vaatevinklist 
on minu oma vaid puhas kius
või veel hullem - kaval petuskeem
et sinu kinnisideesse sisse murda
ja see lihtsalt
tühistada

Kas ka mina olen häkker
kui ütlen
et midagi säärast pole olemas
et sa kujutad ette
et su kinnisidee ei ole sina
et sa vajaksid abi

kas see võib tekitada
hulluksminemise tunde
ainult et sina tajud hulluna
kõiki teisi
aga kõik teised
sind

või tekitab see vaid viha

Ma tahaksin teada
seda ajahetke
mil me tajud nii kardinaalselt lahknesid
et sai tekkida kaks reaalsust
ja tahaks teada
mis tunne see olla võib 




kolmapäev, 2. november 2022

Kodune hommik

 Kodustes hommikutes on rohkelt õnnetunnet, aga see ei ole tavapärane, südamest õhkupaisatud õnn, mille olemasolust kõik ümbruskaudsed osa peaksid saama, vaid vaikne, sissepoole õnnelik olemine. 
Kodused hommikud on pikad, palju pikemad, kui töised. Nad kätkevad endas lõputuid võimalusi muuta päev kauniks ja rahuldustpakkuvaks ja samas asetavad nad sind otsekui vaatleja positsiooni. Aurav teetass serveerimislaual tugitooli kõrval ja sealsamas süüdatud küünal sisendavad rahu- ja turvatunnet. Täna on aega, näivad nad otsekui kinnitavat. Eesootav päev tundub kui lõputu väli, mida mööda rahulikult astuda, siit-sealt üht-teist kohendada ja jälle edasi liikuda. 

Mitte midagi tegemise võimalus annab tohutu vabaduse tegutseda. Ja just need väljamõõdetud liigutused, mida ses vabaduses enesele lubame, sisaldavad uskumatut produktiivsust. Isegi kella sekundiseierid, mis tavapärase tormamise foonil hobuse moodi galoppi lasevad, on kodusolemise päeval laisad ja väärikad, ulatades aega otsekui kingitust, pakituna tillukestesse kuldsete hetkede pakendeisse. Vaatlen neid vaikselt ja asetan ettevaatlikult Tänase Hommiku mälestuste riiulile. Ma ei julge õieti hingatagi, kartes seda ilu ja igaviku tunnet millegi järsu või kohatuga purustada. Rind paisub teadmises, kui palju on mu ümber ja mus eneses hardust ja armastust. Tõmban ettevaatlikult sõrmega üle oma hingekeelte, need hakkavad ükshaaval helisema ja moodustavad üheskoos vaikusesse haihtuva akordi. Mul pole millestki puudust.

Vaikus. Nii õues kui toas. Rikkalikult õitsev orhidee pakatab akna juures rõõmust nagu ülestõumiskoraal. Pilk sinna ja mingit muusikat pole vajagi. Õueslebav vettinud kõdu saab siin ja praegu kinnituse ilusalt elult eneselt. Surma pole, ta on võidetud! Tohutut punast õit avanema paisutav ratsuritäht küütleb suure akna poole otsekui baleriin, pihalt peenike ja läbinisti nõtke. Nii et ka tantsu pole täna vaja. Siin minu aknaraamidega ääristatud sügismaalil on surmatants tõeliselt võidukas. Muidugi elu poole. 

Pean ma siis iga kord ise pildil olema... Täna aitab vast sellestki, kui lihtsalt tunnetan. Tunnetan võimalust  minule kingitud hetkedega teiste inimeste elu paremaks ja lihtsamaks muuta. Huvitav, et just siin, selles vaikuses ja küünlaleegi kumas avaneb mus võime märgata läbi jumaliku prisma. Leida halastust, mõistmist ja meelerahu. Ja on see siis midagi suurt, nagu olen alati arvanud? Ei, kõik puhkeb õide läbi pisiasjade, läbi sellesama väikese toa, kus soe sall õlgadel vaikust ja tardumust püüan. Järsku täituvad kõik tassid, mida ammuilma tühjaksvoolanuks olen pidanud. Mu hing astub kikivarvul ja imestab. Kõik on järsku nii paigas. Minevik, loogilised rajad ja praegune hetk. Väike ämblikupoeg lehvitab mulle laest oma tillukest koiba. Sinu ja minu teekond...

Täna ma ei naera, sest naeruga pillutan tihtilugu laiali oma sisemist peataolekut. Praegu olen lihtsalt hiirvaikne ja õnnelik. Täna on ülesehitamise päev. Läbi iseenese väljamõõdetud liigutuste, läbi akna, läbi silmaga hoomatavate peatuspaikade. Peatuspaigad ongi kõige olulisemad. 

Korraga tunduvad hakkavat helisema kõik hingekeeled minu ümber. Ah siin te siis oletegi, te puhtad ja ilusad! Siin te oletegi, männitüvedes, põõsastikus, pruunikstõmbunud sõnajalgades ja hallis taevas. Lehtedes sopsutava musträsta kiiresti põksuvas südames, kasukat vahetava orava rutakas üles-alla teekonnas. Absoluutses tardumuses. Täielikus vaikuses. Ja ometi liikumises. Elus. On see hiiglaslik harf või kogunisti orel mis hingekeelil kõlama on löönud, aga mida inimkõrv ei kuule? Olgu mõlemad, elu vastandlikkuses. Liikumises ja seisakutes, vaikuses ja muusikas, maalidel ja päriselus.

Aga olgu ometi aega. Ja võimalust.

Hingedepäeval, 2022

teisipäev, 1. november 2022

Paikka panemine

 Paneme aja paikka
Tuleme kuue paikku
Heidame mõne kaikka
Teeme ühekauppa
Kõikke korraga ei saa
Pärast teeme piltti ka

(Kirjaoskamatusest
saavad suhte matused)