Tilk tõrva…

Meil oli reisil üks intsident ka. 

Tavaliselt kasutan broneerimiseks Booking.com' i teenuseid ja olen selle platvormi 3. ehk kõrgeima leveli klient. Tavaliselt on olnud kõik need majutusasutused, mida broneerin, imelised või vähemalt väga head või head. Jagan üsna helde käega ka kiitvat tagasisidet, eriti väiksematele ja lihtsamatele kohtadele, kuhu väga palju kliente ei pruugi sattuda. Noh, näiteks kusagil mägedes, tihedast asustusest kaugemal olevatele. Kõik on seni peaaegu viperusteta sujunud.

Nii oli ka just möödunud reisil. Kui üks majutusasutus välja arvata. Ühesõnaga, mul oli paar kohta, mida broneerisin eelmisel päeval (ühe vist lausa samal). Me nimelt ei teadnud täpselt, mismoodi me reis täpselt jätkub, kuidas on ilm jms. Hea oli viimasel hetkel otsustada. Majutusasutus, millest nüüd kirjutan, oli ka just nende viimasel hetkel broneeritute hulgas. 

Broneering õnnestus, aga järgmisel päeval, hakates sihtkohta sõitma, märkasin, et majutusasutus pole mitte midagi vastanud. Raha oli makstud, aga ei mingit infot, kuhu tulla, kuidas sisse saada. Vaikus! Mis siis ikka, sõitsime kohale. 

Sel korral olime tellinud apartmendi päris mere piirile. Selle reiting oli hea (ma alla 8,5 reitinguga hotelle ei vaatagi). Gps juhatas meid tõepoolest mere äärde, aga kohale jõudes selgus, et tegu oli hoopis ühe eriliselt koleda kortermajaga. Mis aga kõige õudsem oli, oli see, et omanik polnud ikka veel reageerinud. Ootasime mitu tundi. Käisime vahepeal bensujaamas vetsus. Meil polnud õrna aimugi, kuhu täpsemalt ja kunas me sisse saame..

Ühel hetkel võtsin telefoni ja helistasin bookingusse. Teenindaja, peale tohutult pikka ootejärjekorras tiksumist, sai mu murest suurepäraselt aru ja palus lahkelt valida enesele uus elamine. Hakkasime Jaaniga sealsamas mere ääres, koleda maja kõrval vaatama. Võisime “valurahaks” valida mõnevõrra kallimagi majutuse. Vahe pidi booking kinni maksma. Meie valik langes ühele avarale lux apartmendile, mille asukoht tundus olevat lähedal. Pildid sellest kohast olid imelised.

Ka see raha läks minu kontolt kohe maha. Sel korral kinnitas omanik ka broneeringu ära. Jäime ootama ja vaatasime ringi. Ja korraga selgus, et selle uue lux-apartmendi aadress on täpselt sama, mis eelmisel! Seesama kole maja! Ohkasime, et mis siis ikka, äkki seest on parem. Paraku oli ka hoone koridor ja lift õudus kuubis. Elamisse pääses sisse koodiga avatavast uksest. Koodid saadeti whatsappis. 

Jah, ülakorrusel pidi olema sissepääs lux-apartmenti, mille suuruseks öeldi olevat 39 ruutu. Uks oli vana, väsinud ja ära taotud. Avasime selle meile saadetud koodiga.

See, mis meile vastu vaatas, oli õudus kuubis! Esiteks oli see tuba vaevu 15-20 ruutu. Teiseks, see haises! Kui te oskate ette kujutada kõige vastikumalt kloori järele haisevaid pesuvahendeid, siis just selline hais, juhul, kui te selle vahendi otse põrandale ja riiulitele ja igale poole mujale kallate, võttiski meid selles ruumis vastu. Kolmandaks olid selle toa aknad nii mustad, et ei paistnud läbi. Kõik pildid sellest “lux-värgist” olid AI-ga tehtud. Meid oli petetud! Taganesime selg ees ja mõtlesime, et enne magame autos…

Tegime koheselt kõne majutuskoha omanikule. Tegu oli mingi vene mehe, ilmselt kohaliku mafiosnikuga. Selgus tõsiasi, et ka see esimene majutuskoht, mille osas ta oli meid teadmatutena ootama pannud, kuulus talle. Ja tal jäi veel õigust ülegi! Saite ju oma lux-apartmendi, karjus ta. Jaan võttis minu käest toru, ütles talle, mida ta asjast arvab ja kinnitas, et selles peldikus me kohe kindlasti ei ööbi. Oleme väärt normaalset öömaja. 

Järgnes uus helistamine bookingile. Sel korral olime ootejärjekorras vist lausa pool tundi. Minul olid pisarad silmis, sest unistus ilusast suvepäevast oli asendunud ootamisega kusagil prügikasti kõrval parklas mitmeid tunde. Jaan rahustas mu maha - öömajata me ju kindlasti ei jää, ütles ta. Ja tõesti - saanud liinile ja rääkinud oma mure ära, et sellesse ruumi ei lähe me isegi relva ähvardusel, öeldi meile taas, et loomulikult võime me nüüdki valida uue majutuse. 

Kuna hakkas juba hämarduma, ütlesin Jaanile, et see kolmas koht olgu nüüd kohe kindlasti hotell. Selline, millel on reception. Et poleks võimalik taas ukse taha jääda. Kuna taaskord lubati “valuraha”, saime broneerida väga ilusa ja korraliku hotelli. Kõik oli lihtsalt super! Õnneks jäi see mitmekordne “ämbrisse astumine” meie viimaseks äpardunud broneeringuks. 

Mis ma sellest õppisin? Ma ei teagi. Mõnes kohas küsitaksegi kohest makset ja broneeringu muutmisvõimalused puuduvad. Ka paaris teises kohas oli nii. Ainult et neis paaris teises kohas asjad toimisid! Kõik oli ilus ja puhas. 

Olen seni olnud suht hotellivastane. Mulle meeldib, kui on palju ruumi. Ja kui on mõnus köök. Aga nüüd tunnen vist pisut teismoodi. Hotellil ja vägevatel hommikusöökidel pole õigupoolest samuti midagi viga. Sellised petised nagu too vene mees oli, tuleks aga paljastada ja turult kõrvaldada. Sellega hetkel tegelengi. Esimesest koha raha maksti mulle juba tagasi. Küll see teine tagasimakse ka tuleb! Ebameeldiv on ikkagi. Aga kõik muu, mida sel reisil kogesime, kaalub selle ühe ebameeldivuse mitmekordselt üle. 

Minu meelest oleme tublid, et asja peaaegu korda saime aetud!

Puhkuse järgne

Cocoa beach

 Vaadake, kui me veel eilse päeva veetsime peaaegu tervenisti rannas, kuuma päikese all, aeg-ajalt merre sukeldudes, siis varahommikul taas Eestisse jõudes tekkis kerge šokk küll. Kuidas saab ikkagi nii olla, et meist 4-5 lennutunni kaugusel on absoluutselt teine kliima. On rohelus, kõik õitseb, põõsastes kriiskavad papagoid, tänavakohvikud on täis rõõmsaid inimesi. Neil kõigil on soe!

Meil on selle kümne päevaga, mil Eestist ära olime, puud oma lehed maha visanud ja kõlistavad tuule taktis oma tühje oksaraage. See kõik kõlab nii minoorselt! Teate, ma ei ole kunagi sügise loomulikust arengust, mida ma ju aastast aastasse tean ja kogenud olen, nii suures segaduses olnud! Eestis tuleb esimene suurem külm oktoobri lõpus, midagi pole teha. See on normaalne! Mu mõistus teab seda. Aga  minu emotsionaalne pool ei võta seda fakti täna kohe kuidagi vastu. 

Mulle meeldib Eestis elada, armastan meie siinset kodu väga, armastan ka meie Muhu maakodu ning Kuressaare kodu. Armastan väga oma peret. Ometi ei saa ma vaadata mööda tõsiasjast, et Vahemere äärne kliima on lihtsalt niivõrd meeldiv, et kui oled seda kord tunda saanud, tahaksid ikka ja jälle tagasi. Juba lennukist väljudes on see esimene pahvak lõunamaa soojust niivõrd mõnus, et selle kirjeldamiseks ei jätku lihtsalt sõnu. 

Nii ma siis praen siin, olles mõtetes ikka veel päikeserannikul. Õnneks tegevust jagub. Lapsed on olnud kümme päeva omapäi, nad on küll püüdnud elamist enam-vähem korras hoida, aga nii, nagu mina seda teen, ei oska nagunii mitte keegi. Nii ma siis pesen ja koristan. 

Ja mõtlen, kas osta… või siis ikkagi mitte… Eh, kergem on siiski rentida. Pingevabam. Ja annab võimaluse üha uusi paiku avastada. Palun ainult järjest sagedamini!

Kalju peal või kalju all

 Oh seda ilma ja inimesi! 

Viimati kirjutasin muuhulgas Rondast, linnakesest mis ripub hiiglasliku kaljulõhe kohal ja pakub sellega turistidele suurt põnevust ja adrenaliini. 

Täna aga heidame end koos teiega sama kõrgete kaljude alla koopasse ja ehitame enese ümber sellise maja, millel katus kõrge kaljumüraka näol juba täiesti olemas! Värvime selle koobas-maja lubivalgeks ja pakume taas turistidele ahhetamist ning imekspanemisi. Setenil de las Bodegas. 

Kummas majas aga päriselt oleks toredam elada, kas kaljul rippuval või selles, millest kalju ise üle ripub? Vanasti mindi elama pigem oru põhja, sinna, kuhu kogunes vesi. Tänapäevaste vahendite juures pole sellest enam lugu- vesi jõuab igale poole. Nii et tuleb vaid tunnetada.

Enda kohta tean küll kindlat vastust- mina olen täielik lamemaalane! Võin turnida kalju all või peal. Ronida, rippuda, rõõmustada. Aga elada ma seal ei suudaks. Kas teate, et on olemas selline seisund nagu mägede depressioon? Usun, et minule tuleks see kohinal peale, kui peaksin kaua mägedes viibima. Kui silmapiiril poleks ainsatki sinist merelapikest. Ainsatki põllukest ega aasakest. 

