Ük

 

Inimesed on kuidagi liimist lahti. 

Olen tähele pannud, et sellistel aegadel on liikvel iseäranis palju “tervendajaid”. Võiks öelda, et neid roomab välja lausa igast augukesest või seinapraost. Sotsiaalmeediast rääkimata. Vaatan suu lahti, mille kõigega inimesed tegelevad! Vahel ajavad nende enesereklaamid südamest naerma, vahel panevad õlgu kehitama. Kui selle kõigega piisavat distantsi hoida, võib ju mõne ravitseja-tüübi leidlikkust isegi mõnda aega jälgida. Et kuidas ta inimesi võrku püüab. Mõni annab aga koheselt põhjust kahelda inimese selges mõistuses ja tekitab soovi ta kuhugi tõenduspõhisele ravile saata, sest see on lihtsalt nii jabur. Aga kõige kummalisem on see, et kogu sellele alle-aa' le leidub ka tarbijaskonda. Jah, isegi sellele kõige alle-aa'male, kes uhhuutab mingite ufo-kanaldamiste, hologrammide, paralleelkehastuste, eelmiste elude, kaardiladumise, seentesöömise, võluvete, imeõlide, taevakehade vahtimise ja muu jampsiga. Keegi käis just hiljuti “nõidumist õppimas”, kui läks jutuks, et pole ammu näinud. Seal on vist käigus lausa püramiidskeem- “koolijuht” rikastub kõigepealt “õppurite arvelt” ja seejärel võivad “nõiahakatised” omad ärid püsti panna ja tulu teenima hakata. Kõigile jagub, sest kindlasti on piisavalt tobukesi, kes kuulavad-vaatavad isehakanud korüfeesid suud ammuli ja annavadki oma raha ära!

Ütelus, et “lollidelt tulebki raha ära võtta” pole mulle eneselegi võõras. Üketeist aastat tagasi kirjutasin nii:

https://maris74.blogspot.com/2015/09/proua-eimerohud.html

Aga mis sest enam! Nüüd olen juba ise tubli ja tark (vabandust, enesekindel) ja otsustasin, et avan tänasest uue firma. Nimeks panen “Uhhu- ja alleagrammid, kanaldamine tulnukaga, tervendamine ühe hetkega”. Patsiendil pole mitte mingit muret! Isegi veebis ei pea kohtuma, mis ma tast ikka vaatan! Tuleb lihtsalt teha ülekanne. Ühekordne, ütleme tuhat eurot, praeguste hindade juures köömes! Ja saata mulle sõnum: ük tehtud. Ja mina kanaldan kohe raha õigesse kohta ning samal sekundil on patsient terve kui purikas. Lihtne!

Aga tehke siis ük kohe ära, eks!

Augus

Augu äärel :)

 Mina olen küll vahel augus, kas teie ka?

Auku kukkumine käib tavaliselt ootamatult, ütleme nii, et auk ei hüüa tulles. Eile näiteks avastasin end augus olevat siis, kui maitsestasin parasjagu lõunasöögiks mõeldud lambaribi. Töö oli igav ja aeganõudev ning andis mõtetele vaba voli lennelda. Seal need siis lendlesidki, kõneledes mulle sosinal, kuidas ma oma ressurssi mingi hakkimise, koorimise ja määrimise peale raiskan ja üldse, kui mõttetu koht on köök ja ausalt öeldes, miks just mina pean iga päev süüa tegema. Selle asemel, et midagi hoopis loomingulisemat produtseerida. Ning ühtäkki olingi vupsti! omadega augus. 

Kui ma augus olen, on mul endast nii hale meel, et hakka või nutma. Ja ega ma sealt kohe välja hüppama kah kiirusta. Pigem istun mütaki! augu põhja ja halisen endamisi. Halin muudab olemise veelgi kurvemaks. Nõuab tekki, mida enesele üll visata ja selle all end lausa külili keerata. Kägarasse.

Jaan ei ole kunagi augus. Aga meie koosoldud aastate jooksul on ta hakanud suurepäraselt tajuma, mil mida seda olen. Algul tegi ta nii, nagu mehed ikka sel puhul teevad, kui nende naised augus on - hakkas pakkuma lahendusi. Siis aga mõistis, et laused stiilis “mõtle, kui palju su elus head ja rõõmustavat on” augusolijat ei aita. Need “head ja rõõmustavad asjad” on augusolemise hetkil minuga seal augus lihtsalt kaasas, ega ma nende olemasolu eitagi. Aga jah, neist rääkimine oleks nagu õigest teemast kõrvale kaldumine. Enesehaletsuse teemast.

Kirjutasin sellest siin blogis tegelikult juba 2018.aastal, aga siis vaatasin asja hoopis teise nurga alt. Toonane postitus on järgmine:

"Ema oli jälle ülaltoas ja haletses ennast...," lugesin lastele Lindgreni raamatust "Madlike ja Jaanikingu põnn".

See lause oli kogu raamatu jooksul üht- või teistviisi esitatud mitmel korral ja tundus kummaline, et ma seda kunagi varem polnud märganud. Nimelt oli raamatu-Madlikese ja tema õe Liisbeti emal vedanud suurepärase paarisuhtega ning "ka Madlike teadis, et ta isa polnud tavaline mees". Ometi tavatses ema end aeg-ajalt haletseda!

Ja siis tabasin pointi: ennast haletseda saabki vaid väga turvalises suhtes! Lindgren pidi olema ülihea psühholoog, et selle nüansi ära tabas. Naisena tean, kuiväga tahaks vahel haletsusse langeda. Paraku on elu läinud nii, et pean ikka ja jälle näitama oma tugevat poolt, kindlat ja tahtejõulist palet, positiivset ellusuhtumist ning tegusat olekut. Teise niru hakkamasaamine, ahastus ja jõuetus ei tekita mujal, kui heas paarisuhtes suurt midagi muud, kui ärritust või viha. Eriti, kui see inimese sõnades ja olekus muudkui kordub.

Joodik Nilssoni naine näiteks ei haletsenud end raamatus kordagi. Ta kandis üksi kogu perekonna koormat, vahel ka purjus meest-  kui mööda vaadata sellest, et nende poegki ei saanud elada normaalset lapse-elu, vaid kandis oma õlul isarolli, mille viinanina kainemal perioodil jälle enesele tahtis kahmata. Ühesõnaga, seal majas ei tuntud mingit enesehaletsust. Armastust samuti mitte.

Ka täi-Miia ema, kellel üldse meest ei olnud, nii et ta lapsed pidid mingi olematu Stockholmi-isa välja mõtlema, ja kes nii palju töötas, et ta "mitte kunagi oma laste pärast ei muretsenud" (laste pärast muretsemine on ju emade pärisosa!), ei tundunud end haletsevat. Ridade vahel kleebiti talle külge kahtlasi silte, mis oleksid "sellise naise" enesehaletsuse kindlasti millekski muuks väänanud. Pigem olla nähtamatu ja vait.

Lindgren teadis, et enesehaletsushoog pole mingilgi määral ohtlik. Pigem on julgus näidata oma haavatavust üks osa tugevaks inimeseks olemisest. Nagu juba mainisin, ei saa seda aga teha ebaturvalises suhtes. Kui langen, pean olema kindel, et teine mind kinni püüab. Tekkinuks Madlikese isal siinkohal süütunne, muutunuks nendegi suhe kaugeks või konfliktseks. Aga isa säilitas väärikuse, andis aega ning hiljem visati juba teineteisele iroonilis-koomilisi repliike ning laste magamamineku ajal "hoidsid ema ja isa jälle teineteisel ümbert kinni".

Ah, miks ei võiks elu olla nii lihtne ja ilus?

Nii kirjutasin toona. Aga nüüd on ka minul selline paarisuhe, kus aeg-ajalt end turvaliselt haletseda. On see vast õnn! Päris ausalt kohe! Ma ei peagi enam olema mingi tank ega raudne leedi. Olen naine!

 Muide, ma tean küll, kuidas august välja saab! Selleks tuleb õue minna. Ja väga kiiresti kõndida. Nii kiiresti, kui jalad vähegi võtavad. Ja pikalt! Mida pikemalt, seda kindlamini sikutad end jälle augu äärele ja märkamatult oledki päriselus tagasi. 

Lambaribi oli kaks tundi ahjus. Koos porgandite ja sibulatega. Kui tagasi jõudsin, oli just õige aeg see välja võtta ja sööma hakata. Ja pärast sööki “hoidsime jälle teineteisel ümbert kinni”. Pidime nimelt harjutama aeglase valsi uut, keerukat kombinatsiooni. 

Jah, miks ei peakski elu olema nii lihtne ja ilus!

***

NB! Sellesama söögi-teemaga olen augus olnud ennegi. Just leidsin seitse aastat tagasi jaanuaris kirjutatud luuletuse Supinaine:

oh,

mõtlesin supilt vahtu riisudes

oleks mul kümnendikkugi seda aega

mis sekund sekundi haaval 

päev-päevalt

mu kätelt vahustesse voogudesse pudeneb

kus siis alles teeksin!

porgandikuubikud ja kana

tunduvad nii tühised

õige loomeinimese
sisukate võimaluste kõrval

Teisest küljest vaadatuna

võib aga just klaar puljong kõneleda
maailma muutvaist

supernaistest

muutes nad veidi kollakatena
nähtavaks

nende endi kokkukeedetud leeme
selgel peegelpildil

Pidudest

 

Nii tore on käia pidudel, mis on hästi läbi mõeldud ja pidutseda koos inimestega, kes oskavad pidutseda. Ja pidusid lihtsalt tuleb aeg-ajalt pidada! Minu hing igatseb küll pidutsemise järgi. Aga muidugi mitte valimatult.

Pidusid saab korraldada mitut moodi. Kõige tavalisem ja ilmselt ka eestlaslikum on nn söögilaua-pidu, st tullakse kokku, istutakse maha, süüakae-juuakse ja räägitakse maast-ilmast. Tillukese seltskonnaga on säärane pidutsemisviis igati okei, eriti kui kõikidel osapooltel on oskus ka teisi kuulata. Sellised istumised võivad kujuneda vägagi meeleolukateks. 

Kui aga rääkida suurema seltskonna koosviibimistest, siis üha enam meeldib mulle nn mõtestatud pidu, koosviibimine, millel on läbiv temaatika või ühistegevus. Viimati, Jaani tütre juubelil oli selleks matkajuhiga matk Kõrvemaa kaunis lumises metsas. 

Sünnipäevadel, kus on palju rahvast, on alati vahvad  ka viktoriinid sünnipäevalapse kohta või tema elu läbiv slaidishow. Ma ise tegin aga oma juubelil vastupidi. Lugesin iga külalise kohta ühe “kiiksuga” mälestuse, mida teised ei teadnud. See, kelle kohta too jutuke käis, pidi olema vait, teised aga pidid pakkuma, kellest ma räägin. Oi, sellega sai nalja!

Igavesti vahvad on peod, kus saab kas laulda või tantsida. Sellega on siiiski mõni “aga”.  Mida rohkem me Jaaniga tantsutrennis käime, seda vähem peame lihtsalt õõtsumist või hööritamist tantsuks. Maitsekas muusikavalik võimaldab vähemalt rumbat või fokstrotti. Nende rütmis saaksid õõtsuda ka need, kes eriti tantsida ei oska. Kõikidel oleks hea meel. Paraku kipub pidudel, mille korraldajad muusikale rõhku panna ei oska, mõnikord olema minu jaoks täiesti talumatu muusikavalik. 

Aeg-ajalt ei jõua ma ära imestada, et kas ikka veel toodetakse säärast talumatut soppa, kus puudub nii viis kui sõnum ja esitajal ka lauluhääl, aga see-eest vaipa klopitakse “teose” taustal usinasti. Võimalik, et need üllitised pärinevad siiski 90ndatest. Aga seda kummalisem on tõdeda, et sellisel andetul soustil on ka praegusel ajal tarbijaskonda! Olles ise väga tundliku kõrvaga, ei suuda ma midagi säärast isegi vaikse taustana kuulata. Õnneks pole väga pidanudki. 

Teine mõnusat pidutsemist välistav komponent on muusika valjus. Olime hiljuti taas ühel muidu toredal juubelil, aga õnnetuseks oli juubilar tantsuks esinema tellinud mingi kahemehebändi, mille vokaalsolist võttis nõuks kõik pidulised kas kurdiks või peolt minema röökida. Meie valisime viimase variandi. Ma ei tee nalja- ühe mehe nutikell läks pidevalt häiresse, et müratase ületab tervisliku normi piire mitmekordselt. Milleks me peaksime oma tervist rikkuma? Kahjuks oli peoperemehe enda kuulmine juba niivõrd kahjustunud, et ta ei käskinud seda lärmi ka koheselt ära lõpetada. Ei tea, kas ta kargas seal peo lõpus ihuüksi?

