Kuvatud on postitused sildiga Psühholoogia. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Psühholoogia. Kuva kõik postitused

pühapäev, 3. märts 2024

Vaikusest ja muust

 


Meie kodus on tavaliselt vaikne. Meil ei ole nimelt telekat. Kui käime õhtuti jalutamas, näeme, kuivõrd valdavad on elutubades helendavad ekraanid ja nendest tulenev lakkamatu mürafoon. Mul on hea meel, et mu mees on samal arusaamisel kui minagi - me ei vaja midagi säärast! 

Vaikus on minu arvates ainuvõimalik olemise viis, et oma mõtted saaksid esile tulla või et tekkida saaks dialoog kalli inimesega.

Sõltuvustest vabad ei ole me aga siiski. Joss veedab liialt palju aega arvutimänge mängides, tüdrukud niisama netis surfates või chattides. Ka minu sage pilk ekraani on pigem tobe harjumus, kui tõeline vajadus. Õnneks on meil kooli- ja tööasjad hästi korras. Lähedusele aga selline käitumine siiski kasu ei too.

Kui Jaanist saab täpselt aru, millal ta töötab ja millal tegeleb muuga - töö käib nimelt eranditult kabinetis kirjutuslaua taga suures arvutis, mis töö valmides koheselt välja lülitatakse - siis meie, ülejäänute puhul pole see asi üldsegi nii äratuntav. Mina näiteks võin teha tööd nii laua taga, tugitoolis kui voodis - aga samahästi võin neis paigus ka niisama internetis surfata. Läbi sellise ebamäärasuse olen tekitanud mõningaid väärarusaamu oma tohutust nutisõltuvusest, mis, tõsi, tekitab vahel muret mulle eneselegi. Siiski leian, et see väide pole sajaprotsendiliselt korrektne. Asi on hoopis muus. Kohalolekus. Infos, mida tegevusega teisele annan: ma ei ole kättesaadav.

Mõni õhtu tagasi mõtlesin, et teen voodis kiirelt mõned arved. Enne uinumist - no mis seal siis ikka! Jaan oli samuti magama tulnud ning ühmasin ka temale toksimise vahele, et et ma kohe… Paraku ei läinud “kohe” oodatult libedasti, vaid võttis siiski jupike aega. Kui viimaks tule kustutasin, tundsin iga ihurakuga, et ta on kuidagi … teistsugune. Muidugi võttis ta mu ikkagi kaissu ja kõik oli näiliselt korras, kuid meil kõigil on olemas taju ja “oma inimesi” loeme küllap sõnadetagi. Isegi kui teine magab.  

Hommikul tuli minu õhtune töötegemine jutuks. Mul oli juba lõug püsti, et “see oli ju vaid töö”. Siis aga hakkasin taipama. 

Olen ikka väga pikalt üksi, ilma paarisuhteta elanud. Minu “teen mis tahan ja millal tahan” suhtumine on mulle andnud mõnedes teemades silmaklapid. Siinkohal ei olnud ju asi selles, mida ma teen, vaid kus ja millal. Meil on abielu algusest peale kokkulepe, et voodi on vaid magamiseks ja armatsemiseks ning nutiseadmed, arvutid ja muu elektroonika siia ei kuulu. Ometi arvasin, et arveid tehes võin neid piire pisut nihutada. Tema jaoks aga polnud ju mingit vahet, kas chatin sõbrannaga või teen “tähtsat tööd”. Piltlikult öeldes käitusin nagu joodik, kes joob ühel korral veinipudelist hoopis mahla, imestades, miks partner ikka pahandab. 

Niisiis, vaikus on mõnus küll, aga kui sellest saab nn endassetõmbunud vaikus, olukord, kus lähedased meiega kontakti ei saa, pole tegelikult olulist vahet, et me telekat ei vaata. Et meil lärmi ei ole. “Ära” oleme nii või teisiti. Seda nüanssi - õigel ajal ja õiges kohas läheduse pakkumist, kuhugi määramatusse mitte “äralibisemist” - tuleb mul niisiis veel harjutada. 

Lapsed aga saavad Netflixist filme vaadata küll. Nende tubades on selleks võimalused olemas. Meiegi vaatasime 24. veebruaril presidendi kõnet ja kontserti. Arvutist ja üheskoos. 

esmaspäev, 19. veebruar 2024

Ball





Teismelised kolmikud on tohutult armsad. Olen õnnelik, et saan päev-päevalt jälgida nende õrna sirgumist, nende siiraid rõõme ja ahastamapanevaid siseheitlusi, nende sõprussuhteid ja esimesi vaikseid armumisi. Oh, kuidas tahaksin neid hoida ja kaitsta, kinkides neile vaid õnne ja turvalisust ning puhudes tuulde kõik mured ja ebakindluse. Suureks sirguv lapselikkus on ilus ja habras kui õidepuhkenud lill. 

Reedel oli koolis esimene ball. Oh, kus tüdrukutel oli alles sehkendamist! Kleitide osas olid muidugi kõige suuremad pretensioonid. Õige ka- üks tõeline noor daam ei pane kunagi peole midagi suvalist selga - kes teab, mil täpselt elu õnn naeratada võtab! Igal juhul oleks sel hetkel parem olla enda valitud ballikleidis, sest nii pääseb isiksus kõige ehedamalt mõjule. Sellise mõttega lohutasin eelkõige iseennast, sest loomulikult ei läinud minu esmased pakkumised kleitide osas teps mitte täppi, mitte sinnapoolegi, aga eks ma olen sellega juba veidi harjunud ka. Mäletan siiani Helise pisut kaastundlikku pilku, kui üritasin talle ikka ja jälle midagi “temalikku” soetada ja astusin sellega ikka ja jälle ämbrisse. “Ema, lepime parem kohe kokku, et sa mulle ilma minuta midagi ei osta, sa nagunii ei saa aru… ” Juba siis!

Õnneks leidsime siiski mõlema preilnaga ballikleitide osas konsensuse ja mõlemad olid viimaks ka rahul. Kingadega oli samuti tükk tegemist - õiged sai lõpuks ostetud otse tantsukingade poest. Üks printsess võttis siiski minu ultramoodsad hiigekontsadega tumepunased platvormid lisaks. Ma pigem ei küsi, kumbade kingadega ta tegelikult tantsis. Peaasi on hoopis teadmine, et minugi kingavalik võib olla konkurentsivõimeline! Ja Helis tuli ja tegi neile kaunid lokid.

Noormehe ülikonnaga läks kergemini. Saime soodsalt hea kauba, Jaan laenas lipsu ja tantsukingad juurde. Nurinat polnud kuulda, pigem heameelt, et tüütu asjaga nii vähese jamaga hakkama sai. Poiss nägi tõeliselt šikk välja!

Ball olevat olnud nagu ball ikka. Kusagil nurgas trobikond ülikondades mittetantsivaid poisse. Itsitades ringisebivad imeilusad neiud. Mõni varaküpsem tantsiv paar. Varjatud pettumusohked. Selfid ja grupifotod. Lõpuks disko, kus sai ka omavahel karata. Selles eas täiesti normaalne!

Mul on hea meel, et neil kõik nii hästi on! Et nad on terved ja elurõõmsad. (Kui nad just parasjagu mingis valdkonnas “läbi kukkunud” pole, mida juhtub õnneks harva ja mis on teismeeale täiesti iseloomulik nähtus.)

Teismeliste kolmikutega on ka kodune elu päris põnev. Ühest küljest on nad juba üsna täiskasvanud. Näiteks võib neid rahuliku südamega paariks-kolmeks päevaks omapäi jätta, mingit muret pole ei ööbimise ega toiduvalmistamisega - kõigega saadakse suurepäraselt hakkama. Vahel kutsutakse sõbradki külla, mis lisab vaid rõõmu ja toredust. Kuna tunnen kõiki oma laste sõpru ja nende peresid hästi, on mu süda ka selles osas täiesti rahulik - mingeid “üllatusi” tulla ei saa. Pigem üllatusi - näiteks mõni ülimaitsev kook või pasta. Jah, pärast võib küll maja olla tavapärasest pisut korratum, kuid mis sest - teevad korda, kui märkuse teen! 

Sellega, et kõik kokkulepped ei pruugi teismelistega sugugi koheselt pidada ja osad kohustused võivad vahel ka täiesti ära ununeda, tuleb muidugi arvestada. Eriti puudutab see punkt me kodu üldkasutatavate pindade korrashoidu. Aga loomulikult pole nende “unustamised” kunagi paha pärast. Prioriteedid on selles eas lihtsalt täiesti mujal! Ja kelle muu, kui minu asi on neile nende kohustusi papagoi kombel meelde tuletada? Nii väike probleem ju! Kuigi … vahel käib jubedalt närvidele.

Mulle meeldib, et meie vahel on usaldus. Et me saame rääkida. Eilegi istusime Jaani ja tüdrukutega köögipõrandal ja arutasime, kuidas olid teatud asjad (noh, ikka need hinge-asjad) “meie ajal” ja kuidas on nüüd. Lisaks sain oma noorpõlve-piltide kohta, mida nad olla vahepeal albumitest vaadanud, hulgaliselt komplimente. Olin pisarateni liigutatud. 

Jaa, teismeiga on üks läbinisti armas aeg. Ma ei mõtle veel, et sellele järgneb pesast väljalendamine. Pigem proovin nautida iga päeva ja hetke, mil nad kasvavad ja arenevad, mil nad täiustuvad ja valivad oma “lennusuunad”. Üritan olla toeks, kui maailm kokku variseb ja jagada rõõmu, kui saab puudutada päikest. Karl Johann jagab hetkel oma emotsioone kõige napimalt, aga temagi võtab aeg-ajalt minuga neljasilma vestlused ette, küsib üht ja teist, on olemas. Ka Jaani tundub ta väga usaldavat.

Kõige armsam on see, et kui me kuhugi sõidame, näiteks Saaremaale, hakkavad kolmikud meid oma sõnul koheselt igatsema! Mina neid ka! Jaangi küsib nende kohta tihti, vahel tuletab helistamistki meelde. Nii et kontakt on meil kõikidel tugev ja hea, mis ongi üks igavesti kindel märk, et kõik on korras. Nii balli-aegadel kui igapäevaelus. 

Ahh, muide, kui üks neiu tuli eile oma elu esimeselt “deidilt” pika tulipunase roosiga, olin vist vähemalt sama elevil kui ta ise…

kolmapäev, 14. veebruar 2024

Südamed ja paast



 Täna on sõbrapäev ja ühtlasi algas paastuaeg.

Sellega seoses tuletas üks mu sõbranna mulle meelde, kuidas me temaga aasta aasta järel enne paastuaega mõnda toredasse kohvikusse maandusime ja punkt-punkti haaval paika panime, millest täpselt sel aastal paastume. See üritus oli juba iseenesest nii põnev, et olime sellel lausa paberi ja pliiatsiga õhinal kallal. Nimekiri sai täpne ja karm. Paraku juhtus igal aastal ka see mainimist mittevääriv tõsiasi, et kui juhtusime keset paastu kohtuma või helistama, saime mõlemad vaid raskelt ohata ja tõdeda, et “sel korral on asi ikka täiesti pekkis!” Ning vähemalt mõnel korral lubasime enesele seepeale lohutuseks ühe pisikese või pisut suurema Pavlova. Või äärmisel juhul kaks. Kuskilt peab ju inimene ka kehval ajal troosti leidma!

Sõprus on üks tore, aga kummaline asi. Usun, et igaüks teab, kes on ta sõbrad, kes peaaegu-sõbrad, kes lihtsalt lahked inimesed ja kes pelgalt toredad tuttavad. Vahel tekib nende kõikide kategooriatega suheldes sõna “sõber” puhul pisuke segadus. Suurimat rolli mängib siinkohal kindlasti usaldusväärsuse küsimus. Teiseks kättesaadavuse ehk kohalolu oma, mis tähendab seda, kui palju ja mida oskab üks või teine sõber talle usaldatuga peale hakata, kui teine peaks peale info või uudise või mure edastamist mõningast tagasisidet vajama. Rääkimata sellest, kas sõber on võimeline adekvaatset toetust pakkuma, kui teine sellele lootma peaks. Vähetähtis pole ka see, kas ollakse vankumatult oma sõbra poolt. 

Minul on nii pealiskaudsete juttude, kui sügavate teemade sõbrad. Ning siinkohal ei määra miskit kohtumiste sagedus, vaid aimdus tema võimest olla lähedal või kaugel. Kui suudame kõiki sõpru võtta täpselt sellistena, nagu nad oma isikuomaduste poolest on ning kui nende puudujäägid suhtluse sügavuse või mõne teema usaldusväärse käsitluse poolest on aktsepteeritavad, on kõik hästi. 

Siinkohal mängib rolli ka see, millistes peresuhetes me parasjagu elame. Kindla paarisuhteta pöörasin kindlasti sõprussuhete sügavusele ja kvaliteedile suuremat tähelepanu, kui praegu, mil mu partner ja perering ongi ühtlasi parimad ja usaldusväärseimad sõbrad. Kahtlemata on vahel vaja ka sõbrannaga Pavlovat ja tassikest capuccinot, kuid siis määrab juba käesolev päev ise, kas teemad püsivad lihtsalt vahepeal juhtunu jagamisel, lõbusal vestlusel ja naljatamisel - mis ei pruugi olla sugugi vähem olulised - või tahaks jagada ka midagi varjatut või hingekriipivat. 

Täna, kui oma kallitele hommikulauda neli südametega koogikest sättisin, mõtlesin küll, et sõbrapäev on vahva ja sõpradega on mul kõik hästi. Ma ei saatnud kellelegi mingeid väljapunnitatud sõnumeid ega saanud neid ka ise. Õnneks! Punased südamed jäägu minu puhul ikka pereringi… 

Paastu asjus pole me sel aastal sõbrannaga kohtunud. Tänavu ei tundunud see õige ja vajalik. Tõsi, üks osa minust tahaks endiselt pikka ja piitsutavat nimekirja, teine osa rõhub aga hoopis andestamise teemale. Ei, õigem oleks seda nimetada lahti- või minnalaskmise teemaks. Kas siis Pavlovaga või Pavlovata - vähem valulikkust, rohkem käegalöömist. Usun, et see muutus minus oleks ehk Jumalale meelepärane. Mulle endale ka. Ja sõprusega pole sel miskit pistmist. 


pühapäev, 7. jaanuar 2024

Unejutt



 Minu ööuneke on päris hea. Jään õhtul kiiresti magama ja esimesed neli-viis tundi magan nagu kott. Vahel kipun vastu hommikut vähkrema, aga sedagi juhtub üha harvem. Unenägusid näen harva.

Lapsepõlvest on mul meeles kaks unenägu. Ma ei tea, kumba nägin enne, seega jutustan suvalises järjekorras.
Selles unenäos lebasin voodil. Minu toa kapiuks, mida nägin otse voodist, oli irvakil. Äkki kargas ukse vahelt välja pikk must säärsaabas ja hakkas klobinaga minu poole hüppama. Hakkasin surmahirmus röökima ja ärkasin iseenda karjetest. Sestpeale peavad minu magamistoas olema kõik kapi- ja muud uksed  suletud. Jah, siiamaani!

Hea uni ei ole aga olnud mu pidev privileeg. Heaks ööuneks vajan väga vaikset ja turvalist keskkonda. Oma kodune voodi koos õigete patjadega on parim. Samuti armastan ma meie Kuressaare korteri kõrget aset, millel on samuti uni ülihea. Suvel Muhuski ei saa kurta - vaikus ja mereõhk on kvaliteetseks uneks mõnus kombo. Bussis, rongis ega lennukis pole mul aga uinumiseks ainsatki šanssi. Telgiski olen öö otsa lihtsalt vedelenud, nuta või naera. 

Teises unenäos seisime emaga Marja trollipeatuses. Ma ei tea, miks just seal, sest Marja kandis ei ole me kunagi elanud. Igatahes olime seal küllap trolli ootel. Äkitselt tuli üks võõras naine, haaras mu käest ja hakkas mind ema juurest ära lohistama. Mina pistsin kisama ja vaatasin abitult ema poole. Ema seisis aga stoilise rahuga ega teinud lapseröövist väljagi. Taas ärkasin omaenda kisa peale.

Enne kooselu J-ga olin harjunud magama üksi. Arvasin, et ei suuda enam kunagi kellegagi ühes ruumis või veelgi hullem, kõrvuti magada. Peale esimest abielu olin kindel, et kui peaksin veel kedagi oma ellu leidma, siis magama hakkame igal juhul eraldi. 

Teismeeast meenuvad mulle eranditult õudusunenäod. See oli lihtsalt säärane eluetapp, mis kätkes palju alateadlikke hirme, arvan nüüd. Näiteks nägin unes, et ühed mu pereliikmed lämbusid kummikusäärde ära ning lebasid peadpidi teine teises puna-rohelises sääres. Teinekord nägin jälle, et teine pereliige sõi end surnuks. Ka iseenda kohta nägin kord täielikku jampsi, mis küll lahenes, kuid ärgates oli painav tunne siiski.

Kellegi pool-võõraga ühes toas magamise kohustus võib mu ärevuse lakke tõsta. Kui mitmepäevase koolituse või muu ürituse raames on selgunud, et tuba tuleb jagada, olen olnud nõus kasvõi rohkem maksma, peaasi et saaksin olla eraldi. Enamasti on mu soov rahuldatud. 

Olen kokku puutunud ka luupainajaga (või on selle nimi unehalvatus?). Viimasel ajal õnneks mitte eriti sageli. See on juhtunud kas vahetult enne uinumist või unest virgumise aegu. Keha ei allu äkitselt enam üldse minu tahtele, ma ei saa end liigutada ja tunnen, et hakkan vajuma kuhugi sügavikku, omamata enda üle mingitki kontrolli. Vahel suudan kõrist midagi hääle taolist välja pigistada, mis kõlavat kaaskondsetele üsna jubedalt.

Paari-kolme sõbranna osas tean siiski, et nemad mu und ei sega. Võime üheskoos matkale-reisile või külaskäigule sõita küll! Ka mu oma lapsed ja isegi (unes rahmeldavad) lapselapsed ei häiri mu magamist sugugi. Samas, kui kolmikud olid tited, pistsin rinda päris korralike unehäiretega, aga selle saab kirjutada erakorralise olukorra arvele- ma lihtsalt pidin neid pidevalt kuulatama ja tavaliselt keegi ikka liigutas või rabeles. 

Eraldi tuleks jutustada veel kuutõvest ehk unes kõndimisest ja muust tegevusest, mida hiljem ei mäletata. Nimelt on kõik mu lapsed vähemal või rohkemal määral kuutõbised. Nad kõik on unes rääkinud pikki jutte. Mõni neist on aga ette võtnud ka mõne suurema või väiksema tegevuse või jalutuskäigu.

Kindlasti ei suuda ma magada ühel toas norskajaga. Müra foon ei sobi mulle sugugi. Isegi kõrvatropid pole siinkohal jätkusuutlik lahendus. Vaesed mehed või naised, kel traktor voodis! Ma ei talu isegi kõvasti tiksuvaid kellasid, rääkimata põmmijatest või kukkujatest. Vanemate maakodus tekitasin kunagi suure arusaamatuse, kui nende suure pim-pom kella pendli öösel jõuga seisma sundisin, kuna olin hullumeelsuse piirini viidud iga poole tunni takka käivate jõmakatega. “Meie pulmakink”, halas ema hommikul mu laastamistööd nähes. Aga kell ei olnud õnneks katki! Ta tuli lihtsalt uuesti üles keerata. J narritab mind jällegi Kuressaares. Seal on seinal käokell. “Noh, kas paneme tööle”, küsib ta iga kord kelmikalt. Uhh!

Helis oli kõige aktiivsem uneskõndija. Ükskord, olen kindel, ta isegi lendas, kuna oli “maandunud” sellisesse kohta, kuhu jalgsi poleks kuidagi saanud. Kord tuli ta keset ööd minu tuppa, lõi laelambi plaksuga põlema ja põrnitses mind, kui noolena voodist püsti kargasin, maruvihase näoga. Teinekord avastasin ta enda toas öösel kella kolme ajal valguse, läksin vaatama ja leidsin ta täies koolivormis peegli ees silmi värvimas. “Kuhu minek?” “Kooli!”. Muidugi ei mäletanud ta sellestki intsidendist hommikul midagi. 

Mu ema ja isa, kes on olnud pool sajandit abielus, on alati maganud teineteise kaisus. See on nii armas! Olen neid lausa kadestanud, heas mõttes - et miks mina nii ei suuda. Aga nüüd on ka minu elus kõik teisiti. Mullegi meeldib kaisus magamine väga, ma lausa vajan seda! Mu uni on hea, tunnen end turvaliselt ja armastatuna, mul on soe. J jaoks on oluline, et läheksime koos magama ning uinuksime üheskoos palve, mitte minu telefoni ekraani saatel. 

Lisann rääkis kord unes pikka juttu. Läksin vaatama. Seepeale ajas ta oma peenikese jala teki alt välja, sirutas selle lae poole ja seletas kõlava häälega juurde: “Ilus jalg! Väga ilus jalg!” 

Aga kõige vägevama uneskõnni tegi hoopis üks Jossi sõber, kes oli meie juures ööbimas. Nimelt ärkasin ühel eelmise aasta kevadööl helide peale, mis võisid vabalt tähendada sissemurdmiskatset. Esmalt kangestusin oma voodis kabuhirmust. Püüdsin end lohutada, et küllap eksin, Kummalised helid aga ei lakanud. Need tulid välisukse poolt. Viimaks võtsin kogu oma julguse kokku, hiilisin kabinetti ja piilusin vargsi kardinate vahelt. Mida ma nägin! Õues seisab toosama Jossi sõber, aluspükste väel, pall käes. Tormasin koheselt ust avama, et mis ometi toimub! Selgus, et poiss oli kõndinud Jossi toast alumisele korrusele, veranda uksest välja ja mööda aeda kuni põõsasteni, kus ta ärkas. Verandauks oli aga muidugi tagasi lukku vajunud. Vaene mees ei jukgenud uksekella lasta ja tahtis Jossi äratada, visates ta aknale palli. Sellest need imelikud helid. Joss aga magas nii sügavalt, et suugi oli lahti. Et õues oli üsna jahe, panin sõbrale mitu korda südamele, et sellistel puhkudel tuleb kindlasti uksekella anda - ja kui ei avata, siis lausa lakkamatult. Selline lugu.

Mu uneke on sügav ja kosutav. Kui hea, et su käed on ümber minu! Paukugu õues vali pakane, katku me aknaid tuhanded härmalilled, piilugu kardina tagant kuu kahvatud kiired. Meie unes on soojus, rahu ja armastus. Sinu ja minu hingetõmbed. Teistes tubades magavad lapsed. Vaikus. Ööpimedus. Kodutunne. Õnnistus.



teisipäev, 5. september 2023

Kuidas see lugu tegelikult oli

 Meie lugu algas hiirvaikselt ajal, mil olin äsja lahutanud oma pikalt kestnud abielu. Põhjus, miks kasutan sõna hiirvaikselt, on selles, et selle loo aeglane algus koosnes niivõrd paljudest eri nüanssidest, et täna on neid lausa keerukas üksikute pärlitena mälestuste ketti lükkamiseks pihku haarata. 

Mõni inimene lihtsalt tundub tähendusrikkam kui teine. Olen sellele viimasel ajal palju mõelnud. Viis, kuidas me oma mõtteid väljendame, kuidas oskame haarata eri teemadesse kas verbaalselt või olemuslikult ühes või teises valdkonnas inspireerivat või ehk hoomata eksistentsi lausa tervikuna, kui palju on meis põnevaid, sügavaid leide, mis, kombineerituna juba varem looduga, suudavad avaneda ja õitseda, mille omakorda võib ümber nimetada šarmiks või isikupäraks, lisades liignimena andekuse - ma lihtsalt armastan seesuguseid! 

Muide, nad ei pruugi sugugi kanda vaid üdini positiivseid jooni. Vastupidi, mõnedes tahkudes võivad nad olla lausa talumatud, ja kui mitte nii hullusti väljenduda, siis ehk mõistetamatud, tüütud, osalt ka saamatud - kui praegu kohe teha mõttes ekskurss kõikide pähekaranud põnevate sekka. Ometi tõmbavad nad ligi. Ikka ja jälle sätid end neid kuulama, jälgima, rõõmustad nende seltskonda ilmumise üle. Vajad neid.

Ühesõnaga, meie lugu algaski vist vajadusest teineteist aeg-ajalt "ampsata" - ja loomulikult hoopiski mitte selles võtmes ja nii sügavuti, millisesse oleme jõudnud tänaseks. Ei, see toimus hoopis lihtsamalt, esialgu pelgalt märkamistes, küllap minu poolt kordades enam, sest tema seisis oma geniaalsete väljaütlemistega tavaliselt püünel, mina aga sattusin kusagile kaugemale ahhetama. Näiteks orelirõdule. 

Eks ma üritasin teda läbi muusika tajuma hakata. Paljud tajutavad ei pruugi seda muide märgatagi, et nende olemus ja sõnum kaunite kunstide keelde tõlgitakse. Jah, loomulikult võiks seepeale tajuda ka ühepoolselt, märkamatult, rohkem nagu iseenesele, aga kuna interpreteeritavate alade puhul pole vastuvõtmisvõimetus väga inspireeriv, tekitaks see kergesti käegalöömismeeleolu. Tema aga märkas. Tundlikkus on samuti joon, mis "seesuguseid" enamasti iseloomustab. Ta taipas, võttis minupoolse oma sõnadesse, viskas mulle rikastatuna tagasi, tekitas mus põnevuse, erutas mu loomingulist närvi, ärgitas veelgi enam pingutama, märgates ja tunnustades minupooltki pakutavat. Nii see tango meil algaski. Üldsusele ei midagi erilist. 

Hakkasin praegu mõtlema, kui palju saavad huvitavad ja andekad inimesed üldse olla "meie omad" ja kui palju tuleks nendega koostööd tehes või niisama suheldes arvestada näiteks nende abielu staatusega, mis sunniks koostöö või ühisloomingu puhul tarduma poolele teele, kuna edasiastumine poleks justnagu sünnis, (eriti kui loomepartner juhtub olema vastassoost). Teatavasti sisaldadab kõik Jumala poolt kingitu omajagu armastust, kirge, passiooni, haprust, jõulisust, naiselikkust, mehelikkust, intiimsust ja isiklikkust ja võib maised loojad kokku põimida teineteisest hoopiski kaugemal, kui seda esialgu aimata oskame. Kui jääme seisma, ei kasuta me Looja poolt antud potentsiaali kogu andekuse määral, kui astume aga edasi, võib see olla lubamatu või ohtlik.

Arvan, et meie puhul sai see punane joon ületatud siis, kui hakkaksime kumbi teise märkamisi märkama, mida hakkasid võimendama kummagi teineteise suunal öeldud head sõnad, mis omakorda moodustasid viljaka pinnase teistegi omaduste - liigutuste, hääletooni ja pilgu - järk-järguliseks tähele panemiseks. Kuni märkajast-ütlejast vormus ühtäkki mees (või naine), temast sai reaalne mind mõjutav ja minu jaoks tähtis inimene ning aju hakkas kollegiaalse suhte kõrval andma alateadlikku hinnangut või aimdust igapäevaelulisestki inspireerivast sobivusest.

Enamuse inspireerivatega ei teki vaimsest toutch'ist enamat. Tean mitut minu jaoks andekat, huvitava mõtlemisega meest, kellega suheldes on surmkindel, et ülalmainitud vastassoolist mõõdet ei saa tekkida. Ka siis, kui mu süda oleks vaba. Isegi juhul, kui ta füüsilises atraktiivsuses ei anna kahelda ja sama võib tajuda ka enda suunal. Klassikaline ilu ei ole selles, mida tajume atraktiivsusena, eriti määrav. Pigem võib meeldivust mõjutada skaala teine ots, kus teine inimene tundub niivõrd ebaatraktiivne, et sellega ka kõik muu meeltega tajutava minimeerib. Needki on harvad juhtumid.

Inspiratsiooniseisund võib loomulikult osutuda ka ühepoolseks. Tugevast, armastavast paarisuhtest ei lähe nimelt läbi ükski isiklik või veel vähem seksuaalselt vibreeriv tundeaisting. Fookus, mis püsib hoidmist väärival abielul, lubab küll teistega üheskoos luua, kuid välistab vähimagi füüsilise, kehastunud imetluse. Ühelt või mõlemalt poolt hoitakse piiri ja teadvustatakse, mis võib juhtuda, kui see ületatakse. 

Vastastikune emotsionaalne ja füüsiline atraktiivsus ning ühesugune pühendumisviis on niisiis eelnevast tekstist läbilipsanud sõnapaaridena need liikumapanevad jõud, mis meid teineteisele esmalt märgatavaks, hiljem juba oluliseks ja vajalikuks muudavad. Taoline suhtetasand võib kesta päris pikka aega, kuid eks tal ole siiski tendents süveneda. Liikudes tasapisi südame poole. 

Muidugi tuleb säärane "ühislooming" vahel ka jõuga katkestada. Juhul, kui kaotada on rohkem kui võita. Näiteks ühe osapoole füüsilise eemaldumise läbi. Meiegi puhul toimis selline variant mõnel korral, kui olime teineteisest umbes 4000 kilomeetri kaugusel. Siis uskusin tõemeeli, et elu temata on täiesti võimalik. Aga ma ei saanud ju sinna elama jääda!

See, et ta oli abielus, oli loomulikult kohutavalt kurb ja pidurdav. Ainsa paikapaneva faktina pelgalt sellest siiski pikas perspektiivis ei piisanud. Väga keerukaks läks siiski. Kirjutan sellest edaspidi põhjalikumalt. 

(järgneb)


esmaspäev, 4. september 2023

Muinasjutt

Me kõik tahame vahel elada muinasjutus. Seal, kus selgelt, ilma mingite varjunditeta eristub halb ja hea. Kus head oleksid kroonitud kuningateks, halvad aga leiaksid teenitud karistuse kas hundi kõhus või muul jõledal kombel.

Kirikurahvale tuuakse praegu selline muinasjutt lausa koju kätte. Ole vaid mees ja haara ajaleht pihku! Pildil on kaks inimest, hea ja halb. Hea on ikka üdini hea, tal pole ainumastki halba omadust. Ja halb on lausa põhjatult halb, ilma ühegi heata. 

Ootame iga päev mõnetise põnevusega, kas täna pääseb võidule hea ja kaunis, üllas ja idülliline või piilub mõne väljaande kaane vahelt ka halb, kes hundi kombel kriiti süües või käppa valgeks võõbates hea mängumaale püüab pääseda. 

Neis muinasjuttudes ei räägita kummagi tööst, vaid ikka sellest, kes pärib kuningriigi. Õige armastus versus väär armastus. Teate küll, hea kuningas, kes kosis kuningatütre ja nad elasid õnnelikult kogu elu, kui surnud pole, elavad tänase päevani. Ja halb, kes tantsitas oma printsesse habemenugadel ja sulges nad seejärel pimedaisse piinakambritesse. 

Pikapeale hakkab neist lugudest muidugi igav. Vägisi tundub, et kirikurahvast alahinnatakse. Mulle meeldivad küll põnevamad lood, kus inimesi käsitletakse ikka inimestena. Kus kõikides on head ja halba. Imalalt positiivsed ja üdini negatiivsed tegelased näitavad pigem kirjaniku halba stiili. Ja muinasjutud jäägu pigem lastele.

Siiski. Mulle meenus üks laul, mis on samuti pärit muinasjutust, nimelt Nukitsamehest. Seda esitas Metsamoori rolli kehastunud äsjalahkunud Ita Ever. Arvan, et see sobiks selle jutu lõpetuseks päris hästi:

Headus on ilmas, kurjus on ilmas
Pahad on pahad ja head on head
Viha on ilmas, õelus on ilmas
Võibolla pahad on hoopis head…

reede, 18. august 2023

Viie minuti lugu

 Vahel võibki vist endale veidike valu lubada. Näiteks siis, kui olen alateadlikult tajunud, et midagi on pahasti, kuid pole seda koheselt taibanud lahendama hakata ning ühtäkki avastan, et olen mures ja üksi. 

Käisin nädala algul koolitusel, mis keskendus väga konfliktsete paarisuhete parandamisele. Sealt võtsin kaasa tõdemuse, et üks täiesti tavaline erimeelsus või tüli kahe vastutusvõimelise täiskasvanu vahel peaks ära lahenema kõige rohkem viie minutiga.

Tõepoolest. Edasi hakkavad juba kaasa mängima isiklikud mustrid, mis lubavad tülil kas eskaleeruda või jääda vinduma. Kehvad variandid mõlemad. Oleme mõnes mõttes oma valust sõltuvad ja muutume sellele “pealepuhumise” ootuses otsekui tagasi lasteks - olenevalt isikuomadustest kas karjudes või mossitades. Või hoopis jonnakalt vaikides, tehes näiliselt neutraalset nägu - teine võiks ju ometi aimata, mis häda! 

Aga teine ei aima. Miks peakski. 

Kui teine mängib (sageli teadmatusest või tahtmatult) asjaga kaasa ja ei asu samuti koheselt arusaamatust lahendama, on asjalood halvasti, kuna temagi käitumismuster tuleneb ta isiklikust, kaugest minevikust kätteõpitud kiindumusstiilist, mitte käesolevast paarisuhtest. Niisiis teeme endale asjatult haiget ja liigume läheduse asemel partnerist hoopis kaugemale. Taandareneme ja proovime tüli lahendada, nagu juba ülal mainisin, kas karjudes või vaikides, igatahes võtmata isiklikku, täiskasvanulikku vastutust. Valime toredad rollid, mõni märtri, mõni sõdalase. Einoh, põnev! Aga tüli osas see lahendust küll ei paku. 

Vaat nii. Siin ma siis külitan, kahetsedes, et asja koheselt teemaks ei võtnud. Kell on tiksunud kaugelt üle südaöö. Praegu pole teha midagi ning küllap pean tagasi voodisse kobima. Keegi mind siia “päästma” ei tundu tulevat. Raiskan lihtsalt oma väärtuslikku uneaega. Hommikul vaatan kõigepealt iseendale otsa. 

Ja siis annan asja parandamiseks mõttes viis minutit…

neljapäev, 10. august 2023

Kes otsustab, mis on Jumala tahe?

Kreeka keeles on sõnale “armastus” mitu vastet. Tuntumad neist on ehk agápe, philia ja eros

Kui agape tähenduseks on jumalik armastus, võib öelda ka tingimusteta armastus, mis igal juhul hõlmab Jumala armastust inimese ehk oma kätetöö vastu, siis on see nii tavaelulises kui kiriklikus kontekstis vägagi arusaadav. 

Ka sõnal philia on sügava, võrdsuse printsiibil loodud sõprussuhte või hooliva ligimesearmastuse sildi all oma koht kirikus ning kiriklikes tekstides täiesti olemas ning selle sõna sügavam tähendus meist igaühes täiesti äratuntav ja läbikatsutud.

Erosega võib aga tekkida küsimusi. Et tegu on mehe ja naise seksuaalse armastusega, mis kätkeb endas ühtlasi kirge ja iha partneri füüsise osas, võib see kiriku kontekstis olla ettevaatlikuks muutev, valehäbi tekitav, vääritimõistetud või alahinnatud nähtus. 

Lugesin ühest kunagises Sirbis ilmunud Kaarel Kuurmaa filmiarvustusest "Kes otsustab, mis on Jumala tahe?" viidet usundiloolase Roland Karo mõtetele, mille kohaselt on "teoloogide ja kirikute õpetused seksuaalsuse osas elukauged, skemaatilised ja silmakirjalikud. See teatav lombakus ei tulene kuidagi Jeesuse õpetusest, vaid peegeldab pigem selle kultuuri kiikse, milles teoloogid oma mõtteid on sõnastanud. Kuivõrd seksuaalsust ja keha on selles kultuuris pikka aega Vaimu vaenlasena nähtud, pole ka ime, et paljude suurte kristlike mõtlejate jaoks oleks ideaal, kui saaks kuidagi genitaalid kiriku ukse taha jätta- mis siis, et sealsamas jaatatakse, et Jumal on armastus. Paraku (?) tõestab kristluse ajalugu veenvalt, et genitaale kiriku ukse taha jätta ei saa, seksuaalsus kõneleb kaasa ka meie spirituaalsuses ja lause "Jumal on armastus" omab vältimatult ka erootilist aspekti."

