Reede, 22. november 2019

Helsingi

 Helsingi tundus mulle olevat linn, kus kõik on küll käinud, kuid ainult mingite asjaajamiste pärast ja kus tegelikult midagi huvitavat teha pole. Üks päev lähiminevikust lükkas selle arvamuse uppi.
Külastasime põhjanaabrite pealinna kahe sõbraga ja kõndisime päeva jooksul maha kakskümmend viis kilomeetrit, et sel viisil tutvuda Helskingi eri tahkude- ajaloo ja arhitektuuriga.
Esiteksviis me teekond Kaivopuisto linnaossa, mereäärsesse piirkonda, kus asuvad imakaunid ajaloolised villad, suursaatkonnad ning mis on ääristatud mere ja kaljudega, kust avaneb ilus vaade Suomenlinnale ja teistele lähedalasuvatele saartele. Sain põhjaliku loengu historitsistliku, juugend, neoklassitsistliku ning art deco stiili kohta ning tegin hiljem ka proovieksami antud stiilide määramises erinevate ehitiste juures, sest peale meeleolukat piknikku ühel toredal sillaga varustatud saarekesel jätkus me teekond Eira linnaosas.
 Jätkasime kõndimist, kaelad pikad, pilgud pööratud ülespoole, et mitte magada maha arhitektuuripärleid nüüd juba suuremate, peamiselt kortermajade seas. Ka see linnaosa piirneb merega ja tundub juba seetõttu luksuslik ja suursugune. Taas olid esindatud kõik ülalmainitud arhitektuuristiilid. Siiski on Eiras majad tihedamalt koos ja aiadki väikesed- kui neid üldse on.
Kaivopuisto ja Eira linnaosades oli liikvel peaaegu null inimest, kui meid ja teeparandajaid välja arvata.
Järgnev pikem jalutuskäik viis meid aga hoopis Hietaniemi kalmistule. See on jagatud erinevateks sektsioonideks. Meie alustasime õigeusu alaga, kus leidus hulganiselt nii puust, kui metallist vanu, pealt katusega õigeusu riste ning nii vene, soome, kui rootsi päritolu nimesid, kirjutatuna nii kirillitsas, kui ladina tähtedega. Väga ilus ja huvitav ala, kõrval muide moslemiusuliste matmispaik, kuhu me ei jõudnud.
Väljudes õigeusu piirkonnast ning jätkates teekonda Mannerheimi haua poole kalmistu teises otsas panime tähele huvitavat tendentsi. Kalmistu äärsete kiviaedade kivid olid palistatud imepisikeste nimesiltide ja eludaatumitega. See tekitas veidi segadust. Ilmselt on olnud tegu tuhastamismatustega ning tuhk on lastud lendu kusagil mujal, kalmistule aga jäetud paigake, kuhu panna mälestusküünal. Nii ma arvan. Ometigi mõjusid need pisikesed sildid kuidagi kurvalt. Vanasti rajati suured perekonna rahulad, misläbi inimese elule vajutati peale surma otsekui väärikas pitser. Nüüd aga... tuhanded pisikesed nimed tuhandete võõraste inimeste keskel. Kuis siis nii, tahtnuks küsida.
Mannerheimi haud oli muidugi igati väärikas, kui jätta kõrvale lahte ületava Länsiväylä kiirtee lakkamatu müra. Tegelikult asub kogu Hietaniemi tolle kiirtee ääres. Olen sealt kordi ja kordi isegi üle sõitnud, märkamata kordagi kalmistut. Aga jah, Mannerheim saab rahus puhata, ümbritsetuna sadadest Talvesõjas ja Jätkusõjas langenute monotoonsetest hauatahvlitest, mis moodustavad ümbritsevaga ilusa, kuid tõsise ansambli.
Aga meie teekond jätkus. Kaljusse raiutud Temppeliaukio kirik sai sel korral kiirpilgul üle vaadatud, kuna seal olime kõik juba käinud. Samuti tegime kiirpeatuse Sibeliuse akadeemias. Ja nüüd oli me sihtpunkt Oodi raamatukogu, üliägeda arhitektuuriga uus hoone, valminud Soome 101.aastapäevaks. Oodi eriliseks pilgupüüdjaks on ülakorruse otsekui udune või lumine klaas ja lainevoogude sarnane lagi. Ülakorrust nimetatakse Oodi raamatutaevaks ja see on kui avatud elutuba, suur ja võimas. Vaid 1/3 Oodi raamatukogust kuulub füüsiliste raamatute hoiustamisele, kuid tänu online teenustele ja raamatuid sorteerivaile robotitele on inimestel ligipääs 3,4 miljonile raamatule. Oodis oli palju rahvast. Kolmandal korrusel oli lausa titekärude parkla ja suur lasteala. Niisiis, mitte mingit vaikust. Teine korrus oli tervenisti arvutite ja muude seadmete, samuti mängu-ja konverentsiruumide päralt. See oli muidugi teismelistest tulvil. Muidugi, olgu pigem raamatukogus, kui... See on samuti märk uuest ajastust, mil enam pole kohta akadeemilisele, vaiksele raamatukogule. Kui soovid, et inimesed, eriti noored tuleksid, siis ilmselt teisiti ei saa.
Oodi aknast paistab nii Finlandia-talo, mida, kui kuulsa arhitekti Aalto loomingut eraldi imetlemas käisime, kui Musiikitalo. Mõlemad mulle südamelähedased hooned. Aga päevake veeres ja väsimus võttis tasapisi võimust.
Viimastel Helsingis veedetud tundidel me siiski ka shoppasime veidi. Kuna hommikul olime turuhoonest ostnud imehäid kaheksajalgu, tekkis sportlik hasart neid ka õhtuks kusagilt ampsuks leida. Aga polnud! Mina avasin seepeale jõuluhooaja ja sõin oma selle aasta esimese verivorsti, Stockmannist ja täitsa maitsva, teised pidid kanaga leppima.
Viimaks, et mitte murda traditsiooni, jõime Senati väljakul ühed väikesed õlled. Ilm oli jahe. Tänu kesklinna kaunile valgustusele ei pääsenud novembrikuu pimedus liialt võimutsema, kuid ega see meid päris ära ei petnud. Tõsi, kergendust tõi siiski.
Kõige toredam on ikkagi see, et saime sest päevast suure elamuse. Ilusa pildi mälestuste mustrisse.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar