Pühapäev, 29. september 2019

25 aasta tagune meenutus

Sel päeval oli kohutav torm. Vanad paplid õue peal lausa kägisesid tuuleiilide käes. Ilm oli ühtlaselt hall, aeg-ajalt peksis aknaruutudele teravat vihma.
Mulle tegelikult meeldib tormine ilm. Eriti toast vaadates...
Helis oli siis 3-kuune. Mäletan, et neil tormiseil päevil magas ta oma vankrikeses tagumise toa rõdul ülipikki, nii 5-tunniseid päevaunesid. Mäletan tema rohelist vankrit tuule käes hullumoodi kõikumas. See oli isegi natuke hirmus. Tahtsin, et ta ometi rutem ärkaks. Käisin kontrollimas, kas ikka hingab. Aga talle näis see trall meeldivat. No äratama ma ka ei hakanud...
Selle kohutava tormipäeva hommikul, millest oma mäletusi elustan, umbes poole kümne paiku, kui mässasin eimidagi mõeldes Helisega, tormas isa järsku uksest sisse. Ta tundus olevat täiesti närvis, kõndides kingadega otse teleka ette ning vajutades selle kiire klõpsuga käima.
"Estonia laev läks põhja".
Mulle ei jõudnud see lause üldse kohale.
"Mis mõttes, põhja..."
"Ma ei tea".
Telekas sai pildi ette. Sealt jooksis mustal taustal nimed.
Nimed, nimed...
Mu ema ja vend olid samuti sel ööl Läänemerel. Käisid muusikakooliga sõpradel külas, kusagil Lõuna-Rootsi ja Taani piirimail.
"Oh ei, nemad ei olnud selles laevas, kindlalt polnud!" Raputasime mõlemad isaga ägedalt pead.
Mõelda vaid, kui olnuks... Aga nad läksid Soome kaudu.
Vahepeal olid erakorralised uudised. Näidati inimesi, kes ootasid sadamates. See oli südantlõhestav. Olime ka raadio lahti keeranud. Kuku raadios arutleti, et kui laev nüüd kiiresti üles tõsta, peaks olema võimalus, et alumiste tekkide inimesed, kes olid võibolla veekindlate uste taha kinni jäänud, saaksid päästetud, kuna neil ju jätkub mingiks ajaks õhku... Mina küll lootsin endamisi, et äkki tõstavadki laeva kiiresti üles!
Lugesin tardunult nimekirju. Kõik olid ju šokis, nii ka mina.
Täna, kakskümmend viis aastat hiljem, lugedes ja kuulates  taaskord pääsenute lugusid, on endiselt tunne, otsekui saaks läbi selle  miskit muutuda. Otsekui millegi kardinaalselt tähtsa ilmsikstulek tühistaks kõik eelneva. See sündmus tundub mulle endiselt täiesti uskumatu!
Pääsenutel oli kõvasti jõudu, tohutult õnne ja nad olid laeval ilma väga lähedaste inimesteta, omades privileegi võidelda vaid iseenda eest. Mitte ükski ei pääsenud jäisesse vette hüppamata ja läbimärjana tundide viisi abi ootamata. Seal polnud enam võitusestki kasu...
Mäletan, et vanaema käis ühe kaugelt sugulase matusel, kes oli samuti laeval. Tema sai samuti välja, , kuid oli peavigastuse tõttu uppunud. Mäletan, et rääkisime sellest põhjalikult, otsekui saanuks sedakaudu midagi muuta. Täna tean, et lõputu rääkimine ja jagamine on leinatöö oluline osa.  Kuulsin ka, et kadunu ema oli olnud nii sügavas šokis, et tema ei rääkinud kellegagi sõnagi. Loodan väga, et keegi lihtsalt istus tema kõrval, kuniks ta jälle jaksas.
Meiegi olime täna, 25 aastat hiljem, jälle isaga. Ja trioga. Sõitsime muuhulgas laevaga- Virtsust Kuivastusse ja tagasi. Meenutasime veidi juhtunut. Täna oli see vast kõigil taaskord hinges.
Pool päeva oli päikeseline. Siis hakkas kergelt tibutama. Korjasime kuus kasti õunu. Tõime ka veidi küttepuid meie sauna tarvis.
Meri oli imeilus, peaaegu peegelsile. Õhtuks tekkis kerge lainetus...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar