Laupäev, 29. juuni 2013

Unevajadusest

Nelja-aastaste laste unevajadus ei erine muide oluliselt täiskasvanute omast. Kõige rohkem paari tunni võrra. Samas on nende energiavarud lausa ammendamatud.
Niisiis- mida ma öelda tahan?
Seda, et jõudeaega napib!
Hommikuti on meie reipusetase suhteliselt ühtlane (mis omakorda sõltub suuresti minu öisest unetasemest.). Kuna aga nemad laadivad end Duracelli, mina aga tava- patareiga, ebaühtlustub meie energianivoo esimest korda juba lõuna paiku, mil mina tunnen vastupandamatut soovi graatsiliselt horisontaalasendisse langeda, nemad aga alustavad parasjagu päeva esimese veidi põhjalikuma müratuuriga ning tunnevad end mu (sisepingete tõttu liialt ärevast) "magama!"- hüüdest lausa häirituna. Sisepinged tekkivad muide kartusest, mis siis saab, kui nad magama ei jää. Einoh, tegelikult ei saa siis oluliselt midagi muud, kui et mu unistus lõõgastavast horisontaalist pole määratud täituma- aga sellega peaksin juba ammu harjunud olema.
Kogenud emad ütlevad selle koha peal, et "pole viga, see-eest lähevad varem magama". Aga tutkit brat! Minu omad ei lähe! Kui me üheskoos päevakese kuidagi õhtusse saame lohistatud, on mu kujutelm kaunist siidilinade vahele langemisest asendunud karmi reaalsusega- ma kas kukun jalapealt ja riietega või põrnitsen esmalt tunnikese oma FB- sõprade ideaalilähedasi elusid, uskudes siiralt, et nende viisakad lapsed nende viisakates kodudes FB- välisel ajal ainult magavadki. (Ja oma laste ja pudulojuste lõputul uneajal saavad mu tublid FB-sõbrad, sulnis naeratus huulil, järjestikku mitmeid ideaalilähedasi tegusid teha, need otsemaid seinale riputada ning tuhandeid "laike" ning kommentaare stiilis "oi, kui tubli sa oled!" pälvides õndsalt ohata.) Samal ajal ei suuda mina isegi kööki kraamida. Jätan hommikusse.
 Kui mingil põhjusel juhtub, et minugi trio lõunauinaku- mõtte omaks võtab ning imekombel unemaale purjetab, ei ole olukord veel sugugi roosiline. See on vaid pisut parem variant. Sest sel õhtul nad ei uinugi! Kui meie majja viimaks vaikus saabub, on sügav öö oma mustad varjud ammuilma üle kõige loodu laotanud. Maailm magab. Tahaks ka.
Siiski on pikad õhtud lihtsamad, sest puhanud nelja-aastased oskavad omavahel suurepäraselt mängida. Nii on mul vähemalt sel ajal võimalus midagi (üldsuse meelest kasulikku) korda saata. Või ehk niisamagi istuda...
 Kui viimne päevakangelane unehõlma on vajunud ja ma tasakesi nende pesasid kohendan, kellegi üle ääre rippuva jalakese tagasi voodile tõstan, padja uuesti pea alla sätin ja laialiloobitud riided kokku lapin, mõistan taas, kui õnnelik ma tegelikult olen. Kogu oma väsimuses.
Ma ei pea kellelegi midagi tõestama, et ehk võõraid "laike" koguda.
Olen päriselt olemas.
Mu lapsed on päriselt olemas.
Siin ja praegu.
Just niimoodi nagu oskan.

Esmaspäev, 24. juuni 2013

Mõttekatke

Kui me mere äärde jõudsime, olin nii kohutavalt väsinud, et lausa langesin liivale.
Trio heitis otsemaid riided seljast ja tormas laintesse.
Ning mina tardusin.
Teate, vahel ei olegi rahuloluks rohkem vaja.
On vaja üht valget laeva silmapiiril, mida aeg-ajalt silmitseda.
On vaja lainete rütmilist loksu ja kaldaliivalt taganeva vee turvalist vulinat.
Laste kilkeid kusagil eemal. Teises maailmas.
Pilvedest moodustuvaid kujundeid.
Päikese paitust.
Sooja liiva külje all.
Mööda jalga ronivat sipelgat.
Uitmõtteid.

Nad võimaldasid mulle selle.
Tublid lapsed!
Nüüd jaksan jälle...

Laupäev, 22. juuni 2013

Ei ütle täna...

Ei ütle täna õnnesooviks Sulle ma,
et igasema jääd Sa koolimaja,
et tarkus ongi vaid, mis õnneks vaja.
Need käibefraasid viskan parem tulle ma!

Jah, ütlen vaid- on õnn, et läbi sai see!
Kord meenutad ehk heldusega aegu,
mil oldud seal. Kuid päike paistab praegu!
Nii ühendades taevase ja maise

ma palun vaid, et Sinu eluteel
on süda see, mis näitab õiget suunda
ning tarkus aitab teda võtta kuulda.
Siis püsid armastuse lätetel!

Helise gümnaasiumi lõpetamiseks 21.06.2013

Iga lõpp on millegi algus

Iga lõpp on millegi algus,
kandes häid ja halvemaid aegu,
ühel pool- pimedus, teisel pool- valgus,
ühel pool- minevik, teisel pool- praegu.

Iga lõpp on millegi muutus
kandes aja tiksuvat ruttu,
andes aastad ja päevad ja kuud,
kus
väikese maailma naeru ja nuttu.

Iga lõpp on millegi algus.
Seda ei maksa liig tõsiselt võtta.
Siinpool on pimedus, sealpool on valgus?
Hetke vaid seisa... siis edasi tõtta!

                     ***

Kuhu me läheme, kus on me kodu,
mis on me tulevik, mis on me saatus,
on see komöödia, õud, farss või draama?
Khmm... ütleksite ehk, mitmes on vaatus... ?

Õe gümnaasiumi lõpetamiseks 21.06.2001


Esmaspäev, 17. juuni 2013

Loviisa killud 17.

Topin Loviisale kampsunit selga. Ei saa kuidagi üle pea!
"No misasja", podisen endamisi, "on sul alles suur pea!"
"Suur pea- väike aju!" lõkerdab Loviisa rõõmsalt vastu.

                                                       ***

Loomaaias.
Iga natukese aja tagant ilmub nähtavale uus rämpsu-kohvik (loe: kust saab osta ainult tervisele kahjulikke asju). Iga natukese aja tagant pean rahulikul, kuid kindlal toonil teatama, et siia me kindlasti ei sisene.
Ühe putka ees ei suuda ma enam survele vastu panna. Olgu, siia võib, aga igaüks saab ainult ühe asja!
Trio kaob hetkega putkasse. Järgmisel hetkel aga tormab Loviisa välja tagasi ja karjub täiest kõrist:
"Mina tahan keppi! Keppi tahan, keppi, keppi!!!"
Ümbruskonna naeruturtsatusi trotsides torman putkasse. Jeerum, mida???
Selgus, et tegu oli kepikujuliste pulgakommidega...

                                                     ***

Loomaaias.
Loviisa oli nagu natuke liimist lahti.
Kotkaste juures selgus tõde. Järsk ja halastamatu.
"Kas sulle meeldiks puuris istuda, et kõik sind kogu aeg vahivad, ah???" küsis ta nõudlikul toonil.
"Ega ei meeldiks küll, "pidin tunnistama.
"Ja miks sa arvad, et nendele meeldib?" läks hääleke peaaegu nutuseks.
Ei, ega ma ei arvagi...
Aga- ma ei saanud korraga aru, milles mina süüdi olin.
Tunne oli küll selline, nagu oleksin ise kõik loomad puuridesse toppinud.
See tüdruk ikka oskab...



Kui hullud aktiveeruvad...