Hakkasin ülaltoodu üle oma teise eriala, pereteraapia võtmes sügavalt juurdlema ja kaasasin peagi mõtetesse ka oma üle veerandsaja aasta kestnud kirikutöö kogemuse. Õigupoolest tegin selle teemaga algust juba ülemöödunud suve hakul, mil kirjutasin perekonna psühhoteraapia õpingute supervisiooniaastate lõputöö pealkirjaga "Patu mõiste kristlikus pereteraapias". Ülal osundatud tekstilõik oli aga piisavalt intrigeeriv, et teema juurde uuesti tagasi tulla. 

Teoloogiadoktor Arne Hiob hoiatas ühes oma jutluses nn "metsiku armastuse" eest, mis ei viivat kuhugi. Ka minu meelest on "metsik armastus" patt, juhul kui see tähendab moraalitust, truudusetust, juhuslikke seksuaalpartnereid või muul viisil kõlbelise elu allakäiku, kuna seesugune käitumisviis ei ole tegelikult kantud armastusest ning on tugevasti häirivaks faktoriks ka inimese suhtes Jumalaga. 

Samas lisab just erosest kantud armastus suhtele läheduse ja küpsuse mõõtme. Paarid, kelle armastusest on kadunud erose mõiste, võivad ebasoodsate asjaolude kokkulangemisel sattuda üsna tõsisesse suhtekriisi, eriti, kui üks partneritest tunneb selle järele vajadust, kuid puudub turvalise kommunikatsiooni oskus ja/või teise partneri soov olukorda parandada. Kas taoline vajadus ning see, mis võib järgneda- mõtlen siinkohal võõrandumist, kõrvalsuhte tekkimist ning pikemas perspektiivis ka abielulahutust- liigitub sel juhul "metsiku armastuse" kategooriasse ja tuleks eos lämmatada? Või peaks kirik, käsikäes kristliku paariteraapiaga, käsitlema teemat laiemalt?

Sarnaselt inimese intellektuaalse arenguga kujuneb elu jooksul ka seksuaalne eneseteadvus. Positiivne, armastav suhe oma kehaga on üles ehitatud juba varases lapsepõlves, sõltumata sellistest teguritest nagu ilu, sobivus, tervis ja vanus. Neil lastel, kes on juba varakult teada saanud, et nende keha on hoidmist ja kaitsmist väärt, on väiksem emotsionaalse ja füüsilise väärkohtlemise ning sõltuvuste oht.

Teadlikkus oma kehast on ka seksuaalsuse nurgakivi. Kiriklikus kontekstis ei peeta aga tänaseni väga siivsaks "kergitada tekki" kristliku abielu mõistelt, mis peaks lisaks otsusele olla elu lõpuni koos ja kasvatada üles ühised lapsed, sisaldama ka teineteise ihaldamist, kehalist hellitamist ja rahuldustpakkuvat seksuaalsuhet. Mil moel sellest tänapäeva noortele kõneleda? Tähtsam veel- kuidas seda kõike pika elu jooksul, ühes ja ainsas paarisuhtes säilitada?

Aastaid tagasi, alustades tööd kristliku terapeudina, olin tihti dilemma ees, kuidas suhtuda teemadesse, mida võiks kiriklikust seisukohast nimetada sõnaga patt. Küllap ilmnes mu toonastes tegemistes sisemist erapoolikust, piiratud oli ka oskus näha inimesi ja olukordi erinevatest tahkudest. Muuhulgas olin näiteks takerdunud müüti, mille kohaselt ei tohi õige kristlane oma abielu lahutada ka juhul, kui see on täiesti väljakannatamatu. Sattusin segadusse, kui nägin, et keegi käitus teisiti. Mu õiglustunne oli riivatud, kuuldes lugusid lahkuminekutest, abieluvälistest suhetest, seksuaalsetest sättumustest ja muudest eluvalikutest, mis tõid paratamatult muudatusi olemasolevaisse peresüsteemidesse – isegi kui need muudatused olid loogilised või kasulikud. Paraku ei saanud ma ka terapeudina väga palju aidata, kuna ei osanud püstitada küsimust- miks? Selle asemel tundsin enesel survet anda hinnang ja hõivata seeläbi Jumala tool. 

Me kõik tuleme lapsepõlvest. Meie aju kinnistab me vanemate või hooldajate toonase käitumise kui normaalsuse- ka siis, kui olukord on vaikimisi kindlaks määratud normaalsusest kaugel. Ka olukorrad ja seisundid, millest ei taheta ega julgeta rääkida ja mis liigituvad terapeutide keeles kas saladuste või "varuväljapääsude" kategooriasse, on osa iga inimese unikaalsest põlvkondade vahelisest peremustrist, mida pelgalt näpuviibutusega pattulangemise süü osas maha ei murra. 

Nii võivad kiriku mõistes mistahes “patuga” (lahutus, kõrvalsuhe, homoseksuaalsus vms) silmitsi seista ka need kõige "pühamad", kelle suunal viibutaks sõrme kogu kiriklik üldsus. Aga kas see kätkeks endas ka Jumala tahet? Või on tegemist pelgalt inimese tõlgendusega? Kas inimestel, sealhulgas ka vaimulikel, on lõplik voli otsustada, mis on päriselt Jumala tahe?

Nüüd, juba märksa kogenenuma terapeudina, kasutan kristliku teraapia seansil tihti nn Jumala tooli- et Jumala Vaim istuks meie keskel ja õigel hetkel saaksime pöörduda Tema poole- mida Tema antud olukorrast arvab ja kuidas soovitab edasi käituda? Käsitletavad kliendilood ei ole olnud kaugeltki kergete killast, hõlmates pea kõiki kujutletavaid suhtemustreid. Üksikjuhtumitesse liialt süvenemata võin aga täheldada ühte- Jumalat tajutakse eranditult halastava, mitte karistava Isana. Miks peaksin minagi teisiti arvama?

Sellesama halastava Isa poole oleks hea püüelda ka praeguse aja erinevate arvamustega kirikus. Mitte keegi meist ei tea enne, kui on ületanud igaviku piiri, milline see Jumala tahe ühes või teises küsimuses ikkagi täpselt on. Küllap aga teame kõik, et ilma armastuseta võib siin maises elus päris keerukaks minna. 

Armastus on tohutult võimas ja kõikehõlmav tunne, puudutades kõiki elu ja suhte aspekte. Mõiste "metsik armastus" käib vaid sellest ühe osa- armumisfaasi ja sealtkaudu füüsilise armastuse kohta, kuna kaks põhilist armuhormooni, dopamiin ja noradrenaliin vastutavad eelkõige iha ja eufooria tekkimise eest. Siiski- mispärast tundub kõige suurem patt olevat seotud just allapoole vööd toimuvaga? 

C. S. Lewis ütleb oma raamatus “Lihtsalt kristlus” nõnda: “Kui keegi arvab, et kristlased peaksid suhtuma seksuaalsesse pattu kui ülimasse pahesse, siis ta eksib. Ihulised patud on halvad, kuid vähem halvad ülejäänud pattudest. Kõige halvemad kuuluvad vaimsesse valdkonda, näiteks teiste tõukamine valele teele, nende käsutamine ja üleolev kohtlemine, tuju rikkumine ja keelepeks, vihkamine ja võimujanu. Minu sees on kaks tegelast: loomalik mina ja saatanlik mina ning saatanlik mina on neist kahest halvem. See on põhjus, miks külm kitsarinnaline inimene, kes käib korrapäraselt kirikus, võib olla põrgule lähemal kui prostituut." Loomulikult oleks parim, kui neist kummagi vahel ei peaks valima.

Kindlasti tuleks eraldi vaatluse alla võtta inimese isikuomadused, sealhulgas seksuaalsuse ning kõrvutama need tema peremustritega. Sedakaudu võib jõuda lähemale ka tema seksuaalse väljakujunemise erinevatele aspektidele, alates tema vanemate ja vanavanemate uskumuste, tõekspidamiste, tabude, usalduse, kriitika ja halvustamise kuulmisest või tajumisest lapseeas kuni iseenda ja oma eluliste vajaduste teadvustamiseni täiskasvanuna.

Seksuaalsus on ääretult erinev. On olemas paare, kelle suhte kandvaks osaks ongi teineteise teenimine, sõprus, austus, lugupidamine- aga mitte seksuaalsus. Kui see mõlemale osapoolele sobib, on kõik parimas korras ja otsus olla elu lõpuni koos võib vääramatult täide minna. 

Kui aga partnerite seksuaalne areng ei toimu mingil põhjusel sünkroonis, on see kahjuks viljakas pinnas ka muude probleemide tekkeks. Kõige kindlamini lendab teravatele karidele just see paarisuhe, kus üks partneritest on leidnud oma seksuaalsusele väljundi väljaspool suhet. Vahemärkusena- üsna hästi teatakse , et pealesunnitud seks on vägivald, vähem aga, et seda on ka seksist ilmajätmine. Soovitused hambad ristis vastu pidada ei pea kahjuks või õnneks paika, sest siin mängivad muuhulgas suurt rolli ka ülalpool mainitud suhtemustrid, mis kipuvad olema üsnagi rigiidsed. 

Liikudes armastuse-skaala teise otsa, pean ära märkima, et järjest sagedamini satub mu vastuvõtule (abielu)paare, kelle seksuaalelu on mitmendat aastat nullilähedane või päris null ja kes on selle olulisuse otsekui unustanud. Paraku on seesuguste paaride elust kadunud ka emotsionaalne lähedus ning tihtilugu sõpruski. Sellist kooslust ei ole kahjuks paljudel juhtudel enam võimalik päästa. Ka laste pärast mitte.

Mida siis teha? Loobuda armastamast? Kas see ongi Jumala tahe?

Ära riku abielu, seisab Piiblis (Mt 9:18, Mk 10:19, Lk 18:20). Ometi lahutatakse. Mõnikord rohkemgi, kui korra. Ühest küljest oleks see tänapäeva kirikus justkui lubatud - kui tõesti muud varianti ei ole. Olen ka ise sellise mõtlemise poolt. Teisalt võib tajuda ääretult taunitavat suhtumist, kuigi on ju teada, et nagu mujal ühiskonnas, on ka kristlaste hulgas sama seis - umbes pooled abielud lagunevad. Puhas statistika ja parata pole midagi. Kas kirikus saab seda seisu paremaks keerata, kui kordame endistviisi: "ei lahuta ja kõik"? Kahtlen.

Ning kuidas suhestuda siinjuures inimestega, kes polegi abielus, aga elavad siiski kellegagi koos? Sedagi osa pole tänapäeva kirikus sugugi vähe, moodustades mingi kummalise "halli ala", mille kohta mitte keegi eriti sõna ei võta.   

Abielutõotus on otsus. Usun, et kõik paarid võtavad seda altari ees seistes ka tõsiselt. Ometi tasuks tähele panna seda, millises ajas me elame, milline on mehe ja naise roll üha enam muutuvas maailmas ja millega me enam kindlasti leppima ei pea. 

Samuti ei tasu alahinnata inimese võimet areneda. On igati loogiline, et kahekümne aastaselt ei ole me väärtushinnangud samad, kui kolmekümne viieselt. Viiekümne aastaselt võivad need kolmekümne viiese omadestki paljus erineda. Võib juhtuda, et partnerid läbivad arenguetappe erinevas tempos ja suunas. Paarisuhte läheduse kadu saabki eelkõige seostada puuduliku kommunikatsiooniga ning oskamatusega kasvada ja areneda partneriga koos. Sellest tulenevalt võib keegi teine osutuda teatud arenguperioodil sobivamaks. Mida siis teha, kui aastate eest altari ees öeldud "jah" on ajapikku  "ei"-ks muutunud? Kas vägisi, ilma armastuseta elamine on Jumala tahe, kuid lahutus mitte? Kas sala-armukese pidamine, kuid üldsuse ees abiellu jäämine on rohkem õigustatud, kui aus lahkuminek? Teeme valikuid kätteõpitud suhtemustritest lähtuvalt, üks pole halvem kui teine, kuid õnne nivoo on mõlemal ülalmainitud juhul kaunis nigel. Mida siis teha? 

