Kevad tuleb

Kevad tuleb! See on imeline tunne, kui ta tulema hakkab! Kui õhk on taas tulvil kergust ja rõõmu. Kui taevas tõuseb taas kõrgemale ja muutub päris siniseks. Kui raagus puudest saad taas aru, et nende sees pulbitseb elu. Kui linnud hakkavad taas üha julgemalt rõkkama. 

Kui tahaksid minna õue ja tantsida tänavail. Väga lillelise kleidi väel. Tunda rõõmu naiseks olemisest, sest on naistepäev. Tunda rõõmu armastatud olemisest, sest on naistepäev. Libiseda kergelt üle oma naiseks saamise teekonna, moodustada selle õnnekildudest kaunilt kõlisev tuulekell. Unustada kõik raskused, mida oma kogenematusest või ekslikust meelest oma teele lubatud ja lennutada need kevadtuulega minema, sest on naistepäev. Haarata endasse erinevate naiste erinevad elusaatused ja püüda neis kõigis leida midagi head, sest on naistepäev. Tunda taas ühist naiseks olemise väge.

Neid mõtteid on lihtne mõelda, kui hinges on armastus. Aga mäletan ka aega, mil oli vaid püüd armastuse poole. Mäletan, kui armastus oli otsekui teisel pool klaasseina, kui tajusin seda vaid aimamisi. Jah, muidugi ütles mu naiselik vaist, mida igatsen, aga see oli kättesaamatu igatsus. Muidugi rääkis mu süda, missugune on mees, kes suudab mind päriselt õnnelikuks teha. Ja öelgu psühholoogid või omaarust teadjad pealegi, et õnnelikuks saab end teha vaid inimene ise. Jah, rahulolevaks saab. Jah, väärikaks saab. Jah, kauniks saab. Aga õnnest lendamise tunnet, kui tema sulle silma vaatab, kui tema sind puudutab, kui sa tema käte vahel uinud ja kui tema sulle läbi une sositab, kuidas ta sind armastab, seda ei saa inimene iseendale teha. See on next level.

Ah, kuidas naine vajab armastust! Olen ise igatsenud ja olen seda igatsust ka kõrvalt näinud. Näinud läbi valusate suhete, läbi lootuse, et kõik muutub. Tühjagi ta muutub! Aga kui ise juba “kaelast saadik sees”, ei saa ju enam välja. Ei oska. Olen lähedalt näinud, kuidas kaunid, targad ja tublid naised teevad armastuse otsimisel nutmaajavaid vigu ja kuidas nad seeläbi närbuvad. Nende süda kisendab armastuse järele, aga nad janunevad seda sealt, kust neile on juba mitmeid kordi öeldud ja muul viisil näidatud, et siit ei saa. Kahjuks nad ei kuule, sest igatsus ja puudujääk on liiga suur. Nad kraabivad kinniolevaid uksi, olemata seejuures rumalad. Nad vintsklevad abitult spiraalis, kus haigetsaamisele järgneb lootus, sealt edasi järgmine nätakas, uus leppimine, lootus ja taas valu ja pisarad. Vaesed naised…

Vahel ma puudutan oma meest, kui ta magab. Et kas ta on tõesti olemas. Et kas ta on täna ka olemas. Ja ohkan kergendatult, kui ta seepeale sügavamalt hingab. 

Temast algas minu naiselik vabadus, minu lend, minu looming, minu julgus, minu eneseteadvus. Jah, kõik see oli mul teoreetiliselt olemas ka varem, tabeli või skeemi kujul, loogikas, loetus, õpitus. Aimamisi. Kogu eelneva elu olin kõndinud pruudina altari ette, jõudmata kunagi kohale, temaga langes aga minu loor. Sain päriselt naiseks. Kui sellele mõtlen, jääb mul veel praegugi hing kinni…

Las see kevad siis tuleb! Las õhk olla pinevusest tulvil, las tulla vahele veel külmasid päevigi, aga see teadmine, et ta on varsti kohal, on ometi nii-nii ilus. 

Ärge laske endale liiga teha, armsad naised! Ärge laske. Ma tean, et mis mul viga seda rääkida, aga igatsuse loori tagant ei paista see kõik piisavalt selgelt. Olla kellegi poolt pidurdatud, vigastatud või väärtusetuks väänatud, sel pole mõtet. Ta on see, kellena ta on end sulle juba tuhat korda näidanud. Ta ei muutu. Temaga jäädki, loor näol, rändama altari ette, mida pole tegelikult olemas.  

Oijah, see meie ajalugu, minevik, hambad ristis teekond. Need kallid õnnetud esiemad. Karmid ajad. Igatsus, millel polnud vastust. Las ma tantsin teid kõiki täna õnnelikuks, oma lillelises kleidis! Las ma keerutan nii, et pärlid lendavad kaelast! Nii et päkad löövad tuld… 

Süsteemi ohver 2.

 

PS! Seda postitust ei tohi kasutada ilma autori nõusolekuta! 

Ta on minu lähisugulane. 

See algas hiilivalt ja algul ei pannud keegi seda tähele. Tegu on vaikse ja üldsuse tähelepanu vältiva inimtüübiga. Oma päritoluperes oli ta kolmest lapsest noorim ja vanemate poolt väga hoitud, kuna oli palju haige. Tal ei olnud palju sõpru, vaid mõned üksikud. Talle meeldis üksinda tegutseda, näiteks joonistades võis ta mõne detaili filigraanseks muutmiseks veeta tunde. Koolis läks tal hästi. 

Peale gümnaasiumi läks ta õppima teise linna. Siis ei olnud ta enam nii palju oma pere vaateväljas. Tagantjärgi mõeldes olid juba siis tema sõprussuhted sellised, et tema vähesed sõbrad olid ta jaoks otsekui gurud või iidolid, keda ta pimesi järgis, kaotades iseenda. Kuniks ta neis ükshaaval pettus. 

Ühel suvel ülikooli ajal viibis ta ühe oma kursuseõega kogu suve Siberis Vissarioni kogukonnas. See kursuseõde oli seal usu tõttu, tema läks aga huvi pärast kaasa. Siberis hakkas ta taimetoitlaseks, mida on ta siiani. Samuti ei tohi üheski tema riideesemeist olla midagi loomset. Muus osas seal kogetu teda märgatavalt ei mõjutanud. Seal valitsevat usku ta omaks ei võtnud. Aga umbes sellest ajast, nii paarkümmend aastat tagasi, võis kõik alljärgnev alguse saada.

Peale ülikooli ei leidnud ta kuidagi oma kohta. Ta jooksis kaasa nii ühe, kui teise “iidoli” ideedega. Õppis ülikoolides lisaks olemasolevale kaks uut eriala, vähemalt ühes tegi magistrikraadi, katsetas ühe ja teise tööga, aga püsivalt ei jäänud pidama mitte millegi juurde. Samuti ei õnnestunud tal pikka aega leida oma isiklikku eluaset, vaid jagas mitmeid kortereid mitme eri sõbrannaga, keda algul jumaldas, aga kelles õige pea pettus. 

Juba sel ajal oli ta oma vanemate suhtes iseäranis trotslik. Nende elu ja arvamused ei olnud tema jaoks kunagi õiged. Samas ei õnnestunud tal neist ka lahti lasta, sest teisest küljest ta vajas neid. Ta veetis enamuse suvesid nende maakodus. Nad küll tülitsesid palju, aga tal ei olnud ka muud väljundit, sest sõpru tal selleks ajaks enam ei olnud. Tema sõnul olid loomad olulisemad kui inimesed. Vanemate koer oli kuni tolle surmani ta jaoks tähtsaim elusolend. 

Järk-järgult hakkas ta käitumises toimuma muutusi, aga esialgu ei pannud keegi seda tähele. Kui ta oma esimese päris oma korteri üüris, väitis ta, et üks endine sõbranna käib ta maja ümber luusimas. 

Sel ajal pidas ta veel oma keha eest hoolitsemist väga tähtsaks ja käis usinasti trennis. Nii tuli ta järgmiseks lagedale väitega, et seesama sõbranna käib ta trennis ja filmib teda salaja. Neid “filmijaid” lisandus sinna trennigruppi veelgi. Aga ikka ei pannud me midagi eriskummalist tähele. Arvasime, et küllap inimesed filmivad oma harjutusi ja tema on lihtsalt liiga tundlik. 

Tema eneseotsingud jätkusid, aga ta ei leidnud mitte kusagilt seda päris “oma kohta”. Eriskummalisel kombel sattus ta alati ühte kollektiivi kas psühhopaatide või päris napakatega. Järk-järgult tõmbus ta kõikidest suhetest eemale. Ta lahkus kõikidest oma töökohtadest, olles igas neist vaid lühikest aega töötanud. Kuidagi õnnestus tal siiski osta oma kodu. Aga ka seal ei leidnud ta asu. Kõik, kaasa arvatud lagi, olid selles korteris valedest materjalidest ja ta raiskas arutult aega neid üles kiskudes, oskamata ise asja “tervislikuks” parandada. Taas tuli küsida isa abi, samas olid vanemad juba siis tema silmis väga halvas kirjas. Ta jäigi oma vanematele “suureks nõudlikuks titeks”. Aga see on vaid “lisakiiks”.

Siit edasi hakkas juhtuma asju. Esiteks ilmus tema akende vaatevälja üks “ahelsuitsetajast” mees. Kui tavapäraselt selliseid asju ei märgatagi, siis tema sõnade kohaselt käis see mees suitsetamas nimelt siis, kui tema parasjagu aknast välja vaatas. Ühesõnaga- see mees andis talle märku, et ta on tema jälgimise all. 

Järgnevalt hakkas too ahelsuitsetaja talle ka tema igapäevastel käikudel ette jääma. Küll passis ta tema koduteel põõsates, küll kükitas kusagil raudtee juures. Ja siis järgnes ta juba talle ka randa- tema turvapaika, kus ta igapäevaselt käis närve puhkamas. Hakkasime aru saama, et asi pole päris õige. 

Et “ahelsuitsetaja” jätkas oma ahelsuitsetamist, meisterdas mu lähisugulane oma akendele sirmid. Ta tegi oma toad sirmidega pimedaks, et ahelsuitsetaja tema toas liikumist ei näeks, kuigi neist akendest polnud võimalik tema tuppa näha. (Sirmid olid akende ees paar-kolm aastat. Siis kolis too mees vist minema.)

Sirmide paigaldamisest alates hakkas “ahistaja” oma rõdul suitsetama just sel hetkel, kui mu sugulane parasjagu välisuksest õue astus. Ta esitas tema kohta politseile kaebuse. Asja kontrolliti, aga jõuti järeldusele, et inimene võib oma kodusaknal ja rõdul suitsetada nii tihti kui soovib ja selleks ei pea küsima naabrite luba.

Edasi sai suitsetaja-mees endale paarilise. Las olla tema koondnimetuseks Hallpea. Ühel hetkel hakkasid  ahelsuitsetaja ja Hallpea  “paljunema”, st jälitajaid tekkis juurde. Eriti ohtralt siiberdas neid rannas. Minu lähisugulase sõnul oli tegemist stalkerite pundiga. 

Need inimesed, kes mu sugulast jälitasid, andsid talle ka pidevalt erinevaid märguandeid, et nad seda teevad. Näiteks tegi üks rannas puusaringe- ikka selleks, et mu sugulasele märku anda, et ta on jälgitud. Teine istus bussis ta kõrvale ja võttis välja täpselt sama kohukese, kui mu sugulasel kotis. Ka see oli märguanne. 

Selleks ajaks oli meil selge, et meie armsa inimese psüühikaga on miskit kardinaalselt sassis. Hakkasime andma vihjeid, et ta peaks arsti juurde minema. See vihastas teda väga. Ta tahtis hoopis seda, et me ühes temaga need jälitajad oma tegude eest vastutavateks teeksime. 

Õige pea tuli välja, et too ahelsuitsetaja ja vist ka nood hallpead töötavad kohalikus korteriühistus ja kohaliku valla haldusosakonnas. Jälitajate ringiga ühines nüüd haldustöötajate kaubik. Too kaubik hakkas mu sugulasele koos hallpeadega süsteemselt järele sõitma. Kaubik teadis täpselt, et ta ärkab väga vara ja läheb juba poole kuue ajal tööle. Ta passis sel ajal välisukse juures, hiljem sõitis mu sugulase bussiga kaasa, kõrvalreas. Samal ajal olid mõned inimesed ka bussis ja üks andis oma “teadmisest” pidevat märku sellega, et võttis mu sugulase koha ära, kus ta armastas istuda. Mõned filmisid teda.

Kui mu sugulane vahest mõnes teises peatuses bussist väljus, kui oli harjumuspärane, olid ka seal juba valvurid platsis. Selgus, et tema teekonnaga tegeleb juba palju suurem võrgustik, kui ta esialgu arvas. Hallpead ja muud kas filmisid või andsid muid märguandeid. 

Teisele poole mu sugulase vastasmajja siginesid ka jälitajad, need asetasid oma kaamera otse mu sugulase aknasse. Kui me küsisime, miks nad seda teevad, oli mu sugulase vastus, et nad soovivad temast vabaneda ja ta korteri endale saada. Sest talle meeldib vahel rõdul istuda ja see neile ei meeldi. Stalkerid, ütles ta, ei löö risti ette millegi ees. Kuidas saab inimese korteri ära võtta, kui tal pole võlgu ja ta elab oma vaikset elu, jäigi selgusetuks.