Kunagi Norra mägedes tunnetasin seda iseäranis hästi. Kui keerad ühest mäeahelikust (mis, tõsi, on hingematvalt kaunis) järgmisele ja sulle avaneb täpselt samasugune pilt. Uus ahelik. Uus serpentiin. Ja nii edasi, ja nii edasi. Lõpuks tundsin, et tahan kõik need mäed küünarvarrega tasaseks lükata, et ometigi meri paistma hakkaks! Ma tahan avarust, nii nagu meil Muhus! 

Nüüd oleme tagasi rannikul. Seda, et liivarannad teistelegi rohkem mokkamööda on, kui mägede tardunud vaikus, näen siin igal sammul. Kiirteed, millelt erinevate hotellikettide juurde keeramisel peab olema ülitähelepanelik, sest muidu sõidavad teised sulle selga. Meeletult rahvast. Hordide kaupa turiste meelitavaid majutuskohti, mille pakkujad võivad olla seinast seina - nii langesime meiegi eile ühe petisest vene mafiosniku õnge, kelle pakutav lux apartment osutus täielikuks peldikuks, kust koheselt selg ees välja tagurdasime. Õnneks saime öö hakul toa imeilusas hotellis ja küllap õnnestub valetajalt ka raha tagasi saada. Vahendaja lubas ka korralikku valuraha. Mägedes polnud kordagi midagi säärast!

Aga siia, Marbellasse paljud eestlased siis enesele elamisi hangivadki. Esmalt ei saanud ma sellest ausalt öeldes aru. Miks just siia? Miks nii rahvarikkasse kohta, milles juba autostki tajutav kiirustamise vaib? Aga siis mõistsin - need, kes üldse raha lugema ei pea, elavad siiski vaiksetes privaatsetes piirkondades. Eraldatuses. Sellest saan aru küll. 

Sooja ihalusest saan ka aru. Heameelega veedaksin selles kliimas kuid! Aga teate, minu närvisüsteem leiaks rahu vaid sellises paigas, kus peatusin kord Lõuna-Portugalis. See käis nii: viuh, võtad lennujaamast auto; viuh, saad sellega kiirteele, kus kimad segamatult paarsada kilomeetrit; viuh, keerad kiirteelt maha ja jätkad rahulikul kohalikul teel; viuh, oled kohal maailma lõpus, üksildases majakeses kaljusel mäel, millelt avaneb hunnitu vaade lõputule merele; sul on ees pikad päevad ja palju erinevaid matkaradasid. Inimesi kohtad harva. Kui kohtad, on nad rõõmsad ja teretavad. Sul on aega, et end kaljunukkidele sättida ja mitte milleski mõelda. Vaat see oleks minu unistuste olemine!

Aga siin algab täna teine aeg. Aeg Jaani sõprade ja nende peredega. Kindlasti lõbus ja ülemeelik. Kindlasti ülimalt hästi korraldatud. Kindlasti elamusrohke. Päike on igatahes juba kõrgel taevas ja sooja üle kahekümne viie kraadi. Jee!

Mõelge, kui teie toast avaneks uks sellele rõdule :)

 

Mägedes

Imeline Ronda

 Mu eilne tekst oli pisut laialivalguv, aga eks see ole ka loomulik - kui kodunt kaugel, sähvivadki mõtted siia-sinna, sest suurem osa armsaid on ju ikka kodusel Eestimaal. 

Täna aga kirjutan mägedest. Neid jagub siin ohtralt ja meie kasutame neid endale elamuste tekitamiseks kenasti ära. Mägedes saab minu arvates eriti vägevalt aru, kui erakordselt loominguline on meie hea Looja. Kui kauniks, suurejooneliseks ja eriilmelisteks on ta need hiiglaslikud kivimürakad kujundanud ja millise emotsionaalse laengu mägedes matkamine seetõttu annab! Mis on inimene, küsisin eneselt mitmel korral Kareva luuletuse sõnadega, jah, tõesti, mis ta on nende miljoneid aastaid seisnute kõrval? Ja Kareva “ingli vari või igatsushüüd hingeühtsuse poole” muutus mägede vahel imeilusaks vastuseks. 

Müstiline El Torcal de Antequera

Ning see lauluks vormunud luuletus läks edasi… Kõndides esmalt El Torcal de Antequera 17 ruutkilomeetrit hõlmava, nagu teisel planeedilt pärineva karstiala imeliste kivimoodustiste vahelisel matkarajal, mis pakkus ahhetamapanevaid vaatepilte, kumisesid need read mu peas.

Kõndides Caminito del Rey'l, kuninga teel, kunagisel maailma ohtlikeimal, nüüdseks aga turvalisel, kuid ikkagi kohutavalt kõrgel kaljude äärel rippuval matkarajal, all kohisemas kärestikuline mäestikujõgi ning silmates iga käänaku tagant uusi hingematvaid vaateid, hakkas see laul taas ketrama. 

Kõrge ja karge Caminito del Rey

Külastades taaskord Anrequera linna, esimest korda sattusin siia ju märtsis, kui tüdrukutega koorikonkursil käisime, aga jah, nüüd siis jälle; ja ronides taaskord kiriku juurde mäkke ja silmates teisel pool taaskord Antequera sümbolit, El Indiot ehk hiiglaslikku magavat giganti, seda imelist mäge, millele aastatuhandeid tagasi ohvriande käidi viimas ja kust ka koopamaalinguid leitud; ja külastades imelisi dolmeneid, millest esimene ehitatud 5500-6000 aastat tagasi, enne veel, kui Egiptuse püramiidid, enne veel kui Stonehenge, neid tohutuid megaliitrajatisi, mille kohta polegi täpselt teada, olid nad kaitserajatised või matmispaigad, jah, ka seal tuli see laul meelde: mis on inimene.

Kaunis Antequrea, taamal mägi El Indio ehk magav mees

Ja lõpuks Ronda linn. Tohutu ime, täis nii kristlikku, kui islami ajalugu, aga mis kõige põnevam, otsekui rippumas kuristiku serval, taaskord, midagi säärast pole ma varem näinud, need vaatepildid lummasid, need panid taaskord mõtlema Loojale ja sellele, mis on inimene…

Ronda uus sild. “Uus” on muidugi suhteline…

Ma tegelikult tean ju vastust: “igaüks meist on pill läbi mille võrratuid viise vilistab Jumala tuul”! Ja küll ta seal mägedes alles vilistas! Me oleme pealaest jalatallani neid võrratuid viise täis! Ja kui meie seda tohutut Jumala loomingut eneses edasi ei kannaks ja seda laiali jagada ei püüaks, siis meil poleks ju olnud põhjust siia tullagi!

Igaüks meist on pill…

Meie reis aga jätkub. “Hoia, küll siis hoitakse sind…” kumiseb mul taas kõrvus. Hoian! Muidugi hoian! Nii nagu hoitakse mind… 

Meie kaks

Vahemerest ja muust

 Jaaniga on nii lihtne koos elada. Olen vist ennegi öelnud, et ta on mu piksevarras ja meie pere rahutooja. 

Vahemeres

Ausalt öeldes ei mäletagi ma väga, kuidas temata hakkama sain! Jaan aitab mind alati ja kõigega ning on ka mu laste ja lastelaste jaoks alati olemas. Näiteks on meil nüüdsest kokkulepe, et edaspidi magab tema armsa Otto kõrval, kui Otto meie juures viibides emmet hakkab igatsema. Vahel seda juhtub. Ruben ei igatse üldse, Otto aga võib enne magama minekut vägagi kurvastada. Mina ei suuda kuidagimoodi laps kaisus uinuda. Jaan aga jääb magama kiirelt ja absoluutselt igas olukorras ning ütles, et tema jaoks pole Otto rahustamine ja magama uinutamine mingi probleem. Imetlusväärne, kas pole! Ma pole säärast hoidmist kunagi kogenud!

Aga see oli vaid sissejuhatus. Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis sellest, et Jaaniga koos on ääretult tore reisida, sest reisikaaslane peab olema paindlik, spontaanne ja chill - ja seda kõike ta on. Jaan ei kergitanud kulmugi, kui jätsin meie hetkel käimasoleva reisi mõned ööd ära broneerimata - et vaatame, mis mõtted pähe kargavad, kuhu suunas liikuda. Hetkel kirjutangi seda lugu ühe täiesti spontaanselt valitud hotelli mõnusas toas. Kusagilt kaugelt kostub jutukõminat - hispaanlased on õhtu-inimesed ja laupäeva õhtut veedetakse sõpradega väljas. 

Tulime ka ise veidi aega tagasi ühest kohalikust restost. Oi, oli see vast elamus! Tegu on ühe väikese küla väga hea söögikohaga, kus parasjagu oli kellelgi Antoniol sünnipäev ning restorani olid palutud tema sugulased ja sõbrad. Seda, milline see pidu oli, on võimatu kirjeldada. Märksõnaks on aga kindlasti valjuhäälsed vanemad naised. Antonio sõbra (või venna) naine rääkis üle kogu resto nii valjult ja kiiresti, et teised (kaasa arvatud meie Jaaniga) said omavahel rääkida ainult siis, kui ta välja suitsule läks. Teised seletasid samuti heledate häältega, aga jäid ilmselgelt alla. Ahjaa, üks teine maadam, üliavara dekoltee ja vähemalt sama valju häälega, oli ilmselt tähtsuselt järgmine. Tema vadistamine sekundeeris vahepeal esikriiskajaga. Kui esimene viimaks karjumisest väsis ja oma pea sõbranna või sugulase õlale nõjatas, võttis dekoltee asja üle. See oli ka omapärane, et mehed istusid laua ühes nurgas, naised teises. Peo edenedes rüüpasid mehedki häälele julgust ja nendegi poolt kostus aeg-ajalt tugevat jõrinat. Kui meie Jaaniga omavahel vestelda püüdsime, õnnestus see vaid röökides. Aga jube tore oli seda vaatemängu jälgida! Pealegi said dekoltee lapselapsed Jaaniga sõbraks, kuna Jaan tegi neile naljakaid nägusid!

Aga pöördun nüüd hoopis reisi algusesse. Meile mõlemale Jaaniga meeldivad meri ja mäed. Mäed nii, et meri on lähedal. Nii nagu on kogu Vahemere rannik. 

Me mõlemad oleme mere-inimesed ainult sinnamaale, kus ise ei pea liialt kaua mere peal loksuma. Meid jätavad täiesti külmaks kõik kaatrite, jahtide ja katamaraanide mehed. Merel õõtsumine pole päris meie jaoks. 