Ma ei hakka siinkohal arutlema sõltuvushäirete ega füüsilise või emotsionaalse vägivallaga abielude üle, mille kohta kirik võiks juba täna anda selgesõnalise soovituse seda mitte taluda. Jumala tool mu kabinetis ei leia sellistel puhkudel kindlasti kasutust. Tema tahe on ikkagi armastus.

Kui kaks kristlast sõlmivad suhte väljaspool abielu ja teevad seda teineteist armastades ja austades, on raske näha elementi, mis hävitaks nende suhet Jumalaga. Küll aga hävitab kristlikus abielus toimuv alandamine, vägistamine, löömine või muu vihkamise vaimus toimepandud tegu suhte Jumalaga täielikult. Kuidas saab see olla sel juhul Temale meelepärane?

Tähtis pole niisiis niivõrd eetika küsimus, kui see, kas inimese elu ja tegevus panustavad tema suhtesse Jumalaga. Kui need seda suhet hävitavad, on kahtlemata tegemist patuga. Siira Jumalale panustava suhte korral on aga võimatu osundada, et see on patune ja Tema tahtevastane. 

Sama loogika järgi peaks toimima ka kiriklik luba abielu lahutada - kui abielupaari kooselu hävitab nende suhet teineteise ja seeläbi ka Jumalaga rohkem, kui nende lahusolek, oleks igati loogiline tulla neile lunastuslikel kaalutlustel vastu. 

Antud teema nõuaks laiemat debatti. Nii abielu, lahutuse, kui seksuaalsuse teemal. Me ei ela enam keskajas, mil abielul võis olla üsna vähe pistmist armastusega ja võimalused lahkuminekuks minimaalsed. Kõrge eani toimiv armastav paarisuhe oma kõigis väljendusvormides, kaasa arvatud kvaliteetne seksuaalsuhe, peaks olema iga inimese vääramatuks õiguseks. Hambad ristis ei tee siin midagi.

kolmapäev, 26. juuli 2023

Külalise järgselt

 Meil oli viis päeva külas mu ammune peretuttav Saksamaalt. Võtsin ta kaasa, kui käisin Valgamaal kontserti andmas, samuti näitasime talle Muhu- ja Saaremaad. Meil oli palju sisukaid vestlusi ja arutelusid nii maailma asjadest üldse, kui Eestis ja lõpuks ka meie eludes toimuvast.

Meie külaline on õppinud teoloogiat kolmes ülikoolis Saksamaal ja Rootsis ning teab hästi, millised dilemmad on kirikul seoses ülikiirete arengutega inimsuhete vallas, kui fokusseeruda ühest küljest Ukraina sõjale ja üldisele põgenike liikumisele Euroopas ning teisest küljest palju kirgi kütnud samasooliste abielule ja sugude ümbermõtestamisele üldiselt. Seda ebameeldivamalt üllatus ta kuuldes, et kõige selle virrvarri keskel, kus inimesi kirikus niigi üha vähem ja kus omad peaksid eriliselt kokku hoidma, on toimumas ühe seni hästi toiminud koguduse lammutamine ja seda vedanud inimese elutöö läbi häbimärgistamise hävitamine, kuna ta lahutab oma abielu. Jah, tõepoolest, ta ei lahuta esimest korda, aga kuna tegu on kahe võrdväärselt toimiva täiskasvanu lahkuminekuga, ei puuduta see sündmus inimeste töövõimet ega töö kvaliteeti rohkem, kui mis iganes muu kriis, mis inimese elus ikka ette võib tulla. 

Meil oli imelik sellist asja oma külalisele rääkidagi. Karistuse rangust ja väljamõistetud paragrahvi hinnates tundub tegu võrdsustuvat vähemalt lapsepilastusega. 

Olen kuulnud ühte või teist nõudvat aru, mida temaga nüüd tehakse. Minu jaoks on see tänapäeva kontekstis täiesti absurdne küsimus ja ma ei mõista, mis ajastul ja millises imelikus inforuumis seesuguse mõtlemisega inimesed üldse elavad. No mis siis nüüd temaga ikka teha? Ühtegi jutlust pole jäänud pidamata, ühtegi matust, laulatuse ega ristimist läbi viimata - kuniks see oli lubatud. Kirik on imeliselt korras, valgusküllane ja soe. Tänu kellele? Ehk oleks võinud veidi uurida, miks tuli järjekordne lahutus, aga sinna pidanuks asi jäämagi. 

Kordan veel, et paarisuhte probleemid ei alga üleöö, seega kui lugu on tervikuna teadmata - mis on ju ka loogiline, sest inimeste eraelu teatavasti lehtedes avalikustamisele ei kuulu - ei tohiks ükski asjasse pühendamatu jagada ühtegi kommentaari, liiatigi veel ultimaatumit. Teise ajastusse kuuluv arusaam abielust, truudusest, lahutusest ning täiskasvanud, adekvaatsete inimeste karistamisest näitab kristlikku maailmapilti läbi korraliku kõverpeegli. Kaldun üha enam arvama, et too lahutusteema on mingi suurema asja kattevarjuks.

Paralleele võib loomulikult tuua ka piltidega kaugest minevikust, kujutledes juurde rahvahulga hüüded: lööge risti!, samas tunnistades, et risti löömine on juba ilusasti toimunud. Siiski ei tahaks ma pikemalt ohvrirolli omaks võtta. Nii ootamatus kontekstis, nagu tõsiste usumeeste mängumaal mõjub toimuv mõistetamatuna ja libiseksin sellest emotsionaalses mõttes võimalikult kaugele.

Kui üks ametivend kuulutab teisele, et too on ühe jalaga põrgus, kui ta kohemaid oma naist tagasi ei kutsu, tahaks temalt esmalt küsida, kas ta ka ise seda näitemängu usub, millesse ta enesele jumala rolli on valinud või on see lihtsalt meeltesegaduse tragikoomiline vorm. Olgu kumb tahes, kiriku tõsiseltvõetavus kahaneb seesuguste kirikuhärrade tõttu kordades enam, kui kellegi eraelulise lahutuskeissi korral. Ta ajab ju seesugust jama ka lihtinimestele! Kust võtab inimene voli?

Huvitav, milline naine tuleks tagasi kutsuda, et toimimatut abielu vägisi jätkata? Meie heast sõbrast vana tark vaimulik avaldas arvamust, et kui tõesti piiblist näpuga järge ajada, oleks õigus vaid esimesel. Sel juhul aga peaksid päris paljud papid oma esimesed abikaasad üles otsima ning põrgu eeskotta moodustuks lausa järjekord! Või arvab mõni isehakanud jumalatest teadvat, mitmendast lahutusest selline kord kehtima hakkab? 

Nali naljaks. Tegelikult oli meil juba ammu juttu, et ta lüüakse lahutamise korral kohemaid risti, aga mina ei uskunud. Küsisin hoopis provokatiivselt, kas kiriku jaoks oleks salasuhte pidamine ja valedes elamine vastuvõetavam, kui aus lahutus ja uude paarisuhtesse astumine. Ta arvas, et küllap see nii on. Nüüd näen, et tal oli tuline õigus. Näiline korrektsus sobib “patuta” inimestele rohkem. Et aga tõelisi tundeid ei saa isegi “pühakud” kellegi suunal tundma sundida, oleks ta pidanud lihtsalt näitlema, öelgu süda, mis tahes. Kõike seda 21.sajandil, pelgalt ristirahva rõõmuks! Mina ei olnud paraku nõus. 

Kirik võimaldab tänapäeval laulatustseremooniat ka juhul, kui sõlmitav abielu pole partnerite või neist ühe elus esimene. Sarimonogaamiast on kujunemas tänapäeva maailma uus normaalsus ja see tähendab ühe asemel kahte või enamat teineteisele järgnevat paarisuhet elu jooksul. Selle tendentsi esmane põhjus on kindlasti tänapäeva inimese pikemas elueas ja neist tervena elatud aastates. Käisime Saaremaa muuseumis näitusel “Vana-aja saarlane” ning üks seal esile toodud luustiku-leidudest kinnitas kellegi käsitöölisepy surma “keskealisena”, mis oli toona umbes 35 aastat. Nüüd olen aga mitmel korral kuulnud pool-naljaga uueks keskeaks nimetatavat 60+ eluaastaid. 

Veel üks sarimonogaamia leviku põhjusi on küllap tänapäeva naiste üha suurem edukus ja toimetulekuvõime ning suutlikkus oma ootustele ja vajadustele adekvaatselt otsa vaadata. Kuid mitte ainult. Kvaliteetset paarisuhet otsivad mehedki. Kui üks pool ei soovi enam suhet jätkata, võime ju kõrvalt hinnanguid anda, kas meie meelest pingutati piisavalt - aga mida see muudab? Kuna pluss ja miinus annavad kokku miinuse, ei saa ka paariterapeut seesugust otsust muuta. Oma õnne eest vastutab ikka inimene ise. 

Iga kord muidugi nii hästi ei lähe. Meediale ja osale kiriku ringkonnast meeldis ka minust hoopis teistsugune pilt, kui see, mida ise peeglist näen ja mida mu pere ja sõbrad teavad. Kõige enam häirib see, et info, mis avalikkuse ette paisati, tuli ilmselgelt inimestelt, kellega olen kandnud oma arvates ühesuguseid väärtusi. Muidugi müüb “abielurikkumiselt tabamine” suurepärase pealkirjana ka lausvalena, kuid too “tabaja” pidi olema piisavalt usaldusväärse olemisega ning lisaks minu voodiveerel valvanud, kuna vastasel juhul poleks ju saanud teise osapoole suhtes neid kohutavaid paragrahve rakendada. Ainult et mäng pidi käima ikka kõrgelt üle meie peade ja isegi teadvuse. :)

Eks osa rahvast ole ikka soovinud verd ja pisaraid, vaevumata isegi mõtlema, mis on õigupoolest inimese süü. Igaüks võib produtseerida omaenda jutustuse, mille lõpul saab kurjategija õiglase karistuse. Praegu tunduvad konkureerivat sisutühja vallatlemise ja vahelejäämise naiivne muinasjutt ning vaeste naiste ärakasutamise kole, Sinihabeme stiilis lugu.

Ja see pole enam naljakas. Siinkohal kuluks ära meeldetuletus, et teatud teemade, nagu näiteks inimese rahaasjade, laste saamise, tervisliku seisundi, poliitiliste vaadete ja loomulikult ka oletatava intiimelu lahkamine on ääretult inetu ja tegelikult täiesti lubamatu. 

Mulle ei meeldi, et minu eluga räpaste kätega ümber käiakse. Mul on sarnaselt kõikide inimestega õigus oma elu rõõmude ja nukrusega ainulaadsele, tähendusrikkale jutustusele ja tean end seejuures olevat enese ja oma lähikondlastega vägagi vastutustundlikult käitunud. Hoopiski ei talu ma kellegi kõrki üleolekut, avalikku pahatahtlikkust ega varjatud lollikstegemist. Kõik interpretatsioonid lihtsalt ei ole andekad. Huvitav, kas nende produtseerijad magavad öösiti tõesti rahulikult, igasuguste süümepiinadeta? Eks me näe…

See lugu, millesse olen nüüdseks päriselt kohale jõudnud, on olnud otsekui sädelev ämblikuvõrk kastemärgade kadakate vahel. Tormi ja vihmaga on see mitmel korral rebenenud ja katkenud. Alati on aga katkised niidiotsad taas ühendunud. Kui päike paistab ja tuuleõhk paitab, muutub kaunis loodu üha tugevamaks ja kandvamaks. Tulipunase loojangu kuma toob aga õige nurga alt vaadatuna nähtavale kaks tuules värelevat, ühtepõimunud südant…

Vaat, milline sulnis muinasjutt pimeneva laotuse ja tumehallide vihmapilvede taustal! Pea alati on võimalik elu ilusaks luua, kas pole? Ainult et osad vist ei tahagi… 

neljapäev, 20. juuli 2023

Armastusest

 See, et te sellest raskest ajast, kui teie armastusloost üle-Eestiline skandaal tehti, teineteisega koos läbi tulite, on küllap tunnistus, et teie suhe peab kõikidele tuleproovidele vastu. Nii on öelnud üks ja teine, mõni kinnituseks, mõni lohutuseks.