Ahjaa, labasused on ka minu jaoks täiesti “out”. Kui arvatakse, et sellised laulud nagu “joo ennast täis kui siga” võivad olla osaks toredast peost, siis on maitsete erinevus liialt suur. On ju igasuguseid vahvaid rahvalikke laule, mida saab mõnuga kaasa laulda ja kellelgi ei hakka piinlik. Mul on spotify's terve list eestikeelseid pidulaule ja teine armastuslauludest. Eks see, milline muusika parasjagu kõlama sobib, oleneb ju sündmusest ja inimestest. Mõnes intiimsemas seltskonnas ja vaiksel koosistumisel on selleks hoopiski klassika. 

Üks asi veel. Kuna ma ise tarbin alkoholi harva ja vähe, ei kannata ma silmnähtavalt purjus inimesi. Neid, kes endale enesekontrolli kadumise tõttu tähelepanu tõmbavad. Selliseid, kes end “ohvitseriks joovad” ja oma hõigete ja haugatustega üldise toreda meeleolu ära rikuvad. Eks mõnikord läheb ühel või teisel pisut paljuks, sellest pole midagi, aga kui inimese sisemaailm sellisel viisil nähtavale tuleb, et see teistele häirivaks muutub, on asi pahasti. Alkohol on tarkade jook. 

Aga pidu peab pidama, sest inimese hing tahab ju hõisata ja ihugi nõuab üleslöömist! Õnneks on aasta jooksul piisavalt pidulikke sündmusi. Ja vahvad peod jäävad pikaks ajaks meelde. 

Sugupuu

Helis Ana ja Vaariga

 Kuulsin täna kirikus ilusat mõttekäiku sellest, kuidas igaüks kuulub esivanemate kaudu kindlasse sugupuusse, ja mida rohkem inimesi seal “okste” ja “harudena” on, seda laiema võra see puu moodustab ning nagu looduseski, pakub laiema võrega puu rohkem varju ja kaitset kui üksik ja kidur. 

Kirikus läks jutt küll edasi Jumala perekonna juurde, mina aga jäin mõttesse, kas ka minu sugupuu on piisavalt laia võraga, et pakkuda vajadusel varju ja kaitset. 

Mu mõlemad vanemad on pärit maalt, aga linna õppima tulles jäänud siia, Tallinnasse, abiellunud ja loonud pere.  Olen niisiis alles teist põlve linnainimene. Emapoolses suguvõsas oskan nimetada veel vaid paari inimest, kes linnas elavad. Isapoolses on linna ümberasunuid rohkem. 

Ega puu võra suurust ja kohevust vast määragi suurt see, kas ta kasvab maal või linnas. Määrab see, kas on pinnas on lopsakaks kasvamiseks piisavalt sobiv. See tähendab, et kas meie vanemad ja vanavanemad on meile pärandanud piisavalt palju selliseid õpetusi ja väärtusi, mida saaksime endagi elus rakendada ja mille kaudu tunduks maailm justkui lihtsam ja turvalisem paik. 

Ja algatuseks sobiks vast hoopis küsida, kas juhul, kui sugupuu ongi laia võraga, on see ka piisavalt ühtehoidev või moodustab hoopis sellise harali puu, mille erinevate okste alt võib varju leida küll, kui mis suure tormi eest ühtsena küll mingit kaitset ei paku. Mnjah, on, millele mõelda. 

Mulle tundub, et vanasti hoidsid inimesed palju rohkem ühte. Näiteks mu emapoolne suguvõsa käis üsna usinasti läbi. Kõige rohkem suhtlesime küll onu perega, aga ka vanaema poolõdede ja nende tütarde peredega oli väike kontakt olemas. Praegu on kõik jäänud üsna soiku. Pole ju enam vanaema sünnipäeva ega Kadrina jõulusid, mille pärast kohale tulla ja koos olla. Kõnnu, vanaema sünnikoha, kokkutulekud on võtnud hoopis teise vormi.  Kunagi käisime, olime, laulsime. Nüüd on teised ajad ja võõrad inimesed.

Emapoolse vanaisa sugulased- ta õed ja nende järeltulijad olid meie jaoks siiski otsekui sugupuult äralõigatud oksad ja nende nimesid ja isegi olemasolu tean vaid aimamisi. Vanaema ja ema suhtlesid nendega üli-minimaalselt ja meie põlvkonda ei pühendatud sellesse üldse. Millest on kahju, sest teadaolevalt on/oli nende hulgas haritud, põnevaid inimesi. Aga noh, vanaisa “eripärade” tõttu hoidsid “meie omad” eraldi ning vanaema ei osanud ehk olukorda lahendada. Lisaks veel mineviku haavatasaamised. Pärandi-asjad. Ah ei tea…

Isapoolne suguselts ehk isaisa-poolsed sugupuu oksad suhtlesid omavahel päris tihedasti. Eriti saab seda öelda Tallinnas elavate sugulaste kohta. Isa onupoja ja täditütre pered olid minu mäletamist mööda üsna tihedas läbikäimises, ühe vanatädi lapselapsed olid minuealistest kõige lähedasemad, käisid mu sünnipäeval ja puha (tõsi, vastupidist- et mina nende omal oleksin käinud, ma ei mäleta). Praeguseks pole mul mitte ühegagi neist mingit sidet. Vaid Muhu omadega suhtleme aeg-ajalt. Küll mitte väga isiklikul, vaid pigem Muhu-teemade pinnal. Aga no vähemalt suhtleme. 

Kui olin laps, siis käisid vanaisa õed ja vend oma peredega suviti ka Muhus, need olid oodatud kohtumised, heinaveo talgud, sauna ehitus ja muu, lisaks vahvad peod koos lauluga. Nojah, kõik olid ju sealtsamast talust pärit… Aga mis teha, enam sellist suhtlust ei ole ega tule. Ülekohus, solvumised ja mis kõikveel…

Isa emapoolne suguvõsa on veel kindlakäelisemalt, kui emapoolse vanaisa oma, ära lõigatud. Seda pole lihtsalt kunagi olnudki. Niisiis ei anna seda ka enam kuidagi taastada. 

Arutasin seda teemat ka Jaaniga. Jaan lisas, et kuna mu vanemate põlvkond oli sõjajärgne, pidid tolle aja inimesed juba olude sunnil rohkem kokku hoidma, kui praeguse aja omad. Maa inimestega tuli arvestada ja neil abiks käia, kuna neilt sai näiteks toitu - liha, juurikaid ja muud- sest poes polnud ju peaaegu midagi. Linna inimestelt sai aga näiteks õpingute ajal ulualust. Või lausa iseseisva elu alguses, minu vanemate näitel, kes elasid oma abielu esimestel kuudel koos minuga mu vanatädide kööktoa kapitaguses. Jaan arvas, et loomult on eestlane siiski eraklik, aga rasketel aegadel hoitakse kokku. Mis on tõsi.

Aga tegelikult pole kõik ülalmainitu üldse niivõrd oluline, tõstab nüüd minus pead terapeut. Kõige olulisemad on suhted. Suhete kvaliteet, mitte kvantiteet. Ka väga väike sugupuuke võib anda kindlust ja varju, kui seal on armastavad ja suure hingetarkusega inimesed. 

Teate, ma ei suuda enam lugeda ühtegi raamatut, mis räägib nõuka-aegsest elust, seal vohavast vaimsest ja füüsilisest vägivallast, eriti laste suunal. Jälle sattus üks säärane raamat oma jäledate kirjeldustega kätte ja ma jätsin selle lihtsalt pooleli! Kõik need jutud mingitest roppudest julmadest joodikutest kasuisadest, pedofiilidest ja jätistest, kelle vastu hingetarkuseta emad jõuetud olid, jõledast koolikiusust, mille vastu mitte keegi ei astunud …. Talumatu! 

Hiljuti oli kusagil artikkel, kus muusik Maria Faust ütles, et tal on hea meel, et ta kasvas isata. Jah, loomulikult oleks ma soovinud, et mul oleks isa, ütles ta. Aga sellist isa nagu mul, ei ole ma kunagi igatsenud, lisas ta. Kust tulevad naised, kes kaklevad mingite külajoodikute eest, küsis ta veel. Miks nad üksi ei oska ola? Õnneks oli ta oma emal oidu. 

Oma kodudest tulevad nad. Kõik rõvedus ja julmus pärineb meie, eesti inimeste kodudest. Ka tänapäeval. Mul on oma terapeuditee algusest meeles mõned eriti õõvastavad juhtumid, mille peale tahaksin veel tänagi appi karjuda. Loomulikult ei saanud ma neid peresid eriti palju aidata, aga kuidas ma soovin, et oleksin saanud panna kohese piiri, sest selline jõhkus, mis ühes või teises kodus ilmnes, on lubamatu! Ma ei tahaks analüüsida nende jätiste minevikku, kellega kohtusin, olgugi, et kõigele on seletus. Mõnikord lihtsalt ei oleks vaja seletada seal, kus tuleks kiiresti tegutseda ja muuta seda, mida veel muuta saab. Päästa lapsi, kel pole mingit valikuvõimalust. Vaesed väikesed!

Kokkuvõtteks, sugupuu saab olla ja loodetavasti enamusel ongi üks varju ja kaitset pakkuv puu. Paraku võib ta olla ka läbimädanenud puu, mis viimaks inimesele kaela kukub. Sellistest puudest on targem eemale hoida. Kui veab, võib läbi suhete, kas abiellumise või sügavate sõprussuhete, end turvaliselt mõne muu sugupuu alt leida. Täiskasvanueas sõltub palju iseenda valikutest. 

Soovin, et meie sugupuu minupoolne võra pakuks lõpmata palju armastust, hoolimist ja turvatunnet nii mu lastele, kui mu lähisugulaste peredele. Et see oleks tihe, kauni võraga puu, mille lehed tuules tasakesi kahisevad ja millest kumavad läbi kuldsed päiksekiired. Et kõik mu kallid tahaksid selle alla koonduda, kiirustamata lugusid vesta, tassikest teed rüübata ja tänumeeles naeratada. 

Tangot tantsitakse kahekesi

Kuulamise kunst 2

Kas olete mõelnud, et jutud rahast, kinnisvarast, isegi poliitikast, aktsiaturust ja majandusest laiemalt võivad olla hullult põnevad. Ja jutud loomingust, muusikast, kunstist, kirjandusest, psühholoogiast, lastest ja suhetest võivad omakorda olla surmigavad. Sest kui me kellegagi millestki räägime, ei ole ju point tegelikult teemas, vaid selles, kuidas me omavahelises suhtlemisest teineteist märkame ja täiendame. 

Vestlus, suhtlus või dialoog eeldavad teatavast rohkemat inimeste arvu kui üks. Kui meile parasjagu loengut ei peeta, oleme vaheldumisi kuulajad ja rääkijad. Mõnikord, kui keegi on mõnes teemas teistest oluliselt pädevam, võib tema sõnavõtt olla ka teistest kordades mahukam, kui see on vaikimisi paika pandud ühe seltskondliku vestluse toimimise põhikriteeriumi - üldsuse huvi poolt. Ometi tajub intelligentne inimene vaistlikult, millal võiks siiski, kasvõi küsimuste esitamiseks, anda sõna teistele. Ja millal võiks teema lõpetada. 

 Eks vast kõigile on oma ringkonna jutupaunikud ja mõni täielik pläralõug hästi teada. Vähem on aga teada see, et need, kes jutu mistahes teemalt üha enda isiku ja teda puudutavate teemade juurde räägib, tegelevad tegelikult vägivallaga. Ja seda ei peaks enda peal rakendada lubama. Samas on seda üsna keeruline kogu seltskonna ees öelda. Kusagil interneti avarustes oli lausa õpetus, kuidas niisugustel puhkudel käituda. Aga tõsi, kirjapanduna on sellised asjad ikkagi hulga lihtsamad, kui nende rakendamine päriselus. Mina sellega küll hästi hakkama ei saa, sestap olen piinelnud mõnegi kohtumise ajal päris korralikult. Eelmine postituski oli huumorivõtmes just seesuguse liigjutukuse kirjeldus. 

