Neljapäev, 31. märts 2022

Pea ja sein

 Mina olen pea
Sina oled sein
Ikka ja jälle
Jookseb pea vastu seina
Mina räägin üht
Sina vastad teist
Ikka ja jälle 
Jookseb pea vastu seina
Mina eeldan üht
Sina järeldad teist
Ikka ja jälle
Jookseb pea vastu seina
Mina mõistan üht
Sina selgitad teist
Ikka ja jälle
Jookseb pea vastu seina
Mina otsin vastust
Sina korrutad küsimust
Ikka ja jälle
Jookseb pea vastu seina
Mina näen lahendust
Sina hekseldad probleemi
Ikka ja jälle
Jookseb pea vastu seina
Mina muutun tõsiseks
Sina leiad nalja
Ikka ja jälle
Jookseb pea vastu seina

Pagana valus on juba,
Kas tead!
Nii karjatab viimaks pea.
Seinal aga ei tea 
olevat ühtki muhku…

Kolmapäev, 30. märts 2022

Täiuslikkusest

 Vahel tahaksin ma olla vägaväga lihtne
üheülba- kahe silbi-, kolmesõnaline
Kirjapildilt korralik, kuid sisult siiski ehtne
Tämbrilt mahe, laadilt laulev, kaunikõlaline.

Iseenda nõudmistele vastu tahaks kosta
Sirgeks sikutada oma sise-labürindi
Pikaldase meelelaadi rentida või osta
Alakeeratusse seada ülekäinud vindi. 

Alalhoidlikkusele peaks ülalhoiu fooni
Siiski juurde lisama, et kõrge säiliks lend
Mõni surmasõlmgi elurännakule tooni
Annaks, et ses loos võiks ära tunda iseend…


Teisipäev, 29. märts 2022

Külm kevad

 Külm kevad kannab paastuaja nägu
Õhk jahedas on vaiksem, hõredam
Kui maailm näitab sõjaaja tegu,
Siis rist on veelgi toorem, karedam,

Ja lärmi palju, kuid ei kaja vastu,
Sest valu õõnestab ja eraldab.
Ja palvetes kas siiski surm ei astu
Sel kevadisel ajal kenamal

Nii valusasti meie aja kanda,
Et võimatuna tundub Lunastus
Ja vabadus end Looja kätte anda?
Vist ripuksime pigem ristipuul

Me ise? Kuigi teadmata mispärast.
On halvav hirm, mis pimedaks meid teeb
Ja kõrvust kurdiks. Kaotame end ära.
Kuid Ime saabub peale ristiteed

Ja lilled saavad õitseda ka homme
Kui päike sunnib külma taanduma.
Ja lennukid ei heida enam pomme,
Vaid keset surmaorgu maanduma

On valmis. Kuna surm on võetud ära
Ja kannatus me eest, mis kohutav.
Kas juba paistab ristil päiksesära,
Tee igavesse ellu lohutav?

Laupäev, 26. märts 2022

Jõusaalis

Käin kaks korda nädalas jõusaalis. Mul on personaaltreeneri poolt ekstra mulle väljatöötatud kava. Ühel päeval teen ühtedele, teisel teistele lihasgruppidele vajalikke harjutusi. Tunnen ennast üha pädevamana, kuid on ka kitsaskohti. 

 Mõned aparaadid mulle väga ei istu. Ühe vahele tuleb end näiteks sääripidi pressida, et seejärel hoopis reie eesmisi lihaseid treenida. Olen proovinud nii ja naa, ikkagi vajutab too masin mu sääred lapikuks ja tekitab neisse ebamugavust ning valusegust raskustunnet. Reied jäävad teenimatult tagaplaanile. 

Kui Ken siseneb saali, “saab tuba valgust ja selgust täis.” (Seda fraasi kordas kunagi üks vanaldane lugejatädi Pärnu mnt. pulmamajas, kus Otsa-kooli ajal bändiga muusikat tegemas käisin.) Ken on juuksed geeliga läikima löönud, tema tukk kõrgub laubalt otse üles ja on juukselakiga elegantselt tahapoole koolutatud. Sellise soengu tegemine võib meeste riietusruumis tubli tunnijagu aega napsata. Aga kes siis ilu nimel ohverid ei tooks! 

Ken näeb välja nagu meeste wc kolmnurkne märk. Ta õlad koos meetripaksuste biitsepsitega moodustavad muljetavaldava ansambli keskkoha poole kitsamaks muutuva rinnaku, retuuside alt väljapungitavate reie- ja allasuunas kitsenevate säärelihastega. Millal Ken neid treenib, ei tea. Ta siseneb laia, enesekindla muigega, libistab pilgu üle saali, fikseerib huvitavad objektid ja sutsib seejärel siit ja sealt, visates aeg-ajalt pilke peeglisse- milline väljapaistvus! Mingi trenn see küll ei ole. 

Ah et miks Ken? Vaadake, Helisel oli kunagi üksteist Barbiet, üks ilusam kui teine. Barbie meesvariant kandis aga teatavasti nime Ken. Nende Barbie’de karja peale oli Helisel vaid üks õnnetu Ken. Too Ken magas Barbie’ uhke magamistoa voodis kord ühe, kord teise Barbiega. See jõusaali-tüüp on väga selle Ken’ i nägu ja tegu! Soeng on igatahes üks-ühele! 

Rumeenia tõmme ei ole mu tõmbenumber. Rumeenia tõmbe ajal on on oht kui mitte kätest, siis vähemasti sõrmedest ilma jääda. Rumeenia tõmmet valesti tehes võib ka seljadiskid ühe jutiga purustada. Mulle õpetas õiget Rumeenia tõmmet üks väga hea spetsialist. Ilma temata olen aga selle tegemist rangelt vältinud. 

Jõusaalis Elav Mees on absoluutselt alati “kodus”, sest ta on pensionär. Seljas on tal valge maika, mille alläärest vilksatab ümmargune valge kõht. Masinad on Jõusaalis Elava Mehe diivani-asemikud. Aktuaalset kaamerat vaatab ta kõhu sirglihaste aparaadi peal, magama heidab kangitõstmise pingile. Too on küll liiga kitsas, aga vanainimese uni on ju linnu-uni! Jõuharjutusi ei tee Jõusaalis Elav Mees mitte kunagi. Vahel on tal külalised. Siis arutab ta nendega mõnel mugaval aparaadil ilma-asju. Jõusaalis Mitte Elava Vanamehe külaskäigu tõttu jäi mul kord jalasirutuse-pingi harjutus tegemata, sest arvasin, et vestluse teemaks olev sõjaolukord võib võtta tunde. 

Ühel päeval tõmban mingit nööri ümber oma kere. Harjutuse nimi on “kerepöörded kinesi aparaadil”. Ma ei saa siiani aru, milliseid lihaseid too nööritõmbamine õigupoolest treenib, aga kuna olen kohutavalt korralik, tõmban aga muudkui edasi. Mingit lolli muljet ma sellega endast ei paista jätvat ja kellelgi jalgu kah ei jää.

Röökur-naine on saali hirm. Vaadake, jõusaalis treenivad teiste hulgas ka tõstjad-mehed, kes liigutavad müstilisi raskusi ja kui nad on juba kokku kukkumas, siis viimased tõmbed tulevad röögatuste saatel. Röökur-naine on kangirebijate emane variant. Mängleva kergusega tõmbab ta rinnale maksimum raskuse peale sätitud raudjuraka, järk-järgult ebainimlikumaks pingutuseks muutuvad tõmbed toovad mu kujutlusse oimukohtades lõhkevad veresooned, silmist purskuvad veresegused pisarad ja üüratu surma-eelse valukarje. Tardusin ükskord sest röögatusest lausa oimetuks ja jätsin oma olematute raskustega rinnale-tõmbed kus see ja teine. Ma ei taha Röökur-naisega tema jõupingutuste ajal liiga lähestikku olla. Ta on on väljenduses äraarvamatu. 

Kanginurgas on alati sebimine. Kui ma oma ülesannete ja nende täitmist tunnistavate kriipsukestega paberilehe ja veepudeli ilusti põrandale asetan, et oma 5-kilosed hantlid riiulilt välja sikutada, trambib mõni kulturistimõõtu isend alati üle nende oma kahtesadat kilo küünitama. Kui ma aga oma paberilehe ja veepudeli mõnele vabale pingile asetan, läheb just seda pinki kahesaja lakkerebimiseks vältimatult tarvis. Viis kilo sellise närvipinge talumiseks tundub liig mis liig.

Wannabe on Ken’ i naisvariant, selle vahega, et Wannabe ei naerata. Wannabe’ l on jõusaalis oma kindel asi ajada. Ka Wannabe’ l läheb enne treeningsaali jõudmist üüratu garderoobi-aeg. Enne jõusaali teeb Wannabe naiste riietusruumis laitmatu make up’ i. Ta kannab näole isepruunistuva jumestuskreemi, võõpab huuled läikiv-punaseks ja koolutab ripsmed süsimustadeks kaarjateks pulkadeks. Wannabe on miskipärast ära silikooninud nii oma rinnad, kui ka tagumiku. Viimane meenutab mulle väga ühe kunstniku toredaid töid. 

Piha hoiab Wannabe rõhutatult saledana, sidudes tugeva vöö karistama nii ähvardavaid rasvavolte, kui ka kogu siseelundkonda.

Surunud oma kaks pruntis pepukannikat liibukatesse, mille alt saab selgelt aimata stringide voolujoonelist kulgu, eriti, kui hantlite haaramiseks sügavamale kummarduda, ja sättinud ka blondeeritud kiharad kindlasse, hobusesaba taolisse, lakiga ohtralt ülevalatud soengusse, võib varsti saaligi sisenemist harjutama hakata. See toimub tavaliselt siis, kui mina pöördun peale kurnavat treeningut koduteele. Tulnud oleme enam-vähem ühel ajal. 

Wannabe’l läheb minu hinnangul jõusaalis vähemalt kuus tundi, neist saalis ehk pool kuni kolmveerand. Wannabe tahaks sensatsiooni, aga kahjuks ei julge mitte keegi talle läheneda. Isegi mitte sinnapoole vaadata! Vaene Wannabe!

Vaat selline on minu jõusaali-lugu. Nagu näete, igav seal juba ei hakka! 

Kajalugu

Ära siis vasta ja ära siis vaata.
Pole ju vajagi!
Just nagu kajagi
mõttetu oleks tagasi saata…

Topeltpõrgatus.
Mõttetu löök. 
Tulemus- täielik nöök….

 Eks kaljudegi vahel määrab kõrgus
Ja vahemaa ja ruumi paigutus
Kas röögatus või pelgalt haigutus
Sealt vastu kajab, 
Malbena, kui taevas
Või mürinaga, justkui viibiks põrgus…

Nii Sindki tunnetan, kord nii, kord naa,
Kuid päris kajata ei olla saa…

Kolmapäev, 23. märts 2022

Vanas mõisas

 Vanas mõisas Prantsusmaal
Sammaldunud müüril siugleb luuderohtu
Vaikses lehtlas tiik, mis kasvand rohtu
Kaldal pink. 
Ja pingil poolik maal…
Pintslitõmbed meest ehk pakuks 
Meistriks
siin, kus tunda mineviku hõngu,
siin, kus tantsib päikse siidjaid lõngu.

Klaasikese õhtu hakuks
ruuget veini,
rõsket, täidlast, viinamarjast sooviks.
Juba tuuaksegi. 
Muudki prooviks
mõtte eel ja söögikorra alla.
Värvide paleti päästan valla,
sõnadest soneti maalin ma!

Vanas mõisas Prantsusmaal,
kaunis lehtlas kohtuvad
looduse ja Looja kätetöö.
Nautlemise päev.
Kirjasõna öö…

Esmaspäev, 21. märts 2022

Sõjast

 Ma tahtsin kirjutada sõjast
Kuid sõjasõnu polnud südames
Nii valulävel seisin relvituna,
hing õites, ihu kuulirahe ees,

mis tulistatud tegudest ja meeltest.
Need haavad veel niipea ei parane,
mis verevermeis rääkimata keeltest…
Ning pigem hiline kui varane

üks vasturünnak hävitava jõuga,
mu nurkasurutuse vihakeel.
Ehk taipad, oleks esmalt püüdnud nõuga?
Nüüd verejanus sulle lähenen.

Suur sõda kannab sõnumit maailma,
et kurjusel ei ole kohta siin.
Kuid sinuga miks aina silmast silma
me võitleme?
Ja ikka võidab piin

ja piinlikkus.
Hing kevadele valla.
Suur sõda kuskil nõuab elusid,
mu mõistus upub kuulirahe alla.
Karm surmavikat lõikab elu siit,

et viia sinna, kuhu vaprad jõudnud.
Miks ometi su valuläve piir
ei ole minult vaherahu nõudnud?

Taas sõjatandril tõuseb päiksekiir…

Teisipäev, 15. märts 2022

Tagasisõidu mõtted

 See reis oli koos lastega esimene peale kahe aasta tagust koroonaaja algust. Ainuvastutajana olin natukene ärev, eriti seetõttu, et Karl Johann pole koroonat põdenud ja reisis testidega. Meil, teistel on läbipõdemise tõendid ja sellega on automaatselt pool muret vähem. 

Testidega reisimise korral tehakse nimelt tihtilugu veel lisakontrolle ja mõelda vaid, kui see oleks järsku (vale)positiivset näidanud- me istunuks ju kõik kogu reisi vältel kuskil koroonahotellis kinni!

Õnneks läks kõik hästi. Jah, Hispaaniasse jõudes küsiti küll QR koodiga riiki sisenemise vormi, aga et olin selle täitnud juba enne, kui Joss sai teada negatiivse testitulemuse, oli see vaid formaalsus. 

Tagasi lendasime läbi Itaalia ja see oli veidi komplitseeritud, sest Itaalias on veel üsna karmid piirangud. Näiteks, lugesin ma, ei aktsepteerita seal negatiivset testi, ainult vaktsineeritust või läbipõdemist- seda nii kohvikutes, muuseumides kui ka mujal. Lennujaamas need reeglid siiski ei kehtinud ning imekombel ei huvitanud Jossi värskelt tehtud (ja taas pisukese ärevusega seotud) antigeeni test mitte kedagi! 

Küll aga tekkis väike paanika lennuki pardale minnes. Selgus, et lennukis aktsepteeritakse ainult teatud tüüpi maske, sääraseid, mis näevad näol välja nagu koera koonud. Meil neid muidugi polnud ja pileti kontrollija käskis südamerahuga minna neid kuskilt duty free poest hankima, kuigi enamik inimesi oli juba lennukil. See oli tõeliselt tobe hetk! 

Jah, tagasitee oligi muidu liiga ideaalne. Kõik sujus, midagi ei pidanud otsima, kusagil ei olnud vaja arutult passida. Tõsi, pagasi eest maksin esimesel lennul lisatasu, teisel pidime asju kohvrist vähemaks koukima. Aga see selleks. 

Küllap on varsti kõik veelgi lihtsam. Koroona vajub tasapisi unustuste hõlma ja asemele tulevad uued mured. Oleks et need enam nii vastikul kombel reisimist ei puudutaks. 



Esmaspäev, 14. märts 2022

Kojutuleku eel

Mida aeg edasi, mida kojusõidule lähemale, seda halvemini ma ennast tunnen. Ma ei tahaks siit veel ära minna. Tahaks, nagu eile õhtul, kihutada elektritõukerattaga mööda pimedat rannapromenaadi, kuna säärases kihutamises, nagu näiteks ka mäesuusatades või paraplaaniga tuulel end kanda lastes, kaovad kõik mõtted. 
Öeldakse, et mõtelda on mõnus. Vahel on palju mõnusam mitte mõtelda. Sain sellega siin suurepäraselt hakkama. Tean, et kodus ei saa.

Miskit ei muutu. Aga muutus oleks hädavajalik. Töö, pilli harjutamine, trenn, kodu, laste vajaduste eest hoolitsemine, söögitegemine, koristamine, pesupesemine, millalgi veel lugemine, et suudaks ka ise kirjutada, enese eest hoolitsemine, sest korrastatud ümbrus ja korrastatud välimus peegeldab ka sisemaailma- see kõik on paras väljakutse. Mis neil viga, kel aega laialt käes! Ja neil, kel partner toeks. 

Aga mina olen plindris. Mulle tegelikult meeldib, kui mu eest hoolitsetakse. Meeldiks. Olen mõelnud, et nn välise hoolitsuse osas olengi olnud üsna hoitud. Lapsepõlves olin üsna poputatud laps. Kuigi elasime mu esimestel eluaastatel kellegi kapitagustes, siis seda aega ma ei mäleta. Juba viiesena kolisime Ülemiste järve kaldale ja sealt alates tuli priviligeeritud lapsepõlv, imedemaa, fantaasiaküllasus, mälestusterohkus. 

Ka suhetes on olnud aegu, kus olen tundnud nn välist hoolitsust. Kasvõi see, et kütusepaak on alati täis või et mu kingad ja saapad on läikima löödud või et ma ei pea muret tundma koristamise pärast. Aga see kõik tundub tühine, kui ei ole nn sisemist hoolitsust. Kui kõik hea, mis tehakse, on otsekui žestina, vihasõnumina. Nagu kingitus, millele on hinnalipik külge jäetud. 

Ma ise olen ka hoolitseja. Aga teen seda möödaminnes, muuseas. See on minu jaoks loomulik, pole kõneväärt. Vaid praegu, kui sellele mõtlen, peatun korra. 

Ühesõnaga, kuna mulle meeldib, et mu eest hoolitsetakse, siis olen suletud ringis. Pean seda ise tegema. Pean endale võimaldama sportimist, spaaprotseduure, vaimset lõõgastust, gurmeed, kultuurilist meelelahutust, reise. Kui ma seda ei teeks, läheksin hulluks. Töö-kodu-lapsed rutiin kõrvetaks mind veelgi hullemini läbi, kui mõningane pingutus hinge ja keha, ühesõnaga tähendusrikka elu heaks. 

Öeldakse, et enesega tuleks nii hästi läbi saada, et ka üksi olla oleks hea. See on jälle koht, kus olen plindris. Olen nüüdseks olnud aastaid üksi. Jah, see on mõneti isegi hädavajalik, aga ometi pole see vähendanud igatsust partneri järele, kellega koos paljud asjad võiksid olla veelgi toredamad. 

Kaasan palju ka lapsi, aga esiteks, ma ei tohi neid liialt enese küljes hoida, sest nende iga nõuab üha suuremat vanematest eristumist, teiseks, saan neile olla küll õpetaja ja juhendaja, kuid igatseksin ka võrdväärset vestluspartnerit, et kogetu üle mõtteid vahetada. 13-aastased seda ei suuda. Ei peagi. 