Tõepoolest, mis ei tapa, teeb vigaseks ning paranemine võtab küllap aastaid. Kui kord tunneb üks, kord teine, et jaksu ja hakkamasaamist napib, oleks armastava toetuseta täiesti kujutlematu jalgadel püsida. Aga arvestage, et siiani on tegu pelgalt ekstreem-olukorraga, millel on kindel algus ja küllap ka ajaliselt piiritletud lõpp, misjärel loodame siiski naasta tavapärasemasse elurütmi. Millisesse täpselt, näitab aeg.

Mind hoitakse ja minu eest hoolitsetakse täiesti erilisel viisil. Ma pole ealeski end nii armastatuna tundnud. Võib öelda, et mind kantakse lausa kätel. Saan olla täpselt selline nagu olen - aga soovin seejuures oma olemisse maksimumi anda, sest näen teda tegevat sedasama. Ta muudab mu elu niivõrd palju lihtsamaks ja ilusamaks, et seda on võimatu ilma õnnepisaraid neelamata sõnadesse panna.

Seda pentsikum tundub praeguse õndsuse ja haavatavuse pinnalt tõdeda, et tegelikult ei ole ükski armastuse lugu kaitstud tavapäraste hoovuste eest. Toon selle nüansi nüüd ja praegu esile seetõttu, et selline see elu lihtsalt on, peatumata pikemalt meid mõjutavatest, juba lapsepõlvest või varasematest suhetest sisseõpitud käitumismustritest, mida täiskasvanud inimestel on küll peaaegu alati võimalik muuta ja murda, kuid mida me tihtilugu üldse ei teadvustagi. Enne kui häda käes. Või liiga hilja. 

Ausa, siira ja lähedase suhtega tuleb ümber käia äärmiselt tähelepanelikult ja selle edu ning ketvus sõltuvad mõlemast osapoolest. Pelgalt ühe partneri hingetarkuse ja pühendumisega pikalt pinnal ei püsi. Kunagi kirjeldasin turvalist seotust, ei, mitte seda, mida paljud mehed pelgavad kui lipsupidi ülespoomist, vaid seda, milles mõlemal säilib ka kirg ja hingeline vabadus, nii:

Rõõmuvitamiinid ja õnnehormoonid
astuvad sinu ja minu käevangus
sätendava valguse poole,
teispool tardumuse
ja paigaltammumise
tumedat piiri.
Võbelev valgusvihk
viimistleb meid tulihingelisteks
taeva poole lõõmavateks 
kaksikleekideks.
Anname ümbritsevale valgust ja sooja.
Lõkendame naerust ja õnnetundest.
Põimume teineteisega ühte,
teineteist kõrvetamata,
painutamata,
sulatamata.
Imestame isegi,
et see kõik on tõesti võimalik!

Olen osalenud sadadel laulatustel ning olnud koos pruutpaaridega armastusest tüünes pühakojas hardusest tõstetud, südames magusvalu igatsus sellesama lendutõstva tunde järele. Ometi tunnen alati selle jah-sõnale eelneva küsimuse ees, mis nõuab elu lõpuni koosolemist, mõningast kahtlust. Mina oleksin küll oma kahekümne kolme aastase vanuse ja olematu elukogemuse baasilt pidanud ütlema vaid seda, et praegu jah, aga kust mina tean, mis saab aastate pärast.

Seetõttu pean sellest jah-sõnast palju tähtsamaks sagedast, igakuist, iganädalast või minu poolest kasvõi igapäevast enese ja oma paarisuhte läbikatsumist - kas meie armastusega on kõik hästi? Või on mõni teema, millest peaks nüüd ja koheselt rääkima? Kui ühel partneritest on probleem, on probleem kogu paarisuhtes. See tuleks meelde jätta. Ja probleemi lahenduseks saavad olla nii üksmeelele jõudmine, kompromissi saavutamine kui eriarvamusele jäämine- kui mõlemale sobib. Me oleme ju isiksused, kas pole tore!

Täna olen oma suhtes õnnelik. Oma tänast päeva ma tagasi ei saa, seetõttu on see ääretult oluline. Kui olen ka homme õnnelik ja nädala lõpul, ja kuu lõpul, ja saan aasta lõpulgi väita sedasama, olen paljude aastate möödudes ja viimaks elu lõpul piisk piisa haaval täitnudki selle Jumala poole antava jah- lubaduse. Armastuses ja austuses. Muidugi on ka minule oma kalli partneriga selle hingematva hetke jagamise ja traditsiooni ilu edasi kandmise mõttes altariesine jah-sõna ülioluline, kuid omavahel sooviksin punase joone ja südame tõmmata ikkagi päeva-päevalt ja samm-sammult üheskoos astumise olulisusele ning teineteise silmaspidamisele. Sest siis ei jää me suhtesse lünki, kraave ega viimaks kuristikke. 

Teate, kui tore on õppida rääkima! Jah, loete õigesti, just seda ma praegu teengi. Kujutage ette, on nii mõndagi, mida ma ei ole osanud, milles olen end jätnud üksinda. Kui ta mind kallistab ja imestunult küsib, et miks sa muretsed, sul olen ju mina ja kui ma saan läbisegi nutta, naerda, imestada ja end taas ülestõstetuna tunda, ei ole mul mingit põhjust mitte lubada temale sedasama. Koos minuga iseendaks olemist. See ongi armastus. See “jah”, mis osutub viimaks tõeseks.


laupäev, 1. juuli 2023

Hiiumaal, sel kummalisel saarel

 See on Hiiumaa, saar, millel viibides on mul alati pisut segased tunded. Saar, kuhu harva saab, saar, läbi mille kerkivad esile erinevad tunded ja aistingud, mis kuuluvad tegelikult kusagile mujale, mine tea, kuhu täpselt, mõni minevikku, mõni ehk hoopiski unenägude maailma. Hiiumaa ei jäta mind ükskõikseks. Siin on paar kohta, kust saab ammutada jõudu ja väge. Aga täna panen seda vaevu tähele. 

Täna ma nutan. Näen, kuidas minu kõrval olev mees lihtsalt tükkideks rebitakse ja mitte keegi ei saa seda pidurdada. Mitte keegi. Ajalehega saab tappa nii kärbse kui inimese. Inimest tuleb lihtsalt rohkem taguda. Küllap lõpuks murdub temagi. Ja muidugi ta murdus, peale tänast ei saanukski teistmoodi olla. Palju oleks olnud vastu öelda, ümber lükata, laimamiseks nimetada. Aga rahva ees… Milleks? Jah, täna ma juba kardan tema pärast. 

Mul ei ole mõtet midagi öelda ega teha. Tunnen küll teda võõrastest rohkem, aga see ei loe. Selles maailmas, kuhu meid praegu on paisatud, ei loe mitte miski. Kõik teised tunduvad paremini teadvat, otsekui oleksid viibinud tema nahas, tema elus, tema valikutes. Väärikas mees, kes on oma inimlikkuse ja empaatiavõimega mõjutanud tuhandeid, on loetud päevadega muudetud narriks, tambitud mutta, nullini ära tühistatud. 

Viibin oma toas otsekui laeval. Meri on majale nii lähedal, et aknaalune kaldariba ei paistagi. Isegi kõikumist oleks justkui veidike tunda. Või on see vaid praeguste päevade pinge? Üksikud vahututid laineharjadel lasevad end lõunatuulel üles-alla hüpitada. Eluski käivad tõus ja langus käsikäes. Tihtilugu paraku mitte nii vallatult, kui lainetel. Andekamate tõusud puudutavad vahel päikest ning heidavad meilegi sära. Nende mõõnad võivad seevastu olla eluohtlikult sügavad. Täna ulatasin küll käe, kuid tundub, et üksi ei jaksa…

Oh, need vaesed “ärakasutatud naised”! Nii armsad, abitud, nunnud ja rumalad, suhte osas vastutusvõimetud, iseenda vigade osas pimedad, iseseisva mõtlemisoskuseta kaasalohisejad, aksessuaarid ja lemmikloomakesed. Võtke nüüd korraga ja kordamööda sõna! Teie, kes pole ise suutnud midagi ligilähedastki- inimesi elule tagasi aidanud, tuhandeid leinajaid mõistnud ja lohutanud, tuhandeid lugejaid ja kuulajaid elulisuse ja inimlikkusega puudutanud. Võtke kätte ja purustage, kuis jaksate! Las rahvas õhkab teile, et hoopis teie olete kangelased. Et teie võisite olla ükskõik missugused, süüdi on ikkagi see, kes julges elada ja oma elus muutusi teha. 

Täiskasvanud inimesed teavad, et suhtes on alati kaks poolt. Täiskasvanud inimesed teavad ka seda, et inimene on arenemisvõimeline olend, mistõttu pole kunagi mõtet üles kraapida tema nooruaegseid möödapanekuid. Mitte keegi pole kahekümneselt nii tark, kui kolmekümneselt ning viiekümneselt võime vabalt naerda neljakümnese iseenese arusaamade üle. Täiskasvanud inimene on ehk midagi kuulnud ka suhtemustritest, mis meid üsna jäigalt saadavad. Olete ehk märganud, kuidas mõnes suguvõsas muudkui lahutatakse, kui samas teised, hambad murdumiseni ristis, jonnakalt oma jubedas abielus püsivad. Et täiskasvanud inimeste lahutuslood tihtilugu kõrvasuhte baasilt alguse saavad, pole vist samuti kellelegi üllatus. 

Merekivide siledad seljad vilksatavad lõbusate peeglikestena veevoogude vahelt. Vaata endasse, näivad nad ütlevat, kattes samas end üha ja uuesti ülelaksuvate lainete alla, otsekui narritades. Enda eksimuste osas oleme tihtilugu pimedad, teiste suunal aga mängime jumalaid, näib olevat nende selge sõnum. 

Kui viimati Muhus kiviaeda lappisin, oli kogu “torm” just alanud. Nätaki ja nätaki lendasid kivilahmakad mu käte vahelt vajalikus suunas, kuhu täpselt, seda ei teadnud ma isegi. Tõdesin vaid seda, et ilusaks seda aeda heitmistehnikaga küll ei saa! Loopimine leevendas kõigest viha ja abitust. Inimese pihta loopides võiks arvestada, et suured kivid võivad vigase viske korral tappa. 

Ka mina olen “nende naistega” sarnases olukorras olnud, keda kollane ajakirjandus, hüsteerilised “psühholoogid ja hingehoidjad” ning muu kahtlane kõigevihkajast rahvas teise inimese nime igaveseks äramäärimise hinnaga “päästma” on sööstnud. Ometi ei kujutaks ma ette, et oma ekskaasast midagi säärast üllitaksin. Vastupidi. Ta elab meile praegugi väga kaasa. Kõneleme iga päev. Mahume kenasti ühe laua taha laste sünnipäevadel ja muudel üritustel, istume kõrvuti aktustel ja lastevanemate koosolekutel. Soovin, et tal läheks elus hästi, mis sest, et meie abielu lõppes lahutusega. Oleme me siis seetõttu läbi kukkunud? Meil on ju imetoredad lapsed. Juba see on vastus. 

Miks tiritakse avalikkuse ette lausvaletajast hävitaja, hetkekuulsuse janus vihakõneleja, ammu lõpetatud suhte kibestunud osapool, kes pole kunagi kuulnud andeksandmise ja oma eluga edasimineku vajalikkusest ja miks esitletakse tema käitumist kui normaalsust, kiskudes ehk kunstlikult haletsustki välja? Miks? Vägisi ei sundinud neid ju keegi kokku. Ka siis, kui koosellu mõrad tekkisid, oli mõlemal võrdne võimalus endale sobivat lahendust otsida. Ja leida. Näiteks lahkumineku ja edasiste normaalsete suhete näol. Naine ei ole nukk, kellel meelevaldselt saab jalad küljest või pea otsast rebida. Ma ei räägi siinkohal räigest koduvägivallast, mille tulemusel inimese minapilt aastatega hävineb. Räägin võrdväärsetest partneritest. Võimuvõitlusest. Sellest loost oli märgata, et seda tehti pelgalt kättemaksuks. Kurb ja väiklane.