Kui meie koguduse agressiivseim "ullikene" mõni päev tagasi enesel taas "neurootilist erektsiooni" täheldas ja sellega seoses kirikus paar vastavat aktsiooni korraldas, teadsin kohe, et hullude aktiveerumise aeg on jälle kätte jõudnud...
 Midagi säärast nagu täna pole ma aga varem kogenud. Keset laste ristimist sisenesid pühakotta kaks noormeest. Kui nad mõlemad korraga mõnda tõsist vaimuhaigust ei põdenud, (mis on äärmiselt ebatõenäoline, sest Paldiski maanteelt polnud põgenenud patsientide kohta häiret antud,) olid nad korraliku narko-laksu all. Sisenedes kiirel sammul, alustas üks neist valjut, madalahäälset laulu, õigemini möirgamist, mistõttu tuli ristimistalitus katkestada. Õpetaja pani kogu oma veenmisjõu mängu, et nad lahkuksid- aga ei midagi. Alles politseiga ähvardades leidis neist ühe hägune mõistus  väljapääsu-ukse uuesti üles. Teist aga ei morjendanud seegi. Korrakaitsjate saabumisel avaldas ta tõsist vastupanu ning püherdas päris pikka aega põrandal, enne kui tal käed raudu saadi ja minema toimetati.
Ausalt öeldes oli see paras šokk.
Kui inimene vaatab sulle selgete silmadega otsa, aga sa tajud, et tegelikult on ta täiesti sassis, teda ei huvita absoluutselt, kus ja miks ta on, talitades vaid aju vallutanud mustade jõudude ajel, mis käsivad tal parasjagu näiteks karjuda ning muu variant ei tule kõne allagi, siis pole mõtet rõhuda ei südametunnistusele ega aule-häbile. Sest tal ei ole neid. Teda ennastki peaaegu et ei ole.
Kuidas on inimese elu saanud niiviisi minna? Kui suur osa on tema enda kanda?
Millisest hetkest lakkab aju allumast?
Selliseid küsimusi tuleb mu ametis üsna tihti ette.
Õnneks on liht-ullikesed (loe: mitte sõltlased ja mitte arstliku diagnoosiga) oma eripäradele vaatamata siiski küllaltki etteaimatavate käitumismustritega. Nende aju tuleb erutusprotsessi käivitamisega suurepäraselt (loe: omapäraselt) toime, kuid pidurdusprotsess millegipärast tõrgub. Rahunemine toimub seetõttu üle kivide-kändude ja nõuab professionaalset (tihtilugu aga lihtsalt tavapärasest karmimat) lähenemist. Parim relv on üldsuse huvipuudus.
Ülalmainitust lähtuvalt teavad liht-ullikesed suurepäraselt, kellega tasub "möllata". Nad on natuke nagu etenduse juhid. Ja ühtlasi pea-osatäitjad...
Muide, "narkoparunitega" mu tänane tööpäev ei piirdunud. Kirikus istus veel üks mustade prillidega naine, kes pidevalt närviliselt kohta vahetas ning punase jopega mees, kes iga natukese aja tagant sisse tormas, paaniliselt midagi otsis ning seejärel jälle kiiruga väljus. "Kirsiks tordil" saabus viimasele ristimisele väikest kasvu proua ühes tohutute kingipakkidega. Uskusin ta kindlalt ühe külalistest olevat... Aga tema peitis end hoopis ühes oma "pakimajandusega" külgpinkide taha varjule ning kirikumees juhatas ta seejärel viisakalt välja...
Oli alles tööpäev!
Hullud on tõepoolest aktiveerunud.
Põnev... ja samas nii hirmutav.

Kolmapäev, 12. juuni 2013

Sõitluste päev

Loviisa poeb mulle hommikul kaissu ja lausub salapärasel toonil: "Issi ütles, et täna tuleb meil sõitluste päev!" Seejärel vaatab ta mind ootusäreval näol.
Ma ei oska lausuda A-d ega O-d. Sõitluste päev? Kes kellega sõitleb? Ja miks?
"Mis sellel päeval siis tehakse?" püüan Loviisalt endalt vastust saada.
"Ma arvan, et... üks suur sõit tuleb täna! Me lähme reisile!" hüüatab ta.
Eelmisel päeval olime saatnud õde Ellu gümnaasiumilõpu reisile Türki. Eks väike kadeduseuss näris ju ka... Sellest aspektist vaadatuna sobinuks issi pakutud sõitluspäev tänasesse ideaalselt.
"Sa mine küsi õige issilt endalt, mida ta täpsemalt mõtles!" utsitasin. Ise jäin, kõrvad kikkis voodisse.
V. sättis end allkorrusel tööle.
Nagu arvatagi oli, ei saanud ta esialgu küsimusest sotti.
Järsku hakkas ta aga naerma ja seletas:
"Ma ütlesin teile eile õhtul: jääge nüüd ilusasti magama, homme tuleb jälle uute seikluste päev!" :)