Paar aastat tagasi käisin temaga koos psühhiaatri juures. Põhjus, miks ta mind endaga kaasa lubas, oli see, et ta ise arvab enesel olevat autismi. Läksin nii-öelda tugiisikuks. Tõsi, lisadiagnoosina ongi tal diagnoositud autismispektri häire, tema oskamatus inimestega suhelda, vaid enesele keskendumine ja muud tundeelu ja toimetuleku puudujäägid kinnitavad seda. Psühhiaater ütles kohe, et palun, te peaksite haiglasse tulema, teile oleks koheselt koht olemas. Need mõtted, mida te väljendate, on luulumõtted, rõhutas ta mitmeid kordi. Me saaksime teid ravida, kui te vaid veidi oleksite nõus haiglas olema - need kaovad, uskuge mind, kinnitas ta.

Minu lähisugulane ei võta ühtegi rohtu. Mitte ühtegi. Ta tellib oma toidugi pakendivabalt paar korda kuus kastidega otse oma kümkappi. Arsti jutt vihastas ta korralikult välja. Kui mina seal kõrval piiksatasin, et mõtle nüüd järele, mis on kõige hullem asi, mis sinuga haiglas saab juhtuda, miks sa ei võiks pakutud ravi proovida, olin silmapilkselt vaenlane. Iga natukese aja tagant kuulen, kuidas “Maris lõi mulle arsti juures noa selga” või et “Marisel on vaja, et mind hullumajja pannakse”. Arst laiutas käsi. Kui inimene pole enda ega teiste inimestele ohtlik, ei saa tema ega patsiendi lähedased mitte midagi ette võtta. Kui ta nõustuks, võetaks teda kohe haiglasse, sest sellele haigusele on ravi olemas. Aga ta ei nõustunud.

Tänaseks on asi võtnud kolossaalsed mõõtmed. Teda jälitatakse kodus (kaasatud on kogu ta koduvald, pluss Omniva, mis inimestele kirju laiali kannab), teel tööle (kaasatud on bussipark ja politsei), tööl (kaasatud on koristaja, klaverhäälestaja ja suurem osa õpetajatest), rannas, mis on tema väepaik (seal on peaaegu kõik juhuslikud jalutajad kaas-stalkerid) ja hoolsalt jälgitakse ka tema telefoni ja arvutit. Ta elab kogu aeg kohutava hirmu foonis, sest see ongi tema reaalsus! Tal puudub igasugune energia päris elu elamiseks. Asi muutub üha hullemaks.

Viimasena on ta kogu perekonna tituleerinud julmuriteks  (kuidas ma küll varem selle peale ei tulnud, et mu oma pere teeb mu hävitajatega koostööd, ütles ta) ning meie telefoninumbrid on blokeeritud. Kui varem sai ta elusolekut vähemalt peretšäti kaudu kindlaks teha (ta luges seda aeg-ajalt), siis nüüd on ta peregrupist lahkunud. Ta ei suhtle mitte ühegi inimesega!

Nüüd jõuan asja tuumani. Eesti Vabariigi seaduste kohaselt ei ole kirjeldatud inimestele võimalik kohaldada sundravi. Ka siis, kui on ilmselge, et inimene ise end aidata ei soovi/oska, aga ta seda väga vajaks. Kui ta reaalsus ongi see, et talle on kohaldatud kolossaalne jälitusaktsioon ja seda “tõde” ei suuda keegi ümber lükata. Asi süveneb päev-päevalt. 

Inimene käib ammuilma ringi ilma telefonita, sest sealtkaudu teda jälgitakse. Ta ei vasta päevade kaupa kellegi kõnedele. Tema vanad vanemad on murest murtud ja käivad aeg-ajalt linna teisest otsast ta koduaknast valgust otsimas, et saada kinnitust, et ta on elus. Ta kinnitab, et vihkab neid ja pole neile juba aastaid õnne, häid jõule või head emade-isadepäeva soovinud. Ta ei osale ühelgi pereüritusel. Me kõik oleme “reeturid”, kes on ta “kurjategijate meelevalda jätnud”, kuigi oleme teda pikki aastaid püüdnud aidata, võtnud aega, kuulanud, rääkinud, suunanud vaikselt ravile, ignoreerinud halbu sõnu ja sõimu. Üsna keeruline on eakatele vanematele pidevalt kinnitada, et see, kes nendega nii inetult haugub, ei ole tema, vaid ta haigus. 

Aga ta käib tööl. Varahommikuti koristamas. Jälitajate kiuste. Kolme kõrgharidusega psüühiliselt haige inimese jaoks on see ainus töö, mida ta suudab teha. Sest hommikuti on töökohas vähe rahvast, ainult jälitajad. Näiteks klaverihäälestaja müratab just teatud hetkedel akorde, et anda märku, et “ta teab”. Ja kaaskoristaja viipleb ristmikul, kui ta bussiga mööda sõidab, et anda omakorda märku, et “temagi teab”. Inimesi, kes on kaaskiusajad, lisandub pidevalt. 

Peale paaritunnist tööd läheb ta koju ja magab kogu päeva, sest energiat lihtsalt ei ole. Või soojemal hooajal läheb randa, kus võitleb küll kiusajatega, aga istub siiski päevade viisi kuni päikeseloojanguni. 

Ta saab ka mingit invaliidsus või töövõimetuspensioni. Mida täpselt, seda ei tea keegi, sest Eesti Vabariigi seaduste kohaselt ei saa seda infot jagada mitte ühelegi täisealise inimese lähedasele, kui ta pole just vastutusvõimetuks tunnistatud. Perekonnale ei tohi isegi seda öelda, kes on inimese perearst.

Üks nüanss lisandus sügisel. Kuna pere “ta reetis”, hakkas ta ise “materjali koguma ja salvestama”. Nii kirjutas mulle korraga üks ta naabritest, kes oli minu meiliaadressi leidnud internetist ja ütles, et mu sugulane pildistab tema peret iga kord, kui need temaga kokku juhtuvad. Ka tema lapsi. See olevat väga häiriv. Ka tööjuures ja mujal pildistab ta ohjeldamatult. Ta arvuti kõvakettad on “materjalidest”  umbes (seda avastas üks itimehest sugulane, kelle ta kutsus oma arvutist “häkkerit tuvastama”). Niisiis on ahistatavast saanud ise ahistaja - nende jaoks, kes tema haigusest ei tea. 

Pika jutu lõpetuseks- kas sellises olukorras on üldse mingit võimalust, et inimene saaks ravile suunatud? Kes vastutab, kui temaga midagi juhtub? Kui ta kuhugi kaob? Kui ta endaga midagi teeb- sest see haigus üha süveneb? Ilmselgelt oleks ravi pidanud algama juba aastate eest, aga kõik laiutavad käsi. Perekond on ahastuses. Inimene, kes on erakordselt andekas nii kunstis, kirjanduses kui muusikas, kes on töötanud muuhulgas aastaid õpetaja, helindaja, toimetaja ja raamatukoguhoidjana, ei tee mitte midagi muud, kui põgeneb “jälitajate” eest. Viimastel andmetel on ta ka oma kodu eest hoolitsemise ja enda pesemise unarusse jätnud ning vahel ei söö ta päevade viisi. Kas tõesti tuleb ära oodata katastroof? 

Ma ei kirjuta siia selle haiguse nime, sest ma pole arst ja mul puudub õigus panna diagnoosi, kuid on küllap on aimatav, millega tegu. Kõige olulisem on aga minu jaoks hoopis fakt, et seda haigust saab raviga väga hästi kontrolli all hoida ja inimene saaks täiel rinnal elada elu lõpuni. Miks seda siis rakendada ei saa, kui inimese haiguse puhul on tegemist just sellise aju “vimkaga”, et ta ravi vajalikkust mingil juhul ei tunnista?

Midagi on psühhiaatria selles valdkonnas väga valesti. Kas tõesti mingit abi ei ole?

Süsteemi ohvritest

 Olen pereterapeudina igati pädev ja kogenud. Oma teenust ma aga praegusel ajal eriti ei reklaami, kuna üha enam olen hakanud tegelema oma teise suure armastuse, muusikaga. Meil on Jaaniga hea kontsertmõtiskluste tiim, samuti viime koos läbi paljusid kiriklikke talitusi, see köidab mind väga. Siiski võtan pereterapeudina vastu oma kauaaegseid kliente ja neid inimesi, kes tulevad mu klientide soovitusel. Nii on kõike parasjagu. 

Kui pealinna sotsvaldkond mulle möödunud sügisel koostööettepaneku tegi, mõtlesin asja üle pikalt. Olen ennegi linnaga koostööd teinud. Ühekordsete projektidena. Töötasuks sain toona sama summa, mida kabinetiski oma vastuvõtutasuna küsin. Asi toimis. 

Nüüd on aga ajad muutunud. Erinevate tööde eest on keegi koostanud hinnakirja ja välja mõelnud ka selle, kui kaua antud teenuse osutamine võiks aega võtta. Nii tasutakse pereteraapia eest Väikene Summa, aga ka aega selle teenuse ühekordseks osutamiseks on ette antud Natuke. Minu tavapärased seansid on seitsekümmend viis minutit ja isegi need venivad tihtilugu üheksakümnesteks. Pakutav oli niisiis jahmatav.

Et olen saanud kõrgkoolis igati korraliku hingehoidja väljaõppe, suudan turvaliselt ja professionaalselt läbi viia ka leinanõustamisi ning traumateraapiat. Viimase läbiviimiseks ma mingil põhjusel ei kvalifitseerunud, kuigi olen seda õppinud ja praktiseerinud. Üldse olid seal osalt täiesti arusaamatud nõudmised. Sellise raha eest. 

Leinanõustamine on pealinna ametnike jaoks selline alamat liiki ettevõtmine, mille eest on ette nähtud Väga Väikene Summa, aga aega selle ühekordseks osutamiseks vajatakse nende hinnangul Üsna Palju. Pakutav on niisiis veelgi jahmatavam.

Ometi võtsin ma koostööpakkumise vastu. Siiras aidatatahtmine. Soov tegeleda veidi raskemate juhtumitega. Lootus, et asjad muutuvad.

Minust sai osa “Suurest Süsteemist”. Kui teiega sõlmitakse koostööleping sel viisil, et te täidate absurdse hunniku pabereid, millelt vaatavad vastu vaid seadused, käsud ja keelud, kui te saadate enda kohta meeletu hulga dokumente, allkirjastate kogu selle portsu üheksainsaks megasuureks nõutud kaustaks, kui te saadate selle kõik teele ja ei saa vastuseks mitte ainsatki sõna, siis küllap taipate õige pea, et teie kui inimene seal paberihunniku taga pole üldse oluline. Peaasi, et toidaksite Süsteemi. 

Nad vaesekesed ei tea, et Süsteem ei saa ega hakka ealeski toimima ilma Inimesteta, kellega tuleb pädeval viisil suhelda. X ametnike poolt minu äranullistamine oli esimene märk, et asjad ei tööta. 

Lühike lause “täname, saime teie dokumendid kätte” ja isiku nimi, kes selle vastuse kirjutas, oleks olnud väga vähe aega nõudev asi, mis vähemalt alguseks muutnuks kogu selle supi vähegi helpimiskõlbulikuks. Muidugi mitte kauaks. Sooviksin ikka inimestele, kellega koostööd teen, lõpuks tere ka öelda. 

Miks ma need dokumendid kõige selle anonüümsuse peale ikkagi allkirjastasin, ei tea. Küllap olen jahmatavatele ja lubamatutele asjadele reageerimisega aeglasevõitu. 

Kõik edasine ajab aga lausa juukseid katkumak. Sest siis tulid mängu x ametnike veelgi ebakompetentsemad alluvad. Kas te näiteks kujutaksite ette, et ametnik nõuab “leinateraapiat” olukorras, kus kõik märksõnad lausa röögivad näkku, et tegu on trauma ja kriisiga? Ja Mina hammustan koheselt läbi, et too “leinateraapia” on lihtsalt poole odavamaks hinnatud teenus, mida mulle, arvatavale lollikesele peale surutakse. 

Aga sellega asi ei piirdu. Ametnikud ei tea, et ka “leinateraapia” läbiviimisel on omad reeglid. Kindlasti ei saa seda teha nii, et kabinetis on korraga teda tabanud šokist täiesti apaatne lapsevanem ja tema kolm äärmiselt eri vanuses last. Ma ei vii sellist “teraapiat” eluilmaski läbi! Ka sunniviisiliselt mitte! Oskan üsna hästi ette kujutada, mis elu säärases kodus parasjagu elatakse. Kui peres on kriis ja lein, tuleb esmalt täiskasvanu jalule ja veidike toimima saada. Teate küll, nagu lennukis tuleb häda korral esmalt täiskasvanule hapnikumask asetada. 

Seejärel tuleb mul eri vanuses lastega viia läbi mitmeid erinevaid teraapiaseansse. Teate, kolmesega toimub see kõhuli maas, ühes mänguasjadega, üheksasega läbi joonistamise või muu käelise ja kuueteistkümnesega tema eale vastavalt. Aga ma ei saa seda x ametnikule öelda, sest ma ei tea, kes ta on, mis on ta nimi ja ametinimetus ja kas mulle selle töö eest mingit tasu ka makstakse. Jah, ka see “ebaoluline” nüanss. (Muide, veel ühte “pisiasja”, nimelt seda, et nood lapsed on muukeelsed ja sellekeelsed, mida mina ei valda, mulle töö alguses ei mainitud.)

Õnneks jätkus mul oidu hakata uurima, kuhu pagana kohta need suurejoonelised aruandlusdokumendid esitan, mille alusel oma töö eest teenitud sandikopikad kolme nädala jooksul kätte saaksin. Aga seda kohta pole ma siiani leidnud. 

Kui mulle kirjutas keegi roosinupukene ätt geemail komm (või midagi taolist), ühesõnaga tundmatu inimene erameililt, ei saanud ma esmalt aru, kes ta on. Selgus, et abivajaja. Muidu oleks abivajaja kiri terapeudile täiesti loogiline, aga mitte siin. Nimelt ei suvatsenud ametnik minuga ise ühendust võtta, et mulle töö üle anda, vaid saatis ka minule mõeldud dokumendid “roosinupukese” (või muu sarnase) taga olevale abivajajale. 

Ka “roosinupukesel” oli karjuv vajadus traumatööks ja minu küsimus “palun, kes te olete”, oli pehmelt öeldes kohatu, aga mida mul muud oli teha, et asjast üldse mingit sotti saada. Dokumentides, mis temale saadeti, oli mu ülesandeks märgitud taaskord leinatöö (sest see on ju praktiliselt tasuta). Kui aga selgus, et ka “roosinupukese” peres on hulk erivanuselisi lapsi, keda ma kõiki üheskoos oleksin pidanud “teenindama”, sai mu mõõt täis. 

Ma ei lappa enam dokumente, millal ja kust võiksin oma töö eest raha saada. Ma ei otsi enam mööda pabereid ja telefoni ajalugu, kas ja millal ja mis numbrilt on mingi anonüümne ametnik mulle helistanud või kirjutanud. Ma lõpetan kogu selle jama jalamaid. Jätku oma mõnikümmend eurot kus see ja teine. Las läks Süsteemi kõhtu. 

Hoopis nukram on fakt, et asi ei toimi. See fakt pole isegi nukker, vaid jõletu, sest need armsad inimesed, katkised ja traumeeritud pered, kes isikliku raha eest mööda terapeute ja psühholooge ja psühhiaatreid ei jaksa käia, vajaksid tohutult abi. Ma oleksin saanud neid veidikenegi aidata. Aga see tehti mulle täiesti võimatuks. Kas teate, kui palju ma nende lõputute paberite peale aega raiskasin? Milleks? Minu kui spetsialistiga oli nende robotite, kes asju otsustavad, suhe null.

Niisiis loobun. Aitas sellest, et korraks oma nina “Suurde süsteemi” pistsin ja mind mingiks sodihunnikuks  “paberihundistati”.

Ma olen väga hea süsteemne pereterapeut. Mul on vastav tõenduspõhine haridus, viieaastane põhjalik väljaõpe, tänaseks tohutu töökogumus. Ja eneseväärikus. Jätkan 100% erapraksises. 

Naiseks olemise võlud ja valud 2

 Niisiis menopaus. Naise viljaka aja lõpp. Ka muude muutuste aeg.

Viimasel ajal on menopausi teema ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias üsna agaralt arutlusele tulnud. Loen, et sellest korraldatakse lausa erinevaid seminare ja koolitusi, mis on väga hea. 

Üks mu sõbranna tegi üleminekueast oma lõputöö, aga see oli juba aastaid tagasi, ajal, mil teemat ikka veel “kalevi all” hoiti. Juba siis rõhutas ta seda, et üleminekueast võiks ja peaks saama pigem inimese uue ajastu algus, kui et temast tehtaks ühiskondlik häbiplekk. Aga toona jäi tema väljaütlemine “hüüdjaks hääleks kõrbes”.

Olen palju lugenud selle kohta, kuidas üleminekuiga naise keha ja hormonaalsüsteemi mõjutab. Vanasti, kui asjadest veel piisavalt teadlikud ei oldud, ei osatud ka menopausi sümptomitega midagi peale hakata ning nii kujunesidki välja müüdid, mille põhisõnum on see, et menopaus muudab naised täiesti segaseks. 

Ka mina kuulsin oma suguvõsa vapralt naisliinilt klimakteeriumi kohta õudseid lugusid, mis sisaldasid pööraseid kannatusi, nii füüsilisi kui vaimseid. Nägin kõrvalt, kuidas inimese psüühika teda täiesti alt veab, kusjuures tegu ei olnud mitte ainult närvilisuse ja paanikaga, vaid kohati lausa halvava surmahirmuga. Abi polnud kusagilt saada. See asi tuli lihtsalt “üle elada”. 

Teadlikkus puudus täielikult. Millest siis täpselt? Ei enamast, kui kolmest põhilisest kriteeriumist: õige toit, piisav liikumine ja küllaldane uni (mis tähendab laiemas skaalas ka rahulikku, stressivaba elu). Jah, võite ju öelda, et tolle aja inimesed rabasid tööd nagu loomad, mis liikumisest saab siin juttu olla (või et nad ju liikusidki tohutul kombel). Aga lihtsalt rabelemine ei ole sugugi tulutoov. On lihtsalt väsitv. Looma kombel töörabamine, algul tööl ja siis veel kodus takkaotsa ei ole kunagi kedagi õnnelikuks teinud ning rahulikule, pingevabale elule ei saa sellise elukorralduse puhul loota. Süstemaatiline trenn, eriti lihas- ja kardiotrenn, aga ka kõndimine ja venitused, on need, mille puhul saab ka keha tervendavaid signaale. 

Ning toit. Palju räägitakse sellest, et isegi siis, kui poest polnud peaaegu midagi saada, kus ikka lauad olid lookas! Jah, olid tõesti. Ainult et… see polnud sugugi menopausi sõbralik toit. Liiga palju liha, loomset rasva. Liiga palju suhkrut ja valget jahu. Üldse, liiga palju! Liiga suurtes kogustes, liiga paljude erinevate koostisosadega. Üleminekueas naine ei peaks tingimata olema trullaks paisunud või konnakõhuga tegelane. Ta ei peaks vale toidu tagajärgedest tulenevate sümptomite tõttu ärevushäireid saama või depressiooni langema.

Olen selgelt täheldanud, et olles valesti toitunud, on mu kuumahood kordades intensiivsemad, kui tasakaalustatud menüü puhul, kui neid peaaegu ei olegi. Keha on tark, aga ka meie peame olema targad, et neid signaale kuulata. Miks me seda siis ei tee? Minu kehale sobib kõige paremini Vahemere tüüpi toitumine. Selle kohta on netis piisavalt infot. 

Küllaldane uni. Mul ei ole enam huvi pikkade pidude vastu. Jah, mulle meeldib lõbusalt pidutseda, nagu ühes eelnevas postituses juba jagasin, aga peol peab olema kindel lõpp. Ja see ei peaks olema vastu hommikut. Just äsja oli mul ülitihe nädalavahetus. Kõigepealt sünnipäev vahva peoga, siis üks mulle küllatulek, mis ei olnud lõppkokkuvõttes üldse vahva, see-eest väsitas piisavalt, siis reis eesti teise otsa ja tagasi ning lõpuks kolme teenistuse ja ühe kontserdiga pühapäev takkaotsa. Hea, et sain viimaks end välja magada! Tegin seda kahel ööl üheksa tundi! Nagu karu! Aga kui mul ei oleks sellist võimalust olnud?

Menopaus mõjutab kindlasti ka paarisuhet. Selles osas tuleb olla väga teadlik ja sellest tuleb kindlasti ka partneriga rääkida. Mitte ühe korra, vaid päris sageli. Kuigi öeldakse, et ka mehel esineb andropaus, on naise kehas toimuvad muutused palju suuremad ja järsemad ja selle tagajärjel muutub märgatavalt ka naise seksuaalkäitumine. Mehel toimuvad hormonaalsed muutused aeglaselt ja varjatumalt ning tema seksuaalsus ja muidugi ka võime saada järglasi võivad toimida kõrge eani. Et see kõik tasakaalu saada, nii et mõlemad partnerid rahul (ja rahuldatud) oleksid, tuleb esmalt asjadest aru saada ja teisalt seda arusaamist ka teineteise suunal rakendada. Märksõna, nagu paarisuhtes ikka, on hoolimine. 

Mina võin õnneks tõdeda, et olen ka praegusel eluperioodil oma mehe poolt armastatud, mõistetud ja hoitud. Aga ma annan sellele ka omapoolse panuse. Tean, et vastastikune “andmine” ei ole kaugeltki kõikide paaride privileeg. Paljud hakkavad sellest ajaperioodist koos elama nagu õde ja vend. Lihtne on mõelda, et ah, see asi mind enam ei huvita, saagu teine ise hakkama. 

Tegelikult ei ole üldse keeruline säilitada lähedus ka siis, kui keha enam munarakke ei tooda ja sünnitada ei kavatse. Kui ülalmainitud kriteeriumid, toit, liikumine ja uni on täidetud ja oma kehaga ollakse heas suhtes, säilib ka vajadus tunda end partneri poolt ihaldatuna. Julgeda öelda, mida vajatakse ja vahel käia ka apteegist või loodustoodete poest läbi ;)  Elus peab olema kirge!

Kokkuvõtvalt- hea, et üleminekuiga on nüüd laiema avalikkuse ees teemaks tulnud. Hea, et nii palju on kirjutatud, seletatud, näitlikustatud. Enamuse asju aga, et see periood meie igaühe eludes loomulikuna kulgeks, peame ise ära tegema. Ka viiekümnendates ja kuuekümnendates saame kõik olla ilusad, rahulikud ja naeratavad naised. Mõnus!

Naiseks olemise võlud ja valud

 Praegu on inimeste ja nende elukaare eripärade käsitluse osas hoopis teistsugune aeg, kui siis, kui mina laps olin. 

Näiteks ei tee praeguse aja noored neiud oma menstruaaltsüklist mitte mingit saladust, ja teate, minu jaoks tundub see niiiiii normaalne ja ma olen nende üle niiiii õnnelik! Kui mõni mu plikadest söögilauas hooletult viskab, et “ma täna sauna ei tule, mul on päevad ja kõht vastikult valutab” või et “x oli täna  seetõttu närvis, et tal hakkavad varsti päevad”, on mul läbisegi rõõm nende ja kurbus toonase iseenda, noore kompleksides tüdukukese pärast. 

Menstruaaltsükkel oli üks hullemaid asju, mille pärast ma neiueas häbenesin ja kannatasin, kuigi sama asi on ju absoluutselt igal suguküpsel naisel. See on loomulik ja normaalne - nagu lapse sünnitaminegi. Inimkonda poleks olemaski, kui naistel päevi poleks! 

Minul aga polnud päevadest mingit aimu ja küllap oleksin esimesel korral end poolsurnuks ehmatanud ja mõelnud, et jooksen verest tühjaks, kui mu hoovi-sõbrannad poleks mulle seda uudist ühel heal päeval teatanud. Mäletan, et ma ei uskunud neid. Ja nemad keksisid üles-alla, silmad suured peas, et “sa ei teadnudki!?” Ning olid hirmus tähtsad ja targad. 

Ei, ma ei teadnud. Kui kuulsin, et selline asi hakkab korduma kuust kuusse (nad vist ütlesid, et kogu elu), oli mu hämmeldus veelgi suurem. Kui tahtsin uudise omakorda teistele sõbrannadele edasi rääkida ja nemad hüüdsid mu poole sõna pealt “teame, teame!”, ei osanud ma korraga üldse olla. Eks ma võtsin asja teadmisek, mis mul üle jäi- aga ei mõistnud, miks keegi minuga sel teemal ei räägi. Ise küsida ma ei julgenud. Ootasin kramplikult seda “esimest korda” ja tasapisi kinnistus minus tunne, et tegu on millegi väga häbiväärsega, mis tuleks kõikide silmade-kõrvade eest peita, kui see viimaks ilmneb. Aga kuidas?

Kui “see” päev kätte jõudis, polnud ema kodus. Ta oli hoopis Ungari reisil. Mingeid hügieenisidemeid ma kusagilt otsida ei osanud ning isalt ei suutnud hoopiski küsida. Mis ta must muidu arvab… Meeleheites helistasin vanaemale. Vanaema oli mulle lähedane ja sai kohemaid asjast aru. “Vaene laps!” ütles ta esmalt lohutuseks, (nagu minul ainsana oleks selline drastiline omapära), siis aga andis nõu otsida vajaminevat ema pesukapist. Uhh, õnneks leidsingi! 

“Esimese korraga” läks niisiis suhteliselt hästi, edasi oli aga ikkagi segane värk. Keegi ei arutanud minuga näiteks seda, et esimesed päevad ei pruugi olla väga regulaarsed, mistõttu oleks tark “neid asju” igaks juhuks alati kaasas kanda. Ja et vererohkuski on väga varieeruv. 