Olen tohutult tänulik. Aga ometi olen ka kurb. Saan hakkama. Ja ometi ei saa kohe üldse. Ma tean, et see kiri on lihtsalt kiri. Et mul pole mõtet kirjutada midagi enamat, midagi konkreetsemat. Et lahendus kindlasti on, kuid mitte kohe ja praegu. Võibolla alles siis, kui lapsed on kasvatatud-koolitatud. Aga jama on ka selles, et mina olen ju nii kohutavalt kärsitu...

Elektritõuks 2

 Täna sõitsime nii, nagu homset poleks! Rannikul, peale päikeseloojangut. 

Täna sõitsime nii, nagu tegelikult ei tohiks. Kahekaupa, minu taga Lisann. Joss ja Loovi seisid teise tõuksi seljas.

Täna sõitsime kiiresti ja mõnuga. Meil polnud isegi kiivreid peas, mis annab tunnistust minust, kui üsna hullust emast, aga õnneks ei juhtunud midagi. 

Täna parkisime need kaks tõuksi meie maja ette. Eks näis, kas nad homseks on veel alles või on mõni lähikonnast need juba avastanud ja minema sõitnud. 

Kiiruses on vabadus. Seda tean nüüd kindlalt. 

Pühapäev, 13. märts 2022

Elektritõuks

 Järgmisena ostan endale elektritõuksi!

Asi oli nii- pidime täna trioga elektritõukeratastega mööda Playa Blanca ranniku promenaadi uhama, kihutama nii, nagu homset poleks. Muide, sellistes olukordades polegi homsel ja ülehomsel mingit tähtsust, on vaid kiirus ja mööda-, läbi- ja ülevuhisemismõnu, mis on tõeliselt meeliülendav, mistõttu igatsen sääraseid hetki oma ellu palju enam- aga mitte sellest ei hakanud ma kirjutama. 

Asi ei läinud päris plaanipäraselt. Tõuksi rentimiseks tuleb esmalt tõmmata vastav äpp. Sellega läbid otsekui esmakontrolli- kui sul on telefon, millega saab äppi alla laadida, oled ka tõuksisõiduks valmis. Meil on noortele inimestele kohased telefonid, nii et äpid said kõigile korralikult laetud. Oli vaid üks "aga", pangakonto number, mis tuli sisestada, et nad saaksid mu kontolt raha ära võtta. 

Lubasin kõikidel lastel sisestada minu kontonumbri. Siitmaalt kiskus aga asi jamaks. Nelja tõuksi ja ühe kontonumbri ühendamine käis tublile masinale selgelt üle jõu. Kui Loviisa, kes pildistas oma QR koodi esimesena, oma tõuksi tööle sai, ütles süsteem järgmisele, et on tekkinud makseprobleem. Sisestasin siis järgmisele, vist Lisannile, oma krediitkaardi kontonumbri. Nüüd tekkis Karl Johannil makseprobleem ja  olime temaga ikka tõuksitud.

Siis lasin käiku ka firma pangakaardi kontonumbri- et küll kannan hiljem selle raha tagasi. Ka see toimis, ainult et  nüüd olid kõik mu lapsed ratastel, kuid ma ise- täielik jalamees!

Rohkem mul pangakaarte pole ja sinna me tore rannikuäärne tõuksidel uhamine sumbuski. Lastel polnud tuju minuta sõita, mina olin toimuva tõttu kurb, ilm läks kah kole palavaks. Tegin siiski Lisanni tõuksiga ühe väikese lohutussõidu- ja mulle meeldis see väga. Meeldis nii, et leppisime Karl Johanniga kokku, et ostame endalegi elektritõuksi.

Muide, ega see tõuksirent odav lõbu pole. Kui enda masin õuel, on kokkuhoid märkimisväärne. Seegi hea.


Laupäev, 12. märts 2022

Kõrvalsuhte kolmnurk

Olin ta muusa.

Tal polnud kavatsustki minuga abielluda. 

 

Kas on arusaadav, mis suhtest on jutt? Muidugi kõrvalsuhtest! Tõsi, sellistest suhetest ei kirjutata naljalt mujal, kui romaanides, ometi kuuluvad need vägagi ehedalt päriselu juurde. Koos päris inimestega. Aga et need suhted kannaksid otsekui ühiskondlikku häbimärgistatust ja kes ikka tahaks end piinlikkust tekitavas suhtemustris näidata, siis avalikkuse ees neist pigem vaikitakse. Vahel lähimate sõpradegi ees. Võib-olla vähemal määral juhul, kui tegu on avalikkusele mitte-huvipakkuvate inimestega. Tuntud inimeste puhul tõotab üldsuse ette kistud armusuhte-kolmnurk mõnusat intriigi ning hüppeliselt kasvanud lugejanumbreid. 

 

Põhjus, miks otsustasin olla erand ja oma viimase aja tähendusrikkaima suhte luubi alla võtan, on üsna lihtne. Mu elu on eriline ja mulle tähtis. Ka see keerukas suhe, mille endale õppetunniks valisin, ei muuda mind naeruväärseks peitusemängijaks. Olen rahul, et ei läinud kordagi selle ootusega kaasa. Jäin oma perele ja sõpradele nähtavaks, kuna suutsin kõik vajaliku enese jaoks lahti seletada. Ka kõik selle valdkonna inimesed, kes on me loost teadlikud, peavad selle tekkimist minu suhtestaatust ning tema isikuomadusi ja olukorda arvestades suhteliselt loogiliseks. Eriti selles valguses, et minu teadmist mööda ei pidanud see kaugeltki sellist rada mööda minema- mis pani ka mu lähedased esmalt imestama, hiljem pead vangutama. Niisiis kerkis selle suhte kestel mustmiljon tundeaistingut ja vastamata küsimust. Soovin neist vähemalt mõnda põhjalikumalt analüüsida.

 

Ühe asja räägin kohe ära. Armukeseks olemisel võib olla isegi oma võlu, kuid valu, mis seesugune suhe lõppkokkuvõttes kannab, on kordades vägevam. Seesugune positsioon on ka inspireerivam, kui petetud naise staatus. Teadmatus närtsitab, ühine saladuse hoidmine annab aga elule särtsu, seda küll vaid lühiajaliselt. Olen olnud mõlemas rollis, viimati selles, millest praegu veidi segaste tunnetega kirjutan. 


Ma ei astunud sellesse rolli kaugeltki teadlikult ja eelmine lõik on kirjutatud tagantjärgi tarkusena. Uskumatu, kui erinev võib olla inimese üldsusele jaoks loodud kuvand ja tema tegelik olemus. Kui tegemist on andeka ja armastatud isikuga, on asi kordades komplitseeritum. Talle oleks justkui rohkem lubatud...

 

Rabelesin sest suhtest lahti vähemalt kolmel korral. Iga korra järel tuli kiire tagasilangus. Tegelikult pidanuks ma juba siis, kui esimene äratundmine seesuguse suhtevormi sobimatusest maad võttis, jooksma. Jooksma nii kaugele, kui võimalik. Ja sinna jäämagi. Aga meie puhul ei olnud see võimalik juba seetõttu, et töötame koos ja armastan oma tööd väga. Ära armumisest alates olime sama hierarhilise positsiooniga, kui varemgi, kuid nüüdsest hoopis teises seotuses.

 

Ma ei saanud sellest suhtest välja seetõttu, et olime teineteise osas otsekui magnetid. Sel suhtel polnud ainsatki perspektiivi, kuna oli üles ehitatud valedel, mida mina hoolega lammutasin, tema sama hoolega kinni mätsis- ometi tõmbusime tohutu jõuga. 

 

Mu partner peaks minuga sobima vähemalt kahes kategoorias- intellektuaalses ja seksuaalses. Jõudsin sellele äratundmisele alles üsna hiljuti. Need kaks tingimust peavad olema kindlasti täidetud. Mõlemad. Ülejäänu on puhas boonus. Temal olid väga hiilgavalt esindatud mõlemad küljed. Usun siiani, et oleksime paarina päris hästi toiminud. Kui...


Inimese seksuaalsusest on hästi keeruline kirjutada. See tundub olevat tabuteema, eriti veel seesuguse suhte korral- olles ometi niivõrd tähtis osa meie olemusest. Tihti tavatsetakse öelda, et kõrvalsuhted tekivadki paarisuhtes esinevate seksuaalsete erimeelsuste ning vajakajäämiste tõttu. Ma ei ole päris kindel, et see iga kord sajaprotsendiliselt tõele vastab, aga mingi tõepõhi on sel kindlasti. Meie sobisime pikka aega siiski vaid intellektuaalsel pinnal. Tõsi, muu lisandudes omandas see suhe hoopis teised, palju sügavamad mõõtmed. 

 

Ühe asja räägin veel ära. Armukesi pidavaid mehi on kahte sorti. Ühed on need, kel tekib eelmise suhte oskamatuste ja vajakajäämiste tõttu kõrvalsuhe ning kes suudavad seejärel vastu võtta otsuseid ning tegutseda, mil viisil siis iganes. Teised on aga need, kes ei tee midagi- kui pole selleks otseselt sunnitud. 


Viimast tüüpi mehel on lahutuseks lugematul hulgal takistusi. Nendesse ei tasuks aga liialt kinni jääda, sest kõige suurem takistus on see, et ta lihtsalt ei taha. Armukolmnurk ei pruugi ka tema jaoks olla vähem piinav, kui ülejäänud osapooltele, aga seda tüüpi mees ei soovi ise vastu võtta mitte ühtegi elumuutvat otsust. On see argus või isekus- mine tea. Oma haiget saamiste eest peab sellises suhtes ise vastutama. Mina seda algul ei osanud. Kuidas pidanukski, kui teadsin hoopis muud. 


Üks nüanss oli meie suhtes veel. Tema amet. Oleks ta olnud näitleja, muusik või pangandustöötaja, ei oleks keegi ta järjekordse lahutuse peale kulmugi kergitanud. Selle ameti puhul oleks aga ilmselt tulnud suur skandaal. Sama juhtunuks muidugi ka meie salasuhte ilmsikstulekul. Mees on nimelt juba kolm korda lahutanud. Armastuse kontekstis on sellest muidugi ääretult kahju. Mõni lihtsalt ongi suhetes nõrk ja miks ta siis ei tohiks lahutada? 

 

Kõrvalsuhtesse satutakse märkamatult. Mul ei olnud selleks tegelikult vähimatki soovi.  Kirjutasin talle peale meie esimest “päris kohtamist” muuhulgas nii:

 

… Ma ei saa Su armastust vastu võtta. Vähemalt sel viisil mitte, mil näen Sind vajavat.

Ma ei saa seda teha eelkõige enda pärast. Ma vajan inimest, kes saaks oma elu minuga jagada, alates teineteisega tutvumisest ja kurameerimisest, kuni igapäevaste toimetamisteni. Mulle meeldib käia teatris, kontserdil, kunstinäitustel, matkadel, spaas, reisimas, tantsimas, kasvõi jalutamas. Mulle meeldib korraldada koosviibimisi sõprade ja tuttavatega, keda meelsasti võõrustan, nii linnas, kui saarel. Ma tahaksin seda kõike või vähemalt osa sellest kindlasti oma partneriga jagada. Vajan ka temaga kahekesi olemise aega. Päriselt. Palju. Ma ei tahaks oma õnne peita või varjata. Mulle ei sobi see roll, mida peaksin kandma. Soovin endale meest, partnerit igaks päevaks. Olen õppinud ka üksi olema õnnelik ja tänulik- kui nii on Jumala plaan.

Kui annan oma südame ära, ei ole mul enam lootustki tutvuda kellegagi, kes on minu jaoks päriselt vaba…

 

Ometi läks just nii, et jäin ilma kõigest, mida enda jaoks tähtsaks märkisin. Miks?

Sest ta lubas oma eesmärgi saavutamiseks minul kehtestada mängureeglid. Näiliselt. Tegin seda meelsasti ning tundsin end üha turvalisemalt ning hoitumana. Vahetasime kirja teel loomingut, vahel kohtusime, jõime teed. Õhtus oli pinevust. Ta naise olemasolu muutus pikapeale teisejärguliseks. 

 

Armukolmnurgas on palju manipulatsiooni ja segadust. See pole mingi ime, sest esindatud on ju kolm täiesti erinevat vaatenurka ja selleks, et iga vaatenurk ülejäänud kahega kuidagigi haakuks, tuleb teha mõningaid “pisimööndusi”, kohanduda ning olla paindlik (loe: õiges doosis pime, kurt ja veidike ka poolearuline). Sest mõelge, kui igaüks kasvõi mõne kraadi võrra tõde väänab, annab see kolmega korrutades päris korraliku kõverpeegli. Kõige kurvem on asja juures see, et päris korralikult saab kannatada armastuse mõiste. 

 

Algus oli tohutult ilus. Tegelikult ka üsna pikk. Märkamisest meeldimiseni, sealt omakorda armumiseni läks üle poole aasta. Esimesed sammud olid arglikud ja piire kompavad. Piltide vaatamised ja laikimised sotsiaalmeedias, esmapilgul süütuna tunduvad, siis juba julgemad komplimendid, vargsi teineteisele heidetud pilgud, sagedased “juhuslikud” kokku sattumised… 

Mäletan end mitmeid kordi seisatamas ja iseendalt kinnitust otsimas, et tunnen õigesti, et “see oli nüüd küll pisut enam, kui …”. 

 

Ega ma isegi ükskõikne polnud. Kui meie päris suhe sai alguse jaanuari lõpul-veebruari algul, siis 2020. aasta augustis, piltide laikimise faasis, olime sõbrannaga Hiiumaal rattamatkal. Postitasin mõne pildi ka feisbuuki ja mingil hetkel ütlesin: “Nii, vaatame, kas ... on juba laikinud ka!” Tema meeldimised olid järelikult juba siis saanud minu jaoks oluliseks. Täitsime alateadlikult teineteise ootusi.


Teadmine, et tal on tugev ja õnnelik suhe, andis väikeseks flirdiks julgust ja mängulusti juurde. (Oleks ma ometi teadnud, et see valjult välja hõigatud “õnnelik suhe” on tühipaljas pakazuha!) Tema olek, mõtted ja väljaütlemised imponeerisid mulle juba ammu. Juba siis, kui meist said kolleegid, olid mõelnud, et “selline mees sobiks mulle”. Muidugi sobis. 

 

Kõik mu elu kolm tähendusrikast suhet on olnud milleski eriliselt silmapaistvad mehed. Targad, andekad ja pilkupüüdvad. Kõik paraku petjad. 


Esimene “ma armastan sind” tema poolt oli nagu välk selgest taevast. Sinnani polnud ma küll oma mõtetega jõudnud. See oli jaanuaris 2021. Jää oli juba väga libe. 

 

Minu esimene “ämber” oligi oma tõest kõrvale astumine. Jah, loomulikult tuleb kuulata ka teiste inimeste märkusi, soovitusi ning asjalikke nõuandeid, kuid oma “vundamendi” eest, millele oma rahuliku ja tormikindla olemasolemise hoone rajame, tuleb ikka igaühel endal hoolt kanda. Minu “vundament” vajus kiirelt laste liumäe sarnaseks ja ei pea olema eriline ehitusekspert tõdemaks, et seeläbi “sõitis katus”, mis kole. 

 

Millest täpselt räägin? Sellest, et minu elu ei ole mõjutanud ei eeskujud ega iidolid, gurudest rääkimata. Olen nii ühel kui teisel erialal, millel täna töötan, püüdnud leida oma isikliku käekirja ja tee. Ometi leidub inimesi, kelle nõu ei ole laita ning üks selline oli mu terapeut, kellega käis ajal, mil kõneksolev suhe ehk armukolmnurk õiged pöörded sisse sai, teraapiaprotsess “valede suhtevalikute” teemal. 

 

Olin sel hetkel tõelise dilemma ees. Hakkasin tasapisi armuma ja miskipärast tekkis kange kiusatus oma eelnevad tõekspidamised jalaga uppi lüüa. Selleks oli aga vaja vettpidavaid põhjendusi. Mõttevälgatused “miks ei võiks ma seda endale lubada?” või “ta ju ütles, et armastab mind” said kiiresti ümber lükatud väidetega “stopp, see mees on abielus” ja “sel suhtel poleks mingitki perspektiivi”. Siiski said mu tõekspidamised hetkelise nõrkuse seisundis hõlpsasti kallutatuks terapeudi muretust väljaütlemisest “Mis seal siis ikka on … khmm, proovid natuke ja siis vaatad, mis edasi saab!” Selle vallatu lause najale toetudes oligi mul, selgrootul, asi otsustatud! Loomulikult omal vastutusel ja iseenda suure tahte kohaselt. See oli õigupoolest mu teraapiaprotsessis üks tõeliselt loominguline koht.

 

Unustasin vaid ühe pisiasja- et mina ja mu terapeut oleme erinevad inimesed ning mul, loomeinimesel, on kalduvus armuda sügavalt, ülepeakaela ja tagajärgedele mõtlemata.  


Teiseks- olin olnud aastaid romantilise armatuse puuduses ja igatsesin seda oma ellu väga.

 

Kolmandaks ei olnud mul õrna aimugi, et see, mida pidin proovima “natukene”, ületas kõik mu ootused ja unistused sajakordselt.

 

Kas pole kõnekas, et olin mõni kuu enne seda suhet väga kindlameelselt lõpetanud ühe teise algava, päris perspektiivikana näiva suhte? “Enne suhe, alles siis kõik muu” kõlas mu vankumatu loosung. 

 

Miks ma siis temale erandi tegin? Miks ma ei jäänud oma tõekspidamiste juurde? Arvan, et põhjus oli ülikülluslikus positiivses tähelepanus, mida ta mulle jagas, kuna oli minusse armunud. Naised armastavad ju ikka kõrvadega. Nii ka mina. 

 Teine põhjus oli ta elukutses, mis äratas usaldust. Arvasin millegipärast, et ta on kõik elulised teemad enda sees juba ammuilma ära lahendanud ning kui ta juba väidab, et mind armastab, oskab ta selle armastusega ka midagi peale hakata.  

 Kolmandaks, meie suhtlemises oli ohtralt “mängu ilu”. See erutas mind. Kujutlesin meid sensuaalse, teineteisele sädemeid ja inspiratsiooni pilduva paarina. Tahtsin temaga tangot tantsida. 

 Neljandaks, tema lõhn.

 

Tema arvamusega, nagu ei oleks ma oma väärtuslikkusest teadlik olnud ja tema tuli seda mulle näitama, ma eriti ei nõustu. Olin alaväärsuse teema eneses juba üksipulgi läbi töötanud. Ma ei vajanud iga hinna eest tähelepanu. Vajasin oma ellu meest, kes kingiks mulle oma jäägitu tähelepanu. Mulle tundus viimaks, et tema see ongi. 


Ta oli tõeline kuldsuu. Mind ei ole ealeski nii palju tõstetud, esile toodud, kiidetud, märgatud ega kätel kantud. Muidugi hakkasin uskuma, et mu tugevused annavad mulle märkimisväärse eelise olla ka päriselt tahetud. Teda varitsevatest “ohtudest” hoolimata. Minu puuduseks saigi pikkamisi see, kuidas kõike kuuldut enesele (ja mingil määral ka teistele) interpreteerisin. 

 

Medalil oli nimelt ka teine külg- tema oskus jätta osa tähtsaid asju välja ütlemata ning selle koha peal palju hägust, mitmetimõistetavat ja filosoofilist pajatada, mis viis mind väga segadusse. Kui ollakse armunud, tõrgub aju tunnistamast ilmseidki vajakajäämisi, seetõttu ei hoomanud minagi tõsiasja, et päris suhte alguses pruugi segadus ja kahtlus olla just kõige asjakohasemad tunded. Kaks põhilist armuhormooni, dopamiin ja noradrenaliin kõrgendavad iha ja eufooriat, küllap need kaks pehmendasid mu tunnetuses ühtlasi kõike puuduolevat. Armumine ja meie käitumine selle ajel on ju puhas keemia. Et minu salapartneril esines nartsissistlikke jooni, ma enesele ei teadvustanud. Lisaks oli ta muidugi ka ise segaduses.

 

Olles vajunud kaelani armastuse mõrkjasmagusasse sohu, otsisin pinnalpüsimiseks vähegi kandvaid õlekõrsi, millest kinni haarates oleks mu eksistents koos temaga (mingilgi määral) õigustatud ning jätkusuutlik. Keerukate kohtade ja vastamata küsimuste täiteks hakkasin enesele jutustama paralleel-lugusid, nn augutäiteid, leides ridamisi ebausutavaid põhjendusi, miks asjad ei ole nii, nagu soovin, kuid kuidas need varsti selliseks muutuvad. Paraku oli sellel, nagu peagi selgus, üsna vähe ühist tegelikkusega. 

 

Nagu mainisin, eks ole ju elu suuresti valikute küsimus. Minu ühes või teises kriteeriumis “hea olemine” või isegi “parim olemine” ei oleks pidanud niivõrd tema väljaütlemisest lähtuma, kuivõrd mu oma teadmisest, mida suhtelt ootan ja vajan ning mida ise soovin ja suudan anda. Loomulikult olen ma hea! Ometi oskasin end tol armumise hetkel niivõrd ära kaotada, et hakkasin tema kiituses eeldama mingit loogikat- olen parem ja sobivam, järelikult hakkab ta oma elus liikuma vajalike muudatuste suunas. Kõige hullem on see, et hakkasin selle nimel lausa võitlema. Oma arust näitasin sel viisil oma mitte-nõusolekut taolise alandava salasuhte  osas. Tegelikult oli aga asi vastupidi. Olin vägagi nõus. 

 

Tema seevastu tegi selge valiku. Jättis oma “parima” kus see ja teine ning sõitis naisega maale.

 

See on võtmekoht.

Ma võimaldasin talle sellist käitumist. Kinnitasin enesele, et “meie loos ei ole kiireid lahendusi”. Nii oli kinnitanud tema. Unustasin, et armastus on eelkõige tegusõna. 

 

“Meie loos ei ole kiireid lahendusi” oli otsekui mantra. See lause õigustas iga tegematajätmist, haigettegemist, salatsemist, valetamist, üksijätmist, mitte reageerimist. Usun, et teda ei huvitanud minu valu või mitte-valu. Tal oli iseendagagi palju tegemist. Kõrvalsuhte-kolmnurk pole ju ometi mingi kökimöki asi! Ja kuidas ma ometi ei mõistnud, kui ohtlik tal, vaesekesel, juba niigi oli…


“Meie loos ei ole lahendusi”, pidanuks ta kohe ütlema, “sest ma ei soovi neid.”


Kui me oma suhteid loome, puututab see kaudselt ka meie lähedasi- perekonda ja sõpru. Ma poleks osanud uneski näha, kui erinevalt saab seda teemat käsitleda armukolmnurgas. Jumal tänatud, et mul jagus oidu end ses keerukas olukorras mitte üksi jätta! Rääkisin sellest suhtest kõikidele sõpradele, lähedastele ja neile, kes oskasid küsida. Muidu oleksin nagu joodiku kaassõltlasest naine, kes peidab pudeleid, varjab ja valetab, ühesõnaga, võtab enda kanda teise süü, häbi ja vastutuse, elab teise elu ning kaotab iseenda. Nagunii kaotasin, kuid arvan, et vähemasti vältisin tugevat vaimset katastoofi.

 

Nagu arvata, ei olnud kõik mu valikuga kaugeltki nõus, peljates väga mu haigetsaamist. Samas jäid absoluutselt kõik mu tähtsad ja kallid ikkagi minu poolele. Enamus neist uskus koos minuga, mida mulle räägiti. Vaid paar tükki ei uskunud sõnagi, üks neist mu tütar. Mõned üksikud imestasid peale me esimesi krahhe, et kas ma tõesti arvasin, et see amet teeb inimese kuidagi teistsuguseks. Märksa rohkem oli neid, kes, nagu minagi, siiralt uskusid, et see amet teeb inimese tõepoolest teistsuguseks. 


Tema ei rääkinud meie suhtest peaaegu mitte kellelegi. Peaaegu seetõttu, et paar inimest olevat siiski teadnud, aga kust võin ma täna teada, et ta ei valetanud. Üks sõber siiski teadis.

 

Kevadel, kui meie suhe muudkui uusi, veelgi kuumemaid pöördeid võttis, julgesin end tunda järjest hoitumalt ja armastatumalt. Ta kinnitas, et on oma otsuse teinud, andku ma vaid veidi aega... 

“Sinu viiekümnendaks sünnipäevaks oleme kindlalt abielus." See oli ilus päev mere ääres. 

Minu kõrvad kuulsidki seda lauset, kui abieluettepanekut.


Kui eelnev lõik pani ehk minu kergeusklikkuse osas pead raputama, siis järgnev peaks midagigi kompenseerima.

Rääkisin ülalpool põgusalt oma teraapia- teekonnast. See jätkus kord-kuus intervalliga meiegi suhte vältel. Mingil hetkel, kui pidasin meid juba päris kindlaks paariks, palusin tal tulla minuga koos teraapiasse, sedapuhku siis paariteraapiasse. Olukord oli ju väga keerukas. Ja ta tuligi! See žest lisas tubli annuse kindlust, et meie suhe on tõepoolest “päris” ja liigub päris kokkujäämise suunal. Käisime teraapias päris mitmeid kordi (kümme korda kindlasti) ja seadsime viimaks üheskoos ka konkreetsed eesmärgid. Ta palus minult suve “asjade kordaajamiseks”. Olin nõus. Miks ometi?


Üks asi tekitab minus kõhedust. Ta ütles nimelt, et muudab koduse elu sääraseks, et naine läheb ise minema. Teise naise perspektiiv sattuda pika ja pikaldase piina ohvriks tundus mulle juba mõttena õõvastav, kuid tõrjusin selle endast jõuga eemale. 


Minu maailmas on armastuse asjad suhteliselt mustvalged. Olen monogaamne inimene. Tänaseks suudan reaalselt otsa vaadata tõsiasjale, et kõik suhted ei ole hoolimata meie jõupingutustest määratud kestma elu lõpuni. Seesugused tuleks mingil ajal konkreetselt ära lõpetada, et teha ruumi uutele, täisväärtuslikele ja ausatele. See pole läbikukkumine. Elame 21.sajandil, mitte mingis talukultuuris, kus mehe ja naise abielusuhtel ei pruukinud armastusega mingit pistmist olla.

 

Püüan kõikides oma elu valikutes juhinduda armastuse käsust. Usun, et kuniks me valikud lähtuvad armastusest ning on läbipaistvad ja ausad, ei tunne me ei hirmu, süüd ega häbi. Armastus ei ole patt, kui seda ei pea varjama. Armastus ajab kartuse ära. Jah, vahel algavad suhted tõepoolest kõrvalsuhetena, kuid kui selleks on juba tekkinud sobiv pinnas, on sealt kerge adekvaatselt edasi liikuda- kas loobuda olemasolevast ja ehitada üles uus, rahuldustpakkuvam suhe või leppida olemasolevaga, püüdes seda paremaks muuta. Iseenda tegude eest tuleks võtta vastutus.


Soovisin väga, et ta meie suhtest oma petetud naisele räägiks. Ma ei tule ebaaususega hästi toime. Samuti ei oska ega taha ma olla nähtamatu ega mahasalatu. Ärarääkimist pidasid vältimatuks ka absoluutselt kõik teised, kes meie suhtest teadsid. Muidugi naeris ta mu välja, ise nõusolevalt noogutades. 

 

Tema lähtekoht oli teine. Ta tahtis säilitada nii olemasolevat suhet, et vältida arusaamatusi, kui omada närvekõditavat armusuhet. See selgus muidugi palju hiljem. 


Jaanipäeva paiku, kui kõik oli veel justkui korras, plahvatas "pomm". Õigemini plahvatas see õnneks vaid meie eludes. See salasuhe oleks äärepealt saanud esikaane-uudiseks. Tuntud inimestega võib ikka nii juhtuda. Sama palju, kui teda armastatakse, leidub ka neid, kes sooviksid tema kohest hävingut. See niitis ta muidugi kohemaid jalust. Igavene armastus, mida mulle pühalikult oli vannutud ning mille nimel lubati viimse veretilgani võidelda, muutus korraga teisejärguliseks. Õnneks suudeti selle "uudisepommi" avalikkuse ette ilmumine peatada.