Esmaspäev, 10. juuni 2013

Veregrupiga viirused

Huvitav, kas kellegi teise peres on ka sedasi, et teatud viirused nakkavad ühe, teatud aga teise veregrupiga inimestele?
Mina olen sellist tendentsi täheldanud sellest ajast, kui kolmikud, kel kõigil V. veregrupp, sündisid.
Et mu jutt liiga jabur ei tunduks (kuigi teoreetiliselt võiks tunduda küll, sest tund aega tagasi mõõtsin endal 39 kraadise palaviku), toon mõne näite.
Kolmekuused kolmikud põdesid hirmsat kõhuviirust. V-le hakkas see nigu niuhti külge- oli teine lausa otsi andmas! Meie Helisega tundsime aga vaid kerget iiveldust.
Teise ( ja loodetavasti viimase) kõhuviirusega oli täpselt sama lugu.
Märtsikuine köhaviiruski murdis mehe koos lastega maha- aga mitte meid!
Samas Helise kurguvalu-viirus on alati ka minul küljes nagu naktsi- ja kolmikud V.-ga on terved nagu purikad!
Nohuga- millesse ma varem ei nakatunud, viimastel aastatel on see aga kahetsusväärsel kombel õnnestunuma hakanud- täpselt samuti! Kui haigestun mina, siis on ka Helis, kui haigestuvad kolmikud, põeb ka V.
Aga väite peale, et mul on vaid külmetus, ma lihtsalt naeran. Sellist haigust nagu külmetus ei ole olemas! Külmetuse taga on alati viirus. Kui inimene saab külma, hakkab organism viirusetõrje asemel keha soojendamisega tegelema ja nii ongi viirusel vaba voli paljuneda- kuni haiguse väljalöömiseni. Mina külmetasin eile hullumoodi. Tegin kehale karuteene. Nüüd kannatan.
Vaat nii. Panen nüüd arvuti kinni.
Ausõna, õpeta nagu oma lapsi... ;)

Suhtlemisest

Kuna saan kolmikute maailmast mitte-tööasjus eemale suhteliselt harva, võin täheldada nelja aasta jooksul välja kujunenud tõsist suhtlemisväsimust. Pigem tahaksin olla paari-kolme sõbra või lausa ainult iseenda seltskonnas, kui trügida massiüritustel võhivõõrastega külg külje kõrval.
Täna toimus Haapsalus suurepärane üritus- eestirootslaste laulupidu, teine omataoline, kusjuures esimene leidis aset kaheksa aastakümmet tagasi. Ilm oli ilus, meeleolu ülev.
Sel hetkel istusin üksi pikal puupingil tagumises reas. Koor oli end laval valmis seadnud, pealtvaatajategi pilgud esinejatele suunatud. Päike säras. Puud kohisesid. Nad sosistasid, et mõistavad mind. Olin tänulik, sest ma ei olnud ju midagi öelnud.... Järsku kaardusid neist kahe lähima massiivsed alaoksad otsekui hiiglaslike labakätena mu pingiotstele ning tõstsid mind tasakesi üles platsi kohale. Ah, milline vaade sealt avanes! Avar ja piiritu! Inimesed all tundusid kui sipelgad. Näe, ka tema on kohal! Ja tema ja tema... Ma lihtsalt vaatlen neid. Ja ma ei peagi neile tere ütlema, neid ülevoolavalt