 Üsna peale kirjeldatud sündmust leidis aset veel üks muidu mõnus külaskäik, kuid sealgi, ükskõik mis teemal peoperemees või keegi teine sõna võttis, haaras üks jutukas daam jutuotsa, alustades iga kord sõnadega “aga minul…” või “aga meil…” Küll kiideti majarahva kunsti, aga tema koduseintel oli midagi hoopis põnevamat, küll tunnustati kellegi haridust, aga tema lähikondlaste koolid ja õpetajad olid palju silmapaistvamad. Kordagi ei tekkinud tal oma monoloogis küsimust, “mida teised arvavad”. Ega lõpuks ei arvagi midagi.

Sellised inimesed on muide tavaliselt ka energiavampiirid. Kujutage end ette istumas seltskonnas, kus üks seltskonna liige juba vähegi huvitavaks muutuva vestluse taas ja taas iseenda juurde keerab ja teistele üldse sõna ei anna. Kas pole nii, et viisaka inimesena üritad algul küll vaikselt teemat põneva koha peale tagasi tuua, kui see aga ei õnnestu, hakkad esmalt nihelema, järgnevalt ootad, et säärane ebaviisaka monoloogiga õhtu ometi lõppeks või et keegi ometi midagi teeks (aga teha pole lihtne!) ning viimaks jääd täiesti apaatseks. Sellistelt kohtumistelt koju jõudes (või seesuguseid külalisi ära saates) oled kui tühjakspigistatud käsn. Kui tavapäraselt on sõpruskondade või tutvusringkondade kokkusaamiste tore kaasprodukt rõõm, energiapuhang ja tõstetud tunne, siis varjatud vägivallaga suhtluses on selleks väsimus, tüdimus ja energiapuudus. 

Seetõttu kavatsen edaspidi veelgi paremini valida, millises seltskonnas ja kui kaua viibin. Kõiki sääraseid, tõsi, ilmselt ei õnnestu vältida, aga ka äraminek on ju tegelikult lahendus. Igaüks võiks ju ometi mõelda, ega ta oma mölapidamatusega seltskonda ära ei lämmata. Kuidas küll mõni seda ei taju?

Meele muutlikkusest ja muust

 

Lisanni kaunistatud kodukuusk.

Huvitav on see elu. Huvitav ja ilus. Ja inimese meel on oma muutlikkuses samuti kummaline. Vahel vajab ta teiste hulka kuulumist, jutuvada ja rõõmutsemist, vahel igatseb täit vaikust ja rahu, iseenesega olemist, sisekaemust, asjade üle järele mõtlemist. Talvise pööripäeva ja jõulu ajal võivad need igatsused ilmutada end nii korraga kui kordamööda. Vähemalt minul. 

Koosolemisel ja rõõmsal lärmakusel on oma võlu täiesti olemas - siis, kui tegemist on koosolemisega, millel on sügavam väärtus. Muidugi võib ka näiteks suurtel, head reklaami saanud jõulukontsertidel olla hea idee, huvipakkuv kava ja muid rõõmutoovaid elemente, ometi kipuvad need olema liiga anonüümsed, et piisavalt puudutada. Lähed janunedes, et saada tuge ja täidet, tagasi tuled sama janusena, lisaboonuseks väsimus ning üleküllastus rahvamassidest.

Sügavam väärtus on aga väiksemal seltskonnal. Näiteks oma laiemal pereringil, kuhu kuulub nii noori kui vanu, vaikseid ja temperamentseid, sügavamaid ning pealiskaudsemaid. Nende kõikidega saab jutustada oma lugu. Mälestustekett, mis seob meid ühte tänasel päeval, lookleb ühes paljude lähedastega lausa aastakümnete taha. Läinud aegade hämaruses tundub mõni ajaetapp üsna hägune või on mälust sootuks kustunud, aga seda armsam on need kadunud lülid koos olles taas säravaks jutustada. Rääkimata suurimast väärtusest - et on, kellega jutustada.

Isa elas sügisel läbi tõsise terviserikke. Infarkt ja Jumala heldus ning arstide osavus, et ta võis kliinilisest surmast ellu tagasi pöörduda, on andnud meie pere loole uue mõõtme. Teistsuguse tänulikkuse. Märkamise. Leplikkuse. Abivalmiduse. Alandlikkuse. 

Helis, mu südamlik andekas laps, oli meie koosolemise õhtuks ette valmistanud kaks rahulikku mõtlemist vajavat tegevust - soovipurkide täitmise ja küünlarituaali. Esimeses saime igale majapidamisele ehk laiemasse pereringi kuuluvale tuumperele kirjutada oma jõulusoovid. Ükskõik kellele, ükskõik mitu. Teises aga saime igaüks küünalt süüdates öelda, mille eest oleme sel aastal kõige tänulikumad, mida väärtustame kõige enam. See kõik oli väga puudutav. 

Minu armas mees, kuigi ta on meie perega liitunud kõige hiljem, olles alles kolmandad jõulud meiega, puudutas meid kõiki oma sõnumiga väga. Olgugi, et tal oli meelde tulnud mitu ääretult sügavat ja tähendusrikast isiklikku seika, mille eest olla läinud aastale ja Jumalale tänulik, ütles ta, et jõulujutluse ajal oli ta korraga mõistnud, et kõige olulisem on siiski see, et tema armas äi saab ka sel aastal koos meiega jõululauas istuda. Kõik muu ei kanna ligilähedastki tähendust. Nägin isa ja meie kõikide silmis pisaraid. 

Ja kui isa omakorda ütles, et ta on nii tänulik, et me kõik olemas oleme, meenus mulle, kuidas ta juba aastaid tagasi ütles, et “minu jaoks on kõige suurem kingitus see, kui kogu pere on koos”, ja mõtlesin, et seda kingitust on ju nii lihtne teha. Ja ometi ei ole me seda just liiga sageli osanud. Miks?

Mul on fantastilised lapsed. Targad ja tundlikud. Mul on imelised lapselapsed. Armsad ja andekad. Mul on parimad vanemad. Hoolitsevad ja südamlikud. Mul on armastav, üli-tähelepanelik abikaasa, keda ma väga armastan. Lotovõit. Mul on tõesti vedanud! 

Ja ometi… tundsin peale meie jõulupidu, et vajan üksiolemist. Vajan aega ja ruumi. Vajan vaikust ja omi mõtteid. Vajan pisukest taandumist - armastades neid kõiki ometi väga. Tahtsin tunda oma rõõmu, oma kurbust, tahtsin tunnetada oma keha ja oma vaimu, tahtsin sulgeda silmad ja kuulata oma hingamist, tahtsin vaadelda pilvede liikumist. Tahtsin uneleda. Lugeda. Kirjutada. 

Siin ma nüüd olen. Saaremaal. Meie Kuressaare kodus. Küünalde ja jõulutulede keskel.

Ta on teises toas. Ei tea, kas ta mu igatsust lõpuni mõistab. Kas ta tajub selle intensiivset olemust? Seda “mündi teist külge”. Minu varjatud poolt. Kas peabki?

Ta ei tea, et varsti hakkame tantsima - tango vajab veidike lihvimist. Ja aeglane fokstrott harjutamist. Ja elu läheb samasuguse hooga edasi. Aga veidi kirjutan veel. 

Temale, seal teises toas olijale mõeldes kirjutasin jõulusooviks “et õiglus pääseks võidule”. Kui inimene on nii eriliselt andekas, tark, tundlik, empaatiline, inimesi armastav, mõistev - aga kui talle on nii palju ülekohut tehtud, ja kui mina olen osalt selle ülekohtu põhjus ja osalt selle lähim pealtnägija, ja kuigi ta ise on küllap paljutki andestanud ja küllap ei soovigi endist tagasi ja astub oma teed positiivselt ja püstipäi edasi, tundsin, et pean kirja panema just selle soovi. Ükskõik mil viisil see siis täituma oma mõeldud. 

Ma ei tunne enam, et mul oleks mingit oma konfessiooni, kuigi minu jaoks armsad kirikud- Jaani, Rootsi ja Paldiski- kuuluvad ühte. Mul on paljude kirikuinimestega keerukas, kuigi näiliselt on kõik okei. Olen 30 aastat kogudusi teeninud, mänginud tohutul hulgal talitusi ja kontserte, keskmisest organistist kordades rohkem. Teen seda ka edasipidi. Aga tegelikult hoian eemale. See pole aus, et teda just minuga seoses nuheldi. Miks mitte enne, kui olukord oli ju varemgi tegelikult sama? Mille poolest see eelmine variant õigem oli?  

Jumalal on plaan, ütleb ta ja naerab. Tema ei pea vimma. Oskaks mina ka nii. 

Toomas Paul, vana tark mees, kui teda ükskord oktoobris külastasime ja kui ta kuulis, et Jaanil on ilmumas uus raamat, ütles, et temalgi ilmub peagi raamat. Ja siis tegi ta Jaanile ettepaneku esitleda neid kahte raamatut koos. “Ma ei osanud teid sel ajal kaitsta, kui teid kahte rünnati”, ütles ta, “las see esitlus olla märk, et mina olen sinu kõrval. Ehk näeb seda nii mõnigi ja teeb omad järeldused” Olime selle väljaütlemise peale hingepõhja ja pisarateni liigutatud. See oli ka Jaani selle aasta ilusate hetkede esikoht - peale tänulikkust isa ellujäämise eest. 

Minu tänulikkuse esikoht on tervis. Jumalale tänu.

Ema oli jõululauda kattes tohutult vaeva näinud. Kuigi tõime igaüks ka enese poolt lauale miskit kaasa, oli ta hiljem väga väsinud. Kaks kuud vahetpidamata isa põetamist ja muret, kas kõik ikka läheb hästi, on jätnud oma jälje. Järgmisel aastal teeme meie, nooremad, kõik ise. Meil on teda veel kauaks vaja. 

Jah, elu on huvitav. Ja inimese meel on oma muutlikkuses samuti kummaline. 

Kas teate, kui palju aega läheb meele vaigistamiseks? Vajasin tugitooli, kolme tassi teed, kootud tekki põlvedele, korraks unnevajumist, vaigistatud telefoni. Seinakell oma tugeva tiksumisega mind ei häiri. See on aeg, mis sedakaudu igavikku lendab. See aeg on kandnud mu vanavanaema, mu vanavanemaid, kannab mu vanemaid ja kannab ka mind. Las tiksub. 

Las isegi pimm-pommitab vahel. 

Mõningased muudatused

Mulle ei meeldi enam see seltskond. Õigupoolest enamus inimesi sellest seltskonnast meeldivad mulle, aga see üks, see, kellele meeldis siis ja ilmselgelt meeldib praeguseni mängida mingit õiglaste valikute kandjat, jah see, kes mulle järjekindlalt kohta kätte näitas ja jälle tuli näitama- vaat sellega ei saa ma hästi hakkama. 

Mõni inimene on otsekui igavene kannataja. Ta tundub kannatavat ka nende asjade ja olukordade käes, mis tema ellu õieti ei puutugi. Antud olukorras näiteks ei puutu absoluutselt! Nagu arvata võite, ei naera seesugune kannataja mitte kunagi südamest tulevat naeru, küll aga kõhistab vahel, kui vastane seda väärt tundub olevat, õelat kahjurõõmu. Aga põhiliselt ta ikkagi kannatab. 

Nii kannatab kõnealune inimlaps ilmselt minu elu valikute käes ning ei suuda neist kuidagi üle saada või mööda vaadata. Miks? Ma ei tea! Vähe sellest, ta tahab, et ma ka ühises seltskonnas olles mõistaksin, et tema on aus ja midagi teesklema küll ei hakka. Samas leiab ta enesel ilmselgelt esmaõiguse olevat oma ärevuse ja manipulatsioonidega selles seltskonnas viibida ning alateadlikult nõuda ka ülejäänutelt poole valimist. Mida need muidugi ei tee. Kui ma talle ütleksin, et tänu neile valikutele, mis ta nii tigedaks teevad, on saabunud mu elu kõige õnnelikum aeg, hakkaks ta ilmselt ulguma. 

Mõistan, et osadel inimestel võtabki teiste elumuutustega kohanemine aega ning seda aega tuleb neile anda. Aga heatahtlik mitte-hakkamasaamine ja kuri ärapööramine on kaks iseasja. Eriti kohutav on, kui viimane toimub pühade väärtuste egiidi all. 

Ole üle, ütlete ehk nüüd. Aga teate, see polegi nii kerge! Kui seltskonnas, kus varem oli alati nalja ja pöörast naeru, vabadust ja mõnusalt chilli olemist, istub üks kiusupunnist mutt (vabandust, just see sõna mulle toda õhtut meenutades kangastubki), kes iga su lause peale silmi pööritab või iga su (niisama elu-olust) küsimuse peale vastuseks mingid imelikud lausejupid välja punnitab, sellised, et tuimemgi turakas neist kaudse p…ssesaatmise välja loeb, noh, siis on see tõrvatilk seal meepotis ikkagi liiga suur, kas pole!

Ma ei peagi kõikidele meeldima. Aga seltskondades, kus ma iganes viibin, tahaksin end, mida vanemaks saan, seda paremini tunda. Mu keerukal ajal soovitas üks hea inimene kõik need, kes mind madaldavad või pidurdavad, oma elust kustutada. See tundus olevat lihtne, aga ma ei osanud mõelda, mida teha sõpruskondadega, kus olen harjunud käima, aga kus võib olla ka manipulaator, selles kontekstis siis nimetatud “vaga karistaja õde”. Loobuda?

Õige vastuse ütlesin tegelikult juba esimeses lauses välja. Mulle ei meeldi enam see seltskond sellesama ühe inimese pärast, kellele ma ise suudaksin küll andestada, kuna oleme ju kunagi vaat et sõbrad olnud. Aga et tema arvab end endiselt olevat minu elu hindaja ja et ta on mind otsustanud veel pikalt “karistada”, väldin edaspidi analoogseid kokkusaamisi. Muidu arvavad teised sõbrad, et kõik on okei. 

Muidugi ei tahaks ma ka seda, et teised peaksid valima - kas mina või tema. Nagu üks Jaani püstihull sugulane (õnneks mitte liiga lähedane), kellega nad kunagi tihedalt suhtlesid. Too teeb ikka päris korralikku tsirkust, olen aeg-ajalt kuulnud ja imestanud. Vaesed vanemad sugulased on kohe hädas, kõik ei oska ju piire ka seada…

Aga antud grupile ja ka tollele õnnetule etendajale olen andnud piisavalt aega. Olin päris pikalt eemal ja lasin asjadel rahubneda, et ehk läheb ka tema ärritus üle. Tuhkagi! Kurb, sest niisuguses konditsioonis ei saa ta ju ise mitte kunagi päriselt õnnelik olla. Aga mis siis ikka. 

Vahvad ja toredad inimesed on õnneks me eludes siiski valdavas enamuses! Keskendugem parem neile!

Kurbusest (või kurjusest)

 Kui ma eile peale kontserti rongile jõudsin, oli mu süda kurbust täis. 

Ei, asi polnud kontserdis, see oli väga hea. Aga teel Balti jaama nägin südantlõhestavat intsidenti. Raekoja platsi lähistel oli üks ema oma väikese pojaga. Laps oli nii kolme-nelja aastane. Hetkel, kui nad minu tähelepanu köitsid, jäi see ema seisma ja röögatas lapsele üle tänava “Tead mis, mine õige p..sse!” Jah, sellele samale väikesele lapsele! Ma lausa kangestusin. 

Aga sellega asi ei piirdunud. Kuulsin, et laps küsis temalt tasa “Miks sa niimoodi kurjustad?” Seesama väike poiss, minu Ottost ja Rubenist pisem… Ja vastus ei andnud kaua oodata “Mul on sinust s…aauguni!” 

Sel hetkel olin neist juba möödunud, aga selline vastus pani mind ümber keerama. Ta nägi, et ma nägin. Meie pilgud kohtusid hetkeks. 

Jooksin edasi, sest see oli aja peale jooks. Rongi väljumiseni olid vaid loetud minutid. Aga joostes tahtsin ma lihtsalt nutta. Kogu mu keha ütles, et mine tagasi. Mu keha tahtis seda väikest poissi kallistada ja öelda, et ta on nii armas, tähtis ja oodatud. Ma tahtnuks ta sealt varaöisest linnast, kus pidutsejad juba tasahilju kampadesse kogunesid, hubasesse koju pehmesse voodisse viia, talle unejuttu lugeda ja seni ta voodiveerel istuda, kuni ta uinub. Linnas oli sel kellaajal väga pime ja külm. Reedeõhtune linn pole väikese lapse koht.

Sellised pildid ei jõua tavaliselt pealtvaatajate ette. Aga õõvastav on tõdeda, et selline võib olla paljude väikeste laste igapäev. Pelgalt mõte sellele on südantlõhestav! Kas neid saaks kuidagi päästa?

Rääkisin sellest intsidendist kohe ka Jaanile. Ütlesin, et kahetsen, et jõuliselt ei sekkunud. Jaan aga ütles vastu, et mida oleksin teinud. Sõnasõtta astunud? Siis oleks see poiss ehk pärast veelgi hullemini saanud. Järele kõndinud? Kuhu… Politsei kutsunud? Ei, teda poleks kaasa viidud, sest purjus ta polnud. Lastekaitse? Kas nad tuleksid nii kiiresti ja mida teeksid olukorras, kus on sõna sõna vastu…

Pealegi, see väike poiss poleks ju tahtnud võõrastega minna. Ta tahtis vaid, et ta ema ei kurjustaks. Ta ei osanud mõelda, et seesuguste sõnade kasutamine on täiesti lubamatu. Et see on räige vägivald. Mida ta muud saanukski teha, kui ema tasakesi rahustada, püüda veel parem ja nähtamatum poiss olla, sest muidu oleks ehk järgmine lause tulnud kätega? Imeline laps. 

Kuidas osad emad-isad ometi ei märka, milline varandus on väike armas terve laps! Kus läks nendega valesti? Mida saaks ühiskond teisiti teha? Mina?

Mulle meenus just praegu, et on olemas Lasteabi telefon. Kunagi meenutasid seda paljud reklaamid tänavatel. Ka kogu meie perel oli see number peas - 116 111. Äkki oleksid nemad aidanud? 

Aga mina jooksin rongile…

Taaskord paarisuhte teemal

 1Ms 2:18 Ja Issand Jumal ütles: "Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on."

Mõtlesin täna selle kirjakoha peale. Paariterapeudina. Olen viimasel ajal päris palju sattunud lugema erinevaid abielukäsitlusi, enamikku taas kristlikus võtmes ja see kõik on olnud väga põnev. Ometi olen neis kõigis täheldanud ühe nüansi puudumist. Neis kirjatükkides eeldatakse nimelt, et kõik inimesed on ühe mütsiga löödud. Eraldi arutlust ei ole ei elukogemusteta noorte, hariduslikult või majanduslikult ebavõrdsete paaride ega ka erineva taustsüsteemiga inimeste suhete toimimise kohta. Rääkimata sõltuvusainete või vägivallaga suhetest. Neid aspekte isegi mitte ei mainita. Räägitakse mingist “normaalsest” või “tavapärasest” abielust. Jahutakse pikalt teemal, et “abielus tuleks teha nii ja naa”. Millises?

Mis kõige hullem, sellega vaikitakse täiesti maha ülioluline detail, mille see lühike Jumala poolt öeldud lause ilusti esile toob: “ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on.”

Olen üha enam hakanud mõtlema, kui palju inimesed üldse juurdlevad selle üle, kas nad on valinud enesele kohase kaaslase. Kes on mõelnud ja kelle vastus on jah, selle jaoks on need arutelud, mida ma viimasel ajal raamatutest lugenud olen, igati huvitavad ja õigustatud. 

Aga kui inimesed lihtsalt ei olegi teineteise jaoks kohased? Tuleb meelde üks padu-loomeinimesest mees, kes näitas küll oma tõelist olemust algusest peale, aga keda ta naine ikkagi ontlikuks pereisaks püüdis “kasvatada”. Muidugi lõppes asi raginal lahkuminekuga. Too mees olnuks kohane vaid sama boheemlaslikule naisele. Või teine näide: haritud naine, kes sidus end vaimse alaarenguga mehega. Kui too “tembutama” hakkas, oli ju selge, et seda asja ei andnud “parandada”. Tulemuseks taas katastroof. 

Aga sellest ei ole justnagu sünnis rääkida. Tuleb näidata, et pingutatakse, ka siis, kui asjal pole mingit mõtet. “Elage eraldi, aga ärge lahutage,” nagu üks “paduvaga” vaimulik kusagil soovitas. Kamoon!

Ärgu nüüd arvatagu, et neid, kes pole teineteisele kohased, on valdav enamus. Sugugi mitte, enamus paarisuhetest on teineteisele igati kohaste inimeste vahel, kel vahel pole lihtsalt enam tahet teineteisega jätkata. Aga see on hoopis teine teema. 

Minu arvates tuleks alati alustada ülalmainitud küsimusest  - kas inimesed on teineteisele kohased? Olen üha enam kindel selles, et kui ei ole, ei aita ükski ussi- ega püssirohi, nad lihtsalt ei saa teineteisega hakkama. Ega hakkagi saama. Aga äkki kellegi teisega saaksid?

 Tõsi, on neid, kes alistuvad. Aga õnneks on ja jääb olema ka neid, kes (lõpuks) loobuvad ja lahutavad. Inimestena januneme ikka elusama elu poole. Kui vagad ja pühad arvavad, et seda ei tohiks teha, siis mõelgu järele, miks on kirikus üha enam seda “halli ala”, kus lihtsalt enam ei abiellutagi. Elatakse vaikselt koos ja kui vaja, minnakse vaikselt lahku. Püha silmakirjalikkus, kas pole!

Küsin mõnelt paarilt üsna otse, miks nad üldse koos on. Teinekord tuleb seda küsida lausa mitu korda ja mitmel viisil, enne kui nad selle peale mõtlema hakkavad. (NB! Terapeudid ei jaga kunagi soovitusi, aga sellele miks-küsimusele mõtlemine on hea edasiminek.) 

Mõnikord ongi valitud täiesti ebasobiv kaalsane ja seda on juba mõne küsimuse kauguselt paista. On rida põhjusi, miks me selles teemas silmaklappe kipume kandma. Aga kas arvate tõesti, et ka kõik mitte kohased partnerid on Jumala poolt saadetud?

Siit edasi küsiksin, kas tõesti arvatakse, et kõik inimesed suudavad esimesel korral ja pooljuhuslikult (nii me ju tihtilugu noorena tutvume) leida enesele kohane kaaslane, kellega elu lõpuni koos olla? Et selles teemas mingit eksimisvõimalust ei olegi? Ei mingit võimalust, et oled ehk verinoorena valinud vale suhte või on su abielust kujunenud ajapikku kooslus, millest oleks elutervem eemalduda? Kas tõesti saab ka tänapäeval mõelda nii, et kui kord lubaduse andsid, siis täida, nui neljaks! Aga kui ma varem ei osanud?  Huvitav, kelle ees me seda näitemängu siis etendame? Silmakirjalikult «pühade» kirikuisade ees, kes lubavad lahutajad põrgusse saata? Või “vagade” vanatädikeste ees, kelle jaoks on arhailised reeglid otsekui rauda raiutud? Tuldagu ometi tänapäeva maailma!

Jumal lubab meil kohtuda igasuguste inimestega. Nii võime me armuda ka neisse, kes meile absoluutselt ei sobi. Omal vastutusel. Muidugi peaksime tegelikult valima enesele kohase. Ainult et - kas inimeselt, ühes kõikide tema isikuomaduste ja taustainfoga, saab kindlalt eeldada sellega hakkamasaamist?

 Muidugi on paare, kes ongi algusest lõpuni koos, olles teineteisele igati kohased. See on suur väärtus ja vedamine. Osalt võib muidugi õnnestumise taga olla ka teadlik valik, suurelt jaolt mängib aga rolli pime juhus. Seda eriti nooremate hulgas, kel veel elukogemust ja analüüsivõimet napib. 

Ja kui mõistus ütleb,  et “partii” on hea, aga tunded sellele ei järgne, mida siis teha? Ilmselt teavad kõik, et kõikidesse inimestesse pole me võimelisedki armuma. 

Minagi olen valinud enesele mitte-kohaseid partnereid. Olen neisse ka armunud. Olin emotsionaalses plaanis üsna hilise arenguga, mistõttu jõudsin ka sellise toreda omaduse nagu eneseväärtustamiseni suhteliselt hilja. Arvasin naiivselt, et minu armastus saab teist inimest muuta, tuleb vaid kannatlik olla. Võimaldasin end kohelda äärmuslikult halvasti. Arvate, et Jumal tahtis, et ma oleksin seda tegema jäänudki? 

 Olin armudes väga noor ja minu teele ei sattunud kahjuks meest, kes oleks mind lubanud oma turvalise kaitse all “küpseda”. Praegu tundub naljakas, aga eks minagi soovinuks nende ülinappide vahenditega, mida toonases koosluses sobivuseks võis nimetada, (kõige selle sobimatu kõrval, millele läbi sõrmede vaatasin,) saavutada elukestev suhe. Õnneks seda ei juhtunud! Aga ometi ei osanud ma koheselt niipidi mõelda, et tegu polnud mulle kohase kaaslasega. Sellega, kelle Jumal saatis. 

Jah, olin elukogemuseta ja naiivne. Aga kas peaksin siinkohal arvama, et Jumalal oleks olnud hirmsasti vaja minu piinasid vales suhtes, ainult seetõttu, et olin kunagi pisut läbimõtlematult andnud lubaduse, mis polnud eriti mõistlik? Pigem arvan, et säärased lubadused on olulised kellelegi, kes ei ole suhetes eriti tugev, küll aga demagoogias. Kes arvab, et kõik on ühe mütsiga löödud. Äkki oleks aeg sellised loosungid seinalt korjata ja hakata väärtustama seda, mis on tõeline? Ka ebaõnnestumised kuuluvad tõe otsimise ja leidmise juurde…

Ühe laulatuse koraali kohta, mis algab “Nüüd Issand oled sidunud kaks kätt, kaks südant ühte”, ütles üks vana tark vaimulik, et tema pole küll kindel, et Jumal isegi altari ees kõikide käsi ja südameid seob. Osad sidumised on küllap inimlikud eksitused, mis teha. 

Minu arvates on aeg igati küps kirikliku lahutuse seadustatud sisseviimiseks. Kui kaua me ikka keskaja kombel seda teemat käsitleme! Olen kahe käega abielu ja truuduse poolt - aga ikka sellega, kes kohane.

Unenägu

Turvaline ja kallis öine koduküla rand

Nägin unes, et kõndisime Jaaniga üht muuli mööda mere poole. Korraga - vesi oli vist järsult tõusnud - kadus maapind me jalge alt ning olime vees. Ka muul oli läinud ning igal pool laius ühesugune meri. Valisin kiiruga suuna, kuhu poole oli minu arvates õige kahlata, et maale pääseda, Jaan aga haaras järsult mu käest ja ütles peaaegu kurjalt, et kuhu sa lähed, see on vale suund! Seejärel lõi üks võimas laine üle me pea, mispeale võpatades ärkasin.

Oli Jaani sünnipäeva hommik, pidime ta lastega peatselt üles laulma ning mul ei olnud aega pikalt juurelda, mida see kummaline unenägu võis õigupoolest tähendada. Küll aga viibisin veel pikalt selle lummuses. 

Päeva jooksul mõtestasin aga asja lahti. Olen olnud kiire otsustaja ja kiire tegutseja, kohati rapsija ja tihti ka rööprähkleja. Kuigi praegu on asjad tublisti paranenud, väljendas see järsk, ent turvaline käetõmme hoolt ja muret - pea hoogu, kuhu sa ometi tormad! 

Kuna Jaanist õhkus rahu ja kindlust, andsin juhtimise heameelega temale üle, hetkegi juurdlemata, kas olime mõlemad hädas või teadis tema tõepoolest väljapääsu. 

Teine mõte arenes välja esimesest - see kindlustunne, mis mind sel käerabamise hetkel valdas, sarnanes suuresti olukorra andmisele Jumala kätesse. Kuigi tee, kuhu Ta juhatab, ei pruugi vahel olla täiesti selge, on hea, et saan Teda ja Ta juhtimist pimesi usaldada ning isegi siis, kui kallas pole korraga paista, on Tema käes kindel väljapääs. 

Midagi paanikataolist tundsin ses unenäos niisiis ainult sel hetkel, mil kiirustades suunataju kaotasin. Ega see igas suunas laiuv veteväli ju meeldiv pole, isegi kui meri põlvini ja pruunikad merirohud lainetega kaasa loksumas. Mingil suunal läheb kindlasti sügavaks! Õnneks polnud aga vesi külm ja unenäo kestvus pikk. 

Ärgates oli hea -  kuival maal, oma voodis, sooja teki all, armastava inimese kõrval. 

Mul on suur kiusatus kirjutada pikemalt ka eilsest päevast, aga vaatame, kuidas inspiratsiooni ja ajaga on! 

Raiheina lugu

 Mõni nädal tagasi jutlustas Jaan raiheina loo järgi. Teate küll, see on see lugu, kus peremees külvas põllule nisu ja saatan külvas sinna raiheina vahele ja sulased küsisid, kas nad katkuvad raiheina välja, aga peremees vastas, et ei, mitte mingil juhul, sest raihein on nisuga niivõrd sarnane, et seda polegi võimalik enne vilja valmimist eristada. Kui hakata teda välja katkuma, tallutakse nisu ära või kahjustatakse raiheinaga läbipõimunud nisu juuri nii, et see rikub kogu saagi. 

Seda teksti tänapäeva maailma tuues võib öelda, et meie, inimesed, külvame oma elus nii nisu kui raiheina. Tihtilugu ei suuda meiegi üht teisest eristada. Ometi ei peaks me teineteise “põldudel raiheina katkuma”, see tähendab, teineteise üle kohut mõistma, sest sellega võime tühistada ka temas peituva hea. Nii nagu raihena saab nisust eristada alles viljapeade valmides, nii oldagu ka teineteisele armulised ja jäetagu kohtumõistmine Jumala hooleks. Umbes nii kõlas see lugu väga kokkuvõtvalt.

Millegipärast meenus mulle selle loo peale üks oma elus asetleidnud lugu, kus nähtus väga võimsalt, mismoodi armulikkus saab olla hoopis edasiviivam jõud kui karistamine. 

See juhtus umbes kümme aastat tagasi. Olin siis äsja ostnud Muhu maja ja tahtsin seal sageli kõpitsemas käia. Lapsed olid siis koolieelikud või esimese klassi põnnid ja käisid minuga kaasas. 

Oli sügis, oli vihmane ja pime. Sõitsime taaskord Muhu poole. Kihutasin, et jõuda praamile. Sõitsn kohe väga kiiresti. Ma siia ei hakka mitte kirjutamagi, kui kiiresti. Möödusin eessõitvatest autodest nagu postidest. Mul tuli puuduolevad minutid tasa teha ja igal juhul praami peale jõuda. 

Minu taga sõitis üks teine auto. Ka see kihutas. Nagu mina. Ikka viuh ja viuh teistest autodest mööda. Ühtäkki pani ta aga vilkurid tööle. Otse minu taga. Sinised ja punased. Politsei. 

Jäin seisma. Sel hetkel oli minu praamist mahajäämine otsustatud, sest seismajäämist mu graafik ei võimaldanud. Kõige hullem oli aga muidugi fakt, et olin sõitnud politsei nina all üleheli kiirusel ja ma ei teadnud, mis nüüd saab. 

Mind paluti autost väljuda. Jäime politseinikuga vestluseks seisma minu auto esiosa juurde. 

“Te kihutasite,” ütles ta.

“Tõsi, vabandust,” vastasin mina. 

“Sõitsime teil pikalt kannul. Teil polnud selle aja jooksul mitte ühtegi põhjendatud möödasõitu.”

“Mul on väga kahju…”

“Kuhu te kiirustasite?” 

“Praami peale.”

“Ja mis oleks saanud, kui te sellest maha oleksite jäänud?”

“Oleksin läinud järgmisega.” Lihtne, kas pole! Mind valdas piinlikkus.

Aga politseinik ei jätnud. 

“Kas teie näete oma autos sama mis mina?”  küsis ta nüüd. Kohmetusin. Huvitav, mis ta seal näeb? 

“Eee…”

“Mina näen seal istumas vähemalt ühte last.”

Ahjaa, muidugi… neid on muide kolm, ütlesin mõttes vastu. Aga mu mõttel polnud väge, sest ta jätkas:

“Kui teie lapsed näevad igapäevaselt sellist sõidustiili, matkivad nad seda ka ise, kui kunagi juhiload saavad. Ainult, et teil on aastatepikkune kogemus, neil aga… Mõelge oma lapsi sõitmas samamoodi.”

Mu ees seisis korraga Võimas Inimene. Ta jätkas: “Ma ei tee teile trahvi. Usun, et te mõtlete mu sõnade peale. Ärge õpetage oma lapsi nii sõitma! Algaja ei sõida sellisel viisil mujale kui kraavi. Ja sellist karistust te neile küllap ei soovi.”

See on mu elu üks mõjusamaid karistusi. Jääda karistuseta, aga soovides muutuda läbi endale osaks saanud armastuse ja halastuse paremaks. 

Ma ei ole enam kunagi niiviisi kihutanud. Kui hakkame praamile sõitma, vaatan alles peale Ristit, millisele väljumisele võiksime jõuda. Muidugi oleks mind ära ehmatanud ka jõhker rahatrahv, mida ma oma teo eest väärinuks, kuid selline lähenemine jõudis koheselt südamesse ning tekitas püsiva muutuse. 

Muidugi mõistan ka seda, et säärane karistusviis on mõjus vaid ühekordsena, aga küllap on elus ka teisi valesid valikuid, mille puhul saaks vastata millegi säärasega, nagu too politseinik. Tema teguviis külvas puhast nisu nii tema kui minu ellu. 

Varakevadisi mõtteid

 Pole ammu kirjutanud. Mulle tegelikult meeldis presidendi poolt aastapäeva kõnes väljaöeldu, et me peaksime rohkem lugema ja vähem kirjutama, rohkem kuulama ja vähem rääkima. Vihje oli sellele, et kuna praegusel ajal ilmub vaat et raamat päevas ja tihtilugu on väljaantu kvaliteet alla igasugu arvestust, on sõklatest terade eristamine muutunud väga keerukas. Minagi olen läinud reklaami ohvriks ja soetanud endale üllitisi, mille osas hiljem mõtlen, kas on üldse kedagi, kes midagi säärast vajaks. Või mõtlen lihtsalt, et “appi”. 

Armastan tohutult sõnaseadmisoskust. Võib öelda, et ma lausa vajan sellekohaseid wow-elamusi. Olen valmis püsti seistes aplodeerima sellele, kes seda kunsti täiuslikult ja isikupäraselt valdab. Juurdlen väga tihti, mis on see “miski”, mis mõnes teoses heliseb, aga teises ei pääse absoluutselt mõjule. Ma ei tea, kas tajun üldsusega ühtmoodi, aga kui tajun, miks olen mitmete teoste ootuste osas alt läinud? Miks vahel kiidetakse, vabandage väga, puhast jama?

Jaanil oli hiljuti kirjavahetus ühe leinajaga. Peale lähedase matust saatis too naine talle tänutäheks oma luuletuse. Tajusin, et selles naises on küll esindatud “see miski”. Kuna aga tegu on üldsusele tundmatu nimega, ei pääse ta ilmselt kunagi püünele. 

Samas paneb mõni tuntud nimi nii ostma kui ka kahjuks ostetut valjult kiitma või lausa kahe käega soovitama (viimane võib muidugi olla ka kirjastuste reklaamitrikk). Ja jälle tunnen, et mind on alt veetud…

Aga mis ma ikka kurdan, eks mul tuleb edaspidi veelgi rohkem eeltööd teha, enne kui enesele midagi soetama hakkan.

Samamoodi on rääkimisega. Või pigem hõikamistega. Näiteks sotsiaalmeedias. Üha rohkemad võtavad endale voli tuua kuuldavale mingeid lõpuni mõtlemata lausekatkeid, püüdes sellega paika panna maailmakorda või lõpetada lausa sõdasid. Suur unistus siin väikeses Eestis, kas pole? Ainult et sellistel väljaütlemistel, millest ei selgu hüüatuse eesmärk ja millest puudub faktidele tuginev analüüs, pole ju mingit pointi. Vastupidi, ta kipub hõikaja tobedasse valgusesse asetama. Mina tahaksin küll inimestesse pigem hästi, see tähendab säärastele haugatustele eelnevalt suhtuda. Miks nad ometi peavad…

Eriti hulluks läks sääraste läbimõtlematute loosungitega vehkimine viimasel nädalal sotsiaalmeedias, mistõttu mina valisisn alates tuhkapäevast Fb paastu. Ja Delfi paastu. Üleüldise meedia ja sotsiaalmeedia paastu. See kestab nüüd kolmandat päeva päeva ja teate, juba täitsa hea on olla! Kõik see sisemine ärevus, mida sellised viha õhutamised ja niisama tatipritsimine tekitab, madaldab meid inimestena. Nii ütlejaid kui öeldu tarbijaid. Tunnen, et mus toimub puhastumine.

Aga see pole veel kõik. Mitte ainult ühiskonnas, vaid ka perede siseselt on tajuda uut tendentsi - mingit pimedat viha, mis lööb eriliselt välja lahutusprotsesside järgselt. Muide, Eesti Vabariigis ei pea mitte keegi olema kellegagi sunniviisiliselt koos, aga see justkui unustatakse pidevalt ära. Kui kooselu mistahes põhjusel laguneb, haaratakse relvaks … omaenda lapsed! Juba pool aastat avalikkuse kirgi köitnud protsess ühe väikese tüdruku hooldusõiguse üle on vaid jäämäe tipp. Sääraseid ja veel jõhkramaid teineteisele kättemaksmise lugusid kerkib esile veel ja veel. 

Alles täna hommikul lugesin ühte õõvastavat kirja, milles kirjeldati, kuidas ühe õnnetu pimeda viha küüsis ema advokaat lubas seisma panna lahkuläinud isa kontserdi, kui too ei anna koheselt oma väikest tütart üle - kusjuures ema ise on teadmata ajaks sõitnud hoopis Indiasse! Laps tuli ära anda ema poolt dikteeritud isikutele, kuna see on “tema aeg”. Oma isa juurest, väga turvalisest keskkonnast. Isa ei teadnud, et midagi säärast saab korda saata ainult kohtumäärusega ja väga arvestades lapse huvidega. Ta lubaski lapse ära viia, nii et kõik kaisuloomad jäid maha ja kallistused tegemata. See on taas juhtum, kus väike inimene rebitakse mingi kummalise “oma õiguse” taha peitudes tükkideks nagu hingetu nukk. Vaene laps, kindel tulevane traumapatsient… 

Aga mina siis püüan rohkem lugeda ja vähem kirjutada. Katsun rohkem kuulata ja vähem rääkida. Katsun rohkem olla oma kallitega, pühendada neile oma aega ja armastust. Katsun suhelda sõpradega. Liikuda palju looduses ja vabas õhus. Ja juhul, kui ma muudmoodi ei saa, katsun ikka luua ka - kirjutada muusikat, luuletada, sättida korda juba valmiskirjutatud raamatu. Oeh… jah, ka mina. 

Peaasi on mitte tunda ängi ja viha. Maailmas on nii palju ilusat ja imestamisväärset. 

Traumatöö koolitus

 

Käisin nädalavahetusel Tartus traumateraapia koolitusel. Sel korral käsitleti ka põlvkondadeülest traumat, seda, miks see võib tekkida, kuidas seda ära tunda ning loomulikult, kuidas sellest terveneda. Väga suur osa sellest koolitusest põhines kehatööl. Tihtilugu on just keha ja sellega seotud tundmused kunagi aset leidnud trauma talletajad. Kõige lihtsamaks näiteks on sõnad, mis justkui ei tule suust välja, kui traumaatilisest teemast rääkida. Kangestumine, paanikatunne, pisarad, kõri pitsitamine, kiirendatud hingamine, mingist tegevusest paaniline hoidumine - need on vaid mõningad näited, mis võivad ilmneda traumajärgse stressihäire puhul. Aga mitte ainult. 

Trauma teemat võib hakata kahtlustama siis, kui teraapia edenemisel ilmneb arusaamatu tõrge. Miski oleks otsekui varjul, kuigi kõik inimese elu ja olemist puudutavad valdkonnad tunduvad olevat käsitletud.  Tõepoolest, inimesed on ääretult nutikad, leiutamaks erinevaid toimetulekumehhanisme, mis aitavad neil kunagi saadud (või esivanemate poolt edasi antud) traumaga päevast-päeva toime tulla. Koos spetsialistiga läbitöötatud trauma on aga justkui haav, mis saab enne ilusat kinnikasvamist puhastatud ja hoolitsetud. Vaevumärgatava armikesega pole ju mingi kunst edasi elada! Seetõttu on traumaga töötamine lausa hädavajalik oskus.

Meie, terapeudid, käsitlesime põlvkondadeülese trauma teemat läbi oma esivanemate lugude. Eestlastena leiame neis lugudes hõlpsasti traumakohad üles. Pole vist ainsatki pereliini, keda poleks otseselt või kaudselt puudutatud teine maailmasõda ja selle koledused - küüditamised, põgenemised, sundmobiliseerimised, kodude kaotamised, lahingutes haavata- või surmasaamised. Igal perel on sellest ajast oma mälestus, mõnel vähem, mõnel rohkem traumeeriv. Suuresti oleneb see ju ka inimeste isikuomadustest, kuidas kaotuste ja leinaga toime tullakse.

Igatahes võtsime luubi alla oma lood. Mina oma vanaisa oma.

Mu vanaisa oli soomepoiss ja võitles teiste eestlasega Soome poolel Talvesõjas. Kui Soome riik eestlased välja andis, sattus vanaisa sakslaste kätte sõjavangi ning viidi Pärnu vangilaagrisse. Sealt õnnestus tal imekombel põgeneda ning rännata läbi Eesti kodukandi, Lääne-Virumaa metsadesse, kuhu jäi koos teiste poistega redutama. Temast sai metsavend. 

Ei tea, kas juhuse tahtel või Jumala juhtimisel on ka minu vanaema kodutalu - paik, kus praegu asub mu vanemate suvekodu - põlislaantega palistatud ja mu vanaema perest sai metsavendade salajane abistaja. Õige pea tärkas mu vanaisa ja vanaema vahel armastus. Koosolemise aega said noored näpistada vaid öötundidest, päevavalgus oli selleks liiga ohtlik. Oleme ikka rääkinud, et vanaisa käis vanaema juures ehal - nagu vanal ajal ikka kombeks oli.

Ühel koidikul naases vanaisa jälle vanaema juurest metsa ning leidis kõik oma kaaslased mahalastuna. Venelased olid nad tabanud. Nende kehad olid olnud veel soojad, seega oli too hirmus veretöö leidnud aset vahetult enne vanaisa tagasijõudmist. 

Sellest hirmsast vapustusest polnud aga veel küll. Summutatud häälil levisid jutud vanaisast kui ellujäänust edasi ja ühel päeval (või ööl), kui vanaisa taas vanaema külastas, müdistasid venelased äkitselt ukse taga. Teha polnud midagi. Vanaisa hüppas küll köögipõrandal asunud keldriluugist sisse, aga teadis isegi, et on nüüd kadunud mees. 

Venelastega oli kaasas üks selle küla mees. Nuhk, äraandja, nagu võite arvata. Otsinud toad läbi, küsis ta, kas keegi on all keldris. Teised vastasid, et pole seal kedagi. Ja siis ronis too mees alla. Muidugi nägi ta vanaisa kohe. Nad vaatasid teineteisele otse silma. Omaküla mees asetas oma relva vanaisa oimukohale. Siis aga pöördus ta ootamatult ümber, ronis üles ja teatas valjul häälel, et all pole kedagi. 

Ma ei tea, kas ka sellisel inimesel tärkas korraga südametunnistus, samuti ei aima ma ligilähedaltki, mis tunne oli vanaisal püssitoru ees seista. Aga ta pääses. Tõsi, koledustest räsitud närve hakkas ta ravima alkoholi abil ning ka neid lugusid suutis ta jutustada vaid siis, kui oli vintis, aga ma mõistan teda. 

Koolitusel tolle looga töötades avastasin korraga ka seda, et mina, kes ma arvasin end olevat täielikult foobiavaba, kannan üht päris korralikku hirmu - relvad. Kardan relvasid lausa paaniliselt. Ma ei taha nendega mingit tegemist teha! Kuna mul pole selleks ka erilist vajadust olnud, on see hirm mitteaktiivsena kusagil kuklapoolel. Aga näe, on!

Paradoksaalsel kombel on mu tütred, kodutütrekesed, väga head püssilaskjad ja käivad kolmapäeviti Männiku lasketiirus end veelgi paremaks treenimas. Neil pole mingit põlvkondade ülest traumat. Äkki seetõttu mitte, et mu eks-ämm on laskmise Eesti meister ja võibolla on see pool tugevam :)

Aga see pole veel kõik. Öösel peale esimest koolituspäeva ei saanud ma kuidagi uinuda. Ja korraga tabas mind paanikahoog. Õnneks jagas minuga tuba mu armas terapeudist sõbranna ja kolleeg ning üheskoos saime asjale jälile. Minul kerkis nimelt üles hoopis üks teine, hiljutine trauma, millega ma pole samuti eriti tegelenud, sest "saan ju kõigega suurepäraselt hakkama".

On asju, mida teab kogu üldsus ja on asju, mida teavad vaid vähesed. Seda, et mu mehega lausa ebainimlikult käituti, kuigi ta oma karjääri jooksul tegi tegusid, millest enamus ei oskaks isegi unistada - ja kuidas teda karistati pelgalt minu armastamise pärast, teavad vast paljud. Ja kui ebaõiglane on see, et mõned ei suvatse seal, kus oleks ilus ja vajalik, enam isegi ta nime mainida, on vast ka tähele pandud. Aga just sellise vastiku käitumise pärast, mida ma ei hakka mitte ealeski mõistma, ei paota ma oma suud isiklikumate teemade osas. Mainin vaid seda, et Jumala poolt eriliste annetega õnnistatud inimesed saavad igal pool hakkama. Said toona ka Siberis, kui elu anti.

Minu usaldus inimeste vastu on tublisti vähenenud. Nad võivad ka rahuajal armutult hävitada. Niisiis on, millega tegeleda. 

Kaks lugu. Lugu number kaks.

 “Teil on joove. Palun andke oma autovõtmed ja tulge minuga politseiautosse kaasa.”

Tohoh! See peab küll mingi eksitus olema! Kirikuõpetaja surus kaabu pähe ja väljus autost. Jumalateenistus oli kümmekond minutit tagasi lõppenud, nüüd tuli kiiresti pealinna tagasi saada ja tütre sünnipäevale jõuda, asi tuli niisiis kiiresti korda ajada. 

Talle oli isegi telefoni teel märku antud, et sellel teel “kõik puhuvad” - aga mis siis! Kirikuõpetajal polnud alkoholiga just ülemäära sõbralikud suhted. Klaas veini mõnel peol, jaa-jaa seda küll, aga palju neid pidusid ikka tänapäeval on! 

“Kui palju ta siis näitas?”

“0.458”, visati üle õla, “me peame vaatama, et te ei praegu midagi ei sööks ega jooks.”

“Kuulge, selline asi on võimatu!” Tõsi, ta oli just lõpetanud armulaua jagamise, kuid too pisike pits, millesse ta oblaade kastis, oli peaaegu tühi. Siinne näit tähendab aga vaat et pudelitäit! 

“Jajah, nii ütlevad kõik.” 

Kusjuures ütlevadki. Kes siis ikka vabatahtlikult oma vintisolekut liikluspolitseile tunnistada tahab.

Naine on juba juba mitu korda helistanud. Ta sõitis sama teed veidi maad eespool. Ka tema ilmselt puhus. 

“Ütlevad, et mul on promill,” vastab mees viimaks kõnele.

“Mida? Nõua kohe vereanalüüsi!”

“Olgu, olgu, ma ei saa praegu rohkem rääkida”

Kirikuõpetaja teab, et ta on väikeses Eestis väga tuntud inimene. Ta kujutab elavalt ette, kuidas teda kahe politseiniku vahel mööda haiglakoridore vereproovile talutatakse. Kus tegijaid, seal nägijaid, seda teab ta ka. Millised lehepealkirjad sel korral ilmuksid? Ilmselt sama mahlakad, kui eelmise skandaali ajal. Õudne!

Politseinik on paberitega lõpetanud ja pöördub uuesti rääkima: “Teil on kaks varianti. Kas kutsume ekipaaži, kus on täpsem mõõdik. Või viime teid haiglasse vereproovile. Kui valite esimese variandi, siis teist enam valida ei saa. Aga kui mõõdikust keeldute, on vereproov kohustuslik.”

On näha, et nad ei usu teda. Pühapäeviti on inimestel ikka jääknähud. Ega muidu sääraseid reide ei korraldataks! Ka kõige ontlikum pereisa võib tegelikult olla salajoodik, kes päev peale suure koguste ärapummeldamist jääknähud välja puhub. Ja need siin pole mingid jääknähud.

Teine ekipaaž on must, vilkurite ja muude politseitunnusteta tumendatud klaasidega auto. Niisiis, järgmine katse. Kirikuõpetaja teab küll, et ta süda on puhas, aga too protseduur on ikkagi jube ebameeldiv. Ta on ju väärikas mees, aga nüüd sedasi siin autos…

“Kas teil on kedagi, kes saaks teid koju viia, kui ka teine näit on positiivne?” 

See näit lihtsalt ei saa olla positiivne! Ma ei ole joonud!

Too täpsem masin on üsna suur ja sinna tuleb kõvasti puhuda. Mitte distantsilt, nagu lauspuhumise ajal, vaid ikka torusse, täis kopsuga. Nii viisteist sekundit järjest. Ja ei mingit nihverdamist!