Jah, veel üks lahutus võinuks talle tõepoolest palju muret kaasa tuua. 21.sajandil, mil lahutused on täiesti legaalsed ja üha rohkem keskendutakse paarisuhtes õnne- ja rahulolutundele, on seda muidugi üsna pentsik kirjutada. Samas, täna pole ma enam kindel, kas tema tüüpi mees ka mõnes teises ametis oma elu muuta tahtnuks või julgenuks. Ta ise väitis küll, et teeks seda koheselt, kuid seal on nii palju eri nüansse. Tähtsaimaks kaalukausiks olnuks küllap hoopiski üldsuse oletatav arvamus, kuna mees on edev ja vajab ohtralt järgijaid. Lisaks kaasnenuks lahutusega palju tarbetuid emotsioone ja muud jama, millega olnuks raske toime tulla. Salasuhe tõukas paraku kõik osapooled täielikku pimedusse, mis pole sugugi kergem.

 

Ma pole kindel ka selles, et ta naine arugi sai, et miskit on toimumas. Ei tea, kui arukas ja tundlik ta suhete vallas oligi, aga et mul on ju vaid ühe asjasse puutuva inimese hinnang, pole see kindlasti minupoolse kritiseerimise koht. Ja ei õigusta muidugi petmist. 

 

Olen kuulnud ja lugenud, et mõnes abielus pealtnäha justkui ei olekski midagi lahti, kuid siiski otsustab üks osapool kõrvalsuhte kasuks. Teises on kõrvalsuhte loomise põhjuseks erinevad seksuaalsed vajadused. Kolmandas lisanduvad emotsionaalne tühjus ja intellektuaalne ebavõrdsus. Arvan, et tema abielu puhul võis tõde olla kus iganes. 

 

Kui tekib soodne pinnas armukolmnurga tekkimiseks, viibib too kolmas tavaliselt kusagil poolune staadiumis ja ärkab kaugelt peale kolmandat kukelaulu. Kuid ka siis pole asjadest arusaamine garanteeritud. 

Mulle endale pidid mu eksabikaasa armuloo tõestuseks potsatama postkasti tema ja ta töökaaslasest armukese reisipiletid. See oli õudne teadmine, kuid vähemasti tõi selguse ja andis suuna edasiliikumiseks. Mina petmist ei andestada ei suuda.


Üks mõte tuli mulle veel. Minus oli veidike liiga palju teen-mis-tahan suhtumist. Vaadake, mul kulus oma düsfunktsionaalsest abielust väljatulekuks viis aastat, hulk vaimujõudu ja teist sama palju närvirakke. Panin selles protsessi pikalevenimises ühe osa süüd ka sellele institutsioonile, mille õpetuste kohaselt oleks abielulahutus suurim patt mu elus. 

 

Lubasin endale sel korral palju rohkem, kui mu tõekspidamised õigeks peavad. Õigupoolest talitasin eelnenud elule lausa risti vastu. Julgesin olemas olla ja armastada. Ma ei toppinud liialt oma nina tema ja ta naise suhtesse, kus põhiosa on niikuinii pettusel. Andsin aega, püüdsin olla mõistev. Tõsi, survestasin pidevalt aususe ja väärikuse suunal, kuid vastutuse andsin siiski tema kanda. Võttis ta siis selle? Muidugi mitte! "Käärid" tekkisidki minu soovist ausate suhete osas. Suveni arvasin, et saan temagi mõtted samasse suunda pöörata. Aga teist inimest ei muuda. Pettus jäi võidule. Sellega poleks ma pidanud leppima.


Minu õnn, et raamatupoes sattus mu kätte kõrvalsuhte-kolmnurga ehe õpik pealkirjaga “Voodis sinu mehega”, mis avab selle suhtemustri halastamatult ja ükshaaval kõikide osapoolte vaatevinklist lähtuvalt. Selgus, et minu “sajandi armastuslugu” on üks-ühele tüüpiline armukese pidamise keiss- rangelt salastatud, katteta lubaduste ning igasuguse arenguvõimaluseta. See tekitas algul muidugi tohutu pettumuse ja frustratsiooni, hiljem oli aga suureks abiks ja kergenduseks.

 

Sain ennast tundma uudsest küljest- selle rolliga leppiva naise omast. Hakkasin paremini mõistma tagamaid, seoseid ja tegelikkust. Mul polnud enam mingeid illusioone ega paralleel-lugusid. Teadsin korraga, et mina olengi asja võti. Ma ise pean võtma vastutuse, tegema muutuse. Kui kord suudan. Tema seda ei suutnud ega soovinud.


Miks ta nii tegi? Ma ei tea. Miks ma seda võimaldasin? Ma ei tea. 


Läksime taaskord lahku. Ja jälle kokku.


Ja enam ei tulegi midagi huvitavat. 

Andsin järjekordselt andeks ja “kehtestasin” uued mängureeglid. Otsustasin hakata sama isekaks, kui tema ning võtta meie suhtest vaid seda, mida ise vajan. Kõlab bravuurikalt? Mingi aja vältel see õnnestuski. Üha enam aga hakkas mul sellest kõigest süda läilaks minema. 

 

Midagi olulist oli jäädavalt muutunud. Romantilise tango asemele tuli ühtäkki paigaltammumine. Lubadused olid muidugi endiselt suured, aga teadsime mõlemad, et ta ei täida neid. Ometi soovis üks osa minust niiväga neisse uskuda- olin ju armunud mehesse selle kuvandi järgi, mille ta enesest üldsusele oli loonud. See oli imeline kuvand. See, et tema sees elas hoopis teine, mulle võõras ja sobimatu inimene, ei mahtunud mulle tegelikult lõpuni pähe. 

 

Ta armastas rõhutada, et olen ta südames esimene. Ta ütles mulle iga päev, et armastab mind. Usun, et armastaski. Aga ma ei loo endale illusioone, et ma teda sealjuures tõelise läheduse tasandil huvitasin. Vastasel juhul oleks ta midagigi muutnud. Tsiteerin ülalmainitud raamatust: “…oleks kummaline nōuda, et inimene, kes loob kõrvalsuhte, leidmaks lahendust oma isiklikele probleemidele, näitaks üles erilist empaatiat või soovi teiste inimeste tunnetega arvestada.” Ega minagi nüüd, peale seda kõike, taolist meest päriseks soovida julgeks, kuigi tean, et just sellised, andekad ja erilised, aga suhetes saamatud, mind läbi elu kahjuks köidavadki. 

Ma ei taha mõeldagi, mis näitemäng säärast kaksikelu elava mehe kodus käib! Lõhnastatud ja lilledega ning ilma mingite kohustusteta on ta kindlasti sobivam ja valutum.


Ühel heal päeval avalikustasin ise ta petetud naisele kogu meie loo. Tõmbasin aususe jõuga võidule ja astusin koheselt sellest kolmnurgast välja. Loomulikult oli selliseks lõppakordiks kindel ajend- ka üliandekatele ei ole kõik lubatud- ja see ei olnud mulle väga meeldiv.  Ometi tuli sellest suur murrang- alles sel viisil avanes mul võimalus oma elu päriselt tagasi saada. Milline uskumatu kergendus, oleksin ma seda vaid varem teadnud… Esimestel päevadel tundus isegi päike palju kollasem! Olin üle aasta viibinud otsekui hämaras koopas. Kätte oli jõudnud aprill 2022.


Ma ei kahetse hetkegi, et armastasin. See tunne on ikka meeletult vägev ja mul on kahju inimestest, kes end sellest ilma jätavad. Kui ma ka ikka ja jälle oma südame valikuga eksiksin, ei jätaks ma seda endale lubamata. Lugude algul ei tea ju keegi, kuhu need välja jõuavad. Olles ise oma tunnetes julge, aus ja haavatav, ei saa jääda ka lõplikuks kaotajaks.  Oma piirid tuleb aga tugevasti paika panna- see sillutab teed hingerahule ja on lõppkokkuvõttes kogu õnne valemiks…


Milline on meie elu? Kuhu oleme teel? Kas teame seda või veeratame oma päevi õhtusse, ekseldes ilma suunata, eesmärgita? Aeg-ajalt ehk kurdame, et tuul pole elumerel seilamiseks meile soodne. Kas teadsid, et kreeka mõttetark Seneca on kord öelnud: "Kui sa ei tea, kuhu sa sõita soovid, pole sulle ükski tuul soodne"?


Need laused kirjutas ta mulle esimeses tähendusrikkas kirjas. Nende lausetega selle loo ka lõpetan. 

Sa pole

 Sa pole minu olemise võti,
Vaid pigem selle ilus võimalus,
peenhäälestusse seatud noodivõti,
mu hingekeele sulnis puudutus,

kui silitada elu annab mahti.
Ses tundes olen tihti peitnud end 
ja raputanud igatsusest lahti,
et küündimatuna ei tunduks lend

ja rumalana arm, mis mulle antud.
Sa pole minu olemise ligi,
vaid oled minu hingamisse kantud,
Ja minu laulus asud ometigi.

Neljapäev, 10. märts 2022

Privaatsus

 Ujudes täna hommikul kella kaheksa ajal täiesti ihualasti meie magava maja soojas välibasseinis, eirates mõttes kõike kohutavat, mis maailmas toimumas, (kuigi midagi säärast on toimunud pidevalt, ainult, et kusagil kaugel, hoopis teistsuguste inimestega, nüüd toimub see ajalooliselt ja geograafiliselt lähemal ja ka väliselt meile sarnaste inimestega, mis toob kõige selle sõnulseletamatu jubeduse otsekui oma õuele, tekitades ahastuse, et ei saa aidata ja hirmu, et äkki tullakse meilegi kallale), ühesõnaga, mõtlesin, kuidas sõjaseisukord inimesi külg külje kõrvale koondab, kuidas üheskoos põgenetakse, sõttaminejate eest palvetatakse, langenute pärast nutetakse, teineteist aidatakse, sugulaste ja tuttavate eest seistakse, võhivõõrastelegi katusealust pakutakse, see kõik tähendab tohutuid rahvamasse, privaatsuse täielikku puudumist, tohutus pingesolekus täielikku mõistmist, mõneti lausa autopiloodil tegutsemist... ühesõnaga, ma ujusin ja mõtlesin, et siin ma siis olen.