Nii juhtuski kord, et veetes sõbranna vanaema juures suvepuhkust, olid järsku päevad platsis. Ohus oli vanaema voodipesu, mu enda riietest rääkimata. Loomulikult ei julgenud ma minuga juhtunud “jõledusest” kellelegi rääkida. Tegin wc-s käepärasest, see tähendab tualettpaberist endale “sidemed” ja üritasin end hetkil, mil kedagi majas polnud, kraani all kuidagi pesta. Mõni päev see isegi veidi õnnestus, külma veega. Kui majas oli ühine saunapäev, keeldusin teistega sauna minemast. See jube häbi oleks ju riietumisel avalikuks tulnud! Et Wc paberid olid toona kõvad ja vähese imavusega, ei ole vist eriline uudis. Tõesti, vaene mina… 

Täna on kõik hoopis teisiti. Mu tütarde sõbrannadel pole olnud mingit raskust “neid asju” minu käest küsida, kui häda platsis, noh, näiteks maal. See on ju sama nagu plaastri küsimine. Või peavalurohu. 

Aga jah, nõuka ajal ei räägitud avalikult isegi sünnitusest, inimese elu algusest, otsekui oleks seegi midagi eriti häbiväärset. Oli vast kummaline aeg!

Aga teate, mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid ühest teisest teemast, mida samuti nõuka ajal “olemas ei olnud” ja mida uuel eesti ajagi on püütud hoolega “kappi suruda”, kuigi ka see käib vääramatult naiseks olemise juurde. Menopausist. 

Kõik eelnev oli selle pikk sissejuhatus. 

(Järgneb)

Ük

 

Inimesed on kuidagi liimist lahti. 

Olen tähele pannud, et sellistel aegadel on liikvel iseäranis palju “tervendajaid”. Võiks öelda, et neid roomab välja lausa igast augukesest või seinapraost. Sotsiaalmeediast rääkimata. Vaatan suu lahti, mille kõigega inimesed tegelevad! Vahel ajavad nende enesereklaamid südamest naerma, vahel panevad õlgu kehitama. Kui selle kõigega piisavat distantsi hoida, võib ju mõne ravitseja-tüübi leidlikkust isegi mõnda aega jälgida. Et kuidas ta inimesi võrku püüab. Mõni annab aga koheselt põhjust kahelda inimese selges mõistuses ja tekitab soovi ta kuhugi tõenduspõhisele ravile saata, sest see on lihtsalt nii jabur. Aga kõige kummalisem on see, et kogu sellele alle-aa' le leidub ka tarbijaskonda. Jah, isegi sellele kõige alle-aa'male, kes uhhuutab mingite ufo-kanaldamiste, hologrammide, paralleelkehastuste, eelmiste elude, kaardiladumise, seentesöömise, võluvete, imeõlide, taevakehade vahtimise ja muu jampsiga. Keegi käis just hiljuti “nõidumist õppimas”, kui läks jutuks, et pole ammu näinud. Seal on vist käigus lausa püramiidskeem- “koolijuht” rikastub kõigepealt “õppurite arvelt” ja seejärel võivad “nõiahakatised” omad ärid püsti panna ja tulu teenima hakata. Kõigile jagub, sest kindlasti on piisavalt tobukesi, kes kuulavad-vaatavad isehakanud korüfeesid suud ammuli ja annavadki oma raha ära!

Ütelus, et “lollidelt tulebki raha ära võtta” pole mulle eneselegi võõras. Üketeist aastat tagasi kirjutasin nii:

https://maris74.blogspot.com/2015/09/proua-eimerohud.html

Aga mis sest enam! Nüüd olen juba ise tubli ja tark (vabandust, enesekindel) ja otsustasin, et avan tänasest uue firma. Nimeks panen “Uhhu- ja alleagrammid, kanaldamine tulnukaga, tervendamine ühe hetkega”. Patsiendil pole mitte mingit muret! Isegi veebis ei pea kohtuma, mis ma tast ikka vaatan! Tuleb lihtsalt teha ülekanne. Ühekordne, ütleme tuhat eurot, praeguste hindade juures köömes! Ja saata mulle sõnum: ük tehtud. Ja mina kanaldan kohe raha õigesse kohta ning samal sekundil on patsient terve kui purikas. Lihtne!

Aga tehke siis ük kohe ära, eks!

Augus

Augu äärel :)

 Mina olen küll vahel augus, kas teie ka?

Auku kukkumine käib tavaliselt ootamatult, ütleme nii, et auk ei hüüa tulles. Eile näiteks avastasin end augus olevat siis, kui maitsestasin parasjagu lõunasöögiks mõeldud lambaribi. Töö oli igav ja aeganõudev ning andis mõtetele vaba voli lennelda. Seal need siis lendlesidki, kõneledes mulle sosinal, kuidas ma oma ressurssi mingi hakkimise, koorimise ja määrimise peale raiskan ja üldse, kui mõttetu koht on köök ja ausalt öeldes, miks just mina pean iga päev süüa tegema. Selle asemel, et midagi hoopis loomingulisemat produtseerida. Ning ühtäkki olingi vupsti! omadega augus. 

Kui ma augus olen, on mul endast nii hale meel, et hakka või nutma. Ja ega ma sealt kohe välja hüppama kah kiirusta. Pigem istun mütaki! augu põhja ja halisen endamisi. Halin muudab olemise veelgi kurvemaks. Nõuab tekki, mida enesele üll visata ja selle all end lausa külili keerata. Kägarasse.

Jaan ei ole kunagi augus. Aga meie koosoldud aastate jooksul on ta hakanud suurepäraselt tajuma, mil mida seda olen. Algul tegi ta nii, nagu mehed ikka sel puhul teevad, kui nende naised augus on - hakkas pakkuma lahendusi. Siis aga mõistis, et laused stiilis “mõtle, kui palju su elus head ja rõõmustavat on” augusolijat ei aita. Need “head ja rõõmustavad asjad” on augusolemise hetkil minuga seal augus lihtsalt kaasas, ega ma nende olemasolu eitagi. Aga jah, neist rääkimine oleks nagu õigest teemast kõrvale kaldumine. Enesehaletsuse teemast.

Kirjutasin sellest siin blogis tegelikult juba 2018.aastal, aga siis vaatasin asja hoopis teise nurga alt. Toonane postitus on järgmine:

"Ema oli jälle ülaltoas ja haletses ennast...," lugesin lastele Lindgreni raamatust "Madlike ja Jaanikingu põnn".

See lause oli kogu raamatu jooksul üht- või teistviisi esitatud mitmel korral ja tundus kummaline, et ma seda kunagi varem polnud märganud. Nimelt oli raamatu-Madlikese ja tema õe Liisbeti emal vedanud suurepärase paarisuhtega ning "ka Madlike teadis, et ta isa polnud tavaline mees". Ometi tavatses ema end aeg-ajalt haletseda!

Ja siis tabasin pointi: ennast haletseda saabki vaid väga turvalises suhtes! Lindgren pidi olema ülihea psühholoog, et selle nüansi ära tabas. Naisena tean, kuiväga tahaks vahel haletsusse langeda. Paraku on elu läinud nii, et pean ikka ja jälle näitama oma tugevat poolt, kindlat ja tahtejõulist palet, positiivset ellusuhtumist ning tegusat olekut. Teise niru hakkamasaamine, ahastus ja jõuetus ei tekita mujal, kui heas paarisuhtes suurt midagi muud, kui ärritust või viha. Eriti, kui see inimese sõnades ja olekus muudkui kordub.

Joodik Nilssoni naine näiteks ei haletsenud end raamatus kordagi. Ta kandis üksi kogu perekonna koormat, vahel ka purjus meest-  kui mööda vaadata sellest, et nende poegki ei saanud elada normaalset lapse-elu, vaid kandis oma õlul isarolli, mille viinanina kainemal perioodil jälle enesele tahtis kahmata. Ühesõnaga, seal majas ei tuntud mingit enesehaletsust. Armastust samuti mitte.

Ka täi-Miia ema, kellel üldse meest ei olnud, nii et ta lapsed pidid mingi olematu Stockholmi-isa välja mõtlema, ja kes nii palju töötas, et ta "mitte kunagi oma laste pärast ei muretsenud" (laste pärast muretsemine on ju emade pärisosa!), ei tundunud end haletsevat. Ridade vahel kleebiti talle külge kahtlasi silte, mis oleksid "sellise naise" enesehaletsuse kindlasti millekski muuks väänanud. Pigem olla nähtamatu ja vait.

Lindgren teadis, et enesehaletsushoog pole mingilgi määral ohtlik. Pigem on julgus näidata oma haavatavust üks osa tugevaks inimeseks olemisest. Nagu juba mainisin, ei saa seda aga teha ebaturvalises suhtes. Kui langen, pean olema kindel, et teine mind kinni püüab. Tekkinuks Madlikese isal siinkohal süütunne, muutunuks nendegi suhe kaugeks või konfliktseks. Aga isa säilitas väärikuse, andis aega ning hiljem visati juba teineteisele iroonilis-koomilisi repliike ning laste magamamineku ajal "hoidsid ema ja isa jälle teineteisel ümbert kinni".

Ah, miks ei võiks elu olla nii lihtne ja ilus?

Nii kirjutasin toona. Aga nüüd on ka minul selline paarisuhe, kus aeg-ajalt end turvaliselt haletseda. On see vast õnn! Päris ausalt kohe! Ma ei peagi enam olema mingi tank ega raudne leedi. Olen naine!

 Muide, ma tean küll, kuidas august välja saab! Selleks tuleb õue minna. Ja väga kiiresti kõndida. Nii kiiresti, kui jalad vähegi võtavad. Ja pikalt! Mida pikemalt, seda kindlamini sikutad end jälle augu äärele ja märkamatult oledki päriselus tagasi. 

Lambaribi oli kaks tundi ahjus. Koos porgandite ja sibulatega. Kui tagasi jõudsin, oli just õige aeg see välja võtta ja sööma hakata. Ja pärast sööki “hoidsime jälle teineteisel ümbert kinni”. Pidime nimelt harjutama aeglase valsi uut, keerukat kombinatsiooni. 

Jah, miks ei peakski elu olema nii lihtne ja ilus!

***

NB! Sellesama söögi-teemaga olen augus olnud ennegi. Just leidsin seitse aastat tagasi jaanuaris kirjutatud luuletuse Supinaine:

oh,

mõtlesin supilt vahtu riisudes

oleks mul kümnendikkugi seda aega

mis sekund sekundi haaval 

päev-päevalt

mu kätelt vahustesse voogudesse pudeneb

kus siis alles teeksin!

porgandikuubikud ja kana

tunduvad nii tühised

õige loomeinimese
sisukate võimaluste kõrval

Teisest küljest vaadatuna

võib aga just klaar puljong kõneleda
maailma muutvaist

supernaistest

muutes nad veidi kollakatena
nähtavaks

nende endi kokkukeedetud leeme
selgel peegelpildil

Pidudest

 

Nii tore on käia pidudel, mis on hästi läbi mõeldud ja pidutseda koos inimestega, kes oskavad pidutseda. Ja pidusid lihtsalt tuleb aeg-ajalt pidada! Minu hing igatseb küll pidutsemise järgi. Aga muidugi mitte valimatult.

Pidusid saab korraldada mitut moodi. Kõige tavalisem ja ilmselt ka eestlaslikum on nn söögilaua-pidu, st tullakse kokku, istutakse maha, süüakae-juuakse ja räägitakse maast-ilmast. Tillukese seltskonnaga on säärane pidutsemisviis igati okei, eriti kui kõikidel osapooltel on oskus ka teisi kuulata. Sellised istumised võivad kujuneda vägagi meeleolukateks. 

Kui aga rääkida suurema seltskonna koosviibimistest, siis üha enam meeldib mulle nn mõtestatud pidu, koosviibimine, millel on läbiv temaatika või ühistegevus. Viimati, Jaani tütre juubelil oli selleks matkajuhiga matk Kõrvemaa kaunis lumises metsas. 

Sünnipäevadel, kus on palju rahvast, on alati vahvad  ka viktoriinid sünnipäevalapse kohta või tema elu läbiv slaidishow. Ma ise tegin aga oma juubelil vastupidi. Lugesin iga külalise kohta ühe “kiiksuga” mälestuse, mida teised ei teadnud. See, kelle kohta too jutuke käis, pidi olema vait, teised aga pidid pakkuma, kellest ma räägin. Oi, sellega sai nalja!

Igavesti vahvad on peod, kus saab kas laulda või tantsida. Sellega on siiiski mõni “aga”.  Mida rohkem me Jaaniga tantsutrennis käime, seda vähem peame lihtsalt õõtsumist või hööritamist tantsuks. Maitsekas muusikavalik võimaldab vähemalt rumbat või fokstrotti. Nende rütmis saaksid õõtsuda ka need, kes eriti tantsida ei oska. Kõikidel oleks hea meel. Paraku kipub pidudel, mille korraldajad muusikale rõhku panna ei oska, mõnikord olema minu jaoks täiesti talumatu muusikavalik. 

Aeg-ajalt ei jõua ma ära imestada, et kas ikka veel toodetakse säärast talumatut soppa, kus puudub nii viis kui sõnum ja esitajal ka lauluhääl, aga see-eest vaipa klopitakse “teose” taustal usinasti. Võimalik, et need üllitised pärinevad siiski 90ndatest. Aga seda kummalisem on tõdeda, et sellisel andetul soustil on ka praegusel ajal tarbijaskonda! Olles ise väga tundliku kõrvaga, ei suuda ma midagi säärast isegi vaikse taustana kuulata. Õnneks pole väga pidanudki. 