Küll aga meeldib meile Vahemeres ujuda. Vahemeri on kena, ta on vahelduvalt kas roheline, sinakasroheline või päris sinine. Temas on rahulikku kulgu, hoolimata sellest, et rannale rulluvad lained võivad iseenesest olla päris kõrged ning vettemineja lausa pikali tõugata. Kui sügavale jõuad - ja sügavaks läheb kiiresti - saab alata üks õige Fred Jüssi moodi molutamine. Suured lained muudkui lähenevad. Ja sina muudkui tasakesi ujud. Vesi tõstab sind üles, kui laine su all enesele jõudu koondab ja laseb kahe laine vahel õrnalt alla. See loksumine võib olla täiesti ajatu, kuna külm sul ei hakka. Muudkui tõused ja langed. Liigutad imevähe. Vaid niipalju, kui on hädavajalik. Vaatad mägesid. Rannal päevitavaid inimesi, Loksud, lainetad. Eestis nimetatakse seda tegevust vist floatinguks ja selle soolases vees loksumise eest tuleb maksta ränka raha. 

Kui kaugel silmapiiri kohal möödub mõni suur laev, jõuavad laevalained varsti rannikule. Need on palju vägevamad, aga sügavamas meres ei tee needki mitte midagi. Kõikimine on siis lihtsalt suurem. Tõusud kõrgemad, langused madalamad. Mõtled, et siin ma siis nüüd olen, käes on oktoobri keskpaik, mina aga molutan meres. Ja siis lubad endale, et seda Vahemeres molutamist hakkad tegema igal sügisel. Vaatad, kuidas laevalaine mürinal kaldale tormavad. Lubad ühel end kalda ääres pikali tõugata. 

Tunned, et oled väga õnnelik…

Hiiumaa, taaskord

Käina kiriku varemeil

 Hiiumaa meeldib mulle väga! Üldse, saared, isegi kui nad pole Saare- ja Muhumaa, on mulle kuidagi eriliselt armsad ja arusaadavad. 

Täna sain teada, et kunagi väga vanal ajal oli Hiiumaa Saaremaa “tagasaar”, mis tähendab, et Hiiumaale käidi Saaremaa kaudu. Sel ajal olid ka Kassari ja Orjaku eraldiseisvad saared, tänapäeval on nad ju ikka rohkem nagu “poolsaare moodi saared”. Sain teada ka seda, et tammtee Hiiumaa ja Kassari vahel ehitati 1864-69 aastal. Varem ületati see veelaht paatidega, mistõttu oli Kassari inimestel keerukas käia näiteks Pühalepa kirikus, mille alla nad tol ajal kuulusid. 

Sain teada ka seda, et viljakat mulda pole Hiiumaal kohe üldse mitte. On vaid liiv. Kõige viljakam põld olla kunagi olnud Käina kiriku varemete taga, aga kujutage ette, just sinna tassiti nõuka ajal meeletus koguses kruusa ja sellele alale ehitati ürgkoledad telliskividest lao- või maiteamis tööstushooned. 

Ühesõnaga, tahtsid olla hiidlane, pidid tegelema kalandusega, sest ainult see võis tuua leiva lauale. 

Need kaks päeva Hiiumaal olid jumalikud. Jumal kinkis meile päikese ja sügisese ilu. 

Eile külastasime Hilleste baptisti palvelat, Pühalepa kirikut, Pühalepa vennastekoguduse palvemaja, Kassari kabelit, Käina kiriku varemeid ning Emmaste kirikut. Ööbisime Kuriste koolist kohaliku külaseltsi poolt ümberehitatud võõrastemajas. 

Hommikul imetlesime ööbimiskoha kõrval asuvat kaunist Kuriste õigeusu kirikut, jätkasime Mänspe kabeli, Puski õigeusu kiriku, Reigi kiriku, Tahkuna tuletorni, Malvaste armsa õigeusu kabelikese, Kärdla kiriku ja Paluküla kabeliga. 

Tähelepanuväärne oli see, et kõik inimesed, kes meid vastu võtsid ja meile oma kirikuist kõnelesid, olid oma kodukoha andunud patrioodid. Nende jutust kumas tohutut armastust ja uhkust oma päritolu üle. Ma tõesti loodan ja palvetan, et ka need kirikud ja kabelid, mis ootavad pikisilmi taastamist või korrastamist, ühel päeval jälle koguduse oma seinte vahele saavad.

Jätke meelde, kui Hiiumaale lähete ja giiditeenust soovite - Helgi Põllo on parim! Tema kohtus meiega Kassari kabelis ja Reigi kirkus. See, kuidas ta kogu me seltskonna tähelepanu haaras ja kui huvitavalt ta nende paikade ajaloost jutustas, oli imepärane! Ma pole just parim ajaloolisele infole keskenduja, aga Helgi Põllo  põnevatest teadmistest ei tahtnud küll sõnagi kaotsi lasta. 

Praamisõidul Hiiumaalt mandrile sain veel kaks võimsat äratundmist. Kõnelesime nimelt Jaaniga eri konfessioonidest ja nende eripäradest - Hiiumaal on nimelt iseäranis palju baptisti- ja ka õigesus kogudusi, kui meiega ühines veel üks tark inimene. See jutuajamine andis mulle kaasa kaks olulist nõuannet - 1) ära kunagi üldista ja 2) ära pressi edasi teha seda, mis on end sinu jaoks ammendanud.  

Sõidame kodu poole, süda päikest ja rõõmu täis. 

 

Õnnehetked

 Sel suvel olen suutnud kinni napsata erakordselt paljudest hetkedest, mis on libisenud nagu siidine silitus üle mu südame ja pannud mind vaikselt naeratades ohkama, et vaat see ongi õnn.

Viimane säärane oli eilne päev. Ausalt öeldes ma esmalt üldsegi kahtlesin selle väljasõidu vajalikkuses - oleme sel suvel erakordselt palju käinud ja näinud, nüüd üks veel, kas on vaja. Aga oli! Jaan teadis, mida minuga jagada soovib. Tema oli seal juba korra käinud.

See on üks tilluke laid Saaremaa kaguosas, kus on juba kolmekümmend aastat elanud üks Jaani eriline sõber. See on üks tema kodudest. Laiule pääseb muidugi vaid paadiga. Aga uskuge, see paat viib täielikule imede maale! Juba üle lahe ja läbi roostiku libisedes tabas mind mitmeid kordi “see” tunne, kus tahaks hüüda, et peatu, hetk. Muidugi soosis ka ilm meid igati, aga kõige olulisemas on ikka inimesed.

See mees oli üles ehitanud kodu, kus kõneles iga detail. Aga see ei kõnelenud niivõrd rikkusest luksuse mõttes, vaid inimese rikkast sisemaailmast, armastusest oma elavate ja juba läinud lähedaste vastu, oskusest imetleda elu, mitmete detailide osas ka läbi toreda, lausa ahhetama paneva huumoriprisma. Seal majas oli muutunud kunstiks nii olevik kui igavik, au anti nii kunstile kui eksponaatideks saanud tööriistadele. Isegi puupakkudest moodustusid lähemal vaatlusel linnud-loomad ja hoonete seintest-lagedest kujundlikud või otsesed sõnumid. See kodu oli läbinisti ime!

Aga mis mind eriliselt puudutas, oli selle müraka, pealt pisut kareda mehe armastus, kui ta kõneles oma lähedastest, kodust ja kodupaiga ajaloost. Mulle tohutult meeldvad inimesed, kes oskavad jutustada lugusid ja märgata seoseid. Nende inimeste süda avaneb mingil erilisel moel. Näiteks oli ta teinud Saaremaa, antud laiu ja oma lähedaste elusündmustest ajajoone mängu, mida ta meid Jaaniga mängima pani. Arvate, et ah mis mäng, kindlasti igav- jah, ka mina pole eriline lauamängu-sõber- aga uskuge, see oli imeline, sest sealt kumas taas nii suur ja sügav austusja armastus kõige oma ümbritseva vastu, et piltlikult öeldes võtsid kingad jalast, enne kui sellesse maailma sisenesid. 

Kõike ei oskagi kirjeldada. Selleks ei jagu sõnu. Selleks tuli korraks peale lõunasööki peremehe ettepanekul teha üks väikene lõunauinak, ja päriselt magadagi! Sügavalt, kosutavalt! No see on küll mu kõikide elu külaskäikude jooksul esmakordne! Ja siis virguda, ringutada, tunda taas enesest üle libisemas õnnejoovastust, pisut üksinda laiul ringi konnata, kõrtele metsmaasikaid lükkida, päikesele pai teha. Ja taas külalislahke mehe koduõuele pärastlõunat nautima suunduda. 

Kui õhtu hakul kaldast lahti libisesime ja vaikselt Saaremaa poole purjetasime, taipasin, kui palju mulle, meile ja kogu maailmale on antud. Et on säärased päevad ja säärased hetked. Et on rõõmud ja õnnetunne, mil tahaks lapse kombel üles-alla hüpata. Ja see vaikne, pisarateni heldima panev tunne, mis pitsitab südant, kui liugled üle sileda vee ja taamal, päikesekullas askeldab luigepere kolme väikese pojaga, ja kajakad kisavad, ja laglepere sätib end sadamas merre, ja paat ragistab end kaldasse, ja kõik on korraga nii selge ja klaar, ja pigistad tasakesi oma elu-armastuse kätt, ja me külastaja suur selg paistab kaua-kaua, kui ta paadiga üksi oma võlumaale tagasi sõidab. 

Need on õnnehetked, mis muutuvad südames kalliskivideks. Ja neid hetki on olnud selle suve jooksul veel mitmeid. Looja on olnud hämmastavalt helde. Varsti soovin kirjutada veel mõnest.

Hülgehall

 Sel korral lähenesime Hiiumaale läbi vihma ja udu. Nii Saare- kui Hiiumaa metsaviirud paistsid merelt igavalt hallid, veteväligi mõjus hoolimata pinnal sibavatest udulainetest inetult porikarva. Tundsin, et pole mingit vahet, kummale poole sõita. Ootusärevus saare osas, kuhu ülemäära tihti ei satu, oli suhteliselt nullis. Ilm suutis oma nutuse ilme maha müüa, nii sulandusin ümbritsevaga üheks, muutusin mere kombel hülgehalliks, valgusin mõtetes aelgase loksuga siia-sinna, jõudmata kogu meresõidu vältel tagasi oma keskmesse ja erksasse olemusse. Lasin end olla. 