Loojangud on eriti ilusad. Ka selliste päevade loojangud, kus teiste inimeste julmuse pärast pisaraid valatud. Kujutlen, et mu pisarad on osake sest lõputust silmapiiri taha kaduvast merest, kuhu end päikegi õige pea heidab. Ja ma tean, et seal ootab ees midagi palju paremat, siiramat ja õiglasemat. Küllap homne päike meile vihjeidki saadab…

Mitte keegi, isegi mitte tema ei pea olema sunniviisiliselt abielus ja õnnetu. Mitte kellelgi pole talle õigust öelda, et “sina pead!”. Need on inimeste poolt loodud reeglid. Jumalaga pole siin midagi pistmist. Küll aga on Jumala kingitus oskus kõneleda, lohutada, juures olla, puudutada, meelde jääda. Ärge tehke enam nii, tahaksin praegu sosistada. Mu huuled liiguvadki tasa. Aga kuulda on vaid lainete sügavat müha…


pühapäev, 16. aprill 2023

Teisiti

 Sel korral on minuga kõik teisiti. Minuga on mu lapsed, kelle eest pean vastutama ja vanemad, kelle eest hoolitsema. Lastega reisimisega olen ma harjunud. Neid kordi, mil oleme koos erinevaid maid vallutanud, on palju. 

Vanematele meeldib samuti reisida. Aga nagu ema täna hommikul ütles, ei suudaks ta eluilmaski endale ise reisi organiseerida. Iga väiksemgi teadmatus ajaks hulluks ja halvaks igasuguse mõtlemisvõime. Nemad on seni alati võtnud korraldatud reisid. Sel korral olen siis korraldajaks ainuisikuliselt mina.


Me sõidame Sitsiiliasse. Olen sihtkohas broneerinud kaks autot, kuna ühe peale ei mahuks kogu me seltskond lihtsalt ära. Midagi pole parata, isal tuleb sõita lihtsalt minu järel. Algul võtame suuna saare lõunaossa, kus peaks olema ootamas basseiniga villa. Kui seal on vahva, saame ehk sealoleku aega pikendada, aga praegu on too maja broneeritud kolmeks ööks, et seejärel suunduda saare idaossa, Etna vulkaani, maailma aktiivseima selletaolise lähistele. Aga jah, jätsin meie edasiliikumise päeva praegusel hetkel lahtiseks. Mulle ei meeldi liigne planeeritus! Kui tuju tuleb, tahan matkata, kui tuju tuleb, lihtsalt lebotada. 


Tegelikult ongi praegu hea, et on tegemist-toimetamist. Elus kipuvad võimust võtma pöördelised sündmused. Kuna asjad pole liikunud mu jaoks piisavalt selgelt, tunnen aeg-ajalt tohutut paanikat ja segadust. Ärasõit ja muuga tegelemine annab mõningase rahu tagasi. Teisest küljest on aga ka eemalolek ärevusttekitav. 


Vaatame, mis sest asjast saab.

reede, 3. märts 2023

Viimane päev

 


Peale maailma lõppu ei tahtnud ma enam kuhugi minna. Soovisin olla rahus, siinsamas oma majakese lähistel ja lihtsalt unistada. Ookeanilainete loksumine annab sellele tegevusele suurepärase tausta. 


Tuulisel kaljupinnal istumisest tuleb aga kiiresti tüdimus. Kui seljas on liiga palju riideid, hakkab palav, kui kehakatteid napib, jahe. Lisaks päike, mida ühest küljest olin siia püüdma tulnud, mis aga teisest küljest tundub üsna halastamatu. Et see on aga minu viimane päev siin, teadsin, et pean olukorrale leidma mingi asjaliku lahenduse. 


Kogu seda piirkonda iseloomustab kõrge mereäärne pankrannik. Otto ja Rubeniga, kellest ühel, nimelt Ottol on täna muuseas viies sünnipäev, ei söendaks küll siinkandis väga julgelt matkata. Sääraselt pangalt alla kukkudes puudub nimelt igasugune ellujäämise lootus. Mõningad lahesopid peidavad aga allpool kaljuseina kauneid liivarandu, mida noodsamad kivimüürid kiivalt kaitsevad, andes randadele nii tuulevarju kui privaatsust. 


Mitte aga igal lahesopil pole anda liivariba. Mõningad mere-tasapinnal asetsevad paljandikud on kaetud mere poolt siledaksuhutud - või ka teravate - kividega.  Need ei ole loomulikult nii mugavad kui plaažid, seda enam aga pakuvad üksindust ja metsikust. Ei pea vist mainima, et kui liivarandadesse on inimkäsi rajanud turvalisi ligipääse teede ja treppide näol, siis kiviranda peab igaüks ise raja leidma. Mõned neist polegi ligipääsetavad. 


Üks siiski oli. Märkasin seda omaenese koduselt kaljunukilt. (Naljakas, et see juba nii kiiresti koduseks on muutunud!) Selles lahesopis, kus vahutavad ookeanilained möirates suurtele kividele ribadeks viskusid ja üles kaljudelegi ähvardavaid hõikeid saatsid, tundus tagapool olevat kaunis, siledate kiviribadega kaetud “tantsupõrand”, mille keskpäevapäike ka jalale soojaks oli praadinud. Nii ma arvasin. Ja ei eksinud. 


Ma lihtsalt pidin sinna alla saama! Haarasin silmadega mitmeid laskumisteid, kuid kõik tundusid eluohtlikult järsud. Siis aga silmasin üht okkalist põõsastikku, mille tagant, kaljuseina äärest, läks vaevumärgatav rada. Ma ei oleks mina, kui poleks riskinud. Ja see OLI rada! Keegi oli selle rajanud, ilmselgelt. Kahetsusväärsel kombel olid mul just täna esimest korda jalas plätud - ma teadsin, et ei lähe kodust kaugele. Need jalavarjud on aga kaljuronimise korral ilmselgeks takistuseks. Sääraste radade kohal on matkasaitidel punasega kirjas “läbimine omal vastutusel”. 


Kunagi Lõuna-Türgis (või oli see hoopis Hispaanias?) sai läbitud üleujutuste poolt ärauhatud rajaga teekonda, sest tagasipöördumine ei tulnud lihtsalt kõne allagi. Seal aga olime viiekesi. Siin turnides aga mina üksi. Plätudega. Uskuge, olin ettevaatlik. Kukkusin nimelt esimesel reisil Lanzarottel, tulles vulkaani jalamilt selleks mitte-ettenähtud rada mööda alla, pool külge ja reie kogu ulatuses täiesti ribadeks. Lapsed nutsid, kui mind nägid. Sel korral polnud nutunaisi kusagilt võtta ja otsustasin kindlameelselt kukkumisest loobuda. Läks õnneks. 


All oli paradiis. Kuumad siledad kivid, taamal mäslevad lained, sillerdav päike. Kui algul katsin end siivsalt päevitusriietega, siis mõni aeg hiljem mõistsin, et tummmade kivilatakate ees ei pea ma oma alasti keha küll häbenema. Vaat see oli vabadus!


Ainus, mida soovinuks, olnuks veel üks keha mu kõrval. Kui vahutavad lained oleksid naine, siis muutumatu kaljurünk muutuks mu kujutlustes meheks. Aga kahjuks see etendus ei kanna…


Igatahes on mul olnud imeline aeg. Olen tänulik, et julgesin. Küllap julgen nüüd muudki. Pean julgema. 

kolmapäev, 1. märts 2023

Aeg


Aeg kulgeb siin rahulikult. Päevad on ülipikad. Saan ka aru, miks see nii on. Praegu, kus seda kõike kirjutan, hakkab Eestis lähenema keskpäev, aga siin on alles hommik. Elan korraga kahte rütmi. 

Mul on tõepoolest aega. Seisan pikkade päevade vältel iseenesega silmitsi ja püüan neisse hetkisse mahutada seda, mida igapäevaelus enam tähelegi ei pane. Eriliselt üritan jälgida oma emotsionaalse valu fooni. Sellega on nii, et teistes on see mulle ülihästi märgatav – nojah, töötan ju inimeste hingevaluga päevast päeva – iseeneses oskan selle aga vägagi mänguliselt ära peita, rõhudes naiselikkusele, sensuaalsusele, kirglikkusele, tähendusrikkusele, erilisusele. Ja kui sellest ei piisa, siis murran nõrkemiseni tööd teha, sean endale ebareaalseid eesmärke, üritan olla ülitäiuslik nii andekuse kui füüsise osas, ühesõnaga, põletan end särinal läbi. 

Muide, samu tendetse võib ka siin olles märgata. Ka siin, kus saan enesel koheselt varrukast haarata ja "stopp!" hüüda, katsun esmalt põgeneda. Muidugi ei tahaks ma üldse oma valu tunda, kuid tean, et pean. Pean, et taas kohtuda tõelise iseendaga, sellega, kellel päriselt ongi see piinlikkust tekitav ja ebatäiuslikuna mõjuv valu. Ma pean ennast aktsepteerima hakkama, aga siplen kui kala õnge otsas, üritades pääseda, ise taipamata, et sõõrid, mida ujudes teen, moodustuvad ainult õngenööri pikkuse raadiuses. Näiline vabadus. 

Küsin enesele üha ja üha, kes ma õieti olen ja kas see, millega oma elupäevi sisustan, on ikka see, mida päriselt teha soovin. Kui palju on neis üldse mind ennast, kui palju aga juhuslikke valikuid, sobitumist, naljaks pööramist, leppimatuga leppimist. Kui palju investeerin tühja, fokusseerin oma ressursse valedesse kanalitesse, jään täitmata. On ju nii sügavalt inimlik, et ootame oma lähikondlastelt üht - märka mind. Kas mina märkan neid, kes minusse panustavad, mind päriselt armastavad, minusse usuvad? Kas mind märgatakse – või ma äkki ei märkagi, et märgatakse, oodates märkamist nendelt, kellelt seda ei tulegi?

Matkasin taas mööda kaljusid, ühel käel peagi Vahemereks muutuv Atlandi ookean, teisel aeg-ajalt esilekerkivad merevaatega villad, muidu aga tühi liigivaene maa. Ookeani naalduv, teistest pisut madalam, omaette hoidev ja tuulevaikust pakkuv kaljunukk otsekui kutsus istuma ja päevitama. 

Imelik, seal oli üks haud. Ma ei tea, millised on selle maa matmistavad, ometi tundus täiesti tõene, et tegu polnud lihtsalt mälestusmärgiga, vaid urni matmispaigaga. Igatahes oli sel haual kolm kivi ehk väikest hauaplaati, mis andsid tunnistust, et lahkunu oli keegi Sue. Ta oli surnud 15 aastat tagasi 36-aastasena. Üks plaat oli üldine: lahkunud on Sue, keda jäävad igavesti leinama abikaasa, lapsed ja vanemad. Teisel oli luuletus sellest, kuiväga Sue'st puudust tuntakse ja kuidas ta eal ei unune. Ja kolmas oli graveeritud laste poolt või nimel. Samuti suure armastusega. See kõik puudutas mind väga.

Ma ei tea, kas too naine hüppas alla siitsamast kivikaljult või lahkus ta mingi muu õnnetuse või haiguse tagajärjel, selle paigaga tundus tal igatahes olevat side. Ju käivad lähedased just siin leinamas. 

Me oleme füüsiliselt haavatavad, läheme kergesti katki. Aga sama haavatavad oleme ka hingede poolest. Läheme kergesti katki. Loodan väga, et Sue kuulis ka oma eluajal neidsamu sõnu, mida sain ta mälestusplaatidelt lugeda. 

Mina olen õnneks neid sõnu kuulnud. Loodan, et ka ise piisavalt jaganud. Alati saab muidugi rohkem...

esmaspäev, 27. veebruar 2023

London

 Sõidan praegu Riiast Londonisse. Pealpool pilvi paistab alati päike ja see muudab tuju kohemaid paremaks. Võin end ausalt ja rahumeelselt tituleerida päikesest sõltuvaks inimeseks ja mõningase kibestumisega nentida, et näiteks jaaniaris oli vaid üks (!) lühiajaliselt päikest näitav päev. Veebruargi oli udune ja pilves. Ei, loomulikult ei sõltu vaid sellest kellegi heaolu ja positiivne mõtteviis, kuid mingi mõju on sel lõputul hallusel siiski. 

Tõsi, kui elus ja suhetes oleksid asjad rahulikud, oleks ilm täiesti tühine. Minu elus ja suhetes ei ole aga kunagi asjad rahulikult kulgenud. 


Kõige hullemad on nädalavahetused. Nädalavahetused on olnud eluaeg tohutud valukohad, muidugi erinevatel põhjustel. See on kujunenud ajaks, mil olen eriliselt haavatav. On tüütu, kui nädalavahetustel on palju tööd. Nädala sees on mul niigi nõustamised ja kiriklikud talitused. Kui ka nädalavahetustele satub mitmeid mänge ning nädalate viisi pole ühtki vaba päeva, ajab see hulluks. Aga veelgi kohutavam on, kui olen täiesti vaba. Just see niidab jalust. 


Jajaa, see on absoluutselt kindlasti suhteteema, täpsemalt minu olematu paarisuhte valupunkt. Sest vaadake, kui midagi nagu oleks, mille üle rõõmu tunda, aga selle midagiga ei saa kunagi arvestada, mitte midagi arutada, rääkimata mingistki toest ja kui see miski nädalavahetuseks täiesti vaateväljalt ja kuuldeulatusest ja tundeilmast ära kaob, on tegu täieliku katastroofiga. Inimesed on loodud selleks, et teineteist toetada. Ma oskasin küll ka ise endale pai teha, aga näe, enam ei oska. 


Needsamad emotsionaalse üksinduse hetked, millesse end reisi jooksul ülepea uputada kavatsen, on niisiis igapäevaelus üha talumatumad. Ent reisil on selle nimi palverännak. 


London on liiga suur. Anonüümne. Osadele ta meeldib, mulle eriti mitte. Meeldib vaid Hyde park. See on suur, korrastatud ja kena. Ime, et säärases suurlinnas on suudetud midagi nii rahulikku säilitada. Viimati, kui Londonis käisin, istusin aega parajaks tehes Central Stationis ja vaatasin möödatõttavaid inimmasse. Neid oli meeletult. Tuhanded erinevad saatused ühes minutis. Näoilmed, riietusstiil, kõnnak... 


Olin toona ühe noortekoori klaverisaatjaks ja pidin olude sunnil elama peremajutuses. See mõte ei sobinud mulle algusest peale karvavõrdki. Püüdsin endale ise sinnakanti mingit tasulist majutust organiseerida, kuid tulutult. Pidin alluma. 


Edaspidi olen selliseid sund-külaskäike vältinud iga hinna eest.


Lennuk on pooltühi. Mehi on ses pooltühjuses kordades rohkem kui naisi. Huvitav, kuhu nad kõik sõidavad? Ootamatult reisile? 


Mul peab kõik olema turvaline. Sõitsin esmalt autoga Riiga. Hotelli asukohast oli olulisem auto parkimise võimalus. Minu auto ööbis täpselt mu akna all. Hommikul sõitsime üheskoos lennujaama. Seal jäi ta tasulisse parklasse. Jah, muidugi oleks Riiga saanud ka bussi või lennukiga, aga kumbki variant oleks jätnud mind mingiks ajaks tundmatusse. Lennuki variant oleks olnud ka kulukas- Tallinna lennujaam tõstis kuuldavasti mingeid makse. Ja kas nii vara lennukit Riiga läkski...


Pealegi poleks ma saanud paksemaid riideid kuhugi jätta, vaid oleksin pidanud need lennukile kaasa vedama. Jälle pingutus.


Nüüd on hea. Kui tagasi tulen, võtan esmalt autost oma talveriided ja siis otsustan, kas ööbin taas Riias või alustan kohe hilisõhtul kojusõitu. Oleneb väsimuse astmest. 


Muide, mul pole sihtkohta veel majutust broneeritud. Autogi tellisin alles Riia lennujaamas pardaleminekut oodates. Kui auto on ootamas, võtab see pinge maha. Päris seljakoti-rändurit minust küll ei saa. 


Tundub, et Londonisse sõit läheb kiiremini, kui piletil märgitud. Alustame maandumist. Londoni lähistel paistavad pruunid põllud ja rohelised murulapid. Ei mingit lund, Jumal tänatud. 


Ära



 See kuhugi “ära tahtmine” ei ole tegelikult üldse midagi uut. Õigupoolest esineb see mul igal aastal, sel aastal ilmnes see lihtsalt kordades intensiivsemalt, kui varem. Mul polnud õrna aimugi, kuhu “ära” peaksin suunduma ja millised on mu reaalsed võimalused. Tegelikult reisime tavaliselt lastega koos, kuid sel aastal selgus kurb tõsiasi, et kõik need lennud, mis vähegi soodsad, algavad Riiast ja läbivad hiljuti brexiti läbiteinud Ühendkuningriiki, mis omakorda nõuab passi olemasolu, mida triol aga millegipärast pole (nojah, nüüd on tegemisel, aga mis sest enam). Ühesõnaga, fakt, et triol olid ainult ID kaardid, muutis meie väljavaated praegusel koolivaheajal reisile sõitmiseks nullilähedaseks ja me kurvastasime selle üle väga. 

See sügis ja talv on olnud vaimselt väga rasked. Olen end alati enam-vähem toimivaks pidanud, nüüd aga kukkusin mitmel korral täiesti kokku. Minu lapsed pidid mitmel korral nägema ema, kes lebab kogu päeva voodis ja jätab kõik olulised asjad tegemata. Vaimne rusutus on teatavasti nakkav ja nii sai me kodu mõnelgi korral kurvaks vaikivaks paigaks. Muidugi tean ka kaudset põhjust, mis mind selle seisundini viis, aga imekspandav on hoopis see, et varasemad toimetuleku mehhanismid ühtäkki enam ei toiminud. Eks see paneb mind tõsiselt oma elu üle järele mõtlema ja seda nüüd tegema suundungi. 

Otsus päris üksinda “ära” sõita sündis tegelikult alles kaks päeva tagasi. Ma ei tea, kas olen hulljulge, spontaanne, impulsiivne või liigitun osade lähikondlaste jaoks lausa ebastabiilseks või “päris soodaks”, igatahes küsimusele “millal sa sõidad”, tekitas vastus “homme” üsna vastakaid emotsioone. 

Pere on minuga õnneks harjunud. Helis teeks võimalusel samasuguseid kiireid otsuseid ning kolmikudki ei kergitanud kulmugi. Välja arvatud kahetsus, et nendega koos reisimine hetkel edasi lükkub. Vaid mu ema jaoks oli nii kiire asjade käik müstika, ta küsis mitmel korral üle, kas tõesti tahan nii kaugele päris üksinda minna. Lubasin teda ühtlugu informeerida, kus parasjagu viibin. Praegu olen Riias lennukis, mis stardib loetud minutite pärast Londoni poole…


neljapäev, 9. veebruar 2023

Kuulesõit

 Kuu paistis mustavas talveöös eriti salapäraselt. Ta rippus ümmarguse hiigelpallina sirge autotee lõpus silmapiiri kohal ja kollakas valguskuma, mis kiirgas temast väljapoole, kattes tumeda taeva otsekui läbipaistva, tuules heljuva tüllkardinaga, muutis kogu teekonna nõiduslikuks. Sõitsin vaikuses, tundes oma eksistentsi erilisust. Olin otsekui väljavalitu, kel kuu peale kihutamise eesõigus. See taevakeha tõmbas mind magnetina.

Ma ei olnud end ammu sedaviisi tunnetanud. Apenninuse mäeaheliku selgelt esilekerkivate kontuuridega armistatud üüratu kuunägu valgustas mu lihtsalt läbi, kuid mitte füüsiliste, vaid vaimsete kihtide kaupa. Ta eristas kõik need tajud, mille olemasolu olin varem suutnud aimata vaid peegelneuronite kaudu. Nüüd kisti kõik esile ausalt ja ilustamata.

Tee tundus kui hiiglaslik mõõdulint, mis lookles lahtirullununa lumevalgete põldude vahel. Mu punane auto tundus pigem seivat, kui liikuvat. Mootori tasasest urinast hoolimata mõjus vaikus kõrvulukustavana. Kas kihutamine saab olla ühtlasi seisak? Kas siis, kui mõõdad teekonda millegi poole, võib seda nimetada ka üheks osaks päralejõudmisest – eriti juhul, kui määrav on hoopis miski muu?

Olin seda teed ka varem kohanud. Raudteena. Kui olin laps, tundus too silmapiiri taha sulav üherööpmeline raudtee ühest küljest sama ahvatlev, kui too kuu poole suunduv. Teisest küljest tuleks silmas pidada, et sealne liikumine oli vastupidine. Tühjusest tekkis miski. Mis hetkel lähenev rong täpselt nähtavale ilmus, polnud kunagi võimalik kindlaks määrata. Ühtäkki oli ta silmapiiri ääre alt väljas ja vormus järk-järgult täiesti rongikujuliseks. Tema peatusele lähenev teekond oli samuti taandatav üheks pärisosaks, sisaldades eneses ühtaegu liikumist ja seisakut, minekut ja tulekut, tühjalt laulvaid liipreid ja päralejõudnud hiiglaslikku lärmakat raudkeret. 

Aga kumbki teelolek sisaldas veel midagi. Lõputust ühtaegu lõplikkusega, seda niikuinii. 

Meenutan siinkohal ühte hiljutist unenägu. Sõitsin autoga sedasama raudteed mööda. Ma ei olnud ise roolis. Mind sõidutas keegi, kelle varemeis maja oli sealsamas liiprite kõrval. Läksime vist talle külla. Ta lagunenud majja sai säärast keerdteed mööda, nagu mõnesse kaubanduskeskusse. Vahe oli vaid selles, et rada muutus ühe järsemaks ja lõpuks rallisime üles püstloodis seina mööda, millele järgnes pea alaspidi surmasõlm. Röögatasin ja ärkasin.

Meie minevik, olevik ja tulevik moodustavad otsekui kirju kihilise sibula. Needsamad püstloodis ülessõidud ja surmasõlmed, aga ka palju muud, näiteks seesama teekondki, needsamad hetked läbivalgustatud iseenesega, see kõik moodustas ühe korrapärase virrvarri, olles tol valgustushetkel ometi ääretult selge. Selgus ei tähenda niisiis vaid nappe vahendeid. 

Vanad ja pigem üksikud mõtlejad mehed esitlevad meile kõigile eeskujuks nn seisundimuusikat. Nad rõhutavad vajadust peatuda, vaadelda ja mõtiskleda. Palvetada, mediteerida, viibida hetkes – kuidas keegi. Vahel sooviksin ma neid vaikselt varrukast sikutada. Aega on meil tõepoolest ühepalju, aga kas pole nii, et mõnel tuleb sellesse tõmmata hoopis enam eluosakesi, kui teisel? Minul pole nende tarkadega sarnast vaatlemisaega ja üksindusvõimalust, järelikult ei oleks minu teekond nende jälgedes tõene. Kukuksin oma ameerika raudteel seisma jäädes lihtsalt alla!

Minu rahueisund kätkeb niisiis ka liikumist, isegi päris kiiret liikumist. Sajaga hiigelkuu poole kihutamine on seisak. Nagu ka läheneva rongi kõhu alt õõnsakstegev päralejõudmine. Tunne, et oled ses määramatuses nii väike ja habras, teisalt julgus elada iseendana, saagu mis saab. Küllap on mu silmavaatamised lühemad, emotsioonid teravamad ning armastuse teekond üksildasem, kõrval vaid hüpoteetiline Keegi. Ometi sisaldab see viini valsi graatsilisi keerutusi ja muidki keerukaid elemente, mis sihivad otse südamesse. 

Minevik ei tohiks jääda vaid kokkukägerdatud ajamütakaks. Kaasahaaratus moodustab olevikus tähendusrikka ja mitmetasandilise pildi. Sel viisil saavad ühes elustuda too üherööpmeline raudtee, unenägu, kuulesõit ja muud eri eluhetkedest pärit äravahetamiseni sarnased tajud ja tunded. 

Niisiis, rahuseisund tundub olevat täiesti käeulatuses. See va kuu kadus aga õige pea silmapiiri taha...