Teine mõnusat pidutsemist välistav komponent on muusika valjus. Olime hiljuti taas ühel muidu toredal juubelil, aga õnnetuseks oli juubilar tantsuks esinema tellinud mingi kahemehebändi, mille vokaalsolist võttis nõuks kõik pidulised kas kurdiks või peolt minema röökida. Meie valisime viimase variandi. Ma ei tee nalja- ühe mehe nutikell läks pidevalt häiresse, et müratase ületab tervisliku normi piire mitmekordselt. Milleks me peaksime oma tervist rikkuma? Kahjuks oli peoperemehe enda kuulmine juba niivõrd kahjustunud, et ta ei käskinud seda lärmi ka koheselt ära lõpetada. Ei tea, kas ta kargas seal peo lõpus ihuüksi?

Ahjaa, labasused on ka minu jaoks täiesti “out”. Kui arvatakse, et sellised laulud nagu “joo ennast täis kui siga” võivad olla osaks toredast peost, siis on maitsete erinevus liialt suur. On ju igasuguseid vahvaid rahvalikke laule, mida saab mõnuga kaasa laulda ja kellelgi ei hakka piinlik. Mul on spotify's terve list eestikeelseid pidulaule ja teine armastuslauludest. Eks see, milline muusika parasjagu kõlama sobib, oleneb ju sündmusest ja inimestest. Mõnes intiimsemas seltskonnas ja vaiksel koosistumisel on selleks hoopiski klassika. 

Üks asi veel. Kuna ma ise tarbin alkoholi harva ja vähe, ei kannata ma silmnähtavalt purjus inimesi. Neid, kes endale enesekontrolli kadumise tõttu tähelepanu tõmbavad. Selliseid, kes end “ohvitseriks joovad” ja oma hõigete ja haugatustega üldise toreda meeleolu ära rikuvad. Eks mõnikord läheb ühel või teisel pisut paljuks, sellest pole midagi, aga kui inimese sisemaailm sellisel viisil nähtavale tuleb, et see teistele häirivaks muutub, on asi pahasti. Alkohol on tarkade jook. 

Aga pidu peab pidama, sest inimese hing tahab ju hõisata ja ihugi nõuab üleslöömist! Õnneks on aasta jooksul piisavalt pidulikke sündmusi. Ja vahvad peod jäävad pikaks ajaks meelde. 

Sugupuu

Helis Ana ja Vaariga

 Kuulsin täna kirikus ilusat mõttekäiku sellest, kuidas igaüks kuulub esivanemate kaudu kindlasse sugupuusse, ja mida rohkem inimesi seal “okste” ja “harudena” on, seda laiema võra see puu moodustab ning nagu looduseski, pakub laiema võrega puu rohkem varju ja kaitset kui üksik ja kidur. 

Kirikus läks jutt küll edasi Jumala perekonna juurde, mina aga jäin mõttesse, kas ka minu sugupuu on piisavalt laia võraga, et pakkuda vajadusel varju ja kaitset. 

Mu mõlemad vanemad on pärit maalt, aga linna õppima tulles jäänud siia, Tallinnasse, abiellunud ja loonud pere.  Olen niisiis alles teist põlve linnainimene. Emapoolses suguvõsas oskan nimetada veel vaid paari inimest, kes linnas elavad. Isapoolses on linna ümberasunuid rohkem. 

Ega puu võra suurust ja kohevust vast määragi suurt see, kas ta kasvab maal või linnas. Määrab see, kas on pinnas on lopsakaks kasvamiseks piisavalt sobiv. See tähendab, et kas meie vanemad ja vanavanemad on meile pärandanud piisavalt palju selliseid õpetusi ja väärtusi, mida saaksime endagi elus rakendada ja mille kaudu tunduks maailm justkui lihtsam ja turvalisem paik. 

Ja algatuseks sobiks vast hoopis küsida, kas juhul, kui sugupuu ongi laia võraga, on see ka piisavalt ühtehoidev või moodustab hoopis sellise harali puu, mille erinevate okste alt võib varju leida küll, kui mis suure tormi eest ühtsena küll mingit kaitset ei paku. Mnjah, on, millele mõelda. 

Mulle tundub, et vanasti hoidsid inimesed palju rohkem ühte. Näiteks mu emapoolne suguvõsa käis üsna usinasti läbi. Kõige rohkem suhtlesime küll onu perega, aga ka vanaema poolõdede ja nende tütarde peredega oli väike kontakt olemas. Praegu on kõik jäänud üsna soiku. Pole ju enam vanaema sünnipäeva ega Kadrina jõulusid, mille pärast kohale tulla ja koos olla. Kõnnu, vanaema sünnikoha, kokkutulekud on võtnud hoopis teise vormi.  Kunagi käisime, olime, laulsime. Nüüd on teised ajad ja võõrad inimesed.

Emapoolse vanaisa sugulased- ta õed ja nende järeltulijad olid meie jaoks siiski otsekui sugupuult äralõigatud oksad ja nende nimesid ja isegi olemasolu tean vaid aimamisi. Vanaema ja ema suhtlesid nendega üli-minimaalselt ja meie põlvkonda ei pühendatud sellesse üldse. Millest on kahju, sest teadaolevalt on/oli nende hulgas haritud, põnevaid inimesi. Aga noh, vanaisa “eripärade” tõttu hoidsid “meie omad” eraldi ning vanaema ei osanud ehk olukorda lahendada. Lisaks veel mineviku haavatasaamised. Pärandi-asjad. Ah ei tea…

Isapoolne suguselts ehk isaisa-poolsed sugupuu oksad suhtlesid omavahel päris tihedasti. Eriti saab seda öelda Tallinnas elavate sugulaste kohta. Isa onupoja ja täditütre pered olid minu mäletamist mööda üsna tihedas läbikäimises, ühe vanatädi lapselapsed olid minuealistest kõige lähedasemad, käisid mu sünnipäeval ja puha (tõsi, vastupidist- et mina nende omal oleksin käinud, ma ei mäleta). Praeguseks pole mul mitte ühegagi neist mingit sidet. Vaid Muhu omadega suhtleme aeg-ajalt. Küll mitte väga isiklikul, vaid pigem Muhu-teemade pinnal. Aga no vähemalt suhtleme. 

Kui olin laps, siis käisid vanaisa õed ja vend oma peredega suviti ka Muhus, need olid oodatud kohtumised, heinaveo talgud, sauna ehitus ja muu, lisaks vahvad peod koos lauluga. Nojah, kõik olid ju sealtsamast talust pärit… Aga mis teha, enam sellist suhtlust ei ole ega tule. Ülekohus, solvumised ja mis kõikveel…

Isa emapoolne suguvõsa on veel kindlakäelisemalt, kui emapoolse vanaisa oma, ära lõigatud. Seda pole lihtsalt kunagi olnudki. Niisiis ei anna seda ka enam kuidagi taastada. 

Arutasin seda teemat ka Jaaniga. Jaan lisas, et kuna mu vanemate põlvkond oli sõjajärgne, pidid tolle aja inimesed juba olude sunnil rohkem kokku hoidma, kui praeguse aja omad. Maa inimestega tuli arvestada ja neil abiks käia, kuna neilt sai näiteks toitu - liha, juurikaid ja muud- sest poes polnud ju peaaegu midagi. Linna inimestelt sai aga näiteks õpingute ajal ulualust. Või lausa iseseisva elu alguses, minu vanemate näitel, kes elasid oma abielu esimestel kuudel koos minuga mu vanatädide kööktoa kapitaguses. Jaan arvas, et loomult on eestlane siiski eraklik, aga rasketel aegadel hoitakse kokku. Mis on tõsi.

Aga tegelikult pole kõik ülalmainitu üldse niivõrd oluline, tõstab nüüd minus pead terapeut. Kõige olulisemad on suhted. Suhete kvaliteet, mitte kvantiteet. Ka väga väike sugupuuke võib anda kindlust ja varju, kui seal on armastavad ja suure hingetarkusega inimesed. 

Teate, ma ei suuda enam lugeda ühtegi raamatut, mis räägib nõuka-aegsest elust, seal vohavast vaimsest ja füüsilisest vägivallast, eriti laste suunal. Jälle sattus üks säärane raamat oma jäledate kirjeldustega kätte ja ma jätsin selle lihtsalt pooleli! Kõik need jutud mingitest roppudest julmadest joodikutest kasuisadest, pedofiilidest ja jätistest, kelle vastu hingetarkuseta emad jõuetud olid, jõledast koolikiusust, mille vastu mitte keegi ei astunud …. Talumatu! 

Hiljuti oli kusagil artikkel, kus muusik Maria Faust ütles, et tal on hea meel, et ta kasvas isata. Jah, loomulikult oleks ma soovinud, et mul oleks isa, ütles ta. Aga sellist isa nagu mul, ei ole ma kunagi igatsenud, lisas ta. Kust tulevad naised, kes kaklevad mingite külajoodikute eest, küsis ta veel. Miks nad üksi ei oska ola? Õnneks oli ta oma emal oidu. 

Oma kodudest tulevad nad. Kõik rõvedus ja julmus pärineb meie, eesti inimeste kodudest. Ka tänapäeval. Mul on oma terapeuditee algusest meeles mõned eriti õõvastavad juhtumid, mille peale tahaksin veel tänagi appi karjuda. Loomulikult ei saanud ma neid peresid eriti palju aidata, aga kuidas ma soovin, et oleksin saanud panna kohese piiri, sest selline jõhkus, mis ühes või teises kodus ilmnes, on lubamatu! Ma ei tahaks analüüsida nende jätiste minevikku, kellega kohtusin, olgugi, et kõigele on seletus. Mõnikord lihtsalt ei oleks vaja seletada seal, kus tuleks kiiresti tegutseda ja muuta seda, mida veel muuta saab. Päästa lapsi, kel pole mingit valikuvõimalust. Vaesed väikesed!

Kokkuvõtteks, sugupuu saab olla ja loodetavasti enamusel ongi üks varju ja kaitset pakkuv puu. Paraku võib ta olla ka läbimädanenud puu, mis viimaks inimesele kaela kukub. Sellistest puudest on targem eemale hoida. Kui veab, võib läbi suhete, kas abiellumise või sügavate sõprussuhete, end turvaliselt mõne muu sugupuu alt leida. Täiskasvanueas sõltub palju iseenda valikutest. 

Soovin, et meie sugupuu minupoolne võra pakuks lõpmata palju armastust, hoolimist ja turvatunnet nii mu lastele, kui mu lähisugulaste peredele. Et see oleks tihe, kauni võraga puu, mille lehed tuules tasakesi kahisevad ja millest kumavad läbi kuldsed päiksekiired. Et kõik mu kallid tahaksid selle alla koonduda, kiirustamata lugusid vesta, tassikest teed rüübata ja tänumeeles naeratada. 

Tangot tantsitakse kahekesi

Kuulamise kunst 2

Kas olete mõelnud, et jutud rahast, kinnisvarast, isegi poliitikast, aktsiaturust ja majandusest laiemalt võivad olla hullult põnevad. Ja jutud loomingust, muusikast, kunstist, kirjandusest, psühholoogiast, lastest ja suhetest võivad omakorda olla surmigavad. Sest kui me kellegagi millestki räägime, ei ole ju point tegelikult teemas, vaid selles, kuidas me omavahelises suhtlemisest teineteist märkame ja täiendame. 

Vestlus, suhtlus või dialoog eeldavad teatavast rohkemat inimeste arvu kui üks. Kui meile parasjagu loengut ei peeta, oleme vaheldumisi kuulajad ja rääkijad. Mõnikord, kui keegi on mõnes teemas teistest oluliselt pädevam, võib tema sõnavõtt olla ka teistest kordades mahukam, kui see on vaikimisi paika pandud ühe seltskondliku vestluse toimimise põhikriteeriumi - üldsuse huvi poolt. Ometi tajub intelligentne inimene vaistlikult, millal võiks siiski, kasvõi küsimuste esitamiseks, anda sõna teistele. Ja millal võiks teema lõpetada. 

 Eks vast kõigile on oma ringkonna jutupaunikud ja mõni täielik pläralõug hästi teada. Vähem on aga teada see, et need, kes jutu mistahes teemalt üha enda isiku ja teda puudutavate teemade juurde räägib, tegelevad tegelikult vägivallaga. Ja seda ei peaks enda peal rakendada lubama. Samas on seda üsna keeruline kogu seltskonna ees öelda. Kusagil interneti avarustes oli lausa õpetus, kuidas niisugustel puhkudel käituda. Aga tõsi, kirjapanduna on sellised asjad ikkagi hulga lihtsamad, kui nende rakendamine päriselus. Mina sellega küll hästi hakkama ei saa, sestap olen piinelnud mõnegi kohtumise ajal päris korralikult. Eelmine postituski oli huumorivõtmes just seesuguse liigjutukuse kirjeldus. 