Tegelikult ma vahel ikkagi igatsen Hiiumaale. Hiiu hõng on Muhu ja Saare omast teistsugune, aga on sama mere- ja tuuleline, kandes rannarahva karget eluviisi, toetudes samas oma tugevaile, tormile vastupidavaile juurtele. Hiidlased armastavad oma saart ja armastavate inimestega on lihtne suhestuda.

Saarele jõudes ilm paranes. Ka mina korjasin end taas kokku ja märkasin, et Hiiumaa muutub otsekui julgete pintslitõmmete abil taas värviliseks. Teekond Reigi kirikusse kulges mööda saare läänepoolset maanteed. Tasapisi näitas päikest. 

Olen vist juba maininud, et Hiiumaa on minu jaoks otsekui hea teretuttav - see, kellega küll tihedalt läbi ei käi, aga kellega taaskohtumine ometi väga rõõmustab. Põnevust jätkub isegi sedavõrd, et mõttes lubad õige pea naasta, soovid suhete tihenemist, ihkad lausa sõprust. Seda kõike ei pruugi muidugi tegelikkuses juhtuda, aga hea seegi, et järgmisel korral jätkub kõik lihtsalt sama toreda koha pealt. 

Päev kujunes kauniks ja möödus nagu lennates. Reigis tõmbasin õlule kirka muhu-triibulise villa-salli, lükkasin mind rünnanud “suure halli” kadakate vahele maadligi, tõmbasin suu kõrvuni ja ulatasin õnnetundele taas terekäe. Nii Reigi, kui Tahkuna ja Kassari väärivad seda igati. Sääre tirp jäi küll sel korral vallutamata, aga küllap tuleme õige pea tagasi! 

Või noh, järgmisel korral… 

Home sweet home

 

Kodus on ikka jube hea olla! Kõige magusam on just see öiselt lennult tulles oma voodisse magama vajumine! Sel korral oli ka nii, et kuigi majutusime üliväga ägedas, nunnus, puhtas ja stiilses miljonivaatega majakeses, oli see reisijärgne “oma voodi tunne” nii ehe ja hea, et ei leiagi õigeid sõnu!

Kirjutada tahtsin aga hoopis külalislahkusest. Mis teie arvates on külalislahkus? Kas see, kui su kodu uksed on kõikidele soovijatele pidevalt lahti - või midagi hoopis teist, nüansirikkamat? 

Seda armsat inimest, kes meid Saksamaale külla kutsus, võib küll nimetada üli-külalislahkeks. Kuna juba nende (kärg)pere on seal kodus väga suur ja igapäevast sagimist ja korraldamist palju, võiks ju arvata, et veel ühtede inimeste lisaks kutsumine tekitab tohutut lisastressi. See linnake seal Frankfurti lähistel Taunuse mäestikus on nimelt paik, kus pole poodigi, nii et hoolimata eraldi majas ööbimisest sõltusime enamus ajast ikkagi oma võõrustajast. Ta tegeles meiega heal meelel, tuli lennujaama vastu, viis sinna ära, korraldas väljasõidu ühe erilise Rheini jõe lähistel asuva kloostri ja muinasjutulise lossi juurde ja järgmisel päeval mägimatka, millest võttis osa ka tema sakslasest mees. Tegi kaks uhket õhtu- ja kaks hommikusööki. Ühest õhtusöögist võttis osa kogu nende suurem perering. Kuidas ta jaksas? Kuidas ta viitsis, kui küsida eestlase kombel (seda sõna teistes keeltes polegi)? 

Samas, meie olime jälle osake tema kodumaast. Tükike ühiselt tunnetatud ajaloost. Võimalus rääkida eesti keelt. Inimesed samast kultuuriruumist. Omade puudutus. 

Tean mõndagi külalislahkusest ka oma eesti sõprade kaudu. Neist mõnede juures tunnen end eriliselt hoituna ja hellitatuna. See teeb südame soojaks.

Kas mina olen sama külalislahke? Tegelikult vist olen küll. Enamik, kes meie juures käivad, on muidugi kolmikute sõbrad, kes all korrusel kokkavad või lauamänge mängivad või siis ülalkorrusel oma tubades lihtsalt jutustavad. Minu meelest igati vahva! 

Meie, täiskasvanute juures käiakse harvem. Põhiliselt sünnipäevadel, aga ka mõnel muul koosviibimisel. Vahel suurem, vahel väiksem seltskond. Paari päeva pärast tulevad näiteks terapeudid, minu armsad õpingukaaslased, meie koovisioonigrupp. Siis peab meil mõnus olema! Ilusad lauanõud ja maitsev toit ning jook. Pean veel mõtlema, mida sel korral pakun. Oh, sellised õhtud on vahvad!

Aga muidugi ei kutsu ma külalisi valimatult. Pigem mõtlen hoolikalt järele, millisele koosviibimisele millised inimesed sobivad, kuidas üks või teine seltskond omavahel haakub, kas mul jätkub kõikide jaoks aega, mis on ühe või teise külaskäigu eesmärk. Praegu juurdlen kavandatava teise kodukontserdi teema, aja ja külaliste üle. See tuleb kindlasti taas ülitore!

Muide, võtsin nüüd taas inglise keele korralikult ette! Nii ju lihtsalt ei saa, et tahad inimestega vestelda ja sõnad ei tule meelde. No mis külalislahkust sa selle käte-jalgade vehkimisega ikka osutad! Iga päev veerand tundi - pole ju palju! Ma lihtsalt pean rääkima saama!

Nüüd aga - taas mõnusa koduvoodi aeg!

Saksamaa

 Meie maja asub mäe otsas. Mäe pealt avaneb vaade kogu linnakesele all orus. Orgu viib järsk ja küllaltki konarlik tee. Meie maja juures on kanaaedik, kus elavad kaks kukke ja hulk kanu. Kuked hakkavad juba varahommikul, nii poole viie ajal kirema - nagu kuked ikka. Kanad aga munevad ohtralt ja neid mune saame hommikuti süüa.

Vaade meie magamistoast alla orgu

Praegu on kogu org õiteilus - õitseb nii kastan, sirel kui jasmiin, piibelehtedest ja meelespeadest rääkimata. Võilillede aeg hakkab just otsa saama.

Oleme Frankfurti lähedal. Tegelikult külas, aga ööbime oma võõrustajate tuttava Airbnb majas. Nende kodus oleks muidu liiga palju rahvast. See võimalus oli ka meie jaoks suurepärane. Meile meeldib vahepeal ka omaette olla. Ja muidu meil poleks ka sellist vaadet! 

Täna viis meie tee ühte suurde kloostrisse ja ühe vägeva lossi juurde Rheini jõe kaldal. Ilm oli imeline, päike säras sinises taevas, sooja oli päeval üle 20 kraadi. Hommikud ja õhtud on muidugi jahedamad. Nii mõnus on niisama kulgeda! 

Midagi sellist, kui sel korral Saksamaale saabudes, pole kunagi varem kogenud. Meie lennuk oli juba peaaegu Frankfurti lennujaama maandumas, rattad olid kõhu all väljas ja puha, kui … korraga pööras ta järskul nina taeva poole ja sööstis uuesti üles. “Olime ühele teisele lennukile liiga lähedal”, kommenteeris kapten olukorda, “nüüd ootame uut maandumisluba.” Niisiis, äärepealt oleks toimunud kokkupõrge. Teisel katsel läks kõik tavapäraselt. 

Sellised hetked on ikka üsna mõtlemapanevad. Või õigemini, selles olukorras ei suuda eriti üldse mõelda. Aga pärast, maa peal, tundsime küll elus olemisest suurt rõõmu. 

Suur kevad on käes. Nii hea on pisut puhata ja palju nautida! 

Mälestuste radadel

 Jaan saab asjadest aru.

Kui me ilusas ja eripärases Jõgeva kirikus oma kontsertmõtiskluse olime lõpetanud, hakkas päikeseratas tasapisi allapoole vajuma. Aga minu peas oli juba Jõgeva poole sõites hakanud idanema mõte valida kojusõiduks teine tee - Kadrina kaudu. Ma ei tea, kas ka teil, aga minul tekib küll aeg-ajalt isu teada-tuntud marsruutidest kõrvale pöörata. Need nõndanimetatud teised teed on tihtipeale poole ilusamad.

Mul oli vaja surnuaial ära käia. Ma pole üldsegi see tüüp, kes seal tihtilugu käiks. Vastupidi, mulle meeldib lahkunuid meenutada pigem tavapärases, koduses keskkonnas lugude ja seikade kaudu. Aga mingil ajal nad siiski ilmuvad, unes. Siis teangi, et nüüd on aeg, tuleb minna, süüdata küünal, seisatada, mõttes neile oma elust rääkida, rahu soovida. Ja ongi taas korras. Nii on see olnud kogu mu täiskasvanuea.

Nüüd oligi see aeg ja et Jaan saab asjadest aru, pöörasimegi autonina Jõgevalt Lääne-Viru suunas. Oli see vast sõit! Taevas vooremaa lõputusse looklevate põldude taga muutus üha punasemaks. Päike oleks taevas otsekui lõhki läinud ja kogu laotuse punase värviga üle valanud. Loodus oli siin-seal juba tärkamas, põldudel töötasid suured masinad, valmistades mullakamarat seemneks ette, kobestades, kündes ja mine tea, võibolla ka külvates. 

Sel teel polnud mitte ühtegi autot. Ainult meie, põllud ja meeletu loojuv päike. Ega me ei teadnud, kas enne pimedat jõuame, täielik loojang pidi olema kaks minutit peale me kohalejõudmist. Aga kogu see ilu, mida sel teel kogesime, muutis sõidu eesmärgiks omaette. Meie kaks, tasaselt looklev tee, ühel pool päikese tulekahju, teisel kauge metsaviiruga raamistatud põllud. Selliseid teid pidi võiks sõitma jäädagi!

Väike-Maarjast algasid mälestused. Neerutist alates avanes tagauks lapsepõlve. Taaselustusid retked järve äärde, mängud Loobu jõe ääres, millest nüüd on Kadrina juurde paisutatud järveke… Ja Kadrinasse sissesõit oli nüüd võimalik selle paisjärve tagant, milline uudis! Raudteest alates avanes mu ees muidugi kogu mu lapsepõlv. Ja päike punas ikka veel. 