Tulemus võtab veidi aega. Kirikuõpetaja abikaasa on samuti kohale jõudnud. Just siis, kui ta politseiauto kõrvale jõuab, et oma mehele toeks olla, näeb ta läbi aknaklaasi monitori ekraanil süttimas rohelist tuld ning seejärel selget näitu: 0,000

Üks politseinik seisab samuti auto kõrval.

“Ma olen abikaasa…”

“Näete, tal on null.” 

Ikkagi inimene…

Hiljem sünnipäevalauas seda asja arutades ütleb kirikuõpetaja, et “mulle helistati, et mõõdavad, aga mul ei olnud mingit kahtlust, et mu alkoholinäit on nullis. Igaks juhuks lasin endale sutsaka suuvärskendajat…”

Korraga on kõikidel selge, mis tegelikult juhtus. Tegelikult ei tohi enne puhumist isegi nätsu närida, viskab promilli üles, teadis üks. Teine teadis rääkida, et isegi peale autoklaasile klaasipuhastusvahendi sutsutamist peab puhumisega veidi ootama. Suuvärskendaja tekitab kohe kindlasti suure promilli - mis hetk hiljem kaob. Kuidas politseinikud ei küsinud?

Selle loo üle visati õhtu jooksul palju nalja. Kirkuõpetaja oli aga korraga väga väsinud. Ta jäi juba kell kaheksa magama ja magas hommikuni. Naine ei hakanud teda äratama. Ta teadis, et sellised üleelamised võivad näiliselt olla kergelt talutavad, aga tegelikult…

Saade

Anu Saagim küsis mu abikaasalt oma saates "Puuduta mind", mis eile veebis avanes, et kuidas ikkagi olla kindel, et meie kaks kokku jääme - alguses on ju kõik suhted ilusad. See on igati õigustatud küsimus ja mu mees vastas sellele targalt ja armsalt. Sooviksin aga lisada mõned omapoolsed mõtted. 

Garantiikirja ei anta kaasa ühelegi suhtele. Küll aga annab aeg ja elukogemus oskuse tajuda teatud tendentse ja oma otsustes nende järgi talitada. Noorena kipume armuma rohkem ülepeakaela ja meil ei pruugi olla oskust märgata, kas üks või teine inimene meile ka päriselt sobib. 

Põhjus, miks mina arvan, et me jäämegi kokku, peitub tegelikult juba väga ammuses ajas. Küllap olete juba lugenud sellest mõttevälgatusest, mis läbi mu pea käis, kui Jaan Jaani kirikusse tööle tuli ja end töötegijaile tutvustas - see mees sobiks mulle. Tema mõtteviis oli nii arusaadav ja turvaline. Aga ega sellest ei piisa veel armumiseks! 

Meie koostöö ajal oli sageli hetki, mil miski tema kõnes või jutus või palves niiväga puudutas, et hakkasin intuitiivselt sellele muusikalist vastust otsima. Tihtilugu läks see minu arvates ka korda. Sinnapaika oleks see võinud jäädagi, kui tema ei oleks mind vastu tajunud. Eks ole ju nii, et kui ka ise oma töö- või loomepanuse heaks hindad, siis juhul, kui keegi seda ei märka ega hinda, loobud käega lüües "pärlite loopimisest sigade ette", nagu  üks mu kolleeg tabavalt ütles ja hakkad tegutsema "ülejala".

Temaga nii ei saanud. Ega tahtnudki. Sest ta märkas. Teate, kui hea tunne on, kui peale mängu, mis on esinemisolukord, interpreedile püha aeg, öeldakse, et wow, seda sa tegid küll imeliselt! Ja kui vahel öeldakse seda lausa kantslist, teiste ees. Või kui peale esinemist tullakse rahvahulga ees kätt suruma - kuigi talituse formaat seda ei nõua. Need on väikesed asjad, aga omavad tohutut väärtust, sest nad tõstavad inimese enesehinnangut ja tõstetud inimene tahab oma tööd veelgi paremini teha. Tõstetuna pääsevad meie anded tõeliselt valla. 

Nii et tööalane suhe selle mehega oli sobiv. Me tajusime teineteist imehästi. Meie vahel oli nähtamatu dialoogi vormis sünergia, mis tekitas tohutult ägeda tunde. 

Teine asi, mis mulle tema juures korda läks, on inimlikkus. Küllap aimate isegi, et kirikutöö ei tee miljonäriks. Kaugel sellest! Mina pidin ja pean normaalse keskmise töötasu väljateenimiseks töötama mitmes koguduses. Toona ei olnud mul omandatud ka veel teist eriala. Pühapäeviti jooksen tegelikult siiani ühest kirikust teise, ühelt teenistuselt teisele. Jube lihtne olnuks mind võtta pelgalt alluva, naisinimese ja nõrgemana ning oma tähtsust vastu rinda tagudes nõudma, et teeksin valiku, kas Jaani või see teine kirik. Tal oli nimelt kohutavalt palju ametitalitusi ja tihtilugu olnuks mugav panna näiteks lapseristimise aeg teenistuse otsa. Aga ta ei teinud seda, kuna arvestas minuga!

Ükskord venis Jaani kiriku jumalateenistus taaskord liiga pikaks ja Jaan ütles altarist läbi mikrofoni, et organist võib nüüd ära minna. Ta oli viiesaja inimese kõrvalt minu vajadust märganud! Mäletan, et see tõi mulle lausa pisarad silma. Ja sel ajal ei vaadanud me teineteist veel sugugi "sellise" pilguga. Aga teadsin, et mees, kes märkab teist inimest töösuhtes, teeb seda tõenäolisemalt ka perekonnas.

Kolmandaks, Jaan on eluline. Ta on lihast ja luust inimene, kes ei pea end oma ameti tõttu Jumala asemikuks maa peal. (Need "asemikud" on tõtt-öeldes üsna tüütud.) Ma ei julgenud tükk aega tema poole pöörduda, et rääkida oma kavatsusest lahutada. Kui ma seda viimaks tegin ja sain vastuseks siira mõistmise ja toetuse, oli see nii tohutu kergendus, et ma ei oska seda sõnadesse pannagi. 

Olin nimelt sõnumiga, et lahutus on üks suurimaid pattusid üldse, korralikult ära töödeldud. Täna saan väita, et just lahutus aitas mul normaliseerida kehvad suhted oma eks-abikaasaga ja taastada korralik vanemlik suhe. Paarisuhe ei ole tingimata vajalik, aga vanemlik suhe, kui on lapsed, on lausa hädavajalik! Lapsed peavad nägema toimivaid vanemaid, kas siis koos või eraldi. Oleksin kohe pidanud ütlema kõikidele, kes soovitasid purunenut väevõimuga ja vaid nendele teadaoleva piinava Jumala nimel koos hoida, et minge te õige metsa! Nii et jah, elulisus, inimlik soojus... Aga ka siis ei vaadanud me teineteist "sellise" pilguga.

Pikapeale sai Jaanist minu jaoks ikkagi eriline inimene. Ma ei tea kedagi "võõrastest meestest", kes oleks näiteks hinnanud seda, et sünnitasin kolmikud. Jaani silmis olin ma aga selle teoga kangelane ja ta nimetas mind lausa koguduse aasta tegijaks. Et ühel mehel on silma ja südant säärast asja märgata, on väga märkimisväärne.

Alateadlikult unistasin, et mul oleks just selline mees nagu Jaan. Lugesin tema kirjutisi, kuulasin jutlusi ja mõistsin, et see on mees, kes julgeb elada, mees, kes mõistab mind, kes tuleb mu pööraste ideedega kaasa, kellega on põnev rääkida, kes on kõigis oma tegudes kirglik. Ka armastuses. Ja kes kingib samas turvatunde. Aga see kõik oli pelgalt mõtte ja tajumise tasandil, päriselt otsisin ikkagi kedagi teist. Tema osas oli "rong" juba läinud. 

Siiski läks teisiti. Mõistsime päev-päevalt üha enam, kui sarnased me oleme. Nii hingesugulaste kui armastajatena. Nii mõtlejate kui kirjutajatena. Hakkasime teineteist tohutult vajama, et teineteisele puuduolevat jagada. Meil oli valus, aga kleepusime nagu magnetid kokku. Viimaks tuli teha otsus. Sinna polnud midagi parata. 

Ka meie sõbrad saavad praeguseks ideaalselt aru, miks just meie kaks. Nad on seda ka öelnud. Me oleme oma loome-elult sarnased. Meil on, mida teineteise ja maailmaga jagada.

Aga kõige kaalukam põhjus, miks arvan, et me jääme kokku, on kannatused. See, millest me üheskoos läbi oleme tulnud, panustades oma vaimse ja füüsilise tervisega. Peale nii jõhkraid katsumusi ei minda lahku. See oleks lausa eriskummaline. 

Me oleme tõesti väga lähedased. Avaldame teineteisele lugematutel kordadel päevas armastust ja imetlust. Isegi öösel, kui vetsus käime, musitame ja paitame teineteist uuesti uinudes, ise naerdes, et nii teeme. Jaan on täitnud kõik mu ootused tuhandekordselt. Ta on mu rahusadam.

Ma pole mitte kunagi olnud nii õnnelik, kui praegu. 

Üle pika aja

 August on sel aastal kuidagi noor. Eelnevail aastail olen tajunud suve vananemist ühes ta kärbuv-kollakate juuksetuttide ja lopsakate roheleheliste kehavormidega ning üha varasematel õhtutundidel pealetikkuva ööunega märksa varem, juba kuu algul. Aga kuna aeg soosib nooruslikkust ja head vormi, küllap siis püüab me suvigi oma “parim enne” möödumist iga hinna eest varjata. Või mine tea, ehk ongi sel aastal kauem noor…

Kuna on soe, on ka mugav ja mõnus. See ei ole parim loomeaeg, kuna mõtted hüplevad pidevalt kusagil mujal, üha uutel ärategemist nõudvatel radadel, küll õues, küll sees. Süda nõuab küll oma pärisosa, vaba eneseväljendust, aga tunnike hüplemist siin ja teine seal vormivad enne, kui sõnagi oma tahet vahele saan pista, tähtsate tegude saiapätsiks tänase, homse ning ülehomsegi päeva. Õhk on tulvil pidulikku sõtkumist, kuid meeled suurtest ideedest puha puutumata.

Olin täna päris mossis. Näen ju, et mõned teised jõuavad, aga mina mitte. Mõtlen siinkohal eelkõige neile andekaile, kes oma kaunite kunstide, kas siis sõnaseadmise, pintslitõmmete või helide maailma ilu ja võluga mu hinge võbelema panevad. Nende hetkede järgselt ei suuda ma muud, kui oma mõtteis ja meeltes pool-laulva, pool-nutva “tahan ka”-igatsuse kuuldavale lasta. Mis on muidugi loomingust kaugel.

Hall pilvkate ja niiske soe õhk soosisid mu halavat meelelaadi. Aga mu abikaasa mitte. Teate, kui hea, kui üks pool suudab sedaaegu, kui teine oma emotsioone pinnale puistab, asjalikuks jääda. Kui ta sealjuures veel hüva nõu oskab anda, on tegu täieliku lotovõiduga. 

Mu mees ütles, et kui tahan tegeleda loominguga, pean selle jaoks võtma eraldi tööaja, mille lülitan oma päevaplaani samamoodi nagu teraapiad või orelimängud. Muide, ta oskas mulle öelda isegi ajad mu päevaplaanis, kuhu hõlpsasti kogu loomemajanduse paigutada saaksin, ilma et keegi mind segama hakkaks. See kõlas nii lihtsana, olles seejuures täiesti geniaalne! Miks ma ise selle peale ei tulnud?

Maalisin hiljuti Muhu köögi laetaladele lillemustreid. See tegevus rõõmustas mind väga. Ometi meenus mulle just sel päeval pidevalt lause: “mingi Puškin sa muidugi pole…” Pikapeale muutus see lausa häirivaks. Arvasin, et olen selle lausega juba ammu rahu teinud ja ütlejale sama rabeda ja ebaviisaka pallipõrgatusena tagasi saatnud - aga kanäe, sellises kentsakas kohas, päris lae all, suutis ta mu tegutsemist ühtäkki siiski takistada. 

Kõige suuremaks komistukiviks osutus sel päeval karikakra maalimine. Esialgu nägi mu maaling välja nagu saialill, edasiste pintslitõmmete abil muundus mingiks iseäralikuks väekaks õistaimeks, mis mind vägisi lae alt alla diivanile häbenema suruda üritas. Olin päris hädas. Siis aga otsustasin, et meie lae all olgu eluõigus igasugustel lilledel. Ühtlasi otsustasin, et ma ei taha olla ei Puškin ega Šiškin. See lause ei kuulu minu maailma! Tahan olla mina ise, tundes rõõmu sellest, mis mind kõnetab, tunnistades ühtlasi ka oma haavatavust. Ollagi tundlik naine! Seepeale tuli karakakar enam-vähem tõetruult välja. 

