kolmapäev, 8. august 2012

Ürgnaine

Istusime tol õhtul lastega Haapsalu kuursaalis. Aeg oli hiline, tüdrukud kolistasid tagaruumis nõudega, saalis polnud peale meie hingelistki. Taevasse sättisid end istuma järjest tumedamad rünkpilved. Meie silme all moodustus lühikese aja jooksul mere kohale täiuslik mustjas müür, meenutades veidi esinemisvalmis inimmassi laulukaare all, kõik ühtselt sisse hingamas, kui dirigent on tõstnud käed...
Haudvaikus. (Ploomimahla lurin läbi värviliste kõrte ei lähe arvesse).
Ja siis- hele sähvatus!
Veel üks!
Mitte ükski puuleht ei liigu.
Haudvaikus.
Kolmas sähvatus.
Neljas.
Ja siis korraga sähvib kogu taevas...

Ürgnaine tõstab minus pead. Tõusen. Haaran lapsed sülle. Astun läbi avatud akna. Kõnnin sirgeselgselt mööda merd mäslevate piksenoolte poole. Näen vee peegelsiledal pinnal oma naiselikku "mina", oma silmade sisemust, näen tukslemas ürgset jõudu, kartmatut ja suurt. Lasen juuksed valla. Tuulevaikuses on tunda esimene nõrk õhuvoog. Tekitan seelikuga vaevumärgatavaid, siis aga juba suuremaid ja suuremaid lained. Nähtamatu värin haarab kogu merepinna. Keerutan end tõusva tuule taktis. Tants muutub üha metsikumaks. Laste kilked ühinevad lainemühaga. Vahused harjad heegeldavad välkkiirelt külluslikku pitsi mu seeliku alläärele. Keerlen märkamatult üha kõrgemale ja kõrgemale sähviva taeva poole. Kaldal koolduvad puuladvad hirmunult maadligi. Lained peksavad sadamakai kõrget äärt, otsekui hullunud vangid. Esimesed rasked piisad langevad südamelöökide rütmis. Vesi voolab niredena üle näo ja rindade. Kiht kihi järel eemaldub ihult ja hingelt võõraid katteid. Merevoogude vahune kleit libiseb hääletult õlgadelt. Olen looduse stiihia meelevallas. Alasti ja kartmatult. Mina. Naine.
Käib kõva raksatus. Maa ja taevas lõhenevad hetkeks helendava piksenoole sügavas torkes. Vallandan võiduka hüüde, milles seguneb hundi ulg ja esivanemate joig. Tuul nüpeldab vihmamärgi juukseid vastu selga. Ülimuslik armastus voogab läbi keha ja meelte.
Siis raugeb kõik. Torm taandub. Kaugenev kõuemürin ei tundu enam ähvardav. Tilk tilga järel merresulpsatavad üksikud piisad kisuvad vägisi naeruvirvenduse suule. Sügaval seelikutaskutes uinuvad väsinud lapsed.
Mu peod on täis punaseid õisi. Pillan need ükshaaval merre. Seljataga peegeldub merest taevasse õrnpunane ehakuma...


Mahl on otsa saanud. Aeg on minna.
Sedapuhku siis jälle veidike teistsugusena...