 Üsna peale kirjeldatud sündmust leidis aset veel üks muidu mõnus külaskäik, kuid sealgi, ükskõik mis teemal peoperemees või keegi teine sõna võttis, haaras üks jutukas daam jutuotsa, alustades iga kord sõnadega “aga minul…” või “aga meil…” Küll kiideti majarahva kunsti, aga tema koduseintel oli midagi hoopis põnevamat, küll tunnustati kellegi haridust, aga tema lähikondlaste koolid ja õpetajad olid palju silmapaistvamad. Kordagi ei tekkinud tal oma monoloogis küsimust, “mida teised arvavad”. Ega lõpuks ei arvagi midagi.

Sellised inimesed on muide tavaliselt ka energiavampiirid. Kujutage end ette istumas seltskonnas, kus üks seltskonna liige juba vähegi huvitavaks muutuva vestluse taas ja taas iseenda juurde keerab ja teistele üldse sõna ei anna. Kas pole nii, et viisaka inimesena üritad algul küll vaikselt teemat põneva koha peale tagasi tuua, kui see aga ei õnnestu, hakkad esmalt nihelema, järgnevalt ootad, et säärane ebaviisaka monoloogiga õhtu ometi lõppeks või et keegi ometi midagi teeks (aga teha pole lihtne!) ning viimaks jääd täiesti apaatseks. Sellistelt kohtumistelt koju jõudes (või seesuguseid külalisi ära saates) oled kui tühjakspigistatud käsn. Kui tavapäraselt on sõpruskondade või tutvusringkondade kokkusaamiste tore kaasprodukt rõõm, energiapuhang ja tõstetud tunne, siis varjatud vägivallaga suhtluses on selleks väsimus, tüdimus ja energiapuudus. 

Seetõttu kavatsen edaspidi veelgi paremini valida, millises seltskonnas ja kui kaua viibin. Kõiki sääraseid, tõsi, ilmselt ei õnnestu vältida, aga ka äraminek on ju tegelikult lahendus. Igaüks võiks ju ometi mõelda, ega ta oma mölapidamatusega seltskonda ära ei lämmata. Kuidas küll mõni seda ei taju?

Meele muutlikkusest ja muust

 

Lisanni kaunistatud kodukuusk.

Huvitav on see elu. Huvitav ja ilus. Ja inimese meel on oma muutlikkuses samuti kummaline. Vahel vajab ta teiste hulka kuulumist, jutuvada ja rõõmutsemist, vahel igatseb täit vaikust ja rahu, iseenesega olemist, sisekaemust, asjade üle järele mõtlemist. Talvise pööripäeva ja jõulu ajal võivad need igatsused ilmutada end nii korraga kui kordamööda. Vähemalt minul. 

Koosolemisel ja rõõmsal lärmakusel on oma võlu täiesti olemas - siis, kui tegemist on koosolemisega, millel on sügavam väärtus. Muidugi võib ka näiteks suurtel, head reklaami saanud jõulukontsertidel olla hea idee, huvipakkuv kava ja muid rõõmutoovaid elemente, ometi kipuvad need olema liiga anonüümsed, et piisavalt puudutada. Lähed janunedes, et saada tuge ja täidet, tagasi tuled sama janusena, lisaboonuseks väsimus ning üleküllastus rahvamassidest.

Sügavam väärtus on aga väiksemal seltskonnal. Näiteks oma laiemal pereringil, kuhu kuulub nii noori kui vanu, vaikseid ja temperamentseid, sügavamaid ning pealiskaudsemaid. Nende kõikidega saab jutustada oma lugu. Mälestustekett, mis seob meid ühte tänasel päeval, lookleb ühes paljude lähedastega lausa aastakümnete taha. Läinud aegade hämaruses tundub mõni ajaetapp üsna hägune või on mälust sootuks kustunud, aga seda armsam on need kadunud lülid koos olles taas säravaks jutustada. Rääkimata suurimast väärtusest - et on, kellega jutustada.

Isa elas sügisel läbi tõsise terviserikke. Infarkt ja Jumala heldus ning arstide osavus, et ta võis kliinilisest surmast ellu tagasi pöörduda, on andnud meie pere loole uue mõõtme. Teistsuguse tänulikkuse. Märkamise. Leplikkuse. Abivalmiduse. Alandlikkuse. 

Helis, mu südamlik andekas laps, oli meie koosolemise õhtuks ette valmistanud kaks rahulikku mõtlemist vajavat tegevust - soovipurkide täitmise ja küünlarituaali. Esimeses saime igale majapidamisele ehk laiemasse pereringi kuuluvale tuumperele kirjutada oma jõulusoovid. Ükskõik kellele, ükskõik mitu. Teises aga saime igaüks küünalt süüdates öelda, mille eest oleme sel aastal kõige tänulikumad, mida väärtustame kõige enam. See kõik oli väga puudutav. 

Minu armas mees, kuigi ta on meie perega liitunud kõige hiljem, olles alles kolmandad jõulud meiega, puudutas meid kõiki oma sõnumiga väga. Olgugi, et tal oli meelde tulnud mitu ääretult sügavat ja tähendusrikast isiklikku seika, mille eest olla läinud aastale ja Jumalale tänulik, ütles ta, et jõulujutluse ajal oli ta korraga mõistnud, et kõige olulisem on siiski see, et tema armas äi saab ka sel aastal koos meiega jõululauas istuda. Kõik muu ei kanna ligilähedastki tähendust. Nägin isa ja meie kõikide silmis pisaraid. 

Ja kui isa omakorda ütles, et ta on nii tänulik, et me kõik olemas oleme, meenus mulle, kuidas ta juba aastaid tagasi ütles, et “minu jaoks on kõige suurem kingitus see, kui kogu pere on koos”, ja mõtlesin, et seda kingitust on ju nii lihtne teha. Ja ometi ei ole me seda just liiga sageli osanud. Miks?

Mul on fantastilised lapsed. Targad ja tundlikud. Mul on imelised lapselapsed. Armsad ja andekad. Mul on parimad vanemad. Hoolitsevad ja südamlikud. Mul on armastav, üli-tähelepanelik abikaasa, keda ma väga armastan. Lotovõit. Mul on tõesti vedanud! 

Ja ometi… tundsin peale meie jõulupidu, et vajan üksiolemist. Vajan aega ja ruumi. Vajan vaikust ja omi mõtteid. Vajan pisukest taandumist - armastades neid kõiki ometi väga. Tahtsin tunda oma rõõmu, oma kurbust, tahtsin tunnetada oma keha ja oma vaimu, tahtsin sulgeda silmad ja kuulata oma hingamist, tahtsin vaadelda pilvede liikumist. Tahtsin uneleda. Lugeda. Kirjutada. 

Siin ma nüüd olen. Saaremaal. Meie Kuressaare kodus. Küünalde ja jõulutulede keskel.

Ta on teises toas. Ei tea, kas ta mu igatsust lõpuni mõistab. Kas ta tajub selle intensiivset olemust? Seda “mündi teist külge”. Minu varjatud poolt. Kas peabki?

Ta ei tea, et varsti hakkame tantsima - tango vajab veidike lihvimist. Ja aeglane fokstrott harjutamist. Ja elu läheb samasuguse hooga edasi. Aga veidi kirjutan veel. 

Temale, seal teises toas olijale mõeldes kirjutasin jõulusooviks “et õiglus pääseks võidule”. Kui inimene on nii eriliselt andekas, tark, tundlik, empaatiline, inimesi armastav, mõistev - aga kui talle on nii palju ülekohut tehtud, ja kui mina olen osalt selle ülekohtu põhjus ja osalt selle lähim pealtnägija, ja kuigi ta ise on küllap paljutki andestanud ja küllap ei soovigi endist tagasi ja astub oma teed positiivselt ja püstipäi edasi, tundsin, et pean kirja panema just selle soovi. Ükskõik mil viisil see siis täituma oma mõeldud. 

Ma ei tunne enam, et mul oleks mingit oma konfessiooni, kuigi minu jaoks armsad kirikud- Jaani, Rootsi ja Paldiski- kuuluvad ühte. Mul on paljude kirikuinimestega keerukas, kuigi näiliselt on kõik okei. Olen 30 aastat kogudusi teeninud, mänginud tohutul hulgal talitusi ja kontserte, keskmisest organistist kordades rohkem. Teen seda ka edasipidi. Aga tegelikult hoian eemale. See pole aus, et teda just minuga seoses nuheldi. Miks mitte enne, kui olukord oli ju varemgi tegelikult sama? Mille poolest see eelmine variant õigem oli?  

Jumalal on plaan, ütleb ta ja naerab. Tema ei pea vimma. Oskaks mina ka nii. 

Toomas Paul, vana tark mees, kui teda ükskord oktoobris külastasime ja kui ta kuulis, et Jaanil on ilmumas uus raamat, ütles, et temalgi ilmub peagi raamat. Ja siis tegi ta Jaanile ettepaneku esitleda neid kahte raamatut koos. “Ma ei osanud teid sel ajal kaitsta, kui teid kahte rünnati”, ütles ta, “las see esitlus olla märk, et mina olen sinu kõrval. Ehk näeb seda nii mõnigi ja teeb omad järeldused” Olime selle väljaütlemise peale hingepõhja ja pisarateni liigutatud. See oli ka Jaani selle aasta ilusate hetkede esikoht - peale tänulikkust isa ellujäämise eest. 

Minu tänulikkuse esikoht on tervis. Jumalale tänu.

Ema oli jõululauda kattes tohutult vaeva näinud. Kuigi tõime igaüks ka enese poolt lauale miskit kaasa, oli ta hiljem väga väsinud. Kaks kuud vahetpidamata isa põetamist ja muret, kas kõik ikka läheb hästi, on jätnud oma jälje. Järgmisel aastal teeme meie, nooremad, kõik ise. Meil on teda veel kauaks vaja. 

Jah, elu on huvitav. Ja inimese meel on oma muutlikkuses samuti kummaline. 

Kas teate, kui palju aega läheb meele vaigistamiseks? Vajasin tugitooli, kolme tassi teed, kootud tekki põlvedele, korraks unnevajumist, vaigistatud telefoni. Seinakell oma tugeva tiksumisega mind ei häiri. See on aeg, mis sedakaudu igavikku lendab. See aeg on kandnud mu vanavanaema, mu vanavanemaid, kannab mu vanemaid ja kannab ka mind. Las tiksub. 

Las isegi pimm-pommitab vahel. 

Mõningased muudatused

Mulle ei meeldi enam see seltskond. Õigupoolest enamus inimesi sellest seltskonnast meeldivad mulle, aga see üks, see, kellele meeldis siis ja ilmselgelt meeldib praeguseni mängida mingit õiglaste valikute kandjat, jah see, kes mulle järjekindlalt kohta kätte näitas ja jälle tuli näitama- vaat sellega ei saa ma hästi hakkama. 

Mõni inimene on otsekui igavene kannataja. Ta tundub kannatavat ka nende asjade ja olukordade käes, mis tema ellu õieti ei puutugi. Antud olukorras näiteks ei puutu absoluutselt! Nagu arvata võite, ei naera seesugune kannataja mitte kunagi südamest tulevat naeru, küll aga kõhistab vahel, kui vastane seda väärt tundub olevat, õelat kahjurõõmu. Aga põhiliselt ta ikkagi kannatab. 

Nii kannatab kõnealune inimlaps ilmselt minu elu valikute käes ning ei suuda neist kuidagi üle saada või mööda vaadata. Miks? Ma ei tea! Vähe sellest, ta tahab, et ma ka ühises seltskonnas olles mõistaksin, et tema on aus ja midagi teesklema küll ei hakka. Samas leiab ta enesel ilmselgelt esmaõiguse olevat oma ärevuse ja manipulatsioonidega selles seltskonnas viibida ning alateadlikult nõuda ka ülejäänutelt poole valimist. Mida need muidugi ei tee. Kui ma talle ütleksin, et tänu neile valikutele, mis ta nii tigedaks teevad, on saabunud mu elu kõige õnnelikum aeg, hakkaks ta ilmselt ulguma. 

Mõistan, et osadel inimestel võtabki teiste elumuutustega kohanemine aega ning seda aega tuleb neile anda. Aga heatahtlik mitte-hakkamasaamine ja kuri ärapööramine on kaks iseasja. Eriti kohutav on, kui viimane toimub pühade väärtuste egiidi all. 

Ole üle, ütlete ehk nüüd. Aga teate, see polegi nii kerge! Kui seltskonnas, kus varem oli alati nalja ja pöörast naeru, vabadust ja mõnusalt chilli olemist, istub üks kiusupunnist mutt (vabandust, just see sõna mulle toda õhtut meenutades kangastubki), kes iga su lause peale silmi pööritab või iga su (niisama elu-olust) küsimuse peale vastuseks mingid imelikud lausejupid välja punnitab, sellised, et tuimemgi turakas neist kaudse p…ssesaatmise välja loeb, noh, siis on see tõrvatilk seal meepotis ikkagi liiga suur, kas pole!

Ma ei peagi kõikidele meeldima. Aga seltskondades, kus ma iganes viibin, tahaksin end, mida vanemaks saan, seda paremini tunda. Mu keerukal ajal soovitas üks hea inimene kõik need, kes mind madaldavad või pidurdavad, oma elust kustutada. See tundus olevat lihtne, aga ma ei osanud mõelda, mida teha sõpruskondadega, kus olen harjunud käima, aga kus võib olla ka manipulaator, selles kontekstis siis nimetatud “vaga karistaja õde”. Loobuda?

