Sellist tunnet, nagu seal soojas helesinises lõunamaa basseinis, järjest otsustavamalt palmide soenguid sasivate tuuleiilide ja lõpmatute tähesilmadega kaetud mustava taevalaotuse seltsis, pole ma enam ammuilma tundnud.
Ujusin ja ei mõelnud mitte millestki. Mu süda oli tulvil rõõmu ja rahulolu. Korraga teadsin, et olen piisav just sellisena, nagu olin. Et olen hoitud ja armastatud. Minu maailm oli korraga tasakaalus. Olin olemas, aga ometi nii üks kogu ümbritsevaga.
Võtsin selle tunde tuppa kaasa. Ta magab parajasti teises toas. Poen talle varsti kaissu. Loodan väga, et ta ei ärka. Kõike ei peagi ju sõnadega seletama…,