Nüüd siis kavatsen tegeleda loominguga iga tööpäeva hommikul umbes üheksast kuni poole üheteistkümneni. Sel ajal ei vaata ma sotsiaalmeediat ega võta vastu telefonikõnesid. Ühtlasi hoian inimeste poole, kes mind inspireerivad ja innustavad. Me kõik vajame teineteise toetust ja tunnustust. 

Õhus ei ole veel sügise märke. Isegi vihm nutab täiesti sooje pisaraid. Õigupoolest tunduvad need tilgad hoopis õnnepisarad, läbi naeru, läbi rõõmu, läbi heldimuse. Olla tohtimise tee võib olla küll käänuline, kuna on juba lapseeas selliseks astutud, aga peaasi, et me ei laseks sellel rohtu kasvada. Mina enam ei lase. 

Pühapäevast ja muust

Pühapäeval anti Jaanile pidulikult üle kaunis lillekimp ka saadeti ta pidulikult teele - teisi kogudusi teenima. Õpetaja Eve Kruus oli valinud hästi ilusa sõnumiga laulu, mida talle siis minu orelisaatel kogudusega lauldi. Ma ei saa öelda, et seda lihtne mängida oli, aga läbi pisarate sain hakkama. Üheskoos loeti talle ka üks ilus keldi õnnistussoov. Hea, et ma peale teenistust käärkambrisse ei jõudnud - seal laulis talle veel meeskoor. Oleksin kindlalt lahinal nutnud. 

Mõistusega saan aru, et hierarhilises plaanis oli seesugune asjade käik kõige parem. Jaan on otsustaja ja tegutseja. Abi- või veel hullem, külalisõpetaja rollis oleks temasugusel läinud õige pea äärmiselt keerukaks - liiatigi veel kirikus, mille ta ise on Jumala ja toreda meeskonna abiga imepärasesse korda teinud, helgeks ja kauniks muutnud. Jääda sõnaõiguseta, kuigi oskaks ju endiselt öelda ja ära teha küll…

Uutesse kogudustesse aga kutsuti ja oodati teda väga. Just teda. Ühes on ees ootamas eriti ulatuslikud tööd ja ma ei imesta, et ainult Jaani nähti sellena, kes need ka läbi suudab viia - ka kõrgema kirikuringkonna arvates, ilmalikest instantsidest rääkimata. Jaani kirikus ta ju juba tegi imet (ja tekitas mõnedes kõrvalolijais paksu kadedust, mis seal salata). Nii et selle kandi pealt on asi igati loogiline ja nende koguduste valik tark. 

Aga ikkagi. Ma ei hakka mitte kunagi aru saama, kuidas tal ometi lasti minna! Mitte kunagi ei mõista ma seda! Selline ressurss hääbuva kiriku suurest toimivast kogudusest minema lasta - minu jaoks täiesti müstika! Ja ühte asja imestan veel - et naivistlik maailmakäsitlus, mille tõttu paljud inimesed kirikust eemale hoiavad, on ikka veel niivõrd valdav.

Aga on nagu on. Me ei oleks osanud mitte midagi teisiti teha. 

Armastust lihtsalt ei saa ära keelata. 

Lappasin ükspäev oma psühholoogiaalaseid lõputöid. Hingehoiu lõputöö teemaks olin valinud “Naise elukaar hingehoidja pilgu läbi”, pereteraapia omaks aga “Patu mõiste kristlikus pereteraapias”. Neist kirjutistest tuli esile väga huvitav nüanss - kui “Naise elukaare” analüüsis jõudsin peale paljude naiste küsitlemist järeldusele, et suurima elutrauma põhjustas neile, kelle elus oli aset leidnud lahutus, just see, siis “Patu mõiste” kirjutises tuli ilmsiks, et paljud paariterapeudi vastuvõtul käinud kristliku taustaga naised on vanamoodsa abielukäsitluse ning mehe ja naise rolliootuste valusas lõksus. Teatud piirangud, eelkõige keeld lahutada, aga ka oma keha eest vastutuse võtmine (sünnitamine vs mitte sünnitamine jms.) on teemad, mis on jäänud kirikupoolse arhailise käsitsemise tõttu täielikult ajale jalgu ning seavad tihtilugu ohtu inimese väärikuse, halvimal juhul aga kogu ta adekvaatse minapildi. 

Põhimõtteliselt nõustun täna oma mõlema kirjatükiga. Lahutus on peaaegu kõikide jaoks traumaatiline kogemus. Enamjaolt ei minda lahku sõbraliku käesurumisega ning olukorra mõistmine ja sellega leppimine tuleb alles ajapikku - kui üldse. Teisalt, lahutused on ja jäävad. Ka siis, kui “ei tohi”. Sest tegelikult tohib küll. Meie kultuuriruumis on abielu ikka vabatahtlik intitutsioon.

Mind ajab kõige rohkem närvi see, kui mingid eluvõõrad onud kusagil sotsiaalmeedias lajatavad, á la “mina olen kolmkümmend aastat abielus olnud, kuidas mina nii saan!” Sellepärast, tobuke, tahaksin neile öelda, et sina oled sina ja sinu naine on sinu naine, aga kõik ei ole õnneks nagu sina ja sinu naine. On ka teistsuguseid inimesi. Ja on ka vedamist ja mitte-vedamist. Elu ei ole must-valge!

See on palju pikem teema ja nõuaks tegelikult põhjalikumat lahtikirjutamist. Nendega, kes ikka veel kiviajas sooviksid elada, kes arvavad, et naine olgu sünnitusmasin, kes kuuletub mehele ja keedab kohvi, nendega, kes ütlevad, et “möh, meil on me Piibel, loeme kõike sealt”, olles ise vaid ebaviisakad ja tähtsust täis, ei hakka ma muidugi avalikus ruumis vaidlema. Aga siia võin oma vaatenurga kirja panna küll. Südamerahuga.

Palve laste eest

 

Jumal, hoia lapsi. 

Laps ei saa valida, millisesse perekonda ta sünnib. Taevane Isa, tee, et meie lapsed sünniksid vastutustundlike vanemate perekonda. Lõpuks pole ju tähtis see, kes sinna perekonda täpselt kuuluvad, vaid see, kuidas nad on lapse sünniks valmis. Lapse sünd tähendab ju rõõmu kõrval ka pisaraid, magamata öid, vaevusi ja muret. Jumal, tee, et me lapsed sünniksid peredesse, kus ollakse selleks piisavalt valmistunud. Kus teatakse, mis juhtub, kui paarist saab pere. Kus jagub südant nutva lapse lohutamiseks, väldaku see kasvõi tunde. Kus isad ei jätaks emasid üksi. Kus mõlemal vanemal jaguks aega lapsega silmsideme loomiseks, et väikesel inimesel saaks tekkida usaldus. Kus jagub rahu ja rõõmu, toetust ja empaatiat. Taevane Isa, tee, et meie peredes oskaksid ja julgeksid lapsevanemad ka ise vajadusel abi küsida. Tähtsad ei ole kaalukõverad ja muu tabelijärgne areng, mõningal juhul ei ole tähtis isegi rinnapiim. Normid ei sisalda tundeid. Tähtis on vaid üks. Armastus. 

Issand, tee, et meie väikesed tüdrukud võiksid olla oma isadele ainulaadsed, kõige kaunimad ja toredamad printsessid, et nad noorte naistena oskaksid seda ka oma tulevastelt oodata. Tee, et me pojad oleksid austatud ja tunnustatud, et nad teaksid seda tulevikus ka oma pruutidelt loota. Tee, et me kodudes ei oleks kohta vägivallale, ei füüsilisele ega vaimsele. Kõrvalda me kodudest alandamine ja näägutamine, hinnangute andmine, oma või teiste laste halvustamine. Kes tahaks olla maadligi või kaltsuks surutu? Jumal, õpeta meid oma lastest lugu pidama. Suhtlusviisid kanduvad edasi põlvest põlve. Aita meid!

Taevane Isa, palun kõrvalda me suhtlemisest liigne nõudlikkus, aga tee, et seal ei oleks kohta ka ükskõiksusel. Issand, aita, et me ei jäta oma lapsi, ka suuremaid, üksinda. Laps vajab vanemaid kuni täiskasvanueani. Lapsed, kel tekivad probleemid, on enamasti emotsionaalselt üksi jäänud. Aita vanematel seda ometi märgata - enne kui on hilja. Enne, kui laps, vastavalt oma isikuomadustele sulgub endasse, langeb depressiooni ning muutub suitsidaalseks või hakkab hulkuma, otsides omataolisi hingelt üksikuid ning leides ühtlasi meelemürgid, alkoholi või narkootikumid. Issand, aita neid hädasolevaid lapsi!

Armas Jumal, aita lapsi, keda kiusatakse ning anna nende vanematele tarkust seista oma laste eest südikalt ja vankumatult. Kui laps ei saa ka kodust kaitset, kust ta seda siis üldse saab? Anna pöördumist ka kiusajatele. 

Issand tee, et me oskaksime oma lastele õpetada hinge- ja kehateadlikkust. Et lapsed oskaksid oma hinge ja keha pidada pühaks. Et nad julgeksid vastu hakata, kui keegi neid vastu nende enda tahtmist puudutab. Hea Taevane Isa, hoia lapsi seksuaalsete kontaktide eest, kui veel teadmisi, enesekindlust ja vastutust napib. Hoia olukordade eest, kus tuleb teha valik halva ja veel halvema vahel. 

Tee, armas Jumal, et kõik lapsed julgeksid minna koju - mis iganes murega. Ja tee, et märkaksime neid lapsi, kes ei saa seda teha, kuna kodu on liialt äraarvamatu või ohtlik. Aita lapsi, kelle kodu ongi üks suur mure. Issand, aita sõltuvushäiretega vanemate lapsi, anna nende eludele lahendus. Sõltlane ei ole usaldusväärne ka lapsevanemana, tema läheduses on emotsionaalselt haige kogu perekond. Taevane Isa, palun aita lapsi, kel pole kusagil õppida ja magada või kes ei saa seda teha pideva pidutsemise või lärmi tõttu. Palun aita lapsi, kelle kodudes ei jätku piisavalt süüa, kuna kogu raha kulub alkoholile ja kelle vanemad ei suuda selle olukorra eest vastutada. Aita, et sellised olukorrad tuleksid kiiresti avalikuks ja leiaksid lahenduse.

Laps vajab toimetulevaid vanemaid. Oh, Issand tee, et inimesed julgeksid vägivaldsetest suhetest lahkuda. Tee, et mitte ükski laps ei peaks pealt nägema, kuidas tema ema pekstakse või piinatakse. Tee, et ükski laps ei peaks ise olema oma vanema või kasuvanema vaimse, füüsilise või seksuaalse vägivalla ohver. Hoia, oh Issand, selliste juhtumite eest! Tee, et ükski laps ei peaks tundma hirmu ega valu. 

Issand, aita lahutatud perede lapsi. Inimesed, kel ei jagu südant oma parneri lapse jaoks, ei peaks kärgpere loomisele mõtlemagi. Issand, Sina tead, et kõik lapsed on sündinud oma vanematele, nad on sündinud armastusest ja väärivad armastust. Nad on olnud enne, kui tekkis uus partner ja nemad ei ole teda valinud. Neil on isegi raske ja neil puudub ka võimalus lahkuda. Issand, pehmenda inimeste südameid, et nad ei teeks oma partneri laste elu iskliku kibestumise, viha või meeleheite pärast põrguks. 

Jumal, tee, et ükski laps ei peaks nägema oma vanema lõputuid pisaraid ja meeleheidet. Et ükski laps ei peaks kuulma teisest vanemast lõputult halba. Tee, et iga laps võiks armastada oma mõlemat vanemat ja et ta ei peaks seda teise vanema eest varjama. Lahenda keerukad olukorrad, kus lapsel puudub võimalus teise vanemaga suheldagi. Issand, aita, et meie lapsed saaksid jääda lasteks ka siis, kui peresse tulevad eluraskused. Issand tee, et me ei asetaks oma laste õlule raskemaid koormaid, kui nad jaksavad kanda. 

Hea Jumal, hoia me lapsi õnnetuste ja haiguste eest. Tervenda haigeid, leevenda puuetega laste vaevu, kosuta enneaegseid beebisid.

Issand, õnnista kõiki lapsi väga.