kaisutama ja virila naeratuse ning pingutusest moonutatud häälega "välkommen!" kruuksatama. Ma ei pea järgnevad veerand tundi teemat otsima ning leides lõpuks tavapärase kolmikute-teema, ei pea ma erutusest väriseva häälega seletama, kui vanad nad siis nüüd täpselt on ja kuidas sarnasusega lood. Ja nad ei saagi solvuda, mind ülbeks ja enesekeskseks tembeldada ning edasistel kohtumistel mu olemasolu ignoreerida, näitamaks välja, et see kord on neil meeles- sest nad lihtsalt ei näe mind!
Ja ma kõlgutan seal üleval jalgu. Naeran.
All kogub jõudu laulu kõiki ühendav voog. Mina olen pärlikeest minemaveerenud pärl. Olemas- aga kaugemal. Suhtlusulatusest väljaspool. Kus ükski ainitivahtiv pilk ei ahista, ükski hõlmasthaarav käsi ei küünista ja ühegi sõnamulin ei keeda lõunasöögiks kaasinimese ajusid...
"Kas siia võib istuda?"
Kolksti! Tagasi maa peal. Hetkega.
Näolihased pingulduvad kutselise klouni treenituse tasemel. Paljastuvad irevil hambad. Ilus naeratus? Oh, mis te nüüd! See oli eile... Täna tuleks karta! Tuiksoon on inimkaelal ilusasti näha...
"Muidugi võib!"
Dirigent lõpetab parasjagu kolmandat lugu. Kogu platsi rahvas tormab hullunult minu poole, et küsida, kui vanad need kolmikud siis lõppude lõpuks on ja kuidas on lood sarnasusega.
Puud teevad näo, nagu ei tunneks...
"Oo, see oled sina! Välkommen! Kram! Jaa, lapsed elavad tõepoolest hästi- ei ole kolm, on juba neli, kus aeg alles lendab..."
Lendab.
Vares. Isegi kraaksub õhus.
Ei, vabandust, see oli kaasvestleja. Ta räägib oma lapselastest. Neid on kuus. Kõik nende vanaksjäänud asjad saan ma endale. Värvilisi komme jäi jõuludest üle lausa mitu kilo. Jaa, rootsi lastel on kõige hullemate värvainete peale allergia. Meie omadele käivad küll. Aegumistähtaeg on august kaks tuhat kümme- aga ega seegi midagi tee. Järgmine kord saab autoga tuldud, küll siis mahuvad kõik kastid peale.
Ma pean olema viisakas. Talle meeldib mõelda, et elame endiselt nõuka ajas. Talle meeldib mõelda, et mu koduks on laudadest kokkuklopsitud sara. Ta räägib mõnuga oma viimatisest Itaalia reisist. Ma pean jätma mulje, et ei tea, kus see maa asub. Ma pean õhkama, kui tore. Talle meeldiks, kui ma ütleksin, et lennukipiletid on väga kallid. Et ma käisin bussiga Poolas. Oh, Poola pole ikka see...
Aga mina ei taha viisakas olla.
Hiilin vaikselt väljapääsu poole.
Jätan särgiserva maha- see jääb mu vestluspartneri kätte. Pandiks. Niikuinii leian selle hiljem humanitaarabi kotist. Koos aegunud kommidega- mis koos kaltsudega prügikasti rändavad.
Suu on mul endiselt kõrvuni.
Taamal tõstab dirigent käed....