Õige vastuse ütlesin tegelikult juba esimeses lauses välja. Mulle ei meeldi enam see seltskond sellesama ühe inimese pärast, kellele ma ise suudaksin küll andestada, kuna oleme ju kunagi vaat et sõbrad olnud. Aga et tema arvab end endiselt olevat minu elu hindaja ja et ta on mind otsustanud veel pikalt “karistada”, väldin edaspidi analoogseid kokkusaamisi. Muidu arvavad teised sõbrad, et kõik on okei. 

Muidugi ei tahaks ma ka seda, et teised peaksid valima - kas mina või tema. Nagu üks Jaani püstihull sugulane (õnneks mitte liiga lähedane), kellega nad kunagi tihedalt suhtlesid. Too teeb ikka päris korralikku tsirkust, olen aeg-ajalt kuulnud ja imestanud. Vaesed vanemad sugulased on kohe hädas, kõik ei oska ju piire ka seada…

Aga antud grupile ja ka tollele õnnetule etendajale olen andnud piisavalt aega. Olin päris pikalt eemal ja lasin asjadel rahubneda, et ehk läheb ka tema ärritus üle. Tuhkagi! Kurb, sest niisuguses konditsioonis ei saa ta ju ise mitte kunagi päriselt õnnelik olla. Aga mis siis ikka. 

Vahvad ja toredad inimesed on õnneks me eludes siiski valdavas enamuses! Keskendugem parem neile!

Kurbusest (või kurjusest)

 Kui ma eile peale kontserti rongile jõudsin, oli mu süda kurbust täis. 

Ei, asi polnud kontserdis, see oli väga hea. Aga teel Balti jaama nägin südantlõhestavat intsidenti. Raekoja platsi lähistel oli üks ema oma väikese pojaga. Laps oli nii kolme-nelja aastane. Hetkel, kui nad minu tähelepanu köitsid, jäi see ema seisma ja röögatas lapsele üle tänava “Tead mis, mine õige p..sse!” Jah, sellele samale väikesele lapsele! Ma lausa kangestusin. 

Aga sellega asi ei piirdunud. Kuulsin, et laps küsis temalt tasa “Miks sa niimoodi kurjustad?” Seesama väike poiss, minu Ottost ja Rubenist pisem… Ja vastus ei andnud kaua oodata “Mul on sinust s…aauguni!” 

Sel hetkel olin neist juba möödunud, aga selline vastus pani mind ümber keerama. Ta nägi, et ma nägin. Meie pilgud kohtusid hetkeks. 

Jooksin edasi, sest see oli aja peale jooks. Rongi väljumiseni olid vaid loetud minutid. Aga joostes tahtsin ma lihtsalt nutta. Kogu mu keha ütles, et mine tagasi. Mu keha tahtis seda väikest poissi kallistada ja öelda, et ta on nii armas, tähtis ja oodatud. Ma tahtnuks ta sealt varaöisest linnast, kus pidutsejad juba tasahilju kampadesse kogunesid, hubasesse koju pehmesse voodisse viia, talle unejuttu lugeda ja seni ta voodiveerel istuda, kuni ta uinub. Linnas oli sel kellaajal väga pime ja külm. Reedeõhtune linn pole väikese lapse koht.

Sellised pildid ei jõua tavaliselt pealtvaatajate ette. Aga õõvastav on tõdeda, et selline võib olla paljude väikeste laste igapäev. Pelgalt mõte sellele on südantlõhestav! Kas neid saaks kuidagi päästa?

Rääkisin sellest intsidendist kohe ka Jaanile. Ütlesin, et kahetsen, et jõuliselt ei sekkunud. Jaan aga ütles vastu, et mida oleksin teinud. Sõnasõtta astunud? Siis oleks see poiss ehk pärast veelgi hullemini saanud. Järele kõndinud? Kuhu… Politsei kutsunud? Ei, teda poleks kaasa viidud, sest purjus ta polnud. Lastekaitse? Kas nad tuleksid nii kiiresti ja mida teeksid olukorras, kus on sõna sõna vastu…

Pealegi, see väike poiss poleks ju tahtnud võõrastega minna. Ta tahtis vaid, et ta ema ei kurjustaks. Ta ei osanud mõelda, et seesuguste sõnade kasutamine on täiesti lubamatu. Et see on räige vägivald. Mida ta muud saanukski teha, kui ema tasakesi rahustada, püüda veel parem ja nähtamatum poiss olla, sest muidu oleks ehk järgmine lause tulnud kätega? Imeline laps. 

Kuidas osad emad-isad ometi ei märka, milline varandus on väike armas terve laps! Kus läks nendega valesti? Mida saaks ühiskond teisiti teha? Mina?

Mulle meenus just praegu, et on olemas Lasteabi telefon. Kunagi meenutasid seda paljud reklaamid tänavatel. Ka kogu meie perel oli see number peas - 116 111. Äkki oleksid nemad aidanud? 

Aga mina jooksin rongile…

Taaskord paarisuhte teemal

 1Ms 2:18 Ja Issand Jumal ütles: "Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on."

Mõtlesin täna selle kirjakoha peale. Paariterapeudina. Olen viimasel ajal päris palju sattunud lugema erinevaid abielukäsitlusi, enamikku taas kristlikus võtmes ja see kõik on olnud väga põnev. Ometi olen neis kõigis täheldanud ühe nüansi puudumist. Neis kirjatükkides eeldatakse nimelt, et kõik inimesed on ühe mütsiga löödud. Eraldi arutlust ei ole ei elukogemusteta noorte, hariduslikult või majanduslikult ebavõrdsete paaride ega ka erineva taustsüsteemiga inimeste suhete toimimise kohta. Rääkimata sõltuvusainete või vägivallaga suhetest. Neid aspekte isegi mitte ei mainita. Räägitakse mingist “normaalsest” või “tavapärasest” abielust. Jahutakse pikalt teemal, et “abielus tuleks teha nii ja naa”. Millises?

Mis kõige hullem, sellega vaikitakse täiesti maha ülioluline detail, mille see lühike Jumala poolt öeldud lause ilusti esile toob: “ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on.”

Olen üha enam hakanud mõtlema, kui palju inimesed üldse juurdlevad selle üle, kas nad on valinud enesele kohase kaaslase. Kes on mõelnud ja kelle vastus on jah, selle jaoks on need arutelud, mida ma viimasel ajal raamatutest lugenud olen, igati huvitavad ja õigustatud. 

Aga kui inimesed lihtsalt ei olegi teineteise jaoks kohased? Tuleb meelde üks padu-loomeinimesest mees, kes näitas küll oma tõelist olemust algusest peale, aga keda ta naine ikkagi ontlikuks pereisaks püüdis “kasvatada”. Muidugi lõppes asi raginal lahkuminekuga. Too mees olnuks kohane vaid sama boheemlaslikule naisele. Või teine näide: haritud naine, kes sidus end vaimse alaarenguga mehega. Kui too “tembutama” hakkas, oli ju selge, et seda asja ei andnud “parandada”. Tulemuseks taas katastroof. 

Aga sellest ei ole justnagu sünnis rääkida. Tuleb näidata, et pingutatakse, ka siis, kui asjal pole mingit mõtet. “Elage eraldi, aga ärge lahutage,” nagu üks “paduvaga” vaimulik kusagil soovitas. Kamoon!

Ärgu nüüd arvatagu, et neid, kes pole teineteisele kohased, on valdav enamus. Sugugi mitte, enamus paarisuhetest on teineteisele igati kohaste inimeste vahel, kel vahel pole lihtsalt enam tahet teineteisega jätkata. Aga see on hoopis teine teema. 

Minu arvates tuleks alati alustada ülalmainitud küsimusest  - kas inimesed on teineteisele kohased? Olen üha enam kindel selles, et kui ei ole, ei aita ükski ussi- ega püssirohi, nad lihtsalt ei saa teineteisega hakkama. Ega hakkagi saama. Aga äkki kellegi teisega saaksid?

 Tõsi, on neid, kes alistuvad. Aga õnneks on ja jääb olema ka neid, kes (lõpuks) loobuvad ja lahutavad. Inimestena januneme ikka elusama elu poole. Kui vagad ja pühad arvavad, et seda ei tohiks teha, siis mõelgu järele, miks on kirikus üha enam seda “halli ala”, kus lihtsalt enam ei abiellutagi. Elatakse vaikselt koos ja kui vaja, minnakse vaikselt lahku. Püha silmakirjalikkus, kas pole!

Küsin mõnelt paarilt üsna otse, miks nad üldse koos on. Teinekord tuleb seda küsida lausa mitu korda ja mitmel viisil, enne kui nad selle peale mõtlema hakkavad. (NB! Terapeudid ei jaga kunagi soovitusi, aga sellele miks-küsimusele mõtlemine on hea edasiminek.) 

Mõnikord ongi valitud täiesti ebasobiv kaalsane ja seda on juba mõne küsimuse kauguselt paista. On rida põhjusi, miks me selles teemas silmaklappe kipume kandma. Aga kas arvate tõesti, et ka kõik mitte kohased partnerid on Jumala poolt saadetud?

Siit edasi küsiksin, kas tõesti arvatakse, et kõik inimesed suudavad esimesel korral ja pooljuhuslikult (nii me ju tihtilugu noorena tutvume) leida enesele kohane kaaslane, kellega elu lõpuni koos olla? Et selles teemas mingit eksimisvõimalust ei olegi? Ei mingit võimalust, et oled ehk verinoorena valinud vale suhte või on su abielust kujunenud ajapikku kooslus, millest oleks elutervem eemalduda? Kas tõesti saab ka tänapäeval mõelda nii, et kui kord lubaduse andsid, siis täida, nui neljaks! Aga kui ma varem ei osanud?  Huvitav, kelle ees me seda näitemängu siis etendame? Silmakirjalikult «pühade» kirikuisade ees, kes lubavad lahutajad põrgusse saata? Või “vagade” vanatädikeste ees, kelle jaoks on arhailised reeglid otsekui rauda raiutud? Tuldagu ometi tänapäeva maailma!

Jumal lubab meil kohtuda igasuguste inimestega. Nii võime me armuda ka neisse, kes meile absoluutselt ei sobi. Omal vastutusel. Muidugi peaksime tegelikult valima enesele kohase. Ainult et - kas inimeselt, ühes kõikide tema isikuomaduste ja taustainfoga, saab kindlalt eeldada sellega hakkamasaamist?

 Muidugi on paare, kes ongi algusest lõpuni koos, olles teineteisele igati kohased. See on suur väärtus ja vedamine. Osalt võib muidugi õnnestumise taga olla ka teadlik valik, suurelt jaolt mängib aga rolli pime juhus. Seda eriti nooremate hulgas, kel veel elukogemust ja analüüsivõimet napib. 

Ja kui mõistus ütleb,  et “partii” on hea, aga tunded sellele ei järgne, mida siis teha? Ilmselt teavad kõik, et kõikidesse inimestesse pole me võimelisedki armuma. 

Minagi olen valinud enesele mitte-kohaseid partnereid. Olen neisse ka armunud. Olin emotsionaalses plaanis üsna hilise arenguga, mistõttu jõudsin ka sellise toreda omaduse nagu eneseväärtustamiseni suhteliselt hilja. Arvasin naiivselt, et minu armastus saab teist inimest muuta, tuleb vaid kannatlik olla. Võimaldasin end kohelda äärmuslikult halvasti. Arvate, et Jumal tahtis, et ma oleksin seda tegema jäänudki? 

 Olin armudes väga noor ja minu teele ei sattunud kahjuks meest, kes oleks mind lubanud oma turvalise kaitse all “küpseda”. Praegu tundub naljakas, aga eks minagi soovinuks nende ülinappide vahenditega, mida toonases koosluses sobivuseks võis nimetada, (kõige selle sobimatu kõrval, millele läbi sõrmede vaatasin,) saavutada elukestev suhe. Õnneks seda ei juhtunud! Aga ometi ei osanud ma koheselt niipidi mõelda, et tegu polnud mulle kohase kaaslasega. Sellega, kelle Jumal saatis. 

Jah, olin elukogemuseta ja naiivne. Aga kas peaksin siinkohal arvama, et Jumalal oleks olnud hirmsasti vaja minu piinasid vales suhtes, ainult seetõttu, et olin kunagi pisut läbimõtlematult andnud lubaduse, mis polnud eriti mõistlik? Pigem arvan, et säärased lubadused on olulised kellelegi, kes ei ole suhetes eriti tugev, küll aga demagoogias. Kes arvab, et kõik on ühe mütsiga löödud. Äkki oleks aeg sellised loosungid seinalt korjata ja hakata väärtustama seda, mis on tõeline? Ka ebaõnnestumised kuuluvad tõe otsimise ja leidmise juurde…

Ühe laulatuse koraali kohta, mis algab “Nüüd Issand oled sidunud kaks kätt, kaks südant ühte”, ütles üks vana tark vaimulik, et tema pole küll kindel, et Jumal isegi altari ees kõikide käsi ja südameid seob. Osad sidumised on küllap inimlikud eksitused, mis teha. 

Minu arvates on aeg igati küps kirikliku lahutuse seadustatud sisseviimiseks. Kui kaua me ikka keskaja kombel seda teemat käsitleme! Olen kahe käega abielu ja truuduse poolt - aga ikka sellega, kes kohane.