Nüüd sain aru küll, miks oli vaja minna. Vanaisal saab 22.aprillil 25 aastat surmast. 25 aastat! Kas pole nii, et mida tugevamad sidemed on meil lähikondsete inimestega olnud, seda elavamad on nemad ja ja nendega seotud lood meie mälestustes, küllap kogu meie olemuses, minapildis. Nad otsekui elaksid omal moel edasi, kuigi on vanaisa näitel veerandsada aastat tagasi meile tuttavast olemise vormist lahkunud. 

Sel ajal, kui vanaisa maeti, kattis kogu kalmistu metsaalust siniste lillede vaip. Mäletan seda nii selgesti. Ja nüüd, kui käisime küünlaid süütamas, kumas leekiv-punetava taeva taustal taas seesama siniste lillede meri. 

Kas teate, see punane kuma ei vajunudki pimeduseks enne, kui olime koju jõudnud! Vaatasime veel veidi muutunud Kadrinat, sõitsime täiesti uut teed mööda vanaema majani ja nägime ta kunagises kodus uute inimeste liikumist. Rääkisin Jaanile veel mõned lood ja tundsin, et taevake, igale tänava-, poe- ja aianurgale siin laotub mu lapsepõlv. Minu väikese tüdruku maailm, minu naerud ja nutud, jalutuskäigud ja igavlemised. Minu rahutu loomus, põnevustotsiv vaim, samas kindel seljatagune. Vanaema ja vanaisa. Aga eelkõige just see … usalduse ja armastuse ja natuke ka valu tunne. Kui kähku see kõik on möödunud. Kadrina justkui on… ja ei ole ka. Saate aru küll.  

Tallinna poole sõites oli ammuloojunud päikese puna otse me ees. Aga selle puna kohal kõrgel taevas säras üks väike hästi ere täht. Teisi tähti ei olnud veel üldse nähtaval, polnud ju õieti pimegi, tema aga sätendas nii kaunilt!

Mul on telefonis selline äpp nagu Stellarium. Sellega taevasse näidates saab teada kõik tähed ja tähtkujud, mis parasjagu laotuses. Selgus, et see ere täht, mis meile koduteed näitas, oli Veenus. Armastuse täht. 

Autos mängis vaikselt muusika. Tahtsin, et Jaan kuulaks mõnda laulu Helise poolt minule tehtud playlistist. Andekad inimesed, imelise sõnumiga muusika, teejuhiks armastuse täht leekivpunases taevas Kontsertmõtisklus tehtud, küünlad süüdatud, mälestused heietatud. Rahu tunne. Käsi teise käes. Soojus. 

Hea, et Jaan tajub maailma samamoodi, kui minagi. Kui hea on üheskoos rännata.

Meri

 

Malaqueta rand Malagas

Meri peab olema. Seetõttu käisin kahel päeval Antequerast Malagas mere ääres. Spetsiaalselt, bussiga. Teisel korral ihuüksi. 

Meri peab olema. Malagas on see sini-sinine ja loksub rahustavalt hiiglaslikku suplusranda. Õnneks polnud veel päriselt hooaeg, vesi oli jahe ja suvitajate hordid polnud jõudnud liiivariba iga ruutmeetrit ära vallutada. Sain vaikselt istuda ja rulluvate lainete loksumist kuulata. Oli ülimõnus. 

Meri peab olema. Seetõttu mulle ei meeldiks lõunamaa pelgalt soojuse pärast. Sisemaa ja mäestikud on ka vahvad, aga ainult korraks. Kui lõunamaal talvituda, siis ikkagi rannikul. 

See sooja-sutsakas oli tõesti ülihea! Eesti talv oli ju nii hirmkülm, et iga keharakk lausa nurrub, kui ta viimaks päikese meelevalda anda. Kerge kiht päevitusõli ihule, tänulik naeratus suule - ja minek! Mere äärde, varvastega vette, hingega otse päikesesse.

Nüüd on akud laetud. Kojusõit võib tasapisi alata. Ja just selle teadmisega, et alati võib tulla tagasi. Lausa peab! 

Kodukontsert

 

Avega

Möödunud nädalavahetus oli vägagi eriline. 

Et tegu on vastalanud paastuajaga, peatun kõigepealt sellel, mis tundeid tekitab minus see 40-päevane Kristuse kannatusaja meenutamine üldse. Asi on nimelt selles, et vastlapäev ehk paastuajale eelnev päev on minu jaoks seotud mitmeaastase traditsiooniga, mille oleme koos sõbrannaga ellu kutsunud ja mis tekitab üksjagu ootust ja põnevust. Lootus saada paremaks inimeseks pole ju üldsegi paha! Niisiis õhin ühest küljest, teisest teadmine, et kohe saabub tõsine endasse vaatamise aeg

Vastlapäeval ei lase me niisama liugu ega õgi kukleid. Jah, me küll kohtume kohvikus, aga seal arutame hoopis üksipulgi läbi, millest sel paastuajal peaksime loobuma. Oi, need on närvekõditavalt pikad sedelid sellega, mida kõike enese jaoks selle 40 päeva jooksul piirame! (Mainin vaikselt ka seda, et paljudes asjades kipume õige pea korrektiive ja järeleandmisi tegema, aga ausõna, me vähemalt püüame!)

Sel aastal tegime aga kõik teisiti. Esiteks, me ei kohtunud. Teiseks, me ei seadnud endale toitumisega seotud piiranguid. Kolmandaks, me ei koostanud pikka nimekirja keelatust. Mina lubasin olla pika meelega (olen isikuomaduste poolest väga kärsitu) ja tänulik, mitte kritiseerida ja mitte rääkida taga. Ühtlasi lubasin paastuaja jooksul läbi lugeda Uue Testamendi. Arvan, et seda kõike tehes või mitte tehes olen sel paastuajal õigel teel.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Minu kirjutamist ajendas see tohutu tänutunne, mida nüüd väljendama asun, nii nagu paastuajal eriliselt tegema pidingi. Nimelt täitus üks mu suur unistus, kodukontserdi formaat. Jah, esimene kodukontsert ehk Kaunite Kunstide Õhtu on tõepoolest aste leidnud ja kui arvasin selle olevat selliseks “alguse asjaks”, kus kompan ajalisi piire ja inimeste ning teemade omavahelist haakumist, siis tegelikkuses kujuneski kõik täpselt selliseks nagu olin ette kujutanud. Esmalt suutsin pihku püüda aimatava meeleolu, mida seekordne teema “Eestimaa ja eesti keel” võiks pakkuda. Ja edasi läks kõik libedalt. Kõike oli parasjagu, muusikat, luulet, kunsti. Oli vaba olemist, improvisatsiooni, oli aplausi ja hiirvaikseid hetki. Mul oli imeline olla ja järelkajadest tundub, et teistelgi. Midagi ei valgunud laiali ega lõppenud ka poole sõna pealt. 

See üritus saab nüüd uueks traditsiooniks! Järgmisel korral on puudel juba lehed peal, ehk õitseb sirel, ehk on teisigi õisi. Ja ehk mängime ja luuletame aias, verandal, koos päikese ja tuulega. See saab olema pisut teistsugune Kaunite Kunstide Õhtu, aga põhiline, et säiliks sama meeleolu- tänulikkus kogu selle tohutu ilu üle, mis meid ümbritseb, muusikas, kirjanduses, kunstis, looduses- ja eelkõige meis enestes. Ainult läbi seesuguste kohtumiste ja teineteisele pühendatud vaikuse ja esitamise hetkede tuleb see kõik kiht-kihilt nähtavaks. Ja mitte ühe korraga. Läbi aja voolamise, läbi traditsiooni kinnistumise, läbi uute avastamiste. Ja läbi tohutu tänulikkuse, et see kõik on võimalik. 

Mina juba tean, millist kunstnikku ma järgmisel korral tutvustan! Aga seda ma veel ei tea, milline saab olema mu varasuvine muusika. 

Aga praegu! Oleme trioga Lõuna-Eestis, tuhiseme suuskadel ja lumelaual mägedest alla, sõidame tõstukiga üles, vuhiseme taas alla. Meil ei ole mõtteid peas, on ainult kiirus, lõputult mõnus kõrvus vihisev  kiirus. Seegi puhastab! Puhastab pea räpastest mõtetest, puhastab hinge täitmatusest. Teate, kuidas mulle meeldib kiirus! Ah ei, see pole mitte kiirustamine, millega igapäevaselt maadlen, vaid see kiirus, mille jaoks olen võtnud eraldi aja. Sööstmise aja! Hinge paitav ja lõputut rõõmu paiskav kiirus, kui mõistate.

Eestil on sünnipäev. Meie tähistame seda suuskadel. Elagu Eesti! Elagu ta lumised nõlvad! Andku Jumal talle ja meile kõigile rahu! 

Jossiga

Viiruk

 

Üks maailmaimedest, Meteora kloostritest. Matkasime seal mõni aasta tagasi.

Appikene, viiruk! Kui hea!

Jumalaema sündimise väikesest kirikust tuli täna see imeline lõhn, kui sellest tööle minnes möödusin ja ma ei teadnud, et see mind niivõrd raputab! Äratavalt, hingeavavalt!

Hetkega lendlesin Jeruusalemma, Rooma, Lõuna-Kreeka kloostreisse ja kuhu kõik veel, olin korraga ja igal pool, mind valdas tohutu rahu, tajusin ühtaegu igavikku ja rännukihku. Tundsin ürgset tungi siseneda sellesse tillukesse pühakotta ja langeda sealsamas pikka palvesse, aga mul ei olnud aega, pidin end lausa jõuga eemale kiskuma. Jooksin edasi, viirukilõhn sõõrmetes, armastus ja igatsus südames. Olin otsekui uuesti ärganud, virgunud oma tundlikku olemusse, südames tohutu tänulikkus, hinges tuline teadlikkus, et olen hoitud ja armastatud. See sõnum kajas ühtaegu nii olevikust, minevikust kui tulevikust. Mõistsin, et see vist ongi see taevaliste koor, mille õiget tähendust ma polnud siiani taibanud ja mis, oh üllatust, saab kaikuda ka siinsamas Liivalaia tänaval, viies täiesti eemale kesklinna tipptunni saginast, inimeste tormamisest, pidurikriginast, pinnapealsusest. Ühe jutiga tõelisusse. 

Andke ainult viirukit! 

Mai ja muu

Merelinn Helsingi

 Ma pole hiigla ammu kirjutanud! Muidugi on olnud ka vahepeal mitmeid mõtteid ja teemasid, mille üle oleksin tahtnud juurelda või mida jagada, aga ikka juhtus nii, et üks või teine tegevus tuli vahele ja sinnapaika see jäi. 

