Leppimine

Leppimine on imelik sõna. Kui ma millegagi lepin, siis ma otsekui alistun või siis hakkan märkama selle asja positiivseid külgi, millele ma ehk eelnevalt vastu olin. Kui ma kellegagi lepin, siis olen tema olemasoluga enda läheduses või teadvuses päri.
Milleski kokku leppimine võib tähendada, et me mõlemad teeme midagi kindlaksmääratut, ka kindlaksmääratud viisil või kellaajal. Vahel sisaldab kokku leppimine ka mõlema kokkuleppepoole mõningast järeleandmist ja konsensusele jõudmist.
Kellegagi ära leppimine tähendab aga hoopis muud ja eeldab eelnevat tüli või arusaamatust. Ära leppimine võib tekitada küsimuse, et "kuhu ära?" me siis lepime, aga see mõte on vaid keeleline. Usun, et enamus inimesi lepib heameelega ära.
Minu tänane päev möödus samuti leppimise tähe all.
Üsna päeva algul leppisin kokku, keskpäeva paiku leppisin ära, õhtupoolikul tundsin, et lepin millegagi, millest eelnevalt ei tahtunud mõeldagi ja nüüd, vastu õhtut olen veendunud, et lepin ka paari inimesega, kes kunagi närvidele on käinud. Tunnen end kohe kuidagi väga leplikuna!
Muidugi leidub asju, millega ma eales ei lepi ja võibolla ka mõni isik, kellega ei õnnestu ära leppida. Aga sellega tuleb ilmselt leppida...