Kolmapäev, 27. veebruar 2013

Mõistatuslikud ametid V: Psühhopaadist juht

Rääkides psühhopaatidest tuleb meil sageli silme ette tuntud filmi "„Voonakeste vaikimine"“ peategelane Hannibal Lecter,kes kehastas südametuse ja julmuse tippu. Julmus ja südametus ongi psühhopaadi peamised tunnused.
Ühe Tallinne prestiizse linnaosa südames imekenas vanas puumajas asub raamatukogu. Ideaalne paik rahulikuks töötegemiseks, lugemiseks või niisama mõtisklemiseks. Lugejaile võib see ehk nõnda tundudagi. Kuid selle asutuse sisekliimas toimub midagi väga inetut. Selle asutuse juhataja on nimelt klassikaline psühhopaat.
Psühhopaati juhti saab ära tunda kaheksa põhijoone abil:
1) sarmikus ja libekeelsus
2) ületähtsustatud ettekujutus endast ja enda olulisusest,
3) patoloogiline valetamine,
4) manipuleerimine,
5) võimetus tunda süüd ja kahetsust,
6) tunnete teesklemine,
7) empaatiavõime puudumine,
8) võimetus vastutada enda tegude eest
Tal on vaid kaks alluvat! Üks on pikisilmi pensionileminekut ootav proua, kes üritab kogu hingest nähtamatu olla. Teine on minu õde. Neil mõlemal hakkavad käed värisema iga kord, kui temaga kahekesi jääma peavad. Ja kahekesi tuleb tihti jääda. Sest kõik toimub nn."neljasilma vestluste" käigus. Lõputu alandamine igas võimalikus võtmes on võtnud igasuguse tööletuleku soovi.
Psühhopaadid vajavad pidevat mingit stimulatsiooni ja otsivad seepärast elamusi nn päriselu mängudest, mida neil oleks siis võimalus võita ja mille käigus saab tunda mõnu võimust teiste üle.
Üks hea näide. Ta siseneb ruumi. Ei tereta. Ei vaata otsa. Osutab näpuga imetillukesele prügitükile põrandal ja ootab samas asendis, kuni alluv selle maast tõstab.
Psühhopaadile teeb inimestega manipuleerimise ja mängimise eriti kergeks asjaolu, et inimesed kalduvad arvama, et psühhopaadid hoolivad päriselt teistest – tegelikult puudub neil aga üldse empaatiavõime.
Lugejatega käitub ta vägagi meeldivalt- lausa lipitsevalt, võiks öelda. Samas peavad tema ruumi sisenedes kõik mõistma, kellega tegu- juba kõnnaku järgi, mis muutub hoobilt kiireks ja tähtsalt tippivaks. Ikkagi juhataja!
Psühhopaate huvitavad vaid nemad ise, seega on nad parasiidid organisatsiooni jaoks, kus nad töötavad.
Hea näide. Dialoog rahakontrolli masina juures. "Kas sa oled teadlik rahakontrolli masina seisust?" "Jah, S. ütles, et parandaja käis ja see sai korda" "Kas sa nägid, et see sai korda?" "Ei, S. ütles, et see on nüüd korras" "Oled sa siit raha läbi lasknud ja veendunud, et see töötab?" "Ei, aga S. ütles..." (katkestab röögatades lause) "OLED SA SIIT RAHA LÄBI LASKNUD JA VEENDUNUD; ET SEE TÖÖTAB?!!!"
Psühhopaat leiab suhteliselt kergesti tasuva töö ja teda võivad kõrgelt hinnata ka tema ülemused. Ta teeb struktuurseid muutusi ettevõttes, korraldab tööd ümber – koondab, vallandab või saab inimestest niisama lahti. Sellist tööd on hea just psühhopaadil teha, kuna tal ei teki südamepiinu.
Kaadrivoolavus on neil (loomulikult) väga suur. Ka eelmine töötaja lahkus juhataja talumatu käitumise tõttu- ja õigesti tegi! Inimesel on anne kohanduda. Mingil hetkel võib ehk hakata sellist juhtimisstiili normaalsekski pidama- eks otsi perevägivalla ohvridki tihtilugu viga iseenesest...
Töötajatega probleemidest ei räägita. (Ah et mida siis neljasilmavestlustel tehakse? Seal kompostitakse ajusid! Väga oskuslikult, muide. Vahel lausa naeratades, inimest nimepidi kutsudes, emalikult ohates- oh R.,R., kas sina siis ei tea,et meil siin käivadki asjad nii, ja jäävadki käima; vahel jälle pisut noomivalt- R., seletuskirju pead niikaua kirjutama, kuni asjad paremaks lähevad, me muudame sel viisil töö tõhusamaks; kindlalt oma probleeme eitades- R., asi on ju sinus, ma pean sind paremaks tegema, ja ka karistama, midagi pole parata...)
Ta kirjutab oma ülemustele lõputuid kaebekirju. Jah, nendesama kahe töötaja peale! Kindlustab tagalat...
Tegelikult tahaks ka neid ülemusi kordki näha... Kuidas pandi inimene, kes ühest asutusest suhtlemisprobleemide tõttu kõrvaldati, juhtima teist samasugust, mis siis, et vaid kahe alluvaga? Ka kaks psüühiliselt laastatud inimhinge on kuritegu...
Tähtis on märkida, et tema ümberkorraldused ei lõppe kunagi. Psühhopaadi organism vajab uusi erutusi ning tema mõõtmatult suur ego uusi väljakutseid. Ta rühib kogu aeg oma tööd teha.
Töötajail tuleb pidevalt leida indu, et uusi ideid genereerida (vaimselt kurnatud seisus üliraske ülesanne, möönan nii muuseas)- selleks, et tema saaks need maha laita, ära muuta, käskida ümber teha või enda ideedena käiku lasta. Kõik toimub vaid käsu ja ähvardamise korras. Ei mingit innustamist. Kiitust mitte kunagi.
Mu õde pidi läbi lugema hulkade kaupa lasteraamatuid ja neist üha uusi ja uusi referaate tegema (sellist jaburdust muidugi töölepingus ei ole!). Suuline vastamine oli vist ka... (#Õe  märkus: juhatajale ei sobinud muuseas isegi see, et õde saatis oma refereeringu ühe- ja teine töötaja teise eraldi dokumendina. Tuli ümber teha, üheks dokumendiks!)
Tulemus- "Sa pole piisavalt rõõmus, karistuseks ei tohi lasteosakonda minna..." Vot nii.
Üks psühhopaadi levinud võte on töötaja vigade otsimine ja seletuskirjade nõudmine. Et sa tunneksid end väikese putukana (mis ongi psühhopaadi eesmärk), kes elab pidevas hirmus kinga saada (millest saabki psühhopaat oma naudingu).
Hea näide. Puudusid vahetusjalatsid. Tuli kirjutada seletuskiri. Õde kirjutas. Ei, mitte arvutiga!, nõudis ülemus. Käsitsi- ja kahes eksemplaris!
Teine töötaja- pikka aega samas raamatukogus töötanud inimene, kes paljusid lugejaid juba aastaid nägupidi tunneb- pidi kirjutama seletuskirja, kuna üks vanaema palus panna laenutatud raamatu lapselapse kaardile ning keeldumiseks polnud vähimatki põhjust....
Viivisemaksmise süsteemi tekkis viga, mis ilmnedes likvideeriti. Keegi kahju ei saanud- ei lugejad ega raamatukogu. "Süüdlast" pole tagantjärgi võimalik tuvastada. Ometi toimus koosolek. Selsamal teemal (millel pole ei probleemi ega lahendust). Poolteist tundi!
Uuri tausta!, seisis täna sedel õe nimega ülemuse laual, juures eelmise töökoha juhataja kontaktid. Miks, polnud sõnagi... (#Õe kommentaar: ta nuhkiski eelmise töökoha juhatajalt "infot"- aga kuna õde vahetas töökohta vaid nüüdse parema asukoha tõttu, pani eelmine juhataja seda väga imeks.)
Kuidas siis olla, kui su ülemuseks on psühhopaat? Sellisele inimesele "ära teha" on vähetõenäoline, kuna teda toetab omakorda tema boss (kes ilmselt ei soovigi probleemi märgata). Töötajal jääb üle vaid alla anda ja töölt lahkuda, sest sellises firmas töötamine võib psüühiliselt väga kulukas ja kurnav olla.
Ongi juba liiga kurnav. Aga üür tahab maksta ja tudengina pole ka uut kohta kerge leida. Ma ise ei ole ealeski niisuguste inimestega kokku puutunud! Mul on meeles vaid imeväike osa neist õudustest, mida õde on rääkinud. Kahjuks on ka ta ise taibanud vaid paari viimase nädala jooksul kõike toimunut üles kirjutama hakata. Homse koosoleku soovitasin linti võtta. Avalik lindistamine ei ole ebaseaduslik.
Psühhopaadi tunnete veel ära tuntud mõttekäigust, et „kui ei meeldi, siis otsi uus töö. Ukse taga ootab hulk inimesi, kes võivad sinu tööd teha“.
Kõige hullem ongi see, et kui mu õde lahkub, võetakse uus, tema aga jääb! Ja sandistab süüdimatult ning kellegi sekkumata inimesi edasi!
Sest psühhopaatia on elukestev seisund.
Lõpetuseks. Erinevalt enamikest kurjategijatest on psühhopaadist juht üldjuhul üles kasvanud stabiilses perekonnas, on lõpetanud kolledži ja tal võib olla koguni doktorikraad.
Tal on usuteaduste magistrikraad! See fakt riivab mind isiklikult ehk kõige rohkemgi...
Ma ei näe lahendust ja kuigi see pole minu probleem, häirib see mind väga!
Sest õeke, tema on nii tasane...

Kasutatud kirjandus: http://www.director.ee/kas-sinu-lemus-on-pshhopaat/

See postitus ei pretendeeri absoluutsele tõele, nüanssides võib esineda ebatäpsusi. Üldjoontes aga elavad ja töötavad nad just sedaviisi...
"Ma ei ole oma elus nii halba inimest veel kohanud," ütleb elukogenud inimene, kel vaid paar kuud pensionini.
Teise poole arvamust ei soovigi peale seda kuulda...

Muide, väga paljud lugejad on selles postituses ära tundnud neile teadaolevaid psühhopaate...



Kolmapäev, 20. veebruar 2013

Loviisa killud 11

Kolmikud mängivad diivanil autot.
"Kas sul juhiluba ka on?" küsib õde Ellu Loviisalt.
Loviisa silmitseb õde pikal pilgul
"Ei ole", viskab ta lõpuks üle õla, "see on ju diivan!"

Teisipäev, 19. veebruar 2013

Loviisa killud 10

Joss jaurab. Ta ei taha neid halle pükse! Need pole üldse kenad! Üüüüü...
"Milliseid sa siis sooviksid", küsin.
"Roosasid!" vastab väike õnnetu mees pisarsilmi.
Loviisa silmitseb venda. Pealaest jalatallani.
"Sa Joss mõtle ikka peaga!" lausub ta lõpuks, kulm kortsus.

Esmaspäev, 18. veebruar 2013

Mina, suusataja II

Sel ajal, kui sportlikum osa eesti rahvast Tartu maratoni läbis, püüdsin mina kirikus valutavate tagajalgadega orelit mängida. Autost välja vedisin end vaid nii, et tõstsin  (käte abil) jalad üle autoukse maapinnale ning upitasin kere järele.
Ah et mis siis juhtus?
Suusatamas käisin, mis muud!
Rohkem ei tahagi nagu praegu öelda...

Esmaspäev, 11. veebruar 2013

Teadmiseks tolmuimejamehele

"Õnneks ikkagi toru-ummistus," oli tolmuimejamees peale põgusat läbivaatust õnnelik.
Edasine nii kiiresti ei läinud. Võttis tubli tüki aega ja parajalt pusimist enne, kui tubli masin nõustus meile tagastama allaneelatud... lusika.
"Midagi seesugust pole ma varem näinud," pomises tolmuimejamees hämmeldunult. "Ta ju füüsiliselt ei mahu otsikust sisse. Siin on ju see pööru-koht!"
Mina lõin käega.
Mind ei üllata küll miski.
Ah et ei mahu sisse? Mahub, kindlalt mahub!
Teate, majas, kus elavad kolmikud, füüsikaseadused lihtsalt ei kehti!
Siin mahub suurem väiksemasse, kergem kannab vaevata raskemat, tahke muutub hoiatamata vedelaks ja vastupidi.
Muide, meil esineb aeg-ajalt ka maavärinaid. Tornaadosid. Vulkaane.
Lusikas tolmuimeja torus, kuhu ta tegelikult ei mahu, pole, vabandage väga, köhatustki väärt!
Te tulge ja vaadake meie maja päev enne suurpuhastust!
Vaat see on väärtus omaette!
Muidugi omal vastutusel...

Laupäev, 2. veebruar 2013

Loviisa killud 9

Kolmikud leidsid kohviku mängutoast uue sõbra. Kuna ka see laps oli seltsiv ja julge, läks mäng kohe rõõmsalt käima.
"Kas te käisite vanasti ka siin kohvikus?" küsis uus sõber Loviisalt ühel vaiksemal hetkel. (Arvan, et ta tahtis küsida, kas oleme seal ka varem käinud.)
Loviisa mõõtis tüdrukut pealaest jalatallani.
"Vanasti," lausus ta lõpuks, "elasid inimesed koobastes!"