Olin taaskord täielikult kokkujooksnud. Teadsin, et kui kohe ei lähe, lähen hulluks. Ostsin ühe otsa piletid napp nädal enne väljasõitu, viimased broneeringud said tehtud enne sõitu lennujaama.

Kunagi alistusin vastuvaidlemata eks-abikaasa valitud paketireisidele- see oli ju nii turvaline ja etteaimatav! Aga praegu mõtlen, et tavaolukorras pole vabatahtlik karja koondav tegutsemine sugugi edasiviiv, pigem suurendab frustratsiooni, sedasama, mille eest puhkusele sõites pääseda soovitakse. Sel viisil ma aga toona mõtelda ei osanud.

Meid viidi lennukilt suurte bussidega otse kataloogist valitud hotellidesse. Nende kaasmaalastega, kes sattusid samasse hotelli, oli otsekui viisakas tuttavaks saada, mõni tahtis lausa ühiseid õhtusööke korraldada või pidu pidada, koos bussiekskursioone valida ja pärast veinipudeli taga muljetada. See väsitas ja röövis igasuguse privaatsuse. 

Mäletan neid kilomeetrite viisi randu palistavaid, külg-külje kõrval seisvaid hotellimürakaid, kus võis ära eksida, seda tohutut anonüümsust teistega äravahetamiseni sarnases hotellitoas, inimparve hommikusöögisaalides ja juba varahommikul ärahaaratud mugavamaid päevitustoole hotelli basseini ääres, kints-kintsu vastu võõrastega. Mäletan randu, kus ei saanud koos ujuma minna, kuna emb-kumb pidi asju valvama ja vastu ööd aknast sisse tümpsuvat diskomuusikat, mida ei saanud kinni keerata. Mäletan pinget, mis närvesööva reisi keskpaigaks suureks tüliks eskaleerus ja mõtet "see on viimane kord..."

Nüüd korraldan alati oma reisid ise. Juba aastaid. Linna- ehk kultuurireiside puhul valin meelsasti mõne kesklinna korteri, rannareisidel merelähedase villa. Auto broneerin lennujaamast lennujaamani, et saaksin kohemaid eralduda. Mulle meeldivad tänapäevased koodiga võtmekapid, kuna siis ei pea majutuspaika jõudes kellegagi viisakusvestlust arendama. Mulle meedib matkata inimtühjadesse randadesse ja kuulata lainemüha, mitte jäätist ja rätikuid ja tont teab mida müügikspakkuvaid tüütuid tüüpe. Mulle meeldib oma mõni päev oma päevitustoolis lihtsalt maha magada. Lugeda, kirjutada ja aeg-ajalt alasti ujuda. (Mõelda vaid, kui oleksime oma kambaga ühes kitsas hotellitoas!)

Siin ma nüüd olen. Päris mõtetest ära ma maailmas toimuvat ei saa. Tean, et olen vastupidav ja suure pingetaluvusega naine ning kui vaja, tegutsen kainelt ja kiirelt. Ma ei ole ka põgeneja tüüp, vaid võitleja. 

Aga siia ma siiski põgenesin, kuna praegu ei ole koondumise ja külg külje kõrval võitlemise aeg, niisiis saab lähtuda isikuomadustest, isiklikest vajadustest ja nüüd juba ka kogemustest.

Siin on päike. Rahu. Privaatsus. Lükkan kõik muu veel veidiks ajaks endast lihtsalt eemale. Eks siis, kui enam muudmoodi ei saa, tuleb ikkagi minna ja tegutseda...

PS! Lisan igaks juhuks, et isekorraldatud reisid on paketikatest poole võrra, et mitte öelda rohkemgi, soodsamad. 

PPS! Veidi teemaväliselt. Kunagi korraldasin rootsi kogudusele Iisraeli-reisi, mis toimus juhuslikult samaaegselt ühe teise tuntud ja kogenud Iisraeli-spetsialisti reisiga. Minu korraldatud reisi täpselt samad lennupiletid olid üle poole odavamad ja kogu reis üle poole soodsam. Lõpuks broneerisin Jeruusalemma hotellid ka sellele teisele seltskonnale, kuna sealtpoolt tuli kallite hindade osas suurt nurinat. 

Kes siis koera saba ikka kergitab, kui mitte koer ise :)

Kolmapäev, 9. märts 2022

Teisemelised ja süü

Olen üle pika aja jälle lastega reisil. Nüüd on nad teismelised. 
Teismelistega reisimine on ühest küljest väga lihtne, teisest närvesööv. Lihtne on selles osas, et nad pole enam kellaaegadest ega unerütmist sõltuvad ja saavad mind ka ühes või teises osas aidata. Näiteks sellesse villasse, kus elame praegu, sõitsime lennujaamast puhtalt Loviisa GPS-i järgi. Tõsi, päris kohalejõudmisega oli siiski seiklusi, kuid tiirutasime tegelikult vaid ca 500m raadiuses ja otsimisaeg oli imelühike, võrreldes kasvõi eelmise korraga siinsamas Lanzarotel.

Närvesööv on aga see, et teismeeas on noored kõige enesekesksemad. Maailm tundub tiirlevat ümber nende ja nad kuulutavad seda üsnagi valjuhäälselt. Minagi tunnen end vahel nende teenindamiseks kutsutud ja seatud olevat, kuigi annan neile teadlikult nende eristumisprotsessis üha rohkem ja rohkem vastutust. Mõneti nad seda ka võtavad, teisalt jäävad aga veel hätta ja siis olen ikka mina süüdi!

Toon näite. Täna matkale minnes ütlesin, et teele jääb ka kaks kaljude vahele peidetud liivaranda. Kuna minu jaoks on ookeanivesi liiga jahe, siis mina enda ujumisasju kaasa ei võta. Kes tahab, võtku. Lisaks palusin jalga panna mugavad jalatsid. 

Karl Johann tuli plätudega. Kuna ta aga kordagi ei kurtnud, jätan selle siin kommenteerimata. 

Loviisal olid jalas ketsid ja pikad-laiad teksad. Tema avastas esimest liivaranda nähes, et ujumiskott jäi autosse. Mina olin süüdi, et ei öelnud, et see tuleks kaasa võtta. Kuni ta oma ketse jalast võttis, olime me teistega veidi eemale jalutanud ja mina olin süüdi, et teda ei oodanud. Tänu sellele, et ma teda ei oodanud, ei jõudnud ta oma pikkasid-laiasid teksasid üles keerata ja nüüd olid need altotsast täiesti märjad, mis oli samuti minu süü. Nagu muuseas andis ta oma ketsid ja pusa minu kanda (väljas oli 25+ kraadi!) ja kui ma sellest keeldusin, olin jällegi süüdi selles, et talle meelde ei tuletanud autost kotti kaasa võtta. Lisaks hakkasid tal silmad valutama ja mina olin süüdi, et ma ei öelnud, et soojamaareisile tuleb päikeseprillid kaasa võtta (kusjuures ütlesin!). Andsin talle enda omad, aga kuna need on kerge miinusega, mis ei ühti tema omaga, olin selleski süüdi. Pea hakkas ka ringi käima ja mütsi puudumise osas, mille kaasavõtmist ma samuti polnud meelde tuletanud, jäin süüdi. 
Et ma selleski süüdi olin, et ei arvestanud, et ketsid ja liivased jalad ei sobi kokku, siis see on juba kõrgem pilotaaž. Muidugi hakkas liiv ketsides hõõruma ja ma oleksin võinud kohe öelda, et sokkide jalgapanek teeb asja paremaks. Kui ma seda ütlesin, oli juba hilja ja olin taas igati süüdi. 

Siiski läks matk hästi ja peaaegu kõik olid tagasi jõudes rõõmsad, välja arvatud mina ja Loviisa. 

Lisann teeb seda teisiti. Kui ta kuulis, et ma ei viitsi täna õhtul Chinatowni minna (see on ülisuur ja ülinõme odavate hiina kaupade pood), tõmbus ta kurbusesse ja üksindusse. Seda oli võimatu mitte märgata. Kui ma küsisin, mis tal viga on, ütles ta, pilk traagiliselt taevas, "ah, ei midagi".
Muidugi tundsin end kohe üle mõistuse süüdi...

Karl Johannil on aga kõik asjad pidevalt kas kadunud, katkised, mustad, haisvad või läbimärjad. Ma ei hakka isegi mitte mainima, kes selles süüdi on!

Teisipäev, 8. märts 2022

Heeringas vannitoas

Seal ta hulpis oma mõtlikul moel. Heeringas vetsupotis, filigraanselt fileene selg pealenirisevate vetevoogude vahel välkumas. Ei läinud alla, kuigi olin seda väga tungivalt palunud. Keeldus, kuigi peale eilset sigadust lihtsalt polnud muud võimalust!


Eile ta plahvatas. Ta tuli nimelt meiega lennureisile kaasa. Sõitis kohvris, sest salongi heeringaid ei lubata. Õliseid heeringaid iseäranis mitte. Tema ümber oli ju lausa õlimeri. Kõvasti üle salongis lubatud 100 milliliitri. See fakt täpsustus paraku alles kahjukäsitluse käigus. Siis kui plahvatus oli juba toimunud. 


Ah, ärge parem küsige, miks ma heeringa reisikohvrisse toppisin! Tegelikult ta ei palunudki end ilmtingimata kaasa võtta. See juhtus nii pool-juhuslikult, kui mängisin parajasti mõttega, mida põnevat veel reisile kaasa haarata. Heeringas tundus olevat õige variant. 


Olen pärit maitsete osas tundlikust perest. Kas ema ei öelnud mulle just möödunud nädalal, et heeringas õlis ei kõlba mitte kuhugi? Ütles, ja minu meelest täpselt sama tooniga, mis kunagi vanaema, kes Tallinnas külas olles võileivale pasteedi pähe koeratoitu määris ja seejärel meid s..asöömises süüdistas. 


Õiget heeringat, ütles ema, saab ainult ühest poest. Ma ei mäleta, millisest. Huvitav, kas õige oleks ka kohvris plahvatanud? 


Olen mitmel korral maininud Loviisa ülitundlikku lõhnataju ja teismelisele omast kriitilist meelt. Ometi asetasin heeringa just Loviisa riidehunniku peale. Kusagile tuli ta ju ilmselgelt panna.


Loviisa võttis hotellis pahaaiamatult oma öösärgi. See tilkus. Ka muud riided olid inetult plekilised ja haisesid. Ma ei unusta ta näoilmet. Sissehingamist. Häält, mis vallandus, ma õnneks ei kuulnud, olin siis juba kraanikausi kuuma vett täis lasknud, kõik miniseebid pakendist välja võtnud ja nühkisin. Nühkisin! Kaks tundi ööunest. 


Siinkohal meenub millegipärast lugu ERSO Rootsi reisist, kus orkestrant, olles kõik oma soolestiku kombekalt hotelli vetsupotti tühjendanud, vett peale tõmmata ei saanud. Vett lihtsalt ei tulnud. Ei tilkagi! Otsis siis vaene vennike, et ehk keegi tuleb appi, teeb poti korda- ja leidiski ühe täiesti umbkeelse aasia päritolu toateenija. Seletas mis seletas, see ei taibanud midagi. Ei inglise, vene ega muus keeles. Viimaks kaotas tundlik pillimees närvid, tiris segaduses teenindaja kitlitpidi oma vannituppa, osutas näpuga triiki täis vetsupotile, ütles puu-rootsi keeles “titta här!” (vaata siin!), vajutas nuppu… ja vaatasid mõlemad, kudas kogu potisisu veega ilusti alla läks!


Võibolla mitte nii hämmeldunud näoga, kuid kindlasti mitte ükskõikne võis olla ka meie tänane toateenija, nähes minu ja heeringa viimset võitlustandrit. Vannituba, kus ma ta lõplikult hävitada tahtsin. Kollakas rasvakiht valamu siledal pinnal, õliseid salvrätte triiki täis prügikastid, tualetipotis hulpiv heeringas- pole just kiita meeleolu…


Ainult Lisanni ei morjenda miski. “Mu Une-Nuts lõhnas täna öösel nagu kiluvõileib,” lõkerdas ta muretult…

Reede, 4. märts 2022

Siin ja seal

 Päike, mis paistab siin, seesama, mis litsub end rõõmsas loojangumadaluses läbi kasetüvede ja läbi suure, pesemist ootava, kuivanud vihmapisaraid täis aknaruudu, püüdes mind kelmikalt pimestada, kuigi valgusjõud nõrk ja värvgi veel haledalt vale- seesama päike on seal hoopis teistsugune. 

Seal käib ta hoopis kõrgemalt. Kui kevadtuul võib palmioksi sasides olla äraarvamatu, mõneti ehk ärritavgi, siis päike on alati soe. Teate ju küll seda soojapahvakat, mis lennukiukse avanedes ebamaiselt mõnusasti üle näo voogab. Ka siis, kui saabume öösel. Ja kui hommikuks on Eesti madal-latakas õhupall-päike kõrgelt siravaks lõunamaa soojakeraks muutunud, siis pimestab see küll- ja kuidas veel! 

Mereta poleks midagi. Meres sätendab vastu iga kiir. Laineharjad kannaksid otsekui võbelevat kulda. Päike muudab mere külluseks, mis kuulub meile kõigile. Lai, päikest peegeldav tee, mis rullub rahulikult silmapiiri taha. 

Merd ei saa tükkideks lõigata, osaliselt omastada, tarastada ega muul viisil enesele märgistada. Ometi saab ta võtta südamesse, just selle suure mühava lahmakana, ääretu ja sinavana. Päikesekiired katusel. 

Soojas täitub mu süda merega teisiti, kui siin, põhjamaa päikesekullas. Soojas on aeg piiratud. Istudes ühel kivil, veereb mõte juba teiste, veel avastamata kaljurünga poole. Eks annab päikese teekondki kaarjad teejuhised, laisalt loksuvaist hommikulainetest mässava loojangumereni. Teate ju küll, et üks osa rannikuist on alati tuulisem. Ja teekond käib ikka päikese järgi. 

Siin ta ei sulata lundki. Jah, päevased kiired muudavad hanged kokkulitsutud kõvadeks poristeks känkrateks, millel turnides võib kondid murda. Öösel valitseb aga taas sõber pakane, kes needsamad tihked hanged jäälakiga läikivaiks ja veel libedamaks muudab- et hommikul algaks kõik otsast peale. Külm ring.

Seal loojub päike kiiresti- ja otse merre. Kuld laineharjadel kaob minutitega järjest tumenevaisse voogudesse. Kuma, mis silmapiiri tagant veel mõnda aega tänasele lohutust pakub, vilksatab viimaseid vääriskive. Hetk enne pilkast pimedust.

Kumbki päike pole teisest parem. See on nagu ühe inimese kaks poolust, pseudo- ja pärismina, “tühja tassi” ja “täis tassi” mina, sisemine mina ja rollimina. Ükski pole vale. On vaid hetke ja olukorra väljendus. 

Mis jääb päikeselgi siin kargel põhjamaal üle, kui kahvatuda. Et sealses soojuses sulnilt särada. Meile lausuda ühte, neile teist. Meie jaoks võõbata loojangud pikaks ja punaseks. Seal laskuda kiirelt, pakkudes merrevajumise kuldset nimbust vaid loetud minuteiks. 

Hommikul tuleb ta taas. Nii siia, kui sinna. Uus päev muudab vana minevikuks, uued kullad veelgi ahvatlevamaks.  Päikeseratas liigub jälle millimeetri kõrgemalt, kiirte küljes kõlisemas uued lootused…


Kurbuses ja nõutuses

 Mul on nii äge sõbranna. Ta helistas ja ütles, et me peaksime Ukrainasse appi sõitma. Äkki peaksime lausa sõtta minema, arvas ta, seal sõdib teisigi naisi...

Ma sain aru, mida ta selle väljaütlemisega mõtles. Et ta lihtsalt ei tea, kuidas aidata. Et ebaõiglus käib tal üle mõistuse. Loomulikult ei sobi kumbki meist sõdalaseks. Ja loomulikult ei lähe me kumbki oma laste kõrvalt kusagile. Aga mida siis teha?

Mitte midagi. Saate aru, mitte midagi. Jah, salvestasin Jaani kiriku torni kaks korda päevas kõlava Urkraina hümni. Aga see ei aita ju neid! Väljendasin lihtsalt oma toetust, muret ja hoolimist. Enda tasandilt. Oma soojast, turvalises kodust.

 Jälgin, kuidas talitavad teised inimesed. Mõni on algatanud riiete ja muu vajaliku kogumise kampaania. Mõni jagab värskeimaid uudiseid rindelt. Mõni katsub huumoriga ja postitab ajakohaseid karikatuure. Mõni algatab heategevusliku kunstimüügi või korraldab toetuskontserdi. Mõni jagab infot Ukraina poole ja sealt tagasi suunduvate autode kohta. Peaaegu kõik on oma fotodele lisanud kollase-sinise lipu. Kõik kurvastavad ja ei mõista, kuidas on selline asi 21.sajandi Euroopas üldse võimalik.

Paraku ei saa mitte keegi peatada seda, mis reaalselt toimub. Me ei saa midagi teha, kui rünnatakse koole, haiglaid, lastekodusid. Me ei saa tõkestada ühiskondlikku, kogukondlikku ja perekondlikku katastroofi, mis hävitava jõuga neist inimestest üle käib. Me ei saa vaadata nende inimeste silmadesse, kelle elus on maailma kõige raskemad, kurvemad hetked. Meediast näeme sest tohutust hävitustööst vaid mõnda kildu. Alateadvuses tuksub hirm nii nende, kui oma kodumaa pärast.

Oleme kõrvalseisjad. Kaugemal positsioneerivad empaatilised inimesed. Igaüks omamoodi ahastuses. Päriselt appiminekuks võimetud. Jõuvahekorrad on liiga ebavõrdsed.

Peaksin minema pagulaskeskustesse appi kriisitööd tegema. Kutsuti. Oleks mu vene keele oskus ometi grammivõrdki parem! Ahastuses inimese jaoks on küll söök, jook ja uni esmatähtsad ja ärakuulamine teisel kohal, ometi tunnen, et mu tööriistakohvrisse kuulub ka kõne kaudu edasiantavat. See on tõesti ainus, milles saaksin reaalselt aidata. Tõsi, lähedasi ja kodu ei anna tagasi ka selline töö... 

Mu maja on nii vaikne. Ka ümbruskond on tardumuses. Ma ei taha mõeldagi...