Unenägu

Turvaline ja kallis öine koduküla rand

Nägin unes, et kõndisime Jaaniga üht muuli mööda mere poole. Korraga - vesi oli vist järsult tõusnud - kadus maapind me jalge alt ning olime vees. Ka muul oli läinud ning igal pool laius ühesugune meri. Valisin kiiruga suuna, kuhu poole oli minu arvates õige kahlata, et maale pääseda, Jaan aga haaras järsult mu käest ja ütles peaaegu kurjalt, et kuhu sa lähed, see on vale suund! Seejärel lõi üks võimas laine üle me pea, mispeale võpatades ärkasin.

Oli Jaani sünnipäeva hommik, pidime ta lastega peatselt üles laulma ning mul ei olnud aega pikalt juurelda, mida see kummaline unenägu võis õigupoolest tähendada. Küll aga viibisin veel pikalt selle lummuses. 

Päeva jooksul mõtestasin aga asja lahti. Olen olnud kiire otsustaja ja kiire tegutseja, kohati rapsija ja tihti ka rööprähkleja. Kuigi praegu on asjad tublisti paranenud, väljendas see järsk, ent turvaline käetõmme hoolt ja muret - pea hoogu, kuhu sa ometi tormad! 

Kuna Jaanist õhkus rahu ja kindlust, andsin juhtimise heameelega temale üle, hetkegi juurdlemata, kas olime mõlemad hädas või teadis tema tõepoolest väljapääsu. 

Teine mõte arenes välja esimesest - see kindlustunne, mis mind sel käerabamise hetkel valdas, sarnanes suuresti olukorra andmisele Jumala kätesse. Kuigi tee, kuhu Ta juhatab, ei pruugi vahel olla täiesti selge, on hea, et saan Teda ja Ta juhtimist pimesi usaldada ning isegi siis, kui kallas pole korraga paista, on Tema käes kindel väljapääs. 

Midagi paanikataolist tundsin ses unenäos niisiis ainult sel hetkel, mil kiirustades suunataju kaotasin. Ega see igas suunas laiuv veteväli ju meeldiv pole, isegi kui meri põlvini ja pruunikad merirohud lainetega kaasa loksumas. Mingil suunal läheb kindlasti sügavaks! Õnneks polnud aga vesi külm ja unenäo kestvus pikk. 

Ärgates oli hea -  kuival maal, oma voodis, sooja teki all, armastava inimese kõrval. 

Mul on suur kiusatus kirjutada pikemalt ka eilsest päevast, aga vaatame, kuidas inspiratsiooni ja ajaga on! 

Raiheina lugu

 Mõni nädal tagasi jutlustas Jaan raiheina loo järgi. Teate küll, see on see lugu, kus peremees külvas põllule nisu ja saatan külvas sinna raiheina vahele ja sulased küsisid, kas nad katkuvad raiheina välja, aga peremees vastas, et ei, mitte mingil juhul, sest raihein on nisuga niivõrd sarnane, et seda polegi võimalik enne vilja valmimist eristada. Kui hakata teda välja katkuma, tallutakse nisu ära või kahjustatakse raiheinaga läbipõimunud nisu juuri nii, et see rikub kogu saagi. 

Seda teksti tänapäeva maailma tuues võib öelda, et meie, inimesed, külvame oma elus nii nisu kui raiheina. Tihtilugu ei suuda meiegi üht teisest eristada. Ometi ei peaks me teineteise “põldudel raiheina katkuma”, see tähendab, teineteise üle kohut mõistma, sest sellega võime tühistada ka temas peituva hea. Nii nagu raihena saab nisust eristada alles viljapeade valmides, nii oldagu ka teineteisele armulised ja jäetagu kohtumõistmine Jumala hooleks. Umbes nii kõlas see lugu väga kokkuvõtvalt.

Millegipärast meenus mulle selle loo peale üks oma elus asetleidnud lugu, kus nähtus väga võimsalt, mismoodi armulikkus saab olla hoopis edasiviivam jõud kui karistamine. 

See juhtus umbes kümme aastat tagasi. Olin siis äsja ostnud Muhu maja ja tahtsin seal sageli kõpitsemas käia. Lapsed olid siis koolieelikud või esimese klassi põnnid ja käisid minuga kaasas. 

Oli sügis, oli vihmane ja pime. Sõitsime taaskord Muhu poole. Kihutasin, et jõuda praamile. Sõitsn kohe väga kiiresti. Ma siia ei hakka mitte kirjutamagi, kui kiiresti. Möödusin eessõitvatest autodest nagu postidest. Mul tuli puuduolevad minutid tasa teha ja igal juhul praami peale jõuda. 

Minu taga sõitis üks teine auto. Ka see kihutas. Nagu mina. Ikka viuh ja viuh teistest autodest mööda. Ühtäkki pani ta aga vilkurid tööle. Otse minu taga. Sinised ja punased. Politsei. 

Jäin seisma. Sel hetkel oli minu praamist mahajäämine otsustatud, sest seismajäämist mu graafik ei võimaldanud. Kõige hullem oli aga muidugi fakt, et olin sõitnud politsei nina all üleheli kiirusel ja ma ei teadnud, mis nüüd saab. 

Mind paluti autost väljuda. Jäime politseinikuga vestluseks seisma minu auto esiosa juurde. 

“Te kihutasite,” ütles ta.

“Tõsi, vabandust,” vastasin mina. 

“Sõitsime teil pikalt kannul. Teil polnud selle aja jooksul mitte ühtegi põhjendatud möödasõitu.”

“Mul on väga kahju…”

“Kuhu te kiirustasite?” 

“Praami peale.”

“Ja mis oleks saanud, kui te sellest maha oleksite jäänud?”

“Oleksin läinud järgmisega.” Lihtne, kas pole! Mind valdas piinlikkus.

Aga politseinik ei jätnud. 

“Kas teie näete oma autos sama mis mina?”  küsis ta nüüd. Kohmetusin. Huvitav, mis ta seal näeb? 

“Eee…”

“Mina näen seal istumas vähemalt ühte last.”

Ahjaa, muidugi… neid on muide kolm, ütlesin mõttes vastu. Aga mu mõttel polnud väge, sest ta jätkas:

“Kui teie lapsed näevad igapäevaselt sellist sõidustiili, matkivad nad seda ka ise, kui kunagi juhiload saavad. Ainult, et teil on aastatepikkune kogemus, neil aga… Mõelge oma lapsi sõitmas samamoodi.”

Mu ees seisis korraga Võimas Inimene. Ta jätkas: “Ma ei tee teile trahvi. Usun, et te mõtlete mu sõnade peale. Ärge õpetage oma lapsi nii sõitma! Algaja ei sõida sellisel viisil mujale kui kraavi. Ja sellist karistust te neile küllap ei soovi.”

See on mu elu üks mõjusamaid karistusi. Jääda karistuseta, aga soovides muutuda läbi endale osaks saanud armastuse ja halastuse paremaks. 

Ma ei ole enam kunagi niiviisi kihutanud. Kui hakkame praamile sõitma, vaatan alles peale Ristit, millisele väljumisele võiksime jõuda. Muidugi oleks mind ära ehmatanud ka jõhker rahatrahv, mida ma oma teo eest väärinuks, kuid selline lähenemine jõudis koheselt südamesse ning tekitas püsiva muutuse. 

Muidugi mõistan ka seda, et säärane karistusviis on mõjus vaid ühekordsena, aga küllap on elus ka teisi valesid valikuid, mille puhul saaks vastata millegi säärasega, nagu too politseinik. Tema teguviis külvas puhast nisu nii tema kui minu ellu. 

Varakevadisi mõtteid

 Pole ammu kirjutanud. Mulle tegelikult meeldis presidendi poolt aastapäeva kõnes väljaöeldu, et me peaksime rohkem lugema ja vähem kirjutama, rohkem kuulama ja vähem rääkima. Vihje oli sellele, et kuna praegusel ajal ilmub vaat et raamat päevas ja tihtilugu on väljaantu kvaliteet alla igasugu arvestust, on sõklatest terade eristamine muutunud väga keerukas. Minagi olen läinud reklaami ohvriks ja soetanud endale üllitisi, mille osas hiljem mõtlen, kas on üldse kedagi, kes midagi säärast vajaks. Või mõtlen lihtsalt, et “appi”. 

Armastan tohutult sõnaseadmisoskust. Võib öelda, et ma lausa vajan sellekohaseid wow-elamusi. Olen valmis püsti seistes aplodeerima sellele, kes seda kunsti täiuslikult ja isikupäraselt valdab. Juurdlen väga tihti, mis on see “miski”, mis mõnes teoses heliseb, aga teises ei pääse absoluutselt mõjule. Ma ei tea, kas tajun üldsusega ühtmoodi, aga kui tajun, miks olen mitmete teoste ootuste osas alt läinud? Miks vahel kiidetakse, vabandage väga, puhast jama?

Jaanil oli hiljuti kirjavahetus ühe leinajaga. Peale lähedase matust saatis too naine talle tänutäheks oma luuletuse. Tajusin, et selles naises on küll esindatud “see miski”. Kuna aga tegu on üldsusele tundmatu nimega, ei pääse ta ilmselt kunagi püünele. 

Samas paneb mõni tuntud nimi nii ostma kui ka kahjuks ostetut valjult kiitma või lausa kahe käega soovitama (viimane võib muidugi olla ka kirjastuste reklaamitrikk). Ja jälle tunnen, et mind on alt veetud…

Aga mis ma ikka kurdan, eks mul tuleb edaspidi veelgi rohkem eeltööd teha, enne kui enesele midagi soetama hakkan.

Samamoodi on rääkimisega. Või pigem hõikamistega. Näiteks sotsiaalmeedias. Üha rohkemad võtavad endale voli tuua kuuldavale mingeid lõpuni mõtlemata lausekatkeid, püüdes sellega paika panna maailmakorda või lõpetada lausa sõdasid. Suur unistus siin väikeses Eestis, kas pole? Ainult et sellistel väljaütlemistel, millest ei selgu hüüatuse eesmärk ja millest puudub faktidele tuginev analüüs, pole ju mingit pointi. Vastupidi, ta kipub hõikaja tobedasse valgusesse asetama. Mina tahaksin küll inimestesse pigem hästi, see tähendab säärastele haugatustele eelnevalt suhtuda. Miks nad ometi peavad…

Eriti hulluks läks sääraste läbimõtlematute loosungitega vehkimine viimasel nädalal sotsiaalmeedias, mistõttu mina valisisn alates tuhkapäevast Fb paastu. Ja Delfi paastu. Üleüldise meedia ja sotsiaalmeedia paastu. See kestab nüüd kolmandat päeva päeva ja teate, juba täitsa hea on olla! Kõik see sisemine ärevus, mida sellised viha õhutamised ja niisama tatipritsimine tekitab, madaldab meid inimestena. Nii ütlejaid kui öeldu tarbijaid. Tunnen, et mus toimub puhastumine.

Aga see pole veel kõik. Mitte ainult ühiskonnas, vaid ka perede siseselt on tajuda uut tendentsi - mingit pimedat viha, mis lööb eriliselt välja lahutusprotsesside järgselt. Muide, Eesti Vabariigis ei pea mitte keegi olema kellegagi sunniviisiliselt koos, aga see justkui unustatakse pidevalt ära. Kui kooselu mistahes põhjusel laguneb, haaratakse relvaks … omaenda lapsed! Juba pool aastat avalikkuse kirgi köitnud protsess ühe väikese tüdruku hooldusõiguse üle on vaid jäämäe tipp. Sääraseid ja veel jõhkramaid teineteisele kättemaksmise lugusid kerkib esile veel ja veel. 

Alles täna hommikul lugesin ühte õõvastavat kirja, milles kirjeldati, kuidas ühe õnnetu pimeda viha küüsis ema advokaat lubas seisma panna lahkuläinud isa kontserdi, kui too ei anna koheselt oma väikest tütart üle - kusjuures ema ise on teadmata ajaks sõitnud hoopis Indiasse! Laps tuli ära anda ema poolt dikteeritud isikutele, kuna see on “tema aeg”. Oma isa juurest, väga turvalisest keskkonnast. Isa ei teadnud, et midagi säärast saab korda saata ainult kohtumäärusega ja väga arvestades lapse huvidega. Ta lubaski lapse ära viia, nii et kõik kaisuloomad jäid maha ja kallistused tegemata. See on taas juhtum, kus väike inimene rebitakse mingi kummalise “oma õiguse” taha peitudes tükkideks nagu hingetu nukk. Vaene laps, kindel tulevane traumapatsient… 

Aga mina siis püüan rohkem lugeda ja vähem kirjutada. Katsun rohkem kuulata ja vähem rääkida. Katsun rohkem olla oma kallitega, pühendada neile oma aega ja armastust. Katsun suhelda sõpradega. Liikuda palju looduses ja vabas õhus. Ja juhul, kui ma muudmoodi ei saa, katsun ikka luua ka - kirjutada muusikat, luuletada, sättida korda juba valmiskirjutatud raamatu. Oeh… jah, ka mina. 

Peaasi on mitte tunda ängi ja viha. Maailmas on nii palju ilusat ja imestamisväärset.