Neljapäev, 6. juuni 2013

Jossi killud V

Vahel pole Joss üldse dzentelmen!
Mu sõbranna S. oli külas. S. suitsetab- aga muidu oleme mõlemad oma arust super vormis! :)
Sain Jossi rahutust piidlemisest aru, et tal on midagi keelel. "Pauk" tuli nii möödaminnes, ronimisseinast üles turnides, rohkem nagu iseendale- aga siiski nii, et kõik kuulsid: "Suitsetamine ei ole üldse tervislik, aga vanad naised ei tea seda!"

Jossi killud IV

Joss on dzentelmen.
Vanaema M. tuli õde Ellu sünnipäevale uue soenguga. Olin väheke kriitiline. Olen nimelt näinud märksa õnnestunumaid variante. Mu ristiema, hea inimene, üritas aga olukorda pehmendada lausudes, et talle küll meeldib. Leidmaks oma arvamusele kinnitust, küsis ta ka Jossi arvamust. Joss hindas esmalt Ana juukseid, siis aga heitis kiire pilgu ka üle teiste ruumis viibivate naisinimeste. Tema hinnang oli ühe tubli mehepoja vääriline: "Teie kõigi soengud on ilusad!"

Kolmapäev, 5. juuni 2013

Naisliin

Ööl vastu neljandat juunit aina sadas ja sadas. Rasked vihmapiisad trummeldasid vahetpidamata vastu aknaplekki. Kell sünnitustoa seinal oli jäänud seisma. Olin üksi ja ajatult...
Sinu sünd ja esimesed hingetõmbed panid ajad paika. Pookisid end mu rinna külge uskumatu jõuga. Vaat nii peavad asjad maailmas olema, ütles Su rahulik pilk korrapäraste neelatuste saateks. Ja nii nad jäidki...
Päike näitas end alles seitsmendal. Las ma meenutan!
Tekk. Vanavana tehtud. Ja Sina sellel tekil. Paljas beebi. Päikesekiirte paituses.
Kummardun Su kohale. Imetlen Su siidiseid põski ja selgeid silmi. Siputad ägedalt. Rapsid kätega.
Kohe näha, et kange naine! Nagu me kõik. Meie, naisliin.
Pauliine.
Aino.
Maire.
Mina.
Sina.
Kõik oma lugudega. Erinevad? Ohjaa, näiliselt vägagi.
Kuid ometi- kas pole meis kõigis veidike pauliinelikku halastust, ainolikku sirgjoonelisust, mairelikku õiglusetunnet, minulikku vintskust ja sinulikku sõnakust?
Kirju muster- nagu Su esimesel tekil.
Aga nii oma- ja kordumatu...
Nagu too päev, kui aina sadas ja sadas. Ja nagu kõik päevad ajastu algusest lõpuni.
Ole õnnistatud ja hoitud- Sina, tänane sünnipäevalaps!


Pühapäev, 2. juuni 2013

Lilleõgardid

Miks ometi arvavad inimesed, et metsalilli peab ilmtingimata noppima?
Ons nad murtuna kaunimad kui ühlase vaibana metsa all?
Ülaseid tassiti meil tuppa ülepäeviti. Ohkasin iga kord. Nad ei seisa ju vaasis! Lõpuks ütlesin. Muidugi- üllatunud silmad. Vanaema ju õpetas, et tuleb korjata!

Praegu õitsevate piibelehtede uimastav lõhn reedab hõlpsasti nende asukoha. (Õnneks mitte meie maja juures.)
Kanäe, juba küünitavadki korjajate hordid oma kondised sõrmed valgete habraste kellukaridade poole.
Veel, veel! Mis sest, et enam pihku ei mahu.
Nopime paljaks!
Vahet pole, kas seisavad vaasis või mitte. Metsa alla ei tohi midagi jääda...

Vastik nõuka-aegne mentaliteet!

Laupäev, 1. juuni 2013

Ma tahaksin harjutada

Teate, ma tahaksin harjutada.
Hulluseni.
Võtaksin kõigepealt Bachi prelüüdi ja fuuga h-moll. Mähiksin end pealaest jalatallani sealsete pikkade fraaside võrku ning lainetaksin modulatsioonidel, ootamatuil hüppeil, geniaalseil veepeegeldustel- kindlas rütmis ja kindlas teadmises, et fuuga viimane peateema pedaalis tuleb taas põhihelistikus. Jõuan tagasi koju.
Seejärel paneksin endas helisema Franki prelüüdi, fuuga ja variatsiooni. Teose lõpuosas, teate küll, kus tuleb too imeilus teema palistatuna arpeggiodega vasakus käes- seal muutuksin vulisevaks ojaks. Sätendaksin kuldses päikesepaistes, kosutaksin januste huuli ning kurbade kõrvadele laulaksin sedasama kaunist meloodiat- võidu lindudega.
Nüüd muutuksin loojangu poole kappavaks hobuseks. Liszt. B-A-C-H. Bachi motiiv pedaali forte fortissimos kogub hoogu ning jõuab õige pea vahuste rakmeteni. Aga kes see hull käsib kihutada! Prrrrrrr! Siin on nii vaikne... Surun hingeldamise jõuga tasaseks. Kuulen oma hobusesüdame summutatud tukseid. Kabjad vajuvad rannaliiva. Kidurate põõsaste pikad varjud tähistavad harvasid akorde piano pianissimos. Elu... Kas sinu eest ma kappasingi? Või tahan vaid näha, kuhu päike vajub? Jah, pimedus on päral. Ta kompab mind. Ma astun edasi. Järgneb. Tunnen kuklal ta jahedat hingust. Esimesed galopisammud ei kuuletu hästi. Keha tahaks veel veidike puhata. Kuid suudan end sundida. Walze annab väge ja fortet. Ma ei tea, kas jooksen mööda maad või mööda vett. Tunnetan vaid üha kasvavat jõudu. Mäed lõhenevad. Taevas rebeneb. Viimased akordid ulatuvad päikeseni. Helivõnked täidavad kogu universumi.

Ma tahaksin harjutada. Et kuulda neid ja paljusid teisi mõtteid. Et jõuda äratundmisele. Teistes inimestes. Oma tegudes. Maailma tunnetuses.
Läbi muusika peaks see õnnestuma...

Aga millal ma harjutan?