neljapäev, 30. märts 2023
Unetus
kolmapäev, 29. märts 2023
Rubi roosa ratas
esmaspäev, 27. märts 2023
Inimlik vaimulik
See TP, keda esimest korda kohtasin oma õpingute ajal Muusikaakadeemias, erineb suuresti sellest TP-st, keda tunnen täna. Tõsi, tema nimega käis juba ammu enne minu ajaarvamist kaasas tohutu tarkuse ja erudeerituse oreool, seesama, mis siiani hardunud kuulajaid kirikusaali meelitab, aga minu puhul mängib rolli üks ja ainus oluline argument – ma ei karda teda enam.
Jaa, aukartuse segune hirm on esimene märksõna, mis mu minevikus TP-ga seondub. Täna mõtlen, et kuidas saingi kahekümneselt eedada, et mu maailmataju ja elukogemus võiksid ligilähedaseltki tema vanuse, lugemuse, kaasahaaratuse ja intelligentsini ulatuda. See on ju loomulik, et ma ei küüni! Mis ma tast ometi kartsin...
Ajal, mil olin nii kuus-seitseteist, tundus kõik kirikuga seonduv nii range ja nii püha. Iseäranis selle kirikuga, kus õpetajaks TP. Kantselei, millest tuli kirikusse sisenemisel läbi minna, oli täis tuubitud tumedat rohmakat mööblit, mille ümber tundus õhk lausa seisvat. Ka pühakoda ise oli tume ja vaevaline – aga ometi aukartust äratav. Minu pühaduse tunne, mõtlen praegu, oli ikka väga tugevalt seotud teadmatuse ja hirmuga. Ja sellega, et kui oled kuidagi vale, saad karistada. Meie, noored plikad, kes tegime aeg-ajalt koolist poppi ja laulsime vahel vanalinna kangialustes ropu alatooniga laule, meie, kes me olime justsama saanud sõõrmeisse armastuse mõrkjasmagusa hõngu, otsisime kirikust pidet, seda, mis meid aeg-ajalt peataks ja paneks oma otsaesisest kõrgemale vaatama. Aga tegelikult ei julgenud me seal õieti ringigi vaadata.
Muusikaakadeemia ajal asjad veidi muutusid. Olin siis varastes kahekümnendates. TP andis mulle selliseid valikaineid, nagu liturgika ja piiblitundmine. Et see oli vägagi turvaline valik, selgus hiljem. Klass, kus loengud toimusid, oli imetilluke. Ega me grupp ka eriti suur polnud, ehk kümmekond tudengit. TP, kes oli minu jaoks nagu pühaku kehastus, ei passinud kuidagi sinna Suvorovi puiestee tillukesse solfiklassi. Ometi oli ta seal. Ja oli meiega ääretult leebe. Ilselt mõistis ta isegi, et rangusega ei saavuta ta muusikute hulgas midagi. Muide, meil ei tulnud arvestuse saamiseks mitte midagi teha! TP jättis selle, kas me midagi üldse õppisime või mitte, täielikult meie südametunnistusele. Ma ei mäleta, kas mina õppisin midagi. Kui, siis midagi hoopis suuremat.
Järgmine kohtumine oli kahekümne viieselt. Siis taaskord selles pimedas kirikus. Mind kutsuti asendama, kuna organist oli lapseootel. Enne, kui TP-ga vestlusele läksin, hoiatati mind, et “see kirik on üks väga tõsine paik, seal nalja ei tehta”. Võite kaks korda arvata, kas see lause julgustas või mitte. Otsustasin jääda iseendaks.
Jah, ta oli tõsine. Jah, ta oli kohati range. Jah, ta oli hiigla-tark ja kui ta mulle vahel midagi seletas või jutustas, siis ega ma ei julgenud ei küsida ega täpsustada. Pelgalt noogutasin, kui sedagi.
See, et oma tõelise loomuse koheselt avada otsustasin, oli väga õige valik. Tuli välja, et pole see kirik midagi nii tõsine ja rusuv. TP osutus parajaks naljahambaks. Vahel ei saanud ma arugi, kas ta räägib minuga tõsiselt või teeb nalja. Siis hakkas ta lihtsalt ise poole jutu pealt muigama. Muide, kui algul tervitasime teineteist (ja ka teisi töötegijaid) rangelt käteldes, siis õige pea hakkasime kohtumisel kallistama. Kirikusse hakkas paistma päike.
Muidugi oli ka juhuseid, kus TP oli vihane. Üks säärane kord leidis näiteks aset ühel hardushetkel, kus minul ja solistil oli kokku leppimata, kas ja milliseid lõike kordame barokksonaadi erinevates osades. Solist otsustas korrata kõike ja seeläbi venis meie muusikaline etteaste esimese poole kümnelt lubatud minutilt kahekümnele. TP, kelle kõne arvelt olime nood kümme lisaminutit varastanud, läks seepeale üles kantslisse, ütles päeva piiblisalmi ja põrutas otsejoones kirikupinki tagasi. “Ehk oleks minulgi midagi öelda olnud”, kommenteeris ta mulle hiljem ja oleksin seepeale läbi põranda vajunud.
Meie koostöö aga jätkus ja mina tundsin end oma töökohas üha vabamalt ja rõõmsamalt. See vist meeldis talle. Veidi enne seda, kui ta siirdus emerituuri, kolis ta välja koguduse ruumidest ning asus elama meie kodu lähedale. Sealt alates võib lugeda meie sõprust. Olen mitmeid kordi mõelnud, miks valis ta just minu, ujeda ning ebakindla, oma lähikondseks. Ega ma õiget vastust teagi.
Olime V ja Helisega nii mõnelgi korral kutsutud tema koju lõunasöögile. Selle valmistas muidugi ta hiljuti lahkunud abikaasa. Meie kutsusime omakorda neid grillipidudele. See paistis neile samuti meeldivat. V teda küll ei kartnud. Nad leidsid ühiseid arutlusteemasid ja paistsid omavahel hästi haakuvat.
TP seitsmekümnendal juubelil olime meie V-ga ja üks teine paar ainsad, keda oli kutsutud väljaspool pereringi. See oli suur au ja privileeg.
Muide, kui me V-ga lahutasime, ei julgenud ma seda TP-le mitmeid aastaid mainida. Ma ei tea, kas ta aimas midagi, igatahes ei küsinud ta kordagi. Sel ajal olid muidugi sündinud ka kolmikud ning TP naise tervis halvenenud. Külaskäigud olid säärases vormis lõppenud.
Uuel tasandil sõprus tekkis meil TP-ga siis, kui talle oma lahutusjärgses elus toimuvast rääkima hakkasin. Ma ei tea, kui suur šokk võis mu südamepuistamine sellele vanale mehele esialgu olla ja kui palju ta mind õigupoolest mõistis, igatahes muutis mu haavatav olek me sõprussuhte veelgi tugevamaks ja usalduslikumaks. Me pole palju kohtunud, aga need laused ja elutõed, mis neist üksikutest vestlustest välja on koorunud, on mind väga palju aidanud. Kuna TP räägib heal meelel ka oma elust, kui mahti, on ehk minugi tagasihoidlikus isikus midagi, mis teda kuidagi aitab või leevendab.
TP jutlustes võib viimasel ajal tihti kuulda sõnumit “miks see nii on, seda mina ei tea” või “see seletus käib üle minu mõistuse”. Tean, et mõni inimene arvab, et vaimulik ei tohiks nii väljenduda. Mulle on see aga suureks kergenduseks. Kui juba TP ei tea, siis on see ka minule otsekui luba olla ebatäiuslik ja enesele andestada. Me ei pea kartma karistavat Isa, vaid jätma oma lootuse Tema armule ja halastusele.
Olen väga rõõmus, et mu elu viis mind kokku nii tähendusrikka inimsuhtega, kui seda on sõprus TP-ga.
pühapäev, 26. märts 2023
Kevade ootel
teisipäev, 7. märts 2023
Kojusõit
Tagasijõudmine oli keerukas. Nimelt oli too lumetorm, mis Eestiski möllu tegi, jõudnud mu lennuki maandumisajaks Riiga. Ime, et lennuk sellise tuule ja lumesajuga üldse maandus! Mul, nagu ka eelnevalt mainisin, olid seljas vaid õhukesed riided. Parkla, kus ootas mu tore punane autoke, asus küll üsna lähedal, kuid säärase ilma puhul pole ükski vahemaa väike. Ma pidin iseend ja oma kohvrikest sõna otseses mõttes tormist läbi murdma. Oi, see oli külm kogemus! Õnneks oli mul meeles, mis reanumbri alla olin auto ses hiigelsuures parklas jätnud. Leidsin ta vaevata üles.
Otsustasin siiski koju sõita. Teine võimalus olnuks jääda üheks ööks Riiga. Mina aga tahtsin oma voodit.
Sõit oli algusest peale konarlik. Tuisust tekkinud vaalud sikutasid autot siia-sinna. Olin kui uiskudel. Mõtlesin, et kui linnast välja saan, läheb lihtsamaks. Tühjagi!
Maanteel pole teatavasti tänavavalgusteid. Seal valgustasid minu auto esituled lakkamatult langevaid lumehelbeid. Nägin läbi esiklaasi otsekui miljoneid langevaid tähti. Sõitsin kui kosmoses. Loomulikult ajas see lõpuks une peale.
Sain sõitma kella kümne ajal. Eesti piiril olin kuupäeva vahetumise paiku. Selleks ajaks olin une ärapeletamiseks läbi kuulanud terve Tšaikovski klaverikontserdi. Palju paremaks see muidugi olukorda ei muutnud. Tõdesin lihtsalt taaskord, et tegu on vapustava teosega. Ja jätkasin Liszti transententsete etüüdidega.
Need mõjusid kui unelaul, olles ometi tehniliselt ülikeerukad. Ei ühtki uinutavat elementi, puhas klaveril laamendamine. Aga oi, kuidas seekord uinutas!
Viimaks sai mul etüüdidest villand. See oli kusagil Pärnu kandis. Lumesadu oli peaaegu lakanud, galaktika oli taas oma kohale asetunud, oma eksistentsi minu esiklaasilt kokku korjanud. Elu tundus loogiline.
Aga see uni… Mu sõidustiil kõikus 85-lt 107 kilomeetrise tunnikiiruseni. Ebastabiilne, kui soovite, sest mind valdas kohutav väsimus. Viimases hädas panin kõlama Mozarti Reekvieni. Ossa, oli see vast ilus! Millised fuugad, kui kaunis Lacrimosa! Ma ei sõitnud ühtegi kiiruskaamerasse, mõelda vaid. Lausa pidulik viimane teelõik ja jõudsingi turvaliselt oma koju, oma garaaži. Mu reielihased olid pikkadest lennusõitudest ja 4,5 tunnisest roolis olemisest nii kanged, et ma ei saanud algul autost väljagi. Õnneks see ei jäänud nii.
Loviisa oli ärkvel ja ootas. Ta vist muretses mu pärast. Kell oli pool kolm öösel. Sõime mu kojutuleku terviseks koos grillkana ja pajatasin veidi reisimuljeid.
Siis läksime magama. Uuel päeval olid ootamas uued väljakutsed. Esimese asjana näiteks Otto sünnipäeva tähistamine Loodusmuuseumis. Tuli puhata.
laupäev, 4. märts 2023
Kord
Kord pinguldasin piire ennekõike
Kord vastuhakk mu südamesse puges
Kord oli armastus, mis ainsalt luges
Kord üllatusin iseennast nähes
Kord äratuntav olin ainult pisut
Kord liiga palju oli mind, kord vähe
Kord täis mu kõht, kord lausa hundiisu
Kord koore riisusin ja sulle andsin
Kord põhjakõrbend end sust eemal kandsin
Kord keegi paitas mind, kord keegi riivas
Kord püüdsin mõelda, kahjuks mitte peaga
Kord teele tõukas hirm, mis ankru hiivas
Kord õnnistet sain pühakirjareaga
Kord komistasin omakaevat’ auku
Kord nägin lasku, kuid ei kuulnud pauku
Kord oli piinlik, keegi et ei märka
Kord oli heameel, et mind nähti läbi
Kord uni tundus ainus märk, et ärkan
Kord lävel seisis väärikus, kord häbi
Kord nuttes seisin keset vihmaraju
Kord maalisin ma päikest läbi saju
Kord lootsin veel, sest loobumine luhtus
Kord karneval end ilmutas koraalis
Kord määrdund peeglist vaatas hingepuhtus
Kord vaikus muutus valsiks ballisaalis
Kord õnnestusin iseenda silmis
Kord hästi lõppes kõik, justnagu filmis
reede, 3. märts 2023
Viimane päev
Peale maailma lõppu ei tahtnud ma enam kuhugi minna. Soovisin olla rahus, siinsamas oma majakese lähistel ja lihtsalt unistada. Ookeanilainete loksumine annab sellele tegevusele suurepärase tausta.
Tuulisel kaljupinnal istumisest tuleb aga kiiresti tüdimus. Kui seljas on liiga palju riideid, hakkab palav, kui kehakatteid napib, jahe. Lisaks päike, mida ühest küljest olin siia püüdma tulnud, mis aga teisest küljest tundub üsna halastamatu. Et see on aga minu viimane päev siin, teadsin, et pean olukorrale leidma mingi asjaliku lahenduse.
Kogu seda piirkonda iseloomustab kõrge mereäärne pankrannik. Otto ja Rubeniga, kellest ühel, nimelt Ottol on täna muuseas viies sünnipäev, ei söendaks küll siinkandis väga julgelt matkata. Sääraselt pangalt alla kukkudes puudub nimelt igasugune ellujäämise lootus. Mõningad lahesopid peidavad aga allpool kaljuseina kauneid liivarandu, mida noodsamad kivimüürid kiivalt kaitsevad, andes randadele nii tuulevarju kui privaatsust.
Mitte aga igal lahesopil pole anda liivariba. Mõningad mere-tasapinnal asetsevad paljandikud on kaetud mere poolt siledaksuhutud - või ka teravate - kividega. Need ei ole loomulikult nii mugavad kui plaažid, seda enam aga pakuvad üksindust ja metsikust. Ei pea vist mainima, et kui liivarandadesse on inimkäsi rajanud turvalisi ligipääse teede ja treppide näol, siis kiviranda peab igaüks ise raja leidma. Mõned neist polegi ligipääsetavad.
Üks siiski oli. Märkasin seda omaenese koduselt kaljunukilt. (Naljakas, et see juba nii kiiresti koduseks on muutunud!) Selles lahesopis, kus vahutavad ookeanilained möirates suurtele kividele ribadeks viskusid ja üles kaljudelegi ähvardavaid hõikeid saatsid, tundus tagapool olevat kaunis, siledate kiviribadega kaetud “tantsupõrand”, mille keskpäevapäike ka jalale soojaks oli praadinud. Nii ma arvasin. Ja ei eksinud.
Ma lihtsalt pidin sinna alla saama! Haarasin silmadega mitmeid laskumisteid, kuid kõik tundusid eluohtlikult järsud. Siis aga silmasin üht okkalist põõsastikku, mille tagant, kaljuseina äärest, läks vaevumärgatav rada. Ma ei oleks mina, kui poleks riskinud. Ja see OLI rada! Keegi oli selle rajanud, ilmselgelt. Kahetsusväärsel kombel olid mul just täna esimest korda jalas plätud - ma teadsin, et ei lähe kodust kaugele. Need jalavarjud on aga kaljuronimise korral ilmselgeks takistuseks. Sääraste radade kohal on matkasaitidel punasega kirjas “läbimine omal vastutusel”.
Kunagi Lõuna-Türgis (või oli see hoopis Hispaanias?) sai läbitud üleujutuste poolt ärauhatud rajaga teekonda, sest tagasipöördumine ei tulnud lihtsalt kõne allagi. Seal aga olime viiekesi. Siin turnides aga mina üksi. Plätudega. Uskuge, olin ettevaatlik. Kukkusin nimelt esimesel reisil Lanzarottel, tulles vulkaani jalamilt selleks mitte-ettenähtud rada mööda alla, pool külge ja reie kogu ulatuses täiesti ribadeks. Lapsed nutsid, kui mind nägid. Sel korral polnud nutunaisi kusagilt võtta ja otsustasin kindlameelselt kukkumisest loobuda. Läks õnneks.
All oli paradiis. Kuumad siledad kivid, taamal mäslevad lained, sillerdav päike. Kui algul katsin end siivsalt päevitusriietega, siis mõni aeg hiljem mõistsin, et tummmade kivilatakate ees ei pea ma oma alasti keha küll häbenema. Vaat see oli vabadus!
Ainus, mida soovinuks, olnuks veel üks keha mu kõrval. Kui vahutavad lained oleksid naine, siis muutumatu kaljurünk muutuks mu kujutlustes meheks. Aga kahjuks see etendus ei kanna…
Igatahes on mul olnud imeline aeg. Olen tänulik, et julgesin. Küllap julgen nüüd muudki. Pean julgema.
Maailma lõpus
Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik…
Jah, maailma lõpus oligi kohvik, kuid enne, kui selleni jõuan, räägin veel millestki. Nimelt kaotasin vahepeal oma risti. Ostsin selle risti kunagi Pühalt Maalt, see on tehtud oliivipuust, mahub hästi peopessa ja on väga mõnus teel olles mudida. Pealegi tundub ta andvat seletamatut kaitset. Aga mina kaotasin selle ära.
Avastasin oma kaotuse eile hommikul, kui hakkasin end maailma lõpu matkaks valmis sättima. Ja mulle meenus Sue, too, kelle haua või mälestumärgi olin eelmisel päeval tollel kaljunõlvalt leidnud. Olin end sinna lähedusse päevitama sättinud. Rist oli olnud teksade taskus. Enam ei olnud. Olin teksad hooletult jalast kiskunud, unustades, et rist on väike, libe ja ümarate servadega.
Tundsin, et ma ei saa ristita rändama minna. Muidugi polnud ma üldse kindel, kas see ka päriselt Sue haua juurde jäi, kuid otsustasin minna vaatama. Loomulikult ei mäletanud ma oma täpset päevituskohta. Tuustisin siit ja sealt. Asjatult. Lõpuks ohkasin ja otsustasin asja sinnapaika jätta. Tunne ei olnud eriti hea, oli üsna hõre. Aga sinna ei saanud ma ju ka jääda.
Ja seal ta korraga oli. Lebas täpselt mu jala kõrval. See oli otsekui ime. Täitusin tänu ja rõõmutundega. Maailm oli korraga taas paigas.
Ma ei vii seekord koju minnes kingitusi kaasa. Mu pagas on peaaegu olematu ja sinna ei mahu ka suurt juurde. Ometi palus Helis, et ehk saaksin, kui nii on määratud, osta Rubenile üks väike võtmehoidja. Tal olevat seda ühe asja jaoks vaja. Ja mõelda vaid - ma leidsin täpselt vajamineva võtmehoidja maailma lõpus asuvast poekesest!
Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik. Minagi istusin maailma lõpu kohvikus. Nautisin elu ja ilu. Süda oli rahulik. Ja korraga märkasin, et nii kohvitassile, suhkrupakile kui alustassile on kirjutatud Ruby - Rubeni hüüdnimi! Korraga olimegi taas kõik koos. Mina siin 3500km kaugusel maailma lõpus, nemad seal kaugel Eestis. Kõik loksus paika. Tänu märkamisele.
See oli täiesti müstiline paik. Suursugune, imepärane. Mandri- Euroopa edelanurga kaugeim merreulatuv punkt. Tuultele avatud kaljurahn. Juba ajast, mil ei teatudki, et ookeani taha on veel midagi. Ameerika.
Veetsin seal praktiliselt kogu päeva. Õhtu jõudeski ei soovinud lahkuda. Siin, mõtlesin isekeskis, kusagil siin võiksin ma küll elada. Olles piisavalt rännanud mööda Vahemere serva ja veidi ka mööda Atlandi algust, ei ole ma kunagi nii mõelnud. Teised paigad on jäänud ränduri läbimatkamise radadeks, ilu nautimise teekondadeks, vähimagi kahetsuseta edasiminekuteks.
Ma tulen siua tagasi. Ehk sügisel.
Proovin. Tunnetan.
kolmapäev, 1. märts 2023
Aeg
Aeg kulgeb siin rahulikult. Päevad on ülipikad. Saan ka aru, miks see nii on. Praegu, kus seda kõike kirjutan, hakkab Eestis lähenema keskpäev, aga siin on alles hommik. Elan korraga kahte rütmi.
Mul on tõepoolest aega. Seisan pikkade päevade vältel iseenesega silmitsi ja püüan neisse hetkisse mahutada seda, mida igapäevaelus enam tähelegi ei pane. Eriliselt üritan jälgida oma emotsionaalse valu fooni. Sellega on nii, et teistes on see mulle ülihästi märgatav – nojah, töötan ju inimeste hingevaluga päevast päeva – iseeneses oskan selle aga vägagi mänguliselt ära peita, rõhudes naiselikkusele, sensuaalsusele, kirglikkusele, tähendusrikkusele, erilisusele. Ja kui sellest ei piisa, siis murran nõrkemiseni tööd teha, sean endale ebareaalseid eesmärke, üritan olla ülitäiuslik nii andekuse kui füüsise osas, ühesõnaga, põletan end särinal läbi.
Muide, samu tendetse võib ka siin olles märgata. Ka siin, kus saan enesel koheselt varrukast haarata ja "stopp!" hüüda, katsun esmalt põgeneda. Muidugi ei tahaks ma üldse oma valu tunda, kuid tean, et pean. Pean, et taas kohtuda tõelise iseendaga, sellega, kellel päriselt ongi see piinlikkust tekitav ja ebatäiuslikuna mõjuv valu. Ma pean ennast aktsepteerima hakkama, aga siplen kui kala õnge otsas, üritades pääseda, ise taipamata, et sõõrid, mida ujudes teen, moodustuvad ainult õngenööri pikkuse raadiuses. Näiline vabadus.
Küsin enesele üha ja üha, kes ma õieti olen ja kas see, millega oma elupäevi sisustan, on ikka see, mida päriselt teha soovin. Kui palju on neis üldse mind ennast, kui palju aga juhuslikke valikuid, sobitumist, naljaks pööramist, leppimatuga leppimist. Kui palju investeerin tühja, fokusseerin oma ressursse valedesse kanalitesse, jään täitmata. On ju nii sügavalt inimlik, et ootame oma lähikondlastelt üht - märka mind. Kas mina märkan neid, kes minusse panustavad, mind päriselt armastavad, minusse usuvad? Kas mind märgatakse – või ma äkki ei märkagi, et märgatakse, oodates märkamist nendelt, kellelt seda ei tulegi?
Matkasin taas mööda kaljusid, ühel käel peagi Vahemereks muutuv Atlandi ookean, teisel aeg-ajalt esilekerkivad merevaatega villad, muidu aga tühi liigivaene maa. Ookeani naalduv, teistest pisut madalam, omaette hoidev ja tuulevaikust pakkuv kaljunukk otsekui kutsus istuma ja päevitama.
Imelik, seal oli üks haud. Ma ei tea, millised on selle maa matmistavad, ometi tundus täiesti tõene, et tegu polnud lihtsalt mälestusmärgiga, vaid urni matmispaigaga. Igatahes oli sel haual kolm kivi ehk väikest hauaplaati, mis andsid tunnistust, et lahkunu oli keegi Sue. Ta oli surnud 15 aastat tagasi 36-aastasena. Üks plaat oli üldine: lahkunud on Sue, keda jäävad igavesti leinama abikaasa, lapsed ja vanemad. Teisel oli luuletus sellest, kuiväga Sue'st puudust tuntakse ja kuidas ta eal ei unune. Ja kolmas oli graveeritud laste poolt või nimel. Samuti suure armastusega. See kõik puudutas mind väga.
Ma ei tea, kas too naine hüppas alla siitsamast kivikaljult või lahkus ta mingi muu õnnetuse või haiguse tagajärjel, selle paigaga tundus tal igatahes olevat side. Ju käivad lähedased just siin leinamas.
Me oleme füüsiliselt haavatavad, läheme kergesti katki. Aga sama haavatavad oleme ka hingede poolest. Läheme kergesti katki. Loodan väga, et Sue kuulis ka oma eluajal neidsamu sõnu, mida sain ta mälestusplaatidelt lugeda.
Mina olen õnneks neid sõnu kuulnud. Loodan, et ka ise piisavalt jaganud. Alati saab muidugi rohkem...