Meie pere elab praegu kolmikute 9.klassi lõpetamise rütmis. Kõik eksamid on tänaseks tehtud ja kui ma asja lühidalt kokku võtan, võin seda teha vaid ühe sõnaga - ülivinge! Kõige tipp oli Loviisa mataeksam, mille tulemus oli lausa 100%! Valdav enamus kõikide tulemustest oli üle 90%. Mitte et hinded kõige olulisemad oleksid, aga kui neid tulemusi ja noorte elurõõmu omavahel kõrvutada, on õnnis tõdeda, et ju on ka minul nende kasvatamises ja läheduse ning usalduse tekitamises midagi õigesti läinud. 

Maikuu on olnud ilus, aga kohutavalt külm. Õde andis mulle “mõned” tomatitaimed, millest nüüdseks on suureks ja elujõuliseks kasvanud lausa paarkümmend! Õues valitseva jaheduse tõttu on nad me elutoast hõivanud päris arvestava osa. Õnneks lubatakse vahelduseks ka soojemat ilma ning otsin praegu varianti, kuidas neid tomateid mingi sellise süsteemiga edasi kasvatada, et nad oleksid hoitud, aga ei vajaks minusuguse siia-sinna liikuva inimese ülemäärast hoolt. Mul on mitmeid tuttavaid “tomativahte”, eesotsas mu enda vanematega, kes ei saa suvel paariks päevakski oma hoolealuste juurest kuhugi liikuda, kuna need viskaksid seepeale sirakile. Mina küll nii paikne olla ei suudaks, mul peab olema vabadus. Ühesõnaga, oleks neil mingi kastmissüsteem ja kaitsev majake ümber, võiks neist palju rõõmu olla. Aga küll ma lahenduse välja mõtlen!

Eelmisel nädalavahetusel käisime Rootsis ja Soomes. See oli imeline reisike! Lendasime reede hommikul Stockholmi, kus õhtupoolikul toimus kontsert-mõtisklus Urmas Sisaski mälestuseks ja Jaanil oli palutud ette kanda tema viimasele suurteosele Gloria Patri II kirjutatud tekste. Teiseks esitajaks oli rootsi-eesti pianist (ja psühholoog, nagu hilisemast jutuajamisest selgus - niisiis on meil mõndagi ühist) Iren Koop-Lind. Üritus toimus Eesti majas, kus ma polnud varem käinudki. Kontsert-mõtisklus võeti vastu ülisoojalt ning saal oli rahvast täis. 

Aga me ei jäänud Stockholmi kauaks. Juba kell 8 õhtul läksime laevale, et sõita Soome, Turu linna. Õhtu oli vaikne ja päikseline (aga külm!). Olime tellinud buffee-õhtusöögi ja seda serveeriti ilusas suurte akendega söögisaalis. Päike oli loojumas, laev liugles läbi rootsi saarestiku (see kestab muide enne ulgumerele jõudmist umbes 5 tundi), meie ees olid hõrgutavad road ja joogid. Oli aega, rahu… Oi, kuidas mulle sellised hetked meeldivad!

Laupäeva hommikuks olime Turus. Ilm oli keeranud vihmale ning oli endiselt jahe, aga sellest polnud lugu. Läksime külla Jaani sõbrale, kunagisele Ahvenamaa praostile Mårten Andessonile. Nad polnud kaua kohtunud ja juttu jätkus kauemaks. Vahva, kui inimestel on eluaegsed toredad sõbrad! Vahepeal tegime Jaaniga ka väikese linnatuuri. Huvitav, et mul oli Turust hoopis teine mälestus! Arvasin selle olevat nunnu väikese linna, mille keskel kirik ja ümber loksumas meri. Aga ei, küllap oli see vaid mu kujutlus - või siis ajan selle segi Naantaliga, kus käisime Muumimaal, ajal, mil Helis oli väike! 

Oi, praegu tuli mulle meelde üks naljakas lugu nimetatud Muumimaa reisist. Õigemini video. Küsin selles Heliselt peale reisi, et mis talle kõige rohkem Muumimaal meeldis. Helis seletab rõõmsalt, et selleks oli üks väike sinine kaarjas sild üle sealse jõekese. Tõepoolest, ta jooksis kordi ja kordi üle selle! Seejärel küsin, kas on midagi, mis üldse ei meeldinud. Tüdruk niheleb veidi ja vastab siis ebalevalt: “Muumid…” 

Aga tulen nüüd tagasi tänasesse Turu linna, mille kohta mu mälu vimkasid viskas. Oeh… selgus, et see linn on üsna suur ja ilmetu. Aga eks tal ole olnud ka keerukas ajalugu…

Pealelõunal istusime Jaaniga rongi ja alustasime sõitu Helsingi suunas. Just siis hakkasid tulema teated Soomes allakukkunud eesti helikopteritest. Algul tundus see uudis täiesti absurdne ja ebareaalne. Asjaolud aga muudkui selgusid ning tänaseks on teada, et meie laste noor klassijuhataja kaotas selles õnnetuses oma mõlemad vanemad. See on lihtsalt niivõrd kurb, et pole sõnu…

Meie aga jätkasime Helsingis. See on linn, mis on “andnud ennast väga aeglaselt kätte”. Õigupoolest hakkasin teda hindama alles mõni aasta tagasi, kui liikusime rattaseltskonnaga veidi “peatrajektoorist” kõrvale. Olen sellest kirjutanud ka ühes oma varasematest postitustest: https://maris74.blogspot.com/search?q=Helsingi Ka augustis Helisega kontserdil käies oli seal imetore. Nüüd, koos Jaaniga rännates tajusin aga eriliselt, milline väärtus on, kui su partner on koos sinuga ja kogu aeg on nii lihtne ja tore olla! Ja nii palju saab naerda! Ma pole ikka veel täiesti ära harjunud, et selline asi on võimalik!

Meie hotell asus otse kesklinnas, ühel väikesel vaiksel põiktänaval mere lähistel. Sealt sai hõlpsasti absoluutselt igale poole.

Pühapäeval oli kirikupäev. Jaan teenis sel korral Helsingi eesti kogudust ning mina olin organistiks. Rahvast oli üllatavalt palju ja selgus, et sealne eesti kogukond on tugev ja kokkuhoidev. Saime mõlemad ohtralt kiidu- ja tänusõnu, mis tegid palju rõõmu.

Pealelõunal laenutasime aga jalgrattad, millega väntasime mööda Helsingi kaunimaid paiku lausa kolm tundi. Teate, kui mugav see rattalaenutus sealmail on! Ja kui mõnus see sõit oli! Oleme küll tohutud kõndijad, kuid need vahemaad olnuks meile jalgsi siiski liiast.

Ja esmaspäev oli samuti põnev. Siis sõitsime külla Paldiski sõpruskogudusele Kirkonummis, mis on Helisingist umbes tunnine teekond. Sinna sõitsime metroo ja bussiga, tagasi rongiga. Meil oli sealse kiriku juhtidega kena kohtumine ja lõunasöök, vaatasime üle ka mõningate vitraažakendega kaunistatud Kirkonummi kiriku. 

Ja oligi aeg tagasi Eestisse tulla. Mõtlesime, et kõnnime sadamasse mööda sedasama kaunist mereäärt, kus eelmisel päeval olime ratastega seigelnud. Kujutlesin, kuidas peatume mereäärsetes kohvikutes, lonksame päikeseloojangu taustal teed ja ampsame midagi head. Tegelikkus oli aga muu. Kohvri ja kompsudega polnud too teekond üldsegi meeldiv. Pealegi osutus see pikemaks, kui oskasin eales arvata! Mingist kohvikust ei olnud juttugi. Ega loojangust. Seda, et Jaanil on nii kohutavalt pikad ja kiired jalad, tajusin ka esmakordselt - ta jooksis laevale nagu noor sälg! Minu reielihas sai vist sellest tormamisest lausa rebestuse - eile ei saanud trepistki üles! Noh, täna on siiski parem…

Vaat selline reis. Aga kodus on ka hea olla! Ikka koos.

Märts

Nartsissipark Brugge vanalinnas

Ootan, ootan, et märts, kevadkuu, annaks end ometi kätte! Igal hommikul piilun kardina vahelt, kas nüüd… aga ei. Ikka see nörritav pilvisus. Ikka see külm. 

Nädalavahetusel Brüsselis käies nuhutasime ehtsat kevadet, päikest ja lõpmatusse laiuvaid nartsissivälju. Astusime hotellist sumedasse õhtusse, pöörlesime õnnelikena vaaterattal, hommikul tõmbasime sõõrmetesse uue kevadpäeva lõhnavat värskust, tundsime end reipana, rõõmsana, teotahtelisena. Meil olid seljas kevadesse sobivad riided, me polnud kurguni sisse pakitud. Me liikusime, lendlesime!

Aga siin… Päike ei tähenda sugugi sooja. Pigem vastupidi. Päikeselise ilmaga võib olla eriti karge. Sompus ja porine vaatepilt räägib kordades pehmemast õueõhust, aga ega seegi välja meelita. Tuleb veel akna all oodata. 

Nojaa, lähemal vaatlusel on pungad muidugi pakatamas, anna vaid veidi sooja ja enam ei peataks neid miski. Seni tundub aga kõik olevat otsekui sordiini all. Õnneks on vähemalt lumi läinud. 

Lapsed lõpetavad peagi 9.klassi. Praegu on eksamite-eelne periood. Trio päevad on täis toimetusi ja ettevalmistusi. Kõikidel tuleb teha emakeele ja matemaatika eksam, kolmandaks valis Joss inglise keele, tüdrukud aga bioloogia. Neid kutsuvad nimelt bioteadused või arstiteadus. Põnev valik. 

Pean praegu olema eriti rahulik ja toetav. Kas olen?

Poiss käis meiega Brüsselis kaasas, arvan, et see oli talle enne “lõpuspurti” vahva lõõgastus. Meile oli see küll eeskätt tööreisiks, kuid aega jäi muukski põnevaks. Külastasime muuhulgas imekaunist lõputute sildade ja kanalitega Brugge linna ja Brüsselis käisid nad koos Jaaniga hiiglaslikus automuuseumis, millest mõlemad vaimustusid - mina patseerisin seni omapead. Meil kõigil oli tore. 

Tüdrukud lähevad aga järgmisel pühapäeval oma lennu väikese grupiga nädalaks Itaaliasse kohtuma sealsete noortega. Nad tutvusid nendega sügisel Inglismaal ja mõelda vaid, said kohe sõpradeks ning nüüd siis säärane vahva üritus mingi noortenädala raames. Tänapäeva noorte jaoks pole maailmal mingeid piire!

Lisann on hea näide. Ta oli möödunud suvel kolm nädalat Saksamaal, sai sealt hea suhtlejana hulga toredaid sõpru ning mõnega suhtleb absoluutselt iga päev! Minu käest lunib ta ühtlugu, kas võiks ühele Türki või teisele Kreekasse külla sõita. Mina ei oleks üheksandikuna sellisest asjast osanud undki näha! No vaatame seda asja!

Vaja on tellida lõpukleidid, ülikond on õnneks juba ootel. Samuti tuleks kõikidele ära broneerida juuksuriajad ja tegeleda muude korralduslike küsimustega. Õnneks on mul endal praegu tööalaselt suhteliselt rahulik ja jagub aega ja mõtteid. Mis seal salata - põnevus tükib endalegi põue!

Selline märts. Akna taga hall ja sombune. Südames aga päikest täis. 

Vaateratas on Brüsseli uus atraktsioon

Kuressaare

Pikk jalutuskäik Loode tammikusse

Üks imeline Kuressaare kohvik

 Mu mälus on neli erinevat Kuressaaret. 

Esimene neist pärineb lapsepõlvest, mil veetsin oma suvedest suure osa Muhus, kuid aeg-ajalt sai käidud ka Kuressaares. Seal olid nimelt mu onu pere korter ja töökohad. Mäletan, et sõit “linna” - nii nimetasid Kuressaaret muhulased - oli paras ettevõtmine. Kuressaare tundus nimelt Muhust hiigla-kaugel. Põhjus, miks sinna üldse sõitsime, oli küllap täiskasvanute vajadus “mõned asjad korda ajada”, mida maal teha ei saanud. Väga pikaks ajaks me linna pidama ei jäänud. 

Siiski - vahel, kui maale oli tulnud korraga rohkem sugulasi, tegime vahel autodega väljasõite. Näiteks avastasime üheskoos Saaremaad. Meie perel ja mu onu perel oli kummalgi rohelised Moskvitšid, isa onupoja perel aga valge Žiguli. Neid kolme autot mäletangi üksteise sabas Orissaare või Kuressaare või näiteks Kaali järve poole vuramas. Kui Orisaarega seonduvad varasest lapsepõlvest vaid pikad poesabad, siis praeguse (ja ka toonase) Kuressaare kaubamaja mingil kõrgemal korrusel mäletan asuvat restorani, kuhu pääsemiseks pidime esmalt pikalt trepi peal sabas seisma, aga tähtsate kelnerite poolt serveeritav šnitsel tundus peale tülikat ootust seda peenem.

Kuressaare oli toona üks põnev ja kauge paik, kuhu tahtnuks alati pikemaks jääda, kui see võimalik oli. Mõnel korral, kui olin juba teismeline, see siiski ka õnnestus ja võisime ööbida onu korteris. Muide, just Kuressaares müüdi mulle, alaealisele, esimesed plokid filtriga sigarette, vist Leeki. Need tuli esmalt onu autos ülisalaja maale toimetada ja seejärel uhkelt omaküla poistele laiali jaotada. Minu peale langes selle lahke teoga mu onupoja suur meelepaha - suitsud oleksid pidanud ikka perekonda jääma! - ülejäänud külapoiste seas saavutasin aga tohutu populaarsuse. Eks pahvisin moe pärast isegi veidike, kuid suitetajat minust ei saanud, ei siis ega hiljem. 

Veel hilisemas teismeeas käisin aga Kuressaares juba üksi. Ööbisin küll onu juures, kuid tegelikult läksin külla hoopis oma sõbrannale, kes oli tulnud alates üheksandast klassist meie kooli. Mäletan, kuidas kondasime, mandoliinid käes, mööda pimedat Kuresaaret, laulsime, naersime, lollitasime. See kõik oli nii põnev ja lõbus, et mine hulluks!

Teine tore mäletuste kogum Kuressaare linnast on samuti seoses mu sõbrannaga. Meie esimesed lapsed sündisid nimelt üsna üheaegselt ja seetõttu käisin Helisega suviti, kas siis enne või pärast Muhus puhkamist, ka Kuressaares. See oli imearmas aeg. Rallisime kärudega mööda linna ringi või veetsime aega ta armsa vanaema juures äärelinnas, mis ei olnud suurtest linnamajadest üldsegi kaugel, kuid mõjus ometi täieliku maakohana. 

Kolmas jagu mälestusi on aga juba täiesti täiskasvanueast. Sellest, mil Kuressaarde hakati üksteise järel ehitama spaasid ja mina sain järjest nende kõikide andunud kliendiks. Spaa koos oma saunade ja massaažide ja heade restoranide ja muu rahustavaga sai mu iga-aastaseks vältimatuks vajaduseks. Seda mäletavad küllap ka Helis ja trio. Siiani on mu vaieldamatuks lemmikuks GoSpa, aga parima laavakivi massaaži, mida olen eales kogenud, sain hoopiski aastate tagusest Arensburgist. 

Ja nüüd siis neljas Kuressaare. Linn, kuhu olen saanud seoses abiellumisega veel ühe ilusa kodu. Linn, mis avaneb nüüd hoopis teisiti, kui varem. Pikkade jalutuskäikude Kuressaare. Suure armastuse Kuressaare. Kenade kohvikute Kuresaare. Õhtuse muusika ja punase veini või konjaki Kuressaare. Sisukate vestluste Kuresaare. Sügavate unede Kuressaare. Aeglase kulgemise Kuressaare. Mitte-suvine Kuressaare.

Igatsen siia ikka ja jälle tagasi. Kord kuus, nii oleme kokku leppinud, võtame siin paariks kolmeks päevaks aja maha. Märgime selle aegsasti kalendrisse, et kummalegi ei tuleks sel ajal mingeid tegemisi. 

Suvel oleme küllap rohkem Muhus - nagu mu lapsepõlveski - aga Kuressaare tuli samuti taas, et jääda. Praegu tunnen küll nii…

Aastavahetus

Uue aasta esimeseks hommikuks oli pakane maalinud aknaklaasile mitmes suuruses ja erinevais mustreis härmalilli, mis sätendasid madalas taevas rippuva kahvatu talvepäikese käes iseäranis kaunilt. Toas oli soe. Ka teistes tubades, kus ahi köetud, oli soe. Aga oli ka jahedaid ruume. See maja oli oma villaste vaipade ja käpikute ja sokipaaridega nagu omaette riik, kus elustus midagi muistset, meie igapäevaelust väljapool olevat. Sel majal oli ammuste aegade süda ja hingus. 

Mulle tundub, et muistset pole sugugi kerge ohjes hoida, kui ta kord pärisellu on lubatud. Tavaliselt tundub ta lebavat hoopis külmas surnuaias, elustudes aeg-ajalt veidra pooltõena aju kaugete mälestuste laekas. Mõnikord kannab ta aga endaga tänapäevale mittekohast kopituse hõngu ning näitab kondistel säärtel ajahamba halastamatuid puremisjälgi. Kummalgi juhul pole tegu nauditava variandiga.

Galeriides-muuseumites on muidugi teine lugu. Seal saab tõepoolest muistset kogeda esteetika võtmes, kuid et see on vaid elusa elu konserveeritud variant, mõjub ta eri ajastute rägastikus hoolimata viidetest ja selgitustest kuidagi tükeldatult. 

Õues oli üsna käre. Miinus kümme. Sisemaal on alati hullem. Ahjus pehmeks podisenud soe pudru täitis tummiselt kõhtu. Küllap ka südant. Õues seisid kaks härmatanud soome kelku. Uusaastaööl proovisime nendega laternavalgel sõita, lumekirme teel oli aga liialt õhuke ning sõit kriipivalt takistatud, kohati võimatu. 

Mul oli seal vahvas majas ühekorraga nii imeline kui imelik. Muidugi ei olnud hoopiski tegu täis-arhailise elukorraldusega, seda järgiti vaid mõnes valdkonnas, põhiliselt käsitöö ja toiduvalmistamise suunal. Kuid mis kõige olulisem ja inspireerivam - kõik tegevused olid põimitud lugude jutustamisega, seega oma elu märkamisega. Kaasteeliste märkamisega. Loomade ja looduse märkamisega. Mälestustega. Kohaloluga. 

See, mis mind segadusse ajas, oli aja mõiste. Mulle meeldib pärimuskultuur, teadlikkus oma juurtest, targasti ehitatud sillad läinu ja praegu vahel, igavikulisuse ja elu katkematuse tajumine. Seda selgemini mõistsin ühtäkki, kui vähe ma ise selleks võimeline olen. 

Olen mugavustega harjunud “linnavurle”. Muhu maakodus tunnen end päris mõnusalt vaid suviti, kuigi seal on mugavused sooja vee ja suurepäraste pesemisvõimaluste näol. Mis mind aga kohutab, on needsamad “külmad alad” ning sellest tulenev pidev vajadus kütta ahju, teha pliidi alla tuld ning kanda sooje vammuseid ja villaseid sokke või lausa lambanahkseid susse. Selline väljavaade muudab mu olemise pisut hõredaks.

Mul ei oleks selleks aega! Või siiski oleks? 

Mugavuste “väljateenimiseks” tuleb teha palju tööd. Linnamaja, millesse reguleerivad vajaliku soojuse vastavalt aknatagusele ilmastikule termostaadid, nõuab vastavaid väljaminekuid. Tegusal linnainimesel on päevad täis pikitud kohustusi ja kohtumisi, töid-tegemisi ning muidugi liiklusummikuid. Nii see raha tuleb. Kiiruga peab tankima nii iseennast, peret kui autot, majapidamistöödel olgu kaaslasteks elektriseeritud abilised. Ahjukütmised, aeglased küpsetamised ning pikad vestlused söögilaua taga ei tule kõne allagi. Käsitööks või muuks nokerdamiseks poleks lihtsalt aega. Linnaeluga harjunu kipub olema liialt kärsitu, et alustadagi. 

Olen proovinud. Renoveerisin kõik Muhu aknad, mõned uksedki. Siis tüdinesin. Lappisin paar-kolmkümmend meetrit kiviaeda. Tüdisin taas. Õmblesin toolidele muhu kangast katted ja akendele mõned kardinad. Ega enam ei viitsiks. Proovisin tikkimist. Üle õlakoti ei läbenud pingutada. Maalisin laetaladele muhu lillemustreid. Viimane on siiani poolik. Mökerdasin kohupiimavärviga tubade seinu. Milleks enam? Kõik sujus ladusalt, tulemus oli kaunis, aga … mul on linna-vunk sees. Tüdinen. 

Maal teeksin kordades vähem tööd, sest minu erialal seda eriti polekski. Ent maa-elu ei vajaks ka nii palju raha. Lihtsuse ja algupärasuse viljelemine sunniks palju enam peatuma. Küll ahju ette tulehakatust kõksima, küll hõõguvaid süsi ühtlaseks segama, küll auguga sokki nõeluma, küll kampsuni küünarnukke paikama. Asi siis nende tegevuste kõrvalt lugusid vesta! Aga ikkagi - kas ma üldse tahaksin?

Jube mugav on kanda talvelgi toas ilusaid õhukesi kleite ja käia köetavatel või lihtsalt soojadel põrandatel paljajalu. Mõnus on võtta pikalt sooja dušši. Kiire internetiühendus tagab kiire kontakti välismaailmaga ja võimaluse spontaanseteks otsusteks vaba aja veetmise osas. Auto viib kohale, telefon maksab. Elu keeb. 

Manduda saab nii linnas kui maal. Päevade viisi tuimalt telekat passides, alkoholi pruukides või muul mõtetul viisil päevi õhtusse veeretades tekib kiiresti tuimus ja arengupeetus. Seda nii linnas kui maal. 

Aga ikkagi - mida mina tahaksin? Linnas tundub kohati liiga kiire ja pealiskaudne, kas maal oleks parem?

                                                                      ***

Lõuna paiku läksime teele. Sõitsime peaaegu risti üle Eesti. Kadrinasse, emapoolsete vanavanemate kalmule küünlaid süütama. Autos oli soe, raadiost kostusid Viini uusaastakontserdi sulnid helid, tooli seljatoe massaažifunktsioon aitas veelgi paremini lõõgastuda. Silme eest libisesid ääretud valendavad põllud, metsatukad ja vahel harva ka inimasustatud paigad. Auto tundus turvalisuse mõttes sama nagu soe tuba hommikul. Hoidis sooja. 

Mis viga kõike seda vaadelda, kui on kindel, et ise paukuva pakase käes ei pea hakkama saama. Et ei pea minema kaevule ega lauta, keldrisse ega pööningule. Niisiis harras ilu, igatsus … ja hirm.

Otse Kadrina kiriku ja kalmistu kõrval on maja, kuhu mind toodi kohe peale mu sündi. Mu vanematel polnud nimelt veel oma elamist. Kirikumõis. Vanavanemate ja vanavanaema toonane kodu. Nendesamade kallite, kes nüüd kalmistul. Mõisast pärinevad mälestused on hägused ja neid ei saa ajaliselt väga täpselt määratleda. Aga jutustan ühe loo, mida mäletan hästi.

Selles loos olen nelja-viiene. Rohkem ei saa olla, sest nad kolisid mugavustega alevi korterisse suvel, mil olin viis. Siis oli aga talv. Vanaema istus diivanil ja kudus. Mina esinesin ta ees. Laulsin ja tegin tantsunumbreid. Iga laulu järel sain aplausi ja hääleka kiituse. See innustas. Kell oli aga halastamatu ja uneaeg lähenes. 

Tundsin kella väga hästi. Olin tubli ja tark laps. Vanaema paluski mul seda aeg-ajalt vaadata. Kell seisis nimelt teises toas, magamistoa kummutil ja elutuppa ei paistnud. Mina vaatasin. Aga ma ei tahtnud oma kontserti lõpetada, seetõttu hakkasin talle luiskama, kui aeg sinnakanti lähenes, et ta mind magama oleks sundinud. Ütlesin muudkui vale aega, vähendasin seda mõnuga, itsitasin omaette, kui vanaema uskus ja esinesin rõõmsa südamega edasi. Lõpuks tundus vanaemale asi kahtlane, ta tõusis oma kudumisvarraste tagant ja läks ise vaatama. “Oioioi, mis kell on”, mäletan teda hüüdvat. “Nii palju, kohe magama!” 

Peale seda ei uskunud vanaema enam tükk aega, et ma kella tunnen. See oli muidugi ebaaus, aga noh, vähemalt esinemisrõõm on siiani meeles!

J ütles, et ega me niisama, heast peast ühest Eesti otsast teise ei kihuta. Et lihtsalt küünlaid süüdata. Et selle tegevuse taga ongi need lood, need elud, need ajad. Mälestus ja veidi kriipiv tunne. Küünal aitab hetkeks peatuda. Kauaks ei saa, külm…

Liigne kiirus on kurjast. Kas siis linnas või maal, aga peatuma peab. Igal päeval. Tähendusrikkuse ja kõige imelise üle imestamiseni jõuame vaid sedakaudu. Aegade ülesuseni samuti. Kummaline - et just peatudes. Just seda see aastavahetus seal kaugel külas nii teistsugusel, kummalisel moel mulle õpetaski.

Olgu see aasta täis tervist, armastust ja märkamisi!

Meie ööbimispaigad

 Et Sitsiilia on paras lahmakas, pidime sel reisil öömaja vahetama lausa neljal korral. Sellest pole aga tagantjärgi mõteldes üldse lugu, sest iga öömaja kandis oma hõngu, olles isemoodi eriline ning meeldejääv. 

Esimesest villast ma juba kirjutasin. Tollest kolmekordsest majast, mis asus viie omataolise seas kõrge kiviaia taga, soojendusega bassein kogu kompleksi keskel. See elamine oleks hästi sobinud ka pikemaks peatumiseks. Mul oli seal ruumi! See on muide seltskonnaga reisimise kõige olulisem punkt- peab olema ruumi taanduda. Ma lihtsalt vajan aeg-ajalt privaatsust!

Teine öömaja jäi Kagu-Sitsiiliasse, Avolasse, olles neist neljast peatuspaigast kõige ilmetum. Tegu oli ruumika apartmendiga, mille õueala kitsas ja mittemidagiütlev, kui jätta välja toosama puu, mille nimi mulle taaskord ei meenu ja mille vilju ma juba Portugalis nautisin. See puu kasvas Sitsiilia teise ööbimiskoha õuel, mu nagamustoa akna all. Aga eriliseks tegi selle öömaja hoopis nurga taga asuv peene kollase liivaga rand. Jah, see paik oli täielik kuurort! Saime olla täielikud turistid.

Kolmas majuruskoht oli läänes, Etna vulkaani ja Taormina linnakese lähistel. Vaat see oli pärl! Tegu oli katusekorteriga, mille maast laeni aknad vaatasid otse kolmekümne meetri kaugusel kaldeleloksuvasse Vahemerre. Kui aga avaralt rõdult pilgu lõunasse heitsid, võis taamal silmitseda tossavat Etnat, ilmselt seda kraatrit, mille lähedale me ei pääsenud. Nii et kui kolmas ööbimiskoht oli ühest küljest kõige kitsam ja selles tundsin end kõige enam kammitsetult, samuti ei olnud tolle ranna puhul tegu peene liivarannaga, vaid veidi räpasema (Itaalia on ka üldiselt jube räpane!) jalataldadele tsoonteraapiat pakkuva mereäärega, oli just miljonivaade see, mis muutus tolle paiga täiesti unustamatuks! Viimasel hommikul kappas mööda randa kaks hobust, päikesesillardaval mere olid mõned kalapaadid, kaugusest võis näha ka üht suuremat laeva. Üle kogu selle laintemüha kaikus aga igal veerandtunnil kirikukell, andes tunnistust me ajalikkusest selles maailmas. Lihtsalt idüll!

Ja neljas. Põhja-Sitsiilias, veidi isegi loodes. Mõis. Õuel hiiglaslik privaatbassein. Ümber juurvilja- ja iluaed. Lakkamatult rõkkavad linnud. Mäed, õitsvad mäeküljed, taamal sillerdav meri. Taas muinasjutt, sel korral aga hoopis teistsugune- veini, päikesepaiste ja naudinguga. Vabadusega olla olemas ja rõõmutseda. Selles aias kannaks ainult kaharaid kleite. Laseks endale serveerida kergeid mereande ja maasikaid, peale jooks valget mulliga veini ja ohtralt allikavett. See piikond Sitaiiliast on rahulik ja puutumatu. Imeline!

Aga nüüd olen tagasi kodus. Heitsin õhtul omaenda voodisse. Tundsin, et mu voodi lausa embas mind. Vajusin kergelt ja mõnusalt une hõlma. Kusagil on Sitsiilia. Kusagil on me rännuteed, kuhu ei tea, kas õnnestub veelkord tagasi pöörduda. See kõik hōljub aga minuga mälestustes. Siin, oma kodus. 

Taormina

 Taormina linnake on Sitsiilia pärl, mis voolab kunsti ja lilleõitega palistatult kõrgetest mägedest alla rannikule ja mille iga põiktänav või platsikene võib panna õndsusest ahhetama. Niisiis sai Taormina külastamisest me kolmas äramärkimist vääriv seiklus.

Taormina on ürgvana. Parkimiskohtadele pole selles küll mõeldud. Aga meie pidime oma rendiauto ometi kuidagi ära parkima, et kogu ilu imetlema minna. Jätsime selle üsna mäetippu suht jaburale kohale ning hiljem selgus, et sellest polnud midagi. Itaalias on kõik väga suvaline. 

Mulle sai Taormina üsna kiiresti selgeks. Hoolimata arvukatest pisikestest tänavatest, mis võisid suubuda teab kuhu või otse merre, oli tema vääramatuks orientiiriks kõige massiivsema mäe tipul kõrguv valge rist. Piisas vaid pea kuklasse ajamisest ja juba ta paistiski. 

Taormina sarnaneb mõneti Jeruusalemma, mõneti aga Roomaga. Antiikteatri varemed on vägagi roomalikud, kuigi väheke väiksemad. Aga kõige hingematvam oli vaade, mis avanes sellesama teatri kohal asuva kohviku õuealalt, meeletust kōrgusest. Kui sinine meri, milline rikkalik rannik, kui palju ilu! 

Olen siiani Taorminast lummatud. Ja jäätis oli seal samuti imeline!