Pühapäev, 8. september 2019

Ümberhäälestumine

Sajab.
Istun kodusel verandal ja vaatan männiokastega kaetud muruvaipa. Märg.
Tegelikult peaksin olema hoopis Naissaarel. Täna on Neitsi Maarja sündimise püha ja just sel päeval on mul traditsioon matkates suvega hüvasti jätta. Alati Naissaarel, mere ääres.
Sel aastal läks teisiti. Ma jäin SEB sügisjooksu tõttu laevalt maha!
Laev väljus Lennusadamast. Uurisin pikalt jooksu trajektoori ja otsustasin, et kõige valutum on Lennusadamale läheneda Sõle tänava kaudu. Sel juhul jäi teele vaid üks jooksuraja ületus. Varusin piisavalt aega, olles täiesti kindel, järk-järgult lubatakse ikka autosid üle. Nunne tänava otsas Balti jaama juures lubatakse alati, olen seda teed aastaid SEB jooksupäeval kirikusse sõites kasutanud. Aga Sõles, näe ei lubatud!
Imelik tunne on, kui plaanid korraga sinust olenemata kardinaalselt muutuvad. Seetõttu on mul täna kummaline ennast ka Ussimaarjapäevaga seostada. Vajan selleks üle mere kilukarbivaadet, punavaid  kibuvitsapõõsaid, loksuvaid laineid ja üksindust.
Sel korral tuli suvi vaid riivamisi. Ma ei kasvanud temaga kokku, ei käinud käsikäes mööda heinamaid ega kihutanud sumedas ööpimeduses krabisevat kruusateed mööda kuud peegeldava mere poole. Meie sõrmed puutusid vaevu kokku. 
Mõnel üksikul päeval tundsime siiski suvega suuremat lähedust. Aga see oli vaid hetkeks. Ei, võibolla siiski tunniks-paariks? Igatahes sõprust sellest ei kasvanud. Seetõttu oli ka kerge lahti lasta. Ta libises mu käest ja kadus lihtsalt öhe. Sõnagi lausumata. 
Võibolla sellepärast ma ei jõudnudki Naissaarele, et mul ei olnud suvele midagi öelda. Ega tal mulle. See suvi oli nagu mõni hea tuttav, kellest väga lugu pead ja kellega vahel toredale jutusoonele satud ning lahkudes viipad, et näeme-räägime jälle, ise teades, et see ei juhtu kunagi. Mulle meenub küll sääraseid sümpaatseid inimesi, kellega suhtlemisest mingil imelikul põhjusel sõprust ei kasva.
Sajab. Ei tea, kas Naissaarel ka? See liivarand seal... on kindlasti udune. Kilukarbivaadet pole paista. Liiv on märg, istuda ei kannata. Tasapisi poeb külm kontide vahele.
Lähen tuppa. Tunnen korraks, et tegelikult saab kõik toimuda ka siin. Neitsi sünd ja suve lõpp. Aga juba libiseb ka see tunne mul käest, jättes veel hetkeks maha õhkõrna aimduse niiskest ja soolasest meretuulest... kuni kaob seegi...

8.09.2019, traditsioonilisel suvega hüvastijätmise päeval, sel korral olude sunnil teisel pool vett.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar